Ma ei oska seda paremini kirjeldada, aga… elu ja selles valitsev (mind valitsev?) meeleolu on nagu Muumiorus hilja novembris. Miski ei ole halvasti, aga miski ei ole justkui nii nagu ta tavaliselt on… kõik on kuidagi kummaline. Nihkes. Nagu maailm oleks minu jaoks liiga suur ja tühi ja mul oleks vaja end tõmmata teki alla kerra ja kanda ainult retuuse ja kunksmoorikrunni ja olla oma inimestele natuke liiga lähedal. Aga selle asemel pean Asju Tegema ja Hakkama Saama ja….
Võib-olla on mul muidugi hoopis PMS. Ma ei tea, sest ma ei ole oma ebaregulaarsest menstruaaltsüklist juba viisteist aastat sotti saanud saada üritanud. Ja tegelikult ma ikkagi käisin ka täna tööl retuusides ja kunksmoorikrunnis, ja tegelikult mu ümber on inimesed, kellega koos ma saan jonnida ja rantida kui vaja. Muide – nii on isegi jonnimine päris lõbus!
Aga kuidagi on see kõik ilmselt seotud meie kohal suure musta pilvena hõljuva ja tormiga ähvardava viiruspuhanguga ning sellest tingitud teadmatusega. Ja siis on seal kindlasti natukene minu enda naiivsust, millega olen külg ees uutesse olukordadesse sisse lennanud ja siis avastanud, et need võtavad minult rohkem, kui mul anda on. Ja siis muidugi mingeid (ma ei ütleks, et purunenud, aga) mõranenud illusioone, mis kõige selle muuga (ja potentsiaalse PMS’iga) koos on moodustanud mingisuguse eriti kange emotsioonikokteili. Ausalt öeldes olen ma ilmselt lihtsalt väsinud, ja tegelikult ma ju näen (kui ma vaatan), et kõik on pigem kontrolli all, aga mu emotsionaalne tasakaal ei ole barlanksis ja väiksemgi mure (enda oma, ümbritsevate inimeste omad…) lööb mind praegu täiega kõikuma. Ja see on see, mille peale ma tahaks jalgu trampida ja jonnida, ja mida ma muidugi ka teen, samal ajal enda üle naerda pugistades, sest kes üldse on nagu mina?!
See pidev tundmine ja tajumine ja (üle)mõtlemine, nagu te ilmselt juba hästi teate, on mulle igioma. Ja see võib-olla kõlab kuidagi imelikult, aga ma lisaks selle käes vaevlemisele ka päris naudin seda. Vahel on muidugi raske ka, aga enamasti mulle õudselt meeldib oma tundeid lõpuni tunda ja läbi nende iseendast paremini sotti saada. Ma olen iseendale selles mõttes väljakannatamatu kaaslane – see tüüp, kes teist alati häbitult psühhoanalüüsib, ehkki keegi ei küsinud. 😀
Ja ma tean ka, et neid minu tundeid on päris mitmete inimeste jaoks mu elus olnud liiga palju. Inimesed kipuvad – isegi kui sa neile vastupidist kinnitad – tundma, et nemad on sinu tunnete eest kuidagi vastutavad või neis süüdi. Ja ehkki nad 99,5% kordadest ikkagi ei ole, on see reaktsioon ju tegelikult mõistetav ka. Tean seda kasvõi emana omast käest – seda valusat ja isegi vihaleajavat ebaõiglusetunnet, et lapse kurbuse, valu, häda ära võtmine on sinu töö, aga sa ei ole oma ülesannete kõrgusel ja miski ei aita. Miski ei võta seda ära. Miski ei rahusta teda maha! Miks ta ometi peab panema mind tundma, et ma olen halb ja saamatu ema?!
Aga kuna ma ise olen nagu ma olen, taipasin paar aastat tagasi, et kõige rohkem kõigest tahan ma ise ju vabadust lihtsalt tunda. Täiskasvanuna saan ma selle vabaduse endale ise võtta – end emotsionaalselt rõhuvatest olukordadest eemaldada või otsida emotsionaalset lähedust inimestelt, kellega tunnen end lõpuni turvaliselt – aga laps vajab ju enda emotsioonidega abi. Nii et ma harjutasin end lapsi lohutades teadlikult ümber. Selle asemel, et lapsele läheneda sõnadega “ära nuta” (mis on ju sama loomulikult üle huulte lipsav sõnapaar nagu mistahes muud viisakused, mida eluaeg tarvitada teadnud oleme), hakkasin hoopiski ütlema: “nuta-nuta.”
Jube võõras oli alguses. Nagu ärgitaks last kurb olema. Agitaator-ema! Aga polnud kaua aega kahelda, sest ma ei ole kunagi näinud teisi niisuguseid võlusõnu, mis lapse hetkega maha rahustaks.
“Nuta-nuta. Emme hoiab sind.”
Ja nii ma olen endale ka ütlema hakanud. Ja ma ei arva, et kõik peaksid ühtmoodi lahistama, et see oleks ainuõige viis end emotsionaalselt maha laadida – nii, nagu ei tööta kõik medikamendid iga kere peal ühtviisi, ei pea ka emotsioonid kõigil ühtemoodi vallanduma. Aga kui pisarad tulevad – tulgu. Ei ole tarvis neid tagasi hoida või, jumala eest, häbeneda.
Ja siis käimegi ja korrutame iseendale ja teineteisele: “nuta-nuta.”
Tervitades
Löristas just kinos armsat filmi vaadates nii kõvasti nutta, et kõrvalistujad raudselt koroonahirmus eneseisolatsiooni jäävad.
Issand kui tore on taas lugeda su postitusi (Kuna endiselt olen vaikne jälgija nii sigas su kanalis, siis pole parooliga postitusi saanud lugeda).
Ja samas on hea tunne see kui endal on ka praegu pea sanasugused mõtted/tunded ja nutan ka igaasja peale. (Go woman🙏✌️😎)
<3 Aitäh!
Mitte miski ei lohuta paremini kui üks korralik kaisutus ja pai…. ja 1 000 000 dollarit. Teadmime, et kurb olla on ok ja kõige paremini saab sellest üle seda endast välja lastes.
Seda on mulle lapsed õpetanud ja jätkuks vaid alati mõistust seda tarkust alati järgida.
Ma tahaks iga kord, kui keegi ütleb mõnele lapsele, et jäta nutt või ära nuta, et palun laske tal nutta. Lugesin 8 a tagasi raamatut “Nutt ja jonnihood” ja see pani aluse just sellele teadmisele, et kui inimene tahab nutta, siis tuleb tal lasta seda teha, võta ta kaissu, silitada pead ja öelda täpselt, et nuta-nuta, ma hoian sind.
Kui tunded endasse jätta, kogunevad nad mingiks suureks plahvatuseks kehas, mis mingi jamana võib välja lüüa. Mina olin 2,5 ndlt voodis liikumatuna, kuni lõpuks tundsin, et nutmine, enesehaletsus, kasvõi korra selle aja jooksul, aitas mind paremini, kui kõik need ravimid kokku. Seda on vaja.
Aitäh filmisoovituse eest, tahan nüüd kohe mehega kinno minna. Kohe täna…
Paid sulle ja nii hea, et sa jälle kirjutad, sa teed seda nii kuramuse hästi, et kadedaks teeb. Ja ehk paneb endalegi näpud sagedamini tööle 🙂
see on õige, et enda pealt nüüd näeme täiskasvanuna, et vb meid on natukene valesti kasvatatud kasvõi see nutmine. kui ma saan haiget või olen emotsioonidest/tunnetest segaduses siis miks ma nutta ei või. mina tänu teraapiale olen ka enda nutukanalid lahti saanud. ja selle kindluse ka et peabki välja laskam emotsioonid – nuttes, karjudes vms. ja ümbritsema PEAB/PEAKS ennast nende inimestega, kellega sa ei pea mingeid maske kandma või olema keegi teine ..
1) nii tore, et taas kirjutad! Leian siit palju mõtteainet, äratundmist ja inspiratsiooni.
2) samastun tundmise-tajumise-üleanalüsaatoriks olemisega.
3) WORD! @ “Nuta-nuta. Emme hoiab sind.”
Aitäh, et jälle kirjutad! 🙂
Aitäh, et loed ja hindad!
Suurimad tänud, et jälle põnevat ja mõtlema panevat, samas rõõmurohkete illustratsioonidega (fotode näol) lugemiselamust pakud!