Ma läksin selles postituses mainitud maja vaatama ÜLIMA skepsisega. Veel eelmisel õhtul olin oma südames vastu võtnud otsuse, et see ei ole ikkagi meie jaoks õige. Siis hommikul ärgates jällegi tundnud, et see võiks siiski olla loogiline järgmine samm.
H leppis kohtumise maakleriga kokku kella poole kümneks hommikul. Otsustasime lapsed kaasa võtta, sest nende arvamus ja sisetunne on vähemalt sama olulised kui meie hinnang potentsiaalsele uuele kodule. Nad olid vaevu nõus tulema, sest mõte vana kodu hülgamisest oli nende jaoks vastuvõetamatu. “Aga meie kodu hakkab meid igatsema kui me ära kolime,” nuuksus Virsik ja Kroonprintsess keeldus kategooriliselt seda mõtet pikemalt kaasa mõtlemast. Läbi häda saime nad siiski nõusse ning läksime kinnisvara üle vaatama.
Kaardilt vaadates tundus kant kõige pesuehtsam Karuaanuse puiestee olevat, aga tegelikkuses jõudsime kohale oodatust rutem ja koht oli pigem tuttav ja oma, kui mitte. Ühistranspordini, samas, on minu meelest ikkagi hirmutavalt pikk maa – niisama igapäevaselt pool tunnikest bussile kõmpida ilmselt ei kannataks. Me, suuremad, sõidame ju Stigodega, nii et meil on suva, ja häda pärast saaks ka väiksematel Stigoga bussikas järel käia, aga jah… asukoht teeb pigem ikkagi muret. Teisalt jällegi ei kujuta ma ette, kus see koht on, kuhu see tulevane eramaja muidu rajada tuleks – linnale lähemal on kõik põhimõtteliselt tuugalt täis ehitatud ja ma ei näe meid lähiajal nii rikkaks saamas, et kuskile Nõmmele vms sips tsiviliseeritumasse kohta niisugust maja osta kannataks.
Missugust maja? No täiuslikku, noh. Sisse astudes valdas mind täiesti hull déjà-vu – tunne oli 1:1 sama nagu tookord esimest korda meie praegusesse koju sisse astudes. Ilm lumine ja päikesepaisteline, seinatäis aknaid, avarus ja helgus, kodutunne… Minu sisetunne, et tegemist on meie kodu suure vennaga, pidas täielikult paika. Lapsed, kes eile kolimise pärast nutsid, pakkusid täna, et võivad kogu oma rahakassade sisu meile anda, kui me neil ainult sinna kolida lubame. Toad on suured, vannitoad ka, mina saaksin eraldi töötoa ja… äge, noh. Täpselt minu masti kodu – kõik selle juures on lihtsalt nii õige!
Ilmselt see meie omaks ei saa (huvilisi on palju), aga lahe oli seda mõtet mõtiskleda. Sellepärast sellest siin ka kirjutan – misiganes ka ei saaks, on igatahes hea kunagi praegusele tagasi vaadata. Loodetavasti saame laenutaotlusega edasi minna, et vähemalt teada, kas see meie jaoks üldse optsioon on – kas selle kodu või mõne teise puhul. Elevile minna ja liiga suurelt unistada ma endal igatahes ei lase. 🙂
Vaatasin seda maja kv-st ja ei kujuta ette seal kedagi teist elamas, kui teie pere 😀 Nagu teile ehitatud, olgem ausad.
Alavaitttt kui toredasti öeldud!!!!!!!!!!! <3 Õhh. Kuidas ma saan mitte elevile minna kui te siin niiviiisiii....
Mina vaatasin ka ja olen täiesti nõus 🙂
Seuksed Šerlokolmsid mul siin koos 😀
Omg, see on tõesti teie maja!!
Ma hoian pöidlaid-varbaid teile, et kõik teie armsa pere soovid täituksid! (ka need salasoovid, mille pärast veel elevile ei tasu minna :))
Aitäh <3
Teadsa, see Karupee ikka laksab ja laksab valusalt. Omal nahal oma 3-lapselise perega järgi proovitud ja omad vitsad saadud. Sa pead arvestama, et kõik asjad, kuhu sul-mehel-lastel on vaja minna ja kus olla, on ikkagi on mujal ja kaugel ja kõigil ka erinevad mujal ja kaugel. See omakorda tähendab, et jalgratas/sinu see elektriratas/tõukeratas/tõukekelk vmt. on küll ilus mõte, aga praktikas see ei toimi. Ei toimi tegelt ka ühistransport, isegi kui peatus oleks sul maja ees – mitmete inimeste erinevat logistikat/marsruute/kellaaegu on selleks liiga palju ja laste vanuse lisandudes lisandub ka neid juurde. Majapidamises peab olema 2 autot minimaalselt ja absoluutselt välistatud on olukord, et üks neist on remondis või muudmoodi rivist väljas. Enamus aega läheb nii sinul kui ka meespoolel lapsi-ennast taksotades, logistika võtab pea paiste ja lõppkokkuvõttes võib sul küll olla väga kena kodu seal Karupees, aga jõuad sa sinna ikkagi ainult siis ja selleks, et kohe omadega ümber kukkuda. Päriselt nautida sa seda ei saa.
Ruumi poolest – meil on suur maja, kõigil oma tuba, kabinetid ja külalistetoad-värgid (nüüd väga ok asukohas ja kõige lähedal, enam mitte Karupees), aga laste poolest näiteks ilmutas nö. oma ruumi vajadust seni ainult poja ca 13 aastaselt (praegu 15, aga põhimõtteliselt plaanib ca aasta-paari pärast juba omaette kolida, väismaale kooli minna vmt.), tüdrukud on 10 ja 12 ja põhimõtteliselt käivad oma tubades ainult magamas – mängitakse ikka koos elutoas, koolitükke tehakse koos söögitoa suure laua taga jne. Kaldun arvama, et ka sinu lapsed on selliseid mittetüüpilised õed-vennad, kes toimetavad meelsasti koos ja ei taha üksteisel pidevalt päid otsast ära hammustada nagu seda on ka minu omad, seega peaks selle ruumivärgiga veel väga mõned head aastad aega olema ja mine tea, mis siis midagi kohe igatepidi sobivat comes along. Et siis minu reaktsioon peale viimase kahe jutu läbilugemist on… ära tee! Sel pole mõtet, päriselt.
Aitäh! Väga asjalik input. Võtan seda arvesse!
Selle taksojuhi jutuga olen täiesti nõus – ma ka ei soovita sellisesse kohta osta. Aga ruumi osas võin küll öelda, et loeb see, et on võimalus eralduda, kui tahtmine tuleb, isegi kui seda ei kasuta. Kõik ongi heal meelel koos avaras elutoas, kui neil on teadmine, et kui nad soovivad, saavad nad eralduda. Loeb tagala olemasolu ruumi näol.
Ma pean tõe huvides ütlema, et me plaanime lapsed linna kooli panna ja sealsamas käivad nad ka laulutunnis – me oleks enivei neile vähemalt alguses taksojuhid. See 2 km edasi kolimine ei ole selles mõttes NII suur traagika. 🙂
Mina isiklikult arvan, et see taksojuhi amet on nats üle pingutatud. Esiteks paistab, et mingi marsapeatus on maja lähedal (valdadel on tavaliselt ka head igakuised toetused) ning tegelikult jääb kõik vajalik 5km raadiusesse nagu praegugi. Uber, taxify jms sõidab pea olematu hinnaga. Toidu toob koju kuller. Ja kuna Teil on lapsed ju sellise vanusevahega, siis vähemalt järgmised 7 aastat kõige väiksema kooli minekuni tuleb ikkagi taksojuht olla.
Minu vanemad olid suhtumisega, et ei kavatsegi last kuskile sõidutada ja tänu sellele elasime 4kesi kahe toalises korteris. Asi ei olnud rahapuuduses, elasime kesklinna uues majas (teadupärast on need sama kallid kui kuskil muus linnaosas 3-4 toalised) See aga oli minu jaoks VÄGA raske, pidin jagama tuba oma väiksema õega, õppida oli võimatu, privaatsusest võisin ainult unistada ja mida suuremaks ma sain, seda vähem ma kodus olla tahtsin. Kolisin välja 16-aastaselt.
Ma arvan, et inimesed on lihtsalt hästi erinevad ja seda “taksojuhitraagikat” kogeme me praegu juba niikuinii. Kõige raskem on see muidugi seetõttu, et mina ei ole suutnud ettevõtte üles ehitamise kõrvalt lube ära teha, ja kui ma endal pea tagumikust välja võtaks ja sadulasse (rooli) tagasi saaks, oleks poole lihtsam. Me oleme niikuinii vanemad, kes viivad lapsi maast madalast Musamarisse ja balletti, ja me plaanime nad panna kesklinna kooli. Selles mõttes ilmselt me oleme ikkagi natukene enam arvestanud sellega, et sõita tuleb niikuinii. Selles osas on sul õigus, et kõik vajalik on käe-jala juures ja mina saaksin endale töötoa, mis ei ole väheoluline konstruktsioonielement – saaksin tööd teha oma töötoas, mitte diivanil, nagu praegu.
Hihi “Karuaanuse puiestee”… sa oled nii vahva!
<3
Vaatasin ja nõustun, et see asukoht on nii suure miinusega, et ei tasu ära… Kui otsid täiuslikku (või midagi ligilähedast), siis ratsionaalselt võttes tundub, et selle uue kasuks räägib hetkel ainult suurem pind. Samas suurema aia järele teil vist otsest vajadust ju pole, avarust jagub piisavalt ja see metsa ääres paiknemine on tõeline luksus. Lasteaia lähedus on ka väga suur pluss, Poisule mõeldes veel ca viie aasta perspektiivis.
Tähendab, ma mõistan muidugi, kui soovite suuremat kodu tulevikuks aga ruutmeetreid on tegelikult ju üsna korralikult ehk päris karjuvat ruumipuudust pole ja võiksite vabalt võtta paar aastat, et erinevaid valikuid kaaluda. Teie praegune tundub lihtsalt nii hea, et ei tohiks liiga kergekäeliselt loobuda. Ja kui E. kooli läheb, siis vajadusel saab ju talle luua vaikse õppimisnurga kasvõi teie või laste magamistuppa.
Kõik väga arukad mõtted! Aitäh. Neidsamu mõtteid mu endagi peas liigub. 🙂
See on suurepärane plaan igatahes! Just see võimalus, et lapsel oleks oma tuba!
Ma mäletan, et kui mina oma toa kunagi sain, siis see õnn oli otsatu ja ääretu, eks suurema osa ajast olin ikka perega koos elutoas, aga see võimalus, et kui järsku tundsid, et ei jaksa keset kõike olla, siis läksid oma tuppa ja nokitsesid seal väikselt oma mänge, millele keegi vahele ei seganud.
Eriti hea oli siis, kui haige olin, siis tahtsin ainult ema näha, aga muidu tahtsin vaikselt ja rahulikult teki all nohiseda.
Sinu maja ja selle asukoha kohta ma ei ütle midagi, sest ma nii Sherlock pole, et ma sellest midagi tean ja lõpuks pead sa ikkagi ju oma pere võimaluste ja vajaduste järgi otsustama.
Aga oma tuba, see on inimõigus, seda ma ütlen küll 😀
Mul täielikult puudub võrdlusmoment, sest ma olin ainus ja mul oli oma tuba, nii et hindan selliseid kommentaare väga ❤️
Ma hullult tahaks näha seda dream house’i aga ma pole kahjuks selline sherlok ja tallinnast ei tea kas suurt midagi, elan siin võrumaa metsade vahel 😀 Agaa… uudishimu on ikka piiritu 😅
No ma ei jäta jagamata ausalt, lihtsalt me ei saa oma laenuhalduri juurdegi enne teisipäeva aega ja üldse… 😌
Kuidas teil laenuhalduri juures läks? Nii hoian teile pöialt 💛
Kuule hästi läks pigem, kindlat vastust pole veel, aga nüüd on uus tükk kinnisvara laual 🙂
Mineee…. Niii hea meel!! 💛
See maja pole ju teie praegusest kodust sugugi nii kaugel. Ja tõesti nagu keegi juba kirjutas, see on Teie perele ehitatud 😊võidelge ja unistused täituvad!
Aitäh, kallis Deily! Kõigest kõige enam sõltub see lõpuks siiski igakuisest laenumaksest. End finantskriisi pervele laenata ei tundu kuigi ahvatlev – vaevalt lastel ka sellisel juhul väga tore lapsepõlv oleks, pigem vast elavad turvaliselt ühes toas, aga kodus, millest vanemad kriisi korral ilma ei jää. 😀 Vaatame, mis laenuhaldur teisibal ütleb. 🙂
Te olete nii armasad, ja sul on õigus, nii peabki mõtlem. Aga ma hoian kätt pulsil ja pöidlaid ka!
Väga kriitiliselt tuleb tõesti võtta laenumakset, kuna teada on, et lähiaastatel majanduskriis on tulemas. Ei tea mina teie pere rahakotti ning kui palju olete arvestanud euribori tõusu jne. Meil majalaenul muutuv euribori ja veidi hirm on küll sees, et see nüüd tõusma hakkab. Pangas vaatasime halduriga kõige mustemaid varjante läbi enne laenumakse/aja paika panekut ja no võimalik, et makse tõuseb poole võrra (kas ka sellist kuumakset kannatate maksta)!
Oma tuba on tore, kuid mina jagasin terve lapsepõlve õega tuba ja väga lahe oli, aga meil vaid 1 aasta vanusevahet.
Meil õega 4 aastat vanusevahet ja usun, et kõigi elu oleks olnud lihtsam, kui meil oleks koguaeg eraldi toad olnud. Vahepeal olid küll ajutised lahendused (nagu elutoa kaheks jaotamine kappidega), aga need ei töötanud. Kardan, et see oli üks peamisi põhjuseid, miks me lapsepõlves üldse läbi ei saanud. Pärast ülikooli minekut alles avastasime, et võime isegi hästi läbi saada 😀 Ja see on väga hea point, et tegelikult ju ei lõpe laste majutamine ära keskkooli lõpetamisega. Lapsed tulevad ju ikka külla ja kunagi võtavad kaasa ka oma lapsed jne. Ja kui siis ka vähe ruumi on, on jälle pinged üleval (kes ööseks jääb, kus magab, kus asju hoida jne). Usun, et olete ka tulevikus kokkuhoidev perekond ja tahate kindlasti palju aega koos veeta, seega …
Samas oli meil üks lastetuba kolme lapse peale, nii et olete ka praegu paremas seisus kui meie (teil vist kaks lastetuba?).
Meil kaks lastetuba, jah. 27-aastaselt võib-olla imelik sellist juttu rääkida, aga ma väga ootan vanaemaks saamist. Mitte kärsitult, eksju, et aeg kiiremini läheks, vaid kui ilusat helget etappi, mis mind kaugel ees ootab. Ja mul peab olema kodu, mille söögilaua taha kõik oma peredega mahuvad. See on üks mu sajast elueesmärgist. Sellest järgmine on, et
oskaksin olla selline inimene, kelle juurde nad tulla TAHAVAD. Aga teema juurde tagasi tulles: kas pigem soetada see kodu niipea kui võimalik kui lapsed väiksed on, või tõesti oodatagi mingit teistsugust, kindlamat tulevikku? Kui palju kindlamat? Millal see tuleb?
Ega ei tulegi seda kindlamat aega. Number passis läheb ainult suuremaks ja võimalused laenu saamiseks ning selle tasumiseks enne pensionile jäämist järjest väiksemaks. Meie oleme kaks korda jäänud ilma oma võimalikust kodust, kuna ikka kartsime ja kõhklesime. Ja nüüd kahetsen ikka täiega. Seega, mina ei kõhkleks – eriti veel, kui on ikkagi soov veel lapsi saada. Ja kui E tõesti vajab eraldi tuba, siis vaevalt, et I ja U teismeeani valmis on ühte tuba jagama. Ja kui laenuhaldur näeb, et te saaksite hakkama – siis go for it!
Vaatame, kuhu me välja jõuame omadega – mina pendeldan ühest äärmusest teise. Ühel hetkel tundub, et see on nii õige, teisel jälle kahtlen, sest nii palju erinevaid arvamusi tuleb peale. Aitäh igatahes kaasa elamast! ❤️
Kas enne praeguse kodu ostu olite mõelnud, mis saab tulevikus, kui on kolm last? Eks see üks raske otsus on ja vajab suurt kaalumist.
Olime ikka, aga toona vaatasime ju alguses üldse kortereid ja isegi SEE tundus meile kauge, majaostust rääkimata. Siia kolimine oli 59 m2 korteriga vrd väga suur edasiminek, meil on olnud 2 suurepärast aastat siin kodus ja kui see kodu seal pole meie kodu, siis elame siin väga õnnelikult edasi ka. Mahume ju tegelikult vähemalt Virsiku kooliminekuni ladnalt ära – koduvahetus ei ole pakiline küsimus. Praegu on küsimus pigem, et kui üldse, siis kas ei ole parem kolida pigem varem kui hiljem?
Mismoodi on võimalik seda maja kv-st leida? Mitte mingit vihjet ju pole, kust kinni haarata.
Mind ka hämmastab. 😀
Leidsin ka 🙂
Jätan teile siia kuskile küpsisepurgi, saate ise võtta 😀
Seda et… ei hakka linki panema, eks, aga su jutus on üks oluline vihje millelegi, mida majadel tänapäeval eriti veel pole, aga seal on. Ja kui lisada juurde su koduvald (võib-olla ka magamistubade arv), siis mina leidsin ainult ühe kuulutuse. Aadress pole küll karupee, ometi ühe teise loomaga seotud. Ma usun, et ei eksinud.
Kõik õige. 🙂
Asukoht ligidal nende kodule, pole palju maju päiksepaneeliga. Ja mingit pilti jagas Miiu instas ka ja ma ütlen, et leidsin kohe selle üles. Lihtne. Ja maja on nende perele loodud!!!!
Töötasin ennast siit kommentaariumist nüüd läbi ja tahaksin jätta kaks enda mõtet:
– kui mõelda, kas kolida pigem hiljem või varem, siis kindlasti varem. Kui on teada, et ruumi mõttes tuleb ühel ilusal päeval niikuinii kolida, siis ideaalse variandi ilmnemisel võiks sellest kinni haarata ja ära teha. Vindumine ja aastast aastasse mõtetega niisama mängimine ka õnnelikuks ei tee.
– asukoht ja taksondus. See on tegelikult ainukene miinus antud teemas, sest kuigi te momendil viite lapsi Musamarisse ja balletti, siis kolme lapse vanemana (lapsed on nõks teie omadest vanemad ja suts väiksemate vahedega), kelle kaks vanemat last juba käivad seal koolis, kuhu ilmselt te oma lapsi panna plaanite ja kelle kolmas laps samuti sügisel loodetavasti seal koolis oma kooliteed alustab ja kes me elame kesklinnas, nii et lastel on vaja koolivahet navigeerimiseks käia vaid läbi Vanalinna, saan öelda, et juba meie logistika on KOHUTAV. See elu, mis on kolme väikese lapsega, kes käivad vaid lasteaias või on veel kodus ja nädalas linnas mõned korrad huviringis, ei ole kusagilt otsast võrreldav sellega, mis hullumaja läheb lahti siis, kui lapsi on vaja viia iga päev kooli ja lasteaeda, neid sealt tagasi tuua, siis saata trennidesse, sõprade sünnipäevadele, niisama külla, aidata õhtuti koolitöödes. Olles koos abikaasaga ise veel tööalaselt väga hõivatud, siis ma julgen vaikselt öelda küll, et te tegelikult ei oska ettegi kujutada, mis teid ses osas ees ootab 🙂 Kolm väikese vahega last on logistilises mõttes hoopis midagi muud kui üks või kaks, ses mõttes ma usun, et ma suudan adekvaatsemalt teie olukorda hinnata kui need, kellel endal sellise lastehulga liigutamisega kogemust pole. Seega mõelge uue kodu asukoha peale veel ja siis veel. Kõige tobedam (aga täiesti võimalik) stsenaarium on see, kui kolite nüüd linnast veel nõks kaugemale ning selleks hetkeks, kui teine laps hakkab kooli minema, olete sellest trallist nii läbi, et uuesti kolima peate.
Ühesõnaga, minu romaani mõte on vist see, et ma ise oma samasuguse pesakonnaga kui sul, ei koliks kesklinnast meetritki kaugemale, sest juba see lööb kogu logistilise kaadervärgi punasesse.
Samas, kui üks vanematest oleks kodune (või koduse libisevama töögraafikuga) ja saaks ilma lisastressita muudkui sõita ja ajagraafikuid sättida, siis on ilmselt kõik tehtav.
Jõudu teile!
Jees, selle kõigega oleme arvestanud nii või naa. Meie jaoks ei ole kesklinna-elu siin metsapervel anyway mõeldav, nii et lähtepunkt on niikuinii juba eos teine. Seda, et me seda suisa ETTEGI kujutada ei suuda – eks me ikka suudame. Laste nädala sees 5x äärelinna lasteaiast kesklinna huviringi toimetamine on ka paras trall, selles mõttes ma näen koolist üle tee Musamarisse minemise juures selles osas leevendavaid asjaolusid. Mis ei tähenda, et ma pisendaks seda logistikat, vastupidi, ma olen selleks enam kui valmis 😀
Selles mõttes on ju küll, et mul ettevõtjana ei hakka tõenäoliselt nii pea olema kivisse raiutud tööaegu – pigem muutun töötajate lisandudes tööaja osas paindlikumaks. Aga ega mu ettevõte sügavat majanduskriisi tõenäoliselt (ilma oma tegevust arendamata) niikuinii üle ei ela, nii et mürki ma selle peale ka ei võtaks. 😀
Kokkuvõtteks: palju, mida arvesse võtta. Iga mõte on kuldaväärt.
mul on tööle 39 km 😀 ma ÜLDSE ei saa sellest 2,5 km murest aru. Lapsed käivad kodu lähedal lasteaias praegu, õnneks ringitamist ja muud tralli pole. Aga kooli tulevad linna ja siis hakkavad ilmselt siin käima muusikakiilis/trennis/kunstikoolis jne. Elu. Kuni põhikoolini ilmselt ikka. Selleks ajaks peaks lastele selgeks tegema et ise on logistikud. Võivad käia kus tahavad, peaasi et hommikul autos istuvad et kooli saada ja õhtul kojusõidu ajaks jälle tagasi oma kohal 😀
samas, mis puudutab tööle lähemale maja ostmist/ehtiamist, siis seda oleme küll kaalunud. Praegune kodu on lihtsalt mehe lapsepõlve ja vanaema kodu, emotsionaalselt seda edasi-tagasi sõitmist väärt. AGA oleme otsustanud, et seedime mõtet natuke ja vaatame mis turg ja majandus teevad. Praegusel perioodil on mõistlikum pigem ise koguda ja säästa, valmistada ennast ette majandulikult et ka “halval ajal” kindlasti laenu saaks ja osta siis, kui “pauk” ära käib. Ennustatakse et lähema 1-2 aasta jooksul. Ja siis on nii ehitamine kui ka ostmine oluliselt soodsamad. Meie võibolla-plaan ehitada 150m2 maja Kuressaare külje alla, laenuvõimekus peab olema küll meeletu (1200€/m2 oli viimati) aga reaalselt, kui ka ehitusmeeste/materjalide hinnad lähemal ajal kolinal langevad siis on kokkuhoid ka väga suur ja tasub vast ära venitamist ja kannatada praegu ära seal kus kodu olemas…
Tegelikult ju ei ennustata – et järgmine langus tuleb, see on elementaarne ja juhtub alati, aga see “kohe-kohe tuleb kriis” on pigem meedia hirmu õhutamine kui finantsanalüütikute tegelik seisukoht. Kui turg ka kukub, tõuseb ta pikemas perspektiivis uuesti ja kinnisvara hind kokkuvõttes ei lange niikuinii. Kui sa endale kodu ostad, pole mingit põhjust, miks sobivat kodu (NB! koduost ei ole kinnisvarainvesteering, investeerimiseks on tõesti mõistlik kinnisvara osta siis kui hinnad on madalad) täna mitte osta. Peale selle, kui sul selleks tegelikult võimekus puudub – st. kui sa võtad laenu kuumaksega, mis kõige mustema stsenaariumi e. sügava kriisi korral tegelikult selgelt liiga kõrge on. 🙂
Aga miks mitte osta renoveerimist vajav maja kuskil paremas asukohas? See oleks siis see, mida ise teie olukorras teeksin 🙂 Remondi sees elamine kolme lapsega pole muidugi meelakkumine, aga vähemalt oleks aastaid millestki blogida 😀
Tegelikult soovitaksin vaadata ka väiksematesse pealinnalähistesse linnadesse, millel on Tallinaga hea rongiühendus (Aruküla nt).
Paljud räägivad ehitamisest ja remontimisest, aga kui ma lähiaastatel midagi ehitada ja kasvatada tahan, siis oma ettevõtet ja sissetulekuid. Kõike korraga hulluks minemata ei saa – tuleb realistlik olla. 🙂
Tulevasel kodul on ühendus nii Tallinna linnaliinide kui rongidega. Peatus on küll eemal, aga mitte võimatult kaugel. 🙂
Tere. Olen arusaanud, et teil praeguses majas maaküte. Kas tohib küsida palju teil ruutmeetreid on ja palju teil kuus küttearve. Ehk siis palju teil ruutmeetri hinnaks selle küttega tuleb.
Kõige rohkem oleme elektri eest maksnud 120€ – see oli möödunud aastal -20 talveperiood, me tegime väga palju sauna (elektrikeris) ja kõik muu olmeelekter (sh. kõik mu kokkamised) on seal sees. Möödunud kuu eest, kus jõulutuled ja ahi huugasid 24/7 (korraldasin ju suuri õhtusööke jne), samuti pesumasin ja kuivati, oli elektriarve kokku 100€. Soe vesi ka seal sees. Meil on sipa alla saja ruutmeetri. Keskküttega korteriga ei anna VÕRRELDAGI. 🙂
Oi, 100 ruutmeetrit ikka tõesti vähe 5liikmelisele perele. Millegipärast arvasin et teil maja kuskil 120-150 ruudu ringis.
Meil endal on 4liikmelise pere peale 150 ruutmeetrine majake, mõlemal lapsel oma tuba, mul pisike kabinet kuna töötan kodus. Maaküttekatla jaoks sai ülitilluke 1 ruudune ruum aga see eest vannituba on 14 ruutu 😂. Kui kolmas laps peaks kunagi tulema, siis olen mõelnud et saame terrassinurgakest kinni ehitada ja sinna lisata teha. Tundub, et nagu ruumi oleks, aga ehitasime lisaks kõrvale 70 ruudus sauna majakese. Nii suur seepärast, et 1/3 moodustab basseiniruum, aga seal on ka 25 ruudune elutuba. Ses mõttes hea, et saab külalistega seal olla kui lapsed magama lähevad – jutukõmin ei häiri nende und siis.
Meil nelja peale oleks sellest planeeringust maaaa ja ilm 🙂 Avar ja avatud ja kõik ühel korrusel – pole trepile raisatud ruumi või koridore, kuhu ruum ära kaoks. Tean päris mitut niisugust 140m2 planeeringut, kus mulle tundub, et on kõvasti vähem ruumi ja õhku ja avarust kui meil. Katlaruum on meil vist 5m2, aga kuna laed on kõrged, on seal maast laeni riiuleid asjade hoiustamiseks. Puudu on ainult 15m2 jagu tuba Väikevennale – kui selle saaks siia võluväel tekitada, oleks see meile täiuslik. 🙂