Miiu blogi

Musttuhat rääkimata lugu ja näitamata pilti

~ sildita

Ma olen sellest siin palju kirjutanud, et blogipidamine ja blogiarhiiv on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Kui on tarvis meenutada, mis sündmused mis aastal ja täpselt mis kronoloogilises järjekorras aset leidsid, piisab mul vaid siia kiigata ja kõik tuleb taas meelde. Ei ole palju neid, kellel niisugune võimalus on ja nii olen ma mineviku-endale südamest tänulik, et ta on nii tublisti kõik üles pildistanud ja veebipäevikusse tallele pannud.

Ehkki mu suhted bloginduse ja blogimaailmaga on viimastel aastatel keerulised olnud, ei ole soov ja harjumus kõike dokumenteerida kuhugi kadunud. Ikka käin ja pildistan elu hetked üles, kuid enamust neist ma kuhugi tegelikult ei postita. Kükitavad mälukaardil ja vajuvad unustusse.

Ja see on ju tegelikult ilgelt nõme!

Mul on musttuhat asja, millele tahaks blogipostitusi pühendada, aga ei oska kuidagi alustada (ei ole see blogipidamine päris nagu jalgrattasõit, et tuleb kohe uuesti meelde kui sadulasse istud – ma olen selles vallas ikka tõega roostes), nii et ma korjasin kokku mõned suvalised klõpsud, et nad saaksid meile blogiarhiivi-mälestustena edaspidi palju rõõmu teha. 🙂

Käisime Lottemaal. Ostsin juba hooaja alguses piletid ära, aga oma lemmiksigadele (ja teistele ägedikele) külla jõudsime alles vist eelviimasel päeval enne hooaja lõppu. See koht on nagu kodu, noh. Ma olen nii tänulik, et Lottemaa on osa mu laste lapsepõlvest, et ta on meile kinkinud nii palju nii kvaliteetseid ennastunustavalt tantsimise ja kepsutamise päevi perega. Lottemaa on täielik endorfiiniparadiis – seal lihtsalt ei ole võimalik õnnetu olla. Meie lemmikud on Helmi, Helmut ja Iti. Oleme H’ga üle võtnud Helmi ja Helmuti kombe heldinult “minu mees/naine” ohata, kui emb-kumb midagi silmapaistvat (kas nt silmapaistvalt ägedat või silmapaistvalt lolli) ütleb või teeb. 😀 Ootan ja loodan niiii väga, et saaks neile jõuluajal külla minna!
Sõitsime naabrinnaga kahekesi Lätti IKEA-deidile. Asusime aovalges teele ja tulime õhtul tagasi. Läksime nende elutuppa sisustust otsima (teel koju müüsime marketplace’is vana diivani maha ka) ja naasime muuhulgas pildiloleva diivani jpt sisustusdetailidega. Oli VÄGA hea reis, sõit kulges absurdselt ruttu (sest nii paljust oli rääkida) ja mõnus oli sedasi kahekesi ära käia. Tagasi vaadates (sest väga kaugele tagasi ei pea vaatama, see oli 30. augustil) on nii naljakas mõelda, et kummalgi meist polnud aimugi, et me vaid kaks kuud hiljem sellessamas elutoas müügikuulutuse jaoks pilte teeme. Tänu uuele sisustusele sai kodu palju värskema ilme, nii et mineviku-meie tegelesime eneselegi teadmata kodu sisustamise asemel hoopis home staginguga, aga mõelda, et meil siis sellest aimugi polnud, on päris lõbus. 😀
Puhastan südant. Meie viimane OKR on täpselt niisugune asi, mis täiega vääriks üht põhjalikku blogipostitust, sest a) kuna ülesanne oli kokata toorainest, mida me varem söönud polnud, tegime me palju põnevaid avastusi b) mul on sellest palju häid pilte. Püüan end kokku võtta ja teile kirjutada, mismoodi me okrat, kastanijahust kastanipastat ja grillitud südant valmistasime.
Nii totter ja armas pilt, et mai või.
Suvel andsime sõberitele üle ühe tuleva suve hakul aset leidva ürituse (mida mina ja Anni korraldame) eelkutsed.
Enamus musttuhandest pildist mu kaamera mälukaardil on muidugi tööpildid. Enamjaolt tootepildid. Aga imelik oleks, kui oleks kuidagi teisiti – Kukupesa moodustab paratamatult väga suure osa minu elust ja ega ma teisiti tahakski. Sellel pildil on noorte klassikalise muusika festivali Kratt jaoks tehtud tänukingid – nende logoga sojavahaküünlad valges raamis postrid toreda tsitaadiga õpetajate kohta. Meilt küsitakse hästi sageli toetust ja sponsorlust erinevatele üritustele koolidiskodest abivajajateni välja ja ehkki me kõigile ‘jah’ öelda ei saa, sest vahendeid lihtsalt nii palju ei ole (mulle tundub, et me paistame väljapoole palju suuremad ja rikkamad kui me tegelikult oleme), siis tegelikult paneme õla ikkagi päris sageli alla. Ja see on hästi vahva! Praegu on meil näiteks Elektri tänava poes müügil Kastani tugikeskuse (https://www.facebook.com/kastanitugikeskus/) erivajadustega noorte poolt valmistatud süüteroosid, mis on ajalehe sisse pakitud. Teadupärast väga praktilised abimehed igas tulekoldega majapidamises ja ehkki neid on lihtne ise teha, siis meilt saab neid osta, et niisugust toredat ettevõtmist toetada.
Uue galeriiseina tegin ka. Arvestades, KUI efektne ja äge üks galeriisein välja näeb (nt postrid kombineerituna perepiltide, laste joonistuste, raamitud kontserdipiletite vmt’ga), pole see üldse kuigi suur ja keeruline töö. Eriti hea on galeriiseina kavandada, kui ostad maalriteipi ja teibid raamide kontuurid seinale. Siis saad aru, mis mõõdus raame ja pilte sul vaja on, ja üldpildi paremini silme ette. Ehkki ma ei armasta mõtet kahest korrusest, hakkab mul uues kodus (ptui-ptui-ptui, kardan NII VÄGA ära sõnuda) olema trepihall, mille kavatsen TUUGALT pilte täis panna. 😀
Millalgi käisid Anni ja Keirit meil külas. Viimane on meie Anni parim sõbranna ja väga hea juuksur, nii et kõik meie pere karvikud said vahelduseks kasitud. Mina sain juustesse blonde triipe ka juurde. Uku oli natuke pahur ja torises, et tema ei tahtnud ilusat soengut, aga siis oli juba hilja. 😀 Väga tore päev oli!
Oli üks niisugune tore (argi?)õhtu kui Barbara ja Kris meil õhtusöögil käisid. Vahel mul tuleb suur Barbara-igatsus peale ja siis ma kirjutan talle ja kutsun õhtusöögile. Ja siis nad tulevad ja on nii hullult toredad ja üleüldse. Meil on nendega väga vedanud.
Valmistasin oma lemmikpitsat: suvaline pitsapõhjaretsept Google’ist, tomatipasta, juust (NB! Juust käib pitsakatte ALLA, mitte peale! Või noh, peale KA, aga juust tomatipasta peal on see, mis katte pitsa külge “liimib”), punane sibul, päikesekuivatatud tomatid ja peale mozzarellat. Kui (pitsakivil) küpsetatud pitsa valmis on, lisan värsked viilutatud kirss-ploomtomatid, rukola ja prosciutto. Proovige, see on imemaitsev!
Meie OKRitamine on viimasel ajal muutunud pigem harvaks, sest vähe sellest, et niisama mõnikord elu juhtub ja üritusi edasi lükkama peame, kiusas meid ju tänavu ka koroonapandeemia, mis meid terveks kevadeks isolatsiooni sundis. Aga me saime just eile ümber oma KÜMNENDA vooruga, mis on kahtlemata märkimisväärne saavutus, ning muidugi otsustasime ka jätkata. “Tundmatu sodi” voor on tehtud ja järgmiseks teemaks valisime kaunitest kunstidest tuntuks saanud toidud – road raamatust, filmist või kasvõi laulu seest. Noh, nagu Maris eile ütles, et näiteks närime käbijuppi, limpsime samblasuppi ja joome kurejooki…
No ja siis me käisime spaas. Mõmmispaas ehk GOSPAs. Meile õudselt meeldib seal. Ma tunnen vähestes kohtades, et ma saan end päriselt lõdvaks lasta – olen harjunud pidevalt valvel olema, et lapsed kedagi ei häiriks või tülitaks – aga GOSPAs on väikesed inimesed päriselt oodatud ja mina saan seal ka päriselt maha rahuneda ning vaikselt kulgeda. Hästi mõnus. Minge kindlasti kui võimalus avaneb. 🙂

Nagu öeldud, on palju jutte, mida tahaks siin ära rääkida, aga kuidagi nagu ei jookse see sulg (issand, veel üks teema, mida ma pole ÜLDSE käsitlenud – ma õpin Anu Purre stuudios kalligraafiat!) nii nagu vanasti ja aega, et maha istuda ja kirjutada, ka nagu napib. Aga ma püüan! Nii tore on tegelikult blogi kirjutada ja blogi lugeda ka. Onju?

Comments

  2. Nii tore, et taas blogid. Mõnus on lugeda 🙂
    Olen ise ka pikalt oma lemmikblogidest eemal olnud ja nüüd on selline tunne nagu kohtaks tuttavat, keda pole üle pika aja näinud 😀

    Reply

  4. Mulle ka väga meeldib su kirjapandut lugeda ja sedasi su tegemistest osa saada. Aitäh, et jagad. Inspiteerid mind väga sellega, kuidas oma elu elad.

    Reply

  6. Nii tore kokkuvõte.
    Ja nii toredasti on GoSpa võlu kokku võetud. 🙂
    Kui me teie eeskujul, laste sunnil, seal eelmine aasta käisime, siis valdasid mind väga kahetised tunded. Lapsed olid väga õnnelikud, mina ise olin pisut rahulolematu, sest mind ei oodanud seal ees hulk saunasid ja mullivanne nagu ma ootasin ja ma harjunud olen. Nüüd lugedes ma taipasin, et ma ootasingi sealt lihtsalt täiesti valet asja. Sellist vabadust lastel nagu seal ei ole tundnud tõesti üheski teises spaas.

    Reply

  8. “Nüüd laulgem kaasa
    See viis üle metsade kuulda
    Pidu käib eestimaal
    Meie poeg on tulnud koju”…. haha, mul hakkas järsku see laul kummitama, kui blogi lugesin, nagu oma poeg (keda mul tegelikult pole) oleks tagasi koju tulnud 😀 Tere tulemast tagasi! ❤

    Reply

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

This error message is only visible to WordPress admins

Error: No feed found.

Please go to the Instagram Feed settings page to create a feed.