Omaenda tuttavate ja sõprade seas ringi vaadates paistab mulle, et mehed ja naised on majapidamises enamjaolt võrdsed. Isa ei ole dekoratsioon, vaid lapsevanem – punub patse, vahetab mähkmeid ja jääb vajadusel ise haige lapsega koju. Ja ei oota selle eest ordenit vastu. Naisterahvas teeb tööd nii isikliku arengu kui ka pere rahakoti heaks ning mõlemad panustavad ühisesse ellu ühel või teisel moel võrdselt. Üks on lapsega kodus, üks teenib rohkem, üks võtab enda peale söögitegemise, teine peldikuküürimise. Neidsamu tuttavaid oma peas läbi käies on rollid jaotatud seinast seina – ei ole olemas stereotüüpilisi naiste- ja meestetöid, ja kui ongi, siis mitte selliselt, et neisse teist osapoolt põhimõtteliselt ei pühendata.
Muude tegurite seas on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis kindlasti oma roll ka pere sotsioökonoomsel staatusel, kuid seda enam paneb mind hämmastama, kui ma mõne suurema ja kallima ostu sooritamise eel kõige pesuehtsama sootrollimisega kokku puutun.
Näiteks käisime mõni aeg tagasi esindusest autot ostmas. Kasutatud autot, muidugi – põhimõtteline ja ka rahakotisõbralikum valik – kuid siiski autot. Suur ost. H käis enne mind korra masinale pilku peale heitmas, kuid teatas müügimehele, et autot kindlasti enne ostma ei asu, kui minuga koos masina üle vaadanud on – ühine pere, ühised sõidud, ühine otsus. Normaalne ju?
Leppisime aja kokku ning läksime autot üheskoos vaatama. Masina poole kõndides ja autoust avama asudes konkreetselt trügis müügimees minust mööda ning pressis end minu asemel kõrvalistuja uksest sisse. “Ma istuksin proovisõidu ajaks ise meelsasti ees,” vihjasin müügimehele, et potentsiaalse ostjana oleks kuidagi loogilisem, et mina ees istun ja sõidumugavust kõrvalistuja positsioonilt hindan. “Ei, mina istun ees,” nähvas alfaisasest müügimees mulle tõsiselt ebameeldival ja üleoleval toonil. H püüdis küll rõhutada, et tema võiks taga istuda, kuid isane jäi oma mehesõnale liigsete seletusteta kindlaks – tema istuvat igaljuhul ees. Olime mõlemad suhteliselt kohkunud ja mina proovisõidu lõpuks end tagaistmel istudes vihast siniseks kruttinud. Kui selle auto hinna, seisukorra ja meile sobivuse suhe poleks nii pagana hästi paigas olnud, oleksin ainuüksi selle käitumise tõttu ostust loobunud. Tema hoiak ja toon meenutasid mulle kangesti seda mõne aasta tagust seika, kui mingisugune Usbekist (wild guess) taksojuht mul näo täis sõimas, et ma tööl käin, mitte kodus oma vaeste laste ja mehe eest hoolitsemas ei ole. Mõnitas mind ja teisi minu rahvuskaaslastest seltsimehi naisi öeldes, et eesti naised on lollid (erinevalt tarkadest vene naistest, kes mehi ära kasutada oskavad), et mu kehvavõitu mees ei suuda piisavalt teenida, et mind ülal pidada ja kõigele krooniks teatas, et kui ta mu issi oleks, annaks ta mulle vitsa.
Jätkan kohe, esmalt ropsin endale pisut suhu…
Ja ma ütlen ausalt, sellised alfaisased ei pane mind pooltki nii suures hämmingus pead kratsima, nagu teevad seda minu oma suguõed, kes neidsamu debiilseid soorolle kinnistavad. Nagu te teate, olen ma praegu peadpidi kinnisvaraportaalides ja H saadab mulle aeg-ajalt potentsiaalsete majade linke. Leidis täna ühe hästi toreda tare, mis meie kriteeriumitele vastab, ja millegi muu üle polekski kuulutuse juures nagu eriti nuriseda, aga…
“Olemas on majapidamisruum perenaisele ning garderoob.”
Hea, et ei kirjutanud, et stiilses ja avaras köögis on naisel rusika ja pliidi vahel toimetades lahedalt ruumi! Ma saan aru, et tegelikkuses on tõenäoliselt palju mehi, kes kodu detailidest naistega võrdsel määral ei hooli, pesevad pesu kusiganes ja et niisugune organiseeritus ja huvi kodukujunduse vastu on naistele võib-olla loomuomasem (just sitting here and guessing, ma arvan, et majapidamisruumiston H, kes minuga pesupesemise taaka võrdselt jagab, ka võrdselt vaimustunud), aga niisugune müügiargument tundub mulle 2019. aasta hakul sellele vaatamata õudselt loll ja iganenud ja… kohmakas?
Võimalik, et ma eksin, ja enamus selle (üsna kalli hinnaga) kinnisvara potentsiaalsetest ostjatest on justnimelt traditsioonilistele soorollidele tuginevate müügiargumentide sihtgrupp. Perenaised kukuvad paremale ja vasakule, mehega küll panka kaasa ei lähe – pole asja – aga sikutavad püksisäärest ja ütlevad, et kallis – neidsamu sinu pükse oleks mul seal majapidamisruumis nii hea triikida! Võib-olla, eks. Aga ma mõtlen, et misiganes ameti esindajana on ju pigem väärikas aja ning ühiskondlike muudatustega kaasas käia. Ja et 2019. aastal kinnisvaras karjääri tegeva naisena oleks arukas mitte niisuguseid ämbreid kolistada.
Kas teie olete seesuguse sootrollimisega kokku puutunud? Kuidas sellistele asjadele tavaliselt reageerite? Või teen mina sääsest elevandi?
Mis ajast müügimehed üleüldse proovisõite kaasa teevad? Minu viimane proovisõit oli uhiuue Lexus RX-iga, reedel hilisel pealelõunal pidin suunduma prooviks tunnikeseks liiklusesse. Keegi end kaasa ei pakkunud, lisaks avaldas müügimees arvamust, et mis me siin ikka, reede õhtu ja puha, võiks ju varem õhtale saada ja ma kindlasti rõõmustan pikema sõidu üle, sestap teeme nii, et esmasbä hommikul toob auto tagasi. No ma viisakas tüdruk, ei hakanud vastu vaidlema :-).
Mina ei tea, mis ajast, aga käitumise järgi pakun, et võib-olla kesk-?
Mina kohtan sellist käitumist meeste poolt vähem, naiste poolt rohkem. Just naised on need, kes väga tihti pilluvad kommentaare “ah, mu mees ei tea koduasjadest midagi”, “kui midagi suuremat koju vaja on, tegeleb sellega mees, minu roll on ainult salfrätte osta” kuni sinnani, et “õige naine peabki … (lõpeta lause ise)”. Ja. Nii. Edasi. Vaid üks mees mu tutvusringkonnast on mulle öelnud, et ma olen imelik, et feminist olen ja et kõik naised tahavad rikast meest. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud või siis olen tüpaažilt selline, et šovinistlike kommentaaridega mulle läheneda ei julgeta. Siin ilmas pole midagi, mida ma rohkem vihkan, kui seda on naiste alavääristamine ERITI naiste enda poolt. Just see süvendabki ebavõrdsust nii tööturul kui ka majapidamises. Ma ise elan hästi võrdõiguslikus abielus, kus mõlemad käivad tööl, kasvatavad last ja teevad kõike, mida kodus teha vaja on võrdselt. Minul ei kuku käsi küljest, kui midagi parandada on vaja, ja mu mehel ei kuku midagi küljest, kui ta süüa peab tegema. Ja ta ei nimeta seda “minu aitamiseks”, vaid leiab, et nii ongi normaalne. Meie võrdsus väljendub ka majanduslikult – me oleme mõlemad kursis, kui palju raha millelegi kulub ja maksame asjade eest võrdselt. Ja austame teineteise arvamusi ja seisukohti. Nii peabki ju olema.
Just nii peabki olema. Selle hullu Usbeki eest ei oleks sinu hoiakud sind paraku kaitsnud. Nagu ka minu omad mind ei kaitsnud. Väljusin pärast valusalt pikka taksosõitu autost üleni vihast vappuvana. 😀
Mulle meeldib, muide, ka “ma ei tahagi, et mees kodus koristaks/pesu voldiks/last riietaks, sest ta teeb valestiiiii!”
Paar aastat tagasi kaitsesin oma lõputöö, mis rääkis seksuaalkasvatusest ja noorte ning pornograafia kokkupuutest, sellest, kuidas see noori mõjutab ning millised valed arusaamad pornograafiast noortele tekivad. Töö sai palju kiitust, ka riiklikul tasandil ja lõpuks jõudsin omadega Arvamusfestivalile, kus samal teemal arutelu korraldasin. Paneeli palusin ka Eesti pornograafiakirjanduse vanima tähe ehk ajakirja “Maaja” peatoimetaja, kes küll lõpuks arutelul osales, kuid kelle esimene vastus minu kirjale oli just nimelt selline:
Lugesin üle rea seda teie lõputööd. Jah, maavärin on kohutav
loodusnähtus, tsunami samuti, kuid veel hullem loodusnähtus on see, kui naine võtab sõna seksi või pornograafia teemal!
VABANDUST, MIDAH?!
Rahulik reede õhtu ja see kommentaar ajas mind niiii kurrrradi vihaseks! Mida lauset mehe poolt!
Kuidas sa vastasid?
Ega ma toona ei osanudki midagi vastata, selline lollus võttis sõnatuks. Paar kuud hiljem kohtusin selle härraga ja ta saab ilmselt siiani mõelda, et on kohanud üht hirmsat loodusnähtust. Pigem andis tema kommentaar tõuke sel teemal veel valjemini sõna võtta.
Vinge mutt!
CARMEN KARNÖ, tüdrukud, te maadlete vales kaalukategoorias! 🙂
Selle inimese mõttemaailma mõistmiseks ei piisa koolitarkusest – ta on alati targem ja intelligentsem.
Tean minevikust põgusalt G.I., seksuaalselt tema jaoks on maailmas olemas vaid isased, ja mida nooremad, seda parem (on teadlik karistusseadus ja kõik on vabatahtlikud – nii et mina tema vastuse üle ei imesta ül-d-se-gi.
Kas tegemist šovinismi või nartsissmi või mõne muuga – aga nii kaua, kui ta sellega ühiskonda ei ohusta, võib ta rahus oma meelsust eksponeerida. 🙂
Poiste emmedele hoiatus! Kahjuks on meil vanusepiirang 14-aastat.
Mina olen aru saanud, et mõnes esinduses ongi selline süsteem/poliitika, et müügimees sõidab kaasa ja istub seejuures ees. Näiteks Mölleri erinevates esindustes käisime erinevate autodega sõite tegemas ja iga kord oli müügimees kaasas ja alati istus ette. Ühel juhul oli lausa nii, et proovisõidu alguses tegi müügimees ise sõitu – st mul mees pidi ise istuma müügimehe kõrval :D…Juu see on mingi vastutuse/ohutuse vms asi. Ära seda küll isiklikult võta – kindlasti ei olnud tal teema, et just sina oled mingi naisterahvas, keda ette ei lasta vms. Pigem on tõenäoline, et oli ülipüüdlik müügimees, kes täitis talle antud korraldusi ja võib-olla tal oli nt piinlik öelda, et nii loll süsteem kehtib vms. Oleks muidugi võinud ju küsida, et miks just nii vms – oleks mõni närvirakk alles jäänud. 🙂
Aga kahjuks on mul tutvusringkonnas palju 35+ väikeste laste emasid, kes võivad ainult und näha sellest, et mees võrdselt kodus midagi teeks või lapsi kasvataks. Jah, võib-olla siis, kui on nädalavahetus, siis veidi aitavad, lähevad kärutama jne (ja tegelt ootavad siiski ordenit selle eest), aga enamasti on see naiste rida. Ma tean juhtumit, kus sõbranna tuli 1,5a lapse kõrvalt esimest korda kodust välja kohvile-koogile ja jättis mehe last valvama (sest mees enne ei tahtnud üldse last ise hoida ja seegi oli poolvägisi sunnitud) – ja mees helistas tunni aja pärast ja palus koju tulla, sest laps nutab… Jne
Sel on ju vaks vahet, kas inimene on kena ja vastutustundlik ja ülipüüdlik töötaja, kes reeglitest kinni peab, või ebaviisakas alfaisasest lohh. Tal oli võimalus selgitada, aga ta ei teinud seda. 🙂
Ja see, kui naine jääb olukorda, kus ta on ainus lapse ja kodu eest hoolitseja, on natuke ikkagi naise enda taga ka. H üritas ka noore värske isana minema imbuda ja muid asju teha, sest beebindus oli võõras ja hirmutav. Ma ei lasknud. Meie laps, meie vastutus. Ma ei teeks kolleegi eest ka lisaks enda omale tema tööd ära, sest tema ei vinni või on liiga mees, samas kui palk jääb talle…
Minuga ei ole Mölleris jälle kunagi keegi kaasa sõitnud, aga BMW’s tahtis küll tulla, kuna sellised pidid reeglid olema. Kuna mu nägu selle peale aga pikaks venis, siis arvas müügimees, et ta võib ka mitte tulla, kui see pigem ebmugavust tekitab ja vastasin, et see variant meeldiks rohkem jah 🙂
Ma olen ka üsna kindel, jah, et selline paindumatu ettetrügimine ja ebaviisakas ühmamine pole üldlevinud praktika. Kaasa sõitmine polnud meie puhul ju üleüldsegi probleem. 🙂
Küll mina alles mõtlesin, kas ma võtan sõna. No ma siiski võtan. Mulle meeldivad soorollid. Jah, tõesti meeldivad. Ma omandasid küll kõrghariduse, aga mul poe mingit soovi seda rakendada ja ennast teostama asuda. Mu ainus ambitsioon on teostada ennast just nimelt perenaise ja emana. Ei, tööl ma võin käia ja jäingi, aga mitte selleks, et ennast teostada, vaid seetõttu, et selle eest makstakse raha ja nii kiviaegne ma ka ei ole, et ma tahaksin kangesti kellegi kulul elada.
Aga oluline pole mulle mitte töö, mida ma teen, vaid oluline on, et söök oleks laual, et tolm oleks pühitud, et riided oleks pestud ja triigitud, jõulukingid suguvõsale varutud ja et ma ise sealjuures veel inimesemoodi välja ka näeks. Ma ei istu põhimõtteliselt pimedas toas, sest ma keeldun lambipirni vahetamas ja mu mees saab söögi valmis, kui mina olen haige. Aga üldiselt ma tõesti pole huvitatud, et tema minu mängumaale trügib ja mina tema omale ka ei trügi, ehkki me tuleksime mõlemad kenasti ka teise ülesannetega toime, las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde. Ja näiteks väljend “õrnem sugu” pole minu jaoks solvav, see on hoopis kompliment, ma olen rõõmuga õrnem sugu, koduperenaine ja rõhutatult naine 🙂
See on sinu valik ja väga tore valik. Mina hoian neidsamu väärtusi au sees, ma tahan ka olla niisugune koduperenaine (mulle meeldib!), aga ma väljuks endast ja hakkaks märatsema, kui H seda iseenesestmõistetavalt võtaks. 🙂
Töötan ehituspoes. Kui mitu korda olen ma kuulnud meeste käest:”Kas siin on mõni mees kes mind aidata saaks?”
“Peab ta just mees olema?” küsin sellepeale vastu. Tihtipeale hakatakse siis kokutama, et ok, võin naise käest ka abi saada.
Ok, mehed meesteks. Aga nii kurjaks ajab, kui naised tulevad ja ütlevad naisele, et nad on lollid, “naiste värk”.
Mmm… Ei… Ma olen ka naine ja ma saan hakkama. Ma sain hakkama üksi voodi kokkupanekuga. Ma saan hakkama teatud ehitustöödega… No ei ole need naised lollid.
Kodus ma tahan tõesti pesu ise kuivama panna, sest kuigi ma olen härrale korduvalt rääkind, kuidas ma tahan et pesu kuivaks, ei pane ta seda siiski “õigesti” kuivama. Aga süüa teeb, kodu koristab… Osa asju meil on lihtsalt kujunenud, et teeb üks või teine või koos. Mina ei tee pannkooke, härra ei pane pesu kuivama.
Aga et ma peaks seda kõike tegema… Mkm… Ma ei oleks koos enam sellise mehega. Kui mingi aeg töötu olin, siis tegin küll kodus kõike ise. Sest ma tõesti olin päev otsa kodus (meil pole lapsi ka) aga nüüd käime mõlemad tööl ja mõlemad panustame oma koju.
Jepppp, töötan spordipoes ja mehed tulevad alati, et ou mõni meesterahvas ka on, kes jalgratastega näiteks aidata saaks, ja siis tulen ma tööriistakohvriga ja mehed on mingi mök-mök ee kas mõnda meest ei ole kes asja jagaks siiski v 😀 nagu mida? Kui ma olen ainus, kes jagab asja siis pigem pean vait olema v? Ja siis ma kirjutasin Sulle instasse ka, kuidas mu vanaema muretseb et kuidas ma kooli ja tööga korraga hakkama saan, siis ta ütles mulle, et sul ju mees käib tööl, et miks sina siis pead?
No mulle ei meeldi nii ka päris elada, et iga ostu jaoks peaks raha kerjama ju😀
Sul on väga armsad lugejad (nagu Sa isegi).. ja ma esmapilgul lugedes olin ka kohkunud- et mismōttes kritiseerid teiste valikuid. Aga kui filtri maha suutsin võtta, siis sain selgelt aru et Sa kristiseerid seda, et teised kristiseerivad Sinu/teie valikut. Ning selle eest 5+! Olen täiega seda meelt, et ühiskond on muutunud ja tuleb tolerantne olla – jumala okei on ykskôik milline suhe/rollijaotus kuni see on päris südamepõhjani okei mõlemale/kõigile suhtes olijatele. Mitte sp et ,,ühiskond” voi ,,traditioonid” nõuavad. Ah mis ma pläran- Sa tead seda isegi!!! 🙂 Head uuuut, armas Mirjam! 🙂
Head uut, kallis Triin! Misiganes valikud on head ja oiged valikud kui nad on justnimelt VALIKUD, mitte ette antud normid, mille täitmata jätmisel saab ühel või teisel viisil karistada.
Mina kogen seda soorollitamist oma firma puhul. Heast tahtest või jumal teab millest andsin firmat luues pool ettevõttest abikaasale, omakapital tuli aga täies mahus minu taskust. Ma ei tea, kuidagi tundus, et äkki mees tahab ka kunagi mingeid projekte teha ja las siis firma olla mõlema nimel. Elu on aga selline, et mees on nö vaikiv partner ja kogu moos.
AGA mida ma päevast päeva näen? Helistab müügiesindaja/krediidiandmete kontrollija vmt – kas saaksin palun härraga vestelda? Tuleb äriettevõtele mõeldud ajakiri – mingi tasuta versioon – saadetud mitte lihtsalt ettevõtte nimele, nagu võiks, vaid lisaks ettevõtte nimele on ümbrikul ka mu mehe nimi.
Ja nüüd pirn – vormistasin mõne aasta eest partnerfirmale vastastikuse koostöö lepingu, kus töö tegijad oli vaja üles märkida. Nendeks olin siis mina ja üks mu alluvatest, kes on juhtumisi mees. Partnerfirma saatis allkirjastatud lepingud tagasi postiga… traramtamtaa! mu kolleegi nimele, kellel pole firma juhtimise, osalusega ega millegi sellisega vä-hi-mat-ki pistmist.
Oh perse küll kui närvi ajab. 😀
Meil ei ole ka kodus meeste- ega naistetöid. Enamasti jagame omavahel ära, kes mida parasjagu teeb. Ajaga on aga samas mingid tegevused välja kujunenud, mida me kumbki rohkem teeme. Näiteks mina panen pesu pesema ja mees paneb pesu kuivama. Või siis mina annan lapsele süüa ja mees peseb lapse puhtaks 😀 Minu ema ütleb mulle tihti, et olen laisk perenaine. Pööritas viimane kord hirmsasti silmi, kui nägi, et mu mees töölt koju tulles hakkas kartuleid koorima. Ja kui ta veel kuulis, et paneb ka pesu kuivama ja teeb igal õhtul lapsele vanni, siis häbenes enda tütre pärast silmad peast… 😀
See on üks teema, mis mind ka ikka aeg-ajalt väga marru ajab. Jumala okei on, et inimesed teevad seda, mida nad tahavad nii suhtes kui kodus, aga kui me naistena võitleme võrdsete õiguste/palga/kohustuste eest, siis ei saa samal ajal visata välja fraase nagu nt “mees peab ikka kohtingul maksma, muidu ma ei tunne end piisavalt naisena”. Ma olen väga sügavalt seda meelt, et kui me tahame võrdset palka, siis peavad kulud ka võrdsed olema. Ja ei, see ei tähenda sendi pealt kalkuleerimist või lahutuse korral padjapüüride pooleks lõikamist, see tähendab seda, et välja minnes makstakse kordamööda, kingituste tegemisel võib ka naine mehele kallima kingi teha jne.
Ma näen nii tihti seda kõverat mõtlemist, et justkui ühelt poolt Girl Power ja Beyonce ja “olen tugev iseseisev naine” ja teiselt poolt “sellise mehega ma küll välja ei lähe, kes minust vähem teenib”.
Isiklikul tasandil saan aru, et on naisi, kelle eluunistus on olla koduperenaine, aga ka seda rolli on võimalik välja mängida nii, et eneseväärikus ikka alles jääks – mees ja naine on Võrdsed partnerid, üks tegutseb ühel rindel ja teine teisel, keegi pole kellestki üle. Mees pole “kaitsja”, vaid ikka “tiimikaaslane.”
Aga jep, härra taksomehe kohta – ma vist oleks keeldunud taksost välja astumast enne, kui ta vabandab ja jauranud oma “naiseliku rumalusega” kasvõi tunde. Ja see, et naine ei tohi seksi osas sõna võtta – midaa…??? Kahju sellest mehest kohe, kelle jaoks naised voodis rohkem meritähe rolli etendavad. Pole vist kunagi piisavalt head seksi kogenud, et ta nii kibestunud on. 😀
Sai kujuta ette, milline värdjas see oli. Ma vaidlesin kirglikult ja it only got worse to the point et ma helistasin Taxifyle, käed vihast värisemas, ja nõudsin selle tüübi bännimist. See oli max saiko kogemus!
Oijah! Ma olen suur käopesa fänn, kuid nüüd tahaks veidi noomida.. Kellegi värdjaks nimetamine on ikka väga inetu.. ning kas see taksojuht mitte ei kaitsnud oma vaateid. Kuigi jah, ka temast oli inetu kasutada selleks ebasobivat kõnepruuki.
Mina ka väga naudin, et saan olla nõrgem sugu.
Sa ei kujuta ETTE, mismoodi see inimene käitus. See ei olnud vaadete kaitsmine, vaid ränk alandamine ja ahistamine. Laksu andmisest rääkimine, lolliks sõimamine, perversselt irvitamine ja karjuval toonil “vaadete kaitsmine” ilma, et keegi talle selleks põhjust andnud oleks… anna andeks, aga sellise inimese kohta oleks õige mahlakamaidki sõnu kasutada. See oli üks hirmutavamaid kogemusi mu elus! Sorry, not sorry.
See värdjaks nimetamine on siiski selgelt üle piiri. Antud juhul langesid ju temaga ühele pulgale.
Üleüldse soovitus, et kui tahad oma pointi tõestada, siis keera seda emotsooni natuke maha, rahulikumad selgitused ja vaatenurkade esitamised on alati mõjusamad kui sellised vahutavad.
Can’t win with you guys – ühest küljest alati liiga roosamanna, aga kui mitte, siis vahutav. Ma ei ole robot, mul on emotsioonid, ma jään siin siiski oma toonasele hinnangule ka täna truuks – see oli kohutav ahistamine ja ma tundsin ennast täiesti jõledalt. Ma tundsin hirmu, viha ja kõiki teisi vastikuid tundeid inimemotsioonide skaalal ja ma ei hakka siin, oma isiklikus blogis, neid sinu rõõmuks varjama. Sul on TEOORIAS 100% õigus, muidugi on igasugune kaalutletud argumenteerimine moraalsem ja mõjusam, aga taaskord – siinkirjutaja on harilik inimene, kes haavub ja ehmub ja vihastab, kui teda sügavalt väärkoheldakse. Ja ma ei viitsi vabandada selle eest. Ma loodan, et kui te siin käite ja kirjutate, et nii nummi on, kui ma olen ehe, siis on teil võimalik aktsepteerida ka mündi teist külge. 🙂
Taksojuhiga olnud selline kogemus, et sōimas mind Lehmaks, kuna ma ei täpsustanud kumba statoili ma soovin( nende vahe oli omal ajal 500 m) Soorolli osas ma just üks päev naersin, kui hommikul kööki tulin ja avastasin, et nōud polnudki harjumuspäraselt puhtad. Ma olin nii harjunud, et ōhtul, kui ma imetan koristab mees kööki. No nii ära hellitatud selles osas. Ajaski naerma, et jumal naine, kui hea mees sul on ja sa nüüd inised, et pudru pott on must😆 Suured ostud räägime ka läbi. Viimasel ajal teeb mees isegi rohkem süüa,kui mina.
Meie mjas üldiselt ei ole ka neid traditsioonilisi meeste ja naiste töid. Oi kui palju ma olen kuulnud minu pihta “häbi-häbi” ütlemisi, sest meie majas teeb enamasti süüa mees. Või sellepärast, et õhtuti peseb lapsed puhtaks mees. Või sellepärast, et mees pidi korra põranda tolmuimeja puhtaks tegema või nõusid pesema vms. Söögitegu ja nõudepesu on meil tõesti rohkem mehe teha, sest talle meeldib ja minule mitte nii väga. Ma ei viitsi enam kõigile seletadagi seda ja nende häbi-häbitamised lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Tänan jumalat, et mul on mees, kes vabatahtlikilt oma lastega tegeleb ja mind kodust välja, puhkama ajab. Samal ajal kui mitmed teised emad ütlevad, et ei saa tulla, sest nende mees pole nõus lapsega üksi jääma.
Söögitegemine on meil minu teha, sest mulle meeldib. Köögi koristamine on meil superõiglane – mulle ei meeldi koristada ja talle see kui on sassis, nii et tema koristab :’D
Kes need häbi-häbitajad on?
Kõige suurem noomija on mu oma ema. Kuna me aga väga sagedasti ei näe, siis püüan sellest ka mitte väga suurt numbrit teha. Aga ka külla tulnud sõbrad-tuttavad on aegajalt ikka imestades mehelt küsinud “Miks sina süüa tegema pead?” 🤷♀️
Mind kasvatati rangete soorollide maailmas. Ema kasvatas lastekarja, tegeles üüratu majapidamisega ja käis takkapihta veel täiskohaga tööl ka. Isa põhmõtteliselt ei teinud majapidamises ühtegi asja ja mu vennad ka mitte, kõik oli naiste kanda ja meeste iriseda. Söögi alla ja söögi peale tuli kommentaare “kui need naised nii väga meestega võrdsed olla tahavad, siis võistelgu spordis ka koos, hõhõ”. Mu ema jaoks oli kõik see iseenesestmõistetav, minu jaoks aga mitte. Meil oli näiteks ka see, et õige söök oli isa nõudmisel lihaga ja küllaltaselt rasvane, muu poleks üldse mõeldav olnud.
Tänu kõigele sellele oli minu jaoks väga oluline, et minu poiss-sõber või mees selline alfakas ei oleks. Aga ma ei tea, kas näkkas niisama või polegi äkki meie põlvkonnas see probleem enam nii suur, aga minu peikad olid kõik mittealfad. Praegusega on ka kõik tööd-tegemised niimoodi ära jaotatud, et igaüks teeb seda, mis talle meeldib ja hästi välja tuleb. Mu mees teeb näiteks süüa (mu ema pidi rabanduse saama, kui sellest kuulis. Arvas, et ma piinan oma meest), mina koristan. Pean aga ütlema, et kõiksugu tehnilisemad tööd on ikkagi peaasjalikult tema teha, sest nagu öeldud, tema teab ja oskab rohkem. No lambipirnid vahetan vajadusel loomulikult ise, aga pesumasinat ei ühenda ja wifivõrku üles ei sea. Oleks mu isa minuga kunagi masinaid lahti võtnud ja kokku pannud või IT-d seletanud, oleks ma võib-olla rohkem kodune selles vallas, aga see oli loomulikult ainult meeste pärusmaa meie peres ja ausalt öeldes ei otsinud ma just ka võimalusi, et oma isaga võimalikult palju aega koos veeta. Aga ma tean, et kui oleksin kunagi olukorras, kus tuleb pesumasin ise ära ühendada ja wifi ise püsti panna, siis küll ma tänu YT tutorialidele hakkama saaks. Kindlasti prooviks enne ise kui läheks mõne meesterahva abi küsima.
See on ju elementaarne ka et kõik ei oska kõike 🙂 Ja oma lastele saad edasi anda kõike, mida tahad, et nad oskaks!
Ei osanudki siia midagi kommenteerida, kuni tänaseni 😀
Nimelt meil on vannitoa torudega probleem. Lahendame asju koos, nagu ka seda torude probleemi. Mulle lihtsalt meeldib teada nii torudest, ehitamisest kui ka elektrist nii mõndagi. Seega sai torude ja lahenduste otsimine ära jaotatud. Mina helistan pooltele ja tema siis teisele poolele pakkujatest.
Võtsin entusiastlikult telefoni ja esimeses kohas öeldi, kas elate koos abikaasaga, mina siis vastu et kuidas palun? Ma elan elukaaslasega, aga mis see siia puutub. Järgmine hetk hakkas meespool toru otsas naerma ning palus mehel helistada. Mõtlesin, et no mis seal ikka ja valisin järgmise numbri. Sealt vastati, et naised ei peaks selliseid töid tegema, kas tahate saadan torumehe. Kui julgesin vastata, et saame elukaaslasega ise hakkama lihtsalt õigeid juppe ja natuke infot on vaja. Hõigati, et noo miks siis teie õrnem pool oma pead vaevate.
Excuse me? Äkki ma võiksin ise otsustada, mida üksx naine võib teha ja mida mitte.
Väga halb maik jäi suhu ja pidin leppima, et mees helistab ja ajab asju. No ja siis parandame koos ära (salaja, et keegi juma eest ei märkaks, kuidas nõrgem sugupool torusid keerab 😀 ).
Natuke emotsionaalne, aga noo mis sa teed – masendav ja “karvu püsti ajav” kogemus.
Minu jaoks on alati vanema põlvkonna “kus sul siin need köögirätikud käivad” stiilis küsimused huvitavad. Või see, et kõik, mis on seotud lastega on justkui ema teema. Siis olen paar korda pidanud samas ruumis viibiva abikaasaga demonstratiivselt küsija ees arutelu, et kuidas meil siis ikkagi need asjad käivad (mitte minul isiklikult). Lapsevanemaks saamise algusaegadel oli esialgu seda aga keeruline ära tabada ja üldse midagi vastata, sest see, mis enne oli suhteliselt kohustustevaba kahekesielu, muutus järsku kellegi teise asjaks ka (mida ei saa vanaemadele küll üldse ette heita) ja tuli omaenda arusaamistega peale. Kui pole enam vaja garaažis autot putitada ja pidevalt miskit remontida-ehitada (mida ma teen ka ise väga hea meelega), siis on ju absurdne, et vaid üks pool peres oleks muu kama eest peaasjalikult vastutav. Mulle tundub, et see arusaam on juba küllalt laialdaselt kinnitunud. Küll aga on siin üks vimka, mis eeldab mõttemalli muutust – hästi paljudest naistest on saanud nüüd pereadminn, kes koordineerib võrdselt toimetamist ja keda mees “aitab” . Väga keeruline on sellest lõksust üle hüpata. Ühest küljest – kui noormees pole kasvanud peres, kus temas oleks tekkinud piisav sisemine asjatamise initsiatiiv, siis on ju vaja aeg-ajalt märku anda, et nüüd on vaja midagi teha, sest muidu vajub maailm kaosesse. Teisalt tähendab see koheselt vastutuse endale võtmist, sest mina ju tahan, et see asi saaks tehtud ja mees “aitab”. Seepärast olen aastatega üritanud üha rohkem lähtuda “teeb see, kes jõuab” põhimõttest (Mirjam, ilmselt sinu blogis kunagi oligi see kirjas? 🙂 ). Kui keegi ei jõua, siis ongi kodu sassis ja lapsed kasimata. Ja kui suhteliselt tuimalt keelduda ainupiinlikkust tundmast, siis ajapikku muutubki see meie mõlema asjaks. Siia kõrvale käib tasakaaluks ka see, et töötan ja panustan võrdväärselt ja ei oota oma partnerilt mingeid erilisi tegusid, et oma mehelikkust tõestada (ma ei tea, mis see siis olema peaks üldse :)) . See on siis mikrotasandi teema.
Ühiskonna tasandil laiemalt on see asi aga ülioluline, mis on ka see põhjus, miks ma arvan, et igaüks, isegi kui ta lõpuks uhkelt teatab, et tema ainus suur eesmärk elus on olla koduperenaine, peaks vähemalt aduma laiemaid seoseid. Ja see on väga lihtne – riigid, kus meeste ja naiste hariduse- ja karjäärivõimalused on ühetaolisemad, on majanduslikult paremal järjel ja nendes elavad inimesed on õnnelikumad, inimestevahelised suhted on paremad (nt on vähem naisi, kes on oma jobust mehest sõltumise tõttu kehvas abielus, sest neil pole muud pääseteed, sest strateegilisel hetkel istusid nad lastega 10 aastat kodus ja neil ei ole tööalaseid võimalusi). Nendes riikides kasutatakse oma inimvara potentsiaali rohkem, sest on võetud teadlikult suund, et oma teadmisi-oskusi tuleb täiendada ja jah, see tähendab, et kui on pere, siis selle nimel teevad mõlemad natuke ohverdusi (nt on vaheldumisi tittedega kodus, töötavad osaajaga, et mõlemal oleks võimalik ka tööd teha, koristavad, teevad süüa jne). Ma näen, et kuigi meil on Eestis pisikesed esimesed alged selle suunas liikumisel, siis iga selline “las mehed olla mehed ja naised naised” kinnitab naiste jaoks pikas perspektiivis kahjulikke soostereotüüpe (sest lõpuks on meil hunnik supernaisi, kes kombovad osavalt töö-kodu ise ära, aga on õnnetud ja väsimusest nõrkemas või siis neid naisi, kes on “täiskohaga naised” ja võivad oma elus väga täbarasse olukorda sattuda, kui ühel hetkel mees nende teeneid enam ei vaja). Ja mis kõige hullem, tundub olevat mingi uus tugev mõttevool, mis proovib ergutada iivet just sellistele soorollidele rõhumisega. Noh, needsamad riigid, mida eelnevalt eeskujuks tõin (nt Skandinaaviamaad), on tegelikult ka iibes üsna edukad, lihtsalt tänu sellele, et on kõrgem kindlustunne ja teadmine, et lastesaamine on mõlema vanema teema ja on võimalus end ka tööalaselt laste kõrvalt teostada.
Sorri, et nii pikk rant tuli. OKRi soojendus 🙂
This is why I adore you! Kõik võiks seda kommi lugeda. 🙂
“Teeb, kes jõuab” kehtib meil jah, kuigi ma OLEN pigem asjaajaja ja korraldaja rollis – ma suudan rohkem “sahtleid” korraga lahti hoida kui H (kellelgi oli lõbus sootrolliteooria, et kui mälu on üks suur kummut ja mõtted sahtlid, siis naised saavad lahti hoida mitu sahtlit korraga, aga mees peab enne uue avamist eelmise kinni panema) – aga ma ei kingi seda talle niisama 😀 Ikka delegeerin asju talle nii, et koorem võrdne oleks. Ja midagi ei võeta siin majas iseenesestmõistetavalt, mis on kena. Ma hakkan muidugi märatsema ka kui kogemata vihjatakse midagi, mis võiks anda mõista, et minu töö on mingi koduperenaise hobi. 😀
Selle kõige juures oleks mulle (iseloomu poolest) väga ok olla koduperenaine. Või noh ma ise tegelt mõtlen endast nii, sest ma saan kodust teha natuke kõike – isegi palka ja makse maksta, kui tahan! Aga see, et ma hea meelega ka põllega perenaine olen, ei tähenda, et keegi teine võib minu eest otsustada, et see minu ainuvõimalik roll on. Või et H mehena ei võiks olla ainus, kes siin majas nõusid peseb, pesu voldib ja lastele unejuttu loeb. Ma räägin – ma hakkan kohe märatsema. Kui vaja, siis avalikult! 😀
amen, sister! Me peikaga peaaegu 7 aastat koos olnud, neist 4 (vist?) koos elanud. Tema on peres ainuke laps, ema on tema eest pmst alati kõik ära teinud. Mina aga ei salli sellist laisklemist ja diivanikaunistuseks olemist silmaotsastki. Tööl käime me mõlemad ja mina koolis veel ka, niiet meil kehtib ka printsiip teeb, kes jõuab ja teatud majapidamistööd on lihtsalt meeldivuse järgi omavahel ära jaotatud. Eriti närvi ajab mind muidugi, kui küsitakse millal siis pisipere tulemas on. Hiljuti üks kursakas teatas, et on lapseootel ja mitu tükki veel lisasid, et üritavad ka.. mul ainult hea meel nende üle, loomulikult! Aga selle peale küsis üks neist, et miks me kùll juba pere ei planeeri, siiski nii kaua koos olnud. Ma ikka püüan rahulikult selgitada, et kõigil on erinevad elueesmärgid, mina ei pane pahaks, kui keegi tahab lastega koju jääda kohe. Küll aga ajab mind marru, kui selgitan oma vaatenurka tuhandet ja selle peale kortsutatakse kulmu, et mis naine sa küll oled. Ma tean, et laste kõrvalt on võimalik edukalt karjääri teha ja reisida jne. Aga see judgemine, mille osaks ma olen saanud, et tahan veel ainult iseendale elada, on nii stressitekitav ja teatud seltskondi lausa vältimapanev.