Ma rääkisin ühe toreda internetisõbrannaga* eile maast ja ilmast ja jutt läks sünnitamisele ja sellele, missugune oli tema sünnituskogemus. Ta kirjeldas, kuidas lõpuks 41. rasedusnädala kolmandal päeval esilekutsumisele läks ja mismoodi tal lõpuks (pärast 4 cm avatusega 14 tundi tiksumist) veed avati, tilguti ja masinad külge pandi ja kuidas ta siis lõpuks 33,5 h hiljem lõpuks sünnitas tundega, et ta on läbikukkunud ema. Tal olid sünnitusele ja oma kehale ootused, mis reaalsuseks ei saanud ja ta koges kibedat ja valusat pettumust.
Sest mis ema sa oled kui sa isegi loomulikul teel sünnitada ei suuda?
Ja oh, see on minu meelest nii ebaõiglane ja kurb.
Me kõik teame lolle imetamisega seotud valetõdesid nagu “rinnapiimaasendaja on söödamatu solk” ja “rinnapiimalastest saavad intelligentsemad inimesed” (pffff) ja tunneme igaüks kedagi, kes end imetamisega kaasnenud raskuste tõttu kohutavalt halvasti tundnud või isegi raskesse sünnitusjärgsesse depressiooni langenud on. Me kõik teame emasid, kes söödavad last salaja pudelist või eelistavad lapse toitmise kohta valetada, sest lihtsalt ei ole enam jaksu igale juhuslikule möödujale oma eluraskusi põhjendada. Me kõik teame ka naisi erinevates kommentaariumites (võtame näiteks Emmede Klubigi, kus sel teemal alati tuliseks andmiseks läheb), kes endale rinnale taovad ja oma üleolekust nõretavaid lauseid sõnadega “mina küll…” alustavad. Ja kui eduka imetamiseni on lõpuks ka vaatamata suurimatele raskustele enamasti ikkagi põhimõtteliselt võimalik jõuda (EK ilmus just imetamislugude sari, kus osad on sellised, et hakka või päriselt ordeneid välja andma), siis… sünnitamine? Tõsiselt? Sa arvad, et sa oled suur kangelane, sest sul oli edukas sünnitus?
Isegi minule on ükskord antud võrdlev hinnang: tehti veed lahti, järelikult polnud ikkagi päris loomulik sünnitus. Nojah, olgu… aga see oli võrratult ilus ja positiivne kogemus. Kumb olulisem on?
Minul on selja taga kaks väga edukat sünnitus- ja imetamiskogemust, mille eest ma olen tõsimeeli südamest tänulik. Ma tean, et ma olin tubli ja saavutasin oma kehaga hea kontakti, aga ma ei saa öelda, et mul vedanud poleks. Esimesel korral sünnitasin varahommikust kella seitsmeni õhtul ämmaemanda toel, kes korjas kella seinalt, pani tuled sünnitustoas hämaraks ja suunas mind hellalt kuni Kroonprintsess oli valmis sündima. Mul puudusid sünnituse suhtes igasugused ootused ja, kui ma täiesti kristalselt aus olen, ka teadmised. Ma ei teadnud sünnitusmajja minnes, mis minuga juhtuma hakkab! Millised on sünnituse erinevad faasid, millised esineda võivad komplikatsioonid, millised võimalused valude leevendamiseks jne… ja ma siiralt usun, et see oli üks põhjustest, miks mu sünnitus nii ilus ja edukas oli. Sest ma poleks niikuinii saanud teha muud kui sellega kaasa minna. Ootuste ja eelarvamusteta.
Kui see sünnitus oleks aga olnud määratud 32 tundi kestma (nagu paljud esmasünnitused paraku on), ei oleks minu kogemus kohe päris kindlasti nii positiivseks kujunenud. Ma ei oleks sünnitanud rahuliku ja sada protsenti zen ürgnaisena. Ma tean seda, sest ma tean, missuguseks kujunes minu sünnituse lõpp Virsikut ilmale tuues. Tänu esimesele kogemusele olin ma tohutult positiivselt meelestatud ja sünnitasin samamoodi nagu esimesel korral – ootuste ja lootusteta, lihtsalt iseenda sisse kogunedes, keskendudes ja püüdes kogu oma energia karuhäält tehes sinna suunata, kus parajasti põrgulikult valus oli. See tuli mul suurepäraselt välja! Mul ei olnud vähimalgi määral raske, ma ei muutunud meeleheitlikuks ega kaotanud enesevalitsust… kuni minu viimasest uinakust oli möödunud üle 24 tunni, täisavatus polnud veel käes ja ma olin nii väsinud, et zenmaster asus minekule ja asemele tuli kibe, kontrollimatu valu ja sellega koos jonn. Ja kurbus. Ja suutmatus keskenduda. Sest väsinud inimene ei suuda keskenduda – liiatigi siis veel oma elu suurimale ja raskeimale tööle, sünnitamisele.
Minu õnneks oli sünnitus selleks hetkeks juba kohe-kohe läbi saamas ja Virsik oli tund pärast minu energiavarude lõppemist valmis ilmale tulema. Selleks hetkeks olin ma vastu võtnud kindla (ja väga targa, if I may say so myself) otsuse: kui täisavatus ei ole lähedal, on vaja epiduraali. Epiduraali vaja ei läinud, aga kui sünnitus oleks kauem kestnud, oleks mul olnud vaja puhata, magada, end koguda enne, kui ma saanuks selle väga raske tööga jätkata. Sest issand ise teab, et keegi teine (peale anestesioloogi, hehe) sul seda koormat kanda aidata ei saa. Aga kui ma oleksin sellise stsenaariumi korral sarnaselt oma eilsele vestluskaaslasele juba ette otsustanud, et see teeb minust vähem naise, vähem ema, kui ma epiduraali kasuks otsustan? Sest need natuke tõelisemad naised hooplevad internetis, kuidas “nemad küll” valuvaigisteid ei kasutanud ja üleüldse? Bitch, sit down, sul lihtsalt vedas. Sa ei ole kangelane.
Kokkuvõtteks: jah, emapiim on lapsele parim võimalik toit ja loomulik, rahulik, sekkumisteta sünnitus on võrratu kogemus emale ja imeline viis uuele ilmakodanikule maailma tulemiseks. Võin seda kinnitada, sest mind on mõlema kogemusega õnnistatud ja ma südamest soovin, et kõik saaksid neid kogeda. Pole midagi paremat, tõesõna. Ja ehkki sünnitusvalu on üsna võigas ja kuigi 37. rasedusnädalal sündinud päkapiku rinnale saamine ei ole alguses suurem asi lust ja lillepidu, ei tähenda see, et mina ise oleksin need olukorrad endale valida saanud. Ja kui juhtubki, et on hädasti vaja lisatoitu või kui selgub, et vahepeal on epiduraali abil vaja sõba silmale saada – abi tuleb vastu võtta kui abi on vaja. Tean naist, kes on sünnitanud nii üht- kui teistpidi, kord loomulikult ja kord kõikvõimalike sekkumistega (esilekutsumine, epiduraal jne), ning loeb ilusaks, õnnelikuks ja edukaks sünnituskogemuseks viimast. Minu number üks soovitus peagi sünnitavale iseendale ja kõigile teistele, kel sünnitus ees seisab: sa ei lähe sinna internetis hooplevatelt kangelasemadelt ordenit saama, vaid last ilmale tooma. Nii hästi, nii sinu ning lapse jaoks jaoks leebelt ja rahulikult, kui vähegi võimalik. Ja su keha niikuinii oskab seda kunsti, tasub teda ainult usaldada. Ennast usaldada. Ja arstiabi usaldada, kui selleks vajadus peaks tekkima. 🙂
* Sellesamaga, tänu kellele me endale Bugaboo soetada saime. Mis, muide, jõudis eile igati edukalt kohale ja on nüüd mu emme käes! Hurraaa! Täitsa põnev on kohe, ma pole kunagi ühtainsamatki juppi beebikraami (riided jms pisividinad v.a.) uuena soetanud, kummatigi siis veel sellist peenikest ja uhket asja nagu see Donkey. Mõtlesin, et teeks selle avamise ja kokkupaneku kohta video. Kas see oleks huvitav?
Tõsijutt. Minul on ka väga ilusad sünnituskogemused olnud aga absoluutselt ei pea end kangelaseks või ma ei tea milleks-kelleks, et valuvaigistitest keeldunud olen. Mul on lihtsalt nii lühikesed sünnitused olnud (suuri valusid vastavalt 3h, 1h30 ja 1h). Arvan samuti, et kui need sünnitused oleksid olnud pikemad, siis oleks teine jutt. Ja kuigi ma olen sünnitama läinud alati selle eelistusega, et võiks olla võimalikult loomulik (no nii loomulik kui üks esilekutsumine olla saab, onju), siis olen alati oma peas jätnud selle ukse lahti, et kui ikka enam ei kannata, siis torgake mulle nõel selga. Ja a la kümnetunnise sünnituse puhul ajaks ma ilmselt seda anestesioloogi taga küll.
Lõppkokkuvõttes on siiski tähtis see beebi kätte saada ja ei miski muu.
Sama! Lähen ka sünnitama ise, aga kui ise ei oska ega jaksa, siis võtan abi vastu. Muuuidugi kaasnevad epiduraaliga riskid ja ohud, aga ega ma nt surmani kurnatuna paremini pressida jaksaks niikuinii…
Mina olin 100% kindel, et sünnitan oma tütre ikka ise ja ilma igasugu valuvaigistiteta. Reaalsus? Peale täisavatuseni jõudmist ja 3 tundi presse teatas arst, et lapse asend on vale ja nii ta sündida ei saa. Otsus-erakorraline keiser. See ei olnud absoluutselt see, millele ma olin mõelnud, aga kas see teeb minust siis nüüd vähem ema? Tänu arstide kiirele ja õigeaegsele tegutsemisele ma üldse saan end emaks nimetada, sest kes teab, mis oleks võinud juhtuda…
Ja ega see keiser kah ju mingi lust ja lillepidu pole – ikkagi ju sünnitasid samamoodi ISE, mis sest, et “teistkaudu”. Kui järgi mõtlema hakata, siis tegelt isegi rohkem ise kui nt mina, sest sa pidid a) tegema ära suure valutamise töö b) keisrist taastuma. 🙂
Lisaks valitseb minus tunne, et asi jäi poolikuks. Ma andsin endast kõik, aga… Seetõttu loodangi nüüd novembris ikka ise hakkama saada. Mitte et olla rohkem ema vaid et saaks eelmine kord pooleli jäänud lõpuni viia 🙂
Ma alati mõtlen, et see on lihtsalt nii kuradi ebaõiglane ja sellepärast mind nii provotseeribki see ärplemine loomulike sünnitustega. Et sina oleksid KA olnud ära teeninud selle hea zeni sünnituskogemuse, aga sul ei vedanud nõnda nagu meil teistel. Ma loodan ka, et sul teist korda paremini läheb!
Elame näeme! 🙂
Ei nõustu. Minu arust on keiser ikkagi operatsioon, ma ei nimetaks seda sünnitamiseks.
Aga teemast… ma vist olen normaalsete inimeste seltskonda sattunud, sest ma pole kunagi kellegi puhul täheldanud neid omfg-sul-oli-keiser/epiduraal/veed tehti lahti-ja-seepärast-sa-pole-õigesti-sünnitanud olukordi ja nägusid. It is not a competition!!!
Btw- ma jäin imetamise pilti kohe pikemalt vaatama… ma muidu ise ei saa aru, miks on vaja selliseid pilte yles riputada, aga… ahhhh! Seda vaaatasin ja ma sulasin. Nii armas!!! 😭
Sa ei nimetaks, sest sa oled keisrilõikega lapse ilmale toonud ja tunned, et see polnud õige sünnitus? Või annad lihtsalt kogemust omamata lihtsalt natuke üleoleva hinnangu?
Ja normaalsete inimeste seltskond ei ole midagi haruldast – ega siinkirjutajad, kes ka sarnaselt mulle seda fenomeni täheldanud on, ei ole end kuidagi kehvemate inimestega ümbritsenud ega kuule seda oma lähedaselt. Nagu minagi rõhutan – see meelsus valitseb emade vahel avalikes aruteludes, foorumites ja kommentaariumites. 🙂
Miks üleolev? Lihtsalt minu arust on keiser ikkagi kirurgiline sekkumine ja seega on see operatsioon. Siin kommentaarides on ka ju naised öelnud, et kui neile erakorraline tehti, tundsid nad lõpuks, et kogu see valu ja vaev oli ilmaasjata ning see mingil määral ikka närib neid. Ma tunneks vist ise sama. Olen ise kaks last loomulikul teel sünnitanud ning mu sõprade seas on naisi, kes on samuti ise sünnitanud, ainult ühe keisriga saanud või kõik lapsed keisriga saanud. Ning ma NEVER-EVER ei mõtle nendest, et sa oled nüüd kehvem ema! Mitte iialgi!!! Isegi kui võõras inimene ütleks mulle, et ta on kolm last sünnitanud, aga lisanud siis fakti, et keisriga saanud, ei tuleks ma selle pealegi, et hakata nokkima, et sa pole ju siis sünnitanud ja mida iganes veel….
Tegelikult, ma ei saa üldse arugi kust säärane mõtteviis pärineb? Ma vist ei loe nii palju foorumeid, et oleks sellist tendentsi täheldanud. Sinu viimasest lausest sain ma aru, et muidu on omavahel kõik ninnu-nännu, aga kui kusagil saab midagi anonüümselt öelda, siis tulebki just selline suhtumine omg tal tehti veed lahti.
Minu kogemused-arvamused enamjaolt vist ikka Emmede Klubi toimetajatööst ja sealsetest sadadest kommentaaridest pärinevad 🙂
I just looovee u! Võtsid mul sõnad suust! Olen ise ämmaemand ja sain kardetud keiserlõikega sünnitamisega. Ja no kui oleksin ennast materdanud “ise ämmaemand ja sünnitada ei mõista!”, ei tea mis minust järgi oleks jäänud. Beebi ja emme tervis on kõige tähtsam ! Ja ma küll ennast vähem “naisena” ei tunne, kuna mul on nii imeilus (nagu ta ise ütleb 😍) 2.5 a pojake. Tahaks Sind kallistada kohe! Mitte ainult selle kirjutise pärast 😉
jumal, ei peagi ju tundma vähem naisena, see on ju tegelikult suisa jabur. nii see, kui kangelasteoks pidada midagi, mis ei ole tegelikult kunagi 100% sinu kätes olnud (ehkki tublid on sünnitajad otseloomulikult, see pole kaugeltki mitte kerge töö ja äge kui hästi tehtud saab) kui ka tunda end süüdi, pahasti, vähemväärtuslikuna millegi pärast, mis polnud sinu mõjutada. embame!
PREACH!!! Ma olin nii palju lugenud epiduraali ohtudest ja nende samade “kangelassünnitajate” foorumipostitusi, et olin 100% kindel, et sünnitan ise õndsalt lõdvestava muusika saatel ja imetan nii, et seda nägu. Lõpuks kui valud olid 37h kestnud, olin juba poole ämmaka pakkumise pealt epiduraaliga nõus ja siis veel 6 h hiljem kui avatust polnud ikka rohkem kui 1cm tehti ka erakorraline keiser. Lõpuks tuli välja, et lapse pea oli kuskile kinni jäänud ja ma poleks mingi nipiga saanud ise sünnitada. Imetada ma ka korralikult ei saanudki, sest piima lihtsalt ei tulnudki korralikult (mismõttes ei tulnud?!!? igal naisel tuleb!!! imetamisnõustaja juures ikka käisid? mina jõin ühte teed, mis…….. mina istusin kaks nädalat järjest voodis, laps rinnal ja lõpuks hakkas tulema jne. jne. jne.) Alguses ma tundsin end ise ülihalvasti, aga see päev kui mees rpa purgi poest tõi, oli ka esimene päev kui laps iga tunni aja tagant ei nutnud nii, et halb tunne läks suht ruttu üle. Need kommentaarid mind õnneks kurvaks enam ei teinud, sest ma ise ju nägin, et lapsele ja minu vaimsele tervisele oli nii parem, aga päris pagana närvi ajas lõpuks ikka.
see on ilus ja hea kui kogu selle Kolgata läbimise järel on veel nii palju vaimujõudu, et edasi minemiseks piisab nägemisest, et nii on meile parem ja see on minu kõige õigem otsus. 🙂
Hehh, ma olen selles suhte küll nii zen, et ma sünnitamise teemat küll üle ei mõtle. Mina nende kriteeriumite järgi ju tegelikult ei teagi, mis see nl päris sünnitus on 😀 Mõlemad on esile kutsutud täpselt tähtajal 😀 Lapsed sain, rähendab sünnitasin 😀 😀
no mina ka ei mõtle sünnitamise peale rohkem kui et tuleb minna ja ära teha 😀 sest mida sa enamat ikka teha saad! sünnitusplaani koostamine mu jaoks näiteks kõige loomuvastasem asi maailmas – kuidas sa planeerid planeerimatut?
Ega vist keegi kes sünnitusplaani koostab, ei mõtle sugugi, et täpselt nii lähebki. Selle kommentaari viskavad pigem need, kes seda ei tee ja nemad võib-olla tõesti eeldavad, et plaanitegijad nii naiivsed on 🙁 Kui teemat arutleda kellegagi, kes on sünniplaani teinud ja siiralt põhjustest huvituda, siis kindlasti ei saa vastuseks, et sinisilmselt arvatakse, et täpselt nii läheb või nagu see oleks käsud-keelud arstidele, vaid palju mitmekülgsemaid põhjuseid tuleb välja. Valik teha sünnitusplaan oleneb ju niiväga inimesetüübistki juba: võimalik pikk sünnitus ja kui satub äe vahetustesse, ei pea kõike soove uuele üle korrutama; mõnda rahustab, kui saab kirja panna oma soovid, mis omakorda vähendab mõttes ketramist, et mis siis kui olukord on nii või naa, hingerahu nimel või nii; samuti see, et mõnda näiteks häirib oma soovide esitamine ja seletamine sünnituse ajal, kui tahaks hoopis oma kehale keskenduda ja mõnel lihtsal liigne jutustamine viib tähelepanu mujale – nii on kasvõi mõned elementaarsed soovid mustvalgelt paberil (erinevad eelistused, kasvõi sinu väljatoodud hämaram valgus, või hoopis vaiksem olemine, ei prakikantidele jms). Inimesed on erinevad ja õnneks tänapäeval ei leidu eriti enam äe ja arste kes sellele viltu vaataksid. Ja teiste suhtes on meh…
Minu meelest on sünnitusplaan jah/ei ka täpselt seesama teema nagu sünnitamine, imetamine, edaspidine toitumine jms mille puhul paljud kipuvad sedasama “mina küll nii või naa” ämbrit kolistama 😉
Jaa! Ma sellepärast ekstra väljendasin seda nii, et MINU JAOKS on loomuvastane, ofc misiganes kellegi jaoks hingerahu tagab on tema jaoks kõige õigem! Ja viimane lõik – minu meelest just sünnitusplaani koostamine on palju normaalsem ja levinum kui sünnituseks üldse mitte valmistumine? Ei? 😀
Just! Kuigi mine sa tea, kui kellelgi mitmeleheküljeline kava on ette anda, siis võib-olla mõne vanema generatsiooni (kuigi jälle, ei eelda eks!) ämmaka ehmatab esialgu ära ja paneb kulme kergitama ja (loodetavasti omaette) podisema, et oh ajad oh kombed 😀 Ja eks nende kahe vahel ole ka jälle omakorda piiiikkk vahepealsete võimaluste valik 😀
Ma ei teaaa, meil nii kaasaegne ja loomulikku sünnitust toetav sünnitusabi haiglates, et mina küll usun, et iga ämmakas pigem loeb pigem meelsasti läbimõeldud plaani kui üritab soiguva ja ohkiva patsiendi jutust aru saada. Minusugusega pole midagi rääkida, sest mul pole niikuinii midagi öelda 😀 Aga minu postituse point polnud üldseüldseüldse, et mittevalmistumine õigem oleks!
Muuseas, sa tegid natuke praegu sedasama “mina küll ei…” 😉
Minu kogemus on kaks keisrit ja eelnevalt valutanud ei ole üldse. Mõlemal korral läinud esilekutsumisele siiski usuga, et saan ise hakkama.
Ja ei ole ka ennast materdanud, et oleks midagi tegemata või poolikuks jäänud.
Oled väga tubli, polegi mingisugust põhjust end sellise asja pärast halvasti tunda. Aga ma näen, milline meelsus emade seas (internetis ja mujal) valitseb ja mõistan, miks naised end halvasti tunnevad kui kõik ei kulge ootuspäraselt. 🙂
Mina sünnitasin vaakumi abiga. Ma olen hoopis tänulik, et tänapäeval on võimalik abi saada, mida meil tol hetkel vaja oli ja õnneks regaeeriti väga kiiresti kui lapsel paha hakkas. Ma ei ole end sugugi halvasti tundnud, et meil natukene abi vaja läks, aga olen vahel mõelnud, et mis oleks meist sellises olukorras 100-200 aastat tagasi saanud. Ja üldsegi- naise keha on 9 kuud hoidnud ja kasvatanud endas uut inimest, ühte võrratut tegelast ja oleks ju karm ennast materdada sellepärast, et sünnitus ei läinud plaanipäraselt. On super kui kõik läheb vastavalt ootustele ja loomulikult, ning sellest jääb eriline kogemus,aga tegelik eesmärk on ju ikkagi oma kallis laps tervelt enda kätte saada 🙂
Täpselt minu mõtted. 🙂
Oh, nii minu mõtted!
Mina läksin esimest sünnitama just selle mõttega, et mina ei taha olla kehvem kui tutvusringkonnas emad on. Tahan ka ISE sünnitada, ilma valuvaigistiteta. *Bitch, sit down!* 😀 Kõige rohkem kaagutavad vist ikka need, kes a) pole veel sünnitanud (nagu ma ise enne olin); b) need, kellel on megasuper easy sünnitus olnud
Aga kui läksin paar päeva varem sünnituseelsesse osakonda, kus magada eriti ei saa, sest teatud ärevus on sees ja siis üks hetk on esilekutsumine, avatakse veed, pannakse tilka ja terve igavik mitttttte midagi ei toimu, avatust lihtsalt ei tule, ise olin nii kurnatud ja magamata, aga valud on hullud ja naerugaas ei tee ka mitte midagi, siis epiduraal ei tundunud enam üldse midagi vastuvõetamatut, vaid oligi päästev abivahend. Ja ma mäletan siiani, kui uhke ma olin, kui laps rinnale pandi. Ei tunne, et oleksin kuidagi kehvem, kui need, kes tõesti saavad valuvaigistiteta hakkama.
Oktoobris on tähtaeg nüüd, eks näis, kuidas siis läheb. Loodan, et ikka kergemini 😀
Ma olen küll lugenud mingi kahte lugu tõesti megasupereasy sünnitustest, aga enamasti ei saa, ma arvan, ühtegi sünnitust megasuperlihtsaks pisendada. Noh, et kui kestabki neli-viis tundi, siis on seda intensiivsem jne. Aga ilmselt küll, jah, kui oled puhanuna sünnitanud ja valuvaigistiteta valu vaigistamise nipid hästi kätte saanud, on raskem ette kujutada, mis tunne on olla surmani kurnatud ja samal ajal sünnitada üritada. Aga ma arvan, et mölisejad ja kaagutajad on lihtsalt mölisejad ja kaagutajad – ükskõik, mis teemadel. 😀
Kommenteerin harva, aga antud teema kriibib mingil moel mu hinge. Kui seltskonnas läheb jutt sünnitamisele, siis ma pigem hoian vaikselt tagaplaanile.Mul on olnud 2 erakorralist keisrit, mõlemad üldnarkoosiga. Esimene veel lisakas esilekutsumisega, lootevete avamisega ja mida kõike veel. Ma ei tunne end kehvema emana, agama tunnen, et mult on see miski ära võetud. Ma ei saanud seda õnneliku finaali tunnet ja last kohe rinnale. Ma ei saa öelda, et tegin ära. Mitte, et sünnitus oleks asi, millega kelkida….vaid enda jaoks. Mul on selline tunne, et ma ei saa öelda, et ma sünnitasin…
Muidugi olen ma õnnelik, et mul on 2 maailma ägedaimat last, aga on hetki mil see teema mind vaikselt närib.
Ja see ongi ebaõiglane ja nõme ja ehe näide sellest, et loomuliku sünnituskogemuse eest tuleb tänulik olla, mitte sellega ärbelda…
Minul on mõlemad lapsed esilekutsumisega sündinud. Sest.. lihtsalt.. mu keha toodab liiga palju lootevett ja sellega nad ei lase rasedust lõpuni kanda ja lapse isesündimist oodata. Esimese lapsega(tüdruk) oli lootevett liiga palju. Kutsuti esile geeliga ja kolm päeva hiljem avati looteveed ja laps sûndis 5 tunni pärast. Olin nagu maakera ja plika sündis 3kilosena. Teise lapsega(poiss) oli jälle lootevett liiga palju ja rohkemgi veel kui esimesega. Jälle kutsuti sünnitus esile. Sain jälle geeli ja järgmisel hommikul avati veed ja poiss tuli 3 tunni pärast. Kaalus 3,5 kilo. Olen mitmeid ja mitmeid kordi arstidelt ja ämmakatelt küsinud, et mis värk selle looteveega on.. keegi vastust ei tea ja ütlevad et minu keha lihtsalt on selline ja kôik. 😊
Isehakanud sünnitust ma tunda pole saanud ja ega ausalt ei kurvasta ka. Tagantjärele mõeldes ongi nii lihtsam olnud – et ei hakka kodus või poes vms veed tulema. Ei valuta midagi jne. Et ma lähen ilusti ja rõõmsalt teatud kuupäeval teatud kell haiglasse. Ja seal ma teen kõik need sünnitusega seotud protseduurid ja veritsemised ja valutamised ja karjumised ja kõikkõik ära ja paar päeva hiljem väljun sealt maailma kõige õnnelikumana ja maailma kõige nunnuma beebiga. 😊
Minu sünnitus oli raske ja imetamise algus ka ikka làbi pisarate. Sünnitasin esilekutsumisega 41+3, kaks pàeva kokku, avatus ei tahtnud tekkida kuidagi, lôpuks tehti veed lahti ja ikkagi ei midagi. Sain morfiini süsti(ma ei saanud pàris aru, et milleks) ja lôpuks kui avatus oli 4-5 cm vahel ja tuhud vahedega iga 1-2 min. epiduraali süst. Tàisavatus 1,5 tunniga. See oli pàris julm(kôik kehavedelikud mis vàhegi olid ka vàlja tulid). Press kestis 3 TUNDI. Mul ei olnud jôudu pressida enam, ma olin mitmeid öid magamata, söömata, koguaeg kaks tilgutit kàes, aga lôpuks àmmaka àhvardamise peale ma selle lapse vàlja pressisin. Imetamisega sina peale saamisega làks umbes 1,5 kuud. Rinnad olid valusad, nibud verised ja lôhedes. Raske oli aga oma jonn ei lubanud rpa üle minna. Kuigi beebi vahest sai lisapiima, et nibude haavad veidi paraneksid. Lôpp hàsti kôik hàsti, poja 5 kuune ja maailma kôike kôigem. Aga sulle ilusat ja mônusat sünnitust. Oled vôrratult tubli naine!!
sina ka!
No ma kuulun nende hulka, kes esimese lapsega olin kindel, et sünnitan vette ja imetan aasta, tegelikult kiireks läks ja sünnitasin paari tunniga( õmmeldi ikka seest ja väljast) ning imetamine jäi vaid unistuseks.
Teise lapsega olin targem, mingeid ootuseid ja erilisi nõudmisi endale ei püstitanud. Kerge sünnitus 50 min, laps rinnale ja sai rp kuni aastani. Ka õmmeldi risti -rästi kokku. Taastumine mõlemaga kiire, see-eest tüdrukud kileda ja tugevate häälepaeltega, mida kasutati ikka maksimaalselt, minu uni ja kuulmine siiani ülitundlikud.
Mõlemad tüdrukud terved ja tublid, ainult nooremal nõrgemad hambad, muu kõik sama, lasteaias vahel haiged, suuremana enamasti terved.
Kuna olemas kogemus nii rp kui ka rpa asendajaga -ausõna pole vahet.
Kolmanda lapsega ikka muretseksin vist rohkem – vanusega tuleb elukogemust ja see krd google, no ei tohi kasutada:)
Sulle edu ja kerget kiiret sünnitust!
Mul on olnud mõlemal korral epiduraalanesteesia ja enda meelest olen sünnitanud loomulikul teel. Lapse ilmale toomine on inimeseti niivõrd erinev ja ka üks inimene võib saada nt 2 täiesti erinevat kogemust.
On loomulikke sünnitusi, mis on ülikerged ja neid, mis on rasked. On keisersünnitusi, millest taastumine ja op ise mööduvad märkamatult, aga on ka raskeid kogemusi.
Endal olnud esimene pikk sünnitus igasuguste sekkumistega (23 tundi) ja teine sünnitus lihtsam (6 tundi). Mõlemad siiski positiivsed kogemused 🙂
Lapsed said ka üle aasta rinnapiima. Imetamine oli kerge.
Mina olen üks neist, kes “zen”-olemiseks tahab ja vajab keisersünnitust. Kuigi kodu ja pere valmis, ja kindlasti ka vanus sealmaal, ei suutnud ma nelja(!) aasta jooksul rasedust planeerida, sest sünnitushirm ON PÄRIS! Eks see ole nagu muudegi vaimsete seisunditega – kui ise pole kogenud, siis järelikult pole olemas. Depressiooni kannatavatele inimestele öeldakse ikka, et “võta end kokku!” ja “mis Sinul viga, endal kõik olemas!”, aimamata, et tegu on haigusega. Ja haigus vajab ravi.
Kui kord naistearst väga delikaatselt küsis pereplaneerimise kohta (käisin uut hormoonspiraali paigaldamas) ja talle ütlesin, et ma ei suuda sünnitusele isegi mitte mõelda, oli ta õnneks väga mõistev. Ja kui erakorralist keisrit veel teiste emade seas aktsepteeritakse, siis oooooo, mis saab, kui julged öelda, et keisersünnitus oli planeeritud!
Last oodates püüdsin ikka end teistega võrrelda: kui teised saavad, siis miks mina ei saa? Nad on ikka palju paremad emad, sest nemad ei kartnud (mõni isegi lausa ootas loomulikku sünnitust, nagu Sina :D)! Ja jestas, ma ei või ära kuulata, et loomulik sünnitus on ju lapsele parem! Ma ise tahtsin oma lapsele halba! Ja hoidku taevaisa selle eest, et keegi planeeritud keisersünnitusega lapse sünnilugu veel vestma hakkab – “SINA JU POLE SÜNNITANUDKI!”
Aitäh postituse eest! Emad, leidke oma mõistuses tolerantsi näha endast kaugemale: naised on erinevad, beebid on erinevad.
Samamoodi ju kardavad paljud inimesed metsikult arste ja haiglaid ja sünnitavad seetõttu kodus – paaniliselt hirmununa ei saagi minu hinnangul edukalt (vaginaalselt, valuvaigistiteta) sünnitada – see kõlab kohutavalt hirmsalt ja valusalt. Ja nagu paljud teised hirmud on ka hirm sünnituse ja haiglate ees üsna irratsionaalne, aga olematuks teda teha või pisendada ei saa. Mina võib-olla läheks nende hirmudega nõustamise teed – isegi kui lõpuks ikkagi keisriga sünnitama läheks, oleks hea ikkagi hirmu põhjustega tegeleda. Aga hirmu häbeneda tõesti pole põhjust. Kui ta on, siis ta on. 🙂
Ma kogu lugu ei pannudki kirja. Emade ja ühiskonna surve ees ma jõudsin hakata juba tahtma, et ma enam ei kardaks loomulikku vaginaalset sünnitust! Mind nõustas 14 kuu jooksul kogenud naistearst, psühhiaater, psühholoog ja ämmaemand. Ma tegin midagi selleks, et mitte karta. Aga kodu oli lapse tulekuks valmis ja sellele ma enam vastu ei saanud.
See lugu kõnetas mind ja panen siia kirja oma sünnitusloo. See on pikk, ei tea, kas nii pikk kommentaar on lubatud:) Ja mina tundsin end küll pärast sellist sünnitust superwoman’ina ja ei laseks kellelgi muud väita. Ma isegi ei teadnud, et sellist juttu aetakse.
Oli öö, kell oli umbes 1. Ühel hetkel diivanilt püsti tõustes tundsin, et midagi niriseb põrandale. Hõikasin mehe kohale ja vahtisime siis kahekesi, et kas see ongi lootevesi. Nägi välja nagu tavaline vesi. Vanasti arvasin ikka, et looteveed tulevad hullu sahmakaga, et suur loik põrandal, sest seda on ju kokku umbes liiter, aga nüüd olin interneti abil targem ja teadsin, et need võivad ka nirisema hakata. Panin sideme alla ja saatsin oma eraämmaemandale sõnumi, vabandades hilise kellaaja pärast ja seletades olukorda, et veed nirisevad, aga sünnitegevust ei toimu. Tema kohe helistas ja ütles, et ma läheks magama ja kui ka vahepeal valusid ei hakka, tuleks hommikul kl 9 paiku haiglasse. Ilmselgelt ma enam und praktiliselt ei saanud.
Hommikul võtsime oma kodinad kaasa ja läksime haiglasse mõttega, et ilmselt saadetakse meid uuesti koju valusid ootama. Arst siis katsus mu emakakaelaavatust (see on muide räigelt valus ettevõtmine) ja seda sisuliselt polnud. Siis soovitati mul siiski hakata sünnitegevust rohtude abil esile kutsuma, sest muidu läheb juba liiga palju aega mööda ilma looteveeta ja tekkib põletikuoht. Mõeldud-tehtud ja juba me sättisimegi end sisse sünnitustuppa. Kenasti vanniga, et saaksin käia vannis valusid leevendamas ja nii. Aeti mind voodisse ja pandi paremasse kätte kanüül ja sinna tilk jooksma ravimiga (vist manustatakse hormoon oksütotsiini esilekutsumiseks). Ei teagi, kas jõudis juba tilk kohale või oli emakas kaela katsumisest ärritunud, aga toimus esimene kokkutõmme ja pa-bahh, beebile kohe ei meeldinud ja südamelöögid langesid ohtlikult madalale ja siis läks kohe sebimiseks. Mulle pandi tilkuma rohi, mis kontraktsioonid maha võtab. See on muide väga rõve rohi, sest paneb südame tohutult puperdama ja hetkega oled üle keha higine ja värised nagu haavaleht. Beebile kinnitati vaginaalselt pea külge andur, et tema südamelööke saaks kindlamalt pidevalt monitorilt jälgida. Nii jäi kohe ära igasugune variant käia vannis või dushi all valutamas ja oli selge, et mu sünnitus möödub suhteliselt voodipõhiselt.
Beebi südamelöögid normaliseerusid ja emakas hakkas ka ilma ravimita kokku tõmbama. Seega oli aeg hakata valutama ja hingama. Sai seda paar tundi tehtud, kui oli aeg taas avatust katsuda ja no sama seis – praktiliselt mitte midagi. Seega, kontraktsioonid käisid, aga olid ebaefektiivsed. Keha ja laps väsivad, aga tulemust pole ollagi. Siis otsustasime taas tilka proovida ja nüüd ei olnud beebil selle vastu midagi. Tilgaga saavutasime selle, et kontraktsioonid muutusid regulaarseks. Valutasin siis edasi. Ühel hetkel ämmaemand soovitas mulle epiduraali seljasüstiga, sest lisaks sellele, et see aitab mul valusid paremini taluda, aitab see kaasa emakakaela pehmenemisele. Ütlesin, et valudega saaksin hakkama, aga teen mida iganes on parem lapse seisukohast. Ta ütles, et kuna sünnitus läheb ilmselt pikaks, siis ei ole mõtet valudega end nii ära väsitada, et pärast pressida ei jõua ja lisaks muidugi see epiduraali lõõgastav efekt emakakaelale. Mõeldud-tehtud. Selja sisse kateetri panemine on muidugi omaette ebameeldiv kogemus. Mitte isegi valus, aga ebameeldiv, sest pead suutma end hästi kumeraks tõmmata, et anestesioloog saaks oma suure nõelaga seljalülide vahele ja katsu end kumeraks tõmmata suure kõhu ja valudega. Aja osas mul juba mälu puudub, et mis kell mis asjad toimusid. Aga hiljem mulle antud dokumendist lugesin välja, et epiduraalkateetri paigaldus toimus kell 15:51. Selle järgi ma mõtlen tagasi, et ilmselt katsuti taas emakakaela avatust ja kuna tulemus ei olnud rahuldav, siis oligi otsus epiduraali kasuks.
Epiduraal toimib selliselt, et tunned kokkutõmbeid, aga otseselt valu ei ole. Aga, samas on su alakeha peaaegu nagu halvatud, jalad on nagu vati sees, seista nende peal ei saa ja katsudes saad aru, et katsud ennast, aga keha poleks nagu päris enda oma. Selline hästi veider tunne on. Nii ma seal siis lamasin – paremas käes kanüül, kuhu jooksis tilk ja vahel ka penitsilliin, sest liiga kaua oli juba möödas vete tulemisest, seega tuli vältida põletikuohtu; vasaku käe peal masinaga ühendatud automaatne vererõhumõõtja mis lihtsalt mingitel hetkedel kokku tõmbus ja masinasse mu vererõhku mõõtis; kõhu peal oli KTG emaka kokkutõmmete mõõtmiseks; selja sees oli epiduraalkateeter ja kintsu külge oli kinnitatud vaginaalne beebi peaandur. Ja asendi mõttes pidin olema, nagu kästi, vahel poolistukil ja selili, vahel aga külili – nii nagu beebile meeldis. Kui jälle südamelöögid langesid, siis pidin tegema, nagu beebi käskis. Ometi oleks ainult tahtnud püsti tõusta ja ringi liikuda, et natuke verd käima saada. Jalad ja käed olid juba täiesti üles paistetanud. Ühel hetkel jäin vist korraks parema külje peal ka magama ja ärgates nägi käsi välja nagu oleks keegi kummikinda õhku täis puhunud. Kartsin juba, et nüüd jään käest ilma. Palusin siis ämmakalt, et kui epiduraali doosi mõju kaduma hakkab, et saaksin proovida püsti tõusta ja ise pissil käia, et natukegi liigutada. Kui doos on värske, siis ei saa seda teha, sest jalad ei kanna.
Vahepeal tutvustati mulle ka keisrilõike võimalust, kuna see oli üks tõenäone variant, kui ikka emakas koostööd tegema ei hakka. See aga omakorda tähendas, et ma ei võinud midagi süüa ja ka juua võisin ainult pisut suud ja huuli niisutada veega. Vahepealsed emakakaela katsumised ei näidanud suurt arengut ja lisaks olla lapse pea juba „muhus“ ja „koonuseline“, sest teatavasti on ta kolju veel sünnituse ajal pisut pehme ja üritab sealt pisut avanenud emakast end välja pressida. Aga ikkagi üritati teha veel kõik, et saaksin loomuliku sünnituse. Seda seetõttu, et keisrilõige on siiski op ja sellega võivad alati kaasneda komplikatsioonid ja lisaks teeb see ka ohtlikumaks järgmise sünnituse, kui peaksin veel lapsi tahtma ja peaksin neid tahtma loomuliku sünnitusega. Kogu seda infot sain oma era-ämmaemandalt, kellest oli väga palju abi ja tuge. Küsisin ja uurisin väga palju.
Umbes kell pool neli öösel olid 2 arsti kohal, et minu osas otsust teha. Katsuti emakakaela ja arst ütles, et avatus on 9 cm ja selle ta „venitaks lahti küll“, AGA, beebi ei ole vaagnasse laskunud, seega läheks ikka sünnitegevus veel kaua aega. Ja just siis hakkasid beebi südamelöögid taas langema ja oli selge, et ta on väsinud ja stressis ja ei jaksa enam. Siis tehti kiire otsus keisri kasuks.
No ja siis läks actioniks, kõik andurid võeti küljest, enne pandi veel seda rohtu, mis kokkutõmbed maha võtab ja südame puperdama paneb. Olin juba nii harjunud vaatama rahustavat ekraani, mis näitas beebi südamelööke ja nüüd seda enam polnud. Kurtsin oma muret beebi pärast ämmakale, aga ta ütles, et nüüd läheb kiirelt. Sõidutati mind operatsioonisaali, jõudsin veel mehele hüüda: „Tsau.“. Anestesioloog lisas selja kaudu epiduraali ja mulle ehitati mingi vari ette, et ma ei näeks mis allpool toimub. Epiduraaliga on nii, et valu ei tunne, aga samas oled ärkvel ja tunned, mis seal all toimub. Ma ei arvanud, et keisrilõige on nii invasiivne protsess – nutt tuli peale, kui ma tundsin, kuidas mu last sealt väiksest avast välja kisti. Õnneks oli pea juures anestesioloog, kes lisaks sellele, et küsida, ega mu tundlikkus taastunud ei ole, rääkis ka, mis toimub: „Rahu-rahu, kohe tuleb pea, siis õlad ja siis on korras.“ Ühel hetkel nägin, kuidas mu pisike ime viidi sooja lambi alla, mida nägin pead paremale pöörates. Mul oli täiesti ükskõik, mis toimub minuga seal all, pisarad lihtsalt jooksid ja ma küsisin, kas beebiga on kõik korras. „Ilus roosa tüdruk on,“ sain vastuseks. Siis hakkas beebi juba karjuma ka. „Tugeva, selge häälega tüdruk.“ Ta tehti puhtaks, toodi vaid hetkeks mu näo juurde, et saaksin talle öelda: „Kõik on korras, kullake, kohe lähed issi rinna peale.“ Ja juba ta viidigi ära ehk esimene tõeline nahk-naha kontakt oli tal issiga, kes veetis temaga umbes 30-40 minutit, kuni mind kokku lapiti. Hakkasin vahepeal valu tundma, seega pandi mulle ka maskist üks surakas uinutit, et ma ei tunneks õmblemist. Seejärel viidi mind intensiivpalatisse ja toodi kohe ka laps. Vist toodi kohe, sest see edasine öö ja hommik on mul ainult läbi hägu meeles.
Ma vist pidin kohe proovima teda toita rinnast, et tal ei kaoks ära imemisinstinkt. Ja siis vist lasti mul mõned tunnid magada. Kogu sünnitus kokku 19 tundi, vete äratulemisest 27 tundi.
Imeline ja liigutav lugu! Läheb ideaalselt kokku mu kindla veendumusega, et iga sünnitus on võrratu sooritus ja iga ema on oma lapse suurim kangelane. 🙂
Mul esimene kord oli iseenesest huvitav ja pärast paari kuud ma suutsin juba kogu protsessi positiivse kogemusena näha, aga ma ei usaldanud arstipersonali üldse. Nt ei avanenud mul väga kiiresti ja ämmaemand juba ammu oli soovitanud vee lahti teha, aga mina loomuliku sünnituse soovijana seda ei tahtnud. Kui hiljem veed ikkagi avati, olid need rohelised. Seega beebi oli ka juba ootamisest stressi sattunud. Samamoodi kestsid mu pressid 1,5h, kuna ma ei tahtnud niimoodi kramplikult pressida nagu ämmakas soovitas, vaid niimoodi harmooniliselt hingata nagu Ülle Liivamägi “Loomulikus sünnituses” ütles, et õige on. Nii et tänu minu suutmatusele ennast ja arste kuulata võis kogu mu sünnitus ikka oluliselt pikemaks venida. Vb isegi ohtlikuks muutuda! Nii et ma olen väga kriitiline mingite “nii on õige, nii on vale” juttude osas, sest reaalsuses neid kategooriaid ei eksisteeri. Aga sulle soovin kiiret ja harmoonilist sünnitust 🙂
Ei eksisteerigi. Ma usun ka, et loeb ainult see hetk, milles sa sünnituse ajal viibid ja üksnes need otsused, mis sulle ja lapsele just siis vajalikud on. Kõik teooriad ja raamatud ja hoiakud, mis sünnitustoast välja jäävad, on absoluutselt ebaolulised. Aitäh! Liiga kiiret ei taha, äkki on väga valus. 😀
Minul endal on olnud kaks täitsa kerget sünnitust, mõlemal korral sain vette sünnitada ning teisel sünnitusel sündis laps lausa veekotis. Ei tuleks pähegi nüüd ennast kangelaseks pidada, et valuvaigisteid ei kasutanud ning pressisin ise lapsed välja. Ma ütleks, et mul lihtsalt vedas. Kangelased on rohkem need, kes pärast 24h tundi sünnitusvalusid, lahklihalõikeid, vaakumeid, erakorralisi keisreid mõtlevad, et polnudki nii hull ja võiks ju veel sünnitada.
Tegelikult on nii, et sünnitus on nii ettearvamatu sündmus, et mingisuguseid plaane, et vot mina küll nii ei tee, ei tasu pidada. Peaks vist lihtsalt vooluga kaasa minema, usaldama ennast, oma beebit ning ämmakat ja arste.
Mina olen see üks “õnnelik” kellel on seljataga 2 erakorralist keisrit. Kuna ma polnud esimese raseduse ajal absoluutselt keisri peale mõelnud ja tahtsin väga ise sünnitada, siis oli lõikusele minek mulle paras shokk. Kõik kulges ilma igasuguste probleemideta kuni platsenta irdumiseni. Ja siis enam mingit muud varianti pole kui keiser. Teise raseduse planeerisime üsna lähedale ja lootus oli suur, et saaks seekord ise sünnitada aga ei. Looteanatoomias öeldi, et on täielik platsenta eesasetsus ja tuleb plaaniline keiser. Siis ma jalutasin küll Pelgust nuttes välja, sest minu suur unistus ise sünnitada oligi purunenud. Kolmandat ma lihtsalt ei julgeks loomulikul teel sünnitada, sest riskid palju suuremad eelneva kahe keisri pärast. Samas pole keegi kunagi öelnud, et sina ju pole sünnitanud. Pigem olen ma ise see, kes on siiani pettunud, et mina ei saanudki sünnitada ja pole isegi sünnitusvalusid tunda saanud ega midagi. Alati loen kadedusega neid kergeid ja ka õudseid sünnilugusid.
Aga said ju küll sünnitada ja tõid ilmale kaks võrratut last. 🙂 Ehkki ma saan tegelikult ju aru, mida sa mõtled…
Mina sünnitanud ei ole ja kaasa rääkida palju ei oska. Tahan lihtsalt öelda, et postituse lõppu lisatud pilt on niiiiiiii imeliselt kaunis! Ei kujuta ettegi, kui ribadeks kistuna sa võisid end tol hetkel tunda, aga pilt annab edasi tõelist armastust ja harmooniat. Oeh, kas emadus ongi nii kaunis?
Kuma arstiõppes peab sünnituse kohta omajagu teooriat pähe ajama, siis suutsin ma sünnituse ajal mõelda, et “nii, nüüd on selline faas, edasi peaks juhtuma nii..”. Ja nende teadmiste tõttu ma justnimelt ei koostanudki sünnitusplaani, kuna x-faktori tõttu võib kõik ikkagi teistmoodi minna.
Esimene laps sündis 39+ nädalal 2 tundi pärast haiglasse saabumist, tugevaid valusid oli umbes 1,5 tundi, pressisin umbes 30 minutit. Tänu sellele, et ma ei valutanud mitu ööpäeva, suutsin valusid edukalt üle hingata ja lõõgastuda. Sekkumistena natuke naerugaasi ja lahklihalõige (kuna laps tuli, üks käsi ees). Piim tuli ruttu, voolas ojadena ja imetasin ligi aasta.
Ehk siis – läks hästi ja olen väga õnnelik, et keha tegi koostööd.
Järgmine laps peaks ilmselt sellel nädalal välja tulema. Kuidas seekord läheb, pole õrna aimugi. Olen kõigeks valmis. Peaasi, et laps ja mina terved oleme.
Edukat sünnituskogemust kaasvõitlejale, oleme sinuga sama ootusärevuse sees! Kalli!
Lisan minu kogemused epiduraaliga.
1. sünnitus oli esilekutsutud, emakakaela avanemine jäi seisma, tunde juba möödas, tehti epikas, sain kiirendi peale. Siis ma jah ise enam ei seisnud, olin kitse najal, ise ei pissinud, sain kateetri. Sain doose juurde. Väljutus oli valutu, aga ei tundnud mitte midagi – kõik läks hästi 🙂
2. sünnitus 6 a hiljem. Kõik algas ise, võib siis öelda, et loomulikult 🙂 Kuna ma üldjuhul ka hambaarsti juures lasen tuimestada, siis olin nõus taas epikaga. Avatus oli juba 5 cm, nii et need viimased sentimeetrid tulid tuntavate tuhudega, aga siiski enda hea enesetundega. Olin nö kohal, tuhude vaheajal rääkisime juttu (mul oli isiklik ämamkas lisaks mehele). Lasin teha pool doosi, tundsin oma jalgu jne, sain olla aktiivne sünnitaja, nt voodi ees matil põlvili. Igatahes oli 1,5 tunniga täisavatus, tundsin seda! ja 10 min pärast laps mõnusasti käes 🙂 Pressida valus ei olnud, aga sain pressitunde kätte ja tegin karu häält ka.
Rinnaga toitmisest ja rinnapiimast üks 30 min video. Räägib Ülle Lember, ämmaemand. Terviseedenduse konverents 2016.
https://www.youtube.com/watch?v=1rG-m22FD2k
Annab head nõu, purustab nii mõnegi müüdi.
Vot presside tunnet tahaks isegi tunda 😀 Mul pole kahel eelmisel korral presse olnud, äkki seekord tulevad!
Oeh.. kõik, mis on “parim”.. aga kellele? minu 1.laps sündis hämaras sünnituspalatis toreda ämmakaga 5h peale haiglasse jõudmist, mees istus pimedas selja taga tugitoolis. oli parim. 2.laps sündis erakorralise keisriga asendis varbad emakakaela avatusest katsudes tunda… see oli PARIM sünnitus, mis sai juhtuda, sest tänu ITK suurepärastele arstidele ja keisrile on mul täna terve 1,5-aastane. kui ta oleks selliselt sünnitusteedes kaugemale laskunud, oleks mu laps sünnitraumaga, sündinud tugevas hapnikupuuduses…või surnud. minu jaoks on teiste sünnilood alati huvitavad, aga vastu rinda tagumine on mõttetu. kõik sünnitused on kangelasteod!
Nii-nii-nii nõus! Ja nii ilusad on mu meelest need sünnilood, kus selgus, et tänu kellegi sisetundele ja õigetele-kiiretele otsustele õnnestus ära hoida midagi hirmsat. Et meil on see turvalisus ja tugi meditsiinist kui ürgnaise ja lootosõie meetod ühel hetkel siiski võiduka lõpuni viia ei saa. Aitäh jagamast!
Ma pole varem kommenteerinud, aga need sünnitusjutud ju alati nii põnevad, et mitte ei saa tasa olla 😀 Ega mul midagi uut lisasa ei ole. Aga kaasa jaatada küll, läksid sünnitusmajja, said lapse, tulid koju – no minu meelest täitsa sünnitamine. Vahet väga pole, mis tee see väike ilmakodanik valis 🙂 Isegi epikriisideski algab lause ju sõnaga sündis, mitte “võeti välja” vms. Aga millegi pärast olen Eestis tundnud (Soomes ja Prantsusmaal mitte, aga see subjektiivne) nii palju selliseid hoiakuid, et selline ema on parem ja selline on õigem sünnitus jne. Juba see lause, et õigem sünnitus on jaburuse tipp ju?
Minu enda kogemus oli minu meelest meeletult ilus ja täpselt selline nagu vaja. Rahulikult valutasin ja dušitasin ja selline keskmine sünnitusaeg 12h. Isegi mees arvas pärast, et jube lahe kogemus. Seda head tunnet ei suutnud rikkuda isegi fakt, et pisike otsutas ühe hooga välja tulla ja ma peaaaegu jämesooleni lõhki olin ja järgmised 3h eemal opi laual ja narkoosist ärkamas. Kui keegi julgeks mulle öelda nüüd, et “Kallike, see küll sul loomulik sünnitus ei olnud” oleks ma täitsa tige – kuidas see üldse asjasse puutub? Igatahes meie lapseke sai ka esimesed tunnid veeta issiga. Ja minu meelest polnud neil suurt häda midagi 😊Jaaaaa siis tuleb see teine imeline teema – imetamine. Ja küsimused “kas ta nüüd saab juba rinnapiima”. Ma olen päris rahulik ja üritan igasugusest ebavajalikust mööda vaadata, aga just sünnitanul on hormoonid nagu nad on (loomulikult sassis) ja tuju oli kohe nukker. Minul läks u 3 nädalat, et piim tekiks, ja sinnamaani pidi laps süüa saama.
Ega ma nüüd täpselt ei tea, mis ma kogu selle heietusega öelda tahtsin. Ilmselt seda, et olen sinuga nõus ja seda ka, et iga lapse sünd on nii eriline, et isegi meditsiiniline sekkumine ei suuda seda vähem erilisemaks. Olen olnud nii mõnegi üldnarkoosis keiserlõike juures ja see hetk, kui laps esimese hääle teeb, on alati olnud eriline ja tuba kohe täitub hoopis teistsuguse tundega.
Mõtlesin, et miks sa nii ammu postitanud ei ole, aga tuleb välja millegi pärast su postitused ei ilmu enam bloglovinisse 🙁
Just. Seda kirjutatakse mulle iga päev paar korda. 🙂 Bloglovin vahepeal näitab mu postitusi seal, vahepeal mitte – kirjutasin neile ka ja abi sellest polnud, nad ei oska aidata. Jagan kõiki postitusi Facebooki lehele, sealtkaudu saab kursis püsida!
Mina olen vist ääretult külm ja kalk inimene… aga ma ei saa ikka aru, kuidas naised õhkavad maagilise sünnituse üle. Mitte, et sünnitus peab olema halb kogemus, valus, pikk, ebameeldiv jne… aga et seda kuidagi ülistada, ma ei tea, naised on tuhandeid aastaid sünnitanud, mis see minu sünnitus nüüd nii erilist siis on.. mu jaoks on sünnitus vaheetapp- et saada laps. Samuti jääb mulle mõistmatuks, miks ma peaks tahtma seda pildistada, issand jumal, ma leian sada teist põhjust, et perepilte teha 😀 aga ma saan aru, et kõigile inimestele ei peagi samad asjad meeldima. Ja kes teab, kui teise lapse saan, äkki räägin hoopis teist juttu 🙂
Jaa, minu jaoks oli see lapse sünni värk hästi… elumuutev kogemus muidu ka. Esiteks sünnitajana sain iseendaga kuidagi mingi kontakti, mida varem polnud olnud, teiseks oli see minu jaoks uue elu algust (olin terve elu olnud üksik, depressiivne ja katki) tähistav sündmus… sünnitusel on minu jaoks hästi eriline tähendus. Aga ma olen nõus, et see pole SELLES MÕTTES midagi märkimisväärset, vaid justnimelt, see on see elu algus, mis on sadu tuhandeid aastaid enne meid täpselt sedasi käinud, kõige harilikum asi maailmas. See vist ongi minu jaoks selle ilu ja suurus ja ebamaisus – elu loomine. Ise! Ja pildistamisest – olen tundnud, et ma natuke tahaks mingit pilti, mingit mälestust sellest sündmusest, aga samas rasedana seda soovi ei ole. Ilmselt, sest instinktiivne tung koopas vaikselt omaette sünnitada… 🙂
Mina ei lase end häirida faktist, et mõne jaoks pole keisrilõige ikka õige sünnitus. Mina olin oma kahele lapsele täpselt samamoodi 9 pikka kuud soojaks koduks, tundsin samamoodi nende lööke ja luksumisi. Olin mures, kui esimese poja südamega probleemid olid. Kui ma peale kõike seda hakkaks arvama, et ma olen läbikukkunud ema vms, siis no ausõna, annan voli mulle kere peale anda. Mitte kellelgi pole õigust tulla ja öelda mu kogemuse kohta, et see pole ikka õige või et ma pole ju sünnitanud. “Käi p*****e” ütlen sellistele- sain ka omajagu sünnitusvalusid tunda, enne kui erakorraliseks läks. Julgen arvata, et olin lapse tervise pärast rohkem mures, kui näiteks mu õde,kelle lapsel polnud südameprobleemi. Kas see teeb kumbagi meist mingis mõttes halvemaks? Lõppsoov on ju igal ühel sama- saada oma rinnale see kauaoodatud-kallike pamp, kellele lubada, et sa oled ta jaoks olemas ja kaitsed teda ja mida kõike muud keegi just lubab.
Kõik õige, olen nõus. “Mina ikkagi arvan, et keiser pole päris õige sün…” *SMACK* – keegi ei küsinud!
Ma olin kartnud ise sünnitamist, aga kuna oli soov last saada, siis olin selleks valmis. Rasedaks jäin, siis mõtlesingi, et nüüd lihtsalt hirmudest üle olla ja ära sünnitada. Reaalsus oli teine – plaaniline keiser, sest tüdruk oli terve raseduse tuharseisus. Raseduse lõpu poole vaadati, et laps ei ole endiselt tahtnud end ümber keerata. Siis hakkaski lõpu poole haigla vahet käimine – ultraheli uuringud ja välispidine pööramine. Pööramisega laps ei kavatsendki kaasa minna, sest tuhar oli vaagnasse nii lukustund, et mitme katse peale ei liikunud ta kuhugi. Sealt tuli ka otsus, et 39.ndal nädalal plaaniline keiser. Ei tundnud, et oleks kuidagi läbikukkunud, lihtsalt nii läks ja tegelt oli ka aimata. Olin ise samal põhjusel ja samal viisil ilmale tulnud ning tütred pidavat emasse olema.
Ainult, et minu plaanilise keisri ajal tekkisid komplikatsioonid – last ei saadud kätte piisavalt kiiresti, sest emaka kontraktrsioonid olid tugevad ja lapse suurt pead ei saadud kätte ning tekkis hapnikupuudus. Kui lõpuks kätte saadi, siis ei kuulnud ma lapse nuttu, vaid mees ütles, et nüüd on väljas ja viidi hapniku alla. Palju arste hakkas sagima ja mees rääkis mis toimus, ise ei näinud midagi. Ja siis üks hetk viidigi laps nii minema, et kumbki meist ei saand last näha, rääkimata rinnale panekust(mida ma tegelt väga ootasin ja soovisin). Laps viidi intensiivi jälgimisele ja mind opist taastuma. Kurb oli tegelt kuulda kuidas teistele emadele lapsed toodi ja said juba rinnale harjutada. Mees käis kahe korruse vahet mind ja last vaatamas. Ise nägin last esimest korda alles õhtul kell 9 (sündis hommikul kell 8.55), kui mind lõpuks intensiivist minema lasti. Sain ainult ta sõrmekesi puudutada ja magama pidime minema ilma beebita, ikka väga kurb oli aga iseenesest olin suhteliselt rahulik, sest arstid reageerisid ja tegutsesid kiiresti ning hoidsid meid lapse seisundiga kursis. Õnneks läks ta seisund iga järgneva päevaga paremaks, et saime ta enda juurde juba kolmandal päeval ja käisime intensiivis ainult näitamas ja kaaluma ning neljandal juba koju!:) Algus oli ikka väga nutune, aga lõpuks oli kõik hästi.
Meil läks väga hästi, et oli plaaniline keiser, sest paar arsti ütlesid, et loomulikul teel sünnitades ei oleks ta ellu jäänd.
Ma ei tunne end halvasti, et ta tuli ilmale keisriga, sest olulisem oli see, et lapse saaks kätte ja ta oleks terve. Mul on väga vahva pea 2 aastaseks saav terve ja elurõõmus tütar:)
Mina kuulsin kunagi ühe üsna kiire (paaritunnise) sünnituse kohta kommentaariks, et “oo, see naine on ju sünnitamiseks lausa loodud, kui tal see asi nii ruttu käib!”. Oma esimese lapse olin sünnitanud ~8 tunniga, kasutades sealjuures epiduraali, nii et see kommentaar, justkui õige sünnitus on miski, mis juhtub imekiiresti ja probleemideta, riivas mind. Piinlik, aga riivas. Kuigi varem ei olnud ma kunagi mõelnud, mil määral mu sünnitus päris sünnitus oli olnud. Inimlaps ju ikkagi väljus minu kehast. Alles nüüd, kui oma teise lapse sünnitasin 42 minutiga, sain aru, et oh rumal mineviku Pille, see ongi loterii. Minu viimane sünnitus oleks oma kiiruse tõttu võinud teistpidi halvasti lõppeda. Võiks ka öelda, et korraliku ürgnaise kombel sünnitamiseks – sünnituse iga etapi tundmiseks ja teadlikuks läbimiseks – viimasel korral aega polnudki, nii et kas see ikka oli piisavalt PÄRIS sünnitus? Novot. Ühesõnaga ma olen universumile hullult tänulik enda sünnituskogemuste eest, aga üleolevuseks nii endast sõltumatu asja puhul tõesti põhjust pole.
Alati kui keegi mulle kiiret sünnitust soovib, siis ma kohmetun ja mõtlen endamisi, et väga kiiret paluks siiski mitte, tahaks sellist keskmist nagu esimesed on olnud, et jõuaks mõttega harjuda ja valuga kaasa minna. 😀 Ma kujutan umbes ette 42 minuti sünnitust ja selle intensiivsust, see hirmutab mind palju rohkem kui mu kaheteisttunnised sooritused. 😀
Mina, muuseas, ei arva, et end sellest riivatuna tunda oleks piinlik. Ma arvan, et piinlikud on sünnituste arvustajad (“mina küll ei pea seda pärissünnituseks”, “see sul küll loomulik polnud”, “MINA sain KÜLL valuvaigistiteta hakkama”, “oi, nii lühike ja KERGE sünnitus, tahaks ka sellist”) ja eneste piedestaalile upitajad. Aga ise ennast ebaadekvaatsena tunda, jumal, pole midagi lihtsamat ja loomulikumat! Olen selles ise kibe käsi. 😀
Ka mina olin veidi rohkem kui 8 kuud tagasi kindel, et sünnitan ise, valude ajal kaaslasega koos hingates ja tema käepigistuse toel pressides, nagu asi klassikaliselt käib, aga kuidas tegelikult asi läks – pärast tervet ööd sünnitustoas piineldes (kokku valutasin 21h), vahepeal epituraali puhkamiseks saades löppes asi hommikul minu paanilise nutmisega ning arsti teavitusega: “teist pressijat ei tule” (asi ei olnud nutmises vaid minu varem diagnoositud südamerütmihäiretes) ja nii mind voodiga opisaali lükati