Ma rÀÀkisin ĂŒhe toreda internetisĂ”brannaga* eile maast ja ilmast ja jutt lĂ€ks sĂŒnnitamisele ja sellele, missugune oli tema sĂŒnnituskogemus. Ta kirjeldas, kuidas lĂ”puks 41. rasedusnĂ€dala kolmandal pĂ€eval esilekutsumisele lĂ€ks ja mismoodi tal lĂ”puks (pĂ€rast 4 cm avatusega 14 tundi tiksumist) veed avati, tilguti ja masinad kĂŒlge pandi ja kuidas ta siis lĂ”puks 33,5 h hiljem lĂ”puks sĂŒnnitas tundega, et ta on lĂ€bikukkunud ema. Tal olid sĂŒnnitusele ja oma kehale ootused, mis reaalsuseks ei saanud ja ta koges kibedat ja valusat pettumust.
Sest mis ema sa oled kui sa isegi loomulikul teel sĂŒnnitada ei suuda?
Ja oh, see on minu meelest nii ebaÔiglane ja kurb.
Me kĂ”ik teame lolle imetamisega seotud valetĂ”desid nagu “rinnapiimaasendaja on söödamatu solk” ja “rinnapiimalastest saavad intelligentsemad inimesed” (pffff) ja tunneme igaĂŒks kedagi, kes end imetamisega kaasnenud raskuste tĂ”ttu kohutavalt halvasti tundnud vĂ”i isegi raskesse sĂŒnnitusjĂ€rgsesse depressiooni langenud on. Me kĂ”ik teame emasid, kes söödavad last salaja pudelist vĂ”i eelistavad lapse toitmise kohta valetada, sest lihtsalt ei ole enam jaksu igale juhuslikule möödujale oma eluraskusi pĂ”hjendada. Me kĂ”ik teame ka naisi erinevates kommentaariumites (vĂ”tame nĂ€iteks Emmede Klubigi, kus sel teemal alati tuliseks andmiseks lĂ€heb), kes endale rinnale taovad ja oma ĂŒleolekust nĂ”retavaid lauseid sĂ”nadega “mina kĂŒll…” alustavad. Ja kui eduka imetamiseni on lĂ”puks ka vaatamata suurimatele raskustele enamasti ikkagi pĂ”himĂ”tteliselt vĂ”imalik jĂ”uda (EK ilmus just imetamislugude sari, kus osad on sellised, et hakka vĂ”i pĂ€riselt ordeneid vĂ€lja andma), siis… sĂŒnnitamine? TĂ”siselt? Sa arvad, et sa oled suur kangelane, sest sul oli edukas sĂŒnnitus?
Isegi minule on ĂŒkskord antud vĂ”rdlev hinnang: tehti veed lahti, jĂ€relikult polnud ikkagi pĂ€ris loomulik sĂŒnnitus. Nojah, olgu… aga see oli vĂ”rratult ilus ja positiivne kogemus. Kumb olulisem on?
Minul on selja taga kaks vĂ€ga edukat sĂŒnnitus- ja imetamiskogemust, mille eest ma olen tĂ”simeeli sĂŒdamest tĂ€nulik. Ma tean, et ma olin tubli ja saavutasin oma kehaga hea kontakti, aga ma ei saa öelda, et mul vedanud poleks. Esimesel korral sĂŒnnitasin varahommikust kella seitsmeni Ă”htul Ă€mmaemanda toel, kes korjas kella seinalt, pani tuled sĂŒnnitustoas hĂ€maraks ja suunas mind hellalt kuni Kroonprintsess oli valmis sĂŒndima. Mul puudusid sĂŒnnituse suhtes igasugused ootused ja, kui ma tĂ€iesti kristalselt aus olen, ka teadmised. Ma ei teadnud sĂŒnnitusmajja minnes, mis minuga juhtuma hakkab! Millised on sĂŒnnituse erinevad faasid, millised esineda vĂ”ivad komplikatsioonid, millised vĂ”imalused valude leevendamiseks jne… ja ma siiralt usun, et see oli ĂŒks pĂ”hjustest, miks mu sĂŒnnitus nii ilus ja edukas oli. Sest ma poleks niikuinii saanud teha muud kui sellega kaasa minna. Ootuste ja eelarvamusteta.
Kui see sĂŒnnitus oleks aga olnud mÀÀratud 32 tundi kestma (nagu paljud esmasĂŒnnitused paraku on), ei oleks minu kogemus kohe pĂ€ris kindlasti nii positiivseks kujunenud. Ma ei oleks sĂŒnnitanud rahuliku ja sada protsenti zen ĂŒrgnaisena. Ma tean seda, sest ma tean, missuguseks kujunes minu sĂŒnnituse lĂ”pp Virsikut ilmale tuues. TĂ€nu esimesele kogemusele olin ma tohutult positiivselt meelestatud ja sĂŒnnitasin samamoodi nagu esimesel korral – ootuste ja lootusteta, lihtsalt iseenda sisse kogunedes, keskendudes ja pĂŒĂŒdes kogu oma energia karuhÀÀlt tehes sinna suunata, kus parajasti pĂ”rgulikult valus oli. See tuli mul suurepĂ€raselt vĂ€lja! Mul ei olnud vĂ€himalgi mÀÀral raske, ma ei muutunud meeleheitlikuks ega kaotanud enesevalitsust… kuni minu viimasest uinakust oli möödunud ĂŒle 24 tunni, tĂ€isavatus polnud veel kĂ€es ja ma olin nii vĂ€sinud, et zenmaster asus minekule ja asemele tuli kibe, kontrollimatu valu ja sellega koos jonn. Ja kurbus. Ja suutmatus keskenduda. Sest vĂ€sinud inimene ei suuda keskenduda – liiatigi siis veel oma elu suurimale ja raskeimale tööle, sĂŒnnitamisele.
Minu Ă”nneks oli sĂŒnnitus selleks hetkeks juba kohe-kohe lĂ€bi saamas ja Virsik oli tund pĂ€rast minu energiavarude lĂ”ppemist valmis ilmale tulema. Selleks hetkeks olin ma vastu vĂ”tnud kindla (ja vĂ€ga targa, if I may say so myself) otsuse: kui tĂ€isavatus ei ole lĂ€hedal, on vaja epiduraali. Epiduraali vaja ei lĂ€inud, aga kui sĂŒnnitus oleks kauem kestnud, oleks mul olnud vaja puhata, magada, end koguda enne, kui ma saanuks selle vĂ€ga raske tööga jĂ€tkata. Sest issand ise teab, et keegi teine (peale anestesioloogi, hehe) sul seda koormat kanda aidata ei saa. Aga kui ma oleksin sellise stsenaariumi korral sarnaselt oma eilsele vestluskaaslasele juba ette otsustanud, et see teeb minust vĂ€hem naise, vĂ€hem ema, kui ma epiduraali kasuks otsustan? Sest need natuke tĂ”elisemad naised hooplevad internetis, kuidas “nemad kĂŒll” valuvaigisteid ei kasutanud ja ĂŒleĂŒldse? Bitch, sit down, sul lihtsalt vedas. Sa ei ole kangelane.
KokkuvĂ”tteks: jah, emapiim on lapsele parim vĂ”imalik toit ja loomulik, rahulik, sekkumisteta sĂŒnnitus on vĂ”rratu kogemus emale ja imeline viis uuele ilmakodanikule maailma tulemiseks. VĂ”in seda kinnitada, sest mind on mĂ”lema kogemusega Ă”nnistatud ja ma sĂŒdamest soovin, et kĂ”ik saaksid neid kogeda. Pole midagi paremat, tĂ”esĂ”na. Ja ehkki sĂŒnnitusvalu on ĂŒsna vĂ”igas ja kuigi 37. rasedusnĂ€dalal sĂŒndinud pĂ€kapiku rinnale saamine ei ole alguses suurem asi lust ja lillepidu, ei tĂ€henda see, et mina ise oleksin need olukorrad endale valida saanud. Ja kui juhtubki, et on hĂ€dasti vaja lisatoitu vĂ”i kui selgub, et vahepeal on epiduraali abil vaja sĂ”ba silmale saada – abi tuleb vastu vĂ”tta kui abi on vaja. Tean naist, kes on sĂŒnnitanud nii ĂŒht- kui teistpidi, kord loomulikult ja kord kĂ”ikvĂ”imalike sekkumistega (esilekutsumine, epiduraal jne), ning loeb ilusaks, Ă”nnelikuks ja edukaks sĂŒnnituskogemuseks viimast. Minu number ĂŒks soovitus peagi sĂŒnnitavale iseendale ja kĂ”igile teistele, kel sĂŒnnitus ees seisab: sa ei lĂ€he sinna internetis hooplevatelt kangelasemadelt ordenit saama, vaid last ilmale tooma. Nii hĂ€sti, nii sinu ning lapse jaoks jaoks leebelt ja rahulikult, kui vĂ€hegi vĂ”imalik. Ja su keha niikuinii oskab seda kunsti, tasub teda ainult usaldada. Ennast usaldada. Ja arstiabi usaldada, kui selleks vajadus peaks tekkima. đ
* Sellesamaga, tĂ€nu kellele me endale Bugaboo soetada saime. Mis, muide, jĂ”udis eile igati edukalt kohale ja on nĂŒĂŒd mu emme kĂ€es! Hurraaa! TĂ€itsa pĂ”nev on kohe, ma pole kunagi ĂŒhtainsamatki juppi beebikraami (riided jms pisividinad v.a.) uuena soetanud, kummatigi siis veel sellist peenikest ja uhket asja nagu see Donkey. MĂ”tlesin, et teeks selle avamise ja kokkupaneku kohta video. Kas see oleks huvitav?
TĂ”sijutt. Minul on ka vĂ€ga ilusad sĂŒnnituskogemused olnud aga absoluutselt ei pea end kangelaseks vĂ”i ma ei tea milleks-kelleks, et valuvaigistitest keeldunud olen. Mul on lihtsalt nii lĂŒhikesed sĂŒnnitused olnud (suuri valusid vastavalt 3h, 1h30 ja 1h). Arvan samuti, et kui need sĂŒnnitused oleksid olnud pikemad, siis oleks teine jutt. Ja kuigi ma olen sĂŒnnitama lĂ€inud alati selle eelistusega, et vĂ”iks olla vĂ”imalikult loomulik (no nii loomulik kui ĂŒks esilekutsumine olla saab, onju), siis olen alati oma peas jĂ€tnud selle ukse lahti, et kui ikka enam ei kannata, siis torgake mulle nĂ”el selga. Ja a la kĂŒmnetunnise sĂŒnnituse puhul ajaks ma ilmselt seda anestesioloogi taga kĂŒll.
LÔppkokkuvÔttes on siiski tÀhtis see beebi kÀtte saada ja ei miski muu.
Sama! LĂ€hen ka sĂŒnnitama ise, aga kui ise ei oska ega jaksa, siis vĂ”tan abi vastu. Muuuidugi kaasnevad epiduraaliga riskid ja ohud, aga ega ma nt surmani kurnatuna paremini pressida jaksaks niikuinii…
Mina olin 100% kindel, et sĂŒnnitan oma tĂŒtre ikka ise ja ilma igasugu valuvaigistiteta. Reaalsus? Peale tĂ€isavatuseni jĂ”udmist ja 3 tundi presse teatas arst, et lapse asend on vale ja nii ta sĂŒndida ei saa. Otsus-erakorraline keiser. See ei olnud absoluutselt see, millele ma olin mĂ”elnud, aga kas see teeb minust siis nĂŒĂŒd vĂ€hem ema? TĂ€nu arstide kiirele ja Ă”igeaegsele tegutsemisele ma ĂŒldse saan end emaks nimetada, sest kes teab, mis oleks vĂ”inud juhtuda…
Ja ega see keiser kah ju mingi lust ja lillepidu pole – ikkagi ju sĂŒnnitasid samamoodi ISE, mis sest, et “teistkaudu”. Kui jĂ€rgi mĂ”tlema hakata, siis tegelt isegi rohkem ise kui nt mina, sest sa pidid a) tegema Ă€ra suure valutamise töö b) keisrist taastuma. đ
Lisaks valitseb minus tunne, et asi jĂ€i poolikuks. Ma andsin endast kĂ”ik, aga… SeetĂ”ttu loodangi nĂŒĂŒd novembris ikka ise hakkama saada. Mitte et olla rohkem ema vaid et saaks eelmine kord pooleli jÀÀnud lĂ”puni viia đ
Ma alati mĂ”tlen, et see on lihtsalt nii kuradi ebaĂ”iglane ja sellepĂ€rast mind nii provotseeribki see Ă€rplemine loomulike sĂŒnnitustega. Et sina oleksid KA olnud Ă€ra teeninud selle hea zeni sĂŒnnituskogemuse, aga sul ei vedanud nĂ”nda nagu meil teistel. Ma loodan ka, et sul teist korda paremini lĂ€heb!
Elame nĂ€eme! đ
Ei nĂ”ustu. Minu arust on keiser ikkagi operatsioon, ma ei nimetaks seda sĂŒnnitamiseks.
Aga teemast… ma vist olen normaalsete inimeste seltskonda sattunud, sest ma pole kunagi kellegi puhul tĂ€heldanud neid omfg-sul-oli-keiser/epiduraal/veed tehti lahti-ja-seepĂ€rast-sa-pole-Ă”igesti-sĂŒnnitanud olukordi ja nĂ€gusid. It is not a competition!!!
Btw- ma jĂ€in imetamise pilti kohe pikemalt vaatama… ma muidu ise ei saa aru, miks on vaja selliseid pilte yles riputada, aga… ahhhh! Seda vaaatasin ja ma sulasin. Nii armas!!! đ
Sa ei nimetaks, sest sa oled keisrilĂ”ikega lapse ilmale toonud ja tunned, et see polnud Ă”ige sĂŒnnitus? VĂ”i annad lihtsalt kogemust omamata lihtsalt natuke ĂŒleoleva hinnangu?
Ja normaalsete inimeste seltskond ei ole midagi haruldast – ega siinkirjutajad, kes ka sarnaselt mulle seda fenomeni tĂ€heldanud on, ei ole end kuidagi kehvemate inimestega ĂŒmbritsenud ega kuule seda oma lĂ€hedaselt. Nagu minagi rĂ”hutan – see meelsus valitseb emade vahel avalikes aruteludes, foorumites ja kommentaariumites. đ
Miks ĂŒleolev? Lihtsalt minu arust on keiser ikkagi kirurgiline sekkumine ja seega on see operatsioon. Siin kommentaarides on ka ju naised öelnud, et kui neile erakorraline tehti, tundsid nad lĂ”puks, et kogu see valu ja vaev oli ilmaasjata ning see mingil mÀÀral ikka nĂ€rib neid. Ma tunneks vist ise sama. Olen ise kaks last loomulikul teel sĂŒnnitanud ning mu sĂ”prade seas on naisi, kes on samuti ise sĂŒnnitanud, ainult ĂŒhe keisriga saanud vĂ”i kĂ”ik lapsed keisriga saanud. Ning ma NEVER-EVER ei mĂ”tle nendest, et sa oled nĂŒĂŒd kehvem ema! Mitte iialgi!!! Isegi kui vÔÔras inimene ĂŒtleks mulle, et ta on kolm last sĂŒnnitanud, aga lisanud siis fakti, et keisriga saanud, ei tuleks ma selle pealegi, et hakata nokkima, et sa pole ju siis sĂŒnnitanud ja mida iganes veel….
Tegelikult, ma ei saa ĂŒldse arugi kust sÀÀrane mĂ”tteviis pĂ€rineb? Ma vist ei loe nii palju foorumeid, et oleks sellist tendentsi tĂ€heldanud. Sinu viimasest lausest sain ma aru, et muidu on omavahel kĂ”ik ninnu-nĂ€nnu, aga kui kusagil saab midagi anonĂŒĂŒmselt öelda, siis tulebki just selline suhtumine omg tal tehti veed lahti.
Minu kogemused-arvamused enamjaolt vist ikka Emmede Klubi toimetajatööst ja sealsetest sadadest kommentaaridest pĂ€rinevad đ
I just looovee u! VĂ”tsid mul sĂ”nad suust! Olen ise Ă€mmaemand ja sain kardetud keiserlĂ”ikega sĂŒnnitamisega. Ja no kui oleksin ennast materdanud “ise Ă€mmaemand ja sĂŒnnitada ei mĂ”ista!”, ei tea mis minust jĂ€rgi oleks jÀÀnud. Beebi ja emme tervis on kĂ”ige tĂ€htsam ! Ja ma kĂŒll ennast vĂ€hem “naisena” ei tunne, kuna mul on nii imeilus (nagu ta ise ĂŒtleb đ) 2.5 a pojake. Tahaks Sind kallistada kohe! Mitte ainult selle kirjutise pĂ€rast đ
jumal, ei peagi ju tundma vĂ€hem naisena, see on ju tegelikult suisa jabur. nii see, kui kangelasteoks pidada midagi, mis ei ole tegelikult kunagi 100% sinu kĂ€tes olnud (ehkki tublid on sĂŒnnitajad otseloomulikult, see pole kaugeltki mitte kerge töö ja Ă€ge kui hĂ€sti tehtud saab) kui ka tunda end sĂŒĂŒdi, pahasti, vĂ€hemvÀÀrtuslikuna millegi pĂ€rast, mis polnud sinu mĂ”jutada. embame!
PREACH!!! Ma olin nii palju lugenud epiduraali ohtudest ja nende samade “kangelassĂŒnnitajate” foorumipostitusi, et olin 100% kindel, et sĂŒnnitan ise Ă”ndsalt lĂ”dvestava muusika saatel ja imetan nii, et seda nĂ€gu. LĂ”puks kui valud olid 37h kestnud, olin juba poole Ă€mmaka pakkumise pealt epiduraaliga nĂ”us ja siis veel 6 h hiljem kui avatust polnud ikka rohkem kui 1cm tehti ka erakorraline keiser. LĂ”puks tuli vĂ€lja, et lapse pea oli kuskile kinni jÀÀnud ja ma poleks mingi nipiga saanud ise sĂŒnnitada. Imetada ma ka korralikult ei saanudki, sest piima lihtsalt ei tulnudki korralikult (mismĂ”ttes ei tulnud?!!? igal naisel tuleb!!! imetamisnĂ”ustaja juures ikka kĂ€isid? mina jĂ”in ĂŒhte teed, mis…….. mina istusin kaks nĂ€dalat jĂ€rjest voodis, laps rinnal ja lĂ”puks hakkas tulema jne. jne. jne.) Alguses ma tundsin end ise ĂŒlihalvasti, aga see pĂ€ev kui mees rpa purgi poest tĂ”i, oli ka esimene pĂ€ev kui laps iga tunni aja tagant ei nutnud nii, et halb tunne lĂ€ks suht ruttu ĂŒle. Need kommentaarid mind Ă”nneks kurvaks enam ei teinud, sest ma ise ju nĂ€gin, et lapsele ja minu vaimsele tervisele oli nii parem, aga pĂ€ris pagana nĂ€rvi ajas lĂ”puks ikka.
see on ilus ja hea kui kogu selle Kolgata lĂ€bimise jĂ€rel on veel nii palju vaimujĂ”udu, et edasi minemiseks piisab nĂ€gemisest, et nii on meile parem ja see on minu kĂ”ige Ă”igem otsus. đ
Hehh, ma olen selles suhte kĂŒll nii zen, et ma sĂŒnnitamise teemat kĂŒll ĂŒle ei mĂ”tle. Mina nende kriteeriumite jĂ€rgi ju tegelikult ei teagi, mis see nl pĂ€ris sĂŒnnitus on đ MĂ”lemad on esile kutsutud tĂ€pselt tĂ€htajal đ Lapsed sain, rĂ€hendab sĂŒnnitasin đ đ
no mina ka ei mĂ”tle sĂŒnnitamise peale rohkem kui et tuleb minna ja Ă€ra teha đ sest mida sa enamat ikka teha saad! sĂŒnnitusplaani koostamine mu jaoks nĂ€iteks kĂ”ige loomuvastasem asi maailmas – kuidas sa planeerid planeerimatut?
Ega vist keegi kes sĂŒnnitusplaani koostab, ei mĂ”tle sugugi, et tĂ€pselt nii lĂ€hebki. Selle kommentaari viskavad pigem need, kes seda ei tee ja nemad vĂ”ib-olla tĂ”esti eeldavad, et plaanitegijad nii naiivsed on đ Kui teemat arutleda kellegagi, kes on sĂŒnniplaani teinud ja siiralt pĂ”hjustest huvituda, siis kindlasti ei saa vastuseks, et sinisilmselt arvatakse, et tĂ€pselt nii lĂ€heb vĂ”i nagu see oleks kĂ€sud-keelud arstidele, vaid palju mitmekĂŒlgsemaid pĂ”hjuseid tuleb vĂ€lja. Valik teha sĂŒnnitusplaan oleneb ju niivĂ€ga inimesetĂŒĂŒbistki juba: vĂ”imalik pikk sĂŒnnitus ja kui satub Ă€e vahetustesse, ei pea kĂ”ike soove uuele ĂŒle korrutama; mĂ”nda rahustab, kui saab kirja panna oma soovid, mis omakorda vĂ€hendab mĂ”ttes ketramist, et mis siis kui olukord on nii vĂ”i naa, hingerahu nimel vĂ”i nii; samuti see, et mĂ”nda nĂ€iteks hĂ€irib oma soovide esitamine ja seletamine sĂŒnnituse ajal, kui tahaks hoopis oma kehale keskenduda ja mĂ”nel lihtsal liigne jutustamine viib tĂ€helepanu mujale – nii on kasvĂ”i mĂ”ned elementaarsed soovid mustvalgelt paberil (erinevad eelistused, kasvĂ”i sinu vĂ€ljatoodud hĂ€maram valgus, vĂ”i hoopis vaiksem olemine, ei prakikantidele jms). Inimesed on erinevad ja Ă”nneks tĂ€napĂ€eval ei leidu eriti enam Ă€e ja arste kes sellele viltu vaataksid. Ja teiste suhtes on meh…
Minu meelest on sĂŒnnitusplaan jah/ei ka tĂ€pselt seesama teema nagu sĂŒnnitamine, imetamine, edaspidine toitumine jms mille puhul paljud kipuvad sedasama “mina kĂŒll nii vĂ”i naa” Ă€mbrit kolistama đ
Jaa! Ma sellepĂ€rast ekstra vĂ€ljendasin seda nii, et MINU JAOKS on loomuvastane, ofc misiganes kellegi jaoks hingerahu tagab on tema jaoks kĂ”ige Ă”igem! Ja viimane lĂ”ik – minu meelest just sĂŒnnitusplaani koostamine on palju normaalsem ja levinum kui sĂŒnnituseks ĂŒldse mitte valmistumine? Ei? đ
Just! Kuigi mine sa tea, kui kellelgi mitmelehekĂŒljeline kava on ette anda, siis vĂ”ib-olla mĂ”ne vanema generatsiooni (kuigi jĂ€lle, ei eelda eks!) Ă€mmaka ehmatab esialgu Ă€ra ja paneb kulme kergitama ja (loodetavasti omaette) podisema, et oh ajad oh kombed đ Ja eks nende kahe vahel ole ka jĂ€lle omakorda piiiikkk vahepealsete vĂ”imaluste valik đ
Ma ei teaaa, meil nii kaasaegne ja loomulikku sĂŒnnitust toetav sĂŒnnitusabi haiglates, et mina kĂŒll usun, et iga Ă€mmakas pigem loeb pigem meelsasti lĂ€bimĂ”eldud plaani kui ĂŒritab soiguva ja ohkiva patsiendi jutust aru saada. Minusugusega pole midagi rÀÀkida, sest mul pole niikuinii midagi öelda đ Aga minu postituse point polnud ĂŒldseĂŒldseĂŒldse, et mittevalmistumine Ă”igem oleks!
Muuseas, sa tegid natuke praegu sedasama “mina kĂŒll ei…” đ
Minu kogemus on kaks keisrit ja eelnevalt valutanud ei ole ĂŒldse. MĂ”lemal korral lĂ€inud esilekutsumisele siiski usuga, et saan ise hakkama.
Ja ei ole ka ennast materdanud, et oleks midagi tegemata vÔi poolikuks jÀÀnud.
Oled vĂ€ga tubli, polegi mingisugust pĂ”hjust end sellise asja pĂ€rast halvasti tunda. Aga ma nĂ€en, milline meelsus emade seas (internetis ja mujal) valitseb ja mĂ”istan, miks naised end halvasti tunnevad kui kĂ”ik ei kulge ootuspĂ€raselt. đ
Mina sĂŒnnitasin vaakumi abiga. Ma olen hoopis tĂ€nulik, et tĂ€napĂ€eval on vĂ”imalik abi saada, mida meil tol hetkel vaja oli ja Ă”nneks regaeeriti vĂ€ga kiiresti kui lapsel paha hakkas. Ma ei ole end sugugi halvasti tundnud, et meil natukene abi vaja lĂ€ks, aga olen vahel mĂ”elnud, et mis oleks meist sellises olukorras 100-200 aastat tagasi saanud. Ja ĂŒldsegi- naise keha on 9 kuud hoidnud ja kasvatanud endas uut inimest, ĂŒhte vĂ”rratut tegelast ja oleks ju karm ennast materdada sellepĂ€rast, et sĂŒnnitus ei lĂ€inud plaanipĂ€raselt. On super kui kĂ”ik lĂ€heb vastavalt ootustele ja loomulikult, ning sellest jÀÀb eriline kogemus,aga tegelik eesmĂ€rk on ju ikkagi oma kallis laps tervelt enda kĂ€tte saada đ
TĂ€pselt minu mĂ”tted. đ
Oh, nii minu mÔtted!
Mina lĂ€ksin esimest sĂŒnnitama just selle mĂ”ttega, et mina ei taha olla kehvem kui tutvusringkonnas emad on. Tahan ka ISE sĂŒnnitada, ilma valuvaigistiteta. *Bitch, sit down!* đ KĂ”ige rohkem kaagutavad vist ikka need, kes a) pole veel sĂŒnnitanud (nagu ma ise enne olin); b) need, kellel on megasuper easy sĂŒnnitus olnud
Aga kui lĂ€ksin paar pĂ€eva varem sĂŒnnituseelsesse osakonda, kus magada eriti ei saa, sest teatud Ă€revus on sees ja siis ĂŒks hetk on esilekutsumine, avatakse veed, pannakse tilka ja terve igavik mitttttte midagi ei toimu, avatust lihtsalt ei tule, ise olin nii kurnatud ja magamata, aga valud on hullud ja naerugaas ei tee ka mitte midagi, siis epiduraal ei tundunud enam ĂŒldse midagi vastuvĂ”etamatut, vaid oligi pÀÀstev abivahend. Ja ma mĂ€letan siiani, kui uhke ma olin, kui laps rinnale pandi. Ei tunne, et oleksin kuidagi kehvem, kui need, kes tĂ”esti saavad valuvaigistiteta hakkama.
Oktoobris on tĂ€htaeg nĂŒĂŒd, eks nĂ€is, kuidas siis lĂ€heb. Loodan, et ikka kergemini đ
Ma olen kĂŒll lugenud mingi kahte lugu tĂ”esti megasupereasy sĂŒnnitustest, aga enamasti ei saa, ma arvan, ĂŒhtegi sĂŒnnitust megasuperlihtsaks pisendada. Noh, et kui kestabki neli-viis tundi, siis on seda intensiivsem jne. Aga ilmselt kĂŒll, jah, kui oled puhanuna sĂŒnnitanud ja valuvaigistiteta valu vaigistamise nipid hĂ€sti kĂ€tte saanud, on raskem ette kujutada, mis tunne on olla surmani kurnatud ja samal ajal sĂŒnnitada ĂŒritada. Aga ma arvan, et mölisejad ja kaagutajad on lihtsalt mölisejad ja kaagutajad – ĂŒkskĂ”ik, mis teemadel. đ
Kommenteerin harva, aga antud teema kriibib mingil moel mu hinge. Kui seltskonnas lĂ€heb jutt sĂŒnnitamisele, siis ma pigem hoian vaikselt tagaplaanile.Mul on olnud 2 erakorralist keisrit, mĂ”lemad ĂŒldnarkoosiga. Esimene veel lisakas esilekutsumisega, lootevete avamisega ja mida kĂ”ike veel. Ma ei tunne end kehvema emana, agama tunnen, et mult on see miski Ă€ra vĂ”etud. Ma ei saanud seda Ă”nneliku finaali tunnet ja last kohe rinnale. Ma ei saa öelda, et tegin Ă€ra. Mitte, et sĂŒnnitus oleks asi, millega kelkida….vaid enda jaoks. Mul on selline tunne, et ma ei saa öelda, et ma sĂŒnnitasin…
Muidugi olen ma Ônnelik, et mul on 2 maailma Àgedaimat last, aga on hetki mil see teema mind vaikselt nÀrib.
Ja see ongi ebaĂ”iglane ja nĂ”me ja ehe nĂ€ide sellest, et loomuliku sĂŒnnituskogemuse eest tuleb tĂ€nulik olla, mitte sellega Ă€rbelda…
Minul on mĂ”lemad lapsed esilekutsumisega sĂŒndinud. Sest.. lihtsalt.. mu keha toodab liiga palju lootevett ja sellega nad ei lase rasedust lĂ”puni kanda ja lapse isesĂŒndimist oodata. Esimese lapsega(tĂŒdruk) oli lootevett liiga palju. Kutsuti esile geeliga ja kolm pĂ€eva hiljem avati looteveed ja laps sĂ»ndis 5 tunni pĂ€rast. Olin nagu maakera ja plika sĂŒndis 3kilosena. Teise lapsega(poiss) oli jĂ€lle lootevett liiga palju ja rohkemgi veel kui esimesega. JĂ€lle kutsuti sĂŒnnitus esile. Sain jĂ€lle geeli ja jĂ€rgmisel hommikul avati veed ja poiss tuli 3 tunni pĂ€rast. Kaalus 3,5 kilo. Olen mitmeid ja mitmeid kordi arstidelt ja Ă€mmakatelt kĂŒsinud, et mis vĂ€rk selle looteveega on.. keegi vastust ei tea ja ĂŒtlevad et minu keha lihtsalt on selline ja kĂŽik. đ
Isehakanud sĂŒnnitust ma tunda pole saanud ja ega ausalt ei kurvasta ka. TagantjĂ€rele mĂ”eldes ongi nii lihtsam olnud – et ei hakka kodus vĂ”i poes vms veed tulema. Ei valuta midagi jne. Et ma lĂ€hen ilusti ja rÔÔmsalt teatud kuupĂ€eval teatud kell haiglasse. Ja seal ma teen kĂ”ik need sĂŒnnitusega seotud protseduurid ja veritsemised ja valutamised ja karjumised ja kĂ”ikkĂ”ik Ă€ra ja paar pĂ€eva hiljem vĂ€ljun sealt maailma kĂ”ige Ă”nnelikumana ja maailma kĂ”ige nunnuma beebiga. đ
Minu sĂŒnnitus oli raske ja imetamise algus ka ikka lĂ bi pisarate. SĂŒnnitasin esilekutsumisega 41+3, kaks pĂ eva kokku, avatus ei tahtnud tekkida kuidagi, lĂŽpuks tehti veed lahti ja ikkagi ei midagi. Sain morfiini sĂŒsti(ma ei saanud pĂ ris aru, et milleks) ja lĂŽpuks kui avatus oli 4-5 cm vahel ja tuhud vahedega iga 1-2 min. epiduraali sĂŒst. TĂ isavatus 1,5 tunniga. See oli pĂ ris julm(kĂŽik kehavedelikud mis vĂ hegi olid ka vĂ lja tulid). Press kestis 3 TUNDI. Mul ei olnud jĂŽudu pressida enam, ma olin mitmeid öid magamata, söömata, koguaeg kaks tilgutit kĂ es, aga lĂŽpuks Ă mmaka Ă hvardamise peale ma selle lapse vĂ lja pressisin. Imetamisega sina peale saamisega lĂ ks umbes 1,5 kuud. Rinnad olid valusad, nibud verised ja lĂŽhedes. Raske oli aga oma jonn ei lubanud rpa ĂŒle minna. Kuigi beebi vahest sai lisapiima, et nibude haavad veidi paraneksid. LĂŽpp hĂ sti kĂŽik hĂ sti, poja 5 kuune ja maailma kĂŽike kĂŽigem. Aga sulle ilusat ja mĂŽnusat sĂŒnnitust. Oled vĂŽrratult tubli naine!!
sina ka!
No ma kuulun nende hulka, kes esimese lapsega olin kindel, et sĂŒnnitan vette ja imetan aasta, tegelikult kiireks lĂ€ks ja sĂŒnnitasin paari tunniga( Ă”mmeldi ikka seest ja vĂ€ljast) ning imetamine jĂ€i vaid unistuseks.
Teise lapsega olin targem, mingeid ootuseid ja erilisi nĂ”udmisi endale ei pĂŒstitanud. Kerge sĂŒnnitus 50 min, laps rinnale ja sai rp kuni aastani. Ka Ă”mmeldi risti -rĂ€sti kokku. Taastumine mĂ”lemaga kiire, see-eest tĂŒdrukud kileda ja tugevate hÀÀlepaeltega, mida kasutati ikka maksimaalselt, minu uni ja kuulmine siiani ĂŒlitundlikud.
MĂ”lemad tĂŒdrukud terved ja tublid, ainult nooremal nĂ”rgemad hambad, muu kĂ”ik sama, lasteaias vahel haiged, suuremana enamasti terved.
Kuna olemas kogemus nii rp kui ka rpa asendajaga -ausÔna pole vahet.
Kolmanda lapsega ikka muretseksin vist rohkem – vanusega tuleb elukogemust ja see krd google, no ei tohi kasutada:)
Sulle edu ja kerget kiiret sĂŒnnitust!
Mul on olnud mĂ”lemal korral epiduraalanesteesia ja enda meelest olen sĂŒnnitanud loomulikul teel. Lapse ilmale toomine on inimeseti niivĂ”rd erinev ja ka ĂŒks inimene vĂ”ib saada nt 2 tĂ€iesti erinevat kogemust.
On loomulikke sĂŒnnitusi, mis on ĂŒlikerged ja neid, mis on rasked. On keisersĂŒnnitusi, millest taastumine ja op ise mööduvad mĂ€rkamatult, aga on ka raskeid kogemusi.
Endal olnud esimene pikk sĂŒnnitus igasuguste sekkumistega (23 tundi) ja teine sĂŒnnitus lihtsam (6 tundi). MĂ”lemad siiski positiivsed kogemused đ
Lapsed said ka ĂŒle aasta rinnapiima. Imetamine oli kerge.
Mina olen ĂŒks neist, kes “zen”-olemiseks tahab ja vajab keisersĂŒnnitust. Kuigi kodu ja pere valmis, ja kindlasti ka vanus sealmaal, ei suutnud ma nelja(!) aasta jooksul rasedust planeerida, sest sĂŒnnitushirm ON PĂRIS! Eks see ole nagu muudegi vaimsete seisunditega – kui ise pole kogenud, siis jĂ€relikult pole olemas. Depressiooni kannatavatele inimestele öeldakse ikka, et “vĂ”ta end kokku!” ja “mis Sinul viga, endal kĂ”ik olemas!”, aimamata, et tegu on haigusega. Ja haigus vajab ravi.
Kui kord naistearst vĂ€ga delikaatselt kĂŒsis pereplaneerimise kohta (kĂ€isin uut hormoonspiraali paigaldamas) ja talle ĂŒtlesin, et ma ei suuda sĂŒnnitusele isegi mitte mĂ”elda, oli ta Ă”nneks vĂ€ga mĂ”istev. Ja kui erakorralist keisrit veel teiste emade seas aktsepteeritakse, siis oooooo, mis saab, kui julged öelda, et keisersĂŒnnitus oli planeeritud!
Last oodates pĂŒĂŒdsin ikka end teistega vĂ”rrelda: kui teised saavad, siis miks mina ei saa? Nad on ikka palju paremad emad, sest nemad ei kartnud (mĂ”ni isegi lausa ootas loomulikku sĂŒnnitust, nagu Sina :D)! Ja jestas, ma ei vĂ”i Ă€ra kuulata, et loomulik sĂŒnnitus on ju lapsele parem! Ma ise tahtsin oma lapsele halba! Ja hoidku taevaisa selle eest, et keegi planeeritud keisersĂŒnnitusega lapse sĂŒnnilugu veel vestma hakkab – “SINA JU POLE SĂNNITANUDKI!”
AitÀh postituse eest! Emad, leidke oma mÔistuses tolerantsi nÀha endast kaugemale: naised on erinevad, beebid on erinevad.
Samamoodi ju kardavad paljud inimesed metsikult arste ja haiglaid ja sĂŒnnitavad seetĂ”ttu kodus – paaniliselt hirmununa ei saagi minu hinnangul edukalt (vaginaalselt, valuvaigistiteta) sĂŒnnitada – see kĂ”lab kohutavalt hirmsalt ja valusalt. Ja nagu paljud teised hirmud on ka hirm sĂŒnnituse ja haiglate ees ĂŒsna irratsionaalne, aga olematuks teda teha vĂ”i pisendada ei saa. Mina vĂ”ib-olla lĂ€heks nende hirmudega nĂ”ustamise teed – isegi kui lĂ”puks ikkagi keisriga sĂŒnnitama lĂ€heks, oleks hea ikkagi hirmu pĂ”hjustega tegeleda. Aga hirmu hĂ€beneda tĂ”esti pole pĂ”hjust. Kui ta on, siis ta on. đ
Ma kogu lugu ei pannudki kirja. Emade ja ĂŒhiskonna surve ees ma jĂ”udsin hakata juba tahtma, et ma enam ei kardaks loomulikku vaginaalset sĂŒnnitust! Mind nĂ”ustas 14 kuu jooksul kogenud naistearst, psĂŒhhiaater, psĂŒhholoog ja Ă€mmaemand. Ma tegin midagi selleks, et mitte karta. Aga kodu oli lapse tulekuks valmis ja sellele ma enam vastu ei saanud.
See lugu kĂ”netas mind ja panen siia kirja oma sĂŒnnitusloo. See on pikk, ei tea, kas nii pikk kommentaar on lubatud:) Ja mina tundsin end kĂŒll pĂ€rast sellist sĂŒnnitust superwoman’ina ja ei laseks kellelgi muud vĂ€ita. Ma isegi ei teadnud, et sellist juttu aetakse.
Oli öö, kell oli umbes 1. Ăhel hetkel diivanilt pĂŒsti tĂ”ustes tundsin, et midagi niriseb pĂ”randale. HĂ”ikasin mehe kohale ja vahtisime siis kahekesi, et kas see ongi lootevesi. NĂ€gi vĂ€lja nagu tavaline vesi. Vanasti arvasin ikka, et looteveed tulevad hullu sahmakaga, et suur loik pĂ”randal, sest seda on ju kokku umbes liiter, aga nĂŒĂŒd olin interneti abil targem ja teadsin, et need vĂ”ivad ka nirisema hakata. Panin sideme alla ja saatsin oma eraĂ€mmaemandale sĂ”numi, vabandades hilise kellaaja pĂ€rast ja seletades olukorda, et veed nirisevad, aga sĂŒnnitegevust ei toimu. Tema kohe helistas ja ĂŒtles, et ma lĂ€heks magama ja kui ka vahepeal valusid ei hakka, tuleks hommikul kl 9 paiku haiglasse. Ilmselgelt ma enam und praktiliselt ei saanud.
Hommikul vĂ”tsime oma kodinad kaasa ja lĂ€ksime haiglasse mĂ”ttega, et ilmselt saadetakse meid uuesti koju valusid ootama. Arst siis katsus mu emakakaelaavatust (see on muide rĂ€igelt valus ettevĂ”tmine) ja seda sisuliselt polnud. Siis soovitati mul siiski hakata sĂŒnnitegevust rohtude abil esile kutsuma, sest muidu lĂ€heb juba liiga palju aega mööda ilma looteveeta ja tekkib pĂ”letikuoht. MĂ”eldud-tehtud ja juba me sĂ€ttisimegi end sisse sĂŒnnitustuppa. Kenasti vanniga, et saaksin kĂ€ia vannis valusid leevendamas ja nii. Aeti mind voodisse ja pandi paremasse kĂ€tte kanĂŒĂŒl ja sinna tilk jooksma ravimiga (vist manustatakse hormoon oksĂŒtotsiini esilekutsumiseks). Ei teagi, kas jĂ”udis juba tilk kohale vĂ”i oli emakas kaela katsumisest Ă€rritunud, aga toimus esimene kokkutĂ”mme ja pa-bahh, beebile kohe ei meeldinud ja sĂŒdamelöögid langesid ohtlikult madalale ja siis lĂ€ks kohe sebimiseks. Mulle pandi tilkuma rohi, mis kontraktsioonid maha vĂ”tab. See on muide vĂ€ga rĂ”ve rohi, sest paneb sĂŒdame tohutult puperdama ja hetkega oled ĂŒle keha higine ja vĂ€rised nagu haavaleht. Beebile kinnitati vaginaalselt pea kĂŒlge andur, et tema sĂŒdamelööke saaks kindlamalt pidevalt monitorilt jĂ€lgida. Nii jĂ€i kohe Ă€ra igasugune variant kĂ€ia vannis vĂ”i dushi all valutamas ja oli selge, et mu sĂŒnnitus möödub suhteliselt voodipĂ”hiselt.
Beebi sĂŒdamelöögid normaliseerusid ja emakas hakkas ka ilma ravimita kokku tĂ”mbama. Seega oli aeg hakata valutama ja hingama. Sai seda paar tundi tehtud, kui oli aeg taas avatust katsuda ja no sama seis â praktiliselt mitte midagi. Seega, kontraktsioonid kĂ€isid, aga olid ebaefektiivsed. Keha ja laps vĂ€sivad, aga tulemust pole ollagi. Siis otsustasime taas tilka proovida ja nĂŒĂŒd ei olnud beebil selle vastu midagi. Tilgaga saavutasime selle, et kontraktsioonid muutusid regulaarseks. Valutasin siis edasi. Ăhel hetkel Ă€mmaemand soovitas mulle epiduraali seljasĂŒstiga, sest lisaks sellele, et see aitab mul valusid paremini taluda, aitab see kaasa emakakaela pehmenemisele. Ătlesin, et valudega saaksin hakkama, aga teen mida iganes on parem lapse seisukohast. Ta ĂŒtles, et kuna sĂŒnnitus lĂ€heb ilmselt pikaks, siis ei ole mĂ”tet valudega end nii Ă€ra vĂ€sitada, et pĂ€rast pressida ei jĂ”ua ja lisaks muidugi see epiduraali lÔÔgastav efekt emakakaelale. MĂ”eldud-tehtud. Selja sisse kateetri panemine on muidugi omaette ebameeldiv kogemus. Mitte isegi valus, aga ebameeldiv, sest pead suutma end hĂ€sti kumeraks tĂ”mmata, et anestesioloog saaks oma suure nĂ”elaga seljalĂŒlide vahele ja katsu end kumeraks tĂ”mmata suure kĂ”hu ja valudega. Aja osas mul juba mĂ€lu puudub, et mis kell mis asjad toimusid. Aga hiljem mulle antud dokumendist lugesin vĂ€lja, et epiduraalkateetri paigaldus toimus kell 15:51. Selle jĂ€rgi ma mĂ”tlen tagasi, et ilmselt katsuti taas emakakaela avatust ja kuna tulemus ei olnud rahuldav, siis oligi otsus epiduraali kasuks.
Epiduraal toimib selliselt, et tunned kokkutĂ”mbeid, aga otseselt valu ei ole. Aga, samas on su alakeha peaaegu nagu halvatud, jalad on nagu vati sees, seista nende peal ei saa ja katsudes saad aru, et katsud ennast, aga keha poleks nagu pĂ€ris enda oma. Selline hĂ€sti veider tunne on. Nii ma seal siis lamasin â paremas kĂ€es kanĂŒĂŒl, kuhu jooksis tilk ja vahel ka penitsilliin, sest liiga kaua oli juba möödas vete tulemisest, seega tuli vĂ€ltida pĂ”letikuohtu; vasaku kĂ€e peal masinaga ĂŒhendatud automaatne vererĂ”humÔÔtja mis lihtsalt mingitel hetkedel kokku tĂ”mbus ja masinasse mu vererĂ”hku mÔÔtis; kĂ”hu peal oli KTG emaka kokkutĂ”mmete mÔÔtmiseks; selja sees oli epiduraalkateeter ja kintsu kĂŒlge oli kinnitatud vaginaalne beebi peaandur. Ja asendi mĂ”ttes pidin olema, nagu kĂ€sti, vahel poolistukil ja selili, vahel aga kĂŒlili â nii nagu beebile meeldis. Kui jĂ€lle sĂŒdamelöögid langesid, siis pidin tegema, nagu beebi kĂ€skis. Ometi oleks ainult tahtnud pĂŒsti tĂ”usta ja ringi liikuda, et natuke verd kĂ€ima saada. Jalad ja kĂ€ed olid juba tĂ€iesti ĂŒles paistetanud. Ăhel hetkel jĂ€in vist korraks parema kĂŒlje peal ka magama ja Ă€rgates nĂ€gi kĂ€si vĂ€lja nagu oleks keegi kummikinda Ă”hku tĂ€is puhunud. Kartsin juba, et nĂŒĂŒd jÀÀn kĂ€est ilma. Palusin siis Ă€mmakalt, et kui epiduraali doosi mĂ”ju kaduma hakkab, et saaksin proovida pĂŒsti tĂ”usta ja ise pissil kĂ€ia, et natukegi liigutada. Kui doos on vĂ€rske, siis ei saa seda teha, sest jalad ei kanna.
Vahepeal tutvustati mulle ka keisrilĂ”ike vĂ”imalust, kuna see oli ĂŒks tĂ”enĂ€one variant, kui ikka emakas koostööd tegema ei hakka. See aga omakorda tĂ€hendas, et ma ei vĂ”inud midagi sĂŒĂŒa ja ka juua vĂ”isin ainult pisut suud ja huuli niisutada veega. Vahepealsed emakakaela katsumised ei nĂ€idanud suurt arengut ja lisaks olla lapse pea juba âmuhusâ ja âkoonuselineâ, sest teatavasti on ta kolju veel sĂŒnnituse ajal pisut pehme ja ĂŒritab sealt pisut avanenud emakast end vĂ€lja pressida. Aga ikkagi ĂŒritati teha veel kĂ”ik, et saaksin loomuliku sĂŒnnituse. Seda seetĂ”ttu, et keisrilĂ”ige on siiski op ja sellega vĂ”ivad alati kaasneda komplikatsioonid ja lisaks teeb see ka ohtlikumaks jĂ€rgmise sĂŒnnituse, kui peaksin veel lapsi tahtma ja peaksin neid tahtma loomuliku sĂŒnnitusega. Kogu seda infot sain oma era-Ă€mmaemandalt, kellest oli vĂ€ga palju abi ja tuge. KĂŒsisin ja uurisin vĂ€ga palju.
Umbes kell pool neli öösel olid 2 arsti kohal, et minu osas otsust teha. Katsuti emakakaela ja arst ĂŒtles, et avatus on 9 cm ja selle ta âvenitaks lahti kĂŒllâ, AGA, beebi ei ole vaagnasse laskunud, seega lĂ€heks ikka sĂŒnnitegevus veel kaua aega. Ja just siis hakkasid beebi sĂŒdamelöögid taas langema ja oli selge, et ta on vĂ€sinud ja stressis ja ei jaksa enam. Siis tehti kiire otsus keisri kasuks.
No ja siis lĂ€ks actioniks, kĂ”ik andurid vĂ”eti kĂŒljest, enne pandi veel seda rohtu, mis kokkutĂ”mbed maha vĂ”tab ja sĂŒdame puperdama paneb. Olin juba nii harjunud vaatama rahustavat ekraani, mis nĂ€itas beebi sĂŒdamelööke ja nĂŒĂŒd seda enam polnud. Kurtsin oma muret beebi pĂ€rast Ă€mmakale, aga ta ĂŒtles, et nĂŒĂŒd lĂ€heb kiirelt. SĂ”idutati mind operatsioonisaali, jĂ”udsin veel mehele hĂŒĂŒda: âTsau.â. Anestesioloog lisas selja kaudu epiduraali ja mulle ehitati mingi vari ette, et ma ei nĂ€eks mis allpool toimub. Epiduraaliga on nii, et valu ei tunne, aga samas oled Ă€rkvel ja tunned, mis seal all toimub. Ma ei arvanud, et keisrilĂ”ige on nii invasiivne protsess â nutt tuli peale, kui ma tundsin, kuidas mu last sealt vĂ€iksest avast vĂ€lja kisti. Ănneks oli pea juures anestesioloog, kes lisaks sellele, et kĂŒsida, ega mu tundlikkus taastunud ei ole, rÀÀkis ka, mis toimub: âRahu-rahu, kohe tuleb pea, siis Ă”lad ja siis on korras.â Ăhel hetkel nĂ€gin, kuidas mu pisike ime viidi sooja lambi alla, mida nĂ€gin pead paremale pöörates. Mul oli tĂ€iesti ĂŒkskĂ”ik, mis toimub minuga seal all, pisarad lihtsalt jooksid ja ma kĂŒsisin, kas beebiga on kĂ”ik korras. âIlus roosa tĂŒdruk on,â sain vastuseks. Siis hakkas beebi juba karjuma ka. âTugeva, selge hÀÀlega tĂŒdruk.â Ta tehti puhtaks, toodi vaid hetkeks mu nĂ€o juurde, et saaksin talle öelda: âKĂ”ik on korras, kullake, kohe lĂ€hed issi rinna peale.â Ja juba ta viidigi Ă€ra ehk esimene tĂ”eline nahk-naha kontakt oli tal issiga, kes veetis temaga umbes 30-40 minutit, kuni mind kokku lapiti. Hakkasin vahepeal valu tundma, seega pandi mulle ka maskist ĂŒks surakas uinutit, et ma ei tunneks Ă”mblemist. SeejĂ€rel viidi mind intensiivpalatisse ja toodi kohe ka laps. Vist toodi kohe, sest see edasine öö ja hommik on mul ainult lĂ€bi hĂ€gu meeles.
Ma vist pidin kohe proovima teda toita rinnast, et tal ei kaoks Ă€ra imemisinstinkt. Ja siis vist lasti mul mĂ”ned tunnid magada. Kogu sĂŒnnitus kokku 19 tundi, vete Ă€ratulemisest 27 tundi.
Imeline ja liigutav lugu! LĂ€heb ideaalselt kokku mu kindla veendumusega, et iga sĂŒnnitus on vĂ”rratu sooritus ja iga ema on oma lapse suurim kangelane. đ
Mul esimene kord oli iseenesest huvitav ja pĂ€rast paari kuud ma suutsin juba kogu protsessi positiivse kogemusena nĂ€ha, aga ma ei usaldanud arstipersonali ĂŒldse. Nt ei avanenud mul vĂ€ga kiiresti ja Ă€mmaemand juba ammu oli soovitanud vee lahti teha, aga mina loomuliku sĂŒnnituse soovijana seda ei tahtnud. Kui hiljem veed ikkagi avati, olid need rohelised. Seega beebi oli ka juba ootamisest stressi sattunud. Samamoodi kestsid mu pressid 1,5h, kuna ma ei tahtnud niimoodi kramplikult pressida nagu Ă€mmakas soovitas, vaid niimoodi harmooniliselt hingata nagu Ălle LiivamĂ€gi “Loomulikus sĂŒnnituses” ĂŒtles, et Ă”ige on. Nii et tĂ€nu minu suutmatusele ennast ja arste kuulata vĂ”is kogu mu sĂŒnnitus ikka oluliselt pikemaks venida. Vb isegi ohtlikuks muutuda! Nii et ma olen vĂ€ga kriitiline mingite “nii on Ă”ige, nii on vale” juttude osas, sest reaalsuses neid kategooriaid ei eksisteeri. Aga sulle soovin kiiret ja harmoonilist sĂŒnnitust đ
Ei eksisteerigi. Ma usun ka, et loeb ainult see hetk, milles sa sĂŒnnituse ajal viibid ja ĂŒksnes need otsused, mis sulle ja lapsele just siis vajalikud on. KĂ”ik teooriad ja raamatud ja hoiakud, mis sĂŒnnitustoast vĂ€lja jÀÀvad, on absoluutselt ebaolulised. AitĂ€h! Liiga kiiret ei taha, Ă€kki on vĂ€ga valus. đ
Minul endal on olnud kaks tĂ€itsa kerget sĂŒnnitust, mĂ”lemal korral sain vette sĂŒnnitada ning teisel sĂŒnnitusel sĂŒndis laps lausa veekotis. Ei tuleks pĂ€hegi nĂŒĂŒd ennast kangelaseks pidada, et valuvaigisteid ei kasutanud ning pressisin ise lapsed vĂ€lja. Ma ĂŒtleks, et mul lihtsalt vedas. Kangelased on rohkem need, kes pĂ€rast 24h tundi sĂŒnnitusvalusid, lahklihalĂ”ikeid, vaakumeid, erakorralisi keisreid mĂ”tlevad, et polnudki nii hull ja vĂ”iks ju veel sĂŒnnitada.
Tegelikult on nii, et sĂŒnnitus on nii ettearvamatu sĂŒndmus, et mingisuguseid plaane, et vot mina kĂŒll nii ei tee, ei tasu pidada. Peaks vist lihtsalt vooluga kaasa minema, usaldama ennast, oma beebit ning Ă€mmakat ja arste.
Mina olen see ĂŒks “Ă”nnelik” kellel on seljataga 2 erakorralist keisrit. Kuna ma polnud esimese raseduse ajal absoluutselt keisri peale mĂ”elnud ja tahtsin vĂ€ga ise sĂŒnnitada, siis oli lĂ”ikusele minek mulle paras shokk. KĂ”ik kulges ilma igasuguste probleemideta kuni platsenta irdumiseni. Ja siis enam mingit muud varianti pole kui keiser. Teise raseduse planeerisime ĂŒsna lĂ€hedale ja lootus oli suur, et saaks seekord ise sĂŒnnitada aga ei. Looteanatoomias öeldi, et on tĂ€ielik platsenta eesasetsus ja tuleb plaaniline keiser. Siis ma jalutasin kĂŒll Pelgust nuttes vĂ€lja, sest minu suur unistus ise sĂŒnnitada oligi purunenud. Kolmandat ma lihtsalt ei julgeks loomulikul teel sĂŒnnitada, sest riskid palju suuremad eelneva kahe keisri pĂ€rast. Samas pole keegi kunagi öelnud, et sina ju pole sĂŒnnitanud. Pigem olen ma ise see, kes on siiani pettunud, et mina ei saanudki sĂŒnnitada ja pole isegi sĂŒnnitusvalusid tunda saanud ega midagi. Alati loen kadedusega neid kergeid ja ka Ă”udseid sĂŒnnilugusid.
Aga said ju kĂŒll sĂŒnnitada ja tĂ”id ilmale kaks vĂ”rratut last. đ Ehkki ma saan tegelikult ju aru, mida sa mĂ”tled…
Mina sĂŒnnitanud ei ole ja kaasa rÀÀkida palju ei oska. Tahan lihtsalt öelda, et postituse lĂ”ppu lisatud pilt on niiiiiiii imeliselt kaunis! Ei kujuta ettegi, kui ribadeks kistuna sa vĂ”isid end tol hetkel tunda, aga pilt annab edasi tĂ”elist armastust ja harmooniat. Oeh, kas emadus ongi nii kaunis?
Kuma arstiĂ”ppes peab sĂŒnnituse kohta omajagu teooriat pĂ€he ajama, siis suutsin ma sĂŒnnituse ajal mĂ”elda, et “nii, nĂŒĂŒd on selline faas, edasi peaks juhtuma nii..”. Ja nende teadmiste tĂ”ttu ma justnimelt ei koostanudki sĂŒnnitusplaani, kuna x-faktori tĂ”ttu vĂ”ib kĂ”ik ikkagi teistmoodi minna.
Esimene laps sĂŒndis 39+ nĂ€dalal 2 tundi pĂ€rast haiglasse saabumist, tugevaid valusid oli umbes 1,5 tundi, pressisin umbes 30 minutit. TĂ€nu sellele, et ma ei valutanud mitu ööpĂ€eva, suutsin valusid edukalt ĂŒle hingata ja lÔÔgastuda. Sekkumistena natuke naerugaasi ja lahklihalĂ”ige (kuna laps tuli, ĂŒks kĂ€si ees). Piim tuli ruttu, voolas ojadena ja imetasin ligi aasta.
Ehk siis – lĂ€ks hĂ€sti ja olen vĂ€ga Ă”nnelik, et keha tegi koostööd.
JÀrgmine laps peaks ilmselt sellel nÀdalal vÀlja tulema. Kuidas seekord lÀheb, pole Ôrna aimugi. Olen kÔigeks valmis. Peaasi, et laps ja mina terved oleme.
Edukat sĂŒnnituskogemust kaasvĂ”itlejale, oleme sinuga sama ootusĂ€revuse sees! Kalli!
Lisan minu kogemused epiduraaliga.
1. sĂŒnnitus oli esilekutsutud, emakakaela avanemine jĂ€i seisma, tunde juba möödas, tehti epikas, sain kiirendi peale. Siis ma jah ise enam ei seisnud, olin kitse najal, ise ei pissinud, sain kateetri. Sain doose juurde. VĂ€ljutus oli valutu, aga ei tundnud mitte midagi – kĂ”ik lĂ€ks hĂ€sti đ
2. sĂŒnnitus 6 a hiljem. KĂ”ik algas ise, vĂ”ib siis öelda, et loomulikult đ Kuna ma ĂŒldjuhul ka hambaarsti juures lasen tuimestada, siis olin nĂ”us taas epikaga. Avatus oli juba 5 cm, nii et need viimased sentimeetrid tulid tuntavate tuhudega, aga siiski enda hea enesetundega. Olin nö kohal, tuhude vaheajal rÀÀkisime juttu (mul oli isiklik Ă€mamkas lisaks mehele). Lasin teha pool doosi, tundsin oma jalgu jne, sain olla aktiivne sĂŒnnitaja, nt voodi ees matil pĂ”lvili. Igatahes oli 1,5 tunniga tĂ€isavatus, tundsin seda! ja 10 min pĂ€rast laps mĂ”nusasti kĂ€es đ Pressida valus ei olnud, aga sain pressitunde kĂ€tte ja tegin karu hÀÀlt ka.
Rinnaga toitmisest ja rinnapiimast ĂŒks 30 min video. RÀÀgib Ălle Lember, Ă€mmaemand. Terviseedenduse konverents 2016.
https://www.youtube.com/watch?v=1rG-m22FD2k
Annab head nĂ”u, purustab nii mĂ”negi mĂŒĂŒdi.
Vot presside tunnet tahaks isegi tunda đ Mul pole kahel eelmisel korral presse olnud, Ă€kki seekord tulevad!
Oeh.. kĂ”ik, mis on “parim”.. aga kellele? minu 1.laps sĂŒndis hĂ€maras sĂŒnnituspalatis toreda Ă€mmakaga 5h peale haiglasse jĂ”udmist, mees istus pimedas selja taga tugitoolis. oli parim. 2.laps sĂŒndis erakorralise keisriga asendis varbad emakakaela avatusest katsudes tunda… see oli PARIM sĂŒnnitus, mis sai juhtuda, sest tĂ€nu ITK suurepĂ€rastele arstidele ja keisrile on mul tĂ€na terve 1,5-aastane. kui ta oleks selliselt sĂŒnnitusteedes kaugemale laskunud, oleks mu laps sĂŒnnitraumaga, sĂŒndinud tugevas hapnikupuuduses…vĂ”i surnud. minu jaoks on teiste sĂŒnnilood alati huvitavad, aga vastu rinda tagumine on mĂ”ttetu. kĂ”ik sĂŒnnitused on kangelasteod!
Nii-nii-nii nĂ”us! Ja nii ilusad on mu meelest need sĂŒnnilood, kus selgus, et tĂ€nu kellegi sisetundele ja Ă”igetele-kiiretele otsustele Ă”nnestus Ă€ra hoida midagi hirmsat. Et meil on see turvalisus ja tugi meditsiinist kui ĂŒrgnaise ja lootosĂ”ie meetod ĂŒhel hetkel siiski vĂ”iduka lĂ”puni viia ei saa. AitĂ€h jagamast!
Ma pole varem kommenteerinud, aga need sĂŒnnitusjutud ju alati nii pĂ”nevad, et mitte ei saa tasa olla đ Ega mul midagi uut lisasa ei ole. Aga kaasa jaatada kĂŒll, lĂ€ksid sĂŒnnitusmajja, said lapse, tulid koju – no minu meelest tĂ€itsa sĂŒnnitamine. Vahet vĂ€ga pole, mis tee see vĂ€ike ilmakodanik valis đ Isegi epikriisideski algab lause ju sĂ”naga sĂŒndis, mitte “vĂ”eti vĂ€lja” vms. Aga millegi pĂ€rast olen Eestis tundnud (Soomes ja Prantsusmaal mitte, aga see subjektiivne) nii palju selliseid hoiakuid, et selline ema on parem ja selline on Ă”igem sĂŒnnitus jne. Juba see lause, et Ă”igem sĂŒnnitus on jaburuse tipp ju?
Minu enda kogemus oli minu meelest meeletult ilus ja tĂ€pselt selline nagu vaja. Rahulikult valutasin ja duĆĄitasin ja selline keskmine sĂŒnnitusaeg 12h. Isegi mees arvas pĂ€rast, et jube lahe kogemus. Seda head tunnet ei suutnud rikkuda isegi fakt, et pisike otsutas ĂŒhe hooga vĂ€lja tulla ja ma peaaaegu jĂ€mesooleni lĂ”hki olin ja jĂ€rgmised 3h eemal opi laual ja narkoosist Ă€rkamas. Kui keegi julgeks mulle öelda nĂŒĂŒd, et “Kallike, see kĂŒll sul loomulik sĂŒnnitus ei olnud” oleks ma tĂ€itsa tige – kuidas see ĂŒldse asjasse puutub? Igatahes meie lapseke sai ka esimesed tunnid veeta issiga. Ja minu meelest polnud neil suurt hĂ€da midagi đJaaaaa siis tuleb see teine imeline teema – imetamine. Ja kĂŒsimused “kas ta nĂŒĂŒd saab juba rinnapiima”. Ma olen pĂ€ris rahulik ja ĂŒritan igasugusest ebavajalikust mööda vaadata, aga just sĂŒnnitanul on hormoonid nagu nad on (loomulikult sassis) ja tuju oli kohe nukker. Minul lĂ€ks u 3 nĂ€dalat, et piim tekiks, ja sinnamaani pidi laps sĂŒĂŒa saama.
Ega ma nĂŒĂŒd tĂ€pselt ei tea, mis ma kogu selle heietusega öelda tahtsin. Ilmselt seda, et olen sinuga nĂ”us ja seda ka, et iga lapse sĂŒnd on nii eriline, et isegi meditsiiniline sekkumine ei suuda seda vĂ€hem erilisemaks. Olen olnud nii mĂ”negi ĂŒldnarkoosis keiserlĂ”ike juures ja see hetk, kui laps esimese hÀÀle teeb, on alati olnud eriline ja tuba kohe tĂ€itub hoopis teistsuguse tundega.
MĂ”tlesin, et miks sa nii ammu postitanud ei ole, aga tuleb vĂ€lja millegi pĂ€rast su postitused ei ilmu enam bloglovinisse đ
Just. Seda kirjutatakse mulle iga pĂ€ev paar korda. đ Bloglovin vahepeal nĂ€itab mu postitusi seal, vahepeal mitte – kirjutasin neile ka ja abi sellest polnud, nad ei oska aidata. Jagan kĂ”iki postitusi Facebooki lehele, sealtkaudu saab kursis pĂŒsida!
Mina olen vist ÀÀretult kĂŒlm ja kalk inimene… aga ma ei saa ikka aru, kuidas naised Ă”hkavad maagilise sĂŒnnituse ĂŒle. Mitte, et sĂŒnnitus peab olema halb kogemus, valus, pikk, ebameeldiv jne… aga et seda kuidagi ĂŒlistada, ma ei tea, naised on tuhandeid aastaid sĂŒnnitanud, mis see minu sĂŒnnitus nĂŒĂŒd nii erilist siis on.. mu jaoks on sĂŒnnitus vaheetapp- et saada laps. Samuti jÀÀb mulle mĂ”istmatuks, miks ma peaks tahtma seda pildistada, issand jumal, ma leian sada teist pĂ”hjust, et perepilte teha đ aga ma saan aru, et kĂ”igile inimestele ei peagi samad asjad meeldima. Ja kes teab, kui teise lapse saan, Ă€kki rÀÀgin hoopis teist juttu đ
Jaa, minu jaoks oli see lapse sĂŒnni vĂ€rk hĂ€sti… elumuutev kogemus muidu ka. Esiteks sĂŒnnitajana sain iseendaga kuidagi mingi kontakti, mida varem polnud olnud, teiseks oli see minu jaoks uue elu algust (olin terve elu olnud ĂŒksik, depressiivne ja katki) tĂ€histav sĂŒndmus… sĂŒnnitusel on minu jaoks hĂ€sti eriline tĂ€hendus. Aga ma olen nĂ”us, et see pole SELLES MĂTTES midagi mĂ€rkimisvÀÀrset, vaid justnimelt, see on see elu algus, mis on sadu tuhandeid aastaid enne meid tĂ€pselt sedasi kĂ€inud, kĂ”ige harilikum asi maailmas. See vist ongi minu jaoks selle ilu ja suurus ja ebamaisus – elu loomine. Ise! Ja pildistamisest – olen tundnud, et ma natuke tahaks mingit pilti, mingit mĂ€lestust sellest sĂŒndmusest, aga samas rasedana seda soovi ei ole. Ilmselt, sest instinktiivne tung koopas vaikselt omaette sĂŒnnitada… đ
Mina ei lase end hĂ€irida faktist, et mĂ”ne jaoks pole keisrilĂ”ige ikka Ă”ige sĂŒnnitus. Mina olin oma kahele lapsele tĂ€pselt samamoodi 9 pikka kuud soojaks koduks, tundsin samamoodi nende lööke ja luksumisi. Olin mures, kui esimese poja sĂŒdamega probleemid olid. Kui ma peale kĂ”ike seda hakkaks arvama, et ma olen lĂ€bikukkunud ema vms, siis no ausĂ”na, annan voli mulle kere peale anda. Mitte kellelgi pole Ă”igust tulla ja öelda mu kogemuse kohta, et see pole ikka Ă”ige vĂ”i et ma pole ju sĂŒnnitanud. “KĂ€i p*****e” ĂŒtlen sellistele- sain ka omajagu sĂŒnnitusvalusid tunda, enne kui erakorraliseks lĂ€ks. Julgen arvata, et olin lapse tervise pĂ€rast rohkem mures, kui nĂ€iteks mu Ă”de,kelle lapsel polnud sĂŒdameprobleemi. Kas see teeb kumbagi meist mingis mĂ”ttes halvemaks? LĂ”ppsoov on ju igal ĂŒhel sama- saada oma rinnale see kauaoodatud-kallike pamp, kellele lubada, et sa oled ta jaoks olemas ja kaitsed teda ja mida kĂ”ike muud keegi just lubab.
KĂ”ik Ă”ige, olen nĂ”us. “Mina ikkagi arvan, et keiser pole pĂ€ris Ă”ige sĂŒn…” *SMACK* – keegi ei kĂŒsinud!
Ma olin kartnud ise sĂŒnnitamist, aga kuna oli soov last saada, siis olin selleks valmis. Rasedaks jĂ€in, siis mĂ”tlesingi, et nĂŒĂŒd lihtsalt hirmudest ĂŒle olla ja Ă€ra sĂŒnnitada. Reaalsus oli teine – plaaniline keiser, sest tĂŒdruk oli terve raseduse tuharseisus. Raseduse lĂ”pu poole vaadati, et laps ei ole endiselt tahtnud end ĂŒmber keerata. Siis hakkaski lĂ”pu poole haigla vahet kĂ€imine – ultraheli uuringud ja vĂ€lispidine pööramine. Pööramisega laps ei kavatsendki kaasa minna, sest tuhar oli vaagnasse nii lukustund, et mitme katse peale ei liikunud ta kuhugi. Sealt tuli ka otsus, et 39.ndal nĂ€dalal plaaniline keiser. Ei tundnud, et oleks kuidagi lĂ€bikukkunud, lihtsalt nii lĂ€ks ja tegelt oli ka aimata. Olin ise samal pĂ”hjusel ja samal viisil ilmale tulnud ning tĂŒtred pidavat emasse olema.
Ainult, et minu plaanilise keisri ajal tekkisid komplikatsioonid – last ei saadud kĂ€tte piisavalt kiiresti, sest emaka kontraktrsioonid olid tugevad ja lapse suurt pead ei saadud kĂ€tte ning tekkis hapnikupuudus. Kui lĂ”puks kĂ€tte saadi, siis ei kuulnud ma lapse nuttu, vaid mees ĂŒtles, et nĂŒĂŒd on vĂ€ljas ja viidi hapniku alla. Palju arste hakkas sagima ja mees rÀÀkis mis toimus, ise ei nĂ€inud midagi. Ja siis ĂŒks hetk viidigi laps nii minema, et kumbki meist ei saand last nĂ€ha, rÀÀkimata rinnale panekust(mida ma tegelt vĂ€ga ootasin ja soovisin). Laps viidi intensiivi jĂ€lgimisele ja mind opist taastuma. Kurb oli tegelt kuulda kuidas teistele emadele lapsed toodi ja said juba rinnale harjutada. Mees kĂ€is kahe korruse vahet mind ja last vaatamas. Ise nĂ€gin last esimest korda alles Ă”htul kell 9 (sĂŒndis hommikul kell 8.55), kui mind lĂ”puks intensiivist minema lasti. Sain ainult ta sĂ”rmekesi puudutada ja magama pidime minema ilma beebita, ikka vĂ€ga kurb oli aga iseenesest olin suhteliselt rahulik, sest arstid reageerisid ja tegutsesid kiiresti ning hoidsid meid lapse seisundiga kursis. Ănneks lĂ€ks ta seisund iga jĂ€rgneva pĂ€evaga paremaks, et saime ta enda juurde juba kolmandal pĂ€eval ja kĂ€isime intensiivis ainult nĂ€itamas ja kaaluma ning neljandal juba koju!:) Algus oli ikka vĂ€ga nutune, aga lĂ”puks oli kĂ”ik hĂ€sti.
Meil lĂ€ks vĂ€ga hĂ€sti, et oli plaaniline keiser, sest paar arsti ĂŒtlesid, et loomulikul teel sĂŒnnitades ei oleks ta ellu jÀÀnd.
Ma ei tunne end halvasti, et ta tuli ilmale keisriga, sest olulisem oli see, et lapse saaks kĂ€tte ja ta oleks terve. Mul on vĂ€ga vahva pea 2 aastaseks saav terve ja elurÔÔmus tĂŒtar:)
Mina kuulsin kunagi ĂŒhe ĂŒsna kiire (paaritunnise) sĂŒnnituse kohta kommentaariks, et “oo, see naine on ju sĂŒnnitamiseks lausa loodud, kui tal see asi nii ruttu kĂ€ib!”. Oma esimese lapse olin sĂŒnnitanud ~8 tunniga, kasutades sealjuures epiduraali, nii et see kommentaar, justkui Ă”ige sĂŒnnitus on miski, mis juhtub imekiiresti ja probleemideta, riivas mind. Piinlik, aga riivas. Kuigi varem ei olnud ma kunagi mĂ”elnud, mil mÀÀral mu sĂŒnnitus pĂ€ris sĂŒnnitus oli olnud. Inimlaps ju ikkagi vĂ€ljus minu kehast. Alles nĂŒĂŒd, kui oma teise lapse sĂŒnnitasin 42 minutiga, sain aru, et oh rumal mineviku Pille, see ongi loterii. Minu viimane sĂŒnnitus oleks oma kiiruse tĂ”ttu vĂ”inud teistpidi halvasti lĂ”ppeda. VĂ”iks ka öelda, et korraliku ĂŒrgnaise kombel sĂŒnnitamiseks – sĂŒnnituse iga etapi tundmiseks ja teadlikuks lĂ€bimiseks – viimasel korral aega polnudki, nii et kas see ikka oli piisavalt PĂRIS sĂŒnnitus? Novot. ĂhesĂ”naga ma olen universumile hullult tĂ€nulik enda sĂŒnnituskogemuste eest, aga ĂŒleolevuseks nii endast sĂ”ltumatu asja puhul tĂ”esti pĂ”hjust pole.
Alati kui keegi mulle kiiret sĂŒnnitust soovib, siis ma kohmetun ja mĂ”tlen endamisi, et vĂ€ga kiiret paluks siiski mitte, tahaks sellist keskmist nagu esimesed on olnud, et jĂ”uaks mĂ”ttega harjuda ja valuga kaasa minna. đ Ma kujutan umbes ette 42 minuti sĂŒnnitust ja selle intensiivsust, see hirmutab mind palju rohkem kui mu kaheteisttunnised sooritused. đ
Mina, muuseas, ei arva, et end sellest riivatuna tunda oleks piinlik. Ma arvan, et piinlikud on sĂŒnnituste arvustajad (“mina kĂŒll ei pea seda pĂ€rissĂŒnnituseks”, “see sul kĂŒll loomulik polnud”, “MINA sain KĂLL valuvaigistiteta hakkama”, “oi, nii lĂŒhike ja KERGE sĂŒnnitus, tahaks ka sellist”) ja eneste piedestaalile upitajad. Aga ise ennast ebaadekvaatsena tunda, jumal, pole midagi lihtsamat ja loomulikumat! Olen selles ise kibe kĂ€si. đ
Ka mina olin veidi rohkem kui 8 kuud tagasi kindel, et sĂŒnnitan ise, valude ajal kaaslasega koos hingates ja tema kĂ€epigistuse toel pressides, nagu asi klassikaliselt kĂ€ib, aga kuidas tegelikult asi lĂ€ks – pĂ€rast tervet ööd sĂŒnnitustoas piineldes (kokku valutasin 21h), vahepeal epituraali puhkamiseks saades löppes asi hommikul minu paanilise nutmisega ning arsti teavitusega: “teist pressijat ei tule” (asi ei olnud nutmises vaid minu varem diagnoositud sĂŒdamerĂŒtmihĂ€iretes) ja nii mind voodiga opisaali lĂŒkati