Kell on öö, aga kuna ma kogemata õhtul liiga vara magama jäin, olen nüüd 100% ärkvel ja igasugu mõtteid tiirleb peas. Mis muud nende üleliigsete mõtetega ikka peale hakata kui neid blogis tuulutada, onju? Nagu mu päris oma Mõttesõel, tõesõna – saab mingusugused asjad maha laadida, läbi kirjutada ja nende juurde hiljem tagasi tulla kui vaja. Ja teilt nõu küsida.
Me armastame oma kodu nii-nii väga. Tõesõna – see on täiuslik kodu. Täiuslik asukoht – ühest küljest kõiksugu lasteaiad ja kauplused ja linnaliini- ning rongipeatused lühikese jalutuskäigu kaugusel, teisalt krundi ääres metsamassiiv ja väike jõeke. Linnulaul ja partide prääksumine ja vaikus ja üldse. Kodu. Nii hea kodu. Mitte kunagi ei kavatse ma enam elada kodus, kus ei ole niisuguseid suuri aknaid ja kõrgeid lagesid – õhku, valgust, helgust, vabadust. Ma isegi ei teadnud enne siia kolimist, et üks kodu nii hea olla saab! Madalad küttekulud, sest võrratu maaküttekatel. Maailma kõige toredamad naabrid ja suurepärane koduvald. Ma lähen sellele kõigele mõeldes täitsa härdaks…
Meie täiuslik koduke, kus me kõik nii-nii õnnelikud oleme. Lapsed hakkasid nutma kui ma neile ettevaatlikult mainisin, et me issiga ühte maja vaadanud oleme…
Aga. Muidugi on siin – nagu peaaegu täiuslike asjade juures ikka kipub olema – üks neetud aga.
Meil ei ole siin tulevikule mõeldes tegelikult ikkagi piisavalt ruumi. See ei ole mingisugune aktiivne rahulolematus või pakiline vajadus kolida või mujale sügelemine – üldse mitte. Aga kui edasi mõelda ja planeerida, tundub ikkagi, et igal lapsel võiks olla oma tuba. Mitte täna ega homme, vaid koolieas. Kui vajadus isikliku ruumi ja privaatsuse järele juba põletavam on, ent kodus piisavalt ruumi pole, et oma vendadest-õdedest vahel pisut rahu saada.
Ja no siis ma mõtlengi, et… ühest küljest: ma ei kasvata siin mingeid väikesi individualiste, kes peavad-peavad-peavad saama oma toa, oma ruumi, viieaastaselt oma mobiiltelefoni ja seitsmeteistaastaselt oma auto ja kõik muu seal vahepeal. Ei ole vaja. Teisalt: ise ma olen need inimesed siia ilma sünnitanud, ise pean ma veenduma, et ma annan igale neist võimaluse ja ruumi olla indiviid. Võimaluse vastutada oma isikliku tsooni eest, tunda end seal turvaliselt, saada rahu ja vaikust ja privaatsust, kui niisugune peaks olema nende soov. Kõige hullem selle kõige juures on muidugi see, et mul pole halli aimugi, mismoodi teismeliste vanemdamine käib, esiteks, aga sellest veel vähem tean ma, missugused inimesed näiteks Virsikust ja Väikevennast tulevikus saavad. Ma tean, et Kroonprintsess vajab oma tuba ASAP – ta läheb sügisel kooli ja on juba praegu tüdinud oma väikse õe (kes on totaalselt allumatu) järelt koristamast. Aga need väiksemad – mis nende jaoks oluline olema saab?
Igasugu mõtted, mis mitte kuhugi välja ei vii.
Kas ja kuhu edasi? Kui kauaks me siia jääme, kas kolimine suuremasse koju, eramusse, on üleüldse meie tulevik? Ja kui, siis millal see tulevik kätte jõuab? Ma tegelikult ei olnud neid mõtteid veel üldse mõlgutanud, kuni selgus, et H on. Ja vähe sellest, et ta neid mõtteid mõelnud on, on ta ka kinnisvaraportaale seiranud. Eile näitas ta mulle ühte kodu, mis on põhimõtteliselt meie praeguse kodu suur vend. Versioon 2.0. Suuuuured maast laeni aknad, avarad ruumid, palju valgust, maaküttekatel… kõik need asjad, mida me oma kodu juures nii väga armastame. Aga lisaks ka 80+ lisaruutmeetrit, piisavalt tube, et iga laps oma toa ja mina kabineti saada võiksin. Kabineti, millest saaks veel ühe toa juurde, kui me peaksime otsustama, et seda vaja on. Garderoobid, pööning (millest ka saaks veel ühe hiigelsuure toa, näiteks külalistetoa, juurde ehitada kui selleks peaks tekkima vajadust), katusealune autode jaoks ja kuurike. Poole suurem aed. Keskkonda ja loodusresursse säästev planeering.
Kurat küll, noh. See kõik on nii hea ja õige mu jaoks.
Aga ma ei taha kolida. Kindlasti ei taha ma kolida kohta, mis asukoha poolest praegusele räigelt alla jääb. Sealne krunt ei piirne kohe kindlasti mitte metsaga – elutoaaknasse ei vaata mitte nugised ja nirgid, vaid tänaval mööduvad inimesed. See asub linnaliinibussipeatustest kahe ja poole kilomeetri kaugusel ja on üleüldse rohkem pärap*rses kui mulle meeldiks oma elu ette kujutada.
Aga see on nii äge.
Aga see on karutagumikus.
Aga me mahuks sinna nii hästi ära.
Aga igakuised kulutused kasvaksid (ja me tahame säästa ja investeerida, mitte veel rohkem laenu maksta) ja pank ei pruugi meile üldse laenu juurde anda.
Aga seal on nii palju ruumi ja me võiksime, kui me tahaksime, tulevikus veel lapsi saada.
Aga… aga… aga…
Ühesõnaga: ei, me ei hakka kolima. Ei, me ei hakka maja ostma. Ei, siit kodust lahkumine ei ole tänasel päeval mõeldav.
Aga me lähme seda maja homme vaatama…
Saan aru, et mõjuvaim põhjus oleks laste oma ruum… Seega edasi lastele mõeldes, missugune oleks nende koolitee, kui see neile jõukohane ja mõnus on, siis tasub edasi mõelda.
Ma siis ütlen sõna sekka 🙂 Meil on kolm last, 2 tüdrukut ja poiss ja 4-toaline kodu mille ostsime siis kui lapsed olid väikesed. Nüüd tüdrukud on juba täisealised ja poiss ka varsti teismeline. Ja kui ausalt ütlen siis oleks omal ajal suurema kodu pidanud ostma küll. Igavene jama on olnud tubade jagamisega. Alguses kui poisike oli titeeas, olid tüdrukutel omaette toad ja poiss oli meiega, seejärel lapsed said igaüks oma toa aga meie pidime endale elutoast magamisnurga eraldama mis oli kõige nõmedam lahendus üldse (privaatsus, anyone?). Siis vanim tütar läks mujale õppima ja saime kõik endile toad aga kui ta koju käima tuleb, peab ta tuba noorema vennaga jagama (neil on 9 aastat vanusevahet). Paar-kolm nädalat sellise lahendusega veel saab hakkama aga kerge ta kellelegi just ei ole. Õe tuppa ta majutuda ei saa sest toas pole lihtsalt ruumi. Nii et isegi nüüd kui tüdrukud juba täisealised, oleks suuremat maja vaja et kõik saaks lahedalt olla ega komistaks üksteise otsa. Selle ostmist on aga raske põhjendada kuna varsti me olemegi suurema osa ajast poisiga kolmekesi ja mis me selle suure elamisega siis peale hakkame?!
Ma olen sinu kommentaari eest nii tänulik ❤️
Meil täpselt sama. Väikeste lastega oli lahendus ideaalne, nüüd kõik suured ja kuigi veel ei tea, kes neist kui kaua kodus elab, on privaatsuse puudumine juba väljakannatamatu. Samas kui nt kolme aasta pärast on kõik lapsed välja kolinud? Aga kas me jaksame veel kolm (neli? Viis?) aastat läbikäidavates tubades elada?
Igatahes oleks sul praegusel kodul VÄGA suure potensiaaliga ostja olemas – meie!
Me elame kuuekesi + 2 looma kolmetoalises ja kuigi (mina just eriti) vajan oma ruumi, siis me saame toredasti hakkama. Isa on rekajuht, mistõttu kuu ära-kui kodus ja üks tuba on üldse vahepeal tühi. Üks vend on välja kolinud, teisega jagan tuba. Õde on emaga.
Mis ma öelda tahan, on see, et kuigi ruumi on ikka täiega vähe, saame me kenasti hakkama. Ei tea, kas sellest tingitud, aga lisaks on meil tohutuuult ühtehoidev perekond.
Me tegelesime aasta aega intensiivselt majade vaatamas käimisega, sest noh, vajadus. Aga ei ûhtegi mis sobiks. Leida ilus koht 15-20km linnast väljas, kuhu lähedale ei käi ükski buss ja kus minust saab elupõline sohver vedamaks lapsi kooli-kodu-huviringide vahet, see oleks enamvähem tehtav. Aga leida sobivas hinnaklassis maja, mis oleks linna lähedal ja ka (!) sissekolimiseks sobilik.. no ei ole. Nüüd lõimegi mõneks ajaks käega ja ootame ma ei tea mida. Samas kipitab ka vana kodu remondi järele, sest ei täida see korter ju viie inimese vajadusi. Nii umbes üks laoruum laste mänguasjade ja riiete hoidmiseks on puudu. Aga kes see raiskab 10k remondi peale, kui on oht et me ikka välja kolime. Nii tammuegi koha peal ja kuhugi ei jõua. 🙁
Meil oli sama värk – ümberehitus oleks häda veidi leevendanud, aga korteri kapitaalremondiks ei tahtnud pank laenu anda ja me olime üsna kindlad, et me midagi sobivat ei leia. Aga leidsime suuremat korterit vaatamas käies oma paarismajakese. Otsige edasi, küll see õige asi tuleb. 🙂
Kas lahendus võiks olla olemasoleva kodu juurdeehitus? Me lihtsalt sama mure ees ja kuna me ei taha samuti Sellest asukohast ja nendest Naabritest loobuda, siis plaanime hoopis maja laiendada.
Meil on kaldakaitse tsoon ja kuna meil on ümberringi samasuguseid maju veel, siis ma kahtlustan, et kõrgusesse ehitamine pole variant. Aga uurima peab ikka!
Mirjam, mulle tundub, et sulle on oma kinnistu ehituskeeluvööndist kas veidi valet infot jagatud või olete sellest omakeskis natukene valesti aru saanud 🙂
Tulenevalt teie kinnistu piiridest ja hoone asukohast oleks teil võimalusi olemasolevat hoonet laiendada ka väljaspool sellest kraavist tulenevat ehituskeeluvööndit (see on selle piirangu nö ametlik terminoogia). Minu kogemus ütleb, et suuremaks probleemiks oleks antud juhul kohaliku omavalitsuse soovimatus juurdeehituseks (ja ehk ka piirinaabrite vastuolu).
Tean, et sa ei soovi avalikult oma täpsemat elukoha asukohta lahata ja see ei oleks ka vast kõige õigem jutt avalikus internetiruumis, aga kui soovid veidi täpsemalt ehituskeeluvööndi temaatikat arutada, võid märku anda ja ma võtaks sinuga mõnda teist kanalit kaudu ühendust!
Meie hoiak on tingitud sellest, et isegi puitterrassi ei rajatud maja taha sellel põhjusel, et sinna lihtsalt enam ei tohtinud. Ilmselt siis vald keelas? Samas ma usun, et arendajat ilmselt ka pitsitatakse rohkem, kui eraisikut, kuid jah – ma arvan, et kõige suuremaks takistuseks jääb ikkagi see, kas naabrid tahavad, et me teise korruse peale ehitame (tehniliselt üleüldse võimalik?) või hoovi poole laieneme. Samas – kui hoovi poole laieneda, ei muudaks me tänava poolt meie “lastekodu” üldmuljet. Aga see ei pruugi kellelegi eriti midagi tähendada. 🙂
Teie maja seina sellest nurgast, kus puitterrass on, on ehituskeeluvööndi piirini gramm enam kui seitse meetrit ning oma terrassi mõõtmeid tead vast isegi 🙂 (ehituskeeluvööndi enda ulatus antud juhul on põhikaardile kantud veekogu piirist 25 m).. Ehk siis (väga hüpoteetiliselt) kui laiendada hoonet sinna suunas tingimusel, et laienduse välisgabariidid on samad mis olemasoleval hoonel, saaks laienduse max pindala olla ~75 ruutmeetrit.
Seega terrassi oleks ideaalis võinud ehitada suurema kui ainult ehituskeeluvööndit silmas pidada, aga kui mu mälu mind ei peta, peaks terrassi lugema kogu krundi ehitusaluse pinna sisse ja kui algne detailplaneering nägi ette x ruutmeetrit ehitusalust pinda krundi kohta ja suurem terrass oleks selle lõhki löönud, on arusaadav, miks nad selle osas kuigi entusiastlikud ei olnud. Ning põhjuseid, miks vald võiks olla laienduse vastu (piirkonna ehitiste vanus, üldine arhitektuurne ilme, võrdne kohtlemine jne), aimad sa juba isegi. Samas küsima peab alati 🙂
Meil on hetkel elukaaslasega maja ehitamine käsil ja planeeritud igale lapsele oma tuba. Oleme küll siit-sealt kuulnud, et milleks meile nii suur maja, kuna lapsed saavad suureks ja siis oleme seal üksi. Minu vanematel on küll suur maja, aga väga halva planeeringuga – enamik tube läbikäidavad ja privaatsust absoluutselt ei ole. Õega on meil kahepeale kasutamiseks üks tuba. Kuna meil on mõlemal väikesed lapsed, siis on äärmiselt keeruline ühel ja samal ajal vanematele külla minna. Sellest on mul tohutult kahju, kuna selliselt saaksid meie lapsed palju rohkem koos aega veeta ja jääks ära see planeerimine, et kes millal läheb. Seega mina pooldan täielikult, et igal lapsel on oma tuba ja võimalus privaatsusele. Loodan, et tulevikus käivad meie lapsed meil sama meelsasti külas, kui meie praegu oma vanematel. Selleks, et neil oleks alati hea tulla, tahan, et neid oleks ootamas nende enda tuba. 🙂
Mina mõtlen ka, et ma tahaks, et lapsed saavad ka täiskasvanueas vajadusel meiega olla ❤️
Me elame teiega samas kandis, ainult et korteris, ja tunded on täpselt samad. Hetkel on korter meile paras, aga ei tahaks ainult ühe lapsega piirduda, samas ei sooviks ka kolida 😀 Ilmselt esialgu hakkavad lapsed tuba jagama, kuid koolimineku ajaks tuleb siiski uus koduke leida. Nii mõnus kodukant 😍
Mul on kaks venda ja üks õde ning elasime neljatoalises korteris. Algusaastatel olid mul ja ühel vennal oma toad, siis vend ja õde ühes toas kuni noorim vend piisavalt suureks sai ja poisid-tüdrukud eraldi tubadesse paikseks jäid. Ja uhh, kui raske see tiinekaiga oli. Ma üritasin korduvalt endale oma ruumi tekitada – magasin naris all ning katsin kõik küljed tekkide ja linadega, et keegi mind ei näeks aga see ei olnud kuigi mõnus lõpuks ega ka see päris oma tuba. Õega kogu aeg ragistasime ning ülllldse ei saanud omavahel läbi. Kui välja kolisin, läks palllju paremaks.
Nii et ma üritan enda laste vajadustega arvestada, pakkuda neile oma ruumi ning palju sõnaõigust, kuidas oma ruumi ise kujundada.
Üks väike lisalahendus võiks olla ka kuni 20 m2 moodulmaja (ei vaja omavalitsuse kooskõlastust) lisaruumiks, kodukontoriks või külalistemajaks oma koduhoovi.
Tsau Miiu!
Minu pere kolis linnast välja oma majja, siis kui ma olin 11. Tol ajal oli läh bussipeatus 2.5km eemal. Kooli sain vanematega alati, peale kooli olid tavaliselt huviringid ja kui polnud, siis läksin ikka alati bussiga koju ja jalutasin. Tegelikult polnud üldse nii pikk maa. Ja kui tahtsin sõpradega välja minna, siis jalutasin ka 😀
Ainus miinus oli see, et teismeeas kui oleks tahtnud kauem kui kaheksani linnas olla, ei sõitnus enam busse nii hilja.
Ehk kui bussipeatus peakski jääma veidike eemale, siis tasub kontrollida missugune see bussiliiklus on.
Ja oma ruum on ikka nii hea asi!
Edu! ❤️
Linnaliinibussiga saab koju igaljuhul kui on viitsimist 2km jalutada ja siis saab ju issi vastu tulla ka kui vaja. Aitäh toreda kommmentaari eest! ❤️
Ma vist tean, mis maja sa mõtled. Endal tuttavad elavad seal kõrval. Maja on ise asjalik, kuid asukoht tõesti pole kiita, eriti just kooliealiste lastega on keeruline. Peres peab kindlasti olema 2 autot ja 2 autojuhti ning sellele vaatamata on lapsed peale kooli seal kus juhtub, kuni vanematel tööpäev lõppeb. Ja kui sulle hakatakse rääkima juttu, et linnaliini bussi on plaanis pikendada ja peagi jõuab see ka selle maja lähedale, siis see jutt on kohe päris kindlasti pullikaka.
Ei niisugust juttu polnud 😀 Aga linnaliini peatus ei ole lootusetult kaugel!
Ei olegi ammu sõna sekka öelnud ja sedasi.
Mõelge see kõik hoolega läbi (seejuures ilma ülemõtlemiseta). Ja kui otsustate kolida, siis parem kohe ehk enne kui Kroonprintsess kooli läheb. Selleks hetkeks peaks asi paigas olema, sest hiljem teda kooli vahetama panna on palju julmem kui teda väikese õega ühes toas pidada 😉 (Pluss see, et üks suur muutus korraga on ühele väikesele inimesele ikka parajam.)
Ja see, kas parem on rohkem ruumi või hoopis parem asukoht (ja naabrid nagu ma aru saan), lähtub ikka ja ainult teist endist (kõigist 5 siis), sest inimesed on erinevad. Ma võin ju öelda, et ma ei koliks, aga ma olen hoopis teine inimene ju kui sina (ei oska süüa teha ega midagi). Kui ikka privaatsuse vajadus on suur, siis pole bussipeatus kaugel. Kui pidevalt kolme last edasi-tagasi sõidutada või neid peale kooli poes hoida (loe ema töö juures) või pidevalt transpordigraafikuid koostada ja valveid jagada (autokoolist ja teisest autost ei hakka siinkohal rääkimagi) tundub võdisema ajavalt hirmus, siis ärge kolige kuskile.
Mina olen 13 aastat vanema õega jaganud nii 8 ruutmeetrist tuba. Temal oli muidugi raskem, sest tema oli vanem ja ega see ka mulle lust ja lillepidu polnud, aga see pole jätnud mulle pöördumatut kahjustust ja mu õde on minu parim sõber.
Samas minu lastel on kummalgi oma tuba (kuigi noorem magab jätkuvalt meiega ja keeldub välja kolimast ning aegajalt me mõtleme, et kas me tõesti peame tulevase väimehe ka siia mahutama). Ja see oli minu kindel tahtmine (äkki siis on mul ikka mingi pöördumatu kahjustus?). Aga minul on ka ainult kaks last.
Küll aga kolisime me enne vanema lapse kooliminekut just sellepärast, et ta saaks kooli minna ise (ja et kool oleks võimalikult tore) ja trenni minna ise ja ringi minna ise ja me ei peaks vedama.
Nüüd praegu ei vahetaks ma mingi hinna eest just seda asukohast tulenavat vabadust ja lapse iseseisvust ehk et kui oleks finantsiliselt vaja valida, kas väiksem korter sama mugavas asukohas või “igale oma tuba” korter kuskil kaugemal, siis ma valiks esimese. Mitte et see valik oleks kerge ja et see valik ei tooks endaga kaasa ebamugavust ja häireid.
Ahh mis ma ikka heietan. Minge vaadake ja kui ikka magada ei lase, siis kolige.
Aga rääkige lastega ka. Kroonprintsessi arvamus on ka tähtis ning tal on vaja kuulda teie arutlusi ja selgitusi, miks teha ühte või teistpidi. Mitte et öelda ühel hommikul ootamatult, et nii lapsed, nüüd kolime.
Ja üldse, kuhu te mõtlete siin kolima hakata kui sa pole meile veel sedagi kööki näidanud! Mis mõttes, ma ütlen…
Me võtsime lapsed kaasa maja vaatama. Eile nad nutsid, et ei taha… täna Kroonprintsess küsis, et kui ta annab kogu oma hoiupõrsa, kas me siis kolime?
Ma arvan, et me lähme selle laenutaotluse ja asjadega lõpuni ja kui selgub, mis see kulu lõppeks olema hakkab (olgem ausad – ilmselt röögatu), siis on lihtsam loobuda. Aga ütlen ausalt – kuradi täiuslik maja oli…
Ühesõnaga maja ei lase ikka hästi magada. Aga sellisel juhul on su plaan just õige. Minna lõpuni, uurida välja kas üldse saaks ja mis numbrid kokku teevad ehk et kas käsi ulatub katsuma. Ja siis õunte pealt vaatategi. Jõudu!
Aga olemasolevast köögist palun (kui mitte öelda nõuan, tungivalt) ikkagi postitust ja kui juba tervitamiseks läks, siis palun toiduvalmistamise õpetusi kohmakatele algajatele ka palun.
Ikka teie jne.
Maitea, kas sa videoid vinnid vaadata (kui ei, see’n ok, ma ise ka ei vinni), aga seal ma ikka jube palju möödunud kuul igast söögivärki tegin…
Köögis meil pole veel töötasapinda (JÄTKUVALT!), sest ma pole suutnud otsustada, milline on kõige parem mu jaoks 😀 Ja ma ei taha ajutist asja…
No see on vana tõde, et kui ikka sobivat tasapinda ei leia, tuleb osta uus maja 😉
(sest sulle võib, sest sa saad aru, sest iroonia on võluv)
võtab ennast kokku ja vaatab mõned videod siis, egas ma nüüd nii vana ka ei ole…
Nii on, jah! Mis ikka päris 100% kindel ei ole, tuleb välja vahetada. 😀
Miiu, köök ette näidata, palun!
Kohe, noh 😀
Kuid, teemasse ka!
Kui asi tekitab elevust ja vahetus mõistlik tundub, siis ma arvan, et tuleb elevusele ruumi anda ja vaadata, kuhu see teid välja viib 🙂
Ja kui ma õigest arvan, mis majaga tegemist on, siis ma ütlen, et see on tõesti väärt elevil olemist.
Aitäh, ma püüan mitte LIIGA skeptiline olla, aga kui elevusele tee valla päästa ja asjasse liiga sisse elada, võib elult pettumuse rihmaga nüpeldada saada ja seda eriti ei tahaks 😀 Ma olen nii kehv pettuja…
Tead, ma olen vist veel kehvem pettuja ja kaotaja(jonnin nagu väike laps), kuid ma olen aru saanud, et pettumishirmust tingituna ei saa jätta asju tegemata, sest siis jääks kogemata ka õnnestumisrõõm. Võitjad on kokkuvõttes ikkagi need, kes kukkudes püsti tõusevad ja edasi panevad. Seega, isegi kui selle majaga nüüd ei vea, siis ma ütleks, et see veel õigem kodu teie jaoks on veel tulemas. Te olete soovi teele pannud, akna avanud ja küll see kutse vastuse saab! Palju edu siiski ka selleks katseks! Äkki ikkagi…! ❤️😊
Kas te ehitamise peale pole mõelnud? Võib-olla see laiendaks natuke asukohavõimalusi. Igatahes, aitäh mõtete eest. Soovime ka kolmandat last ja kolida oma koju, aga enamus valmislahendusi on kolme magamistoaga ja lõpplahendusena see ilmselt ei töötaks.
Paarismaja. Kuidas teil naabritega aed on jagatud (piiretega?)? Kas teil on mingeid ühiseid reegleid?
Meil on naabritega krundid eraldi. Nende boks tänava, meie oma metsa poole. St. meil ei ole üldse ühine aed, vaid väike jupike ühelpool maja. Kõrvalnaabritega on ühine piirdeaed nagu ikka kõrvalnaabritega on. Ja naabreid, kes nö meie “küljes” elavad, ei taju me üldse. Kas nad on või ei ole – ei tea. 😀
Oi ma tean mida tunned. Mu 6a juba praegu nõuab et ostaksime suurema kodu, sest temal on kõrini õega toa jagamisest ja tema järgi koristamisest. Ja suvel liitub nendega ka väike vend, oi seda vaenu siis minu vastu. Hetkel me uut kodu ei otsi, aga tulevikus kindlasti.
Jaa, Kroonprintsess küsis siira lootusega hääles, et kas tõesti peab ta siis AINULT oma tuba koristama kui neil eraldi toad on, ja õe järelt mitte? Ta ei suutnud uskuda, et niisugune asi tema jaoks võimalikuks võib saada. 😀
Hei, kas seda maja oleks võimalik kuskilt näha? Ehk saaksid palun linki panna vms🙂
Ma peaks ikka puruloll olema, et seda maja, mida võib-olla osta tahan, ja millele juba mitmeid huvilisi on, siin reklaamima ka hakkaks 😀 Kui ilma jääme või ära ostame, võin näidata 😀
See küsimus tekkis kuna siin mitmed kommenteerisid seda väidetavat maja, eeldasin, et on kuskil avalikult kõigile näha aga ma ise ei leia, ok siis, ilmselt need siis su tuttavad 😀
Nad on lihtsalt osavad jälitajad 😀 Ma ei tea, kust nad selle välja kaevasid, aga ega see raske olla tohiks nende kriteeriumite järgi, mida loetlesin. Mistõttu ka see maja meile meeldib – ta on harukordselt hea meie jaoks, temasarnaseid teisi pole. 🙂
Kui nüüd õiget maja vaatasin siis…vaevalt vist vaatasin 😀 Või loodate tõesti millist maja saada…? Ma vist eksisin siiski, kuigi väga palju variante neid sinu kirjeldusi vaadates tõesti pole, ahh ei tea😃
Whoa, milline maja on NIIII kaugel meie budgetist 😀 😀 😀 Umbes 4x
Appi, ma. tean nii täpselt, mida sa tunned! Olen samas olukorras. Elame kesklinnas kolmetoalises, tahame endale väemalt ühe (ideaalis 2-3) tuba juurde. Kuna karjuvat vajadust selle järgi hetkel veel pole, aga hinnad ja intressid aina tõusevad, siis vist tahaks kolida. aga samas kesklinn ju. Kuidas ma Tallinnast väljas eluga hakkama saan? Kuidas me suurema laenukoormaga hakkama saame? korteris on nii hea, aga tahaks endale oma murulappi ka. Mis me teeme, kui mu dekreedirahad otsa saavad? ja veel miljon küsimust. Tahaks nii väga kolida ja uusi väljakutseid vastu võtta, aga ometi meeldib meile meie koduke nii väga.
Mul on 1 ōde ja 1 vend. Sain enda toa kui olin 16. Jumal küll seda ootust ja ärevust, kui see lōpuks teoks sai 😀Senimaani elasime lausa 1 toas. Vanusevahe ōega 4 a vennaga 5a. Jumal, kus ma pidin koguag nende eest koristama, sest ma olen vanem. Naeran siimaani, et nad ju ei saagi minust kunagi vanemaks ega ole kunagi sama vanad samal ajal, sest seda juttu kuulsin liialt kaua, et ma ju olen vanem. Seda ōppimist ausaltöeldes ei mäletagi väga, kas häiris vōi mitte.Lōpuks hakkasid vanemad maja ehitama ja kolisime samal ajal suvilasse samal tänaval. Noh seal elasime lausa viiekesi ühes toas. Umbes 1,5 a hiljem saime siis oma majja aga seda ka alla korrusele, kus laste ja vanemate ruumi eraldati riietekappidega. Pms mina ja ōde magasime köögis naris. Vennal oli enda eraldi voodi koos lauaga. Oma 5 aastat elasime seal all. Ja halleluujaaaaaa kui enda toa sain. Seda jatkus 5 aastaks kuniks välja kolisin. Ei oskagi öelda mis see andis vōi ära vōttis aga enda seda tean, et enda lastele enam seda ei sooviks.
Mina näen ka, et minu E on selline tubli vastutaja, kes tajub samas väga tugevalt ebaõiglusi ja mul on nii kurb vaadata, kuidas ta elab läbi pidevalt tulekerast I järelt koristamist. Ta vajab oma tuba!