Käisin just üle saja aasta ämmaemandal ja pea on igasuguseid mõtteid täis. Üle saja aasta, sest ürgpikal haiguste perioodil jäi mul kaks aega vahele ja kui ma võtsin vastu otsuse ämmaemandat vahetada, pidin pikalt ootama, et tema juurde löögile saada. Jõudsin just kauaoodatud visiidilt tagasi ja tunnen ennast kuidagi palju harmoonilisemana kui varem. Hea oli minna sama ämmaemanda juurde, kelle jälgimise all ka Virsikut oodates olin. Kuidagi kodune, turvaline ja reaalne. Andsin toredale ja lõbusale õele verd, lasin ämmaemandal emakapõhja kõrgust mõõta, kuulasin ämmaka emalikke toitumissoovitusi ja tulin hea tujuga ära. Ehkki mul ka eelmisele ämmaemandale väga midagi ette heita pole, ei tekkinud mul temaga õiget tunnet. Ja mul on hea meel, et ma vaatamata teatavale süü- ja häbitundele ikkagi ämmaemandat vahetada otsustasin.
Ma ei oska selgitada, miks, aga seekordse raseduse ajal tekkis mul vist esimest korda elus tunne, et ma ei taha sünnitada. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ma polnud raseduse mõttega üldse harjuda suutnud või sellest, et ma olin koguaeg lihtsalt nii väsinud, et sünnitama minemine tundus nagu õudne taak – kuidas ma ometi jaksan ja suudan? Pidin ma ju Virsiku keset ööd sõba silmale saamata ilmale tooma ja olin sünnituse lõpuks surmani väsinud ja enesekontrolli kaotamas. Täna Pelgulinnas käies täitusin aga mulle hoopis tuttavama rahu ja elevustundega – see on ikka hirmus tore, et saan võib-olla juba kahe kuu pärast (kui ta sünnib samamoodi 37. või 38. rasedusnädalal nagu tema õedki) parempoolse ukse kaudu siseneda ja kõiki neid suuri ja ilusaid tundeid tunda. Ma ei mõtle suure ja ilusa all ilmtingimata emaka kokkutõmbeid, eksole (ma võin öelda, et mulle meeldib sünnitada, aga päris kindlasti ei pea ma selle all silmas, et tuhud mu jaoks nauditavad on), aga see suur haiglasse jõudmise elevus ja mööda natuke maagilisi koridore sussides sünnitustoa poole sahistamine, keskendunult eesmärgi poole rühkimine, ämmaemanda sõnad: “tita on valmis tulema!”, suure uudise jagamine lähedastega, peretoa turvalised seinad ja vanaemade elevus… No see on ikka päris edev värk küll. Õudselt hea on lõpuks seda tunnet tunda – seni olin mõtet sünnitusest lihtsalt kusagile sügavale ajukäärude vahele peitu surunud, et mitte endale tunnistada: ma kardan. Õnneks täna ikkagi üldse ei karda.
Muidugi tasub nende arengute eest tänada (…) emakest loodust, kes raseduse naise jaoks parasjagu ebameeldivaks muutnud on. Ma ei jaksa ega taha enam olla rase mina. See inimene on ebaadekvaatne, kergesti ärrituv ja ennast ümbritsevatele inimestele absoluutselt kasutu. Kui tal ei ole süda paha, käib tal pea ringi. Kui ta ei ole surmani väsinud, valutab tal kuskilt. Nüüd, raseduse lõpu poole, kui Väikevend on juba piisavalt suur ja ruumi tema jaoks piisavalt vähe (“nii ilus väike kõht, veab sul” my f*cking ass – sinna ei mahu ju midagi!), olen ma kohe kuidagi eriti hale. Kõik juhtub nii ootamatult! Vahetan asendit – kõrvulukustav pissihäda nagu välk selgest taevast. Istun liiga kaua – pilt läheb taskusse, sest mu kõhuaordi otsas laiutab: inimene. Julgen süüa rohkem kui veerand normaalse inimese portsjonit – ärkan veel ööselgi tunde peale, et magada ei saa, sest olen täielikult ülesöönud ja kurgumulguni täis. Kui põis öösel täitub, on hommikul esimese asjana piinavalt valus, sest põietäie uriini jaoks ei ole minu kehas ruumi. Ja koguaeg on mul midagi häda! Ma ei jaksa enam see tüütu inimene olla, kellel koguaeg midagi häda on. Kui mu vasak reis on külm ja surisev, sest kuskilt on vereringe parasjagu kinni surutud või mul on kolme ampsu söömisest päeva lõpuni kõht täis ja süda paha või kui ma püüan pärast päev otsa aias rohimist diivanilt tõusta, aga ei saa, sest puusad on lukus nagu reumaatikul. Ja kõige hullem selle kõige juures on seesama virin. Ma ei või kannatada seda virisemist! Eriti, et see ving ja hala on minu enda peas ja tuleb sealt mõnikord suu kaudu välja ka. Ja isegi kui ma püüan olla enam-vähem adekvaatne inimene, teevad need kõik hädad tuju ikkagi nii tihti nii pahaks ja mul on nii kahju mu armsast perest, kes mu sellisena välja kannatama peab…
Aga me saame tite ja see on hästi äge. Kõik on tema saabumisest nii-nii elevil ja erinevalt eelmisest rasedusest, mille ajal ja pärast mida (päris alguses) ma pigem kohutavalt segaduses olin, olen ma ise ka nii õnnelik ja rõõmus, et meid varsti viis on. Ettevalmistusi me küll eriti teha jõudnud pole – meil on talle küll nimi ja minu emme toodud esimesed rõivad, aga see ongi enam-vähem kõik. Olgu, suuremad kodu ja auto on ka. Nagu viimatigi kui me majja uut beebit ootasime, on meil ka seekord vaja enne tema sündi kindlasti garderoobkapp ehitada. Peale selle, mõtlesin, on meil kõik turvavarustusest vankrini olemas, aga tegelikult peame vist kahe lapse vankreid vaatama hakkama. Virsik magab veel väga edukalt iga päev vankris pikki lõunaunesid ja ma ei näe, et oleks okei ta tema enda vankrist välja peksta, sest uus titt tuleb majja. Rääkimata sellest, et kahe vankriga korraga ju niikuinii manööverdada ei saa ja…
Aga nagu te teate, ei meeldi mulle üldse beebikraami valida ja osta. Ma ei oska seda üldse ja igasugused Facebooki grupid nagu see… Kärusõltlased või-mis-ta-on, tekitavad minus rohkem hirmu kui huvi. Minus ei ole seda “see on mul juba neljas käru, aga ma pole ikka rahul, sellepärast müün sellegi maha, et uus osta” soont. Vanker on ju vanker, ei? Aga kahe lapse vankrite hulgas on valik vist kitsam ja mulle tundub, et sellisel juhul peaks valituks osutuma Bugaboo. Meile ei mahu ükski vähemkompaktne asi lihtsalt mingi nipiga autosse. Kas te võiksite, palun, mulle selles osas nõu anda kui vähegi oskate? Aa… ja nimesid võite ka veel pakkuda. Kui ma Väikevenna soo teatavaks tegin, pakkusid õige mitu teist minu nimesoovi 100% täppi, aga H sellega nõus ei ole. Niisiis oleme kokku leppinud ühe teise nime osas. Võite arvata, millise, või omalt poolt veel teile meeldivaid või meile teie meelest sobivaid nimesid pakkuda. Aega ju veel on selle kiire asjaga – sünnini on ju iga laps ikkagi loode, keda nimepidi hüüda minu meelest päris paslik ei ole. 🙂
Meil on sügisel sündimas teine põnn ja laste vaheks tuleb 1a4k. Algul oli ka valikus Bugaboo, aga kui me üht isendit näppimas käisime, siis saime aru, et me oleme ikka veidi rohkem maatõugu ja Bugaboo on meile liiga… peen/moodne/… niiet oma metsaradu ja põllupealseid, aga ka linnatänavaid siiski, läheme me mõõtma EJ double vikinguga. Ja ausalt, see käib väga autosõbralikuks kokku!
tahaks kohe näppida seda viikingut! me ka vaatasime, et natuke liiga… kaubanduskeskuses sõitmiseks mõeldud on see bugaboo, aga noh – maru kompaktne ikkagi ka.
Beebikeskuses täitsa olemas 🙂 Ja seal peaks varsti EJ % ka tulema, me nillime seda 🙄
Minu nunnudel on TFK vanker, varem oli kasutuses EJ Double Viking. TFK vanker käib väga väikseks kokku (kaksikute käru kohta)ning on Eesti turul kõige kitsam – 74 cm.
mis see TFK on? kust saab? sul nii palju head ja väärtuslikku infi, aita nüüd loll hädast välja, ole vunts. 😀
Ülevaade kärude kohta saab siit:https://www.tfk.ee. Ise käisin koha peal, Tammsaare Ärikeskuses. Poe omanik on seal ühtlasi ka müüa – teeb soodukat ka 🙂
Aga kärudest. Ostsin alguses EJ, sest kõik kiitsid seda ning kuni istumisosa kasutamiseni tunduski, et on hea (missest et vahest poodi sisse mahtusime aga välja enam mitte :D). EJ võttis autos suhteliselt palju ruumi ning samuti ajaliselt käru kokkupakkimine oli tülikas (eriti kui 2 kisavat last autos on). Puhtjuhuslikult sattusin TFK vankrite peale siiani pole kahetsenud. Suured rattad – igal maastikul saab liigelda, kerge (kaksikutekäru kohta), kitsas, kokkupanduna võtab vähe ruumi ning kokkupanemine/lahti võtmine võtab aega u 1 min, materjal on kergesti pestav, istumisosal jalatoed tõstetavad ja juurde saab osta ägedat lisavarustust.
Ma käin päris tihti lastega üksinda poes ning käru lükkamine ühe käega ei ole mingi probleem – algul naersime abikaasaga, et elektrimootoriga isesõitev kurssi hoidev masin 🙂
Ja hind on muidugi ka soodsam kui nt Bugabool ja EJ-l.
hahahahahahahaha sisse mahtusime aga välja mitte 😀 i can’t 😀
aga aitäh, me vist siis peame neid vaatama minema!
See kõige suurem probleem 😀 😀 turvaväravaid ei vaata ma enam kunagi sama pilguga 😀 😀
sa oled nii armas 😀 😀 😀
Ilmselt oli siis kasutusel vanem EJ Double Viking mudel, sest uuema laius on 73,5cm ning BB-l 74cm. Kokkupanduna EJ kompaktsem kui BB.
Kas see sinu nimi oli Mark või Otto? Mulle Otto väga meeldib aga meeldib ka Hans, Karl, Jakob, Lars, Georg, Ekke jms meeldivad vist lihtsad ja konkreetsed nimed 😃
Ei olnud kumbki neist. Ma loodan, et H veel leebub ja seetõttu igaks juhuks veel valjult välja ei ütle. 😀
No ju see ikka Ats oli, teie plikadega täpselt sama masti lühike ja äge ja nunnu. Aga mis siis veel jääb? Laur. Ja veel…ei, see on kõik, mis ma praegu suudan. Ats või Laur, take it or leave it.
Oi, üks tuli veel. Isegi kaks! Henn. Ja ehk isegi Veli. Nüüd peaks valikut küll olema!
vot Veli on hea ja self-explanatory ka!
no vot on. räägi seda juttu nüüd H’le ka. 😀
Ma tean küll, et see ei ole siin mingi chatroom, aga mis teha, kui aju ei tööta nii nagu vaja. Veli ikkagi ei sobi teile, olgem ausad. Aga need kolm, Ats ja Laur ja Henn minu arust kõik kolm küll. Üldse pean ütlema, et teil on lastel ilusad, erilised, aga siiski eestipärased, armsad ja tähenduslikud nimed. Lausa lust on selliseid nimesid kuulda-näha.
Aitäh, mulle ka nõnda meeldivad. Kui sa teaks, kui hea plikanimi mul veel varuks on! Aga küll vennake ka endale nime saab. Mingi ilusa, ma mõtlen. Isegi kui H on veits loll. :))))
Aga avalda palun see hea plikanimigi – mul just seda tarvis! 🙂
krt, just seda nime üldse ei raatsi, äkki läheb endal vaja. ma tean, et ma olen loll ja nõme, ausalt ja siiralt vabanduuuuuust. 😀
Kui peab mingi pakkumise tegema, siis näiteks Uku on kuidagi teieperelik nimi. Minu meelest. Aga kuna see nimevärk on nii tugevalt maitse asi, siis ma never ei kujuta ette, mis te päriselt lapsele nimeks panete. Igal juhul olen väga põnevil 🙂 Sulle kerget ja vaevuste-vaba finišisse veeremist!
aitäh! uskumatu, et finiš juba paistab. on tõesti põnev, isegi (haa) minu jaoks! 🙂
jaaa. Uku minu meelest ka nii äge ka sobilik:)
Minu meelest oleks Gustav päris hea nimi 😀 Aga tüdrukute kõrval jääb vist liiga pikaks see nimi :S
Oo, no mina pakun ka Ats või siis Ott. On lihtsalt sinu masti nimed tundub mulle 🙂 Aga ilmselt valituks ei osutu on mul selline tunne ka. Pakuks veel Hugot kuna perekonnanimega oleks üsna bullseye 😛 Aga ka see ma arvan ei saanud valituks.
Mmm ma pakuks Uku, sobiks hästi preilide nimedega kokku.
Mul ei tekkinudki seda “ma ei jaksa-taha-suuda enam rase olla” tunnet. Samas ma ei saa ka öelda, et ma rasedust hirmsasti nautinud oleks, pigem oli tegu täiesti neutraalse ootusajaga, eriline oli see, milleni rasedus viib, mitte protsess ise. Küll aga võin ma kindlalt väita, et ma EI NAUTINUD sünnituse juures mitte üht momenti, v.a see hetk, kui see läbi sai. 😃
Mul oli muidugi keskmisest ebameeldivam sünnitus ka, tilgutiga esilekutsumise ja erakorralise keisriga. Õnneks sain vastutasuks maailma kõige ilusama, armsama ja imelise inimese, joppas sellega. 😂
Ma endale tahaks ilmselt bumbleride indie twin vankrit (https://stroller24.com/et/kergkarud/23-indie-kaksikute-kergkaru.html), aga ootan vast enne teise põnni sünni ära, äkki saan esialgu nii hakkama, et üks kärus ja teine linas. Mul kõige olulisem kriteerium, et raskel maastikul hakkama saaks ja kuuldu järgi peaks nagu selles suhtes ok variant olema.
Mina pakuks Uku või Ruudi või Ekke või Jass
Ma olen igatahes Atsi poolt! 😀 Aga pähe tulid veel Lui, Toom/Tom ja Hans. Muide lugesin just Virsiku sündimise järgset postitust ja siis mainisid, et pojale oleksite ilmselt nimeks pannud Johannes..
Uudishimutsen, kas teie seltskonna imelisi OKR pidustusi enam blogis ei kajasta? Ja Ugo on eriline ja äge, sama lühike kui neiud ja iseloomuga (kuigi alati jääb seletama, et EI ole H-ga)
Ma filmida pole jaksanud praegu, aga postitusi ikka tuleb. Jõudumööda. 🙂
ma arvan et Uku, sest sobib ideaalselt teie kahe lapse nimedega. Ja kui vaadata fakti, kui kena mees on laulja Uku, siis miks mitte 🙂
Ma soovitaksin vaadata mõnda sellist vankrit, mida saaks edukalt ka ühe lapsega kasutada, sest alati pole tarvis suurema lapse jaoks istet. Seejuures tasub tähelepanu pöörata sellele, et Virsik mahuks sinna magama (kuigi ta sul vist pisem preili ☺️). Nendel tandemitel, millel üks iste on pmst teise all, on ikkagi istmed erineva suurusega ja suuremal pole eriti mugav magada.
Kuigi ma pole ise seda Bugaboo Donkey Duot katsuda saanud, siis tundub see maru praktiline olevat. Oleks keegi aasta tagasi seda mulle tutvutanud, siis küllap ma ta koju oleksin vedanud. Mul laste vahe aasta ja 8 kuud ja selleks ajaks kui noorem sündis harjutasin suurema toas magama, sest arvasin, et ei jõua üksinda iga päev suurema põnni uneajaks õue. Tegelikkus oli hoopis selline, et käisime esimestel kuudel iga päev õues. Ostsin kasutatult ühe Britaxi tandemi, millele sai meil juba olemasoleva turvahälli panna ja ajas asja ära küll. Üksinda poes ja õues käia oli hea, muidu suurem tahtis kogu aeg oma teed minna.
Kerget ootusaja lõppu! ☺️
Mhm, BB näeb laiendamata välja nagu tavaline ühe lapse vanker. See tundub mulle ka nagu hea lahendus, sest viiene Virsik vaevalt enam vankris magab, eksju. Ära mahub ta sinna igatahes ladnalt. Eks ma pean ikka süvenema ja uurima vist. 😛 Aitäh!
Meil on BB Donkey Duo ostetud ja ülirahul oleme! Ta on ikka laiem ka ühe lapse omana kui tavaline ühe lapse vanker, aga mitte kohutavalt lai. Duona mahub turvaväravatest veel läbi ikka kenasti ning täiega maastikusuutlik on see ka (just käisime rannas sellega ja mees vedas enda järel liivas seda koos kahe lapsega). Täiega oma hinda väärt!
Ikka laiem jah, aga normaalse vankri laiune (isegi kui mõõtes laiem), mitte mingi tank, mõtlesin. Ma olen neis vankriasjus ikka nii ebatäpne ja toores… 😀 Aitäh info eest, võid sellest vankrist veel kirjutada oma kogemusi, hindaksin väga!
Armas nimi on Han, ja kui pikemat tahad, siis Hans 🙂
Leo Hunt oleks mehine värk!
Tegelikult on Koit ka minuarvates lühike, eestipärane ja meeletult ilus nimi!
Miski pärast lõi pähe nimi Aron, vb natuke välismaine, aga samas Elli vist ka päris eestimaine pole….
Ma ootan väga garderoobikapi postitust, kuna meie seisame ka selle teostusega silmitsi. Kas on mingeid mõtteid, kust plaanite detailid soetada?
Meil siin blogis üks kapipostitus on juba 🙂 https://www.xn--meiekopesa-u5a.ee/diy-2/extreme-home-makeover-bedroom-storage-edition-diy-wardrobe/
Kui uus tuleb, annan teada. Praegu oleme mööbliplaadi pakkumisi küsinud valmissaetud detailidele ja no see ei ole väga normaalne, mis hindu küsitakse 😀 600€ suht sama koguse (valmislõigatud) materjali eest, mille H viimati 50ga sai. Ma kindlasti raporteerin kui kõik valmis 🙂
Kaksikute emana ütlen et kõige parem käru on Mountain Buggy duet 2.5 👌 Väga kompaktne ja minu teada ja kõige kitsam variant mis käruturul saadaval.
Soovitan soojalt!