Bumpdate: Cravings

One of the hottest and most discussed topics on pregnancy is cravings. I have nothing interesting to tell you – I’ve never had any fun cravings. Not when I was expecting my princess and not during this pregnancy, either. The only thing I crave now that I also wanted when I was expecting Ladybug is Red Bull – something you’re obviously not allowed to drink during your pregnancy ever, but for some reason it just tastes extraordinarily delicious when I’m growing a human life inside me. I could pour it down my throat by the gallon if it wasn’t what it is – I give in every now and then and have half a can, all the while imagining my low blood pressure is a good enough excuse.

If you hand me a “fizzy bottle“, I definitely won’t say no. I don’t binge eat candy, though – I’m not usually a candy kind of person and two or three pieces is more than enough now, too.

During my first months of pregnancy, I was not excited about eating any food at all. It came to a point where I couldn’t imagine enjoying any meal on the entire planet – even guilty pleasures like my favorite junk food. Imagine how bad one must feel when they’re not even excited about a McDonalds cheeseburger? I regained my appetite at around four-five months in, but I still don’t get excited about eating food. Except…

… chicken soup. I could (and do) eat chicken soup with dumplings until I burst and then some more. It’s heavenly!

Oh and I sometimes crave soft boiled eggs with salted butter at around 2 a.m. so I treat myself to some. Why not, right?

P.S. I’m sorry I don’t post much on this pregnancy of mine – posting updates and statistics every week is really not my thing (doesn’t seem important or interesting to read about…) and I even keep forgetting to take belly pictures. If there’s anything you’d like to know, just ask and I’ll tell you!

//  Üks raseduse juurde kuuluvatest kuumadest ja enim arutatud teemadest on vanad head isud. Mul pole mitte millegagi üllatada ega lüüa. Jumala igav olen – mingeid põnevaid isusid pole mul kunagi olnud. Ei printsessi oodates ega ka nüüd. Ainus asi, mille järgi mul seekord isutab ja isutas ka eelmine kord, on Red Bull – miski, mida raseduse ajal üldse kunagi juua ei tohiks, aga mis mingil kummalisel põhjusel just nüüd erakordselt isuäratav on. Ma võiks seda gallonite viisi endal kurgust alla kallata, kui see puhas mürk ei oleks – ma mõnikord annan isule järele ja joon pool purki sisendades endale samal ajal, et mu madal vererõhk on piisavalt hea vabandus.

Kui keegi mulle “fizzy bottle’i” kummikommi ulatab, ei ütle ma kohe kindlasti ei. Samas ei õgi ma kommi meeletutes kogustes – ma ei ole muidu ka üldse mingi magusasõber ja praegugi piisab ühest-kahest kommist enam kui küll.

Esimese paari raseduskuu ajal ei olnud mul üldse mingisuguse söögi isu ja ma praktiliselt ei söönudki. Asi läks nii kaugele, et ühel hetkel ei suutnud ma ette kujutada mitte ühtegi asja maamuna peal, mille söömist ma natukenegi nautida võiksin – isegi muidu keelatud rõõmud nagu lemmikud rämpstoidud tundusid jäledad. Kujutage ette, kui halvasti peab inimene ennast tundma, et isegi McDonaldsi juustuburger ei isutaks? Viiendaks raseduskuuks sain oma söögiisu tagasi, aga ma ei tunne söömisest ikka veel rõõmu. Välja arvatud…

… kanasupist. Ma võiksin ennast kana-klimbisupist lõhkemiseni täis süüa ja siis veel natuke (ja seda ma tegelikult ka harrastan). See on lihtsalt TAEVALIK!

Ah jaa – mõnikord öösiti, kusagil kella kahe paiku, tekib mul kahtlane soov süüa keedumuna soolase võiga ja seda ma ka teen. Miks mitte, eks?

P.S. Ma vabandan, et ma oma raseduse kohta rohkem ja tihedamini postitada ei oska – iganädalased uuendused raseduse ja selle juurde kuuluva statistika kohta ei tule mul kuidagi loomulikult (ei tundu tähtis või põnev)  ja ma unustan isegi kõhupilte teha. Kui te midagi teada tahate, küsige ja ma vastan!