Bumpdate: On profile photos and feeling all alone in a big old hospital

I’m back from the third ultrasound this trimester and we’re now off the hook and back to normal – Bump isn’t too little, she’ll just probably be born a little later – the 19th of February, to be more exact. There’s was a mix up with some dates so everything was a mess. But now we’ve at least been checked super-thoroughly three times and everything is a-okay. The ultrasound doctor was an absolute doll – she was so sweet, thorough and kind and she really made my day. I’m on my own in that building now – I transferred there (which I said I’d never do after a couple of experiences there during my first pregnancy) for my midwife who has now quit working there, which means I’m on my own. Being there in the waiting room kinda felt so scary it made me cry a little – the receptionist in the pregnancy center is a bitter and snotty old lady and the whole place just felt… cold and empty. The ultrasound doctor made me feel welcome and cared for – I’m thinking of getting her flowers the next time I go. I have an appointment with my new midwife next week, I hope that experience won’t be all negative or I’ll just… not go back at all. The good news is I felt a little mushy and touched for the first time during this pregnancy when I saw my daughter’s (yes, we’re pretty much 100% it’s a baby girl!) face up close. :’)

// Saabusin just kolmandalt looteanatoomialt ja meiega ollakse nüüd viimaks rahul – loode ei ole liiga väike, ta sünnib ilmselt lihtsalt pisut hilisema tähtajaga – 19.02.2015, kui täpsem olla (täpselt kuu pärast printsessi sünnipäeva). Üks kuupäev oli valesti kirja saanud või kentsakalt arvestatud, nii et kõik andmed läksid täitsa sassi. Nüüd on meid igatahes kolm korda ülihoolikalt üle vaadatud ja kõik on kõige paremas korras. Ultraheliarst (dr. Rebeca Saral) oli imeline inimene – ta oli armas, põhjalik, professionaalne ja lahke ja muutis mu päeva nii palju paremaks. Ma olen selles majas nüüd nimelt ihuüksi – ma läksin oma ämmaemanda pärast Pelgulinna (kuhu ma pärast esimese rasedusega seotud kogemusi lubasin mitte kunagi enam jalga tõsta) üle, aga tema lahkus nüüd töölt, mis tähendab, et ma olen pisut ripakil. Täna ooteruumis istumine tundus jälle nii hirmutav, et ma isegi nutsin pisut. Raseduskeskuse registratuuritädi on kibestunud ja kuri tädi, kes ei suuda kasutamata jätta ühtainsamatki võimalust s*tasti öelda ja kogu hoone tundus ühtäkki nii… külm ja tühi. Ultraheliarst tekitas minus tunde, et olen teretulnud ja et minust hoolitakse – ma pean talle vist järgmine kord lilli viima. Järgmisel nädalal on mul uue ämmaemandaga esimene visiit, ma loodan, et see kogemus pole üdini negatiivne või ma pean lihtsalt… üldse mitte tagasi minema. Hea uudis on, et oma tütre (jah, nüüd on suisa päris kindel, et mul on varsti veel üks väike tütar!) nägu profiilis nähes läks mu süda esimest korda selle raseduse ajal härdaks. :’)