Dangnabbit!

From regular contractions (for six hours straight, 3-4 min. apart) last night to absolutely nothing today. I’m tired sick and super confused. 🙁 Came home around noon and slept for five straight hours – I’m still a little woozy and nauseous from the sleep cocktail they injected into my behind at midnight last night when they refused to let me go home because of how regular and intense my contractions were. When I got to the hospital at half past five last night I was in the same amount of pain as I was when I was 5 cm dilated bringing the Ladybug into this world. Right now it just feels surreal, like I was imagining everything… but I couldn’t have been. Is it okay to feel mad at your uterus? 😀

// Kui eile olid kuus tundi järjest regulaarsed valud ja KTG näidatud emakatöö tõttu ööseks koju ei lastud, siis täna ei toimu kohe üldse mitte midagi. Ma olen surmväsinud ja tüdinenud ja segaduses. 🙁 Tulin lõuna ajal haiglast koju ja magasin viis tundi järjest – ma olen öösel öisest tagumikku süstitud unekokteilist ikka veel uimane ja süda läigib kohutavalt. Sünnituseelsesse osakonda jäeti mind sellepärast, et KTG näitas 3-4 minutiste vahedega korralikke kokkutõmbeid ja naistearst ei julgenud mind koju lubada. Kui ma eile õhtul pool kuus haiglasse jõudsin, olid valud sama intensiivsed, nagu kroonprintsessi sünnituse ajal 5 cm avatusega kolm tundi enne ta sündi. Praegu tundub see kõik väga sürr, nagu ma oleks kõike ette kujutanud… aga ma ju ei saanud sellist asja ette kujutada. Kas oma emaka peale solvunud olla on sotsiaalselt aktsepteeritav? Ma täiega olen… 😀