Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Sünnituseks valmistumine: mida pakkida haiglakotti?

August 20, 2017~ bump, väikevend

2015. aasta jaanuaris pakitud haiglakott

Mul on nüüd kolmanda haiglakoti pakkimise aeg käes (võiks öelda, et tagumine aeg – täna on 36 + 4, Virsiku sünnini oleks jäänud vaid kolm päeva…) ja eelmise haiglakoti pakkimise postitust lugedes taipan, et mul on alles nüüd, viimaks, kolmandaks ringiks kujunenud mingisugune kindel arusaam sellest, mis minu meelest on vajalik ja mis mitte.

Hügieenitarbed ja nahahooldustooted

Hakkasin selle peale mõtlema eile kui kurnatud kere ja halva tuju sauna lõõgastuma viisin ja sealt puhta, hästi lõhnava ja 100% rahulolevana väljusin. Ma polnud selleks ammu aega võtnud ja nii-nii hea oli end pärast eukalüptileili korralikult mee ja soolaga koorida, endale lemmik-juuksemaski pähe ja looduslikku Maroko savi näkku määrida ja kere oliivõlist, eukalüpti eeterlikust õlist ning soolast koosneva musta seebiga puhtaks pesta. Nagu päris oma Türgi saun – korralik aroomiteraapia ja sellele järgnev miljoni dollari enesetunne. 🙂

Allurebeauty.ee’lt blogikingituseks saadud KAÉ must seep ja Maroko savipulber – minu kui värske saunasõbra (sest mul enne polnud ja võõras saunas ei saa ju niiviisi mugavalt koorida-pesta-mäkerdada nagu oma kodus oma kõige mõnusamate nahahooldustoodetega) lemmikud!

Sauna, savi ja musta seepi ma ilmselgelt sünnitusmajja kaasa ei võta, aga oma väikese pesurituaali plaanin perepalatis maha pidada küll. Kui ma esimese sünnituse ajal selle peale üldse mõelnud polnud, olin Virsikut sünnitama minnes kaasa pakkinud oma lemmikšampooni ja -palsami (minisuuruses), näohooldusvahendid, minisuuruses kreemikesed, huulepalsami (seda läheb kindlasti vaja, sest see suur uhhuutamine ja lõõtsutamine teeb huuled hirmus kuivaks) jm. See oli parim otsus! Virsik sündis hommikul kell üheksa ja kui me veidi aega sünnitustoas kosunud, tukkunud ja imetamisega algust teinud olime, suundusime perepalatisse, kus pisike Virsik praktiliselt kohe sügavasse ma-just-sündisin-laske-mul-sellest-raskest-kogemusest-paar-tundi-puhata-unne vajus. Mida tegin mina? Läksin duši alla, pesin endalt vere ja muu kleepuva, šampoonitasin ja panin palsamit, koorisin näo ja küürisin hambad, kreemitasin ja panin selga riidekapist (sest pakkisime kodususe huvides kõik meie asjad lahti ja panime kotid jalust ära) võetud puhtad ja imemugavad riided ja viskasin puhta ja värskena oma võrratult nohiseva ja hästilõhnava vastsündinu kõrvale pikali. Ma tundsin ennast nende protseduuride järel nii hästi, värske ja õnnelikuna ja ka seekord ei kavatse ma oma lemmikuid hügieenitarbeid koju jätta, et end haigla seebiga pesta. No sir! See kogemus oli selleks liiga mõnus ja nauditav. 🙂

Mugav aluspesu ja head riided

Haiglakitlid on minu meelest küll armsad ja praktilised (st. minu suust te mingit iroonilist vingumist haiglakitli “seksikuse” kohta ei kuule), aga mulle pigem üldse ei meeldi ka kodus lohvakates riietes ringi hõljuda – ma ei tunne end sedasi mugavalt. Mulle meeldivad kõige rohkem ilusad pehmest materjalist pidžaamapüksid, hästi (ümber) istuvad puuvillased retuusid ja pluusid jms. Kui tavaliselt ostetakse lastele spetsiaalne kojutoomiskomplekt riideid, soovitaks mina ka värskel emal end premeerida (või kellelgi talle enne sünnitust kinkida) ilusa ja mugava haiglas viibimise komplektiga – imepehme pidžaama vm. Mina näiteks mõtlen küll, et käin uuel nädalal Women’Secretis (seal hea mugava pesu ja pidžaamade valik) ja soetan endale midagi täiesti tutikat ja ilusat, mida kohe pärast sünnitust mõnus selga tõmmata on. Kui ei näe vajadust osta, tasub lihtsalt võtta kaasa oma kõige lemmikumad ja mugavamad koduriided, mida pärast pesus käimist selga tõmmata. Ja kui ma esimese lapse sünniks imetamisrinnahoidjaid soetanud polnud ja võimalikult pikalt ilma läbi ajada püüdsin, olen seekord targem ja panen need esimese asjana kotti. Noh, okei – mul ei ole neid veel, aga ausõna lähen ja ostan. 🙂 Loll on see, kes oma piimast tilkuvad rinnad tugikaartega tavarinnahoidjasse pressib ja siis neid sealt iga viie minuti tagant kuidagi kätte saada üritab. Elu vastsündinuga on niigi varasemast pisut keerulisem ja väsitavam – kergesti avatava ja hästi istuva rinnahoidja olulisust ei tasu alahinnata ja sedasi oma elu mõttetult keeruliseks elada. Püksikuid asendavad esimesel kahel päeval muidugi võrkpüksid ja hiigelside – minu meelest on see selle tohutu verejooksu puhul ülimugav, hügieeniline ja hea lahendus. Aga kui ma peaksin seekord jälle neli päeva sünnitusmajas veetma, võtan igatahes kaasa ka oma kõige mugavamad õmblusteta aluspüksid.

Bluetooth-kõlar

Vaatasin, et eelmise haiglakotipostituse kommentaarides oli lugeja soovitanud mul väike juhtmevaba kõlar soetada ja see on mul nüüd olemas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan sealt midagi kuulata (ma ei mäleta, kas ma Virsikut sünnitades kuulasin muusikat või ei, aga mingi mälestus mingitest Youtube’i lõõgastus-playlistidest nagu oleks), aga igaks juhuks panen laadima ja viskan kotti!

Fotokraam

Pagan, ma olin nii kindel, et lasen kolmandat sünnitust pildistada, aga nüüd on see tunne haihtunud nagu tina tuhka. Raudselt pärast kahetsen, aga mis teha. Hilja ka juba! Võtan siis kaasa fotoaparaadi (võib-olla ka Legriakese) ja loodan, et H’l mahti on mulle ka mõni mälestus sellest erakordsest sündmusest fotodele jäädvustada…

Midagi söödavat tugiisikule

Minu puhul algab sünnitus enamasti sellega (vabandan viisakalt kui too much information, aga te tulite siia sünnituse, mitte vikerkaarte ja ükssarvikute kohta lugema), et kere tühjendab kogu soolestiku tilgatumaks ja mina ausalt öeldes pärast seda eriti süüa ei taha ega julge. Ma ei mäleta, et ma oleksin oma esimese kahe sünnituse jooksul kordagi midagigi söönud. Küll aga meenub mulle Andra sünnituse kõrval piltniku ja lisa-tugiisikuna viibimisest (ja tal ei olnud pikk sünnitus!), et mingisugune väike snäkk oleks kaasas võinud olla küll. Ma ei osanud selle peale oma esimese kahe sünnituse eel mõelda, sest toit oli viimane asi mu mõtteis, aga juhuks kui H’l või mul peaks nälg peale tulema, oleks ikka marukena küll kui midagi kohemaid põske pista oleks. Mulle näiteks hirmsasti maitsevad Eat Naturali Darker Chocolate batoonid, nii et ilmselt ma kahman neid kotti. Hea endalgi pärast sünnitust perepalatis krõbistada. Ja veel võiks olla mõnus käepärane veepudel, mida koridoris asuvas veeautomaadis täita!

Toidust veel: mina pole kahe esimese sünnituse järel ampsugi haiglatoitu söönud ega plaani seda ka sel korral teha. Kui varemalt olen ikkagi pisut piinlikkust tundnud (mitte pere, aga haigla personali ja… elu ees üleüldiselt), et seesugune vingunina ja pirtsp*rse olen, siis sel korral ei kavatse ma kehvast toidust keeldudes isegi teist nägu teha. Ma ei söö liimi tekstuuri, värvi ja toitainesisaldusega eineid ka muul ajal ja kohe päris kindlasti ei plaani ma sellega algust teha, kui mu keha on just teinud ära suure elutöö ja väärib värsket ning kvaliteetset kütust. Nii esimest kui teist last sünnitates tõid ämm ja H mulle näiteks Olümpia hotelli Boulevard kohvikust erinevaid salateid – mu lemmiktoitu. Palju köögivilju, krõmpsuva tekstuuriga salatit, mahlast kana ja head juustu. Ma arvan, et kui on üks kord kui naisel on õigus nõuda endale kasvõi teisest linna otsast tema kõige lemmikumat einet, on selleks sünnitusjärgne periood. Ja no tänapäeval on selleks ka kullerteenus leiutatud, eksole. Wolti, Mychefi vm taolise teenusepakkuja kinkekaart/krediit on minu meelest hästi armas ja tore katsikukingiidee sõpradele ja lähedastele – meil pole sellest eriti kasu, sest meie kodukanti ei too ükski kuller söödavat toitu, aga teie võite hüva nõu kõrva taha panna ikka. 🙂

Üks perepalatiõhtusöök aastast 2015

Beebile

Et ma ei tea, millal see beebi sünnib, ei ole mul ka õrna aimugi, mida talle kaasa pakkida. Kui ta sünnib 2,5 kg kaaluvana, on harilikud vastsündinumähkmed talle liiga suured, nii et ilmselt kasutame esialgu ikkagi haigla omi. Mõned tibatillukesed riided on talle olemas, ilmselt ostan Lindexist (sest neil päris kindlasti on s. 44 riideid) komplektikese juurde. Mul pole varem ühtegi niisugust olnud – kas augustibeebi tuuakse koju toariietes (toakombes) või peaks tal veel midagi seljas olema? Ei pea ju? Mulle tundub, et beebile nagu ei peagi üldse midagi peale turvahälli (mis on meil Virsiku ajast alles ja läheb uuesti käiku) ja ühe satsi riiete sünnitusmajja kaasa pakkima… Veidi on ikka naljakas, kuidas inimene saab oma kolmanda lapse, aga tunne on selline, nagu poleks ühtainsamatki beebit kunagi ilmale toonud, süles hoidnud ega üles kasvatanud. 😀

Kokkuvõtteks tahangi öelda, et minu meelest on oluline haiglasse minekuks valmistudes mõelda sellele, kuidas ka iseenda olemine võimalikult meeldivaks ja mugavaks teha. Minu jaoks on küll sünnitusjärgne taastumine pigem kiire ja kerge olnud, aga hall, väsinud ja hõre on ju olla ikka. Minu puhul aitab ka näiteks haiguste ajal üks korralik pesu, mõnusad riided ja hea söök enesetunnet märkimisväärselt parandada ning sünnitus ei ole erand. Lapsukesele on olulised võimalikult rahuliku ja puhanud emme lähedus, rind ja kuiv mähe – need on tal sünnitusmajas igaljuhul olemas. Igasugune küünekääride, kojutoomiskomplektide, beebitekkide ja muu säärase kaasa pakkimine on küll armas viis pisikodanikku siia ilma tervitada, aga minu jaoks on kõige olulisem nende võrratute esimeste elupäevade juures ikkagi see teineteisega tutvumine ja perepalatis valitsev… tunne. Mis võiks olla võimalikult kodune ja mugav. 🙂

 

Share this:

  • Click to share on Twitter (Opens in new window)
  • Click to share on Facebook (Opens in new window)

Related

16 Comments

Laupäevane laupäev »
« 37+1 ja kehv aeg olla mina

About miiu

Comments

  1. Marta Jõekäära says

    August 20, 2017 at 12:47 pm

    Nii nõus sinu mõtetega,olen kaks korda sünnitamas käinud ja tõesti peale sünnitust olen samuti tahtnud ühe pesu ning kindlasti omaenda riided. Peale sellist sündmust on minu jaoks toesti oluline tunda end voimalikult hästi. See on jumala okei,et osa naisi kannab haiglariideid ja teine tahab enda pehmet riietust,sellepärast ongi see haiglakoti pakkimine individuaalne,kuna vajadused on erinevad. Lapsele pole tõesti vaja muud peale ema soojuse,rinna ja läheduse,üks komplekt riideid aitab küll. Ma vb votaks tekikese turvahälli peale,oleneb ju mis ilm on 🙂
    Mirjam,nii loodan,et juba varsti varsti saad ima ilmaimet nautida,et ei peaks kaua ootama. Ma ootasin oma teist last 41+6 ni 😀 ,oli see vast pikk ootus!
    Pöial peos sulle 🙂

    Reply
  2. Annu says

    August 20, 2017 at 12:49 pm

    Appiiii, mul tuli nii suur sabin sisse seda lugedes! Ta ju tõesti juba kohe varsti sünnib😍! Nii väga ootame sinuga kohtumist juba Väikevend ❤️🙊!

    Reply
  3. Mari says

    August 20, 2017 at 4:30 pm

    TÜKis on perepalatisse saamine selline õnnemäng, et mul on juba natukene hirm selle ees, et jään ka teise sünnitusega sellest ilma. Ma oleks nõus kasvõi topelt maksma, et saaks rahus ja vaikuses privaatselt sünnitusest taastuda ja lapsega tutvuda.
    Aga haiglakotis oli mul kaasas ristsõna, mida siis mehega lahendasime kui sünnitusvalud veel väga tihedalt ei olnud 😀, sellega sai hästi aega tappa.

    Reply
    • miiu says

      August 20, 2017 at 4:31 pm

      Ma olin nii kaua kodus kuni igav oli 😀 Ja ma just mõtlesin, et kui perepalatit ei saa, on küll enam-vähem maailma lõpp…

      Reply
  4. KK says

    August 20, 2017 at 4:32 pm

    Kõige pisemad ja peenema otsaga küünkäärid? Need vist mis tegelikult on mõeldud mingi küüneserva naha vms jaoks. Ma ei tea kuidas teistel aga mu kolmel lapsel on kõigil suht pikad küüned olnud ja kui nad vesikeskonnast kuivale maale sattuvad siis muutuvad küüned ka suurest ehmatusest tugevaks ja teravaks.

    Reply
  5. Saarepiiga says

    August 20, 2017 at 7:26 pm

    Veel mida mugavuseihalejad soovitavad on see üles-alla tõmmatava tilaga nö spordijoogi pudel, et sünnituse ajal ei pea korgikeeramisega jamama, ei ise ega mees, sest kui sünnitaja tahab kohe juua, siis kohe tähendab KOHEEEE!!! 😀

    Reply
    • miiu says

      August 21, 2017 at 8:30 am

      Hahaha jap, sünnitava naise raevu ohvriks langemisega ei ole ohutu riskida. Ma isegi justkui mäletan mingit närvilist käega vehkimist veepudeli suunas 😀 😀

      Reply
  6. H says

    August 21, 2017 at 11:50 am

    Ma pakkisin oma haiglakraami käsipagasimõõtudes seljakotti, see on nüüd paar nädalat oodanud. Homme saab 38+0 täis, nii et ilmselt kaua oodata enam ei tule. Esimene laps sündis Eestis 39+4. Seekord katsetan, kuidas Norras on 😀 Libavalud on igapäevased külalised, kestavad tund-paar ja siis kaovad.
    Võtsin korraliku varu mugavaid riideid, imetamisrinnahoidjad, erinevaid pesu- ja hügieenivahendeid , riided lapsele – ühesõnaga, pigem rohkem. Panustasin ainult sünnitusjärgsetele asjadele, sest sünnituseks ma ei näe mõtet midagi kaasa võtta. Esimesel korral jõudsin ma haiglasse 2 tundi enne lapse sündi ning kuna ma olin veendunud, et tegemist on libavaludega, siis ei olnud isegi kotti kaasa võtnud. Ootan huviga, kuidas seekord läheb.. 🙂

    Reply
    • miiu says

      August 21, 2017 at 11:52 am

      Mul emakas isegi ei harjuta veel, võib-olla ta on enda meelest vana sünnituskala ja ei pea treenima 🙄

      Reply
  7. V says

    August 21, 2017 at 12:28 pm

    Esmasünnitaja küsimus-kust neid sidemeid ja võrkpükse saab? Ja nende combo on nii, et side võrkpükste külge? Miks tavaline aluspesu ei sobi, miks need võrkpüksid paremad on? 🙂

    Reply
    • miiu says

      August 21, 2017 at 12:32 pm

      Need esimesed sidemed (Molimed, nii neid kui võrkpükse saab apteegist) on väga suured ja kohmakad (ja vajalikud, sest vereeritus on ikkagi suur ja räme on pidevalt kuidagi vereniiske olla ja igaltpoolt lekkida) ja kuna võrkpüksid on superelastsed (marlist valmistatud), hoiavad nad ilusti keha ümber ja hiigelsidet paigas. Teisel-kolmandal päeval saab üldiselt (siiski hirmus individuaalne on kõik see värk, eksole) öösidemele ja aluspesule üle minna, aga see võrkpüksivärk on ikka alguses asendamatu. 🙂

      Reply
      • V says

        August 21, 2017 at 8:37 pm

        Aitäh vastuse eest! 🙂

        Reply
  8. Sol says

    August 22, 2017 at 7:10 am

    Minul oli pojale kaasas kaks komplekti riideid ja need tasusid kolme haiglas veedetud päeva jooksul ennast ära. Mäletan ennast justkui radiaatoril riideidki kuivatamas… SEST ma teadsin küll, et poisid võivad ootamatult su ära ristida, AGA enne ma ikka selleks valmis ei olnud kui laps esimese purskkaevu tegi. Märjaks sain mina, laps ja mähkimislaua sahtlid. Mina jõudsin vaid mehele APPI karjatada ja siis püüdsin naeru tagasi hoida, sest keisri arm ei lasknud väga naeru lagistada.

    Reply
    • miiu says

      August 22, 2017 at 9:13 am

      Issand, see on nii õige ja armas ja naljakas ja kasulik input. Muidugi! Nad pissivad ju teistmoodi! Ma polnud selle peale veel mõelda jõudnudki. Aitäh hoiatuse eest. 😀

      Reply
      • G. says

        August 23, 2017 at 3:28 pm

        Poistega ei tasu kiirustada mähkme eemaldamisega. Meil toimis süsteem, et mähkmevahetusel lasin kõigepealt vaid sekundiks-kolmeks (kaua närv vastu pidas parasjagu 😀 ) vooliku õhu kätte ja siis sama mähe peale tagasi ja hoidsin niimoodi natuke aega. Nii mõnelgi korral läks peopesa mähkme peal soojaks 😉 Poistel see vabanemistunne jah natuke laiema haardega kui tüdrukutel 😀

        Reply
        • miiu says

          August 23, 2017 at 3:36 pm

          Issand, aitäh 😀 Ausõna – väga väärtuslikud õpetussõnad. Kui on veel, anna tulla!

          Reply

Leave a Reply Cancel reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • E. on Ise tegid selle saia või?
  • Kai on Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • miiu on Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Kai on Meie igavesti-kodu: Söögituba

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
    Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
    DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
  • Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
    Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
  • Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
    Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
  • VLOGMAS #1 ja #2: Küsimused-vastused ja jõulukuu algus
    VLOGMAS #1 ja #2: Küsimused-vastused ja jõulukuu algus
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.