Lugesin just oma tunamullust blogipostitust Eesti Blogiauhindade teemal. Ma mäletan hästi, mida ma selle postituse kirjutamise hetkel tundsin. Kuidas ma juba mitmendat aastat nördinud olin, et see üritus, millel osalemine mulle esimesel aastal nii häid emotsioone kinkis, minust aasta-aastalt üha kaugemaks muutus. Käis vastu sellele, mis minu meelest on ürituse idee – ühendada blogijaid. Käis vastu oma sloganile “tunnustame parimaid” – klikimeediale pealkirjade tegemine ja jogurtitopside reklaamimine võib-olla, aga mitte tunnustus parimatele…

Sellel üritusel polnud minu jaoks midagi. Mul ei olnud huvi sellesse “võistlustulle” astuda – ükskõik kui edukana ma sellest väljunud poleks – see tunnustus ei oleks mulle eriti midagi tähendanud. Aga salamisi ikka unistasin, nagu paljud teisedki blogijad unistasid, et üks tõsiselt äge ja sisukas ühisüritus meie jaoks kunagi siiski olema saada võiks…

Jälgisin 2016. aastal (kui olin oma osaluse pärast inetut blogipostitust korraldaja blogis tagasi võtnud) EBA üritust suure huviga – otseülekanne oli hästi põnev, võitjad tublid ja üritus ise äge. Nagu päris! Küll mul oli kahju, et ma sellest osa võtta ei saa. Aga ei saa ju, kui juba domeeninime, aga ka kõige muu küljes on suurelt ja punaselt persoonibränd, mis minuga vähimalgi määral ühiseid väärtuseid ei jaga. Samuti nägin sellel ning ka järgnevatel aastatel kõiki üritusega seonduvaid kommentaare ja sõnavõtte. Harva kui neis midagi konstruktiivset oli – ürituse halastamatu rappimine oli peaasjalikult isiklik. Võib-olla mitte põhjendamatult, aga siiski räigelt ülepingutatult. Ja mind hakkas see kriitikatulv, see ohjeldamatu ribadeks rebimine nii hullult provotseerima. Jälgisin ja vaatasin ja nägin, kuidas korraldaja muutub üha õnnetumaks ja kibestunumaks ja tundsin eelmise aasta ürituse toimumise järgselt nii tugevalt, et kui ma nüüd ei suuna oma energiat konstruktiivsesse kriitikasse, asjalikku tagasisidesse, ausasse suhtlusse korraldajaga, ei ole ma mitte inimene, vaid lihtsalt üks väike rämps.

Ma ei oodanud ausalt öeldes, et Mari-Leen minu pöördumisele positiivselt reageerib või et sellest kõigest üldse midagi tuleb. Ja ma ütlen ausalt – selle mõttevahetuse läbi (lugesin selle praegu jälle üle ja olen uuesti positiivselt šokeeritud) sain ma mingisuguse täiesti uue lugupidamise selle inimese vastu. Tõõõsiselt vähe on maailmas inimesi, kellega saab niiviisi otsekoheselt suhelda. Kes saavad aru, et sa tahad head, ja on valmis ära kuulama sinu ilustamata mõtted ja sirgjoonelise kriitika. Kui kergendav on kaardid lauale panna ja nende pinnalt edasi minna teades, et sinu vastas olev inimene sinu mõtteid aktsepteerib, nende läbi päriselt kasvada tahab ja nende eest tänulikki on. Kui kuskil on veel keegi, kes tahab väita, et Mari-Leen korraldajana kriitikat ei kannata – mul on tõendeid, et see väide on täielik bull!

Mina ütlesin, mis ma sellest kõigest mõtlen, ja korraldaja kuulas. Põhjendasin ära ning esitasin konkreetsed nõudmised*, mille täitmisel olin nõus EBAle oma toetava õla ja moraalse toe alla panema. Uskusin siis ja usun täna veel enam, et meil blogikommuunina on vedanud, et keegi meile ühist pidu korraldada viitsib. Mina ei viitsiks, mul ei oleks motivatsiooni, mul ei oleks järjepidavust, et sellist asja aasta-aastalt oma vabast ajast vedada. Siiski soovisin, et EBA kui üritus seisaks eraldi korraldaja (üsna halva mainega) persoonibrändist ning palusin, et kogu hääletus ja kõik muu koliks korraldaja blogist eraldi domeenile. Kuna ka Ida Isabel tahtis korralduses käe külge panna, et vigade tühipalja laitmise asemel hoopiski tulla ja aidata, võttis tema oma südameasjaks žüriisüsteemi ülesehituse ja žüriliikmete kaasamise. Nii oldi põhiprobleemide lahendamisel juba poolel teel. Ürituse kommunikatsioon kolis ära korraldaja blogist, et tema “beebi” saaks oma jalgele tõusta ja iseseisvalt kõndima õppida. On küll konarlikud esimesed sammud, sest osalejate arv, ma saan aru, on hetkeseisuga pigem kasinavõitu, kuid ma usun, et siit edasi minnes jõuame üheskoos lõpuks ikkagi kaugemale.

* Vahemärkus: mina ei osale ürituse korralduses – ainult mölisen taustal. Näiteks oli meil jutt, et mina võiksin aidata diplomite tegemisega, aga ma ei saaks, sest ma ei soovi teada, kes võidavad, varem kui ürituse toimumise õhtul. Ei taha ürituse telgitagustest liiga palju teada – tahan, et põnevus säiliks ja kõik oleks fair and square!

Kui varasematel aastatel on osalejate ridades minu jaoks kummalisi ebaselgusi olnud, siis tänavu on asi kindel: sõna “blogi” taga on (nagu see aegade algusest olnud on, aga nüüd ka Blogiauhindadel) kirjutatud ajaveeb. See tähendab, et üritusel osalevad kirjutavad blogijad, mitte telekanalite videoproduktsioonid või lihtsalt jube ilusate pildivoogudega Instagrammerid. Sotsiaalmeedia maailmas, kus pilt ütleb kõik ja video veel rohkem, on minu meelest siiski oluline, et kirjutamise (ja lugemise) kaunis kunst unarusse ei vajuks. Meil on ju nii häid kirjutajaid! Nii et mul on hea meel, et EBA nüüdsest ka seda eesmärki täidab.

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse. Sedasama tunnet õnnestus mul kogeda esimesel EBA aastal ja ma usun ja loodan nii väga, et ka tänavu on meil see võimalus. Õhtujuhi asemel, kes blogimaailmast midagi ei tea, ja teemaga mittehaakuvaid kõmulisi küsimusi küsib, on sel aastal kavas Meet & Greet. Niisugune üritus, kus blogija saab publiku ette tulla, kus ta saab vastata küsimustele ja suhelda oma lugejatega. Seda paneeli, muide, nõustusin Mari-Leenu palve peale läbi viima mina. Ja ma saan lubada, et kestahes selles paneelis osaleb, ma süvenen tema blogi sisusse ja annan talle võimaluse selles olukorras iseendaks jääda ja iseenda jaoks olulistel teemadel rääkida. 🙂

Eelmisel aastal osalesin Playnupul – mõtlesin, et äkki siis see. Äkki siis see võiks tulevikus olla see meid kõiki ühendav ühisüritus. Ja say what you will about EBA – kasvõi Playnupuga võrreldes on see siiski üks väga suure potentsiaaliga asi. Ma usun, et seda potentsiaali ei saa päriselt realiseerida keegi peale meie endi, blogijate.

Mina olen oma osa teinud. Mina olen oma ausa kriitika otse korraldajale edastanud ja selle läbi saavutanud need muudatused, mida mina ürituse juures näha tahtsin. Seetõttu osalen sel aastal Blogiauhindadel ja teen seda suure uhkusega. Milline võiks olla sinu panus?

Nagu eranditult kõik eestlased täna, olen mina ka aktiivselt mures ja hirmul. Ja see suurte silmadega kollektiivne hirm ise ongi see, mida ma kõige enam kardan.

Ma ei karda rändekriisi – rändekriis on läbi ja ei ole seega meie jaoks probleem.
Ma ei karda rassismi, antisemitismi ja vihakuritegude normaliseerumist, kui EKRE koalitsiooni pääseb – meie ühiskonnas ei ole võõraviha tegelikult valdav.
Ma ei karda, et EKRE võimule saades võimule jääbki ja meie ühiskonna rööbastelt jäädavalt maha kisub. Kogu lugupidamise juures – ma ei usu, et nad kõik oma valimislubadused niimoodi täita suudaksid, et me kõik algava valitsusaja lõpuks kõrvuni suures jamas poleks nii, et see kõigile üheselt selge pole, et need mehed valitsust teha ei oska.

Ma kardan kõige rohkem seda, et tänasel päeval on igaühe arvamusavaldused ja valikud hüüdja hääl kõrbes. Et me kõik tunneme, et meie hoiakuid ja valikuid naeruvääristatakse. Et me peame oma hoiakuid ja valikuid agressiivselt õigustama, millegivastaseid liikumisi moodustama ja kasvõi tõrvikutega tänavale tulema, sest hirm, et keegi meid ei kuule ega märka, on nii hingematvalt suur.

Et keegi, kes end võõravihaga vastandab, on riigivaenlasest lumehelbeke.
Et keegi, kes oma meelsust südamekesega profiilipildil väljendab, on massipsühhoosist pimestatud lammas, kelle väärtused on pehmed ja väljaütlemised tühised.
Et EKRE valija on natsist debiilik, kes peab oma valikut häbenema.
Et ühel pool on noored ja targad, teisel eranditult rumal kaabusid kandev pööbel.

Me kõik kardame põhjusega. Mina kardan põhjusega, EKRE valija kardab põhjusega. Miks me neid põhjuseid tõrjume ja naeruvääristame? Noorte ja teadlike ja tolerantsetena oleme õppinud manifesteerima inimese õigust tunnetele. Teame, et depressioon ei ole meeleolu, millest saab end “lihtsalt kokku võttes” tervendada, vaid miski, mis vajab sügavamat endasse vaatamist, teadmisi, võimalust kellegagi nendest asjadest rääkida. Aga kuidas me ei suhtu teiste inimeste hirmudesse selle lugupidamisega? Kuidas meie, avatud ja tolerantsed ja noored ja empaatilised, ei suuda näha, et teiste inimeste hirmud – kuitahes irratsionaalsed – on siiski täiesti päris? Miks me võtame endale õiguse neid inimesi alavääristada, rumalateks pidada ja dialoogist keelduda? Me võime ju mõelda, et hirmu külvamise ja vastasseisu taga on EKRE valijad üksi, kuid tegelikkuses on sedasama õhutamist täna küll ja veel ka vastasleeris.

Kui valimistulemused avalikustati, oli see minu jaoks tohutult väestav kogemus. Minu hääl oli aidanud valitud kandidaadi Eesti populaarseimaks kandidaadiks ja erakonna valimisvõidule. Mina tegin seda. Need väärtused, mille eest mina seisan, see, mida mina oluliseks pean – need jõudsid valimisvõiduni. Ma teadsin ju teoorias varemgi, aga sain nüüd päriselt aru, kui mõõtmatult väärtuslik on hääleõigus ühe kodaniku jaoks.

Ja siis see tabas mind – kusagil on pea sada tuhat inimest, kelle poolt valitud erakonna võimule saamist mina nii väga kartsin, kuid kes tunnevad selles hetkes oma kodu diivanil valimistulemusi jälgides sedasama väge, mida minagi. Nende hääl luges. Ja kuigi mina isiklikult usun, et meie ühiskonna arengule mõjuks EKRE võimulesaamine ühel kuni pigem väga mitmel viisil laastavalt, on väga oluline väärtus ka sellel, et nende inimeste hääl luges. Et nemad tundsid, et nemad saavad riigis toimuvat mõjutada. Ja me peame nende õigust sellele tundele austama, sest kui me seda ei austa, vaid naeruvääristame, õõnestame me ise seda demokraatiat, mis on meie rahvale ja selle püsimajäämisele nii väärtuslik ja vajalik.

Kõige akuutsem probleem on minu meelest praegu see, et kui EKRE, Isamaa ja Keskerakond teevad koalitsiooni, ei realiseeru tegelikult mitte kellegi hääleõigused. Valdav osa Keskerakonna valijatest, kelleks on vene rahvusest inimesed, ilmselgelt ei valinud võõraviha õhutavaid marurahvuslasi võimule. Keskerakond on alati seisnud vene kogukonna õiguste eest (ja ma usun integratsiooni nimel väga kirglikult, et keegi peab ka nende eest seisma, nii et vaatamata oma senisele suhtumisele Yana Toomi pean teda siiski tunnustama selle eest, et ta oma valijate õiguste eest vankumatult seisab – selline peabki üks poliitik olema) ja vilistab nüüd oma valijale, et iga hinna eest võimule pääseda. EKRE valimislubadusi – kogu seda suurt ja uhket ja isast populistlikku propagandat – püütakse nüüd iga hinna eest kohitseda, et koalitsioon pealtnäha koššer (pun viimaste sündmuste valguses intended) paistaks. Kas see on see, mida EKRE valija soovis? Rääkimata minust ja teistest enamuse häältesaagist korjanud Reformierakonna valijatest, kes on meeleheitel, sest juhtumas on see, mis mingil juhul juhtuma ei pidanud. Meie hääled tegelikult ei lugenud.

Öelge siis – kui keegi meie õiguste eest ei seisa ja me ise ka nüüd teineteise hirmudesse lugupidavalt ei suhtu, nendel teemadel ei räägi, teineteise väärtustele häbitundeta sülitame… mis meist saab? Päriselt ka, mis saab? Kui me vastastikuse austuse asemel lubame endale niisugust hurjutamist ja tänitamist ja elitaarset jobutsemist, nagu keegi minu ühe varasema valimisteemalise sõnavõtu all kirjutas: “ära sina küll poliitblogijaks hakka, sul pole selleks piisavalt ainest”?

Mis mõttes mul pole ainest valimiste teemal sõna võtta? See on minu elu. Minu Eesti. Mina muretsen tema pärast. Me kõik muretseme tema pärast. Minu traditsioonilisel perekonnal on ainest. LGBT kommuunil on ainest. Noortel ettevõtjatel on ainest. Pärnu-, Võru-, Valga- ja Põlvamaal on ainest. Meil on kõigil ainest nii et tapab. Räägime sellest. See on see, mida meil siin #KõigiEestis praegu kõige enam vaja on.