Istun ja vahin jälle blogiaknakest nagu poleks elus sadu (tuhandeid?) postitusi kirjutanud. Nagu poleks eales ühtegi mõtet teise järele ritta seadnud. Ei oska, aga tahaks. See pakitsev igatsus kirjutamise järele tuleb mu juurde tavaliselt siis, kui mul mõtteid või tundeid ülearu on – kui olen iseendast ülekoormatud, lühises, ummikus ega saa oma hanesid enam muudmoodi ritta kui kirjutama tulles. Olen blogi varemgi mõttesõelaga võrrelnud ja võrdlen tänagi. Nii hea on lihtsalt kirjutada. Enamasti muidugi on need mõtted ja tunded piisavalt isiklikud, et postitused kukuvad välja krüptilised ja ebaselged, ent seda ei ole te mulle kunagi (vähemalt otsesõnu) ette heitnud, nii et ma püüan mitte kirjutamast heituda.

Oh, kuidas ma armastan kirjutamist.

Ilmselt ei ole ma oma 15-aastase blogistaažiga (kas blogistaaži hulka võib lugeda ka need aastad, kui oled teinud sisuliselt ühe postituse aastas? Savi, ma loen ikka…) kõige erapooletum sotsiaalmeediatarbija, aga ma ei saa soigumata jätta, kui väga ma armastan ja igatsen blogide lugemist (no kirjutamist ka, ehkki pole end pärast üht mõne aasta tagust kammajjaad enam siia südant puistama tulema sundida suutnud) ja kui väga ma eelistan webloge üha kiiremaks ja tempokamaks muutuvale kolme-sekundi-sisule, mis on küll meelelahutuslik, äge ja loominguline, ent siiski võrreldamatu aja maha võtmisega, et lugeda kellegi hoolikalt sõnadesse talletatud mõtteid ja tundeid.

Ma ei tea nüüd ainult, kust enda omadega pihta hakata? No küllap olulisest:

Ma olen õnnelik.

Kui ma kaevun küünarnukkideni eneseanalüüsi (kus ma pean neil päevil umbes ööpäevaringselt – ka öösel neli korda kummaliste ja vähemkummaliste unenägude peale ärgates – olema) ja tõesti järele mõtlen, siis vundament on paigas. Ma olen õnnistatud ja õnnelik. Ma tunnen, et ma seisan oma kahel jalal oma tänaste väärtuste ja tõekspidamiste najal iseendana ja olen väga lähedalt toe(s)tatud mulle kõige olulisemate inimeste poolt. Oma väikese pere poolt, oma sõprade poolt, oma tiimi poolt. Ma ei pea ennast selles veenma, et kõik on õigesti – ma tunnen seda vankumatult. Naeru on minu sees ja minu ümber ka rasketel aegadel ALATI mõõtmatult palju rohkem kui nuttu.

Aga see ei tähenda, et ma natukene eksinud ei oleks. Et ma ei peaks meelde tuletama, mis tunne on olla mina, sest ma päriselt ka ei mäleta enam, kuidas olla ise. Mitte nagu oi-küll-ma-olen-ennast-kõigile-ohverdanud (enesehaletsuses püherdamise hetkedel laulan muidugi seda luigelaulu ka), vaid ma ei ole õieti pidanud möödunud kümnendi jooksul sekunditki üksi olema, et iseenda, oma luukerede-tontidega ja mõtetega päriselt tegeleda. Et päriselt ka tunda valusat kraapivat üksildust, mis on olnud minu suur maailmavalu ja sügavaim hirm juba sestsaati, kui ma päris väikene olin. Mõte üksindusest hirmutab mind rohkem kui miski muu, ent samas tunnen ka, et pean sellega aktiivselt tegelema – sõltuvussuhte najal surmani ei ole perspektiiv, millega ma suudan leppida. Tahaks alati osata täita omaenda hinge ja südant tundmata end üksiku ja hüljatuna…

Sest ma ju ei ole, onju. Ma olen nii hoitud, kantud, kaitstud ja selle eest hästi tänulik. Ma võin kogemata tööl kõva häälega nutma puhkeda ja selsamal hetkel tunda sooje käsi tugevas kallistuses enda ümber ilma, et peaksin küsima. Mul on kolm paari maailma kõige lahedamate soojemate ilusamate väikeste inimeste käsi mu kaelas ja musisid mu põskedel i-ga päev. See elust endast suurem tunne, et just niisugused on MINU lapsed, et just nemad mind oma emaks valisid ja mind armastada ja kanda on võtnud. Mul on mu laste maailma parim isa ja kaasteeline. Mul on hingesugulasi lähedal ja kaugel, vestlusi maast ja ilmast, remmelgaid sisekurvis. Ilusaid tundeid, mis on suuremad, kui minu sisse mahub. Mul on tutikaid ilmakodanikke, keda minu sülle nohisedes uinuma usaldatakse. Mul on sõbrad, kellega saan oma kõige jaburamaid mõtteid ja tundeid luftitada ilma, et nad mind hukka mõistaks. Aga ma olen ikkagi natukene eksinud ka… ja see vist on praegu okei.

Osa minust, mis on alati mulle tuttav ja turvaline, see ainus, milles ma eksinud ei ole, on minu ettevõtjaroll. Minu töö. Minu turvatsoon, kus tean, et oskan, saan ja tahan. Kus mul ei lasu ootusi (ja kui ka lasub, siis vähemalt ei lase ma ise nendel ootustel enda peale tulla) ja kus ma saan lihtsalt õppida, areneda, paremaks minuks kasvada.

Teha raskeid otsuseid, mida ma teha ei taha, aga pean, et hiljem tunda, et jah – olen küll vapram, kui ma uskusin.
Jõuda eesmärkideni, mis tundusid hoomamatult kauged, et tunnistada: jah, ma olen südikam, kui ma teadsin.
Olla üle sellest lakkamatust hingematvast ebakindlusest, enesepiitsutamisest, minusse sügavale juurdunud “petja sündroomist” ja seda kõike võimendavast verejanuliste troll-kaarnate kraaksumisest, et nentida: minus ikkagi on väge, mida keegi ei näinud minus olevat. Ja nii edasi. Ei ole prestiiži, ei ole Tohutut Ambitsiooni – olen vaid mina minu teel.

Kohutav sõnavalik, muidugi, sest no ei ole tegelikult ju kuskilt otsast vaid mina – on ju see maailma kõige parem tiim. Ja ma tunnen, et ma pean nüüd korraks aja maha võtma, juhtme seinast tõmbama, paigale jääma ja lihtsalt andma endale aru, kui pika tee ma koos nendega tulnud olen. Ma mäletan kristallselgelt seda hetke kuus aastat tagasi, kui ma voodis lamades Otsuse vastu võtsin. Otsuse julgeda. Ma ei teadnud, mida ma teen, aga ju see seesama enesearengu-igatsus oli, mis mind seda OÜ’d registreerima sundis. Homme saab sellest hetkest kuus aastat ja kui iga aastaga kasvab uhkuse- ja tänutunne saavutatu üle, kasvab teisalt ka väike hirm: kui kauaks seda sõitu veel on? Oh, annaks Issand, et see sõit veel kestaks ja kestaks ja kestaks…

Homne sõna-otseses-mõttes-sõit saab kestma kaks ja pool tundi, et saaksime tiimiga tähtsat päeva ja möödunudaastaseid tähtsaid saavutusi (uued poed, uus e-pood, mille kõige taga on olnud röögatul määral tööd) vääriliselt tähistada. Sõidame koos teise Maarjamaa otsa spaasse aega maha võtma. Kõigile meile on ette nähtud poolteist tundi massaaži ja näohoolitsus ja printsesside vääriline lossispaa-miljöö koos võrratu õhtusöögiga. No ja muidugi temaatiline Kuldvillak, põgenemistoamängud, Anni tehtud Kahoot ja üks kuni mitu sekut. Et lihtsalt olla koos, peatuda, nautida ja seejärel puhanutena uute eesmärkide suunas edasi kihutada.

Tõmban juhtme se’ks ajaks ka Instagrami-seinast täitsa välja.

Anni lubas tulla ja postitada, kui Kukupesa asjus midagi olulist teada vaja anda on. Meile ju õudselt meeldib sünnipäevi suurelt tähistada, mistõttu oleme nii kaupluses kui e-poes palju toredaid üllatusi ja sooduspakkumisi ette valmistanud. Pood jääb meie äraoleku ajal muidugi avatuks, sest meil on sellisteks puhkudeks üks imehea ja armas poehaldjas. Ja jälgige Kukupesa Instagramis ka – teie toetus tähendab mulle hästi palju. Muah!

Täitsa imekspandav, kui ilusti ja põhjalikult olen siin remondiprotsessi lahti kirjutanud viimati, kui veel blogima sattusin, s.o. umbes eelmises elus. Nii kauge tundub see aasta lõpp ja kõik, aga selle üle on muidugi ainult hea meel, sest ega ta kergete killast olnud.

Kõige raskem osa remondi juures oli jõulupuhkuse aeg. Ooooooootamine. Nuriseda pole muidugi midagi, sest ega see ka rõõmu ei teeks, kui inimesed oma pere ja lähedastega olemise asemel ööpäevaringselt remonti teha vihuks, nagu meeletus tempos valmivate uusarenduste puhul olema kipub. Aeg venis sel perioodil nagu tatt, aga praegu tagasi vaadates ja samas tulevikku vaadates, kui remonti on ajaliselt kokku jäänud veel sellesama kahenädalase jõulupuhkuse jagu… olen nüüd veel kärsitum! Nad töötavad nii kiirelt ja korralikult, et igaljuhul olid nad oma pika jõulupuhkuse auga välja teeninud.

Kui kõik oli alles lammutatud ja põrandate faasis, olin isegi pisut flegma – tundus, et tööd on veel nii röögatult ja et aega läheb nii või naa kaua, mingu siis juba nii kaua kui vaja. Aga kuna nüüd on juba lõpp lähedal – siin-seal seinad lõpuni värvitud, seinad plaaditud, põrandadki maas… tahaks NII VÄGA juba mööblit paika panna, et näha, kuidas kõik lõpuks on!

On üsna mitu materjalilahendust, mille pärast olen siin pead murdnud ja vaevanud, ja nii suur rõõm on näha neid asju omal kohal kõigega ideaalselt sobimas. Niisugused pisiasjad nagu ägeda romantilise olemisega elutoaakna seina kohtumine tumeda parketiga – valge ja tumepruuni kontrast, see, kuidas valgus langeb… ilus on!

Ma olen ikka rääkinud, et mul püksid veidi püüli sõeluvad kõige selle sisustamise ja Valikute Langetamisega seoses, sest äkki juhtub, et miski püsiv saab paika ja vaatame, et päriselt ei ole ikkagi asi õige. Näiteks oli suur mure, mismoodi kombineerida tuulekoja-, köögi- ja kaminaesised plaadid nõnda, et need valitud Rustic Bourbon tammepõrandaga kokku sobiks. Halli ei tahtnud, sest köögi tööpind tuleb must ja ma ei tahtnud kööki üldse halli sisse tuua. Mustriga põrandat mõtlesime ja peaaegu juba valisimegi sama plaadi, mida vannitubades kasutasime, kuid kui parketilipid kaenlas Deposse marssisime ja puitparketiga enam vähem 1:1 ühte värvi plaadi leidsime, mõtlesime ümber ja läksime puitimitatsiooni teed. Tundus küll hirmus, sest 100% identsed nad ju siiski ei olnud, kuid nüüd, neid kõrvuti nähes, on ikka väga raske vahet teha. Ja ma olen nii õnnelik!

Uuel nädalal läheb vuukimiseks ja see tähendab, et siis võib hakata köögikappe kokku panema, mis omakorda tähendab, et kui jumal lubab (ja mingeid ootamatusi meie üsna kitsaks jääma hakanud eelarves ei ilmne), saab tulla Kivimees tööpinda üle mõõtma. Aga see, ma pean ütlema, tundub juba täiesti sürr, sest mina ei tea, kes selles majas elama ja niisuguses köögis kokkama hakkab. Võiks sama hästi olla Puškin kui mina, üks väga tõenäoline stsenaarium kõik. 😀

Alguses ma olin väga kohkunud sellest tundest, et ma ei suuda enam seda maja enda koduna näha. Kartsin väga, et see on selle kõige pärast, mis majaostu eel ja järgselt toimus ning muretsesin, et ma ei saagi ennast seal enam hästi tunda. Aga ma olen nüüd aru saanud, et asi on hoopis selles, et mõte sellest, kuidas niisuguses armsas ilusas värske remondiga vägeva aiaga ilusas piirkonnas asuvas majas hakkan elama MINA ongi lihtsalt väga-väga-väga-väga-väga-väga hoomamatu ja sürr ja elumuutev ja humbling ja vau.

Tahaks kangesti näidata juba pilte kõigest, aga praegu väga midagi veel pildistada justkui ei ole. Ma Instagrami kodukontole olen pannud neid pooliku remondi pilte, aga ma olen nii kärsitu ja lõpptulemuse nägemise ootusest nii ekstaasis, et ei viitsi lihtsalt enam protsessi (mis tegelikult nii kiirelt edeneb) pildistada. Tundub, et ma olen kõik juba nii ära leierdanud, et teil on igav vaadata. Väga ootan, et saaks valamukapid paika panna (millegipärast ma ootan just seda kõige rohkem, et põrandaplaadid tuleks kattepaberi alt välja ja et saaks näha, kuidas põranda must muster ja segistid sobivad ja millised valamukapid selle kõigega koos välja näevad…) ja seebidosaatorid kapiservale ja suuri rohelisi taimi siia-sinna… oh, see on ju juba nii lähedal, aga ma ei jõõõõua lihtsalt enam oodata!

Mul on kolme päeva pärast sünnipäev, muide. Kolmekümnes. Veits olen kurb, et ei saa röögatut ülepingutatud juubelipidu teha (ma ootan seda juubelit vääää-gaaaa), aga savi – vaatamata viimase aja proovilepanekutele on ikkagi tunne *klišeehoiatus*, et terve elu ongi üks suur sünnipäevakingitus.

Ma olen sellest siin palju kirjutanud, et blogipidamine ja blogiarhiiv on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Kui on tarvis meenutada, mis sündmused mis aastal ja täpselt mis kronoloogilises järjekorras aset leidsid, piisab mul vaid siia kiigata ja kõik tuleb taas meelde. Ei ole palju neid, kellel niisugune võimalus on ja nii olen ma mineviku-endale südamest tänulik, et ta on nii tublisti kõik üles pildistanud ja veebipäevikusse tallele pannud.

Ehkki mu suhted bloginduse ja blogimaailmaga on viimastel aastatel keerulised olnud, ei ole soov ja harjumus kõike dokumenteerida kuhugi kadunud. Ikka käin ja pildistan elu hetked üles, kuid enamust neist ma kuhugi tegelikult ei postita. Kükitavad mälukaardil ja vajuvad unustusse.

Ja see on ju tegelikult ilgelt nõme!

Mul on musttuhat asja, millele tahaks blogipostitusi pühendada, aga ei oska kuidagi alustada (ei ole see blogipidamine päris nagu jalgrattasõit, et tuleb kohe uuesti meelde kui sadulasse istud – ma olen selles vallas ikka tõega roostes), nii et ma korjasin kokku mõned suvalised klõpsud, et nad saaksid meile blogiarhiivi-mälestustena edaspidi palju rõõmu teha. 🙂

Nagu öeldud, on palju jutte, mida tahaks siin ära rääkida, aga kuidagi nagu ei jookse see sulg (issand, veel üks teema, mida ma pole ÜLDSE käsitlenud – ma õpin Anu Purre stuudios kalligraafiat!) nii nagu vanasti ja aega, et maha istuda ja kirjutada, ka nagu napib. Aga ma püüan! Nii tore on tegelikult blogi kirjutada ja blogi lugeda ka. Onju?

Ma kuulan tööd tehes sageli Tallinna raadiot – mulle nii meeldib, et sealt tuleb a) hea tapeet b) mis on samas ikkagi kvaliteetmuusika. Ja ei ole niisugune mainstream värk, et ühte laulu tuleb kuus korda tunnis, vaid kõiksugu vahvaid indie-lugusid, mõnusat džässi ja muid Väga Häid Laule, mida ma varem kuulnudki pole. Praegu tuli see Sara Bareilles’ “Tell her” ja mulle nii ÕUDSELT meeldis, et tekkis kohe ka suur hirm see laul ära unustada, nii et ma panen ta siia tallele. Sõnad nii hästi kirjutatud (minu jaoks A ja O hea laulu määramise juures, kui sellel, kes on laulu kirjutanud, on olnud sõnu) ja ta hääl, nagu alati, nii mõnus ja… ei ole ammu AVASTANUD sedasi laulu, aga nüüd avastasin ja panen siia ära, siis hea pärast uuesti üles otsida.

Mul on umbes viis kilomeetrit pikk to do list tänaseks, nii et ma pikemalt siin ei peatu, rööprähklen edasi. Tundsin hommikul, et pea on kõigist kohustustest nii sassis ja hajevil, et tekkis ärevus teadmisest, et kui ma sedasi sassis olen, ei saa ma midagi tehtud. Aga kui ma ei saa midagi tehtud, on homme veel suurem karauul. Aelesin diivanil ja lükkasin asju edasi, suutmata üldse millelegi keskenduda. Haarasin siis vana hea pastaka ja panin kõik kirja – tänasel päeval ka niisugused asjad nagu “söö lõunat” ja “pediküür”, sest ma ei mäleta, millal ma viimati sellega tegelesin (ei oma varvaste ega lõunasöömisega, tõsi küll :P), ega kujuta ka ette, kuhu selle lähiajal mahutaks, kui kirjas ei ole, et peab. Õudselt suureks abiks oli see list, nüüd juba pool tehtud ja tundub, et jõuangi kõigega järjele! Tehke ka tööde nimekiri, kui pea sassis on või kui lihtsalt tahaks produktiivsem olla. Mulle selline gamification ja nö võistlusmoment iseendaga igatahes õudselt sobib.

Ilusat ja produktiivset pärastlõunat teile!

Ma ei oska seda paremini kirjeldada, aga… elu ja selles valitsev (mind valitsev?) meeleolu on nagu Muumiorus hilja novembris. Miski ei ole halvasti, aga miski ei ole justkui nii nagu ta tavaliselt on… kõik on kuidagi kummaline. Nihkes. Nagu maailm oleks minu jaoks liiga suur ja tühi ja mul oleks vaja end tõmmata teki alla kerra ja kanda ainult retuuse ja kunksmoorikrunni ja olla oma inimestele natuke liiga lähedal. Aga selle asemel pean Asju Tegema ja Hakkama Saama ja….

Võib-olla on mul muidugi hoopis PMS. Ma ei tea, sest ma ei ole oma ebaregulaarsest menstruaaltsüklist juba viisteist aastat sotti saanud saada üritanud. Ja tegelikult ma ikkagi käisin ka täna tööl retuusides ja kunksmoorikrunnis, ja tegelikult mu ümber on inimesed, kellega koos ma saan jonnida ja rantida kui vaja. Muide – nii on isegi jonnimine päris lõbus!

Aga kuidagi on see kõik ilmselt seotud meie kohal suure musta pilvena hõljuva ja tormiga ähvardava viiruspuhanguga ning sellest tingitud teadmatusega. Ja siis on seal kindlasti natukene minu enda naiivsust, millega olen külg ees uutesse olukordadesse sisse lennanud ja siis avastanud, et need võtavad minult rohkem, kui mul anda on. Ja siis muidugi mingeid (ma ei ütleks, et purunenud, aga) mõranenud illusioone, mis kõige selle muuga (ja potentsiaalse PMS’iga) koos on moodustanud mingisuguse eriti kange emotsioonikokteili. Ausalt öeldes olen ma ilmselt lihtsalt väsinud, ja tegelikult ma ju näen (kui ma vaatan), et kõik on pigem kontrolli all, aga mu emotsionaalne tasakaal ei ole barlanksis ja väiksemgi mure (enda oma, ümbritsevate inimeste omad…) lööb mind praegu täiega kõikuma. Ja see on see, mille peale ma tahaks jalgu trampida ja jonnida, ja mida ma muidugi ka teen, samal ajal enda üle naerda pugistades, sest kes üldse on nagu mina?!

See pidev tundmine ja tajumine ja (üle)mõtlemine, nagu te ilmselt juba hästi teate, on mulle igioma. Ja see võib-olla kõlab kuidagi imelikult, aga ma lisaks selle käes vaevlemisele ka päris naudin seda. Vahel on muidugi raske ka, aga enamasti mulle õudselt meeldib oma tundeid lõpuni tunda ja läbi nende iseendast paremini sotti saada. Ma olen iseendale selles mõttes väljakannatamatu kaaslane – see tüüp, kes teist alati häbitult psühhoanalüüsib, ehkki keegi ei küsinud. 😀

Ja ma tean ka, et neid minu tundeid on päris mitmete inimeste jaoks mu elus olnud liiga palju. Inimesed kipuvad – isegi kui sa neile vastupidist kinnitad – tundma, et nemad on sinu tunnete eest kuidagi vastutavad või neis süüdi. Ja ehkki nad 99,5% kordadest ikkagi ei ole, on see reaktsioon ju tegelikult mõistetav ka. Tean seda kasvõi emana omast käest – seda valusat ja isegi vihaleajavat ebaõiglusetunnet, et lapse kurbuse, valu, häda ära võtmine on sinu töö, aga sa ei ole oma ülesannete kõrgusel ja miski ei aita. Miski ei võta seda ära. Miski ei rahusta teda maha! Miks ta ometi peab panema mind tundma, et ma olen halb ja saamatu ema?!

Aga kuna ma ise olen nagu ma olen, taipasin paar aastat tagasi, et kõige rohkem kõigest tahan ma ise ju vabadust lihtsalt tunda. Täiskasvanuna saan ma selle vabaduse endale ise võtta – end emotsionaalselt rõhuvatest olukordadest eemaldada või otsida emotsionaalset lähedust inimestelt, kellega tunnen end lõpuni turvaliselt – aga laps vajab ju enda emotsioonidega abi. Nii et ma harjutasin end lapsi lohutades teadlikult ümber. Selle asemel, et lapsele läheneda sõnadega “ära nuta” (mis on ju sama loomulikult üle huulte lipsav sõnapaar nagu mistahes muud viisakused, mida eluaeg tarvitada teadnud oleme), hakkasin hoopiski ütlema: “nuta-nuta.”

Jube võõras oli alguses. Nagu ärgitaks last kurb olema. Agitaator-ema! Aga polnud kaua aega kahelda, sest ma ei ole kunagi näinud teisi niisuguseid võlusõnu, mis lapse hetkega maha rahustaks.

“Nuta-nuta. Emme hoiab sind.”

Ja nii ma olen endale ka ütlema hakanud. Ja ma ei arva, et kõik peaksid ühtmoodi lahistama, et see oleks ainuõige viis end emotsionaalselt maha laadida – nii, nagu ei tööta kõik medikamendid iga kere peal ühtviisi, ei pea ka emotsioonid kõigil ühtemoodi vallanduma. Aga kui pisarad tulevad – tulgu. Ei ole tarvis neid tagasi hoida või, jumala eest, häbeneda.

Ja siis käimegi ja korrutame iseendale ja teineteisele: “nuta-nuta.”

Tervitades

Löristas just kinos armsat filmi vaadates nii kõvasti nutta, et kõrvalistujad raudselt koroonahirmus eneseisolatsiooni jäävad.

Viisakas loom kirjutab esimesele üle saja aasta kirjutatud postitusele ilmselt ka selgitava sissejuhatuse. Elu on mulle viimase viie aasta jooksul väga palju õpetanud. Ma olen õppinud palju iseenda kohta (mis on minu pärisosad ja millest pean end vabastama), palju inimsuhete kohta (missugustesse ma tahan ja millistesse ei taha end segada) ning täna, tundub mulle, olen õppimas, kuidas teha neid Päris Oma Asju ja rõõmustada oma rõõme, laskmata ebaolulisel oma meepotti tõrvaga määrida. Ma olen enam kui suuteline kuulama oma sisetunnet ning sellesama sisetunde põhjal kaugele minema, kuid sisetundest olulisem on minu jaoks õhin ja elutahe. Positiivsus. Elevus. Inspiratsioon ja motivatsioon edasi pürgida, ka kõrvuni s*tas olles ikkagi elu ilu ja võimalusi näha, oma inimestega kokku hoida ja läbi raskuste raiuda, et tagasi vaadates näha: ma sain ja saan alati hakkama.

Kui ma olen inimeste keskel, kes on päris – head inimesed, positiivsed, inspireerivad ja motiveeritud, olen ma õnnelik ja produktiivne. Ja ma ei mõtle muidugi mingeid Stepfordi roboteid – õnnetud oleme ju me aeg-ajalt kõik. Mind lihtsalt tõmbab inimeste poole, kes oma õnnetuses püherdamise asemel sellest väljapääsu otsivad. Kurvastavad ausalt ja teevad end haavatavaks, kuid ei pane vastutust oma õnne ja edu eest kellegi teise kui iseenda peale.

Elu vist püüab mulle õpetada, kuidas teha rahu teistlaadi inimestega, kes ju ka mu seikluste käigus Maarjamaal paratamatult minu teele satuvad. Kuidas mitte lasta nende võngetel minu sagedusi häirida. Kuidas olla ise, vankumatult oma sõidurajal, jättes kõrvale kõrvaliste isikute pettumuse, kibestumuse, negatiivsuse, milleks neil on kahtlemata igasugune õigus, kuid mida mina ei pea alati omaks võtma.

Kõlab ümmarguselt? Mnjah, nii selle tunnetest ja poolikutest mõtetest kirjutamisega on. Et kui tegelikult isegi ei tea, mida mõtled ja tunned, on ju lausa kummaline sellest avalikult kirjutada. Seda enam, kui konkreetseid olukordi kellegi privaatsust ja väärikust kompromiteerimata lahti kirjutada ei saaks.

Või kõlab see hoopis iseenesestmõistetavalt? Küllap on mõnigi meist teisele valusal hetkel “ah, ära pane tähele” ühmanud, kuid kas empaatiline ja tundeline inimene saab päriselt mitte tähele panna või omaks võtta? Seni on tundunud, et ei saa. Tundunud, et hingepõhjani haavav on selline kõrvaltvaatajate “las koerad hauguvad”, kui keegi sulle järjepidevalt negatiivsuse ja tigedusega sisse sõidab. Aga täna ma mõtlen, et äkki ikkagi saab sellistest üle olla. See lihtsalt võtab aega ja nõuab tööd. Minult, näiteks, nõuab see mõõtmatul määral tööd, aga esimest korda elus tunnen ma, et võib-olla leian ma selle enda seest ikkagi üles.

Ja lisaks on esimest korda elus (või lihtsalt üle nii pika aja, et ma ei mäleta seda tunnet enda sees?) tekkinud selline vägi minu sisse, et lihtsalt tahan elada ja teha neid asju, mis mind sütitavad. Kõik tahan ära teha! Ja sa kurat, kus mulle meeldis blogi kirjutada! Kui ilus on neid arhiive siin vaadata. Kirjutasin siin peidupostitusi poe laiendamisest ja ehkki üsna värsked, tunduvad ka need mälestused juba NII kauged. Mõte, et oleksin need unustuse hõlma jätnud, igaveseks kaotanud, on minusugusele melanhoorale ikkagi liig, mis liig.

Nii et ma kirjutan.

Ma kirjutan vahelduseks avalikult. Sest see oli ennevanasti ilgelt kihvt ja siiras ja päris blogi (ja mina vist olen ainus, kes sellele saab retrospektiivis niisuguse hinnangu anda – ma ju mäletan kõike olnut ja näen tagantjärele vaadates, kui paljut ma ikkagi olen siin teiega nii vahetult jaganud) ja ma tahan seda teiega jagada. Ma ei taha kuulsat blogi ja vilkuvaid bännereid ja palju tasuta nodi – mul ei ole seda vaja. Ma tahan tagasi oma armsat weblogi, millega ma 12-aastase tüdrukuna algust tegin ja mis mulle nii palju andnud ja (mälestustena) alles jätnud on. Oma veebikodu, kuhu te olete teretulnud, kui võtate jalanõud jalast, austate pererahva kodurahu ja vaidlete minuga (soovi korral) ilma onuheinolikult räuskamata. 🙂

Postitust illustreerivad armsad pildid meie Peipsiäärsest perepuhkusest Peipsi Puhkemajades. Nagu kõik teised eesti pered, puhkasime ka meie tänavu ainult kodumaal, ja see järveäärne minipuhkus oli üks mõnusamaid. Ida-Virumaa (tuntud ka kui Ida-Võlumaa) oli meile nii lummav, sarmikas ja põnev, et tahaksime sinna kindlasti pikemaks tagasi minna. Kui hetkeolukord veelgi eskaleerub, avaneb siseriiklikeks puhkusereisideks veel kindlasti küllaldaselt võimalusi… 🙂

Ma ei tea, millal jälle, aga tore on vahelduseks tagasi olla!