Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Remontika

January 22, 2021~ sildita

Täitsa imekspandav, kui ilusti ja põhjalikult olen siin remondiprotsessi lahti kirjutanud viimati, kui veel blogima sattusin, s.o. umbes eelmises elus. Nii kauge tundub see aasta lõpp ja kõik, aga selle üle on muidugi ainult hea meel, sest ega ta kergete killast olnud.

Kõige raskem osa remondi juures oli jõulupuhkuse aeg. Ooooooootamine. Nuriseda pole muidugi midagi, sest ega see ka rõõmu ei teeks, kui inimesed oma pere ja lähedastega olemise asemel ööpäevaringselt remonti teha vihuks, nagu meeletus tempos valmivate uusarenduste puhul olema kipub. Aeg venis sel perioodil nagu tatt, aga praegu tagasi vaadates ja samas tulevikku vaadates, kui remonti on ajaliselt kokku jäänud veel sellesama kahenädalase jõulupuhkuse jagu… olen nüüd veel kärsitum! Nad töötavad nii kiirelt ja korralikult, et igaljuhul olid nad oma pika jõulupuhkuse auga välja teeninud.

Kui kõik oli alles lammutatud ja põrandate faasis, olin isegi pisut flegma – tundus, et tööd on veel nii röögatult ja et aega läheb nii või naa kaua, mingu siis juba nii kaua kui vaja. Aga kuna nüüd on juba lõpp lähedal – siin-seal seinad lõpuni värvitud, seinad plaaditud, põrandadki maas… tahaks NII VÄGA juba mööblit paika panna, et näha, kuidas kõik lõpuks on!

On üsna mitu materjalilahendust, mille pärast olen siin pead murdnud ja vaevanud, ja nii suur rõõm on näha neid asju omal kohal kõigega ideaalselt sobimas. Niisugused pisiasjad nagu ägeda romantilise olemisega elutoaakna seina kohtumine tumeda parketiga – valge ja tumepruuni kontrast, see, kuidas valgus langeb… ilus on!

Ma olen ikka rääkinud, et mul püksid veidi püüli sõeluvad kõige selle sisustamise ja Valikute Langetamisega seoses, sest äkki juhtub, et miski püsiv saab paika ja vaatame, et päriselt ei ole ikkagi asi õige. Näiteks oli suur mure, mismoodi kombineerida tuulekoja-, köögi- ja kaminaesised plaadid nõnda, et need valitud Rustic Bourbon tammepõrandaga kokku sobiks. Halli ei tahtnud, sest köögi tööpind tuleb must ja ma ei tahtnud kööki üldse halli sisse tuua. Mustriga põrandat mõtlesime ja peaaegu juba valisimegi sama plaadi, mida vannitubades kasutasime, kuid kui parketilipid kaenlas Deposse marssisime ja puitparketiga enam vähem 1:1 ühte värvi plaadi leidsime, mõtlesime ümber ja läksime puitimitatsiooni teed. Tundus küll hirmus, sest 100% identsed nad ju siiski ei olnud, kuid nüüd, neid kõrvuti nähes, on ikka väga raske vahet teha. Ja ma olen nii õnnelik!

Tammeparkett Rustic Bourbon Oak
Depo puitimitatsiooniga keraamiline põrandaplaat, 6€/m2

Uuel nädalal läheb vuukimiseks ja see tähendab, et siis võib hakata köögikappe kokku panema, mis omakorda tähendab, et kui jumal lubab (ja mingeid ootamatusi meie üsna kitsaks jääma hakanud eelarves ei ilmne), saab tulla Kivimees tööpinda üle mõõtma. Aga see, ma pean ütlema, tundub juba täiesti sürr, sest mina ei tea, kes selles majas elama ja niisuguses köögis kokkama hakkab. Võiks sama hästi olla Puškin kui mina, üks väga tõenäoline stsenaarium kõik. 😀

Alguses ma olin väga kohkunud sellest tundest, et ma ei suuda enam seda maja enda koduna näha. Kartsin väga, et see on selle kõige pärast, mis majaostu eel ja järgselt toimus ning muretsesin, et ma ei saagi ennast seal enam hästi tunda. Aga ma olen nüüd aru saanud, et asi on hoopis selles, et mõte sellest, kuidas niisuguses armsas ilusas värske remondiga vägeva aiaga ilusas piirkonnas asuvas majas hakkan elama MINA ongi lihtsalt väga-väga-väga-väga-väga-väga hoomamatu ja sürr ja elumuutev ja humbling ja vau.

Tahaks kangesti näidata juba pilte kõigest, aga praegu väga midagi veel pildistada justkui ei ole. Ma Instagrami kodukontole olen pannud neid pooliku remondi pilte, aga ma olen nii kärsitu ja lõpptulemuse nägemise ootusest nii ekstaasis, et ei viitsi lihtsalt enam protsessi (mis tegelikult nii kiirelt edeneb) pildistada. Tundub, et ma olen kõik juba nii ära leierdanud, et teil on igav vaadata. Väga ootan, et saaks valamukapid paika panna (millegipärast ma ootan just seda kõige rohkem, et põrandaplaadid tuleks kattepaberi alt välja ja et saaks näha, kuidas põranda must muster ja segistid sobivad ja millised valamukapid selle kõigega koos välja näevad…) ja seebidosaatorid kapiservale ja suuri rohelisi taimi siia-sinna… oh, see on ju juba nii lähedal, aga ma ei jõõõõua lihtsalt enam oodata!

Mul on kolme päeva pärast sünnipäev, muide. Kolmekümnes. Veits olen kurb, et ei saa röögatut ülepingutatud juubelipidu teha (ma ootan seda juubelit vääää-gaaaa), aga savi – vaatamata viimase aja proovilepanekutele on ikkagi tunne *klišeehoiatus*, et terve elu ongi üks suur sünnipäevakingitus.

6 Comments

OKR – “Tundmatu sodi voor”

November 19, 2020~ our kitchens rule, sildita

Meie viimane #ourkitchensrule voor oli väljakutse, mille raames tuli osalejatel kokata toorainest (või toite, see vist jäi igaühele vabalt tõlgendada), mida kunagi varem söönud ei ole. Mis on, noh, pehmelt öeldes keeruline ülesanne, kui elad selleks, et süüa, mitte vastupidi. 😀

Meie voor langes imeilusale vananaistesuvele ning seetõttu saime 26. septembri õhtusöögipeo maha pidada meie uuel terrassil. Õues oli lihtsalt nii mõnusalt soe! Kokkamine sujus lihtsalt ja libedalt, toit maitses suurepäraselt ja inimesed, nagu ikka, maailma parimad. Maailma parim ei olnud võib-olla ainult see, kui järgmisel päeval Marisega varahommikuni veinitamise-lobisemise-laulda jauramise eest enesetunde arvelt korralikku lõivu maksta tuli, aga… äge oli!

Kõige suurem osa ettevalmistustest oli muidugi menüü planeerimine ja kõigi koostisosade kokku kraapimine. Eelroa põhielemendiks, mida mina isiklikult kunagi söönud ei olnud, said kastanid ja kastanijahu. Kui esimene oli Vitamiinikulleris kenasti olemas, oli jahu tagaotsimine grammi võrra keerukam. Linna viimase paki kastanijahu saime õhtusöögieelsel päeval Piprapoest ja see oli tohutu kergendus, sest vastasel korral poleks meie salveivõikastmes kastanijahupastast suurt midagi välja tulnud.

Pearoastaari, veisesüdant, oli aga hoopiski lihtsam hankida kui ma arvanud olin. Selle sai H koos kõigi teiste vajalike komponentidega Prismast, kusjuures südamed olid kelmetest, rasvast ja muust juurdekuuluvast kenasti puhastatud ja mulle jäi vaid lõppviimistluse vaev.

Kas tundub natukene yuckie, mõte veisesüdame puhastamisest ja söömisest? Mjaa, mulle tundus ka. Alguses oligi üsna võigas neid väheseid järelejäänud suuri veresooni liha küljest lahti lõigata. Aga kui ma südame steikideks lõiganud olin, tundus kõik juba marukena, ja sööminegi paistis seda ahvatlevam. Ma ütlen ausalt, ma ei ole suurem asi rupskitüdruk – pean ennast selliseid kummalisemaid toite sööma ja valmistama ikkagi sundima. Aga kuna ma põhimõtteliselt üle kõige usun, et kui liha süüa, tuleks süüa koonust sabaotsani (et miski raisku ei läheks), võiks nii mõnigi meist südamele (mis on ju ka harilik lihas, lihtsalt väga töökas ja seda keerukam küpsetada) jt lihatootmise “jääkidele” mõnikord võimaluse anda.

Südame kohta liigub internetis igasugust juttu. Väga paljud retseptid kutsuvad üles südant hautama (mis oli ka minu algne plaan tema jaoks), teised aga ütlevad, et üleküpsetatud südamele tekib juurde rupskimaitse, et see võib pikalt hautades lootusetult saapatallaks muutuda ja et vaid steigi kujul küpsetamine ja pooltooreks jätmine on see ainuõige tee. Sellelsamal teelahkmel seisingi veel peoeelsel õhtul, kaalusin ja vaagisin ja närveerisin. Ma olin arvestanud, et südamed on palju suuremad, aga tegelikult jagus mul kahest südamest kaheksale enam-vähem täpselt ja eksperimenteerimise ruumi oli vähe.

Muretsesin küll, et nii sitke lihas nagu süda võib steigi kujul vastikult nätske jääda, aga sisetunne takistas mind liha haudepotti viskamast. Et see kiuline lihas ikkagi natukenegi pehmeneda saaks, tegin steikidele punase veini äädika baasil marinaadi. Lisasin õli, nimetatud äädikat, natukene suhkrut, tšillit, küüslauku, sibulapulbrit, punet, suitsupaprikat, jahvatatud koriandrit ja musta pipart. Jätsin liha üleöö marinaadi ja asusin pastat valmistama.

Kuna kastanijahu gluteeni ei sisalda, ei saa temast üksi täiuslikku pastat. Mina vist tegin nii, et panin 2:1 nisujahu ja kastanijahu. Umbes kuskil siin selgus, et ma olen kastanite vastu tõsiselt allergiline – pastataina sõtkumisest olid nukid tumepunased, paistes ja valulikud. Väga lamp asi, mida pärast 29 aastat maamunal avastada, aga nii ta oli. 😀 Laenasin naabritelt pastamasina, rullisin, lõikasin ja jätsin tagliatelled restile kuivama ning järgmist päeva ootama. Kastanijahupasta, muide, on traditsiooniline Itaalia talupojaroog ajast, mil nisujahu oli vaesemate perede jaoks kättesaamatu luksuskaup – sellepärast kasutati “pikendusena” odavat kastanijahu. Can’t relate – mulle maksis see öko-kastanijahu 25€/kg. 😀 😀 😀

Kuna ma olin oma sügisesest veisesüdame-hautiseroast viimasel hetkel Cajuni stiilis grillsteigid leiutanud, oli vaja ka lisandid puusalt uueks tulistada. Õnneks oli see suvine wannabe-sügis helde olnud ka mu ürdiaia vastu, nii et tõin mõnusa särtsaka rohelise salsa jaoks aiast uhke vitsa murulauku, basiilikut, koriandrit, münti, peterselli ja punet. Viskasin need koos koduaiatomatite, värske tšilli, küüslaugu, oliiviõli, sortsu äädika, soola ja kindlasti veel mõne asjaga, mille lisamist ma enam meenutada ei suuda, köögikombaini, ja suristasin mõnusaks vürtsikaks roheliseks kastmeks.

See on lihtsalt random pilt kurkumijuurtest. Kui te olete endale kunagi valgete riiete peale kollaseid karriplekke lödistanud, siis need poisid siin on selle kurja juur *juurikapun intended*. Ja oh sa POISS, kui pigmenteeritud on värske kurkum! Te võite ainult ette KUJUTADA lapipoisi frustratsiooni (päris kindel, et nägin veresooni ta laubal lõhkemas), kui ma kurkumit riivisin, see mööda kööki paratamatult laiali pritsis ja ma oma kurkumiste kinnastega (ma ausalt proovisin mitte määrida!!!) KÕIK kapiuksed ära pläkerdasin ja ta mul nii lapi kui valge imešvammiga sabas jooksis. Hüsteeriliselt naljakas. Minu jaoks…

Aga miks see kurkum üldse majja sai oli muidugi see, et mulle tundus, et ma pean KOHE saama kokata kõigi asjadega, mida Vitamiinikuller müüb ja mida minu majas kunagi varem olnud ei ole. Leiutasin kurkumist haigelt hea kokteili – riivisin hunniku värsket kurkumit (jube tervislik muide, räägivad), pressisin posu apelsine ja paar sidrunit, lisasin suhkrut ja tegin sellise tugevamaitselise kurkumitõmmise, millega täitsin pool pokaali, lisasin sortsu džinni ja pikendasin mulliveega. Sellest sai meie “tundmatu sodi vooru” tervitusjook!

Sa tead, et kokkamine sujub, kui sul on aega enne külaliste tulekut pesus käia, meikida, jahused riided puhaste vastu vahetada JA kokteilidega eksperimenteerida. Joppas kuidagi niimoodi seekord. 😀

Lauakate oli meil lihtne ja suvine. Kuldkollased krüsanteemid, sinepikollased puuvillased servjetid Kukupesast (4tk 7.90€, hallid ja valged on ka! #reklaam) ja kollastes toonides menüüd. Lihtne ja armas sai mu meelest.

Hängisime Loorega aias ja ooootasime külalisi. Kahtlaselt palju aega oli üle. 😀
Kokteil, millest juttu oli, paremal.

Eel-eelroaks pakkusime okrat. Okra ehk söödav muskushibisk kasvatab niisuguseid kihvte rohelisi kaunu, mida väidetavalt kas armastatakse või vihatakse palavalt. Olen ammu tahtnud okrat proovida ja kuna ma teda ühegi roa sisse põimida ei osanud ega julgenud (ka okra puhul ähvardatakse, et kui üle küpsetad, muutub ta vastikult tatiseks ja limaseks), sai temast meie eel-eelroog. Sulatasin nad aeglaselt üles, patsutasin nii kuivaks kui sain (et nad ei hakkaks pannil hauduma ja selle tagajärjel seda kurikuulsat limast läga tootma) ja viskasin siis tulikuumale grillpannile, et nad ilusaks ja triibuliseks saaksid. Pärast puistasin üle meresoolahelvestega.

APPI kui head need olid! Maitsesid natukene nagu krõmpsud rohelised oad, aga olid veidi… pähklisemad? Grilltriibud andsid neile ka mõnusa suitsuse meki ja okrakaunad kadusid vaagnatelt kiiremini kui ma oodata oleksin osanud. Ma kinnnndlasti valmistan okrat sellisel kujul veel, see tõesti oli oi-va-li-ne algus meie õhtusöögile.

Eelroaks oli kastanipasta valge veini-võikastme, röstitud seedermänniseemnete, parmesani ja praetud kastanitega. Kastanid maitsevad pähkliselt ja metsaselt ning on hästi kreemja ja rammusa tekstuuriga. Niisugused võised ja toitvad. Hästi hea pasta oli, mida kannataks niisamagi vahel valmistada, tõesti niisugune esmakordne ja üllatav maitseelamus, mille üle olen rõõmus, et seda valmistada otsustasin.

Et eelroog sai üsna tummine ja rammus, oli mul hea meel, et see kerge värske rohelise kastmega steigivariant lauale jäi. Küpsetasime hommikupoole steigist ühe proovitüki, mis oli HÄSTI mahlane, pehme ja maitseküllane. Tegime väikese õnnetantsu ja asusime lisandeid leiutama. Meie tubli suvikõrvitsataim oli veel hooaja viimaseid suvikõrvitsabeebisid kasvatamas ja leidsime sealt täpselt parasjagu väikesi mahlaseid vilju, et igaüks võis taldrikule pool grillitud tsukiinititte saada. Mõned olid väga väikesed, need jätsime päeva jooksul suuremaks kasvama ja korjasime viimasel minutil ära – natuke nagu naljaga ka, aga tegelikult on see päris uskumatu, KUI kiiresti suvikõrvitsad kasvu viskavad.

Lisaks võiga pintseldatud suvikõrvitsale viskasime grillile ka paprikapoolikud ning kirsstomatid ja viimasel hetkel panin leekides grillile steigid, et nad hästi korraks kummaltki poolt pruuniks küpsetada. Ja nii sündiski ülemisel pildil olev roog! Mulle väga maitses kõik – see kombo oli täiesti pööraselt hästi tasakaalus ja maitseküllane! Ei oleks eladeski arvanud, et see süda võiks olla, kui ise valmistanud poleks.

Mõnuterrass. <3

Magustoiduks valmistasime tapiokipudingit, mida, selgus hiljem, olime vist siiski kunagi Barbara juures söönud? Väga piinlik. Aga noh, valmistanud ei olnud! Eks ta üks tavaline vanillikreemi-puding ole, mis koos värske granadilliga eriti mõnus sai. Natukene oleks tahtnud vedelam-mahlasem olla (ma küll lisasin retseptis antust kaks-kolm korda rohkem koort, aga ikkagi paisusid tapiokipärlid rohkem kui ma oleks tahtnud), aga kokkuvõtteks oli mõnus lõpp ilusale õhtule.

Järgmises #ourkitchensrule voorus valmistame kaunitest kunstidest tuntuks saanud toite – õhtusöök võib põhineda mõnest raamatust, laulust, filmist või kuulsalt maalilt pärit söökidel. Olen väga põnevil ja väga uhke ning tänulik, et meil KÜMME vooru OKR’i ümber on. Milline pühendumus, milline sõit!

11 Comments

Kuidas me oma kodu maha müü(si)me

November 3, 2020~ sildita

Lill ja jalaga lillepott Kukupesast. 🙂 #reklaam

Otsus kodu müüki panna ei tulnud kergelt ja veel keerulisem oli mõte eesootavast protsessist. Olgem ausad – kolme väikese lapsega majapidamine ei ole niisugune koht, millest saaks suvalisel hetkel (kui mõte pähe tuleb) müügipilte klõpsida. Igalpool vedeleb natuke midagi, lastetoa uksel on “koopamaalingud”, mille mahapühkimiseni keegi jõudnud ei ole, toanurkades on vaatamata sagedasele tolmuvõtmisele koerakarvad ja seinale kinnitatud pildiraamidel rohkem tolmu kui viisakas inimene tunnistada julgeks. Ja asjad! Asjad igalpool! Ma olen näinud kõiksugu erinevaid kinnisvarakuulutusi ja ise ka soetamas maja, mille müükipanekul neile asjule väga rõhku ei pandud, kuid mina isiklikult ei ole valmis müüma maja, mis on natukene liiga kodune. Ausalt öeldes on laokil asjadega maja müümine mu meelest suisa lugupidamatu.

Asi ei ole selles, et meil oleks palju asju. Asi on peamiselt selles, et meie majas elab palju inimesi, kellest igal on oma asju. Näiteks hobitarbed õmblusmasinast ja klaverist minu küünlameisterdamise tarvikute ja laste arvukate LEGOkastideni. Ja terve parv jalgrattaid väikeses katlaruumis… ja nii edasi…

Kuna müügikuulutuse piltide tegemise hetkeks oli kolimise mõte juba settida jõudnud ja suure mure ja kurbuse asemele kõrvale ka elevus ja ootusärevus tulnud, otsustasin, et hakkan juba kolimisega pihta ja loopisin suure hurraaga pool oma garderoobi sisust suurde prügikotti. 😀 Kuna ma kannan oma riidekapi sisust niikuinii peamiselt paari musti teksapükse ja kahte paari musti retuuse, sekka veel paar t-särki ja kaks pikemat kampsikut, võiks mul need ülejäänud riided anyway olemata olla.

Sama tegi ka H, kes asus seejärel meid juba osaliselt välja kolima. Selle üle on väga palju nalja saanud, kui mina küsin näiteks, kus mu kirjasulg ja tušipotsik on, ja H vastab, et kirjutuslaua sahtlis…. mis on haagise peal. 😀 Oleme juba osa asju H ema garaaži kolinud ja loodan, et ülejäänu saame ilma vahepeatuseta otse uue maja garaaži viia. Natukene uljas võib-olla niimoodi kolida, kui pole tegelikult üldse kuhugi kolida, aga nii me igatahes otsustasime, et protsessi kiirendada ja kõigi osapoolte jaoks sujuvamaks muuta.

Esimene samm oli niisiis muuta kodu veidi vähem “koduseks” ja eemaldada liigsed asjad. ✔️

Mangopuidust lõikelauad ja puidust kast Kukupesast

Edasi oli tarvis teha pildid. Kui kodu kauniks sättimine ja pildistamine ei ole sinu igapäevatöö, soovitan kindlasti kutsuda kinnisvarafotograafi. Nii suure tehingu juures (nagu kodu müük seda on) on tasu fotograafi eest tilk merre, sest tõenäosus ostjani jõuda on ilusate piltide korral palju suurem. Mida rohkem on sul potentsiaalseid huvilisi, seda rohkem on sul müügitehingusse minnes eeliseid. Vähemalt mulle tundub küll nii, et kui meil ei oleks mitu huvilist, kes on valmis kohe ostma, oleks ärevust ja ebakindlustunnet palju rohkem.

Mina tegin pildid ise. Ma ju tegelikult pildistan sisustust iga päev ja ehkki mitte hästi (loe: professionaaliga võrreldavalt), siis piisavalt, et pildid võiksid ostjaid kohale kutsuda. Pealegi said needsamad potentsiaalsed ostjad kohale tulles hästi positiivse üllatuse osaliseks – kui fotograafi tehtud piltidel venitab kalasilm toad suureks ja avaraks, jättis minu objektiiv pildile paratamatult vaid osa toast. Kohapeale tulles üllatusid kõik, kui palju suurem ja avaram kõik tegelikkuses on. Ja positiivne esmamulje on suur asi! Kui otsustad pildid ise teha, on need ise tehtud pildid kindlasti oluline ära töödelda, et nad hästi teravad ja kirkad saaksid. Tuhmid ja töötlemata pildid paistavad nukrad ja hämarad, mis on omadused, mida oma kodule võib-olla kuulutusega külge pookida ei tahaks.

Teine (ja minu jaoks kõige töömahukama ja ületamatuna tundunud) samm, teha ja töödelda pildid, sai niisiis samuti tehtud. ✔️ Suur aitäh siinkohal kallile naabrinnale, kes meil abiks käis, et lihtsam oleks asju ühest nurgast teise (pildilt ära) tõsta. 😀

Postrid, tammepuidust raamid ja pildiriiul Kukupesast

Järgmisena kirjutasin kuulutuse. Hakkasin seda esiti harilikus maakleri-kirjastiilis kirja panema, aga taipasin peagi, et pole mitte kedagi, kes minust paremini seda maja müüa võiks. Ma ju armastan seda kodu kogu südamest! Nii et ma lihtsalt kirjutasin oma kodust ja sellest kõigest, mida ma tema kohta tean ja tema juures hindan. Väga paljud inimesed, k.a. meie kodu tõenäolised tulevased omanikud, on ekstra esile toonud, kui hea neil oli lugeda omaniku kirjutatud kuulutust, mis erineb kõigist tavalistest maaklerikuulutustest. Ja muidugi ei tule niisugune loovkirjutamine igaühel mängleva kergusega, aga ma soovitaks küll vähemalt proovida kinnisvarakuulutust kirjutades julgeda kirjutada oma kodust omaenda vaatevinklist ja võib-olla tavalisest veidi vabamalt. Suva, kui grammatika pole täiuslik või tekst laitmatult ladus (selle saab pealegi lasta mõnel kirjaoskajamal sõbral üle vaadata) – peamine on sisu ja see, et tekst on kirjutatud hingega, kellegi poolt, kes kodu läbi ja lõhki tunneb!

Kuulutus sai niisiis üles ja kolmas samm kodu müügi suunas oli tehtud. ✔️

Edasi oli siis vaja tegelikkus ka piltidel nähtuga vastavusse viia – kõik üleliigsed asjad eemaldada, toad ära koristada, kõik laenurgad ja liistupealsed läikima lüüa ja tegemata tööd ära teha, et meie maja end parimast küljest näidata saaks. Õnneks ei võtnud see meil üldse kaua, sest ettevalmistused olid tehtud.

Kuulutus sai üles ja juba järgmiseks päevaks oli meil kokku lepitud kuus komplekti vaatajaid. Tõeline kliendipäev! Koer ja lapsed läksid vanaema juurde (aitäh kallile ämmale, kes niimoodi eksprompt meile jälle appi tõttas), sest nii intensiivset päeva ei oleks me siin kõik koos üle elanud.

Diivanipadjad, kollane pleed, vaas ja kõrrelised Kukupesast.

Kirjutan seda postitust paar päeva hiljem edasi ja trotsin suurt muret müüja meie jaoks vastuvõetamatute nõudmiste ja selle pärast, et meil ei pruugi temaga üldse tehinguks minna, aga kirjutan siiski edasi, sest müügist me enam hästi taganeda ei saa…

Muretsesin kliendipäeva pärast väga, et keegi tuleb ja ütleb, et meil on kole ja mõttetu ja liiga kallis maja ja üleüldse. Aga kõik olid väga kenad ja majast rääkimine palju lihtsam kui ma arvasin. Hea on müüa kodu, mida läbi ja lõhki tunned ja armastad – ei pea luuletama ja keerutama, sest kõik ongi päriselt mõnus. Kolmas komplekt inimesi, kes kodu vaatama tuli, kujuneski lõpuks meie potentsiaalseteks ostjateks.

Kahjuks ei saanud me nendega olulistest asjadest piisavalt põhjalikult rääkida, sest uued ostjad olid juba tulemas… Ja ehkki kindlasti on see maaklerite nipp vaatajad väikeste vahedega kutsuda müügi efektiivsuse seisukohalt põhjendatud, siis minu jaoks isiklikult oli see ebamugav. Me küll ei plaaninud selle aegade lähestikku pikkimisega “nipitada”, vaid lihtsalt oligi palju huvilisi ja päevas loetud arv tunde, kuid teist korda ma neid nii tihedalt kokku ei pakiks. Ebamugav on tõsiseid huvilisi “ära ajada”, sest uued on peal. Hindan inimlikku kontakti misiganes psühholoogilistest mängudest olulisemaks ja oleksin tahtnud inimestega rahulikult lõpuni rääkida. Seda tasub niisiis kodu müües arvesse võtta, arvan ma.

Iga uue vaataja vahel (mis siis, et aega vähe oli) jõudsin ma muidugi peatäie nutta löristada, sest mõte oma kodust loobumisest tundus hirmutav ja ebaõiglaselt raske.

Jänesesabad on mu lemmikkõrrelised <3

Ja ega seal rohkem ei olnudki. Kokku kujunes pärishuvilisteks toopäev vaatamas käinutest kolm peret. Huvilisi oli hiljem veel ja helistab igapäevaselt siiani, aga vaatama me neid enam ei kutsunud, sest suusõnaline kokkulepe oli juba tehtud. H võttis kõned vastu ja salvestas igaks juhuks huviliste numbrid, et kui kõik peaks ikkagi viltu vedama, oleksid tagavaravariandid varnast võtta. Nii on tal telefoni kontaktide seas “Huviline 1”, “Huviline 2”, “Huviline 3” ja nii umbes kaheteistkümneni välja.

Ausalt öeldes on nüüd, kui see kõik tehtud on, kodu müügi mõttega lihtsam rahu teha. Kogu tõde on, et müüjaga seotud ebakindluste tõttu oleme kaalunud müügi edasilükkamist ja ärajätmist, kuid oleme siiski enam-vähem kindlad, et kui kõik see raske töö nüüd tehtud on, peab ka meie õige kodu meid kuskil silmapiiril ootamas olema ning kui see ka aega võtab, me müügist praegusel hetkel taganeda ei kavatse.

Raske on lihtsalt see, et oleme juba kodusse, mis meid oma kodu müüma üleüldse ajendas, kiindunud, ja kinnisvaraportaalides pole ühtegi sellele võrdset. Kusjuures ei saa jätta mainimata, et kinnisvara väärtuse seisukohalt on kindlasti “võrdsemaid” – odavamaid, parema asukohaga, uuemaid, mitte-remontivajavaid… aga see miski on selles kõpitsemist vajavas majas meie jaoks olemas. Sinna vist polegi midagi parata, kui üks kodu on juba hinge pugenud… aga müüja nõudmised on meie jaoks vastuvõetamatud, kolm kuud pärast tehingut veel majas sees elada, justkui oleks see täiesti tavapärane praktika ja meie ebamõistlikud, et sellega kaasa ei lähe. Tahaks, et kõik sujuks, aga meie ostjatel on juba kodu müüdud ja kuupäev sissekolimiseks kokku lepitud. Kuidas meie siis kolm kuud ripakil oleme? 🙁

Kui ma alguses olin kolimise suhtes VÄGA skeptiline ja ei suutnud seda endale ette kujutada, siis nüüd mõjuks majast ilmajäämine raske hoobina. Loodame siis, et nii ei lähe.

Kui kõik sujub, müüme reedel ja ostame neljapäeval. Hoidke pöialt, et me ometigi mingisuguse lahenduseni jõuaksime!

35 Comments

Musttuhat rääkimata lugu ja näitamata pilti

November 1, 2020~ sildita

Ma olen sellest siin palju kirjutanud, et blogipidamine ja blogiarhiiv on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Kui on tarvis meenutada, mis sündmused mis aastal ja täpselt mis kronoloogilises järjekorras aset leidsid, piisab mul vaid siia kiigata ja kõik tuleb taas meelde. Ei ole palju neid, kellel niisugune võimalus on ja nii olen ma mineviku-endale südamest tänulik, et ta on nii tublisti kõik üles pildistanud ja veebipäevikusse tallele pannud.

Ehkki mu suhted bloginduse ja blogimaailmaga on viimastel aastatel keerulised olnud, ei ole soov ja harjumus kõike dokumenteerida kuhugi kadunud. Ikka käin ja pildistan elu hetked üles, kuid enamust neist ma kuhugi tegelikult ei postita. Kükitavad mälukaardil ja vajuvad unustusse.

Ja see on ju tegelikult ilgelt nõme!

Mul on musttuhat asja, millele tahaks blogipostitusi pühendada, aga ei oska kuidagi alustada (ei ole see blogipidamine päris nagu jalgrattasõit, et tuleb kohe uuesti meelde kui sadulasse istud – ma olen selles vallas ikka tõega roostes), nii et ma korjasin kokku mõned suvalised klõpsud, et nad saaksid meile blogiarhiivi-mälestustena edaspidi palju rõõmu teha. 🙂

Käisime Lottemaal. Ostsin juba hooaja alguses piletid ära, aga oma lemmiksigadele (ja teistele ägedikele) külla jõudsime alles vist eelviimasel päeval enne hooaja lõppu. See koht on nagu kodu, noh. Ma olen nii tänulik, et Lottemaa on osa mu laste lapsepõlvest, et ta on meile kinkinud nii palju nii kvaliteetseid ennastunustavalt tantsimise ja kepsutamise päevi perega. Lottemaa on täielik endorfiiniparadiis – seal lihtsalt ei ole võimalik õnnetu olla. Meie lemmikud on Helmi, Helmut ja Iti. Oleme H’ga üle võtnud Helmi ja Helmuti kombe heldinult “minu mees/naine” ohata, kui emb-kumb midagi silmapaistvat (kas nt silmapaistvalt ägedat või silmapaistvalt lolli) ütleb või teeb. 😀 Ootan ja loodan niiii väga, et saaks neile jõuluajal külla minna!
Sõitsime naabrinnaga kahekesi Lätti IKEA-deidile. Asusime aovalges teele ja tulime õhtul tagasi. Läksime nende elutuppa sisustust otsima (teel koju müüsime marketplace’is vana diivani maha ka) ja naasime muuhulgas pildiloleva diivani jpt sisustusdetailidega. Oli VÄGA hea reis, sõit kulges absurdselt ruttu (sest nii paljust oli rääkida) ja mõnus oli sedasi kahekesi ära käia. Tagasi vaadates (sest väga kaugele tagasi ei pea vaatama, see oli 30. augustil) on nii naljakas mõelda, et kummalgi meist polnud aimugi, et me vaid kaks kuud hiljem sellessamas elutoas müügikuulutuse jaoks pilte teeme. Tänu uuele sisustusele sai kodu palju värskema ilme, nii et mineviku-meie tegelesime eneselegi teadmata kodu sisustamise asemel hoopis home staginguga, aga mõelda, et meil siis sellest aimugi polnud, on päris lõbus. 😀
Puhastan südant. Meie viimane OKR on täpselt niisugune asi, mis täiega vääriks üht põhjalikku blogipostitust, sest a) kuna ülesanne oli kokata toorainest, mida me varem söönud polnud, tegime me palju põnevaid avastusi b) mul on sellest palju häid pilte. Püüan end kokku võtta ja teile kirjutada, mismoodi me okrat, kastanijahust kastanipastat ja grillitud südant valmistasime.
Nii totter ja armas pilt, et mai või.
Suvel andsime sõberitele üle ühe tuleva suve hakul aset leidva ürituse (mida mina ja Anni korraldame) eelkutsed.
Enamus musttuhandest pildist mu kaamera mälukaardil on muidugi tööpildid. Enamjaolt tootepildid. Aga imelik oleks, kui oleks kuidagi teisiti – Kukupesa moodustab paratamatult väga suure osa minu elust ja ega ma teisiti tahakski. Sellel pildil on noorte klassikalise muusika festivali Kratt jaoks tehtud tänukingid – nende logoga sojavahaküünlad valges raamis postrid toreda tsitaadiga õpetajate kohta. Meilt küsitakse hästi sageli toetust ja sponsorlust erinevatele üritustele koolidiskodest abivajajateni välja ja ehkki me kõigile ‘jah’ öelda ei saa, sest vahendeid lihtsalt nii palju ei ole (mulle tundub, et me paistame väljapoole palju suuremad ja rikkamad kui me tegelikult oleme), siis tegelikult paneme õla ikkagi päris sageli alla. Ja see on hästi vahva! Praegu on meil näiteks Elektri tänava poes müügil Kastani tugikeskuse (https://www.facebook.com/kastanitugikeskus/) erivajadustega noorte poolt valmistatud süüteroosid, mis on ajalehe sisse pakitud. Teadupärast väga praktilised abimehed igas tulekoldega majapidamises ja ehkki neid on lihtne ise teha, siis meilt saab neid osta, et niisugust toredat ettevõtmist toetada.
Uue galeriiseina tegin ka. Arvestades, KUI efektne ja äge üks galeriisein välja näeb (nt postrid kombineerituna perepiltide, laste joonistuste, raamitud kontserdipiletite vmt’ga), pole see üldse kuigi suur ja keeruline töö. Eriti hea on galeriiseina kavandada, kui ostad maalriteipi ja teibid raamide kontuurid seinale. Siis saad aru, mis mõõdus raame ja pilte sul vaja on, ja üldpildi paremini silme ette. Ehkki ma ei armasta mõtet kahest korrusest, hakkab mul uues kodus (ptui-ptui-ptui, kardan NII VÄGA ära sõnuda) olema trepihall, mille kavatsen TUUGALT pilte täis panna. 😀
Millalgi käisid Anni ja Keirit meil külas. Viimane on meie Anni parim sõbranna ja väga hea juuksur, nii et kõik meie pere karvikud said vahelduseks kasitud. Mina sain juustesse blonde triipe ka juurde. Uku oli natuke pahur ja torises, et tema ei tahtnud ilusat soengut, aga siis oli juba hilja. 😀 Väga tore päev oli!
Oli üks niisugune tore (argi?)õhtu kui Barbara ja Kris meil õhtusöögil käisid. Vahel mul tuleb suur Barbara-igatsus peale ja siis ma kirjutan talle ja kutsun õhtusöögile. Ja siis nad tulevad ja on nii hullult toredad ja üleüldse. Meil on nendega väga vedanud.
Valmistasin oma lemmikpitsat: suvaline pitsapõhjaretsept Google’ist, tomatipasta, juust (NB! Juust käib pitsakatte ALLA, mitte peale! Või noh, peale KA, aga juust tomatipasta peal on see, mis katte pitsa külge “liimib”), punane sibul, päikesekuivatatud tomatid ja peale mozzarellat. Kui (pitsakivil) küpsetatud pitsa valmis on, lisan värsked viilutatud kirss-ploomtomatid, rukola ja prosciutto. Proovige, see on imemaitsev!
Meie OKRitamine on viimasel ajal muutunud pigem harvaks, sest vähe sellest, et niisama mõnikord elu juhtub ja üritusi edasi lükkama peame, kiusas meid ju tänavu ka koroonapandeemia, mis meid terveks kevadeks isolatsiooni sundis. Aga me saime just eile ümber oma KÜMNENDA vooruga, mis on kahtlemata märkimisväärne saavutus, ning muidugi otsustasime ka jätkata. “Tundmatu sodi” voor on tehtud ja järgmiseks teemaks valisime kaunitest kunstidest tuntuks saanud toidud – road raamatust, filmist või kasvõi laulu seest. Noh, nagu Maris eile ütles, et näiteks närime käbijuppi, limpsime samblasuppi ja joome kurejooki…
No ja siis me käisime spaas. Mõmmispaas ehk GOSPAs. Meile õudselt meeldib seal. Ma tunnen vähestes kohtades, et ma saan end päriselt lõdvaks lasta – olen harjunud pidevalt valvel olema, et lapsed kedagi ei häiriks või tülitaks – aga GOSPAs on väikesed inimesed päriselt oodatud ja mina saan seal ka päriselt maha rahuneda ning vaikselt kulgeda. Hästi mõnus. Minge kindlasti kui võimalus avaneb. 🙂

Nagu öeldud, on palju jutte, mida tahaks siin ära rääkida, aga kuidagi nagu ei jookse see sulg (issand, veel üks teema, mida ma pole ÜLDSE käsitlenud – ma õpin Anu Purre stuudios kalligraafiat!) nii nagu vanasti ja aega, et maha istuda ja kirjutada, ka nagu napib. Aga ma püüan! Nii tore on tegelikult blogi kirjutada ja blogi lugeda ka. Onju?

9 Comments

Tell her

October 5, 2020~ sildita

Ma kuulan tööd tehes sageli Tallinna raadiot – mulle nii meeldib, et sealt tuleb a) hea tapeet b) mis on samas ikkagi kvaliteetmuusika. Ja ei ole niisugune mainstream värk, et ühte laulu tuleb kuus korda tunnis, vaid kõiksugu vahvaid indie-lugusid, mõnusat džässi ja muid Väga Häid Laule, mida ma varem kuulnudki pole. Praegu tuli see Sara Bareilles’ “Tell her” ja mulle nii ÕUDSELT meeldis, et tekkis kohe ka suur hirm see laul ära unustada, nii et ma panen ta siia tallele. Sõnad nii hästi kirjutatud (minu jaoks A ja O hea laulu määramise juures, kui sellel, kes on laulu kirjutanud, on olnud sõnu) ja ta hääl, nagu alati, nii mõnus ja… ei ole ammu AVASTANUD sedasi laulu, aga nüüd avastasin ja panen siia ära, siis hea pärast uuesti üles otsida.

Mul on umbes viis kilomeetrit pikk to do list tänaseks, nii et ma pikemalt siin ei peatu, rööprähklen edasi. Tundsin hommikul, et pea on kõigist kohustustest nii sassis ja hajevil, et tekkis ärevus teadmisest, et kui ma sedasi sassis olen, ei saa ma midagi tehtud. Aga kui ma ei saa midagi tehtud, on homme veel suurem karauul. Aelesin diivanil ja lükkasin asju edasi, suutmata üldse millelegi keskenduda. Haarasin siis vana hea pastaka ja panin kõik kirja – tänasel päeval ka niisugused asjad nagu “söö lõunat” ja “pediküür”, sest ma ei mäleta, millal ma viimati sellega tegelesin (ei oma varvaste ega lõunasöömisega, tõsi küll :P), ega kujuta ka ette, kuhu selle lähiajal mahutaks, kui kirjas ei ole, et peab. Õudselt suureks abiks oli see list, nüüd juba pool tehtud ja tundub, et jõuangi kõigega järjele! Tehke ka tööde nimekiri, kui pea sassis on või kui lihtsalt tahaks produktiivsem olla. Mulle selline gamification ja nö võistlusmoment iseendaga igatahes õudselt sobib.

Ilusat ja produktiivset pärastlõunat teile!

2 Comments

Kuidas nutvat last (loe: ennast) lohutada

September 23, 2020~ sildita

Ma ei oska seda paremini kirjeldada, aga… elu ja selles valitsev (mind valitsev?) meeleolu on nagu Muumiorus hilja novembris. Miski ei ole halvasti, aga miski ei ole justkui nii nagu ta tavaliselt on… kõik on kuidagi kummaline. Nihkes. Nagu maailm oleks minu jaoks liiga suur ja tühi ja mul oleks vaja end tõmmata teki alla kerra ja kanda ainult retuuse ja kunksmoorikrunni ja olla oma inimestele natuke liiga lähedal. Aga selle asemel pean Asju Tegema ja Hakkama Saama ja….

Võib-olla on mul muidugi hoopis PMS. Ma ei tea, sest ma ei ole oma ebaregulaarsest menstruaaltsüklist juba viisteist aastat sotti saanud saada üritanud. Ja tegelikult ma ikkagi käisin ka täna tööl retuusides ja kunksmoorikrunnis, ja tegelikult mu ümber on inimesed, kellega koos ma saan jonnida ja rantida kui vaja. Muide – nii on isegi jonnimine päris lõbus!

Aga kuidagi on see kõik ilmselt seotud meie kohal suure musta pilvena hõljuva ja tormiga ähvardava viiruspuhanguga ning sellest tingitud teadmatusega. Ja siis on seal kindlasti natukene minu enda naiivsust, millega olen külg ees uutesse olukordadesse sisse lennanud ja siis avastanud, et need võtavad minult rohkem, kui mul anda on. Ja siis muidugi mingeid (ma ei ütleks, et purunenud, aga) mõranenud illusioone, mis kõige selle muuga (ja potentsiaalse PMS’iga) koos on moodustanud mingisuguse eriti kange emotsioonikokteili. Ausalt öeldes olen ma ilmselt lihtsalt väsinud, ja tegelikult ma ju näen (kui ma vaatan), et kõik on pigem kontrolli all, aga mu emotsionaalne tasakaal ei ole barlanksis ja väiksemgi mure (enda oma, ümbritsevate inimeste omad…) lööb mind praegu täiega kõikuma. Ja see on see, mille peale ma tahaks jalgu trampida ja jonnida, ja mida ma muidugi ka teen, samal ajal enda üle naerda pugistades, sest kes üldse on nagu mina?!

See pidev tundmine ja tajumine ja (üle)mõtlemine, nagu te ilmselt juba hästi teate, on mulle igioma. Ja see võib-olla kõlab kuidagi imelikult, aga ma lisaks selle käes vaevlemisele ka päris naudin seda. Vahel on muidugi raske ka, aga enamasti mulle õudselt meeldib oma tundeid lõpuni tunda ja läbi nende iseendast paremini sotti saada. Ma olen iseendale selles mõttes väljakannatamatu kaaslane – see tüüp, kes teist alati häbitult psühhoanalüüsib, ehkki keegi ei küsinud. 😀

Ja ma tean ka, et neid minu tundeid on päris mitmete inimeste jaoks mu elus olnud liiga palju. Inimesed kipuvad – isegi kui sa neile vastupidist kinnitad – tundma, et nemad on sinu tunnete eest kuidagi vastutavad või neis süüdi. Ja ehkki nad 99,5% kordadest ikkagi ei ole, on see reaktsioon ju tegelikult mõistetav ka. Tean seda kasvõi emana omast käest – seda valusat ja isegi vihaleajavat ebaõiglusetunnet, et lapse kurbuse, valu, häda ära võtmine on sinu töö, aga sa ei ole oma ülesannete kõrgusel ja miski ei aita. Miski ei võta seda ära. Miski ei rahusta teda maha! Miks ta ometi peab panema mind tundma, et ma olen halb ja saamatu ema?!

Aga kuna ma ise olen nagu ma olen, taipasin paar aastat tagasi, et kõige rohkem kõigest tahan ma ise ju vabadust lihtsalt tunda. Täiskasvanuna saan ma selle vabaduse endale ise võtta – end emotsionaalselt rõhuvatest olukordadest eemaldada või otsida emotsionaalset lähedust inimestelt, kellega tunnen end lõpuni turvaliselt – aga laps vajab ju enda emotsioonidega abi. Nii et ma harjutasin end lapsi lohutades teadlikult ümber. Selle asemel, et lapsele läheneda sõnadega “ära nuta” (mis on ju sama loomulikult üle huulte lipsav sõnapaar nagu mistahes muud viisakused, mida eluaeg tarvitada teadnud oleme), hakkasin hoopiski ütlema: “nuta-nuta.”

Jube võõras oli alguses. Nagu ärgitaks last kurb olema. Agitaator-ema! Aga polnud kaua aega kahelda, sest ma ei ole kunagi näinud teisi niisuguseid võlusõnu, mis lapse hetkega maha rahustaks.

“Nuta-nuta. Emme hoiab sind.”

Ja nii ma olen endale ka ütlema hakanud. Ja ma ei arva, et kõik peaksid ühtmoodi lahistama, et see oleks ainuõige viis end emotsionaalselt maha laadida – nii, nagu ei tööta kõik medikamendid iga kere peal ühtviisi, ei pea ka emotsioonid kõigil ühtemoodi vallanduma. Aga kui pisarad tulevad – tulgu. Ei ole tarvis neid tagasi hoida või, jumala eest, häbeneda.

Ja siis käimegi ja korrutame iseendale ja teineteisele: “nuta-nuta.”


Tervitades

Löristas just kinos armsat filmi vaadates nii kõvasti nutta, et kõrvalistujad raudselt koroonahirmus eneseisolatsiooni jäävad.

Mina külg ees olukordadesse lendamas (siin: pea ees liugu laskmas), maailma kõige paremad inimesed tihedalt kõrval

9 Comments

Kallis päevik…

September 22, 2020~ sildita

Viisakas loom kirjutab esimesele üle saja aasta kirjutatud postitusele ilmselt ka selgitava sissejuhatuse. Elu on mulle viimase viie aasta jooksul väga palju õpetanud. Ma olen õppinud palju iseenda kohta (mis on minu pärisosad ja millest pean end vabastama), palju inimsuhete kohta (missugustesse ma tahan ja millistesse ei taha end segada) ning täna, tundub mulle, olen õppimas, kuidas teha neid Päris Oma Asju ja rõõmustada oma rõõme, laskmata ebaolulisel oma meepotti tõrvaga määrida. Ma olen enam kui suuteline kuulama oma sisetunnet ning sellesama sisetunde põhjal kaugele minema, kuid sisetundest olulisem on minu jaoks õhin ja elutahe. Positiivsus. Elevus. Inspiratsioon ja motivatsioon edasi pürgida, ka kõrvuni s*tas olles ikkagi elu ilu ja võimalusi näha, oma inimestega kokku hoida ja läbi raskuste raiuda, et tagasi vaadates näha: ma sain ja saan alati hakkama.

Kui ma olen inimeste keskel, kes on päris – head inimesed, positiivsed, inspireerivad ja motiveeritud, olen ma õnnelik ja produktiivne. Ja ma ei mõtle muidugi mingeid Stepfordi roboteid – õnnetud oleme ju me aeg-ajalt kõik. Mind lihtsalt tõmbab inimeste poole, kes oma õnnetuses püherdamise asemel sellest väljapääsu otsivad. Kurvastavad ausalt ja teevad end haavatavaks, kuid ei pane vastutust oma õnne ja edu eest kellegi teise kui iseenda peale.

Elu vist püüab mulle õpetada, kuidas teha rahu teistlaadi inimestega, kes ju ka mu seikluste käigus Maarjamaal paratamatult minu teele satuvad. Kuidas mitte lasta nende võngetel minu sagedusi häirida. Kuidas olla ise, vankumatult oma sõidurajal, jättes kõrvale kõrvaliste isikute pettumuse, kibestumuse, negatiivsuse, milleks neil on kahtlemata igasugune õigus, kuid mida mina ei pea alati omaks võtma.

Kõlab ümmarguselt? Mnjah, nii selle tunnetest ja poolikutest mõtetest kirjutamisega on. Et kui tegelikult isegi ei tea, mida mõtled ja tunned, on ju lausa kummaline sellest avalikult kirjutada. Seda enam, kui konkreetseid olukordi kellegi privaatsust ja väärikust kompromiteerimata lahti kirjutada ei saaks.

Või kõlab see hoopis iseenesestmõistetavalt? Küllap on mõnigi meist teisele valusal hetkel “ah, ära pane tähele” ühmanud, kuid kas empaatiline ja tundeline inimene saab päriselt mitte tähele panna või omaks võtta? Seni on tundunud, et ei saa. Tundunud, et hingepõhjani haavav on selline kõrvaltvaatajate “las koerad hauguvad”, kui keegi sulle järjepidevalt negatiivsuse ja tigedusega sisse sõidab. Aga täna ma mõtlen, et äkki ikkagi saab sellistest üle olla. See lihtsalt võtab aega ja nõuab tööd. Minult, näiteks, nõuab see mõõtmatul määral tööd, aga esimest korda elus tunnen ma, et võib-olla leian ma selle enda seest ikkagi üles.

Ja lisaks on esimest korda elus (või lihtsalt üle nii pika aja, et ma ei mäleta seda tunnet enda sees?) tekkinud selline vägi minu sisse, et lihtsalt tahan elada ja teha neid asju, mis mind sütitavad. Kõik tahan ära teha! Ja sa kurat, kus mulle meeldis blogi kirjutada! Kui ilus on neid arhiive siin vaadata. Kirjutasin siin peidupostitusi poe laiendamisest ja ehkki üsna värsked, tunduvad ka need mälestused juba NII kauged. Mõte, et oleksin need unustuse hõlma jätnud, igaveseks kaotanud, on minusugusele melanhoorale ikkagi liig, mis liig.

Nii et ma kirjutan.

Ma kirjutan vahelduseks avalikult. Sest see oli ennevanasti ilgelt kihvt ja siiras ja päris blogi (ja mina vist olen ainus, kes sellele saab retrospektiivis niisuguse hinnangu anda – ma ju mäletan kõike olnut ja näen tagantjärele vaadates, kui paljut ma ikkagi olen siin teiega nii vahetult jaganud) ja ma tahan seda teiega jagada. Ma ei taha kuulsat blogi ja vilkuvaid bännereid ja palju tasuta nodi – mul ei ole seda vaja. Ma tahan tagasi oma armsat weblogi, millega ma 12-aastase tüdrukuna algust tegin ja mis mulle nii palju andnud ja (mälestustena) alles jätnud on. Oma veebikodu, kuhu te olete teretulnud, kui võtate jalanõud jalast, austate pererahva kodurahu ja vaidlete minuga (soovi korral) ilma onuheinolikult räuskamata. 🙂

Postitust illustreerivad armsad pildid meie Peipsiäärsest perepuhkusest Peipsi Puhkemajades. Nagu kõik teised eesti pered, puhkasime ka meie tänavu ainult kodumaal, ja see järveäärne minipuhkus oli üks mõnusamaid. Ida-Virumaa (tuntud ka kui Ida-Võlumaa) oli meile nii lummav, sarmikas ja põnev, et tahaksime sinna kindlasti pikemaks tagasi minna. Kui hetkeolukord veelgi eskaleerub, avaneb siseriiklikeks puhkusereisideks veel kindlasti küllaldaselt võimalusi… 🙂

Mida imeilusat taevast Peipsi kohal? Siis, kui sai minna kell kümme õhtul ujuma ja vesi oli pehme ja kosutav.
Noorperemees oma lemmik-vaalarätikusse mähkununa. Ei saa midagi teha, tuleb nüüd häbitu Kukupesa reklaam, aga rätikud tõesti on meie pere suured hitt-tooted: LINK

Ma ei tea, millal jälle, aga tore on vahelduseks tagasi olla!

19 Comments

Protected: Hakkab saama!

May 23, 2020~ sildita

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Leave a Comment

Protected: It’s not me, it’s you*

November 1, 2019~ sildita

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Leave a Comment

Protected: Meie argielu Peloponnesosel

August 10, 2019~ sildita

This content is password protected. To view it please enter your password below:

3 Comments

  • 1
  • 2
  • 3
  • …
  • 20
  • Next Page »

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Britt on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • L on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • A kes seal on?
    A kes seal on?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba
    Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Väikevenna rinnast võõrutamine
    Väikevenna rinnast võõrutamine
  • Ourcockohonest lõpetab...
    Ourcockohonest lõpetab...
  • Kolm last
    Kolm last
  • DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
    DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • What's for dinner? Delicious bulgur stew with vegetables (and shrimp)
    What's for dinner? Delicious bulgur stew with vegetables (and shrimp)
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.