Meie viimane #ourkitchensrule voor oli väljakutse, mille raames tuli osalejatel kokata toorainest (või toite, see vist jäi igaühele vabalt tõlgendada), mida kunagi varem söönud ei ole. Mis on, noh, pehmelt öeldes keeruline ülesanne, kui elad selleks, et süüa, mitte vastupidi. 😀
Meie voor langes imeilusale vananaistesuvele ning seetõttu saime 26. septembri õhtusöögipeo maha pidada meie uuel terrassil. Õues oli lihtsalt nii mõnusalt soe! Kokkamine sujus lihtsalt ja libedalt, toit maitses suurepäraselt ja inimesed, nagu ikka, maailma parimad. Maailma parim ei olnud võib-olla ainult see, kui järgmisel päeval Marisega varahommikuni veinitamise-lobisemise-laulda jauramise eest enesetunde arvelt korralikku lõivu maksta tuli, aga… äge oli!

Kõige suurem osa ettevalmistustest oli muidugi menüü planeerimine ja kõigi koostisosade kokku kraapimine. Eelroa põhielemendiks, mida mina isiklikult kunagi söönud ei olnud, said kastanid ja kastanijahu. Kui esimene oli Vitamiinikulleris kenasti olemas, oli jahu tagaotsimine grammi võrra keerukam. Linna viimase paki kastanijahu saime õhtusöögieelsel päeval Piprapoest ja see oli tohutu kergendus, sest vastasel korral poleks meie salveivõikastmes kastanijahupastast suurt midagi välja tulnud.

Pearoastaari, veisesüdant, oli aga hoopiski lihtsam hankida kui ma arvanud olin. Selle sai H koos kõigi teiste vajalike komponentidega Prismast, kusjuures südamed olid kelmetest, rasvast ja muust juurdekuuluvast kenasti puhastatud ja mulle jäi vaid lõppviimistluse vaev.

Kas tundub natukene yuckie, mõte veisesüdame puhastamisest ja söömisest? Mjaa, mulle tundus ka. Alguses oligi üsna võigas neid väheseid järelejäänud suuri veresooni liha küljest lahti lõigata. Aga kui ma südame steikideks lõiganud olin, tundus kõik juba marukena, ja sööminegi paistis seda ahvatlevam. Ma ütlen ausalt, ma ei ole suurem asi rupskitüdruk – pean ennast selliseid kummalisemaid toite sööma ja valmistama ikkagi sundima. Aga kuna ma põhimõtteliselt üle kõige usun, et kui liha süüa, tuleks süüa koonust sabaotsani (et miski raisku ei läheks), võiks nii mõnigi meist südamele (mis on ju ka harilik lihas, lihtsalt väga töökas ja seda keerukam küpsetada) jt lihatootmise “jääkidele” mõnikord võimaluse anda.

Südame kohta liigub internetis igasugust juttu. Väga paljud retseptid kutsuvad üles südant hautama (mis oli ka minu algne plaan tema jaoks), teised aga ütlevad, et üleküpsetatud südamele tekib juurde rupskimaitse, et see võib pikalt hautades lootusetult saapatallaks muutuda ja et vaid steigi kujul küpsetamine ja pooltooreks jätmine on see ainuõige tee. Sellelsamal teelahkmel seisingi veel peoeelsel õhtul, kaalusin ja vaagisin ja närveerisin. Ma olin arvestanud, et südamed on palju suuremad, aga tegelikult jagus mul kahest südamest kaheksale enam-vähem täpselt ja eksperimenteerimise ruumi oli vähe.
Muretsesin küll, et nii sitke lihas nagu süda võib steigi kujul vastikult nätske jääda, aga sisetunne takistas mind liha haudepotti viskamast. Et see kiuline lihas ikkagi natukenegi pehmeneda saaks, tegin steikidele punase veini äädika baasil marinaadi. Lisasin õli, nimetatud äädikat, natukene suhkrut, tšillit, küüslauku, sibulapulbrit, punet, suitsupaprikat, jahvatatud koriandrit ja musta pipart. Jätsin liha üleöö marinaadi ja asusin pastat valmistama.

Kuna kastanijahu gluteeni ei sisalda, ei saa temast üksi täiuslikku pastat. Mina vist tegin nii, et panin 2:1 nisujahu ja kastanijahu. Umbes kuskil siin selgus, et ma olen kastanite vastu tõsiselt allergiline – pastataina sõtkumisest olid nukid tumepunased, paistes ja valulikud. Väga lamp asi, mida pärast 29 aastat maamunal avastada, aga nii ta oli. 😀 Laenasin naabritelt pastamasina, rullisin, lõikasin ja jätsin tagliatelled restile kuivama ning järgmist päeva ootama. Kastanijahupasta, muide, on traditsiooniline Itaalia talupojaroog ajast, mil nisujahu oli vaesemate perede jaoks kättesaamatu luksuskaup – sellepärast kasutati “pikendusena” odavat kastanijahu. Can’t relate – mulle maksis see öko-kastanijahu 25€/kg. 😀 😀 😀

Kuna ma olin oma sügisesest veisesüdame-hautiseroast viimasel hetkel Cajuni stiilis grillsteigid leiutanud, oli vaja ka lisandid puusalt uueks tulistada. Õnneks oli see suvine wannabe-sügis helde olnud ka mu ürdiaia vastu, nii et tõin mõnusa särtsaka rohelise salsa jaoks aiast uhke vitsa murulauku, basiilikut, koriandrit, münti, peterselli ja punet. Viskasin need koos koduaiatomatite, värske tšilli, küüslaugu, oliiviõli, sortsu äädika, soola ja kindlasti veel mõne asjaga, mille lisamist ma enam meenutada ei suuda, köögikombaini, ja suristasin mõnusaks vürtsikaks roheliseks kastmeks.


See on lihtsalt random pilt kurkumijuurtest. Kui te olete endale kunagi valgete riiete peale kollaseid karriplekke lödistanud, siis need poisid siin on selle kurja juur *juurikapun intended*. Ja oh sa POISS, kui pigmenteeritud on värske kurkum! Te võite ainult ette KUJUTADA lapipoisi frustratsiooni (päris kindel, et nägin veresooni ta laubal lõhkemas), kui ma kurkumit riivisin, see mööda kööki paratamatult laiali pritsis ja ma oma kurkumiste kinnastega (ma ausalt proovisin mitte määrida!!!) KÕIK kapiuksed ära pläkerdasin ja ta mul nii lapi kui valge imešvammiga sabas jooksis. Hüsteeriliselt naljakas. Minu jaoks…
Aga miks see kurkum üldse majja sai oli muidugi see, et mulle tundus, et ma pean KOHE saama kokata kõigi asjadega, mida Vitamiinikuller müüb ja mida minu majas kunagi varem olnud ei ole. Leiutasin kurkumist haigelt hea kokteili – riivisin hunniku värsket kurkumit (jube tervislik muide, räägivad), pressisin posu apelsine ja paar sidrunit, lisasin suhkrut ja tegin sellise tugevamaitselise kurkumitõmmise, millega täitsin pool pokaali, lisasin sortsu džinni ja pikendasin mulliveega. Sellest sai meie “tundmatu sodi vooru” tervitusjook!
Sa tead, et kokkamine sujub, kui sul on aega enne külaliste tulekut pesus käia, meikida, jahused riided puhaste vastu vahetada JA kokteilidega eksperimenteerida. Joppas kuidagi niimoodi seekord. 😀

Lauakate oli meil lihtne ja suvine. Kuldkollased krüsanteemid, sinepikollased puuvillased servjetid Kukupesast (4tk 7.90€, hallid ja valged on ka! #reklaam) ja kollastes toonides menüüd. Lihtne ja armas sai mu meelest.





Eel-eelroaks pakkusime okrat. Okra ehk söödav muskushibisk kasvatab niisuguseid kihvte rohelisi kaunu, mida väidetavalt kas armastatakse või vihatakse palavalt. Olen ammu tahtnud okrat proovida ja kuna ma teda ühegi roa sisse põimida ei osanud ega julgenud (ka okra puhul ähvardatakse, et kui üle küpsetad, muutub ta vastikult tatiseks ja limaseks), sai temast meie eel-eelroog. Sulatasin nad aeglaselt üles, patsutasin nii kuivaks kui sain (et nad ei hakkaks pannil hauduma ja selle tagajärjel seda kurikuulsat limast läga tootma) ja viskasin siis tulikuumale grillpannile, et nad ilusaks ja triibuliseks saaksid. Pärast puistasin üle meresoolahelvestega.
APPI kui head need olid! Maitsesid natukene nagu krõmpsud rohelised oad, aga olid veidi… pähklisemad? Grilltriibud andsid neile ka mõnusa suitsuse meki ja okrakaunad kadusid vaagnatelt kiiremini kui ma oodata oleksin osanud. Ma kinnnndlasti valmistan okrat sellisel kujul veel, see tõesti oli oi-va-li-ne algus meie õhtusöögile.

Eelroaks oli kastanipasta valge veini-võikastme, röstitud seedermänniseemnete, parmesani ja praetud kastanitega. Kastanid maitsevad pähkliselt ja metsaselt ning on hästi kreemja ja rammusa tekstuuriga. Niisugused võised ja toitvad. Hästi hea pasta oli, mida kannataks niisamagi vahel valmistada, tõesti niisugune esmakordne ja üllatav maitseelamus, mille üle olen rõõmus, et seda valmistada otsustasin.

Et eelroog sai üsna tummine ja rammus, oli mul hea meel, et see kerge värske rohelise kastmega steigivariant lauale jäi. Küpsetasime hommikupoole steigist ühe proovitüki, mis oli HÄSTI mahlane, pehme ja maitseküllane. Tegime väikese õnnetantsu ja asusime lisandeid leiutama. Meie tubli suvikõrvitsataim oli veel hooaja viimaseid suvikõrvitsabeebisid kasvatamas ja leidsime sealt täpselt parasjagu väikesi mahlaseid vilju, et igaüks võis taldrikule pool grillitud tsukiinititte saada. Mõned olid väga väikesed, need jätsime päeva jooksul suuremaks kasvama ja korjasime viimasel minutil ära – natuke nagu naljaga ka, aga tegelikult on see päris uskumatu, KUI kiiresti suvikõrvitsad kasvu viskavad.
Lisaks võiga pintseldatud suvikõrvitsale viskasime grillile ka paprikapoolikud ning kirsstomatid ja viimasel hetkel panin leekides grillile steigid, et nad hästi korraks kummaltki poolt pruuniks küpsetada. Ja nii sündiski ülemisel pildil olev roog! Mulle väga maitses kõik – see kombo oli täiesti pööraselt hästi tasakaalus ja maitseküllane! Ei oleks eladeski arvanud, et see süda võiks olla, kui ise valmistanud poleks.


Magustoiduks valmistasime tapiokipudingit, mida, selgus hiljem, olime vist siiski kunagi Barbara juures söönud? Väga piinlik. Aga noh, valmistanud ei olnud! Eks ta üks tavaline vanillikreemi-puding ole, mis koos värske granadilliga eriti mõnus sai. Natukene oleks tahtnud vedelam-mahlasem olla (ma küll lisasin retseptis antust kaks-kolm korda rohkem koort, aga ikkagi paisusid tapiokipärlid rohkem kui ma oleks tahtnud), aga kokkuvõtteks oli mõnus lõpp ilusale õhtule.
Järgmises #ourkitchensrule voorus valmistame kaunitest kunstidest tuntuks saanud toite – õhtusöök võib põhineda mõnest raamatust, laulust, filmist või kuulsalt maalilt pärit söökidel. Olen väga põnevil ja väga uhke ning tänulik, et meil KÜMME vooru OKR’i ümber on. Milline pühendumus, milline sõit!
