Te võib-olla olete mu kanalitelt näinud, et meie mõnus seltskond kasvas hiljuti ühe liikme võrra. Hästi hea oli, et tööülesannete jaotus sai kindlamalt paika, produktiivsus kasvas tänu sellele, et mina ja Andra saime Kätlini poes abistamise asemel rohkem oma tööle ja ettevõtte arengule keskenduda ning muidugi oli ka vahva suurema seltskonnaga ettevõtte edusamme wine & dine‘ides tähistada, koos pildistamas käia ja pulli teha. Aga nagu ikka vahel olema kipub, juhtus seepeale elu ja meie värske neljanda liikme ootamatu muutuse tõttu elukorralduses oleme kohe-kohe kolme kätepaari juures tagasi. Ja kui tulekahju kustutamise režiimis mõtlesin, et okei, me Andraga saame ju katta need päevad ja üleüldse, tõi Kätlin mind kiirelt maa peale tagasi: meil on uueks aastaks suured arenguplaanid, kokkulepped, sihid. Me ei saa nende suunas töötada, kui me enamuse oma ajast graafikut klappima saada püüame.

Nagu ka siis, kui me alguses Kukupesa poodi teise ettevõtjaga kahasse looma hakkasime, ent lõpuks siiski omapead jäime, on seegi olukord meile ikkagi väga positiivse arengu kaasa toonud. Poodi avades arvasime, et kulutusi jagamata ei ole võimalik pinnale jääda, kuid täna oleme hoopis õnnelikud, et oma asja oma tingimustel üles ehitada saime, sest tulemused on üle ootuste head. Kui sellest mõttevälgatusest poleks tänu turvalisena näinud koostöövõimalusele saanud tegevuskava, poleks me täna siin. Iga asi on millekski hea. Samamoodi ei arvanud me enne neiu H tulekut, et me üldse kedagi juurde palgata saame. Täna teame, et tegelikult saame küll.

Sellepärast ma seda postitust kirjutangi.

Et me uue kätepaari lisandudes võtsime vastu otsuse pood kõigil nädalapäevadel avada, on meil nüüd puudu 80h jagu töötajat kuus. Niisiis pakumegi esialgu poole kohaga tööd graafiku alusel. Peamine tööülesanne oleks poe töös hoidmine – klienditeenindaja töö. Enne kui ma tööülesannete kirjeldamisega edasi lähen, pean tegema selgeks kaks olulist mõistet, mis meil käibel on ja mida meile tööle tulev inimene süvitsi mõistma peab.

Kui inimene peab poodi või on poes tööl, veendub ta, et kõigil meie juurde sattuvatel inimestel oleks meie juures hea. Ta saab aru, et inimesed, kes on teinud otsuse meie juurde tulla, on meid valinud mingisugusel põhjusel ja ainuüksi see on meile suur privileeg ja kompliment. Me võõrustame neid inimesi nende vääriliselt, sest nad on meie inimesed. Me veendume, et nende jaoks oleks väljas kvaliteetne ja korrektne, kenasti välja pandud kaup. Me sätime, stiliseerime ja paiskame oma uusi lemmikuid klientidele vaatamiseks ka Insta story‘desse, sest me ei ole kadedad tüdrukud – las teised ka näevad kui ilus meil on! Me tutvustame neile võimalusi, mis neil meie juures on ja pakume neile oma igakülgset nõu ja abi, kuid ei ela neil kunagi seljas. Oma suhtumise ja olekuga suudame kliendi panna tundma, et tal on meie juures vaba, hubane ja hea. Sest tal ongi.

Kui inimene hoiab poodi lahti, eksisteerib ta niisama zombienäoga leti taga, annab endast parima (mida seljuhul on kindlasti pigem vähe kui palju), et klientidele olemas olla, kuid ei tee mitte ühtegi liigset liigutust. Ka Kätlin on meile korra (maksimaalselt kaks) hommikul teatanud, et kavatseb täna lihtsalt poodi lahti hoida – pärast seda, kui me tiimiga peaaegu hommikuni veinitasime. Elementaarne. Isegi olen kiirematel tööpäevadel poes asendajaks olnud, poeukse lihtsalt lahti teinud ja seal ise ka juhtumisi kohal viibinud – jällegi – poodi lahti hoidnud. 😀

Aga mingisugust põhimõttelist poe lahti hoidjat me enda tiimi ei taha. Tal oleks meiega väga keeruline.

Tahame inimest, kes saab päriselt aru, mida tähendab väikeettevõtja jaoks see, kui klient otsustab just meie juurde tulla ja kes oskab kliendiga suheldes olla avatud samamoodi nagu ta on avatud suhtluses inimestega, kes on ta lähikondlased.

Nõudmisi meil kandidaadile tegelikult ei ole, sest kui me su raamidesse surume, ei saa me kunagi teada, mil viisil just sina oleksid saanud meid edasi aidata. Küll aga on meie töös vaja osata suhelda, asju omavahel sobitada ja stiliseerida, pildistada, kirjakeeles (enam-vähemgi) korrektselt väljenduda ja palju uusi ideid genereerida, sest inimesel, kes niisuguseid asju heameelega teeb, on meie juures lihtsalt lihtne ja lõbus. Meil on suured töömahud ja -koormus, aga meil on raudpolt alati tore ja lõbus. See on väga oluline konstruktsioonielement meie igapäevatöös.

Misiganes miski, milles just sina hea oled, võib olla sinu võimalus eneseteostuseks. Kui leiad endale väljundi ja sul on idee, milles sa kindel oled, saad selle meie juures kindlasti realiseerida. Tööandjana olen alati uskunud, et arvamuste ja ideede paljusus ning tõenäosus, et teostuseni jõudev idee viib heade tulemusteni, kaalub igaljuhul üle mistahes pisivead või väiksemad läbikukkumised. Meil ei ole raudset õiget ja valet – kui sa ise usud, usume meie ka.

Meie inimesed kasvavad koos ettevõtte kasvuga. Kui kasvab käive, kasvavad sissetulekud. Heade tulemuste korral makstakse esmajoones välja boonused. Meie neljas tiimiliige hakkab lisaks põhipalgale lisatasu teenima päevakassade pealt – kui poel läheb hästi, läheb hästi ka sinul. Põhjus on lihtne – enne, kui ettevõte hakkab minu kui omaniku taskusse äritulu teenima, kerkivad töötajate palgad päriselt konkurentsivõimelisteks. See on minu jaoks oluline eesmärk.

Samas peab kandidaat mõistma, mida tähendab ettevõtlus ja missugused on miinused niisuguses kasvavas ettevõttes töötamise juures. Põhipalk on madal, sest kui me püsikulusid madalatena ei hoia, riskime põhjakäimisega. Inimene, kes meil töötab, mõistab, misasi on palgafond ja kustkohast see tuleb – ta saab aru, et selleks, et saaksid tõusta sissetulekud, on vaja teha aktiivselt tööd ja leida pidevalt uusi võimalusi, süsteeme ja nutikaid lahendusi, mille läbi kasv tagada. Pastakas ei kuku kell viis ja ehkki töökaaslased on a-la-ti valmis lahendama mistahes ootamatult tekkinud probleemi (haiged lapsed või muud argijamad), tähendab see ka, et vahel tuleb endast anda rohkem, kui töölepingus kirjas. Vahel harva isegi kella kolmeni öösel.

See on põhimõtteliselt ettevõtluskogemus. Lihtsalt ilma riskita. 🙂

Lisaks poes klientide tervitamisele ja abistamisele kuulub tööülesannete hulka ka e-poe tellimuste haldamine ning pakkimine. Kui oskad kauba kasutatud pakendi”sodisse” (me püüame võimalikult vähe prügi tekitada, see on ka sinu jaoks elementaarne, onju?) mähkida nii, et see visuaalselt ilus välja näeb, saad boonuspunkti!

Andra tahtis ka õla alla panna ja kirjutas oma tööst Kukupesas järgmiselt:

“Kukupesa ei ole kindlasti koht kuhu tööle tulles võib ootamatult avastada ennast järjest pankadesse erinevaid kontosid tegemas, sest kontod saavad muudkui raha täis. Küll aga võib ennast väga kiirelt avastada mõtlemast, et issand… kas ma üldse oma senise elu jooksul olen nii palju õppinud kui nende aastate jooksul, mis olen Kukupesas tööl olnud?

Ma ei saa salata, et suurel osal minu lähedastest ei olnud alguses suut usku sellesse ettevõttesse, aga vaata vaid! Tänaseks oleme me saavutanud nii palju ja nii palju on veel ees. Muudkui mõtlen, et tahaks juba kiirelt saada ühe projektiga ühele poole, sest uued ja vähemalt sama põnevad ootavad ees. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ütelusest, et issand, tööpäev lendas nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi ja alati mõelnud, et mismõttes inimesed on vabatahtlikult kauem tööl?

Tänasel päeval avastan ma ennast igakord kell seitse, kui pood suletakse, veel arvuti taga ja mõtlen, et jessas kui kiiresti see päev läks ning et ei suuda juba järgmist päeva ära oodata. See loominguline vabadus ja tunne, et ma olen päriselt oluline ja minuga arvestatakse, kaalub üle igasuguse rahasumma. Ja hei, olgem ausad, ega me ju tegelikult rahaga ei koonerda, kui keegi on oma tööd tublisti teinud. Ikka märkame ja kiidame ja maksame rahas välja ka. Ma tunnen, et ma olen vajalik (väärt umbes 1000€), ma tunnen, et minuga arvestatakse (väärt umbes 1000€), ma õpin IGAPÄEV midagi uut (palju see ülikooli õppemaks ongi?), ma kohtun niii kohutavalt lahedate inimestega ja saan suhelda nii inspireerivate inimestega, kellel igaühel on oma nii põnev lugu (väärt umbes 10 000€), nipet-näpet asjad juurde, ja ongi käes üks korralik keskmise eestlase aastapalk.”

Kätlin ei saanud ka kehvem olla ning lisas oma vaatevinklist:

“Kui ma lastega kodune olles mõtlesin oma tulevikule ja sellele, mis tööd ma võiksin ükskord teha, siis oli mul kaks mõtet. Üks, et ma oleksin ise endale tööandjaks ning teine, et ma töötaksin mõnes väikeses disaini/kunsti/loominguga tegelevas ettevõttes. Nüüdseks ongi need unistused täitunud, natukene isegi mõlemad! Mulle tundus juba tollal see elu, kus sa ehitad midagi, oled varvastest juusteotsteni seotud, tegutsed selle nimel, et kellegi annet/tooteid, millesse sa ise kogu täiega usud, inimesteni viia… see kõik tundus lihtsalt meeletult köitev ja nii MINA. Nüüdseks ma tean, et ma ei suutnud sel hetkel kujutada ette pooltki sellest, kui äge ja arendav ja põnev see kõik tegelikult olema saab. Seetõttu ma loodan, et meie superägeda tiimiga liitub keegi, kes on minuga samal arvamusel ning valmis seda teekonda tähtede poole meiega kaasa tegema. Kogu selle ilu ja valuga!”

Jube pikk postitus sai. Igatahes oleme me sinu jaoks valmis – kesiganes sa ka pole. Kirjuta mulle aadressil kandideeri[ät]kukupesa.ee ja saada mulle oma CV kui see on hea ja asjalik CV, mis näitab, missugune andekas ja kogenud inimene sa oled. Kui see on niisama umbropsu kirja pandud ning veidi üle paisutatud üllitis, mille pool-sunniviisiliselt ära tegid, siis ära saada. Hästi sõnastatud (kasvõi vabas vormis) motivatsioonikiri on niikuinii A ja O. Kui nähtu meile meeldib, kutsume sind oma kollektiivi ja töökohaga tutvuma, et sina saaksid tunnetada, kas see töö sulle sobib. Aga kui sa oled meie inimene, siis ilmselt taipame me seda juba varem… 🙂

Ma isegi ei tea enam, kust alustada.

Nagu ma SIIN kirjutasin, sattusime me täiest lambist kaaluma uue kodu ostu. Siiralt ja ausalt: me oleme siin koguaeg nii õnnelikud ja rahul olnud (see on tõesõna täiuslik kodu), et edasi kolimise mõte, millest näiteks naabrinaine enda pere kontekstis sageli rääkinud on, on tundunud nii mõttetu ja vale ja kauge ja… mitte meie jaoks. Üldse mitte meie jaoks.

Siis sattus H selle ideaalse kodu kuulutuse peale, mis meile nii täiuslik on. “Teie kodu, aga steroididel,” kirjeldas seda meie sõbranna B. No on tõesti – sinna astudes oli täpselt sama tunne, nagu siis, kui kunagi oma tänasesse koju tulime. Aga aed on veel suurem, tube rohkem, planeering täiuslik – kõik selle juures on lihtsalt nii ilus ja hea ja keskkonnasõbralik ja mõnus ja meile õige – välja arvatud asukoht, mis on küll praeguse kodu lähedal, ent siiski ühistranspordi peatustest piisavalt kaugel, et igapäevalogistika mõttes suureks peavaluks olla. Aga maja on laitmatu.

Kui ma selle postituse tookord kirjutasin, saime blogipostituse peale infot ühe maja kohta, mis peagi müüki minema peaks, aga veel ei ole. Lapsed on suured, vanemad lahutatud ja kunagi spetsiaalselt oma perele ehitatud maja seisab põhimõtteliselt tühjana, st. on üksi elamiseks liiga suur ja otsib endale uut peret.

See maja asub Viimsis.

Teen korraks kõrvalepõike ja räägin teile taustaks ühe loo. Kui mina H’ga käima hakkasin ja temaga tulevikust rääkisin, oli tema alati sealkandis elanud ja tundis Pirita ja Viimsiga suurt sidet. Tema suur unistus ja elueesmärk oli, rääkis ta alati, et enne 30. eluaastat peab tal olema maja Viimsis (ja Jaguar, aga see ei puutu teemasse :D). See ei olnud miski, mida ta mainis vaid korra suusoojaks – unistus majast Viimsis oli suur ja tähtis asi, mis pidevalt uuesti jutuks tuli ja igapäevaselt vähemalt korra mõnest vestlusest läbi käis. Aga siis juhtus elu ja sündisid lapsed ja me kolisime Nõmmele. Meie elu jäi siiakanti ja Viimsisse kolimise unistus jäi tahaplaanile. Mitte ainult sellepärast, et elu teisiti läks – ka sellepärast, et see tegelikult oli algusest peale pisut rohkem kui pisut lennukas unistus.

Mina ei ole kunagi tahtnud Viimsisse kolida ja ei tahtnud ka nüüd. Otsisin selle maja pildid Google’ist üles ja avastasin (enda suureks kergenduseks), et maja on müügis olnud esiteks 60 000€ üle meie budgeti absoluutse ülempiiri ning lisaks sellele ka nagu miski, mille 2000’ndad on alla neelanud ja välja oksendanud. Köök väike, elutuba “vagunikujuline” e. pikk ja kitsas, kahekorruseline, toad valedel korrustel, vannitoas koledad kollased plaadid ja üleülde – kusagil Viimsi pärape*ses, kus ma mitte mingil juhul elada ei taha!

Ai, ma olin nördinud, et H midagi muud peale meie unistuste maja (põllul :P) kaalub, mind minu enda elukeskkonnast minema viia tahab ja sellest veel nii vaimustuses on. Aga kaine mõistus sai aru, et kui meid on meie ühises elus kaks, siis see, et MINA midagi ei taha, ei tähenda, et ma ei peaks teise inimese eluunistusele võimalust andma. Muidugi annan ma H eluunistusele võimaluse!

Lihtsalt hästi… pika… hambaga…

Sõitsime Viimsi poole ja jonn minu sees üha kasvas. Ma ei tea, miks, aga mul on alati niisugune tunne, et Viimsi ei oota mind enda juurde. Et see ei ole minu koht, kus olla. Et ma pole teretulnud. Igatahes tundsin ma end selle maja poole sõites hästi ebamugavalt ja silmad tahtsid märjaks minna – siia pean ma elama tulema, oma päriskodust ära? Aga H kinnitas mulle ka, et tema ka ei oota sellelt majalt eriti midagi – et me võiksime lihtsalt minna ja selle välistada. Nii paljuga võisin ma nõus olla küll.

Läksime sinna ja soe perenaine (koos tütrega) võttis meid uksel vastu. Ja juba välisuksest paremat kätt asuvat sisseehitatud, nutikate lahendustega garderoobi sisse piiludes hakkas minu selle maja suhtes igijääs olnud süda sulama. Kõik nägi välja hoopis teistsugune kui kehvavõitu piltidel ja iga nurga tagant kargas välja järjekordne eelis, pluss, positiivne üllatus, nutikas lahendus, mille peale ise poleks tulnud…

Iga sammuga sain nentida, et ükskõik kui ärritav see ka poleks – tõepoolest on tegemist väärt koduga. Kui Niff-Niff, Naff-Naff ja Nuff-Nuff oleksid Harjumaale maju ehitanud, kuuluks see konkreetne tare just kolmandale põrsakesele. Maja on ehitatud kivist, katus on kivist, põrandad on kvaliteetsest puidust ja kusagil pole miski tehtud üle jala – see maja on ehitatud päris oma koduks.

Ruutmeetreid on kaks ja pool korda rohkem kui meil praegu. Seal on suur garaaž, kolm erinevat küttelahendust (kui sõda tuleb, saab ahju kütta – kas ma olen ainus, kes selliste asjade peale mõtleb?), sahver, sahver, sahver (can you tell, et ma olen sahvrist elevil?), suured walk-in garderoobid magamistubade juures, pööning (STORAGE, STORAGE EVERYWHERE!), puuküttega saun, õhtupäikesega terrass õhtusöögipidudeks ja üleüldse igasuguseid eeliseid.

See, mida mina põlgusega kaardile vaadates pidasin “Viimsi karutagumikuks”, ei ole mitte Viimsi karutagumik, vaid pigem ikkagi Viimsi keskusest lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv vaikne kõrvaltänavake.

No ja siis see hind, eks, mis meie eelarvest kuuskümment tuhat eurot väljas on… võib-olla ei ole üldsegi niiviisi kivisse raiutud. Sest kui me ütlesime, mis on meie piir, ütlesid nemad, et see on okei…

Veel niisuguseid kohti kust on vihjatud, et see on okei: pank, teine pank, kolmas pank.

H saab järgmisel aastal kolmkümmend.

Nüüd on mul igasuguseid erinevaid küsimusi.

Esiteks: mida pekki?
Teiseks: mis ma NÜÜD teen?
Kolmandaks: kas Viimsis kannatab elada?
Neljandaks: kas Viimsi koolis kannatab käia?
Viiendaks: kas Viimsisse lasteaiakoha saamine on mingisugune asi, mis võib inimesega juhtuda?
Kuuendaks: M i d a p e k k i ?

Disclaimer: Ma ei ole toitumisnõustaja ega pediaater ega toitumiskavasid koostav dime-a-dozen fitnessguru. Ma jagan oma blogis oma mõtteid ja kogemusi ning kui minu mõtted ja kogemused sinu reaalsusega ei kattu – ära tunne ennast solvatu või ebapiisavana. Kui selles postituses on mõni mõte, mille sa tahad järele proovida – lahe! Kui ei ole ja sa tunned, et sa teed ise palju õigemini – veel lahedam! Siis jaga minuga ka oma häid nippe. Aga ära tunne, et see Mirjam seal Meie Käopesas õpetab kõiki elama nii nagu tema teab, et õige on. Sest see ei ole tõsi. Üksnes sina ise võid teada, mis sulle ja sinu perele kõige parem on. 🙂

Essi küsib:

“Kasvatuslik küsimus – kuidas saada laps uusi asju sööma? Või on see kahene lihtsalt selline vanus, kus kõik on “mkmm!”? Esmaema (nagu arvata võid) ja varem kõike isukalt söönud laps on täielik pirtsutaja. Mul on nii kopp ees kodusest menüüst, sest kaua sa ikka makaroni ja kanasuppi jaksad süüa (vähemalt sedagi), aga tundub karm ka kahene nälga jätta.. Mul ootab kapis suur lillkapsapea ja unistan püreesupist juba nädala, aga siiani edasi lükanud, sest kardan, et laps ei söö ja siis teen jälle mitu toitu, sest süda ei luba tühja kõhuga magama saata… või peaks lihtsalt südame kõvaks tegema?”

Alustuseks lohutan ma sind teadmisega, et lõpuks hakkab enamus normaalsete toitumisharjumustega peredes kasvavaid lapsi (kelle vanemad söövad mitmekülgset ja toitainerikast ja maitseküllast toitu) lõpuks siiski inimese kombel sööma. Üks minu tuttav tüdruk, imearmas inimene ja imearmsate inimeste laps, sõi väga pikalt enam-vähem ainult haljaid makarone, tomatit ja saia.

Mitte üks kaste, mitte üks juust, mitte üks mitte miski talle ei sobinud.

Aga nüüd, kui ta on juba suur ja asjalik koolitüdruk, 
proovib ta julgelt asju, mida ta kunagi varem ei olnud valmis suu sissegi võtma ja on üleüldse empaatiline ja tark ja andekas ja tore ja… see, mida ja kui palju sa lapsena sööd, ei defineeri tõenäoliselt sind inimesena.

Really takes the edge off, doesn’t it?

Mis minu meelest on oluline, on see, et söömine oleks võimalikult stressivaba tegevus.

Ampsude lugemine, kokkulepitud arvu suutäite võtmise eest premeerimine ja kõik muud niisugused kõigi osapoolte jaoks närvesöövad praktikad võivad teoorias hästi kõlada, aga ei teeni tegelikult mitte ühtegi eesmärki ning mõjuvad lõppkokkuvõttes lapse söömisharjumustele pigem halvasti. Ma ei ole ise sellest süüst sugugi puhas – Virsiku (kes teadupärast on alati olnud tibatilluke, isegi sedavõrd, et arstid sellepärast muret tundnud on) emana olen ma tema söömise pärast rohkem mures, kui oma teiste laste toitumise pärast iial põdenud olen. Ikka on juhtunud, et ma seda isepäist tulekera ampse võtma luninud olen. Sa saad lõpuks aru, et see on täiesti vale, kui laps ise ütleb, et ta võib nüüd veel kolm ampsu võtta – kas ta siis saab mängima minna või magustoitu või midaiganes muud, millega sa teda varemalt ära ostnud oled. Siis taipad ka, et ta ei söö enda, vaid sinu pärast. Ja iga inimene peaks ikkagi sööma iseenda pärast. Selleks, et ellu jääda, aga ka selleks, et oma enesetunnet parandada ning – hea õnne korral, võib-olla ühel ilusal päeval – sellest ka nauding saada.

Et ma kõigest kõige enam usun, et inimene peab ise tundma, et tal on vaja süüa, et end hästi tunda, ei arva ma, et on karm toidust keelduvat last “nälga jätta”. Veel enam – ma ei usu, et elusolendi päriselt “nälga jätmine” talle mitte-kõige-lemmikumaid-toite pakkudes üleüldse võimalik (kõik on võimalik) kuigi sagedane nähtus on. Pigem usun ma, et viga on vanemate stressis ja paljudes majapidamistes vabalt kättesaadavates alternatiivides.

Minu lemmiku toitumisteemalise filosoofia kohaselt on nii vanemal kui lapsel kaks valikut. Vanem otsustab, mida laps sööb ja millal ta seda sööb. Laps otsustab, kas ta seda sööb ja kui palju. Rohkem valikuid (söögi)laual ei ole. Laps teab, et kehtib printsiip “võta või jäta” ning teab ka seda, et vastutus täiskõhutunde eest lasub temal. Mitte keegi ei hakka talle makaronikausiga järele jooksma – söögiaeg on nüüd ja siin. Kui toit tõesti tundub nii ebameeldiv või kõht tõesti pole nii tühi, on lapsel võimalik see valik iseseisvalt langetada. Kui ta langetab valeotsuse, on tal ilmselt järgmise söögikorra eel üsna nigel olla, kuid samas teab ta ka, et see oli tema isiklik valik ja tema enda vastutus, ning sellele kogemusele tuginedes saab ta järgmisel korral parema valiku teha. Vanem teab, et lapsele on antud valik ja vastutus, ning ei kauple, ähvarda, luni ega sunni last taldrikut tühjaks sööma. Söök on laual söögiajal – vanem on andnud endast kõik. Ma usun, et selles teadmises ja kindlas ning rutiinses reeglis peitub lapse jaoks ka turvatunne – mitte mingisugust ärevusttekitavat kauplemist ja tingimist, vaid kindel teadmine, et temal ja emmel on asjast iga kord ühine arusaam.

Kui mõni minu lastest keeldub söögist või lahkub söögilauast ega naase enne, kui taldrikud on lõpuks laualt korjatud, ei ole talle söögipoolist enne järgmist söögikorda ette nähtud. Ei ole vahepalasid, magustoitu ega mingisugust niisama spontaanset näksimist. Virsikul on kombeks mõnikord toidust keelduda ja siis vinguda, manguda, haliseda ja nõrkenud ussikest etendades mööda maad roomata, et ma talle ometigi pähkleid või rosinaid või juustu või muud säärast serveeriks, sest “millllaaaal söööööök valmiiiis onnnnn” ja “mul on kõhtttt niiiiiii tühiiiii, emmmeeee, annnnaaaa porgandiiiit” (loe veel nasaalsemal toonil kui Koit Toome “Kaugele siit”).

Seda ei juhtu.

Ma rõhutan talle, et see oli tema isiklik valik ning sellesama valiku tõttu ongi tal nüüd kehv olla. Ta saab sellest aru.

Veel pisema lapse puhul on asi minu kogemusel lihtsam – nad on siirad ja intuitiivsed ning ei manipuleeri, vaid toimivad lihtsalt oma emotsioonide ajel. Minu teooria on, et isukad kõigesööjad beebid lõpetavad teise eluaasta kandis söömise, sest söömine on igav ja tüütu ja ebaproduktiivne ning ei paku pooltki nii mõnusaid elamusi nagu kraanikaussi ronimine või õdede mänguasjade laiali pildumine või koera joogikausi parketile kallamine.

Tema puhul on minu meelest eriti oluline, et tühjakõhutunne saaks päriselt tekkida – et me ei pakuks sellele intuitiivsele väikelapsele kohukesi, viinamarju, krõbuskeid, (rinna)piima ja mahla (mõlemad on väikese lapse jaoks tegelikult ikkagi toit, mitte jook) või misiganes muud niksi-näksi, sest fakt on, et see tilluke olend võib sellesama mahla peal mängleva kergusega päeva lõpuni funktsioneerida ilma, et ta peaks tegema üheainsamagi tülika mälumisliigutuse. Ja siis tal tekibki idée, et kui selle kummalise, mulle seni tundmatu tekstuuriga suvikõrvitsa või kreveti asemele, mille söömisega ma pean alles harjuma ja vaeva nägema, pakutakse mulle mõnusaid haljaid makarone, mida ma saan keele ja suulae vahel pehmeks litsuda, alla neelata ja minekut teha… MIKS me üleüldse siin mu aega millegi muuga raiskame?! Kui ma ei pea isegi hetkeks selle surmigava laua ääres paigal istuma, vaid saan lõpuks jooksupealt kõrsiku, et mu ema saaks minu nälgajäämise hirmu leevendada… miks MITTE end ka järgmisel korral söögitoolis pulka visata?

Need kogused, mida laps TEGELIKULT peab sööma, et ellu jääda ja terve olla, ei ole ÜLDSE suured. Vastupidi – need on täiesti üllatavalt mikroskoopilised. Kui ta hommikul sõi ja lõunal mitte, ei sure ta kindlasti enne õhtusööki nälga. Kui sina ei stressa ampsude lugemise ja alternatiivide pakkumise pärast ja leiad endas kindluse ja rahu, et söögiks on see, mis söögiks on, siis loksub kõik lõpuks paika. Usalda oma last ja iseennast ning anna talle võimalus see valik teha. Muidugi võid sa neil perioodidel, kui söömine ekstra ebahuvitav on, seda tema jaoks lihtsamaks muuta – valmistada iga toidukorra juurde midagi, mis talle kindlasti väga maitseb, kuid kombineerida seda millegagi, mis ei ole võib-olla tuttav, ent mida ta siiski proovida saab. Siis sööb ta (loodetavasti lisaks muule taldrikule olevale) seda tuttavat ja lemmikut asja isuga, kuid ikkagi ülejäänud perega koos, selleks ette nähtud söögiajal. Ka võid purustada keerulisema tekstuuriga asju kahvliga suupärasemaks või valida niisugused, mis tal suus ringi ei käi ja sealt välja ei pudene, aga ära välista terveid toidugruppe üksnes seetõttu, et laps eile samast asjast mõneks ajaks keeldus. Proovi uuesti ja ära tee sellest numbrit, et ta viimati ei söönud. Mis sinusse puutub, on sul diagnoositud väga raskekujuline söögikorraamneesia – sul pole õrna aimugi, et ta sellesama porgandi peale varem nina kirtsutanud on! Muudkui pakud uuesti ja uuesti ja teed näo, et kõik on seda porgandit alati palavalt armastanud ja paistad seejuures nii veenev, et hakka või uskuma! Ja nad enamasti hakkavad…

Selline stressivaba toidukultuur on minu meelest edasiviiv jõud. Ja nagu ma alguses ütlesin: ma siiralt usun, et kui laps kasvab peres, kus hea ja täisväärtuslik toit on au sees, ei saa temast lõppkokkuvõttes toitainedefitsiidis kuhtuvat makaronisööjat. Võtke vabalt ja jagage lastega oma armastust hea toidu vastu ning jagage nendega kõike, mis teile endile hirmsasti maitseb*. Ja jagage seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti – lõpuks saab sellest nende elu iseenesestmõistetav osa ja elustiil, mille eest nad teile ise kunagi lapsevanemaks saades ja oma lapsepõlvele tagasi mõeldes südamest tänulikud on. 🙂

* Minu puhul paljude-paljude teiste asjade seas ka – can’t help it -. mäkiburger. Seda ei ole ma lastega kunagi jaganud ega jaga ka tulevikus. 😀

Tegin eile Saaremaalt koju jõudes uue nädala toidutellimust, rullisin totaalses inspiratsioonipuuduses soodustoodete kategooriat (kust ma tavaliselt alati ideepuuduses alustan – soodushinnad dikteerivad uue nädala menüü, olen sellest pikemalt kirjutanud SIIN), aga et sealt üldse mitte midagi isuäratavat ega huvitekitavat ei paistnud, olin nädala toidukorvi koostamise osas totaalses kimbatuses. Porisesin, rullisin, mõtlesin valjult ning eneselegi märkamatult torisesin: “mul on lihast kopp nii ees!”

Ja minu suureks üllatuseks lausus H, kes minu porisemist pealt kuulas: “aga teeme siis lihavaba nädala!”

Väga vabastav ja inspireeriv idee – mul hakkas kohe mõte jooksma. Nagu ma möödunud aasta jooksul õppisin, mõjuvad igasugused ajutised piirangud loomingulisusele ja harjumuste kujunemisele väga hästi. Mu lemmiktoidud on justnimelt köögiviljatoidud ja ma väga hea meelega murraksin vahepeal rutiinsete argitoitude oravarattast välja ja toimetaksin mingi kindla väljakutse piires. Tegelikult moodustavad köögiviljad niikuinii lõviosa meie toidulauast – me lihtsalt armastame neid kirglikult. Nüüd saangi terve toidunädala neile pühendada ja võib-olla ka mõnd uut retsepti katsetada või suisa leiutada. Olen elevil! Millised on teie lemmikud köögiviljaroad?

Praegu on mul igatahes ahjus röstimas lillkapsas, porru ja suvikõrvits tüümianiga – mõtlen, et keevitan neist kokku ühe mõnusa püreesupi. Ma ei mäletagi täpselt, mis mul kõik sinna ostukorvi sai, aga nädala planeerimise hetkel olin ikka elevil küll. Et ma Coopi tänaseks ei saanud, pidi H täna poes käima, sest kapis on küll seda, teist ja kolmandat (peaasjalikult juustu), kuid koostisosadega, millest täisväärtuslikku einet valmistada, on kööga. Muide – olen kuulnud, et Coopi teenus on viimasel ajal alla käinud. Et tarneaegadega on pidev jama, kauba kvaliteet on kehv ja, mis peamine, kõik on koguaeg otsas? Mina pole seda kogenud, aga võiksite kommenteerida, kuidas teie suhe eCoopiga täna sujub. Ja toidu tellimisest veel: naabrimees rääkis eile öö hakul, et nad olid just magama sättimas, kui naabrinaine nägi mu #Kogumispäeviku videot ja läks sellest inspireerituna tagasi alla korrusele järgmise päeva sööki ette valmistama. Nii äge mu meelest! Ja et mina olin parasjagu sellenädalast eCoopi tellimust koostamas, mis mul juba 98€ peal oli, võtsin naabrinna usinusest kannustatuna ette, eemaldasin korvist asju ja sain arve 18€ võrra vähemaks. Sest kui ma olen täpselt aasta tagasi 50€ eest nädalas hakkama saanud, ei ole mingit põhjust, miks ma ei peaks püüdma ka praegu veidi soodsamalt läbi ajada. Hullult hästi töötab säästmise kontekstis see küünarnukitunne – kui tema teeb, tahan mina ka tublim olla. Tänks, Helku!

Mis veel H initsiatiivi puutub, pean tunnistama, et olen selle osas pisut üllatunud. Mitte sellepärast, et ta taimetoite ei sööks ja naudiks – naudib küll ja vägagi. Ma tean ka, et tema jaoks on auasi mitte olla tüüpiline #etmeeskasööks tüüpi mees (ma vahel jauran sel teemal Instagramis, kuidas retseptilehekülgedel ja nende kommentaariumites on sageli märked, mismoodi tuleks retsepte modifitseerida, et “mees ka sööks” – see ajab mind lihtsalt marru) . Olla mees, kes sööb rõõmuga seda, mis talle valmistatakse, kes saab aru, mis on täisväärtuslik toit ning teab, et ühtlaselt hall ja liimjas soust ja kartul ei ole ainus söödav söök maailmas. Kes ei ole pähe võtnud, et salatid ning köögiviljaroad on väikeste naisukeste linnu- või jänesetoit ja et mehed vitamiine ja kiudaineid ei vaja, sest vitamiinid ja kiudained ja värvilised köögiviljad ei ole õige mehe õige toit. Aga ega ta neist stampidest ja suguvendade selleteemalisest jauramisest täiesti puutumata ka pole, nii et mina igatahes rõõmustan seesuguse initsiatiivi üle väga.

Mis #etmeeskasööks temaatikat puudutab, on need väljaütlemised sageli nii naeruväärsed, et tekib vastupandamatu tunne nende üle avalikult irvitada, aga sisimas teeb see mind tegelikult ikkagi siiralt kurvaks ja murelikuks. Ma olen siin oma toidunädalaid postitades saanud nii palju kommentaare murelikelt ja kurnatud naistelt, kes kirjutavad, et nende mees ei söö, pirtsutab, keeldub ja annab sellega eeskuju ka lastele, kes niisamuti käituvad. Ja et nad peavadki tegema iga päev mitu toidukorda, kui ise halli toitainevaest ollust süüa ei taha. Ja ma nii väga usun, et igal inimesel on õigus heale täisväärtuslikule toidule. Võimalusele kõike proovida ilma, et keegi tema elus (tema elukaaslane või lapsevanem) dikteeriks, mida ta saab või ei saa süüa, sest dikteerijal endal on kompleksid või tobedad kinnisideed.

Sellepärast ma sel teemal vahel irisengi, ehkki ma irisemisese asemel pigem retsepte, nippe ja ideid jagada püüan, et innustada teid uusi asju proovima ja julgustada neid ka perele pakkuma ning endale kindlaks jääma, et kodu on kodu, mitte à la carte restoran ja et kes süüa ei taha, võib minna ka nälgimise teed. Samamoodi hindan kõrgelt seda, kui teie jagate minuga enda parimaid trikke ja retsepte ja kiidate mulle oma pere igapäevatoite. See on selline kahesuunaline tänav – teie annate mulle erinevatel teemadel vahel enamgi kui mina teile kunagi pakkuda saan. 🙂

Et siis… mida teie sel nädalal sööte?

Omaenda tuttavate ja sõprade seas ringi vaadates paistab mulle, et mehed ja naised on majapidamises enamjaolt võrdsed. Isa ei ole dekoratsioon, vaid lapsevanem – punub patse, vahetab mähkmeid ja jääb vajadusel ise haige lapsega koju. Ja ei oota selle eest ordenit vastu. Naisterahvas teeb tööd nii isikliku arengu kui ka pere rahakoti heaks ning mõlemad panustavad ühisesse ellu ühel või teisel moel võrdselt. Üks on lapsega kodus, üks teenib rohkem, üks võtab enda peale söögitegemise, teine peldikuküürimise. Neidsamu tuttavaid oma peas läbi käies on rollid jaotatud seinast seina – ei ole olemas stereotüüpilisi naiste- ja meestetöid, ja kui ongi, siis mitte selliselt, et neisse teist osapoolt põhimõtteliselt ei pühendata.

Muude tegurite seas on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis kindlasti oma roll ka pere sotsioökonoomsel staatusel, kuid seda enam paneb mind hämmastama, kui ma mõne suurema ja kallima ostu sooritamise eel kõige pesuehtsama sootrollimisega kokku puutun.

Näiteks käisime mõni aeg tagasi esindusest autot ostmas. Kasutatud autot, muidugi – põhimõtteline ja ka rahakotisõbralikum valik – kuid siiski autot. Suur ost. H käis enne mind korra masinale pilku peale heitmas, kuid teatas müügimehele, et autot kindlasti enne ostma ei asu, kui minuga koos masina üle vaadanud on – ühine pere, ühised sõidud, ühine otsus. Normaalne ju?

Leppisime aja kokku ning läksime autot üheskoos vaatama. Masina poole kõndides ja autoust avama asudes konkreetselt trügis müügimees minust mööda ning pressis end minu asemel kõrvalistuja uksest sisse. “Ma istuksin proovisõidu ajaks ise meelsasti ees,” vihjasin müügimehele, et potentsiaalse ostjana oleks kuidagi loogilisem, et mina ees istun ja sõidumugavust kõrvalistuja positsioonilt hindan. “Ei, mina istun ees,” nähvas alfaisasest müügimees mulle tõsiselt ebameeldival ja üleoleval toonil. H püüdis küll rõhutada, et tema võiks taga istuda, kuid isane jäi oma mehesõnale liigsete seletusteta kindlaks – tema istuvat igaljuhul ees. Olime mõlemad suhteliselt kohkunud ja mina proovisõidu lõpuks end tagaistmel istudes vihast siniseks kruttinud. Kui selle auto hinna, seisukorra ja meile sobivuse suhe poleks nii pagana hästi paigas olnud, oleksin ainuüksi selle käitumise tõttu ostust loobunud. Tema hoiak ja toon meenutasid mulle kangesti seda mõne aasta tagust seika, kui mingisugune Usbekist (wild guess) taksojuht mul näo täis sõimas, et ma tööl käin, mitte kodus oma vaeste laste ja mehe eest hoolitsemas ei ole. Mõnitas mind ja teisi minu rahvuskaaslastest seltsimehi naisi öeldes, et eesti naised on lollid (erinevalt tarkadest vene naistest, kes mehi ära kasutada oskavad), et mu kehvavõitu mees ei suuda piisavalt teenida, et mind ülal pidada ja kõigele krooniks teatas, et kui ta mu issi oleks, annaks ta mulle vitsa.

Jätkan kohe, esmalt ropsin endale pisut suhu…

Ja ma ütlen ausalt, sellised alfaisased ei pane mind pooltki nii suures hämmingus pead kratsima, nagu teevad seda minu oma suguõed, kes neidsamu debiilseid soorolle kinnistavad. Nagu te teate, olen ma praegu peadpidi kinnisvaraportaalides ja H saadab mulle aeg-ajalt potentsiaalsete majade linke. Leidis täna ühe hästi toreda tare, mis meie kriteeriumitele vastab, ja millegi muu üle polekski kuulutuse juures nagu eriti nuriseda, aga…

“Olemas on majapidamisruum perenaisele ning garderoob.”

Hea, et ei kirjutanud, et stiilses ja avaras köögis on naisel rusika ja pliidi vahel toimetades lahedalt ruumi! Ma saan aru, et tegelikkuses on tõenäoliselt palju mehi, kes kodu detailidest naistega võrdsel määral ei hooli, pesevad pesu kusiganes ja et niisugune organiseeritus ja huvi kodukujunduse vastu on naistele võib-olla loomuomasem (just sitting here and guessing, ma arvan, et majapidamisruumiston H, kes minuga pesupesemise taaka võrdselt jagab, ka võrdselt vaimustunud), aga niisugune müügiargument tundub mulle 2019. aasta hakul sellele vaatamata õudselt loll ja iganenud ja… kohmakas?

Võimalik, et ma eksin, ja enamus selle (üsna kalli hinnaga) kinnisvara potentsiaalsetest ostjatest on justnimelt traditsioonilistele soorollidele tuginevate müügiargumentide sihtgrupp. Perenaised kukuvad paremale ja vasakule, mehega küll panka kaasa ei lähe – pole asja – aga sikutavad püksisäärest ja ütlevad, et kallis – neidsamu sinu pükse oleks mul seal majapidamisruumis nii hea triikida! Võib-olla, eks. Aga ma mõtlen, et misiganes ameti esindajana on ju pigem väärikas aja ning ühiskondlike muudatustega kaasas käia. Ja et 2019. aastal kinnisvaras karjääri tegeva naisena oleks arukas mitte niisuguseid ämbreid kolistada.

Kas teie olete seesuguse sootrollimisega kokku puutunud? Kuidas sellistele asjadele tavaliselt reageerite? Või teen mina sääsest elevandi?