Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Rusika ja pliidi vahel lahedalt ruumi!

January 4, 2019~ sildita

Meenutusi sellest ilusast 2017. aasta märtsikuu päevast, kui H oma väikese naisukese koduostu tehingule lahkesti kaasa võttis. :’)

Omaenda tuttavate ja sõprade seas ringi vaadates paistab mulle, et mehed ja naised on majapidamises enamjaolt võrdsed. Isa ei ole dekoratsioon, vaid lapsevanem – punub patse, vahetab mähkmeid ja jääb vajadusel ise haige lapsega koju. Ja ei oota selle eest ordenit vastu. Naisterahvas teeb tööd nii isikliku arengu kui ka pere rahakoti heaks ning mõlemad panustavad ühisesse ellu ühel või teisel moel võrdselt. Üks on lapsega kodus, üks teenib rohkem, üks võtab enda peale söögitegemise, teine peldikuküürimise. Neidsamu tuttavaid oma peas läbi käies on rollid jaotatud seinast seina – ei ole olemas stereotüüpilisi naiste- ja meestetöid, ja kui ongi, siis mitte selliselt, et neisse teist osapoolt põhimõtteliselt ei pühendata.

Muude tegurite seas on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis kindlasti oma roll ka pere sotsioökonoomsel staatusel, kuid seda enam paneb mind hämmastama, kui ma mõne suurema ja kallima ostu sooritamise eel kõige pesuehtsama sootrollimisega kokku puutun.

Näiteks käisime mõni aeg tagasi esindusest autot ostmas. Kasutatud autot, muidugi – põhimõtteline ja ka rahakotisõbralikum valik – kuid siiski autot. Suur ost. H käis enne mind korra masinale pilku peale heitmas, kuid teatas müügimehele, et autot kindlasti enne ostma ei asu, kui minuga koos masina üle vaadanud on – ühine pere, ühised sõidud, ühine otsus. Normaalne ju?

Leppisime aja kokku ning läksime autot üheskoos vaatama. Masina poole kõndides ja autoust avama asudes konkreetselt trügis müügimees minust mööda ning pressis end minu asemel kõrvalistuja uksest sisse. “Ma istuksin proovisõidu ajaks ise meelsasti ees,” vihjasin müügimehele, et potentsiaalse ostjana oleks kuidagi loogilisem, et mina ees istun ja sõidumugavust kõrvalistuja positsioonilt hindan. “Ei, mina istun ees,” nähvas alfaisasest müügimees mulle tõsiselt ebameeldival ja üleoleval toonil. H püüdis küll rõhutada, et tema võiks taga istuda, kuid isane jäi oma mehesõnale liigsete seletusteta kindlaks – tema istuvat igaljuhul ees. Olime mõlemad suhteliselt kohkunud ja mina proovisõidu lõpuks end tagaistmel istudes vihast siniseks kruttinud. Kui selle auto hinna, seisukorra ja meile sobivuse suhe poleks nii pagana hästi paigas olnud, oleksin ainuüksi selle käitumise tõttu ostust loobunud. Tema hoiak ja toon meenutasid mulle kangesti seda mõne aasta tagust seika, kui mingisugune Usbekist (wild guess) taksojuht mul näo täis sõimas, et ma tööl käin, mitte kodus oma vaeste laste ja mehe eest hoolitsemas ei ole. Mõnitas mind ja teisi minu rahvuskaaslastest seltsimehi naisi öeldes, et eesti naised on lollid (erinevalt tarkadest vene naistest, kes mehi ära kasutada oskavad), et mu kehvavõitu mees ei suuda piisavalt teenida, et mind ülal pidada ja kõigele krooniks teatas, et kui ta mu issi oleks, annaks ta mulle vitsa.

Jätkan kohe, esmalt ropsin endale pisut suhu…

Ja ma ütlen ausalt, sellised alfaisased ei pane mind pooltki nii suures hämmingus pead kratsima, nagu teevad seda minu oma suguõed, kes neidsamu debiilseid soorolle kinnistavad. Nagu te teate, olen ma praegu peadpidi kinnisvaraportaalides ja H saadab mulle aeg-ajalt potentsiaalsete majade linke. Leidis täna ühe hästi toreda tare, mis meie kriteeriumitele vastab, ja millegi muu üle polekski kuulutuse juures nagu eriti nuriseda, aga…

“Olemas on majapidamisruum perenaisele ning garderoob.”

Hea, et ei kirjutanud, et stiilses ja avaras köögis on naisel rusika ja pliidi vahel toimetades lahedalt ruumi! Ma saan aru, et tegelikkuses on tõenäoliselt palju mehi, kes kodu detailidest naistega võrdsel määral ei hooli, pesevad pesu kusiganes ja et niisugune organiseeritus ja huvi kodukujunduse vastu on naistele võib-olla loomuomasem (just sitting here and guessing, ma arvan, et majapidamisruumiston H, kes minuga pesupesemise taaka võrdselt jagab, ka võrdselt vaimustunud), aga niisugune müügiargument tundub mulle 2019. aasta hakul sellele vaatamata õudselt loll ja iganenud ja… kohmakas?

Võimalik, et ma eksin, ja enamus selle (üsna kalli hinnaga) kinnisvara potentsiaalsetest ostjatest on justnimelt traditsioonilistele soorollidele tuginevate müügiargumentide sihtgrupp. Perenaised kukuvad paremale ja vasakule, mehega küll panka kaasa ei lähe – pole asja – aga sikutavad püksisäärest ja ütlevad, et kallis – neidsamu sinu pükse oleks mul seal majapidamisruumis nii hea triikida! Võib-olla, eks. Aga ma mõtlen, et misiganes ameti esindajana on ju pigem väärikas aja ning ühiskondlike muudatustega kaasas käia. Ja et 2019. aastal kinnisvaras karjääri tegeva naisena oleks arukas mitte niisuguseid ämbreid kolistada.

Kas teie olete seesuguse sootrollimisega kokku puutunud? Kuidas sellistele asjadele tavaliselt reageerite? Või teen mina sääsest elevandi?

39 Comments

Mitte minna elevile…

January 3, 2019~ sildita

Ma läksin selles postituses mainitud maja vaatama ÜLIMA skepsisega. Veel eelmisel õhtul olin oma südames vastu võtnud otsuse, et see ei ole ikkagi meie jaoks õige. Siis hommikul ärgates jällegi tundnud, et see võiks siiski olla loogiline järgmine samm.

H leppis kohtumise maakleriga kokku kella poole kümneks hommikul. Otsustasime lapsed kaasa võtta, sest nende arvamus ja sisetunne on vähemalt sama olulised kui meie hinnang potentsiaalsele uuele kodule. Nad olid vaevu nõus tulema, sest mõte vana kodu hülgamisest oli nende jaoks vastuvõetamatu. “Aga meie kodu hakkab meid igatsema kui me ära kolime,” nuuksus Virsik ja Kroonprintsess keeldus kategooriliselt seda mõtet pikemalt kaasa mõtlemast. Läbi häda saime nad siiski nõusse ning läksime kinnisvara üle vaatama.

Kaardilt vaadates tundus kant kõige pesuehtsam Karuaanuse puiestee olevat, aga tegelikkuses jõudsime kohale oodatust rutem ja koht oli pigem tuttav ja oma, kui mitte. Ühistranspordini, samas, on minu meelest ikkagi hirmutavalt pikk maa – niisama igapäevaselt pool tunnikest bussile kõmpida ilmselt ei kannataks. Me, suuremad, sõidame ju Stigodega, nii et meil on suva, ja häda pärast saaks ka väiksematel Stigoga bussikas järel käia, aga jah… asukoht teeb pigem ikkagi muret. Teisalt jällegi ei kujuta ma ette, kus see koht on, kuhu see tulevane eramaja muidu rajada tuleks – linnale lähemal on kõik põhimõtteliselt tuugalt täis ehitatud ja ma ei näe meid lähiajal nii rikkaks saamas, et kuskile Nõmmele vms sips tsiviliseeritumasse kohta niisugust maja osta kannataks.

Missugust maja? No täiuslikku, noh. Sisse astudes valdas mind täiesti hull déjà-vu – tunne oli 1:1 sama nagu tookord esimest korda meie praegusesse koju sisse astudes. Ilm lumine ja päikesepaisteline, seinatäis aknaid, avarus ja helgus, kodutunne… Minu sisetunne, et tegemist on meie kodu suure vennaga, pidas täielikult paika. Lapsed, kes eile kolimise pärast nutsid, pakkusid täna, et võivad kogu oma rahakassade sisu meile anda, kui me neil ainult sinna kolida lubame. Toad on suured, vannitoad ka, mina saaksin eraldi töötoa ja… äge, noh. Täpselt minu masti kodu – kõik selle juures on lihtsalt nii õige!

Ilmselt see meie omaks ei saa (huvilisi on palju), aga lahe oli seda mõtet mõtiskleda. Sellepärast sellest siin ka kirjutan – misiganes ka ei saaks, on igatahes hea kunagi praegusele tagasi vaadata. Loodetavasti saame laenutaotlusega edasi minna, et vähemalt teada, kas see meie jaoks üldse optsioon on – kas selle kodu või mõne teise puhul. Elevile minna ja liiga suurelt unistada ma endal igatahes ei lase. 🙂

52 Comments

UUT KODU VAATAMA?

January 3, 2019~ sildita

Kell on öö, aga kuna ma kogemata õhtul liiga vara magama jäin, olen nüüd 100% ärkvel ja igasugu mõtteid tiirleb peas. Mis muud nende üleliigsete mõtetega ikka peale hakata kui neid blogis tuulutada, onju? Nagu mu päris oma Mõttesõel, tõesõna – saab mingusugused asjad maha laadida, läbi kirjutada ja nende juurde hiljem tagasi tulla kui vaja. Ja teilt nõu küsida.

Me armastame oma kodu nii-nii väga. Tõesõna – see on täiuslik kodu. Täiuslik asukoht – ühest küljest kõiksugu lasteaiad ja kauplused ja linnaliini- ning rongipeatused lühikese jalutuskäigu kaugusel, teisalt krundi ääres metsamassiiv ja väike jõeke. Linnulaul ja partide prääksumine ja vaikus ja üldse. Kodu. Nii hea kodu. Mitte kunagi ei kavatse ma enam elada kodus, kus ei ole niisuguseid suuri aknaid ja kõrgeid lagesid – õhku, valgust, helgust, vabadust. Ma isegi ei teadnud enne siia kolimist, et üks kodu nii hea olla saab! Madalad küttekulud, sest võrratu maaküttekatel. Maailma kõige toredamad naabrid ja suurepärane koduvald. Ma lähen sellele kõigele mõeldes täitsa härdaks…


Meie täiuslik koduke, kus me kõik nii-nii õnnelikud oleme. Lapsed hakkasid nutma kui ma neile ettevaatlikult mainisin, et me issiga ühte maja vaadanud oleme…

Aga. Muidugi on siin – nagu peaaegu täiuslike asjade juures ikka kipub olema – üks neetud aga.

Meil ei ole siin tulevikule mõeldes tegelikult ikkagi piisavalt ruumi. See ei ole mingisugune aktiivne rahulolematus või pakiline vajadus kolida või mujale sügelemine – üldse mitte. Aga kui edasi mõelda ja planeerida, tundub ikkagi, et igal lapsel võiks olla oma tuba. Mitte täna ega homme, vaid koolieas. Kui vajadus isikliku ruumi ja privaatsuse järele juba põletavam on, ent kodus piisavalt ruumi pole, et oma vendadest-õdedest vahel pisut rahu saada.

Ja no siis ma mõtlengi, et… ühest küljest: ma ei kasvata siin mingeid väikesi individualiste, kes peavad-peavad-peavad saama oma toa, oma ruumi, viieaastaselt oma mobiiltelefoni ja seitsmeteistaastaselt oma auto ja kõik muu seal vahepeal. Ei ole vaja. Teisalt: ise ma olen need inimesed siia ilma sünnitanud, ise pean ma veenduma, et ma annan igale neist võimaluse ja ruumi olla indiviid. Võimaluse vastutada oma isikliku tsooni eest, tunda end seal turvaliselt, saada rahu ja vaikust ja privaatsust, kui niisugune peaks olema nende soov. Kõige hullem selle kõige juures on muidugi see, et mul pole halli aimugi, mismoodi teismeliste vanemdamine käib, esiteks, aga sellest veel vähem tean ma, missugused inimesed näiteks Virsikust ja Väikevennast tulevikus saavad. Ma tean, et Kroonprintsess vajab oma tuba ASAP – ta läheb sügisel kooli ja on juba praegu tüdinud oma väikse õe (kes on totaalselt allumatu) järelt koristamast. Aga need väiksemad – mis nende jaoks oluline olema saab?

Igasugu mõtted, mis mitte kuhugi välja ei vii.

Kas ja kuhu edasi? Kui kauaks me siia jääme, kas kolimine suuremasse koju, eramusse, on üleüldse meie tulevik? Ja kui, siis millal see tulevik kätte jõuab? Ma tegelikult ei olnud neid mõtteid veel üldse mõlgutanud, kuni selgus, et H on. Ja vähe sellest, et ta neid mõtteid mõelnud on, on ta ka kinnisvaraportaale seiranud. Eile näitas ta mulle ühte kodu, mis on põhimõtteliselt meie praeguse kodu suur vend. Versioon 2.0. Suuuuured maast laeni aknad, avarad ruumid, palju valgust, maaküttekatel… kõik need asjad, mida me oma kodu juures nii väga armastame. Aga lisaks ka 80+ lisaruutmeetrit, piisavalt tube, et iga laps oma toa ja mina kabineti saada võiksin. Kabineti, millest saaks veel ühe toa juurde, kui me peaksime otsustama, et seda vaja on. Garderoobid, pööning (millest ka saaks veel ühe hiigelsuure toa, näiteks külalistetoa, juurde ehitada kui selleks peaks tekkima vajadust), katusealune autode jaoks ja kuurike. Poole suurem aed. Keskkonda ja loodusresursse säästev planeering.

Kurat küll, noh. See kõik on nii hea ja õige mu jaoks.

Aga ma ei taha kolida. Kindlasti ei taha ma kolida kohta, mis asukoha poolest praegusele räigelt alla jääb. Sealne krunt ei piirne kohe kindlasti mitte metsaga – elutoaaknasse ei vaata mitte nugised ja nirgid, vaid tänaval mööduvad inimesed. See asub linnaliinibussipeatustest kahe ja poole kilomeetri kaugusel ja on üleüldse rohkem pärap*rses kui mulle meeldiks oma elu ette kujutada.

Aga see on nii äge.

Aga see on karutagumikus.

Aga me mahuks sinna nii hästi ära.

Aga igakuised kulutused kasvaksid (ja me tahame säästa ja investeerida, mitte veel rohkem laenu maksta) ja pank ei pruugi meile üldse laenu juurde anda.

Aga seal on nii palju ruumi ja me võiksime, kui me tahaksime, tulevikus veel lapsi saada.

Aga… aga… aga…

Ühesõnaga: ei, me ei hakka kolima. Ei, me ei hakka maja ostma. Ei, siit kodust lahkumine ei ole tänasel päeval mõeldav.

Aga me lähme seda maja homme vaatama…

44 Comments

Kuidas ma suurest pesurestihäbist vabanesin

January 2, 2019~ sildita

(Postitus sündis koostöös Electroluxiga)

Veebruari #Kogumispäeviku kodukulu-kuu raames kirjutasin blogis oma pillavatest harjumustest, millelt kokku hoida saaksin, ning teiste seas mainisin ära ka pesupesemise. Kirjutasin nii:

“Meil tekib väga palju musta pesu. No ja meil on siin tegelikult paras kamp räpardeid koos. Aga me ei leia alati aega, et seda pesu õigel ajal kuivama riputada. Nii jääb masinatäis pestud pesu mõnikord masinasse seisma. Enamasti õhtust hommikuni – siis on see veel okei. Aga vahel ka päevaks… on juhtunud, et kaheks… ja mis selle niiskuse järgi lehkava pesuga siis teha tuleb? Läbi pesta, muidugi. Ja kui ma nüüd raske südamega lõpuni aus olen, on juhtunud, et sama masinatäis käib pesust läbi mitu-mitu korda…

Meil on kuivatit vaja. Ja reality checki ka.”

Ma ütlen ausalt: seda on veidi piinlik tunnistada, sest sellest, et inimene on kolme lapse ema ja selle kõrvalt kolme töötaja tööandja, üldiselt ei piisa – olen blogis mitmeid kordi niisuguste ülestunnistuste peale hurjutuda saanud, et ma piisavalt tubli koduperenaine pole. Ükskord sain ühelt kommenteerijalt isegi selle eest verbaalse nüpeluse, et meil külaliste käies pesurest koos sellel kuivava pesuga nähtaval kohal oli. Milline tohutu häbi! Tõeline perenaine niisugusel asjal sündida ei laseks! Hehe…

Ehkki ma sellepärast ju tegelikult häbi ei tunne, on pesupesemine siiski, tunnistan ausalt, minu jaoks ebameeldiv tegevus. Ja tegelikult isegi mitte tegevuse enda pärast, vaid just seetõttu, kui suureks on pere kasvuga seoses paisunud pestava pesu kogused. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks pesu sorteerida, masinasse panna, pesugeeli doseerida ja pärast puhtaid riideid kappi panna, aga see protsess on koos pesu kuivama riputamisega okseleajavalt ebaefektiivne. Hommikul hakkad pihta ja parimal juhul öösel lõpetad. Vähemalt selles kodus siin. Vanas korteris, kus niisugust ülikorralikku ventilatsiooni ja põrandakütet polnud, võis pesu restil seista päevi. PÄEVI! Esiteks on niiskus minu jaoks väljakannatamatu – mu nina on niiskuselõhnale ülitundlik ja ma ei karda midagi rohkem kui hallitust, mis niiskuse kogunedes tekkida võib. Lisaks olen ma kärsitu inimene ja tahan palju tehtud saada ning ma lihtsalt ei VÕI kannatada kui rutiinne pean-seda-tegema-muidu-mattun-pesukuhjade-alla-argitegevus võtab aega mitte üksikuid tunde, vaid suisa ööpäevi. Seda enam, et päevade möödudes on uued musta pesu kuhjad laeni kõrgunud… ja seda enam, et pesurest keset tuba on lihtsalt kohutavalt kole, kohmakas ja tekitab pideva tunde, et asjad on laokil ja tuba kola täis.

Kuivativajadus on meil tegelikult aktuaalne olnud juba pikalt ning see teema on blogiski läbiv olnud juba aastaid. Kaks aastat tagasi, enne uude koju kolimist, kirjutasin vajaminevate asjade nimekirja koostades niimoodi:

“Kuivatiga pesumasinat. Siin vajan tõesti teie nõuandeid ja soovitusi, sest ma ei tea neist masinatest muud, kui et endale üht sellist tõesti väga tahan. Ehkki väikeses kolmetoalises oleks sellest ehk enamgi tolku olnud, tunnen siiski, et terve pesakonna riiete ja voodipesu pesemine tähendab seda, et pidevalt kõrgub keset tuba pesurest sellel kuivavate riietega. Ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi! Ma tahan, et mul oleks võimalik riideid vajadusel kuivatisse visata ja sealt kuivana välja võtta – eriti, et me köögirätikuid, vannilinu ja voodipesu niikuinii triigime. Missugune peab üks hea kuivatiga masin olema? Missugune ta olla ei tohiks? Millise tootja masinad on usaldusväärsed ja töökindlad? Milline mudel maailma kõige etem? Aidake!”

Pesumasina soetasime tookord siiski kuivatita, sest üle saja kommentaari hulgas selle postituse all oli enim neid, mis kinnitasid: kuivatiga pesumasin ei ole parim valik. Põhjuseid oli mitmeid, kuid minu jaoks said määravaks kaks. Esiteks see, et kuivatiga pesumasin ei suuda kuivatada sama palju kui pesta. Nii tuleb kas trummel pestes pooltühjaks jätta (ebaefektiivne) või osa pesu enne kuivatama asumist välja võtta (ebaefektiivne ja veits debiilne). Teiseks ei saa masin (ilmselgelt) üheaegselt pesta ja kuivatada, mis eraldi pesumasina ja kuivati puhul tohutult aega kokku hoiab. Ilmselt sobib kuivatiga pesumasin hästi väikesele leibkonnale, kus pesukogused ongi väiksed. Meile aga mitte. Sealsamas kirjutas keegi, kuidas peseb tänu kuivatile viieliikmelise pere pesuhunnikud ühe päevaga ära nii, et õhtuks on viis masinatäit pesu kuivana kapis. Pesu pesemine ja selle kuivatamine saab tehtud. Kohe!

Mäletan hästi, kui uskumatuna see tookord mulle kõlas… kas tõesti on võimalik seda pesupesemise taaka niivõrd palju lihtsamaks muuta? Nüüd tean ka mina, et on.

Et me oleme uute asjade soetamise suhtes üsna pika vinnaga (milline siis ikkagi on see kõige parem masin?) ja et säästu-aasta raames tundus ka igasugune rahakulutamine hästi ebaatraktiivne, ei olnud me siiani kuivatiostu sooritanud. Aga viimasel ajal oli kuivati liikunud kõigist teistest asjadest Väga Pakiliste Asjade nimekirjas ettepoole – me ei tulnud pesundusega muu elu kõrvalt (meie enda standardite järgi) piisavalt hästi toime. Ja siis kirjutas Electrolux ja küsis, et kuule… kas sa tahaksid testida seda uut PerfectCare sarja pesukuivatit EW8H259ST? Ja mina põhimõtteliselt küsisin vastu, et… kas paavst on katoliiklane?

See tuli nii õigel ajal niiii õigesse kohta!

Oleme seda masinat nüüd kaks kuud igapäevaselt kasutanud ja ilma liialdamata täielikus ahvivaimustuses. Nii kirjeldamatult õnnelikud ja tänulikud ja natukene nagu uuestisündinud. Just nagu robottolmuimejaga, mis iga päev meie eest koerakarvad ja päeva jooksul põrandale sattunud pudi ära koristab, teeb ka kuivati meie eest ära sellise kodutöö, mis meie elu MÄRKIMISVÄÄRSELT (pean siin ülivõrdeid ja suuri tähti kasutama, sest tunded on lihtsalt nii suured) hõlbustab. Selle asemel, et pesu kuivama riputada, selle kuivamist oodata ja resti pealt riideid kokku kraapida, saame oma eluga teha nii palju meeldivamaid asju. Rääkimata sellest, et pesu ei jää kunagi enam masinasse seisma ja seal niiskuse järgi lehkama.

Suur trummel – üheksa kilo mahub sisse! Hehe, tegelikult mahub rohkemgi, nagu näha…

Et me pesumasina valikul pidasime oluliseks maksimaalset võimalikku pesukogust, on üheks minu lemmikomaduseks PerfectCare 800 kuivati juures tema suur trummel – masin on piisavalt mahukas, et kuivatada ära 9 kg pesu, mis tähendab, et meie kaheksakilosest pesumasinast tulevad riided mahuvad kuivati trumlisse ilma igasuguse probleemita ning ei täida seda seejuures nii tuugalt, et pesu kortsu läheks. Pesu tuleb välja pea täiesti sirge ning – mis peamine – hästi pehmena! Pesupehmendit ei kasuta ma puhtpõhimõtteliselt, nii et minu jaoks on kuivati pehmendav omadus kuldaväärt.

Midagi ei saa inimene siin majas omal käel valmis teha. Abilised… abilised igalpool!

A++ energiamärgisega masin on üllatavalt vaikne – niisuguselt suurelt trumliga masinalt oleks (mina vähemalt) oodanud hoopis kõrgemat mürataset, kuid kui vannitoauks kinni on, ei ole teda üldse kuulda. Paigutatud on ta meil pesumasina peale – nii ei võta ta eraldi põrandaruumi ja mahub meie (mitte just liiga suurde) vannituppa ideaalselt ära. Tegelikult on masina teise otsa paigaldamiseks spetsiaalsed kinnitused, mida meil hetkel pole, aga jaanuaris tulevad (ehkki ta niiviisi ka stabiilselt paigal püsib, tahan siiski olla veendunud, et kõik on korrektselt paigas).

Paikasaamisest veel: masin ei nõua paigaldamiseks muud, kui lihtsalt ühendamist vooluvõrku, mistõttu saab teda paigaldada ka kohta, kus ühendus torustikuga puudub. Kuivatil on (lisaks torustikuga ühendamise võimalusele) kuivatusvee kogumiseks tühjendatav paak, nii et kui äravoolu külge ühendada ei saa, ei ole see mingisugune probleem. Vanas kodus oleks mul näiteks ainus vaba koht selle jaoks olnud esikus. Kui ma oleks toona teadnud seda, mida ma oma kuivati kohta täna tean, oleksin vabalt sinna kuivati ostnud. Nii jube oli see pesukuivatamismajandus meie tillukeses niiskevõitu korteris!

PerfectCare 800 trummelkuivati juurde kuuluv DelicateCare-süsteem võimaldab mul lisaks teha midagi, mida ma pesurestiga teha ei saanud – villaseid asju kuivatada! Ma ei ole kunagi ühtegi villast või kašmiirist kampsunit-hõlsti kuivama riputanud – märg lõng venib restil rippudes ja asi kaotab oma algse kuju ning hakkab seljas halvasti istuma. Eriti just kallite ja kvaliteetsete puhtast villast asjade puhul. Riputamise asemel olen alati püüdnud need riideesemed kuivama laotada. Aga olgem ausad – kuhu neid ühes harilikus kodus ikka nii väga LAOTADA on, et õhk normaalselt läbi käiks ja asi kiiresti kuivaks? Saunalavale saab paar asja panna, aga ega nad seal hästi ära kuivada ei taha. Minu uue kuivati peen DelicateCare valib vastavalt riiete tüübile sobivaima temperatuuri ning trumli liikumise viisi. Ja ma kartsin küll oma lemmikkampsuneid kuivatisse panna, ausõna kartsin! Olen oma elus piisavalt pesus ära rikutud kudumeid leinanud ja tean, kui valus see olla võib, kui su lemmik kašmiirsviiter lapsele parajaks pestakse. Aga kui tootja garanteerib, siis tootja garanteerib – pistsin oma parimad kampsikud trumlisse ja lootsin parimat!

Tõepoolest – kui kuivatustsükkel algab, tõmbab masin kõigepealt trumli käima, mõtleb korra ja võtab siis sisse niisuguse rütmi, mis riided kenasti trumli külgedele laotab ja neid seal siis vaikselt kuivatama asub. Põhimõtteliselt imiteerib sedasama laotamist, mida ma siiani saunalaval harrastanud olin – ainus vahe on see, et erinevalt minu senisest praktikast saavad riided ka päriselt kuivaks.

Tühi trummel? Teps mitte! Villapesu programmi ajal liigub masin selliselt, et väljavenimist kartvad villased, siidist või kašmiirist asjad lebavad turvaliselt trumli vastas, mitte ei lenda pilla-palla mööda trumlit ega veni-kahane-kulu. Tark masin!

See, et asjad peavad valmis saama kohe, ei ole üksnes minu iseloomust tingitud kärsitus ja kapriis – mõnikord on väga vaja midagi pesta, kuid ei saa, sest asi, mida kohe jälle vaja minema hakkab, kuivab kaua. Näiteks laste õueriided. Küll ja küll on olnud neid olukordi, kus pisemal juhtub pissiõnnetus või tullakse koju üleni porisena ja järgmiseks lasteaiapäevakas oleks hädasti vaja kombe pessu visata. Aga see ei kuiva ju hommikuks ära?!

Niisuguste asjade kuivatamiseks on masinal õueriiete programm, mis on loodud spetsiaalselt tehnilistele kangastele. Vähe sellest, et DelicateCare riiete veekindluse säilitab, lubab tootja, et kuivatusprogramm õueriiete vettpidavust suisa parandab ning et sellise pesu kuivatis kuivatamine on kangale paremgi kui õhu käes kuivamine. Mismoodi see töötab, on võimalik vaadata SIIT. Tänu sellele funktsioonile oleme porised kombed nüüd sageli õhtul masinasse visanud, et need sealt värskete ja puhastena hommikul välja võtta. HÄSTI mugav!

Veel üks väga kriitiline hetk, kus olen kuivati olemasolu eest südamest tänulik olnud, oli viimane kord, kui meil peatäid majas olid. Teadupärast tuleb niisugustel puhkudel (kui majja satuvad mistahes parasiidid, mis lastekollektiivides liiga sageli levivad) kõikvõimalikud tekstiilid kõrgel temperatuuril puhtaks pesta – nakatunud riided, mänguasjad, voodipesu ja kõikvõimalikud muud kangast esemed, mis väikeste ja suurte täikraedega kokku puutunud on. Diivanipadjad, pleedid, diivanikatted… Meie puhul tähendas see sõna otseses mõttes laeni kõrguvaid hunnikuid pesu ja ühte ahastuses ema, kes ei kujutanud ette, mismoodi see kõik argielu ja kiire tööperioodi kõrvalt tehtud saama peaks.

Järgmiseks õhtuks olid pestud ja kuivatatud kõik voodipesud, tekid, padjad, diivanikatted, pleedid, kaisukad, õueriided-mütsid-sallid ja kõik kantud ja kandmata rõivad, mille puhul täinakkuse edasi kandumist kahtlustasime. Seda kõike üksnes tänu kuivatile. Ta on meil ikka täisväärtuslik pereliige, midagi pole öelda. Ma ei tea, mida me temata teinud oleks. A-SEN-DA-MA-TU!

20 Comments

Suurem kangelane kui sina!

August 29, 2017~ sildita

Ma rääkisin ühe toreda internetisõbrannaga* eile maast ja ilmast ja jutt läks sünnitamisele ja sellele, missugune oli tema sünnituskogemus. Ta kirjeldas, kuidas lõpuks 41. rasedusnädala kolmandal päeval esilekutsumisele läks ja mismoodi tal lõpuks (pärast 4 cm avatusega 14 tundi tiksumist) veed avati, tilguti ja masinad külge pandi ja kuidas ta siis lõpuks 33,5 h hiljem lõpuks sünnitas tundega, et ta on läbikukkunud ema. Tal olid sünnitusele ja oma kehale ootused, mis reaalsuseks ei saanud ja ta koges kibedat ja valusat pettumust.

Sest mis ema sa oled kui sa isegi loomulikul teel sünnitada ei suuda?

Ja oh, see on minu meelest nii ebaõiglane ja kurb.

Me kõik teame lolle imetamisega seotud valetõdesid nagu “rinnapiimaasendaja on söödamatu solk” ja “rinnapiimalastest saavad intelligentsemad inimesed” (pffff) ja tunneme igaüks kedagi, kes end imetamisega kaasnenud raskuste tõttu kohutavalt halvasti tundnud või isegi raskesse sünnitusjärgsesse depressiooni langenud on. Me kõik teame emasid, kes söödavad last salaja pudelist või eelistavad lapse toitmise kohta valetada, sest lihtsalt ei ole enam jaksu igale juhuslikule möödujale oma eluraskusi põhjendada. Me kõik teame ka naisi erinevates kommentaariumites (võtame näiteks Emmede Klubigi, kus sel teemal alati tuliseks andmiseks läheb), kes endale rinnale taovad ja oma üleolekust nõretavaid lauseid sõnadega “mina küll…” alustavad. Ja kui eduka imetamiseni on lõpuks ka vaatamata suurimatele raskustele enamasti ikkagi põhimõtteliselt võimalik jõuda (EK ilmus just imetamislugude sari, kus osad on sellised, et hakka või päriselt ordeneid välja andma), siis… sünnitamine? Tõsiselt? Sa arvad, et sa oled suur kangelane, sest sul oli edukas sünnitus?

Isegi minule on ükskord antud võrdlev hinnang: tehti veed lahti, järelikult polnud ikkagi päris loomulik sünnitus. Nojah, olgu… aga see oli võrratult ilus ja positiivne kogemus. Kumb olulisem on?

Minul on selja taga kaks väga edukat sünnitus- ja imetamiskogemust, mille eest ma olen tõsimeeli südamest tänulik. Ma tean, et ma olin tubli ja saavutasin oma kehaga hea kontakti, aga ma ei saa öelda, et mul vedanud poleks. Esimesel korral sünnitasin varahommikust kella seitsmeni õhtul ämmaemanda toel, kes korjas kella seinalt, pani tuled sünnitustoas hämaraks ja suunas mind hellalt kuni Kroonprintsess oli valmis sündima. Mul puudusid sünnituse suhtes igasugused ootused ja, kui ma täiesti kristalselt aus olen, ka teadmised. Ma ei teadnud sünnitusmajja minnes, mis minuga juhtuma hakkab! Millised on sünnituse erinevad faasid, millised esineda võivad komplikatsioonid, millised võimalused valude leevendamiseks jne… ja ma siiralt usun, et see oli üks põhjustest, miks mu sünnitus nii ilus ja edukas oli. Sest ma poleks niikuinii saanud teha muud kui sellega kaasa minna. Ootuste ja eelarvamusteta.

Kui see sünnitus oleks aga olnud määratud 32 tundi kestma (nagu paljud esmasünnitused paraku on), ei oleks minu kogemus kohe päris kindlasti nii positiivseks kujunenud. Ma ei oleks sünnitanud rahuliku ja sada protsenti zen ürgnaisena. Ma tean seda, sest ma tean, missuguseks kujunes minu sünnituse lõpp Virsikut ilmale tuues. Tänu esimesele kogemusele olin ma tohutult positiivselt meelestatud ja sünnitasin samamoodi nagu esimesel korral – ootuste ja lootusteta, lihtsalt iseenda sisse kogunedes, keskendudes ja püüdes kogu oma energia karuhäält tehes sinna suunata, kus parajasti põrgulikult valus oli. See tuli mul suurepäraselt välja! Mul ei olnud vähimalgi määral raske, ma ei muutunud meeleheitlikuks ega kaotanud enesevalitsust… kuni minu viimasest uinakust oli möödunud üle 24 tunni, täisavatus polnud veel käes ja ma olin nii väsinud, et zenmaster asus minekule ja asemele tuli kibe, kontrollimatu valu ja sellega koos jonn. Ja kurbus. Ja suutmatus keskenduda. Sest väsinud inimene ei suuda keskenduda – liiatigi siis veel oma elu suurimale ja raskeimale tööle, sünnitamisele.

Minu õnneks oli sünnitus selleks hetkeks juba kohe-kohe läbi saamas ja Virsik oli tund pärast minu energiavarude lõppemist valmis ilmale tulema. Selleks hetkeks olin ma vastu võtnud kindla (ja väga targa, if I may say so myself) otsuse: kui täisavatus ei ole lähedal, on vaja epiduraali. Epiduraali vaja ei läinud, aga kui sünnitus oleks kauem kestnud, oleks mul olnud vaja puhata, magada, end koguda enne, kui ma saanuks selle väga raske tööga jätkata. Sest issand ise teab, et keegi teine (peale anestesioloogi, hehe) sul seda koormat kanda aidata ei saa. Aga kui ma oleksin sellise stsenaariumi korral sarnaselt oma eilsele vestluskaaslasele juba ette otsustanud, et see teeb minust vähem naise, vähem ema, kui ma epiduraali kasuks otsustan? Sest need natuke tõelisemad naised hooplevad internetis, kuidas “nemad küll” valuvaigisteid ei kasutanud ja üleüldse? Bitch, sit down, sul lihtsalt vedas. Sa ei ole kangelane.

Kokkuvõtteks: jah, emapiim on lapsele parim võimalik toit ja loomulik, rahulik, sekkumisteta sünnitus on võrratu kogemus emale ja imeline viis uuele ilmakodanikule maailma tulemiseks. Võin seda kinnitada, sest mind on mõlema kogemusega õnnistatud ja ma südamest soovin, et kõik saaksid neid kogeda. Pole midagi paremat, tõesõna. Ja ehkki sünnitusvalu on üsna võigas ja kuigi 37. rasedusnädalal sündinud päkapiku rinnale saamine ei ole alguses suurem asi lust ja lillepidu, ei tähenda see, et mina ise oleksin need olukorrad endale valida saanud. Ja kui juhtubki, et on hädasti vaja lisatoitu või kui selgub, et vahepeal on epiduraali abil vaja sõba silmale saada – abi tuleb vastu võtta kui abi on vaja. Tean naist, kes on sünnitanud nii üht- kui teistpidi, kord loomulikult ja kord kõikvõimalike sekkumistega (esilekutsumine, epiduraal jne), ning loeb ilusaks, õnnelikuks ja edukaks sünnituskogemuseks viimast. Minu number üks soovitus peagi sünnitavale iseendale ja kõigile teistele, kel sünnitus ees seisab: sa ei lähe sinna internetis hooplevatelt kangelasemadelt ordenit saama, vaid last ilmale tooma. Nii hästi, nii sinu ning lapse jaoks jaoks leebelt ja rahulikult, kui vähegi võimalik. Ja su keha niikuinii oskab seda kunsti, tasub teda ainult usaldada. Ennast usaldada. Ja arstiabi usaldada, kui selleks vajadus peaks tekkima. 🙂


* Sellesamaga, tänu kellele me endale Bugaboo soetada saime. Mis, muide, jõudis eile igati edukalt kohale ja on nüüd mu emme käes! Hurraaa! Täitsa põnev on kohe, ma pole kunagi ühtainsamatki  juppi beebikraami (riided jms pisividinad v.a.) uuena soetanud, kummatigi siis veel sellist peenikest ja uhket asja nagu see Donkey. Mõtlesin, et teeks selle avamise ja kokkupaneku kohta video. Kas see oleks huvitav?

63 Comments

Tohutud kolijad

August 28, 2017~ sildita

Olen jälle täiesti nõmedalt hilja üleval, sest lõpetasime kell üks öösel lõpuks kontori kolimise. Päeval pakkisime koos lastega, siis käisime vahepeal Kroonprintsessi lasteaiabestika sünnipäeval hirmsat moodi lõbutsemas ja head-paremat näost sisse ajamas ning õhtul pärast pidu tuli meie hea hoidjahaldjas ja pani lapsed vanni ja tuttu ning valvas neid kuni meie toimetasime. Cuz she’s great like that. <3


Väikesed abilised värvisid uusi värviraamatuid, sõid oliive ja mängisid ponidega. Kordagi vingumata, et on igav või tahaks minema. Ma olen neile niiii tänulik! 

Nüüd saavad remondimehed hommikul meie Šveitsi juustu meenutavat tagatuba remontima hakata ja mina saan kergendatult hingata. 


Panime hulga suuri postreid hoolikalt ära ja enne kui lasin H’l kasti tassima hakata, tahtsin peale kirjutada, et sellega tuleb ettevaatlik olla. Tema manitses, et tehku ma lühidalt – mina kirjutasin nii pikalt ja jaburalt kui parajasti oskasin. Meie lollid naljad. 😀


Vahepeal jõudsid plikad vanaemaga jalanõusid šoppamas käia ja seejärel tõmmati kostüümid selga (sest teemapidu!) ning sõideti armsa sõbranna viiendale sünnale. Sõbratari vanemad olid ülivahva peo korraldanud ja kõigil (k.a. meil, suurtel) oli maksimaaalselt lõbus!




Täpselt tund tagasi said kõik asjad viiiiiimaks kokku ja rendikärule laetud. Hurraaa! Jõhker kergendus…


Päeva pidulikkust rõhutades panin koju jõudes viimaks kokku haiglako… hvri. Tillukesed rõivad, täna ostetud Molimedid ja nibukreemi (mis oli ootamatult kallis – korraks kaalusin, kas ma ikka ei või lihtsalt marraskil nibusid üle elada? :P), võrkpüksid, hügieenitarbed, läätsed, Star Warsi Tangle Teezeri… Puudu on veel mõnusad sokid, hea pidžaama ja imetamisrinnahoidjad. Need soetan homme. Aga palun ikkagi aplausi hea soorituse eest sünnituseks valmistumisel!


7 Comments

Mobiilipostitus: Reede õhtu

August 25, 2017~ sildita

H tegelikult kamandas mu juba jupp aega tagasi magama, aga ta näib olevat laste kõrvale ära kustunud ega saa minuga pragada kui ma voodist ühe kärme mobiilipostituse kirjutan. Mind magama pekstes püüab ta hea seista selle eest, et ma jälle magamata peast sünnitama ei läheks (nagu Virsikuga) ja kuna tal on tuline õigus, siis ma teen kärmelt. Lihtsalt kuidagi kogunesid täna nii toredad reedeõhtused kaadrid telefoni sisse ja tahaks need kohe blogisse tallele panna. Suva, et ma juba sajandat korda blogin. 😀

Igatahes oli meil täna hullult vahva päev – Anette käis meil koos oma toredate põnnidega külas mängimas ja nii mõnus oli köögilaua taga arbuusi ja fetat ja oliive ja šokolaadimuffineid süüa ja juttu puhuda kuni lapsed end tegevuses hoidsid. Lisaks on hästi mõnus mõtteid vahetada kellegagi, kes on täpselt samas raseduse faasis ja sünnituse suhtes samamoodi meelestatud nagu mina – positiivselt ja ootusrikkalt. No tõesti oli kosutav päev. Ma arvan, et kui nad poleks tulnud, oleksin võib-olla lihtsalt enamuse päevast muretsedes ja stressates veetnud. Nii mõnus oli. Tõesti. Muah!

Millalgi pärastlõunal panin hommikul sügavkülmast sulama võetud prisked ja ilusad forellifileed õhtusöögiks marinaadi. Seesamiõli, ühe laimi mahl, ingverit, küüslauku, mett, sojakastet, tšillihelbeid ja soola. Lasin mitu tundi seista ja panin siis fooliumis ahju küpsema. Nii hea sai!


Aga kuna ma nägin ühe meie “külakeskuses” elava kohaliku koduse sushimeistri lehel teadet, et tal üks 32 tk vaagen täna üle on, ütlesin H’le, et haaraku koduteel 15€ ühes ja mingu kohale – mul vaja pakk ära tuua. Ma ise sushit ei armasta  (söön ainult kõik ingveri ja wasabi ära…), aga H on selle järgi hull, ma tahtsin kohaliku tegija teenust proovida ja tundus nagu lahe asi, millega H’d üllatada. Ja ta oli superrõõmus! Ja sushi oli ka hea ja no… 15€ eest 32 juppi on ikka bang for the buck ka, kas pole? Ahjuforell (enamus, sest palju me Kroonprintsessiga kahekesi ikka ära süüa jaksasime) jääb homseks lõunaks – ongi sellega muretu. 🙂


Rõõmus oli ka Virsik, kes on erinevalt minust ja Kroonprintsessist täiega sushiusku ja, mis peamine, sai täna LÕPUKS OMETI pulkadega söömise selgeks. Ta on seda nii kaua niiiii väga tahtnud selgeks saada ja üritanud ja noh… vaadake seda uhkust ja rahulolu:


Mina, muide, pulkadega süüa ei oska. Nagu… üldse…


Kuigi ma südames ikkagi usun, et vananaistesuvi veel TULEB (ja seda lootust ei röövi mult keegi ega miski – ka mitte järgmise paari nädala nukramast nukram ilmaprognoos…), tekitas päev otsa plekk-katusele taguv paduvihm südamesse ikkagi natukene sügistunnet. Läitsin selle hooaja esimese küünla – JOIKi “Vahuveini ja maasikad”. Päris hea ja hubane hakkas. Ega mul selle vastu ka midagi pole kui sügis peakski nüüd kõige täiega tulema. Meil on ebanormaalselt mitu naturaalsest villast pleedi, mille sisse end kerra tõmmata, meil on piparmünditeed, meil on küünlaid ja meil on seesama plekk-katus, millele trummeldav vihm vist maailma kõige ilusam heli on. Hea kodu.

Lõpetuseks tänase õhtu hitt – Kroonprintsessi taies pealkirjaga “NALJAPILT” (kas te tegite ka väiksena tagurpidi J-tähti? Ma küll tegin!). Minge pekki, noh! Ma saan aru, et ma olen ta ema ja ei saa olla erapooletu ja puha, aga ta joonistused on kuidagi nii… stiliseeritud ja ägedad ja see kartul, no kuulge, see on ju TÕSISELT äge ehmunud kartul?! Ma ei saa üle kui andekas see kartul on. Maailma kõige ägedamad tütred on meitel, see asi on kindel.

Ok ma lähen magama enne kui pahandada saan. Või sünnitama hakkan. Head ööd!

4 Comments

Aiajuttu e. kust tuleb muld ja kuhu kaob raha 

May 16, 2017~ sildita

Ma pole elu sees nii kade olnud – tänavapoolsete naabrite muru juba tärkab. 😀

Ootasime oma mullakoormaid, mis me ootasime, kohal nad nüüd igatahes on ja laiali laotatud ka. Aia kujundamisega siiski veel algust teha ei saa, sest nii palju on veel teha. Esiteks: meie aias on hulk puid, mille vahel kasvab võsa ning pinnas nende all ja ümber on ebatasane. Mulda on juurde vaja. Samuti on meil keset aeda suur maakividest hunnik, mille alt leidub üksjagu rämpsu, äärekive ja muud vahvat nodi. Kuna suured kivid iseenesest on ägedad, ei ole mul soovi kivihunnikust vabaneda, ent samas oleks ikkagi vaja see laiali lükata, prahist puhastada ning kividele aias rakendus leida. Ja tegemist ei ole kividega, mida üks mina või üks H ise kuskile nihutada jaksab. Mida teha kividega?


Samuti kasvavad meil siin keset hoovi mõned pealtnäha üsna kuivanud ja mitte-kuigi-elujõulised puud. Niisama heast peast puid maha saagima ju ei hakka, eriti, et me ei tea, kas need asendiplaanile märgitud on (edit: nägin just asendiplaani, ei ole) ja kas neist vabanemiseks raieluba taotlema peaksime. Kui peame, on niikuinii üsna kindel, et me seda ei saa – kuulu järgi ei ole meie koduvald nendega just eriti heldekäeline, to say the least. Puudest rääkides saime me ehitajalt hoovi istutamiseks veel kaks männibeebit, sest vald nõuab arendajalt kõrghaljastust. Ja Kroonprintsess pani mõni aeg tagasi potti ühe söödud pirni seest tulnud seemne, mis meie suureks üllatuseks idanema ja kasvama läks. Ülilahe oleks kui saaksime selle ühel päeval aeda maha istutada!


Mullamõtteid mõlgutades jõudsime me järeldusele, et ei tahaks tegelikult vist oma koduaeda Tallinna Vee mulda. Kuna see ei ole just kuigi kvaliteetne haljastusmuld ja et selles ei või vähemalt esimese aasta jagu üleüldse ühtki toiduks mõeldud kultuuri kasvatada (mitte, et mul esimesele aia-aastale nii kõrged sihid oleks, aga… ikkagi), on mul tekkinud tunne, et selle tasuta saamine ei ole piisav argument, et seda oma aias kasutada. Aga kust siis saada head mulda? Alles ma lugesin kusagilt mingisuguse Facebooki pakkuja kohta, kes inimestel süstemaatiliselt nahka üle kõrvade venitab. Hinnatundlikud oleme ju samas ikkagi ka – raha meil siin ühegi kase otsas ei kasva ja mulla eest ogaraks ei saa ka maksta. Te teate alati kõigest hästi palju – kas te ei oska mulle soovitada, kust me mulda juurde hankima peaksime?

Tegelikult oleks ju aeg hakata mõtlema sellele, mida ja kuhu üldse istutada, missuguseid hekitaimi hankida, kuhu teha peenrad ja paigutada puud, kuhu teha laste mängunurk ja kuhu kividest laotud jalgrada… aga mulle tundub see kõik praegu aknast õue vaadates nii kauge. Just see isiklike kogemusteta (sest memme aias on ju elus üksjagu kõblatud ja tarkusi kõrva taha pandud ja kuukalendri järgi aiapidamisest kuuldud, aga see pole ju üldse seee) ja  nullist ette planeerimine tundub nii keeruline ja vastutusrikas, et mul hakkab sellele mõeldes lausa halb ja ärev. Lugesin H’lt emadepäevaks saadud raamatut “Saagikas ja värvikas aed” ja sain aru, et pean sortide valimisel ja paigutamisel arvestama ka näiteks tigudega. Ja et pinnast peaks enne muru külvamist ka lupjama. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma tahaks lihtsalt juba muru külvata ja kompostida. Milllllllal ometi?!


Päikesejänes tagaaia terrassil 🙂

19 Comments

Kolm last

April 25, 2017~ sildita

Pagan kui äge.

Natuke ikka tundub hirmus tibusid nii varakult loendada, aga ma saan esimest korda elus sõna “lapseootus” tähendusest päriselt aru, nii et ma ei suuda ennast vaos hoida. Ma ootan kolme lapse emaks saamist nii-nii väga.* Kui esimese raseduse ajal oli kõik nii minu kui H (peamiselt tema, minu mitte eriti) jaoks hirmutav ja võõras ja kauge, ei saa öelda, et ma siis oleks osanud kellegi sündi hirmsasti oodata või tema ilmaletulekut visualiseerida. Teise (vägagi planeeritud ja kauaoodatud) raseduse ajal mõtlesin sisuliselt lakkamatult muremõtteid, nutsin hüsteeriliselt, keerasin seeläbi nässu kogu meie kodurahu ega suutnud pea kordagi raseduse üle rõõmu tunda – välja arvatud harvad korrad, kui Virsik ennast ultraheliuuringu ajal näole ja endast kõhunaha läbi tunda andis. Ehkki ma teda instinktiivselt juba sel ajal armastasin, pööras hormoonidest ja murest sassis ajukeemia kõik ilusa negatiivseks. Muidugi sünnitasid seesugused (ilmselt hormonaalsest tasakaalutusest tingitud) emotsioonid omakorda ka suurt süü- ja häbitunnet, nii et teine rasedus oli minu jaoks kõike muud kui õnnis ootusaeg. See oli kohutav.

Ja täna? Oh, kuidas ma ooootan. Ja seda õnnejoovastust ei saa mitte ühegi sõnaga kirjeldada. Kui ma triibud sain, tabas mind esimese asjana paanika. Oh ei! See tilluke kolmetoaline – kuhu ma ta panen? Veel üks rasedus – ma ei saa sellega emotsionaalselt hakkama! Ja see kergendus, mida ma nüüd kogen seoses teadmisega, et mul pole mitte millegi pärast muretseda vaja, on minu jaoks absoluutselt esmakordne ja võrratu. Erinevalt teisest korrast ei karda ma seekord, et laste senine elukvaliteet uue pereliikme lisandumise tõttu kuidagi halveneks – vastupidi. Ma näen, et oma isiklik õde pakub ühele väikesele inimesele teist sama palju turvatunnet nagu vanemad kahepeale kokku. Minul pole suureks kasvades õdesid-vendi olnud, heck, mul pole lapseeas vanemaidki olnud! Ja minu lastel on SELLINE majatäis päris oma inimesi? Te ju mõistate, miks ma seekordse raseduse ajal pidevalt nõnda joviaalses meeleolus olen. Ja ma ütlen ausalt, ma ei visualiseeri mitte ainult elu kolme lapsega, vaid ka seda kui palju lapselapsi mul kunagi olema saab kui mul KOLM last on! Vau! Jah, ma olen 26 ja veidi peast sõge, tänan küsimast.

Rääkisime just laupäevasel OKR’il Vahuri ja Johanna juures sellest, kuidas nad oma viimasel Sitsiilia-reisil kogesid tohutut peresõbralikkust ja soojust ning avatust laste suhtes, mis siinmail on pigem ebaloomulik ja haruldane. No ei ole meil seda, et keegi restoranis lapse abivalmilt sülle võtaks ja iga teine inimene avalikus kohas toredate laste kohaloleku üle rõõmust käsi kokku lööks. Fuh, põngerjad. Ja veel nii mitu? Küllap sul ikka midagi natuke viga on kui sa Saavutamise asemel palju lapsi teha tahad. Võib-olla ikkagi raha vähe? Võib-olla peast veidi lihtsake?

Selsamal teemal kirjutas hiljuti ka Lipsuke. Ta kirjutab laste saamisest nii siiralt ja (mis peamine) nii suure tänulikkusega. Ja sõbrad – see ongi privileeg. Olla kellegi ema on suur privileeg – seda võin kinnitada mina ja kohe päris kindlasti saab seda kinnitada igaüks, kelle tee lapsesaamiseni on olnud konarlik. Kui mina väike olin, ei pidanud minu vanemad minu vanemateks olemist privileegiks. Minu elule on minu lapsed andnud mõtte. Mina ei andnud oma vanemate elule mõtet. Tänu oma lastele ei ole ma suitsetajast alkohoolik, kes ma tänu oma geneetilisele ja kasvatuslikule pärandile varajases täiskasvanueas olin ja tänagi kohe päris kindlasti oleksin. Tänu neile ei ole ma maailmas üksi nagu ma seni olin alati olnud. Tänu neile on mul kodu, mida mul elus kunagi varem polnud. Ja tänu mulle ei tunne nemad kunagi hirmu, mida mina end lapsena voodi alla peites tundsin. Nälga, mida põhjustas minu lapsepõlve külmkapis tihti haigutanud tühjus. Hinge süsimusta ahastusega täitnud üksildust, mida mina kümnesena üksi elades tundma pidin.

Võib-olla ei ole see Saavutus. Aga see on õnn. Ja õnne eest tuleb tänulik olla, sest tänamatus on üks ilgelt inetu ja eemaletõukav isikuomadus. Mõelge selle peale.

Tõsiselt.


Siis kui elu alles algas e. esimene kolmandik. 🙂

* Olen viimasel ajal siit-sealt sotsiaalmeediast palju nö. “kolmanda lapse šoki” kohta lugenud. Päris hirmus. Valmistun kõige hullemaks, aga loodan, et kodanik number kolm on sama ontlik ja ilus ja rahulik ja vinge väike inimene nagu need esimesed kaks, kes mu lasteks on soovinud tulla.

20 Comments

Minu elu õnn

April 18, 2017~ emadus, family, jutupostitus, kõhuke, kolmas rasedus, sildita

Ma siin käin mitmendat päeva sooviga midagi kirja panna ja jään iga kord mõtlema, et… kas on võimalik olla liiga õnnelik?

Neid hetki on iga päev nii-nii palju, et ma juurdlen: kas see on meile antud ainult korraks, et meid millekski hirmsaks ette valmistada? Või on võimalik, et elul ongi meile varuks ainult nii palju ilusaid kingitusi, nii suuri muudatusi elukvaliteedis, nii palju häid ja üdini õnnelikke hetki? Näiteks:

Kui meie lastega istume tagahoovis ja joonistame kiviterrassile keksukaste, küpsetame ehitaja poolt aianurka jäetud liivahunnikus liivakooke ja samal ajal immitseb köögi ventilatsiooniaugust õue oivalist lõhna. Sest H teeb meile samal ajal õhtusöögiks hommikusööki. Jep! Maailma kõige suurepärasem kontseptsioon – brinner. Munapuder, praekartulid, oad, salatike ja ahjus krõbedaks küpsetatud peekon. Ja söök saab valmis, mul on nälg ja H hõikab meid tuppa ja lapsed ei tule. Lihtsalt ei tule, sest neil on oma koduõues parasjagu tähtis mäng pooleli ja nad lihtsalt ei saa kõiki oma toimetusi sinnapaika jätta. Ja siis me istume H’ga kahekesi õhtusöögilaua ääres ja vaatame aknast oma õues askeldavaid imeinimesi ja ahhetame kui väga meil on vedanud.

Kui põrandale läheb sodi ja koerakarvu, aga mul on suva. Esimest korda elus täiesti suva, sest robotike koristab kasvõi mitu korda päevas ja terve ülejäänud pere ajab omi asju või vaatab töökat pesamuna armastava pilguga pealt. Ja ma olen hoobilt neli korda vähem närviline ja ärev inimene.

Kui Sirli sõidab meile üsna spontaanselt rattaga külla (sest elame nüüd nii lähestikku) ja toob mulle kotitäie mu lemmikuid kummikomme. Sest ta teab. Ja see on nii armas.

Kui lapsed on issiga koos õues autot pesemas, tulevad oma külmast vaat, et kangete sõrmede-varvastega ja saavad need enne voodisse minekut saunas üles sulatada. Ja leili visata.

Kui mu emme ja kasuisa sõidavad meile Rootsist nädalavahetuseks külla ja tunnevad ennast mugavalt, sest meil on neile magamiseks võrratu lahtikäiv diivan ja palju ruumi, et ka laiendatud koosseisus vabalt ära mahtuda. Oh, kui imetore ja kuratlikult lühike (ehkki päevade arvestuses ju pikk) nädalavahetus see oli…

Kui Virsik enne uinumist veel korraks voodile põlvili tõuseb, pilgu nari ülemisele korrusele suunab ja oma kõige hellitavama häälega “malmastan siiiind, E***-Pelli!” hõikab.

Kui ma teen hommikul silmad lahti selle peale, et Kroonprintsess poeb mulle kaissu ja näen esimese asjana suurest aknast kasemetsa, päikesepaistet ja kuulen pea kõrvulukustavat linnulaulu. Ma ärkan igal hommikul südamest õnnelikuna.

Kui ma pakun välja kuupäevade arutelu uueks OKR ringiks ja kokkulepe saavutatakse (vaatamata kõigi leibkondade tihedatele graafikutele) tunniga, mis omakorda tähendab, et ma saan jälle iga kuu maailma kõige paremat sööki söömas ja kõige mõnusamat seltskonda nautimas käia.

Kui peika ehitab katlaruumi ilgelt palju ilgelt häid riiuleid. Need I say more?

Kui ma käin kaltsukas ja leian sealt endale kaks suurepärast kleiti, Sirlile vinged t-särgid ja lastele mängutuppa suure sületäie kostüüme. Sest üks mängutuba peab olema HÄSTI äge ja ühes HÄSTI ägedas mängutoas peab olema kapp rollimängudeks mõeldud kostüümidega!

Kui ma teen oma uues köögis süüa ja mind tabab mõte: kurat, ebamugavalt suur, pean nii palju samme astuma! Milline Tohutu Probleem, eksole? Ma oleks endale juba ainuüksi selle mõtte peale kolm kuud tagasi näkku oksendanud! Ja kui ma pakin köögikaste lahti ja asjad mahuvad lahedalt ära ning ruumi jääb ülegi… oeh. Nõudepesumasin. Kapid. Topeltlaiad sahtlid köögiriistadele. Suur ahi. Köök. Minu köök.

Kui meie õhtused diskussioonid keerlevad selle ümber, kas H peaks võtma vastu vinge tööpakkumise ja suuure palgakõrgenduse või jääma praegusele töökohale, kus talle samuti tohutult meeldib ja kuhu ta ju tegelikult vähem kui aasta tagasi tööle asus. Kui ma saan teda toetada ja talle nõu anda ning samas olla see, kes tema arengut ja edu esireast jälgib ja talle kõige rohkem kaasa elab. Milline privileeg, eh? Ma olen nii uhke ja see teeb mind nii õnnelikuks, et minu H on nii tubli ja nende põnevate muutuste üle elevil ja nii õnnelik.

Ma võiks neid hetki ja asju ja privileege lõpmatuseni loetleda.

On ainult üks asi, mis on minu suurt õnne viimasel ajal varjutanud ja mis on ühtaegu minu suur õnn ja õnnetus: töö. Ma olen surmani tüdinud sellest, et ma pidevalt kurdan: seda on liiga palju. Mul on minu nö. palgatöö ehk toimetajatöö Emmede Klubis, tellimustööd kujundajana ja lisaks veel e-pood ning kõiki kolme ma enam omal käel hallata ei suuda. Ütlen tasuvaid töid ära, sest aega on vähe, jään kirjadele vastamisega jänni ja tunnen iga päev 24/7 südamel rasket tegematajätmise kivi ehkki iga päev siiski sisuliselt hommikust õhtuni tööd teen. See mõte küpses juba pikalt, kuid alles hiljuti hakkasin tõsisemalt mõtlema prioriteetidele ja sellele, millest ma õnnelikuma elu, normaalse rutiini ja parema teenistuse nimel loobuma peaksin. Vastus oli üsna ilmselge ja seega otsustasin ma üsna raske südamega EK tööst loobuda. Osaliselt sellepärast, et minu koormus seal oli meeletult kasvanud, sest lõunanaabritest juhtkond ja kolleegid ei paistnud mõistvat, et peatoimetaja, videotoimetaja ja kujundajana ma neile eilseks ülesandeid täita ei saa. Sealpool on lihtsalt tööstiil pisut teine kui meil, midagi pole parata. Vaatamata väga heale teenistusele hakkas see töötempo mul hiljuti pisut mõistusele ja kui videotoimetaja tööülesanded üsna ootamatult ära kadusid, otsustasin, et ongi ehk aeg omaenda ärile pühenduda, mitte muudkui endale meeldivaid töid ajanappuse tõttu ära öelda. Kurb muidugi on – meil on nii tore kollektiiv ja nii raske on mõelda, et ma edaspidi enam nii kihvti ettevõtte osa ei ole.  Lohutan ennast sellega, et kohe pärast minu ümber mõtlema keelitamisest loobumist (sest ma ei võtnud ühegi pakkumise peale vedu) küsis tegevjuht lootusrikkalt, kas mul on nüüd rohkem aega neile kujundamisele pühendada. Seega jään ikkagi osaliselt EK juurde ja koolitan nüüd endale vägagi pädevat asendajat ning tunnen eesootava suhtes suurt motivatsiooni ja kergendust. Ma tegin seda enda jaoks ja olen endale selle muudatuse eest päris-päris tänulik. 🙂

Ahjaa! Ja me saame beebi! Ma olen selle üle nii õnnelik ja veel õnnelikum selle üle, et ma olen selle üle õnnelik. Loogika? No ma olin ju eelmise raseduse ajal päris-päris katki ja nii mures, et kõik läheb seoses teise lapse sünniga sassi. Et ma ei suuda teda armastada, et ma rikun Kroonprintsessi ja noh, meie kõigi senise imelise elu sellega ära, et mingisuguse võõra veel majja toon. Ratsionaalne, eks? Küllap see ikka üks kole rasedusaegne depressioon oli, et ma koguaeg nii sünge ja õnnetu ja hüsteeriline olin. Praegu vaatan neid kahte ja seda, milliseks meie elu kujunenud on, kui tublid, viisakad, vaimukad, armastavad, kokkuhoidvad lapsed meil on… ja ma saan VEEL ühe sellise? Ma olen nii rikas. Nii-nii rikas. Ja oleks ta veel tüdruk ka! Sest, noh… kolm tütart ja… mul on nii hea tüdrukunimi olemas ja… 27. aprillil saame teada, hoidke meile siis pöialt!

38 Comments

  • « Previous Page
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • …
  • 20
  • Next Page »

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Britt on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • L on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • A kes seal on?
    A kes seal on?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Õhtusöögiideed e. kodutoite meie pere moodi
    Õhtusöögiideed e. kodutoite meie pere moodi
  • Ourcockohonest lõpetab...
    Ourcockohonest lõpetab...
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Väikevenna rinnast võõrutamine
    Väikevenna rinnast võõrutamine
  • What's for dinner? Fast and easy tomato soup
    What's for dinner? Fast and easy tomato soup
  • Säästunädala ostukorv ja menüü
    Säästunädala ostukorv ja menüü
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.