Ma rääkisin ühe toreda internetisõbrannaga* eile maast ja ilmast ja jutt läks sünnitamisele ja sellele, missugune oli tema sünnituskogemus. Ta kirjeldas, kuidas lõpuks 41. rasedusnädala kolmandal päeval esilekutsumisele läks ja mismoodi tal lõpuks (pärast 4 cm avatusega 14 tundi tiksumist) veed avati, tilguti ja masinad külge pandi ja kuidas ta siis lõpuks 33,5 h hiljem lõpuks sünnitas tundega, et ta on läbikukkunud ema. Tal olid sünnitusele ja oma kehale ootused, mis reaalsuseks ei saanud ja ta koges kibedat ja valusat pettumust.

Sest mis ema sa oled kui sa isegi loomulikul teel sünnitada ei suuda?

Ja oh, see on minu meelest nii ebaõiglane ja kurb.

Me kõik teame lolle imetamisega seotud valetõdesid nagu “rinnapiimaasendaja on söödamatu solk” ja “rinnapiimalastest saavad intelligentsemad inimesed” (pffff) ja tunneme igaüks kedagi, kes end imetamisega kaasnenud raskuste tõttu kohutavalt halvasti tundnud või isegi raskesse sünnitusjärgsesse depressiooni langenud on. Me kõik teame emasid, kes söödavad last salaja pudelist või eelistavad lapse toitmise kohta valetada, sest lihtsalt ei ole enam jaksu igale juhuslikule möödujale oma eluraskusi põhjendada. Me kõik teame ka naisi erinevates kommentaariumites (võtame näiteks Emmede Klubigi, kus sel teemal alati tuliseks andmiseks läheb), kes endale rinnale taovad ja oma üleolekust nõretavaid lauseid sõnadega “mina küll…” alustavad. Ja kui eduka imetamiseni on lõpuks ka vaatamata suurimatele raskustele enamasti ikkagi põhimõtteliselt võimalik jõuda (EK ilmus just imetamislugude sari, kus osad on sellised, et hakka või päriselt ordeneid välja andma), siis… sünnitamine? Tõsiselt? Sa arvad, et sa oled suur kangelane, sest sul oli edukas sünnitus?

Isegi minule on ükskord antud võrdlev hinnang: tehti veed lahti, järelikult polnud ikkagi päris loomulik sünnitus. Nojah, olgu… aga see oli võrratult ilus ja positiivne kogemus. Kumb olulisem on?

Minul on selja taga kaks väga edukat sünnitus- ja imetamiskogemust, mille eest ma olen tõsimeeli südamest tänulik. Ma tean, et ma olin tubli ja saavutasin oma kehaga hea kontakti, aga ma ei saa öelda, et mul vedanud poleks. Esimesel korral sünnitasin varahommikust kella seitsmeni õhtul ämmaemanda toel, kes korjas kella seinalt, pani tuled sünnitustoas hämaraks ja suunas mind hellalt kuni Kroonprintsess oli valmis sündima. Mul puudusid sünnituse suhtes igasugused ootused ja, kui ma täiesti kristalselt aus olen, ka teadmised. Ma ei teadnud sünnitusmajja minnes, mis minuga juhtuma hakkab! Millised on sünnituse erinevad faasid, millised esineda võivad komplikatsioonid, millised võimalused valude leevendamiseks jne… ja ma siiralt usun, et see oli üks põhjustest, miks mu sünnitus nii ilus ja edukas oli. Sest ma poleks niikuinii saanud teha muud kui sellega kaasa minna. Ootuste ja eelarvamusteta.

Kui see sünnitus oleks aga olnud määratud 32 tundi kestma (nagu paljud esmasünnitused paraku on), ei oleks minu kogemus kohe päris kindlasti nii positiivseks kujunenud. Ma ei oleks sünnitanud rahuliku ja sada protsenti zen ürgnaisena. Ma tean seda, sest ma tean, missuguseks kujunes minu sünnituse lõpp Virsikut ilmale tuues. Tänu esimesele kogemusele olin ma tohutult positiivselt meelestatud ja sünnitasin samamoodi nagu esimesel korral – ootuste ja lootusteta, lihtsalt iseenda sisse kogunedes, keskendudes ja püüdes kogu oma energia karuhäält tehes sinna suunata, kus parajasti põrgulikult valus oli. See tuli mul suurepäraselt välja! Mul ei olnud vähimalgi määral raske, ma ei muutunud meeleheitlikuks ega kaotanud enesevalitsust… kuni minu viimasest uinakust oli möödunud üle 24 tunni, täisavatus polnud veel käes ja ma olin nii väsinud, et zenmaster asus minekule ja asemele tuli kibe, kontrollimatu valu ja sellega koos jonn. Ja kurbus. Ja suutmatus keskenduda. Sest väsinud inimene ei suuda keskenduda – liiatigi siis veel oma elu suurimale ja raskeimale tööle, sünnitamisele.

Minu õnneks oli sünnitus selleks hetkeks juba kohe-kohe läbi saamas ja Virsik oli tund pärast minu energiavarude lõppemist valmis ilmale tulema. Selleks hetkeks olin ma vastu võtnud kindla (ja väga targa, if I may say so myself) otsuse: kui täisavatus ei ole lähedal, on vaja epiduraali. Epiduraali vaja ei läinud, aga kui sünnitus oleks kauem kestnud, oleks mul olnud vaja puhata, magada, end koguda enne, kui ma saanuks selle väga raske tööga jätkata. Sest issand ise teab, et keegi teine (peale anestesioloogi, hehe) sul seda koormat kanda aidata ei saa. Aga kui ma oleksin sellise stsenaariumi korral sarnaselt oma eilsele vestluskaaslasele juba ette otsustanud, et see teeb minust vähem naise, vähem ema, kui ma epiduraali kasuks otsustan? Sest need natuke tõelisemad naised hooplevad internetis, kuidas “nemad küll” valuvaigisteid ei kasutanud ja üleüldse? Bitch, sit down, sul lihtsalt vedas. Sa ei ole kangelane.

Kokkuvõtteks: jah, emapiim on lapsele parim võimalik toit ja loomulik, rahulik, sekkumisteta sünnitus on võrratu kogemus emale ja imeline viis uuele ilmakodanikule maailma tulemiseks. Võin seda kinnitada, sest mind on mõlema kogemusega õnnistatud ja ma südamest soovin, et kõik saaksid neid kogeda. Pole midagi paremat, tõesõna. Ja ehkki sünnitusvalu on üsna võigas ja kuigi 37. rasedusnädalal sündinud päkapiku rinnale saamine ei ole alguses suurem asi lust ja lillepidu, ei tähenda see, et mina ise oleksin need olukorrad endale valida saanud. Ja kui juhtubki, et on hädasti vaja lisatoitu või kui selgub, et vahepeal on epiduraali abil vaja sõba silmale saada – abi tuleb vastu võtta kui abi on vaja. Tean naist, kes on sünnitanud nii üht- kui teistpidi, kord loomulikult ja kord kõikvõimalike sekkumistega (esilekutsumine, epiduraal jne), ning loeb ilusaks, õnnelikuks ja edukaks sünnituskogemuseks viimast. Minu number üks soovitus peagi sünnitavale iseendale ja kõigile teistele, kel sünnitus ees seisab: sa ei lähe sinna internetis hooplevatelt kangelasemadelt ordenit saama, vaid last ilmale tooma. Nii hästi, nii sinu ning lapse jaoks jaoks leebelt ja rahulikult, kui vähegi võimalik. Ja su keha niikuinii oskab seda kunsti, tasub teda ainult usaldada. Ennast usaldada. Ja arstiabi usaldada, kui selleks vajadus peaks tekkima. 🙂

* Sellesamaga, tänu kellele me endale Bugaboo soetada saime. Mis, muide, jõudis eile igati edukalt kohale ja on nüüd mu emme käes! Hurraaa! Täitsa põnev on kohe, ma pole kunagi ühtainsamatki  juppi beebikraami (riided jms pisividinad v.a.) uuena soetanud, kummatigi siis veel sellist peenikest ja uhket asja nagu see Donkey. Mõtlesin, et teeks selle avamise ja kokkupaneku kohta video. Kas see oleks huvitav?

Olen jälle täiesti nõmedalt hilja üleval, sest lõpetasime kell üks öösel lõpuks kontori kolimise. Päeval pakkisime koos lastega, siis käisime vahepeal Kroonprintsessi lasteaiabestika sünnipäeval hirmsat moodi lõbutsemas ja head-paremat näost sisse ajamas ning õhtul pärast pidu tuli meie hea hoidjahaldjas ja pani lapsed vanni ja tuttu ning valvas neid kuni meie toimetasime. Cuz she’s great like that. <3

Väikesed abilised värvisid uusi värviraamatuid, sõid oliive ja mängisid ponidega. Kordagi vingumata, et on igav või tahaks minema. Ma olen neile niiii tänulik! 

Nüüd saavad remondimehed hommikul meie Šveitsi juustu meenutavat tagatuba remontima hakata ja mina saan kergendatult hingata. 

Panime hulga suuri postreid hoolikalt ära ja enne kui lasin H’l kasti tassima hakata, tahtsin peale kirjutada, et sellega tuleb ettevaatlik olla. Tema manitses, et tehku ma lühidalt – mina kirjutasin nii pikalt ja jaburalt kui parajasti oskasin. Meie lollid naljad. 😀

Vahepeal jõudsid plikad vanaemaga jalanõusid šoppamas käia ja seejärel tõmmati kostüümid selga (sest teemapidu!) ning sõideti armsa sõbranna viiendale sünnale. Sõbratari vanemad olid ülivahva peo korraldanud ja kõigil (k.a. meil, suurtel) oli maksimaaalselt lõbus!

Täpselt tund tagasi said kõik asjad viiiiiimaks kokku ja rendikärule laetud. Hurraaa! Jõhker kergendus…

Päeva pidulikkust rõhutades panin koju jõudes viimaks kokku haiglako… hvri. Tillukesed rõivad, täna ostetud Molimedid ja nibukreemi (mis oli ootamatult kallis – korraks kaalusin, kas ma ikka ei või lihtsalt marraskil nibusid üle elada? :P), võrkpüksid, hügieenitarbed, läätsed, Star Warsi Tangle Teezeri… Puudu on veel mõnusad sokid, hea pidžaama ja imetamisrinnahoidjad. Need soetan homme. Aga palun ikkagi aplausi hea soorituse eest sünnituseks valmistumisel!

H tegelikult kamandas mu juba jupp aega tagasi magama, aga ta näib olevat laste kõrvale ära kustunud ega saa minuga pragada kui ma voodist ühe kärme mobiilipostituse kirjutan. Mind magama pekstes püüab ta hea seista selle eest, et ma jälle magamata peast sünnitama ei läheks (nagu Virsikuga) ja kuna tal on tuline õigus, siis ma teen kärmelt. Lihtsalt kuidagi kogunesid täna nii toredad reedeõhtused kaadrid telefoni sisse ja tahaks need kohe blogisse tallele panna. Suva, et ma juba sajandat korda blogin. 😀

Igatahes oli meil täna hullult vahva päev – Anette käis meil koos oma toredate põnnidega külas mängimas ja nii mõnus oli köögilaua taga arbuusi ja fetat ja oliive ja šokolaadimuffineid süüa ja juttu puhuda kuni lapsed end tegevuses hoidsid. Lisaks on hästi mõnus mõtteid vahetada kellegagi, kes on täpselt samas raseduse faasis ja sünnituse suhtes samamoodi meelestatud nagu mina – positiivselt ja ootusrikkalt. No tõesti oli kosutav päev. Ma arvan, et kui nad poleks tulnud, oleksin võib-olla lihtsalt enamuse päevast muretsedes ja stressates veetnud. Nii mõnus oli. Tõesti. Muah!

Millalgi pärastlõunal panin hommikul sügavkülmast sulama võetud prisked ja ilusad forellifileed õhtusöögiks marinaadi. Seesamiõli, ühe laimi mahl, ingverit, küüslauku, mett, sojakastet, tšillihelbeid ja soola. Lasin mitu tundi seista ja panin siis fooliumis ahju küpsema. Nii hea sai!

Aga kuna ma nägin ühe meie “külakeskuses” elava kohaliku koduse sushimeistri lehel teadet, et tal üks 32 tk vaagen täna üle on, ütlesin H’le, et haaraku koduteel 15€ ühes ja mingu kohale – mul vaja pakk ära tuua. Ma ise sushit ei armasta  (söön ainult kõik ingveri ja wasabi ära…), aga H on selle järgi hull, ma tahtsin kohaliku tegija teenust proovida ja tundus nagu lahe asi, millega H’d üllatada. Ja ta oli superrõõmus! Ja sushi oli ka hea ja no… 15€ eest 32 juppi on ikka bang for the buck ka, kas pole? Ahjuforell (enamus, sest palju me Kroonprintsessiga kahekesi ikka ära süüa jaksasime) jääb homseks lõunaks – ongi sellega muretu. 🙂

Rõõmus oli ka Virsik, kes on erinevalt minust ja Kroonprintsessist täiega sushiusku ja, mis peamine, sai täna LÕPUKS OMETI pulkadega söömise selgeks. Ta on seda nii kaua niiiii väga tahtnud selgeks saada ja üritanud ja noh… vaadake seda uhkust ja rahulolu:

Mina, muide, pulkadega süüa ei oska. Nagu… üldse…

Kuigi ma südames ikkagi usun, et vananaistesuvi veel TULEB (ja seda lootust ei röövi mult keegi ega miski – ka mitte järgmise paari nädala nukramast nukram ilmaprognoos…), tekitas päev otsa plekk-katusele taguv paduvihm südamesse ikkagi natukene sügistunnet. Läitsin selle hooaja esimese küünla – JOIKi “Vahuveini ja maasikad”. Päris hea ja hubane hakkas. Ega mul selle vastu ka midagi pole kui sügis peakski nüüd kõige täiega tulema. Meil on ebanormaalselt mitu naturaalsest villast pleedi, mille sisse end kerra tõmmata, meil on piparmünditeed, meil on küünlaid ja meil on seesama plekk-katus, millele trummeldav vihm vist maailma kõige ilusam heli on. Hea kodu.

Lõpetuseks tänase õhtu hitt – Kroonprintsessi taies pealkirjaga “NALJAPILT” (kas te tegite ka väiksena tagurpidi J-tähti? Ma küll tegin!). Minge pekki, noh! Ma saan aru, et ma olen ta ema ja ei saa olla erapooletu ja puha, aga ta joonistused on kuidagi nii… stiliseeritud ja ägedad ja see kartul, no kuulge, see on ju TÕSISELT äge ehmunud kartul?! Ma ei saa üle kui andekas see kartul on. Maailma kõige ägedamad tütred on meitel, see asi on kindel.

Ok ma lähen magama enne kui pahandada saan. Või sünnitama hakkan. Head ööd!

Ma pole elu sees nii kade olnud – tänavapoolsete naabrite muru juba tärkab. 😀

Ootasime oma mullakoormaid, mis me ootasime, kohal nad nüüd igatahes on ja laiali laotatud ka. Aia kujundamisega siiski veel algust teha ei saa, sest nii palju on veel teha. Esiteks: meie aias on hulk puid, mille vahel kasvab võsa ning pinnas nende all ja ümber on ebatasane. Mulda on juurde vaja. Samuti on meil keset aeda suur maakividest hunnik, mille alt leidub üksjagu rämpsu, äärekive ja muud vahvat nodi. Kuna suured kivid iseenesest on ägedad, ei ole mul soovi kivihunnikust vabaneda, ent samas oleks ikkagi vaja see laiali lükata, prahist puhastada ning kividele aias rakendus leida. Ja tegemist ei ole kividega, mida üks mina või üks H ise kuskile nihutada jaksab. Mida teha kividega?

Samuti kasvavad meil siin keset hoovi mõned pealtnäha üsna kuivanud ja mitte-kuigi-elujõulised puud. Niisama heast peast puid maha saagima ju ei hakka, eriti, et me ei tea, kas need asendiplaanile märgitud on (edit: nägin just asendiplaani, ei ole) ja kas neist vabanemiseks raieluba taotlema peaksime. Kui peame, on niikuinii üsna kindel, et me seda ei saa – kuulu järgi ei ole meie koduvald nendega just eriti heldekäeline, to say the least. Puudest rääkides saime me ehitajalt hoovi istutamiseks veel kaks männibeebit, sest vald nõuab arendajalt kõrghaljastust. Ja Kroonprintsess pani mõni aeg tagasi potti ühe söödud pirni seest tulnud seemne, mis meie suureks üllatuseks idanema ja kasvama läks. Ülilahe oleks kui saaksime selle ühel päeval aeda maha istutada!

Mullamõtteid mõlgutades jõudsime me järeldusele, et ei tahaks tegelikult vist oma koduaeda Tallinna Vee mulda. Kuna see ei ole just kuigi kvaliteetne haljastusmuld ja et selles ei või vähemalt esimese aasta jagu üleüldse ühtki toiduks mõeldud kultuuri kasvatada (mitte, et mul esimesele aia-aastale nii kõrged sihid oleks, aga… ikkagi), on mul tekkinud tunne, et selle tasuta saamine ei ole piisav argument, et seda oma aias kasutada. Aga kust siis saada head mulda? Alles ma lugesin kusagilt mingisuguse Facebooki pakkuja kohta, kes inimestel süstemaatiliselt nahka üle kõrvade venitab. Hinnatundlikud oleme ju samas ikkagi ka – raha meil siin ühegi kase otsas ei kasva ja mulla eest ogaraks ei saa ka maksta. Te teate alati kõigest hästi palju – kas te ei oska mulle soovitada, kust me mulda juurde hankima peaksime?

Tegelikult oleks ju aeg hakata mõtlema sellele, mida ja kuhu üldse istutada, missuguseid hekitaimi hankida, kuhu teha peenrad ja paigutada puud, kuhu teha laste mängunurk ja kuhu kividest laotud jalgrada… aga mulle tundub see kõik praegu aknast õue vaadates nii kauge. Just see isiklike kogemusteta (sest memme aias on ju elus üksjagu kõblatud ja tarkusi kõrva taha pandud ja kuukalendri järgi aiapidamisest kuuldud, aga see pole ju üldse seee) ja  nullist ette planeerimine tundub nii keeruline ja vastutusrikas, et mul hakkab sellele mõeldes lausa halb ja ärev. Lugesin H’lt emadepäevaks saadud raamatut “Saagikas ja värvikas aed” ja sain aru, et pean sortide valimisel ja paigutamisel arvestama ka näiteks tigudega. Ja et pinnast peaks enne muru külvamist ka lupjama. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma tahaks lihtsalt juba muru külvata ja kompostida. Milllllllal ometi?!

Päikesejänes tagaaia terrassil 🙂

Pagan kui äge.

Natuke ikka tundub hirmus tibusid nii varakult loendada, aga ma saan esimest korda elus sõna “lapseootus” tähendusest päriselt aru, nii et ma ei suuda ennast vaos hoida. Ma ootan kolme lapse emaks saamist nii-nii väga.* Kui esimese raseduse ajal oli kõik nii minu kui H (peamiselt tema, minu mitte eriti) jaoks hirmutav ja võõras ja kauge, ei saa öelda, et ma siis oleks osanud kellegi sündi hirmsasti oodata või tema ilmaletulekut visualiseerida. Teise (vägagi planeeritud ja kauaoodatud) raseduse ajal mõtlesin sisuliselt lakkamatult muremõtteid, nutsin hüsteeriliselt, keerasin seeläbi nässu kogu meie kodurahu ega suutnud pea kordagi raseduse üle rõõmu tunda – välja arvatud harvad korrad, kui Virsik ennast ultraheliuuringu ajal näole ja endast kõhunaha läbi tunda andis. Ehkki ma teda instinktiivselt juba sel ajal armastasin, pööras hormoonidest ja murest sassis ajukeemia kõik ilusa negatiivseks. Muidugi sünnitasid seesugused (ilmselt hormonaalsest tasakaalutusest tingitud) emotsioonid omakorda ka suurt süü- ja häbitunnet, nii et teine rasedus oli minu jaoks kõike muud kui õnnis ootusaeg. See oli kohutav.

Ja täna? Oh, kuidas ma ooootan. Ja seda õnnejoovastust ei saa mitte ühegi sõnaga kirjeldada. Kui ma triibud sain, tabas mind esimese asjana paanika. Oh ei! See tilluke kolmetoaline – kuhu ma ta panen? Veel üks rasedus – ma ei saa sellega emotsionaalselt hakkama! Ja see kergendus, mida ma nüüd kogen seoses teadmisega, et mul pole mitte millegi pärast muretseda vaja, on minu jaoks absoluutselt esmakordne ja võrratu. Erinevalt teisest korrast ei karda ma seekord, et laste senine elukvaliteet uue pereliikme lisandumise tõttu kuidagi halveneks – vastupidi. Ma näen, et oma isiklik õde pakub ühele väikesele inimesele teist sama palju turvatunnet nagu vanemad kahepeale kokku. Minul pole suureks kasvades õdesid-vendi olnud, heck, mul pole lapseeas vanemaidki olnud! Ja minu lastel on SELLINE majatäis päris oma inimesi? Te ju mõistate, miks ma seekordse raseduse ajal pidevalt nõnda joviaalses meeleolus olen. Ja ma ütlen ausalt, ma ei visualiseeri mitte ainult elu kolme lapsega, vaid ka seda kui palju lapselapsi mul kunagi olema saab kui mul KOLM last on! Vau! Jah, ma olen 26 ja veidi peast sõge, tänan küsimast.

Rääkisime just laupäevasel OKR’il Vahuri ja Johanna juures sellest, kuidas nad oma viimasel Sitsiilia-reisil kogesid tohutut peresõbralikkust ja soojust ning avatust laste suhtes, mis siinmail on pigem ebaloomulik ja haruldane. No ei ole meil seda, et keegi restoranis lapse abivalmilt sülle võtaks ja iga teine inimene avalikus kohas toredate laste kohaloleku üle rõõmust käsi kokku lööks. Fuh, põngerjad. Ja veel nii mitu? Küllap sul ikka midagi natuke viga on kui sa Saavutamise asemel palju lapsi teha tahad. Võib-olla ikkagi raha vähe? Võib-olla peast veidi lihtsake?

Selsamal teemal kirjutas hiljuti ka Lipsuke. Ta kirjutab laste saamisest nii siiralt ja (mis peamine) nii suure tänulikkusega. Ja sõbrad – see ongi privileeg. Olla kellegi ema on suur privileeg – seda võin kinnitada mina ja kohe päris kindlasti saab seda kinnitada igaüks, kelle tee lapsesaamiseni on olnud konarlik. Kui mina väike olin, ei pidanud minu vanemad minu vanemateks olemist privileegiks. Minu elule on minu lapsed andnud mõtte. Mina ei andnud oma vanemate elule mõtet. Tänu oma lastele ei ole ma suitsetajast alkohoolik, kes ma tänu oma geneetilisele ja kasvatuslikule pärandile varajases täiskasvanueas olin ja tänagi kohe päris kindlasti oleksin. Tänu neile ei ole ma maailmas üksi nagu ma seni olin alati olnud. Tänu neile on mul kodu, mida mul elus kunagi varem polnud. Ja tänu mulle ei tunne nemad kunagi hirmu, mida mina end lapsena voodi alla peites tundsin. Nälga, mida põhjustas minu lapsepõlve külmkapis tihti haigutanud tühjus. Hinge süsimusta ahastusega täitnud üksildust, mida mina kümnesena üksi elades tundma pidin.

Võib-olla ei ole see Saavutus. Aga see on õnn. Ja õnne eest tuleb tänulik olla, sest tänamatus on üks ilgelt inetu ja eemaletõukav isikuomadus. Mõelge selle peale.

Tõsiselt.

Siis kui elu alles algas e. esimene kolmandik. 🙂

* Olen viimasel ajal siit-sealt sotsiaalmeediast palju nö. “kolmanda lapse šoki” kohta lugenud. Päris hirmus. Valmistun kõige hullemaks, aga loodan, et kodanik number kolm on sama ontlik ja ilus ja rahulik ja vinge väike inimene nagu need esimesed kaks, kes mu lasteks on soovinud tulla.