
Omaenda tuttavate ja sõprade seas ringi vaadates paistab mulle, et mehed ja naised on majapidamises enamjaolt võrdsed. Isa ei ole dekoratsioon, vaid lapsevanem – punub patse, vahetab mähkmeid ja jääb vajadusel ise haige lapsega koju. Ja ei oota selle eest ordenit vastu. Naisterahvas teeb tööd nii isikliku arengu kui ka pere rahakoti heaks ning mõlemad panustavad ühisesse ellu ühel või teisel moel võrdselt. Üks on lapsega kodus, üks teenib rohkem, üks võtab enda peale söögitegemise, teine peldikuküürimise. Neidsamu tuttavaid oma peas läbi käies on rollid jaotatud seinast seina – ei ole olemas stereotüüpilisi naiste- ja meestetöid, ja kui ongi, siis mitte selliselt, et neisse teist osapoolt põhimõtteliselt ei pühendata.
Muude tegurite seas on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis kindlasti oma roll ka pere sotsioökonoomsel staatusel, kuid seda enam paneb mind hämmastama, kui ma mõne suurema ja kallima ostu sooritamise eel kõige pesuehtsama sootrollimisega kokku puutun.
Näiteks käisime mõni aeg tagasi esindusest autot ostmas. Kasutatud autot, muidugi – põhimõtteline ja ka rahakotisõbralikum valik – kuid siiski autot. Suur ost. H käis enne mind korra masinale pilku peale heitmas, kuid teatas müügimehele, et autot kindlasti enne ostma ei asu, kui minuga koos masina üle vaadanud on – ühine pere, ühised sõidud, ühine otsus. Normaalne ju?
Leppisime aja kokku ning läksime autot üheskoos vaatama. Masina poole kõndides ja autoust avama asudes konkreetselt trügis müügimees minust mööda ning pressis end minu asemel kõrvalistuja uksest sisse. “Ma istuksin proovisõidu ajaks ise meelsasti ees,” vihjasin müügimehele, et potentsiaalse ostjana oleks kuidagi loogilisem, et mina ees istun ja sõidumugavust kõrvalistuja positsioonilt hindan. “Ei, mina istun ees,” nähvas alfaisasest müügimees mulle tõsiselt ebameeldival ja üleoleval toonil. H püüdis küll rõhutada, et tema võiks taga istuda, kuid isane jäi oma mehesõnale liigsete seletusteta kindlaks – tema istuvat igaljuhul ees. Olime mõlemad suhteliselt kohkunud ja mina proovisõidu lõpuks end tagaistmel istudes vihast siniseks kruttinud. Kui selle auto hinna, seisukorra ja meile sobivuse suhe poleks nii pagana hästi paigas olnud, oleksin ainuüksi selle käitumise tõttu ostust loobunud. Tema hoiak ja toon meenutasid mulle kangesti seda mõne aasta tagust seika, kui mingisugune Usbekist (wild guess) taksojuht mul näo täis sõimas, et ma tööl käin, mitte kodus oma vaeste laste ja mehe eest hoolitsemas ei ole. Mõnitas mind ja teisi minu rahvuskaaslastest seltsimehi naisi öeldes, et eesti naised on lollid (erinevalt tarkadest vene naistest, kes mehi ära kasutada oskavad), et mu kehvavõitu mees ei suuda piisavalt teenida, et mind ülal pidada ja kõigele krooniks teatas, et kui ta mu issi oleks, annaks ta mulle vitsa.
Jätkan kohe, esmalt ropsin endale pisut suhu…
Ja ma ütlen ausalt, sellised alfaisased ei pane mind pooltki nii suures hämmingus pead kratsima, nagu teevad seda minu oma suguõed, kes neidsamu debiilseid soorolle kinnistavad. Nagu te teate, olen ma praegu peadpidi kinnisvaraportaalides ja H saadab mulle aeg-ajalt potentsiaalsete majade linke. Leidis täna ühe hästi toreda tare, mis meie kriteeriumitele vastab, ja millegi muu üle polekski kuulutuse juures nagu eriti nuriseda, aga…
“Olemas on majapidamisruum perenaisele ning garderoob.”
Hea, et ei kirjutanud, et stiilses ja avaras köögis on naisel rusika ja pliidi vahel toimetades lahedalt ruumi! Ma saan aru, et tegelikkuses on tõenäoliselt palju mehi, kes kodu detailidest naistega võrdsel määral ei hooli, pesevad pesu kusiganes ja et niisugune organiseeritus ja huvi kodukujunduse vastu on naistele võib-olla loomuomasem (just sitting here and guessing, ma arvan, et majapidamisruumiston H, kes minuga pesupesemise taaka võrdselt jagab, ka võrdselt vaimustunud), aga niisugune müügiargument tundub mulle 2019. aasta hakul sellele vaatamata õudselt loll ja iganenud ja… kohmakas?
Võimalik, et ma eksin, ja enamus selle (üsna kalli hinnaga) kinnisvara potentsiaalsetest ostjatest on justnimelt traditsioonilistele soorollidele tuginevate müügiargumentide sihtgrupp. Perenaised kukuvad paremale ja vasakule, mehega küll panka kaasa ei lähe – pole asja – aga sikutavad püksisäärest ja ütlevad, et kallis – neidsamu sinu pükse oleks mul seal majapidamisruumis nii hea triikida! Võib-olla, eks. Aga ma mõtlen, et misiganes ameti esindajana on ju pigem väärikas aja ning ühiskondlike muudatustega kaasas käia. Ja et 2019. aastal kinnisvaras karjääri tegeva naisena oleks arukas mitte niisuguseid ämbreid kolistada.
Kas teie olete seesuguse sootrollimisega kokku puutunud? Kuidas sellistele asjadele tavaliselt reageerite? Või teen mina sääsest elevandi?