Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Sünnituseks valmistumine: mida pakkida haiglakotti?

~ bump, väikevend

2015. aasta jaanuaris pakitud haiglakott

Mul on nüüd kolmanda haiglakoti pakkimise aeg käes (võiks öelda, et tagumine aeg – täna on 36 + 4, Virsiku sünnini oleks jäänud vaid kolm päeva…) ja eelmise haiglakoti pakkimise postitust lugedes taipan, et mul on alles nüüd, viimaks, kolmandaks ringiks kujunenud mingisugune kindel arusaam sellest, mis minu meelest on vajalik ja mis mitte.

Hügieenitarbed ja nahahooldustooted

Hakkasin selle peale mõtlema eile kui kurnatud kere ja halva tuju sauna lõõgastuma viisin ja sealt puhta, hästi lõhnava ja 100% rahulolevana väljusin. Ma polnud selleks ammu aega võtnud ja nii-nii hea oli end pärast eukalüptileili korralikult mee ja soolaga koorida, endale lemmik-juuksemaski pähe ja looduslikku Maroko savi näkku määrida ja kere oliivõlist, eukalüpti eeterlikust õlist ning soolast koosneva musta seebiga puhtaks pesta. Nagu päris oma Türgi saun – korralik aroomiteraapia ja sellele järgnev miljoni dollari enesetunne. 🙂

Allurebeauty.ee’lt blogikingituseks saadud KAÉ must seep ja Maroko savipulber – minu kui värske saunasõbra (sest mul enne polnud ja võõras saunas ei saa ju niiviisi mugavalt koorida-pesta-mäkerdada nagu oma kodus oma kõige mõnusamate nahahooldustoodetega) lemmikud!

Sauna, savi ja musta seepi ma ilmselgelt sünnitusmajja kaasa ei võta, aga oma väikese pesurituaali plaanin perepalatis maha pidada küll. Kui ma esimese sünnituse ajal selle peale üldse mõelnud polnud, olin Virsikut sünnitama minnes kaasa pakkinud oma lemmikšampooni ja -palsami (minisuuruses), näohooldusvahendid, minisuuruses kreemikesed, huulepalsami (seda läheb kindlasti vaja, sest see suur uhhuutamine ja lõõtsutamine teeb huuled hirmus kuivaks) jm. See oli parim otsus! Virsik sündis hommikul kell üheksa ja kui me veidi aega sünnitustoas kosunud, tukkunud ja imetamisega algust teinud olime, suundusime perepalatisse, kus pisike Virsik praktiliselt kohe sügavasse ma-just-sündisin-laske-mul-sellest-raskest-kogemusest-paar-tundi-puhata-unne vajus. Mida tegin mina? Läksin duši alla, pesin endalt vere ja muu kleepuva, šampoonitasin ja panin palsamit, koorisin näo ja küürisin hambad, kreemitasin ja panin selga riidekapist (sest pakkisime kodususe huvides kõik meie asjad lahti ja panime kotid jalust ära) võetud puhtad ja imemugavad riided ja viskasin puhta ja värskena oma võrratult nohiseva ja hästilõhnava vastsündinu kõrvale pikali. Ma tundsin ennast nende protseduuride järel nii hästi, värske ja õnnelikuna ja ka seekord ei kavatse ma oma lemmikuid hügieenitarbeid koju jätta, et end haigla seebiga pesta. No sir! See kogemus oli selleks liiga mõnus ja nauditav. 🙂

Mugav aluspesu ja head riided

Haiglakitlid on minu meelest küll armsad ja praktilised (st. minu suust te mingit iroonilist vingumist haiglakitli “seksikuse” kohta ei kuule), aga mulle pigem üldse ei meeldi ka kodus lohvakates riietes ringi hõljuda – ma ei tunne end sedasi mugavalt. Mulle meeldivad kõige rohkem ilusad pehmest materjalist pidžaamapüksid, hästi (ümber) istuvad puuvillased retuusid ja pluusid jms. Kui tavaliselt ostetakse lastele spetsiaalne kojutoomiskomplekt riideid, soovitaks mina ka värskel emal end premeerida (või kellelgi talle enne sünnitust kinkida) ilusa ja mugava haiglas viibimise komplektiga – imepehme pidžaama vm. Mina näiteks mõtlen küll, et käin uuel nädalal Women’Secretis (seal hea mugava pesu ja pidžaamade valik) ja soetan endale midagi täiesti tutikat ja ilusat, mida kohe pärast sünnitust mõnus selga tõmmata on. Kui ei näe vajadust osta, tasub lihtsalt võtta kaasa oma kõige lemmikumad ja mugavamad koduriided, mida pärast pesus käimist selga tõmmata. Ja kui ma esimese lapse sünniks imetamisrinnahoidjaid soetanud polnud ja võimalikult pikalt ilma läbi ajada püüdsin, olen seekord targem ja panen need esimese asjana kotti. Noh, okei – mul ei ole neid veel, aga ausõna lähen ja ostan. 🙂 Loll on see, kes oma piimast tilkuvad rinnad tugikaartega tavarinnahoidjasse pressib ja siis neid sealt iga viie minuti tagant kuidagi kätte saada üritab. Elu vastsündinuga on niigi varasemast pisut keerulisem ja väsitavam – kergesti avatava ja hästi istuva rinnahoidja olulisust ei tasu alahinnata ja sedasi oma elu mõttetult keeruliseks elada. Püksikuid asendavad esimesel kahel päeval muidugi võrkpüksid ja hiigelside – minu meelest on see selle tohutu verejooksu puhul ülimugav, hügieeniline ja hea lahendus. Aga kui ma peaksin seekord jälle neli päeva sünnitusmajas veetma, võtan igatahes kaasa ka oma kõige mugavamad õmblusteta aluspüksid.

Bluetooth-kõlar

Vaatasin, et eelmise haiglakotipostituse kommentaarides oli lugeja soovitanud mul väike juhtmevaba kõlar soetada ja see on mul nüüd olemas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan sealt midagi kuulata (ma ei mäleta, kas ma Virsikut sünnitades kuulasin muusikat või ei, aga mingi mälestus mingitest Youtube’i lõõgastus-playlistidest nagu oleks), aga igaks juhuks panen laadima ja viskan kotti!

Fotokraam

Pagan, ma olin nii kindel, et lasen kolmandat sünnitust pildistada, aga nüüd on see tunne haihtunud nagu tina tuhka. Raudselt pärast kahetsen, aga mis teha. Hilja ka juba! Võtan siis kaasa fotoaparaadi (võib-olla ka Legriakese) ja loodan, et H’l mahti on mulle ka mõni mälestus sellest erakordsest sündmusest fotodele jäädvustada…

Midagi söödavat tugiisikule

Minu puhul algab sünnitus enamasti sellega (vabandan viisakalt kui too much information, aga te tulite siia sünnituse, mitte vikerkaarte ja ükssarvikute kohta lugema), et kere tühjendab kogu soolestiku tilgatumaks ja mina ausalt öeldes pärast seda eriti süüa ei taha ega julge. Ma ei mäleta, et ma oleksin oma esimese kahe sünnituse jooksul kordagi midagigi söönud. Küll aga meenub mulle Andra sünnituse kõrval piltniku ja lisa-tugiisikuna viibimisest (ja tal ei olnud pikk sünnitus!), et mingisugune väike snäkk oleks kaasas võinud olla küll. Ma ei osanud selle peale oma esimese kahe sünnituse eel mõelda, sest toit oli viimane asi mu mõtteis, aga juhuks kui H’l või mul peaks nälg peale tulema, oleks ikka marukena küll kui midagi kohemaid põske pista oleks. Mulle näiteks hirmsasti maitsevad Eat Naturali Darker Chocolate batoonid, nii et ilmselt ma kahman neid kotti. Hea endalgi pärast sünnitust perepalatis krõbistada. Ja veel võiks olla mõnus käepärane veepudel, mida koridoris asuvas veeautomaadis täita!

Toidust veel: mina pole kahe esimese sünnituse järel ampsugi haiglatoitu söönud ega plaani seda ka sel korral teha. Kui varemalt olen ikkagi pisut piinlikkust tundnud (mitte pere, aga haigla personali ja… elu ees üleüldiselt), et seesugune vingunina ja pirtsp*rse olen, siis sel korral ei kavatse ma kehvast toidust keeldudes isegi teist nägu teha. Ma ei söö liimi tekstuuri, värvi ja toitainesisaldusega eineid ka muul ajal ja kohe päris kindlasti ei plaani ma sellega algust teha, kui mu keha on just teinud ära suure elutöö ja väärib värsket ning kvaliteetset kütust. Nii esimest kui teist last sünnitates tõid ämm ja H mulle näiteks Olümpia hotelli Boulevard kohvikust erinevaid salateid – mu lemmiktoitu. Palju köögivilju, krõmpsuva tekstuuriga salatit, mahlast kana ja head juustu. Ma arvan, et kui on üks kord kui naisel on õigus nõuda endale kasvõi teisest linna otsast tema kõige lemmikumat einet, on selleks sünnitusjärgne periood. Ja no tänapäeval on selleks ka kullerteenus leiutatud, eksole. Wolti, Mychefi vm taolise teenusepakkuja kinkekaart/krediit on minu meelest hästi armas ja tore katsikukingiidee sõpradele ja lähedastele – meil pole sellest eriti kasu, sest meie kodukanti ei too ükski kuller söödavat toitu, aga teie võite hüva nõu kõrva taha panna ikka. 🙂

Üks perepalatiõhtusöök aastast 2015

Beebile

Et ma ei tea, millal see beebi sünnib, ei ole mul ka õrna aimugi, mida talle kaasa pakkida. Kui ta sünnib 2,5 kg kaaluvana, on harilikud vastsündinumähkmed talle liiga suured, nii et ilmselt kasutame esialgu ikkagi haigla omi. Mõned tibatillukesed riided on talle olemas, ilmselt ostan Lindexist (sest neil päris kindlasti on s. 44 riideid) komplektikese juurde. Mul pole varem ühtegi niisugust olnud – kas augustibeebi tuuakse koju toariietes (toakombes) või peaks tal veel midagi seljas olema? Ei pea ju? Mulle tundub, et beebile nagu ei peagi üldse midagi peale turvahälli (mis on meil Virsiku ajast alles ja läheb uuesti käiku) ja ühe satsi riiete sünnitusmajja kaasa pakkima… Veidi on ikka naljakas, kuidas inimene saab oma kolmanda lapse, aga tunne on selline, nagu poleks ühtainsamatki beebit kunagi ilmale toonud, süles hoidnud ega üles kasvatanud. 😀

Kokkuvõtteks tahangi öelda, et minu meelest on oluline haiglasse minekuks valmistudes mõelda sellele, kuidas ka iseenda olemine võimalikult meeldivaks ja mugavaks teha. Minu jaoks on küll sünnitusjärgne taastumine pigem kiire ja kerge olnud, aga hall, väsinud ja hõre on ju olla ikka. Minu puhul aitab ka näiteks haiguste ajal üks korralik pesu, mõnusad riided ja hea söök enesetunnet märkimisväärselt parandada ning sünnitus ei ole erand. Lapsukesele on olulised võimalikult rahuliku ja puhanud emme lähedus, rind ja kuiv mähe – need on tal sünnitusmajas igaljuhul olemas. Igasugune küünekääride, kojutoomiskomplektide, beebitekkide ja muu säärase kaasa pakkimine on küll armas viis pisikodanikku siia ilma tervitada, aga minu jaoks on kõige olulisem nende võrratute esimeste elupäevade juures ikkagi see teineteisega tutvumine ja perepalatis valitsev… tunne. Mis võiks olla võimalikult kodune ja mugav. 🙂

 

30+5 ja mul on iseendast siiber

~ bump, kolmas rasedus, väikevend

Käisin just üle saja aasta ämmaemandal ja pea on igasuguseid mõtteid täis. Üle saja aasta, sest ürgpikal haiguste perioodil jäi mul kaks aega vahele ja kui ma võtsin vastu otsuse ämmaemandat vahetada, pidin pikalt ootama, et tema juurde löögile saada. Jõudsin just kauaoodatud visiidilt tagasi ja tunnen ennast kuidagi palju harmoonilisemana kui varem. Hea oli minna sama ämmaemanda juurde, kelle jälgimise all ka Virsikut oodates olin. Kuidagi kodune, turvaline ja reaalne. Andsin toredale ja lõbusale õele verd, lasin ämmaemandal emakapõhja kõrgust mõõta, kuulasin ämmaka emalikke toitumissoovitusi ja tulin hea tujuga ära. Ehkki mul ka eelmisele ämmaemandale väga midagi ette heita pole, ei tekkinud mul temaga õiget tunnet. Ja mul on hea meel, et ma vaatamata teatavale süü- ja häbitundele ikkagi ämmaemandat vahetada otsustasin.

Ma ei oska selgitada, miks, aga seekordse raseduse ajal tekkis mul vist esimest korda elus tunne, et ma ei taha sünnitada. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ma polnud raseduse mõttega üldse harjuda suutnud või sellest, et ma olin koguaeg lihtsalt nii väsinud, et sünnitama minemine tundus nagu õudne taak – kuidas ma ometi jaksan ja suudan? Pidin ma ju Virsiku keset ööd sõba silmale saamata ilmale tooma ja olin sünnituse lõpuks surmani väsinud ja enesekontrolli kaotamas. Täna Pelgulinnas käies täitusin aga mulle hoopis tuttavama rahu ja elevustundega – see on ikka hirmus tore, et saan võib-olla juba kahe kuu pärast (kui ta sünnib samamoodi 37. või 38. rasedusnädalal nagu tema õedki) parempoolse ukse kaudu siseneda ja kõiki neid suuri ja ilusaid tundeid tunda. Ma ei mõtle suure ja ilusa all ilmtingimata emaka kokkutõmbeid, eksole (ma võin öelda, et mulle meeldib sünnitada, aga päris kindlasti ei pea ma selle all silmas, et tuhud mu jaoks nauditavad on), aga see suur haiglasse jõudmise elevus ja mööda natuke maagilisi koridore sussides sünnitustoa poole sahistamine, keskendunult eesmärgi poole rühkimine, ämmaemanda sõnad: “tita on valmis tulema!”, suure uudise jagamine lähedastega, peretoa turvalised seinad ja vanaemade elevus… No see on ikka päris edev värk küll. Õudselt hea on lõpuks seda tunnet tunda – seni olin mõtet sünnitusest lihtsalt kusagile sügavale ajukäärude vahele peitu surunud, et mitte endale tunnistada: ma kardan. Õnneks täna ikkagi üldse ei karda.

Muidugi tasub nende arengute eest tänada (…) emakest loodust, kes raseduse naise jaoks parasjagu ebameeldivaks muutnud on. Ma ei jaksa ega taha enam olla rase mina. See inimene on ebaadekvaatne, kergesti ärrituv ja ennast ümbritsevatele inimestele absoluutselt kasutu. Kui tal ei ole süda paha, käib tal pea ringi. Kui ta ei ole surmani väsinud, valutab tal kuskilt. Nüüd, raseduse lõpu poole, kui Väikevend on juba piisavalt suur ja ruumi tema jaoks piisavalt vähe (“nii ilus väike kõht, veab sul” my f*cking ass – sinna ei mahu ju midagi!), olen ma kohe kuidagi eriti hale. Kõik juhtub nii ootamatult! Vahetan asendit – kõrvulukustav pissihäda nagu välk selgest taevast. Istun liiga kaua – pilt läheb taskusse, sest mu kõhuaordi otsas laiutab: inimene. Julgen süüa rohkem kui veerand normaalse inimese portsjonit – ärkan veel ööselgi tunde peale, et magada ei saa, sest olen täielikult ülesöönud ja kurgumulguni täis. Kui põis öösel täitub, on hommikul esimese asjana piinavalt valus, sest põietäie uriini jaoks ei ole minu kehas ruumi. Ja koguaeg on mul midagi häda! Ma ei jaksa enam see tüütu inimene olla, kellel koguaeg midagi häda on. Kui mu vasak reis on külm ja surisev, sest kuskilt on vereringe parasjagu kinni surutud või mul on kolme ampsu söömisest päeva lõpuni kõht täis ja süda paha või kui ma püüan pärast päev otsa aias rohimist diivanilt tõusta, aga ei saa, sest puusad on lukus nagu reumaatikul. Ja kõige hullem selle kõige juures on seesama virin. Ma ei või kannatada seda virisemist! Eriti, et see ving ja hala on minu enda peas ja tuleb sealt mõnikord suu kaudu välja ka. Ja isegi kui ma püüan olla enam-vähem adekvaatne inimene, teevad need kõik hädad tuju ikkagi nii tihti nii pahaks ja mul on nii kahju mu armsast perest, kes mu sellisena välja kannatama peab…

Aga me saame tite ja see on hästi äge. Kõik on tema saabumisest nii-nii elevil ja erinevalt eelmisest rasedusest, mille ajal ja pärast mida (päris alguses) ma pigem kohutavalt segaduses olin, olen ma ise ka nii õnnelik ja rõõmus, et meid varsti viis on. Ettevalmistusi me küll eriti teha jõudnud pole – meil on talle küll nimi ja minu emme toodud esimesed rõivad, aga see ongi enam-vähem kõik. Olgu, suuremad kodu ja auto on ka. Nagu viimatigi kui me majja uut beebit ootasime, on meil ka seekord vaja enne tema sündi kindlasti garderoobkapp ehitada. Peale selle, mõtlesin, on meil kõik turvavarustusest vankrini olemas, aga tegelikult peame vist kahe lapse vankreid vaatama hakkama. Virsik magab veel väga edukalt iga päev vankris pikki lõunaunesid ja ma ei näe, et oleks okei ta tema enda vankrist välja peksta, sest uus titt tuleb majja. Rääkimata sellest, et kahe vankriga korraga ju niikuinii manööverdada ei saa ja…

Aga nagu te teate, ei meeldi mulle üldse beebikraami valida ja osta. Ma ei oska seda üldse ja igasugused Facebooki grupid nagu see… Kärusõltlased või-mis-ta-on, tekitavad minus rohkem hirmu kui huvi. Minus ei ole seda “see on mul juba neljas käru, aga ma pole ikka rahul, sellepärast müün sellegi maha, et uus osta” soont. Vanker on ju vanker, ei? Aga kahe lapse vankrite hulgas on valik vist kitsam ja mulle tundub, et sellisel juhul peaks valituks osutuma Bugaboo. Meile ei mahu ükski vähemkompaktne asi lihtsalt mingi nipiga autosse. Kas te võiksite, palun, mulle selles osas nõu anda kui vähegi oskate? Aa… ja nimesid võite ka veel pakkuda. Kui ma Väikevenna soo teatavaks tegin, pakkusid õige mitu teist minu nimesoovi 100% täppi, aga H sellega nõus ei ole. Niisiis oleme kokku leppinud ühe teise nime osas. Võite arvata, millise, või omalt poolt veel teile meeldivaid või meile teie meelest sobivaid nimesid pakkuda. Aega ju veel on selle kiire asjaga – sünnini on ju iga laps ikkagi loode, keda nimepidi hüüda minu meelest päris paslik ei ole. 🙂

Väikevenna esimesed rõivad

~ bump, kõhuke, kolmas rasedus, väikevend

Enamus meie tüdrukutest alles jäänud beebiriideid saavad varsti väikevennale edasi pärandatud. Nimelt on need täiesti unisex ühel väga lihtsal põhjusel – enamus riietest on Polarn o. Pyret. Osadele vanematele, olen aru saanud, just see sooneutraalsus ja “liigne” mängulisus nende juures ei meeldigi (et pole sitsi-satsi ja printsessivärki), aga minu meelest on need kõige-kõige ilusamate ja geniaalsemate kangaste, mustrite ja lõigetega lasteriided (eriti just kleidid istuvad laste seljas taevalikult ilusti), mis maailmas olemas on.

Me ei valmistunud esmakordselt lapsevanemateks saades kuigi põhjalikult ja nii oli meil Kroonprintsessile ette varutud vaid üsna kitsas valik riideid – kõik täiesti juhuslikult Polarn o. Pyretilt. Ega meil ju kogemust polnud ja need said vist allahindlustelt ostetud ka. Valge tuuletõkkekombe, paar body (triibulist, rohelist, punast jänkudega jne), tudukott-öösärk, mütsikesi, erinevates värvides puuvillaseid pükse jne. Sealt edasi oli üsna raske ette kujutada, miks keegi üleüldse mõne muu (kiirmoe)brändi rõivaid kasutama peaks. Juba esimestest päevadest ja kuudest peale oli selge, et Polarn o. Pyreti puhul saab kvantiteedi unustada ja rahulikult kvaliteeti investeerida – tänu nutikatele lõigetele ja ülikvaliteetsele (öko)puuvillale saab beebi samu riideid kanda kuid ja kuid ja kuid järjest, kusjuures kannatavad rõivad lõpmatuseni pesemist isegi pesumasina kõige kõrgematel temperatuuridel, kasvõi mitu korda päevas. Kroonprintsessi beebiriided lähevad kohe kirgaste ja pealtnäha uutena kolmandale ringile ja ma kohe huviga kuulan alati inimesi rääkimas, kuidas Polarn o. Pyret igaühele taskukohane pole – eriti kui lapsi sünnib perre mitu. Mulle sobib hästi – ostadki reaalselt korra elus (näiteks allahindluste ajal) beebiriideid ja asi tahe!

Päris vastsündinuriideid, samas, meil sobivaid ei ole – meie pere põnnidel on kombeks sündida tähtajast kolm nädalat varem, 47 cm “pikkade” ja 2,5 kg “rasketena”. Virsiku ajal saime suure osa esimesi riideid Pilleriinu käest (kõik eranditult roosad) ja et ma Kroonprintsessi oodates absoluutselt uneski näha ei osanud, et mul seesugune tikutoosisuurune tita sünnib, kandis tema oma esimestel elunädalatel talle väga suuri (s. 50 ja 56) riideid. 😀

No ja siis tuli meile eile külla minu emme, kes “käis lastele sukkpükse ostmas” e. astus meie lemmikusse triibulisse lasteriietepoodi sisse, kus tal läks nagu alati – lappama. See on temast nii armas! Väikevend sai endale talle (eeldatavasti) sobivas suuruses e. suurus 44 bodysid, pükse ja ühe mõnusa kerge ja õhukese kombe. Ma ei ole siiani päriselt suutnud oma peas rasedust ja peagi saabuvat ilmakodanikku veel kuidagi seostada, aga seesuguseid tuttuusi ja võrratult armsaid vastsündinuriideid nähes ja kappi ootele pannes võib juba uskumagi hakata, et meil varsti beeeeebi sünnib!

Sukkpüksidki ei jäänud õnneks koju toomata (:D), aga lisaks neile said plikad endale veel kumbki kaks suvekleiti. Eriti äge on see, et selline roosa valgete lilledega kleit on Kroonprintsessil juba olemas ja nüüd on Virsikul samasugune! Kahju ainult, et need kolmandale ringile minna ei saa…
Milline on teie kogemus Polarn o. Pyretiga? Olete fännid nagu mina või leiate pigem, et minu pime armastus triibupoe vastu on veidi ülepingutatud?

“Mina tahan ka väikest venda vaatama tulla…”

~ bump

Kui tüdrukud mind üllatasid ja mulle Emmede Klubi “lahkumispeol” Loote Ultraheliskriiningu kinkekaardi üle andsid, oli see sellepärast, et ma olin mõlgutanud mõtteid Kroonprintsessi Šoisile viimisest. Sest ta on juba nii suur ja saab neist asjust väga hästi aru, mistõttu võiks see tema jaoks olla ülivinge elamus. Sestsaati kui ta lõpuks teada sai, et väikevend tulemas on ja et tal varsti-varsti teda ekraani vahendusel näha õnnestub, ei ole meie majas pea muud juttu olnudki. Ka täna hommikul, paar tundi enne minekut, pidas ta vajalikuks korra veel üle küsida, kas ikka on varsti juba minek. Ja siis selgitas ta Virsikukesele hellalt, et tema küll ei saa kaasa tulla, aga lubas, et jutustab talle detailselt kõigest, mida kuuleb ja näeb. Meil ei olnud nimelt plaanis Virsikut kaasa võtta, sest ta ei hauka veel väga hästi läbi, misasi see meiega varsti juhtumas on või kui haukabki, siis ei tunne eriti suurt huvi. Nüüd aga, kui talle teatati, et tema ei saa tulla väikest venda vaatama, hakkas ta väike alahuul kontrollimatult värisema ja hele hääleke küsis kurvalt:

“Miks mina ei tule väikest venda vaatama? Mina tahan ka väikest venda vaatama tulla…”

Te võite umbes arvata, kas mul on südant teda sellise teadaande peale hoidjaga koju mängima jätta. Niisiis lähemegi kogu pundiga kohe-kohe e. kell 11:30 dr. Šoisi ja Väikevennaga kohtuma!

 

24. rasedusnädal ja päris esimesed kõhupildid

~ bump, kolmas rasedus


Kui me täna õhtusöögiga lõpetanud, ehituspoes šopingul käinud ja aias veidi toimetanud olime (näitan kõike lähemalt järgmises postituses), oli mul jälle nii-nii külm, et saunaõhtu näis ainuõige lahendusena. Viskasin ennastunustavalt eukalüptileili, käisin vahepeal külma duši all ja mäkerdasin juustesse esimest korda üle vist juba aasta oma maailma kõige lemmikumat toodet – Macadamia Deep Repair Masque’i. Ostsin šampooni, palsami ja maski mõned nädalad tagasi MG Beauty -50% allahindlusel kõigile Macadamia toodetele. Tasub silma peal hoida, ehk korraldavad nad sääraseid soodukaid veel! tAlles purgikaant avades meenus mulle kui võrratu tootega päriselt ikkagi tegemist on – see pärlendav beež värvus, imeline lõhn ja see, mismoodi pisitillukesest kogusest peatäie juuste niisutamiseks piisab… i-me-ta-ba-ne! Lasin maskil saunasoojuses mõjuda, loputasin ta maha, määrisin näkku jojoba- ja kehale ohtralt magusmandliõli, tõmbasin pidžaama selga ja käskisin H’l endast paar kiiret klõpsu teha. Avastasin täna, et mul on käsil juba 24. rasedusnädal ja mul pole siiamaani endast selle raseduse ajal ühtainsamatki pilti!

 Puhas ja õlitatud inimene maailma kõige pehmemas, ilusamas ja mõnusamas H&M MAMA pajaamas. Üleüldse on kõik H&M rasedariided valmistatud sada korda pehmemast ja mõnusamast materjalist kui tavalised. Nt. nende puuvillased rasedate sukkpüksid on lihtsalt võrrratud!

 Minu 24. nädala rasedakõht. Arvestades, et nii Kroonprintsess kui Virsik on sündinud 37. rasedusnädalal, võib see tähendada, et mul on seda rasedust jäänud ainult kolmteistkümmend nädalat. Seda on ju niiii vähe! Sain dr. Šoisi juurde 14. juuniks aja – kui tema ka kinnitab, et Väikevend on tõepoolest väikevend, hakkan titeriiete inventuuri tegema ja vaatama, kas sooneutraalsete riiete osakaal Kroonprintsessile kunagi ostetud beebirõivaste hulgas on nii suur nagu ma praegu arvan. Ma tean, et enamus meie titeriideid on Polarn o. Pyret ja need kohe päris kindlast ei ole rangelt plikalikud. Kuna räägitakse, et kolmandatel põnnidel on kombeks vanematest õdedest-vendadest väiksemana sündida, tähendab see, et ka Väikevend peab hakkama kandma väiksemaid kui s. 50 riideid. Ma olen päris kindel, et kõik meie nö. “enneaegsete riided” on täiesti jumala roosad. Mis iseenesest ei ole ju dealbreaker – roosa on ilus värv – aga võib-olla peaks inimesele ikkagi midagi siiiiipa neutraalsemat ka hankima…

Kolmas rasedus – been there, done that?

~ bump, kolmas rasedus

Teise raseduse ajal, kolm nädalat enne sünnitust. Seekord kasvab kõht rrraudselt kõvasti suuremaks. Pean hakkama H’le kaamerat pihku suruma, minust pole ühtainsamatki uut pilti!

Nagu ma viimases vlogis mainisin, on kolmanda ringi ämmaemandavisiidid hästi… tüütud. Mitte sellepärast, et mul poleks väga armas ja põhjalik ämmaemand, vaid sellepärast, et need tunduvad lihtsalt tohutu ajaraiskamisena. Keset päeva töölt või kodust Pelgulinna sõitmine, et end natuke kaaluda, emakapõhja kõrgust mõõta, juba kaks ringi kuuldud info peale kaasa noogutada ja ämmaemandale kinnitada, et kõik on kõige paremas korras, tundub lihtsalt erakordselt tobe. Ülbitsen muidugi ainult teoorias, praktikas käin kohal nagu miška, sest saan ju aru, miks regulaarne jälgimine oluline on.

Samas tuleb tunnistada, et kolmas rasedus on eelmistest ikkagi üksjagu erinev ja uus. Paljud asjad on täpselt samad – näiteks mälu puudumine. Iga kord kui ma rasedaks jään (:D) tuleb mulle jälle täieliku üllatusena, kuidas ajule enam ressursse endisel määral ei jagu ja ühtäkki hakkab kõik ununema ja peas sassi minema. Mitterasedana mõtlen ma “rasedaaju” juttudest nagu lihtsalt halbadest ettekäänetest ja otseloomulikult olen ise kõige hullem rase kuldkala planeedil… Täpselt niisamuti kimbutas mind esimesel 15 rasedusnädalal see õudne halvav iiveldus. Ja selgi korral olen pidevalt hästi-hästi väsinud ja muutun juba õhtul poole üheksa ajal (kui mul tavaliselt kõige viljakam tööaeg alles algab) uniseks zombieks. Võib-olla rohkemgi kui varasematel kordadel? Aga ma muidugi teen ka täna rohkem kui kahel esimesel ringil – lapsi ju juba mõni on ja tööd ka üksjagu. 🙂

Ei tea mina, kas sellepärast, et ahi küpsetab nüüd poisslast, aga igatahes on nii mõnigi asi nüüd hoopis teistmoodi kui varasematel kordadel. Näiteks:

Ma ei või kohvi juua

Kui eelmise kahe raseduse ajal olen saanud soovi korral piiramatutes kogustes kohvi juua ja pidanudki jooma, sest madala vererõhu puhul oli kohv suurepäraseks abimeheks, on kohvi tarbimine sel korral täiesti välistatud – eriti hommikuti. Kui ma hommikul tassi kohvi joon, on mu enesetunne terve päeva vältel niru – surisen üle kere ja tunnen end enda nahas õudselt ebamugavalt, süda on paha ja kohutav uni peal. Kui ma päeva juba käima tõmmanud ja mitu toidukorda korralikult söönud olen, võib juhtuda, et saan endale õhtusöögi paiku ühe lahja latte lubada. Kui mul veab. Seega joon praegu peamiselt piparmünditeed ja Rooibost. See punane tee on, muide, kofeiinivaba ja mu absoluutne lemmiktee. 🙂

Platsenta tagaseinas

Ma olin nii üllatunud kui arst looteanatoomia ultraeheliuuringul kinnitas, et platsenta asetseb seekord taga. Mida?! Esimeses ultrahelis öeldi, et ikka ees ja seega tegin ma järelduse, et küllap on ühel kerel üks kindel koht platsenta jaoks. Vot mulle! Muidugi tähendas see ka seda, et tundsin sel korral liigutusi hoopis varem ja hoopis tugevamalt. Kui esimese kahe raseduse ajal tundsin esimesi liigutusi hilja ja hästi õrnalt, oli sel korral 20. nädala kandis silmaga näha, kuidas inimene kõhus sipleb.

Kõhukinnisus

Minu senine arusaam kõhukinnisusest oli üsna ebaadekvaatne – mis sest siis nii väga on, kui ei saa kakal käia? Oh boy. Oma elu esimese kõhukinnisuse kogemuse sain nüüd kolmanda raseduse ajal. Teadupärast on iivelduse ajal alla minev toit (loe: sai saiaga) leebelt öeldes kiudainevaene ja millegipärast on mul just nüüd, kolmandal ringil, progesterooni keres kuidagi eriti palju ja seedimine ekstra aeglane. Niigi on rasedusega koosnev surve ülejäänud elunditele üsna ebamugav… ja nüüd siis veel see? Mul ei olnud õrna aimugi, et see nii hirmus olla võib! Palusin oma suures võhiklikkuses Emmede Klubi tüdrukutelt lõpuks nõu ja abi. Alguses proovisin kuivatatud ploomide ja neist tehtud mahlaga, kuid esiteks ajas see mahl mind kohutavalt öökima (ma ei ole midagi jäledamat kunagi maitsnud) ja teiseks ei olnud sellest ka kuigi palju tolku. Viimases hädas küsisin tüdrukutelt lahtistite kohta – mis need on ja kuidas need töötavad? Olin vahetult enne meie pikka Leedu reisi lausa valudes ja juba pisut meeleheitel kui Raquel teatas, et proovigu ma Microlaxi – see pidi kõigest veerand tunniga kõigile mu muredele leevendust tooma. Tõi küll. Muidugi unustas ta mainida, et see mõju kestab veidi kauem kui vaid esimesed viisteist minutit ja nii sõitsingi ma Leetu mitme paari varupükstega ja hirmus eneseväärikuseta* naaseda. Õnneks ei juhtunud midagi hirmsat ja sestsaati olen püüdnud teadlikult võimalikult palju (tavalisest veelgi enam) kiudainerohket toitu süüa ja ohtralt vett juua. Seni on sellest igatahes piisanud. 🙂

Brrrrr!

Mul on koguaeg külm! Ma ei mäleta, et mul esimese kahe raseduse ajal vereringe nii kehv oleks olnud, aga sel korral on mul pidevalt väljakannatamatult külm. Selle tähelepaneku tegi vist Andra, kes mingil hetkel taipas mainida, et ma pidevalt külmetan ja selle üle kurdan. Avalikes kohtades – kohvikutes ja poodides – on mul alati täiesti väljakannatamatult jahe, kodus tõmban end diivanil villase pleedi sisse kerra ja kui laadal käisime ja meie telki päeva jooksul kordagi päike ei paistnud, võttis mul hiljem vappekülmast jagu saamine ja üles soojenemine aega neli-viis tundi. Mis siis, et ma endale tagile ja pusale lisaks veel talvemantli selga olin saanud!

Venitusarmid

Esimese raseduse ajal mul venitusarme ei tulnud, kuid Virsikut oodates sain vaid nädal enne sünnitust kõhunahale korralikud triibud. Need triibud kipitasid ning valutasid värsketena kohutavalt – ka pärast sünnitust. Nüüd on nahk uuesti venimas ja kuigi kõht pole veel suur (samas tundub palju suurem kui esimesel kahel korral), on mul juba selline tunne, nagu ma hakkaks venitusarmidest rebenema. Ma ei tea, kas ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et need hirmsasti sügelevad ja kihelevad ja pole piisavalt elastsed, et kõhu kasvamisele vastu pidada. Kuidas teie vanad venitusarmid järgmis(t)e rasedus(t)e ajal käitunud on?

* Eneseväärikusest: leidsin postituse juurde pilti (sest minust lihtsalt pole viimasel ajal ühtegi pilti tehtud) otsides lõbusa loo eelmise raseduse ajast. 😀

VLOG: Poiss või tüdruk?!

~ bump, kõhuke, kolmas rasedus, minu väike ettevõte, video, videoblogi, vlog

Nonii! Käidud ja uudised käes! Tegin video tegelikult juba päeval valmis, aga sain alles nüüd mahti see siia postitada. Veetsin täna paar vahvat tundi Pardiralli loovkonkursi žürii liikmena laste ilusaid plakateid imetledes ja hinnates. Ma viimasel ajal muud ei räägigi, aga ausõna – väikesed inimesed on NII palju ägedamad kui suured. Ma tegin telefoniga mõned klõpsud, aga näitan neist ainult kaht lemmikut – ma ei hakka valitud võitjaid spoilima, need avalikustatakse niikuinii juba homme (?) Pardiralli kodulehel. Lisaks saate te ise ka aidata publiku lemmikut valida, sest kõik laste tehtud plakatid on Facebookis like’imiseks üleval ja ma ausõna soovitan sellele albumile pilk peale visata – paljud töödest on nii-hii-hii võrratult ägedad!

Aga okei. Vaadake videot. Ja ärge pange tähele, et ma kiirustades monteerides kogemata mingi ürgpika söömise klipi vahele jätsin. Nagu oleks Hästi Oluline, et te näeksite, kuidas me oma lõunapitsat mälume. See ei pidanud nii minema, aga it is what it is. 😀

Üks minu kahest lemmikust kunstnikust tänaste tööde seast. Lihtsalt see omapärane stiil (juba nii noores eas!), detailidele pööratud tähelepanu, huumor ja emotsioon – ma olin täiesti lummatud. Pildi autor käib Pärnu Ülejõe Põhikooli 5a. klassis. 🙂

 

Audentese erakooli 2b klassi töö. Nii lapselikult äge, aga kujunduslikult korrektne, efektne ja kihvt!

Pardiralli Facebookist: “Täna oli tihe päev, kus meie žürii selgitas välja plakatite paremiku. Blogija ja Kukupesa omanik Mirjam Hunt, disainer Marili Rooba, EVLVL esindaja Liis-Katrin Avandi, Minu Unistuste Päeva tegevjuht Kristiina Gabor-Mägi ja Pardiralli projektijuht Ave Laas vaidlesid, arutasis, imestasid ja imetlesid. Lapsed on nii andekad ja osavad. Peatselt anname ka teile teada, mis otsuses sündisid. Publiku lemmiku valik käib endiselt ja annetusi saab teha www.pardiralli.ee/annetus”

A kes seal on?

~ bump, kolmas rasedus

Mul on vähem kui kolme tunni pärast looteanatoomia ultraheliuuring! Woop!

Panime selle aja ämmaemanda juures paika vist pea kaks kuud tagasi ja toona tundus, et see aeg on nii kohutavalt kaugel. Nagu laste kasvamise, raseduse ja muu sellisega ikka, hakkab aeg häbitult kiirelt mööda vihisema ja täiesti uskumatul kombel ei ole ma kordagi jõudnud uuringu ootuses kärsituks muutuda. No okei, eile öösel tegelikult korraks muutusin kah, sest, tsiteerides klassikuid*: “Vanad koerad ütlevad, et elu on lühike. Mina ei saa sellest küll aru! Kuidas ta saab olla lühike kui juba öö on üle mõistuse pikk! Tuleks juba hommik kiiremini. Nii palju asju tahaks teha!”

Igatahes on see hommik nüüd käes ja ma mõtlesin, et kuni ma veel ei tea, mis sellest elust edasi saama hakkab, peaksin oma praegused mõtted siia kirja panema. Kui ma varem tundsin hästi tugevalt, et ihkan meile kolmandaks tüdrukut ja ei kedagi muud, tegin ma täna hommikul silmad lahti tundega, et päris tore oleks ikkagi see ka kui meie peres oleks üks päris oma pojake (ja mitte robottolmuimeja, keda me seni sedasi hüüdnud oleme). Kuidagi haihtus ööga õhku see suur eelistus. Ma arvan, et minu tütre-eelistus on tingitud peamiselt sellest, et ma muusuguseid kunagi kasvatama pole pidanud, aga selles olen ma küll algusest peale päris kindel olnud, et soost olenemata saab temast kohe päris kindlasti minu kolmas lemmikinimene maailmas.

Kui ma peaksin püüdma objektiivselt ennustada, kumma me saame, valiksin ma loogika järgi tüdruku. Kaks juba on, nii et tõenäosus on vist seda suurem? Mingisugust maagilist sisetunnet mul ei ole ja sisetunnetega on mul üleüldse kana kitkuda. Nagu ikka seoses sellega, et lapseootel naine ja tema rasedus rahvale kuuluvad, on kõigil muidugi kõige kohta oma arvamus või, veel hullem, sisetunne! “Tahaksin üle kõige veel ühte tütart,” õhkan ma. “Mul on sisetunne, et te saate poja!” vastavad nad Hästi Taktitundeliselt. Really though? Kui inimene unistaks ükskõik millest muust, näiteks oleks kahe üliägeda tööpakkumise vahel, ei vastaks keegi talle: “ma ei tea, mul on tunne, et sa ikka päris kindlasti ei saa seda, millest kõige rohkem unistad!” Tunne on igatahes põhimõtteliselt sama – isegi kui vahet pole ja valida ei saa, on teise unistuse külma veesahmakaga kostitamine minu meelest röögatult taktitundetu. 😀

Aga arvamismängu võime veel viimast korda mängida küll. Mida teie arvate, kas kolmas hundikutsikas tuleb poiss- või tüdruk-tüüpi?

Virsik-pall nädalake enne sündi

* kes ei pidanud selle Lotte tsitaadi tundmist ilmselgeks, hakkab nüüd kõiki Lotte lugusid üle vaatama, et suviseks Lottemaale minekuks valmis olla!

Aprillinaljadest

~ bump, emadus, kolmas rasedus

Et siis aprill, jah?

Otseloomulikult ei teinud ma teile maailma kõige nõmedamat ja taktitundetumat nalja. Pigem nalja maailma kõige nõmedamate ja taktitundetumate naljade kulul. Ja ma saan aru, et ma külvasin omajagu segadust (ja, olgem ausad, sain päris palju itsitada ka), aga ma loodan, et te annate selle lolli vembu mulle andeks. Ma nimelt ei oskagi neist asjust teisiti kui läbi nalja rääkida. 🙂

Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks iganädalased raseduspostitused ja igahommikused peegli-kõhuselfied on hästi tavalised ja normaalsed, aga mina ei ole üks neist. Rasedus on minu jaoks emotsionaalselt hästi raske ja mõjub mu enesehinnangule ning seetõttu on mul hästi raske olla selline… nunnu ja rõõsa ja vahva rase, kes silitab oma punu ja kudrutab avalikult sellest, kuidas ta ei jõua tibu saabumist ära oodata. Ma tahaks olla küll, sest oma südames olen ma ju ikkagi täpselt sama õnnelik nagu kõik teised naised kõigis teistes peredes, millele uue liikme lisandumist kogu südamest oodatakse. Aga ma ei ole.

Ma ei ole vinniline, paks ega kole – välimus ei ole see, mida ma enesehinnangu languse all silmas pean. Viga on selles, et ma olen harjunud ööpäevas väga palju jaksama, kui selleks parajasti vajadus on. Ma olen harjunud pidama mitut töökohta, ma olen harjunud, et ma suudan palju ja olen väga produktiivne. Rasedus võtab minult esimeseks neljaks kuuks igasuguse (edit: igasugust muidugi mitte, sest kui valikut pole, tuleb nutta ja teha) töövõime (sest see igikestev räige iiveldus on täiesti halvav ja ebainimlik) ja vähe sellest – kella kaheksaks õhtul olen ma igal juhul surmani väsinud ja valmis magama minema. “Ma olen rase” on kolm sõna, mida ma ei suuda kõva häälega välja öelda, sest kogu see hädisus koos hormonaalse tasakaalutusega tekitab minus tugevat häbitunnet, sest ma tahan olla naine, ettevõtja ja hea töötaja, mitte kõndiv inkubaator. Ehkki ma saan aru, et see on jabur ja et tegelikult on hea, et keha mind puhkama sunnib – ma ei saa sinna midagi parata.


Kroonprintsess ja Virsik ükskord mitte eriti hiljuti. <3

Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise.

Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂

Snail slime and stretch marks: Before and after

~ bump, edevus, meik & nahahooldus

Post sponsored by Bio4You // Postitust sponsoreeris Bio4You
snail1As I’ve told you before, I developed pretty bad stretch marks a little more than a week before delivering Peach. I didn’t get any stretch marks when I was expecting Ladybug and I didn’t gain more weight or get bigger this time around. They just showed up out of the blue. I have to start by saying I never felt sad or unhappy about them – they’re there, it’s a fact, nothing I can do about it. When they first appeared, they were bright red and hurt as if my skin had just ripped and was about to burst open. After birth, my stomach had completely transformed – it was a little saggy (especially around the marks) and had red stripes all across it. I was sure they would fade on their own, but three months after Peach was born they still hadn’t started looking the least bit lighter (see “before” photo below). So I purchased a bottle of emu oil because I had heard of its healing qualities. Didn’t work. The shop clerk had recommended me to try snail slime next and I was sure I would – if it didn’t have any magical qualities, it would still be a cool product to at least have tried. Then, at some point, Bio4You offered me and my stretch marks a cooperation – they gave me a bottle of snail secretion to see if it could help me. And it did.

// Nagu ma teile varemgi rääkinud olen, tekkisid mu nahale nädalake enne Virsiku sündimist päris koledad venitusarmid. Kroonprintsessi oodates ei ilmunud mu kõhule venitusarmipojakestki ja sel korral ei võtnud ma ei kaalus rohkem juurde ega paisunud oluliselt suuremaks. Nad lihtsalt ilmusid kes-teab-kust, jumal-teab-miks. Ma pean alustuseks ütlema, et ma ei ole nende pärast kunagi ülearu kurvastanud – nad on seal, see on fakt, ma ei saa sinna midagi parata. Saabudes olid venitusarmid erkpunased ja valutasid nii, nagu oleks mu nahk rebenenud ja iga hetk pauguga lõhki minemas. Pärast sünnitust oli mu kõht täielikult digimuutunud – see oli välja veninud ja rippus (eriti venitusarmide ümbert) ning selle keskel ilutsesid suured tulipunased triibud. Ma olin päris kindel, et nad hakkavad ajapikku pisitasa heledamaks muutuma, aga kolme kuu möödudes (vt. “enne” pilte allpool) polnud nad veel vähimalgi määral seda nägu, et kavatseksid heledamaks muutuma hakata. Niisiis tõin ma looduspoest koju emuõli, sest olin kuulnud selle tervendavatest omadustest. Sellest polnud mingit kasu. Poemüüja rääkis mulle ka teolimast ning soovitas mul seda järgmisena proovida, kui emuõlist abi pole. Otsustasin, et proovin igaljuhul – isegi, kui sellel lubatud imeomadusi pole, on see ikkagi põnev asi, mida vähemalt proovida. Mingil hetkel võttiski Bio4You minuga ühendust ja pakkus mulle ja mu venitusarmidele sponsorlust – nad saatsid mulle teolima, et saaksin proovida, kas sellest võiks abi olla. Ja oligi!
 snail2Teosekreet-geel, puhas, 98%, 60ml, Helix Extra, 52.50€ (LINK) 

Let’s be frank – I’m not a big fan of snails. They’re a little too similar to worms (I hate worms…) and something about them being slimy is extremely unappealing. You see the irony in me wanting to rub it all across my tummy, right? Well, I have to say I was a little very apprehensive and thought the product would be a little… yucky. Much to my surprise, it came out of the bottle as a silky gel and when it touched the skin, it became watery. The product is scented so it smells absolutely divine and nothing about it screams YOU’RE RUBBING SNAIL SLIME ALL OVER YOUR STOMACH, YOU WEIRDO!!! so that’s nice.

// Ütleme ausalt – ma ei ole just maailma suurim teofänn. Nad on natukene liiga ussikeste sarnased (ma vihkan ussikesi…) ja üleüldiselt on limased asjad ikka küllaltki ebaatraktiivsed. Nii on ka pisut irooniline, et ma seda oma kõhule määrida tahtsin, kas pole? Nojah, ma pean tunnistama, et ma olin enne toote proovimist parasjagu kahtlustav ja kartsin, et selle pealekandmine saab olema pisut… öka. Minu suureks üllatuseks tuli pudelist välja siidise tekstuuriga geel, mis nahaga kokku puutudes vesiseks muutus. Toode on lõhnastatud, mistõttu on sellel oivaline (ent mahe) aroom ja miski selle juures ei karju SA MÄÄRID OMA NAHALE TEOLIMA, VEIDRIK!!!, mis on minu meelest äärmiselt kena.
snailThe photos aren’t great – I remember  thinking that they looked much better in the “before” photo than they did in real life and the “after” photo looks a lot worse than the marks really do when I look in the mirror.
// Pildid ei ole suurepärased – ma mäletan, et “enne” pildil paistsid armid palju viisakamad, kui päriselus ja “pärast” piltidel on olukord jällegi oluliselt kehvem vaatest, mis praegu peeglisse vaadates avaneb.

Did the slime work? It did. Because the stretch marks would probably have faded a little anyway and because using the snail slime is a process, it’s hard to say what the actual the effects really are. I did however see results when I used it on a more regular basis so I am a 100% sure snail slime does possess healing and repairing qualities (it is said to be great for healing acne scarring – Madiken swears by this stuff!). This is where I screwed up the results though – I didn’t use it as regularly as I should have. The instructions on Bio4You’s home page suggest using it twice a day while I managed to remember applying it no more than once a day for a maximum three to four days in a row. I’m sure it would have worked better if I hadn’t been a bit of a moron. I’ll continue using it as one should and definitely recommend it to anyone who is looking for a way to heal their stretch marks – they probably won’t disappear, but they’ll even out and fade and the slime will improve skin quality like you wouldn’t believe.

If you don’t mind, I would like to finish this post off with a pep talk. I know how looking in the mirror and realizing you’ll never look quite the same as you did pre-pregnancy feels. It’s a little tragedy all on its own. My point is you aren’t the same person you were before and that’s kind of the point. It’s a cliché, but you are a tigress and you did earn those stripes. The next time you walk down the beach, strutting your stuff in a bikini, people probably won’t even notice you’re striped. Partly because you’ll have a tan and being tanned hides stretch marks (hehe), but mostly because noone else cares. Trust me. And if they do notice, they’ll just think “wow, she’s a MILF”. What’s so bad about that? That’s right – nothing. You’re fab. And you’ve made a little human being. Mad props, superwoman!

// Kas lima töötas? Töötas. Kuna venitusarmid oleksid ilmselt niisamagi pisut hajunud ja kuna lima kasutamine on protsess, on raske täpselt öelda, milline efekt sellel tegelikult oli. Regulaarsel kasutamisel oli paranemine silmaga nähtav, nii et olen 100% kindel, et teolimal on lubatud tervendavad omadused (näiteks kasutatakse seda aknearmide ravis ja ka Madiken on kinnitanud, et see on imeline toode). Mina muidugi keerasin tulemused natukene nässu – ma ei kasutanud seda nii korrapäraselt, nagu tegelikult pidanud oleks. Bio4You kodulehel olevate juhiste kohaselt tuleb teolima endale peale määrida kaks korda päevas, minul aga tuli meelde seda kasutada kord päevas ja maksimaalselt kolm-neli päeva järjest. Ma olen kindel, et see oleks veelgi paremini töötanud, kui ma natukene laisk ja loll ei oleks… Igatahes jätkan selle kasutamist nüüd vastavalt juhistele ja soovitan seda teha kõigil, kes oma venitusarme parandada soovivad – tõenäoliselt ei haihtu need küll täielikult, ent kindlasti aitab teolima neil ühtlustuda ja paraneda. 

Kui te ei pahanda, lõpetaksin selle postituse paari julgustava sõnaga. Ma tean, mis tunne on peeglisse vaadata ja taibata, et sinu kõht ei hakka kunagi enam välja nägema selline, nagu enne sünnitust. Nii nõmedalt kui see ka ei kõlaks, on selle järelduseni jõudmine omaette tragöödia. Aga ma olen jõudnud järeldusele, et selles ju asja mõte ongi – sa ei olegi ega peagi olema sama inimene, kes sa enne sünnitust olid. See on küll klišee, aga sa  o l e d k i  tiigriema ja sa  o l e d k i  oma triibud välja teeninud. Järgmine kord, kui sa rannas ennast ebakindlalt tunned, sest kardad, et kõik sinu venitusarmilist kõhtu jõllitavad – unusta ära! Keegi peale sinu ei näe neid. Esiteks sellepärast, et oled päevitunud ja päevitus aitab venitusarme peita (hehe), kuid peamiselt sellepärast, et need ei lähe kellelegi teisele peale sinu karvavõrdki korda. Ausõna. Ja kui keegi panebki su arme tähele, mõtleb ta selle peale, et sa oled üks äärmiselt kuum MILF. Mis selles nii halba on? Mitte midagi, ütlen ma sulle. Sa oled imetabane! Ja sa oled enda sees terve inimese valmis küpsetanud. Müts maha, supernaine!