Väikevennal on viimasel ajal mingisuune ennekuulmatu komme kell viis hommikul ärgata. VIIS! No ja kui ta siis ärkab, hakkab ta minu otsa viskuma (loe: väike emme, perevägivalla ohver) ja uuesti uinumisest pole juttugi. Kemplesin temaga, mis ma kemplesin, kuni H üle võttis ja mul edasi magada lasi. Kui ma kohvilõhna ja hommikusöögitaldrikute kolina peale ärkasin, selgus, et hoopis Kroonprintsess oli olnud see, kes mul JA H’l peaaegu kaks tundi kauem edasi magada lasi. Väikevenna kisa oli ta kell pool kuus üles äratanud ja tema tuli elutuppa poisiga raamatut vaatama ja mänguasjadega mängima. Mida väikest inimest, eh? Ütlesin talle, et oleme talle väga tänulikud – seda enam, et poisi eest hoolitsemine absoluutselt tema töö ei ole.

H valmistatud peekoni-munapudru-tomati-mozzarellahommikusöök oli võrratu! Või vähemalt nii palju kui ma maitset tundsin. Mu enesetunne on eilsest palju parem ja üleeilsega pole see üleüldse võrreldavgi, aga päris terve ma veel igatahes ei ole.

Juba päris mitu aastat on meie laupäeva ennelõunad huviringidega tihedalt sisustatud, mistõttu järgneb hommikusöögile alati patsipunumine-krunnikeerutamine, trenniriiete selga tõmbamine ja kodust väljumiseks valmistumine. Ma ei tea, millest see tuleb, aga tüdrukute juuste eest hoolitsemine on viimasel ajal kuidagi lihtsamaks muutunud. Vahepeal olid nad ikka pidevalt takkus, aga nüüd püsivad juuksed ilusti kammitud ja patside punumine on täiesti valutu tegevus mõlema osapoole jaoks. Eks ma olen aastatega punumises osavamaks saanud ka. Varem ei oleks ma niisugust peadligi punutud patsi suutnud teha to save my life. 😛 Endale ei oska ma ÜLDSE patse punuda! Kas teie oskate? Ma täiega kadestan neid, kes oskavad…

H võttis huviringinduse enda peale ja poisu ka ühes, et ma saaksin kodus lebotada  pisut korda luua ja lõunasöögi ette valmistada. Käisin pesus, blogisin ja nüüd katsun end diivanilt püsti ajada, et vahelduseks midagi sellele majapidamisele kasulikku teha.

Ilusat laupäeva teile! 

EI NOH!

Täiskasvanud naine, sageli päris arukas, aga tuleb ikka nentida, et kõik hobused mul ikkagi tallis ei ole. Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus. Ratas tiirleb, aga hamster on surnud…

No mul lõigati möödunud nädalal see jurakas puseriti kasvav tarkusehammas välja, onju. Sellele eelnevalt sõin kuuri antibiootikume, sest seal oli põletik. Midagi hullu nagu kaaries seal ei olnud, aga lihtsalt hammas surus igemesse ja tekitas seal paksu pahandust. Võtsin antibiootikume, põletik läks alla ja arst opereeris nädal hiljem pahalase mu põse seest välja. Hästi kena! Töö oli kiire ja korralik ja osavõtlik ja armas nagu sealsete arstidel puhul ikka olnud on.

Pärast hamba kirurgilist eemaldamist vaatab arst arvutist mu lugu, nendib, et ma just võtsin ühe kuuri põletikuvastaseid ravimeid, aga et haav on nii suur ja õmblused ja alumine hammas ja üleüldse, peaksin ma ikkagi ühe kuuri veel võtma. Ettevaatlikult küsisin, et kas ma ikka pean, arst ütles, et peaksin küll, aga minu nõutut nägu nähes siiski lisas, et ta jätab selle minu otsustada.

Väga. Suur. Viga. Väga suur tohtrihärrapoolne viga, sest päris igasuguste hoolde ei maksa OTSUSTAMIST küll jätta. Muidugi otsustasin ma ravimist loobuda.

Aga nagu Teleturus öeldakse: see ei ole veel kõik!

Lisaks sellele, kas ma ravimitest hoiduda tohin, uurisin ma kirurgilt, kas ma võiksin ravimite asemel suud hoopis loputada. Tema ütles, et tema seda ei soovita. Mida tegin mina? Loputasin suud, muidugi! Iga päev! Raevukalt! Ausõna – hea, et veel MMSiga ei loputanud – oleks sellesse sündmuste ahelasse arukuse poolest ideaalselt sobinud. Kuidas see oli, et… oleks küll ohjeldamatult oksendanud, aga see poleks kindlasti olnud mürgistus, vaid puhastumine, millele oleks järgnenud maagiline tervenemine? Eheh. 😛

No muidugi ei saanud see haav korralikult paraneda, sest üks hull otsustas, et loputades desinfitseerimine on suurepärane idee. Ei olnud. Sest muidu olekski paranemine võib-olla kiire ja peaaegu valutu olnud. Eriti kui ma oleksin võtnud neidsamu antibiootikume, mida ma nüüd oma põletikus haavaga (sest ehkki mul veel ei paisteta ega valuta, on… teisi põhjuseid, et mitte öelda eritisi, mille järgi on päääärrris hästi aru saada, et asi on nats halb) ikkagi võtma hakkan. 🙂

Iseenda seltsis mul igatahes igav ei hakka, see on selge. Joon nüüd tassikese kummeliteed, ootan H ravimikarbiga koju ja mõtlen oma tegude üle järele…

Taamal põleb Hoidjapreili valmistatud sojavaha-lõhnaküünal. Meil on plaan teha üks käsitööküünalde tootesari, millele teeme toredad loomasõpradele äratundmisrõõmu pakkuvad etiketid ja müüme Kukupesa e-poes ning kaupluses, et tulu erinevatele loomadega tegelevatele organisatsioonidele ja mittetulundusühingutele annetada. Tore mõte tal, onju? 

Ma alati naeran (armastusega, muidugi), et hiidlaste kõige suurem traagika on vahemaad. “Kuidas te hakkate sealt nüüd sõitma, see on ju nii pikk maa,” oigab hiidlane kolmkümnekilomeetrise vahemaa peale nagu oleks jutt pikast ja vaevarikkast ümbermaailmareisist. Kui mul oleks euro iga korra kohta, kui ma olen sarnases olukorras pihku itsitanud, võiks mind juba raha pärast kosida. Aga mitte erakordselt pikast ja laiast Hiiumaast ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, et meil, blogijatel on ka oma väga stereotüüpiline traagika, mille küüsis mina nimelt parasjagu vaevlen.

Ja seda tegelikult juba pikemat aega. Hullult tunnen blogimisest puudust, aga kuna pikka aega jälle kirjutanud pole, siis võtab kohe kangesti oigama. Kui blogilugejatel oleks euro iga korra kohta, kui blogijad halisevad, et ei oska enam, kes see seda loeb, keegi niikuinii ei kommenteeri, nii palju on vahepeal blogimata jäänud ja ei oskagi kuskilt alustada… poleks Kogumispäevikut vaja teha – kõik oleks pururikkad. 😀

Novot, nii on.

Kuidas teil läheb? Mul läheb… hästi. Ma pidin korraks igaks juhuks järgi mõtlema, et kas ikka läheb, aga läheb küll. Olen praegu ka oma tööde ja asjadega mäel (tegelikult paar meili on vastamata, aga ma jõuan nendeni kohe), nii et saangi korraks maha istuda ja blogis niisama ilma süümepiinadeta lobiseda. Kõik erikujundused on tehtud, pärimist vajavad päringud saadetud, kodu läigib (vahelduseks) nagu prillikivi ja poisu magab. Tüdrukud on lasteaias.

Virsik tegi ju hiljuti oma lasteaiadebüüdi ja erinevalt Kroonprintsessist, kes samuti alles kolmepooleselt lasteaeda läks, on tema juba algusest peale lasteaiast tohutus vaimustuses. Seda muidugi peamiselt sellepärast, et nad ühes rühmas käivad. Suvi läbi oli jutt, et kui nad sügisel koos lasteaias käima hakkavad, saavad nad kõrvuti kapid, kõrvuti sahtlid, kõrvuti voodid… ja nii õnneks ka läks. Ma oleksin eeldanud, et Kroonprintsessile pigem tuska teeb, et ta tüütuvõitu pisiõega nüüd põhimõtteliselt ööpäevaringselt ninapidi koos olema peab, aga tegelikkuses igatses ka vanem õde väga aega, mil pisem lasteaias käima hakkab. Nimelt on neil nii tilluke rühm, et kui paar üksikut sõbrannat haiged on või niisama lasteaiast vaba päeva võtavad, on Kroonprintsess põhimõtteliselt üksi olnud. Ta igatses (ilmselt igatseb siiani) tegelikult oma vana lasteaeda ja sealseid sõbrannasid väga, aga nüüd käib ka tema tänu Virsikule palju parema meelega lasteaias. Mulle tundub, et see on neid päris palju lähendanud ka – nad küll kraaklevad pigem sageli (nagu õed-vennad ikka, ma loodan), aga hoiavad nüüd varasemast veel rohkem kokku, teevad paremini koostööd ja mängivad-joonistavad hea meelega vahetpidamata koos. Rõõm.

Sellest aastast on Virsikul ja Kroonprintsessil mõlemal kaks korda nädalas Musamari ning lisaks on Kroonprintsessil ballett (Kaie Kõrbi balletistuudio) kaks korda nädalas. Kogu see kompott tähendab meeletut logistikat ja klapitamist ja planeerimist ja… suvi oli nii võrratult pingevaba ja rutiini sisse elamine ikka üsna valulik. Kuna enamus tunde on nädala sees õhtuti, venivad need päevad ikka marupikaks. Puhhhhh! Adulting… Aga samas ei tule kõne alla ka huviringidest (eeskätt Musamarist) loobumine – nad on tundides käinud sestsaati kui nad pooleteiseaastased olid ja see on üsna elementaarne osa meie maailmast. Hästi kurb oleks, kui neil enam seda võimalust ei oleks, sest vanemad ei viitsinud vaeva näha…

Lasteaia-aasta alguse märgiks on meie majas ära käinud nii kergemad viirushaigused kui ka *võdistab õlgu* täid! Viimaste tulek ei olnud meile eriline üllatus, sest oskasime neid oodata ja teadsime, et nad tulevad. Ma olen tohutu parasiidipelgur, aga et avastasin laste peast alles vastsed, kes suureks kasvada ega ise muneda jõudnud polnud, ei olnud lastel peas ainsamatki tingu ega täiskasvanud täid ning vaatepilt polnud üldse nii võigas kui ma kartnud olin. Määrisime end kokku kolme pudelitäie õliga sisse (gee, üledoseerimine much?), keetsime ära kõikvõimalikud tekstiilid ja mis masinasse ei mahtunud/läinud (madratsid, kattemadratsid, diivanipadjad, diivan, tekid, padjad, pehmed mänguasjad, nukud, ükshaaval kõik nukuriided, kaisukad…), töötlesime kuuma auruga. Olid vägagi tegusad paar päeva, aga nagu ootamatute külalistega ikka kipub olema, saime tänu täidele vähemalt kodu laitmatult puhtaks. 😀 Ja õnneks olid lapsed just nädal aega lasteaiast kodus olnud, mistõttu lapsed oma väikesi täitanud päid vähemalt sinna ei viinud. Lõpp hea, kõik hea – vähemalt kogemuse võrra rikkamad!

Saate edasi lugeda või ei, sest pea hullult sügeleb? Sorri, noh. Elu. 😀

Töösügis on ka toredasti alanud. Poes elu käib, minu esialgne lootus/prognoos vähemalt jõuludeni mitte pankrotti minna on igatahes realistlik ja tegelikult ei ole stsenaarium üldse nii must nagu ma alguses kartsin. No ma olen veits pessimist vist. Aga meil läheb täitsa toredasti. Oleme saanud nii palju ülisüdamlikku tagasisidet nii kauplusele kui teenindusele, tootevalik laieneb ja saab hästi positiivset vastukaja… ja kõigele krooniks on päris pagana tore ikka poodi mängida. Mul on Youtube’is üks uus video veel selle kohta, kuidas me veejahutite surnuaias Tetrist mängisime. Nägite? Mul veel mõned on sellest teekonnast ilmumas – ma loodan, et te viitsite neid vaadata, sest meil endil on küll täna väga sürr tagasi vaadata ja mõelda, et see päriselt nii kohutav oli. Praegu on juba täitsa ilus, aga neid videosid vaadates tekib täielik lootusetuse tunne. Kuidas meile ei tundunud, et see liiga suur töö on? Aga tagasi tänapäeva tulles ei ole muidugi töö otsa saanud, hästi palju on jebimist ja korraldamist, et kõik töörutiinid ja asjad paika saaksid. Tarnijatega on juba terve hulk probleeme – üllataval kombel ei ole kõige suurem takistus kauba välja ostmiseks raha teenimine, vaid hoopiski soovitud kauba kätte saamine! Millegipärast ei ole just seda kaupa, mida meil kõige rohkem vaja on, võimalik kätte saada. Ja seda mitte seetõttu, et see on tarnijate kõige minevam kaup, vaid sellepärast, et osa niisuguseid asju, mis meil kõige paremini müüvad, on tootmisest üldse maha võetud, sest keegi teine ei osta. Mida?! Aga kui mõned väiksemad komistuskivid välja arvata, siis asjad ikkagi sujuvad, ettevõte kasvab, kliendid on (nagu Kukupesal ikka) hästi ägedad inimesed ja… what a ride!

Nurgake Kukupesast. Tõsine džungel, makrameed, korvikesed….

Ja vaatamata mõne kuu tagusele halapostitusele pealkirjaga “Tahaks reisida, aga raha ei ole…” on siiski vahepeal juhtunud, et reisimine siiski toimub. Sõidame naabritega koos 11ks päevaks Küprosele. Väga raske on olnud lastele selgeks teha, et ei maksa hakata uusi kohvreid kohe ära pakkima, sest tegelikult on ikkagi päris pikalt veel oodata vaja. Ma mõtlen, et ma kirjutaks sellest teile veel eraldi, kui huvi on. Et kuidas ja kuhu ja millega me lendame, millise majutuse valisime jne. Huvitav?

Muide! Mu ilge kõverik tarkusehammas, mis mul jälle põske kasvama hakkas ja millest ka Instagrami story’s halisesin – ta on läinud! Kirurg hoiatas küll, et alumise hamba eemaldamisest taastumine on ilmselt kõvasti vaevalisem kui ülemisest. Et kuna tegemist oli jubeda pirakaga ja haav on üsna suur, siis võib juhtuda, et on päris ebamugav ja halb. Ma tegelikult täitsa kartsin, eriti sellepärast, et ta mulle veel ühed antibiootikumid (ma pidin oppi kaks nädalat ootama ja sel ajal AB krõbistama) kirjutas ja ma neid üldse võtta ei tahtnud. Ptui-ptui-ptui, möödunud on vaid kolm päeva ja pisut on ige veel ikkagi paistes ning õmblused kisuvad, kuid väga hulle piinasid ma siiski taluma ei pidanud ja esialgu tundub, et paranemine on ka antibiootikumideta üsna sujuv. Ei jõua ära oodata, et teise põse kaudu Elvasse kasvavast hambast ka lahti saaks, siis oleks nendega rahu majas. Kuidas teil tarkusehamba operatsioonist taastumine läinud on? Ülemine? Alumine? Pigem sujuvalt või piinarikkalt?

Oh, kui hea oli teiega vahelduseks lobiseda. Sotsiaalmeedia on küll otsapidi minu töö ja leib, aga kõige parem osa on ikkagi lihtsalt niisama kirjutamine. Vanakooli internetipäeviku pidamine. Youtube on lõbus ja vahetu, Instagram on hea kanal niisama-klõpsude jooksupealt üles viskamiseks, aga vana hea blogi on ikka parimatest parim. Mu enda jaoks ka täitsa teraapiline ja kodune ja hea. Ma loodan, et te ikka satute vahel siia. Ma proovin ise ka sagedamini. Muah!

Joon: kuuma küüslaugu-ingveri-sidrunijooki meega (mu lemmik!), sest mu kurgumandlid löövad juba mitmendat õhtut tuld. Varitsevad päev otsa vaikselt ja BOOM! on enne uneaega neelamine nii valus, et piss tahab püksi tulla. Kannutäis kuuma vett, üks sektoriteks lõigatud sidrun, korralik jupp riivitud ingverit ja vähemalt viis suuremat küüslauguküünt. Ja mesi. Mmmm!

Söön: naabrinaise tehtud kaeraküpsiseid ja ei saa pidama. Pagana head on. Kõht on ka tühi, sest õhtusöögi ajal olin mina ainus, kes kodus oli ja ainult iseendale söögi valmistamine tundus ületamatu katsumusena. Päeval käisid naabrilapsed meil söömas, meie omad õhtul neil. H oli meie poe tagatoa-köögis tööpinda ehitamas. Kell 00:26 õhtusöögiks küpsist süüa on ka ok ju, ei vä?

Kannan: pesuskäigu järgselt H froteehommikumantlit ja ei naudi seda tegelikult vähimalgi määral, sest ma VIHKAN lohvakate riideesemete kandmist kodus. Lähengi panen enne edasi kirjutamist retuusid jalga ja t-särgi selga. There, much better. 😀

Tunnen võidurõõmu: täna Facebooki Marketplace’ist tasuta (meepurgi eest) skooritud diivani üle, mille H Tambeti abiga ära tõi ja poodi kohale viis. Ma olen omal ajal ikka hulgi igasugu vingeid asju Osta.ee’st kommirahaga kokku ajanud, aga meie uus uhke musta värvi nurgadiivan on küll skooride skoor! Ta on küll pisut suurem kui arvata võis, aga küll me talle juba koha leiame! Ja inimene, kes ta meile andis, oli HÄSTI meeldiv ja armas. Maailm on ikka ilusaid inimesi täis, ma ütlen!

Tunnen puudust: oma kõige kallimast Tartus elavast sõbrannast, kelle sünnipäeval käimine möödunud laupäeval mulle meelde tuletas, kui väga ma temast puudust tunnen ja kui õnnelik tema seltsis olen. Elud lähevad ju täiskasvanueas sageli eraldi ja pereelu kõrvalt on raske sõprust prioriteediks seada, aga meie oleme selles kohe eriti kehvad olnud. Õnneks ei defineeri see meie sõprust ja mul on hea meel, et kui me vahel mitu tundi telefoni otsas ripume ja lõpuks ikkagi kohtume (mis siis, et harva), on hingeakud kohe paugust täis ja koos nii hea olla. Ja ta saab varsti oma teise beeeeeeebi ja see on niii äge!

Olen õnnelik: et täna pärastlõunal meie aeda eksinud pardipere meiepoolse sekkumiseta kodutee leidis. Mul oli juba pill peaaegu lahti, sest pardiemme käis pardititadega muudkui edasi-tagasi ja püüdis välja mõelda, kustkaudu vette tagasi saada. Ma ei tea, kust nad tulid, sest aed on meil nüüd ju ees ja ma olin kohe päris nõutu, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas neid aidata. Siis utsitas pardiemme tibukesi läbi aia vee poole minema, kuid jäi ise teiselepoole aeda kinni, sest ei mahtunud aiast läbi. Ma olin juba valmis minema teda sülle võtma ja üle aia tõstma, aga õnneks meenus talle, et ta on lennuvõimeline lind ja nii ta üle aia oma tibukeste juurde lendaski. Ujusid valju prääksumise saatel minema. Oh, see oli väga intensiivselt emotsionaalne (ja kestis tegelikult ainult paar minutit, aga mul hakkas emasüda momentaalselt pahinal verd jooksma) seik, aga nii vahva, et nad meie juurde sattusid ja veel toredam, et kodutee leidsid. Mõnus siin metsa ääres niiviisi. 🙂

Olen nukker: et meie pereseiklus Peipsi äärde Kroonprintsessi haiguse tõttu ära jäi. Ta jäi juba pühapäeval Andra poja sünnipäevapeol veidi viletsaks ja kurtis hirmsat peavalu, millega ärkas ka täna hommikul. Õnneks hakkas tal päeva peale parem ja pärastlõunal soovis ta juba mängidagi, kuid reis jäi ära ikka ja sellest on marukahju. Tal endal eriti – nuttis südantlõhestavalt, et ei taha haige olla ja tahaks nii väga ikkagi minna. Sama juhtus ju ka meie jaanipäevase Hiiumaale sõiduga, kui meid silmapõletik tabas. Suveneedus või?

Muretsen: poe avamise eel kõigist asjust kõige rohkem just leti puudumise pärast. Meil oli üks kasutatud lett välja vaadatud, aga selle müüja mängib surnut ja teine alternatiiv (mis oleks palju ägedamgi), ei mahu meie eelarvesse kuidagimoodi ära. A mis on pood ilma müügiletita?

Unistan: koduabilisest. Eelkõige pesupesijast ja -voltijast, aga ka muude asjade korras hoidjast. Rohkem kui kunagi varem on praegu tunne, et me oleme üle oma võimete elanud (see minu töötegemise hobi segab täiega praegu :D) ja isegi unetundidest näpistades ei jaguks kõige jaoks piisavalt aega. Kui ma teaks, kes see inimene on ja kust teda leida, kutsuksin ma ta hommepäev appi. Soovitusi? Tahab keegi kandideerida? Anyone?

Töötan: vitriinakendele mõeldud kleepsude kujunduse kallal ega suuda otsustada, millist infot neile panna ja kui palju. Tahaks, et juba väljastpoolt sisse kiigates oleks aru saada, et meil ei ole mingisugune udupeen disainbutiik, vaid pisut kaootiline, lihtne, armas ja oma.

Ostan: viimasel ajal harjumatult palju, aga õnneks oma maailma kõige lemmikumast kauplusest – ehituspoest! Vähe sellest, et meil kõiksugu ehitusmaterjale vaja läheb, on meil see poeke ju vaja ka sisustada ja nii oleme me tüdrukutega viimasel ajal röögatult palju aega ehituspoodides veetnud. Ostnud laminaati ja kaableid ja torusid, aga ka vaipu, valgusteid, õueprügikasti…. good times! Vaja teile üks ehituspoe haul teha, onju?

Lähen: nüüd magama. Sai juba lobisetud küll. Teinekordki!

Virsiku panus joonistusvõistlusele “Minu kingitus Eestile” – hästi mitu Pesakonna siili säravat talvepäikest!

Maailmas pole mitte ühtegi kohta, kus ma parema meelega oleksin, hingaksin, elaksin, lapsi kasvataksin… ma olen nii lõpmata tänulik, et olen eestlane. Ma olen tänulik…

… värske õhu, puhta vee, krudiseva lume ja niidetud muru lõhna eest
… mulle osutatud sünnitusabi ja mulle jagatud kasvatusalaste teadmiste eest
… seenemetsade, kasvuhoonetomatite ja salajaste metsmaasikakohtade eest
… e-äriregistri jt. eneseteostust hõlbustavate võimaluste eest meie riigis
… lasteaia trepikoja seintel rippuvate taieste eest
… selle eest, et eestlased käivad teatris viisakais rõivais ja pakuvad vanematele inimestele bussis istet
… eestlaste kaine talupojamõistuse eest
… Lotte eest
… perearsti ja pereõe, bussijuhi, ämmaemanda, maksuameti töötajate ja Taxify juhi eest
… kogukondliku ühtehoidvuse ja heategevuse eest
… tublide maksumaksjate eest, kes võimaldavad meile kõigile siin hea elu ja, mis peamine, Eesti beebidele turvalised esimesed eluaastad ema-isaga nahk-naha kontaktis
… suurepärase kodumaise toidukultuuri ja kümnete võrratute restoranide eest
… hea Eesti muusika ja laulupidude eest
… märkajate ja tunnustajate eest – inimese eest, kes tõttab sulle kaotatud kindaga järele või jätab sulle siiralt sooja netikommentaari
… pühendujate eest, kes veavad projekte ja algatavad kampaaniaid, et kõige nõrgem ei jääks märkamata, kaitsetu kaitseta ja kõige tublim toetuseta

Aitäh. Aitäh, kodumaa, aitäh, kaasmaalased… ja palju õnne meile sünnipäevaks! Et iga kopsutäis värsket kodumaa õhku tuletaks meile ka järgmisel sajal aastal meelde kui väga meil koduga vedanud on.

Väikevend ja Virsik magavad ning Kroonprintsess teeb meil täna “trikki”, mis tähendab seda, et ta ronib küll Virsikuga ühel ajal magamistuppa, aga ronib sealt viimase uinudes salaja välja ja saab veel pisut kauem üleval olla, et meiega aega veeta või segamatult “suure tüdruku asju” teha. Täna vaatab ta kordusest natukene Eesti Laulu, sest ta pidi küll laupäeval meiega koos vaatama, aga oli päevast nii väsinud, et jäi magama ega ärganud äratamise peale sugugi…

Igatahes on see õhtune rahu, vaikus ja hämarus ülimõnus. Teeme endale H’ga kumbki tassi (või paar) kohvi – und see ei sega. Kui on, millega, siis võib-olla maiustame natuke. Ja vaatame kas Youtube’i videosid (kindlasti oma lemmikkanali Lifeisaview omi kui neilt parasjagu midagi uut on) või oma uut lemmiksarja. Aga kõigest järjepanu:

Kogumispäevikus soovitas keegi viiekiloses kotis keskmise rösti 100% Araabika kohviube ja kuna pakkumine oli nii soodne ja soovitaja seda kiita julges, mõtlesin asja ära proovida. Mul see säästutuhin nii suur, et olen valmis kõik uute ja paremate harjumuste nimel ära proovima. 😀

Hea aromaatse oa saladus peakski ju seisnema värskelt röstimises ja et seal oli kirjas “Eesti kohvimeistri poolt röstitud”, tundus see mulle piisavalt põnev, et pakk koju klikkida. Soodushind ja tasuta kulleritransport tegid kilohinnaks kokku 7,78€, mis on näiteks Pauligi keskmise rösti Araabika tavahinnast 5€ ja soodushinnast pisut enam kui 2€ soodsam. Kõrgeid ootusi ma oa maitseomadustele ei seadnud, aga et mulle Pauligi Classic ka pigem meeldib (on selline hea ja pehme, mitte kibe ega hapu), lootsin, et sellest palju halvem ikka olla ei saa. Pealegi ahvatles mind suur pakendikokkuhoid. Muretsesin vaid, kuidas seda hoiustan, sest uba võiks ju pigem olla õhukindlas anumas (võimalusel ka külmas), kuid õnneks mul on nende jaoks ideaalne kaanega tünn. Osa võtsin välja ja panin pildilolevasse plekkpurki, ülejäänud läks sellesama (kilega vooderdatud) paberkotiga tünni sisse peitu. Maitselt ongi uba enam-vähem sama nagu Pauligi Classic, kuid tõepoolest värskem, täidlasem ja aromaatsem. Olen ostuga rahul ja kui otsa saavad ja pakkumine kehtima jääb, tellin veel!

 Maiustamise, snäkkimise ja pagaritoodetega on meil nüüd lõpuks kujunenud nii, et neid saab süüa ainul juhul kui ise teha viitsin. Kui mul on tohutu magusaisu (imetav ema, noh, mõnipäev on täitsa hull craving), ei osta ma poest midagi varuks ega palu H’l poest tuua, vaid teen ise. Kui teha ei viitsi, ei ole järelikult isu nii suur. Koorepumati tegemine ei ole mingisugune eriline kunst, on lihtsalt vaja suhkrut, vahukoort, piima ja soolahelbeid ning väike sips kannatust. Karamelline ja mure koorepumat soola- ja kookoshelvestega ei ole ilmselgelt mingisugune gojimari ega datlibatoon, eksju, aga vähemalt tean ma, mida sinna sisse panin ja hoian kokku suuure hunniku iirisekommide ümber olevaid pabereid. Ja nauding on tohutu!

Lõpetuseks paar sõna minu ja H uuest lemmikseriaalist. Kui ma esimesi kordi Mart Sanderi “Litsidest” kuulsin, arvasin, et see on tõenäoliselt midagi taotluslikult provokatiivset ja seksi ning labasuste müümisele orienteeritut. No ma ei tea, miks, sest ehkki pisut iiveldamaajavalt edev, on Mart Sander ju tohutult andekas. Igatahes nägin ma siis mõned kuud tagasi Youtube’is sarja trailerit ja olin tõsiselt positiivselt üllatunud ning suisa põnevil. Enne Eestist lahkumist ostis mu emme Rootsi kaasa ka raamatud, mille põhjal sari valminud on, luges need umbes viie minutiga läbi ja kiitis tegelaskujusid taevani. Kui esimene episood siis lõpuks TV3’s nähtaval oli, vaatasime selle H’ga viivitamatult ära ja see, mida nägime, oli meie mõlema jaoks muljetavaldav. Nii muljetavaldav, et läksime kohe Elioni filmilaenutusse ja ostsime ühe episoodi lisaks. Oleme seda nüüd nädal aega pea igal õhtul vaadanud ja eile vaatasime suisa kaks osa, sest tõsiselt – Eesti seriaali kohta on see väga-väga hästi tehtud. Nii põnev on ka!

Asju, mis selle juures hästi on, on tohutult. Esiteks on näitlejatöö hea. Meil on minu meelest terve rodu andekaid teatrinäitlejaid, kes tele-ekraanil täiesti kohatult teatraalselt ja absoluutselt ebaloomulikult mõjuvad, kuid “Litside” peaosatäitjad mõjuvad oma rollides usutavalt ja ladusalt ning võimaldavad vaatajal sarja kangelastele siiralt kaasa elada. Ma ei ole seda ühegi teise Eesti seriaaliga kogenud – kui, siis võib-olla “Tuulepealse maa” puhul. Muidugi on tegelaskujusid, mis ajavad suisa naerma, sest on nii kehvakesed – esimeste seas tulevad pähe Saksa mõisaproua ja üks konkureeriva härrasteklubi proua, kes oma ülemängitud hüsteerias lihtsalt kohutavalt naeruväärsena mõjus. Ka ei ole Mart Sanderi enda saksakeelne roll just loomulike killast (peatumata sellel kui naljakas on, et ise kirjutan sarja, ise kirjutan muusika, ise natukene laulan taustaks ja mängin Saksa mõisahärrat ka), aga kõigile neile pisiasjadele vaatamata on näitlejatöö ülilahe. Ma võiks oma lemmiktegelaskujude teemal pikalt jahvatada, aga ma ju ei taha spoilida! Merle Palmiste, muide, on alati mulle meeletult sümpaatne olnud ja mulle tundub, et oma rollis proua Kukena on ta sada protsenti kodus. Mmmilline naine!

Veel: kostüümid, ajastutruud võttekohad, kaameratöö – SUPER! Mart Sanderi enda loodud (?) muusika – vau! Ja süžee… no päriselt ka, jumala põnev ja tihtipeale üldsegi-mitte-etteaimatav on! Terve sarja ajal saadab mind kui vaatajat oo-ei-mis-nüüd-küll-juhtub-ärevus ja tegelaskujudele on väga lihtne kaasa elada, itsitada, kurvastada, nende käekäigu pärast muret tunda… Tõesti, ma ei oleks uskunud, et see mulle nõnda väga meeldima hakkab, aga me mõlemad H’ga oleme sarjast täiesti hooked. Kõik väiksemad kohmakused annan ma sarjale andeks, sest ma aiman, et produktsiooni budget ilmselt Hollywoodi tasemele ei küündi ja teiste Eesti seriaalidega võrreldes on asi ikka väga äge. Saadangi nüüd Kroonprintsessi magama, et saaksime järgmist episoodi vaatama hakata! Head ööd!

Seriaali kuvatõmmis, pildi laenasin SIIT.

Tundsin sel nädalavahetusel absoluutselt kõiki tundeid inimemotsioonide skaalal – raskest, sügavast, meeli halvavast kurbusest täieliku õnnejoovastuseni. Üksildust ja kuuluvust, ebakindlust ja turvatunnet, lootusetust ja lootust, tänu ja ülekohut, rõhuvust ja kergendust… Ma ei tea kui paljud teist on endale täiskasvanueas veel ühe pere saanud, niisuguse päris-pere, kus on ühtehoidvust ja armastust ja kuhu teil ka lubatakse kuuluda, aga let me tell you… isegi (eriti) kui on hästi raske, on hoolimist ja hellust nii palju, et mõnelpool (teab siinkirjutaja ka omast kogemusest) ei ole niisugust ka kõige helgematel aegadel. Imetlen.

Ööbisime Tartus olles teist korda City Inn külaliskorteris (meil on nii suur ja kohati üsna… mm… intensiivne bande, et me ei mahuks parimagi tahtmise juures hästi külla ööbima) päris-päris kesklinnas Aleksandri tänaval ja meile väga meeldis. Ruumi palju ja kodune ja värske ja mõnus. Kuni H tüdrukuid magama pani, lippasin mina kõrvalasuvast Kvartali keskuse Maksimarketist läbi ja ladusin korvi pähkleid, köögivilju, pomeli, popkorni ja muud säärast. Eesti Laul ja pingelangus ja… mõnus õhtu oli. Ja see tore korter, muide, oli üsna soodne ka. Soovitan.

“Kas me õhtul ka midagi põnevat teeme,” küsis Kroonprintsess koduteele asudes nõudlikult vihjates ja nii sai talle lubatud, et läheme pärast õhtusööki kodu lähedal asuvasse ujulasse lõbutsema. Virsik oli muidugi se’ks ajaks kohutavalt pahas tujus ja ajas närvi Kroonprintsessi, kes plärtsus oma isaga, kes omakorda mind ärritas. Olime nagu suur kollektiivne tiksuv pomm. Aga autosse me igatahes jõudsime ja ujula juurde jõudes pinged hajusid ja asendusid hoopis mõnusa harmoonilise kvaliteetajaga. Alati on tegelikult nii – kodus on tunne, et parem oleks üldse minemata jätta, aga tegelikkuses on minek just see, mida kõigile hädasti vaja on. Me oleme selles mõttes võib-olla veidi kummalised, et kui meil on plaan minna, siis me ei lase ennast heidutada sellest, et kell juba pool üheksa on – käime ujumas ära, peseme-riietume ja sõidame viis minutit koju tagasi. Tavalisest küll veidi hiljem ollakse voodis, aga uinumine toimub momentaalselt.

Pojakese jaoks oli tegu basseinidebüüdiga. Kuna ujutamistundide ja seekordse käigu vahele jäi mitu kuud, kartsin, et väike ‘ärra tunneb end vees kuidagi ebakindlalt, aga tegelikult oli temaga hullult tšill. Tšill on põhimõtteliselt ta keskmine nimi. Hõljusime, selitasime, sukeldusime, pritsisime ja kõigele krooniks selgus, et ta on täiesti suuteline iseseisvalt basseinis edasi ujuma. Ta viimase aja põhivärk on täiest jõust jalgadega sõtkumine – süles, põrandal ja nähtavasti ka vees. Treenib roomamiseks, noh. Oma beebidele mõeldud ujumisrõnga sees kõhutades ja kogu hingest jalgadega siputades nägi poisimürakas välja nagu vana kala – literally! Hullult kaua pidas vastu ka – ma mõtlesin, et see tunnike aktiivset rahmeldamist on talle (eriti pärast üsna vägivaldset äratust turvahällist otse ereda valgustusega riietusruumi mähkimislauale) liig, aga eip, härra käis veel saunas ja pesuski, riietus, sõi kõhu täis ja uinus siis turvahällis, kust ta just voodisse ümber, ööunne tõstsin. Magab nagu nott.

Need on esimesed pildid, mille ma (jaanuari lõpus) Väikevennast kaameraga tegin. Kolmanda lapse mure – oled juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et isegi sind pildistada pole neil mahti…

Kroonprintsess käib oma lasteaiarühmaga kolmapäeviti ujumas ja on seal hästi palju arenenud. Sukeldumise ja vee all ujumise sai ta juba suvel selgeks, aga nüüd on ta vees hoopis enesekindlam, oskab igasugu kunsttükke teha ja suundub suurde basseini edasi-tagasi ujuma nagu – ma kordan ennast – vana kala! Ja tal tuli enne magamaminekut hammas ära! Või noh, tuli ta jee – ma tõmbasin. Ma olin seda tükk aega nillinud, aga lubanud, et ainult loksutan, aga ei tõmba. Püüdsin, mis ma püüdsin, seda hääästi kaugele edasi-tagasi loksutada, et ta irduks, aga mitu-mitu päeva püsis ta seal ühte nurka pidi kinni. Aga lõpuks ikkagi õnnestus see sealt salakavalalt lahti naksata! Nüüd on see hammas punase sametkotikese sees padja all ja hambahaldjas peab oma pere-eelarvesse vastava lahtri tegema ja hinge kinni hoidma, et kõik need praegusel hetkel logisevad hambad korraga välja ei pudeneks, sest tal on kombeks iga hamba eest viiekas tuua… 😀

Sihuke väike lobapostitus. Ma loodan, et teiega on kõik hästi. Ilusat uut nädalat!