Meie lasteaial on hästi armas Mihklipäeva laada traditsioon. Iga laps toob lasteaeda midagi, mida laadal müüa – kas sügisande (meie lapsed viisid minu vanavanemate aia pirne) või küpsetisi või midaiganes muud. Viima ei pea palju (üksnes nii palju kui laps ise ära süüa jõuab) ja mida viima peab, ei ole rangelt piiritletud. Oluline on see, et lasteaia hoovist saab laadaplats, kus on müüdavale kraamile lisaks ka pank. Pangast saavad väikesed lapsed raha (tammetõrusid ja lehti) võtta ja suured lapsed saavad müügitöös kätt harjutada. Minu meelest on see imetore sügisene üritus.

Ükskord VÄGA ammu kui me Kroonprintsessiga sügise puhul midagi meisterdasime

Kui me midagi nunnunäitusele meisterdama peaksime, ei kukuks meil ilmselt ka selle peale käed otsast ära. Mis siis, et mul on teatavad perfektsionismikalduvused ja kannatlikkus on voorus küll, onju, aga kahjuks mitte üks minu omadest. Möödunudaastastel jõuludel käbipärga meisterdades sai päris selgeks, et Kroonprintsessi tööd üle teha või ülearu suunata vaja pole – saab ise hakkama, sageli pareminigi kui ma ise. Tema ilmselt meisterdaks innukalt kaasa ja valmistaks midagi imeilusat. See teine meil siin, keda paljude teiste hellitusnimede seas ka Elektroniks hüütakse, võiks vabalt poole pealt otsustada, et meisterdamine polegi üldse tema jaoks (ehkki ta enamasti ikkagi meelsasti kaasa teeb) ja kuue tuule poole jooksu panna. Nutaksin ja teeksin ise! Aga kuna ta on nii võrratult kristalselt aus (ja ühtlasi ka mind tunnustav), siis ta ilmselt lähekski sellega lasteaeda ja kiitleks, kui ilusa tema emme tegi. 😀

Mulle hullult meeldib lastega koos meisterdada. Olen sageli sisimas õnnetu, et ma Kroonprintsessi esimestel aastatel tubli meisterdav helikopter-emme olin ja nüüd pigem päevi kolme lapsega õhtusse veeretades rahul olen, kui kõik õhtuks elus on. Vahel ikka juhtub, et küpsetame ja maalime, aga selgelt harvemini, kui “vanasti”. See ei olegi tegelikult minu eesmärk, neid lakkamatult ise tegevuses hoida, sest üle kõige usun ma, et lastel peab olema igav. Meie omadel on piisavalt oskusi ja ideid (viimaseid on pigem üle kui vajaka), mida paberi, kääride, liimi ja vildikate läbi realiseerida. Nii ma olengi pidevalt kahevahel – ühest küljest on jube mom guilt, sest tahaks ikkagi olla eeskujulik nokitsejaema, ja teisest küljest jälle jube uhke tunne, et nad ise nii loovad ja osavad on. Ja selle kõige keskel on natukene suva ka, sest ma ju ei SAAGI kõike jõuda! Emadus!

Ei no täitsa ise tegi! Jajah! Ma lihtsalt ei andnud rohkem värve kätte kui minu visioon ette nägi. 😎

Ma hakkasin sellel igasügisesel aastaringsel miks-lasteaed-käsib-teha-me-ju-ei-taha-teha (nt see isadepäeval aulas võimlemise traagika, mäletate?) teemal mõtisklema. Eveliisi selleteemalist blogipostitust lugedes tekib esiti tunne, et tõepoolest – mis mõte sellel on, kui lapsevanem lapse eest kõik viimseni ära teeb? Kes nii teeb? Ja siis kerkib sinna otsa kohe järgmine küsimus, et tõepoolest – kas keegi üldse nii teeb? No mina lihtsalt ei usu.

Kui mulle lapsele (hehe) antaks lasteaiast niisugune ülesanne, ma ütlen ausalt, ma satuksin võib-olla isegi natukene hasarti. Võib-olla ei satuks, sest olen parasjagu ületöötanud ja tülpinud ja raputaks lapse tuulejope taskust põrandale mõned kastanimunad ning tammetõrud, millele tikke jalgadeks torgata (ja ma olen 100% kindel, et see oleks kõigi osapoolte arvates täiesti okei), aga võib olla satuksin ka. Võib-olla tuleks mul mingisugune vinge idee ja ma otsiksin internetist justnimelt erivärvi sammalt ja musti torbikseeni ja ilmselt nakataks minu elevus ka last. Võib-olla teeksin ma halvimal juhul ka suure osa ise valmis, aga vähetõenäoline on, et sulguksin projektiga omaette kabinetti ja sisistaksin läbi hammaste lapsele: “kasi minema, see on emme projekt!” Tuleb teil mõni niisugune pärisinimene silme ette selle kirjelduse peale? No ei tule ju. Ilmselt arutavad ka entusiastlikumad meisterdajaemmed (mitte nagu näiteks mina, aga nagu näiteks Jane) asja lapsega läbi, koguvad üheskoos materjali, laps võib-olla osutab tugiteenuseid, õpib midagi ja saab lapsevanemaga koos aega veeta. Ma ei tahaks nüüd seda oksendamiseni leierdatud nutitelefoni-kaarti lauale käia, aga tõesõna: helendava näolapiga zombiesid (ma olen üks neist, no shade) täis maailmas ei saa inimestele ometigi pahaks panna, et nad vahel oma sisemise lapse valla lasta ja natukene sügisesi puulehti PVA-liimiga kokku mökerdada tahavad?

Täitsa ise tegi! Okei-okei, noh, künka joonistasin mina…

Väikevennal on viimasel ajal mingisuune ennekuulmatu komme kell viis hommikul ärgata. VIIS! No ja kui ta siis ärkab, hakkab ta minu otsa viskuma (loe: väike emme, perevägivalla ohver) ja uuesti uinumisest pole juttugi. Kemplesin temaga, mis ma kemplesin, kuni H üle võttis ja mul edasi magada lasi. Kui ma kohvilõhna ja hommikusöögitaldrikute kolina peale ärkasin, selgus, et hoopis Kroonprintsess oli olnud see, kes mul JA H’l peaaegu kaks tundi kauem edasi magada lasi. Väikevenna kisa oli ta kell pool kuus üles äratanud ja tema tuli elutuppa poisiga raamatut vaatama ja mänguasjadega mängima. Mida väikest inimest, eh? Ütlesin talle, et oleme talle väga tänulikud – seda enam, et poisi eest hoolitsemine absoluutselt tema töö ei ole.

H valmistatud peekoni-munapudru-tomati-mozzarellahommikusöök oli võrratu! Või vähemalt nii palju kui ma maitset tundsin. Mu enesetunne on eilsest palju parem ja üleeilsega pole see üleüldse võrreldavgi, aga päris terve ma veel igatahes ei ole.

Juba päris mitu aastat on meie laupäeva ennelõunad huviringidega tihedalt sisustatud, mistõttu järgneb hommikusöögile alati patsipunumine-krunnikeerutamine, trenniriiete selga tõmbamine ja kodust väljumiseks valmistumine. Ma ei tea, millest see tuleb, aga tüdrukute juuste eest hoolitsemine on viimasel ajal kuidagi lihtsamaks muutunud. Vahepeal olid nad ikka pidevalt takkus, aga nüüd püsivad juuksed ilusti kammitud ja patside punumine on täiesti valutu tegevus mõlema osapoole jaoks. Eks ma olen aastatega punumises osavamaks saanud ka. Varem ei oleks ma niisugust peadligi punutud patsi suutnud teha to save my life. 😛 Endale ei oska ma ÜLDSE patse punuda! Kas teie oskate? Ma täiega kadestan neid, kes oskavad…

H võttis huviringinduse enda peale ja poisu ka ühes, et ma saaksin kodus lebotada  pisut korda luua ja lõunasöögi ette valmistada. Käisin pesus, blogisin ja nüüd katsun end diivanilt püsti ajada, et vahelduseks midagi sellele majapidamisele kasulikku teha.

Ilusat laupäeva teile! 

EI NOH!

Täiskasvanud naine, sageli päris arukas, aga tuleb ikka nentida, et kõik hobused mul ikkagi tallis ei ole. Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus. Ratas tiirleb, aga hamster on surnud…

No mul lõigati möödunud nädalal see jurakas puseriti kasvav tarkusehammas välja, onju. Sellele eelnevalt sõin kuuri antibiootikume, sest seal oli põletik. Midagi hullu nagu kaaries seal ei olnud, aga lihtsalt hammas surus igemesse ja tekitas seal paksu pahandust. Võtsin antibiootikume, põletik läks alla ja arst opereeris nädal hiljem pahalase mu põse seest välja. Hästi kena! Töö oli kiire ja korralik ja osavõtlik ja armas nagu sealsete arstidel puhul ikka olnud on.

Pärast hamba kirurgilist eemaldamist vaatab arst arvutist mu lugu, nendib, et ma just võtsin ühe kuuri põletikuvastaseid ravimeid, aga et haav on nii suur ja õmblused ja alumine hammas ja üleüldse, peaksin ma ikkagi ühe kuuri veel võtma. Ettevaatlikult küsisin, et kas ma ikka pean, arst ütles, et peaksin küll, aga minu nõutut nägu nähes siiski lisas, et ta jätab selle minu otsustada.

Väga. Suur. Viga. Väga suur tohtrihärrapoolne viga, sest päris igasuguste hoolde ei maksa OTSUSTAMIST küll jätta. Muidugi otsustasin ma ravimist loobuda.

Aga nagu Teleturus öeldakse: see ei ole veel kõik!

Lisaks sellele, kas ma ravimitest hoiduda tohin, uurisin ma kirurgilt, kas ma võiksin ravimite asemel suud hoopis loputada. Tema ütles, et tema seda ei soovita. Mida tegin mina? Loputasin suud, muidugi! Iga päev! Raevukalt! Ausõna – hea, et veel MMSiga ei loputanud – oleks sellesse sündmuste ahelasse arukuse poolest ideaalselt sobinud. Kuidas see oli, et… oleks küll ohjeldamatult oksendanud, aga see poleks kindlasti olnud mürgistus, vaid puhastumine, millele oleks järgnenud maagiline tervenemine? Eheh. 😛

No muidugi ei saanud see haav korralikult paraneda, sest üks hull otsustas, et loputades desinfitseerimine on suurepärane idee. Ei olnud. Sest muidu olekski paranemine võib-olla kiire ja peaaegu valutu olnud. Eriti kui ma oleksin võtnud neidsamu antibiootikume, mida ma nüüd oma põletikus haavaga (sest ehkki mul veel ei paisteta ega valuta, on… teisi põhjuseid, et mitte öelda eritisi, mille järgi on päääärrris hästi aru saada, et asi on nats halb) ikkagi võtma hakkan. 🙂

Iseenda seltsis mul igatahes igav ei hakka, see on selge. Joon nüüd tassikese kummeliteed, ootan H ravimikarbiga koju ja mõtlen oma tegude üle järele…

Taamal põleb Hoidjapreili valmistatud sojavaha-lõhnaküünal. Meil on plaan teha üks käsitööküünalde tootesari, millele teeme toredad loomasõpradele äratundmisrõõmu pakkuvad etiketid ja müüme Kukupesa e-poes ning kaupluses, et tulu erinevatele loomadega tegelevatele organisatsioonidele ja mittetulundusühingutele annetada. Tore mõte tal, onju? 

Ma alati naeran (armastusega, muidugi), et hiidlaste kõige suurem traagika on vahemaad. “Kuidas te hakkate sealt nüüd sõitma, see on ju nii pikk maa,” oigab hiidlane kolmkümnekilomeetrise vahemaa peale nagu oleks jutt pikast ja vaevarikkast ümbermaailmareisist. Kui mul oleks euro iga korra kohta, kui ma olen sarnases olukorras pihku itsitanud, võiks mind juba raha pärast kosida. Aga mitte erakordselt pikast ja laiast Hiiumaast ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, et meil, blogijatel on ka oma väga stereotüüpiline traagika, mille küüsis mina nimelt parasjagu vaevlen.

Ja seda tegelikult juba pikemat aega. Hullult tunnen blogimisest puudust, aga kuna pikka aega jälle kirjutanud pole, siis võtab kohe kangesti oigama. Kui blogilugejatel oleks euro iga korra kohta, kui blogijad halisevad, et ei oska enam, kes see seda loeb, keegi niikuinii ei kommenteeri, nii palju on vahepeal blogimata jäänud ja ei oskagi kuskilt alustada… poleks Kogumispäevikut vaja teha – kõik oleks pururikkad. 😀

Novot, nii on.

Kuidas teil läheb? Mul läheb… hästi. Ma pidin korraks igaks juhuks järgi mõtlema, et kas ikka läheb, aga läheb küll. Olen praegu ka oma tööde ja asjadega mäel (tegelikult paar meili on vastamata, aga ma jõuan nendeni kohe), nii et saangi korraks maha istuda ja blogis niisama ilma süümepiinadeta lobiseda. Kõik erikujundused on tehtud, pärimist vajavad päringud saadetud, kodu läigib (vahelduseks) nagu prillikivi ja poisu magab. Tüdrukud on lasteaias.

Virsik tegi ju hiljuti oma lasteaiadebüüdi ja erinevalt Kroonprintsessist, kes samuti alles kolmepooleselt lasteaeda läks, on tema juba algusest peale lasteaiast tohutus vaimustuses. Seda muidugi peamiselt sellepärast, et nad ühes rühmas käivad. Suvi läbi oli jutt, et kui nad sügisel koos lasteaias käima hakkavad, saavad nad kõrvuti kapid, kõrvuti sahtlid, kõrvuti voodid… ja nii õnneks ka läks. Ma oleksin eeldanud, et Kroonprintsessile pigem tuska teeb, et ta tüütuvõitu pisiõega nüüd põhimõtteliselt ööpäevaringselt ninapidi koos olema peab, aga tegelikkuses igatses ka vanem õde väga aega, mil pisem lasteaias käima hakkab. Nimelt on neil nii tilluke rühm, et kui paar üksikut sõbrannat haiged on või niisama lasteaiast vaba päeva võtavad, on Kroonprintsess põhimõtteliselt üksi olnud. Ta igatses (ilmselt igatseb siiani) tegelikult oma vana lasteaeda ja sealseid sõbrannasid väga, aga nüüd käib ka tema tänu Virsikule palju parema meelega lasteaias. Mulle tundub, et see on neid päris palju lähendanud ka – nad küll kraaklevad pigem sageli (nagu õed-vennad ikka, ma loodan), aga hoiavad nüüd varasemast veel rohkem kokku, teevad paremini koostööd ja mängivad-joonistavad hea meelega vahetpidamata koos. Rõõm.

Sellest aastast on Virsikul ja Kroonprintsessil mõlemal kaks korda nädalas Musamari ning lisaks on Kroonprintsessil ballett (Kaie Kõrbi balletistuudio) kaks korda nädalas. Kogu see kompott tähendab meeletut logistikat ja klapitamist ja planeerimist ja… suvi oli nii võrratult pingevaba ja rutiini sisse elamine ikka üsna valulik. Kuna enamus tunde on nädala sees õhtuti, venivad need päevad ikka marupikaks. Puhhhhh! Adulting… Aga samas ei tule kõne alla ka huviringidest (eeskätt Musamarist) loobumine – nad on tundides käinud sestsaati kui nad pooleteiseaastased olid ja see on üsna elementaarne osa meie maailmast. Hästi kurb oleks, kui neil enam seda võimalust ei oleks, sest vanemad ei viitsinud vaeva näha…

Lasteaia-aasta alguse märgiks on meie majas ära käinud nii kergemad viirushaigused kui ka *võdistab õlgu* täid! Viimaste tulek ei olnud meile eriline üllatus, sest oskasime neid oodata ja teadsime, et nad tulevad. Ma olen tohutu parasiidipelgur, aga et avastasin laste peast alles vastsed, kes suureks kasvada ega ise muneda jõudnud polnud, ei olnud lastel peas ainsamatki tingu ega täiskasvanud täid ning vaatepilt polnud üldse nii võigas kui ma kartnud olin. Määrisime end kokku kolme pudelitäie õliga sisse (gee, üledoseerimine much?), keetsime ära kõikvõimalikud tekstiilid ja mis masinasse ei mahtunud/läinud (madratsid, kattemadratsid, diivanipadjad, diivan, tekid, padjad, pehmed mänguasjad, nukud, ükshaaval kõik nukuriided, kaisukad…), töötlesime kuuma auruga. Olid vägagi tegusad paar päeva, aga nagu ootamatute külalistega ikka kipub olema, saime tänu täidele vähemalt kodu laitmatult puhtaks. 😀 Ja õnneks olid lapsed just nädal aega lasteaiast kodus olnud, mistõttu lapsed oma väikesi täitanud päid vähemalt sinna ei viinud. Lõpp hea, kõik hea – vähemalt kogemuse võrra rikkamad!

Saate edasi lugeda või ei, sest pea hullult sügeleb? Sorri, noh. Elu. 😀

Töösügis on ka toredasti alanud. Poes elu käib, minu esialgne lootus/prognoos vähemalt jõuludeni mitte pankrotti minna on igatahes realistlik ja tegelikult ei ole stsenaarium üldse nii must nagu ma alguses kartsin. No ma olen veits pessimist vist. Aga meil läheb täitsa toredasti. Oleme saanud nii palju ülisüdamlikku tagasisidet nii kauplusele kui teenindusele, tootevalik laieneb ja saab hästi positiivset vastukaja… ja kõigele krooniks on päris pagana tore ikka poodi mängida. Mul on Youtube’is üks uus video veel selle kohta, kuidas me veejahutite surnuaias Tetrist mängisime. Nägite? Mul veel mõned on sellest teekonnast ilmumas – ma loodan, et te viitsite neid vaadata, sest meil endil on küll täna väga sürr tagasi vaadata ja mõelda, et see päriselt nii kohutav oli. Praegu on juba täitsa ilus, aga neid videosid vaadates tekib täielik lootusetuse tunne. Kuidas meile ei tundunud, et see liiga suur töö on? Aga tagasi tänapäeva tulles ei ole muidugi töö otsa saanud, hästi palju on jebimist ja korraldamist, et kõik töörutiinid ja asjad paika saaksid. Tarnijatega on juba terve hulk probleeme – üllataval kombel ei ole kõige suurem takistus kauba välja ostmiseks raha teenimine, vaid hoopiski soovitud kauba kätte saamine! Millegipärast ei ole just seda kaupa, mida meil kõige rohkem vaja on, võimalik kätte saada. Ja seda mitte seetõttu, et see on tarnijate kõige minevam kaup, vaid sellepärast, et osa niisuguseid asju, mis meil kõige paremini müüvad, on tootmisest üldse maha võetud, sest keegi teine ei osta. Mida?! Aga kui mõned väiksemad komistuskivid välja arvata, siis asjad ikkagi sujuvad, ettevõte kasvab, kliendid on (nagu Kukupesal ikka) hästi ägedad inimesed ja… what a ride!

Nurgake Kukupesast. Tõsine džungel, makrameed, korvikesed….

Ja vaatamata mõne kuu tagusele halapostitusele pealkirjaga “Tahaks reisida, aga raha ei ole…” on siiski vahepeal juhtunud, et reisimine siiski toimub. Sõidame naabritega koos 11ks päevaks Küprosele. Väga raske on olnud lastele selgeks teha, et ei maksa hakata uusi kohvreid kohe ära pakkima, sest tegelikult on ikkagi päris pikalt veel oodata vaja. Ma mõtlen, et ma kirjutaks sellest teile veel eraldi, kui huvi on. Et kuidas ja kuhu ja millega me lendame, millise majutuse valisime jne. Huvitav?

Muide! Mu ilge kõverik tarkusehammas, mis mul jälle põske kasvama hakkas ja millest ka Instagrami story’s halisesin – ta on läinud! Kirurg hoiatas küll, et alumise hamba eemaldamisest taastumine on ilmselt kõvasti vaevalisem kui ülemisest. Et kuna tegemist oli jubeda pirakaga ja haav on üsna suur, siis võib juhtuda, et on päris ebamugav ja halb. Ma tegelikult täitsa kartsin, eriti sellepärast, et ta mulle veel ühed antibiootikumid (ma pidin oppi kaks nädalat ootama ja sel ajal AB krõbistama) kirjutas ja ma neid üldse võtta ei tahtnud. Ptui-ptui-ptui, möödunud on vaid kolm päeva ja pisut on ige veel ikkagi paistes ning õmblused kisuvad, kuid väga hulle piinasid ma siiski taluma ei pidanud ja esialgu tundub, et paranemine on ka antibiootikumideta üsna sujuv. Ei jõua ära oodata, et teise põse kaudu Elvasse kasvavast hambast ka lahti saaks, siis oleks nendega rahu majas. Kuidas teil tarkusehamba operatsioonist taastumine läinud on? Ülemine? Alumine? Pigem sujuvalt või piinarikkalt?

Oh, kui hea oli teiega vahelduseks lobiseda. Sotsiaalmeedia on küll otsapidi minu töö ja leib, aga kõige parem osa on ikkagi lihtsalt niisama kirjutamine. Vanakooli internetipäeviku pidamine. Youtube on lõbus ja vahetu, Instagram on hea kanal niisama-klõpsude jooksupealt üles viskamiseks, aga vana hea blogi on ikka parimatest parim. Mu enda jaoks ka täitsa teraapiline ja kodune ja hea. Ma loodan, et te ikka satute vahel siia. Ma proovin ise ka sagedamini. Muah!

Joon: kuuma küüslaugu-ingveri-sidrunijooki meega (mu lemmik!), sest mu kurgumandlid löövad juba mitmendat õhtut tuld. Varitsevad päev otsa vaikselt ja BOOM! on enne uneaega neelamine nii valus, et piss tahab püksi tulla. Kannutäis kuuma vett, üks sektoriteks lõigatud sidrun, korralik jupp riivitud ingverit ja vähemalt viis suuremat küüslauguküünt. Ja mesi. Mmmm!

Söön: naabrinaise tehtud kaeraküpsiseid ja ei saa pidama. Pagana head on. Kõht on ka tühi, sest õhtusöögi ajal olin mina ainus, kes kodus oli ja ainult iseendale söögi valmistamine tundus ületamatu katsumusena. Päeval käisid naabrilapsed meil söömas, meie omad õhtul neil. H oli meie poe tagatoa-köögis tööpinda ehitamas. Kell 00:26 õhtusöögiks küpsist süüa on ka ok ju, ei vä?

Kannan: pesuskäigu järgselt H froteehommikumantlit ja ei naudi seda tegelikult vähimalgi määral, sest ma VIHKAN lohvakate riideesemete kandmist kodus. Lähengi panen enne edasi kirjutamist retuusid jalga ja t-särgi selga. There, much better. 😀

Tunnen võidurõõmu: täna Facebooki Marketplace’ist tasuta (meepurgi eest) skooritud diivani üle, mille H Tambeti abiga ära tõi ja poodi kohale viis. Ma olen omal ajal ikka hulgi igasugu vingeid asju Osta.ee’st kommirahaga kokku ajanud, aga meie uus uhke musta värvi nurgadiivan on küll skooride skoor! Ta on küll pisut suurem kui arvata võis, aga küll me talle juba koha leiame! Ja inimene, kes ta meile andis, oli HÄSTI meeldiv ja armas. Maailm on ikka ilusaid inimesi täis, ma ütlen!

Tunnen puudust: oma kõige kallimast Tartus elavast sõbrannast, kelle sünnipäeval käimine möödunud laupäeval mulle meelde tuletas, kui väga ma temast puudust tunnen ja kui õnnelik tema seltsis olen. Elud lähevad ju täiskasvanueas sageli eraldi ja pereelu kõrvalt on raske sõprust prioriteediks seada, aga meie oleme selles kohe eriti kehvad olnud. Õnneks ei defineeri see meie sõprust ja mul on hea meel, et kui me vahel mitu tundi telefoni otsas ripume ja lõpuks ikkagi kohtume (mis siis, et harva), on hingeakud kohe paugust täis ja koos nii hea olla. Ja ta saab varsti oma teise beeeeeeebi ja see on niii äge!

Olen õnnelik: et täna pärastlõunal meie aeda eksinud pardipere meiepoolse sekkumiseta kodutee leidis. Mul oli juba pill peaaegu lahti, sest pardiemme käis pardititadega muudkui edasi-tagasi ja püüdis välja mõelda, kustkaudu vette tagasi saada. Ma ei tea, kust nad tulid, sest aed on meil nüüd ju ees ja ma olin kohe päris nõutu, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas neid aidata. Siis utsitas pardiemme tibukesi läbi aia vee poole minema, kuid jäi ise teiselepoole aeda kinni, sest ei mahtunud aiast läbi. Ma olin juba valmis minema teda sülle võtma ja üle aia tõstma, aga õnneks meenus talle, et ta on lennuvõimeline lind ja nii ta üle aia oma tibukeste juurde lendaski. Ujusid valju prääksumise saatel minema. Oh, see oli väga intensiivselt emotsionaalne (ja kestis tegelikult ainult paar minutit, aga mul hakkas emasüda momentaalselt pahinal verd jooksma) seik, aga nii vahva, et nad meie juurde sattusid ja veel toredam, et kodutee leidsid. Mõnus siin metsa ääres niiviisi. 🙂

Olen nukker: et meie pereseiklus Peipsi äärde Kroonprintsessi haiguse tõttu ära jäi. Ta jäi juba pühapäeval Andra poja sünnipäevapeol veidi viletsaks ja kurtis hirmsat peavalu, millega ärkas ka täna hommikul. Õnneks hakkas tal päeva peale parem ja pärastlõunal soovis ta juba mängidagi, kuid reis jäi ära ikka ja sellest on marukahju. Tal endal eriti – nuttis südantlõhestavalt, et ei taha haige olla ja tahaks nii väga ikkagi minna. Sama juhtus ju ka meie jaanipäevase Hiiumaale sõiduga, kui meid silmapõletik tabas. Suveneedus või?

Muretsen: poe avamise eel kõigist asjust kõige rohkem just leti puudumise pärast. Meil oli üks kasutatud lett välja vaadatud, aga selle müüja mängib surnut ja teine alternatiiv (mis oleks palju ägedamgi), ei mahu meie eelarvesse kuidagimoodi ära. A mis on pood ilma müügiletita?

Unistan: koduabilisest. Eelkõige pesupesijast ja -voltijast, aga ka muude asjade korras hoidjast. Rohkem kui kunagi varem on praegu tunne, et me oleme üle oma võimete elanud (see minu töötegemise hobi segab täiega praegu :D) ja isegi unetundidest näpistades ei jaguks kõige jaoks piisavalt aega. Kui ma teaks, kes see inimene on ja kust teda leida, kutsuksin ma ta hommepäev appi. Soovitusi? Tahab keegi kandideerida? Anyone?

Töötan: vitriinakendele mõeldud kleepsude kujunduse kallal ega suuda otsustada, millist infot neile panna ja kui palju. Tahaks, et juba väljastpoolt sisse kiigates oleks aru saada, et meil ei ole mingisugune udupeen disainbutiik, vaid pisut kaootiline, lihtne, armas ja oma.

Ostan: viimasel ajal harjumatult palju, aga õnneks oma maailma kõige lemmikumast kauplusest – ehituspoest! Vähe sellest, et meil kõiksugu ehitusmaterjale vaja läheb, on meil see poeke ju vaja ka sisustada ja nii oleme me tüdrukutega viimasel ajal röögatult palju aega ehituspoodides veetnud. Ostnud laminaati ja kaableid ja torusid, aga ka vaipu, valgusteid, õueprügikasti…. good times! Vaja teile üks ehituspoe haul teha, onju?

Lähen: nüüd magama. Sai juba lobisetud küll. Teinekordki!