Miiu blogi

Pildipostitus: Spaapuhkus Saaremaal

~ chit-chat

Olen jumala ammu tahtnud neid pilte siin jagada, sest need on mu meelest nii õudselt armsad ja ägedad ja kirkad ja värvilised ja täis igasugu häid tundeid, mida me tol nädalavahetusel tundsime. Aga ma ei ole jaganud, sest ma ei ole osanud või viitsinud pildirodule mingeid erilisi kirjeldusi külge kirjutada, kuidagi ei ole saanud selle soone peale, ja pealegi ma ju tegin sellest nädalavahetusest toreda videoblogi ka.

Nii et kuigi ma harilikult ikka olen üritanud teile natukene pildiloleva kohta kirjutada ka, siis nüüd ma lihtsalt näitan pilte, sest mulle meeldivad need pildid ja… mis siin ikka nii väga lamiseda, onju? Kes head pulli ja vahetuid emotsioone tahab, vaatab vlogi. 🙂

Ennetades küsimusi: Samsonite Sammies.
Spaahundid oma tillukeste hommikumantlite ja MUUMIRÄTIKUTEGA (!!!)
Hullult armastavad teineteist
Megahea carpaccio ja üldse megahea söök spaahotelli restoranis. Tõesti täiega kiiduväärt!
Nii haigelt ilus inimene <3

Haavatavus

~ chit-chat

Ma olen viimasel ajal emotsionaalselt haavatav. Mitte kurb, mitte stressis, mitte pahane, mitte hirmul… mitte midagi niisugust. Mitte midagi pole halvasti. Aga elus on nii palju kurbi ja raskeid lõppe olnud viimasel ajal. Paratamatusi, mis ei ole iseenesest halvad, vastupidi, aga lihtsalt rebivad südame rinnust. Ja kui asjad lõppevad, siis muutub minusugune inimene haavatavaks. Kõik asjad tunduvad ühtäkki haprad ja kui elu alustalad on raputatud, läheb aega, et oma kohta maailmas leida. Tunda, et seisad omaenda jalgadel kindlalt edasi ja kõik laabub ning saab korda ja loksub paika.

Eks ma olen piisavalt palju rutiiniinimene ka. Mulle meeldivad asjad, mis on tuttavad ja turvalised. Viimased kaks aastat olen sisuliselt elanud koos meie hoidjapreiliga ja ma ei saanud lõpuks enam arugi, kas ta käib hoidmas mu lapsi või mind. Mu kõige lähedasem inimene, mu hingesugulane, keegi, kes saab aru, mida tähendab suur ärevus ja mure, kes on alati toetav ja inimlik ja teeb nii lolli nalja ja… no elada kolm päeva nädalas kellegi sellisega koos, jagada ühist argipäeva, teada, et ta alati tuleb – nii tore ja soe ja turvaline ja hea. Ja keegi, kellega sa tead, et lastel on paremgi, kui sinuga… ja nüüd ta ei ole enam iga päev meiega, sest tema ise saab endale oma tita, kes on NII OODATUD, sama palju oodatud meie kui nende majas ja MUIDUGI on see suurepärane, aga näha tema võtit kapiserval… ma ei ole sellest praeguseni isegi mõelda suutnud, sest ma hakkan kontrollimatult nutma. Miski nii hea ja ilus ja armas, aga ikkagi the end of an era ja raputab elu korralikult läbi. Kuidas nüüd siis edasi minna? Ei tea veel…

Veel inimestest, kellega ma olen kaks aastat ninapidi koos olnud ja kes on olnud minu turvavõrk: ka A ei jätka enam minu igapäevaelu osana, sest kutsusin ta juhatuse liikme kohalt tagasi. Ja kuigi see sai juhtuma minu initsiatiivil, siis olen ma ikkagi sellepärast väga palju kurvastanud ja südant valutanud. Nii raske on südamega aru saada, kuidas heast koostööst võib niiviisi kasvada välja toksiline töökeskkond, kus kellelgi pole hea. Tagantjärele pikalt vesteldes ja analüüsides pean lisama, et peaasjalikult seetõttu, et mina olen oma suutmatuses suurtest muredest teistele arusaadavalt (või piisavalt konstruktiivselt, et see ei kõlaks niisama järjepideva hädaldamisena) rääkida tekitanud suuri arusaamatusi. Mille tagajärjel on ainult asjatud vaidlused, arusaamatused ja usaldamatus. Keegi pole meelega nii tahtnud, mõlemad on koosolemist ja koostegemist nii väga nautinud, aga ühel hetkel see lihtsalt lõppes ära. Toreda ja lõbusa ja innuka kõrvale on kerkinud mingi suur must vari, mida me ise pole sinna tekitada tahtnud, aga mis igapäevaelul endisena jätkuda ei lase. Ja jällegi: mõistus saab aru, et tööd ei saa teha kui mingisugused asjad hakkavad töötegemist segama ja kolmandaid osapooli mõjutama. Mõistus saab aru, et tegemist on tööga, tegemist on minu ettevõttega ja kui miski üldse ei tööta, ei saa kõrvaleastuja olla mina. Aga süda… süda täiega kurvastab. Muidugi ei tähenda tööalase koostöö lõpp, et peab lõppema nii kaua kestnud sõprussuhe, ja tõenäoliselt mõjub see otsus viimasele tervendavaltki, aga faking trööstitu tundub ikka. Täiskasvanuks olemine on raske ja tüütu ja ma ei soovi enam, aga ega mulle keegi valikut ei anna ka. The end of an era.

NB! Nagu siin postituses SELGESÕNALISELT kirjas on (jätku saate lugeda ka kommentaaridest), olid meievahelised probleemid mõlemapoolsete arusaamatuste tulemus. Te peate aru saama, et niisuguse intensiivsusega kahekesi külg külje kõrval töötades ja mingeid asju teineteise säästmiseks ütlemata jättes tekivadki pinged, mis on valusad, aga mille lahendamine ühel või teisel viisil on vajalik. Ei ole õiglane siia tulla jätma õelaid kommentaare teise osapoole aadressil, sest need on kirjeldamatult ebaõiglased ja põhjendamatud. A’l on suur ja hea süda, ta tahab head kõigile ja that’s all there is to it.

No ja lasteaed saab läbi ja E läheb kooli. End of an era. Ja kirikud põlevad. End of an era. Ja kõik asjad lähevad praegu nii räigelt hinge.

Ja ma tahan juba nädalaid blogida, aga ma ei julge. Mitte sellepärast ei karda, et miski sellest, mida ma olen jagada tahtnud, oleks häbenemist väärt. Sellepärast kardan, et ma ei taha, et keegi minu niigi hellal hingel avalikult (või selja taga karjakesi) tallaks, minu tundeid naeruvääristaks või kusagilt midagi välja imeks, et sellest mingisugune lõbus intriig teha.

Nii et kuigi selline parooli alla kirjutamine on nõme, sest ma ei taha teie eest oma sõnu peita (ja ma ei viitsi sadadele inimestele parooli copy’da :P), tunnen ma, et kui enese haavatavaks tegemine on pigem õli kellegi blogiintriigitulle, siis ma lihtsalt istun seni siin omaette, kuni need tuuled vaibuvad.

Ei takista vallid, ei takista kraav, ei takista paroolid. Kui ikka sulle põhimotteliselt täiesti võõra inimese ellu vägisi surkimine ja usalduse kuritarvitamine juba iseloomu poolest nii kergelt tuleb ja kuvatõmmiseid tegemata jätta ei saa… las ta siis olla juba kõigile avalik. 🙂

1500€ komposter – hea ajusid komposteerida!

~ chit-chat

(Postituse pildid: Birgit Varblane)

Ilusat esimest aprilli! Alustuseks kohe tõotan pühalikult, et ma teid täna ninapidi täna vedada ei ürita. 😀

Kui ma hommikul ärgates taipasin, mis kuupäev täna on, hakkasin kohe kerima erinevaid mõtteid, kuidas H ninapidi vedada. Ma ei ole vist küll supersuur aprillinaljasõber – see päev otsa kestev ärevus ja lähedaste kahtlustamine valskuses ja valedes on väga kurnav – aga natukene nagu ikkagi meeldib šokeerida kah. No niiviisi leebelt. Ma midagi liiga karmi ja ilmselget ei tahtnud ka kokku valetada, nii et proovisin teda veenda, et ilma temaga läbi rääkimata ühe arutult kalli ostu teinud olen. Et ta eile õhtul kogemata laste kõrvale magama jäi, väitsin talle, et õhtul sel ajal lõpuks trummelkompostri ära tellisin. Ta küll ei jaga minu kirglikku komposteerimisvaimustust, aga paistis siiski leidvat, et see tore on, et ma selle viimaks ära tegin. Täpsustasin siis, et ostsin siiski pisut suurema kui me plaaninud olime. Küsimuse peale, kui palju see kallim versioon siis ka maksta võis, vaikisin veidi aega demonstratiivselt, et ta ärevus veidi kasvada võiks.

“TUHAT VIIIIIISSADA EUROT?!”

“No niisuguse ostsin, mis kortermajadele mõeldud on – meil ju suur pere. Mis on siis? Ma olen sellest ju nii kaua unistanud…”

Ähvardas ainult naljatledes, et ostab siis endale veel ühe auto, turtsus muiates, et ei räägi minuga praegu, aga ei pannud mulle mu veidrust siiski tegelikult üldse pahaks. Et no kui see suur plekikärakas mind nii õnnelikuks teeb, siis jumal minuga. Mis siis, et nii kallist trummelkompostrit olemaski pole… Nii armas, kuidas esimesel aprillil pettuse läbi selgeks saab, kui siiralt su lähedased sind tegelikult aktsepteerivad ja armastavad. 😀

Vahemärkus: tellisin selle jutu peale praegu kohe kompostri ära. Nii hea tunne oli, et kohe kolm korda odavamalt selle sain, kui oma tänases rumalas naljas! Ma ei mäleta, millal ma millegi üle viimati niiiiiiiiiii elevil olin!!!!1111 Kahju, et blogiauhindadel kompostriblogi kategooriat pole, sest pange vaim valmis – te veel kuulete sellest. 😀

Kui ma siis nägin Kukupesa tööjuttude vestluses, kuidas Jana Sallylt küsib, mis kellase rongiga viimane saabub, nägin kohe uut võimalust pullitegemiseks avanemas. Tegin Sallyle ettepaneku kirjutada, et beebi hoidis teda öö läbi üleval (ja et ta tahaks tööle tulemise asemel hoopis magada) ning paluda Janal teda õhtuni asendada. Jälle sai selgeks, kui ilusad ja head on inimesed – muidugi oli Jana nõus kolleegile tema hädas vastu tulema. Aga samas palus ka Sallyl mind lüüa, kui loll nali päevavalgele tuli. 😀

Kolmanda nõmeda nalja tegin Anetele (meie laste hoidjapreili), kes on ka jällegi liiga hea inimene, et nali soovitud reaktsiooni vallandada võiks… 😀 Kuna meil oli jutt, et ta hakkab IKEAst midagi tellima ja minagi sealt ühte asja vajasin, küsisin temalt, kas ta tegi tellimuse juba ära? Kui selgus, et vist sai tehtud jah, ütlesin, et sellest pole midagi – mul ongi tervet hunnikut asju tegelikult vaja. Ütlesin, et mõtlesin selle kapi osas, mille pärast äsja teise riiki sõidetud sai, siiski ümber. Et ei taha seda enam, tahan hoopis teistsugust. Ja vähe sellest – tegelikult olen otsustanud välja vahetada kõik tammepuidust asjad meie kodus. Sh köögikapid, söögilaua, telekakapi, diivanilauakesed… olin kindel, et Anete, kes on täiega taaskasutaja ja isetegija ja Ostmise põlgaja, püüab mind veenda, et see on halb mõte, aga toetava sõbrana ei öelnud ta mulle ühtegi sõna. Usaldas, et mul on põhjust, mis siis, et ma korduvalt ütlesin, et mul on lihtsalt vanast sisustusest kopp ees. 😀 Püüdsin veel hagu anda, et huvitav, mida kõige selle vanaga peaks tegema ja kui ma küsisin, kas jäätmejaama viimine oleks liiga hull tegu, sain korraks ka soovitud reaktsiooni. 😀 Aga laias laastus läks nali ikkagi selle nahka, et inimene on toetav ja mõistev ja usaldab, et küllap mul on mu põhjused. Kuigi ma midagi nii rumalat iialgiii ei teeks!

Ma olen nüüd oma lähedaste trollimise lõpetanud. Ei olnud üldse nii lõbus kui oleks võinud arvata… Kas teie tegite täna nalja või langesite mõne niisuguse lolli nalja ohvriks? 😀 Mulle meeldib väga, et ettevõtted ja asutused ka naljameeleoluga kaasa lähevad ja vahvaid-totraid postitusi teevad. Näiteks jäid mulle silma Fruuti, Skizze ja Johannes Aaviku Seltsi postitused, mis mind täiega itsitama ajasid.

Milline on teie meelest hea aprillinali?

Inseneriks õppima? Ettevõte maha müüa? Teki alla peitu?

~ chit-chat, minu väike ettevõte

Avastasin, et olen Facebookis tagitud niisugusel pildil, mille fotograaf Marko Mumm minust ja Leifist Kommunikatsioonijuhtimise Aastakonverentsil (käisime Kogumispäevikust rääkimas) tegi. Paneme kohe käiku!

Blogiteemad muutuvad kevade saabumise ja EBA lähenemisega aina aktuaalsemaks ja paratamatult tekib nende jutuajamiste sees kange kihk blogida. Olen end blogijana nagu kuidagi ära kaotanud… Mõtteid on koguaeg nii palju – mingisuguseid elusündmusi ja dilemmasid ja suuri segadusi, mida lahti kirjutada vaja oleks – aga paradoksaalsel kombel tekib siis blogima asudes tunne, et ei oskagi kusagilt alustada, ja tühja pilguga ekraani vahtimise järel läheb blogiaken sama targalt kinni tagasi.

No ei oska, noh. Mul nagu peaks postitusega olema mingi eesmärk, tervik, õiged pildid postituse juurde – see on kuidagi alati nii olnud. Samas kui võiks ju tegelikult lihtsalt otsast harutama hakata ja vaadata, kuhu postitus välja jõuab. Nagu praegu. Ja nagu paljude mu kõige paremini välja kukkunud postitustega enne seda. Panen nüüd oma suure tüdruku püksid jalga ja püüan selle lolli harjumuse maha raputada. Et saaks ikka kirjutatud ka vahelduseks… mis blogi see muidu selline on?

Ühesõnaga maaaaaaaaaaaaaaaaeitea, koguaeg valitseb mingisugune tohuvabohu. Kõik nagu töötab ja kulgeb ja on, aga minu enda sees on emotsionaalne virrvarr ja rahutus. Ma olen liiga sageli mingite otsuste ees, mis on suured ja rasked mugavustsoonist pilkasesse pimedusse astumise otsused. Erutavad ja hirmutavad ühekorraga. Ja siis tekib peitupugemise tunne. Tunne, et tahaks teki üle pea tõmmata ja loota, et maailm läheb edasi ega pane tähele, et ma praegu seda pisut peadpööritavat sõitu kaasa ei tee. Et saaks nagu edasi lükata või nii…

No ja siis on see ratsionaalne pool minust, kes saab aru, et kui sa ei ela oma elu praegu, ei võta neid otsuseid vastu ega astu neid samme praegu, siis millal, kurat, veel? Kust ma tean, kas need võimalused jäävad lauale seniks kui ma oma turvalises diivaninurgas kükitan ja hoogu kogun? Kust ma tean, kas ma üldse nii kaua elan, et kõik ära teha jõuda? Ja eneseareng on pealegi mu lemmikosa elamisest – kuidas ma ei lähe enesearengu teed? Rahutus tuleb ju sedasi hinge ja üleüldse…

Rahutus on muidugi mu keskmine nimi. Koguaeg tahaks rohkem ja paremini ja uut ja põnevat! Aga kõike ju ei jõua ja siis ma võtan enda peale sageli rohkem kui peaks ja jään oma asjadega jänni. Muutun närviliseks ja lähen iseendaga tülli. Ma ei luba endale kehvemaid sooritusi, tähtaegade ületamisi, inimestele pettumuste valmistamisi – enesehinnang kukub ja ebaadekvaatsuse tunne võtab mõistuse peast. Peaksin kuidagi mingi tasakaalu leidma, aga ei oska. Näiteks mõtlesin välja, mis see on, mida ma õppida tahaksin. Midagi, mis ei oleks õppimine õppimise või paberi pärast, vaid miski, mis mulle tõesti mingisuguseid uksi avaks, mulle ettevõtjana midagi annaks, mulle rahateenimiseks vajalikud oskused annaks. Polütehnikumi tahaks minna. Ei, mitte inseneriks. 😀 Aga mis ajast ometi? Meil on nüüd Kukupesas rahvast nagu murdu, aga sellele vaatamata pean ma olema igapäevaselt hands-on ja kui ma ei oleks, oleks tal raske pinnale jääda. See on minu (ja igaühe, tegelikult) suurim väljakutse ettevõtjana – panna süsteem tööle nii, et ma ise ei peaks kättpidi küljes olema. Ilmselt see nüüd ka tööpere kasvades üha enam sedasi hakkab olema ka, aga praegusel hetkel ei kujuta ma ette, et käiksin selle kõige kõrvalt veel koolis kah.

No ja selle veidi kaootilise mikroettevõtte (mille küljes ma ise koguaeg kättpidi olema pean, et asi toimiks) reaalseks toimivaks organisatsiooniks ehitamisega seoses jõuangi oma kõige suurema mugavustsoonist välja astumise (no seitse penikoormat VÄHEMALT) dilemma juurde.

Kukupesa (pool sellest) tahetakse ära osta.

Ilma otsust langetamata ei saa ma (arusaadavalt) detailidesse laskuda, aga pakkumine on tegelikult… see pakkumine võib olla väga äge kogemus minu jaoks. Õppimisvõimalus like no other. Eneseareng! Organisatsiooniks kasvamine…

Mul kõhus keerab elevusest, kui ma sellele niiviisi mõtlen.

Aga siis ma hakkan mõtlema kõigile agadele, kõigile potentsiaalsetele ohtudele, sellele, millega (ja kellega) ma ennast lõppude lõpuks seon ja mis saab sellest kõigest siis, kui juhtub kõige hullem. No ja siis ma muidugi hakkan kahtlema ja tekib see tunne, et olge kenad, minge praegu minuta edasi, ma peidan ennast mõnda aega teki all kuni see kõik üle läheb. Seda enam, et ma korra tegelikult juba ütlesin pakkumisest ära, aga nad siiski leidsid, et tuleks ikkagi edasi mõelda… järelikult peab mõtlema.

Praegu on mu suurim mure vist see, et see (palun vabandust, et nii krüptiliselt, ma tõesti ei tõsta niisama hinda ega ürita põnev paista, vaid kirjutan, et ventileerida, aga püüan samas oma tagala kindlana hoida) tähendaks nii palju tööd, nii palju enesetäiendust ja muidugi konkreetse know-how‘ga tiimi. Et noh… kas me üldse saame hakkama?

Tegelikult ma ju usun ja tean, et saame. Aga ma olen räme ülemõtleja ja muretseja. Heas ja halvas. Püüan jääda truuks oma “kui sa ei proovi, sa ei arene ega saa teada, mis sind teiselpool ootab” mõttelaadile, aga põdemine tahab ikka täiega üle võtta praegu. No vot.

Kuskohas te oma eludega praegu olete? Mõne raske ja hirmutava otsuse ees? Ka pidevas emotsionaalses kaoses? Võite kommentaariumis anonüümselt tuulutada, kui tahate. Siin on mõnus rafas koos, hea nõu küsida. Ise koguaeg küsin.

Mis te mu asemel teeks?

Reedeõhtuseid mõtteid

~ chit-chat

Lobiseks veits? Lobiseme.

… võtsin paar päeva tagasi Anna Sundbergi ja Jesper Huori kirjutatud “Ma armastasin terroristi” ja lugesin paari hingetõmbega läbi. See nüüd painab mind, istub mu hinge peal ja paneb mind mõtlema asjade üle, millele mõtlemine tekitab eriti lootusetu ja abitu tunde. Tunde, et see kõik ei saa iialgi otsa, et kuni maailmas on väärkoheldud ja seeläbi mõjutatavaid inimesi, ongi see kõik nii reaalne. Lugesin seda Elisa raamatu rakendusest, kus vist ei ole just kõiki maailma raamatuid, mida ma lugeda tahaks, aga kuna see on nii lihtsasti kättesaadav ja ma muul kujul praeguse elutempo juures lugeda ei jõuaks ega viitsiks, siis see on mulle päris hea lahendus. Ma muidugi ei tea, palju ma selle eest maksan (superhüper #Kogumispäevik minust, I know…), aga kuna meil ei olnud Küprosel piisavalt unejuturaamatuid kaasas, sai see siis tellitud ja on nüüd päris kasulikuks kujunenud. Raamat pole superladusalt või mahlakalt kirjutatud, aga on – nagu kirjelduski ütleb – ainus omasugune. Aus ja toores ja julge ja ühteaegu nii hirmutav kui ka tülgastust- ja põnevusttekitav. Õõk.

Küprosest rääkides: mul on pooled pildid ja jutud veel postitamata – ei jõudnud enne jõule. Võiks ikkagi ära teha või see on pigem old news? 😀

… meil on jõulukuusk ikka veel toas. Istusime ükspäev nõutute nägudega, vaatasime teda ja H küsis: “agaaa… äkki me ostsime kogemata kunstkuuse?” Kui ta sedasi edasi laseb, saab temast juunis jaanituld teha. 😀 Tegelikult tuleb ta täna välja tõsta, sest E’l on homme sünnipäeva-teemapidu ja ma ei näe, et see jõuluehteis kuusk väga ämblikuvõrkude jm Väga Õudsete Asjadega harmoneeruks.

… tundsin täna esimest päeva sel nädalal, et mul hakkab eluvaim sisse tulema, aga see tähendas ka kogu nädala Kukupesa tööasjade poisuga kahekesi kodus olles ära tegemist. Pulss oli vahepeal päris kõrge, aga tehtud sain! Seda enam, et väike ärra on niisuguses vanuses, et temaga on lihtsalt lõbus koos olla – ei mingit jantimist või klammerdumist või läbi peanaha inisemist. Tuleb kaissu kui tahab, toimetab omaette kui tahab. Jällegi – ei ole nii naiivne, et loota, et see periood kuigi kaua kestab, aga naudin, kuni saan. 🙂

… “tänu” haigestumisele ei ole ma jõudnud ka E sünnipäevaga tegeleda rohkem kui et saatsin u. kaks nädalat tagasi välja kutsed. Ei mingeid kaunistusi, ei mingit menüüd, ei mingit plaani mängudeks. Kõik tuli täna poole päevaga valmis visata, et kauaoodatud Õuduste Pidu ikkagi võimalikult vinge saaks. Lõikan välja mõned nahkhiired ja ämblikud, leiutan vanadest kardinatest lae alla mõned kummitused ja püüan tordiglasuuri sisse ämblikuvõrgu tekitada… ma usun, et E on rahul igaljuhul. Pean kuidagi leidma mingi tasakaalustatud versiooni – et poleks liiga titekas, aga et nii üle võlli ei pane, et pooled külalised meie peost lapsepõlvetrauma saavad. 😀

… traumadest: miks on lapse südamevalu iga aastaga järjest väljakannatamatum? Kumbki E maailma parimatest sõpradest ei saa homme ta sünnipäevale tulla ja sissepoole-elaja nagu ta on, püüdis ta selle teadaande peale end vaos hoida ja mõistvalt noogutada, aga mina ju nägin, kuidas tal vajus igasugune elurõõm näost ära ja silmad valgusid vett täis. Ta lihtsalt nii hullult ootab ja armastab just neid Päris Oma Inimesi (harukordne, minu meelest, nii nooreas eas niisugused sõbrad leida) ja nutab alati, kui nad lahkuvad, kummatigi veel siis, kui nad üleüldse tulla ei saa. Ta saab ju tegelikult aru ja midagi polegi tegelikult katki, aga ma tean kui väga ta oma pidu ja oma sõpru ootab ja seee murrraaab muuu süüüüdaaaameeeee. :'(

… H pidi minema poodi sünnipäevakraami ostma, aga ta vist hoopis jäi poisu kõrvale magama. Hästi läheb!

… meil on kahest pangast käes vastus laenutaotlusele ja kolmest veel ootame vastust. Pangad pole muidugi ainsad, kellelt meil vastuseid vaja on – müüjad pole veel omavahel kokkuleppele jõudnud ja nii me oleme standby peal ja saame oma otsust veel ja veel ja veel vaagida. Kuigi ma pean ütlema, et ma olen vaagimise faasist ammu möödas ja juba otsapidi kärsituseni jõudnud… Ükskord näen unes, kuidas seinu värvin, teinepäev seda, kuidas kogemata müüjad maja salaja teistele potentsiaalsetele ostjatele tutvustades teolt tabame ja solvume. 😀 Täiesti irratsionaalne ja totter, aga that’s where we’re at right now. Viimane info on see, et uuel nädalal selgub. Eks ma siis annan teada!

… kas te saate aru, et ma olen kohe kooliealise lapse ema? Mina ei saa. Täiesti absoluutselt hoomamatult sürr. Kahe kooli katsetel on ta juba kirjas ja meie H’ga natukene juba vaidleme ka. Mina ei taha last eriti Lütseumisse panna ja tema ei luba mul VHK’d kaaluda. 😀 Aga mis MÕTTES katsed, mis MÕTTES kooli, mis MÕTTES minu laps on nii suur? Ja eks ma natukene ikka pabistan ka, et mismoodi tal seal katsetel minna võiks. Loeb ja kirjutab ta juba ammu, arvutab ja tekstülesandeid lahendab justkui ka, aga näiteks etteütlust pole me temaga kunagi teinud. Kas esimese klassi katsete puhul loeb etteütluses ka õigekiri? Ma kirjutasin koolikatsetel etteütlust viimati… ee… ammu, nii et ma ei mäleta täpselt, kuidas see asi käis. 😀 Te teate või?

… ma saan nädala pärast 28! Olen väga üllatunud, et 20ndate sisse nii palju aastaid ja elu mahub – tunne on selline, nagu oleks kuskilt lisa-aastaid juurde saanud. Sünnipäeva tähistada ma kuidagi eriti ei plaani, sest 26. jaanuaril on meie juures järgmine OKR (Our Kitchens Rule, meie kaheksapealise seltskonna viis aastat kestnud õhtusöökide traditsioon) ja seekord on väljakutseks serveerida viiekäiguline õhtusöök. Ma ei tea, kes see hull oli, kelle idee see viiekäiguline menüü oli (see hull olin mina), aga mul pole õrna aimugi, mis sellest saab. Ideid? 😀

Ma võiks nüüd lobisemise asemel koristama hakata ja kuidagi homseks valmistuda, aga ma lihtsalt ei jaksa. Tahaks puhata ja mängida. Toidupoed suletakse ka kohe, nii et… homme siis, jah? 😀 Hästi. Jõuab. #procrastinationnation

#10yearchallenge: Kolm postitust

~ chit-chat


Viimasel ajal on Instagramis käimas kümne aasta taguste piltide jagamise väljakutse ja kui mul endast tollest ajast pilte üldse pole, on mul terve posu kümne (ja enama) aasta jooksul kirjutatud blogipostitusi. Ammu juba mõtlen, et peaks paremaid palu sellest blogist jagama ja kui Madli just niisuguse postituse tegi, mõtlesin ka, et paremat aega vanade postituste siia normaalse täisväärtusliku täiskasvanuelu vahele suskamiseks igatahes ei tule. 😀

Käisime Andraga hiljuti Viimsi spaas ja enne uinumist lugesin talle oma vanast blogist jupikesi ette. Ehkki rõlgemad postitused olid parooli all, olen ikkagi üsna üllatunud, missugust materjali inimene avalikkuse ette paiskama võimeline oli. Mõned mahlakamad neist niisugused, et mu huuled neid valju häälega välja ütlema ei väändunud – pidin nende jagamiseks lihtsalt telefoni Andra kätte andma. Ta tundis ka, et peaks peale niisuguste asjade nägemist silmi pesema minema…

Ja ehkki see blogi oli võib-olla piiiiiisut liiga avameelne (ma neid kõige hullemaid siia siiski panna ei saa, trust me on this one), olen ma siiski rahul, et ma ennast tol ajal vähemalt inimese moodi väljendasin. Postituste sisu pole võib-olla kiita, aga mis siin ikka tehtud kahetseda. Vähemalt ei kirjutanud nagu pooletoobine. 🙂

Mina ja üks imelisemaid inimesi, keda ma kunagi kohanud olen, 2009. aasta kevadel teel Prantsusmaale praktikale.

“And he’s quick with a joke or to light up your smoke, but there’s someplace that he’d rather be.”  (diibid laulusõnapealkirjad olid tol ajal the shit – toim.)

8. jaanuar 2009

Möödunud aastast kokkuvõtet põhimõtteliselt ei tee, sest kõigest märkimisväärsest olen teile juba rääkinud. Niisiis jääksid alles kurvemad mälestused, mille üles tähendamine ilmselgelt liiga palju energiat nõuaks. Aasta jook oli alkohol, aasta patt ahelsuitsetamine ja aasta lemmiktegevus… rumalused.

Selle kurikuulsa Aasta viimane nädal möödus nii, nagu ta tavaliselt ikka mööda saadetakse. Jõulud veetsin vanaema juures lookas söögilaua taga väga värvika peredraama saatel, et hiljem võtta kaenla alla “vanema õe” jõulukink (viinapudel, “ikra”, LD slims ja peotäis kondoome) ja talle külla sõita.  Kahjuks möödus sealveedetud aeg nii väiksemat kui ka suuremat sorti arusaamatuste ja konfliktide tähe all ja tagantjärele meenutades oleks ilmselgelt olnud targem see käik ära jätta. Muidugi oli südantsoojendav hirmunult vaadata tänaval vastu jooksvat M, kelle ilmselge plaan oli mind asfaldile pikali joosta ning hiljem näha nii mitut nii mõnusat tegelast ta elutoas viina võtmas. Otseloomulikult ei puudunud ka jõulukink stiilis viinapudeli külge seotud suitsupakk ja L joonistatud jõulukaart…

Päev hiljem sõitsin Otepääle. E helistas päeva jooksul korduvalt, et kas ikka tulen ja kuidas ma ikka selle bussi peale saan ja nii edasi ja nii tagasi. Piduliku saabumise krooniks oli muidugi see, et noormees ise oli läinud oma crew‘ga Tartusse tina panema. Niisiis tuleks siinkohal avalikult tänada M, kes võttis heast peast vaevaks mulle vastu tulla. Vastasel korral istuks ilmselgelt siiamaani seal ja nutaks verd. Ma ei olnud E peale sugugi vihane, pigem üdini kurb ja hingepõhjani nördinud. Samas oleme temaga ammu tuttavad ja kui ta reaalselt ise ka aru ei saa, miks ma ei mõista, kuidas Otepääle tagasi jõudmine polnud üleüldse tema teha, pole mul mitte mingisugust põhjust ennast selle peale üles kruttida. Nutsin oma pettumusepisarad ära ja järgmisel hommikul ärgates oligi juba kurikuulus 31. detsember. Neile, kes blogi kaua lugenud ja kes mind tunnevad, teavad, et aastavahetus on minu ja E hästi tähtis traditsioon. Traditsioon, mille käigus on tulnud ette nii mõnigi värvikirev intsident, sealhulgas lõbus lugu sellest, kuidas sõbrake mulle kannaga molli andis. Jah, kogemata.
Hommikul ärgates avastasin, et eelmise päeva hirmus külmetus oli öösel digimuutunud väga raskeks haiguseks. Tänu E ema väga intensiivsele poputamisele ja minu aukartusele alkoholi ees (kaine meel ei ole naljaasi), olin juba kella viieks pestud, mukitud ja igati ära sätitud. Käisime poes käraka järel ja lahkusime sealt *trummipõrin* suure hulga alkoholiga. Sõime veel enne A juurde minekut E vanemlike jõududega õhtust ja kui sõnad peale loetud (kui millegi kohta saab üldse öelda “nagu hane selga vesi”, siis ilmselgelt Eema manitsuste), jõudis kätte pidulik hetk ennast K Passatisse pakkida ja teele asuda.
Maja valgus õhtu jooksul ikka korralikult rahvast täis (siinkohal muidugi tervitaksin V, keda sinna sugugi oodata osanud ei oleks, aga hirmus tore oli näha küll) ja kuigi alkohol alguses ikka üldse ei mekkinud, siis pärast saunaskäiku oleks nagu hirmsas koguses tequilat joonud.
Sellest lõbusast lugulaulust ei saa muidugi välja jätta pajatust sellest, kuidas E mind oma heale sõbrale R juba nädalaid varem maha oli kupeldanud (kah mul kosjasobitaja). R kohtusin esimest korda saunast tulles, meik mööda külgi alla voolamas… hiljem sai muidugi piinlikkust kompenseeritud nii uue krohvikihi, kui lähemate tutvustega. Aga sellest seekord pikemalt ei hakka jutustama.

Mis puutub aastavahetusse kui sellisesse, tuleb nentida, et ega väga pole veel hoomanudki, et oleks aastanumber vahetunud. Viivuks kuuse all O kallistades lõi küll eelnevate aastate nostalgia kaikana pähe, aga tegelikult oli lihtsalt erakordselt vahva pidu ja… kõik.

Muidu ikka special thanks kõigile, kes selle meeldiva koosviibimise nii… kuramuse ägedaks tegid!

***

“Don’t wake me up, I plan on oversleeping.”
11. jaanuar 2009

Veetsin terve oma õhtupooliku küünlavalgel suure teetassi ja oma uue lemmiku chickflick‘i saatel. Kui selle näol pole tegu maaaaailma kõige geniaalsema spin-off’iga, siis ma ei tea, mis sellest veel parem võiks olla. Olen praeguseks ära vaadanud peaaegu terve esimese hooaja ja mulle tundub juba praegu (tegelikult tundus juba pärast esimesi vaadatud osi), et omaenda isiklikku elu ma veel nii pea elama ei saa hakata. Kuramuse seriaalisõltuvus, ma ütlen.

Nüüd on kell igatahes viis hommikul ja susi mind söögu, kui ma praegu 90210 viimaseid kahte osa kusagilt kohe välja ei võlu… coming up next: võlun endale elu.

Ajaleht kukkus just läbi postiluugi esikupõrandale, mis tähendab seda, et kui postiljonid juba tegudel on, peab see olema märk sellest, et on tagumine aeg (05:28) parrele suunduda. Homse… vabandust, selle hetkeni, kui ma endale kunagi täna pärastlõunal kargu alla olen ajanud.
Ilusat… päikesetõusu või midagi!

***

“Külmkapimehest”
19. jaanuar 2009

Hommikul ärkasin 50 minutit varem tänu köögist kostuvale valjule basshäälele, mis kuulus tundmatule ungari härrasmehele (edaspidi Külmkapimees), kes tuli ebareaalselt varajasel kellaajal parandama meie uhiuut külmkappi, mis ilmselgelt otsustas juba varajases eas pensionile minna. Ajasin vihahoos selga riided, pesin hambad ja suutsin selle lühikese aja jooksul genereerida lugematu arvu piinarikkaid viise, kuidas Külmkapimees mõrvata.
Minu kurvastuseks selgus, et Külmkapimees oli igati meeldiv ja erudeeritud inimene ja nii sai hommikukohvi kõrvale sirgeks räägitud nii mõnigi maailma asi.

Elu mul ilmselgelt ei ole, aga enne, kui ma teile sellest vähesestki pikemalt kirjutan, pean hästi oluliseks teiega jagada mu piiritu viha tegelikku põhjustajat. Ilmselgelt pean teile ära rääkima ka margise backgroud story. Kunagi vanadel headel rate.ee aegadel (kui rohi oli tuntavalt rohelisem, kui praegu, I must say) kirjutasin ma enda kohta oma lisainfo-lahtrisse pika (ja karmisõnalise) iseloomustuse. Mis ma siis olla võisin, neliteist? Jah, neliteist.

Eile selgus, et see kirjanduslik üllitis on leidnud endale suure austaja. See neiu siin on võtnud vaevaks see tekst enda “blogisse” kopeerida ja minu nime enda omaga asendada. Kui originaalversioonis algas tekst sõnadega “Nimi on Mirjam ja mul on kõrini igasugustest selleteemalistest lamedatest naljadest”, siis mugandatud versioonis on Kätlinil lihtsalt igasugustest lamedatest naljadest kõrini. Oh neid eluraskusi.

T*ra ma olen meganärvis praegu.

(Rightfully so – neiu kirjutas minu pealt maha terve oma isikliku veebipäeviku – sõnastuse võttis kõik minu pealt, mõned üksikud faktid pani enda kohta asemele. Maha võtmast neiu “oma” kirjatükke muidugi keeldus ja nii riputasin ma andmed koos moluga enda blogisse üles. Kuni ta mu selle eest aastaid hiljem menti andis. Good times. 😀 – toim.)


Olgu-olgu – võib-olla õõõige pisut ikkagi oli piinlik ka. Aga samas pigem lõbus meenutada. Kas teil on oma teismeeast niisugust kullavaramut? Kas tahate, ma jagan neid lugusid teiega teinekordki?

2010 vs 2018: Minu 100 tõde

~ chit-chat


Minu väljanägemine küsimustele vastamise hetkel

Avastasin oma vanast blogist küsimustiku, mille 2010. aasta 22. detsembril ära täitnud olin. Komistasin selle otsa täna ja mõtlesin, et igati paslik oleks Throwback Thursday raames teha üks tagasivaade kaheksa aasta taguse minu pähe. Päris äge oli end sellesse hetkesse tagasi mõelda ja taibata, mida üks või teine vastus toona tähendas. Kirjutasin tookord kirja pandud vastustele lisaks ka oma tänased mõtted aastast 2018. Vaatasin, kas ma siia vahele ka mõned vanad pildid vanast blogist (mis, muide, on kõigi meie huvides lukus – see on selline kohati päris toormahlakas kirjeldus minu teismeea läbielamistest :P) leian, aga minu suureks kurvastuseks on piltidega ülikehv seis. Kui kellelgi, kes mind tunneb, minust vanu pilte on – saatke! Ja te ülejäänud – kui teile sellised tagasivisked meeldivad, hõigake, ma kaevan sealt veel mõningaid noppeid välja! Leidsin just oma esimese üürikodu soolaleivapeo kutse, panen selle siia väikseks boonuseks. Nii naljakas. 😀  

Aga hakkame siis otsast pihta, teie ees on 19-aastase Mirjami vastused neile sajale etteantud küsimusele. Osad totramad, mõned päris põnevad. 27-aastane mina ütleb ka sõna sekka:

MIS OLI SINU:

1. VIIMANE JOOK: 2010: piparmünditee, 2018: sidruni-apelsinimaitseline roheline tee
2. VIIMANE TELEFONIKÕNE: 2010: emme, 2018: Kukupesa klient
3. VIIMANE SÕNUM: 2010: “Edsu olen, miks sa vastu ei võta?” 2018: “Soomes on need 2 korda kallimad?” (Me tellisime taadi uude korterisse IKEA köögi ja ühed sahtlipaneelid olid puudu)
4. VIIMANE LAUL, MIDA KUULASID: 2010: Robyn – Fembot, 2018: Fischer-Price “Pea, õlad, varbad, põlv” 😛
5. VIIMANE KORD KUI NUTSID 2010: täna, kui mul polnud võtmeid ja pidin neid kaks tundi õues igijäätudes ootama. (suht story of my life, pean tagantjärgi nentima) 2018: Kui ma isadepäevaperioodil üks öö 1-2h magasin (sedagi katkendlikult) ja hommikul ärkasin nii väsinuna, et nutt tuli peale

KAS SA OLED KUNAGI:

6. KÄINUD KELLEGAGI KAKS KORDA – 2010: jah, 2018: Seesama “jah”, vahepeal ei ole mingisuguseid käimahakkamisi lisandunud. 😀
7. OLNUD SUHTES PETETUD – 2010: jah, 2018: Ma isegi ei kujuta ette, mida ma selle all silmas pidada võisin – ei mäleta niisugust korda, ilmselt polnud siis väga oluline.
8. SUUDELNUD KEDAGI JA SEDA KAHETSENUD – 2010: jah, 2018: Jällegi – vahepeal ei ole niisuguseid kahetsusväärseid suudlemisi lisandunud, aga eks mul oli juba toona kvoot täis ka, olgem ausad. 😀
9. KAOTANUD KELLEGI ERILISE? – 2010: can you spell ‘story of my life’ ? (wow, dramaatiline – toim.) 2018: Ma aiman, miks ma nii mõtlesin, tegelikult, ja neist kaotustest, mille valu ma toona nii tugevalt tundsin, ei ole ma tänaseni toibunud, võib-olla ei toibu ka. Aga kõigest ei peagi toibuma!
10. OLNUD DEPRESSIOONIS – 2010: jah, 2018: Ma ei tea, kas ma toona täpselt teadsin, misasi depressioon päriselt on, aga täna ma pean mineviku-endaga nõustuma, sest olen tagantjärele taibanud, et olin suurema osa oma teismeeast tõepoolest depressioonis.
11. OLNUD TÄIS JA OKSENDANUD

READ MORE

Hullumaja! Aga nii tore ju kah…

~ chit-chat, minu väike ettevõte

Hei teisipäevaõhtut kõigile!

Mul on quite literally kolmandat päeva järjest arvutiekraani taga istumisest pea veits valus, aga taustaks mängib mõnus sügisene jazz-playlist, nõudepesumasin muliseb ja tüdrukud teevad parajasti balletietenust “Punamütsike ja liblikas”. Jube hea on siin. Kuna ma H saabudes veel tööhoos olin, valmistas tema tänase õhtusöögi ja see tuli tal nii hea, et ma sõin ennast sellest äärepealt lõhki. Menüüs olid kotletid, kartulipuder, peedi-küüslaugusalat ja rohepipra-koorekaste. Harilik meie pere klassika, aga täna kuidagi erakordselt maitsev! Veits uhke ka, et nii tubli kokapoisi välja õpetanud olen. 😀

Tööhoog ei taha paraegu kuidagi raugeda – minu praeguse elu kõige suurem traagika on see, et nii palju on teha, nii tohutult igasuguseid erinevaid ideid, aga päevad tuhisevad märkamatult õhtusse ja selline tunne on, et mitte MIDAGI ei jõua teha, mida tahaks. Nagu väike laps, kes magamaminekusse põlgusega suhtub, sest JÄLLE ei saanud päeva jooksul nii palju mängu teha, nagu tahtnud oleks. Kõlab nagu eputaks, et olen tohutult tähtis ja busy, ja seda küll pigem siiski mitte, aga ma olen elus kuidagi nii heas kohas, kus mul on võimalus teha, katsetada, luua midaiganes ja vaadata, kas idee ka viljakate tegudeni viib. See tekitab jubedat hasarti ja paneb veel rohkema järele janunema. Põnev on!

Nagu meil erinevate tähtpäevade paiku ikka olema kipub, ootavad tänagi sadakond isadepäevapakki väljasaatmist ja tööd on meeletult. Istusime eile tüdrukutega poole ööni poes, pakkisime tellimusi ja mõtisklesime, et kas kunagi saabub ka see hetk, kui “JEE, VEEL ÜKS TELLIMUS!” kilkamise asemel “õghhhh, jälle tellimus…” ägiseme. Ilmselt mitte kunagi. Iga ost kauplusest või e-poest vallandab kollektiivse võidutantsu. Täna hilisõhtuni saab isadepäevaks veel eritellimusi esitada, nii et täna hilisõhtul teen veel viimased isadepäevapingutused erikujunduste rindel ja homme olen poes tööl.

Kauplusel, muide, läheb jätkuvalt päris toredasti. Võib isegi öelda, et tõusujoones üha toredamini. Kõiksugu uusi asju lisandub pidevalt sortimenti, töörutiinid hakkavad paika loksuma ja sõna muudkui levib, et olemas oleme. Kindlasti ka tänu paljudele teist, nii et aitäh selle eest! Varsti hakkame Anetega koos kuuest erinevast küünlast koosnevat sojavahaküünalde sarja meisterdama. Materjalid on tellitud ja kohal ning sildid kujundasin täna valmis ning saatsin trükki. Plaan on, et iga küünla müügist läheb 3€ mõnele (iga kuu erinevale) loomadega tegelevale MTÜ’le. Küünlad ise ongi spetsiaalselt loomasõpradele kujundatud – siltidel on armsad lemmikloomateemalised mõtteterad ja väljendid. Lõhnade valik on ka imeline – ma ise olen kõige rohkem elevil meie kuuse- ja piparmündilõhnalisest jõuluküünlast. Ja Mark Twaini tsitaadiga sandlipuu ja musta pipra lõhnast. Ja üks on täiesti lõhnavaba ka, sest niimoodi inimesed soovivad. Ma räägin, noh – nii palju põnevaid asju saab järgi proovida!

Ja ma siin mõtlesin, kuidas seda teadaannet ametlikult ja pidulikult oma klientide ja jälgijateni tuua, aga ma ei suuda rääkimata ka jätta – me saime hiljuti minu lemmikmasina esindusõiguse ja hakkame teda nüüd nii kaupluse kui e-poe kaudu müüma! Kui äge?! Kui me oma seda Stigo üritust korraldasime, tuli meil see nii hästi välja ja müüsime (vastu talve ja kõigest nädalaga) terve huuunniku rattaid, et Stigo tiim arvas: kui teete seda niiviisi südamega, peaksite teie meie ainuesindusõiguse endale saama. Ja meie olime muidugi sellest teadaandest supermeelitatud. Meil tõesti tuli see hästi välja, sest midagi nii ägedat ongi lihtne müüa, kui seda ise kasutad ja sellesse südamest usud. Hind on meil ka kõõõõõõõõõõõõvasti odavam kui eelmise edasimüüja juures, nii et win-win nii meie kui ka kõigi teiste Eesti Stigosõprade jaoks. 🙂

Ja ma käisin lõpuks OMETI oma esimesel laserepilatsiooniprotseduuril (kümnest), millest nii väga unistanud olin. Kallis lõbu, aga sotsiaalmeedias jäi silma mingisugune poole odavam pakkumine ja mõtlesin, et mida ma peidan oma rõvedaid laigulisi jalgu (protseduuri läbi viinud neiu ei teinud ka saladust, et mu jalad tõesõna on kohutavad, et tunneb mulle kaasa ja et pole kunagi midagi nii jubedat näinud) ja ohin, et raske ja kurb on – pigem lähen ja proovin siis järgi! Pean lihtsalt rohkem tööd tegema ja teenima, aga nagu postituse alguses mainitud, on see minu enda kätes. Valus ei olnud ja tulemusi pärast esimest korda näha ei ole (alles kahe nädala pärast pidid kõik karvad iseenesest välja KUKKUMA – kõlab nagu mu eluunistus), aga ma püüan meeles pidada raporteerida, kuidas mul sel teekonnal läheb.

Unistuste täitumisest rääkides ei saa ma ka mainimata jätta, et homme saabub minu niiiiii(…)iiiiiii kaua igatsetud kuivati. Kirjutan juba kaks aastat (majaostust saati), kui väga meil kuivatit vaja oleks, kui palju see rügement siin pesu toodab ja kuidas me seda vahel mitu korda läbi peseme (ma olen igasuguse niiskuselõhna suhtes rrräigelt tundlik) sest kuivama panna ei jõua. Kõige nõmedamast majapidamistööst saab varsti möödanik ja ma ei saaks rohkem elevil olla! Ma küll ei saa teda pidulikult vastu võtta (ehkki natukene tahaks punase vaiba lahti rullida küll…), sest pean hommikul Kätlini asemel poe avama ja õhtul #Kogumispäeviku Rahakoolis osalema, aga õhtul võib-olla magan vannitoavaibal tema kõrval. Ei saa välistada.

Veetsime eilse õhtu piffidega koos Kukupesas tööd tehes ja teineteise lollide naljade üle naerda karjudes. Tegin meile õhtusöögiks kaasa (teadsin, et keegi pole niikuinii süüa jõudnud ja muidu läheb jälle kollektiivseks kebabiõgimiseks) suure pajatäie kanapastat ja küpsetasin šokoladikoogi, korkisime lahti ühe Ecussoni ja panime hullu. Ainuüksi eile sai välja trükitud 95 Itella pakikaarti ja lõppu ei paista. Kui te tahate näha, mida need inimesed OMETI nii väga sealt e-poest siis tellivad, vaadake Kukupesa isadepäeva tootevalikut SIIT. Täna tellides jõuab veel personaliseeritud meeneid trükkida ja õigeks ajaks kätte saada kah.  🙂 

Häid hülgeid…

~ chit-chat, printsess virsik: pildid, väikevend: pildid

“VÄIKEVEEEEEEEEENDSAEIMAHUSIIIAAAAA!”, kuulsin Virsikut hüüdmas ja tõttasin vannituppa. Avanenud vaatepilt?

Hindamatu.

Üks vend käputas muljetavaldaval kiirusel vannituppa kui veesolinat kuulis ja ei lasknud mähkmel ega t-särgil EGA kaussi juba tematagi täitnud suurel õel end vette ronimast takistada. Veits sürr, et nad enam-vähem ühesuurused on, ehkki neil kolm aastat vanusevahet on?! See on meie perepiltide kullavaramu kindel TOP10 kandidaat – juba näen vaimusilmas, kuidas tulevase väimehe ja/või minia nina ees sellega esmakohtumisel lehvitan.

Meil oli täna vanni- ja saunaõhtu, sest tüdrukud käisid issiga ratta- ja Stigosõidul ning naasesid üsna niiskete, poriste ja jahedatena. Virsik ronis kohe pesukaussi, Kroonprintsess demonstreeris KUI oma isa tütar üks inimene olla võib ja jäi veel mõneks ajaks papaga ühes õue rattaid läikima lööma. 😛

Rattasõit on meil nüüd uus kuum teema – pidev harjutamine käib! Sekka ka mõned kraavi kukkumised (quite literally, muide), millest ka porised retuusid, aga muidu läheb ikka väga uhkelt! Suur inimene kahel rattal. 🙂


Mina kolisin väiksed hülged plekkvanni ja valasin sekka kõik mustmiljon vannimänguasja. Tükk aega askeldasid sedasi kahekesi. Kui Kroonprintsess tuppa jõudis ja kurtis, et marukülm on, olin mina juba sauna sooja pannud ja nii istusimegi tükk aega plikadega kolmekesi laval ja viskasime leili. Nemad, sest nad olid külmad nagu jääpurikad ja mina, sest mul on näonahk neil päevil kohutavalt vinniline ja saunast on neil puhkudel kasu küll. Või mulle vähemalt meeldib nii mõelda.

Oli niisugune vaikne ja kodune pühapäev, mil vanni- ja saunajutud ongi päeva kõige põnevamad jutud. VÄGA kosutav vaheldus harjumuspärasele rööprähklemisele! Ja eriti toredaks tegi nädalavahetuse see, et käisime laupäeval lastega teatris ja õhtul Igori sünnipäeva tähistamas (ja enne seda Barbara ja Krisi juures takeouti söömas, mis oli ka väga nummi). Kahekesi kõrtsus käimine pole kuueaastase väikelaste karjatamise perioodi järel (vältel…) just kõige tavalisem asi meie elus, aga kangesti lõbus on küll, kui see parasjagu aset leidma peaks. Ja mis veel selle nädalavahetuse juures mega oli, on see, et H taat meil külas käis. Ta kolib meile talveajaks naabriks (meile seltsiks, nagu Virsik öelda tavatseb) ja ööbis täna esimest korda oma talvekorteris ning tuli meile hommikust sööma. Tore nii, kui ta meile lähedal on ja hea, et end uues kohas juba hästi tunneb. Homme algab väga lahe ja intensiivne töönädal ning vaikselt on aeg reisiks valmistuma hakata. Hoidke pöialt, et Virsiku ID-kaart valmis saaks. Me nimelt avastasime, et tema oma on ainus, mis kusagile haihtunud on. Oih! Aga taotlesime kiirkorras, nii et tegelikult ei tohiks ohtu olla, et see valmis ei jõua. Ma küll olen sõna otseses mõttes nädal aega järjest rakkes, nii et ma täpselt ei tea, kes selle hunniku inimesi ja nende seitse(sada) asja Küprosele lendamiseks valmis paneb, aga küllap see Puškin on. Kes muu!

Niisugused pühapäevavärgid siinpool. Head ööd ja ilusat uue nädala algust!

Lastega meisterdamine, lastele meisterdamine, laste eest meisterdamine?

~ chit-chat

Meie lasteaial on hästi armas Mihklipäeva laada traditsioon. Iga laps toob lasteaeda midagi, mida laadal müüa – kas sügisande (meie lapsed viisid minu vanavanemate aia pirne) või küpsetisi või midaiganes muud. Viima ei pea palju (üksnes nii palju kui laps ise ära süüa jõuab) ja mida viima peab, ei ole rangelt piiritletud. Oluline on see, et lasteaia hoovist saab laadaplats, kus on müüdavale kraamile lisaks ka pank. Pangast saavad väikesed lapsed raha (tammetõrusid ja lehti) võtta ja suured lapsed saavad müügitöös kätt harjutada. Minu meelest on see imetore sügisene üritus.

Ükskord VÄGA ammu kui me Kroonprintsessiga sügise puhul midagi meisterdasime

Kui me midagi nunnunäitusele meisterdama peaksime, ei kukuks meil ilmselt ka selle peale käed otsast ära. Mis siis, et mul on teatavad perfektsionismikalduvused ja kannatlikkus on voorus küll, onju, aga kahjuks mitte üks minu omadest. Möödunudaastastel jõuludel käbipärga meisterdades sai päris selgeks, et Kroonprintsessi tööd üle teha või ülearu suunata vaja pole – saab ise hakkama, sageli pareminigi kui ma ise. Tema ilmselt meisterdaks innukalt kaasa ja valmistaks midagi imeilusat. See teine meil siin, keda paljude teiste hellitusnimede seas ka Elektroniks hüütakse, võiks vabalt poole pealt otsustada, et meisterdamine polegi üldse tema jaoks (ehkki ta enamasti ikkagi meelsasti kaasa teeb) ja kuue tuule poole jooksu panna. Nutaksin ja teeksin ise! Aga kuna ta on nii võrratult kristalselt aus (ja ühtlasi ka mind tunnustav), siis ta ilmselt lähekski sellega lasteaeda ja kiitleks, kui ilusa tema emme tegi. 😀

Mulle hullult meeldib lastega koos meisterdada. Olen sageli sisimas õnnetu, et ma Kroonprintsessi esimestel aastatel tubli meisterdav helikopter-emme olin ja nüüd pigem päevi kolme lapsega õhtusse veeretades rahul olen, kui kõik õhtuks elus on. Vahel ikka juhtub, et küpsetame ja maalime, aga selgelt harvemini, kui “vanasti”. See ei olegi tegelikult minu eesmärk, neid lakkamatult ise tegevuses hoida, sest üle kõige usun ma, et lastel peab olema igav. Meie omadel on piisavalt oskusi ja ideid (viimaseid on pigem üle kui vajaka), mida paberi, kääride, liimi ja vildikate läbi realiseerida. Nii ma olengi pidevalt kahevahel – ühest küljest on jube mom guilt, sest tahaks ikkagi olla eeskujulik nokitsejaema, ja teisest küljest jälle jube uhke tunne, et nad ise nii loovad ja osavad on. Ja selle kõige keskel on natukene suva ka, sest ma ju ei SAAGI kõike jõuda! Emadus!

Ei no täitsa ise tegi! Jajah! Ma lihtsalt ei andnud rohkem värve kätte kui minu visioon ette nägi. 😎

Ma hakkasin sellel igasügisesel aastaringsel miks-lasteaed-käsib-teha-me-ju-ei-taha-teha (nt see isadepäeval aulas võimlemise traagika, mäletate?) teemal mõtisklema. Eveliisi selleteemalist blogipostitust lugedes tekib esiti tunne, et tõepoolest – mis mõte sellel on, kui lapsevanem lapse eest kõik viimseni ära teeb? Kes nii teeb? Ja siis kerkib sinna otsa kohe järgmine küsimus, et tõepoolest – kas keegi üldse nii teeb? No mina lihtsalt ei usu.

Kui mulle lapsele (hehe) antaks lasteaiast niisugune ülesanne, ma ütlen ausalt, ma satuksin võib-olla isegi natukene hasarti. Võib-olla ei satuks, sest olen parasjagu ületöötanud ja tülpinud ja raputaks lapse tuulejope taskust põrandale mõned kastanimunad ning tammetõrud, millele tikke jalgadeks torgata (ja ma olen 100% kindel, et see oleks kõigi osapoolte arvates täiesti okei), aga võib olla satuksin ka. Võib-olla tuleks mul mingisugune vinge idee ja ma otsiksin internetist justnimelt erivärvi sammalt ja musti torbikseeni ja ilmselt nakataks minu elevus ka last. Võib-olla teeksin ma halvimal juhul ka suure osa ise valmis, aga vähetõenäoline on, et sulguksin projektiga omaette kabinetti ja sisistaksin läbi hammaste lapsele: “kasi minema, see on emme projekt!” Tuleb teil mõni niisugune pärisinimene silme ette selle kirjelduse peale? No ei tule ju. Ilmselt arutavad ka entusiastlikumad meisterdajaemmed (mitte nagu näiteks mina, aga nagu näiteks Jane) asja lapsega läbi, koguvad üheskoos materjali, laps võib-olla osutab tugiteenuseid, õpib midagi ja saab lapsevanemaga koos aega veeta. Ma ei tahaks nüüd seda oksendamiseni leierdatud nutitelefoni-kaarti lauale käia, aga tõesõna: helendava näolapiga zombiesid (ma olen üks neist, no shade) täis maailmas ei saa inimestele ometigi pahaks panna, et nad vahel oma sisemise lapse valla lasta ja natukene sügisesi puulehti PVA-liimiga kokku mökerdada tahavad?

Täitsa ise tegi! Okei-okei, noh, künka joonistasin mina…