Me and Ladybug took a looong well-earned nap (both being pregnant and being a toddler are exhausting jobs) and woke up to the sound of our apartment door closing – H had come home from work. My still sleepy little baby got up fast as lightning, looking a little heartbroken, asking: “where did my daddy go?” You should’ve seen her face light up when I told her he didn’t go anywhere – that he just came home from work. H came to bed and Ladybug got to wrap her loving little arms around his neck and push her cheek against her daddy’s, looking so blissful it was almost a little funny. “I love you, daddy” kiddo told her father and he told her she loved her too. They had been apart, what… two and a half hours since lunch?

I couldn’t help but think about all the dads who don’t get, and what’s worse, want to be near their kids. If you would’ve asked me what I thought about the importance of a father figure in a kid’s life when I was pregnant or when kiddo was a little baby, I would’ve said it was minuscule. I may even have ridiculed it a little, implying that a mother is a kid’s primary caretaker and mothers know best anyway. How could I have known better? I’ve never had my dad hold me, prioritize spending time with me or tell me he loves me. I know now because H has taught me by being the dad he is.

A mom isn’t enough. I’m not enough. Knowing how many fathers have to or choose to be away from their families for whatever reasons and how many kids there are who’ll never bond with their dads the way my kid has… I know now how sad that makes me. The relationship between a child and her father can never be close if there isn’t time – one on one quality time, equally divided between both parents. Play time, bedtime stories, observing cars driving by on the street, teaching each other values none of us knew existed, fighting over existential matters like which dress kiddo gets to wear at home (dad always gives in and I wake up to Ladybug running around the house in a ballgown), standing up for each other when Bad Cop (also known as mama bear) strikes… it’s all very necessary.

This is in no way a judgement of any family’s chosen lifestyle or a provocation that should lead to a discussion about whether or not people need to be away from their families for the sake of a better quality of life. I kind of just wish all kids had what my kid has. It gives me a certain sense of comfort and security, knowing that my kid has someone who adores her just as much as I do, maybe even more.

// Tegime koos printsessiga piiiiika auga välja teenitud lõunauinaku (üsas loote küpsetamine ja väikelapseks olemine on mõlemad väga rasked ja väsitavad ülesanded) ja ärkasime selle peale, et korteriuks sulgus – H tuli töölt koju. Veel unine väike printsess kargas ülehelikiirusel püsti ja tema väikesed silmad täitusid sõnuseletamatu kurbusega: “kuhu minu issi läks?” Te oleksite pidanud nägema, mismoodi tema väike nägu särama lõi, kui ma teatasin, et issi ei läinudki kuskile vaid hoopis tuli koju. H istus voodile ja tütreke sai oma armastavad väikesed käed issi kaela ümber panna, oma põse issi oma vastu suruda ja nägi sealjuures nii õnnis välja, et see oli isegi natukene naljakas. “Ma almastan sind, issi” teatas printsess oma isale ja viimane vastas samaga. Nad polnud teineteist lõunast saati näinud… kaks ja pool tundi?

See pani mind mõtlema isadele, kes ei saa ja, mis veel hullem, ei taha oma laste lähedal olla. Kui te oleksite minult eelmise raseduse või printsessi beebiajal küsinud, mida ma isarolli olulisusest lapse elus arvan, oleksin väitnud, et see on minimaalne. Ma oleksin seda võib-olla isegi pisut naeruvääristanud väites, et ema on lapse peamine hooldaja ja et emmed teavad ja oskavad niikuinii paremini. Kuidas ma oleksingi saanud midagi muud arvata? Mul pole kunagi olnud isa, kes hoiaks mind kaisus, peaks minuga aja veetmist prioriteediks või ütleks mulle, et ta armastab mind. Ma tean nüüd, kuidas asjad päriselt käivad, sest H õpetas mulle seda olles selline isa nagu ta parajasti on. 

Emast ei piisa. Minust ei piisa. Teadmine, kui paljud isad peavad või otsustavad oma perede juurest ükskõik, millistel põhjustel eemal olla ja kui palju on lapsi, kes oma isadega kunagi nii lähedaseks ei saa, nagu minu oma enda issiga… ma tean täna, kui kurvaks see mind teeb. Isa ja lapse vaheline suhe ei saa iialgi olla lähedane, kui ei ole aega– omavahel veedetud kvaliteetaega, mis on vanemate vahel võrdselt jaotatud. Mänguaeg, unejutud, aknast mööduvate autode jälgimine, teineteisele väärtuste õpetamine (millest pooled saame selgeks teineteisega koos kasvades), eksistentsiaalsete argiste dilemmade lahendamine – milline kleit on koduseks kandmiseks kõige paslikum? Viimases küsimuses jääb issi tahe alati printsessi omale alla ja mina ärkan hommikul tütrekese ballikleidi sahina peale. Aga selle jaoks nad teineteisel ongi – hoiavad kokku, kui Paha Politseinik (tuntud ka kui kuri emahunt) hambaid näitab ja lõbusat keelab. See kõik on hädavajalik.

See ei ole ühegi perekonna jaoks sobiva elustiili hukkamõist ega provokatsioon, mis peaks viima diskussioonini selle kohta, kas inimesed peavad parema elukvaliteedi nimel oma peredest eemal olema või mitte. Ma lihtsalt natukene soovin, et kõigil lastel oleks see, mis minu omal on. See annab mulle tohutu hingerahu ja kindlustunde – teadmine, et mu lapsel on veel keegi, kes teda sama palju jumaldab nagu mina. Võib-olla rohkemgi.