Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Väikevenna rinnast võõrutamine

~ emadus, väikevend

Mind on niisugune hirmus külmetus maha murdnud, et pidin kõik oma eilsed ja tänased kohustused-kokkulepped tühistama ja pole sestsaati voodist kordagi tõusnud. Üritan ainult magada ja teed juua – new year, new me! Püüan kuidagi jätkusuutlikumalt elada ja oma keha kuulata, mitte tõbisena ringi tõmmelda ja siis nädalaid vinduda nagu tavaliselt. Kui ma hommikul kell pool kuus (uinusin diivanil õhtul kella kaheksa ajal või varemgi) ärkasin, sest pea nii hirmsasti lõhkus ja nina ja neel olid täiesti umbes ja pakitsesin, tundsin eriti suurt rõõmu täieliku vabaduse üle – ma saan võtta mistahes ravimeid, sest ma ei imeta enam!

Mõtlesin siis, et pajatan sel teemal pisut.

Väikevend on tänaseks veidi vähem kui nädala täielikult rinnavaba olnud, mis tähendab, et ma imetasin teda oma lastest kõige kauem – pisut enam kui aasta ja neli kuud. Ma olen imetamist lapse sünnihetkedest saati (ka nendest rõvedalt valusatest) alati väga armastanud ja endale oluliseks pidanud, aga mitte kunagi seda iseenda heaolust kõrgemale seadnud. Mitte kunagi millekski niisuguseks pidanud, mida ma nui neljaks pean tegema. Ka olen ma praeguse imetamiskogemuse vältel tundnud, et kaua imetamine ei tee kellestki ilmtingimata paremat ema või suuremat kangelast – õigel hetkel võõrutamine võib raskemgi olla kui jätkamine, et ebamugavat üleminekuprotsessi edasi lükata. Niisiis ei ole ma ka lapse aastaseks saamise kandis lõpetamismõtteid mõlgutades end kuidagi süüdi tundnud, vaid pigem alati lapse sündides teadnud, et aasta aega imetan, aga kauem mitte. Aastake on minu jaoks täpselt paras. Seekord – ilmselt tänu sellele, et mul on terve Väikevenna emaks ja imetajaks olemise jooksul olnud tervendav vaheldus tööpäevade näol – jätkasin pisut kauem, sest Väikevend oli jube suur rinnasõltlane ja minu jaoks ei olnud võõrutamine sama pakiline küsimus nagu Virsiku ajal. Mul ei olnud vaja seda temalt veel ära võtta. Teadsin, et varsti on aeg ümber, aga ei kiirustanud võõrutama. Küll see aeg tuleb siis kui ta tuleb, mõtlesin. Erinevalt Virsikust oli Väikevend ka rinnalapsena tubli sööja, kasvas kenasti ja ei keeldunud tavalistest söögikordadest rinnapiima kasuks.

Esimesel korral kui imetamisest loobuda otsustasin (umbes kuu tagasi) muutus poisu päris õnnetuks. Ja mitte õnnetuks neil hetkedel, kui ma talle rinda keelasin ja ta tähelepanu mujale juhtida üritasin, vaid pidevalt õnnetuks. No kohe täitsa depressioonis oli see meie poisuke – ei tulnud enam minu juurde lohutust otsima, vaid läks üksi teise toa otsa nutma, viskas end maha pikali ja nuttis seal jõuetult. Viskas end ahastusest selili selles sobivat kohta valimata ja lõi muudkui kolks ja kolks pead igalepoole ära. Iga ema saab aru, kas laps jonnib, et oma tahtmist saada, või on lihtsalt kurb – minu pojake oli südamepõhjani kurb. Ma ei olnud selleks hetkeks imetamist päris ära jätnud, aga imetasin harvem ja minu, mitte tema poolt valitud hetkedel. Ka seda oli poisule liiga palju – ta ei olnud võõrutamiseks valmis.

Ma olen juba emaduse esimestest päevadest peale tundnud, et intuitiivne vanemdamine on kõige õigem minu jaoks. Et oma sisetundest lähtuvate otsuste tegemine on kõige lihtsam ja valutum kõigile osapooltele – ei pea lohutamatut nuttu taluma, oma närve kulutama või last kuidagi treenima, sest elu loksub ise mugavalt paika. Ma nägin ja tundsin, et mu muidu alati leplik ja naerusuine poeg on murtud ja ehkki inimesed mu ümber ütlesid asju stiilis “kui sa oleksid jätkanud, oleks see paari päevaga üle läinud”, teadsin ma, et see ei ole tema suhtes õige ega õiglane. Ma summutasin kõik väljastpoolt tuleva müra, sest mina teadsin kõige paremini. Ja ma ütlen ausalt – pole paremat tunnet kui teadmine, et sinu sisetunne sind alt ei vea.

Muhe kamapalliürask oma loomulikus elukeskkonnas – emme kaisus!

Jätkasin poisu imetamissoovidele vastu tulemist ja tema meeleolu paranes märgatavalt – kõkutas jälle naerda, toimetas omaette ja tegi #tantsutantsu, mitte ei aelenud ööpäevaringselt kurblikult kaeveldes põrandal. Ma sain aru, et minu otsus oli olnud ainuõige.

Umbes nädala möödudes läksin uuele katsele – võtsin taas appi vanad head kamapallid. Diivaninurgas, kus varem alati imetanud olin, sõime nüüd hoopis koos kaisus kamapalle. See oli meie uus kahekesi-asi – ta uuristas end mulle kaissu, toppis mulle kamapalle suhu ja mina talle, lobises minuga juttu puhuda ja hõõrus end vahepeal kassipoja kombel minu vastu. Ja nii iga kord kui ma taipasin, et ta rinda küsib – kauss kamapalle ruttu täis ja diivani peale nosima. See oli täiesti uskumatu, kui kiiresti poisu taipas, et ma talle rinda anda ei kavatse, aga olen tema jaoks siiski lähedal ja olemas, kui tema seda vajab – juba umbes neljanda kamapalliaktsiooni järel märkasin, et poisu tuleb minu kaissu. Ise. Ilma mu pluusikaelust venitamata (oh my GOD, kuidas ta enne mind paljaks rebida võis ja kui tüütu see minu jaoks oli!), ilma mind raevukalt rinnale patsutamata, ilma vihaselt “aitäh, aitäh, aitäh!” skandeerimata. Selles mõttes oli suurema ja taiplikuma, juba jutust aru saava ja pisut rääkida oskava lapse võõrutamine lihtsam – ta sai aru, kui ma ütlesin: “ei, ma ei anna sulle piima” ja selgitasin, miks. Ja sai alguses ikkagi pahaseks ka, aga vähemalt mõistis, miks ma tema tähelepanu eemale juhin. Mitte sellepärast, et ma tema soovist aru ei saa, vaid seetõttu, et ma soovin talle pakkuda midagi muud.

Kui nii pikalt ja nii sageli (iga lapse palve peale, mitte kindlatel aegadel) imetada nagu mina seda oma lastega teinud olen, tähendab rinnast võõrutamine seda, et laps tuleb pärast võõrutamist sõna otseses mõttes esimesi kordi ise sinu kaissu sinu lähedust otsima. Hõõrub end sinu vastu, mõnnab silmad poolvidukil ja silitab su põske. See on lihtsalt MAAILMA parim tunne ja ma olen nii õnnelik, et imetamine läbi on ja ma tema lähedust niiviisi nautida saan. See on lihtsalt kirjeldamatu!

Ka öised imetamised lõpetasime me samaaegselt. Mulle tundus, et sellel teisel loobumiskatsel olime me sajaprotsendiliselt sünkroniseeritud – poisu sai aru, et mina ei soovi enam imetada ja mina sain aru, et poisu on valmis. Ma olen tema üle nii uhke ja kiidan teda lakkamatult, sest ta tõesti oli äärmiselt tubli poiss ja selmet rinda kraapida, taipas üsna ruttu, et minu läheduse leidmiseks piisab lihtsalt mulle kaissu pugemisest. Ka öösiti magab ta jätkuvalt meie kõrval ning nüüdsest ka peaaegu terve öö jutti.

Sest ta teab, et ma olen alati lähedal.

Minu taas rahulolev ja särasilmne poisu – rinnavaba, aga õnnelik. 🙂

Kolm on uus kaks?

~ emadus, mõtisklused & arutelu

(Postituse fotod: Birgit Varblane, www.birgitvisuals.com)

Ma olen selsamal teemal hästi palju endamisi aru pidanud ja nüüd Emmede Klubi artiklit “Sündide arv on tasapisi kasvama hakanud” lugedes jäin taas mõtisklema, millest see tulla võib, et üha rohkem inimesi me ümber rohkem lapsi saada otsustavad.

Väga palju on siin-seal sapist vihjamist, et eks neid kolmandaid lapsi ikka toetuste pärast saadakse. Ka kolmanda lapse ootel olevate blogijate suunas on ju neidsamu piike loobitud. Mõtlev inimene saab muidugi aru, et üksnes toetuste pärast lapsi saada mõtet ei ole (arvestades, kui kulukaks üks inimene oma eluaja jooksul kujuneb, ei ole see just kuigi tulus äri), kuid kui see ongi julgustav argument pereplaneerimisel – kas see tõesti on taunimisvääne? Minu meelest ei ole see sugugi mingisugune häbiasi. Ma hiljuti kirjutasin Väikevenna sünnipäevapostituses, et ehkki me juba kolmanda lapse saamisest rääkinud olime ja selles osas üksmeelel olime, olin siiski rasedustestil triipe nähes esialgu väga negatiivselt meelestatud ja minu negatiivselt meelestatud aju otsis põhjuseid, miks kolmandat last mitte saada. Kolm last kolmetoalises korteris oli minu jaoks mõeldamatu, kuid ühtviisi mõeldamatu oli ühtäkki suurema kodu ja suurema auto ostmine, mida me selle hetkeni isegi mitte kaalunud polnud. Ma ei teadnud tol hetkel, et me selleks üleüldse suutelised oleme (ja ilmselgelt olime, sest siin me nüüd ju elame), kuid kindlasti mõjus teadmine, et kolmanda lapsega (vähemalt selle valitsuse ajal…) lisatoetust pakutakse, otsustamise perioodil julgustavalt.

Niisiis usun ma, et kui see toetus üksi ka kolmele lapsele head elukvaliteeti ei taga, on see igatahes tubli argument kolmanda lapse kasuks otsustamise kaalukausil.

Kindlasti on kõrge sündimuse taga ka perede majanduslik heaolu ja võib-olla on praegune trend üleüldse ajutine – me ei tea ju, mida tulevik toob. Kuid mind ümbritsevate perede pealt paistab mulle, et üks väga oluline argument on ka see, et kolme lapse sündimine perre ei ole täna enam mingisugune haruldus. Sotsiaalmeedias märkan pidevalt väga erineva tausta ja väga erinevate elustiilidega perekondi, millele just viimasel ajal kolmas laps lisandunud või lisandumas on.

Väga vähe on minu ümber neid perekondi, kus teadlikult vaid ainult ühe lapsega piirdutakse (ja ikka piirdutakse ka, mis on alati põhjendatud ja sama palju õige otsus nagu iga teine!) ning kui neid juba kaks majas on, ei välistata enamasti ka kolmandat. Mulle tundub – ja te olete enam kui teretulnud kommentaariumis arutlema ja minu väiteid ümber lükkama – et kolm last on justkui uus norm. Kolm on uus kaks. Võib-olla on see nõnda, sest ma asja omaenda mätta otsas kükitades niiviisi kogen, kuid mulle paistab küll, et ühiskondlikus suhtumises lastesse ja nende arvukusse on toimumas mingisugune shift. Kuus aastat tagasi veel igatahes niiviisi ei olnud. Mulle tundub, et täna ei tee kolm last peres enam perekonnast paljulapselist – kolm on täpselt paras. Kuidas teile tundub?

Minu H oli enne laste saamist… no esiteks väga noor, aga teiseks ka äärmiselt lastevõõras. Tema maailmas eksisteeris üksnes ja ainult idee ühest lapsest peres. Äärmisel juhul kahest. Kolm, väitis ta alati (enam-vähem kuni Väikevenna sünnini välja), on juba mõeldamatu loomaaed. In those exact words. Nüüd ei möödu nädalatki kui ta heldinult ei nendiks, et elu kolme lapsega on nii lihtne ja normaalne. Ja on küll, tõesõna on. Ma muidugi hoian jätkuvalt, juba Kroonprintsessi sünnist saati hinge kinni, sest alati on kusagil keegi, kes hurjutab, et oota sa ainult – küll varsti alles läheb raskeks! No et kui hakkab külge keerama läheb raskeks, roomama, siis raskeks, võtab jalad alla – raskeks, läheb lasteaeda – raskeks, saab teismeliseks… Ma olen valmis selleks, et kolme koolilapsega muutub elu väljakannatamatuks (sest oh sa poiss kui paljud koolilaste vanemad seda mulle öelnud on!), aga seni naudin südamest seda kui tore on elu lastega. 🙂

Ma arvan küll, et ühiskondliku suhtumise muutumine lastesse ja paljude teiste noorte perede eeskuju on otsuse langetamisel oluliseks motivaatoriks. Kui teised saavad, saame meie ka. Kuidas teile tundub? Milliseid plusse ja miinuseid teie kolmanda lapse saamise otsuse eel kaalute või kaalunud olete?

Õdede näoilmed sellel pildil on hindamatud ja võtavad nii hästi kokku peamise põhjuse, miks kolme lapse saamine end õigustab. Õdede-vendade vaheline hool ja armastus.

Vastus lugejaküsimusele: Kuidas meie oma lapsi kasvatame?

~ emadus


Hästi tähtis on seda postitust lugedes mõista: vastan sellele lugejakirjale mitte sellepärast, et oma tõekspidamisi universaalseks tõeks kuulutada, vaid viisaka inimese kombel küsimusele vastamiseks ja selleks, et te võiksite mind ja meie peredünaamikat paremini mõista. Meie elame oma elu nii nagu me harjunud oleme, sest see on meile kõige lihtsam ja loomulikum viis. Oma tõekspidamiste eest seista ja neid endale parimateks pidada – see õigus on igaühel. Võiksitegi postituse kommentaariumis kirjutada, mida teie oma lapsi kasvatades oluliseks peate ja mismoodi argimuredega toime tulla püüate. Ehk saan mina teilt midagi uut õppida. Kas olete alati harmoonilised ja vaoshoitud või olete sarnaselt mulle üliemotsionaalsed ja kaotate tihtipeale ikkagi enesevalitsuse? 🙂 

***

“Tere Mirjam!

Tundsin, et tahaksin Sulle kirjutada!
Imetlen teie pere ja sind! Olete koos nii harmoonilised ja pingevabad!
Oled vist kunagi sellel teemal ka postitanud, et kuidas on laste saamisega arenenud ja muutunud sinu suhe enda mehega, aga veelgi enam sooviksin, et teeksid loo sellest, kuidas teed oma valikuid laste kasvatmisel. Kui vaatan teie perest videosid, siis tekib endal ka meeletu lastesaamise soov, samas jälle tuttavate peresid ja lapsi vaadates kaob see kiirelt. Võiksid jagada, missuguseid metoodikaid kasutad laste kasvatamise juures. Kui palju on olnud hetki, kui kaotad enesevalitsuse (kui üldse), kas pole olnud hetki kui tunned, et lähed hulluks, ja kuidas siis käitud Olete terve perega jätnud väga intelligentse ja teadlike ning kaasavate lastevanemate mulje. Võiksid millestki sellisest oma blogis kirjutada. Sattusin kommentaare skrollides ka sinu lause peale, et oled ebakindel ja võitled sellega pidevalt – seda on raske uskuda – paistad nii enesekindel ja rahulik ja tark 🙂 (või on see kõik püüe endale pidevalt vastupidist tõestada? Sa paistad ikkagi nii loomulik).”


Hei, Elis! Aitäh sulle toetuse ja sisuka kommentaari eest!

Ma alustan lõpust. Pidev püüe ja esinemine, et pisut parema kellegi teisena paista, kõlab minu jaoks keeruliselt ja väsitavalt. Ma olen ikka mina ise – võib-olla lihtsalt vastuoluline. Näiteks naudin ma blogimist ja blogilugejatega suhtlemist väga. Ka näiteks siis, kui oleme Kukupesaga mõnel avalikul üritusel ja mitmed blogilugejad minuga juttu puhuma tulevad või kui niisama teinekord tänaval kohtume. See on hästi ilus ja vahva! Samas olen ikkagi väga suur introvert, ehkki see vist teistele hästi välja ei paista. Üks mulle armsamaid inimesi, kes pigem seltskonnas hästi vaba, pigem domineeriva ja ekstravertsena mõjub, on ka öelnud, et tegelikult on ta päris suur introvert ja naudib eelkõige omadega omaette olemist ning tunneb end samuti võõras seltskonnas pigem väga ebakindlalt. Üllatusin ja taipasin, et jah, ilmselt mõjun mina ka teistele nii.

Et minu ebakindlus välja ei paista – ma ei tea, miks see nii on. Hästi palju omistatakse mulle suhtumist, et arvan endast hästi palju, pean ennast teistest paremaks ja kujutan ette, et olen hirmus tark. Asi ei saaks tõest kaugemal olla – pidevalt vaatan inimesi enda läheduses ja mõtlen, et tahaks ka olla nii arukas, laia silmaringiga, kaalutletud, tasakaalukas ja püüan nende eeskujul iga päev natuke etem mina olla. Olen iseenda suurim kriitik ja ei usu ka seetõttu ühtegi enda ettevõtmisesse. Selle uskumiseks ja nägemiseks peab vist minuga koos elama või töötama, nii et sellele väitele võib kinnitust otsida H’lt või mind Kukupesaga abistavalt Andralt. Tihti jäävad blogipostitused kirjutamata, sest kes see seda ikka lugeda tahab ja pildid pole ka suuremad asjad… Äri alustades nutsin päevi, sest kes ma üldse selline olen, mida ma üldse oskan, kõrgharidustki mul ju pole ja üleüldse? Olen seda tegelikult hästi palju kordi blogis kirjutanud ka, aga millegipärast ei võeta neid väiteid kunagi tõsiselt. Siiamaani olen hästi tänulik, et mul üldse kliente on ja väga tihti üllatun, kui inimestele minu tehtu meeldib. jne jne jne jne jne. Ma olen HÄSTI kriitiline enda suhtes ja mind paneb alati turtsatama kui keegi kirjutab, et ma ennast teistest paremaks pean – kui saaks need inimesed korrakski enda pea sisse lasta… Ühesõnaga on minu jaoks hästi kummaline ja keeruline, mismoodi ma teistele inimestele mõjun ja kuidas end internetis presenteerima peaksin, et rohkem iseendana näida. Ma arvan, et minu siiras tänulikkus elu eest, mida elan (sest esimesed 20 aastat minu elust olid ikka HOOPIS teistlaadi aastad), ja võime tihti kehvas olukorras ainult kõige paremat näha, on see, mis mõjub sellise hipiliku positiivsusena. See omakorda põhjustab selle, et inimesed hirmsasti kohkuvad ja solvuvad, kui ma teravatele kommentaaridele teravalt vastan. On pettunud, et nüüd alles oma “tõelisel palel” paista lasen. Ma ei tea, miks minu teravus ja emotsionaalsus mujalt välja ei paista, aga there you have it. Kokkuvõtteks: ei, ma ei taha ega püüa olla keegi teine kui see, kes ma täna olen. Pole ju väga valikut ka ja eriti kummaline oleks blogis mingit rolli mängida – mismoodi ma siis oma lähedastele otsa vaadata saaksin või kuidas sellist käitumist põhjendaksin? Täielik ja terviklik mina läheb lihtsalt tihti kaduma, sest inimeste tõlgendused minust sõltuvad tihti pigem sellest, kas ma olen neile sümpaatne või mitte, nende omaenda keskkonnast või tähtede seisust või armas jumal ise teab, millest. 🙂

Vanemdamisest: raske on niiviisi oma “seisukohti” sõnadesse panna, sest need hoiakud ja meetodid on kujunenud orgaaniliselt, iseenesest, sisetunde järgi. Sedasi nagu meil on lihtsam. Ma ei arva, et nii- või naamoodi on ÕIGEM – meil on lihtsalt niimoodi kerge ja tore koos eksisteerida. Võtan sel teemal sõna hästi suure mure ja ärevusega hinges – emadus on hästi tundlik teema ja ma ei soovi anda kellegi kasvatusviisidele hinnanguid. See pole minu eesmärk ega ausalt öeldes ka minu asi arvustada, mismoodi keegi oma elu elab või oma lapsi kasvatab.

Alustuseks luba kinnitada, et ma ei ole mingisugune alati zen ja harmooniline ema. Absoluutselt mitte! Võib-olla teistel mitte, aga meie peres keevad emotsioonid vahel korraliku mulinaga üle. Mina tõstan laste peale häält sagedamini kui tahaks ja ka minu ja H vahel on tihti üsna palju pingeid.

Ei saa salata ega valehäbis tagasi lükata – lapsed on meil tõesti hästi mõnusad inimesed. Ma ei oska öelda, kas see on otseselt seotud meie kasvatusmeetodite ja ellusuhtumisega või on nende iseloomudes rohkem lihtsalt puhast vedamist, aga elu nendega on tõesti lihtne. Vaatamata oma kollektiivsele üliemotsionaalsusele saame me teineteisega päris hästi hakkama – me naerame palju, lollitame palju, analüüsime koos ja räägime kõigist asjust nõrkemiseni. Tunnetest, maailma asjadest, raskustest, suhetest – kõigest. Ja seda julgelt ja ausalt, juba maast madalast. 🙂

Meie lastel lasuvad üsna kõrged ootused ja ranged reeglid, aga mitte ühtegi asja ei nõuta neilt ega keelata neile põhjendamatult. Sellepärast esineb ka keelamist üsna vähe – nad on harjunud kõike küsima ja harva küsivad nad asjade kohta, mille kohta ma peaks ütlema, et seda või teist ei tohi võtta/teha. Kui nad tahavad multikat vaadata, lõikelaualt paprikat näpata või minu ehtekarbi sisu näha – kõige jaoks palutakse luba! Tänu sellele, et nad küsivad, on väga lihtne arusaamatusi juba eos ära hoida ja näiteks keelu korral alternatiive pakkuda. Kui ma ei oska või ei saa lapsele keeldu põhjendada, ei ole mul ka mingit õigust talle lihtsalt oma mugavusest midagi keelata. Kui keelamine muutub valdavaks ja keegi enam aru ei saa, miks laps istuda-astuda-poes asju lihtsalt katsuda ei tohi, kaotavad ka päriselt olulised reeglid igasuguse kaalu ja laps satub segadusse. Mulle vähemalt tundub nii.

Üks meie pere jaoks oluline reegel on inimestega arvestamine ja viisakus. Meie lapsed hõikavad kõigile teenindajatele alati innukalt “tere” ja “nägemist”, annavad rõõmuga kohvikus-restoranis omal initsiatiivil positiivset tagasisidet (olen isegi ükskord ühes lõunasöögikohvikus pidanud paluma kokaproua jutule saamist, et E saaks oma ülevoolavad kiidusõnad edasi anda), noorem tütar hõikab kõigile, kellega ta näiteks mänguväljakul kohtub pärast hüvastijättu “nii tore oli sinuga!” jne, jne, jne. Ja väga harvad on täna korrad kui ma pean seda neile meelde tuletama – see tuleb neil täiesti iseenesest. Me oleme tuhat ja üks korda rääkinud, et nõnda nagu käitud sina inimestega, käitub maailm sinuga ka. Kui poes on mõni hästi tigeda olemisega müüjatädi ja ta laste rõõmsameelsete tervituste peale naeratab ning oma suhtumist meisse muudab, arutame seda vahejuhtumit E’ga alati: kas nägid, mismoodi sinu rõõmsameelsus talle mõjus? Võib-olla oli tal hästi kurb päev, sest temaga juhtus midagi hirmsat, ja sinu soojus aitas tal seda päeva rõõmsamaks muuta? Lapsed saavad sellistest asjadest suurepäraselt aru, tegelikult ka. Tuleb neid hetki ainult märgata ja sõnadesse panna. Seda võiks ju täiskasvanud niisamagi tihedamini teha, iseenda jaoks, aga eriti hästi mõjub selline asi lastele. Inimestega arvestamine on meie kasvatuses HÄSTI tähtsal kohal. Me aitame koos inimesi ja räägime, miks see oli vajalik. Me ei räägi ühistranspordis valju häälega, kindlasti ei pista me keset poodi kisama ja kui ongi maimikueas juhtunud, siis juhime tähelepanu: kas see onu/tädi siin on tulnud poodi/kohvikusse selleks, et ostelda/oma einet nautida, või sinu karjumist kuulata? Kindlasti mitte karjumist kuulata, taipab ka oma jonnimulli sisse sattunud laps ja märkab ühtäkki maailma enda ümber. See töötab meie laste puhul alati. 🙂

Me oleme järjepidevad. Need eelpool nimetatud ja ülejäänud kasvatusalased tõekspidamised ei saa lastele omaks niisama, möödaminnes, sest ükskord oli vaja lapsi oma tahtele allutada. Kõik peab kehtima alati, eranditult, sest vastasel korral on see lapse suhtes lihtsalt ebaõiglane. Ma ei usu, et see on juhuslik, et meie lapsed poes käies ei jonni. Ma ei tea, mida tähendab “lastega ei ole võimalik poes käia”, sest meil ei ole nii. Me ei käi ka kunagi poes “niisama midagi ostmas”. Me ei ütle lastele “vali endale midagi“, sest usume, et ostud peavad olema vajaduspõhised, mitte emotsionaalsed. Treenida lapsi tundma rõõmu Ostmisest on minu meelest ebaõiglane – nii paljud inimesed on oma rahaasjadega kimpus ainuüksi sellepärast, et šoppamine tekitab neis hea tunde. See ei ole ju tegelikult õige! Ja lapsel ei ole igal poeskäigul vaja üllatusmuna või odavat mudelautot, ta on rõõmus ka siis kui saab aidata köögivilju kotti laduda või õhtusel magustoiduvalikul sõna sekka öelda. Seda muidugi juhul kui see on algusest peale ja alati nii olnud. Samuti ei ole me ühtegi korda käinud lastega McDonaldsis ja Hesburgeris. Ja ma tõesti tahan rõhutada: see ei tähenda, et ma arvaks, et üks burger lapsele midagi halba teeb – ma lihtsalt ei VIIIIITSI nendega seda võitlust pidada ja meil kõigil on sedasi nii palju lihtsam! Kuni nad ei ole suutelised mõistma (ma keeldun uskumast, et laps saab aru, mida kehv toit ta siseorganitele teeb, eksole), et see ei ole normaalne söök, oleks ebaõiglane neile korraks maitsetugevdajate mõnus ja sõltuvusttekitav maitse suhu anda ja siis hiljem keelduda neile seda pakkumast. Inimesed, kes on hädas oma poes jonnivate ja McDonaldsist mööda sõites virisevate lastega, on ju need põrguväravad kunagi ise avanud. Samas usun ka seda, et kui uus kord paika panna, lapsele rahulikult ja põhjalikult selgeks teha ja seda väga järjekindlalt järgida, on võimalik neid mustreid murda. Ma muidugi pole proovinud, lihtsalt teoretiseerin.

Ma olen küll ülevoolavalt armastav, oma selgitustes kannatlik ja põhjalik, valmis tunnistama oma vigu ning näitama oma haavatavust, kuid kehtestatud piirid on ranged ja paindumatud. Hoiatuste eiramisele järgnevad ranged noomitused ja kehtestatud karistused on absoluutsed. Kui ma olen päevi järjest pidevalt meelde tuletanud, et mänguasjad tuleb kokku korjata ja oma kohale panna, kuid minu palvetele ei järgne viljakad teod, vaid ohkimine ja virisemine, võib juhtuda, et hoiatan neid mänguasjadest ilma jäämise eest. Kui hoiatust eiratakse, topin valiku ilmselgelt üleliigseid (muidu ju jaksaks asju oma kohale tagasi panna…) lelusid sirge seljaga IKEA kotti ja viin katlaruumi kõige kõrgemale riiulile. Tänamatust ja asjadesse austuseta suhtumist meie majas ei tolereerita ja kui kuri ema ähvardab, siis kuri ema teeb ähvardused teoks ka. Koristamisega seoses, muide, mõtlesime hiljuti välja hästi hea lahenduse ühele hästi suurele ebaõiglusele – jagan, sest äkki on kellelgi sellest abi. Ma nimelt usun, et enda järelt koristamise ja elementaarsetel majapidamistöödel kaasa löömise eest ei peaks lapsed mingisugust tasu teenima, sest igaüks peab kodu korrashoiule võimetekohase panuse andma. Küll aga ei leia ma, et vanem õde peaks üksi koristama, sest noorem on allumatu elektron, kes kätt külge ei pane, vaid pigem vastu töötab. Nagu meil vahel olema kipub. Selle asemel, et pidevalt õiglust jalule seadmas ja nendevahelisi kaklusi lahutamas käia, mõtlesin Kroonprintsessile välja väikese boonussüsteemi. Iga kord kui tema peab üksi midagi nende mõlema eest joonde ajama, on see tema töö, mille eest ta fikseeritud töötasuna “terve euro” (hääldada tohutu õhina ja uhkusega hääles) teenib. Samal ajal püüan Virsikule mõelda välja sanktsioonid nunnu väikese õe staatuse kuritarvitamise eest. Mu jaoks on hästi oluline, et E ei peaks tulevikus oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tundma, et ta suure õena ebaõiglaselt suurt koormat kandma pidi. Kui kellelgi (eriti neil, kellel õdede-vendade vahelise dünaamikaga pikem staaž on, ma ju alles täielik algaja) on häid ideid ning nippe, kuidas vanema õe elu kergemaks teha, siis ma olen üks suur kõrv!

Küsite vloge nähes ja postitusi lugedes tihti, kas meie lapsed siis tõesti mitte kunagi ei jonni? Absoluutselt muidugi jonnivad! Jonn on normaalse elu normaalne osa ja neil löövad ka rasked hetked vahel kaane korralikult maha nii, et vahel ei olegi täiest kõrist röökivat last võimalik maha rahustada. Need olukorrad tekivad eranditult alati kodus (või vanaema juures, ühesõnaga turvalises keskkonnas) ja tihti üleväsimusest või igavusest. Kui võimalik, püüame asjad sirgeks rääkida, kui ei, siis las inimene karjub. Vahel on karjuda ka vaja! Ja kui me ise enesevalitsuse kaotame, teineteise või laste peale karjume, nutame – see on ka okei. Me oleme ainult väikesed äbarikud inimesed, oma luukerede ja taakadega. Me vabandame oma laste ees, me põhjendame neile, miks me nii või naamoodi käitusime, mis meid endast välja viis, et me eksisime ja mismoodi oleksime võinud olukora lahendada. Kui mina enesevalituse kaotades plahvatan, karjun ja nutan, selgitan lastele, et karjusin, sest jäin olukorras hätta, ei osanud muudmoodi olla, tundsin ennast pisikesena. Et tundsin, justkui minu häält ja südamesoove ei oleks kuulda kui ma ei karju. Selgitan, et asi oli minus ja vabandan nende ees siiralt. Ja kui mina olen endast väljas, siis minu mõistuse hääl ehk E noomib mind tihti, kuidas ma ju ise olen õpetanud, et… 🙂

Küll aga ei jonni ega vingu meie lapsed kunagi reisidel-seiklustel ja väljaspool kodu. Ma usun, et see on sellepärast, et nad on esiteks harjunud kohanema – me ise oleme H’ga sellised, et ok, lähme, teeme, suva kui on natuke ebamugav või midagi läheb vastupidiselt plaanitule – küll me midagi välja mõtleme. Me jääme nõmedates olukordades positiivseks ja viskame nalja, mõtleme midagi uut välja, ja lapsed tulevad sellega kaasa. Lisaks tunneme me mõlemad tõesti siirast rõõmu lapsikutest asjadest, armastame Lottemaad rohkem kui lapsed ise ja võime nendega lõpmatuseni loomaaias akvaariumi ääres kalu passida. Lapsed on selle suhtumise üles korjanud ja tänu sellega on ka nemad pigem tõelised yolotarid. Ei vingu ega kurda ja kui väsivad, siis magavad vahepeal autosõidule ajastatud uinaku ja lustivad hiljem edasi. 🙂

Meil H’ga on paar fundamentaalset erinevust, mille pärast me mõlemad oma kooselu algusest peale hästi palju kannatanud oleme ja mille pärast ma mitu korda tundnud olen, et see siin ongi meie lõpp. Aga fakt on see, et mitte ühegi teise inimesega maailmas ei ole mul nii tore ja lõbus koos olla. Isegi kui meil on tagumikud kaubikuga Leetu sõitmisest kanged, isegi kui lapsed röögivad, isegi kui vanasti oli vahel kuu lõpus raha otsakorral – meil on alati lõbus ja naljakas. Me mõtleme alati koos midagi välja ja kui ühel hakkabki taevas alla kukkuma, tuletab teine meelde, et kuule – kõik on ju kõige paremas korras. Viimati eile öösel kell kaks, kui Virsikul oli kergest viirusest (mis mulle ka külge hakanud on) järjekordne öine larüngiidihoog, H pidi temaga õues värske õhu käes istuma, mina olin beebiga diivanil ja püüdsin ühe tööga seoses tekkinud arusaamatuse ära lahendada, mitu masinatäit pesu vedeles meie voodil voltimata kujul ja äsja masinast tulnud pesukuhilad oli vaja enne magamaminekut kuivama panna… see murede ja kohustuste hulk oleks võinud olla stressirohke ja raske, aga ei olnud. Tunnustasime teineteist, hoidsime kokku ja pesu kuivama pannes naersime koos, et lapsi meil küll liiga palju pole, aga musta pesu… 😀 Mulle täiega meeldib see elujaatav elu, mida me elame. Mulle nii meeldib, et H ka märkab pisiasju ja on nende eest tänulik, et me saame koos õppida ja paremaks kasvada. Ma täiega usun, et üks elu ei pea olema ideaalselt harmooniline, et olla siiralt ja lõputult õnnelik. Ma seisan sirge seljaga selle eest, et meie elu ei ole täiuslik ja ma ise ei sea ka elule seesuguseid absurdseid ootusi. Elu tuleb lihtsalt võtta sellisena nagu ta on ja temast rõõmu tunda. Oleme me ju siin oma metsatuka ääres viiekesi ikkagi terved, söök on laual, meil mõlemal nauditav töö ja inimesed meie ümber, kes meid tunnustavad, armastavad ja hoiavad… Päriselt ka, neid asju tuleb märgata. Tuleb arvesse võtta, et hommepäev võib ühega meist juhtuda midagi kohutavat, mis kõik senise murevabaduse igaveseks uppi lööb. Õnnetus, diagnoos… see ju juhtub igalpool meie ümber, me ei ole sellest puutumatud. Inetu on käia ja otsida oma elusid avalikult jagavate inimeste kapist mingeid luukeresid, sest äkki ikka päris nii ilus ei ole. Vabandust, aga täpselt nii ilus ongi ja ei grammigi vähem!


Postituse pilte autor on Evelin Virnas, kes meile nädal pärast Väikevenna sündi külla tuli ja meid piltidele jäädvustas. Näitan varsti ülejäänud pilte ka! <3 

Jumalale tänu, et on esmaspäev

~ chit-chat, emadus

Kas teie peres on ka kunagi nii, et kuidagi kogu pere dünaamika on paigast ära, kõik torisevad ja turtsuvad, lähevad kergesti nääklema ja helinivoo tõuseb ka vaatamata kõigi ühistele pingutustele enam-vähem läbi saada õudselt tihti väljakannatamatult kõrgeks?

Ei ole? Palju õnne. Meil just oli terve nädalavahetus niiviisi out of sync. Ei saanud mina ja H omavahel läbi, ei saanud lapsed oma asju omavahel aetud (tõe huvides olgu öeldud, et enamasti justkui said, aga üks neist on Kohutav Kahene, nii et vahepeal ikka üldse ei saanud ka) ilma virisemata ja tõuklemata. Eilne päev lõppes sellega, et ma kaotasin enesevalitsuse ja karjusin nii, et Kroonprintsess pärast kurtis, et kartis, et tema ema on kadunud ja mingisugune kohutav koletis on asemele tulnud. Jep. Aasta Ema.

Pärast muidugi leppisime ja pugesime teineteisele kaissu ja rääkisime asjad hingelt ära, aga appi, kuidas ma ei viitsi enam rase, hormonaalne ja pidevalt-kusagilt-valutav olla. Ja püha issand, kuidas ma ei kannata kui kõik lakkamatult vinguvad, häält tõstavad ja kui kõike (tööd, ülesandeid, asju ja inimesi, mida meeles pidada) on kuidagi liiga palju ja see kõik kuidagi eriti kaua aega võtab või sootuks tegemata jääb. Nõmeeeeeeeeeeeeeeee. Ok, nüüd lõpetasin.

Ei. Korra ikka veel: nõõõ-õõ-õõ-meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Vahepeal oli tegelikult tore ka, sest käisime eile toredatel inimestel külas ja sünnipäeval ja mängisime ja viskasime nalja… aga siis jõudsime pärast koju ja vingusime üksteise kallal edasi. Kohe üldse ei saanud siin teineteisega hakkama. 😀

Hommikul ärkasin jälle iiveldusega ja mõtlesin, et kurat küll, uus nädal pidi ju paremini algama. Aga siis tõusid teises toas tavalisest palju pikemast hommikuunest kaks võrratult päikeselist väikest inimest oma unesassis juustega, tõmbasid endale kumbki oma täpilise rüü selga ja muudkui olid nii vahvad, musitatavad ja mõnusad. Ja siis ma tegin H’le hommikusööki ja neile hommikusööki ja panin lõunasöögi hakkama (mulle ikka mõjub söögitegemine natukene teraapiliselt ka) ja siis tuli hoidjapreili ja nad läksid õue kuni ma pakilised tööasjad ära tegin ja tõid mulle siis lilli ja… ja eilsed suured mured ning kohustused on seljatatud. Näiteks olid eilse õhtuni meie käes veel mõned sõprade tööriistad, mida me ei saanud tagasi viia – ostsime esmaspäeval uue auto, millel polnud alguses kärukonksu, aga mille H talle lammutusest ostis ja eile lõpuks läbi suure surma paika monteeris. Ja mul hakkab nii ärev kui võõrad asjad on minu käes ja kellelgi on neid juba vaja… ja siis küsis Anette minult, kas ma saaksin tagasi tuua selle sünnitusraamatu, mille ta mulle laenas kui me laadal käies kohtusime. Ma olin selle täielikult unustanud, sest see laada-nädalavahetus oli üks suuuur ja õudne kaos. Ja siis ma nutsin eile voodis silmi peast, et mismoodi ma ütlen inimesele, kes mulle omal ülihoolival initsiatiivil raamatu tõi, et ma unustasin selle tookord lihtsalt ära ega teagi, kuhu selle panin. Rääkisin oma mure talle ikkagi ära, ostsin kohe autorilt igaks juhuks uue ja teadaande peale, et see täna juba pakiautomaati läheb, sain hoopis kergemalt hingata. Ja täna sain kaelast ära ka ämmaemanda juurde uue aja registreerimise, mis oli ka täielik stressiallikas, sest ma õudselt pelgan Pelgulinna raseduskeskusse helistamist. Eriti, et ma tahtsin aega teise ämmaemanda juurde. Niigi on helistades alati kurjategija tunne, sest üks sealne tädi on nii ebameeldiv ja tige – tänane oli hoopis hästi armas ja siiras ja kena ja oeh… Ühesõnaga mingi tuhat väikest mõttetut kohustust näris mind ja ei lasknud mul olla. Ja täna on hoopis kergem jälle olla mina. Vaadake ja imestage, kuidas muidu täiesti enam-vähem adekvaatne inimene ennast tegelikult üsna väikeste asjade peale 100% sõlme keerata oskab. 😀

Minu imeilusad väikesed hommikusöögisõbrad. Taldrikus on ilus lilla (vee ja piimaga pooleks keedetud) kaerahelbepuder, millele keetmise ajal mustikaid, mõõdukalt suhkrut ja pisut kaneeli lisan. Peal on mandlilaastud ja banaaniviilud. 🙂


Lõunasööki tuli ka H koju sööma ja kuidagi nii hea oli jälle sellest kummalisest tigedast paralleeluniversumist tagasi meie mõnusa perena ühiselt söögilaua taga olla. Lapsed (kelle korjatud kimp laual ilutseb – onju võrratu?) sõid suure isuga peediga kotlette, peedisalatit, tatart ja koorekastet ning kiitsid söödud toitu kui ühest suust. Ma olen hästi palju analüüsinud seda, mis teeb söögitegemise minu jaoks nii armastusväärseks ja teise jaoks samas nii vastumeelseks tegevuseks. Ma arvan, et suur osa on sellel, mismoodi minu pere seda hindab. Lapsed on hästi varajasest east peale osanud täislausetega kiitust avaldada, sest nad õpivad seda H pealt. H ei võta ühtki minu köögis tehtud liigutust iseenesestmõistetavalt ja tänab ning kiidab mind alati, mis omakorda on saanud elementaarseks käitumismalliks ka meie laste jaoks. Kas teie pereliikmed tänavad ja kiidavad teid toidu eest, mille lauale panete? Kui ei, võite seda ju paluda – öeldagi, et tunneksite köögis toimetamisest palju rohkem rõõmu kui nad märkaksid teie pingutusi ja tunnustaksid neid. Kindlasti on nad tänulikud, aga ei taipa võib-olla seda teile meelde tuletada, ehkki võiksid. Küsija suu pihta ju ei lööda. 🙂

Minu elu õnn

~ emadus, family, jutupostitus, kõhuke, kolmas rasedus, sildita

Ma siin käin mitmendat päeva sooviga midagi kirja panna ja jään iga kord mõtlema, et… kas on võimalik olla liiga õnnelik?

Neid hetki on iga päev nii-nii palju, et ma juurdlen: kas see on meile antud ainult korraks, et meid millekski hirmsaks ette valmistada? Või on võimalik, et elul ongi meile varuks ainult nii palju ilusaid kingitusi, nii suuri muudatusi elukvaliteedis, nii palju häid ja üdini õnnelikke hetki? Näiteks:

Kui meie lastega istume tagahoovis ja joonistame kiviterrassile keksukaste, küpsetame ehitaja poolt aianurka jäetud liivahunnikus liivakooke ja samal ajal immitseb köögi ventilatsiooniaugust õue oivalist lõhna. Sest H teeb meile samal ajal õhtusöögiks hommikusööki. Jep! Maailma kõige suurepärasem kontseptsioon – brinner. Munapuder, praekartulid, oad, salatike ja ahjus krõbedaks küpsetatud peekon. Ja söök saab valmis, mul on nälg ja H hõikab meid tuppa ja lapsed ei tule. Lihtsalt ei tule, sest neil on oma koduõues parasjagu tähtis mäng pooleli ja nad lihtsalt ei saa kõiki oma toimetusi sinnapaika jätta. Ja siis me istume H’ga kahekesi õhtusöögilaua ääres ja vaatame aknast oma õues askeldavaid imeinimesi ja ahhetame kui väga meil on vedanud.

Kui põrandale läheb sodi ja koerakarvu, aga mul on suva. Esimest korda elus täiesti suva, sest robotike koristab kasvõi mitu korda päevas ja terve ülejäänud pere ajab omi asju või vaatab töökat pesamuna armastava pilguga pealt. Ja ma olen hoobilt neli korda vähem närviline ja ärev inimene.

Kui Sirli sõidab meile üsna spontaanselt rattaga külla (sest elame nüüd nii lähestikku) ja toob mulle kotitäie mu lemmikuid kummikomme. Sest ta teab. Ja see on nii armas.

Kui lapsed on issiga koos õues autot pesemas, tulevad oma külmast vaat, et kangete sõrmede-varvastega ja saavad need enne voodisse minekut saunas üles sulatada. Ja leili visata.

Kui mu emme ja kasuisa sõidavad meile Rootsist nädalavahetuseks külla ja tunnevad ennast mugavalt, sest meil on neile magamiseks võrratu lahtikäiv diivan ja palju ruumi, et ka laiendatud koosseisus vabalt ära mahtuda. Oh, kui imetore ja kuratlikult lühike (ehkki päevade arvestuses ju pikk) nädalavahetus see oli…

Kui Virsik enne uinumist veel korraks voodile põlvili tõuseb, pilgu nari ülemisele korrusele suunab ja oma kõige hellitavama häälega “malmastan siiiind, E***-Pelli!” hõikab.

Kui ma teen hommikul silmad lahti selle peale, et Kroonprintsess poeb mulle kaissu ja näen esimese asjana suurest aknast kasemetsa, päikesepaistet ja kuulen pea kõrvulukustavat linnulaulu. Ma ärkan igal hommikul südamest õnnelikuna.

Kui ma pakun välja kuupäevade arutelu uueks OKR ringiks ja kokkulepe saavutatakse (vaatamata kõigi leibkondade tihedatele graafikutele) tunniga, mis omakorda tähendab, et ma saan jälle iga kuu maailma kõige paremat sööki söömas ja kõige mõnusamat seltskonda nautimas käia.

Kui peika ehitab katlaruumi ilgelt palju ilgelt häid riiuleid. Need I say more?

Kui ma käin kaltsukas ja leian sealt endale kaks suurepärast kleiti, Sirlile vinged t-särgid ja lastele mängutuppa suure sületäie kostüüme. Sest üks mängutuba peab olema HÄSTI äge ja ühes HÄSTI ägedas mängutoas peab olema kapp rollimängudeks mõeldud kostüümidega!

Kui ma teen oma uues köögis süüa ja mind tabab mõte: kurat, ebamugavalt suur, pean nii palju samme astuma! Milline Tohutu Probleem, eksole? Ma oleks endale juba ainuüksi selle mõtte peale kolm kuud tagasi näkku oksendanud! Ja kui ma pakin köögikaste lahti ja asjad mahuvad lahedalt ära ning ruumi jääb ülegi… oeh. Nõudepesumasin. Kapid. Topeltlaiad sahtlid köögiriistadele. Suur ahi. Köök. Minu köök.

Kui meie õhtused diskussioonid keerlevad selle ümber, kas H peaks võtma vastu vinge tööpakkumise ja suuure palgakõrgenduse või jääma praegusele töökohale, kus talle samuti tohutult meeldib ja kuhu ta ju tegelikult vähem kui aasta tagasi tööle asus. Kui ma saan teda toetada ja talle nõu anda ning samas olla see, kes tema arengut ja edu esireast jälgib ja talle kõige rohkem kaasa elab. Milline privileeg, eh? Ma olen nii uhke ja see teeb mind nii õnnelikuks, et minu H on nii tubli ja nende põnevate muutuste üle elevil ja nii õnnelik.

Ma võiks neid hetki ja asju ja privileege lõpmatuseni loetleda.

On ainult üks asi, mis on minu suurt õnne viimasel ajal varjutanud ja mis on ühtaegu minu suur õnn ja õnnetus: töö. Ma olen surmani tüdinud sellest, et ma pidevalt kurdan: seda on liiga palju. Mul on minu nö. palgatöö ehk toimetajatöö Emmede Klubis, tellimustööd kujundajana ja lisaks veel e-pood ning kõiki kolme ma enam omal käel hallata ei suuda. Ütlen tasuvaid töid ära, sest aega on vähe, jään kirjadele vastamisega jänni ja tunnen iga päev 24/7 südamel rasket tegematajätmise kivi ehkki iga päev siiski sisuliselt hommikust õhtuni tööd teen. See mõte küpses juba pikalt, kuid alles hiljuti hakkasin tõsisemalt mõtlema prioriteetidele ja sellele, millest ma õnnelikuma elu, normaalse rutiini ja parema teenistuse nimel loobuma peaksin. Vastus oli üsna ilmselge ja seega otsustasin ma üsna raske südamega EK tööst loobuda. Osaliselt sellepärast, et minu koormus seal oli meeletult kasvanud, sest lõunanaabritest juhtkond ja kolleegid ei paistnud mõistvat, et peatoimetaja, videotoimetaja ja kujundajana ma neile eilseks ülesandeid täita ei saa. Sealpool on lihtsalt tööstiil pisut teine kui meil, midagi pole parata. Vaatamata väga heale teenistusele hakkas see töötempo mul hiljuti pisut mõistusele ja kui videotoimetaja tööülesanded üsna ootamatult ära kadusid, otsustasin, et ongi ehk aeg omaenda ärile pühenduda, mitte muudkui endale meeldivaid töid ajanappuse tõttu ära öelda. Kurb muidugi on – meil on nii tore kollektiiv ja nii raske on mõelda, et ma edaspidi enam nii kihvti ettevõtte osa ei ole.  Lohutan ennast sellega, et kohe pärast minu ümber mõtlema keelitamisest loobumist (sest ma ei võtnud ühegi pakkumise peale vedu) küsis tegevjuht lootusrikkalt, kas mul on nüüd rohkem aega neile kujundamisele pühendada. Seega jään ikkagi osaliselt EK juurde ja koolitan nüüd endale vägagi pädevat asendajat ning tunnen eesootava suhtes suurt motivatsiooni ja kergendust. Ma tegin seda enda jaoks ja olen endale selle muudatuse eest päris-päris tänulik. 🙂

Ahjaa! Ja me saame beebi! Ma olen selle üle nii õnnelik ja veel õnnelikum selle üle, et ma olen selle üle õnnelik. Loogika? No ma olin ju eelmise raseduse ajal päris-päris katki ja nii mures, et kõik läheb seoses teise lapse sünniga sassi. Et ma ei suuda teda armastada, et ma rikun Kroonprintsessi ja noh, meie kõigi senise imelise elu sellega ära, et mingisuguse võõra veel majja toon. Ratsionaalne, eks? Küllap see ikka üks kole rasedusaegne depressioon oli, et ma koguaeg nii sünge ja õnnetu ja hüsteeriline olin. Praegu vaatan neid kahte ja seda, milliseks meie elu kujunenud on, kui tublid, viisakad, vaimukad, armastavad, kokkuhoidvad lapsed meil on… ja ma saan VEEL ühe sellise? Ma olen nii rikas. Nii-nii rikas. Ja oleks ta veel tüdruk ka! Sest, noh… kolm tütart ja… mul on nii hea tüdrukunimi olemas ja… 27. aprillil saame teada, hoidke meile siis pöialt!

Aprillinaljadest

~ bump, emadus, kolmas rasedus

Et siis aprill, jah?

Otseloomulikult ei teinud ma teile maailma kõige nõmedamat ja taktitundetumat nalja. Pigem nalja maailma kõige nõmedamate ja taktitundetumate naljade kulul. Ja ma saan aru, et ma külvasin omajagu segadust (ja, olgem ausad, sain päris palju itsitada ka), aga ma loodan, et te annate selle lolli vembu mulle andeks. Ma nimelt ei oskagi neist asjust teisiti kui läbi nalja rääkida. 🙂

Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks iganädalased raseduspostitused ja igahommikused peegli-kõhuselfied on hästi tavalised ja normaalsed, aga mina ei ole üks neist. Rasedus on minu jaoks emotsionaalselt hästi raske ja mõjub mu enesehinnangule ning seetõttu on mul hästi raske olla selline… nunnu ja rõõsa ja vahva rase, kes silitab oma punu ja kudrutab avalikult sellest, kuidas ta ei jõua tibu saabumist ära oodata. Ma tahaks olla küll, sest oma südames olen ma ju ikkagi täpselt sama õnnelik nagu kõik teised naised kõigis teistes peredes, millele uue liikme lisandumist kogu südamest oodatakse. Aga ma ei ole.

Ma ei ole vinniline, paks ega kole – välimus ei ole see, mida ma enesehinnangu languse all silmas pean. Viga on selles, et ma olen harjunud ööpäevas väga palju jaksama, kui selleks parajasti vajadus on. Ma olen harjunud pidama mitut töökohta, ma olen harjunud, et ma suudan palju ja olen väga produktiivne. Rasedus võtab minult esimeseks neljaks kuuks igasuguse (edit: igasugust muidugi mitte, sest kui valikut pole, tuleb nutta ja teha) töövõime (sest see igikestev räige iiveldus on täiesti halvav ja ebainimlik) ja vähe sellest – kella kaheksaks õhtul olen ma igal juhul surmani väsinud ja valmis magama minema. “Ma olen rase” on kolm sõna, mida ma ei suuda kõva häälega välja öelda, sest kogu see hädisus koos hormonaalse tasakaalutusega tekitab minus tugevat häbitunnet, sest ma tahan olla naine, ettevõtja ja hea töötaja, mitte kõndiv inkubaator. Ehkki ma saan aru, et see on jabur ja et tegelikult on hea, et keha mind puhkama sunnib – ma ei saa sinna midagi parata.


Kroonprintsess ja Virsik ükskord mitte eriti hiljuti. <3

Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise.

Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂