Hästi tähtis on seda postitust lugedes mõista: vastan sellele lugejakirjale mitte sellepärast, et oma tõekspidamisi universaalseks tõeks kuulutada, vaid viisaka inimese kombel küsimusele vastamiseks ja selleks, et te võiksite mind ja meie peredünaamikat paremini mõista. Meie elame oma elu nii nagu me harjunud oleme, sest see on meile kõige lihtsam ja loomulikum viis. Oma tõekspidamiste eest seista ja neid endale parimateks pidada – see õigus on igaühel. Võiksitegi postituse kommentaariumis kirjutada, mida teie oma lapsi kasvatades oluliseks peate ja mismoodi argimuredega toime tulla püüate. Ehk saan mina teilt midagi uut õppida. Kas olete alati harmoonilised ja vaoshoitud või olete sarnaselt mulle üliemotsionaalsed ja kaotate tihtipeale ikkagi enesevalitsuse? 🙂 

***

“Tere Mirjam!

Hei, Elis! Aitäh sulle toetuse ja sisuka kommentaari eest!

Ma alustan lõpust. Pidev püüe ja esinemine, et pisut parema kellegi teisena paista, kõlab minu jaoks keeruliselt ja väsitavalt. Ma olen ikka mina ise – võib-olla lihtsalt vastuoluline. Näiteks naudin ma blogimist ja blogilugejatega suhtlemist väga. Ka näiteks siis, kui oleme Kukupesaga mõnel avalikul üritusel ja mitmed blogilugejad minuga juttu puhuma tulevad või kui niisama teinekord tänaval kohtume. See on hästi ilus ja vahva! Samas olen ikkagi väga suur introvert, ehkki see vist teistele hästi välja ei paista. Üks mulle armsamaid inimesi, kes pigem seltskonnas hästi vaba, pigem domineeriva ja ekstravertsena mõjub, on ka öelnud, et tegelikult on ta päris suur introvert ja naudib eelkõige omadega omaette olemist ning tunneb end samuti võõras seltskonnas pigem väga ebakindlalt. Üllatusin ja taipasin, et jah, ilmselt mõjun mina ka teistele nii.

Et minu ebakindlus välja ei paista – ma ei tea, miks see nii on. Hästi palju omistatakse mulle suhtumist, et arvan endast hästi palju, pean ennast teistest paremaks ja kujutan ette, et olen hirmus tark. Asi ei saaks tõest kaugemal olla – pidevalt vaatan inimesi enda läheduses ja mõtlen, et tahaks ka olla nii arukas, laia silmaringiga, kaalutletud, tasakaalukas ja püüan nende eeskujul iga päev natuke etem mina olla. Olen iseenda suurim kriitik ja ei usu ka seetõttu ühtegi enda ettevõtmisesse. Selle uskumiseks ja nägemiseks peab vist minuga koos elama või töötama, nii et sellele väitele võib kinnitust otsida H’lt või mind Kukupesaga abistavalt Andralt. Tihti jäävad blogipostitused kirjutamata, sest kes see seda ikka lugeda tahab ja pildid pole ka suuremad asjad… Äri alustades nutsin päevi, sest kes ma üldse selline olen, mida ma üldse oskan, kõrgharidustki mul ju pole ja üleüldse? Olen seda tegelikult hästi palju kordi blogis kirjutanud ka, aga millegipärast ei võeta neid väiteid kunagi tõsiselt. Siiamaani olen hästi tänulik, et mul üldse kliente on ja väga tihti üllatun, kui inimestele minu tehtu meeldib. jne jne jne jne jne. Ma olen HÄSTI kriitiline enda suhtes ja mind paneb alati turtsatama kui keegi kirjutab, et ma ennast teistest paremaks pean – kui saaks need inimesed korrakski enda pea sisse lasta… Ühesõnaga on minu jaoks hästi kummaline ja keeruline, mismoodi ma teistele inimestele mõjun ja kuidas end internetis presenteerima peaksin, et rohkem iseendana näida. Ma arvan, et minu siiras tänulikkus elu eest, mida elan (sest esimesed 20 aastat minu elust olid ikka HOOPIS teistlaadi aastad), ja võime tihti kehvas olukorras ainult kõige paremat näha, on see, mis mõjub sellise hipiliku positiivsusena. See omakorda põhjustab selle, et inimesed hirmsasti kohkuvad ja solvuvad, kui ma teravatele kommentaaridele teravalt vastan. On pettunud, et nüüd alles oma “tõelisel palel” paista lasen. Ma ei tea, miks minu teravus ja emotsionaalsus mujalt välja ei paista, aga there you have it. Kokkuvõtteks: ei, ma ei taha ega püüa olla keegi teine kui see, kes ma täna olen. Pole ju väga valikut ka ja eriti kummaline oleks blogis mingit rolli mängida – mismoodi ma siis oma lähedastele otsa vaadata saaksin või kuidas sellist käitumist põhjendaksin? Täielik ja terviklik mina läheb lihtsalt tihti kaduma, sest inimeste tõlgendused minust sõltuvad tihti pigem sellest, kas ma olen neile sümpaatne või mitte, nende omaenda keskkonnast või tähtede seisust või armas jumal ise teab, millest. 🙂

Vanemdamisest: raske on niiviisi oma “seisukohti” sõnadesse panna, sest need hoiakud ja meetodid on kujunenud orgaaniliselt, iseenesest, sisetunde järgi. Sedasi nagu meil on lihtsam. Ma ei arva, et nii- või naamoodi on ÕIGEM – meil on lihtsalt niimoodi kerge ja tore koos eksisteerida. Võtan sel teemal sõna hästi suure mure ja ärevusega hinges – emadus on hästi tundlik teema ja ma ei soovi anda kellegi kasvatusviisidele hinnanguid. See pole minu eesmärk ega ausalt öeldes ka minu asi arvustada, mismoodi keegi oma elu elab või oma lapsi kasvatab.

Alustuseks luba kinnitada, et ma ei ole mingisugune alati zen ja harmooniline ema. Absoluutselt mitte! Võib-olla teistel mitte, aga meie peres keevad emotsioonid vahel korraliku mulinaga üle. Mina tõstan laste peale häält sagedamini kui tahaks ja ka minu ja H vahel on tihti üsna palju pingeid.

Ei saa salata ega valehäbis tagasi lükata – lapsed on meil tõesti hästi mõnusad inimesed. Ma ei oska öelda, kas see on otseselt seotud meie kasvatusmeetodite ja ellusuhtumisega või on nende iseloomudes rohkem lihtsalt puhast vedamist, aga elu nendega on tõesti lihtne. Vaatamata oma kollektiivsele üliemotsionaalsusele saame me teineteisega päris hästi hakkama – me naerame palju, lollitame palju, analüüsime koos ja räägime kõigist asjust nõrkemiseni. Tunnetest, maailma asjadest, raskustest, suhetest – kõigest. Ja seda julgelt ja ausalt, juba maast madalast. 🙂

Meie lastel lasuvad üsna kõrged ootused ja ranged reeglid, aga mitte ühtegi asja ei nõuta neilt ega keelata neile põhjendamatult. Sellepärast esineb ka keelamist üsna vähe – nad on harjunud kõike küsima ja harva küsivad nad asjade kohta, mille kohta ma peaks ütlema, et seda või teist ei tohi võtta/teha. Kui nad tahavad multikat vaadata, lõikelaualt paprikat näpata või minu ehtekarbi sisu näha – kõige jaoks palutakse luba! Tänu sellele, et nad küsivad, on väga lihtne arusaamatusi juba eos ära hoida ja näiteks keelu korral alternatiive pakkuda. Kui ma ei oska või ei saa lapsele keeldu põhjendada, ei ole mul ka mingit õigust talle lihtsalt oma mugavusest midagi keelata. Kui keelamine muutub valdavaks ja keegi enam aru ei saa, miks laps istuda-astuda-poes asju lihtsalt katsuda ei tohi, kaotavad ka päriselt olulised reeglid igasuguse kaalu ja laps satub segadusse. Mulle vähemalt tundub nii.

Üks meie pere jaoks oluline reegel on inimestega arvestamine ja viisakus. Meie lapsed hõikavad kõigile teenindajatele alati innukalt “tere” ja “nägemist”, annavad rõõmuga kohvikus-restoranis omal initsiatiivil positiivset tagasisidet (olen isegi ükskord ühes lõunasöögikohvikus pidanud paluma kokaproua jutule saamist, et E saaks oma ülevoolavad kiidusõnad edasi anda), noorem tütar hõikab kõigile, kellega ta näiteks mänguväljakul kohtub pärast hüvastijättu “nii tore oli sinuga!” jne, jne, jne. Ja väga harvad on täna korrad kui ma pean seda neile meelde tuletama – see tuleb neil täiesti iseenesest. Me oleme tuhat ja üks korda rääkinud, et nõnda nagu käitud sina inimestega, käitub maailm sinuga ka. Kui poes on mõni hästi tigeda olemisega müüjatädi ja ta laste rõõmsameelsete tervituste peale naeratab ning oma suhtumist meisse muudab, arutame seda vahejuhtumit E’ga alati: kas nägid, mismoodi sinu rõõmsameelsus talle mõjus? Võib-olla oli tal hästi kurb päev, sest temaga juhtus midagi hirmsat, ja sinu soojus aitas tal seda päeva rõõmsamaks muuta? Lapsed saavad sellistest asjadest suurepäraselt aru, tegelikult ka. Tuleb neid hetki ainult märgata ja sõnadesse panna. Seda võiks ju täiskasvanud niisamagi tihedamini teha, iseenda jaoks, aga eriti hästi mõjub selline asi lastele. Inimestega arvestamine on meie kasvatuses HÄSTI tähtsal kohal. Me aitame koos inimesi ja räägime, miks see oli vajalik. Me ei räägi ühistranspordis valju häälega, kindlasti ei pista me keset poodi kisama ja kui ongi maimikueas juhtunud, siis juhime tähelepanu: kas see onu/tädi siin on tulnud poodi/kohvikusse selleks, et ostelda/oma einet nautida, või sinu karjumist kuulata? Kindlasti mitte karjumist kuulata, taipab ka oma jonnimulli sisse sattunud laps ja märkab ühtäkki maailma enda ümber. See töötab meie laste puhul alati. 🙂

Me oleme järjepidevad. Need eelpool nimetatud ja ülejäänud kasvatusalased tõekspidamised ei saa lastele omaks niisama, möödaminnes, sest ükskord oli vaja lapsi oma tahtele allutada. Kõik peab kehtima alati, eranditult, sest vastasel korral on see lapse suhtes lihtsalt ebaõiglane. Ma ei usu, et see on juhuslik, et meie lapsed poes käies ei jonni. Ma ei tea, mida tähendab “lastega ei ole võimalik poes käia”, sest meil ei ole nii. Me ei käi ka kunagi poes “niisama midagi ostmas”. Me ei ütle lastele “vali endale midagi“, sest usume, et ostud peavad olema vajaduspõhised, mitte emotsionaalsed. Treenida lapsi tundma rõõmu Ostmisest on minu meelest ebaõiglane – nii paljud inimesed on oma rahaasjadega kimpus ainuüksi sellepärast, et šoppamine tekitab neis hea tunde. See ei ole ju tegelikult õige! Ja lapsel ei ole igal poeskäigul vaja üllatusmuna või odavat mudelautot, ta on rõõmus ka siis kui saab aidata köögivilju kotti laduda või õhtusel magustoiduvalikul sõna sekka öelda. Seda muidugi juhul kui see on algusest peale ja alati nii olnud. Samuti ei ole me ühtegi korda käinud lastega McDonaldsis ja Hesburgeris. Ja ma tõesti tahan rõhutada: see ei tähenda, et ma arvaks, et üks burger lapsele midagi halba teeb – ma lihtsalt ei VIIIIITSI nendega seda võitlust pidada ja meil kõigil on sedasi nii palju lihtsam! Kuni nad ei ole suutelised mõistma (ma keeldun uskumast, et laps saab aru, mida kehv toit ta siseorganitele teeb, eksole), et see ei ole normaalne söök, oleks ebaõiglane neile korraks maitsetugevdajate mõnus ja sõltuvusttekitav maitse suhu anda ja siis hiljem keelduda neile seda pakkumast. Inimesed, kes on hädas oma poes jonnivate ja McDonaldsist mööda sõites virisevate lastega, on ju need põrguväravad kunagi ise avanud. Samas usun ka seda, et kui uus kord paika panna, lapsele rahulikult ja põhjalikult selgeks teha ja seda väga järjekindlalt järgida, on võimalik neid mustreid murda. Ma muidugi pole proovinud, lihtsalt teoretiseerin.

Ma olen küll ülevoolavalt armastav, oma selgitustes kannatlik ja põhjalik, valmis tunnistama oma vigu ning näitama oma haavatavust, kuid kehtestatud piirid on ranged ja paindumatud. Hoiatuste eiramisele järgnevad ranged noomitused ja kehtestatud karistused on absoluutsed. Kui ma olen päevi järjest pidevalt meelde tuletanud, et mänguasjad tuleb kokku korjata ja oma kohale panna, kuid minu palvetele ei järgne viljakad teod, vaid ohkimine ja virisemine, võib juhtuda, et hoiatan neid mänguasjadest ilma jäämise eest. Kui hoiatust eiratakse, topin valiku ilmselgelt üleliigseid (muidu ju jaksaks asju oma kohale tagasi panna…) lelusid sirge seljaga IKEA kotti ja viin katlaruumi kõige kõrgemale riiulile. Tänamatust ja asjadesse austuseta suhtumist meie majas ei tolereerita ja kui kuri ema ähvardab, siis kuri ema teeb ähvardused teoks ka. Koristamisega seoses, muide, mõtlesime hiljuti välja hästi hea lahenduse ühele hästi suurele ebaõiglusele – jagan, sest äkki on kellelgi sellest abi. Ma nimelt usun, et enda järelt koristamise ja elementaarsetel majapidamistöödel kaasa löömise eest ei peaks lapsed mingisugust tasu teenima, sest igaüks peab kodu korrashoiule võimetekohase panuse andma. Küll aga ei leia ma, et vanem õde peaks üksi koristama, sest noorem on allumatu elektron, kes kätt külge ei pane, vaid pigem vastu töötab. Nagu meil vahel olema kipub. Selle asemel, et pidevalt õiglust jalule seadmas ja nendevahelisi kaklusi lahutamas käia, mõtlesin Kroonprintsessile välja väikese boonussüsteemi. Iga kord kui tema peab üksi midagi nende mõlema eest joonde ajama, on see tema töö, mille eest ta fikseeritud töötasuna “terve euro” (hääldada tohutu õhina ja uhkusega hääles) teenib. Samal ajal püüan Virsikule mõelda välja sanktsioonid nunnu väikese õe staatuse kuritarvitamise eest. Mu jaoks on hästi oluline, et E ei peaks tulevikus oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tundma, et ta suure õena ebaõiglaselt suurt koormat kandma pidi. Kui kellelgi (eriti neil, kellel õdede-vendade vahelise dünaamikaga pikem staaž on, ma ju alles täielik algaja) on häid ideid ning nippe, kuidas vanema õe elu kergemaks teha, siis ma olen üks suur kõrv!

Küsite vloge nähes ja postitusi lugedes tihti, kas meie lapsed siis tõesti mitte kunagi ei jonni? Absoluutselt muidugi jonnivad! Jonn on normaalse elu normaalne osa ja neil löövad ka rasked hetked vahel kaane korralikult maha nii, et vahel ei olegi täiest kõrist röökivat last võimalik maha rahustada. Need olukorrad tekivad eranditult alati kodus (või vanaema juures, ühesõnaga turvalises keskkonnas) ja tihti üleväsimusest või igavusest. Kui võimalik, püüame asjad sirgeks rääkida, kui ei, siis las inimene karjub. Vahel on karjuda ka vaja! Ja kui me ise enesevalitsuse kaotame, teineteise või laste peale karjume, nutame – see on ka okei. Me oleme ainult väikesed äbarikud inimesed, oma luukerede ja taakadega. Me vabandame oma laste ees, me põhjendame neile, miks me nii või naamoodi käitusime, mis meid endast välja viis, et me eksisime ja mismoodi oleksime võinud olukora lahendada. Kui mina enesevalituse kaotades plahvatan, karjun ja nutan, selgitan lastele, et karjusin, sest jäin olukorras hätta, ei osanud muudmoodi olla, tundsin ennast pisikesena. Et tundsin, justkui minu häält ja südamesoove ei oleks kuulda kui ma ei karju. Selgitan, et asi oli minus ja vabandan nende ees siiralt. Ja kui mina olen endast väljas, siis minu mõistuse hääl ehk E noomib mind tihti, kuidas ma ju ise olen õpetanud, et… 🙂

Küll aga ei jonni ega vingu meie lapsed kunagi reisidel-seiklustel ja väljaspool kodu. Ma usun, et see on sellepärast, et nad on esiteks harjunud kohanema – me ise oleme H’ga sellised, et ok, lähme, teeme, suva kui on natuke ebamugav või midagi läheb vastupidiselt plaanitule – küll me midagi välja mõtleme. Me jääme nõmedates olukordades positiivseks ja viskame nalja, mõtleme midagi uut välja, ja lapsed tulevad sellega kaasa. Lisaks tunneme me mõlemad tõesti siirast rõõmu lapsikutest asjadest, armastame Lottemaad rohkem kui lapsed ise ja võime nendega lõpmatuseni loomaaias akvaariumi ääres kalu passida. Lapsed on selle suhtumise üles korjanud ja tänu sellega on ka nemad pigem tõelised yolotarid. Ei vingu ega kurda ja kui väsivad, siis magavad vahepeal autosõidule ajastatud uinaku ja lustivad hiljem edasi. 🙂

Meil H’ga on paar fundamentaalset erinevust, mille pärast me mõlemad oma kooselu algusest peale hästi palju kannatanud oleme ja mille pärast ma mitu korda tundnud olen, et see siin ongi meie lõpp. Aga fakt on see, et mitte ühegi teise inimesega maailmas ei ole mul nii tore ja lõbus koos olla. Isegi kui meil on tagumikud kaubikuga Leetu sõitmisest kanged, isegi kui lapsed röögivad, isegi kui vanasti oli vahel kuu lõpus raha otsakorral – meil on alati lõbus ja naljakas. Me mõtleme alati koos midagi välja ja kui ühel hakkabki taevas alla kukkuma, tuletab teine meelde, et kuule – kõik on ju kõige paremas korras. Viimati eile öösel kell kaks, kui Virsikul oli kergest viirusest (mis mulle ka külge hakanud on) järjekordne öine larüngiidihoog, H pidi temaga õues värske õhu käes istuma, mina olin beebiga diivanil ja püüdsin ühe tööga seoses tekkinud arusaamatuse ära lahendada, mitu masinatäit pesu vedeles meie voodil voltimata kujul ja äsja masinast tulnud pesukuhilad oli vaja enne magamaminekut kuivama panna… see murede ja kohustuste hulk oleks võinud olla stressirohke ja raske, aga ei olnud. Tunnustasime teineteist, hoidsime kokku ja pesu kuivama pannes naersime koos, et lapsi meil küll liiga palju pole, aga musta pesu… 😀 Mulle täiega meeldib see elujaatav elu, mida me elame. Mulle nii meeldib, et H ka märkab pisiasju ja on nende eest tänulik, et me saame koos õppida ja paremaks kasvada. Ma täiega usun, et üks elu ei pea olema ideaalselt harmooniline, et olla siiralt ja lõputult õnnelik. Ma seisan sirge seljaga selle eest, et meie elu ei ole täiuslik ja ma ise ei sea ka elule seesuguseid absurdseid ootusi. Elu tuleb lihtsalt võtta sellisena nagu ta on ja temast rõõmu tunda. Oleme me ju siin oma metsatuka ääres viiekesi ikkagi terved, söök on laual, meil mõlemal nauditav töö ja inimesed meie ümber, kes meid tunnustavad, armastavad ja hoiavad… Päriselt ka, neid asju tuleb märgata. Tuleb arvesse võtta, et hommepäev võib ühega meist juhtuda midagi kohutavat, mis kõik senise murevabaduse igaveseks uppi lööb. Õnnetus, diagnoos… see ju juhtub igalpool meie ümber, me ei ole sellest puutumatud. Inetu on käia ja otsida oma elusid avalikult jagavate inimeste kapist mingeid luukeresid, sest äkki ikka päris nii ilus ei ole. Vabandust, aga täpselt nii ilus ongi ja ei grammigi vähem!

Postituse pilte autor on Evelin Virnas, kes meile nädal pärast Väikevenna sündi külla tuli ja meid piltidele jäädvustas. Näitan varsti ülejäänud pilte ka! <3