Eelmise postituse kommentaariumis avaldasite soovi meie remondisaagast palju postitusi lugeda ja lisaks ka planeeringut näha, et meie plaanist paremini sotti saada. Pakkumise, mille suhtes eile lootusrikas olin, saime juba kätte ja see osutus oodatust umbes kaks korda kallimaks. Tegelikult ei otsi me ju sugugi kõige odavamat pakkumist, aga kuna kahe saadud pakkumise vahe oli umbes 12 000€, võttis see korraks hinge kinni küll. Tähendab, ei võtnud hinge kinni… pigem tekitas umbes-täpselt sellise (LINK) tunde.
Selline “ah, p*rsse kõik” teki alla nutma pugemine on mulle väga omane reaktsioon (see, kellelt ma selle pärinud olen, tunneb ennast siinkohal ära ja võib ennast soovi korral ise kommentaariumis süüdi tunnistada :D) – nii reageerin ma absoluutselt kõigile pettumustele, ka pisematele. See ei ole muidugi kuigi adekvaatne käitumine, eriti olukorras, kus teki alla pugemine niikuinii mitte midagi ei päästa ja probleemi ära ei kaota. Seekord võtsin enesel kohe eos natist ja keelasin endale igasuguse enesehaletsuse. Väikese peatäie nutsin õhtu lõpuks küll, aga siis vaatasin ühe episoodi Once Upon a Time’i uut hooaega (ja nutsin selle süül veel peatäie…), kurtsin oma maailma kõige vuntsimatele sõbrannadele muret ja sain head nõu, innustust ja ühe telefoninumbri. Tänaseks on seis selline, et hetk tagasi käis veel üks ehitaja meie kodutaret üle vaatamas ning esmaspäeval tuleb teinegi. Kui nende pakkumised peaksid ka nõnda kallid olema, nagu eilne, mõtleme midagi välja ja kui ei… no siis on ju kõik hästi.
Otsus sellest kõigest vahetult blogida on osa minu rehabilitatsiooniplaanist normaalseks inimeseks saamise teel. Selmet langeda vanadesse mustritesse ja viriseda, et mitte midagi niikuinii ei saa ja taevas kukub alla, proovin endale tõestada, et julge hundi (c’est moi) rind on rasvane ja vankumatult eesmärgi suunas rühkida. Pealegi – kui ma siin virisen ja halisen, olete teie kohe siin mind turgutamas ja mõistusele tagasi toomas! Panin teile vaatamiseks kokku korteri algse plaani (aastast jumal-teab-millal) ja plaani, millele märgitud remondiga kaasnevad muudatused:
Nagu näha, on peamisteks muudatusteks lastetoa kolimine praegusesse elutuppa ja köögi ning elutoa kokku ehitamine üheks avaraks eluruumiks. Et köögipõranda ja elutoaparketi vahele saaks jääda sirge joon, tuleb vannitoaukse kõrvale väike nurk külmkapi jaoks ja “karp” (vaadake joonist, ma olen täiesti lootusetult halb seletaja), mille sisse peidame praegu köögis tohutult ruumi võtma boileri ja elektrikilbi. Nii saan kööki juurde vähemalt kahe meetri jagu tööpinda, mis on minu jaoks hindamatu väärtusega. Praeguse elutoa sein kolib meetrikese võrra tahapoole (magamistoaga ühele joonele, uks liigub vasakule) ja teeb esikusse ruumi juurde suurele garderoobkapile, kuid jätab siiski lastetoa piisavalt suureks, et seal nii mängimiseks kui ka magamiseks lahedalt ruumi olema saab. No võrrelge Kroonprintsessi praeguse toa pindala tulevase lastetoa omaga – on ju tohutu vahe? Sellest, mismoodi me uues köök-elutoas mööbli asetada plaanime, julgen avalikult unistada alles siis, kui me mõne meile sobiva hinnapakkumise saame.
Kuidas tundub?
