Laupäevane laupäev
Meil oli täna üks hästi-hästi laupäevane laupäev kodus. Alustasime päeva hiigellaari keefiripannkookidega, mille juurde tegime (Virsik ja H tegid, tegelikult) kohupiimast ja vahukoorest kreemi, millele omakorda kuhjasime maasika toormoosi. No mis nädalavahetus see muidu on, eksju? Ehkki Virsik teatas muidugi, et tema lemmikhommikusöök on päris kindlasti omlett, nii et homme on ilmselgelt hommikusöögitoimkonnas hoopis omletiboss H…
Igatahes oli meil Agnesega tänaseks kokku lepitud, et ta toob oma üleliigsed suvikõrvitsad heaga mulle. 😀 #suvikõrvitsasõltlane Ja kuna meie kostüümikapp avaldas tema Metele murutalgutel tohutult muljet (ja see on ju vahepeal hullult täiendust saanud!) ja kuna laps rääkivat kodus, et tal on endale oma Virsikut väikeõeks vaja ja nii edasi, kutsusin nad meile mängima. Ja kui üks armas Viljandis elav sõbratar eile õhtul Facebookis kirjutas, et Tallinnas teatrisse minekuks hoidjat vajab (sest kokku lepitud hoidjal oli midagi ette tulnud), ei tundunud mulle loogiline, et tema maailma kõige lahedam poeg peaks sel ajal olema kuskil mujal kui meil. Niisiis oli meil maja lapsi täis, kes omavahel imetoredasti mängisid, vihmasel batuudil hüpates pidevalt natukene niiskeks said, mururoboti üle vaimustusid, kostüümides ringi lehvisid ja igasugu muud pulli tegid. 😀
Minu tänase päeva suurim saavutus oli seega kogu bande ära toitmine (tegin kookospiimaga kanakarrit jasmiiniriisiga – köögiviljad püreerisin igaks juhuks kastme sisse, sest laua taga oli köögiviljaskeptikuid) – elus hoidsid nad end ise. Kuna köögilaua tagant avaneb vaade pea kogu aiale, saime meie Agnesega enamuse ajast lihtsalt köögilaua taga pläkutada ja värsket piparmündi-melissiteed juua. Muffineid tegin ka – selle retsepti järgi. Kakaod panin rohkem ja võid selle võrra samuti, aga muidu oli retsept väga lihtne ja töökindel – muffinid kerkisid imeilusti ja olid väga maitsvad. Lotte muffinipaberid ei olnud muidugi ka väheoluline konstruktsioonielement…
Harv hetk kui nad kõik korraga ühes kohas paigal olid ja umbes veerand tundi multikaid vaatasid. “Hirmsat Henrit” ja “Heidit” Telia lastenurgast. Viimane on Kroonprintsessi isiklik seebikas (mägedest pärit, orvuks jäänud vaeslaps rikkas peres – vana hea), mida ta igal võimalusel jälle edasi vaatab. See on nii armas. 😀 Igatahes oli selline väga elav ja intensiivne päev, mis oli ühtviisi hea hingeakutoide ja teisalt jällegi parasjagu kurnav. Kui õhtul korraks diivanile vajusin, et uue nädala eCoop ära teha, ei tahtnud tagumik sealt hetked hiljem enam hästi tõusta. Aga tõesti oli nii-nii-nii mõnus ja tore. Aitäh kõigile asjaosalistele!
Mul oli stressitase veel paar tundi tagasi umbes viis tuhat, sest ma üritasin Bugabood ära osta ja maksmine osutuks täielikuks peavaluks. Lõpuks sain vist välismakse ilusti tehtud ja kõik joonde, aga korraks oli arvuti vastu seina viskamise tunne küll. Ma tean, et kui ma seda toredat ja praktilist asja kasutama saan hakata, olen selle üle õnnelik ja tänulik (juba täna olen muidugi tänulik 350€ allahindluse eest), aga praegu valmistas see suur ostmine hoopis tuska, stressi ja peavalu. Aga kõik see oli mul äärepealt meelest läinud, sest olen nüüdseks täielik zenmaster – käisin üle pika aja saunas, viskasin eukalüptileili, koorisin, õlitasin ja joon nüüd jääkülma naturaalset mulliga pirnimahla. Tubane robotike lõpetas oma täna viienda ringi (nii ta läheb kui maja lapsi täis on) mööda põrandaid, kõik on korras, puhas ja vaikne. Need, kes ülemisel pildil (mis on eile õhtul samal ajal või hiljemgi tehtud) rongimängu mängivad, magavad juba teist tundi õndsate und – lõunauni jäi neil täna külalisi võõrustades vahele. Rongikomplekt ja võimalused raudteede ehitamiseks on meil nüüd, muide, muljetavaldavad. Esimese kotitäie juppe saime peresõpradelt, kelle tütreke neist juba välja kasvanud on, aga igaks juhuks ikkagi rõhutas, et neid meile vaid laenab. 😀 Siis tõi minu emme meile veel kaks karbikest IKEAst juurde (sest ma lugesin, et nende tootmine lõpetatakse) ja eile märkasin Nõmmekate Facebooki grupis kuulutust, et ära on anda veel hulk sama komplekti rööpaid ja muud. Kohe saatsin Virsiku ja H kahe karbi Lamuu jäätisega kõrvalkülla noosile järgi ja kui nad tagasi olid, panime uhked infrastruktuurid kohe elutoapõrandale püsti kah. See, muide, on põhjus, miks meil ei ole elutoas ei rohkem mööblit ega vaipu – tühi põrandaruum on lihtsalt liiga väärtuslik!
Nii-nii-nii häid lambaid
Teist õhtut järjest võõrustasime kümnepealist seltskonda. Tõmbasime laua pikaks lahti, asetasime selle äärde (aiatoole appi võttes) kümme istekohta ja katsime pidulaua. Külalised tulid ülevoolavalt positiivsete emotsioonide, naeru, soojuse ja imeilusate sõnade, soovide ja soolaleivakingitustega. Ja ma olen nüüd kuidagi nii… üdini õndsas meeleolus. Hetked tagasi jutuvadinat, laste jooksmist ja lärmi ja nugade-kahvlite kõlinat täis olnud maja on nüüd täitunud harmoonilise vaikusega, mida murrab ainult taustal sumisev nõudepesumasin. Masin, mis mahutab kõigi kümne külalise nõud. Mul jääb veel ainult laud lühikeseks kokku tagasi lükata, toolid lauale tõsta ja robotlapsuke põrandale õhtust ringi suristama seada. Ma ei tea, kas on ilusamat tunnet ja suuremat rahulolu kui see…
Kõik eilsed pildid on Kätlini kaamerast. Mina tegin ainult klõpse, tema sorteeris ja töötles e. tegi suurema töö. 😀
Grillitud jogurti-apelsinimarinaadis kana-/tofuvardad köögiviljadega, kurgi-jogurti-mündikaste, arbuusi-fetasalat, coleslaw, vürtsikas porgandisalat…
Hästi Keskendunud Sööjad. Vasakul meie EK pere kõige värskem liige Anette, kelle EK blogi saab lugeda SIIT. 🙂
Mu rõõmupall <3
Vana hea ESTA2 küpsetas magustoiduks vahvleid
Eile käis siin minu Emmede Klubi perekond. Minu tüdrukud ja minu võrratud beebid. Grillisime, jõime alkoholivaba vahuveini, olime koos. No ja muidugi oli neil vaja mul sokid jalast šokeerida – vähe sellest, et nad mulle mu varalahkunud Monstera asemele uue leidsid (viimase Eestis, väidavad nad, olles taime poodidest tikutulega taga otsinud), ulatasid nad mulle mu nö “lahkumispeo” puhul ka kingikoti. “Oo! Muumitass!” rõõmustasin ma ilusa ja igati tarviliku kingituse üle. Jajah, oli seal jee ainult muumitass. Minu reaktsioon:
Ma käin siiamaani iga natukese aja tagant oma kaardikest lugemas ega suuda uskuda, et see olengi päriselt mina, kellele see tähelepanelik, soe ja südamlik žest suunatud oli… mille pagana eest ometi? Oeh. Ma olen ikka täitsa hingepõhjani liigutatud. Minu tüdrukud. Minu kallid-kallid asendamatud #tasakaalukad tüdrukud. Ma pühendaks sellele kingitusele eraldi postituse, aga ma niikuinii ei jõua lõpuks selleni, nii et ma räägin kohe ära. Nädalake tagasi kerkis mul esimest korda elus pähe idee dr. Šoisi vastuvõtule minna. Mitte sellepärast, et ma nüüd kolmandal ringil leiaks, et see ultrahelitrall ja -teater vajalik oleks, aga ma hakkasin mõtlema hoopis Kroonprintsessi peale. Ta on juba nii suur – kas tal ei oleks erakordselt äge sellist asja oma nahal kogeda? Oma väikest õde või venda sedasi videopildilt näha ja vahva arsti kommentaare sinna juurde kuulda? No ja mida siis tegid minu tüdrukud? Kinkisid mulle muidugi Loote Ultraheliskriiningu Keskuse effing 140€ kinkekaardi (mis muide spetsiaalselt mulle väljastati, muidu neil üldse polevatki seesugust), et ma saaksin käia koos Kroonprintsessiga Šoisi juures ultraheliteatris ja saada sellest veel arsti kommentaaridega DVD ka kaasa! Rääkimata siis sellest ilusast kaardist, mille nad mulle kirjutasid. No ma räägin, mul ei ole sõnu. I will cherish this forever.
Täna käisid meil aga külas H (ja minu!) tähtsad tädid ehk H emme sõbrannad, kes on meie jaoks hästi olulised pereliikmed ja kellega koos on alati hästi hea ja kodune ja lõbus ja tore ja… no nad on võrratud, eksju. Et me veel mingit ametlikku soolaleivapidu pole välja kuulutanud, sest elame veel ikkagi natuke kastide otsas, ei ole me otseselt küllakutseid väljastanud. Aga nemad teatasid, et kui ei kutsuta, teevad dessandi! Ja kuidas me siis ei kutsu sihukesi, eksju, kes on nii armsad ja niiviisi kogu hingest meile kaasa elavad ja meie rõõmu koos meiega rõõmustada tahavad. Katsime siis täna pidulaua ja võtsime oma lemmikkülalised vastu. Lemmikkülalised tulid endale omaselt toredate läbimõeldud kingituste, julgustavate sõnade ja suure hulga nalja ja naeruga. Oh, küll nad on kallid. Sõime chili con carnet ja magustoiduks kladdkakat, juustu, vorsti ja muud head ja paremat.
Klanitud piltidega blogimine – I’m over it. “Parem mobiilipiltidega kui üldse mitte” on mu uus moto. Onja?
Hulganisti soola, leiba, ägedat tšilliga käsitövõid, kihvt puust kast-korvike kevadlilledega ja taamal tüdrukute toodud Monstera. Armas tädi L tõi mulle VÕRRATU kummipuu (sest küsis, mis potitaime ma soovida võiksin ja ma ei kõhelnud hetkekski, et see üks kummi-viigipuu olema peab), mida te kindlasti siin blogis veel sada ja üks korda näha saate, sest see on napilt kõige coolim sisustuselement siin kodus ja küll see päev ka koidab, kui ma teile meie kodust pilte näitama (noh, kõigepealt tegema) hakkan. Skaudi ausõna!
See on üks hea kodu, kuhu nii palju häid inimesi mugavalt pika laua taha einestama mahub, ma ütlen teile. Mul pole küll mitte midagi muud õnneks vaja.
Kui, siis võib-olla und. Ma siin koristasin kõik ära ja kirjutasin seda postitust ja nüüd on kell ei vähem ega rohkem kui triljon-miljon. Vähe ma ei maga hommikul sisse!
Kaootiline (aga ootamatult kodune) pühapäev
Igatahes võib nüüd öelda, et oleme sisse kolinud.
See ei tähenda muidugi absoluutselt seda, et meil kõik täisväärtuslikuks eluks vajalik olemas on (näiteks mul ja H’l rohkem kui üks komplekt riideid-jalanõusid või voodi või köök…). Aga lastel on voodi ja uued madratsid olemas, köögis on külmkapp (mis on küll veel paigutatud keset kööki, aga eilsest saati siiski ühendatud), Andralt laenatud tilluke ühe rauaga induktsioonpliit ja meie espressomasin, vannitoas pesumasin, elutoas telekas ja Internet koos Telia liitumisega ning lastetoas piisavalt lelusid, et lapsi tegevuses hoida. Oleme juba kolmandat päeva järjest oma kodus ja ehkki tingimused on kohati üsna… askeetlikud, on siin ikkagi nii-nii mõnus.
Sõbrad pi-de-valt küsivad, kas meil NÜÜD on lõpuks kõik mööbel kokku pandud ja no ega ikka ei ole küll. 😀 Tegelikult ei ole asi isegi selles, et meil väga palju (peale köögi) jäänud oleks, aga aega on lihtsalt nii vähe. Enne paar päeva tagasi sisse kolimist elasime ju H emme juures, kes on soootuks teises Tallinna otsas – 22 km meie uuest kodust ja 15 km Kroonprintsessi lasteaiast. Samas töötab H Peetris ja minu kontor on Mustamäel, mis on igapäevase logistika täiesti jaburalt keeruliseks muutnud ja tähendanud seda, et tööpäeviti kodus kolimiseks valmistumine on olnud sisuliselt võimatu. See lakkamatu Korraldamine on ka see, mille üle minu vaesed sõbrad mind enim virisemas kuulnud on, aga nüüd on sellega õnneks ühel pool. Majatäie mööbli kokku panemise teema juurde naastes võib öelda, et pühapäeval panime näitkes kokku ja kinnitasime seinale laste meisterdamistarvetele mõeldud riiulid (pildil), mida on kaks ja mis peaks mahutama kõik pliiatsitest guašside ja liimide-käärideni. Kes mu Instagrami jälgivad ja sealset kodureportaaži näinud on teavad, missuguse kavaluse läbi riiulid üles pandud said. Palusime Kroonprintsessil esmalt toolile ja siis lauale ronida ja näidata, kui kõrgelt ta kõige ülemised kastikesed kätte saab. Ja tõstsime siis riiulid veel kõrgemale. #sneakymom
Hahahahahahahah! Ma lihtsalt ei või välja kannatada kui naljakas on Virsiku uus fotodele poseerimise “naeratus”. 😀 Siin poseerivad pupsud oma mängutoas, kus on praegu põrandal kunagi kaltsukast ostetud ilus ja kirkavärviline keksuvaip (mis sinna tegelikult üldse ei sobi ja mille ma pigem välja vahetada tahaks), nurgas nende hiiglaslikud legokastid, taustalt paistev mänguköök, üks mänguasjade hoiustamiseks mõeldud trepikujuline kapp ja… rohkem eriti midagi. Ma ei tea, kas ma olen seda juba näidanud, aga sättisime ühe IKEA täispuidust trepikujulise kapi neile nari redeli ette trepiks. Ma näitan teile kindlasti pilte, kui neil seal kõik valmis on, aga igatahes tahan ma sellele trepile käsipuu ehitada. Selleks on meil vaja minna Männiku puumarketisse, kust tahan osta ka portsu laudu, et saaksin neile mängutuppa poekese ehitada. Tuba on suur ja mõnus oleks, kui see oleks lõbus ja loov keskkond kõiksugu rollimängude jaoks. 🙂
Meil on siin üsna kõrged laed, eks. See peaks andma aimu röögatust kogusest pappkastidest, mis seal üsna korralikult kokku pakituna virnas laeni kõrguvad. Pidin eile s*takrambid saama kui H teatas, et ta vist ikka ei jõua päeva jooksul jäätmejaama. (Nuttis ja) jõudis. 😀
Meie magamistoamööbel on üliheas korras, ent värv oli pisut kulunud ja oksakohtadest immitsev vaik värvi kollakaks muutnud. Lihvisime mööblilt taldlihvijaga vana värvi maha ja otsustasime ta uuesti peitsida. Peits muidugi külge ei hakanud, mistõttu leiutasin katse-eksituse meetodil uue tehnika – pervimise. 😀 Pervimine on see, kui valge mööblivärvi üsna impulsiivse otsuse läbi peitsiga segad ja avastad, et nii saabki täpselt õige läbikumava tulemuse. 😀
Arvestades, et köögimööbli jupid seisid tükk aega kastidesse pakituna seina najal, võib juba praegust progressi põhimõtteliselt unistuste köögiks nimetada. Kappide L-tähe kujuliselt seadmine oli mu elu parim otsus ja tööpinda näib täpselt parasjagu olevat. Paigaldamise käigus (no selgus tegelikult ammu, aga arvasime, et saab teisiti lahendada…) selgus, et veekraanid on seinas täiesti vale koha peal (ma ei saa aru ehitaja otsusest kraanikausi asukoht külmkapi kõrvale määrata…), aga minu suureks õnneks leidis ka meile appi tõtanud töömees, et head plaani ei saa veekraanide ja äravoolu vale paigutuse tõttu kehvema vastu vahetada ja asus seina sisse (milles kraanide liigutamist köögi poolt ehitaja üldse võimatuks pidas) auku lõikama, et kraanid põlvede abil järgmise kapi taha edasi viia. Jepiiii! Nii saangi kummalegi poole kraanikaussi tööpinna. Täielik töövõit. 🙂
Tõime muidugi kallite külaliste auks välja kõige peenema serviisi, mis meil siin on. Nemad tõid singirulle ja muud säärast, sest süüa meil siin ju veel ei anta. Mis ongi üsna eksootiline!
Kogu meie kodus valitseva kaose ja tohuvabohu keskel imbus maja üsna ootamatult rahvast täis. Või noh – seda, et meie armas Norras elav Kristi pühapäeval tuleb, teadsime me juba ammu. Päev varem teatas Maris, et tuleb ka ja hommikul ütles Madiken, et kuna nemad on perega Keila-Joale sõitmas, tuleksid nad meid ka üle vaatama. No ja nii see siis läks, et maja voolas neid kõige mõnusamaid külalisi täis. Inimesi, kellele me ju ka tegelikult selle kodu ostsime ja kellele mõeldes seda sisustame. Nagu ma eile Mariselegi rääkisin, teen ma oma köögi L-osale pisut üle ääre ulatuva tööpinna, et tema seal veini juua ja minuga lobiseda või toiduvalmistamisele käed külge panna saaks, kui kokkamine käib. Maris tuleb alati kas a) varem appi või b) esimesena kohale, nii et just tema on see, keda ma oma kööki kujundades esimesena endale laua äärde visualiseerin. Kui tegime diivanilaua võtmise või jätmise plaani, kujutlesin, kui hea on Madikeni ja Lauri lastel (koos meie omadega) meie iga-aastasel jõulupeol mööda elutuba ringi joosta, kui põrandal on palju ruumi, mida ei võta enda alla suur klaaslaud. Diivanit valides teadsime, et see peab olema suur ja ilmtingimata lahtikäiv – kus Kristi (või minu emme või meie Hiiumaa-sõbrad) siis muidu meile külla tulles magaks? Rääkimata sellest, et nõudepesumasin peab mahutama võimalikult mitme inimese nõudekomplektid, sest ikkagi vähe on neid õhtuid, kui meie õhtusöögilaua taga einestame vaid meie neljakesi. Rääkimata siis OKR’idest või meie iga-aastasest jõulupeost. Õhtusöögilaud, muide, sai soetatud selline, mille äärde mahub (kui laud lahti teha) vähemalt kümme sööjat. Meie kodu on koht, kuhu kogunevad tihti maailma kõige mõnusamad inimesed ja ka neil peab siin maailma kõige mõnusam olema. Arvestades, et me ka oma kolmetoalise korteri tillukesse elutuppa 15 inimest jõulu-õhtusöögile mahutasime, saab ka meie laiendatud perekonnal nüüd uues kodus eriti luksuslik elu olema. 😀
Laiendatud perekonna selgelt kõige ilusam ja nunnum liige
Kroonprintsessi majaekskursioon viib külalised alati esmalt Nari juurde. Nari on väga tähtis ja, ütleme ausalt, ka suur elukvaliteedi parandaja meie kõigi jaoks. Kroonprintsess uinub seal korrrrrrrrdades paremini kui oma vanas toas ja meie elu lapsevanematena on neid mõlemat korraga samas toas magama lugedes-lauldes niiiii palju mugavam. Voodi oli meile tulles üleni männipuidust (täispuit <3), mina otsustasin, et tahan ta natukene lõbusamaks muuta ja tegin siit-sealt mõne lipi ja posti roosaks ning piparmündiroheliseks. Roosad on ka kastid männipuidust “treppkapis”, mis pildi paremal servas paistab. Olen selle idee ja lahendusega megarahul – lastel on sealt ülimugav üles-alla ronida ja lisaks saavad nad sinna sisse ära peita oma sokid-aluspesu-pidžaamad ja muu säärase. 🙂
Otseloomulikult tõid Kristi ja Maris meile ka soola ja leiba. Ja võid. Sest kes see minu majja ikka ilma võita tuleb…
Kroonprintsess 5 – ponipidu!
Mul on järjekorras umbes viis tuhat postitust, mida teile siia kirja panna tahaksin, aga lihtsalt ei ole jõudnud. Üks neist on postitus Kroonprintsessi esimesest juubelist ja selle puhul peetud poniteemalisest peost. Kui eelmisel aastal pidasime Kroonprintsessi Elsa-teemalist sünnipäeva uhkes mängutoas koos vastavalt kostümeeritud mängujuhi, näomaalingute ja muu sellisega, soovis ta sel aastal meie suureks üllatuseks pidu hoopis kodus, vanaema juures pidada. Minu meelest on see absoluutselt imetore, sest ma ise olen vägagi kodupidude inimene ja eelistan sedasi sõpradega aja veetmist alati suurtele pidudele väljaspool kodu. Küll aga tuleb kodupidu seda põhjalikumalt planeerida, sest kolm tundi tegevusetult passivaid viieseid ei kõla just nagu edu valem…
Esialgu tabasid mind sellele mõeldes väiksemat sorti ärevushood – mida ma nende lastega siin ometi pihta hakkan?! Hakkasin siis paar päeva enne pidu (klassikaline mina üritusteks valmistumas…) otsast harutama ja kujundasin alustuseks erinevad plakatid. Ühe sellise, millel magic erase‘isin Videvikusäralt Photoshopis saba, et talle oleks võimalik saba tagasi kleepida. Peoeelsel õhtul leidsin Selkust kolme täpselt Videviku kasuka karva krepp-paberit. lõikasin sellest ribad ja sidusin sabadeks. Peol sidusime lastel järjepanu silmad salliga kinni ja lasime neil sabad “nätsu” abil Videviku külge kinnitada. Kõigil läks üllatavalt hästi – peale Virsiku (kes ei sidunud küll silmi kinni, aga ei suvatsenud samas ka saba õigesse kohta sättida – YOLO) ja Sirli, kellel ei läinud liiga hästi. Auhinnad said siiski kõik. 😀
Auhinnaks sabamängus osalemise eest sai iga laps ponipusle ja Yummikommide naturaalse pulgakommi. Mul on nii hea meel, et me Selverist need pusled leidsime. Esiteks sellepärast, et minu meelest on sellised väikesed kingitused imearmsad, aga samas ei luba mu süda lastele individuaalseid plastikvidinaid osta lihtsalt selleks, et midagigi kinkida oleks. Pusled on temaatilised, arendavad, rõõmsavärvilised ja kasulikud, üleni kartongist valmistatud ja maksavad poes jahmatavad 0,99€. Nii armas oli nädal pärast pidu Madikeni Lauri käest kuulda, kuidas nende väike Maiu olevat oma pusle kallal pusimisega mega-megarahul. 🙂
Samuti lõikasime me suure hulga ponimaske, millega lapsed lõbutseda ja piltidele poseerida said. Nii mugav kui võõrad lapsed pildil maske kannavad – igasugune blurrimine jääb ära. 😀
Minu Õunarüüp. <3
Vahepeal jõudis kätte aeg Roosa Piruka (kes küpsetab koguaeg hullult muffineid ja kelle hüüdnimi on ühtlasi Superlahe Peoponi – ma identifitseerin ennast temaga 100%, ta on oma üritusi korraldades alati superärevil ja närvis, et kõik pole lõpuks ideaalne :D) muffinitöökotta maha istuda, šokolaadi-kirsimuffinitele piparmündi-toorjuustukreemi määrida ja seda omakorda kaheksat erinevat sorti nonparellide ja suhkrupärlitega kaunistada:
Jälle täiesti temaatiline ja paeluv tegevus kõigi laste jaoks – väikeste ja suurte, häbelike ja aktiivsemate. Ehkki meil rahmeldamise mänge (ega ruumi selle jaoks…) ülearu ei olnud, oli see vaikne nokitsemine ikkagi igati mõnus ja loominguline väike vahepala. Igatahes näisid kõik lapsed sellega hullult rahule jäävat!
Rahulolev sünnipäevalaps demonstreerib oma tassikoogikest.
Vahepeal saabus tädi, kes lastele näomaalinguid tegema asus. Ma mäletan NII hästi, kui elevusttekitav ja äge oli hetk kui lapsepõlves mõnel üritusel näomaalingutädi silmasin ja ma ei leia, et ühe lapse sünnipäev peaks mööduma selle suurepärase võimaluseta. Pealegi ei ole see üldse nii kulukas nagu arvata võiks! Mulle väga meeldib just see kunstnik, kes meil nüüd teist korda käis, sest ta teeb tõeeesti ilusat tööd ja on nii hea käega, et võlub vastavalt teemale välja kasvõi 100% ideaalsed ponid. Mu meelest nii palju toredam kui inimestele lihtsalt lepatriinude ja liblikate näkku plökerdamine. 🙂
Väikesed ponimaalitud pidulised. Nii nõme nii ilusaid lapsi niiviisi ära blurrida, aga ma ei taha luba küsimata avaldada ka. 🙂
Sünnipäevalaps ja tema viis tordivulkaani. Tegin Kroonprintsessile peohommikul ise šokolaadi-toorjuustukoogi, aga kuna mul tekkis enne pidu suur paranoia, et see võib-olla valmis ei saa (piisavalt ei hangu), palusin ma H’l Olümpia kohvikust ruttu midagi asemele tuua. Hetked pärast peo lõppu proovisin kooki muidugi vormist eemaldada ja otseloomulikult oli see valmis. Nojah. Lõikasime endale hoopis järgmisel päeval minu ema saabumise puhul viilukesed ja kui ma seda tagasi kappi asetama hakkasin, kukkus see mul käest suure mütsuga põrandale puruks. Ei olnud väga mõnus hetk. 😀 Selline ta igatahes oli:
Kui lastele maalingud tehtud olid, oli minu ja Sirli kord. “Mis mõttes? Üle terve näo?!” oli maalingutädi kimbatuses kuuldes, et ma Roosaks Pirukaks tahan. Teie juba teate, miks, aga tema jaoks jäi see vist lõpuni selgusetuks. Sirli Õunarüüp sai muidugi oluliselt elutruum. Õed Imelikud. 😀
Kui kõik teised lahkunud olid, said sõbratarid Sukk ja Saabas segamatult rahmeldada ja kallistada ja kogu hingest teineteise seltskonda nautida. Pildil koos Kroonprintsessiga on tema hingesugulane Hiiumaalt, kes tuli tema (ja tema ülejäänud perekond meie) ellu justnimelt Kroonprintsessi sünnipäeval (kaks aastat tagasi) kummalise ja täiesti imelise kokkusattumuse läbi. Olen neist blogis kirjutanud näiteks SIIN ja SIIN. Meil oli neid nii kurb lahutada ja sõbratarile teatada, et on aeg praami peale tagasi sõita. Aga õnneks saame neile kindlasti varsti külla minna!
Ja selline ta siis oli – üks viies sünnipäev meie pere elus. Väga ponine, pidune ja lõbus. Aitäh asjaosalistele!
Pildipostitus: Pühapäev Haapsalus
Kõige olulisem, mida enne eilset Haapsalu-reisi kindlasti teha plaanisin, oli kaamera aku korralikult täis laadida ja paras ports mälukaarte kaasa võtta. Olen tänaseks õppinud, et Madikeni pere kodu on äärmiselt fotogeeniline ja selles elavad inimesed niisamuti, mistõttu on kamera maha jätmine suur-suur viga. Olen ise alati hästi rõõmus, kui keegi mu perest ja minu lastest ilusaid pilte teeb ja kuna ma tean, et ka Madiken on iga sellise pildiseeria eest hirmus tänulik, olin seekord kindel, et pean fotoka ilmtingimata kaasa haarama. Vaatamata sellele, et noormees juba kaks pikka kuud siin ilmas elanud on, ei olnud mina väikest Jassikut kordagi oma ihusilmaga üle vaadata saanud ja täiesti LÕPP kui sõltuvusttekitav võib ühe neljakilose nohiseva ja naeratava pambu (kes, muuseas, on täpselt beebi-Kroonprintsessi koopia! Ja nende Maija Kaisa ning Virsiku beebipilte ajab pereisa kuuldavasti praegugi segamini, sest nemadki olid beebidena täpselt ühte nägu…) kaisutamine ning musitamine olla. Kui ei teaks, et mul endal alles nõnda vähe aega tagasi samasugune süles oli – ei usuks! Natukene tuli isegi beebipalavik peale… Nagu ikka, oli meil himus tore pärastlõuna ja Madi juures oli täpselt niisama lihtne pildistada, nagu alati. Sattusin hoogu ja töötlesin kõik pildid öösel ära ka ning näitan teile nüüd mõningad ette. See pildistamise värk on ikka täitsa lõbus, ma ütlen. Ja tekitab tohutut hasarti. Ma saan aru, miks kõik fotograafid nii toredad inimesed on – nad lihtsalt teevad suurepärast tööd, milles lisaks ka väga andekad on! Nats teeb isegi kadedaks, ma ütleks. 😀
Kroonprintsess käis Maiule oma parimaid trikke õpetamas 😀
Meie keerutav Tuhkatriinu oli suur-suur hitt, nagu juuresolevalt pildilt näha on. 😀
Meie lemmiksöök – juustud, vorstid, singid, oliivid ja puuviljad. Madikeni kodu oli ühtlase vorstikihiga kaetud, sest Virsikule hirmsasti maitses, aga hammas ei hakanud peale… 😀
Jälle vedas!
Mõni aeg tagasi selgus minu suureks üllatuseks, et meie muidu küllaltki kõrge keskmise vanusega naabruskonda on kolinud üks minu kunagine töökaaslane oma piltilusa pruudiga. Juhtusime kogemata kodupoes trehvama ja leppisime kokku, et võiksime kunagi kohtuda. Fast forward kaks aastat – tänaseks on nende perre lisandunud üks pisike (nüüdseks juba neljakuune) tibulind ja paar nädalat tagasi kirjutaski K, et nüüd oleks küll tagumine aeg see kohtumise plaan teoks teha. Nii nad kutsusidki meid endale oma i m e i l u s a s s e koju külla, kostitasid meid maitsva õhtusöögiga, ei pahandanud, et meie noorem tütar porgandi nende vaiba sisse peitis (:D) ja olid üleüldse hirmus mõnusad ja lõbusad. Browniepanniga nende juurde jalutamine (tõeline suburbia, eh?) võttis ei rohkem ega vähem kui poolteist minutit ja see, kui üldse miski, on ikka korralik vedamine. Aitäh imelise õhtu eest – loodan, et neid tuleb tulevikus veel palju. 🙂
Võõrustajapere kõige noorem (ja armsam – sorri, K, A ja D!) liige. 🙂
Peremees küpsetas meile korraliku lõheassortii – lisaks vürtsikatele marinaadidele oli ta valmis teinud ka mahedamad. Lastele, noh. Nii kena!
Ükski õige pidu ei saa ju mööduda nii, et keegi lõpuks palja torsoga ei ole. 😀 Tegelikult läks väike Virsik lihtsalt peedisöömise ja veeklaasiga natuke liiale…
Tõeliste feederitena otsustasime sõpru oma lemmikbrowniega nuumata. Lisan retsepti kohe lehe ülaosas asuvasse “kokaraamatusse” ka. 🙂
Spontaanne nädalavahetus Hiiumaal
Lasteaiaparkla-selfie
Ei olnud me veel jõudnud Rootsist tulles asjugi lahti pakkida, kui sündis spontaanne plaan Hiiumaale sõita. Olime juba nädalaid tagasi lootnud Kaiale, Marttile, Harrietile ja Lennartile külla sõita, ent haigused niitsid meid jalust ja röövisid meilt võimaluse armsate sõpradega kohtuda. Nüüd juhtus aga nõnda, et meie nädalavahetuseks kokku lepitud plaanid jäid ära ja Kaia neljapäevase küsimuse peale, kas me millalgi varsti ka külla tuleme, sain vastata: homme! Nii juhtuski. Viskasin reedel viimased asjad kohvrist välja ja uued sisse ning pärast H tööpäeva hüppasimegi autosse, haarasime lasteaiast Kroonprintsessi ja kiirustasime tuhatnelja Rohuküla poole. Esimesest praamist jäime muidugi maha, ent sellest polnud midagi – meie sõbrad võtsid meid ka poolteist tundi arvatust hiljem avasüli vastu. Maja kütta me öösel poleks jõudnud ega viitsinud, mistõttu oli eriti mõnus esialgu maanduda kuskil, kuhu me nii palavalt oodatud olime. Päeva pidulikkust rõhutades lubasime väikestel südamesõbrannadel keskööni ja kauemgi üleval olla – nad olid taaskohtumist nii suure ärevusega oodanud, et väike Harriet oli enne meie tulekut emmele kurtnud, et on nii elevil, et ei suuda kuidagi olla. 😀 Igatahes oli meil hingeakudele suurepäraselt mõjunud minipuhkus paradiisisaarel, kuhu juba tagasi igatsen. Mängisime isegi mõttega sotsiaalse eksperimendi korras pooleks aastaks Hiiumaale kolida. See on muidugi ainult helesinine unistus – üks meist ei saa ju kodust tööd teha! Igatahes näitan teile nüüd pikema jututa valikut nädalavahetusel tehtud armsatest piltidest:
Laupäevase pärastlõuna ja õhtu veetsime meie juures õhtust süües, mängides ja sauna tehes. Kütsin maja soojaks ja pistsin puupliidiahju kana koos ürtide, küüslaugu, pastinaakide ja porganditega ning ohtra või ja küüslauguga küpsetatud Hasselbacki kartulid. Kõrvale valmisid veel värske salat ning tšilli-basiiliku-küüslaugu mozzarellakirsid ja koorene kaste. Lisaks oli laual Kaia hommikul küpsetatud rukkileib. See oli lihtsalt IMELINE õhtusöök!
Kaia tegi meile magustoiduks imelisi karamelliseid pirne kaasa toodud La Muu jäätistega. Maiustasime ennast lõhki ja natuke peale ka. See oli oi-va-li-ne viis õhtusööki lõpetada. Vasakul valmimisjärgus pirnid, paremal üks saunasoe saunasõber (kes juba jääkülma majja sisenedes end valmis paljaks koorima oli – oli ju jutt, et saab sauna!) jäätisega maiustamas. 🙂
Saunasoojad musipallid enne magamaminekut vanni võtmas
Pühapäeva hommikul olime taas palutud armsate sõprade söögilaua ümber kogunema, et süüa Kaia valmistatud (ja laste praetud – vaene väike hakkaja köögiabiline Lennart oli sõrmed mitu korda vastu panniäärt ära kõrvetanud, aga meelde nagu ka ei taha jääda…) õhulisi pannkooke ning juua kohvi. Te ei aimagi, mis tunne on nii soojalt vastu võetud saada… see on nii liigutav, et uh-uh-uu!
Pärast hommikusööki sõitsime Harrieti ja Lennarti vanaema juurde, et lapsed koos õues mängida ja meie kohvitassi kõrvale juttu puhuda võiksime. Lastel oli ideaalne päev “maal vanaema juures” – said liivakastis mängida, aiakäruga sõitu teha, puid riita tassida ja laduda, lakkamatult ringi joosta, kilgata, pulli teha… kui neil lõpuks võhm väljas oli, roomasid nad halisedes (“emme, ma ei jaksa enam kõndida!”) tuppa ja nõudsid ühepajatoitu.
Kroonprintsessi ja tema sõbranna Harrieti sõpruses on midagi täiesti erakordset ja maagilist. Eriline ei olnud mitte ainult viis, mil nad kohtusid ja kuidas saatus meid kõiki taas kokku viis. Hoopis eriskummalisem on see, kuidas need neljased sisuliselt 48h järjepanu ninapidi koos olla ja intensiivselt aega veeta võivad ilma, et nad kordagi tülli läheks või teineteise peale solvuks. Veel enam – lahkudes on mõlemal suur kurvastus hinges. Minu Kroonprintsess on väga emotsionaalne laps ning Harriet niisamuti – me mõlemad Kaiaga olime väga üllatunud, kui nad pisut enam kui aasta tagasi ühes mängunurgas juhuslikult kokku said ning täiesti laitmatult kokku sobisid. Ma nii-nii loodan, et elu kingib neile kullatükkidele võimaluse pikkadeks aastateks sõpradeks jääda. 🙂
Tüdrukud ei raisanud minutitki väärtuslikku koosolemise aega ja mängisid sõna otses viimase hetkeni, kui jõudis kätte aeg suund uuesti Heltermaa poole seada ja tagasi mandrile sõita. Ei ole olemas sõnu, mis võiksid edasi anda pooltki sellest, mida tunneb üks ema säärase sõpruse tunnistajaks olles. Ja vedanud ei ole ainult Kroonprintsessil – me kõik oleme õnnetähe all sündinud, et saatus need inimesed meie teele tõi. Aitäh!
Kompressor & kauge külaline Prantsusmaalt
Kuna Britt on Eestis ja et mul õnnestus ta tihedast graafikust üks õhtu endale napsata, käisime täna koos nostalgilises Kompressoris juustupalle ja pannkooke söömas ning juttu puhumas. Kohale jõudes tänasin õnne, et olin Britile sünnipäevakingituse kaasa pakkinud – sõbratar tervitas mind möödunud sünnipäevakuu puhul kimbu maailma ilusaimate valgete ja roosade tulpidega ja tegi mulle juustupallid välja. Minu sisemine paks laps oli sellest žestist südamepõhjani liigutatud – mõni naine armastab teemanteid ja roose, mind võib vabalt friteeritud kraamiga võrgutada. 😀 Igatahes puhusime paar tunnikest mõnusalt juttu, kuni tõld kõrvitsaks (loe: Ella rahutuks) muutuma hakkas ja sättisime end korralike vanainimeste kombel kella kümneks koju tagasi.
Pakkimine õnnestus päris kenasti, noh… sealt ka see Teleturu-poos…
Ma ei mäleta enam, kust see Kompressori juustupallide hype pärit on, aga boy oh boy oh boy need on seda igatahes igati väärt! Pannkoogid olid samuti täpselt nii head, nagu mäletasin – ainult interjöör paistis ilma paksu suitsuvineta hoopis teistsugune. Me polnud tõesti ammu Kompressoris käinud…
Seda inimest on pimedas võimatu pildistada – sahmib teine nii, mis kole! Üks kaader siiski õnnestus tabada, kui subjekt hetkeks tardus, et oma pannkooki pildistada. 😀
Aitäh, Britt!
Afterparty with the BFF
The birthday girl is down for the night and I’ve got a very special guest on my living room couch – my best friend, my sister from another mister, my soulmate and BFF Ethel! It has been way too long since we’ve seen each other and it’s SO much fun to finally catch up. I’ll show you photos of Peach’s birthday tomorrow – gonna get back to my cheese and prosecco now.
// Sünnipäevalaps magab juba pikemat aega ööund ja minu elutoadiivanil on väga eriline külaline – minu parim sõber ja hingesugulane Ethel! Meie viimasest kohtumisest on umbes miljon aastat möödas ja NII tore on jälle juttu puhuda ja end viimaste uudistega kurssi viia. Näitan teile Virsiku sünnipäevast homme pilte – praegu kavatsen oma proseccoklaasi ja Juustukuningatest pärit kõvade juustude juurde naasta (aitäh, Miramii!!!).
To honor our teenage selves, we thought we’d take selfies, but failed miserably so H lent us a helping hand. I photoshopped the posters in the background so you couldn’t see I’ve still got my Christmas posters up. 😀 Also, notice how I’ve just painted my nails for the first time in 10 years and how much Ethel will still love me, however big of a retard I am. :’)
// Oma teismeliste minade auks otsustasime selfiesid teha, aga kukkusime haledalt läbi ja palusime H appi. Fotošoppisin taustal oleva postri ära, et te ei näeks, et mul ikka veel jõulupostrid üleval on. 😀 Lisaks juhin teie tähelepanu sellele, kuidas mul esimest korda üle 10 aasta küüned lakitud on ja kui armastava pilguga Ethel mind vaatab – ükskõik kui suur tard ma olen. :’)
- 1
- 2
- 3
- …
- 10
- Next Page »