Meie pere autod on kõik majja tulnud kasutatud peast, sest oleme mõlemad veendumusel, et uue või peaaegu uue auto ost ei õigusta ennast. Esimeseks ja peamiseks argumendiks hind – uus auto on väga-väga kallis ning kasvamise asemel kukub masina väärtus juba salongist välja sõites kolinal. Juba uue auto liisingu sissemakse eest saab osta samaväärse kasutatud auto, mis viib omaniku sama edukalt punktist A punkti B, kuid igakuised liisingumaksed ning kallis kaskokindlustus jäävad ära. Kui autot tulebki vahepeal remontida, ei ületa remondikulud igaljuhul uue auto liisingu- ja kindlustusmakseid ning jooksvaid remondikulusid. Ka uue auto kuluosad kuluvad samamoodi nagu vanal – veermikudetaile ja pidureid peab hooldama ning vahetama ka tuttuue auto puhul. Kusjuures garantiiaja lõpuni peab autot hooldama esinduses, kus hoolduste hinnad on üüratud. Seega on vana kasutatud auto remondikulude argument uue auto soetamise puhul üsna alusetu. Ka ei võta vanad autod rohkem kütust – ka kümme aastat tagasi (mis tegelikult ei ole auto kohta sugugi “vana”) valmistati kütusesäästlikke autosid.
Kuidas siis valida kõigi kasutatud masinate seast just see üks ja õige sinu vajadustele vastav auto? Sellest täna minu kogemuste põhjal (#Kogumispäeviku transpordikuu raames) pikemalt juttu teemegi:
Meie esimene pereauto (BMW 325i Touring 2002) tuli majja siis kui 2012. aastal sündis väike Kroonprintsess ning oli vaja suuremat asendust meie eelmisele, mitte kuigi peresõbralikule BMW 330i kupeele (esimesel pildil). Kuna mulle just selle kerega 3-seeria BMW väga meeldis, otsustasime osta samasuguse, aga nelja ukse ja universaalkerega (teisel pildil). Kui huvi on, võime teha kõigist meie kasutatuna ostetud pereautodest kokkuvõtva postituse, siia lisades läheks postitus ilgelt pikaks!
Kui teil pole õrna aimugi, millist autot osta soovite, kuid on teada, et vajate näiteks kolme istmereaga pereautot, siis soovitan kõige esimese asjana enda jaoks kirja panna minimaalsed nõudmised, st omadused, mille puudumisel te autot ostma nõus ei ole. See teeb sobiliku masina otsimise oluliselt lihtsamaks. Näiteks panime meie viimati pereautot soetades paika ainult kaks kriteeriumit: vähemalt seitse täismõõdus ja kolme punkti turvavöödega istekohta ning bensiinimootor. Aga sellesse nimekirja võib panna ka kogu endale hädavajaliku lisavarustuse nimekirja, käigukasti tüübi ning auto vanuse.
Seejärel mine Auto24 lehele, vali otsingumenüü alt “täpsem otsing” , pane need minimaalsed nõudmised sisse ning vajuta “otsi”. Hinnapiiri ma esialgu ei soovita panna, sest alati võib juhtuda, et just täpselt valitud hinnapiirist 50€ kallimalt on see õige müügis ja jääb nii nägemata. Välja tuleb tõenäoliselt ka hunnik masinaid, mida sa eelnevalt kaalunud pole. Näiteks meie puhul tuli lisaks masinatele, mille olemasolust ja sobivusest olin teadlik (Volkswagen Sharan ja selle teisikud ning Grand Voyager), ka selliseid autosid, mille peale ma kunagi mõelnud ei olnud, näiteks Mazda MPV, Toyota Previa ja Renault Espace.
Siis tuleks valida nende seast välja kõik need mudelid, mis natukenegi sümpatiseerivad ning teha nendest nimekiri, mille alusel seejärel Googeldama asuda. Esimese asjana võiks vaadata Saksa TÜVi poolt igal aastal koostatavat autode usaldusväärsusreitingute (reliability ratings) nimekirja SIIN. See on nimekiri, kuhu pannakse igal aastal mudeli- ja vanusepõhiselt ritta autode vigade esinemise sagedus. Ehk siis saab selle järgi näha kui suur protsent konkreetsetest sõidukitest tehnoülevaatusel põrus. Eesti tehnoülevaatuste põhist statistikat ei ole (kui see info ka avalik on?) mõtet vaadata, sest meil saab ülevaatuselt läbi põhimõtteliselt iga auto, mis omal jõul kohale sõita suudab. Halvemal juhul tehakse kerge noomitus stiilis “ole hea ja vaheta need amordid ikka ära, mida me sul juba kahel järjestikusel aastal teha oleme soovitanud”. Saksamaal on testid ja nõudmised tunduvalt karmimad.
Edasi uuri ja Googelda igasugu tüüpvigu ja tehnilisi probleeme. Väga palju sellist infot on saadaval margipõhistes autofoorumites, nii eesti kui inglise keeles. Väga tihti on foorumites ka “kuidas osta”, “mida vältida” ja muud kasulikud teemad eraldi olemas. Kui sobivat informatsiooni olemasoleva seast leida ei õnnestu, saab alati ise autofoorumis kasutaja registreerida ning küsimusi esitada. Näiteks võid foorumisse teha oma teema ning uurida, kuidas osta 2001-2010 Ford Galaxyt, millised on selle auto tüüpvead ja murekohad ning millist mootorit selle mudeli puhul eelistada. Autofoorumitesse kogunevad konkreetsete markide asjatundjad ja -armastajad, kellel on kõik seesugune info teada ning küsija suu pihta teadupärast ei lööda.
Veel ühe olulise argumendina soovitan mõnest internetipoest uurida välja valitud masinate varuosade hindasid ja kättesaadavust, sest just need mõjutavad enim jooksvate kulude suurust. Jooksvad kulud on iga auto (nii uue kui vana) puhul paratamatus – küsimus on lihtsalt selles, mida ja kui sageli (tüüpvead) vahetama-remontima peab ning millised on detailide hinnad uuena või järelturul. Sagedamini vahetatavate kulumaterjalide alla loeksin piduriklotsid ja –kettad ning erinevad veermikudetailid, mille üldist hinnataset konkreetse mudeli puhul saad vaadata näiteks SIIT ja SIIT. Võrdluseks kaks Eestis väga levinud suuremat sõiduautot: 2010. aasta Ford Mondeo 2.0 diisel (2010 edasi) ja BMW 530d (E60/E61), mõlemat autot saab järelturult osta umbes 5000€ eest. Fordi esimene piduriketas maksab 32€, BMW oma 94€. Mondeo õõtshoob koos puksidega 74€, BMW oma aga 130€. Mina tavaliselt vaatangi neid kahte varuosa – neid kulub kõige rohkem ja need annavad hea ülevaate üldisest hinnatasemest. Lisaks hinnale tasub tähelepanu pöörata ka sellele, et vähemlevinud (näiteks Ameerika turule mõeldud) autodel võib varuosade saadavus meie poodides olla nigel ning neid tuleb kaugemalt tellida, mis lisab remondikuludele lisaks ka pika ooteaja, mis raskemate probleemide korral võib tähendada ka pikka aega autota läbi ajamist.
Nüüd, kus eeltöö on tehtud ning on teada, et näiteks teie algselt välja valitud pereautol Renault Espace esineb meeletult elektrisüsteemi vigu ja üldse on ta üks õnnetu masin, aga varasemalt igava välimuse tõttu välistatud Volkswagen Sharan on tehniliselt võttes üks parimaid valikuid, tuleb jälle Auto24.ee lahti võtta. Seekord tasuks otsinguväljadesse sisestada ainult konkreetne automark ja -mudel, kütuse/mootori tüüp ja soovi korral ka käigukasti tüüp. Sellest veelgi täpsemaid kriteeriume (nagu näiteks ISOFIX, ksenoontuled jm) ma otsingulahtritesse sisestada ei soovita. Seda seetõttu, et sageli ei ole pereautode müüjad kuigi suured autohuvilised ning need asjad võivad olla kuulutuses märkimata, sest omanik kas a) ei tea nende olemasolust või b) ei ole pidanud vajalikuks seda infot kuulutusse lisada. Pealegi on enamuse lisavarustuse puhul võimalik järelpaigaldamine ning seda tihti ka küllaltki taskukohase hinnaga.
Kui nüüd otsingutulemuste põhjal on silma jäänud kaks-kolm või koguni viis erinevat masinat, siis võtke kindlasti kohe ühendust kõigi omanikega ning käige kõiki autosid vaatamas. Nii tüütu kui see ka ei tunduks: mida rohkemaid erinevaid autosid te vaatamas käite, seda tõenäolisem on, et leiate õiglase hinna ja seisukorra suhtega auto. Olles ostnud nii mõnedki kasutatud autod ning sellest veelgi rohkemaid vaatamas käinud, olen aru saanud, et sama hinnaga autode seisukord võib olla täiesti seinast-seina ning omanikud ei saa ise tihti arugi kui halvas korras on nende sõiduvahend. Või siis teavad, aga üritavad seda heauskse ostja eest varjata. Seetõttu on alati hea, kui on olemas korralik võrdlusmoment.
Kui sobilik auto on leitud, siis soovitan leida aeg, et auto ostueelsesse kontrolli viia. Niisama pelgalt peale vaadates või paarikilomeetrisel proovisõidul käies on isegi autosid hästi tundval mehaanikul võimatu kindlaks teha, mis olukorras auto tegelikult on. Valige meelepärane koht välja ning leppige aeg kokku. Ostueelset kontrolli teostavad nii margiesindused kui ka peaaegu kõik muud autoremonditöökojad. Enamasti maksab see ca 30-100€ ja see hind on igat senti väärt. Kui omanik pole ostueelsesse kontrolli minekuga nõus, siis on tal tõenäoliselt midagi varjata ning sellisel juhul soovitan pikemalt kõhklemata järgmise auto valida. Mina näiteks avastasin umbes seitse aastat tagasi ühte (tol ajal küllaltki uut) BMW’d ostma asudes tänu ostueelsele kontrollile, et auto esimene ja tagumine ots ei tulnud tehasest välja üheaegselt. Ehk siis antud auto oli avariiline ja tagant kõva löögi saanud, mistõttu oli pool kerest teisega asendatud. Töö oli tehtud nii ebakvaliteetselt, et tagasillal oli ühel pool suur sportautole kohane ketaspidur ja teisel pool trummelpidur. Ka veovõllid olid vasakul ja paremal erinevad ning nii mõnigi detail oli üleüldse puudu. Omanik, kusjuures, oli kõigist räigetest puudustest teadlik, kuid üritas neid varjata.
Enamasti saate ostueelse kontrolli tulemusel teada, et autol on nii mõnigi viga, näiteks väsinud šarniirid, lõtkuga roolilatt ja mõni leke. See on täiesti normaalne ning sellest ei tasu ehmuda, vaid hoopis kasutada võimalust lasta samal töökojal koostada hinnapakkumine auto remondiks. Selle hinnapakkumise abil saate tõenäoselt auto hinda alla tingida ning oskate ka oma tulevikus tehtavaid kulutusi paremini ette planeerida.
Viimase asjana enne ostmist soovitan portaali iizi.net läbi teha kiire päringu, et vältida ebameeldivaid üllatusi konkreetse auto kindlustamisel. Kuna pereautodega tehakse statistiliselt palju avariisid, on ka liikluskindlustuse hinnad paljude populaarsemate pereautomudelite puhul jahmatavalt kõrged.
Millised on teie kogemused kasutatud autodega? Kas teie peres on kasutatud masinad või olete veendunud, et uus auto on igaljuhul etem?
