Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Laupäevane laupäev

~ family, friends of ours, jutupostitus

Meil oli täna üks hästi-hästi laupäevane laupäev kodus. Alustasime päeva hiigellaari keefiripannkookidega, mille juurde tegime (Virsik ja H tegid, tegelikult) kohupiimast ja vahukoorest kreemi, millele omakorda kuhjasime maasika toormoosi. No mis nädalavahetus see muidu on, eksju? Ehkki Virsik teatas muidugi, et tema lemmikhommikusöök on päris kindlasti omlett, nii et homme on ilmselgelt hommikusöögitoimkonnas hoopis omletiboss H…

Igatahes oli meil Agnesega tänaseks kokku lepitud, et ta toob oma üleliigsed suvikõrvitsad heaga mulle. 😀 #suvikõrvitsasõltlane Ja kuna meie kostüümikapp avaldas tema Metele murutalgutel tohutult muljet (ja see on ju vahepeal hullult täiendust saanud!) ja kuna laps rääkivat kodus, et tal on endale oma Virsikut väikeõeks vaja ja nii edasi, kutsusin nad meile mängima. Ja kui üks armas Viljandis elav sõbratar eile õhtul Facebookis kirjutas, et Tallinnas teatrisse minekuks hoidjat vajab (sest kokku lepitud hoidjal oli midagi ette tulnud), ei tundunud mulle loogiline, et tema maailma kõige lahedam poeg peaks sel ajal olema kuskil mujal kui meil. Niisiis oli meil maja lapsi täis, kes omavahel imetoredasti mängisid, vihmasel batuudil hüpates pidevalt natukene niiskeks said, mururoboti üle vaimustusid, kostüümides ringi lehvisid ja igasugu muud pulli tegid.  😀

Minu tänase päeva suurim saavutus oli seega kogu bande ära toitmine (tegin kookospiimaga kanakarrit jasmiiniriisiga – köögiviljad püreerisin igaks juhuks kastme sisse, sest laua taga oli köögiviljaskeptikuid) – elus hoidsid nad end ise. Kuna köögilaua tagant avaneb vaade pea kogu aiale, saime meie Agnesega enamuse ajast lihtsalt köögilaua taga pläkutada ja värsket piparmündi-melissiteed juua. Muffineid tegin ka – selle retsepti järgi. Kakaod panin rohkem ja võid selle võrra samuti, aga muidu oli retsept väga lihtne ja töökindel – muffinid kerkisid imeilusti ja olid väga maitsvad. Lotte muffinipaberid ei olnud muidugi ka väheoluline konstruktsioonielement…

Harv hetk kui nad kõik korraga ühes kohas paigal olid ja umbes veerand tundi multikaid vaatasid. “Hirmsat Henrit” ja “Heidit” Telia lastenurgast. Viimane on Kroonprintsessi isiklik seebikas (mägedest pärit, orvuks jäänud vaeslaps rikkas peres – vana hea), mida ta igal võimalusel jälle edasi vaatab. See on nii armas. 😀 Igatahes oli selline väga elav ja intensiivne päev, mis oli ühtviisi hea hingeakutoide ja teisalt jällegi parasjagu kurnav. Kui õhtul korraks diivanile vajusin, et uue nädala eCoop ära teha, ei tahtnud tagumik sealt hetked hiljem enam hästi tõusta. Aga tõesti oli nii-nii-nii mõnus ja tore. Aitäh kõigile asjaosalistele!

Mul oli stressitase veel paar tundi tagasi umbes viis tuhat, sest ma üritasin Bugabood ära osta ja maksmine osutuks täielikuks peavaluks. Lõpuks sain vist välismakse ilusti tehtud ja kõik joonde, aga korraks oli arvuti vastu seina viskamise tunne küll. Ma tean, et kui ma seda toredat ja praktilist asja kasutama saan hakata, olen selle üle õnnelik ja tänulik (juba täna olen muidugi tänulik 350€ allahindluse eest), aga praegu valmistas see suur ostmine hoopis tuska, stressi ja peavalu. Aga kõik see oli mul äärepealt meelest läinud, sest olen nüüdseks täielik zenmaster – käisin üle pika aja saunas, viskasin eukalüptileili, koorisin, õlitasin ja joon nüüd jääkülma naturaalset mulliga pirnimahla. Tubane robotike lõpetas oma täna viienda ringi (nii ta läheb kui maja lapsi täis on) mööda põrandaid, kõik on korras, puhas ja vaikne. Need, kes ülemisel pildil (mis on eile õhtul samal ajal või hiljemgi tehtud) rongimängu mängivad, magavad juba teist tundi õndsate und – lõunauni jäi neil täna külalisi võõrustades vahele. Rongikomplekt ja võimalused raudteede ehitamiseks on meil nüüd, muide, muljetavaldavad. Esimese kotitäie juppe saime peresõpradelt, kelle tütreke neist juba välja kasvanud on, aga igaks juhuks ikkagi rõhutas, et neid meile vaid laenab. 😀 Siis tõi minu emme meile veel kaks karbikest IKEAst juurde (sest ma lugesin, et nende tootmine lõpetatakse) ja eile märkasin Nõmmekate Facebooki grupis kuulutust, et ära on anda veel hulk sama komplekti rööpaid ja muud. Kohe saatsin Virsiku ja H kahe karbi Lamuu jäätisega kõrvalkülla noosile järgi ja kui nad tagasi olid, panime uhked infrastruktuurid kohe elutoapõrandale püsti kah. See, muide, on põhjus, miks meil ei ole elutoas ei rohkem mööblit ega vaipu – tühi põrandaruum on lihtsalt liiga väärtuslik!

MIS minuga just juhtus?!

~ jutupostitus

Ma peaksin tegelikult hakkama homseks piknikukorvi valmis panema, sest sõidame pool kümme hommikul Kroonprintsessi lasteaiarühmaga ühiselt bussiga Polli loomaaeda ekskursioonile. Mõtlesin, et küpsetan meile kaasa mõned kanapallid, teen dipi, köögiviljade (lillkapsas, porgand, nuikapsas) ja mozzarellaga karbikesed ja küpsetan suure-suure hulga vahvleid. Käisime just selle jaoks poes ka, mis ongi tegelikult põhjus, miks ma homse eel ei tegutse, vaid hoopis oma väikese sauna-kokakoola avasin ja köögilaua taha blogima istusin.

Me läksime just H’ga poes peaaegu kapitaalselt tülli. Täiesti jumala ootamatult. Ja mul on tekkinud olukorra pärast ikka veel nii vastik klomp kurgus, et esimest korda elus tunnen, et tahan emotsiooni ajel blogida. Meil oli tegelikult hullult lõbus õhtu – selle hetkeni välja kui poes kassa juurde jõudsime ja oma asjad kassalindile ladusime. Lõõpisin veel H kallal, et ta kiiremini asju lindile laoks ja kui ta kiirustama asus naersime, et isegi kiirustades on ta kohutavalt aeglane. Tema pakkus naljatledes vastu, et võib-olla peaksin ma endale kusagilt kiirema mehe rentima. Hetked hiljem taipasime, et kassapidaja töös on tekkinud mingisugune tõrge ja enne kui me arugi saime, olime sattunud väga ärevate sündmuste epitsentrisse.

See kõik võttis kokku üsna peadpööritavad kaks minutit. Meile teenindaja üldse midagi ei öelnudki, vaid pobises kas meist eelmisele kliendile või enda selja taga istuvale kolleegile väga-väga pahaselt midagi, millest võis välja lugeda, et me olime tema kassasse pöördudes tema suhtes rängalt eksinud. Kassas olev kaal oli nähtavasti katki ja kuna poe sulgemiseni oli jäänud võib-olla pisut enam kui kakskümmend minutit, ei olnud meie õunad ja nuikapsas talle just… meeltmööda. Vaatamata sellele, et me kassajärjekorras ainsad olime. Et ta ei palunud meil ka teise kassasse minna, jäime seisma ja ootama, ent tädi muutus üha kurjemaks ja käratas meie pärimise peale, mis lahti on ja miks ta meile ei ütle, mida me tegema peame, et me tulime lihtsalt liiga kiiresti. Et me tõesti siis veel olukorra tõsidust ja tädi mure suurust ei hoomanud, ajas see meid muidugi omavahel hirmsasti itsitama: just mina H’le tänitasin, et tee kiiremini, ja nüüd saab vaeseke hoopis pahandada, et tuli kassasse liiga kiiresti!

Tagantjärgi saan aru, et niigi oma vihatunnetega hädas olnud teenindaja tajus meie omavahelist naljatlemist ehk veel suurema rünnakuna ja oli selleks momendiks nii endast väljas, et sõna otseses mõttes loopis asju, kärkis ja oli silmnähtavalt maruvihane. Ja siit algas minu ja H vaheline konflikt – mina taipasin, et on õige hetk taanduda ja ilmselgelt ahastuses kassapidajale ruumi anda, H aga võttis teenindaja arusaamatut ja põhjendamatut viha isiklikult, läks samuti endast välja ning vaidles teenindajale (õigluse võidutsemise nimel?) vastu. Nõudis kassapidajalt, et viimane oleks võinud midagi öelda ja kliendiga pisutki viisakamalt käituda. Ja te võite umbes aimata, kui adekvaatselt enesevalitsuse kaotanud kassapidaja selles olukorras vastata suutis. No olgu selle vaidlemisega, kuidas on, aga mina reageerisin eriti tugevalt sellele, et konflikti põhjendamatust tulisusest samuti marru läinud H võttis lõpuks teenindaja käitumise peale välja oma telefoni ja tegi temast pilti. Isegi kui ma tean, et ta selle pildiga niikuinii mitte kunagi midagi ei teeks, pidi mul selle peale pea suurest häbist ja vihast plahvatama.

Hetked hiljem olime me juba kõrvalkassasse maailma toredaima teenindaja Loore (kes kolleegi käitumise eest ette-taha vabandas ja niii-nii-niiiiiii armas oli, bless her) juurde peitu kolinud ja minul läks tuju üha kurvemaks. Püüdsin küll pahasti käitunud teenindajat lohutada, et midagi hullu ju ei ole ja et me tõesõna ei saanud aru, et tema kassas on midagi viltu ja et me tõesti ei tahtnud kiusust katkise kaalu juurde trügida. Aga ta loopis ikka veel asju, paugutas tooliga ja oli nii hirmus kuri, et mu sõnad kõlasid kurtidele kõrvadele. Ilmselgelt ei saanud asi olla ainult selles kuradi kaalus… ilmselgelt oli teenindajal lihtsalt halb päev või mõni suur mure ja ta tundis, et kogu maailm on tema vastu. Kas meil ei ole kõigil mõnikord selliseid päevi kui kõik on pekkis ja tahaks ainult teki all nutta, aga koguaeg on kuskil keegi, kes tahab oma neetud nuikapsast kaaluda või midagi muud seesugust? Mul on koguaeg.

Ja olgu, see ei ole okei, oma tööandja palgal, oma tööandja brändi esindades niiviisi pisut… metslaslikult käituda. Vihaselt sõimata, selmet olukorda kasvõi napisõnaliselt selgitada või vähemalt “pöörduge järgmisesse kassasse” silt välja panna. Aga ma oleks lõpuks ikkagi tahtnud teda õlale patsutada ja öelda, et kuule – tšill. Me kõik märatseme vahel, sest lained löövad pea kohal kokku. Ja seda enam oli nii raske seedida H reaktsiooni. Sest jah, ma tean, tema ei käituks oma tööpostil kunagi nii ja jääks tõenäoliselt kliendiga viisakaks ka siis kui too oma kapsad täiesti valel hetkel ise katkisele kaalule virutaks. Aga kuidas ta on alati nii empaatiline ja kõiki abistav ja hoolitsev… ja ei näe sellises olukorras, et inimene ei ole lihtsalt douche, vaid on oma elu ja emotsioonidega hädas? Poisid on lollid, ausõna…

Lõppude lõpuks saime tänu kassapidaja Loorele (kes ütles, et me oleme toredad ja rõhutas ülisoojalt ja emalikult, et tema meid ikka ja alati enda juurde tagasi ootab <3 ) maailma kõige toredama teeninduskogemuse osaliseks isegi vaatamata sellele, et geelisoenguga kapp-tüüpi turvamees enne poest väljumist meie kassatšekki näha nõudis, sest eeldas, et küllap me oma sõbrannale Maija Kaisale meisterdatud ja Smartpostiga saatmiseks valmis pakitud kingituse hoopis Maksimarketist varastasime. Poeskäik from hell, ausõna. 😀

Kolmas laps: Hirmud

~ chit-chat, jutupostitus, kolmas rasedus

Kui inimesed “issand – kolmas!” ahhetades käsi kokku löövad ja huvi tunnevad, kuidas ma julgen, tundub see kõige naeruväärsem küsimus maailmas. Olete te muidu… kohtunud mõne lapsega? Kas te teate kui palju normaalsemad inimesed on lapsed täiskasvanutega võrreldes?

Tõesti – meil ei ole lastega kunagi kuigi keeruline olnud. Võib-olla on asi minus ja H’s inimestena, meie suhtumises lastesse ja selles, et me magamata või lastetoa põrandal uinununa ikkagi üsna adekvaatsete inimestena funktsioneerida ja teises toas jonnida röökiva lapse dramaatilisuse üle kahekesi itsitada suudame (no vahel ikka väljume endast ka, aga see vist on normaalne). Samas olen ma ikkagi üsna kindel, et peamiselt on asi selles kui väärtuslik, lõbus ja avar on lapsevanema maailm. Ja mul on väga raske karta elu kolmega – kolmas tähendab ju kõigest veel ühte väga lõbusat ja kallist pereliiget?

Aga vahel ma ikka kõhklen ka. Palju-palju-palju vähem kui Virsikut oodates, aga kõhklen küll. Ma olen emana kindlasti enesekindlam ja tean, et laste kasvatamine ja nendega toime tulemine ei ole mingi eriline kunst, aga otseloomulikult tunnen ma ennast üsna tihti ebaadekvaatse emana ja kardan seega, et kui ma kahelegi ideaalne olla ei suuda… kuidas siis kolmele? Ja kas siis on okei üldse kolm last saada kui sa end isegi kahe lapse emana adekvaatsena ei tunne? Ma juba etteruttavalt vastan ise ära, et ilmselt ikka on ja tõenäoliselt tunneme me kõik aeg-ajalt end ebapiisavana? Mina tunnen näiteks, et võiksin (eriti raseduse ajal) olla tasakaalukam. Kuidagi jube tihti juhtub seda, et ma kärgin ja sõna otseses mõttes mölisen lastega nagu mingi poolearuline ja pean siis hiljem selgitama, et asi polnud neis, vaid minus, ja et ma tõesti siiralt vabandan, et neid kurvastasin. Aga kui ma pikemalt järgi mõtlen, ei ole see ainus, mille pärast ma seoses kolmanda lapse sünniga vahel öösiti enne uinumist pead vaevan.

“Sina küll kolme last saama ei peaks”

Nii ütles mulle üks lähedane inimene vahetult enne (või pärast, ma ei mäleta täpselt) Virsiku sündi. Ta väitis seda ühe oma tuttava pere näitel, kus kolm last kasvab, ja viitas sellele, et kolmelapselises peres on kulutused nii suured, et elu läheb majanduslikult raskeks. Sest tema tuttavas peres on nii. Ta pidas silmas, et mina, kes ma luksuslikku nänni ja külluslikku elu armastan, ei saaks siis endale sellist laia elu enam lubada. Olin juba toona hästi kohkunud ja nüüd, päriselt kolme lapse emaks saamise eel, tundub see eriti kentsakas ja võõras. See oli nii veider hinnang, sest võrreldes kellegaiganes (kasvõi hinnangu andja endaga) oma tutvusringkonnast näen ma kaubanduskeskusi seestpoolt haruharva, ainult äärmisel vajadusel. Ma lihtsalt ei osta peaaegu kunagi üldse mitte midagi. Ostan endale kord aastas suures taaras soodushinnaga Macadamia juuksehooldustooteid ja totsiku-kaks BareMineralsi ning kui kaks korda aastas Rootsis käies allahindluselt midagi ägedat leian, täiendan garderoobi – need ongi laias laastus minu kulutused iseendale. Sellepärast tuli see hinnang mulle nii ootamatult nagu kaigas lagipähe ning on hakanud mind nüüd raseduse ajal närima. Hinnangu sisust (mis tõesti on veidi absurdne) enam häiribki mind vist postulaat “sina ei peaks kolmandat last saama”. See lihtsalt kõmiseb mul peas ja ei taha sealt kuidagi ära minna. Kes üldse midagi sellist ütleb, mõtlen. Ja võib-olla oli sellel mingisugune muu alltekst, mingi teine tagamõte?

Rahamuret mul kolme lapsega seoses ei ole. Naersime just eile õhtusöögilaua ääres 1,5 kg keefiripaki pea tilgatumaks hävitamise järel, et hermel – me olemegi varsti suurpere, kes üheainsa toidukorra juurde poolteist kilo keefiri joob ja kus kümme kilo porgandeid pole varsti enam mingi “oih, juhtus”, vaid iganädalane lugu. Viis inimest tarbib muidugi kahtlemata rohkem kui kolm või neli. Ja ausalt, see on nii äge mu meelest – olla suur pere! Rasedaks jäädes tajusin ma rahamuret paralleelselt ruumipuuduse-murega palju tugevamalt, aga sestsaati on elus nii palju muutunud. Näiteks arvasin ma esiti, et pangalaenu lisandudes meie pere kuludele jääme me hoobilt märkimisväärsel määral vaesemaks. Selgus hoopis, et meie igakuised elamiskulud vähenesid siin elades sedavõrd, et vahe on elukvaliteedi hüppelist paranemist arvestades imeväike. Keskkütte, elektri ja kommunaalkulude peale kulus korteris elades lihtsalt nii meeletult raha! Rääkimata sellest, et H kohe pärast kolimist jälle uue tööpakkumise sai, millega kaasnenud palgakõrgendus üksi kõik meie igakuised kulud kannab. Muidugi mõtlen ma juba praegu ette väikese hirmuvärinaga, mismoodi me kogu oma lastekarjale helge tuleviku ja mingi “ellu astumise fondi” kindlustada suudame, aga sellega tuleb õnneks appi võrratu Eesti vabariik, kes peredele kangesti tasuta (olgu, sotsmaksust kinni makstud, aga siiski väga-väga heldet) raha jagada tahab. Tasuta emapalk, tasuta sünnitoetus, tasuta peretoetus, tasuta lastetoetus, tasuta kolmanda lapse toetus… ausalt, ma natukene ikka imestan iga laekumise peale ja mõtlen, et mille pagana eest, aga võtan muidugi suure tänuga vastu! Kroonprintsessil ja Virsikul on küll praegu pangas kummalgi oma kogumisfond, aga otsustasin, et lõpetan need ära ja investeerin edaspidi iga kuu kogu kolmanda põnni toetuse veidi teisiti. Kui ma sel alal juba pisut vilunum olen, jagan neid kogemusi teiega ka. Ma olen näinud, et internetis levib uue peretoetuse süsteemi teemal nurin, et esimene ja teine laps pole kolmandaga võrreldes (:D) midagi väärt, ärge siis meie kolmandale öelge, et tema isiklik raha õdedega jagamisele läheb. 😛

Ruumipuudus

Jah, me ostsime just endale kolm kuud tagasi kodu ja jah, ma muretsen juba, et me ei mahu siia ära. 😀 Kui ma ratsionaalselt mõtlen, ei ole see muidugi mingisugune pärismure. Meie kodus jagub igale viiest pereliikmest 20m2 põrandapinda ja kui inimene oma kodus 20m2 peale ära ei mahu, on see lausa veider, et mitte öelda tema oma probleem. Üks lastetubadest on nii suur (vist 16m2?), et sinna mahub kaks inimest vabalt koos elama ja tegelikult saaks sellest isegi äärmisel vajadusel kuidagiviisi kaks tuba eraldada. Muretseb ilmselt ainsa lapsena kasvanud individualist minus, kes ei kujuta elu õe-vennaga lihtsalt ette ja kardab, et võib-olla nad üldse ei meeldi teineteisele. Aga oluliselt tõenäolisem on ju, et meeldivad ja soovivad teineteisega koos aega veeta? Küll me neile teismeeas vajaliku privaatsuse ja omaette olemise võimaluse ka tagada suudame. Aga sinna on ju niii kaua aega! Seni peab välja mõtlema sellised väiksemad mured nagu näiteks kas meil õnnestub beebi seekord võrevoodisse magama õpetada (ja kuhu seljuhul asetada lapse häll) või langeme jälle mugavasse öösel imetamise kaisulõksu, millest kuni lapse teise eluaastani välja ei rabele. Kui nii läheb, pole ka hullu midagi – esimesed kaks kukkusid ju lõpuks ikkagi täiesti viisakad välja.

Vaene väike keskmine

Kui Kroonprintsess oli kahene ja Virsik sündimas, kartsin ma täiesti paaniliselt, et vaese väikese esmasündinu lapsepõlv on seoses pesamuna sünniga igaveseks läbi. Tõesti, see hirm mattis mu hinge ja tekitas minus kohutavaid tundeid. Nüüd kui tean, et see oli jabur, olen selles osas muidugi märksa rahulikum, aga päris puhas ma neist mõtetest siiski pole. Virsiku sünnist alates – ja tõepoolest, ta magas mul paaripäevase vastsündinuna arvuti kõrval tugitoolil – olen ma pidevalt tööd teinud. Mul ei ole tema eluajal olnud mingisugust lapsehoolduspuhkust, mille ajal ma oleksin ainult talle pühenduda saanud. Ta on küll rikas tüdruk, sest lisaks väga tihti kodust töötavale emale on tal veel üks päris-päris oma inimene – tema võrratu hoidja. Ta on nii armastatud ja kõik tema päevad on täis tähelepanu, mõtestatud tegevust, seiklusi ja armastust. Aga kas mina olen piisavalt olnud ainult talle? Ma ausõna kardan, et ei ole. Ja kas see meie aeg saabki nüüd päriselt läbi nii, et temast saab vaene väike keskmine? See teeb ikka hirmu küll. Ja hästi kurvaks ka. Ma püüan end lohutada sellega, et igal pool mujal maailmas käibki nii, et pooleteiseaastane täispalgaga lapsehoolduspuhkus ongi tegelikult mõra suures plaanis ja karuteene naistele, nende konkurentsvõimele tööelus… aga konkurentsivõime ja tööelu üleüldse ei ole ju tegelikult minu prioriteedid. Ma võiks ja tahaks vabalt olla kodune ema… kui mulle mu töö nii väga ei meeldiks. Kas see on siis okei, et ma sisuliselt enda lõbuks oma lapse lapsepõlve maha magan?

Tugivõrgustik… või selle puudumine

Kõige kauem oleme me H’ga lastest nende eluaja (s.o. viie ja poole aasta jooksul) eemal olnud kaks ööd. See oli hiljuti kui Rakveres spaas käisime. Ehkki minu Maailma Parim Ämm on ühtlasi ka võrratu vanaema, kelle juurde lapsed alati väga igatsevad (ja kes lapsi heameelega hoiab), on tema ka kogu meie tugivõrgustik. See tähendab seda, et pikalt ette planeerides on meil vabalt võimalus minna ilma lasteta sõprade juurde OKR’ima või kahekesi kusagile ja seda täiesti rahuliku südamega – lastel on vanaemaga tõesti pööraselt tore ja hea. Aga ootamatult või niisama argiõhtul, spontaansemalt kui nädal-paar ette, on meil harva võimalik lapsi kellegagi jätta. Ja pealegi ei jõua ega pea ju üksainus inimene olema pere kogu tugivõrgustik, kummatigi siis kolme lapsega? Seni on selline elukorraldus meile suurepäraselt sobinud, aga kui elu kolme lapsega tõesti on palju keerulisem ja raskem kui kahega? Kui selgub, et me tulevikus ikkagi vajame abi ja puhkust viisil, mil see seni pole oluline olnud? Ma ei saa ju kolme last korraga kellegi kaela nihverdada? Taevale tänu – meid on õnnistatud meie päris oma lapsehoidjaga, kellega lastel on tõenäoliselt isegi toredam ja parem kui minuga (tean juba ette, kuidas tema teeb seda lugedes “nähhhhh” ja vaidleb :D). Lisapaar käsi kui “kolme lapse lained” juhtumisi pea kohal kokku peaks lööma. See on absoluutselt leevendav asjaolu ja õudselt suur kergendus – kui saatus suurt suguvõsa ja seda küla, mida väidetavalt laste üles kasvatamiseks vaja on, kaasa ei anna, saadab Universum appi hoopis ühe võrratu hoidjapreili. 🙂

Haa! Ja saigi üks selle blogi pikimaid postitusi, ehkki arvasin, et sel teemal midagi kirja panna ei oska. Ilmselt on neid mõtteid päris huvitav hiljem kolme lapse emana analüüsida. Kas mõni neist muredest ja mõtetest on sulle tuttav?

 

Tohutu Eurovisioonikommentaator

~ jutupostitus

Eurovisioon oli mulle noorpõlves ikka väga-väga tähtis. Väiksena jälgisin seda täieliku andumusega, teipisin suurtest A3 lehtedest kokku hiigeltabelid, kuhu kandsin kõigi riikide antud punktid (ei saa täpselt aru, mis eesmärki see teenis, aga hasarti selline dokumenteerimine mulle igatahes pakkus). Mingil hetkel kui minu sõna kodus telekanali valikul enam midagi ei maksnud, jäid mul mitu aastat eurovaatemängu vahele ja niiviisi ma sellest kuidagi kaugeks jäin ka. Mäletan, et mu viimane suur-suur eurohasart jäi aastasse, kus toonase bestikaga ninad ekraani vastu lömmi surutud Läti poiste “The war is not over” peale õhkasime ja ahhetasime ja näpud villi hääletasime. Ja olgem ausad – laul on tänaseni päris ilus-armas ja poisid nummid võib-olla mitte nii nummid kui mulle toona tundus. Aga meenutagem siiski heldimusega:

Täna juhtus niiviisi, et H pani teleka täpselt kell 22 tööle ja kuna ma juhtumisi just diivanil tekipelmeenisin, oli see täpselt ideaalne võimalus oma vana sõprus Eurovisiooniga üles soojendada. Ma pean ausalt tunnistama, et olin end euromöllust tänavu veel ekstra distantseerinud, sest Veronast kohutavamat häbiplekki pole Eesti mitte kunagi Eurovisioonile saatnud (jah, ma arvestasin Leto Svetiga) ja ma olen šokeeritud, et nende täielik põrumine ja naljameemid inimestele üllatusena tulid. Ma võiks lõpmatuseni viriseda kui jõle see Lõhmuse koleräigus mu jaoks oli, aga kuna nad finaali ei saanud (sürpriis…), siis ei pea. Saan hoopis rääkida kui positiivselt üllatunud ma täna olen! Kuna televiisorist nähtu-kuuldu osutus oluliselt nauditavamaks, kui ma kartnud olin, panin telefoni märkmetesse kohe esimesed lugudega seoses pähe kerkinud mõtted kirja ja mõtlesin, et miks mitte neid blogis jagada. Need, mis ära mainitud ei saa, olid lihtsalt liiga meh.

Valgevene – Võluv vokaal, hästi siiras ja armas ja ülihea energia. Mulle nii meeldib kuulda inimesi laulmas oma puhtas ja ilusas emakeeles, see on nii palju ausam, siiram ja vingem kui see rõve puine inglise keel, mida suur osa artiste läbi suure valu (kuulajate oma, muidugi) ja vaeva pursivad.

Austria – Mmmma natuke sulasin… ülimõnus tämber, mis meenutab natuke mu lemmmikut Adam Levine’i ja on seega täpselt minu tassike mmmesimagusat teed. Dünaamiline meloodia, head sõnad. Euroka kohta ikka väga hea lugu!

Holland – Kui ma saaks anda eripreemia kõige efektsemate avataktide eest, ma annaks selle Hollandile. Ilus harmoonia, ilusad inimesed, ilusad ilusti valgustatud kostüümid. Edasi vajus muidugi kogu see ilu ära väljakannatamatuks igavuseks. Ma saan aru, et sõnum oli sügav ja tüdrukud lõpus nutsid väga liigutavalt, aga… meh.

Moldova – konkurentsitult kõige cringy‘m asi, mida ma oma elus kuulnud olen. Saksiriff, samas, oli päris äge. 😀

Ungari – minu esimestes märkmetes seisab (muutmata kujul): “mäu mäu mäu mäu mäu hädaorg”. Ma jään selle juurde. 😀

Itaalia – Esimene mõte oli “VAU kui mõnus tämber!” ja no nii hea on kuulata kihvti (lõpuks ometi mitte “world peace”-stiilis) sõnumiga lugu loo esitaja emakeeles. See mõjub nagu pärislaul, mitte dime a dozen moraalitsev euromäugumine! Hullult kaasahaarav ja lõbus ja pidune ja tüüne lugu. Olen rõõmus kui see tabeli esiotsas lõpetab. 🙂

Taani – haaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaigutan. Aga pean mainima, et esitaja on ebamaiselt ilus ja loomulikult naiselik naine!

Portugal – Okei. Ma olen päris kindel, et see võidab. Esiteks, sest see on nii šokeerivalt erinev kõigest, millega me eurokontekstis harjunud oleme ja seda märkab küll igaüks, kellel vähegi banaan kuulmekäikudes või elevant kõrva peale astunud pole. Teiseks, sest… oeh. Esiteks on portugali keeles laulmine juba kuus aastat (ühest võrratult intiimsest ja liigutavast ja hingelisest bossakontsertist saati) mu kõige suurem hinge hellaks tegev nõrkus. Mu teine nõrkus on klassikalised muusikaliballaadid, mida Portugali lugu mulle meenutas. Ma olen kirja pannud: “ma ei või lihtsalt välja kannatada kui võluv ja liigutav see laul oma klassikalises ilus ja ebaeurolikkuses on.” Ma tahan osta selle venna plaadi ja tema muusikat hommikust õhtuni kuulata! Take my money!

Aserbaidžaan – Mu esimene mõte oli, et wannabe Miley Cyrusel jäi haamer koju, mida lakkuda. Ei tea, mis alustel mu aju selle seose lõi, aga ju see oli lihtsalt täpselt sama põhjendamatult ja naeruväärselt diip. 😀

Austraalia – Võrratu tämber ja erakordselt hea häälekontroll, aga laul jälle surmavalt igav…

Kreeka – Vot justnimelt selliste laulude pärast on Euroka lõpuni vaatamine igal aastal üha enam raskendatud. Mul lihtsalt ei ole seda püsivust, et midagi nii kohutavalt sisutühja ja lamedat mitu minutit järjest vaadata.

Hispaania – Minu provotseerimiseks piisab sõnadest “püüab vastanduda popmuusikaga”, juba enne laulma hakkamist on mulle vastumeelne see Väga Eriline Poiss. Bob Dylanist ja Ed Sheeranist inspireeritud? Bissssssssshhhhhhh, please! 😀 Kui oleks teadnud (ja poleks rase…), oleks saanud esimse refrääni ajal juba võta-lonks-iga-kord-kui-keegi-ütleb-do-it-for-your-lover-joomismänguga oma piinad lõpetada…

Küpros – Eee… laenasite biidi, kas pärast ilusti tagasi ka viite?

Saksamaa – Kuulge… tõsiselt… teie ka? Sia “Titanium” on lege laul küll, aga päris nii ka ei saa ju. 😀 Meenub kohe lugu sellest, kuidas H mu käest ükskord viis aastat tagasi Eurovisiooni kohta uuris, et kas siis võib sama lauluga võistlema minna kui uued sõnad kirjutad. Kinnitasin, et varem ettekandele tulnud looga ei tohi, peab ikka täitsa uus lugu olema. H mõtles pikalt järgi ja küsis: “aga kui ma teen loole uued sõnad JA uue meloodia, kas siis võib?”

Rootsi – Päris seksikas ja cool, aga vokaal on täiesti jahmatavalt nõrk. Meloodia ka. Sõnad ka. Mis juhtus, Rootsi? Ainult seksiga ikka lööma ei lähe, kui rahvas kord juba Mums-Månsiga ära harjutatud on! Ja kas me võiksime palun üldsegi rääkida sellest tänasest Zelmerlöviga tehtud Eurovision boot camp vaheklipist? Ma konkreetselt sulasin ära ja voolasin põrandale. Ja ma isegi ei arvanud, et ta mulle NII väga meeldib. Iga kord üllatun. 😀

Kes teie lemmikud olid? Kellele võitu ennustate? Isegi imestan, et täna nõnda pühendunult eurovaibile lülitusin, aga elevus on täna õhtul tõesti suur! Tahan võitu Portugalile, Itaaliale või Austriale, aga olen juba niisamagi rahul – vähemalt ei pidanud täna korra veel Veronat kuulama ja nägu nende esituse ajal valusast piinlikkusest padja sisse peitma. 🙂

Minu elu õnn

~ emadus, family, jutupostitus, kõhuke, kolmas rasedus, sildita

Ma siin käin mitmendat päeva sooviga midagi kirja panna ja jään iga kord mõtlema, et… kas on võimalik olla liiga õnnelik?

Neid hetki on iga päev nii-nii palju, et ma juurdlen: kas see on meile antud ainult korraks, et meid millekski hirmsaks ette valmistada? Või on võimalik, et elul ongi meile varuks ainult nii palju ilusaid kingitusi, nii suuri muudatusi elukvaliteedis, nii palju häid ja üdini õnnelikke hetki? Näiteks:

Kui meie lastega istume tagahoovis ja joonistame kiviterrassile keksukaste, küpsetame ehitaja poolt aianurka jäetud liivahunnikus liivakooke ja samal ajal immitseb köögi ventilatsiooniaugust õue oivalist lõhna. Sest H teeb meile samal ajal õhtusöögiks hommikusööki. Jep! Maailma kõige suurepärasem kontseptsioon – brinner. Munapuder, praekartulid, oad, salatike ja ahjus krõbedaks küpsetatud peekon. Ja söök saab valmis, mul on nälg ja H hõikab meid tuppa ja lapsed ei tule. Lihtsalt ei tule, sest neil on oma koduõues parasjagu tähtis mäng pooleli ja nad lihtsalt ei saa kõiki oma toimetusi sinnapaika jätta. Ja siis me istume H’ga kahekesi õhtusöögilaua ääres ja vaatame aknast oma õues askeldavaid imeinimesi ja ahhetame kui väga meil on vedanud.

Kui põrandale läheb sodi ja koerakarvu, aga mul on suva. Esimest korda elus täiesti suva, sest robotike koristab kasvõi mitu korda päevas ja terve ülejäänud pere ajab omi asju või vaatab töökat pesamuna armastava pilguga pealt. Ja ma olen hoobilt neli korda vähem närviline ja ärev inimene.

Kui Sirli sõidab meile üsna spontaanselt rattaga külla (sest elame nüüd nii lähestikku) ja toob mulle kotitäie mu lemmikuid kummikomme. Sest ta teab. Ja see on nii armas.

Kui lapsed on issiga koos õues autot pesemas, tulevad oma külmast vaat, et kangete sõrmede-varvastega ja saavad need enne voodisse minekut saunas üles sulatada. Ja leili visata.

Kui mu emme ja kasuisa sõidavad meile Rootsist nädalavahetuseks külla ja tunnevad ennast mugavalt, sest meil on neile magamiseks võrratu lahtikäiv diivan ja palju ruumi, et ka laiendatud koosseisus vabalt ära mahtuda. Oh, kui imetore ja kuratlikult lühike (ehkki päevade arvestuses ju pikk) nädalavahetus see oli…

Kui Virsik enne uinumist veel korraks voodile põlvili tõuseb, pilgu nari ülemisele korrusele suunab ja oma kõige hellitavama häälega “malmastan siiiind, E***-Pelli!” hõikab.

Kui ma teen hommikul silmad lahti selle peale, et Kroonprintsess poeb mulle kaissu ja näen esimese asjana suurest aknast kasemetsa, päikesepaistet ja kuulen pea kõrvulukustavat linnulaulu. Ma ärkan igal hommikul südamest õnnelikuna.

Kui ma pakun välja kuupäevade arutelu uueks OKR ringiks ja kokkulepe saavutatakse (vaatamata kõigi leibkondade tihedatele graafikutele) tunniga, mis omakorda tähendab, et ma saan jälle iga kuu maailma kõige paremat sööki söömas ja kõige mõnusamat seltskonda nautimas käia.

Kui peika ehitab katlaruumi ilgelt palju ilgelt häid riiuleid. Need I say more?

Kui ma käin kaltsukas ja leian sealt endale kaks suurepärast kleiti, Sirlile vinged t-särgid ja lastele mängutuppa suure sületäie kostüüme. Sest üks mängutuba peab olema HÄSTI äge ja ühes HÄSTI ägedas mängutoas peab olema kapp rollimängudeks mõeldud kostüümidega!

Kui ma teen oma uues köögis süüa ja mind tabab mõte: kurat, ebamugavalt suur, pean nii palju samme astuma! Milline Tohutu Probleem, eksole? Ma oleks endale juba ainuüksi selle mõtte peale kolm kuud tagasi näkku oksendanud! Ja kui ma pakin köögikaste lahti ja asjad mahuvad lahedalt ära ning ruumi jääb ülegi… oeh. Nõudepesumasin. Kapid. Topeltlaiad sahtlid köögiriistadele. Suur ahi. Köök. Minu köök.

Kui meie õhtused diskussioonid keerlevad selle ümber, kas H peaks võtma vastu vinge tööpakkumise ja suuure palgakõrgenduse või jääma praegusele töökohale, kus talle samuti tohutult meeldib ja kuhu ta ju tegelikult vähem kui aasta tagasi tööle asus. Kui ma saan teda toetada ja talle nõu anda ning samas olla see, kes tema arengut ja edu esireast jälgib ja talle kõige rohkem kaasa elab. Milline privileeg, eh? Ma olen nii uhke ja see teeb mind nii õnnelikuks, et minu H on nii tubli ja nende põnevate muutuste üle elevil ja nii õnnelik.

Ma võiks neid hetki ja asju ja privileege lõpmatuseni loetleda.

On ainult üks asi, mis on minu suurt õnne viimasel ajal varjutanud ja mis on ühtaegu minu suur õnn ja õnnetus: töö. Ma olen surmani tüdinud sellest, et ma pidevalt kurdan: seda on liiga palju. Mul on minu nö. palgatöö ehk toimetajatöö Emmede Klubis, tellimustööd kujundajana ja lisaks veel e-pood ning kõiki kolme ma enam omal käel hallata ei suuda. Ütlen tasuvaid töid ära, sest aega on vähe, jään kirjadele vastamisega jänni ja tunnen iga päev 24/7 südamel rasket tegematajätmise kivi ehkki iga päev siiski sisuliselt hommikust õhtuni tööd teen. See mõte küpses juba pikalt, kuid alles hiljuti hakkasin tõsisemalt mõtlema prioriteetidele ja sellele, millest ma õnnelikuma elu, normaalse rutiini ja parema teenistuse nimel loobuma peaksin. Vastus oli üsna ilmselge ja seega otsustasin ma üsna raske südamega EK tööst loobuda. Osaliselt sellepärast, et minu koormus seal oli meeletult kasvanud, sest lõunanaabritest juhtkond ja kolleegid ei paistnud mõistvat, et peatoimetaja, videotoimetaja ja kujundajana ma neile eilseks ülesandeid täita ei saa. Sealpool on lihtsalt tööstiil pisut teine kui meil, midagi pole parata. Vaatamata väga heale teenistusele hakkas see töötempo mul hiljuti pisut mõistusele ja kui videotoimetaja tööülesanded üsna ootamatult ära kadusid, otsustasin, et ongi ehk aeg omaenda ärile pühenduda, mitte muudkui endale meeldivaid töid ajanappuse tõttu ära öelda. Kurb muidugi on – meil on nii tore kollektiiv ja nii raske on mõelda, et ma edaspidi enam nii kihvti ettevõtte osa ei ole.  Lohutan ennast sellega, et kohe pärast minu ümber mõtlema keelitamisest loobumist (sest ma ei võtnud ühegi pakkumise peale vedu) küsis tegevjuht lootusrikkalt, kas mul on nüüd rohkem aega neile kujundamisele pühendada. Seega jään ikkagi osaliselt EK juurde ja koolitan nüüd endale vägagi pädevat asendajat ning tunnen eesootava suhtes suurt motivatsiooni ja kergendust. Ma tegin seda enda jaoks ja olen endale selle muudatuse eest päris-päris tänulik. 🙂

Ahjaa! Ja me saame beebi! Ma olen selle üle nii õnnelik ja veel õnnelikum selle üle, et ma olen selle üle õnnelik. Loogika? No ma olin ju eelmise raseduse ajal päris-päris katki ja nii mures, et kõik läheb seoses teise lapse sünniga sassi. Et ma ei suuda teda armastada, et ma rikun Kroonprintsessi ja noh, meie kõigi senise imelise elu sellega ära, et mingisuguse võõra veel majja toon. Ratsionaalne, eks? Küllap see ikka üks kole rasedusaegne depressioon oli, et ma koguaeg nii sünge ja õnnetu ja hüsteeriline olin. Praegu vaatan neid kahte ja seda, milliseks meie elu kujunenud on, kui tublid, viisakad, vaimukad, armastavad, kokkuhoidvad lapsed meil on… ja ma saan VEEL ühe sellise? Ma olen nii rikas. Nii-nii rikas. Ja oleks ta veel tüdruk ka! Sest, noh… kolm tütart ja… mul on nii hea tüdrukunimi olemas ja… 27. aprillil saame teada, hoidke meile siis pöialt!

Öötööst, külmutatud lõunasöökidest ja lemmikmuusikast

~ jutupostitus, minu väike ettevõte

Täna on tavalisest pisut hilisem tööpäev ja kuna ma tegin pausi ja söön siin parasjagu õhtust, mõtlesin, et panen siia ka paar rida kirja. Tavaliselt võtab H mu teel töölt koju peale, aga täna jäin kontorisse kauemaks . Mul on praegu nimelt hea hoog sees ja tegemist jube palju, samuti jõudsin täna kontorisse alles kell kolm, mistõttu paneb H preilid täna ise ööunne. Tänased pakid on posti viidud ja meilid vastatud, toimetasin siin natukene uue pisut teistlaadi tootevaliku kallal (otsustasime, et hädasti on vaja teha üks romantilisemat laadi shabby chic stiilis kollektsioon (LINK) neile, kellele karge minimalism ja monokroom mokkamööda pole) ja hakkan kohe paari eritellimusel kujunduse kallal nokitsema.

Röögatult kehv telefonipilt ühest röögatult ilusast vesivärvilisest jalgrattast. Samasuguse ja teisi samas stiilis postreid saab endale soetada SIIT. Olin siin ükspäev üsna-väga nutune ja Andra tuli demonstratiivselt salvrätikarbiga. Vaat, kus nüüd kulus marjaks ära!

Mul tuleb suure näljaga Selkus lõunasööki otsimas käies alati ränk ahastus peale. Seal ei ole MITTE midagi kiiret, mis oleks vähimalgi määral söödav! Tõsiselt, ma teeks enne koledat koiotti kui sööks Selveri Köögi valmistoitu, mulle tundub – ka suure näljaga hakkab mul selle mälumisest mõeldes kõhus keerama. Ja ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mu lemmiksöök maailmas ei oleks salat (ehkki ma ka nagu vahepeal midagi muud süüa tahaks…) – ilmselt sööks ainult saiakesi ja muudkui paisuks ja paisuks ja paisuks… Igatahes tegin eile Kadaka Selverile viis tiiru peale enne kui lõpuks ikkagi närviliselt köögiviljaosakonda tammusin ja endale salatimaterjali kokku kahmasin. Meie koduselkus on näiteks külmaletis ühed Rootsi turule toodetud (vist Felix Italia) külmutatud pastad, mis on jumala okei koostisega ja maitselt poolfabrikaadi kohta täiesti üllatavalt head. Kontori lähedal asuvas poes aga midagi seesugust üldse ei ole. Mõne sellise võiks paar korda nädalas sügavkülmast mikrosse pista küll, aga ma ei tea, kuidas need inimesed elavad, kes Rakvere pihvidest ja Selveri grillkanast toi-tu-vad-ki. Võek. Kas keegi teist ei võiks palun välja mõelda ja turule tuua korralike külmutatud lõunasöökide (näiteks lihavabade) tootesarja? Ma oleks niiii õnnelik ja pakun vastutasuks intsiatiivi eest oma blogis surmani tasuta reklaami. 🙂

Minu lemmikabimehed nälja- või saiasurma vältimiseks! Ostan alati Selkust soodukaga (kord nädalas on paar erinevat Frooshi 1,99€) korraliku varu, sest ma olen hästi kehv sööja ja vahel tuleb mul söömine meelde alles siis kui on hilja ja pea juba tuikab ning halb on olla. See ingveri-porgandi smuuti “Caution: ginger bites back” teeb muuseas täpselt seda, mida nimi lubab. Hakkasin sügisel korra täitsa tõbiseks jääma, aga kütsin endale paar päeva järjest tööstusmeetodil ingverismuutisid sisse ja haigus tõmbas kõrvad alandlikult lonti ja tegi minekut.



Väikeettevõtja suurim rõõm – kahjum! Eile oli meil siin väike near death experience kui meie siiiipa kehvasti riiulile laotud suured pildiraamid kolinal-klirinal põrandale sadasid. Jäin sellest intsidendist hoobilt mingi kuus ja pool aastat vanemaks. Aga noh, suva – hea meel, et ise alla ei jäänud ja hing sees. 😀

Lõpetuseks minu kõige-kõige lemmikum plaat maailma ajaloos. Minu keskendumismuusika, hea tuju muusika, taustamuusika, tantsumuusika number üks – Marju Kuudi ja Uno Loopi Bossa Nova album aastast 1971. Maailma kõige mõnusamad lood meie oma emakeeles ja kõige vaimustavama duo esituses. Mmmmõnus!

Õnn on see kui…

~ jutupostitus

… sul on nii ilus uus blogi. :)))

… lund tuiskab nõnda, et aknast välja vaadates on silmadel valus, sest kõik ümbritsev on suurest tuisust lumivalge. *

… sulle tuleb öösel meelde, et sa pole lastele järgmiseks päevaks lõunasööki ja endale ning peikale lunchboxe ette valmistanud, aga otsustad vaatamata hilisele kellaajale selle suhtes ikkagi midagi ette võtta ja paned (nii kiiresti kui sa vähegi köögis liigutada suudad e. umbes kümne minutiga) hakkama suure pajatäie chili con carnet. Ja tänad lõuna ajal kontoris sooja tervislikku toitu süües õnne, et sa vahel nii nutikas ja hakkaja tüdruk oled.

… käid lastega arsti juures ja nende kõrvad ei ole enam punased ega kopsud köhased.

… su lapsed on nii kihvtid pullivennad, et ajavad oma huumoriga lisaks oma vanematele itsitama ka kõik teised enda ümber. Virsik näiteks tegi täna perearstikeskuse registratuuris oma eesnime perekonnanimega koos kuuldes suured üllatunud silmad, muigas ja manas esile oma kõige hirmsama (loe: mitte kuigi hirmsa) kollihääle ning kukkus õde hirmutama: “huuuuuuuuuuuuuunt!”

… sa jõuad mitu päeva järjest koju nii, et lõuna ajal pesema pandud pesu on juba kuivama riputatud. Sest sul on maailma parim hoidjapreili, kes on nii hooliv ja abivalmis, et aitab sind ka nende ülesannetega, mis pole ilmtingimata tema töö.

… su lastel on maailma parim hoidjapreili, kellele nad saavad alati loota ning nõjatuda ja kes omakorda laste usaldust eluliselt oluliseks peab.

… jõuluvana toob sulle ja sinu peikale kahepäevase spaapaketi ja on juhtumisi sinu Maailma Parima Ämmaga kokku leppinud, et viimane hoiab sel ajal lapsi. Ühtlasi on see ka esimene kord viie aasta jooksul kui te kaks ööpäeva segamatult kahekesi saate olla.

… sulle meenub, et Rakvere Aqva spaast sisuliselt kiviviske kaugusel on tuhamäed, kus sa kaks suve tagasi juhtumisi suusakeskust silmasid. Niisiis ei saa sa te koos mitte üksnes hotellitada-restoranitada-spaatada, vaid ka kahekesi pikaajalist lumelauaigatsust leevendada.

Ükskord ennemuistsel a’al peikaga Lapimaal (tunnustatud poetess strikes again)

… su ema tuleb sulle Rootsist sinu sünnipäevaks (ja seega ka laste omadeks) külla.

…  sa ei saanud maailma parimaid ja praktilisemaid kinke mitte ainult jõuluvanalt, vaid tead säärast sünnipäevaks oodata ka emmelt, kes täitis sinu sünnipäevasoovi kuuldes hetkekski kõhklemata ühe su pikaajalise unistuse.

… sa ei sobi esialgu panga silmis laenu kaastaotlejaks, sest ei oma püsivat igakuist sissetulekut (lähed seega arvesse kui oma elukaaslase ülalpeetav), aga saad hiljem teada, et panga meelest on sinu ettevõte küll väike, aga tubli, ja sind võetakse siiski kaastaotlejana arvesse.

… saad arstilt teada, et su kaheaastane 74/80 suurust kandev tütar on küll oma vanuse kohta selgelt liiga väike, aga kasvab jätkuvalt ühtlaselt omas tempos. Ja ehkki sa ikkagi muretsed all day every day, et tal on midagi väga viga, oled sa saanud kinnitust, et tema südamel pole midagi viga, tal ei ole tsöliaakiat ja ta pikkus on kaaluga proportsioonis. Niisiis on õnn see kui sinu ratsionaalsel ajul on piisavalt faktilist alust emasüdame paanika leevendamiseks.

…  mõtled aknast välja vaadates kõigile neile asjadele, mille pärast sa nii väga rõõmustad, heldid pisarateni ja mõistad, kuidas sul on vedanud,et sa ei näe selsamal silmeesisel tänaval mitte ühtainsamatki tanki.

* Kirjutasin selle postituse nädal-kaks tagasi (ilmselgelt ei tuiska täna enam kuskil mitte midagi muud kui võib-olla hästi halva õnne korral autorataste alt pritsivat halli soppa vms) sellisest eriti suurest ja hingematvast argielu-õnnetundest ajendatuna, aga unustasin (küllalt kummaline kord kvartalis postitava blogija kohta…) selle avaldada. Sisuliselt kohe pärast postituse kirjutamist hakkas meie elus juhtuma igasuguseid kummalisi asju – ühest negatiivsest nutan-silmad-peast-elu-on-läbi-uudisest sai silmiavav tõdemus, mis omakorda viis seni täiesti ulmelisena tundunud unistuse muutumiseni plaaniks. Ja nüüd me siin siis… peame plaani ja minu vaene niigi ärev hing väriseb sees nagu haavaleheke. Eriti rõve on kui millegi nii suure ja imelise ja uskumatu õnnestumine ei ole absoluutselt sinu kätes ja sa pead lihtsalt julgema loota, et kõik ei lähe absoluutselt pekki. Ja looomulikult on asi raha taga nagu asjad maailmas ikka olema kipuvad.

Kuna plaan korteri remondi eel tühjaks kolimise käigus vanu asju maha müüa on niigi pikalt päevakorras olnud ja et nüüd lisandus veel nüanss nimega “kraabi maailmast kokku kõikvõimalik raha”, hakkasime H’ga eile aktiivselt tegelema üleliigsete asjade üles pildistamise ja nende müüki panemisega. *pühib otsa eest higimulli* Muidugi on see täiesti ebanormaalselt aeganõudev töö, aga samas tekitab ka hasarti, sest nii põnev on näha, kas ja kui palju meil õnnestub igaks juhuks raha koguda. Lisan sinna küll jõudumööda asju juurde, kuid meie hetkel avalikke Osta.ee oksjoneid võib soovija juba praegu näha SIIT. Mõtlesin, et viin laste ja omaenda riided kuskile kirbukale, sest nende internetis müümine tundub mõttetu. Mis te arvate? Kirbukale või Osta.ee’sse?

Tapab ta jee

~ jutupostitus, snapshots (pildipostitus)

Ma ei tea, kes see vend oli, kes ütles, et rutiin tapab. Issand, kuidas ma armastan rutiini!

Nädalavahetused, puhkusepäevad, seiklused – kõik nad on hääästi toredad, aga vähemalt sama tore on pühapäevaõhtune tõdemus: jess, homme hakkab jälle nädal otsast pihta! No ja ma siis mõtlesin, et ma näitan teile, missugune on üks täiesti harilik argipäev selles va Käopesas.

Hommikud algavad mul umbes üheksa ja kümne vahel selle trollipoja kõrval (kelle napilt ninani ulatuva tuka ma nüüdseks pisut lühemaks lõikasin, vaesekese oht piiratud vaatevälja süül peaga vastu seina joosta oli juba märkimisväärne) ärgates, kes enamasti paneb mulle käed kaela ümber, nossutab oma padjanäo mulle kaela vahele ja ütleb oma kõige kaval-mesisema võimaliku häälega “emmmmeeeee…”. Et mina temast tunduvalt hiljem magama lähen ja hommikul luuke lahti kangutades oluliselt unisem olen, jõuab ta mu kallal pikalt saagida enne kui ma lõpuks kargu alla ajan, sest lapsel on suur janu või nälg või kutsub ta mind lihtsalt nii nõudlikult “tuppa!”, et mul mitte midagi muud üle ei jää kui voodist välja komberdada.

Virsik on väga suur pudrulemb ja samuti on ta hommikuti ääretult näljane. Kui (piisavalt jahtunud) pudrukauss (piisavalt kiiresti) tema nina ette ei jõua, võib tal sellest tõeline kassiahastus peale tulla. Niisiis pole ma enamasti veel silmigi lahti teinud kui mul sissekulunud pudrukeeduliigutused juba minutiga tehtud on. If I know what’s good for me…

Mina, muide, söön kaerahelbeputru ainult soolasena või ja hapukoorega. Kes on harjunud pudrusöömist marjade või moosiga harrastama, peab soolase pudru söömist kindlasti hästi kentsakaks kombeks, aga ma garanteerin, et soolaga maitsestatud puder hapukoore ning võiga on tõsiselt-tõsiselt hea ja hõrk maitsekombo. Virsik sööb ka moosiga putru hea isuga, kuid eelistab magusale pudrule kindlasti haljast ja eriti seda hapukooreversiooni. Kroonprintsessiga täpselt samuti – kui muidu läheb puder alla pigem pika hambaga, siis hapukoorega hommikueine tõmmatakse sisse nii kiiresti, et ma ei jõua märgatagi – veel vähem “söö nüüd oma putru, palun” kiunuda. 😀

Pärast hommikusööki on meil aega natuke raamatuid vaadata ja mängu teha. Virsik, muuseas, on maailma kõige positiivsem ja lahedam inimene. Tema jaoks on koguaeg kõik “lõbus”, “nallakas” või “aa! tole!”. Ta muudkui naerab, kavaldab, teeb pulli ja maskeerub salli või kleidisaba abil kummituseks ja hirmutab kõiki, ise samal ajal naerda kõkutades. No lihtsalt nii tore on temaga. Kella 11 ajal tuleb meie hoidjpreili “Aa-ete”, kes käib kõigepealt meie pere vanima ja karvaseima tütrega jalutuskäigul seni, kuni mina end kontorisse minekuks riidesse panen. Seejärel lehvitavad nad Virsikuga mulle aknast hüvastijätuks (kui mul veab, saadavad õhumusisid ka) ja minul on aeg teele asuda.

Tööle jõudmine võtab mul bussiga ca pool tundi (millest sõiduaega umbes 18 minutit) ja Uberiga umbes kümme minutit. Ehkki ma endale tõotanud olen, et normaalse inimese kombel bussiga sõidan (no et kuna mul on see roheline savideerimise kaart ja tasuta sõidu õigus ja nii), tundub 3-4€ Uberile tihti niiiiiii suur ajasääst olevat, et mul on seda piinlik isegi tunnistada. Ausalt ka, kui ma neid pagana lube varsti ära ei tee, olen sulaselge idioot.

Mõtlesin siin oma värske blogituhinaga esimest korda statiiviendlit teha proovida, et näidata, missugune ma ühel tööpäeval välja näen. Enamasti kannan oma kaamlikarva H&M’ist pärit mantlit, mis maksis oma korraliku villasisalduse kohta häbematult vähe raha ja teenib mind truult juba teist (või isegi kolmandat?) talve. Jalas on mul muidugi jõuluvana toodud Timberlandid ja üleriiete all paar tumesiniseid teksasid ja kõrge kaelusega pluus. Juukseid ei saanud pärast pesu kammida muudmoodi kui kätega, sest Kroonprintsess oli mõlemad meie pere juukseharjad lasteaeda kaasa võtnud. Taustalt paistab minu imetabane kuldne veejahutike, minu vana kirjutuslaud, millest marmormustriga kile abil täiesti uus esikulauake sai ja üks meie kahest töökohast. Mulle nii hirmsat moodi meeldib siin. Mulle meeldib, et siin on vaba ja mõnus olla, et ma saan end tunda täiesti vabalt, võtta soovi korral lapsed kaasa (või võtta vastu kedagi, kellel on lapsed kaasas) ja pakkuda neile tegevust näiteks joonistamisega, et ma ei pea kunagi siia tulles kartma, et pean arvestama kellegi paha tujuga jne jne jne.

Kuna meil alguses oli renditud espressomasin, mis a) ei olnud minu meelest ideaalne b) mille kuutasu oli testperioodi järel röögatult kallis, tegin siin tükk aega presskannuga kohvi. Mul oli plaanis uus rendivariant otsida või eventually päris omaJ masin osta, aga esimese variandini ma kuidagi ei jõudnud ja teise jaoks olin liiga koi. Ei hakka ju siin ainult enda peale laristama… aga kuna mul oli siin jõuluperioodil (ja on ilmselt edaspidigi) kaks paari ülitragisid abikäsi, mis lisaks märkimisväärsele töökusele ka kohvitassi käes hoida armastavad, tundus mulle, et masina ost on õigustatud. Nii mõnus on astuda kontorisse, kus on alati värskelt jahvatatud kohvi lõhn. Ja niisiis leidsime me Euronicist sisuliselt kõige odavama Philipsi espressomasina, mis vastas minu kriteeriumitele välimuse osas, ei olnud röögatult kallis ja teeb absoluutselt kõike, mida vaja. Olen temaga väga rahul. 🙂

Triibulised tassid on pärit Ikeast ja sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Mitte juhuslikult, muidugi. Ma olen täiega seda meelt, et kui tahta saavutada vahvat sisekujunduslikku tervikut, on oluline ka kõige pisemad ja esmapilgul vähetähtsad detailid. Näiteks kohvitassid, aga Kukupesa puhul ka märkmikud ja pastakad. 😀 Ainus asi, mis meil siin veel no ikka TÄIESTI mööda on, on Osta.ee’st 15€ eest ostetud diivan, millele on küll hästi ilus laia must-valge triibuga kangas ostetud, aga millele pole praegu mitte kuskilt sadulseppa võtta, sest meie oma mees ei tegele praegu põhitöö kõrvalt selliste projektidega. Mis on a dang shame, sest ma nii tahaks juba, et kõik oleks valmis!

Kui ma õhtul seitsme ajal koju jõuan (ja täna ei jõua, sest palju on veel teha – õnneks saavad nad ette valmis tehtud lõhesuppi süüa), teen enamasti süüa, et saaksime koos einestada, siis pisut mängida või pabernukke-nukuriideid meisterdada (viimase aja suur hitt) ja siis lapsed üheksa ajal magama suunata.

Kuna me viimasel ajal (mainisin seda vist ka aastat kokku võtvas postituses) poes ei käi, vaid tellime kogu toidukraami internetist, tuleb vaadata, et kõike vähemalt terveks nädalaks jaguks. Olin nädala lihakraami sekka ostnud muuhulgas kaks pakki hakkliha ja ehkki meile sobiva portsu lihapallide tegemiseks (et teiseks päevaks ka jätkuks) kulunuks kaks, tundus see nagu suur raiskamine – kuna ma niikuinii pean köögivilju normaalse inimese toidulaua põhiosaks, ei ole selline üksluine “liha ja kartul” tüüpi roog minu meelest üüüldse okei. Tavaliselt on kõigis meie kotlettides ja lihapallides riivitud aurutatud peet (+ sibul, küüslauk ja kapparid), aga peeti mulle toidupoest kahel viimasel korral ei saadetud, nii et riivisin (ja praadisin pannil eraldi kergelt läbi) kotletitaignasse ülejäänud liha asemele hoopis kaks porgandit, pool suvikõrvitsat, pisut jõululaualt üle jäänud Västerbotteni juustu ning hakkisin sekka paar küüslauguküünt ja ühe sibula. No püha issanda ristivägi kui head need olid! Tegelikult käib igasugune lihasöömine meie peres igal toidukorral suure koguse köögiviljadega käsikäes – mitte üheski roas, mille ma oma perele ette söödan, pole vähem kui kuus erinevat köögivilja. Sest üks tervislik roog on maitse- ja värviküllane. Võimalikult looduslikult. 🙂

Kui tited magama on surutud, algab minul ja H’l pidu. Haarame Xboxi puldid, teeme endale kannutäie (meie kodune espressomasin on jälllle haigestunud ja vajab remondimehe tähelepanu) kohvi ja asume orke tapma. Nimelt ostsin meile hiljuti Osta.ee’st uued (kasutatud) mängud ja esimesena kahest (teine on Lego Harry Potteri mäng) võtsime ette Lord of the Ringsi, mis on MEGAlahe ja kohati hüsteeriliselt naljakas mäng.

Pildil mu lemmikstseen kõigist LoTR’i filmidest. Kogu mäng ongi täpipealt filmi süžeele üles ehitatud ja tegelaste jutt ongi tegelikult filmi fono. Lõbusaks teeb mängu see, et tihti teevad Lego mehikesed eriti dramaatilistes kohtades eriti kentsakaid asju. Näiteks: kui parasjagu on käimas lahing Helm’s Deepi pärast ja Uruk-haid on kindluse müüridest läbi tunginud ja lahing on esmapilgul põhimõtteliselt kaotatud, peavad Theodeni mehed kuninga käsul kindluse ust seespoolt võimalikult kaua barrikadeerima. Nii nihutavad mehikesed mängus kohale nt Legodest tehtud klaveri (!?) ja Legonotsu (!!??). No see on lihtsalt nii lõbus ja põnev mäng, ma ütlen. Soovitame täiega. 😀

Kuidas teie argirutiini suhtute? Ja lapsevanemad: mida teie õhtuti teete, kui lapsed magama läinud on? 

Ourcockohonest lõpetab…

~ jutupostitus, sildita

Ourcukoonest, ourcockoonest, ourcookosnest, ourcukoosnest, cuckuusnest , ourcockohonest (mu kõigi aegade lemmik)…

Pärast seda kui ma inglise keeles blogimise lõpetasin (st. oli varem ka, aga nüüd eriti), on mu vaene blogi nagu väike värdnimega Chryssybel, Rögabert või muu säärane – keegi tema nime kirjutada ei oska ja alalõpmata on vaja selgitada, mis kuradi nimi see selline on ja mis imepõhjusel talle see ometi pandi. Ehkki ma inglise keeles blogimisest jätkuvalt puudust tunnen, tuleb nentida, et selle minevikku jätmine oli õige otsus – issand ise teab, et vastasel juhul ei jõuaks ma siia enam eales.

Niisiis on aeg lisaks blogi sisule eestikeelseks tõlkida ka blogi pealkiri – www.ourcuckoonest.com on nüüd edaspidi www.meiekäopesa.ee. Samuti on nüüd eesti keelde tõlgitud kõik kategooriad.

Parem, onju?

Pean nentima, et niiviisi retrospektiivis (teades, et täna peab iga ettevõtmise nimi sisaldama sõna “pesa”, originaalsus-šmoriginaalsus) ei valiks ma seda ilmtingimata enam oma bloginimeks. Aga me oleme seda teed siin nüüdseks viis aastat koos käinud, see on meie thing (ilmselt kutsume seda H’ga omavahel igavesti tšuutšuunest või kokohonest) ja susi mind söögu kui ma seda muuta tahtma peaksin! Peamiselt ajendas seda muudatust muidugi see, et ületasin blogi lubatud meediamahu juba kolm aastat tagasi ja olen sestsaati WordPressile alandlikult raha välja käinud. Nüüd võtsin pöidla ja pea tagumikust välja ja kolisin blogi meie koduserverisse, et ma oma laiskuse eest enam aastas üle saja euroraha välja käima ei peaks.

Mainin ära, sest tean, et see rõõmustab teda väga: kõik kujunduses kasutatud perepildid on teinud Evelin Virnas, kes ilmselgelt oskab meie peret ikka õudselt hästi ilusaks pildistada.

Andke kindlasti tagasisidet uue saidi kasutusmugavuse kohta ja avaldage uue domeeninime kohta arvamust. Sest, teate küll – mina ja kommentaarid.

Ja sõbrad…

… tere tulemast meie Käopessa. Ametlikult esimest korda!