Kui inimesel on blogiarhiiv, on tal harukordne võimalus rännata ajas tagasi kõigi sündmuste ja emotsioonide juurde, mis ühes või teises eluetapis aset leidnud on. Et ma olen siin kolme kodu kujunemist kajastanud, on hea tagantjärele näha, mida olen teinud ja tundnud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et olen alati tundnud täpselt sama. Eelmisest kodust välja kolimise südamevalust kõva häälega nutnud, uut kööki planeerides hädaldanud, et väga tavalist ja “ära tehtud” kööki ei taha, aga samas ka kõvasti pabistanud, kas see ikka on õige valik… üllatavalt äratuntavad on kõik need tolleaegsed emotsioonid ka täna. Iga kord on jälle nagu päris esimene. Isegi kord, kui me Viimsis maja ostma hakkasime, on blogiarhiivis detailselt tallel – olin juba unustanud, kui väga ma seda toona tahtsin ja kui kõvasti pettusin, kui meist vaatamatult põhjalikele ettevalmistustele ja positiivsetele laenuotsustelegi (kusjuures mina ka siis laenu kaastaotlejaks kõlbasin) majast ilma jäeti…

Praegust eristab eelnevatest kogemustest muidugi see, et remonti pole me muidugi praegusel määral kunagi teinud ja ausalt öeldes tundub mulle täiesti hull sürr jabur MEELETU, et me selle ette võtsime. Päriselt ka – kõndida sisse ilmselgelt remonti vajavasse majja ja mõelda, et ei ole hullu, teeme kõik ümber – see ei ole meie moodi! Kust võeti see enesekindlus sellist maja üldse vaatama minna, kui ise ilmselgelt maja kapitaalremondiks võimelised ei olda, ja kust tuli pime usk, et me endale üldse ehitaja leiame? Ma tean, et ma olen niisuguseid kapitaalselt ümberehitajaid (nt sotsiaalmeedia vahendusel) alati kadedusega vaadanud ja mõelnud, et mina küll niisugust asja ei jaksaks ega oskaks ega julgeks. Et nagu… kust üldse pihta hakata ja kui palju selline asi üldse maksma minna võib? Raudselt on see ainult kuldsete kätega või pururikaste inimeste maailmas võimalik…

Paradoksaalsel kombel ei ole mul protsessi käigus ühtegi neist küsimustest ega muredest tekkinud – kui olime maja vaatamas käinud ja omavahel kokku leppinud, et me sellest majast päriselt huvitatud oleme, tegin oma jälgijatele Instagramis üleskutse ehitajaid soovitada, siis käidi juba maja üle vaatamas, anti hinnang, et maja on täitsa heas korras, ja kui olime remondile enam-vähem hinnapakkumise saanud, sai selgeks, et meie sissemaksest ja laenusummast saab vajaliku raha nii majaostuks kui remondiks kokku küll. Viimase peal ilusat ja värske remondiga maja selles piirkonnas meie ülemise hinnapiiri (s.o. kolmesaja tuhande) klassis niikuinii ei pakuta, nii et ise majja mõnikümmend tuhat juurde investeerides saame maja tõenäoliselt märkimisväärselt kallimalt müüdud ka, olen kindel. Mitte, et me plaaniks, aga hea ikka teada, et see teoorias võimalik oleks.

Eks see piirkonnavärk saigi majaostul määravaks – ei oleks me ju teda leidnudki, kui ma ühel täiesti suvalisel esmaspäevahommikul voodis aeledes ja tühja pilguga sotsiaalmeediat rullides lambist vaatama poleks hakanud, missugust ja mis hinnaga kinnisvara meie kodukandis pakutakse. Ja ega väga peale selle maja pakutudki. Oli sarnaseid, kuid palju kallimaid, aga remonti ja “meie järgi” ümber tegemist oleksid needki vajanud. Mulle meeldis ja meeldib eriti, et tegu on nö “sisse elatud” linnaosaga, kus on ilus haljastus, ilusad suurte hoovidega eramajad, kõrghaljastus (määännniiid!) ja metsatukad siin-seal tänavate ääres. Selline idülliline ja hubane suburbiavärk.

Pragmaatik minus on selle otsuse ja ostuga väga-väga rahul. Ainult et… mul kui emotsionaalsel olendil on seda kuidagi raske seedida? Tõe pähe võtta? Minu maja what? Ah?

Ma ei tea, kas keegi teist on kinnisvara ostnud ja tundnud, et ei kujuta end ette seal elamas, aga mina tunnen täiega nii. Mul on tasemel kujutlusvõime ja oskan endale kõiki võimalikke ja võimatuid stsenaariume väga värvikalt ette kujutada, kuid sellesse majja kolimine ja uus argipäev seal tundub kuidagi… hoomamatu. Sürrealistlik. Kuitahes väga ma öösiti enne uinumist ei ürita sellest fantaseerida, ei tule mul mitte mingisugust pilti silme ette ega tunnet südamesse. Ja seda on nii imelik tunda (veel imelikum välja öelda), sest normaalne inimene tunneb ju maja ostes ja uueks remontides kindlasti suurt elevust ja ootusärevust? Aga ma nagu olen… tühi ja äraootav. Justkui mu ratsionaalne aju teaks täpselt, mis ja miks hakkab uues kodus olema parem-mugavam-praktilisem-ägedam, aga süda ja hing ei jõua järele ja kuidagi tühi tunne on. Sealjuures on veel märkimisväärsem, et mul ei ole mitte mingisugust igatsust vana kodu järele. Nägin juba unes, et läksime päev pärast võtmete üleandmist mingeid viimaseid asju ära tooma ja neil olid selleks ajaks kõik põrandad, siseuksed ja köögimööbelgi täielikult välja vahetatud. Sellest unenäost saati ei suuda ma end ka seal elamas ette kujutada. Igas mõttes kodutu!

Aga rõõmu on ju muidugi ka palju. Tunnen iga päevaga suuremat tänu ja uhkust, et me selle kõik ette võtsime ning sellega hakkama saime ja olen nüüd 100% valmis käised üles käärima, trelli haarama ja mööblit kokku panema hakkama. Küllap siis, kui enam tühja passima ja ootama ei pea, tuleb see Tunne ka. 🙂

Rääkige nüüd: kas ma olen ainus hull või olete teie ka koduvahetuse perioodil selliseid imelikke vastakaid tundeid tundnud?

Oh jumal, kui palju on juhtunud sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin. Kui suur mure ja kimbatus oli minu sees tehingu hetkel ja selle järgselt – kuidas me edasi läheme? Mis saab? Kas meid ootab ees kemplemine ja kohtuvaidlus või saab kõik enam-vähem rahumeelselt kulgeda? Mängisime tehingujärgselt lihtsalt ootamismängu ja saime ainult loota, et kõik kulgeb parimal ja sujuvaimal võimalikul moel. Paaril korral tuli siiski lootustandvaid raporteid väljakolimise progressi kohta, mis andsid indu ja lootust juurde.

Kui oled niisuguse intensiivse protsessi sees, kus olukord ja teise asjaosalise käitumine muutub iga päevaga käsitletamatumaks, tekib üsna ruttu tunne, et NÜÜD enam hullemaks minna ei saa. NÜÜD on põhi saavutatud. Muudkui laiutad iga uue vahejuhtumi peale käsi, endal silmad suured nagu tõllarattad, ahmid õhku, sõnad jäävad kurku kinni ja hakkad lõpuks tõsimeeli uskuma, et oledki lihtsalt halb inimene, kellele Universum on nüüd otsustanud koha kätte näidata. Ja kui siis järgneb veel üks sahmakas jääkülma vett kaela, niisugust jääkülma, mis paneb vere tarretuma ka kõigi nende soontes, kes asjaga seotud ei ole, kuid seda meie lähedalt jälginud on… siis ei jäägi midagi alles. Tekib tühjuse, ükskõiksuse ja võib-olla-ma-ei-saagi-kunagi-enam-õnnelik-olla-tunne.

Aga see tunne läheb, nagu ma nüüd omast kogemusest tean, üsna ruttu üle. Üsna ruttu saad aru, et see, et oled täiesti juhuslikult sattunud kõrvaltegelaseks kellegi teise loos, ei tähenda, et võõra inimese lugu peab seepärast saama osaks sinu loost. Sest see, mille nimel me võitlesime – ja me oleme väga palju pidanud inimestele, kes lugu kuulevad, aru andma, MIKS me ometi käega ei löönud – on meie Kodu. Ma tunnen nii tugevat tõmmet tema poole ja tema, mulle tundub, ootab ka, et temasse toodaks jälle nii palju elu ja armastust, kui selle kahesaja ruutmeetri peale mahub. Ja tühjus on asendunud ootusega – ma olen jälle nii elevil!

Ma nii õudselt igatsesin seda tunnet tagasi. 🙂

Kui krüptiline ma-ei-saa-teile-üksikasju-avada-jutt nüüd kõrvale jätta, siis progress on tegelikult olnud üle ootuste kiire. Me kartsime ikkagi palju hullemat ning teadmine, et meie remont saab otsast alata juba ÜLEHOMME, teeb mind nii hullupööra rõõmsaks! Et teha on ikkagi palju, võtab remont kuus nädalat aega, mis tähendab, et jõuluks koju saamise unistusest on saanud sünnipäevadeks koju saamise lootus, seegi natuke optimistlik.

Küsite mult pidevalt, kust me endale usaldusväärse ehitaja leidsime – niisugust, nagu me kõik hästi teame, ei ole teps mitte lihtne leida. Nagu väga paljud teised head asjad mu elus, tulid perekond Kesslerid ja nende pereisa Mulgi Ehitus minuni tänu sotsiaalmeediale. Kertu kirjutas mulle Instagrami postitatud üleskutse peale, et tema mees ehitab ja võiks meie hoolt ja armastust vajava maja üles kõpitseda. Tegelikult saime me mitmeid häid vihjeid, aga Rein oli esimene, kes tuli ja maja üle vaatas ning kellega kohe hästi jutule saime. Et nad ise endale just maja ehitasid, kutsusid nad meid endile külla vaatama, mismoodi üks nende ehitatud maja välja näeb, mispeale meie pakkisime oma laps-inimesed autosse ja sõitsime Viljandimaale. Nii juhtus, et saime endale lisaks usaldusväärsele ehitajale ka toredad sõbrad. 🙂

Möödunud neljapäeval käisid ehitajad maja viimast korda enne ehitustööde algust üle vaatamas, et saaksime kokku leppida, mida ja kuidas – kust võtta maha sein ja kuhu uus juurde ehitada, mismoodi lahendada segistite või trepivalgustite paigutus jne. Ja esmaspäeval hakkab, nagu ma aru sain, asi juba pihta! Homme tehakse maja lõplikult tühjaks ja lammutustööd võivad alata. Tegemistvajavad tööd on muuhulgas:

• Alumise korruse vannitoa ja pesuköögi plaadid tuleb eemaldada ja uued asemele panna. Lisaks tulevad ripplagede asemele tavalised värvitud laed. Saunaesise duširuumi segisti asemele tuleb kaks uut, mille liigutame teise seina. Praegu on pesuköögis (millele on ligipääs otse garaažist) vann, mis on a) hea pesuköögi raiskamine (ma ei unista millestki rohkem kui tööpinna, valamu ja mahukate kappidega pesuköögist, kuhu saavad elama kolida kõik puhastusvahendid, tolmuimejad, triikrauad, voodipesud ja rätikud) ja b) väga kummaline koht vanni jaoks.
  
• Alumise korruse parkett (elutoas, söögitoas ja alumise korruse trepihallis) vahetatakse tammepuidust kalasabaparketi vastu. See on TÄIESTI risti vastupidi kõigile algsetele plaanidele. Mina tegin kalasabaparketi ettepaneku (naljaga pooleks, sest see on ilgelt kallis ja meie eelarve piiratud) juba alguses, kuid H pani sellele kohe veto ning sõelale jäi mõte vana põrand lihvida-vahatada. Viimast ehitaja ei soovitanud, ütles, et see on töömahukam ja kulukam, kui uue põranda panek. Mina jällegi, tiim ei-viska-ära-kui-saab-kasutada, tahtsin taastamist. Aga siis juhtus enam-vähem parim, mis juhtuda sai – uue laminaatpõranda hinnaga saime kellelgi remondist üle jäänud kalasabaparketi, mida on (väikese varuga) täpselt nii palju, nagu meie alumisele korrusele kulub. Hind? 24€/ruutmeeter. Kui vahepeal hakkas tunduma, et maailm vihkab meid, andis see leid lootust, et Jumal on ikkagi olemas. Põrand ise meenutab toonilt meie esimese ühise kodu põrandaid – seal oli tammepuidust lipp-parkett, mis pärast taastamist sai mõnusa sooja tumepruunika varjundi. Meie tulevane kalasabapõrand on samades toonides. Selline sossu.
  
• Köögis ei juhtu peale põrandavahetuse eriti midagi – uued plaadid maha, seintele uus värv selga ja siis lõpuks uus köögimööbel ja tehnika paika. No ja siis see graniidist tööpind, eks… <3 Tehnika valimine kööki, muide, ei ole üldse lihtne töö. Eelmine kord tegime me need valikud üsna huupi, seekord aga tean, et tahan kindlasti samasugust ahju (teiste juures kokates ei tule asjad kuidagi üldse nii kuldsed ja krõbedad nagu meie ahjus?) ja kuna samal tootjal on ka teie poolt taevani kiidetud pliidid koos süsteemiga, mille abil pliit ja kubu omavahel asjad aetud saavad (ma unustan koguaeg kubu tööle panna ja H pragab), tulebki pea kogu tehnika (peale külmkapi) Electroluxi oma.
  
• Alumise korruse WC saab uue poti, valamu ja plaadid.
  
• Kroonprintsess saab viimase plaani kohaselt toa alumisel korrusel ning tema toas on vaja eemaldada tapeet, vahetada põrand, hankida uus aknalaud (keegi on vanast tüki hammustanud) ja paigaldada, sest lubatud sai, üks seinatäis ilusat tapeeti. E saab endale praegusest jupi võrra suurema toa, mis tähendab, et tal on lahedalt ruumi riidekapile, kirjutuslauale, voodile ja ka klaverile. Tore!
  
• Trepp jääb nii, nagu on – see on väga heas korras. Ainult trepipiirded on minu meelest tsiiiiiiiiiipa koledad, aga H arvab väga kirglikult teisiti, nii et las nad siis olla. Praegu on trepihall aga kangesti pime, mis ei sobi üldse ei meie suure valguse ja avaruse armastuse ega ka minu plaaniga trepihalli seintele suur meie pere ühiseid hetki kujutav galeriisein luua. Niisiis kavatseme sinna lisada neli seinavalgustit. Kui te teate, kust ilusaid, tagasihoidlikke, aga valgustavaid seinalampe saab, siis ma olen üks suur kõrv.
  
• Et see maja väidab end olevat kahe magamistoaga maja, on seal palju kabinette ja panipaiku, millest toad meisterdama peame. Nii on ülemisel korrusel vaja nihutada uksi (et üks magamistubadest ei oleks läbikäidav), võtta maha seinu (et panipaigast ja kabinetist saaks lapsevanematele suur magamistuba) ja ehitada seinu ka asemele, et asi õige saaks. Meie magamistuppa peaks idee poolest mahtuma ka töölaud ja garderoob, aga täiesti võimatu on ette kujutada, täpselt kuidas ja mismoodi (nt katuseviilude suhtes), enne kui seinad ei ole maha võetud ja kohapeal reaalselt näha ei ole, mis lõpuks alles jääb.
  
• Väikevenna tuba saab olema meie oma kõrval ja selleks, et tema tuba ei oleks läbikäidav, nihutame tema toa ust veidi ning ehitame väikese jupi seina tema ja meie toa vahele. U tuba ei ole väga suur, aga usutavasti mahub ta sinna siiski kenasti ära koos voodi, kirjutuslaua, riidekapi ja kõigi oma “mot miilsidega”. Kui see mingil põhjusel peaks siiski väikseks jääma, saab tulevikus tema toast aeda avaneva rõdu kinni ehitada ja tuba seeläbi veidi suurendada.
  
• Väikevennast üle koridori saab olema Virsiku (pole neist nii ammu blogi-pseudonüümidega kirjutanud, naljakas :D) tuba. Armas ja valgusküllane tuba, milles katuseviilu alla on tehtud sisseehitatud mahukas liugustega kapike. See on tumepruun ja tuleb üle värvida või teipida või ma ei teagi, kuidas mööbliplaadiga õigem käituda on? Lisaks vajab ka tema põrand uut katet.
  
• Ülemise korruse vannitoa põrand võetakse betoonini üles, sest ehitaja terav silm märkas köögilaes veekahjustust. Mida meie elusees näinudki poleks, sest ühtegi selget jälge (à la kollakat laiku vms) näha ei ole – kahjustusele vihjasid üksnes laes veidikene nähtavale ilmunud (natukene pundunud) kruvipead. Annab ikka näha sellist asja! Igatahes võetakse põrand üles ja vaadatakse üle, milles asi võib olla. Ülemise korruse vannituppa tulevad uus WC-pott, kahe valamuga kapp ning vann. Tahan kindlasti täiesti tavalist, mitte mullivanni. Plaadid, muide, tulevad kõigis WC’des-vannitubades hästi lihtsad – põrandal mustade rombikestega ja seina üleni valged. Tegelikult tahaks ma mustriga plaate ja värve ja värki, aga kardan väga astuda samasse ämbrisse, mida kolistasid 2000ndatel kodusid kujundanud inimesed. Ei julge mooduvärki teha, et seda 5-10 aasta pärast kibedalt kahetseda. Möllan siis pigem detailidega!

Rohkem vist nagu väga midagi ei olegi? Sisustuse osas on mul ka juba plaane üksjagu, aga selle silla ületame siis, kui selleni jõuame. Ette unistada tundub veidi ohtlik. Vaevu suutsin end köögi ära tellimiseni viia – lihtsalt hirmus, et muidu jääb köök IKEA tarneraskuste tõttu saamata. Uksi ongi tegelikult üksjagu puudu, pean neid hakkama nüüd ükshaaval juurde tellima. Aga sellega on, nagu öeldud, jaanuari lõpuni lahedalt aega.

Ma ei jõua ärrrrra oodata, et näha, missuguseks imeliseks võrratuks soojaks koduseks majaks see tare meie käe all saab. Arvasin vahepeal, et ei suuda end kunagi enam kujutleda seal elamas, aga näeh: kõik on võimalik. Ja ma ausalt öeldes ei tea, mispärast ma üldse muretsesin – ilmselgelt juhtis miski meid juba algusest peale sirgjoones selle kodu suunas, kõigile ületamatutena näivatele takistustele vaatamata. What’s meant to be will be.

Ma TÕOTASIN endale, et lähen kell kaks magama, aga see oli kolmteist minutit tagasi ja…. siin ma ikka veel olen. Kustusin pärast tööpäeva diivanile ära ja magasin vist, mulle tundub, oma ööune tunnikesega täis. Eile saabus kolm alusetäit ilusat jõulukraami, mis oli kõik vaja üle vaadata, ära sorteerida, neile laos kohad leida ja siis ilusasti saali välja panna ka, mis on ka mitmekesi askeldades palju suurem töö, kui tegutsedes tundub, ja õhtuks on toss normaalselt väljas. Aga nüüd on meil seal hullult ilus ja armas ja ma loodan, et… keegi ikka tuleb ka. 🙂 Ikka see vana hea mure, et äkki keegi ükspäev üldse enam ei tule, mida koroonahirm on viimasel ajal täiega süvendanud.

Mis seda jõledat viirust puudutab – ma polegi vist teise laine ajal väga sõna võtnud ses osas – on mul kaks võrdselt (väga) suurt muret:

1. Et viiruse levik väljub kontrolli alt ja meie meditsiinisüsteem kukub kokku
2. Et viirusega seotud piirangud väljuvad kontrolli alt ja meie majandus ning ühiskond (sellistena nagu me neid teame) kukuvad kokku.

Ehk siis selles väga kehvas olukorras, milles on väga raske orienteeruda ja seisukohti võtta, olen mina võtnud kindla hoiaku: ma teen kõik endast oleneva, et ma saaksin elada oma täiesti tavalist elu, sealjuures endale aru andes, et “tavaline elu” ei ole praegu võimalik, kui ma selle nimel ei pinguta ja vastutust ei võta. Niisiis kannan ma maski, kus vaja ning väldin rahvarohkeid kohti ja pidusid, sh ka meie iga-aastast jõulupidu ja laste mängutoasünnipäevi. Ma vägagi tunnen praegu, et laste sünnipäevad võiksid toimuda õues. Mina sain just möödunud nädalal tagasi maailma kõige õnnelikumad punapõsksed lapsed nende kalli sõbranna õuesünnipäevalt, kust ei puudunud kakao, vahukommid ja grillil tehtud burksid, muidugi ägedate dekoratsioonide ja tulukestega… magic!

Ja siin on täpselt see koht, kus ma tunnen, et tuleb ühendada hea kasulikuga: me ei tohi hakata laste sünnipäevi tähistamata jätma, sest kui me elame selle sita stsenaariumiga õudusfilmi sees veel pool aastat, aasta, kaks, jäävad meist parimal juhul alles vaid õnnetud niisked nartsud, aga mitte elujõulised õnnelikud inimesed, kui me kõik rõõmsad sündmused lihtsalt tühistame. Aga täpselt nagu teatriskäimine saab jätkuda maski kandes (do not EVEN selle süsihappegaasi-ajukahjustuse jutuga, ma saan hoo), saab ju ka pidusid pidada nii, et need ei kujutaks pidulistele ja, laiemalt, ühiskonnale mingisugust ohtu – õues või vabaõhu-meelelahutust nautides (ma ei tea, näiteks loomaaia ekskursioonil käies või midagi), väiksema seltskonnaga, kasvõi virtuaalselt. Ma arvan, et kui me niisama jonni pärast puiklemise (mis on kõrvalt vaadates ausalt ka täiesti naeruväärne ja loll) ja vandenõuteooriad kõrvale jätame ja lihtsalt proovime teha nii, et kõik saaks olla nagu enne – kandes maski, puhastades käsi, jäädes iga kraapiva tunde peale kurgus eneseisolatsiooni – siis ma arvan, et kõik läheb veel päris hästi. Ma olen selles üsna kindel.

Ma ei tulnud siia tegelikult koroonast rääkima… aga see ei oleks aasta 2020 kui kõik teemad lõpuks ikkagi selleni ei jõuaks. 😀

Ma tahtsin tegelikult koduteemat ka puudutada. Mitte, et mul oleks midagi väga rääkida, sest uusi arenguid ei ole ja me ootame ikka veel, et eelmised omanikud välja koliksid. Aga ma NII ootan! Ma ei oska isegi sissekolimist või seal elamist ette kujutada, aga ma lihtsalt ootan mingeidki ilminguid progressist. Ma peaksin aktiivselt tegelema kodutehnika välja valimise ja hindade võrdlemisega, et saaksime asjad ära tellida. Ma peaksin tegelikult ära tellima IKEA köögi (sest suured tarneprobleemid), aga vähe sellest, et ma kööki täpselt üle mõõta ei saa (ja ma võiksin tegelikult mingi osa mööblist selletagi ette ära tellida), on mul kuidagi raske ennast viia mingite kindlate otsuste langetamiseni. Kangesti oleks vaja sellest tundest ja edasilükkamisest üle saada, sest ei ole ju tegelikult kuigi reaalset ohtu, et me üldse mitte kunagi sinna sisse kolima ei hakka. Aga rääkige seda minu imelikule ajule…

Ühesõnaga on mul vaja, kui ma ennast ükskord kokku võtan ja tegutsema veenan, pliiti, õhupuhastit, ahju, mikrolaineahju, kahe uksega külmikut ja nõudepesumasinat. Nad võiksid kõik olla pigem musta värvi. Kui teil on ja olete rahul, palun soovitage. Äkki ma saan kuidagi otsa lahti. Külmikutest ma tahaks seda varianti, mis on “poolikute” ustega (french door oli selle nimi?), et all oleks sügavkülmik ja üleval tavakülmik. Pliit võiks olla induktsioon ja mitte niisugune nagu meil praegu, et iga veepiisa peale lülitub välja, pistab kõrvulukustavalt kisama ja solvub, keeldudes uuesti sisse lülitumast. Ahi on mul praegu ja võiks olla ka edaspidi Electrolux, nõudepesumasinale mul muid nõudmisi peale pärast pesutsüklit avaneva ukse ei ole. Kuigi praegu meenub, et ma olen kuulnud nõudepesumasinatest, mis on tavalisest laiemad. Kas kellelgi teist on niisugune? Ja veel kargas nüüd pähe kellegi jutt, et võiks hoopiski olla kaks nõudepesumasinat, mis kõlab suuremate kokkamiste puhul nagu unistus, aga natukene ka nagu olukord, kus nõud ei jõuakski eales kappi, vaid liiguksid kahe pesumasina vahet. 😀 Kas keegi teab kedagi, kellel on kaks nõudepesumasinat?

Räägime lastega kolimisest palju. Väike I tunneb siit ära kolimise pärast vist kõige suuremat kurbust või vähemalt väljendab ta seda kõige sagedamini. Rääkisime temaga täna just sellest, kuidas väga suur kurbus ja suur rõõm saavad ka koos eksisteerida. Et need ei ole vastandtunded, millest ühe peab teise tunde tundmiseks ära blokeerima, vaid mõlemad tunded võib rahumeeli lõpuni tunda. Rääkisin talle, et mina kavatsen nõnda teha ja leppisime kokku, et kurvastame ja rõõmustame koos, kasvõi läbisegi. Täitsa uskumatu, kui arukad on lapsed ja kui lihtne on nendega maailma asjust rääkida. Noh, välja arvatud siis, kui selektiivne kuulmine sisse lülitub. 😀

Mõtlen uue maja peale koguaeg. Kujutlen, kuidas seal lumi söögitoa akna taga langeb. Mismoodi maja tundub, kui ta vaikne on. Mismoodi me õuest lume seest tuppa tulles kaminasse tule teeme. Kuidas sellel tõmme on? Kus me kaminapuid hoidma hakkame? Missugused nupud ma puhvetkapile valin, millest õhtul lauamängu otsime, et seda söögitoa laua taga mängida? Kas lapsed julgevad kohe alguses oma tubades uinuda või tahavad mõnda aega öösiti meie juurde tulla? Ja huvitav, mismoodi aias kevad tärkab? Millised püsikud peenrakastidest ninad välja pistavad? Ja kas suur maasikapeenar kannab magusaid maasikaid?

Nii palju on, ma loodan, ilusat ja põnevat ees. Nii väga tahaks, et kõik läheks hästi. Ja ma ei taha kõike niiviisi prauhti, kohe ja praegu – ma olen täiesti valmis selle protsessi sees olema ja sellega kaasa kulgema. Ma lihtsalt NII VÄGA OOTAN, et see juba otsast pihta hakkaks. Et saaks teha esimese tiiru tühjas majas ja mõelda: see ongi nüüd meie kodu. Ma vist lihtsalt igatsen tema juurde… mis on iseenesest lahe tunne, sest ma mõtlen praegusest kodust ka nagu vanast sõbrast, kellest on raske lahkuda. Nüüd mul on lihtsalt uus sõber, kellega kohtumist ma ära ei jõua oodata. 🙂

Igaüks, kes nii pikalt järjest nii suure ärevuse sees elanud on, oskab hästi hinnata pisikeste võitude ja rõõmude väge. Kuna meil on veel pisut alla kuu jäänud võtmete kättesaamiseni, tundus väga olulise verstapostina eile Tartu Maakohtu kinnistusosakonnalt saadud e-mail, milles seisis, et meid on kinnistu omanikena registrisse kantud. Juhhuuuu, me oleme ametlikult majaomanikud!

Ja see ei ole minu jaoks teps mitte väike asi.

Mina ei kasvanud täisväärtuslikus perekonnas, kus mõlemad vanemad osalesid lapse elus, kus laud oli alati heast ja paremast lookas ja kodus alati hea ning turvaline. Rääkimata siis uhke aiaga eramajast. Ja ma olen enda ja H üle hästi uhke, et meie saame seda oma lastele võimaldada. See kõlab nagu kiitlemine, eneseupitus ja õlalepatsutus (mis ei oleks ka siin üleni kohatu, näiteks H’le tahaks küll kõvasti õlale patsutada, kui vinge tee ta on karjääririndel viimase kümne aastaga maha käinud, olles samal mulle ettevõtjana igati toeks ja lastele maailma parim isa), aga kõigest kõige enam on see ikkagi lihtsalt reality check, kui pikk tee on elu jooksul tuldud ja kuidas see on elu suurim õnnistus, et niisugune asi minu jaoks lõpuks üldse võimalik olla sai. See on väga suur tunne ja seda tänu on korraga raske pähe ja südamesse võtta (ei mahu), nii et ma vaikselt jupphaaval seedin. Sellepärast on veel natukene sürr mõelda, et me majaomanikud oleme, aga kui juba Tartu Maakohus ütleb, onju…

No ja headest uudistest rääkides kirjutas mulle eile üks müüjatest ja teatas, et esimene (see murettekitavam) pool kolib juba järgmisel nädalal välja ning seejärel tema, mis tähendab, et *nagu I väga kavalalt ja dramaatiliselt sõnu venitades mulle Väga Põnevale Uudisele sissejuhatuseks ütleb: “emme, kui seda kuuled, hakkad sa KINDLASTI kiljuma!* me saame teise korruse remondiga võib-olla juba kahe nädala pärast pihta hakata! Mida pekki!!!

Tore väike samm edasi on ka see, et eile toodi meile kivist tööpindade näidised, et saaksime materjale näppida ja päriselus üle vaadata. Mind väga üllatas, et graniit, mida mina tahan, on tehiskivist (kvartsist) odavam, ja teie siinsete õpetussõnade peale olen pigem kaldumas mitte päris-täitsa-musta, vaid väikese sädeleva säbruga kivi poole. H’le (tuntud ka kui lapipoiss, teate küll) meeldib jällegi täitsa-must, ja tema on veendunud, et selle läikivana hoidmine pole mingi probleem. Nagu ma kivimehelegi eile selgitasin, näen ma enamasti hommikul ärgates esimese asjana peremeest, lapp käes, nii et ma ei kahtle tema võimes läikivmusta pinda puhtana hoida üldse. Ma pigem kahtlen oma vaimses heaolus, kui ta mul lapiga järel käib ja “VEEPLEKID!!!” pahandab iga kord kui ma köögis askeldan. 😀

Kui me kivimehe näidiseid vaadates-katsudes arutlesime, kas neerud müüvad paremini pigem okidokis või Soov.ee’s, siis tänane hinnapakkumine üllatas positiivselt. Noh, nii positiivselt nagu päriskivi hind üllatada saab, aga mulle tundub, et mõlema neeru müümise asemel saan ühe ikkagi alles jätta. Ja see on vahva! Ma olen kümme aastat endale niiiii väga kivist tööpinda igatsenud ja ma ei kavatse sellest unistusest seekord loobuda. Kui ma neeru maha müüa ei saa, müün kõik muu mulle kuuluva!

Ma ei tea, kuidas sellest närivast “äkki see kõik ikkagi pole päris” tundest lahti saada, ebakindlusest, et äkki ei peaks kõva häälega rääkima, muidu kõik võetakse mult ära. Aga ma raiun sellest igaljuhul mööda, sest a) kirjutamine on teraapiline b) tore pärast tagasi vaadata, kui kõik juba *ptui-ptui-ptui* valmis on. 🙂

Tegelikult tahaks pealkirja ümber kirjutada, sest ikka veel tundub vara sedasi hõisata. Mis siis, et raha on üle kantud, pole kinnistusraamatus ju vastavat märgetki veel – vaid menetlusavaldus eesti.ee’s annab aimu sellest, et midagi on juhtunud. Või noh… juhtumas.

Võib-olla on asi selles, et me ise notaris kohapeal ei käinud – kuna majaostuprotsess muutus päev-päevalt jaburamaks ja ühe osapoole suhtumine meie suhtes üha agressiivsemaks (loe: telefoni otsas räuskamine päeval ja ööl), otsustasime, et parem on, kui tehingusse läheb meie asemel advokaat. Käisime teda päev enne ostutehingu sõlmimist notari juures end esindama volitamas ja kui Suur Päev käes oli, istusime värisevate käte ja iiveldusega, üks kontoris, teine köögis saiatainast sõtkumas, ja lootsime parimat.

Õnneks läks kõik edukalt ja meie palutud tingimused (ehkki täiesti standardsed, pidime nende nimel siiski absurdselt palju võitlema) said lõpuks ikkagi enam-vähem lepingusse kirja. Me küll oleksime tahtnud osa tehingusummast notari deposiiti jätta (sest mure, et maja meile kokkulepitud ajal üle ei anta, hakkas üha õigustatum näima), aga selle peale saime end vaid suuremate väljapressijate ja kriminaalidena tunda.

Oi, kuidas ma olen siin fantaseerinud, et kui midagi tehingus pekki peaks minema, mismoodi ma seda kõike detailselt ja kodanikunimesid postituse metadatasse toppides internetti välja oksendan, et kätte maksta. Nii kõrini on mul sellest kõigest olnud. Fakt on, et ma midagi niisugust lihtsalt põhimõtteliselt ei teeks, aga raev-pettumus-kurbus minu sees on nii prominentne olnud, et muutusin hooti päris verejanuliseks. 😀 Igatahes ei saa ega taha ma kõigest detailsemalt rääkida, vähemalt mitte enne, kui see maja meil päriselt ka käes on, ja selgi juhul mitte kedagi (ükskõik kui… pentsikut) kuidagi kompromiteerides. 🙂

Mis nüüd edasi? 12. detsembril möödub tehingu hetkest üks kuu ning siis peaks toimuma kinnistu üleandmine koos võtmetega ning üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamine. Seni võiksite ikkagi kõvasti pöidlaid hoida, et kõik laabuks. Tõenäoliselt oleme lihtsalt traumeeritud ja seetõttu natukene pingutame nende hirmudega üle, aga mind ei üllataks enam eriti miski. Edasi peaks algama kuus nädalat kestev remont, aga siin nüüd on see va jõuluaeg vahel ja ei tea, kas ehitajal on meile kedagi enne uut aastat üldse remontima anda. Siin ka jälle pöidlahoidmiskoht. 😀 Majas on vaja värvida ära kõik seinad, vahetada välja põrandad (mina tahaks alumise korruse põrandat uueks vuntsida, aga ehitaja ütleb, et seda lakikihti maha võtta on suurem ja kulukam töö, kui uus põrand panna), plaatida alumise korruse WC ja duširuum, ülemise korruse vannituba, majapidamisruum, köögipõrand ning saunapõrand.

Välja vahetamist tahavad siseuksed, vann, valamud ja segistid ning köök. Viimase võtame jälle IKEA’st, kusjuures tõenäoliselt nendesamade EKESTAD esipaneelidega, sest ma olen oma tänase köögiga lihtsalt. nii. rahul. Tööpinda tahan seekord kivist. Musta!

Enamus mööblist tuleb meiega siit kaasa – vaid kõik, mis seina küljes kinni on, jääb. Diivan tahaks pärast nelja aastat kolme mini-räpakotiga uusi katteid, aga muus osas oleme temaga väga rahul. Pesumasin ja kuivati, meie parimad sõbrad, reisivad meiega kaasa ja saavad endale uue ja uhke toa – päris oma pesuköögi. <3 Vähe ei ole pesuköögist (kinnisvarakuulutustest tuntud ka kui: perenaise tuba) elevil ju! Ka olen elevil eraldi söögitoast, kuhu tahaks tegelikult praeguse asemel veidi “õhulisemat” söögilauda. Aga kuna raha on vähe, siis “tahan” on “juba olemas” kõrval täiesti teisejärguline. Ainus, mis söögituppa osta tuleb, on suur puhvetkapp – meie praegune lauamängu-veiniklaasi-raamatukapp jääb siia, sest on, alas, seina küljes kinni. Olen praegu vaadanud seda IKEA HAVSTA kappi (ainult nupud vahetaks ise ilusamate vastu välja), aga kui te oskate mõnd a) vähemalt 2m laia b) valget c) täispuidust puhvetkappi soovitada (eriti äge, kui on taastatud vana), olen soovitustele igati avatud!

Mul on tunded selle majaostuga suhtes täiesti all over the place – valdav emotsioon on WTF, mis asendub hooti suure mure ja paranoiaga ning läheb siis üle väljakannatamatuks igatsuseks iga päev vaatamas käia, kuidas remont edeneb, ja seejärel unistuseks esimesest ööst uues kodus.

Kuna uue maja ostuga seoses on emotsioone nii jõhkralt (literally, ebainimlikult intensiivselt) palju olnud, ei ole ma palju jõudnud tunda kurbust ja leina praegusest kodust välja kolimise pärast. Küllap see siis tuleb, kui maja tühjaks jääma ja kolimistähtaeg lähemale jõudma hakkab. Praegu on aga peamiselt tunne, et mul on hea meel, et meie VÄGA hea kodu saab kellelegi olla nii suureks sammuks edasi (selles mõttes, et äsja kaksikud saanud pere elab praegu kahetoalises ja nad saavad niiii palju nii head ruumi ning avarust juurde), nagu ta meiegi jaoks neli aastat tagasi oli.

Praegu hea kõvatada, aga olgem ausad, ilmselt nutan 15. detsembril ikkagi maa märjaks.

Kas keegi teist on ka praegu kinnisvara ostu-müügi protsessis? Kuidas läheb?