Kas ma olen ainus, kes satub piletikontrolöri nähes igaljuhul paanikasse, mis siis, et mul alati bussipilet olemas on?
Väga raske on sellise ärevusega elada, kui oled täiskasvanu ja vahel tuleb ikka elus keerulisemaid olukordi ette, kus tead, et oled kõike teinud võimete ja vahendite piires õigesti ja by the book, aga ikkagi tekib arusaamatusi ja mingit jura. Ole siis selline, eks, kellel iga asja peale süda kurgumulku hüppab ja süda pahaks läheb… adultimine on vahel niiiiiii raske! Ehk siis… end oma eraasju puudutavate detailidega liigselt haavatavaks tegemata väike umbsõnaline taust sellele, mis emotsiooniga ma seda postitust kirjutan. Naljakas, kuidas eile just olin üle pika aja nii õnnelik ja tänulik ja elevil, esimest päeva üle kuu aja tervenemise teel ja reibas, ja nüüd jälle meel kurb ja murelik. Aga selline see natukene labiilse üliemotsionaalse inimese argipäev on! Tegelikult on ju kõik hästi, pean endale pidevalt mantrana korrutama, et kergem hakkaks, ja küllap lõpuks hakkab ka. Kui väikeste asjade pärast võib inimene endal meele täitsa mustaks mõelda…
Aga mõtleme siis vahepeal natukene helgemaks: meie remont teeb viimast pooleteisenädalast lõpuspurti! Arutasime eile H’ga, et kuidagi nagu kaua on kogu protsess kestnud, aga nüüd, siin “teises otsas” olles on jälle imelik, et see nüüd läbi saama hakkab. Oleme nii harjunud oma standby-režiimi ja pideva ootamisega, et… mida me edaspidi Ootama hakkame? 😀 Aga jah, nagu paljud selle peale vastanud on, hakkame ilmselt ootama kevadist külviaega ja tärkavat aiaelu ning kõiki suve ning suure tarbe- ja iluaiaga kaasnevaid töid.
Eile öösel käisime remondprogressi vaatamas ja nüüd on tõesti ka treenimata silmale näha, et palju enam pole jäänud. Ehkki kell näitas juba pea keskööd, põles maja ette jõudes akendes tuli, mis tähendas, et vilgas töö veel käis. Mul on alati natuke paha tunne, kui nad tööaegadest kauem ehitavad, sest niigi on nad üle mõistuse tublid… aga ennast teades teen ju ka poole ööni tööd, et valmis saaks ja järgmisel päeval kauem lebotada võiks, nii et mis siin imestada.

Ja kuna nüüd algas magamistubadesse parketi panek, tähendab see, et saan öelda: KÕIK alumise korruse põrandad on paigas! Muidugi vajavad kõik põrandad peale köögipõranda veel vuukimist, kuid sellegagi vist saadakse sel nädalal joonele. Nüüd peame meie oma järelturult soetatud (kuskil laonurgas seisnud ja äärepealt küttepuiduks läinud) töötlemata tammepuidust liistud õhtul ära osmoma – H on just parasjagu parketijupiga tooni välja valimas, et alumise korruse tammeparkett saaks endale õiget värvi liistud. Ka põrand ise tuleb üle õlivahatada, nii et Osmoga plätserdamist nüüd mõneks ajaks jagub.

Tänasega pidid kõigi (ka ülakorruse) tubade põrandad maha saama ja ma ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et vaatama minna, missugune meie kahest konkust toaks ehitatud ruum põrandaga välja näeb. Praegu on ta nagu suvaline pommiga valgeks värvitud pööning, aga mul on väga kõrged ootused lõpptulemusele, nii et elevus on suur! Plaan on, et magamistuba peaks koosnema kontorinurgakesest, meigilauast, öökappidega (MUL EI OLE KUNAGI OLNUD MAGAMISTUBA, KUHU ÖÖKAPID MAHUKS!!!) voodist ja sisseehitatud garderoobkapist. Kui ma väike olin, ütles ema alati, et mul on suurem tuba, sest magamiseks pole lapsevanematel ruumi vaja, aga lapsel mängimiseks on. Olen sellest seni ka ise lähtunud. Aga ei saa salata, et konkude kujunemine meie magamistoaks on tõeline hingeõnnistus, sest meie magamistuba on alati koosnenud pesuhunnikutest ja kõigist “üleliigsetest” asjadest, millele mujal kohta ei ole. Lõpuks ometi hakkab meil toas olema “õhku” ja põrandaruumi ja korralik töönurk. See teeb mind nii õnnelikuks! Ja lastetubades on ka mängudeks ja hobide harrastamiseks (mõnel preilil klaver, mõnel varbsein…) ruumi küll ja küll. 🙂

Selle nädala õhtutesse ja nädalavahetusse on plaanitud köögimööbli kokkupanek, millest suurema töömahu moodustab ilmselt saja miljoni jupi ja plaadi kokku kraapimine teiste garaaži kuhjatud asjade alt, pealt ja vahelt. Osa, jumal paraku, on veel ka Kukupesas. Peamine on, et alumiste kappide karkassid kokku ja paika saaks – siis saab Kivimees tulla tööpinda üle mõõtma ja seda valmistama hakata.
Eile kokku pandud valamukappidega tekkis kuidagi tunne, et pekki-pekki-pekki, see ONGI ju päriselt meie kodu! Suuremad ja väiksemad (nt peeglid, tänu millele sai lõpuks ometi Kukupesa peeglite valikut laiendatud, sest mul endal oli Väga Vaja suuri ilusaid metallraamiga peegleid) asjad on kõik välja valitud ja ma tahaks kõik juba üles riputada ja käia ringi ja ahhetada ja istuda heldinud näoga näiteks… oma imeilusal vetsupõrandal, sest miks mitte istuda omaenda valmis vetsupõrandal ja… vuuke imetleda või midagi. Oleme kõigi nende vaheetappide valmimist pikisilmi oodanud ja kõik see saab lihtsalt NII ilus!
