Alustuseks: PUHHHHHHHHHHHHHHHHHHH, MILLINE KUUMUS! Kuidas te vastu peate?

See troopiline juulikuu on seoses poe avamise ja muude tegemistega kahtlemata olnud mu elu üks hullumeelsemaid kuid, aga kõige selle kõrval ei saanud ma ometigi unustada ka #Kogumispäeviku käimasoleva teemakuu väljakutset, milleks oli lisaraha teenimine ja siis selle raha annetamine heategevuseks.

Aga nagu ma ka teemakuu avavideos ütlesin, ongi ju kogu mu elu üks suur “lisaraha” teenimine ja minu meelistegevustest-hobidest nagu kujundamine ja blogimine on saanud minu ametlikud sissetulekud. Need seega väljakutse raames ei lugenud. Veel meeldib mulle ju süüa teha ja kodukohvik oli meil väga-väga edukas, kuid seegi jäi väljakutsest välja – juunikuusse. Turul müümine on minu suur unistus, aga… mida? Suure põua tõttu pole ju metsastki suurt midagi võtta, aias kasvavad mul endal ainult maitse- ja teetaimed…

Kuu aega järjest olin tohutus kimbatuses, muudkui kerisin ja kerisin ja kerisin ja muretsesin, mis see ometi olla võiks, millega ma sellekuisele väljakutsele joone alla saaksin, kui möödunud nädalal lõpuks ometi idee mulle iseenesest “koju kätte” tuli. Jess!

Nimelt kirjutas üks mu armas blogilugeja mulle, et küsida hoidisena purki tehtava pastakastme retsepti. Temal ja kõigil teistel aednikel tema ümber pidi tohutu tomatiuputus olema ja nii genereerivat ta viise, kuidas neid kõiki parimal võimalikul moel ära kasutada. Sattusime pikemalt vestlema ja kui ma oma lisarahateenimiskimbatusest rääkisin, sündis plaan justkui iseenesest. Muidugi ajame me kokku kõikvõimalikud aiasaadused ja paneme need koos pastakastmeteks purki, et müügist saadud tulu heategevuseks annetada!

Plaan paigas, ajasin mina küla pealt kokku suure hunniku purke ja kompanjon kõikvõimalikud köögiviljad: 32 kilo tomateid, huuunniku suvikõrvitsat, sibulaid, küüslauke, porgandeid…

Minu peenrakastid on suutnud basiilikut, peterselli ja rukolat kuhjaga täis kasvada – sain neist terve blenderikannutäie võrratut ürdipastat tomatikastme sisse:

Tšilli, paprika ja küüslauk teel säriseva oliiviõli sisse

Pühapäeval veetsimegi põrgukuuma päeva minu köögis koorides, purustades, hakkides, praadides, kuumutades ja hoidistades. Meie lapsed (keda on meil kahepeale kokku kuus) mängisid õues veega ja meie muudkui vaaritasime, jahutasime end külma proseccoga ja rääkisime maailma asju sirgeks. Kella kaheteistkümnest õhtul kümneni välja! Vahepeal lõunatasime ja jooksime lastel sabas, siis jälle purustasime, koorisime, hakkisime, praadisime…

Minu võrratult ilus ja armas, lõbus, tomateid (jpm) ja kolme last kasvatav ja vutte ja jäneseid pidav kaasteeline! Universum ikka hoiab ja saadab õigeid inimesi mu teele. 🙂

Ja tulemus sai suurepärane! Viiskümmend üheksa purgitäit täiesti imelist pastakastet! See on tõesõna uskumatu, kui palju maitseid on peidus sooja kodumaise päikese käes küpsenud viljades… maitsesin veel täna hommikul valminud kastme üle – kas on ikka piisavalt hea, et müüa? Ma olen omaenda toidu ja selles sisalduvate maitsete tasakaalu suhtes väga kriitiline ja muretsen (võõrastele) toitu pakkudes tohutult, et äkki ikkagi ei ole kuigi hea…. aga see kaste sai NII mõnus! Samas – mis muu saakski nii suurepärasest toorainest valmida? Kastme sees on kõikvõimalikud erinevad köögiviljad, mis on purustatud või peenelt riivitud ja petavad seega kõige pirtsakamagi sööja ära, kes suvikõrvitsat-porgandit-küüslauku-sibulat-rukolat-basiilikut-peterselli-paprikat-tšillit muidu võib-olla eriti ei armasta. Pasta al denteks keeta, kastmega segada, miks mitte soovi korral ka veidi seeni või hakkliha sisse praadida? Lihtne ja kiire ja kodune toit nagu 1-2-3! Ma ütlen ausalt: mul on hästi kahju neid ära müüa, sest mulle endale kuluvad “kiirtoidud” viimasel ajal vägagi marjaks ära. 😀

Printisin neile kõige harilikuma värviprinteriga kleepsud ka peale, et asi vähe esinduslikum oleks ja müün nad nüüd maha. Esialgu oli meil plaanis seda täna turul teha, kuid mõtlesime ringi – esiteks sellepärast, et minu koduköök ei ole veterinaarametis registreeritud ja ehkki minu teada eraisikuna ühekordselt (heategevuse eesmärgil) kaubeldes ja tarbijat teavitades seda tegelikult vaja ei ole, ei tahtnud ma ka turu suhtes kuidagi eksida (ehkki see tegelikult võib-olla takistuseks saanud polekski) ja otsustasin, et pakun hääd kraami hoopis kohaliku kogukonna FB-grupis või midagi.

Nüüd on jäänud ainult lõppskoor ära oodata – kraam maha müüa, kulud kokku lüüa ja tulud heategevuseks annetada. Millisele organisatsioonile teie meie asemel teenitud lisaraha annetaksite?

Suvi 2017, kusagil Leedu tanklas. Siin pildil on Virsik just meie punase pereraketi poole tormates ja komistades oma suu ukseääre vastu veriseks kukkunud ja vajab enne sõidu jätkamist veidi turgutust. Virsik… :’)

#Kogumispäeviku maikuu teemaks on transport ja väljakutsena võtsime vastu otsuse end autovabalt proovile panna. Äärepealt oleks juhtunud, et pealkirjas püstitatud küsimuse “on see üleüldse võimalik” vastuseks oleks kurva kokkusattumuse tõttu saanud “mis meil üle jääb”. Nimelt otsustas meie auto ühel aprillikuu laupäeval Rimi parklasse sõites sinna jäädagi. H oli lastega pärast laulutundi poest läbi hüppamas kui autosse naastes selgus, et auto lihtsalt enam ei käi-vi-tu-gi. Sinna ta tookord nukralt mõneks ajaks treilerit ootama jäigi ning vahepeal jõudis selguda täbar ja lootusetuna näiv tõsiasi: tõenäoliselt on katki mootor.

Üsna ruttu pärast kurjakuulutava “diagnoosi” teada saamist selgus ka tekkinud probleemi lahendamise hind, mis omakorda tõstatas “kuidas?” kõrvale ka küsimuse “kas üldse?” – on meil mõtet seda autot üldse korda teha, kui pakutud remondihind sisuliselt auto enda väärtuse välja teeb? Valikuvariantide Forss ja Kuusakoski vahel hakkas viimane juba mõistlikumana näima… arvake siis, kas ajas nutuga pooleks itsitama, et just maikuu autovabaks kuuks planeeritud oli? 😀

Aga etteruttavalt võin öelda, et lõpp hea, kõik hea. H leidis interneti vahendusel mehe, kes just meie auto mootori laadseid (VR6) remondib ja tunneb ja teab ning nendega ringi käia oskab. Nippe, mida ta kasutas ja kanaleid, mispidi remondi soodsamalt kätte sai, jagab ta selle kuu jooksul blogi külalispostituses pikemalt ise, sest ta on mul suur autopede ja neis asjus osav sebija. Hoidsime selle auto remondilt kokku poolteist tuhat eurot ja lisaks katkisele mootorile sai veel üht-teist vahetatud ja korda. Samuti on ta lubanud kirjutada asjust, mida kasutatud autot ostes silmas pidama peab ja et ta on juhtumisi ka suur jalgrattaentusiast, palusin ma tal kirja panna viisid, kuidas oma jalgratta eest ise hoolt kanda ilma, et teda hooldusesse või – hoidku selle eest – lõpuks hooldamata ja katkisena remonti viima peaks. Nii et transpordikuu teemakuu on niisugune natukene – vabandage mu sootrollimist – isasem ja ma annan ses osas sõnajärje vahepeal talle üle! Kui teil on mingeid küsimusi või asju, siis võite julgelt küsida ka.

Aga ma tegelikult tahtsin hoopiski kirjutada, mismoodi meie perel autovaba kuu väljakutsega läheb!

Päris autovabalt pole me juba praegu hakkama saanud, sellest võib vist alustada. Kui mul hiljuti EMOs käia vaja oli, ei tekkinud küsimustki, kas ma peaksin rongiga kohale sõitma või viib pere mind sinna autoga  ära. Loogiline ka, eks. Ka eile sõitis H lastega koos õhtusesse laulutundi (kuhu nad muidu ikka tublisti rongiga läinud on) autoga, sest hiljem oli vaja Pirital H emme kassi jootmas käia ja nad polekski vist kell seitse lõppevast laulutunnist kunagi koju jõudnud kui nad selle retke ühistranspordiga ette võtnud oleks. Ühesõnaga ei ole see väljakutse teps mitte lihtsate killast!

Küll aga on valdav enamus sõite tehtud rongiga ja ma olen selle üle täiesti pööraselt rõõmus! H sõidab igal hommikul Stigo ja Elroniga tööle ja ka mina käin kõik oma käigud samamoodi. Kui on vaja panka koosolekule, sõbrannaga kontserdile, kontorisse tööle või sõidutundi sõita (no see viimane nüüd ei ole kõige autovabam aktiviteet, aga jõle täbar oleks see katki jätta), ei lähe ma enam kordagi taksoga nagu varem, vaid valin alati ühistranspordi.

Mida see elustiilimuutus minu jaoks tähendab?

Ma kirjutasin majapidamiskuu raames pika postituse oma pillavatest harjumustest kodumajapidamises, kuid oma kõige pillavamat harjumust – taksosõitu – ei ole ma blogis kordagi puudutanud. Tõele au andes ei ole ma isegi julgenud neile summadele päriselt otsa vaadata, sest ma aimasin, mis tulemuseks on. Tulemus on nukker. Ainuüksi aprillikuu jooksul kulus mul taksosõitudele 125,2€. Sada kakskümmend viis eurot ja kakskümmend senti! Õuuuuuudne. Ja mitte üks kord ma ei kavatse enam taksoga sõita, sest mul on nüüd minu rong ja minu Stigo. Ja mõelge, mida tähendab igakuine sadakakskümmend viis lisa-eurot säästukontol… vinge, ma ütleks!

Stigo on mul nüüd ju muidugi sellepärast, et härra H on osa kodumaise Stigo (väga lahedast, muide) tiimist, aga niiviisi võttes – kui ma iga kuu sedasi taksoga sõidaksin, oleks mul aastaga isegi Stigo tasa teenitud! Üks kurioosum veel: tänu Stigole ja rongiga sõitmisele ei jää ma enam kusagile hiljaks, mis minuga varem koooguaeg juhtus. Ma ei sõltu taksojuhtidest, nende imelikest ümberpõikamistest, sõitude tühistamistest, ummikutest või teenuse kättesaadavusest. Ma jõuan igalepoole täpselt siis kui plaanitud! Oh, ma olen oma uue mõnusa ja keskkonnasõbraliku liikumisvabadusega nii-nii rahul. Kuna Instagramis on minult palju selle kohta uuritud, kirjutan Stigost kindlasti selles kuus ka eraldi postituse. Seda ma H’l teha ei lase, sest oma kogemust tahan ikka ise jagada. Faktid kordan ainult temaga üle. 😀

(Vahe)kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et autoVABA elu on kohati päris keeruline, aga tegelikult teostatav. Laupäeva hommikul rongiga laulu- ja tantsutundidesse sõitmine, koos rahulikult läbi päikesepaistelise vanalinna Musamarisse jalutamine ja hiljem bussiga tagasi sõitmine oli tegelikult mõnus kvaliteetaeg perega. Virsik kukkus küll tagasiteel ringi kepseldes vahepeal purskkaevu, aga siis läksime ostsime Lastemaailmast uued sukad, Babuljast paar pirukat ja asusime bussi ootama. Oligi seda lõbusam. Rääkisime juttu, vaatasime bussiaknast välja ja nimetasime sealt paistvaid kollaseid asju… alati ei peagi nii pagana kiire olema, ma mõtlen. Me küll oleme sedasorti perekond, kellel koguaeg kuus rauda korraga tules ja koguaeg vaja kangesti midagi ruttu ära teha, aga meile mõjuvad sellised aja maha võtmised pigem isegi vabastavalt. Ja et auto igaveseks maha müümine polegi ju kunagi olnud eesmärk, on need uued kogemused vägagi rikastavad. Rahasääst ju pealegi ka! Pool kuud on veel ees, nii et jätkame ikka vapralt.

Kas keegi teist ka transpordikuud kaasa teeb ja autot võimalikult tihti koju jätab? Kuidas läheb? Tuletan meelde, et #Kogumispäevikus on käimas ka sammulugemisvõistlus, mille võitja ka endale Swedbankilt kingiks päris oma Stigo saab. Ma ei pea teile nüüd sajandat korda ütlema, kui väga ma sellisest võistlusest osa võtta soovitan, onju? 10,000 sammu päevas on tegelikult täielik köki-möki ka, enamusel tuleb see täiesti niisamagi kokku. Väljakutsega liituda saab SIIN.

Meelelahutuskuu on kohe-kohe läbi ja on aeg #Kogumispäeviku kokkuvõteteks. Kui ma märtsis olin hullult rahatark ja oma edusammudest elevil, siis aprillikuu kokkuvõttes pean nentima: nässu läks…

Kõigis oma rahatarkuse artiklites rõhutab Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse juht Kati, et KÕIGE olulisem samm säästma hakkamise nimel on kulude kontrolli alla saamine nende kaardistamise, st. eelarvepidamise läbi. Kulud tuleb igakuiselt kategooriate kaupa tabelisse, vihikusse, rakendusse või mujale kirja panna, et avaneks selge ülevaade kulutustest ja sellest, kas ja kust veel võimalik säästa oleks. Lihtne ja loogiline, onju? Muidugi on.

Eelarvetabeli koostamine ei ole mulle sugugi võõras. Olen seda teinud kümneid ja kümneid kordi ning nii ka seekord. Tegime selle tabeli põhjal ülihea meile sobiva eelarve-Exceli ja asusime jaanuarikuust alates kõiki kulusid tabelisse kandma. Tegime ka lahtri säästukontole minevale summale ning täitsime selle alati esimesena. Jube hästi läks! Google Docsi üles laetud tabel on meie mõlema telefonide avaekraanidele lingitud ning jooksupealt kättesaadav, mistõttu oli võimalk kohe pärast kulutuse tegemist võimalik see õigele reale sisse kanda.

Tõesti oli väga ülevaatlik ja õpetlik – kohe sai selgeks, kuhu raha kulub, kuhu vähem võiks kuluda, kust eriti hästi säästa õnnestus jne.

Aga ma sadasin selle ree pealt kolinal maha, pagan küll.

Enne kui ma sellest harjumuse kujundada jõudsin, juhtus elu ja juhtusid teised prioriteedid. Ma ei ütle, et mul ei olnud aega tabelit täita – igalühel on pärast iga ostu sooritamist ÜKS MINUT (isegi mitte nii palju ei võta tabeli täitmine aega), et kulu kirja panna. Ma lihtsalt ei võtnud seda piisavalt tõsiselt. Märtsikuus küll kogusin usinasti tšekke, et oma patud kuu lõpus lunastada, kuid tšekivirn?

Jätkuvalt kummutisahtlis, jätkuvalt puutumata.

Aprillis pole ma isegi enam üritanud, sest lootusetuse tunne on. Nagu oleks mingisugusest rongist maha jäänud, ebaõnnestunud ja lootusetult läbi kukkunud. Kirjutan seda postitust praegu sellepärast, et seda ebaõnnestumise tunnet endalt maha raputada ja teilt, kes te eelarvepidamises minust tublimad ja (nädalaid, kuid, aastaid) ees olete, nõu küsida. Mitte, et eelarvepidamises midagi keerulist oleks, aga pigem just motivatsiooni nurga alt. Kas te olete ka vahel tundnud, et keeruline on sammu pidada ja kuidagi siis uuesti motivatsiooni leidnud, et jätkata? Jagage, palun, oma kogemusi. Ma ju tõesti olen näinud ja kogenud KUI hästi eelarvepidamise süsteem töötab ja motiveerib, kuid millegipärast on see minu jaoks nii raskeks kujunenud… Ja kellel veel mott maas on, tõstke kommentaariumis julgelt käsi – alustame koos uuesti otsast peale! Jagage oma tabeleid, äppe, parimaid nippe, mõtteid, nõuandeid – koos oleme järjepidevad ja rahatargemad, onju. 🙂

Mis meelelahutuskuu väljakutsesse puutub, on meil väga mõnus ja lahe kuu olnud. Paljud tegevused, mida plaanisime, jäid tegemata, sest haigestusime, aga ka vaatamata sellele oli meil tore ja tegus ja õpetlik kuu. Paljusid meie elamusi ka vlogisin, nii et kuu lõpetuseks tuleb varsti-varsti üks kokkuvõttev video. Ja MUIDE – ka meelelahutuskuu null-eurot-meelelahutusele väljakutses oleksin äääärepealt läbi kukkunud, kuid lunastasin oma patud! Nagu kokku lepitud sai, klassifitseerub ka restoranitamine meelelahutuseks, mille mina muidugi möödunud nädalal ära unustasin, kui rõõmsasti F-hoones heal ja paremal maitsta lasin. Aga tõeline #Kogumispäeviklane ei lase sel ennast heidutada, vaid müüb kirbuturul 120€ eest asju maha! Niisiis olen mitte 40€ restoranis magama pandud euro võrra vaesem, vaid hoopis 80€ võrra rikkam! Ja kõik läheb säästukontole! 🙂

Nii et kokkuvõttes on eesmärgid tegelikult siiski täidetud – mõtleme oste väga hoolikalt läbi, püüame võimalikult säästlikud olla ja igas kuus läheb esimene summa a-la-ti säästukontole. Summa kasvab ja hing on rahul. Kuidas teie #Kogumispäevikutamine läheb?

P.S. Vaadake õhtul Ringvaadet!

Kui ma viimati kirjutasin, et mul imetamisest kopp ees on, siis tegelikult oli asi peamiselt selles, et mul oli kõigest natuke kopp ees. Peamiselt iseendast. Ma ei oska selgitada, mis täpselt minu madalseisu põhjustas või miks ma mitu nädalat veekalkvel silmadega ringi käisin, kuid ma olen nüüd tagantjärele (olles end sellest seisundist pisut distantseerida suutnud) mõelnud, et ilmselt oli asi lihtsalt selles väga intensiivses jaanuaris, mille käigus nii mitmel korral mugavustsoonist välja astusin (näiteks SIIN), ennast ületasin ja kõikvõimalikke tundeid inimemotsioonide skaalal kogesin. Hirmu ja väge, eneseusku ja identiteedikriisi… ja kuigi ma end lõpuks tühjaks pigistatud sidrunina tundsin ja korraks kusagil sügaval ära käisin, olen selle kõige käigus nii palju kasvanud, et see on minu jaoks täiesti eufooriline kogemus. Sellest, mis pidi algselt olema üks harilik aastane koostööleping pangaga, on saanud üks minu elu suurimaid enesearengu teekondi.

Jaanuaris sain lisaks korralikule ellujäämiskursusele (loe: meedias ärevusse suremata esinemisele) põhjalikult analüüsida meie tarbimisharjumusi, korraldasin köögikapid ümber ja õppisin tühja külmkappi kõrgelt hindama.

Veebruaris tegime endale Google sheet’i, kuhu kanname kõik oma tulud ja kulud. Kummalgi meist on tabel telefonis hõlpsasti kättesaadav ja nii saab seda jooksvalt pärast ostude sooritamist täita. Oleme seda varemgi teha proovinud ja siiani on tabeli järjepidev täitmine meile ülejõukäiv, aga nagu kõigi muude #Kogumispäevikuga seotud asjadega – ma ei saa ju pooleli jätta, sest aasta lõpuni on vaja rahatargalt toimetada ja väljakutseid kaasa teha. Grupi küünarnukitunne ja see, et ma ju justkui katsejänese ja eeskujuna (vaadake, kuidas see, kes üldse rahaasjade korraldamisest midagi ei taipa, oma rahaasju korraldab!) puldis olen, sunnib mind järjepidevalt täitma ka neid eesmärke, mille ma muidu pärast suure õhina möödumist nurka visanud oleksin.

Märtsikuu on ülemaailmne rahatarkuse kuu ja nii võtsime ka meie Kogumispäevikus just selle käesoleva kuu teemaks. Kui me oleme kõige suuremalt kulugrupilt (toidukulud) nii palju säästnud, majapidamiskulud üle vaadanud ja eelarvet kaardistama hakanud, on tagumine aeg rahatarkust omandada, onju? Minu jaoks tundus see hirmutav, sest igasugune finantskirjaoskus ja selle omandamine investeerimisteemaliste raamatute kaudu tundus minu  (nagu loodetavasti paljude teistegi) jaoks OH kui kauge. No ja tegelikult on siiani üsna kauge, aga seoses selle kuu väljakutsega on mul miski, mida mul varem kindlasti polnud: veendumus, et kui teised saavad ja suudavad, siis saan ja suudan mina ka.

Ja see “saan ja suudan” tunne, mille ma olen nüüd jaanuarikuu kogemuste ja märtsikuu väljakutsete foonil saavutanud, on päris pagana võimas, sest ma pole seda vist kunagi varem sedasi kogenud. Et mina niisuguseid asju saan ja suudan.

Rahatarkuse kuu sissejuhatuseks võtsin kätte ja asusin lugema Finantsaabitsa nimelist e-raamatut, mida grupis lingiti ja milles on palju elementaarset, aga ka palju teemasid, mille kohta ma tegelikult piisavalt ei tea ja mida ilma sellise lihtsa ja loogilise aabitsata puudutada julgenud poleks. Siis ostsin ühelt grupiliikmelt Roosaare “Rikkaks saamise õpiku” ja asusin seda lugema. Avastasin, et kogu see maailm, millest ma olin ennast ise distantseerinud, sest mida minusugune “väike naine” ikka sellistest asjadest teab (no mitte päris nii, aga eks sootrollidel on kahtlemata siin oma osa), ei ole mulle teps mitte kättesaamatu. Raamatut lugedes käivitusid minu sees mingisugused mõtteprotsessid, mis hästi mitmel moel mu silmad avasid. Säästmise ja kogumise teemal, aga ka ettevõtluse tasandil. Uued teadmised ja hoiakud tekitasid veel suurema teadmistejanu ja nii tekkis näiteks väga tervitatav vastumeelsus sotsiaalmeedia tuima kalanäoga rullimise vastu. Ma vist ei ole sellest varem rääkinud, aga mul on vist teatud sorti tähelepanuhäire – kui mul mingisugune tööprotsess käsil on ja tempo viivuks raugeb (näiteks ootan, et mõni suuremahuline fail avaneks või alla laetud saaks), on ootamine minu jaoks väljakannatamatu (isegi kui jutt käib minutist) ja ma pean vahepeal liikuma millegi muu juurde. Nüüd olen õppinud ootama ja fookuse hajudes internetti eksimise asemel hoopis raamatut lugema, sest mul on tunne, et ma tahan igast hetkest maksimumi võtta. See enesearengu tee on nii põnev!

Rikkaks saamise õpik osutus ilgelt kaasahaaravaks lugemiseks ja andis kinnitust ka paljudele mõtetele, mis mul ettevõtjana koguaeg kuklas olnud on, aga mille nimel töötamiseks ma ühtki sammu seni astunud polnud. Ega ma täna ka täpselt ei oska ega tea, mida ma teen, aga seegi tõdemus osutus väga kasulikuks, sest tänu sellele otsisin välja portsu erinevaid koolitusi, mida oma eesmärkide saavutamiseks läbi teha kavatsen. Kui see mõte sündis, oli esimene enam-vähem teemakohane koolitus juba nädala pärast toimumas ja nii võtsin kohe Andra ühes ja käisimegi Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni korraldatud inspiratsioonikoolitusel “Kõik on võimalik!“. Ja seda see tõepoolest oli – inspireeriv. Ma ei oodanud koolituselt mingeid tohutuid praktilisi teadmisi, mille abil oma ettevõtet kasvatada ja arendada, aga väga paljud ideealged, mille ma kusagile ajukurdude sügavikku peitu pannud olin, said sealt uuesti esile kerkida, sest tekkis tunne, et tõepoolest – miks mitte mina? Nii et igasugune selline omasugustega networkimine ja inspireerivate lugude kuulmine ei jookse kellelgi mööda külgi alla. Neid alustavale ettevõtjale (või sellest unistajatele) mõeldud koolitusi tuleb veel, nii et minge ka, tore on. Meil on aprilliks juba järgmine koolitus plaanis, kirjutan sellest siis, kui meenutada suudan, milline see täpselt oli. 😀 #brainfart

Lisaks inspiratsioonikoolitusele käisin märtsis ka kahel Kogumispäeviku seminaril, mis tegelikult grupist ka järelvaadatavad on. Esimeseks neist oli “Kuidas õpetada lapsele rahatarkust?”, tänu millele sain hästi mitu väga head ideed, mida oma laste peal ära proovida. Mu lemmikmõte kõlanutest oli see, kuidas lastega perre “märkamise päeva” tava tekitada. See tähendab seda, et iga teatud aja tagant on märkamise päev, mille käigus on lastel võimalik mingitelt kindlatelt neile jõukohastelt kodutöödelt (mitte elementaarsetelt, mis niigi nende igapäevaste ülesannete hulka kuuluvad) raha teenida. Näiteks muru niitmine, küttepuude toomine, sokisahtli korrastamine vm. Laps peab ise märkama, mis tegemist vajab, töö ära tegema ning saab sel viisil võimaluse tasu teenida. Samuti kõlas idee tasu eest perele hommikusöögi serveerimisest – nagu kohvikumäng, aga praktiline! Hakkan kohe Kroonprintsessile hommikusöökide valmistamist õpetama, teeme kohe varakult algust, saab laupäeviti kauem magada. 😀

Ka soetasin ma kuu alguses Riin Tuttelbergi (kellelt seminaril need head ideed sain) “Tom õpib rahamängu”, millest kindlasti lähemalt kirjutan kui selle läbi töötanud oleme. Ma lähtun oma lapsi kasvatades väga palju sellest, milliseid assotsiatsioone ja harjumusi me neile tulevikuks loome ja ma väga soovin, et ma oskaksin neile rahatarkust edasi anda nii, et raha tulevikus neid ei kontrolliks, vaid vastupidi.

Teine Kogumispäeviku seminar oli “Investeerimise ABC”, mis oli inspireeriv, lõbus ja mille ülekande heli kahjuks totaalselt pekki läks, aga mille kirjalikku kokkuvõtet SIIT lugeda saad.

Teadmistes tõepoolest peitub kogu maailma potentsiaal. Kui ma aasta alguses selle kõigega algust tegin, oli kogu see rahamaailm minu jaoks nii hirmus ja võõras – ma ei teadnud sedagi, palju meil millelegi raha kulub, investeerimisele mõtlemisest rääkimata. Kui rahablogidesse või investeerimisteemalistesse portaalidesse sattusin, tulin otsejoones sama teed tulema, sest see oli lihtsalt nii võõras, kauge ja hirmutav. Hirmutavad ja segadusttekitavad on need muidugi siiani, aga mida rohkem ma loen, seda julgemaks ja enesekindlamaks ma muutun. Julgesin isegi investeerimisega algust teha ja ühisrahastust varbaotsaga puutuda ning oma esimese sendi intressitulu teenida! Woop! Aga sellest räägin – kui julgen – kuu kokkuvõttes. 🙂

Muidugi oli väga oluliseks sütitajaks ka Kuldmunal konkureerimine ja ägedate ja inspireerivate inimestega koos suure auhinna võitmine. Kui mulle oleks eelmise aasta lõpus öeldud, et tule, meil on siin sulle üks lahe projekt, mis muudab su elu ja kingib sulle veel tagatipuks once in a lifetime Kuldmuna võitmise kogemuse, aga me ei maksa sulle selle eest sentigi raha – ma oleksin silmagi pilgutamata nõus olnud. Õnneks nii ei läinud, nii et midagi ikkagi jääb investeerimiseks ka. 😀

Auhind ei kuulu muidugi ainult grupi eestvedajatele, vaid kõigile liikmetele, sest kogukonnatunne ja toetav õhkkond ongi põhjus, miks see algatus on nii populaarne ja väärtuslik. Nii et aitäh ja palju õnne meile!

Minu Youtube’i kanalil on sellest õhtust videoblogi ka. Samuti on üleval vlog ülemöödunud nädalavahetuse seiklusest Tartus ja video meie mängutoast ja sellest, mismoodi me oma LEGO kollektsiooni hoiustame ja sorteerime. KOLM uut videot! Nii et kes veel pole – hopp-hopp kanalit tellima ja vaatamata jäänud videoid üle kaema!

Söögi alla ja söögi peale olen teile aasta algusest saati kirjutanud rahaasjadest ja midagi pole teha – lisaks sellele, et see on (koostöös Swedbanki Rahaasjade Teabekeskusega) minu töö, on see ka minu jaoks väga oluline elumuutev protsess. Tegelikult mitte ainult minu, vaid kogu meie pere jaoks. Enne selle aasta algust haigutas meie säästukontol suur tühjus, mille asemele oleme kahe kuuga tekitanud kahe kuu toimetulekupuhvri. See on tohutu ja natukene uskumatu saavutus! Et aasta ja ka minu eneseareng on alles alguses, on järeldusi vara teha, kuid juba täna olen hoopis teine inimene kui veel möödunud aasta lõpus. Kontroll rahaasjade üle, teadmised ja julgus ning ind neid käsnana juurde ammutada (sest ehkki ma olen nendesamade mõtetega ettevaatlikult mänginud ja püüdnud H’d aastaid endaga sama ree peale meelitada, on see kõik ikkagi tundunud kauge ja keeruline), tarbimisharjumused ja mõttemustrid, mis praeguseks muutunud on… on ühest küljest andnud aimu sellest, kui kaugel ma oma eesmärkidest tegelikult olen, ent siiski ka piisavalt julgust nende nimel töötamisega algust teha. Eesmärkidest ja rahatarkuse omandamisest räägin pikemalt märtsikuu postituses, aga võtaksin esmalt kokku veebruari.

Üks põhilisi teemasid Kogumispäeviku kodukuu aruteludes oli puhastusvahendid, millest ka blogis pikemalt juttu tegin. Tänu ostitusele reageerinud kommentaatoritele taipasin – pärast 27 aastat siin maamunal – et vetsuseep on enam-vähem kõige mõttetum kulu ever. WC-poti sisemust puhastan harja ja vahendiga niigi igapäevaselt, kord nädalas teen põhjaliku suurpuhastuse. Milleks see sorts erksinist keemiat loputusvees – puhtamaks see midagi ju ei tee? Niisiis otsustasime Duck Fresh Discs geelilärakatest (kui praegused otsa saavad) potis edaspidi loobuda. Rahaline sääst on küll vaid ca 1,30€ kuus, kuid ühes sellega jääb meist poodi ka üks värvitud keemiat täis plastmasstuub kuus.

Kloorile ma väärilist asendajat leidnud pole – võib-olla tulevikus, aga äädikas ning sooda minuga WC-poti kanti kaasa ei tule. Küll aga sain nentida, et sapiseep on suurepärane alternatiiv Vanishile ning valgetelt köögirätikutelt plekkide eemaldamiseks sobib suurepäraselt äädikas ja soodas leotamine. Isegi H nägi ja kiitis, et rätikud on märkimisväärselt valgemad! Ja see on juba midagi… Seda nippi kavatsen kindlasti edaspidi aeg-ajalt rakendada – panin rätikud kuuma vette, millesse valasin pisut äädikat ning saputasin sekka soodat. Lasin sedasi mõned tunnid seista ja pesin siis pesumasinas. Tõesti said palju valgemad! Mis köögirätikutesse puutub, on need juba aastaid mitmetel kuivatus- ja puhastustöödel abiks olnud ja majapidamispaberi kulu minimeerinud. Küll aga kulus meil varemalt köögi käsn-lappe, mida H kangesti armastab ja mida kolm korda kuus uue vastu välja vahetas, sest midagi lägasest haisvast köögilapist rõvedamat ei ole maamunal olemas. Kodukuu jooksul veensin teda mikrokiudlappidele ümber harjuma ja nüüd ongi kraanikausiäärel hoopis mikrokiudlapp, mis jäljetult puhastab ja ka ise kergesti puhastatav on. Niisiis säästame kuus ka 0,72€/tk maksvatelt käsnlappidelt kokku üle kahe euro!

Mingid extra very special mikrokiudlapid, ostsin prooviks lihtsalt sellepärast, et olid allahinnatud. Ei midagi liiga erilist – kuivavad lihtsalt kiiremini kui tavalised mikrokiudlapid.

Kui grupis oli palju juttu teenusepakkujatest ja erinevate pakettide hinnavõrdlustest, siis meie kui äsja kolinud ja enne uue kodu jaoks vajalike lepingute sõlmimist põhjalikult hindu võrrelnud pere jaoks jäid teenustelt säästmise tulemused kesiseks. Küll aga pöörasime varasemast enam tähelepanu säästlikule elektritarbimisele, mis meil ka üllatavalt kenasti õnnestus. Kustutasime tulesid, mina sulgesin külmkapiukse ega paotanud kärsitult ahjuust, fassaadi ääristavad jõulutuled panime lühemaks ajaks põlema, käivitasime kodumasinad võimalusel ööseks ning piirasime saunaskäike. Kuu lõpus, kui suured külmad meie maaküttesüsteemi elektriküttele üle minema sundisid, lasime ka toatemperatuuri 1,5C madalamaks. Peamiselt muidugi sellepärast, et päikeselised ilmad kütsid meie suurte akendega kasvuhoone maja kohutavalt palavaks – suurepärane säästutare meil! Ka lapsi treenisime hoolikamalt tulesid kustutama. Kõigi meie ühiste pingutuste tulemusena oli elektriarve veebruaris paarkümmend eurot soodsam kui jaanuaris, mis on möödunud kuu välistemperatuure arvesse võttes (käib meil ju küte ikkagi elektri toel) väga muljetavaldav tulemus. Ka oli elektri börsihind suurte külmade tõttu üle pika aja kalleim, kuid et meie paketil on fikseeritud (ja väga soodne) hind, ei mõjutanud see meid karvavõrdki. Olin kindel, et veebruari elektriarve tuleb röögatu, kuid sain hoopis meeldiva üllatuse osaliseks.

Ka ei tellinud ma kordagi telefoni internetimahtu juurde, vaid hoidsin mobiilse neti kodus olles väljas – oli see ju üks minu pillavatest harjumustest. Euro siit, euro sealt – kokku tuleb arvestatav sääst! Ja ehkki summa pole elumuutvalt suur, siis vahet tegelikult ei ole, sest kõige olulisem on uute ja targemate harjumuste kujundamine, mis pikas perspektiivis elumuutvateks osutuvad.

Harjumuste ja mõttemallide muutmisest veel – mõtlesin, et näitan teile meie külmkapi sisu toidunädala lõpus, enne uue nädala toidukulleri saabumist:

TÜHI! Mitte ühtegi asja, mis järgmisesse nädalasse “seisma” jäädes pahaks minna ja prügikasti rännata võiks. Toidu ära viskamist ja kaost külmkapis olen juba aastaid vihanud, kuid 100% ära hoida osanud? Mitte alati! Jaanuarikuu 50€ toidueksperimendi käigus – põhimõttelises kitsikuses – sai selgeks , mismoodi osta täpselt (tõesõna suisa sendipealt) nii vähe kui vaja, et nädala jagu toidukordi kaetud oleks. Nädala lõpus oli külmkapp täiesti tühi. Ja ma õppisin seda vaatepilti KIRGLIKULT armastama. Viimased toiduained lähevad viimase toidu sisse, kapi saab korralikult puhtaks küürida ja kulleri saabudes uued toiduained kappi laduda. Niisiis, tõesõna: pole midagi paremat kui tühi külmkapp!

Kuidas teil läheb? Kas olete jätkuvalt kambas, teete väljakutseid kaasa? Märts e. rahatarkuse kuu on minu jaoks eriti elevusttekitav. Ostsin endale terve posu uusi raamatuid, milles ette antud ülesandeid tubli õpilasena täidan ja… ma ei hakka liiga palju ette ära rääkima, tahan kõigest blogis põhjalikumalt pajatada.

Ja lisaks rahatarkuse teemalistele lugemissoovitustele ja muule teemaga haakuvale on meil selles kuus ka esimesed üritused toimumas! Olen küll tiimis, aga pidin ikka mitu korda üle küsima, kas mulle ikka on koht kõigile märtsis toimuvatele tasuta rahateemalistele seminaridele garanteeritud. Õnneks on. Aga kohti on veel ja kõnelejad on NII VINGED, et ma tõesti loodan teiega Kogumispäeviku rahatarkuse kuu seminaridel kohtuda. Esimene neist e. “Kuidas õpetada lapsele rahatarkust?” toimub juba 13. märtsil. Seminari ja sel kõnelejate kohta saad lähemalt lugeda SIIT. Osalemine on tasuta, kuid kohtade arv on piiratud. Broneeri endale koht SIIN. 🙂