Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Ma solvun, kui sa mulle vale kingituse teed!

~ jõulud, kogumispäevik

Kuusealune kingikuhi aastal 2016

Aasta aega jutti olen mina ja olete loodetavasti ka teie #Kogumispäeviku algatuse ja erinevate teemakuude raames oma elustiilivalikuid ümber mõelnud ja tarbetuid kulutusi piiranud, et rohkem raha säästa ja endale majanduslik kindlus tagada. Õpetlik säästu-aasta on kohe lõppemas ja otseloomulikult tuleb sellele ka väärikas punkt panna. On ju jõulukuu kõigi jaoks paratamatult suuremate väljaminekute kuu (meil kulub jõulutraditsioonide elushoidmisele kindlasti rohkem raha kui kingitustele), mistõttu kulutuste planeerimine ka sellel perioodil hädavajalik on. SIIT saate laadida alla spetsiaalselt jõulueelarve tegemiseks ja jõulukulutuste planeerimiseks koostatud tabeli. 

Kingituste tegemine on hullult põletav ja stressitekitav teema hästi paljude inimeste jaoks ja mul on sellest lihtsalt nii… kahju. Kui ma teaksin, et kellelgi on mulle kingituse tegemisest närvid niiviisi krussis ja meel jõuluajal kurb, eelistaksin iga kell kingituseta jäämist. Kas mitte igaüks ei mõtle nii? Ma usun küll, et mõtleb. Ka tahan ma protestida kingitustega seotud tabude vastu nagu “kingitud hobuse suhu ei vaadata”. Ma ei kirjuta sellele alla! In fact, ma kavatsen selle vastu suisa mässata. Kui sina teed mulle kingituse, mida mina ei vaja, küsimata, mida mina endale päriselt tahan – mis kohustab mind selle kingitusega rahul olema? Muidugi ei ole meie ühiskonnas okei kellelegi silma sisse vaadata ja öelda: “aitäh, see on sinust väga kena, aga ma ei vaja seda ning ma eelistaksin seda mitte vastu võtta.” See ei ole ju viisakas! Ükski hästi kasvatatud inimene ei tuleks millegi niisuguse pealegi, onju? Aga tegelikult ma tahan, et kõik minu ümber teaksid: kui te toote mulle asja, millega mul mitte midagi peale hakata pole, siis võib täiesti vabalt juhtuda, et ma suisa solvun. Sama kehtib näiteks koostööpakkumiste kohta. Ma ütlen nädalas ära väga mitmeid koostööpakkumisi, mis minu elu, eelistusi, tegelikke vajadusi ja blogi sisu mitte kuidagimoodi ei puuduta – kellad, ehted, mööbel, meigilambid, kosmeetika, riided… you name it. Ma ei vaja kõiki neid suvalisi asju. Ka mitte siis kui nad on tasuta ja nende eest veel pealegi makstakse.

Me ei pea olema nõus tänuga vastu võtma midaiganes ainuüksi sellepärast, et keegi meile midagi kinkida tahab.

Minu eelmise aasta kõige eredam jõulukingimälestus (lisaks alumisel pildil olevale) oli Madikeni kingitud Müüriääre pagari magus salaami. Meie iga-aastase sõpradega peetud jõulupeo traditsiooniks on, et igaüks toob loosipaki sisse midagi, mis maksab 5-10€ ja on tarbitav. Küünal, jook, maius… Maris valmistab alati ise midagi mõnusat, sageli näiteks imelist fudge’i. Pole olemas teist nii head kingitust! Eelmisel aastal küpsetas Barbara leiva ja tegi sellele peale miskise määrde, mis oli ilusas keraamilises toosis. Madiken sai selle paki. Madiken, kelle jaoks määrded ja saia-leivatooted on kõige paremad asjad maailmas. Saate aru kui tore? Mina võtsin oma pakist välja kõige ehtsama vorsti. Takunööriga seotud, pealt valkjas (nagu need uhked vorstid on, teate küll), miljonite lemmik ja… ÜLDSE MITTE minu masti kingitus. Pettumus. Ma ei armasta lihatooteid! Ja siis tuli välja, et see on lihtsalt salaamikujuline Kirju Koer. Kirju Koer on mu LEMMIKMAIUSTUS maailmas! Oh, see oli nii vahva… sihuke emotsioon ühest kingitusest. Iga kell tahan Kirjut Koera pigem kui misiganes suvalist asja!

Minu pikaaegne unistus ja maailma kõige toredam jõulukink. Eriti rõõmus olen ma selle üle KUI palju me teda aasta jooksul kasutanud oleme. Igapäevaselt! Ta on täiesti asendamatuks saanud ja ma olen tema eest nii-nii tänulik. Pärast selle unistuse täitumist ei olegi mul vist ühtegi niisugust materiaalset asja, mida ma tõesti ihkaks ja kingiks saada sooviks. Mul tuli selle peale nüüd kohe kange tahtmine teha nimekiri asjadest, mida mulle päriselt võib jõuludeks kinkida ja mida ma tunnen, et saada tahan. Kas see oleks teile huvitav?

Juba sellest ajast peale kui Kroonprintsess beebi oli, olen olnud veendunud, et lapsel peab olema pigem vähe kui palju. Olen algusest peale mänguasjade rotatsiooni korraldanud, sünnipäevakinkide kuhja aasta peale hajutanud, mitte kõike korraga kätte andnud ja uusi mänguasju on lapsed saanud jõuludeks ja sünnipäevaks. Isegi jõulukingipakke, mis välismaa-sugulastelt tulevad, olen enne kuuse alla seadmist avanud, et näha, mis seal sees on ja kas see mu lastele sobib. Ja olen neid kingitusi ka kinkimata jätnud, sest ei sobi. Meil ei ole “võid endale poest ühe asja valida” kommet ja ainsad asjad, mida ülejäänud aasta jooksul lisandub, on (värvi)raamatud ja LEGOd. Sellele vaatamata on neil minu meelest liiga palju asju, aga ma vähemalt püüan. 😀

Möödunud aastal läks mul aga lastele kingituste tegemine täiesti lappama. Me kinkisime neile liiga palju asju. Nad said kumbki kolm-neli-viis (ma ei mäleta, liiga mitu, noh) kingitust ja ehkki nad mõlemad said endale nukud, mida nad soovinud olid, panid nad nende soovidega täiesti puusse. Kroonprintsess tahtis mingisuguse superkangelaste sarja Poison Ivy nukku, millega ta MITTE ÜHTEGI KORDA (!!!) mänginud ei ole. Virsik soovis Monster High Treesat ning pettus selles tohutult. Ta oli niiii kindel, et ta tahab seda, aga ta vist tegelikult ei teadnud, mida ta tahab. Lisaks neile nukkudele tundsin millegipärast, et tahan neile enamat pakkuda, rohkem kingitusi teha. Vist mom guilt‘i, et nad kunagi endale midagi ei saa (nagu paljud teised lapsed meie ümber) ja arvasin, et kordki aastas võiks siis lastel tõesti “natukenegi rõõmu olla” (väljend “natukenegi rõõmu olla” oli osa põhilistest etteheidetest, kui ma Kroonprintsessile kuni kolmanda eluaastani kommi ei andnud, sest ta ei küsinud – seda natukestki rõõmu ei võimaldanud ma lapsele!)

Ma pole mitte midagi niiviisi kahetsenud nagu seda, et ma rumalal süütundel oma põhimõtetest võitu saada lasin, sest eelmise aasta jõulukingid olid täielik läbikukkumine. Nii on meil sellel aastal kokkulepe, et lapsed võivad jõuluvanalt soovida ÜHTE mänguasja ja see ÜKS soov tuleb väga hoolega läbi mõelda. Ma ei ole kunagi varem näinud ega taha mitte kunagi enam näha seda, kuidas mu lapsed uutesse asjadesse jahedalt suhtuvad, sest neid asju on liiga mitu…

Üleüldse tunnen ma, et kõige lihtsam oleks unustada ära igasugune üllatusmomendile keskendumine ja inimeselt lihtsalt otse küsida. Küsida, millest ta unistab. Küsida, mida tal vaja on. Küsida, mida ta endale ise osta ei raatsi, aga tegelikult saada tahaks. Mõni veidi luksuslikum käsitööküünal või korralik terav nuga või hea kašmiirkampsun või misiganes asi, mida tegelikult ka vaja oleks. Nii hea on aasta otsa igapäevaselt kasutada mingit päriselt vajalikku asja ja mõelda: kujutad ette kui tore, et just tema mulle just selle kinkis. Kui see pole ülim kinkimisrõõm, siis mina ei tea, mis on.

Kuidas teie lastele ja teistele lähedastele jõulukingituste tegemisse suhtute ja selle omavahel ära korraldanud olete? 

Kuusealune kingikuhi 2017

Mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean!

~ kogumispäevik

Kes jaanuaris #Kogumispäevikuga ei liitu ja tühjaks söödud külmkapi ilu hindama ei õpi, see novembris investeerimisega algust ei tee. Võite mind vabalt tsiteerida!


#Kogumispäeviku Rahakooli teine tund on selja taga ja ma ütlen ausalt – tunne on, nagu oleks investeerimisest kaugemal kui kunagi varem. Kui ma märtsis sain hullult inspiratsiooni investeerimisega alustamiseks, sest käisin Kogumispäeviku loengutes ning lugesin meeletult sütitavaid edulugusid ja samas mitte ühtainsamatki vastuargumenti, aru ka midagi ei saanud (heh)… siis nüüd, kahe Rahakooli järel… mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean! 

Ma ei hakka salgama, et tegelikult on muidugi omamoodi lahe ka niisugustes asjadest, mis mulle varemalt hästi kauged olid, juba niigi palju teada. Ehkki vahepeal läks seekord loengus tempo pisut liiga kiireks ja jutt mõnel keerulisemal teemal tšutt liiga ülevaatlikuks, oli siiski hea tunda, et ma päris pimeduses ei kompa, vaid siiski piisavalt tean, et teemas püsida, mitte reelt päris kolinal maha sadada. Lihtsalt nii enam-vähem kuidagi sabas lohiseda, hehe… Probleem on selles, et kui nüüd on mul vastuseid tervele hulgale erinevatele küsimustele, mida ma endale varem esitadagi ei osanud, kerkib sada uut küsimust, millele vastuse leidmine tundub enam-vähem tuumafüüsika olevat.

Mõtlesin siis, et võtan ette küsimused, mis Rahakoolis kõige olulisematena välja toodi, ja vastan neile nii hästi või halvasti kui oskan:

Millised on sinu kogemused ja teadmised?

Teadmised on tagasihoidlikud kuni mõõdukad, kogemusi pole, aga tahaks omandada. Mulle tundub, et kogemustest oleks kõvasti abi, et teadmisi omal nahal kogetu läbi omandada või nende puudumist kompenseerida. 😀

Kuhu investeerida?

Nagu ma vist juba maininud olen, tundsin märtsis investeerimisteemalistel loengutel käies ja raamatuid lugedes hästi suurt survet võimalikult ruttu alustada. Aeg on ju kõige olulisem eelis edukaks investeerimiseks! Aga kuna ma piisavalt süveneda ei suutnud, et väiksema riskiga varaklassidega tutvuda ja oma raha näiteks võlakirjadesse, fondidesse või aktsiatessegi paigutada, avasin Mintoses konto ja panin raha, millega ma arvestanud polnud, 10€ kaupa viiekümne tagasiostugarantiiga laenu alla. Täna olen ma üsna kindel, et ma sinna rohkem raha paigutada ei taha, kuid ei kahetse siiski, et seda tegin. Olen tänu sellele õppinud näiteks mitte iga päev passimas käima, kuidas investeeringutel läheb – investeeringute tootlus on protsentides küll kõrge, ent nii lühikese ajaga eurodes ikkagi väga tagasihoidlik ja iganädalaselt (kummatigi siis veel igapäevaselt) pole seal muhvigi vahtida. Las tiksub omaette! Samuti on mul kogemustepagasis üks pikalt üle tähtaja läinud ärilaen, mis on ühtlasi ka ainus, kuhu ma korraga 50€ sisse kütsin, sest see tundus (täiesti alusetult, muidugi) nagu ilgelt hea idee. Nende summade (ja tagasiostugarantiide, mis sellel vist ikkagi juhtuda ei luba) juures ei olekski hullu, kui see raha tõesti igaveseks ära kaoks, aga sealjuures on see siiski väga väärtuslik kooliraha. Hajutamisest ei räägita niisama suusoojaks – sel on tugev tõepõhi all! Oma nahal kogetu on ikkagi midagi muud kui haljas teooria.

Järgmises Rahakooli tunnis hakkame oma näidisportfelli koostama ja praegu on mul ausalt öeldes tunne, et tahaksin… kõike osta. Lihtsalt niisama, kogemuse saamiseks, oleks jube põnev proovida, mismoodi erinevatel investeeringutel ajapikku minema hakkab ja miks. On ju igal instrumendil oma plussid ja miinused, mis elevust tekitavad ning huvi äratavad. Samas – kuna ma tõenäoliselt suurema hasardi möödudes pigem ikka meelsamini kujundamisega tegelen ja poodi pean kui börsil hullan, pean endale aru andma, millised mulle kõige jõukohasemad instrumendid tegelikult on. Esiteks ei ole mul piisavalt teadmisi, huvi ega ajalisi ressursse, et üksikaktsiatega kaubelda osata nii, et see tsaarile mulle ka tulu tooks.  Samuti ei kujuta ette, mismoodi peaksin suutma leida kõige parema tasakaalu oodatava tootluse ja haldus- ning tehingutasude vahel. Võib-olla pean selleks investeerimisega algust tegema, et see minu jaoks hoomatav oleks, aga praegu on see küll täielik Mordor. Tume maa, noh. Kõige tumedam, mis mul pähe tuli…

Teiseks ei ole mul mõtet suure tootluse näljas suuri riske võtta – minu tänane elukvaliteet on minu jaoks absoluutselt piisav, mul ei ole mitte mingisugust soovi rohkem ja kallimalt osta (pigem võiks osata tahta askeetlikumalt elada), ma olen noor ja tööjõuline ning suudan praegu töötada tehes seda, mida ma armastan ning seega on mul aega säästa ja neil säästudel turvaliselt kasvada lasta seni, kuni ma enam tööd teha ei taha või ei suuda.

Kuna ma olen nüüdseks aru saanud, et ka legendaarne härra Buffett lõbustab end fondijuhte proovile pannes, sest aktiivselt juhitud fondid passiivsetele ära panna ei suuda, tundub mulle, et ETF’idel (investeerimisfondid, mis investeerivad indeksite koostisosadesse ja mida saab börsilt reaalaja-hinnaga osta nagu aktsiaid) on kindel koht minusuguse algaja portfellis. Kulud on väikesed ja hajutatus hea ja, olgem ausad, süveneda alustuseks eriti vaja ei ole… Ma olen nii tugevalt tundnud, et kui ma kõike ei tea ja kõigesse süveneda ei suuda, siis ma ei tohi investeerimisega algust teha. Aga praegu ma tunnen küll, et see on mõttetu valehäbi. Ma usun, et kui ma oma esimesed investeeringud tehtud saan, tuleb ülejäänu kogemuste ja isikliku tunnetuse läbi kätte. Peaasi, et kõiki mune ühte korvi ei pane ja neist ühekorraga ilma ei jää. Siin tekib muidugi küsimus (mis ka eelmise Rahakooli postituse kommentaariumis esile toodi), kas ma tahan oma raha panna kõigisse näiteks S&P 500 indeksis olevate ettevõtete kukrutesse. Kas nad kõik seisavad samade asjade eest, mille eest seisan mina? Et tegu on sisuliselt USA 500 kõige edukama ettevõttega, võib vist üsna kindel olla, et mitte. Esitasin selle küsimuse ka Rahakooli eestvedajatele ja sain vastuseks, et on tegelikult ka niisuguseid fonde, mis justnimelt eetilisusele keskendunud on ja et neil ka seetõttu tegelikult väga hästi läheb. Sellesse poolde investeerimisest on kindlasti mõtet süveneda, sest see on väga efektiivne maailmaparandamise koht. Must investigate further!

Milliseid turge kasutada?

Hakkasingi nüüd mõtlema, et huvitav, millistelt turgudelt niisuguseid fonde saada võiks nagu eelmises lõigus mainitud. Skandinaaviast ilmselt kindlasti? Ma tegelikult täpselt ei tea, sest ma ei ole veel ühtegi tehingut teinud ega oska turgude kohta midagi arvata. Mis üksikaktsiatesse puutub, siis ma kindlasti tahaksin paari Tallinna börsil kaupleva ettevõttega kätt proovida. Lihtsalt sellepärast, et see on nii käegakatsutav ja arusaadav – ettevõtte maine kujunemist ja edukust on kuidagi lihtsam mõõta, info tuleb koju kätte ja see ilmselt on tunnetuse tekkimise mõttes väga kasulik. Ja muidugi jääb raha koju ka, mis pole üldse väheoluline tõik!

Millise summaga on mõistlik alustada?

Õige vastus on vist, et niisugusega, mida sa ei karda kaotada? Ehkki mõistliku riskitasemega instrumentidesse investeerides ja piisavalt hajutades ei pea ilmselt ikkagi nii konservatiivne olema, et vaba raha üldse mitte investeeringutesse paigutada ja pigem sukasääres hoida. Ka kõige tagasihoidlikum tootlus ja madalam risk lööb igaljuhul inflatsiooni. Võib-olla mitte kõrge inflatsiooniga perioodidel, aga pikema ajahorisondi puhul ilmselt lõppkokkuvõttes ikkagi. Sellele vaatamata kõnetab mind suhtumine, mida illustreerib võrdlus seemnekartuliga. Kartulit, mille sa seemneks maha paned, ei kavatse sa ju kunagi enam süüa. Küll aga uusi kartuleid, mis sellest ajapikku kasvavad. Nii mõtlen ka mina rahast, mida investeerida tahan. Nagu öeldud, ei oska ma tehingutasude osas ka midagi arvata, aga taipan, et päris kümne euro kaupa pole börsil mõtet tilgutamas käia – pigem siis suurem summa eurohaaval kokku koguda ja korraga investeerida. Minu esimeseks investeeringuks saab, loodetavasti juba pärast kolmapäevast Rahakooli, kui me oma kujuteldavad portfellid kokku pannud oleme, umbes 1000€ meie säästudest, mis piisavalt puhvriks jätavad, aga samas ka juba vaikselt kasvama hakata saavad. Kes juba investeerib, võib kommenteerida, kas see tema meelest börsile sisenemisel alustuseks piisav on. Tunnistan ausalt: ei tea…

Milliste kuludega tuleb arvestada?

Alustuseks muidugi tulumaks, aga see ei ole suurem asi üllatusmoment. Tulumaksu tuleb ju tasuda igasuguse tulu pealt. Edasi tehingutasud, mida igasuguste tehingute eest pangale maksma peab, amiright? Ning kui tegu on aktiivselt juhitud fondide või nt kolmanda sambaga, tuleb sinu raha haldamise ja fondijuhtide know-how eest samuti raha välja käia. See on see koht, kus ma kulude ja tulude suhet absoluutselt hinnata ei oska, aga kogemuse läbi ära proovida tahaks. Investeerimismaailm on nii kirju ja eemalt tundub, et nii palju kui on investoreid, on erinevaid arvamusi. Tahaks teadmistele lisaks ka kogemuste põhjal enda isikliku kujundada!

Millise konto kaudu investeerida?

Praegu tegin endale kodupanga (Swedbank) netipangas lihtsalt ühe lisakonto, panin sellele Rahakooli-kaaslase antud soovituse peale nimeks “Investeerimiskonto” (et seda kontode nimekirjas lihtsam leida oleks) ja lisasin ta rubriigi “Investeerimine, säästmine” alt enda väärtpaberikontoks. Et ma olen aru saanud, et juriidilise isikuna on investeerimine mäekõrguselt kasumlikum, tekib mul küsimus, kas seda ikkagi on paslik teha ettevõtte alt, mille põhitegevus on hoopis miski muu? Sest seljuhul peaks võib-olla hoopis sealtpoolt pihta hakkama… kas nii võib? Kes niiviisi investeerib – olen nõuannete eest südamest tänulik. 🙂

Selle nädala kodutööna paluti meil mõelda enda riskitaluvuse peale ning hinnata, milline on tootluse ootus ja ajahorisont. Samuti peame vastama küsimusele, kuhu tahame jõuda kümne aastaga. Kui ma praegu kristalselt aus olen, eeldan hetkel kokkuvõttes lihtsalt tootlust, mis inflatsiooni lüüa suudaks – see oleks alustuseks juba jupp maad parem kui minu kontol seisva raha väljavaated hetkeseisuga on. Kuid kui ma mõtlen, et minu vanem tütar kümne aasta pärast juba keskkoolis käib, võiks mul selleks ajaks olla piisav kapital, et talle vajadusel ülikooli minekuks korter soetada. Eeldusel, et ta end tulevikus ise ülal pidama suuteline on, oleks ju sisuliselt tegemist reinvesteeringuga kinnisvarasse ning kui ma praegusel kursil jätkan ning ka kõik lisasissetulekud investeeringutesse suunan, tundub mulle, et saaksin selle tõepoolest saavutada kui sihikindlalt eesmärgi poole pürgin. Seda juhul kui minu investeeringute tootlus on selle perioodi jooksul vähemalt 7%. Tehtav ju, ei?

Nagu Kirke enda teises Rahakooli-blogipostituses kirjutas, on blogipidamine ja uute teadmiste (või veel arusaamatuks jäänud küsimuste) lahti kirjutamine väga kasulik harjutus, et viimased kinnistuksid ja pilt klaarimaks saaks. Minu jaoks on kõige vabastavam tunne, et ma ei pea kõike teadma ja oskama või tähtsat finantsanalüütikut mängima, kui ma seda pole, et siiski investeerimisega algust teha. Investeerimine, ma. ei. karda. sind! Eriti… 

Läksin kooli

~ kogumispäevik

Rahakooli! 

Kui märtsis oli #Kogumispäeviku rahatarkuse kuu, organiseeris grupi eestvedaja ja Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse juht Kati liikmetele mitu ägedat ja õpetlikku seminari, mida ka grupis otse üle kanti. Tartus ja Tallinnas korraldatud üritustel rääkisid erinevad spetsialistid kõiksugu kasulikest teemadest laste rahatarkusest tarbimispsühholoogiani ja minule isiklikult ning minu suhtumisele rahasse mõjusid need väga positiivselt. Oli väga palju uusi praktilisi teadmisi kui ka ideid, mis oma käitumismustreid üle analüüsima panid. Viimane ongi vast alustuseks kõige olulisem – tõdemus, et minu senine käitumine on vale ning seejärel soov selle osas midagi ette võtta.

Midagi oma rahaasjade kordasaamise nimel ära taha tahame ilmselt me kõik, kes me säästmises (mitte koonerdamises kui sellises, vaid säästude kõrvale panemises) veel nii vilunud pole, et oma perele piisava puhvri või, veel enam, passiivse sissetuleku tagada suutnud oleksime. Aga selleks, et tahtmisest ka teod saaksid, on vaja ikka päris korralikult iseenda sisse minna, seal pisut ringi sobrada ja enese vastu aus olla, mitte vabandusi ja takistusi otsida. Keerulisest olukorrast ja valedest harjumustest on hästi keeruline niisama omal käel ja tahtejõu najal välja tulla ning päevapealt teadlikke muudatusi teha. Sellepärast on niisugused kogukonnad nagu #Kogumispäevik väga head – kõik inimesed on seal sama eesmärgiga ja kõigil on oma teekond ning kogemused, millest kaasvõitlejad õppida ja tuge ning inspiratsiooni leida saavad.

Sellesama eesmärgiga võttis Kati ette ja pani püsti kolmel järjestikusel novembrikuu nädalal toimuva Rahakooli, milles (tasuta, muidugi) osalevad grupiliikmed saavad algust teha oma isikliku elustiilimuutusega, alustades eelarve koostamisest ning lõpetades oma esimese investeerimisportfelli koostamisega. Erinevalt märtsikuu seminaridest ei kanta Rahakooli veebis üle – eesmärk on, et osalejad saaksid end iga nädal kohal käies mugavalt tunda, omavahel arutleda ja julgelt küsimusi esitada ilma, et keegi neile kaamera näkku lükkaks. Minu meelest hästi tore! Igatahes olen mina igal nädalal kohal ning jagan iga tunni järel õpitut ka teiega. Et minul on tänu aasta jooksul kaasa tehtud säästu-teemakuudele ja väljakutsetele kogunenud korralik puhver, on minu eesmärk Rahakooli lõpuks reaalsete investeeringuteni jõuda. Niisiis ei tee ma kooli kaasa niisama, moe pärast, vaid korjan märtsis investeerimisteemalisi raamatuid lugedes lahtiseks jäänud otsad üles ja sõlmin nad loodetavasti päris-investeeringuteks kokku. Põnev!

Et mõte tööpäeva lõpus tähtsate teemadega kaasas käia jaksaks, kostitas Kati kõiki rahakoolijütse kohvi, tee, smuutide ja maiustustega. Ja märkmikud saime ka! Nagu päris. 😀

Kati, nagu ikka, panemas kõigile kuulajatele südamele, et eestlased ei säästa piisavalt. Working on it, Kati! 

ESIMENE TUND

7. november. MIKS INVESTEERIDA?

“Millised on investeerimisega alustamise peamised takistused ja kuidas neid ületada? Vähekogenud investorite peamised vead. Nõuanded rahaasjade paremaks korraldamiseks. Teoreetilisi teadmisi jagavad Tarmo Tanilas ja Mari-Liis Jääger Swedbankist, inspiratsiooni annavad Investor Toomas Äripäevast ja grupi Kogumispäevik liige Mirjam Hunt.”

Rahakooli esimene tund oli põhimõtteliselt inspiratsioonikoolitus. Mulle väga meeldib, et Rahakoolis ei tuhiseta olulistest psühholoogilistest aspektidest mööda otse investeerimistoodete juurde, vaid tehakse juttu ka näiteks peamistest takistustest, mis inimesi säästmise ja investeerimisega algust tegemast takistavad. Halvad (tarbimis)harjumused, vähesed teadmised ja hirm tundmatuse ning võimalike kaotuste ees takistavad inimesi oma finantskäitumist parandamast, ehkki tegelikult on viise, kuidas iseendaga teadlikult tööd teha ning oma harjumuspärast käitumist samm-sammult muuta.

#Kogumispäeviku Rahakooli nõuanded rahaasjade paremaks korraldamiseks:

• Koosta eelarve tegelikest kulutustest ülevaate saamiseks.
• Selgita välja kulud, mis rahakotti liigselt koormavad.
• Sea pikaajalised eesmärgid.
• Teosta oma rahaasjade üle regulaarset kontrolli.
• Vaata üle oma teadmised, oskused ja hobid ning arenda neid – ehk annab mõni
neist lisasissetuleku
• Säästa pisiasjadelt!

Veel on soovitud eesmärke oluliselt lihtsam seada, kui sul on mõttekaaslasi, kelle sihid sinu omadega ühtivad. Nagu näiteks sellessamas meie #Kogumispäevikus või Rahakoolis, kus me nüüd koos iga nädal kohtuma hakkame. Teadmisi saab ammutada erinevatest investeerimisteemalistest blogidest ja raamatutest või Rahakooli sarnastelt kursustelt-seminaridelt, mida siin-seal sageli korraldatakse. Ja kogemuste saamiseks on investeerimist enne reaalsete rahasummade paigutamist võimalik katsetada luues endale virtuaalkonto. See viimane nõuanne oli mulle väga huvitav. Proovin selle kindlasti järgi!

Mis hirmu puudutab (lugesin millalgi kommentaari, kus inimene kirjutas, et tema investeerimist ei usu, nagu oleks see mingisugune kahtlane püramiidskeem-õhuloss, mitte loogiline pärisasi), jäi mulle meelde hästi kihvt mõttekäik, mida Tarmo Tanilas meiega jagas. Isegi kui turg kukub ning sinu investeering kaotab oma väärtusest 10%, oled ikkagi 90% plussis. Kui sa üleüldse säästma hakanud ei oleks, poleks sul üldse midagi alles!

Mulle nii väga meeldis Merje postitus sellest, mida tema esimesest Rahakoolist enda jaoks õppis. See meeldis ka, et ta mulle mett moka peale määris, not gonna lie, aga kõige rohkem teeb mind õnnelikuks kui veel keegi saab sama tõdemuse osaliseks, mille mina enda jaoks Kogumispäevikust avastasin. Lugege Merje kogemust ja säästma hakkamise ning laristamisega seotud mõtteid SIIT!


Kas teie teadsite, kes on Investor Toomas? Mina olin seda nime varem kuulnud, aga et Toomas on Äripäeva projekt, mitte reaalne investor, kes kolumni kirjutab, polnud mul õrna aimugi. Kes ma olen ja kust ma tulen? Kivi alt või? Kui ma olen viimane inimene maailmas, kes Investor Toomasest ei teadnud, pole järgnevast lõigust kellelegi tolku, aga panen selguse huvides siiski Investor Toomase kirjelduse:

“Toomas on Äripäeva poolt välja mõeldud tegelane. Tema käsutuses on reaalne raha, mida hakati 2002. aasta algusest investeerima aktsiaturgudele. Investor Toomase investeerimisotsused langetab Äripäeva börsitoimetus. (…) Toomasel oli 2002. aasta alguseks koos miljon krooni ehk 64 000 eurot, mida ta otsustas aktsiaturule paigutada eesmärgiga tagada endale 30 aasta pärast muretu vanaduspõlv. Toomas on liitunud ka pensionisammastega, et kasutada ära riigi pakutavad maksusoodustused ja võrrelda enda portfelli tootlust enda pensionifondide tootlusega. Lisaks jälgib Toomas igapäevaselt oma kulutusi ning otsib erinevaid säästmisnippe.”

KUI põnev?! 16 aasta jagu investeerimislektüüri nagu maast leitud. 😀

Ja seda kõige-kõige-kõige tähtsamat põhjust, miks igaüks peaks investeerima, tõestab ka see Investor Toomast kirjeldav lõik siin. Miljoni krooni oli 2002. aastal väga-väga suur raha (Tallinnas oleks selle raha eest saanud kaks 66 m2 korterit ja sisustamiseks oleks ülegi jäänud), kuid 64 000€ piisab täna heal juhul kodu sissemakseks. Inflatsioon! Hindade pidev tõus sööb pangakontol või sukasääres seisva raha lihtsalt ära. Ka kõige väiksema riskiga pikaajaliste investeeringute tootlus suudab inflatsiooni ületada. Miks siis mitte end kurssi viia ja oma raha arukalt paigutada?

Mida täpselt tähendavad mõisted “väikse riskiga pikaajaline investeering” ja “arukalt paigutada”, seda ma teile praegu rääkida ei tea. 😀 Aga lubati, et järgmine nädal juba tean, nii et kuni järgmise Rahakoolini siis!

Kas Sinugi raha sisse närib ka inflatsioonikoi parasjagu suuri auke või oled juba investeerimisega algust teinud?

Pinginaabrid Sally ja Kirke. Megalõbus oli!

Olin kolmapäeval poes tööl, sõitsin õhtul panka teadmisi omandama ning sealt sama targalt targemalt (:D) poodi tagasi, et Kukupesa isadepäeva pakke pakkima hakata. Me müüsime SADU kruuse, sest inimestele nii meeldisid meie isadepäevakruusid. Hurraa ja hullumaja! Nüüd on Smartposti pakid enam-vähem saadetud (mõned uljamad on viimasel hetkel veel e-poest tellinud, sest teoorias peaks Smartpost veel jõudma), aga poes tööd veel jagub, sest kes kohale tulevad, saavad ju veel kruuse-kaarte-postreid soetada. Good times! 

#Kogumispäevik: Milleks mulle see eelarvetabel?

~ kogumispäevik

Kuna kulude kontrolli alla saamine ja kaardistamine on oluline konstruktsioonielement säästmisega alustamise juures, koostasime me perele eelarvetabeli juba jaanuaris. Jaanuarist maini täitus tabel väga viisakalt, kuid suve saabudes jäi täielikult unarusse. Et #Kogumispäeviku seekordne teemakuu ja väljakutse oli justnimelt kulude põhjalik kaardistamine, võtsin tabeli nüüd uuesti ette ja täitsin ära. Ma ei tea, miks just eelarvetabeli pidamine minu jaoks nii valulik on, kuid kui ma poleks põhimõtteliselt sunnitud olnud seda septembris tegema, oleks see 97% tõenäolisusega taas unarusse jäänud.

Või-ma-tu. 

Ma mõistan, miks see on oluline ja teoorias ei ole see ju mingisugune ülejõukäiv ülesanne, aga praktikas on mul nii keeruline end motiveerida seda tegema. Olen püüdnud seda probleemi analüüsida ja end kõikvõimalikel viisidel innustada, aga pole seda enda jaoks lahti mõtestada suutnud, miks mul just eelarvepidamine nii kergesti näpust ära läheb. Kuni Taavi Pertman ühes oma #Kogumispäeviku postituses edukaks eelarvepidamiseks näpunäiteid jagas (see postitus on grupi seinalt hõlpsasti leitav, ma ei oska seda siia linkida) ja ma aru sain, milles asi minu puhul on. Mul ei ole konkreetset eesmärki – ma pean eelarvet lihtsalt eelarvepidamise pärast! Sest nii ju käib ja on õige. Aga see on täitsa vale!


H septembrikuu tabel. Osad kategooriad on sinna jäänud sellest tabelist, mille pealt me enda oma koostasime, enamus on meie enda omad. “Pojapalgaks” nimetame seda kui H emme mingi asja eest raha kannab, aga “elatisraha” maksjaid meil kahjuks pole – see lahter on seal lihtsalt võõra tabeli pealt jäänud. Vahel lisanduvad parasjagu aktuaalsed lahtrid nagu siin H lisatud “MAKSIN TRAHVI :(” lahtri pealt näha – seda õnneks ikka iga kuu ei juhtu, et 32€ parkimistrahvi maksma peab. Osad numbrid pikseldasin ära ka, sest need pole ilmtingimata olulised, aga paljud kulud jätsin nähtavale, et saaksite olmekulusid enda omadega võrrelda. Kommenteerige postituse all, kui palju teie meiega võrreldes septembris elektri või vee eest maksite või kui palju teie perel mobiiltelefonile ja telekale-internetile kulub!

Seda on Kogumispäevikus kaasa löönud spetsialistide suust palju-palju kõlanud, et konkreetse ja positiivse (mitte “hoian toidu arvelt kokku”, vaid “panen kuu 1. oktoobriks 50€ kõrvale”) eesmärgi sõnastamine on kõige tõhusam viis soovitud tulemuste saavutamiseks. Seda, et  see ka eelarvepidamisele laieneb, taipasin ma alles siis, kui Taavi hiljuti oma postituses kirjutas, et eelarvet tasub kasutada ainult siis, kui see on kasulik mõne eesmärgi saavutamiseks. Niisama ei ole mõtet eelarvet pidada. Sellekuine eesmärk oli õnneks olemas – mitte #Kogumispäeviku kuu väljakutses haledalt läbi kukkuda – nii et täidetud see tabel igatahes sai. 😀

Ehkki tabelit pidades võimalikult väheste kulukategooriatega piirduda soovitatakse, meeldib mulle siiski meie eelarvetabeli põhjalikkus. Mulle meeldib, et tabelit täites ja nüüd tagantjärgi analüüsides hakkab päris mitme tabeli pärast pisut halb. Ma ei teadnud näiteks, et Barbara juurest OKR’ilt viimati koju sõites taksosõidu eest 27€ maksin. Viisin küll tee peal ka Marise ja Igori koju, aga ikkagi! What! Mõni ostab lennupileteid sellise hinnaga… Üleüldse on minu tabeli taksokategooria lahtris rõvedalt suur number ja ma arvan, et selle psühholoogilist mõju minu järgmise kuu taksosõitudele ei saa alahinnata.

“Näksimine ja alternatiivid” on legendaarne inside joke jaanuarikuust, kui blogi kommentaariumis keegi mõista andis, et meie 50€ eelarve on raudselt feik, sest sealhulgas ei ole ei näksimist mehele ega alternatiivseid jooke e. alkoholi. 😀 Toidukuludelt kokku hoidmisega tegin algust alles poole kuu pealt, aga tulemus on siiski hea – 302€ minu kontolt, millele lisandub veel algava nädala 50€ ja 36€ H kontolt, mille hulka kuulub ka suur pakk mähkmeid.

Mis mulle Taavi postitusest veel silma jäi ja kasulikuks osutus, oli soovitus perfektsionismist lahti lasta. Mina olen vägagi niisugune maksimalist, kes pigem käega lööb kui kõike 100% täiuslikult teha ei saa. Ah, mul see üks tšekk kadus ära, see kuu on kaotatud, mis ma ikka jätkan… tüüpiline mina! Tegelikkuses ei tule ju Maksuamet trahvima kui üks väljas söömine märkimata jääb – eelarvepidamine on ju mulle endale kasulik tööriist minu enda eesmärkide saavutamiseks! Ja vahet ju ei ole, kas mõnes lahtris on kuu lõpuks viis eurot vähem või rohkem – üldpilt on ikkagi selge ja võimalus eneseanalüüsiks ja -arenguks olemas.

Järgmises kuus kavatseme kindlasti eelarvepidamisega jätkata ja eesmärgiks seame kulude kärpimise eesmärgiga säästukontole tavalisest rohkem raha kanda. Ehkki oktoobrikuu sisse jääb meie puhkusereis, kus koonerdamine ilmselgelt kõne alla ei tule, saame siiski arukamalt majandada. H väljas söömised on kõik ette valmistamata lunchboxid ja minu taksosõidud kehv ajaplaneerimine ja laiskus. Ma ei pea niisugust luksust endale lubama! Meie järgmise kuu eesmärgiks on niisiis tavalisest 200€ enam säästukontole kanda ja reisil majandades (tegelikult käime ju ka villas elades poes ja teeme süüa nagu koduski) mitte kulutusi käest ära lasta lihtsalt sellepärast, et “puhkusel võib”.

Kas teie peate eelarvet? Mis eesmärgiga?

Meie laste lasteriided

~ kogumispäevik

#Kogumispäevikus on selles kuus vägagi populaarseks kujunenud riiete ja jalanõude teemakuu. On ju riided ning jalanõud kõigi (lastega) perede jaoks üks kopsakamaid kuluridasid ja seda eriti nüüd, kooli- ja lasteaiaasta alguses, nii et igasugused säästunipid on vägagi teretulnud ja neid grupis ka kamaluga jagatakse. See on lihtsalt ul-me-li-ne kui kiiresti väikesed kered ja eriti jalad kasvada võivad!

Igatahes mõtlesin ma, et kirjutan ka kõige selle Kogumispäevikus kihava arutelu juurde oma mõtteid lasteriietega seoses!

Kui me nüüdseks enam kui kuus aastat tagasi beebi sünniks valmistudes esimest korda elus beebiriideid ostsime, sattusid selleks juhtumisi Polarn o. Pyret toredate mustritega, erksavärvilised ja sooneutraalsed riided. Sooneutraalsuse eelistamine oli tol hetkel väga loogiline samm, sest olin otsustanud beebi soo sünnini üllatuseks jätta. Niisiis ei olnud mul võimalust ega ausalt öeldes ka kiusatust roosa ja satside poole vaadata ega neid lademetes koju tassida. Oli vaid tagasihoidlik hulk lihtsaid, lapselikke ja sooneutraalseid riideid, mis panidki aluse minu eelistustele-nõudmistele-põhimõtetele lasteriiete osas.

Kõige rohkem ongi meie lasteriiete hulgas Polarn o. Pyretit, Molo ja Mini Rodini riideid, sekka mõned peotäied teisi Skandinaavia lasteriietebrände ja korralik hulk Lindexit. Kodumaistest brändide hulgas mul väga palju kogemusi polegi – mul on vist üsna spetsiifiline maitse, millele suur osa neist ei vasta – kuid Dadamora ja Tjorven Kids on mulle hästi südamelähedased. Kõiki neid brände ühendavad ilusad sooneutraalsed disainid (aga ka nunnud kleidikesed!), kvaliteetsed kangad ja ilusad, hästi istuvad lõiked. Nende brändide riideid saavad lapsed kanda kolm ringi ja mulle tundub, et neljandagi. Hinnaklassilt Lindexiga ühte jalga astuvat H&M’i sellesse nimistusse minu hinnangul rivistada ei saa – ehkki ka neid on laste kappidesse sattunud ja pärle nendegi riiete hulgas leidub, ei ole H&M’i asju kolmandale ringile jõudnud. Lihtsalt ei pea sagedasele pesemisele niimoodi vastu. Tõele au andes on ka Polarn o. Pyreti asjade hulgas olnud pettumustvalmistavaid isendeid, kuid mitte piisavalt, et minu suhtumist neisse muuta.

Polarn o. Pyret body 2012. aastal Kroonprintsessi seljas. Sellel hiljutisel Instagramipildil kannab Väikevend täpselt sama body. Nii armas on sedasi võrrelda ja mul on nii hea meel, et ma nii palju Kroonprintsessi häid ja kvaliteetseid riideid alles hoidnud olen!

Minu kõige lemmikumad on just Polarn o. Pyreti “pikenevad” lõiked (tõepoolest – nende asju saab laps nii kaua kanda!), pidžaamad, sokid ja alt laienevad kleidid – viimastel on täiesti IMELINE lõige. Lindexi lasteriietest armastan enim beebidele mõeldud lukuga pidžaamasid, mida 2 = 3 pakkumisega soetada saab. Ma ei tea, miks ma alles kolmanda lapsega taipasin, et lukuga kombed on beebile kõige võrratum riideese – ei mingit üle pea sikutamist, siputavate jalgade pükstesse sihtimist, trukkidega pusimist, riiete omavahel sobitamist… lukk siuh! kinni ja valmis! Mini Rodinil on TÄPSELT 100% minu maitsele kangad (ja minu õnneks teeb Lindex neid üha enam “järgi”, hehe) ja minu kogemusel ka suurepärane vastupidavus. Meie peres on kaks Mini Rodini talvekombet – papagoidega tumesinine ja villane punaseruuduline, mis mõlemad on nüüdseks meiega juba kuuendat aastat ning kolmandal ringil. Ilmselt võis nende alghinnaks kunagi olla ligi sada eurot, kuid päris kindlasti said need ostetud allahindluselt ja veel kolmega jagades… see hind tuleb lõppkokkuvõttes hea asja eest põhimõtteliselt olematu!

Virsik aastal 2016 Mini Rodini talvekombes, 2013. aastal kandis Kroonprintsess seda NII. Varsti on Väikevenna kord – kombe ei ole veel valmis alla vanduma. 🙂

Miks ma neid riideid kuus aastat alles hoidnud olen?

Esiteks mõtlete te kindlasti, kus üks inimene sellist virna riideid hoiab, onju? Tegelikult ei ole virnad üüratud, sest igast suurusest on meil asju pigem vähem kui rohkem ja need, mis alles jäävad, kolivad H ema juurde pööningule uut aega ootama. Mõned asjad saavad vahepeal lähedaste lastele edasi pärandatud (tulevad sealt ka sageli ringiga tagasi), mõned kehvemad valikud väsivad ja lendavad prükki, kuid suurem osa siiski jääb ning rändab järgmisele lapsele edasi.

Alles hoian ma neid seal aga seetõttu, et ma ei raatsi uueväärseid, kalleid, kvaliteetseid, mulle ka teatava sentimentaalse väärtusega asju ära visata või kaltsukasse viia ja nende müümine lasteasjade järelturul ei ole minu teema. Mulle ei meeldi see fanaatiline tarbimine, millega erinevad müügigrupid silma paistavad ja mulle tundub neisse sukeldumine lihtsalt… kurnav. Ma ei taha ka ise olla see inimene, kes ostab ja ostab ja ostab ja siis odavalt maha müüb, et uuesti ostma ja ostma ja ostma hakata saaks. Olen paar korda Internetis müümist katsetanud, ent loobunud – väga tülikas on pildistada, üles laadida, mõõta ja siis veel hindade üle kemplemisega rinda pista (mitte ajada segamini kauplemisega – osad inimesed lähevad väga turri ja isiklikuks kui kallite brändide asju kolme euroga osta ei saa). Kirbukale kohale minnes saab kraamist kiiremini lahti ja inimestega näost-näkku suhelda. Hoopis toredam sedasi! Ja oma osa on kindlasti olnud ka teadmisel, et ma tahan veel lapsi ning tundel, et ma tahan just neidsamu kord välja valitud häid asju uuesti kasutada, mitte nullist alustada ja uusi osta. Ma tahan, et minu asjad oleks minuga võimalikult kaua.

Ühest küljest on see just tänu otsusele lastele võimalikult sooneutraalseid riideid soetada, et me Kroonprintsessi esimesi rõivaid täna, kuus aastat hiljem ka Väikevennale selga panna saame. Teisalt on minu definitsioon “sooneutraalsest” ka keskmise inimese omast veidi laiem – küll ja küll on olnud neid kordi, kui minu piltide alla on sotsiaalmeedias ilmunud kommentaare, et pojake tüdruku moodi välja näeb, sest kannab vahetevahel mustreid, milles esineb roosat ja punast. Kujutad sa pilti! Minu meelest sobib poisil kanda misiganes toone – kleiti ma talle võib-olla selga ei pane, aga kui tema body peal on roosad-sinised-punased lillepotid, on see minu jaoks täiesti okei. Nii on meil väga lihtne tüdrukute vanu riideid talle pärandada ja sääst on selle arvelt tohutu.

Kuigi ma võib-olla tahaksin oma lapsi stiliseerida nagu tõelised Instagrami-emad, ei ole see siiski midagi minu jaoks. Esiteks muudab selle ilmvõimatuks nende soov riideid iseseisvalt valida ja neisse iseseisvalt riietuda. Nende omal käel valitud rõivakomplektid ei pruugi alati kõige paremini sobitatud olla (to say the least) ja võivad ju minu silma riivata, aga… mis vahet seal lõppude lõpuks on? Need on ainult riided. Niisiis on igasugune lasteriiete ostmine meie peres rangelt vajaduspõhine. “Kas lastel on midagi vaja?” küsivad vanaemad reisilt naastes või külla tulles ning kui vaja ei ole… siis lihtsalt ei ole. Kui retuusid on kõik ootamatult auklikeks kulunud, ostame retuuse. Kui läheb jahedaks, aga pikkade varrukatega kleitide varrukad on lühikeseks jäänud, on vaja niisuguseid, et oleks a) kleit (Väga Tähtis tüdrukute jaoks, et oleks kleit) b) mugav lasteaias kanda c) soe. Ühesõnaga ei käi me kuigivõrd moega kaasas ega neile niisama kaubanduskeskuses uusi riideid šoppamas. See on minu meelest lihtsalt mõttetu liigtarbimine. Keskmine kasvab vanema riietesse sisse (suure elevusega, kusjuures, ja vahel isegi natukene enne seda kui vanem omaenda riietega lõpetanud on…) ja pesamuna omakorda keskmise omadesse. Mis komplektidest puudu jääb, tuleb jooksvalt juurde soetada, kuid alati meeles pidades, et ka järgmine seda võimalusel kanda saaks.

Millised on teie põhimõtted lasteriiete soetamisel? Kas teil on ka mingid oma kindlad brändid, mille kvaliteeti usaldate või ostate pigem seda, mida vaja on, sealt, kust selle leiate? Kas olete lasteriideid järgmistele alles hoidnud või pigem kohe platsi puhtaks teinud kui laps riietest välja kasvanud on?

#Kogumispäeviku lisarahateenimise kuu e. 32 kg koduaiatomateid purki!

~ kogumispäevik

Alustuseks: PUHHHHHHHHHHHHHHHHHHH, MILLINE KUUMUS! Kuidas te vastu peate?

See troopiline juulikuu on seoses poe avamise ja muude tegemistega kahtlemata olnud mu elu üks hullumeelsemaid kuid, aga kõige selle kõrval ei saanud ma ometigi unustada ka #Kogumispäeviku käimasoleva teemakuu väljakutset, milleks oli lisaraha teenimine ja siis selle raha annetamine heategevuseks.

Aga nagu ma ka teemakuu avavideos ütlesin, ongi ju kogu mu elu üks suur “lisaraha” teenimine ja minu meelistegevustest-hobidest nagu kujundamine ja blogimine on saanud minu ametlikud sissetulekud. Need seega väljakutse raames ei lugenud. Veel meeldib mulle ju süüa teha ja kodukohvik oli meil väga-väga edukas, kuid seegi jäi väljakutsest välja – juunikuusse. Turul müümine on minu suur unistus, aga… mida? Suure põua tõttu pole ju metsastki suurt midagi võtta, aias kasvavad mul endal ainult maitse- ja teetaimed…

Kuu aega järjest olin tohutus kimbatuses, muudkui kerisin ja kerisin ja kerisin ja muretsesin, mis see ometi olla võiks, millega ma sellekuisele väljakutsele joone alla saaksin, kui möödunud nädalal lõpuks ometi idee mulle iseenesest “koju kätte” tuli. Jess!

Nimelt kirjutas üks mu armas blogilugeja mulle, et küsida hoidisena purki tehtava pastakastme retsepti. Temal ja kõigil teistel aednikel tema ümber pidi tohutu tomatiuputus olema ja nii genereerivat ta viise, kuidas neid kõiki parimal võimalikul moel ära kasutada. Sattusime pikemalt vestlema ja kui ma oma lisarahateenimiskimbatusest rääkisin, sündis plaan justkui iseenesest. Muidugi ajame me kokku kõikvõimalikud aiasaadused ja paneme need koos pastakastmeteks purki, et müügist saadud tulu heategevuseks annetada!

Plaan paigas, ajasin mina küla pealt kokku suure hunniku purke ja kompanjon kõikvõimalikud köögiviljad: 32 kilo tomateid, huuunniku suvikõrvitsat, sibulaid, küüslauke, porgandeid…

Minu peenrakastid on suutnud basiilikut, peterselli ja rukolat kuhjaga täis kasvada – sain neist terve blenderikannutäie võrratut ürdipastat tomatikastme sisse:

Tšilli, paprika ja küüslauk teel säriseva oliiviõli sisse

Pühapäeval veetsimegi põrgukuuma päeva minu köögis koorides, purustades, hakkides, praadides, kuumutades ja hoidistades. Meie lapsed (keda on meil kahepeale kokku kuus) mängisid õues veega ja meie muudkui vaaritasime, jahutasime end külma proseccoga ja rääkisime maailma asju sirgeks. Kella kaheteistkümnest õhtul kümneni välja! Vahepeal lõunatasime ja jooksime lastel sabas, siis jälle purustasime, koorisime, hakkisime, praadisime…

Minu võrratult ilus ja armas, lõbus, tomateid (jpm) ja kolme last kasvatav ja vutte ja jäneseid pidav kaasteeline! Universum ikka hoiab ja saadab õigeid inimesi mu teele. 🙂

Ja tulemus sai suurepärane! Viiskümmend üheksa purgitäit täiesti imelist pastakastet! See on tõesõna uskumatu, kui palju maitseid on peidus sooja kodumaise päikese käes küpsenud viljades… maitsesin veel täna hommikul valminud kastme üle – kas on ikka piisavalt hea, et müüa? Ma olen omaenda toidu ja selles sisalduvate maitsete tasakaalu suhtes väga kriitiline ja muretsen (võõrastele) toitu pakkudes tohutult, et äkki ikkagi ei ole kuigi hea…. aga see kaste sai NII mõnus! Samas – mis muu saakski nii suurepärasest toorainest valmida? Kastme sees on kõikvõimalikud erinevad köögiviljad, mis on purustatud või peenelt riivitud ja petavad seega kõige pirtsakamagi sööja ära, kes suvikõrvitsat-porgandit-küüslauku-sibulat-rukolat-basiilikut-peterselli-paprikat-tšillit muidu võib-olla eriti ei armasta. Pasta al denteks keeta, kastmega segada, miks mitte soovi korral ka veidi seeni või hakkliha sisse praadida? Lihtne ja kiire ja kodune toit nagu 1-2-3! Ma ütlen ausalt: mul on hästi kahju neid ära müüa, sest mulle endale kuluvad “kiirtoidud” viimasel ajal vägagi marjaks ära. 😀

Printisin neile kõige harilikuma värviprinteriga kleepsud ka peale, et asi vähe esinduslikum oleks ja müün nad nüüd maha. Esialgu oli meil plaanis seda täna turul teha, kuid mõtlesime ringi – esiteks sellepärast, et minu koduköök ei ole veterinaarametis registreeritud ja ehkki minu teada eraisikuna ühekordselt (heategevuse eesmärgil) kaubeldes ja tarbijat teavitades seda tegelikult vaja ei ole, ei tahtnud ma ka turu suhtes kuidagi eksida (ehkki see tegelikult võib-olla takistuseks saanud polekski) ja otsustasin, et pakun hääd kraami hoopis kohaliku kogukonna FB-grupis või midagi.

Nüüd on jäänud ainult lõppskoor ära oodata – kraam maha müüa, kulud kokku lüüa ja tulud heategevuseks annetada. Millisele organisatsioonile teie meie asemel teenitud lisaraha annetaksite?

Laristajatest kogujateks: eesmärk täidetud?

~ kogumispäevik, raju hunt

Selle aasta alguses, 7. jaanuaril, kirjutasin blogis #Kogumispäeviku ja säästmise kohta nii:

“Meil tuli seal grupis juba jutuks ka jõukuse definitsioon ja pisut järgi mõeldes jõudsin ma tõdemuseni, et keegi meist ei ole laristamiseks piisavalt jõukas kuni tal ei ole tagavaraks korralikku rahalist puhvrit. Ja meil ei ole, mistõttu on igasugune säästmine meile kahtlemata igati hädavajalik.”

Ehkki me enne möödunud aasta märtsis uue kodu ostmist olime laenuvabad ja seeläbi ehk majanduslikult enam-vähem stabiilses olukorras, siis korralikku säästmise kommet ja puhvrikogumiseesmärki meil ei olnud. Ka need vähesedki varu-eurod, mis meil kontodel olid, panime koos kõikvõimalike asjade müügist teenitud tuluga kohe uue kodu ja selle sisustamise alla magama. Nii alustasime me uut elu uues kodus igasuguse puhvrita ja kõigele krooniks oli meile lisandunud ka pangalaen. Ilmselgelt oli uue aasta algus tagumine aeg säästmise olulisuse kohta üht-teist õppida. Nüüd on projekti algusest möödas pool aastat ja tõepoolest – ma tunnen end hoopis teise inimesena. Ma tunnen kindlus- ja turvatunnet, sest lõpuks ometi oleme suutnud raha kõrvale panna nii, et sellest ka päriselt tolku on.

Alguses kogusime kõik “üleliigse” raha oma ühisele kogumiskontole. Iga kuu alguses kindla summa ja kuu lõpus kõik, mis arvelduskontol alles oli. Mingil hetkel, kui silmapiirile tulid kulukad projektid nagu piirdeaia ehitus jm ja minu peas kumisesid Swedbanki Kati õpetussõnad kogunenud säästude laristamise kohta (et see on algajate säästjate suurim komistuskivi – suur summa “vaba raha” kulutatakse kohe millegi muu peale ära ja puhver jääbki tallele panemata), kandsin maikuuks kogunenud mõnituhat eurot puhvrit hoiusele ja jätsin vanale säästukontole vaid nii palju, et aed ehitatud saaks. Nüüdseks on meil niisiis kaks erinevat hoiust, seesama jooksev säästukonto ja minul veel lisaks investeeritud 500€, millest tänaseks juba 517€ saanud on. Mida me siis nüüd varasemaga võrreldes teisiti tegime, et varem rumalalt majandanud ja igasuguse rahalise puhvrita elanud perel nüüd piisav tagala on, et suisa mitmele hoiusele jagub?

Jaanuaris võtsime vastu väljakutse, mille raames püüdsime oma toidukorvi soetada 50€ eest nädalas. Ehkki üsna keeruline, oli menüüde koostamine siiski tehtav ja sellest kuust jäigi meie harjumuspärasest 100€ nädalaeelarvest edaspidi päris palju üle. Ma lihtsalt ei osanud enam kulutada! Hindasin ümber päris palju harjumusi, harjusin teatud asju poodi jätma ja soodsamaid alternatiive eelistama (näiteks mugavas ent kalli kilohinnaga ja keskkonnavaenulikus plastpakendis valmis-keedupeedi asemel peete ise haudepotis ahju viskama jne) ning tõdesin, et tühi külmkapp ei ole mitte ahistav ja stressitekitav, vaid hoopis hästi loogiline ja vabastav. Kirjutasin sellest pikemalt SIIN. Niisiis mängis toidueelarve kahanemine säästupuhvri kogunemisel päris olulist rolli.

Veebruaris oli majapidamiskuu. Meie majast kadusid lühiajalise kasutusega lapid ja asendusid mikrokiudlappidega. Ka ei osta me enam WC-seepi ning varasemaltki pigem harva majja sattunud majapidamispaber (mille asemel kasutame suurt virna köögirätte) on meist nüüd alati poodi maha jäänud. Me ei vaja seda! Need ja teised väikesed muutused mõttemallides ja käitumismustrites ongi need, mis inimesest pisitasa inimese teevad. Lisaks tähendavad kõik ostmata jäänud asjad ka kulutamata eurosid, mis kõik säästukontole rändavad. Pikk tee on veel minna – teeme oma halbade harjumuste kallal pidevalt tööd – aga mul on hea meel, et me vähemalt sellele teekonnale asusime!

Märtsis oli rahatarkuse kuu ja tänu investeerimis- ja säästmisteemalistele loengutele, raamatutele ja podcastidele sain inspiratsiooni, et ka ise investeerimisega algust teha. Ma väga soovitan näiteks Investeerimisraadiot kuulata ja Rahajutte sirvida, minnagi kusagile täitsa esimeste postituste ja episoodide juurde ja otsast pihta hakata. Esilehel läheb silme eest kirjuks, aga kui arhiivides algusesse minna, on kõik väga loogiline ja arusaadav ka minusugusele võhikust koduperenaisele. Mina tean investeerimisest veel liiga vähe, et seda sõna üldse avalikult suhu võtta, aga kui ma midagi siin edasi anda tahan, siis teadmise, et info on vabalt kättesaadav kõigile ja piisava süvenemise korral on see kõik omandatav igaühele. Nii need targad seal õpetavad – raha saab enda eest tööle panna kestahes ja majanduslik vabadus e. rikkus on miski, mille poole igaüks saab püüelda! Mina panin investeerimiseks kõrvale mõne kuu Youtube’i reklaamirahad ja osa sünnipäevaks saadud kingirahast ja ausalt öeldes ei tunne sellest vähimalgi määral puudust. Ootamatute sissetulekute kohe kõrvale ära panemine on väga valutu ja igatahes mõistlik tegu, tunnen ma.

Aprillis säästsime meelelahutuselt ja tõotasime, et väljas söömisele ja lõbutsemisele pennigi ei kuluta. Ja ei kulutanudki! Küll aga kogesime palju uut ja ägedat, käisime tasuta üritustel, juurutasime igareedeste raamatukoguskäikude traditsiooni (mis on meie kõigi uus lemmiktraditsioon maailmas) ja taipasime, et aktiivselt meelt lahutades ei jää puudu mitte rahast, vaid ajast! Meil polnud kõik käidud käidud ja plaanid realiseeritud, kui kuu juba läbi sai! Ühe korra tegelikult unustasin ära, et säästukuud pean, ja einestasin sõbratariga väljas. Kuid selle patu lunastasin kirbukal hilpe müües. Panin kõigi asjade hinnaks 2€/tk ja tulin koju 120€ võrra rikkamana! Asjade müümine üleüldse on meil aasta algusest saati väga aktuaalne olnud ja ka H on hästi palju oma vanu asju (autovaruosi jms) müünud, et säästukontole lisa teenida. Ka meelelahutuskuul meelelahutuskuludelt säästmine andis kahtlemata väga tubli panuse säästukontole.

Mais oli transpordikuu ja mina õppisin teadupärast rongiga sõitma. Hahaha, kus mu orden on? Või et tema õppis rongiga sõitma…
Aga nali naljaks – varasemate taksosõitude asemel ostsin endale 23€ (?) maksva kuukaardi ja säästsin seeläbi vähemalt 100€. Kirjutan “vähemalt”, sest paljudes kuudes on mu taksoarved kopsakamadki olnud kui viimaste kuude ümmargune 125€. Võib öelda, et säästetud raha reinvesteerisin iseendasse, sest läksin pärast rahatarkuse kuus 100 elueesmärgi seadmist (vt. videot allpool) ja tõdemist, et keegi teine minu eesmärke minu eest ei täida, sõidutunde võtma. 🙂

Kohe-kohe on lõppemas juuni ja sellega ühes ka #Kogumispäeviku reisikuu. Kuigi ma reisikuu väljakutsest osa ei võtnud, sest (nagu ma hiljuti ka kirjutasin) ma lihtsalt ei oska reise planeerida, tekkis minu sisse tahtmine õppida. Täpset eesmärki ma veel sõnastada suutnud ei ole, ehkki nagu me teame, on just eesmärgi sõnastamine igasuguste eesmärkide saavutamise võti. Aga et üldse kusagile jõudmiseks on olulised eeskätt rahalised vahendid, võtsin selles kuus vastu otsuse luua veel üks hoius. Lisaks säästupuhvri-hoiusele (mida kogume küll edasi, sest seda on seal esialgu vaid napilt kolme kuu jagu ja see ei ole kindlasti piisav, et end päris turvaliselt tunda) ja säästukontole on meil nüüd ka reisihoius, kuhu läheb “seemneks” 1000€. Kust niisugune kopsakas “seeme”?

Side note: kui tahate aidata ühel tubli reisiplaneerija 500€ reisikontole teenida, võtke lahti #Kogumispäeviku album (LINK) kõigi reisikuus koostatud pakettidega ja pange oma lemmikule “like”. Rahva lemmik teenib viisssada eurot puhtalt kätte ja kui see pole kihvt viis reisiks lisaraha teenida, siis mina ei tea, mis on! Lahe oleks, kui võidaks tõesti rahva lemmik, kõige nutikam pakett, nii et minge kindlasti pange õlg parimale alla. Onju. 🙂

Nagu te teate, korraldasime me naabritega koos kodukohvikut Raju Hunt. Kirjutan sellest kindlasti pikemalt ka, sest see on üks toredamaid projekte, mida ma elus ette võtnud olen. Nii pööraselt lõbus! Igatahes lugesime me kohviku lõppedes kokku päevakassa, mille sisse kuulus kogu käive – nii kulud kui tulud. Arvestades, et meie kohvikust käis päeva jooksul läbi üle viiesaja inimese (kellest ühtegi me nälga ei jätnud), olid kohvikusse tehtud investeeringud üsna suured. Et me neid aga pikema perioodi jooksul jupphaaval tegime, ei mõjutanud nad otseselt meie toimetulekut ja ehkki minu kontol lõpuks 10€ ilutses, ei olnud sellest tegelikult lugu midagi. Kulutasin lihtsalt vähem. Raha istus ju naabrite kapi otsas ja kui vaja oleks olnud, oleks selle sealt iga kell kätte saanud. Nagu hoius! Lõpuks jagasime raha vastavalt tehtud kulutustele kummalegi perele ära ning jagasime seejärel kasumi pooleks. Sellest kogusummast paningi 1000€ kõrvale, et saaksime sügisel või talvel mõnusale perereisile sõita. Ütleme ausalt: kohvikule kulunud töötunde (ja magamata unetunde) arvestades ei ole see just maast leitud raha, vastupidi, aga minu meelest on ikka väga lahe maailma kõige toredamate naabritega kohvikut mängides lisaraha teenida. Eriti, et inimestel oli meie juures hea ja hinnad nii madalad kui vähegi võimalik. Ja eriti, et me kõik tegelikult kohvikule panustades arvestasime, et kui nulligi tuleme, oleme väga rahul ja õnnelikud. Nii et kui teil on mõttes mõlkunud mõnikord kohalikul kohvikutepäeval oma puhvet püsti panna – pange kindlasti, see on nii tore viis naabritega aega veeta ja lisaraha teenida!

Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmises kuus ongi #Kogumispäevikus lisaraha teenimise teemakuu, mille raames hakkame järgi proovima ja teineteisega jagama erinevaid lisaraha teenimise viise. Küllap ma selle käigus siis ka kohvikust pikemalt kirjutada jõuan!

Mitte kunagi ei kavatse mitte kellegi teisega puhvetit teha – teist nii head tiimi maailmas olemas olla ei saa!

Ma tean, et väga paljud teist tegid väljakutset jaanuaris väga aktiivselt kaasa ja tagasiside oli meeletult positiivne. Nii paljud teist said külge uued, palju paremad harjumused ja säästsid juba aasta esimestel kuudel meeletult raha. Kuidas teil aga edasi läinud on? Teeb keegi teist väljakutseid kaasa ja kogub just selle aasta algusest perele säästupuhvrit? Kuidas teil läheb?

Tahaks reisida, aga raha ei ole…

~ adventures, kogumispäevik

… või kas on ikka nii?

Ma olen nüüd #Kogumispäeviku reisikuu jooksul eriti palju mõelnud selle peale, kui palju reisivad paljud teised perekonnad meie ümber ja kui vähe meie. No üldse mitte. Mul (ja ma arvan, et ka H’l) on lihtsalt alati olnud selline tunne, et me ei saa seda endale lubada. Samamoodi nagu meil oli kindel veendumus, et me ei saa endale mingil juhul võimaldada enamat kui kolmetoalist korterit. Aga nüüd, värskelt Rootsi reisilt tulnuna ja kõigi  tarkade vandersellide reisi-säästunippe Kogumispäevikust lugedes, on mul hoopis tunne, et me lihtsalt ei tea ega oska.

Arvestades kui palju meil kulub ühele (üsna spontaansele) kümnepäevasele reisile Rootsi, (loe: selgelt liiga palju) peaks meil vähemalt korra aastas olema võimalik planeerida pere kulutuste sekka üks pikem puhkus kusagil toredas reisisihtkohtas. Aga kust alustada, kui sa pole kunagi perega reisimas käinud? Millised lennud on oma hinda väärt ja kust leida soodsamad? Millised on ootamatud kulutused, millega arvestama peab? Milline reisi optimaalne pikkus ja millal see üleüldse ette võtta? Kas sooduspakkumiste portaalid, mis viimase hetke säästulende reklaamivad ja vahendavad, on üleüldse usaldusväärsed?

Ma olen juba praegu ainuüksi sellele kõigele mõtlemisest väsinud ja umbes sinnamaani ma oma reisimõtetega tavaliselt jõuangi. Keeruline, kallis, tundmatu… mis meil siin kodus ikka nii väga viga on, eks? Aga nagu igas teemakuus, on säästugrupis teiste mõtteid lugedes tunne, et kui kõik teised saavad, pean mina ka saama. Just see käesolev kuu on eriti saamatu hädapätaka tunde tekitanud ja suure enesearengu-innu. Mina tahan ka pere ägedale reisile viia! Kuna selle reisikuu väljakutse on koostada 500€ reisipakett näidisperekonnale (ema, isa ja kaks last), on laekunud igasugu ägedaid soodusreise ja kui üks grupiliige hiljuti megavinge Kiievi-reisi selle väljakutse raames kokku pani, mõtlesin küll, et no täiesti pekkis – tema teab ja oskab ja suudab VIIESAJA EUROGA ja mina isegi ei püüa, sest niikuinii ei oska?!

Sidenote: praegu tulevad need oskused vägagi kasuks, sest väljakutse auhinnaks on seesama 500€ reisiraha puhtalt kätte. Kes ei ole nii saamatu nagu mina, võiks võtta selle hetke, et tabel (LINK) järgmise viie päeva jooksul ära täita ja ka osa võtta! Võidab see, kelle pakett rahvahääletusel enim hääli saab!


Kasutaja Anne Välba laadis oma sissekande (LINK) üles ja kirjutas: “Õhtust! Eeldan kehtivate passide olemasolu kõigil pereliikmeil ja lennutan näidisperekonna septembri lõpus Kiievisse. Eelarve on üsna pingeline, aga reis tehtav! Kui võistlusväliselt keegi tahab sellist reisi ette võtta, siis võiks kohapeal kulutamiseks raha 100 – 150 eurot rohkem olla, et end hästi tunda. :)”

Ühesõnaga tunnen ma, et oskan igasuguseid erinevaid asju, päris üdini saamatu inimene ei ole, aga reise planeerida korraldada ikka kohe ÜLDSE ei oska. Tahaks küll, aga oskamatus on megademotivaator. Samas – mis seal nii väga osata? Igasuguse rahatarkuse põhitõde on ju planeerida, planeerida, planeerida. Piisaks ju lihtsalt teha tabel ja otsast pihta hakata?

Kuidas teil reisimisega on? Kas olete usinad rosinad reisiplaneerijad ja käite palju reisimas või pigem nagu mina – tahaks, aga ei oska?


Postituse pildid on meie möödunud aasta augusti Läti-Leedu ringreisist, millest valmis üsna mitu vlogi ja postitust. Ei olnud eriline säästureis, ilmselt oleks selle raha eest võinud märksa kaugemal ära käia…

Minu maikuu kahel rattal ja Stigo Q&A

~ kogumispäevik

Puhkas maikuus jalga.

 

Et #Kogumispäeviku autovaba kuud kokku võtta, peab ikkagi nentima, et ülearu lihtne see tegelikult ei olnud. Ikka tuleb silme ette praegu päris mitu korda kui H mind tungivalt taksot tellima innustab (et ma ikkagi jõuaksin nt panna teise kleidi, meigi teha ja õigeks ajaks kohale) ja mina “ei, ma ei saaaa ju, mul on autovaba kuu!” vastu kraaksun ja poolpidusena uksest välja torman. 😀

Samas olen jällegi – nagu igas “säästukuus” – oma elustiili märkimisväärselt muutnud ja selleks, et mu käsi üldse tõuseks taksot tellima (mida seni pole juhtunud), oleks vaja mingit erilist kriisiolukorda või ma-ei-tea-mida. Esiteks sellepärast, et mul on Taxify’st kopp silmini ees ja teiseks sellepärast, et rongiga on säästlikum ja oooluliselt mugavam sõita. Kohe päris kindlasti ei oleks ma aprillis sama öelnud, nii et sunniviisiliselt mugavustsoonist välja astumine on ikka väga rikastav ja silmiavav.

H sõitis tööasjus siiski paar korda autoga, kuid valdava enamuse kuust (nagu tegelikult ka muidu igapäevaselt) liikus temagi Stigo ja rongiga.  Et Kroonprintsessi (vanalinnas toimuvad) laulutunnid on nädala sees õhtuti sigahilja, on see kõige tülikam koht autovaba eluviisi viljelemiseks – autota jõuavad nad tavapärasest veel hiljem koju, sest kipuvad sageli napilt-napilt rongist maha jääma ja järgmist tuleb pool tundi oodata. Aga nagu H ütles: kui pole vaja midagi-kedagi vedada, on autoga sõitmine Tallinnas täiesti pointless. Kõik autosõidule kuluva raha saab hoopiski säästukontodele suunata. 🙂

Kui palju me siis säästsime?

Minu puhul on 27€ Elroni kuukaart igatahes märkimisväärselt väiksem summa kui igakuine 170-250€ taksole.

H puhul asendab 27€ kuukaart 60€ parkla kuukaardi ja vähemalt 100€ kütuseraha. Samuti säästab ta sedasi aega – rongiga sõites jõuab ta kodust kontorini poole tunniga. Autoga võtab seesama sõit 15-20 minutit rohkem aega, mis kahe sõidu peale teeb kokku pool kuni kolmveerand tundi päevas. Sääst seegi!

Muidugi on kõik ajasäästud tänu sellele, et meie peres on Stigod. Ma olin Stigoga enne maikuud ka sõitnud, pulli pärast külavahel ringi paarutanud, aga niisama iseseisvalt temaga päriselt kusagile minna julgenud ma samas ei olnud. Mulle tundus, et kokkupandava masina kinni-lahti voltimine on liiga keerukas ja üldse… kuni ma päriselt sunnitud proovima olin. Päris oligi raske! Ja minu oma on veel prototüüp, mis pooltki nii sujuvalt ei käi kui “pärismasinad” – ikkagi on imelihtne!

Et ma kõigis oma sotsiaalmeediakanalites muudkui Stigost kiren (I’m sorry, ma ei saa sinna midagi parata, nii tore on), on tema kohta ka päris palju küsimusi tekkinud. Küsimusi tekib tegelikult iga kord kui ma temaga kusagile sõidan – Stigo on maailma parim conversation starter ja ma olen tänu temale ülipaljude ägedate inimestega jutusoonele sattunud. No ja nii ma siis mõtlesin, et vastan neile Instagrami postkasti laekunud ja kõige sagedamini kõlanud küsimustele selles postituses!

(Kõige sagedasem küsimus) Misasi see on?!

Stigo on Eestis leiutatud kompaktne kaherattaline elektrijõul liikuv linnasõiduk. Stigo loodi igapäevaselt linnas liikuvatele, elavatele või töötavatele inimestele, kes jätaks hea meelega auto koju ning sõidaks ühistranspordiga või käiks üldse jalgsi, ent takistuseks saab see, et ühistranspordi peatusesse või järgmisesse sihtkohta jalutamisele kulub liiga palju aega. Kui mina alguses mõtlesin, et Eesti linnakestes temale rakendust ei ole ja pigem on tegemist masinaga, mis ühele Pariisi tillukeses stuudiokorteris elavale inimesele marjaks ära kulub, siis tegelikult ma ikkagi eksisin. Tallinna äärelinnas elades on Stigo ikka tõsiselt hea abimees.

Kui kiiresti see sõidab?

Stigo on elektrooniliselt piiratud sõitma 25 km/h. Direktiivid nõuavad. 🙂

Näita korra veel, mismoodi sa selle kokku panid!

Stigo suur trump teiste kaherattaliste ees on võimalus teda kiiresti kohvrilaadseks pagasiks muuta. Kahe lihtsa ja loogilise liigutusega klapib Stigo ennast väikeseks kokku, mistõttu saab teda kergesti ühistransporti, lifti või väikesesse korterisse kaasa võtta. Või minu puhul näiteks kontserdisaali, ärilõunale, sõbranna või peikaga restorani… alguses ma kartsin, et on imelik või piinlik oma tranduletiga kohvikusse kolistada, aga üldse ei ole – ta on piisavalt väike! Samas ei ole ta mingisugune portfell, mida hops ja hops endaga igalepoole kaasa tassida – selleks on ta liiga raske. Stigol on kokkupanduna all tillukesed rattad, mille abil saab teda järel vedada nagu golfikäru!

See näeb nii väike välja! Kas Stigo seljas ebamugav ei ole?

Sõiduergonoomika on Stigol täpselt sama, mis linnajalgrattal. Tegelikult ongi Stigo disainimisel aluseks võetud linnajalgratta sõiduasend – rattad on lihtsalt väiksemad ja seetõttu istub juht madalamal, maapinnale lähemal ning näeb ehk pisut kentsakas või harjumatu välja. Stigoga sõitmine on lihtne ja jõukohane igaühele ja haigelt lõbus pealekauba. Täiega kisub naeratuse näole!

Kuidas selle laadimine käib?

Stigo laadimine käib tavalisest seinapistikust läpakalaadija moodi laadijaga. Mul on ühe korra juhtunud, et H unustas Stigo kodus laadima panna ja nii läksin ma kogemata linna peaaegu tühja akuga ratta seljas. Displei peal on suurelt akunäit peal küll, aga loll on loll olla. Väike hirm tuli sisse, et pean teda nüüd tükk maad koduni järel vedama, aga jõudsin jeeli-jeeli rongijaama ja õnneks oli mul seljakotis laadija, nii et sain rongi peal piisava vurtsu sisse laadida, et ilusti koju jõuda. 😀

Kui pikalt ühe laadimisega sõita saab?

Ühe laadmisega saab sõita 15-20 km, mida on minu jaoks rohkem kui küll. Kodus täis laetud Stigot mul ühe (kuitahes tiheda) päeva jooksul tühjaks sõita õnnestunud ei ole. Pealegi saab pikemaid maid sõita sooviv kasutaja endale pikema sõiduulatusega masina osta. Lihtsalt euroz, dollaz, yeniz!

Kas temaga sõitmiseks peab lubadel midagi kirjas olema? Kas temaga peab autoteel sõitma või võib rattateel ka?

Erinevalt teistest elektrilistest kaherattalistest (elektritõuksid, hoverboardid, Segway jm) on Stigo e-rolleril Euroopa tüübikinnitus, mis tähendab, et temaga on ametlikult lubatud tänavatel sõita. Eesti seaduste järgi on Stigo pisimopeed, millele kehtivad jalgrattaga samad reeglid. Sõita tohib nii sõiduteel kui ka jalgrattateel ning alates 14. eluaastast (14-15a sõitjal on tarvis jalgratturi juhiluba, 16a ja vanemal sõitjal pole luba vaja). Registreerimismärki ega kindlustust ei ole vaja. Kiiver on kohustuslik kuni 16-aastasele sõitjale, aga ilmselgelt on kiivri kandmine mõistlik igas vanuses. Mina, muide, sain lõpuks ometi oma kiivri kätte!

Kui sa tahad endale ka Stigo võita, siis veel ei ole hilja, sest #Kogumispäeviku Facebooki grupi sammulugemisvõistluse võitja loositakse välja alles esmaspäeval! Kui sul on nutitelefon, mis sinuga jalutuskäikudel kaasas käib, peaks kogu su möödunud kuu sammude arvud salvestunud olema. Sisesta need siia tabelisse (LINK) ja kui sinu kuu keskmine sammude arv ületab 10 000, osaled Stigo loosimises! 

Peikaga õhtusöögile!

H nipinurk: Kuidas osta kasutatud (pere)autot?

~ H nipinurk, kogumispäevik

Meie pere autod on kõik majja tulnud kasutatud peast, sest oleme mõlemad veendumusel, et uue või peaaegu uue auto ost ei õigusta ennast. Esimeseks ja peamiseks argumendiks hind – uus auto on väga-väga kallis ning kasvamise asemel kukub masina väärtus juba salongist välja sõites kolinal. Juba uue auto liisingu sissemakse eest saab osta samaväärse kasutatud auto, mis viib omaniku sama edukalt punktist A punkti B, kuid igakuised liisingumaksed ning kallis kaskokindlustus jäävad ära. Kui autot tulebki vahepeal remontida, ei ületa remondikulud igaljuhul uue auto liisingu- ja kindlustusmakseid ning jooksvaid remondikulusid. Ka uue auto kuluosad kuluvad samamoodi nagu vanal – veermikudetaile ja pidureid peab hooldama ning vahetama ka tuttuue auto puhul. Kusjuures garantiiaja lõpuni peab autot hooldama esinduses, kus hoolduste hinnad on üüratud. Seega on vana kasutatud auto remondikulude argument uue auto soetamise puhul üsna alusetu. Ka ei võta vanad autod rohkem kütust – ka kümme aastat tagasi (mis tegelikult ei ole auto kohta sugugi “vana”) valmistati kütusesäästlikke autosid.

Kuidas siis valida kõigi kasutatud masinate seast just see üks ja õige sinu vajadustele vastav auto? Sellest täna minu kogemuste põhjal (#Kogumispäeviku transpordikuu raames) pikemalt juttu teemegi:

Meie esimene pereauto (BMW 325i Touring 2002) tuli majja siis kui 2012. aastal sündis väike Kroonprintsess ning oli vaja suuremat asendust meie eelmisele, mitte kuigi peresõbralikule BMW 330i kupeele (esimesel pildil). Kuna mulle just selle kerega 3-seeria BMW väga meeldis, otsustasime osta samasuguse, aga nelja ukse ja universaalkerega (teisel pildil). Kui huvi on, võime teha kõigist meie kasutatuna ostetud pereautodest kokkuvõtva postituse, siia lisades läheks postitus ilgelt pikaks!

Kui teil pole õrna aimugi, millist autot osta soovite, kuid on teada, et vajate näiteks kolme istmereaga pereautot, siis soovitan kõige esimese asjana enda jaoks kirja panna minimaalsed nõudmised, st omadused, mille puudumisel te autot ostma nõus ei ole. See teeb sobiliku masina otsimise oluliselt lihtsamaks. Näiteks panime meie viimati pereautot soetades paika ainult kaks kriteeriumit: vähemalt seitse täismõõdus ja kolme punkti turvavöödega istekohta ning bensiinimootor. Aga sellesse nimekirja võib panna ka kogu endale hädavajaliku lisavarustuse nimekirja, käigukasti tüübi ning auto vanuse.

Seejärel mine Auto24 lehele, vali otsingumenüü alt “täpsem otsing” , pane need minimaalsed nõudmised sisse ning vajuta “otsi”. Hinnapiiri ma esialgu ei soovita panna, sest alati võib juhtuda, et just täpselt valitud hinnapiirist 50€ kallimalt on see õige müügis ja jääb nii nägemata. Välja tuleb tõenäoliselt ka hunnik masinaid, mida sa eelnevalt kaalunud pole. Näiteks meie puhul tuli lisaks masinatele, mille olemasolust ja sobivusest olin teadlik (Volkswagen Sharan ja selle teisikud ning Grand Voyager), ka selliseid autosid, mille peale ma kunagi mõelnud ei olnud, näiteks Mazda MPV, Toyota Previa ja Renault Espace.

Siis tuleks valida nende seast välja kõik need mudelid, mis natukenegi sümpatiseerivad ning teha nendest nimekiri, mille alusel seejärel Googeldama asuda. Esimese asjana võiks vaadata Saksa TÜVi poolt igal aastal koostatavat autode usaldusväärsusreitingute (reliability ratings) nimekirja SIIN. See on nimekiri, kuhu pannakse igal aastal mudeli- ja vanusepõhiselt ritta autode vigade esinemise sagedus. Ehk siis saab selle järgi näha kui suur protsent konkreetsetest sõidukitest tehnoülevaatusel põrus. Eesti tehnoülevaatuste põhist statistikat ei ole (kui see info ka avalik on?) mõtet vaadata, sest meil saab ülevaatuselt läbi põhimõtteliselt iga auto, mis omal jõul kohale sõita suudab. Halvemal juhul tehakse kerge noomitus stiilis “ole hea ja vaheta need amordid ikka ära, mida me sul juba kahel järjestikusel aastal teha oleme soovitanud”. Saksamaal on testid ja nõudmised tunduvalt karmimad.

Edasi uuri ja Googelda igasugu tüüpvigu ja tehnilisi probleeme. Väga palju sellist infot on saadaval margipõhistes autofoorumites, nii eesti kui inglise keeles. Väga tihti on foorumites ka “kuidas osta”, “mida vältida” ja muud kasulikud teemad eraldi olemas. Kui sobivat informatsiooni olemasoleva seast leida ei õnnestu, saab alati ise autofoorumis kasutaja registreerida ning küsimusi esitada. Näiteks võid foorumisse teha oma teema ning uurida, kuidas osta 2001-2010 Ford Galaxyt, millised on selle auto tüüpvead ja murekohad ning millist mootorit selle mudeli puhul eelistada. Autofoorumitesse kogunevad konkreetsete markide asjatundjad ja -armastajad, kellel on kõik seesugune info teada ning küsija suu pihta teadupärast ei lööda.

Veel ühe olulise argumendina soovitan mõnest internetipoest uurida välja valitud masinate varuosade hindasid ja kättesaadavust, sest just need mõjutavad enim jooksvate kulude suurust. Jooksvad kulud on iga auto (nii uue kui vana) puhul paratamatus – küsimus on lihtsalt selles, mida ja kui sageli (tüüpvead) vahetama-remontima peab ning millised on detailide hinnad uuena või järelturul. Sagedamini vahetatavate kulumaterjalide alla loeksin piduriklotsid ja –kettad ning erinevad veermikudetailid, mille üldist hinnataset konkreetse mudeli puhul saad vaadata näiteks SIIT ja SIIT. Võrdluseks kaks Eestis väga levinud suuremat sõiduautot:  2010. aasta Ford Mondeo 2.0 diisel (2010 edasi) ja BMW 530d (E60/E61), mõlemat autot saab järelturult osta umbes 5000€ eest. Fordi esimene piduriketas maksab  32€, BMW oma 94€. Mondeo õõtshoob koos puksidega 74€, BMW oma aga 130€. Mina tavaliselt vaatangi neid kahte varuosa – neid kulub kõige rohkem ja need annavad hea ülevaate üldisest hinnatasemest. Lisaks hinnale tasub tähelepanu pöörata ka sellele, et vähemlevinud (näiteks Ameerika turule mõeldud) autodel võib varuosade saadavus meie poodides olla nigel ning neid tuleb kaugemalt tellida, mis lisab remondikuludele lisaks ka pika ooteaja, mis raskemate probleemide korral võib tähendada ka pikka aega autota läbi ajamist.

Nüüd, kus eeltöö on tehtud ning on teada, et näiteks teie algselt välja valitud pereautol Renault Espace esineb meeletult elektrisüsteemi vigu ja üldse on ta üks õnnetu masin, aga varasemalt igava välimuse tõttu välistatud Volkswagen Sharan on tehniliselt võttes üks parimaid valikuid, tuleb jälle Auto24.ee lahti võtta. Seekord tasuks otsinguväljadesse sisestada ainult konkreetne automark ja -mudel, kütuse/mootori tüüp ja soovi korral ka käigukasti tüüp. Sellest veelgi täpsemaid kriteeriume (nagu näiteks ISOFIX, ksenoontuled jm) ma otsingulahtritesse sisestada ei soovita. Seda seetõttu, et sageli ei ole pereautode müüjad kuigi suured autohuvilised ning need asjad võivad olla kuulutuses märkimata, sest omanik kas a) ei tea nende olemasolust või b) ei ole pidanud vajalikuks seda infot kuulutusse lisada. Pealegi on enamuse lisavarustuse puhul võimalik järelpaigaldamine ning seda tihti ka küllaltki taskukohase hinnaga.

Kui nüüd otsingutulemuste põhjal on silma jäänud kaks-kolm või koguni viis erinevat masinat, siis võtke kindlasti kohe ühendust kõigi omanikega ning käige kõiki autosid vaatamas. Nii tüütu kui see ka ei tunduks: mida rohkemaid erinevaid autosid te vaatamas käite, seda tõenäolisem on, et leiate õiglase hinna ja seisukorra suhtega auto. Olles ostnud nii mõnedki kasutatud autod ning sellest veelgi rohkemaid vaatamas käinud, olen aru saanud, et sama hinnaga autode seisukord võib olla täiesti seinast-seina ning omanikud ei saa ise tihti arugi kui halvas korras on nende sõiduvahend. Või siis teavad, aga üritavad seda heauskse ostja eest varjata. Seetõttu on alati hea, kui on olemas korralik võrdlusmoment.

Kui sobilik auto on leitud, siis soovitan leida aeg, et auto ostueelsesse kontrolli viia. Niisama pelgalt peale vaadates või paarikilomeetrisel proovisõidul käies on isegi autosid hästi tundval mehaanikul võimatu kindlaks teha, mis olukorras auto tegelikult on. Valige meelepärane koht välja ning leppige aeg kokku. Ostueelset kontrolli teostavad nii margiesindused kui ka peaaegu kõik muud autoremonditöökojad. Enamasti maksab see ca 30-100€ ja see hind on igat senti väärt. Kui omanik pole ostueelsesse kontrolli minekuga nõus, siis on tal tõenäoliselt midagi varjata ning sellisel juhul soovitan pikemalt kõhklemata järgmise auto valida. Mina näiteks avastasin umbes seitse aastat tagasi ühte (tol ajal küllaltki uut) BMW’d ostma asudes tänu ostueelsele kontrollile, et auto esimene ja tagumine ots ei tulnud tehasest välja üheaegselt. Ehk siis antud auto oli avariiline ja tagant kõva löögi saanud, mistõttu oli pool kerest teisega asendatud. Töö oli tehtud nii ebakvaliteetselt, et tagasillal oli ühel pool suur sportautole kohane ketaspidur ja teisel pool trummelpidur. Ka veovõllid olid vasakul ja paremal erinevad ning nii mõnigi detail oli üleüldse puudu. Omanik, kusjuures, oli kõigist räigetest puudustest teadlik, kuid üritas neid varjata.

Enamasti saate ostueelse kontrolli tulemusel teada, et autol on nii mõnigi viga, näiteks väsinud šarniirid, lõtkuga roolilatt ja mõni leke. See on täiesti normaalne ning sellest ei tasu ehmuda, vaid hoopis kasutada võimalust lasta samal töökojal koostada hinnapakkumine auto remondiks. Selle hinnapakkumise abil saate tõenäoselt auto hinda alla tingida ning oskate ka oma tulevikus tehtavaid kulutusi paremini ette planeerida.

Viimase asjana enne ostmist soovitan portaali iizi.net läbi teha kiire päringu, et vältida ebameeldivaid üllatusi konkreetse auto kindlustamisel. Kuna pereautodega tehakse statistiliselt palju avariisid, on ka liikluskindlustuse hinnad paljude populaarsemate pereautomudelite puhul jahmatavalt kõrged.

Millised on teie kogemused kasutatud autodega? Kas teie peres on kasutatud masinad või olete veendunud, et uus auto on igaljuhul etem?