Kuusealune kingikuhi aastal 2016
Aasta aega jutti olen mina ja olete loodetavasti ka teie #Kogumispäeviku algatuse ja erinevate teemakuude raames oma elustiilivalikuid ümber mõelnud ja tarbetuid kulutusi piiranud, et rohkem raha säästa ja endale majanduslik kindlus tagada. Õpetlik säästu-aasta on kohe lõppemas ja otseloomulikult tuleb sellele ka väärikas punkt panna. On ju jõulukuu kõigi jaoks paratamatult suuremate väljaminekute kuu (meil kulub jõulutraditsioonide elushoidmisele kindlasti rohkem raha kui kingitustele), mistõttu kulutuste planeerimine ka sellel perioodil hädavajalik on. SIIT saate laadida alla spetsiaalselt jõulueelarve tegemiseks ja jõulukulutuste planeerimiseks koostatud tabeli.
Kingituste tegemine on hullult põletav ja stressitekitav teema hästi paljude inimeste jaoks ja mul on sellest lihtsalt nii… kahju. Kui ma teaksin, et kellelgi on mulle kingituse tegemisest närvid niiviisi krussis ja meel jõuluajal kurb, eelistaksin iga kell kingituseta jäämist. Kas mitte igaüks ei mõtle nii? Ma usun küll, et mõtleb. Ka tahan ma protestida kingitustega seotud tabude vastu nagu “kingitud hobuse suhu ei vaadata”. Ma ei kirjuta sellele alla! In fact, ma kavatsen selle vastu suisa mässata. Kui sina teed mulle kingituse, mida mina ei vaja, küsimata, mida mina endale päriselt tahan – mis kohustab mind selle kingitusega rahul olema? Muidugi ei ole meie ühiskonnas okei kellelegi silma sisse vaadata ja öelda: “aitäh, see on sinust väga kena, aga ma ei vaja seda ning ma eelistaksin seda mitte vastu võtta.” See ei ole ju viisakas! Ükski hästi kasvatatud inimene ei tuleks millegi niisuguse pealegi, onju? Aga tegelikult ma tahan, et kõik minu ümber teaksid: kui te toote mulle asja, millega mul mitte midagi peale hakata pole, siis võib täiesti vabalt juhtuda, et ma suisa solvun. Sama kehtib näiteks koostööpakkumiste kohta. Ma ütlen nädalas ära väga mitmeid koostööpakkumisi, mis minu elu, eelistusi, tegelikke vajadusi ja blogi sisu mitte kuidagimoodi ei puuduta – kellad, ehted, mööbel, meigilambid, kosmeetika, riided… you name it. Ma ei vaja kõiki neid suvalisi asju. Ka mitte siis kui nad on tasuta ja nende eest veel pealegi makstakse.
Me ei pea olema nõus tänuga vastu võtma midaiganes ainuüksi sellepärast, et keegi meile midagi kinkida tahab.
Minu eelmise aasta kõige eredam jõulukingimälestus (lisaks alumisel pildil olevale) oli Madikeni kingitud Müüriääre pagari magus salaami. Meie iga-aastase sõpradega peetud jõulupeo traditsiooniks on, et igaüks toob loosipaki sisse midagi, mis maksab 5-10€ ja on tarbitav. Küünal, jook, maius… Maris valmistab alati ise midagi mõnusat, sageli näiteks imelist fudge’i. Pole olemas teist nii head kingitust! Eelmisel aastal küpsetas Barbara leiva ja tegi sellele peale miskise määrde, mis oli ilusas keraamilises toosis. Madiken sai selle paki. Madiken, kelle jaoks määrded ja saia-leivatooted on kõige paremad asjad maailmas. Saate aru kui tore? Mina võtsin oma pakist välja kõige ehtsama vorsti. Takunööriga seotud, pealt valkjas (nagu need uhked vorstid on, teate küll), miljonite lemmik ja… ÜLDSE MITTE minu masti kingitus. Pettumus. Ma ei armasta lihatooteid! Ja siis tuli välja, et see on lihtsalt salaamikujuline Kirju Koer. Kirju Koer on mu LEMMIKMAIUSTUS maailmas! Oh, see oli nii vahva… sihuke emotsioon ühest kingitusest. Iga kell tahan Kirjut Koera pigem kui misiganes suvalist asja!
Minu pikaaegne unistus ja maailma kõige toredam jõulukink. Eriti rõõmus olen ma selle üle KUI palju me teda aasta jooksul kasutanud oleme. Igapäevaselt! Ta on täiesti asendamatuks saanud ja ma olen tema eest nii-nii tänulik. Pärast selle unistuse täitumist ei olegi mul vist ühtegi niisugust materiaalset asja, mida ma tõesti ihkaks ja kingiks saada sooviks. Mul tuli selle peale nüüd kohe kange tahtmine teha nimekiri asjadest, mida mulle päriselt võib jõuludeks kinkida ja mida ma tunnen, et saada tahan. Kas see oleks teile huvitav?
Juba sellest ajast peale kui Kroonprintsess beebi oli, olen olnud veendunud, et lapsel peab olema pigem vähe kui palju. Olen algusest peale mänguasjade rotatsiooni korraldanud, sünnipäevakinkide kuhja aasta peale hajutanud, mitte kõike korraga kätte andnud ja uusi mänguasju on lapsed saanud jõuludeks ja sünnipäevaks. Isegi jõulukingipakke, mis välismaa-sugulastelt tulevad, olen enne kuuse alla seadmist avanud, et näha, mis seal sees on ja kas see mu lastele sobib. Ja olen neid kingitusi ka kinkimata jätnud, sest ei sobi. Meil ei ole “võid endale poest ühe asja valida” kommet ja ainsad asjad, mida ülejäänud aasta jooksul lisandub, on (värvi)raamatud ja LEGOd. Sellele vaatamata on neil minu meelest liiga palju asju, aga ma vähemalt püüan. 😀
Möödunud aastal läks mul aga lastele kingituste tegemine täiesti lappama. Me kinkisime neile liiga palju asju. Nad said kumbki kolm-neli-viis (ma ei mäleta, liiga mitu, noh) kingitust ja ehkki nad mõlemad said endale nukud, mida nad soovinud olid, panid nad nende soovidega täiesti puusse. Kroonprintsess tahtis mingisuguse superkangelaste sarja Poison Ivy nukku, millega ta MITTE ÜHTEGI KORDA (!!!) mänginud ei ole. Virsik soovis Monster High Treesat ning pettus selles tohutult. Ta oli niiii kindel, et ta tahab seda, aga ta vist tegelikult ei teadnud, mida ta tahab. Lisaks neile nukkudele tundsin millegipärast, et tahan neile enamat pakkuda, rohkem kingitusi teha. Vist mom guilt‘i, et nad kunagi endale midagi ei saa (nagu paljud teised lapsed meie ümber) ja arvasin, et kordki aastas võiks siis lastel tõesti “natukenegi rõõmu olla” (väljend “natukenegi rõõmu olla” oli osa põhilistest etteheidetest, kui ma Kroonprintsessile kuni kolmanda eluaastani kommi ei andnud, sest ta ei küsinud – seda natukestki rõõmu ei võimaldanud ma lapsele!)
Ma pole mitte midagi niiviisi kahetsenud nagu seda, et ma rumalal süütundel oma põhimõtetest võitu saada lasin, sest eelmise aasta jõulukingid olid täielik läbikukkumine. Nii on meil sellel aastal kokkulepe, et lapsed võivad jõuluvanalt soovida ÜHTE mänguasja ja see ÜKS soov tuleb väga hoolega läbi mõelda. Ma ei ole kunagi varem näinud ega taha mitte kunagi enam näha seda, kuidas mu lapsed uutesse asjadesse jahedalt suhtuvad, sest neid asju on liiga mitu…
Üleüldse tunnen ma, et kõige lihtsam oleks unustada ära igasugune üllatusmomendile keskendumine ja inimeselt lihtsalt otse küsida. Küsida, millest ta unistab. Küsida, mida tal vaja on. Küsida, mida ta endale ise osta ei raatsi, aga tegelikult saada tahaks. Mõni veidi luksuslikum käsitööküünal või korralik terav nuga või hea kašmiirkampsun või misiganes asi, mida tegelikult ka vaja oleks. Nii hea on aasta otsa igapäevaselt kasutada mingit päriselt vajalikku asja ja mõelda: kujutad ette kui tore, et just tema mulle just selle kinkis. Kui see pole ülim kinkimisrõõm, siis mina ei tea, mis on.
Kuidas teie lastele ja teistele lähedastele jõulukingituste tegemisse suhtute ja selle omavahel ära korraldanud olete?
Kuusealune kingikuhi 2017