Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Viimane visiit?

August 2, 2017~ kõhuke, kolmas rasedus, väikevend

“Kohtume siis… kui enne ei sünnita!”

Ma ei suuda otsustada, kas ma kohkusin selle hüvastijätu peale praegu hirmust või elevusest. Igatahes käisin ma just ämmaka juures ja meiega on kõik hästi – proovid on korras, peaseisus Väikevend on vaagnasse fikseerunud, tagumik paremal küljel uppis. Seda viimast polnud muidugi raske arvata, arvestades, mis asendeid mu kõht vahepeal võtab. 😀


Nädalaid on nüüdseks täis 34 ja EPK täiesti ootuspärased 32 cm – kõht on ju ikkagi suhteliselt väike ja ega ma just hiiglaste sünnitamise poolest tuntud olegi. Kroonprintsess kaalus 2585g, Virsik 2725g – ämmaemand leidis, et võib-olla tuleb seekord ikka kolmekilone ära kah. Vaatab seda asja… mulle ju need tillukesed niiii meeldivad!


Ja siin, Pelgulinna sünnitusmajas, meeldib mulle ka. Istun raseduskeskuse esimese korruse ooteruumis, joon masinakakaod (kohvist hakkab halb, aga vererõhk on praegu 90/60 ja ma lihtsalt ei jaksa kuskile minema hakata enne kui mul natukenegi vähem hõre olla on) ja kuulsin just ennist teiseltpoolt maja kellegi tibatillukest ja äbarikku vääksu. See pidi olema üks neist päris esimestest vääksudest ja see oli nii-nii ilus. Ma nii hirmsasti ootan juba, et saaks siitsamast kõrvaluksest sisse tulla, lõbusale garderoobitädile oma välisjalanõud anda (nad on siin nii emalikud ja armsad, et sünnitama tulek oli mõlemal korral – minu enda ja Andra sünnituse puhul – nagu tuleks omaenda koju) ja sünnitustoas tööle hakata. Ja kui tellida saaks, siis tuleksin seekord meelsasti hommikul – öösel tulek on küll jube elevusttekitav ja põnev, aga päeval sünnitamine on ikkagi kümneid kordi lihtsam ja meeldivam. Kroonprintsess sündis 07:30-18:55, mis on igati viisakas aeg tulla, normaalne tööaeg! Virsik seevastu otsustas sündimisega algust teha kell pool kolm öösel kui mina polnud veel magama minna jõudnudki ja kui ta 09:45 ilmale tuli, oli mul viimnegi jõuraas otsas. Niisiis, Väikevend, palun – las ma magan ilusti välja, pesen hambad ja kammin juuksed. Siis võime kohtuda!

Huvitav kui kaua tema sünnib? Kui Kroonprintsessi tulek võttis ca üksteist ja tema õe saabumine seitse tundi… kas Väikevend jõuab meie juurde veel kiiremini? Nii palju küsimusi ja teadmatust! Ja üldse mitte enam kauaks. 🙂

Kolm last. Äge. Ma nüüd võtan jalad kõhu alt välja ja käin esimesele kahele Paavlist kostüümikappi täiendust otsimas… kui ma juba siinkandis olen.

Peatse jällenägemiseni, sünnitusmaja! 

5 Comments

Väikevenna esimesed rõivad

June 27, 2017~ bump, kõhuke, kolmas rasedus, väikevend

Enamus meie tüdrukutest alles jäänud beebiriideid saavad varsti väikevennale edasi pärandatud. Nimelt on need täiesti unisex ühel väga lihtsal põhjusel – enamus riietest on Polarn o. Pyret. Osadele vanematele, olen aru saanud, just see sooneutraalsus ja “liigne” mängulisus nende juures ei meeldigi (et pole sitsi-satsi ja printsessivärki), aga minu meelest on need kõige-kõige ilusamate ja geniaalsemate kangaste, mustrite ja lõigetega lasteriided (eriti just kleidid istuvad laste seljas taevalikult ilusti), mis maailmas olemas on.

Me ei valmistunud esmakordselt lapsevanemateks saades kuigi põhjalikult ja nii oli meil Kroonprintsessile ette varutud vaid üsna kitsas valik riideid – kõik täiesti juhuslikult Polarn o. Pyretilt. Ega meil ju kogemust polnud ja need said vist allahindlustelt ostetud ka. Valge tuuletõkkekombe, paar body (triibulist, rohelist, punast jänkudega jne), tudukott-öösärk, mütsikesi, erinevates värvides puuvillaseid pükse jne. Sealt edasi oli üsna raske ette kujutada, miks keegi üleüldse mõne muu (kiirmoe)brändi rõivaid kasutama peaks. Juba esimestest päevadest ja kuudest peale oli selge, et Polarn o. Pyreti puhul saab kvantiteedi unustada ja rahulikult kvaliteeti investeerida – tänu nutikatele lõigetele ja ülikvaliteetsele (öko)puuvillale saab beebi samu riideid kanda kuid ja kuid ja kuid järjest, kusjuures kannatavad rõivad lõpmatuseni pesemist isegi pesumasina kõige kõrgematel temperatuuridel, kasvõi mitu korda päevas. Kroonprintsessi beebiriided lähevad kohe kirgaste ja pealtnäha uutena kolmandale ringile ja ma kohe huviga kuulan alati inimesi rääkimas, kuidas Polarn o. Pyret igaühele taskukohane pole – eriti kui lapsi sünnib perre mitu. Mulle sobib hästi – ostadki reaalselt korra elus (näiteks allahindluste ajal) beebiriideid ja asi tahe!

Päris vastsündinuriideid, samas, meil sobivaid ei ole – meie pere põnnidel on kombeks sündida tähtajast kolm nädalat varem, 47 cm “pikkade” ja 2,5 kg “rasketena”. Virsiku ajal saime suure osa esimesi riideid Pilleriinu käest (kõik eranditult roosad) ja et ma Kroonprintsessi oodates absoluutselt uneski näha ei osanud, et mul seesugune tikutoosisuurune tita sünnib, kandis tema oma esimestel elunädalatel talle väga suuri (s. 50 ja 56) riideid. 😀

No ja siis tuli meile eile külla minu emme, kes “käis lastele sukkpükse ostmas” e. astus meie lemmikusse triibulisse lasteriietepoodi sisse, kus tal läks nagu alati – lappama. See on temast nii armas! Väikevend sai endale talle (eeldatavasti) sobivas suuruses e. suurus 44 bodysid, pükse ja ühe mõnusa kerge ja õhukese kombe. Ma ei ole siiani päriselt suutnud oma peas rasedust ja peagi saabuvat ilmakodanikku veel kuidagi seostada, aga seesuguseid tuttuusi ja võrratult armsaid vastsündinuriideid nähes ja kappi ootele pannes võib juba uskumagi hakata, et meil varsti beeeeebi sünnib!

Sukkpüksidki ei jäänud õnneks koju toomata (:D), aga lisaks neile said plikad endale veel kumbki kaks suvekleiti. Eriti äge on see, et selline roosa valgete lilledega kleit on Kroonprintsessil juba olemas ja nüüd on Virsikul samasugune! Kahju ainult, et need kolmandale ringile minna ei saa…
Milline on teie kogemus Polarn o. Pyretiga? Olete fännid nagu mina või leiate pigem, et minu pime armastus triibupoe vastu on veidi ülepingutatud?

11 Comments

VLOG: Poiss või tüdruk?!

April 27, 2017~ bump, kõhuke, kolmas rasedus, minu väike ettevõte, video, videoblogi, vlog

Nonii! Käidud ja uudised käes! Tegin video tegelikult juba päeval valmis, aga sain alles nüüd mahti see siia postitada. Veetsin täna paar vahvat tundi Pardiralli loovkonkursi žürii liikmena laste ilusaid plakateid imetledes ja hinnates. Ma viimasel ajal muud ei räägigi, aga ausõna – väikesed inimesed on NII palju ägedamad kui suured. Ma tegin telefoniga mõned klõpsud, aga näitan neist ainult kaht lemmikut – ma ei hakka valitud võitjaid spoilima, need avalikustatakse niikuinii juba homme (?) Pardiralli kodulehel. Lisaks saate te ise ka aidata publiku lemmikut valida, sest kõik laste tehtud plakatid on Facebookis like’imiseks üleval ja ma ausõna soovitan sellele albumile pilk peale visata – paljud töödest on nii-hii-hii võrratult ägedad!

Aga okei. Vaadake videot. Ja ärge pange tähele, et ma kiirustades monteerides kogemata mingi ürgpika söömise klipi vahele jätsin. Nagu oleks Hästi Oluline, et te näeksite, kuidas me oma lõunapitsat mälume. See ei pidanud nii minema, aga it is what it is. 😀

Üks minu kahest lemmikust kunstnikust tänaste tööde seast. Lihtsalt see omapärane stiil (juba nii noores eas!), detailidele pööratud tähelepanu, huumor ja emotsioon – ma olin täiesti lummatud. Pildi autor käib Pärnu Ülejõe Põhikooli 5a. klassis. 🙂

 

Audentese erakooli 2b klassi töö. Nii lapselikult äge, aga kujunduslikult korrektne, efektne ja kihvt!

Pardiralli Facebookist: “Täna oli tihe päev, kus meie žürii selgitas välja plakatite paremiku. Blogija ja Kukupesa omanik Mirjam Hunt, disainer Marili Rooba, EVLVL esindaja Liis-Katrin Avandi, Minu Unistuste Päeva tegevjuht Kristiina Gabor-Mägi ja Pardiralli projektijuht Ave Laas vaidlesid, arutasis, imestasid ja imetlesid. Lapsed on nii andekad ja osavad. Peatselt anname ka teile teada, mis otsuses sündisid. Publiku lemmiku valik käib endiselt ja annetusi saab teha www.pardiralli.ee/annetus”

37 Comments

Minu elu õnn

April 18, 2017~ emadus, family, jutupostitus, kõhuke, kolmas rasedus, sildita

Ma siin käin mitmendat päeva sooviga midagi kirja panna ja jään iga kord mõtlema, et… kas on võimalik olla liiga õnnelik?

Neid hetki on iga päev nii-nii palju, et ma juurdlen: kas see on meile antud ainult korraks, et meid millekski hirmsaks ette valmistada? Või on võimalik, et elul ongi meile varuks ainult nii palju ilusaid kingitusi, nii suuri muudatusi elukvaliteedis, nii palju häid ja üdini õnnelikke hetki? Näiteks:

Kui meie lastega istume tagahoovis ja joonistame kiviterrassile keksukaste, küpsetame ehitaja poolt aianurka jäetud liivahunnikus liivakooke ja samal ajal immitseb köögi ventilatsiooniaugust õue oivalist lõhna. Sest H teeb meile samal ajal õhtusöögiks hommikusööki. Jep! Maailma kõige suurepärasem kontseptsioon – brinner. Munapuder, praekartulid, oad, salatike ja ahjus krõbedaks küpsetatud peekon. Ja söök saab valmis, mul on nälg ja H hõikab meid tuppa ja lapsed ei tule. Lihtsalt ei tule, sest neil on oma koduõues parasjagu tähtis mäng pooleli ja nad lihtsalt ei saa kõiki oma toimetusi sinnapaika jätta. Ja siis me istume H’ga kahekesi õhtusöögilaua ääres ja vaatame aknast oma õues askeldavaid imeinimesi ja ahhetame kui väga meil on vedanud.

Kui põrandale läheb sodi ja koerakarvu, aga mul on suva. Esimest korda elus täiesti suva, sest robotike koristab kasvõi mitu korda päevas ja terve ülejäänud pere ajab omi asju või vaatab töökat pesamuna armastava pilguga pealt. Ja ma olen hoobilt neli korda vähem närviline ja ärev inimene.

Kui Sirli sõidab meile üsna spontaanselt rattaga külla (sest elame nüüd nii lähestikku) ja toob mulle kotitäie mu lemmikuid kummikomme. Sest ta teab. Ja see on nii armas.

Kui lapsed on issiga koos õues autot pesemas, tulevad oma külmast vaat, et kangete sõrmede-varvastega ja saavad need enne voodisse minekut saunas üles sulatada. Ja leili visata.

Kui mu emme ja kasuisa sõidavad meile Rootsist nädalavahetuseks külla ja tunnevad ennast mugavalt, sest meil on neile magamiseks võrratu lahtikäiv diivan ja palju ruumi, et ka laiendatud koosseisus vabalt ära mahtuda. Oh, kui imetore ja kuratlikult lühike (ehkki päevade arvestuses ju pikk) nädalavahetus see oli…

Kui Virsik enne uinumist veel korraks voodile põlvili tõuseb, pilgu nari ülemisele korrusele suunab ja oma kõige hellitavama häälega “malmastan siiiind, E***-Pelli!” hõikab.

Kui ma teen hommikul silmad lahti selle peale, et Kroonprintsess poeb mulle kaissu ja näen esimese asjana suurest aknast kasemetsa, päikesepaistet ja kuulen pea kõrvulukustavat linnulaulu. Ma ärkan igal hommikul südamest õnnelikuna.

Kui ma pakun välja kuupäevade arutelu uueks OKR ringiks ja kokkulepe saavutatakse (vaatamata kõigi leibkondade tihedatele graafikutele) tunniga, mis omakorda tähendab, et ma saan jälle iga kuu maailma kõige paremat sööki söömas ja kõige mõnusamat seltskonda nautimas käia.

Kui peika ehitab katlaruumi ilgelt palju ilgelt häid riiuleid. Need I say more?

Kui ma käin kaltsukas ja leian sealt endale kaks suurepärast kleiti, Sirlile vinged t-särgid ja lastele mängutuppa suure sületäie kostüüme. Sest üks mängutuba peab olema HÄSTI äge ja ühes HÄSTI ägedas mängutoas peab olema kapp rollimängudeks mõeldud kostüümidega!

Kui ma teen oma uues köögis süüa ja mind tabab mõte: kurat, ebamugavalt suur, pean nii palju samme astuma! Milline Tohutu Probleem, eksole? Ma oleks endale juba ainuüksi selle mõtte peale kolm kuud tagasi näkku oksendanud! Ja kui ma pakin köögikaste lahti ja asjad mahuvad lahedalt ära ning ruumi jääb ülegi… oeh. Nõudepesumasin. Kapid. Topeltlaiad sahtlid köögiriistadele. Suur ahi. Köök. Minu köök.

Kui meie õhtused diskussioonid keerlevad selle ümber, kas H peaks võtma vastu vinge tööpakkumise ja suuure palgakõrgenduse või jääma praegusele töökohale, kus talle samuti tohutult meeldib ja kuhu ta ju tegelikult vähem kui aasta tagasi tööle asus. Kui ma saan teda toetada ja talle nõu anda ning samas olla see, kes tema arengut ja edu esireast jälgib ja talle kõige rohkem kaasa elab. Milline privileeg, eh? Ma olen nii uhke ja see teeb mind nii õnnelikuks, et minu H on nii tubli ja nende põnevate muutuste üle elevil ja nii õnnelik.

Ma võiks neid hetki ja asju ja privileege lõpmatuseni loetleda.

On ainult üks asi, mis on minu suurt õnne viimasel ajal varjutanud ja mis on ühtaegu minu suur õnn ja õnnetus: töö. Ma olen surmani tüdinud sellest, et ma pidevalt kurdan: seda on liiga palju. Mul on minu nö. palgatöö ehk toimetajatöö Emmede Klubis, tellimustööd kujundajana ja lisaks veel e-pood ning kõiki kolme ma enam omal käel hallata ei suuda. Ütlen tasuvaid töid ära, sest aega on vähe, jään kirjadele vastamisega jänni ja tunnen iga päev 24/7 südamel rasket tegematajätmise kivi ehkki iga päev siiski sisuliselt hommikust õhtuni tööd teen. See mõte küpses juba pikalt, kuid alles hiljuti hakkasin tõsisemalt mõtlema prioriteetidele ja sellele, millest ma õnnelikuma elu, normaalse rutiini ja parema teenistuse nimel loobuma peaksin. Vastus oli üsna ilmselge ja seega otsustasin ma üsna raske südamega EK tööst loobuda. Osaliselt sellepärast, et minu koormus seal oli meeletult kasvanud, sest lõunanaabritest juhtkond ja kolleegid ei paistnud mõistvat, et peatoimetaja, videotoimetaja ja kujundajana ma neile eilseks ülesandeid täita ei saa. Sealpool on lihtsalt tööstiil pisut teine kui meil, midagi pole parata. Vaatamata väga heale teenistusele hakkas see töötempo mul hiljuti pisut mõistusele ja kui videotoimetaja tööülesanded üsna ootamatult ära kadusid, otsustasin, et ongi ehk aeg omaenda ärile pühenduda, mitte muudkui endale meeldivaid töid ajanappuse tõttu ära öelda. Kurb muidugi on – meil on nii tore kollektiiv ja nii raske on mõelda, et ma edaspidi enam nii kihvti ettevõtte osa ei ole.  Lohutan ennast sellega, et kohe pärast minu ümber mõtlema keelitamisest loobumist (sest ma ei võtnud ühegi pakkumise peale vedu) küsis tegevjuht lootusrikkalt, kas mul on nüüd rohkem aega neile kujundamisele pühendada. Seega jään ikkagi osaliselt EK juurde ja koolitan nüüd endale vägagi pädevat asendajat ning tunnen eesootava suhtes suurt motivatsiooni ja kergendust. Ma tegin seda enda jaoks ja olen endale selle muudatuse eest päris-päris tänulik. 🙂

Ahjaa! Ja me saame beebi! Ma olen selle üle nii õnnelik ja veel õnnelikum selle üle, et ma olen selle üle õnnelik. Loogika? No ma olin ju eelmise raseduse ajal päris-päris katki ja nii mures, et kõik läheb seoses teise lapse sünniga sassi. Et ma ei suuda teda armastada, et ma rikun Kroonprintsessi ja noh, meie kõigi senise imelise elu sellega ära, et mingisuguse võõra veel majja toon. Ratsionaalne, eks? Küllap see ikka üks kole rasedusaegne depressioon oli, et ma koguaeg nii sünge ja õnnetu ja hüsteeriline olin. Praegu vaatan neid kahte ja seda, milliseks meie elu kujunenud on, kui tublid, viisakad, vaimukad, armastavad, kokkuhoidvad lapsed meil on… ja ma saan VEEL ühe sellise? Ma olen nii rikas. Nii-nii rikas. Ja oleks ta veel tüdruk ka! Sest, noh… kolm tütart ja… mul on nii hea tüdrukunimi olemas ja… 27. aprillil saame teada, hoidke meile siis pöialt!

38 Comments

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Ann on Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • miiu on Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Laura Kohlin on Väärt ilunodi

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises
    Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises
  • Kooresed cannelloned spinatiga
    Kooresed cannelloned spinatiga
  • What's for lunch? Golden chicken nuggets!
    What's for lunch? Golden chicken nuggets!
  • Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
    Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Õhtusöögiideed e. kodutoite meie pere moodi
    Õhtusöögiideed e. kodutoite meie pere moodi
  • Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
    Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
  • Värvisin hennaga juukseid...
    Värvisin hennaga juukseid...
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.