Eelmisel suvel sai Kroonprintsess endale päris oma väikese roosa digika, mis on tilluke, talle käepärane ja lihtsasti käsitsetav. Tal on sümmeetria ja kompositsiooni peale silma ja samuti on ta juba piisavalt suur, et minu pideva saagimise peale mõista, miks kaamera randmepael alati käe ümber olema peab, nii et fotoaparaadi temale usaldamine on igati loogiline ja õige samm. Kolimise käigus läks kaamera teiste pere fototarvetega ühes kasti sisse ära ja ununes Kroonprintsessil sootuks. Oi, seda tema õnne, kui see meil enne Hiiumaale sõitu meelde tuli! Talle nii-nii meeldib pildistada ja eks see päris oma fotoka värk on ikka uhke ka. Nii minu kui tema jaoks – hästi tore on näha, kuidas ta kaadreid sätib ja fotojahti peab. Ja lahe on kuulda teda ütlemas asju nagu “aku hakkab tühjaks saama, pean vahepeal välja lülitama!” või minu selgituste peale, kuidas sinisele kolmnurganupule vajutades tehtud pilte vaadata saab: “ei, ei saa, see kulutab akut!”

Igatahes käis ta meie viimase Hiiumaa-tripi ajal pidevalt ringi, fotokas näpus, ja minu meelest on tema kaamerasilma läbi valminud fotod vahetud ja imearmsad. Duh, ma olen ju ta ema.

Mismoodi üks Virsik vaatab oma õde. 🙂

Päris üks pilt oli mälukaardil Kroonprintsessi pabernukkudest…

… ja Elsa kummikutest. :’D

No laps kohe oskab. Pane või profiilipildiks!

Alati päikselaigus, alati viimse vindini välja sirutatud – meie Loore!

Isakarule kah uus potentsiaalne profiilipilt. Lapsel on annet, ma ütlen!

Küpsise- ja maasikapiknik Kärdla sadamas. Ei tea, kas see oli Hiiumaa maasikate erilisest erilisem mekk või puhas rahamaitse, aga need marjad olid igatahes i-me-li-sed!

Kiikuv väike õde ja nutitelefoni sisse tööd tegema (Kärdlas on ju erinevalt meie kodukülast normaalne levi :D) uppunud ema.

Sellel pildil peaks olema mesilane, aga mina teda siin ei näe – küllap oli ta pildi tegemise ajaks lahkuda jõudnud. 😀

Purjekapilte oleks rohkemgi ette näidata, aga siin sai aku selleks korraks tühjaks. Järgmise korrani!