Miiu blogi

Küprose VLOG #2: Rendiautodega mägedes

November 20, 2018~ adventures, küpros 2018

Hei õhtust! 

Ma avastasin just, et november on enam-vähem kohe läbi ja mul on Küprose vlogid kõik ette näitamata. Et ma plaanin detsembris taas VLOGMAS’iga (terve jõulukuu vältel iga päev uus video, hästi vahva ja vahetu on see igapäevane formaat, eelmise aasta videoid näed SIIT) pihta hakata, on nüüd täpselt õige aeg puhkusejutud ära rääkida kui neid just rääkimata jätta ei taha. Ja ma tõesti ei taha, sest minu jaoks on oluline, et kõik siia enne tallele saaks kui sootuks meelest läheb.

Järjekorras järgmine on videomaterjal sellest, kuidas me oma rendiautod võtsime ja mägede poole sõitsime, et Küprose kõrgeimat tippu vaatamas käia. Meil tegelikult ei olnudki selleks päevaks erilist plaani, vaid lihtsalt tahe oma kodukuurortist välja saada ja Küprost päriselt näha. Et me olime Elephant Car Rentalist terveks perioodiks (11 päeva) rendiautod võtnud, oli meil täielik vabadus millaliganes kuhuiganes sõita. Automaatkastiga rendiauto terveks perioodiks maksis 300€ ja kui ma ei eksi, oli Elephant kõige soodsam kõigist variantidest. Kuigi meil oli suur punt ja oleksime võinud ka minibussi võtta, oleks see siiski tunduval kallim olnud ja teiseks oleksime terveks ajaks 100% kokku laulatatud olnud. Arvestasime, et kui me selle tillukese punni sisse ka väga hästi ära ei mahu, siis taha laste keskele saan mina igaljuhul istuma minna ja Kroonprintsess saab ees istuda. Turvatoolid olid rendihinna sees, kuid turvatooli sai ainult Virsik – meie vanematele tütardele olid ette nähtud pepualused… Järgmine kord reisin oma turvatoolidega – see oleks küll tassimise mõttes tülikam olnud, aga üldse mitte liiga kallis ja totally worth it. 🙂 Muus osas olime rendifirmaga rahul – mingit jama ei korraldatud, alusetuid nõudmisi ei esitatud ja kõik sujus.

Igatahes näitangi teile seekordses vlogis, mismoodi me oma päeva mägedes veetsime. Muidugi hakkas kõrgemale mäkke jõudes hirmsasti vihma ja rahet sadama, müristama ning välku lööma, nii et mingit erilist matka me ette võtta ei saanud (ega soovinud :D), aga juba sõit ise oli tohutu elamus – eriti äikesepilve sees ja nende vaadete keskel.


Kui me mägedes trippimise lõpetanud olime ja nälg näpistama hakkas, otsustasime tagasiteele asuda ja mõnes ettejuhtuvas kohas söögipeatuse teha. Sattusime Troodose mäe jalamil, 660 m kõrgusel asuvasse Kakopetria külla, parkisime autod ära ning üritasime tunde järgi kohalike tavernade seast parima välja valida.

Küprose mägikülakesed on väga idüllilised. Osad on segasummasuvilased ka (ja oma kaootilisuses ka hästi erilised ja ägedad – küproslaste carebox on täiesti tühi, mis hoovis lebavat träni puudutab, neid mingisugune “naabrist parem” mentaliteet juba ei kõiguta). Tilluke 1500 püsielanikuga Kakopetria oli aga tõesti imeilus ja tundus täpselt niisugune koht olevat, kust autentset ja ülimaitsvat Küprose toitu maitsta saada võiks. Päris nii aga ei läinud – toiduga ei jäänud meist keegi rahule. Peale minu!

Sest minul oli oidu oma lemmiktoitu tellida – halloumit värske tomati ja pitaga! Oi arrrrrrrrrrmas jumal kui imeline on magus tomat täiuslikult karamelliseks praetud soolase halloumiga. Saia vahel! Ma valetaksin endale ja teile kui ei tunnistaks ausalt, et Küprosele reisimine minu jaoks just halloumi tõttu ekstra eriline oli. Minu ja halloumi kirglik suhe on kestnud aastaid ja sügantliigutav oli tema juurte juures ära käia. Ja s*taks juustu süüa…

Ma ei telli oma lastele restoranis pea kunagi joogiks midagi muud kui vett. Välja arvatud juhul kui menüüs on värskelt pressitud mahl, aga Eestis seda luksust igalpool ei pakuta. Küprosel saab värskelt pressitud mahla aga igas restoranis, kohvikus, jäätiseputkas… ja see on IMELINE!

Kõiksugu imelisi tervisejooke pakutakse seal Küprosemaal. Pmst smuuti!

Kakopetria küla on ehitatud kahe jõe, Gargotise ja Garilise kallastele, mis küla keskel kokku saavad ja Klariose jõe moodustavad. Klarios ei ole just eriti… klaarios, vaid pigem supermudane, aga vaade sellele restorani rõdult oli päris äge. Virsik kinnitas, et seal elavad krokodillid.

Kui me tagasiteele asusime, oli õues juba pimedaks minemaks ja mägede taha loojuv päike suisa sundis pildistamispeatust tegema.

Sõitsime koju tagasi (suuuuuuuure) Limassoli ringiga, et saaksime selle kauni linnakese jahisadamas ühed jäätised pintslisse panna ja autosõidust kangeid koibi sirutada. Jäätisevalik gelatoputkas oli taaskord tohutu ja pirakas pallijäätis maksis umbes euro. Paradiis, ma ütlen!

No ja siis avastati sadama purskkaevud ja ülejäänu on ajalugu. Autosse tagasi jõudes polnud laste ihul kuiva ruutmillimeetritki, nii et paradoksaalsel kombel tuli autos riietest väljuda ja hoopis trikood selga tõmmata. Mis seal ikka – vähemalt oli inimestel lõbus. 😀

Sellest päevast räägibki meie tänane video. Ma väga loodan, et teile meeldib! Ma vaatan nüüd H’ga koos ühe osa How I Met Your Motherit ja keeran siis tuttu. Olen veidi tõbine, aga et meil Kukupesa naistega seisab homme ees üks pisut peadpööritavalt oluline ja potentsiaalselt elumuutev kohtumine meie päris oma kaupluses (hehe, ikka veel on kentsakas seda öelda), pean ma homme ikkagi varakult triksis-traksis olema. Ma tahaks teile hullult juba vihjata, mis teema on, aga ma pean enne veenduma, kas ja kui, siis mis täpselt juhtuma hakkab. Mul nimelt võib varsti kedagi vaja minna, kes Kukupesa näo ja teo võtaks ja seda teises Eesti otsas vääriliselt esindaks. Aga tark ei torma, nii et ma sündmustest ette ruttama ja liiga palju välja plärtsatama praegu ei hakka. Soovige meile lihtsalt edu. Head ööd!

2 Comments

Paphose mäed, kitsed ja viinamarjad

November 5, 2018~ adventures, küpros 2018

Kui ma Küprost endale enne sinnalendu vaimusilmas ette kujutasin, ei osanud ma aimatagi, kui ilus ja mitmekülgne võib olla sealne loodus. Juba öösel pärast maandumist rendiautoga (mis oli esimese hoobiga väga naljakas, sest H oli pimedas esimest vastutulevat autot nähes täiesti paanikas, sest ta oli surmkindel, et see sõidab samal sõidurajal, mis meie :D) villa poole sõites ja mägedes sillerdavat tuledemerd nähes tahtis süda rinnust välja hüpata. Mäed! Nii maagiliselt ilusad isegi täiesti kottpimedas. Oma teise päeva Küprosel veetsimegi mägedes ringi sõites – võtsime suuna Olümpose mäe, Küprose kõrgeima tipu (1952m) poole. Mägised külavaheteed ja neidmööda tippu sõitmine oli tõeline elamus, mida vürtsitas veelgi äikesetormi keskele sattumine. Nii lõbus! Tipust jäid meid lahutama kakskümmend meetrit, sest sinna on rajatud sõjaväebaas, mis on (ilmselgelt) taradega piiratud. Ei saa öelda, et poleks uudishimulikuks teinud… Igatahes sõitsime me pea terve oma teise päeva Küprosel mägedes ringi ja mul on sellest ka pisut (veidi kaootilist) vlogimaterjali, mille püüan teile varsti kokku panna ja ette näidata. 🙂

Neljandal päeval pärast hommikusöögiks küpsetatud skoonide pintslisse pistmist pakkisime oma pärdikud autosse ja võtsime taas suuna mägede poole. Sihti meil vist silme ees polnudki – lihtsalt soov veel rohkem näha ja kogeda. Valisin tol päeval vlogikaamera asemel fotoka ja olen selle otsuse üle väga õnnelik. Ma loodan, et teie ka… mis siis, et te nüüd umbes 30 pilti läbi vaatama peate. Sorry not sorry! :)))))

Enam-vähem esimese asjana pisut kõrgemale jõudes tervitas meid keset teed niisugune vaatepilt. Kitsed! Kitsed on niisamagi ühed kõige kihvtimad loomad maailmas ja et nad sedasi suure kambaga tee ääres ja peal ringi töllerdasid… mega!

Tegime nende juures pika peatuse ja imetlesime neid. Kuidas nad puude otsast lehti sõid ja nende otsas ronisid (ee vabandust, aga ma pole oma kahe jala pealgi nii graatsiline nagu need oma nelja sõraga? Kukuks kohe kolinal alla kui puuokstel niisuguseid jõu- ja ilunumbreid harrastaks? Wat?), kuidas kõik kitsekesed ontlikult hanekitseritta võtsid ja järgi vantsisid kui boss kellukese kolisedes ees läks…

Kitsekesi ei paistnud meie (ega teiste mööduvate autode) kohalolek eriti häirivat – ilmselgelt on nad inimestega harjunud. Selle vastu polnud neil ka midagi, et me neid aupaklikult distantsi hoides jälgisime. Üks väärikas isaloom tuli lõpuks päris meie juurde ja andis sõraga märku, et meil on aeg lahkuda. Nagu ma Lotte filmi vaadates õppinud olen: ükski viisakas loom ei jää külla liiga kauaks…

Oi, kuidas mulle mägedes meeldib. Vaated on täiesti hingematvad, silmapiiril sulab taevas merega üheks ja reaalsustaju tahab ära kaduda. Nii ilus!

Oih, hakkasin mäest alla kukkuma!

Ah, ei midagi, kõik korras, take my picture!

Kõige naljakamad poosid ja ilmed on tal! Nii hullult armas inimene…

Ilus ja asjalik inimene, käis oma isikliku digikaga ja pildistas terve hulga ilusaid hetki üles. Ma ei taha, et ta veel nutimaailma sukelduks, nii et oma telefoni jaoks on veel minu arvates vara, aga pildistama õppida on küll tagumine aeg. Ja tal tuleb see jumala hästi välja! Teen kindlasti tema reisipiltidest ka postituse.

Lihtsalt sõitsime ja sõitsime mägede vahel ringi ja tegime peatusi seal, kusiganes midagi huvitavat silma jäi. Nii lahe oli lastele näidata, kuidas kõik need erinevad viljad, mida e-toidupood meile kilekotis ukse taha tassib, päriselt looduses kasvavad. Ma arvan, et see oli nii minu kui laste lemmikosa selle reisi juures. Viimased smuugeldasid sidruneid ja granaatõunu omaenda väikestes kohvrites koju kaasagi. Viinamarjad sel pildil olid küll kõrge piirdeaia ja okastraadiga piiratud, aga hiljem saime ühelt viinamarjapõllult (kus saagikoristus ilmselgelt juba tehtud oli ja mõned üksikud poolkäärinud kobarad veel alles) ühe väikese kobara proovimiseks ikkagi näpatud ka. Õudsed varganäod, ma tean, aga… so worth it…

Kaktuseviljad kasvasid appppsaluutselt igalpool ja nägid nii võrratult kaunid ja ahvatlevad välja. Nende korjamine ja kodus koorida üritamine? Viga. Suuuuur viga. Need väikesed tõprad on TÕSISELT okkalised ja need okkad satuvad lisaks kätele ka kõikvõimalikesse õnarustesse (H’l sattus näiteks terve hulk suhu), kust nad siis tükk aega lahkuda ei plaani. Rõve. Aga ikkagi nii tore kogemus. 😀

Ma ei tea, kas ma olen seda teile varem maininud, aga granaatõun on mu vaieldamatu lemmikpuuvili maailmas. Sattuda oktoobrikuus paradiisi, kus neid lihtsalt IGALPOOL kasvab nii, et puude oksad neist lookas on, nii, et need puu otsas plahvatavad, sest nii mahlased ja küpsed on… ma püüan siin veits superlatiividega koonerdada, tõesti püüan, aga raske on. 😀

Ja kogu see õieilu, mida kõik kohad täis on – üks puhmas ilusam ja värvilisem kui teine – mõjub oktoobrikuus väga kosutavalt. Mitte, et meil siin poleks tol ajal ka väga värviline olnud, oli küll, aga no… aeh. :’)

Sihitult ringi uidates sattusime lõpuks kõige sürrimasse kohta, kuhu ma eales sihitult uidates sattunud olen. Ühte mägikülakesse sisse sõites avastasime kaljuserval asuva kivisillutisega platsi, mille keskel asus imeilus lumivalge kabel. Seda ümbritsev valgus oli kuidagi müstiline, see asukoht nii ebamaine ja kõigele krooniks hakkas sinna jõudes kolinal rahet sadama. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna…

Hiljem avastasime, et olime jõudnud Kathikasesse, püha Onuphriusele pühendatud kabelisse. Lugesin ja uurisin tema kohta ja sain teada, et teda peetakse kudujate (weavers) kaitsepühakuks. Huvitav, kas seetõttu on kirikuke niisuguste kaltsudega ehitud? Teate? Või on see mingi hoopis teine põhjus? Väga huvitav igatahes…

Kabeli kõrvalaias kasvasid viigipuud ja muidugi granaatõunad. Ma loodan, et Onuphrius mulle seda pattu pahaks ei pane… Igatahes põgenesime me rahesaju (pildilt näha ka) eest autosse tagasi ja sõitsime kodupoole tagasi.

Vaade ülevalt alla rannikule. Ei saa aru kus taevas lõppeb ja meri algab…

“Tee minust ka üks pilt, muidu mind polegi ühegi pildi peal ja keegi ei usu, et ma ka reisil olin!” Kitli ostsin reisilesõitmise päeval Lindexi allahindluselt ja see oli reisi ajal ja on edaspidi mu lemmikkittel maailmas. Suurepärane riideese!
Kui keskkonsoolis pole peotäit näpatud puuvilju, pole päev korda läinud… 😀

Õhtul koju jõudes panin Bolognesepaja tulele ja lõpetasime päeva kõik koos õhtust süües. Selles mõttes on jällegi oma “kodul” hotelli ees eelis – õhtusöögiaeg on siis kui sina tahad, et õhtusöögiaeg oleks ja seiklustelt koju naastes ei pea ülearu kiirustama. Sellised ringitöllerdamise päevad olid mu lemmikud ja ma tegelikult tahaks Küprosele justnimelt selleks tagasi minna. Võib-olla ööbidagi rohkemates erinevates, veidi eksootilisemates ja… suvalisemates kohtades, jätta mõned päevad täielikult juhuse hooleks ja vaadata, mis teele ette satub.

6 Comments

Meie Küpros: Esimesed päevad villas e. basseinipuhkus

October 29, 2018~ adventures, küpros 2018


Reisi planeerides olime kahevahel, kas rentida villa Paphose linnas või Coral Bay kuurortis. Et meiega reisis ka naabrinaise ema oma elukaaslasega ning nemad hotellis peatuda soovisid, oli meie jaoks tähtis, et villa ja hotell oleksid lähestikku. Alguses välja valitud Paphose maja sai sel põhjul välistatud ning asemele valisime Coral Bays asuva villa. Esialgne plaan läks aga pisut luhta, sest peab ikkagi paika küll: kui miski kõlab liiga hästi, et olla tõsi, siis nii enamasti ka on. Nimelt oli selle esialgu välja valitud Airbnb omaniku listing’u juurde kavalalt “peidetud” (portaal ei luba väliste kontaktide jagamist, number tuleb sümbolite jms abil peita) Whatsappi kontaktnumber ja kuna ma soovisin kohemaid saada mingisugust täiendavat lisainfot, võtsingi temaga seal ühendust. Inimene oli meeldiv ja pikema vestluse järel pakkus välja, et kui me tahame vahendustasudeta arveldada, siis tema on valmis meie ausõna ja lennupiletite kinnituse nägemise peale maja broneerima, et saaksime mitusada eurot Airbnb vahendustasusid säästa. Kuna hind tõesti oli sedasi TUNDUVALT odavam, ei tundunud võhivõõra usaldamine kuigi riskantne olevat ja nii leppisimegi temaga kokku, et ta broneerib maja meile Airbnb vahenduseta, niisama, ausõna peale. Kahjuks jagus seda ausõna ja “kui tsunamit ei tule, mis maja minema pühib, on maja teie” juttu ainult paariks päevaks, kuni tuli teade, et ta siiski ei saa seda maja meile pakkuda. Kaotanud me midagi otseselt polnud, aga illusiooni purunemise kaotusvalu oli siiski kibe. Selleks hetkeks oli ka öömajade valik märkimisväärselt kitsenenud, mistõttu broneerisin kibekähku hoopis tunduvalt kallima Villa Aphrodite.

Etteruttavalt võin öelda, et mina olen väga rahul, et “kodupuhkust” hotellipuhkusele eelistasime ja Airbnb kui teenuse üle samuti superõnnelik. See tegi host‘iga suhtlemise ning kokkulepete sõlmimise imelihtsaks ja mõnus oli, et kõik info oli käe-jala juures kui mingeid kokkuleppeid üle kontrollida vaja oli. Ja muidugi andis kindlustunde, et kõik kokkulepped kehtivad ja kuskilt ei tule mingeid imelikke lisatasusid või kummalisi konksutamisi ja pahaaimamatute Ida-Euroopa turistide tillisttõmbamisi. Kui te Airbnb’ga liitunud ja seda teenust kasutanud veel ei ole, võiksite seda teha minu lingi kaudu. Siitkaudu liitudes saate teie oma esimeselt reisilt 22€ soodustust ja mina (juhul, kui te reisil ära käite) 13€ krediiti, mida järgmine kord ise puhkama sõites kasutada saame. Seda loodetavasti varsti! Saate sealtkaudu ka unistada ja vaadata, kui palju kodumajutus (meie oma ei olnud ilmselgelt kodu, vaid justnimelt rendivilla, aga sealt võib leida nii üht kui teist) teie unistuste reisisihtkohas maksab!

Ehkki me kõik alguses pisut muretsesime, et ohtlik kombinatsioon lapsed + bassein ja nende villa välialal valvamine meil üle jõu käib, oli see õnneks asjata. Niikuinii viibisime ise ka enamuse ajast õues ja seda momenti, et lapsed tahaks õues olla ja meie mitte, vist ei tekkinudki. Minu jaoks oli tegelikult algusest peale hästi oluline, et villa koos oma basseiniga oleks, sest meil on laste asemel kalad. Ja see õigustas ennast ka igati, sest nad muud ei teinudki, kui elasid vees. Ei mingit kiunumist, et igav on, lähme kuskile, teeme midagi, mäu-mäu-mäu – meie saime basseini ääres/sees lösutada ja nemad oma kalaasju ajada. Ideaalne puhkus nii meie kui laste jaoks!

11 päeva Villa Aphrodites maksis meile kambapeale kokku 2032.28€, mis kaheksa peale jagatuna teeb hinnaks 23€/öö per inimene. Polegi kõige hullem, kui nii võtta? 60€ sellest moodustas tasu koristuse eest ning 212.28€ Airbnb vahendustasud. Sellele lisandus hiljem ka elekter – veel viimaseid aastaid on Küpros on viimane Euroopa Liidu liikmesriik, mis ei ole ülejäänud Euroopaga elektriliinepidi ühendatud, mistõttu on elektrienergia kokkuhoid selles saareriigis hädavajalik – elektri hind Küprosel on üks Euroopa kõrgemaid. Tänavavalgustus on pigem haruldane, kõigi majade katustel on päikesepaneelid ja suured veemahutid ning elektrihinna sisaldumine öömaja rendihinnas ei ole teps mitte iseenesestmõistetav. Alguses (teadmatuses) tundus see nagu pesuehtne turistide koorimine, kuid tausta teades on see absoluutselt arusaadav. Meie tarbisime säästlikult (ei lasknud konditsioneeridel ööpäevaringselt tööd teha) ning elektriarve pea kahe nädala eest tuli kokku ca. 70€.

Mis ööbimise kalliks tegi, oli muidugi asukoht. Niisuguseid majutusvõimalusi on Paphose piirkonnas, kümmekond kilomeetrit siia- ja sinnapoole, küll ja veel, mis kenad välja näevad ning basseiniga varustatud on. Villa Aphrodite asub aga ca. saja meetri kaugusel Coral Bay peatänavast ja kõik sealne on käe-jala juures. Et me ei teadnud, et terveks perioodiks rendiautod võtame (ja mitte eales enam teisiti kusagile reisida ei kavatse, see vabadus on imeline!), pidasime me asukohta ülioluliseks, kuid teinekord ma sinna tagasi ei läheks. Esiteks sellepärast, et kümme minutit autoga sõites saaks elada kohas, mis on märkimisväärselt soodsam ning privaatsem, võib-olla ka looduskaunim. Teiseks aga seetõttu, et niisuguses kuurortis nagu Coral Bay (mis, kui seda kirjeldada püüda, on umbes nagu lärmakam, vilkuvam ja piinlikum Palanga) ei ole minu/meie jaoks mitte midagi. See on lahe koht, kuhu võib-olla kahekümnendate alguses sõbrannadega koos reisile minna ja pisut räpast peatänavat mööda ringi aeleda, kuid vilkuvad neoontuled, purjus britid ja odav Hiina pudi-padi pole üldse minu skeene. Sätiksin end pigem kusagile mägikülla paari armsa taverna või viinamarjaistanduse lähistele, varustaksin end hea ja paremaga ning sõidaksin autoga sinna, kuhu vaja. Meie jaoks ei olnud otsus keskusele nii lähedal elada absoluutselt õigustatud, sest me ei kasutanud seda privileegi peaaegu kordagi ära. 🙂 Aga sellist asja ju enne ei tea, kui pole käinud ja omal nahal ära proovinud!

Villa ise oli meie peredele ideaalne. Kummalgi korrusel asus kaks magamistuba – üks suure voodiga ja teine kahe üheinimesevoodiga. Nii elasimegi me eraldi korrustel, meie all ja Rajud üleval. Iga toa juures oli ka WC ja pesemisvõimalus (meie laste toas oli maja ainus vann, mida nad küll vist kordagi sihtotstarbeliselt ei kasutanud) ning mahukad riidekapid kõigi asjade lahti pakkimiseks. Meie tuba oli ainus, millel riidekappi polnud, küll aga saime kasutada mahukat kummutit ja stanget. Lisaluksusena olid Väikevenna jaoks paigutatud reisivoodi ning söögitool, mis meie elu palju lihtsamaks tegid. Ja muidugi olid kõigis tubades ka kliimaseadmed, et öid kergem mööda saata oleks. Tekkide asemel olid voodilinad, sest tekke Küprosel ka oktoobrikuus vaja ei lähe.

Maja sisustus oli tagasihoidlik, aga armas ning puhtus rahuldav. Siin-seal oli küll ämblikuvõrke ja lähemal vaatlusel võinuks teravam silm võib-olla koristaja töökvaliteedi üle pisut nuriseda, aga üldpilt oli mõnus. Basseini käidi meie sealoldud aja jooksul mitmeid kordi puhastamas ning vahepeal saabus aednik lehepuhuriga, et hoov lilleõitest puhtaks teha. Koristajat kahe nädala jooksul kordagi ei käinud, ehkki tegelikult võib-olla oleks võinud. Majas oli küll pesumasin ning lisaks ka toake sildiga “staf room”, kust vajadusel endale rätikuid ja linu juurde hankida saime, aga kuna periood oli nii pikk ja tasu kopsakas, oleks võinud koristaja korragi käia. Sisustus oli villal tagasihoidlik, aga armas ning kõik vajalik kaks nädalat eluspüsimiseks ja söögitegemiseks oli olemas. Et Küpros Ühendkuningriigist alles 1960. aastal iseseisvus, päris saareriik brittidelt lisaks vasakpoolsele liiklusele ka nendemoodi elektripistikud. Meile olid küll adapterid jäetud, kuid vahepeal oli ikka jebimist küll, et kõigile seadmetele õiges pesas koht leiduks. Nii et võib-olla võtaksin järgmine kord ühe niisuguse adapteri kaasa ka. 🙂

Meie kodutänav oli ilus, puhas ja rahulik. Kõiki krunte piiravad kõrged ja tihedad hekid, nii et elu villades on väga privaatne ja mõnus. Meie hoovis kasvasid lisaks kaunitele sukulentidele ja lopsakatele õitsevatele põõsastele ka datlipalmid (mmm… värsked datlid…), mandariinipuud, sidrunipuu ja viigipuud. Oi kui hea oli söögitegemise jaoks ja jookide sisse aiast värskeid maitsvaid sidruneid noppida! Kirjeldamatu mõnu…

Nagu kokku lepitud sai, tegin kõik söögid mina. Üldse ei põdenud, et ei viitsi või tüdinen ära ja nii ei läinud ka. Lebo ots! Esimeseks hommikusöögiks pakkusime endale singi-juustu sepikuvõikusid, munavõid ja puuviljasalatit, mille hosti poolt kappi varutud toidust valmistasin. Jõudsime ju täitsa öösel, mistõttu end selle vähesegagi varustada palusime. Väga mõnus oli öösel saabuda ja teada, et hommikuks kõik olemas on. Veel üks Airbnb paljudest eelistest!

Esimesed päevad veetsimegi aklimatiseerudes, asju lahti pakkides, basseini ääres vedeledes ja vees sulistades. Olime juba varemalt kokku leppinud, et iga päev saartmööda ringi tuuseldama ei hakka, vaid pakume endale puhkamise võimalust ka. Mulle tundub, et leidsime lõpuks üsna hea tasakaalu turistinduse ja vedelemise vahel. Aega oleks lihtsalt võinud rohkem olla!

Leia pildilt Kroonprintsess… 😛

Basseinimadratsid ja pall olid kohapeal juba olemas, rõngad võtsime lastele ise kodust kaasa. Väikevennale ostsin teisel päeval flamingokujulise titerõnga, sest tema isikliku asukohta polnud enne reisile sõitmist võimalik tuvastada, kuid uus asi hukkus juba esimesel kasutuskorral. Saime selle poodi tagasi viia ning leidsime talle asemele tavalise kollase titerõnga. Hinnavahe kompenseerimiseks valisime juurde veel ühe flamingorõnga. See on sädelev ja kuldsete detailidega ning sai Virsikule kohe väga armsaks. Ta pani oma uuele flamingorõngale nime ka.

Printsess Kajakas. 

Esimese lõunasöögi materjali hankisime naabrimehega kohalikku supermarketisse Philipposesse jalutades. Mul oli tegelikult plaanis koduteel silma jäänud dönerkebabiurgast väisata, aga pidin enda suureks kurvastuseks avastama, et nurgapealne kebabiparadiis oli igaveseks suletud. Nuuuuux. Kõndisime siis hoopis poodi ja ostsime hunniku halloumit, pastat, Kreeka jogurtit, kana ja… veini. Sõime halloumi, kana ja tzatzikiga pastasalatit. Edaspidi tegime nii nagu koduski – käisime korra poes ning ostsime terve hunniku asju, et iga päev hullult pead vaevama ei peaks, mida süüa teha ja päevakava selle järgi planeerima, millal poes käia vaja on. Minu meelest sujus meil selle üheksasuulise suurpere toitmine väga sujuvalt ja viperusteta ning ka kulu ei olnud röögatu. Hinnad Küprosel on umbes samad, mis meil Eestis, pigem odavamadki. Esiteks on värske ja kvaliteetse tooraine valik midagi hoopis muud ning just see värske ja ülikvaliteetne tooraine on seal võrreldes Eestiga supersoodne. Ja mis kõige kummalisem ning ootamatum – alkohol on kohalikes poodides rämedalt odav. Ulmeodavate veinide proovimine kujunes natukene nagu spordialaks ja nii sai ära proovitud näiteks 0,99€ maksnud Lambrusco ja Prosecco. Ütlen ausalt, ei olnud just tipptasemel kvaliteetvahuveinid, aga ei olnud ka joodamatu peet, vaid täiesti aus keskmine viie-kuueeurone lauavein. Alla euro! Ulmevaldkond!

Mis kohaliku peatänava vahetus läheduses elamise juures eriti vinge oli, oli muidugi õhtune jalutuskäik gelatoputka juurde. Tohutu valik imemaitsvaid jäätiseid, sealhulgas minu ja Virsiku lemmik – põski krimpsutõmbavalt hapu sidrunisorbett. Ja värskelt pressitud mahlad. Võrratu!

Selline oli meie reisi algus ja sisseelamine meie puhkusekodusse. Loodan, et reisijutud teile huvi pakuvad, sest mul on terve hunnik pilte, videosid ja muljeid, mida teiega jagada tahan. Nagu ikka, olen teie küsimustele avatud – kui midagi rääkimata jäi, andke teada, jutustan juurde!

14 Comments

Kuidas me Küprosele lendasime (videoblogi)

October 24, 2018~ adventures, küpros 2018

Me oleme tagasi! Pea kahenädalane puhkus ja tööelust eemalolek annab korralikult tunda… juba päev pärast reisi sõitsime Kukupesa tiimiga Tartusse messile ja sünnipäeva tähistama ning uue nädala alguses selgus, et hoidjapreili, kelle vastik tõbi vahepeal maha murdnud oli, ei saa see nädal poisut hoidma tulla, mistõttu olen ma paljude töödega umbes kaks nädalat graafikust maas. Puhhhh! Püüan nüüd öösiti aega tasa teha ja kuidagi vee peale tagasi ujuda. 🙂 Et reisimälestused ei tuhmuks, alustan ka nende kirjapanekuga kohe praegu! 

Kui me suvel reisilemineku kasuks otsustasime ja lennupiletid broneerisime, tundus, nagu oleks Küprosele lendamine saja aasta kaugusel. Ja nüüd on see juba läbi! Et mul (nagu alati) puudusid igasugused ootused meie puhkusereisi või Küprose suhtes üleüldse, olin valmis üllatuma. Ja etteruttavalt võin öelda, et ehkki ma järgmine kord Küprosele reisides mõned valikud reisi planeerides teisiti teeks, avaldas see saareriik koos oma rikkaliku looduse ja võrratu kliimaga mulle tohutult muljet ning kindlasti tahan sinna peagi tagasi minna. Seda enam, et otselend Tallinnast niivõrd lühike ja soodne on – meie maksime kogu pere lennupiletite eest kokku ca 800€. Väärt!

Nagu ma videoski mainin (allpool), oli lastega Küprosele lendamine puhas lust. Ilmselt oleks võinud selle ütlemata jätta, sest tagasilend oli – nagu paljud, kes mind Instagramis jälgivad, juba teavad – esimene kord mu elus, kui ma tundsin, et ma olen oma lastest surmani väsinud. Elu õppetund: ära hoia oma lapsi päev otsa ärkvel lootuses, et nad siis lennukis paremini magavad. Nad ei maga neljatunnise lennu ajal sekunditki, aga käituvad seda ebaadekvaatsemalt, mida üleväsinumad nad on. 😀 

Kohale jõudsime kella ühe ajal öösel ja võtsime lennujaamast juba ette broneeritud rendiautod (PARIM. OTSUS. EVER!), et Coral Bay poole leekima panna ja oma puhkusekodu üles otsida. Et oli öö, ei olnud ilm küll palav, kuid esimesed hingetõmbed niisket ja pehmet vahemerelist õhku olid võrratud. Ja palmid ning sukulendid igalpool! See kõik oli äärmiselt sürr (halloo, oktoober!), aga ka äärmiselt elevusttekitav. Kirjutan kindlasti meie esimesest täispikast päevast ja ka valituks osutunud villast järgmises postituses lähemalt, kuid seni vaadake meie esimest puhkusevlogi, milles asume lennureisile, kuivatame lennukis pesu nagu mustlaspere muiste (:D) ning näitame ka esimesi hetki meie Coral Bay rendikodus. Head vaatamist!

5 Comments

Valmistume!

October 7, 2018~ adventures, küpros 2018

(Postitus valmis koostöös Swedbank P&C Insurance AS’iga)
 

Aeg on Küprose poole teele asuda!

Nii imelik tunne on. Ärevus, sest nii palju on ette valmistada ja planeerida, aga aru hästi ei saa, milleks ometi. Nii sürr tundub see, et me lõpuks ometi nii kihvtile puhkusele sõita saame! Kõigil on nüüd dokumendid olemas (ehkki ma reede pärastlõunal taipasin, et ma Virsiku dokumendile järgiminemise TÄIELIKULT unustanud olin, õnneks H oli kirkam), enamus asju on koos, kindlustusdokumendid igaks juhuks välja prinditud, koerahoidja meie juures kohal ja lapsed hoiavad juba kohvritest kinni, sest ei saa aru, miks me juba lennujaama ei sõida. 😀

Ma tegelikult olin viimase hetkeni mentaalselt valmistunud reisi ärajäämise pettumuseks. Kõik meie ümber olid möödunud nädalatel haiged – paljudes peredes möllasid rõvedad kõhuviirused ja ma olin end juba vaimselt valmis pannud selleks, et me raudselt päev enne reisi juba siruli oleme, ohjeldamatult oksendame ja reisi lõpuks ära jätma peame. Nägin isegi vastavasisulisi õudusunenägusid. Õnneks paistab, et midagi niisugust ikkagi ei juhtunud, Virsik küll köhib pisut, aga loodetavasti jõuame ikkagi nö “ühes tükis” kohale. Reisi ärajäämisest oleks niii-hii-hiii kahju, sest me oleme seda pikki kuid oodanud ja sellest korralikust D-vitamiinidoosist lakkamatult unistanud. Ja muidugi raha kogunud ja kulutanud, ehkki sellest midagi poleks, sest meie reisikindlustuse sekka kuulub ka reisitõrkekindlustus, mis reisi ärajäämise valu vähemalt majanduslikuski mõttes leevendaks. Köhijale on Kristiina soovitatud Citrosepti sisse joodetud, inhalaator kaasas ja igaks juhuks adrenaliiniampullid ka – tal on ju öiseid larüngiidihoogusid esinenud, nii et ma pigem tassin veidi liiga suure apteegi kaasa kui ise mure ja ärevuse sisse ära suren.

Lastega reisile minnes saab eriti hästi selgeks, kui lihtne on elu kodumaal – arstiabi on käe-jala juures, tasuta ja ööpäevaringselt kättesaadav. Digiloos on kirjas kõik vajalik info ja hoolivate ning professionaalsete arstidega saab suhelda omaenda emakeeles. Praegu on küll väike värin sees, et kui jääbki keegi haigeks või juhtub midagi, kas me siis leiame vajaliku abi? Emasüda, noh. Tegelikkuses ei pruugi ju üldse midagi juhtuda ja ilmselt on arstiabi seal kohapeal samuti tasemel, aga ma kohe olen niisugune inimene, et pean end vaimselt alati halvimaks valmis panema. Ja muidugi on elementaarne, et perel on korralik reisikindlustus, mis ravikulud katab. Meie puhul 500 000€ per pereliige. Kohutavad on need lood reisidel juhtunud mopeedi- ja ma-ei-tea-mis-õnnetustest-veel, kus kindlustus on jäänud tegemata ja ravikulud küündivad inimestel kõrge kaarega üle pea. Mõeldamatu…

Reisikindlustust pakub Swedbank P&C Insurance AS. Tutvu tingimustega aadressil www.swedbank.ee, vajaduse korral konsulteeri kindlustusspetsialistiga.

Lastel on kõigil uued Samsonite Sammies kohvrid. Kroonprintsessil hall kassike, Virsikul roosa jänku ja Väikevennal pruun karu. Et poisuka piletihinnas on käru ja turvahäll, aga mitte pagas, ei võta ta vist enda kohvrit, vaid mahutab oma tillukesed rõivad meie käsipagasisse. Reisimegi ainult käsipagasi-kohvritega, sest… no mida meil ikka nii väga vaja on, onju? Mõned kleidid, bikiinid, üks paar plätusid ja asi tahe!


Tüdrukutele said ka kaasa peamiselt suvekleidid, sandaalid, kumbki paar kampsunit, kübarad, unejuturaamatud (tulevad neli “LasseMaia detektiivibüroo” sarja lugu), UNO kaardid, täringumäng ja joonistusvihikud. No ja triksid, muidugi. Et saaks koduhoovi basseinis hullata! Pidasime just köögilaua taga maha ühe väga tõsise basseinijutu – leppisime kokku, et kui kasvõi varbaots vanemate äraolekul vette kastetakse, möödub ülejäänud reis kuival maal. Küsisin neilt alustuseks, mis on kõige toredam asi meie Küprose-kodu juures ja nagu ühest suust karjatasid nad: “bassein!” Kui ma siis aga kõige ohtlikuma asja kohta pärisin, jäid nad mõtlikuks ja pakkusid erinevaid asju pliidist LEGOdeni (nad teavad, et Väikevenna jaoks on väikesed klotsid ohtlikud :P). Vestlesime uppumise teemal ja arutlesime, mismoodi isegi täiskasvanud ka kõige väiksematesse veekogudesse uppunud on. Lapsed jäid väga mõtlikuks ja paistsid olukorra tõsidust hoomama küll. Nad üldiselt ei katseta piire, mida on palutud mitte ületada (me keelame ainult päriselt keelatud asju, millele on põhjendus), aga ilmselgelt tuleb neid ka sellele vaatamata väga valvsalt jälgida.

Minu asjad on, nagu ikka, viimasena pakkimata. Läätsed, väiksesse taarasse ümber villitud lemmikšampoon ja -palsam, magusmandliõli (mu näonaha holy grail) ja maailma parim Macadamia NoTangle juuksehari. No ja enamuse mu pagasist moodustavad ilmselgelt arvuti ja kaamerad – tahan kindlasti reisil olles pildistada ja filmida. Küllap seda materjali ka teiega jagan. Ma pikemalt praegu ei plära, sest tükk tegu on veel, et see rahvas siin uksest välja ja lennukile saada. Wish us luck!

17 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • Lonas on Kroonprintsessi JUUBEL
  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
    DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
  • Värvisin hennaga juukseid...
    Värvisin hennaga juukseid...
  • Kooresed cannelloned spinatiga
    Kooresed cannelloned spinatiga
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises
    Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises
  • Talvevarud
    Talvevarud

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • Lonas on Kroonprintsessi JUUBEL
  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...