(Postitus valmis koostöös Swedbank P&C Insurance AS’iga)
 

Aeg on Küprose poole teele asuda!

Nii imelik tunne on. Ärevus, sest nii palju on ette valmistada ja planeerida, aga aru hästi ei saa, milleks ometi. Nii sürr tundub see, et me lõpuks ometi nii kihvtile puhkusele sõita saame! Kõigil on nüüd dokumendid olemas (ehkki ma reede pärastlõunal taipasin, et ma Virsiku dokumendile järgiminemise TÄIELIKULT unustanud olin, õnneks H oli kirkam), enamus asju on koos, kindlustusdokumendid igaks juhuks välja prinditud, koerahoidja meie juures kohal ja lapsed hoiavad juba kohvritest kinni, sest ei saa aru, miks me juba lennujaama ei sõida. 😀

Ma tegelikult olin viimase hetkeni mentaalselt valmistunud reisi ärajäämise pettumuseks. Kõik meie ümber olid möödunud nädalatel haiged – paljudes peredes möllasid rõvedad kõhuviirused ja ma olin end juba vaimselt valmis pannud selleks, et me raudselt päev enne reisi juba siruli oleme, ohjeldamatult oksendame ja reisi lõpuks ära jätma peame. Nägin isegi vastavasisulisi õudusunenägusid. Õnneks paistab, et midagi niisugust ikkagi ei juhtunud, Virsik küll köhib pisut, aga loodetavasti jõuame ikkagi nö “ühes tükis” kohale. Reisi ärajäämisest oleks niii-hii-hiii kahju, sest me oleme seda pikki kuid oodanud ja sellest korralikust D-vitamiinidoosist lakkamatult unistanud. Ja muidugi raha kogunud ja kulutanud, ehkki sellest midagi poleks, sest meie reisikindlustuse sekka kuulub ka reisitõrkekindlustus, mis reisi ärajäämise valu vähemalt majanduslikuski mõttes leevendaks. Köhijale on Kristiina soovitatud Citrosepti sisse joodetud, inhalaator kaasas ja igaks juhuks adrenaliiniampullid ka – tal on ju öiseid larüngiidihoogusid esinenud, nii et ma pigem tassin veidi liiga suure apteegi kaasa kui ise mure ja ärevuse sisse ära suren.

Lastega reisile minnes saab eriti hästi selgeks, kui lihtne on elu kodumaal – arstiabi on käe-jala juures, tasuta ja ööpäevaringselt kättesaadav. Digiloos on kirjas kõik vajalik info ja hoolivate ning professionaalsete arstidega saab suhelda omaenda emakeeles. Praegu on küll väike värin sees, et kui jääbki keegi haigeks või juhtub midagi, kas me siis leiame vajaliku abi? Emasüda, noh. Tegelikkuses ei pruugi ju üldse midagi juhtuda ja ilmselt on arstiabi seal kohapeal samuti tasemel, aga ma kohe olen niisugune inimene, et pean end vaimselt alati halvimaks valmis panema. Ja muidugi on elementaarne, et perel on korralik reisikindlustus, mis ravikulud katab. Meie puhul 500 000€ per pereliige. Kohutavad on need lood reisidel juhtunud mopeedi- ja ma-ei-tea-mis-õnnetustest-veel, kus kindlustus on jäänud tegemata ja ravikulud küündivad inimestel kõrge kaarega üle pea. Mõeldamatu…

Reisikindlustust pakub Swedbank P&C Insurance AS. Tutvu tingimustega aadressil www.swedbank.ee, vajaduse korral konsulteeri kindlustusspetsialistiga.

Lastel on kõigil uued Samsonite Sammies kohvrid. Kroonprintsessil hall kassike, Virsikul roosa jänku ja Väikevennal pruun karu. Et poisuka piletihinnas on käru ja turvahäll, aga mitte pagas, ei võta ta vist enda kohvrit, vaid mahutab oma tillukesed rõivad meie käsipagasisse. Reisimegi ainult käsipagasi-kohvritega, sest… no mida meil ikka nii väga vaja on, onju? Mõned kleidid, bikiinid, üks paar plätusid ja asi tahe!

Tüdrukutele said ka kaasa peamiselt suvekleidid, sandaalid, kumbki paar kampsunit, kübarad, unejuturaamatud (tulevad neli “LasseMaia detektiivibüroo” sarja lugu), UNO kaardid, täringumäng ja joonistusvihikud. No ja triksid, muidugi. Et saaks koduhoovi basseinis hullata! Pidasime just köögilaua taga maha ühe väga tõsise basseinijutu – leppisime kokku, et kui kasvõi varbaots vanemate äraolekul vette kastetakse, möödub ülejäänud reis kuival maal. Küsisin neilt alustuseks, mis on kõige toredam asi meie Küprose-kodu juures ja nagu ühest suust karjatasid nad: “bassein!” Kui ma siis aga kõige ohtlikuma asja kohta pärisin, jäid nad mõtlikuks ja pakkusid erinevaid asju pliidist LEGOdeni (nad teavad, et Väikevenna jaoks on väikesed klotsid ohtlikud :P). Vestlesime uppumise teemal ja arutlesime, mismoodi isegi täiskasvanud ka kõige väiksematesse veekogudesse uppunud on. Lapsed jäid väga mõtlikuks ja paistsid olukorra tõsidust hoomama küll. Nad üldiselt ei katseta piire, mida on palutud mitte ületada (me keelame ainult päriselt keelatud asju, millele on põhjendus), aga ilmselgelt tuleb neid ka sellele vaatamata väga valvsalt jälgida.

Minu asjad on, nagu ikka, viimasena pakkimata. Läätsed, väiksesse taarasse ümber villitud lemmikšampoon ja -palsam, magusmandliõli (mu näonaha holy grail) ja maailma parim Macadamia NoTangle juuksehari. No ja enamuse mu pagasist moodustavad ilmselgelt arvuti ja kaamerad – tahan kindlasti reisil olles pildistada ja filmida. Küllap seda materjali ka teiega jagan. Ma pikemalt praegu ei plära, sest tükk tegu on veel, et see rahvas siin uksest välja ja lennukile saada. Wish us luck!