me avame poe

Ootan suure elevusega aega, kui ma saan blogisse poesaagast postitada pealkirjaga, mis ei alga sõnadega “Me avame kaupluse, aga…” 😀 Kutsume oma armsat rendipinnakest hellitavalt Üllatusmunaks, sest alumisel pildil olevast “kanalisatsioonist” (loe: see punane ämber, kuhu vesi kraanikausi äravoolust jõuab) alates on koorunud nii palju Hästi Vahvaid Üllatusi, et kohe lust on sedasi toimetada! Hetkekski ei tule hirmu, et töö otsa või pood liiga kiiresti enam-vähemgi inimväärsesse seisukorda saaks. 😀

Andra saatis mulle täna oma telefonist töö käigus tehtud pilte, mille teile ka siia üles laen. Igasugune progress kipub jupphaaval toimetades sootuks väiksem näima, kui ta tegelikult on. Hea siis, kui niisugused “enne” pildid kõik silme ees on! Teil ka võib-olla parem meie teekonnast selgemat sotti saada?

Esimene täispikk tööõhtu oli korralik reaalsuskontroll – enne polnud me tähele pannud kui räigelt palju prügi seal oli, kuid nüüd koorus välja kõike suurtest garderoobkapi juppidest niiskete kodutekstiilideni. Riideid täis riidekapp, palju klaasikilde ja kruusa, voodi, katkist mööblit, OSB-plaate, pehkinud euroaluseid… alumisel pildil olev väike tagatuba (teeme sellest endale kontori) oli sõna otseses mõttes maast laeni sodi täis. Tassisime seda sealt poole ööni palehigis saali, et saaksime kõik allesjääva kraami tahatuppa viia ja saali (haldurile äraviimiseks) jätta kõik, millest lahti saada tahtsime.

Saastahunnikute välja viimine venis lubatust enam kui nädala jagu pikemaks ja kui me ühel õhtul haldurilt (väidetavalt tühja saali) võtmeid tagasi võtma sõitsime, oli Üllatusmunal jälle väike sürpriis varuks – saal oli ikka veel tuugalt paska täis. Sai esmalt paar pisarat poetatud ja siis halduriga pragatud, mispeale viimaselt isegi mingeid veel paremaid tingimusi välja kaubelda õnnestus. Kolm pahast naist on paras pähkel üheleainsale härrasmehele ära händlida. Ähvardasime, et kui järgmise päeva lõunaks plats tühi pole, ostame veoteenuse ja edastame arve. Hommikul olid meilikastis pildid tühjast toast ja remontimine sai alata!

Kõik stepsliteni viivad juhtmed olid veetud seina pealt ja neid oli palju. Niisiis kasutasime H’ga ära ühe lastehoiuõhtu, et kahekesi juhtmerägastik lahti harutada, ebavajalik maha lõigata ja ära peita ja kaamerad eemaldada (need turvakaamerad, mis olid, meile ei sobi – paneme uued). Ka otsustas H lahti ühendada signalisatsiooni liikumisanduri (sest minu “ära kindlasti lahti ühenda” ei olnud tema meelest piisavalt selge juhtnöör sellest hoidumiseks), mis, vaatamata sellele, et meie saal väidetavalt üldse valve all ei olegi, siiski kõrvulukustava häire vallandas. Helistasin paanikas (kes kunagi häiresignaali peale ehmunud on, mõistab) USS’i, kust mult muidugi salasõna ja kontaktisikut küsiti. Kontaktisikuna nimetasin ilmselge kontaktisiku, kes kontaktisikuks millegipärast siiski ei osutunud. Salasõna mul ka polnud. Kontaktisikut kätte ei saanud. Ma räägin – Üllatusmuna! Kohale tuli ka turvafirma patrull, mis iseenesest oli päris tore kogemus – sain teada, et häire korral jõuavad nad ikka maruruttu kohale. Aga appi kui vastikut häält see häire teeb – ma jäin hetkega umbes kakskümmend aastat vanemaks. 😀

Aga mis juhtmestikku puutub, siis see oli väga korralikult veetud ja selle lahti pusserdamine polnud üldse mingi eriline kunst. Naersime endamisi, et santehnikut pundis ei olnud (vt: äravool), koristajat ka mitte (vt: rämedad sodihunnikud), aga vähemalt oli elektrik!

Vene looduskosmeetika (?) reklaamplakatid olid seinale kinnitatud püstolist otse seinale lastud ehitusliimiga. Üllatusmuna. Plakatid tulid seinalt koos pahtliga!

Aga et plakatid tulid seinalt pahtlitükikestega, polnud midagi üllatuse kõrval, mille tüdrukud viimati poes tööd tehes avastasid. Siit-sealt kukkus küljest ära enam-vähem kogu sein… niiskuskahjustus! Üllatusmuna!

Siin oli kraanikauss ja koos kraanikausiga ka sein…

… siin seda seina enam eriti ei ole. Tüdrukud ütlesid, et tol õhtul oli kange looteasendis nutmise ja käega löömise tunne. Selle tunde pealt kauplesid nad veel ühe kuu rendi alla. Kõvad mutid mul seal Kukupesas, midagi pole öelda!

Silt võeti maha, nüüd ehk ei teki inimestel mõnda aega kiusatust sisse astuda, et meilt midagi osta. Muidu ikka sajab iga kord mõni inimene sisse, sest uksel on ju silt!

Tagatuba ja saal on nüüd tühjad ja ootavad, et toredad ehitusmehed pahtli ja värviga meie sea öömajast ilusat poodi välja võluma tuleksid! Otsustasime, et omal jõul me selle kõigega toime ei tule ja tänu soojadele soovitustele jõudsime QualityHome‘ini, kes suurema osa tööst enda kanda võtavad. Eelmist kontorit ma remontisin iseseisvalt ja see oli juba toona tükk tegemist. Nüüd on pind niivõrd palju suurem ja rohkem räämas, et ma juba aiman, kui palju peatäisi ma enne sellega lõpule jõudmist nutaksin ja kui mitu korda käega lüüa otsustaksin… igatahes on hästi hea ja turvaline ja lootusrikas tunne, et me saamegi päriselt kõik tehtud. Ja et ma saan teile varsti ilusaid, värskeid “pärast” pilte-videosid näidata! Kui ma ei eksi, algavad ehitustööd juba homme. Või algasid täna? Ma ei tea, ma olen ju eemal ja tüdrukud otsustasid, et nad mulle enam pilte ei näita, vaid filmivad mu reaktsiooni kui ma reisilt naasen. Ma vist ei pea kaks korda ütlema KUI VÄGA ma juba kõike kohe ja praegu näha tahaks?

Lisaks ehitusfirmale on appi võetud ka tublid peikad, kes pooleldi kokku varisenud seinad juba ilusasti ära remontida on jõudnud. It takes a village, ja meil on küll village‘iga JULMALT vedanud!

Meie kaupluse avamise teekond on nüüd lõpuks alanud. Eelmise üürniku saast on viimaks (läbi häda ja viletsuse) nii saalist kui laoruumist läinud ja suur remontimine võib alata. Tagatuba on absoluutselt kirjeldamatult kohutavalt rõve, aga saal on üllatavalt viisakas. Seinad on päris sirged ja kenad, lagi ilus ja laevalgustid mitte väljaulatuvad, vaid süvistatud. Aga nagu ülemiselt pildilt näha, tuli lisaks külmikutagusele salauksele (see selgitab ka varuväljapääsu tähistava plafooni esmapilgul marukummalisena näinud asukohta) nüüd üleni välja ka plaaditud põrand. Iseenesest on ta tegelikult päris äge ja kui kõik meie tooted oleksid retro/boho stiilis, olekski see põrand hästi dekoratiivne ja ausalt öeldes enam-vähem ideaalne. Aga mul on vaja midagi neutraalsemat, sest roosad ja kullad ja roosad kullad ja muu selline ei hakka sellega mingi nipiga harmoneeruma. Mul on pealegi juba seinavärvide gamma ka silme ees ja see pruun-kollane saviplaat ei lähe kohe üldse. Lisaks (nagu te alumistelt piltidelt näha võite) on ta laiguti päris räämas, katki ja ebaühtlane, mistõttu on värske ja viisaka tulemuse saavutamiseks ikkagi vaja temaga midagi ette võtta.

Aga mida?

Erinevad inimesed, kellega ma seda mõtet põrgatanud olen, on andnud erinevat nõu ja ma olen tänaseks ausalt öeldes täiesti hädas. Minu esimene spontaanne mõte oli põranda värvimine. Kivipõrandaid ometi ju värvitakse…. no vähemalt betooni, eks. Ja betoon, erinevalt glasuuritud plaatidega põrandast, on küll poorne ja hõlpsamini töödeldav, aga kui halb see tulemus ikka olla saab? Ehk saaks vanu plaate pisut lihvida, nakkedispersiooniga töödelda ja seejärel põrandavärviga üle värvida? Epovärviga? Sisetunne ütleb, et see kulub sealt kiiremast kiiremini maha, aga äkki nii kiiresti ikkagi ei kulu? Mu spontaanne mõte on, et põrand võiks seljuhul tulla valge. Määrdub liialt? Olgu, hall. Mis te arvate?

Veel on pakutud põranda parketiga katmist, ent minu eelarve juures tundub see natukene lootusetu variant. Kõige odavam laminaat sureb pärast esimest talvehooaega traagilisse niiskussurma ja kõik, mis vähegi vastupidavam olla võiks, ületab selgelt igasugused mõistlikud üüripinda investeerimise piirid.

Veel on pakutud mikrotsementi, mis oleks käi-pekki-kui-äge, aga jälle – euroz, dollaz, yeniz.

PVC või linoleum või midagi? Mõte? Kuidas seda nii suurele pinnale paigaldatakse? Neid on ju igasuguseid, paigaldatakse käidavatesse avalikesse kohtadesse…. äkki see ei olekski nii kohutav nagu see sedasi kõva häälega välja hõigates esimese hooga kõlab?

Totaalselt ebaglamuurne on see värk seal praegu. Me pole üldse püüdnud teda küürida ka veel, sest saime alles äsja toa tühjaks ja võtmed kätte, aga selgemast selgem on, et ainuüksi puhastamisest seal päris kindlasti ei piisa.

Mida teie minu olukorras teeks? Milline on esimene spontaanne lahendus, mis teile pähe kargab? Kommenteerige kindlasti – iga mõttepojakene, mis meid õiges suunas liikuda aitab, on praegu kuldaväärt. See töömaht, mis meile praegu üheksas to-do-listis ja umbes mustmiljonis tabelis silmnäkku vahib, tundub praegu täiesti ületamatu. Täpselt kaks kuud on aega – 19. juulist on pood avatud. Selle aja sisse ei pea mahtuma mitte üksnes selle õnnetu põranda üles vuntsimine, seinte värvimine, räämas prusside asendamine päris-põrandaliistudega, möbleerimine, leti ehitamine ja tagatoa remont, vaid ka kassa- ja triipkoodisüsteemi üles ehitamine, uute toodete välja valimine ja tellimine, et nad õigeks ajaks jõuaksid…

Puhhhhhhhhhh. Mu peas on niisugune kaos praegu, et kui ma pikemalt mõtlema jään, tuleb suur hirm ja segadus ja paanika. Nii vähe aega on! Aga põnev ka, onju? Alustame täna siiski põrandast. Põrand. Mida sellega pihta hakata?

Me avame kaupluse, aga… oi jummel!

Me avame kaupluse, aga… see neetud põrand?!