Miiu blogi

“Siia te küll kauaks püsima ei jää, siin lähete varsti pankrotti!”

September 28, 2018~ me avame poe, minu väike ettevõte


Vahel ikka ärkan   t ä i e s t i   keskpärasena, aga siis pean endale meelde tuletama, et nii see kepp meil ei kõnni! (Foto: Kätlin Tursk)

Iga päev kui ma Kätlinilt küsin, kuidas päevakassa oli ja millised inimesed täna käisid, vastab ta õhinaga, et kliendid olid i-me-to-re-dad. See teeb mind alati nii õnnelikuks (peamiselt just see, et tema nii õnnelik on) ja moodustabki umbes 94% sellest, miks me seda kõike üldse teeme – meil käivad ägedad inimesed! Kohtumised täiesti võõraste inimestega, kes on nii avatud, soojad, vaimukad ja kel on nii palju huvitavat jagada… see on just see põhjus, miks ma olen alati rääkinud, et mu unistuste töö on turul müüjaks olemine. Inimesed!

Muidugi on sõgedaid seiku ka – üks ülikihvt üleni roosasse riietatud proua käis näiteks meil koos oma chihuahuaga, kes meie valge laudise peale pissis. Tädi ainult kihistas naerda ja küsis paberit ja mina muigasin ning koristasin ikka ise. No tühiasi ju tegelikult, aga tõesti oli naljakas olukord! Alati kui keegi küsib, kas koeraga tohib siseneda, vastan, et muidugi ja mõtlen samas endamisi, et halvemini kui tädil pisikese koerakesega küll minna ei saa! Aga valdava enamuse kentsakatest olukordadest moodustavad inimesed, enamasti keskealised mehed, kes sisse astuvad, käes puusas uksel seisma jäävad ja nendivad, et sellises kohas me küll kaua vastu ei pea. Mõned viisakamalt, mõned üllatavalt toorelt, aga mõte jääb samaks: te lähete siin peagi pankrotti.

Ma ei saa ju öelda, et ma seda neile pahaks paneks – ma mõtlen ise algusest peale sama.

Muidugi teen ma pigem ikkagi nalja kui teatan, et mu ootused nii madalad on, et kui jõuludeni vastu peame, olen positiivselt üllatunud. Aga eks selles on ikkagi terake tõtt ka. Ehkki meie sortiment on laiem kui kunagi varem ja ma ise tunnen suurt uhkust meil pakutava kauba kvaliteedi ja hinna suhte üle, asume me siiski vägagi kõrvalises kohas ega müü just laiatarbekaupu. Miski ei ütle, et inimeste huvi umbes ülehomseks ei rauge ja et meie pood nukralt tühjana seisma ei jää kuni lõplikult põhja käib. See on küll minu eneseusu teema, aga kõlab mu jaoks tõenäolisemaltki kui tohutu edulugu, teistesse linnadesse laienemine ja muud ulmelised eesmärgid, millest poolnaljatledes juttu on olnud.

Niisuguse äri püsti panemine on ju suur risk. Kui meil veel mingisuguseid erilisi püsikulusid ei olnud, oli elu lill ja tabasin end tihti omaette fantaseerimast, mismoodi ärid üleüldse pankrotti lähevad – minu ettevõtte näitel oleks see olnud võimatu, sest laene meil pole ja püsikulud olid olematud. Nüüd aga, mil me lühikese ajaga umbes 20 000 eurot magama oleme pannud, sh. kõik minu seni kogutud tagavarad, on hirm pankrotti minemise ees väga reaalne. Seda kõike, mida ühte väikesesse kauplusesse vaja võib minna, on raske esialgu ette kujutada – tulekustutitest ja turvakaameratest kindlustusmaksete ja röögatu hulga kaubani. Puhhhhh!

Ma, muide, olen üleüldse väga suur muretseja ja armastan kõiki võimalikke stsenaariume oma peas läbi mängida. Enamasti kipuvad nad pigem negatiivsed olema, aga mulle meeldib mõelda, et kui end halvimaks ette valmistan, säilitan kaine mõistuse ja tagan endale teatava turvalisuse. Seepärast seda teiega siin ka jagan – ehkki võib-olla nii… isiklikke asju (tehniliselt võttes pigem juriidiliselt isiklikke, hehe, aga haavatavaks teeb see mind ju küll) avalikult jagada ei tahaks, aga et olen otsustanud teid sellesse protsessi kaasata lootuses kedagi inspireerida, tahan ka vahepeal köögipoolest juttu teha.

Häda kraaksuvatele Arvajatele ütleme muidugi tavaliselt, et tegelikult läheb meil hästi ja pankroti kartmiseks ei ole põhjust. Ei olegi. Tegelikult läheb meil ju niisuguste katse- ja eksitusmeetodil poodi pidavate hobiettevõtjate kohta märkimisväärselt paremini kui ma oodata oleks osanud. Kasv on silmaga nähtav nii kaupluses endas kui ka pangaväljavõtte käibenumbrites. Viimased on ausalt öeldes peadpööritavad (minu jaoks, eksju, eduka ettevõtja jaoks on see kõik üks kommiraha) ja tekitavad tahtmise natukene ärevusest oksendada. Kuidas see veel juhtus? Aga et investeeringud on niivõrd suured olnud, tähendab see kõik otseloomulikult seda, et meil on harjumatult vähe raha tagavaraks, mis omakorda teeb meid harjumatult haavatavaks kõiksugu kõikumistele. Ja haavatavaks ka Arvajate suhtes, ehkki kaine mõistus ju aru saab, et nende hädaoru-laulukese taga tõenäoliselt siiski üksnes mure ja head soovid on. Ikkagi on vahel tunne, et tahaks päeva kümnendale ebaviisakale Arvajale siira vastuse asemel jalaga tagumikku anda…

A me teeme neil puhkudel lihtsalt läbi viisakaks naeratuseks surutud hammaste “hehe!” ja ropendame mõttes endamisi. Või omavahel. :)))))))

Kuna nüüd vahepeal on niisuguseid päevakassasid olnud, et me end põhimõtteliselt rahamägedes suplevate Onu Robertitena tundnud oleme (reaalselt ei ole rahamägedest muidugi mingit juttugi, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi!), tekib vaiksematel päevadel kohe maailmalõputunne. Kas nüüd ongi kõik? Tiksume miinusesse? Paneme putka kinni? Taevas kukub alla?

Ei pane putkat kinni. Pessimismile kalduva realistina pean siiski nentima, et kõik on tegelikult väga hästi ja pood uut kaupa nii tuugalt täis, et me saaksime ilma sentigi kulutamata väga kaua aega edasi tiksuda. Püsikulud on küll varasemast suuremad, kuid siiski piisavalt väikesed, et me ka kõige halvemal juhul üsna pikka aega hakkama saaksime. Tegelikult on meil palju võrratuid kliente ja tohutult ideid, mida selles väikeses putkas rakendada. Aga kõigeks tuleb valmis olla, onju?

Niisuguseid mõtteid poepidaja vaatevinklist tahtsin teiega täna jagada. It’s mostly fun and games, aga mitte ainult ja ma arvan, et võib-olla on tähtis ka sellest osast juttu teha. Ma ju alustasin mitte millestki ega ole vahepeal kusagilt saanud laenu või toetust – kasv on olnud orgaaniline ja viimasel ajal suisa hüppeline, millega kaasnev vastutus on omakorda hirmutavalt… päris. Ilmselt oleks mõistlik olnud algusest peale plaan teha ja mingeid prognoose ja/või riskianalüüse koostada, aga mis se’st enam. Keegi peab ju tunde järgi puusalt ka tulistama!

15 Comments

Meie remondisuvi & tagatoa-kontori enne ja pärast (VIDEO)

September 24, 2018~ me avame poe, video, videoblogi, vlog

(Tegemist ei ole koostööpostitusega)

Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?

Muidugi tekkis meil töö käigus raskeid hetki, arusaamatusi, möödarääkimisi jms jama. Tagantjärgi kõiki neid olukordi analüüsides on selge, et paljud keerulised said olukorra meist mitteolenevatel põhjustel. Kolmandate osapoolte järgi ootamine, neile pidevalt meelde tuletamine, graafikust maha jäämine, sest kellegi tegematajätmise tõttu lükkub edasi järgmise päeva projekt jne. Muidugi oli meil tohutult väga tublisid abikäsi, aga nii üürikese aja jooksul (ja nii väikese eelarvega) oli kohati üsna keeruline nii suurt projekti läbi viia kui progress sõltus millestki või kellestki muust kui meist endist. Nii jäi ju katkine vitriinakengi avamise päevaks vahetamata. Aga kõigele leidsime me lõpuks lahendused (aknale kujundasin hiigelsuure kleebise, mille meie armas kleepsumees meile kaks päeva enne avamist kiirkorras trükkis ja mehe paigaldama saatis – ta on KULD!) ja 19. juuliks oli kõik valmis.

Mind: blown!

Nüüdseks on need kõik siin juba eilsed uudised, sest pood on ju avatud ja paljud teist meid külastanudki, mis on meie jaoks hästi tore ja armas. Natukene pöörane on mõelda, et kõik need toonased Suured Küsimused nagu mida teha põrandaga? on ammu selja taha jäänud ja täna käite te ja kiidate, kui tore on, et me selle põranda ikkagi alles otsustasime jätta. Kõik, kes meil käivad, ütlevad, et meie juures on hubane ja hea vibe ja ma tahaks, et mineviku-Mirjam, mineviku-Kätlin ja mineviku-Andra teaksid, kui hästi kõik lõpuks läheb. Mitte, et me ei oleks sellesse ise uskunud või teadnud, et me hakkama saame – teadsime väga hästi ja see protsess oli kokkuvõttes ikkagi kirjeldamatult äge kogemus. Aga see teadmine, et me lõime koos koha, kus inimestel on päriselt mõnus olla, on õudselt sütitav ja julgustav. Selle ma oleks mineviku-meile julgustuseks kaasa andnud. Nii et aitäh teile kogu teie tagasiside eest! Ja selle eest, et te sel teel meiega kaasas käisite. Ma loodan, et teil pole neist postitustest ja videotest veel siiber, sest meie jaoks oli väga oluline see teekond videopildis tallele panna – ikkagi nii suur asi ju!

Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…

OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.

Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et no ragrets. Kontor, muide, saabki tänases videos kõige suurema makeoveri – näitan võrdluseks päris alguse kaadreid ka. Pange oma õlad vastikusest võdistamiseks valmis – see algseis oli ikka monstroosselt rõve!

Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂

4 Comments

Minu tänane päev

September 19, 2018~ me avame poe, minu väike ettevõte


(Foto: Kätlin Tursk)

Tere hommikust, maailm! 

Kolmapäev on mul iga nädal tööpäev, kuid kui harilikult möödub see arvuti taga nokitsedes või kohtumistel-asjaajamistel, veedan tänase hoopis Kukupesa poe leti taga! Kätlin on tõbiste lastega kodus ja mina saan tema asemel poodi pidada. Mu hammas teeb mulle küll veel pisut tuska ja veidi nõrk on olla, aga a girl’s gotta do what a girl’s gotta do. Pealegi ma hullult alati ootan neid päevi kui pood avatud on ja seal kliente tervitada ja muid asjatoimetusi teha saab. Vastab 100% algsetele ootustele – poemäng on mega!

Lisaks mõningate otsakorral olevate kaartide trükki saatmisele ja erikujundustele, mis meie tiimi ühisesse Trellosse üles märgitud on (Trello on parim!) pean täna lisaks pisut enne tootearendusega tegelema, et olulisemad asjad enne reisi tehtud saaks. Ja meie uutele makrameedele etiketid pean samuti tegema, sest nad tulid meile ilma igasuguste pakenditeta (mis on suur pluss!), aga panime nad paberisse, et nad ei määrduks. Nüüd on vaja neile mingid kleepsud peale teha, et erinevad disainid omavahel sassi ei läheks. Niisuguseid hinnasildistamise, kauba välja panemise ja info kujundamise pudi-padi-tööülesandeid on kaupluses ootamatult palju ja tööpäevad poes veerevad ülehelikiirusel õhtusse nii, et kõike ei jõuagi valmis. Aga selles mõttes on äge, et iga kord poodi minnes on jälle miski täiesti uus – asi areneb!

Täpselt kuu aja pärast on Kukupesal kolmas sünnipäev – täitsa lasteaialaps mul juba! Mõtlesin tüdrukutele selpuhul mingisuguse toreda üllatuse/väljasõidu korraldada, aga pean veel plaani pidama, et kus ja millal täpsemalt. Kuhu teie tahaksite, et teie tööandja teid viiks või millise üllatusega kostitaks selle eest, et te jube tublid olnud olete? Klientidele tahaks ka sünnipäeva puhul mingi eriti toreda kampaania korraldada, aga seda veel nuputame. Ideed on igatahes teretulnud!

 

Kukupesa puuvillased käsitöömakrameed. Nüüd e-poes ka olemas (LINK) !

Kampaaniatest rääkides kehtib meil kaupluses oktoobri lõpuni kõigile (mitte üksnes värsketele!) abielupaaridele -15% soodustus pildiraamidele. Et kõik ägedad pulmapildid ikka arvutikaustadest ja sahtlipõhjadest ilusatesse kvaliteetsete puitraamidesse saaks – meil on väga hea raamivalik kõiksugu erinevate suurustega. Meie kallid Maris ja Igor inspireerisid mind seda soodustust looma, sest käisid meil just hiljuti oma pulmapiltidele raame ostmas. Ma võtsin ka nende pulma oma kaamera kaasa – kui ma kõik pildid töödeldud ja neile ette näidatud saan, lubavad nad ehk mul teilegi mõnd pilti näidata?

Igatahes: vähem loba, pikem samm! Otsin endale nüüd riidekapist üleni musta outfiti (see on meie ametlik dresscode) ja püüan mitte lõunasööki karbiga kapiservale unustada. Viskasin eile õhtul enne tööle minekut (meil oli kaupluses kogunemine – õppisime oma laoprogrammi peensusi ja planeerisime rahaasju) ülehelikiirusel chili con carne valmis ja patsutan end täna selle otsuse eest õlale. Nii hea on kui söök on ette valmistatud ja selle pärast väljas söömisele raha kulutama ja pead vaevama ei pea.

Ilusat päeva teile kõigile! Kui teil mahti on, astuge kindlasti Kukupesast (Elektri 1, Tallinn) läbi! Pood on avatud kella 19ni, aga mina lahkun pisut enne viit, et lasteaeda lastevanemate koosolekule jõuda. Täiskasvanuks olemine raske põli, ma ütlen – mu seitsmeteistaastase minapilt ei käi kõige selle adultimisega üldse kokku. 😀

12 Comments

Me avame poe: Müügisaal enne ja pärast remonti (ohtralt pilte)

July 9, 2018~ me avame poe, minu väike ettevõte, reklaam

(Postitus sündis koostöös kvaliteetseid sise- ja välisviimistlusteenuseid pakkuva ettevõttega QualityHome OÜ)

Nagu te eelmisest “Me avame poe” vlogist nägite, oli esimeseks suureks remondiprojektiks lagede ja seinte värvimine. Või noh… tegelikult oli kõige esimene projekt ju saali, lattu ja eriti tagaruumi kogunenud prügi likvideerimine. Kui kõik põrandad lõpuks ometi sodist puhtaks said, oli kergendustunne tohutu. Nii palju oli juba tehtud, aga samas seisis nii palju veel ees!

Kui kõik eeltööd tehtud, lagunema kippunud seinad taastatud ja värvimist mittevajavad pinnad kaetud olid, tuli QualityHome‘ist Mees Masinaga. Otsustasime Masinaga Mehe kasuks mitmel erineval põhjusel. Esiteks aeg – et meil on kaupluse valmissaamisega pigem tuli takus (to say the least…), oleks ise värvirulliga vehkimise jaoks aja leidmine ja töö ära tegemine tõele näkku vaadates ilmselt kohutavalt pikaks ja valulikuks veninud. Valulikuks nimelt sellepärast, et mälestused eelmise kontori seinte rulliga värvimisest veel nõnda eredad on. Kui ma juba toona 36 m2 teipimise, katmise ja värvimise peale looteasendis nutta tahtsin – mida oleksin ma teinud praegusel umbes sajal ruutmeetril?

Et saime Renatelt ja Karelilt soovituse pritsiga värvimist ja QualityHome’i appi kutsumist kaaluda, võtsimegi nendega ühendust. Ja oh sa poiss, kuidas see otsus end õigustas!

Mees Masinaga tuli, oli muhe, pahteldas ja lihvis, parandas ära koletud augud seintes (mille täitmise pärast mina hullult muretsesin – need olid hiiglaslikud!), andis muudeski asjades hüva nõu ja… värvis siis saali seinad mängleva kerguse ja vähem kui tunniga ära! Tüdrukutel olid juuksed värvitolmused ja suud ammuli – nii kähku käibki või? Ja kuna tegemist ei ole mingisuguse hariliku poe, vaid meie Üllatusmunaga, tuli Masinaga Mehel veel hiljem mõningaid parandusi teha, sest kuigi meie oleme rendipinnal teostatud remonttööde osas rohkem niisugusel käegarehmaval seisukohal ja juba alguses ka kokku leppisime, et liiga hästi pole rendipinnal tarvis, leidsid nemad, et nii ei lähe mitte ja tegid kõik viimase peal korda. Mõned kohe on niisugused hoolikad täiuse poole püüdlejad, midagi pole öelda. 🙂

Aga te ei tulnud siia lugema kui vaimustuses ma olen, et ma ise värvirulli käes hoidma ei pidanud ja kõik tööd ülehelikiirusel tehtud said, et remondiga edasi minna ja kiiremini lõpptulemuseni jõuda, onju? Muidugi ei tulnud. Te tahtsite vingeid “enne” ja “pärast” pilte näha, kas pole nii?

No vaatame siis.

Kõigepealt nägi saal välja niisugune:


Ja siis vahepeal niisugune:

Ja pärast seda kui Mees Masinaga oli seal pisut aega veetnud…


Neil piltidel on siin lisaks Mehele Masinaga aega veetnud ja suuure tüki tööd ära teinud ka Väga Usinad Inimesed firmast Eesti Haldus, aga sellest, miks ja mida ja kuidas me põrandaga teha otsustasime, räägin ma pikemalt järgmises postituses. Samuti on siin mängus olnud meie armsa naabrionu ja naabritädi töökad käed. Naabrionu ja H panid maha uued liistud ja naabritädi aitas mul ja Andral need ära värvida. Laudise värvisid ära Kätlin ja Andra. Nii palju tööd on selle kõigega olnud ja nii paljud inimesed on abiks olnud. Mida me nendeta teeks, eh? Ja trelle pole akendel enam ees!

Mis? Ma tagatoa pilte ei näidanudki? No vot. Äärepealt oleks unustanud!

Enne meid oli tagatuba maast laeni mööblit, hallitavaid tekstiile, mädanenud euroaluseid ja ehitusprügi maast laeni täis. Päriselt ka – maast laeni. Kõle, rõske, ventilatsiooniava kuuspakikilesid täis topitud ja suure penoplastilatakaga kinni pandud. Andra peigmees (tuntud ka kui Hobikipsija) pani akna ja kummalise seinaluugi kinni, niiskuskahjustus sai likvideeritud ja puhastatud ning Mees Masinaga võis taas tööle asuda. Ehkki me tegelikult selle toa remonti prioriteediks ei seadnud, otsustasime selle siiski üle värvida lasta (eriti, et see kõigest pooletunniseks tööks kujunes) ja kui ta juba niimoodi kõpitsetud sai, oli selge, et me teeme endale sinna korraliku kontori-köögi-lebola.

Tagatuba enne:

ja tagatuba pärast:

Natukene uskumatu on neid “enne” ja “pärast” pilte vaadata – algfaas tundub tänaseks nii kauge ja sellele mõeldes tekib niisugune imelik unenäotunne. Kuidas me julgesime? Kas me tõesti tegime kõik selle juba ära? Ma ei tea. Tagasi vaadates ei tundu miski sellest, mida me teinud oleme, raske või ületamatu, kuid vaadates, kust me tulime ja kuhu jõudnud olime – uskumatu! Us-ku-ma-tu. Samuti tundub sürr mõte, et me päriselt avamegi poe. Idee ja teostuse vahel olime nagu siilid udus – lihtsalt rühkisime sihi suunas ja muudkui tegime. Nüüd aga, mil see päriselt reaalsuseks saamas on, peame tahes-tahtmata tagasi vaatama ja nentima, et veel pool aastat tagasi poleks me millegi niisuguse peale isegi mitte tulnud. Avada oma pood? See on ju hullumeelne! Ja ka hullumeelselt lõbus. 🙂

Aga ei oleks seda progressi ilma tublide abilisteta ja ettevõteteta, kes käe külge on pannud. Siin eeskätt QualityHome. Aitäh! Oleme oma unistusele tänu teile ja teie toetavatele sõnadele, headele nõuannetele ja töökatele kätele juba nii palju lähemal. 🙂

Järgmises postituses näitan teile, mis sai põrandatest – nii saali kui ka kontori omast. Ja ka Veejahutite Surnuaiast oleme me end läbi närinud ning endale veel ühe väikese laopinna juurde teinud. Tassisime Andraga üks öö, nabad kurgu all, veejahuteid. Veeonud võib-olla ei ole oma elus tetrist mänginud, aga mina igatahes olen! Sellest ja kõigest muust, mis vahepeal toimunud on, peagi!

1 Comment

Tööpäevad on meil nüüd sellised

July 2, 2018~ me avame poe, minu väike ettevõte

Ilusat nädala algust, sõbrad!

Ehkki oma peas olen ikka veel meie vanas Kalda tänava kontoris, oleme me selle tänaseks ära andnud ja kõik Kukupesa kaubad ja inventar on mööda ilma laiali. Et natukenegi oma ellu struktuuri tagasi tuua, lõime praeguseks põhimõtteliselt valmis remonditud saali keskele kontorilauad püsti ja asusime reipalt tööle. Siin on nii mõnus ja kodune! Tahaks täiega juba kõik asjad lahti pakkida, tagatoa-kontori valmis sisustada, diivani kohale tuua, köögi kokku panna ja pesa valmis punuda. Kaubad riiulitele panna…


Saime hiljutiselt kohtumiselt hunniku tootenäidiseid kaasa ja pakkisime need täna lahti. Uued pastelsed lastetoaraamid on NII ilusad, et pidin nendesse kohe postreid ka sisse proovima. KUI ilus on see roosa linnuke (LINK) selles imearmsas puitraamis? Ja hall kuu (LINK) hallis… Need kõik tulevad meiega koos Rõõmsate Laste Festivalile ja muidugi kauplusesse ka. 🙂

Õnnelik (tulevane) poeomanik HAIGELT elevil kõigest eesseisvast. 🙂

Unustasin hiljuti lugejaküsimusele vastates puuduta küsimust, millega me saali kütma hakkame. Tagatuba on jätkuvalt kütmata (võite erinevaid variante soovitada, kuidas on soodne ja tõhus üht väikest 12 m2 aknata toakest kütta võiks!), aga ees saalis on õhksoojuspump. 🙂

Ajutine kontor 

Vanast toidupoest alles jäänud jätsikülmiku korvid ja ajakirjahoidjad, mille tüdrukud üle lihvisid ja pulbervärvi viisid. Taaskasutus to the max. 🙂

Samal ajal kui meie eestoas tööd teha vehime – kujundame, arveid väljastame, triipkoode genereerime ja edasimüüjatele tellimusi komplekteerime – valab Andra peika Janar (tunnustatud hobikipsija, nüüd ka hobi-seguvalaja) meile tahatuppa uut põrandat. Selle peale tuleb laminaat. Ägeeee! <3


Kuidas teie tänane päev sujub? Kas veedate selle sombusse esmaspäeva töö juures või olete kodused?

38 Comments

Lugeja küsib: Miks selline peldik sulle nii väga meeldib?

June 30, 2018~ me avame poe

Mind siiralt huvitab, et miks selline “peldik” sulle nii väga meeldib? Kas asukoht on hea või said ruumid nn poolmuidu? Millega talvel neid ruume kütma hakkate? Kas mõistlikum ei oleks mingit normaalset pinda rentida?

Kommentaatoril on täitsa õigus – eks ta meil üks paras peldik ole. Hullemgi kui see, milleks me alguses vaimu valmis pannud olime. Aga tõepoolest – ta meeldib mulle. Mulle meeldib, et meie tulevane väike kauplus ei ole klaaskuubik kaubanduskeskuses, vaid armas väike viilkatusega kivimaja, millel oma sissepääs tänavalt ja hiigel-vitriinaknad kummalgipool ust. Me ei sõltu kaubanduskeskuse lahtiolekuaegadest, vaid saame minna ja tulla, avada ja sulgeda täpselt nii nagu süda lustib. Mulle meeldib, et maja ees on väga palju päris meie enda parkimiskohti ja mulle meeldib, et ümbruskond on idülliline. Et üle tee on mänguväljak. Et meie juurde saab tulla jalgratta või lapsevankriga ja selle soovi korral otse poe akna alla jätta. Et me saame iga natukese aja tagant aknast välja vaadates “rong tuli!” hõigata, sest meie poeke asub rongijaamas. Sellel kohal on hing.

Muidugi on vahepeal selgunud, et sellel kohal on lisaks hingele ka kõiksugu erinevaid hädasid niiskuskahjustustest puuduliku ventilatsioonini, aga võttes arvesse seda, et maksame praegu renti põhimõtteliselt sama palju kui ma varemalt oma väikese kahetoalise kontori eest maksin, ei tundu ükski vigade paranduse nimel nähtud vaev või investeeritud töötund liigse pingutuse või lausa raiskamisena. Juba tänaseks on “peldikust” asi kaugel ja lõpptulemus saab veeeeelgi ilusam. Kes meiega sel teel algusest peale Instagrami live’ide, blogipostituste ja videoblogide vahendusel kaasas on käinud, on näinud nii algseisu, tulemusi kui ka seda kõike saatnud õhinat.

“Me oleme jaganud igat detaili – nii rôômu kui raskusi – et jagada oma kogemust. Seda, kuidas igast raskusest saab üle, kui sul on sellel teekonnal kaasas supertuus kamp inimesi,” põhjendab Andra meie räämas algseisus olnud poekese piltide-videote jagamist sotsiaalmeedias. “Isegi hallitavad ja veekahjustusega seinad on tänaseks pigem naljakas ja tore mälestus ja esmane ahastus on unustatud. Kôik sai ju imelihtsalt korda! Me oleme sellel teekonnal väga palju ôppinud ja nii paljude superlahedate inimestega kohtunud, et ma olen ônnelik iga tekkinud probleemi üle,” leiab ta.

Mina tunnen täpselt samuti, et niisama kuhugi klanitud boksi sisse kolimine oleks olnud… liiga lihtne? Igav? Iseloomutu? Ja – mis seal salata – ilmselt ka meie eelarvest kauge kaarega väljas. Oma kätega tehtud asi on ikka midagi hoopis muud. Pealegi ei pane keegi meile parenduste tegemist pahaks – vastupidi! Muudkui käivad ja kiidavad ja alandavad hinda!

“Tänu sellele, et ta oli selline “peldik”, tunnen ma selle poega suurt sidet,” jätkab Andra. “Iga viga on tuttav, iga pragu seinas lisab omapära ja väikesed kraapsukesed värskelt värvitud seinal räägivad oma loo. Meie remontimise ja isetegemise loo. See kõrvaltänavas asuv kollane majakene, mille avamise kohta kohalikud juba nii armsasti uurimas ja uudistamas käivad, meile kaasa elavad ja häid soove kaasa annavad… see on nii meie nägu, nii meie moodi!”

“Kes mind vähegi tunneb, teab, et sirge, uus ja “euro” ei ole üldse minu teema,” ütleb Kukupesa poe tulevane perenaine Kätlin. “Ma võtaks küll selle koha sisse ka juhul kui see asuks normaalsel (?) kaubanduspinnal, kuid ma olen enam kui rõõmus, et see pood tuleb hoopis ajahambast puretud ja seega palju suurema iseloomuga paika.” Ta selgitab, et ka vanu ja kulunud asju saab ilusaks teha ning juba see protsess on tema sõnul megatore, aga lisaks jääb nendele asjadele ja ruumidele Kätlini arvates juurde veel midagi erilist. “Ma tõesti naudin seda keskkonda ja usun, et sellistes sisse elatud ruumides on ka rohkem hubasust ning see sobib igati meie kontseptsiooniga luua pood, kus on kõigil tore ja mõnus olla – nagu läheks sõbrale külla,” kirjeldab ta vaibi, mida tema kui poeperenaise uksest sisse astujad tundma saada võiksid. Ka tema nendib, et kahtlemata oleks mugavam end sisse seada kohta, kus kõik on juba korras ja sissekolimiseks valmis, kuid see töö ja vaev, mille me koos sinna poodi investeerime, teeb selle ka tema arvates palju rohkem meie omaks. “Õnneks on meil ka suurepärased pere, sõbrad ja koostööpartnerid, kes ei lase meil üksi töösse uppuda,” rõhutab Kätlin lähedaste abi suurust ja olulisust. “Ma loodan, et ka paljud meie kliendid näevad seda kohta nii nagu mina.”

 

“Enne ja pärast” panoraampilt Kukupesa kauplusest. “Enne” on muidugi tehtud tükk maad pärast seda kui me töödega alustasime, aga üldpilt on kardinaalselt muutunud. Põhjalik “enne ja pärast” postitus detailsete piltidega algseisust lõpptulemuseni tuleb varsti. Panoraamfoto: Kätlin Tursk.

See projekt, mille me ette võtnud oleme, on peamiselt meie endi jaoks. Tänu madalale üürihinnale ja oma kapitalist tehtud investeeringutele on riskid minimaalsed ja kui sellest lõppude lõpuks ka muud ei tule, kui senine teekond, ei ole me seda ilmaasjata teinud või läbi kukkunud. If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you. 🙂

Video sellest, kui “peldikust” sai minu pika eemaloleku ajal “das MEGApeldik”, aga kuidas mulle õnnetustest ja hädaorust vahepeal midagi ei räägitud, vaid tehti kõik viimase peal korda ja hüüti minu saabudes: “sürpriiiiiiiiiis!”

14 Comments

Me avame kaupluse, aga… oi jummel!

June 6, 2018~ me avame poe, minu väike ettevõte

Ootan suure elevusega aega, kui ma saan blogisse poesaagast postitada pealkirjaga, mis ei alga sõnadega “Me avame kaupluse, aga…” 😀 Kutsume oma armsat rendipinnakest hellitavalt Üllatusmunaks, sest alumisel pildil olevast “kanalisatsioonist” (loe: see punane ämber, kuhu vesi kraanikausi äravoolust jõuab) alates on koorunud nii palju Hästi Vahvaid Üllatusi, et kohe lust on sedasi toimetada! Hetkekski ei tule hirmu, et töö otsa või pood liiga kiiresti enam-vähemgi inimväärsesse seisukorda saaks. 😀

Andra saatis mulle täna oma telefonist töö käigus tehtud pilte, mille teile ka siia üles laen. Igasugune progress kipub jupphaaval toimetades sootuks väiksem näima, kui ta tegelikult on. Hea siis, kui niisugused “enne” pildid kõik silme ees on! Teil ka võib-olla parem meie teekonnast selgemat sotti saada?

Esimene täispikk tööõhtu oli korralik reaalsuskontroll – enne polnud me tähele pannud kui räigelt palju prügi seal oli, kuid nüüd koorus välja kõike suurtest garderoobkapi juppidest niiskete kodutekstiilideni. Riideid täis riidekapp, palju klaasikilde ja kruusa, voodi, katkist mööblit, OSB-plaate, pehkinud euroaluseid… alumisel pildil olev väike tagatuba (teeme sellest endale kontori) oli sõna otseses mõttes maast laeni sodi täis. Tassisime seda sealt poole ööni palehigis saali, et saaksime kõik allesjääva kraami tahatuppa viia ja saali (haldurile äraviimiseks) jätta kõik, millest lahti saada tahtsime.


Saastahunnikute välja viimine venis lubatust enam kui nädala jagu pikemaks ja kui me ühel õhtul haldurilt (väidetavalt tühja saali) võtmeid tagasi võtma sõitsime, oli Üllatusmunal jälle väike sürpriis varuks – saal oli ikka veel tuugalt paska täis. Sai esmalt paar pisarat poetatud ja siis halduriga pragatud, mispeale viimaselt isegi mingeid veel paremaid tingimusi välja kaubelda õnnestus. Kolm pahast naist on paras pähkel üheleainsale härrasmehele ära händlida. Ähvardasime, et kui järgmise päeva lõunaks plats tühi pole, ostame veoteenuse ja edastame arve. Hommikul olid meilikastis pildid tühjast toast ja remontimine sai alata!


Kõik stepsliteni viivad juhtmed olid veetud seina pealt ja neid oli palju. Niisiis kasutasime H’ga ära ühe lastehoiuõhtu, et kahekesi juhtmerägastik lahti harutada, ebavajalik maha lõigata ja ära peita ja kaamerad eemaldada (need turvakaamerad, mis olid, meile ei sobi – paneme uued). Ka otsustas H lahti ühendada signalisatsiooni liikumisanduri (sest minu “ära kindlasti lahti ühenda” ei olnud tema meelest piisavalt selge juhtnöör sellest hoidumiseks), mis, vaatamata sellele, et meie saal väidetavalt üldse valve all ei olegi, siiski kõrvulukustava häire vallandas. Helistasin paanikas (kes kunagi häiresignaali peale ehmunud on, mõistab) USS’i, kust mult muidugi salasõna ja kontaktisikut küsiti. Kontaktisikuna nimetasin ilmselge kontaktisiku, kes kontaktisikuks millegipärast siiski ei osutunud. Salasõna mul ka polnud. Kontaktisikut kätte ei saanud. Ma räägin – Üllatusmuna! Kohale tuli ka turvafirma patrull, mis iseenesest oli päris tore kogemus – sain teada, et häire korral jõuavad nad ikka maruruttu kohale. Aga appi kui vastikut häält see häire teeb – ma jäin hetkega umbes kakskümmend aastat vanemaks. 😀

Aga mis juhtmestikku puutub, siis see oli väga korralikult veetud ja selle lahti pusserdamine polnud üldse mingi eriline kunst. Naersime endamisi, et santehnikut pundis ei olnud (vt: äravool), koristajat ka mitte (vt: rämedad sodihunnikud), aga vähemalt oli elektrik!

Vene looduskosmeetika (?) reklaamplakatid olid seinale kinnitatud püstolist otse seinale lastud ehitusliimiga. Üllatusmuna. Plakatid tulid seinalt koos pahtliga!

Aga et plakatid tulid seinalt pahtlitükikestega, polnud midagi üllatuse kõrval, mille tüdrukud viimati poes tööd tehes avastasid. Siit-sealt kukkus küljest ära enam-vähem kogu sein… niiskuskahjustus! Üllatusmuna!

Siin oli kraanikauss ja koos kraanikausiga ka sein…

… siin seda seina enam eriti ei ole. Tüdrukud ütlesid, et tol õhtul oli kange looteasendis nutmise ja käega löömise tunne. Selle tunde pealt kauplesid nad veel ühe kuu rendi alla. Kõvad mutid mul seal Kukupesas, midagi pole öelda!

Silt võeti maha, nüüd ehk ei teki inimestel mõnda aega kiusatust sisse astuda, et meilt midagi osta. Muidu ikka sajab iga kord mõni inimene sisse, sest uksel on ju silt!

Tagatuba ja saal on nüüd tühjad ja ootavad, et toredad ehitusmehed pahtli ja värviga meie sea öömajast ilusat poodi välja võluma tuleksid! Otsustasime, et omal jõul me selle kõigega toime ei tule ja tänu soojadele soovitustele jõudsime QualityHome‘ini, kes suurema osa tööst enda kanda võtavad. Eelmist kontorit ma remontisin iseseisvalt ja see oli juba toona tükk tegemist. Nüüd on pind niivõrd palju suurem ja rohkem räämas, et ma juba aiman, kui palju peatäisi ma enne sellega lõpule jõudmist nutaksin ja kui mitu korda käega lüüa otsustaksin… igatahes on hästi hea ja turvaline ja lootusrikas tunne, et me saamegi päriselt kõik tehtud. Ja et ma saan teile varsti ilusaid, värskeid “pärast” pilte-videosid näidata! Kui ma ei eksi, algavad ehitustööd juba homme. Või algasid täna? Ma ei tea, ma olen ju eemal ja tüdrukud otsustasid, et nad mulle enam pilte ei näita, vaid filmivad mu reaktsiooni kui ma reisilt naasen. Ma vist ei pea kaks korda ütlema KUI VÄGA ma juba kõike kohe ja praegu näha tahaks?

Lisaks ehitusfirmale on appi võetud ka tublid peikad, kes pooleldi kokku varisenud seinad juba ilusasti ära remontida on jõudnud. It takes a village, ja meil on küll village‘iga JULMALT vedanud!

15 Comments

Me avame kaupluse, aga… see neetud põrand?!

May 17, 2018~ me avame poe



Meie kaupluse avamise teekond
on nüüd lõpuks alanud. Eelmise üürniku saast on viimaks (läbi häda ja viletsuse) nii saalist kui laoruumist läinud ja suur remontimine võib alata. Tagatuba on absoluutselt kirjeldamatult kohutavalt rõve, aga saal on üllatavalt viisakas. Seinad on päris sirged ja kenad, lagi ilus ja laevalgustid mitte väljaulatuvad, vaid süvistatud. Aga nagu ülemiselt pildilt näha, tuli lisaks külmikutagusele salauksele (see selgitab ka varuväljapääsu tähistava plafooni esmapilgul marukummalisena näinud asukohta) nüüd üleni välja ka plaaditud põrand. Iseenesest on ta tegelikult päris äge ja kui kõik meie tooted oleksid retro/boho stiilis, olekski see põrand hästi dekoratiivne ja ausalt öeldes enam-vähem ideaalne. Aga mul on vaja midagi neutraalsemat, sest roosad ja kullad ja roosad kullad ja muu selline ei hakka sellega mingi nipiga harmoneeruma. Mul on pealegi juba seinavärvide gamma ka silme ees ja see pruun-kollane saviplaat ei lähe kohe üldse. Lisaks (nagu te alumistelt piltidelt näha võite) on ta laiguti päris räämas, katki ja ebaühtlane, mistõttu on värske ja viisaka tulemuse saavutamiseks ikkagi vaja temaga midagi ette võtta.

Aga mida?

Erinevad inimesed, kellega ma seda mõtet põrgatanud olen, on andnud erinevat nõu ja ma olen tänaseks ausalt öeldes täiesti hädas. Minu esimene spontaanne mõte oli põranda värvimine. Kivipõrandaid ometi ju värvitakse…. no vähemalt betooni, eks. Ja betoon, erinevalt glasuuritud plaatidega põrandast, on küll poorne ja hõlpsamini töödeldav, aga kui halb see tulemus ikka olla saab? Ehk saaks vanu plaate pisut lihvida, nakkedispersiooniga töödelda ja seejärel põrandavärviga üle värvida? Epovärviga? Sisetunne ütleb, et see kulub sealt kiiremast kiiremini maha, aga äkki nii kiiresti ikkagi ei kulu? Mu spontaanne mõte on, et põrand võiks seljuhul tulla valge. Määrdub liialt? Olgu, hall. Mis te arvate?

Veel on pakutud põranda parketiga katmist, ent minu eelarve juures tundub see natukene lootusetu variant. Kõige odavam laminaat sureb pärast esimest talvehooaega traagilisse niiskussurma ja kõik, mis vähegi vastupidavam olla võiks, ületab selgelt igasugused mõistlikud üüripinda investeerimise piirid.

Veel on pakutud mikrotsementi, mis oleks käi-pekki-kui-äge, aga jälle – euroz, dollaz, yeniz.

PVC või linoleum või midagi? Mõte? Kuidas seda nii suurele pinnale paigaldatakse? Neid on ju igasuguseid, paigaldatakse käidavatesse avalikesse kohtadesse…. äkki see ei olekski nii kohutav nagu see sedasi kõva häälega välja hõigates esimese hooga kõlab?


Totaalselt ebaglamuurne on see värk seal praegu. Me pole üldse püüdnud teda küürida ka veel, sest saime alles äsja toa tühjaks ja võtmed kätte, aga selgemast selgem on, et ainuüksi puhastamisest seal päris kindlasti ei piisa.

Mida teie minu olukorras teeks? Milline on esimene spontaanne lahendus, mis teile pähe kargab? Kommenteerige kindlasti – iga mõttepojakene, mis meid õiges suunas liikuda aitab, on praegu kuldaväärt. See töömaht, mis meile praegu üheksas to-do-listis ja umbes mustmiljonis tabelis silmnäkku vahib, tundub praegu täiesti ületamatu. Täpselt kaks kuud on aega – 19. juulist on pood avatud. Selle aja sisse ei pea mahtuma mitte üksnes selle õnnetu põranda üles vuntsimine, seinte värvimine, räämas prusside asendamine päris-põrandaliistudega, möbleerimine, leti ehitamine ja tagatoa remont, vaid ka kassa- ja triipkoodisüsteemi üles ehitamine, uute toodete välja valimine ja tellimine, et nad õigeks ajaks jõuaksid…

Puhhhhhhhhhh. Mu peas on niisugune kaos praegu, et kui ma pikemalt mõtlema jään, tuleb suur hirm ja segadus ja paanika. Nii vähe aega on! Aga põnev ka, onju? Alustame täna siiski põrandast. Põrand. Mida sellega pihta hakata?

69 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • Lonas on Kroonprintsessi JUUBEL
  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Ei karda kurja susi ma, sest kõnnin memme musiga!
    Ei karda kurja susi ma, sest kõnnin memme musiga!
  • Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
    Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
    Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
  • #Kogumispäevik: Kas ja kui palju õnnestus säästa kodukuludelt?
    #Kogumispäevik: Kas ja kui palju õnnestus säästa kodukuludelt?
  • How wonderful life is now you're in the world
    How wonderful life is now you're in the world
  • Alanud toidunädala poenimekiri
    Alanud toidunädala poenimekiri

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • Lonas on Kroonprintsessi JUUBEL
  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...