Vahel ikka ärkan t ä i e s t i keskpärasena, aga siis pean endale meelde tuletama, et nii see kepp meil ei kõnni! (Foto: Kätlin Tursk)
Iga päev kui ma Kätlinilt küsin, kuidas päevakassa oli ja millised inimesed täna käisid, vastab ta õhinaga, et kliendid olid i-me-to-re-dad. See teeb mind alati nii õnnelikuks (peamiselt just see, et tema nii õnnelik on) ja moodustabki umbes 94% sellest, miks me seda kõike üldse teeme – meil käivad ägedad inimesed! Kohtumised täiesti võõraste inimestega, kes on nii avatud, soojad, vaimukad ja kel on nii palju huvitavat jagada… see on just see põhjus, miks ma olen alati rääkinud, et mu unistuste töö on turul müüjaks olemine. Inimesed!
Muidugi on sõgedaid seiku ka – üks ülikihvt üleni roosasse riietatud proua käis näiteks meil koos oma chihuahuaga, kes meie valge laudise peale pissis. Tädi ainult kihistas naerda ja küsis paberit ja mina muigasin ning koristasin ikka ise. No tühiasi ju tegelikult, aga tõesti oli naljakas olukord! Alati kui keegi küsib, kas koeraga tohib siseneda, vastan, et muidugi ja mõtlen samas endamisi, et halvemini kui tädil pisikese koerakesega küll minna ei saa! Aga valdava enamuse kentsakatest olukordadest moodustavad inimesed, enamasti keskealised mehed, kes sisse astuvad, käes puusas uksel seisma jäävad ja nendivad, et sellises kohas me küll kaua vastu ei pea. Mõned viisakamalt, mõned üllatavalt toorelt, aga mõte jääb samaks: te lähete siin peagi pankrotti.
Ma ei saa ju öelda, et ma seda neile pahaks paneks – ma mõtlen ise algusest peale sama.
Muidugi teen ma pigem ikkagi nalja kui teatan, et mu ootused nii madalad on, et kui jõuludeni vastu peame, olen positiivselt üllatunud. Aga eks selles on ikkagi terake tõtt ka. Ehkki meie sortiment on laiem kui kunagi varem ja ma ise tunnen suurt uhkust meil pakutava kauba kvaliteedi ja hinna suhte üle, asume me siiski vägagi kõrvalises kohas ega müü just laiatarbekaupu. Miski ei ütle, et inimeste huvi umbes ülehomseks ei rauge ja et meie pood nukralt tühjana seisma ei jää kuni lõplikult põhja käib. See on küll minu eneseusu teema, aga kõlab mu jaoks tõenäolisemaltki kui tohutu edulugu, teistesse linnadesse laienemine ja muud ulmelised eesmärgid, millest poolnaljatledes juttu on olnud.
Niisuguse äri püsti panemine on ju suur risk. Kui meil veel mingisuguseid erilisi püsikulusid ei olnud, oli elu lill ja tabasin end tihti omaette fantaseerimast, mismoodi ärid üleüldse pankrotti lähevad – minu ettevõtte näitel oleks see olnud võimatu, sest laene meil pole ja püsikulud olid olematud. Nüüd aga, mil me lühikese ajaga umbes 20 000 eurot magama oleme pannud, sh. kõik minu seni kogutud tagavarad, on hirm pankrotti minemise ees väga reaalne. Seda kõike, mida ühte väikesesse kauplusesse vaja võib minna, on raske esialgu ette kujutada – tulekustutitest ja turvakaameratest kindlustusmaksete ja röögatu hulga kaubani. Puhhhhh!
Ma, muide, olen üleüldse väga suur muretseja ja armastan kõiki võimalikke stsenaariume oma peas läbi mängida. Enamasti kipuvad nad pigem negatiivsed olema, aga mulle meeldib mõelda, et kui end halvimaks ette valmistan, säilitan kaine mõistuse ja tagan endale teatava turvalisuse. Seepärast seda teiega siin ka jagan – ehkki võib-olla nii… isiklikke asju (tehniliselt võttes pigem juriidiliselt isiklikke, hehe, aga haavatavaks teeb see mind ju küll) avalikult jagada ei tahaks, aga et olen otsustanud teid sellesse protsessi kaasata lootuses kedagi inspireerida, tahan ka vahepeal köögipoolest juttu teha.
Häda kraaksuvatele Arvajatele ütleme muidugi tavaliselt, et tegelikult läheb meil hästi ja pankroti kartmiseks ei ole põhjust. Ei olegi. Tegelikult läheb meil ju niisuguste katse- ja eksitusmeetodil poodi pidavate hobiettevõtjate kohta märkimisväärselt paremini kui ma oodata oleks osanud. Kasv on silmaga nähtav nii kaupluses endas kui ka pangaväljavõtte käibenumbrites. Viimased on ausalt öeldes peadpööritavad (minu jaoks, eksju, eduka ettevõtja jaoks on see kõik üks kommiraha) ja tekitavad tahtmise natukene ärevusest oksendada. Kuidas see veel juhtus? Aga et investeeringud on niivõrd suured olnud, tähendab see kõik otseloomulikult seda, et meil on harjumatult vähe raha tagavaraks, mis omakorda teeb meid harjumatult haavatavaks kõiksugu kõikumistele. Ja haavatavaks ka Arvajate suhtes, ehkki kaine mõistus ju aru saab, et nende hädaoru-laulukese taga tõenäoliselt siiski üksnes mure ja head soovid on. Ikkagi on vahel tunne, et tahaks päeva kümnendale ebaviisakale Arvajale siira vastuse asemel jalaga tagumikku anda…
A me teeme neil puhkudel lihtsalt läbi viisakaks naeratuseks surutud hammaste “hehe!” ja ropendame mõttes endamisi. Või omavahel. :)))))))
Kuna nüüd vahepeal on niisuguseid päevakassasid olnud, et me end põhimõtteliselt rahamägedes suplevate Onu Robertitena tundnud oleme (reaalselt ei ole rahamägedest muidugi mingit juttugi, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi!), tekib vaiksematel päevadel kohe maailmalõputunne. Kas nüüd ongi kõik? Tiksume miinusesse? Paneme putka kinni? Taevas kukub alla?
Ei pane putkat kinni. Pessimismile kalduva realistina pean siiski nentima, et kõik on tegelikult väga hästi ja pood uut kaupa nii tuugalt täis, et me saaksime ilma sentigi kulutamata väga kaua aega edasi tiksuda. Püsikulud on küll varasemast suuremad, kuid siiski piisavalt väikesed, et me ka kõige halvemal juhul üsna pikka aega hakkama saaksime. Tegelikult on meil palju võrratuid kliente ja tohutult ideid, mida selles väikeses putkas rakendada. Aga kõigeks tuleb valmis olla, onju?
Niisuguseid mõtteid poepidaja vaatevinklist tahtsin teiega täna jagada. It’s mostly fun and games, aga mitte ainult ja ma arvan, et võib-olla on tähtis ka sellest osast juttu teha. Ma ju alustasin mitte millestki ega ole vahepeal kusagilt saanud laenu või toetust – kasv on olnud orgaaniline ja viimasel ajal suisa hüppeline, millega kaasnev vastutus on omakorda hirmutavalt… päris. Ilmselt oleks mõistlik olnud algusest peale plaan teha ja mingeid prognoose ja/või riskianalüüse koostada, aga mis se’st enam. Keegi peab ju tunde järgi puusalt ka tulistama!
Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?
Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…
OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.
Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et 
Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂
Kukupesa puuvillased käsitöömakrameed. Nüüd e-poes ka olemas 
(Postitus sündis koostöös kvaliteetseid sise- ja välisviimistlusteenuseid pakkuva ettevõttega 
Mees Masinaga tuli, oli muhe, pahteldas ja lihvis, parandas ära koletud augud seintes (mille täitmise pärast mina hullult muretsesin – need olid hiiglaslikud!), andis muudeski asjades hüva nõu ja… värvis siis saali seinad mängleva kerguse ja vähem kui tunniga ära! Tüdrukutel olid juuksed värvitolmused ja suud ammuli – nii kähku käibki või? Ja kuna tegemist ei ole mingisuguse hariliku poe, vaid meie Üllatusmunaga, tuli Masinaga Mehel veel hiljem mõningaid parandusi teha, sest kuigi meie oleme rendipinnal teostatud remonttööde osas rohkem niisugusel käegarehmaval seisukohal ja juba alguses ka kokku leppisime, et liiga hästi pole rendipinnal tarvis, leidsid nemad, et nii ei lähe mitte ja tegid kõik viimase peal korda. Mõned kohe on niisugused hoolikad täiuse poole püüdlejad, midagi pole öelda. 🙂
Ja pärast seda kui Mees Masinaga oli seal pisut aega veetnud…
ja tagatuba pärast:
Natukene uskumatu on neid “enne” ja “pärast” pilte vaadata – algfaas tundub tänaseks nii kauge ja sellele mõeldes tekib niisugune imelik unenäotunne. Kuidas me julgesime? Kas me tõesti tegime kõik selle juba ära? Ma ei tea. Tagasi vaadates ei tundu miski sellest, mida me teinud oleme, raske või ületamatu, kuid vaadates, kust me tulime ja kuhu jõudnud olime – uskumatu! Us-ku-ma-tu. Samuti tundub sürr mõte, et me päriselt avamegi poe. Idee ja teostuse vahel olime nagu siilid udus – lihtsalt rühkisime sihi suunas ja muudkui tegime. Nüüd aga, mil see päriselt reaalsuseks saamas on, peame tahes-tahtmata tagasi vaatama ja nentima, et veel pool aastat tagasi poleks me millegi niisuguse peale isegi mitte tulnud. Avada oma pood? See on ju hullumeelne! Ja ka hullumeelselt lõbus. 🙂
Õnnelik (tulevane) poeomanik HAIGELT elevil kõigest eesseisvast. 🙂
Unustasin hiljuti lugejaküsimusele vastates puuduta küsimust, millega me saali kütma hakkame. Tagatuba on jätkuvalt kütmata (võite erinevaid variante soovitada, kuidas on soodne ja tõhus üht väikest 12 m2 aknata toakest kütta võiks!), aga ees saalis on õhksoojuspump. 🙂
Ajutine kontor 
Vanast toidupoest alles jäänud jätsikülmiku korvid ja ajakirjahoidjad, mille tüdrukud üle lihvisid ja pulbervärvi viisid. Taaskasutus to the max. 🙂
Samal ajal kui meie eestoas tööd teha vehime – kujundame, arveid väljastame, triipkoode genereerime ja edasimüüjatele tellimusi komplekteerime – valab Andra peika Janar (tunnustatud hobikipsija, nüüd ka hobi-seguvalaja) meile tahatuppa uut põrandat. Selle peale tuleb laminaat. Ägeeee! <3
Esimene täispikk tööõhtu oli korralik reaalsuskontroll – enne polnud me tähele pannud kui räigelt palju prügi seal oli, kuid nüüd koorus välja kõike suurtest garderoobkapi juppidest niiskete kodutekstiilideni. Riideid täis riidekapp, palju klaasikilde ja kruusa, voodi, katkist mööblit, OSB-plaate, pehkinud euroaluseid… alumisel pildil olev väike tagatuba (teeme sellest endale kontori) oli sõna otseses mõttes maast laeni sodi täis. Tassisime seda sealt poole ööni palehigis saali, et saaksime kõik allesjääva kraami tahatuppa viia ja saali (haldurile äraviimiseks) jätta kõik, millest lahti saada tahtsime.
Vene looduskosmeetika (?) reklaamplakatid olid seinale kinnitatud püstolist otse seinale lastud ehitusliimiga. Üllatusmuna. Plakatid tulid seinalt koos pahtliga!
Aga et plakatid tulid seinalt pahtlitükikestega, polnud midagi üllatuse kõrval, mille tüdrukud viimati poes tööd tehes avastasid. Siit-sealt kukkus küljest ära enam-vähem kogu sein… niiskuskahjustus! Üllatusmuna!
Siin oli kraanikauss ja koos kraanikausiga ka sein…
… siin seda seina enam eriti ei ole. Tüdrukud ütlesid, et tol õhtul oli kange looteasendis nutmise ja käega löömise tunne. Selle tunde pealt kauplesid nad veel ühe kuu rendi alla. Kõvad mutid mul seal Kukupesas, midagi pole öelda!
Silt võeti maha, nüüd ehk ei teki inimestel mõnda aega kiusatust sisse astuda, et meilt midagi osta. Muidu ikka sajab iga kord mõni inimene sisse, sest uksel on ju silt!
Tagatuba ja saal on nüüd tühjad ja ootavad, et toredad ehitusmehed pahtli ja värviga meie sea öömajast ilusat poodi välja võluma tuleksid! Otsustasime, et omal jõul me selle kõigega toime ei tule ja tänu soojadele soovitustele jõudsime
Mind siiralt huvitab, et miks selline “peldik” sulle nii väga meeldib? Kas asukoht on hea või said ruumid nn poolmuidu? Millega talvel neid ruume kütma hakkate? Kas mõistlikum ei oleks mingit normaalset pinda rentida?
Kommentaatoril on täitsa õigus – eks ta meil üks paras peldik ole. Hullemgi kui see, milleks me alguses vaimu valmis pannud olime. Aga tõepoolest – ta meeldib mulle. Mulle meeldib, et meie tulevane väike kauplus ei ole klaaskuubik kaubanduskeskuses, vaid armas
väikeviilkatusega kivimaja, millel oma sissepääs tänavalt ja hiigel-vitriinaknad kummalgipool ust. Me ei sõltu kaubanduskeskuse lahtiolekuaegadest, vaid saame minna ja tulla, avada ja sulgeda täpselt nii nagu süda lustib. Mulle meeldib, et maja ees on väga palju päris meie enda parkimiskohti ja mulle meeldib, et ümbruskond on idülliline. Et üle tee on mänguväljak. Et meie juurde saab tulla jalgratta või lapsevankriga ja selle soovi korral otse poe akna alla jätta. Et me saame iga natukese aja tagant aknast välja vaadates “rong tuli!” hõigata, sest meie poeke asub rongijaamas. Sellel kohal on hing.Muidugi on vahepeal selgunud, et sellel kohal on lisaks hingele ka kõiksugu erinevaid hädasid niiskuskahjustustest puuduliku ventilatsioonini, aga võttes arvesse seda, et maksame praegu renti põhimõtteliselt sama palju kui ma varemalt oma väikese kahetoalise kontori eest maksin, ei tundu ükski vigade paranduse nimel nähtud vaev või investeeritud töötund liigse pingutuse või lausa raiskamisena. Juba tänaseks on “peldikust” asi kaugel ja lõpptulemus saab veeeeelgi ilusam. Kes meiega sel teel algusest peale Instagrami live’ide, blogipostituste ja videoblogide vahendusel kaasas on käinud, on näinud nii algseisu, tulemusi kui ka seda kõike saatnud õhinat.
“Me oleme jaganud igat detaili – nii rôômu kui raskusi – et jagada oma kogemust. Seda, kuidas igast raskusest saab üle, kui sul on sellel teekonnal kaasas supertuus kamp inimesi,” põhjendab Andra meie räämas algseisus olnud poekese piltide-videote jagamist sotsiaalmeedias. “Isegi hallitavad ja veekahjustusega seinad on tänaseks pigem naljakas ja tore mälestus ja esmane ahastus on unustatud. Kôik sai ju imelihtsalt korda! Me oleme sellel teekonnal väga palju ôppinud ja nii paljude superlahedate inimestega kohtunud, et ma olen ônnelik iga tekkinud probleemi üle,” leiab ta.
Mina tunnen täpselt samuti, et niisama kuhugi klanitud boksi sisse kolimine oleks olnud… liiga lihtne? Igav? Iseloomutu? Ja – mis seal salata – ilmselt ka meie eelarvest kauge kaarega väljas. Oma kätega tehtud asi on ikka midagi hoopis muud. Pealegi ei pane keegi meile parenduste tegemist pahaks – vastupidi! Muudkui käivad ja kiidavad ja alandavad hinda!
“Tänu sellele, et ta oli selline “peldik”, tunnen ma selle poega suurt sidet,” jätkab Andra. “Iga viga on tuttav, iga pragu seinas lisab omapära ja väikesed kraapsukesed värskelt värvitud seinal räägivad oma loo. Meie remontimise ja isetegemise loo. See kõrvaltänavas asuv kollane majakene, mille avamise kohta kohalikud juba nii armsasti uurimas ja uudistamas käivad, meile kaasa elavad ja häid soove kaasa annavad… see on nii meie nägu, nii meie moodi!”
“Kes mind vähegi tunneb, teab, et sirge, uus ja “euro” ei ole üldse minu teema,” ütleb Kukupesa poe tulevane perenaine Kätlin. “Ma võtaks küll selle koha sisse ka juhul kui see asuks normaalsel (?) kaubanduspinnal, kuid ma olen enam kui rõõmus, et see pood tuleb hoopis ajahambast puretud ja seega palju suurema iseloomuga paika.” Ta selgitab, et ka vanu ja kulunud asju saab ilusaks teha ning juba see protsess on tema sõnul megatore, aga lisaks jääb nendele asjadele ja ruumidele Kätlini arvates juurde veel midagi erilist. “Ma tõesti naudin seda keskkonda ja usun, et sellistes sisse elatud ruumides on ka rohkem hubasust ning see sobib igati meie kontseptsiooniga luua pood, kus on kõigil tore ja mõnus olla – nagu läheks sõbrale külla,” kirjeldab ta vaibi, mida tema kui poeperenaise uksest sisse astujad tundma saada võiksid. Ka tema nendib, et kahtlemata oleks mugavam end sisse seada kohta, kus kõik on juba korras ja sissekolimiseks valmis, kuid see töö ja vaev, mille me koos sinna poodi investeerime, teeb selle ka tema arvates palju rohkem meie omaks. “Õnneks on meil ka suurepärased pere, sõbrad ja koostööpartnerid, kes ei lase meil üksi töösse uppuda,” rõhutab Kätlin lähedaste abi suurust ja olulisust. “Ma loodan, et ka paljud meie kliendid näevad seda kohta nii nagu mina.”
See projekt, mille me ette võtnud oleme, on peamiselt meie endi jaoks. Tänu madalale üürihinnale ja oma kapitalist tehtud investeeringutele on riskid minimaalsed ja kui sellest lõppude lõpuks ka muud ei tule, kui senine teekond, ei ole me seda ilmaasjata teinud või läbi kukkunud. If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you. 🙂
Video sellest, kui “peldikust” sai minu pika eemaloleku ajal “das MEGApeldik”, aga kuidas mulle õnnetustest ja hädaorust vahepeal midagi ei räägitud, vaid tehti kõik viimase peal korda ja hüüti minu saabudes: “sürpriiiiiiiiiis!”