(Postitus sündis koostöös kvaliteetseid sise- ja välisviimistlusteenuseid pakkuva ettevõttega QualityHome OÜ)
Nagu te eelmisest “Me avame poe” vlogist nägite, oli esimeseks suureks remondiprojektiks lagede ja seinte värvimine. Või noh… tegelikult oli kõige esimene projekt ju saali, lattu ja eriti tagaruumi kogunenud prügi likvideerimine. Kui kõik põrandad lõpuks ometi sodist puhtaks said, oli kergendustunne tohutu. Nii palju oli juba tehtud, aga samas seisis nii palju veel ees!
Kui kõik eeltööd tehtud, lagunema kippunud seinad taastatud ja värvimist mittevajavad pinnad kaetud olid, tuli QualityHome‘ist Mees Masinaga. Otsustasime Masinaga Mehe kasuks mitmel erineval põhjusel. Esiteks aeg – et meil on kaupluse valmissaamisega pigem tuli takus (to say the least…), oleks ise värvirulliga vehkimise jaoks aja leidmine ja töö ära tegemine tõele näkku vaadates ilmselt kohutavalt pikaks ja valulikuks veninud. Valulikuks nimelt sellepärast, et mälestused eelmise kontori seinte rulliga värvimisest veel nõnda eredad on. Kui ma juba toona 36 m2 teipimise, katmise ja värvimise peale looteasendis nutta tahtsin – mida oleksin ma teinud praegusel umbes sajal ruutmeetril?
Et saime Renatelt ja Karelilt soovituse pritsiga värvimist ja QualityHome’i appi kutsumist kaaluda, võtsimegi nendega ühendust. Ja oh sa poiss, kuidas see otsus end õigustas!
Mees Masinaga tuli, oli muhe, pahteldas ja lihvis, parandas ära koletud augud seintes (mille täitmise pärast mina hullult muretsesin – need olid hiiglaslikud!), andis muudeski asjades hüva nõu ja… värvis siis saali seinad mängleva kerguse ja vähem kui tunniga ära! Tüdrukutel olid juuksed värvitolmused ja suud ammuli – nii kähku käibki või? Ja kuna tegemist ei ole mingisuguse hariliku poe, vaid meie Üllatusmunaga, tuli Masinaga Mehel veel hiljem mõningaid parandusi teha, sest kuigi meie oleme rendipinnal teostatud remonttööde osas rohkem niisugusel käegarehmaval seisukohal ja juba alguses ka kokku leppisime, et liiga hästi pole rendipinnal tarvis, leidsid nemad, et nii ei lähe mitte ja tegid kõik viimase peal korda. Mõned kohe on niisugused hoolikad täiuse poole püüdlejad, midagi pole öelda. 🙂
Aga te ei tulnud siia lugema kui vaimustuses ma olen, et ma ise värvirulli käes hoidma ei pidanud ja kõik tööd ülehelikiirusel tehtud said, et remondiga edasi minna ja kiiremini lõpptulemuseni jõuda, onju? Muidugi ei tulnud. Te tahtsite vingeid “enne” ja “pärast” pilte näha, kas pole nii?
No vaatame siis.
Kõigepealt nägi saal välja niisugune:
Ja siis vahepeal niisugune:
Ja pärast seda kui Mees Masinaga oli seal pisut aega veetnud…
Neil piltidel on siin lisaks Mehele Masinaga aega veetnud ja suuure tüki tööd ära teinud ka Väga Usinad Inimesed firmast Eesti Haldus, aga sellest, miks ja mida ja kuidas me põrandaga teha otsustasime, räägin ma pikemalt järgmises postituses. Samuti on siin mängus olnud meie armsa naabrionu ja naabritädi töökad käed. Naabrionu ja H panid maha uued liistud ja naabritädi aitas mul ja Andral need ära värvida. Laudise värvisid ära Kätlin ja Andra. Nii palju tööd on selle kõigega olnud ja nii paljud inimesed on abiks olnud. Mida me nendeta teeks, eh? Ja trelle pole akendel enam ees!
Mis? Ma tagatoa pilte ei näidanudki? No vot. Äärepealt oleks unustanud!
Enne meid oli tagatuba maast laeni mööblit, hallitavaid tekstiile, mädanenud euroaluseid ja ehitusprügi maast laeni täis. Päriselt ka – maast laeni. Kõle, rõske, ventilatsiooniava kuuspakikilesid täis topitud ja suure penoplastilatakaga kinni pandud. Andra peigmees (tuntud ka kui Hobikipsija) pani akna ja kummalise seinaluugi kinni, niiskuskahjustus sai likvideeritud ja puhastatud ning Mees Masinaga võis taas tööle asuda. Ehkki me tegelikult selle toa remonti prioriteediks ei seadnud, otsustasime selle siiski üle värvida lasta (eriti, et see kõigest pooletunniseks tööks kujunes) ja kui ta juba niimoodi kõpitsetud sai, oli selge, et me teeme endale sinna korraliku kontori-köögi-lebola.
Tagatuba enne:
ja tagatuba pärast:
Natukene uskumatu on neid “enne” ja “pärast” pilte vaadata – algfaas tundub tänaseks nii kauge ja sellele mõeldes tekib niisugune imelik unenäotunne. Kuidas me julgesime? Kas me tõesti tegime kõik selle juba ära? Ma ei tea. Tagasi vaadates ei tundu miski sellest, mida me teinud oleme, raske või ületamatu, kuid vaadates, kust me tulime ja kuhu jõudnud olime – uskumatu! Us-ku-ma-tu. Samuti tundub sürr mõte, et me päriselt avamegi poe. Idee ja teostuse vahel olime nagu siilid udus – lihtsalt rühkisime sihi suunas ja muudkui tegime. Nüüd aga, mil see päriselt reaalsuseks saamas on, peame tahes-tahtmata tagasi vaatama ja nentima, et veel pool aastat tagasi poleks me millegi niisuguse peale isegi mitte tulnud. Avada oma pood? See on ju hullumeelne! Ja ka hullumeelselt lõbus. 🙂
Aga ei oleks seda progressi ilma tublide abilisteta ja ettevõteteta, kes käe külge on pannud. Siin eeskätt QualityHome. Aitäh! Oleme oma unistusele tänu teile ja teie toetavatele sõnadele, headele nõuannetele ja töökatele kätele juba nii palju lähemal. 🙂
Järgmises postituses näitan teile, mis sai põrandatest – nii saali kui ka kontori omast. Ja ka Veejahutite Surnuaiast oleme me end läbi närinud ning endale veel ühe väikese laopinna juurde teinud. Tassisime Andraga üks öö, nabad kurgu all, veejahuteid. Veeonud võib-olla ei ole oma elus tetrist mänginud, aga mina igatahes olen! Sellest ja kõigest muust, mis vahepeal toimunud on, peagi!
Õnnelik (tulevane) poeomanik HAIGELT elevil kõigest eesseisvast. 🙂
Unustasin hiljuti lugejaküsimusele vastates puuduta küsimust, millega me saali kütma hakkame. Tagatuba on jätkuvalt kütmata (võite erinevaid variante soovitada, kuidas on soodne ja tõhus üht väikest 12 m2 aknata toakest kütta võiks!), aga ees saalis on õhksoojuspump. 🙂
Ajutine kontor 
Vanast toidupoest alles jäänud jätsikülmiku korvid ja ajakirjahoidjad, mille tüdrukud üle lihvisid ja pulbervärvi viisid. Taaskasutus to the max. 🙂
Samal ajal kui meie eestoas tööd teha vehime – kujundame, arveid väljastame, triipkoode genereerime ja edasimüüjatele tellimusi komplekteerime – valab Andra peika Janar (tunnustatud hobikipsija, nüüd ka hobi-seguvalaja) meile tahatuppa uut põrandat. Selle peale tuleb laminaat. Ägeeee! <3
Esimene täispikk tööõhtu oli korralik reaalsuskontroll – enne polnud me tähele pannud kui räigelt palju prügi seal oli, kuid nüüd koorus välja kõike suurtest garderoobkapi juppidest niiskete kodutekstiilideni. Riideid täis riidekapp, palju klaasikilde ja kruusa, voodi, katkist mööblit, OSB-plaate, pehkinud euroaluseid… alumisel pildil olev väike tagatuba (teeme sellest endale kontori) oli sõna otseses mõttes maast laeni sodi täis. Tassisime seda sealt poole ööni palehigis saali, et saaksime kõik allesjääva kraami tahatuppa viia ja saali (haldurile äraviimiseks) jätta kõik, millest lahti saada tahtsime.
Vene looduskosmeetika (?) reklaamplakatid olid seinale kinnitatud püstolist otse seinale lastud ehitusliimiga. Üllatusmuna. Plakatid tulid seinalt koos pahtliga!
Aga et plakatid tulid seinalt pahtlitükikestega, polnud midagi üllatuse kõrval, mille tüdrukud viimati poes tööd tehes avastasid. Siit-sealt kukkus küljest ära enam-vähem kogu sein… niiskuskahjustus! Üllatusmuna!
Siin oli kraanikauss ja koos kraanikausiga ka sein…
… siin seda seina enam eriti ei ole. Tüdrukud ütlesid, et tol õhtul oli kange looteasendis nutmise ja käega löömise tunne. Selle tunde pealt kauplesid nad veel ühe kuu rendi alla. Kõvad mutid mul seal Kukupesas, midagi pole öelda!
Silt võeti maha, nüüd ehk ei teki inimestel mõnda aega kiusatust sisse astuda, et meilt midagi osta. Muidu ikka sajab iga kord mõni inimene sisse, sest uksel on ju silt!
Tagatuba ja saal on nüüd tühjad ja ootavad, et toredad ehitusmehed pahtli ja värviga meie sea öömajast ilusat poodi välja võluma tuleksid! Otsustasime, et omal jõul me selle kõigega toime ei tule ja tänu soojadele soovitustele jõudsime
Mind siiralt huvitab, et miks selline “peldik” sulle nii väga meeldib? Kas asukoht on hea või said ruumid nn poolmuidu? Millega talvel neid ruume kütma hakkate? Kas mõistlikum ei oleks mingit normaalset pinda rentida?
Kommentaatoril on täitsa õigus – eks ta meil üks paras peldik ole. Hullemgi kui see, milleks me alguses vaimu valmis pannud olime. Aga tõepoolest – ta meeldib mulle. Mulle meeldib, et meie tulevane väike kauplus ei ole klaaskuubik kaubanduskeskuses, vaid armas
väikeviilkatusega kivimaja, millel oma sissepääs tänavalt ja hiigel-vitriinaknad kummalgipool ust. Me ei sõltu kaubanduskeskuse lahtiolekuaegadest, vaid saame minna ja tulla, avada ja sulgeda täpselt nii nagu süda lustib. Mulle meeldib, et maja ees on väga palju päris meie enda parkimiskohti ja mulle meeldib, et ümbruskond on idülliline. Et üle tee on mänguväljak. Et meie juurde saab tulla jalgratta või lapsevankriga ja selle soovi korral otse poe akna alla jätta. Et me saame iga natukese aja tagant aknast välja vaadates “rong tuli!” hõigata, sest meie poeke asub rongijaamas. Sellel kohal on hing.Muidugi on vahepeal selgunud, et sellel kohal on lisaks hingele ka kõiksugu erinevaid hädasid niiskuskahjustustest puuduliku ventilatsioonini, aga võttes arvesse seda, et maksame praegu renti põhimõtteliselt sama palju kui ma varemalt oma väikese kahetoalise kontori eest maksin, ei tundu ükski vigade paranduse nimel nähtud vaev või investeeritud töötund liigse pingutuse või lausa raiskamisena. Juba tänaseks on “peldikust” asi kaugel ja lõpptulemus saab veeeeelgi ilusam. Kes meiega sel teel algusest peale Instagrami live’ide, blogipostituste ja videoblogide vahendusel kaasas on käinud, on näinud nii algseisu, tulemusi kui ka seda kõike saatnud õhinat.
“Me oleme jaganud igat detaili – nii rôômu kui raskusi – et jagada oma kogemust. Seda, kuidas igast raskusest saab üle, kui sul on sellel teekonnal kaasas supertuus kamp inimesi,” põhjendab Andra meie räämas algseisus olnud poekese piltide-videote jagamist sotsiaalmeedias. “Isegi hallitavad ja veekahjustusega seinad on tänaseks pigem naljakas ja tore mälestus ja esmane ahastus on unustatud. Kôik sai ju imelihtsalt korda! Me oleme sellel teekonnal väga palju ôppinud ja nii paljude superlahedate inimestega kohtunud, et ma olen ônnelik iga tekkinud probleemi üle,” leiab ta.
Mina tunnen täpselt samuti, et niisama kuhugi klanitud boksi sisse kolimine oleks olnud… liiga lihtne? Igav? Iseloomutu? Ja – mis seal salata – ilmselt ka meie eelarvest kauge kaarega väljas. Oma kätega tehtud asi on ikka midagi hoopis muud. Pealegi ei pane keegi meile parenduste tegemist pahaks – vastupidi! Muudkui käivad ja kiidavad ja alandavad hinda!
“Tänu sellele, et ta oli selline “peldik”, tunnen ma selle poega suurt sidet,” jätkab Andra. “Iga viga on tuttav, iga pragu seinas lisab omapära ja väikesed kraapsukesed värskelt värvitud seinal räägivad oma loo. Meie remontimise ja isetegemise loo. See kõrvaltänavas asuv kollane majakene, mille avamise kohta kohalikud juba nii armsasti uurimas ja uudistamas käivad, meile kaasa elavad ja häid soove kaasa annavad… see on nii meie nägu, nii meie moodi!”
“Kes mind vähegi tunneb, teab, et sirge, uus ja “euro” ei ole üldse minu teema,” ütleb Kukupesa poe tulevane perenaine Kätlin. “Ma võtaks küll selle koha sisse ka juhul kui see asuks normaalsel (?) kaubanduspinnal, kuid ma olen enam kui rõõmus, et see pood tuleb hoopis ajahambast puretud ja seega palju suurema iseloomuga paika.” Ta selgitab, et ka vanu ja kulunud asju saab ilusaks teha ning juba see protsess on tema sõnul megatore, aga lisaks jääb nendele asjadele ja ruumidele Kätlini arvates juurde veel midagi erilist. “Ma tõesti naudin seda keskkonda ja usun, et sellistes sisse elatud ruumides on ka rohkem hubasust ning see sobib igati meie kontseptsiooniga luua pood, kus on kõigil tore ja mõnus olla – nagu läheks sõbrale külla,” kirjeldab ta vaibi, mida tema kui poeperenaise uksest sisse astujad tundma saada võiksid. Ka tema nendib, et kahtlemata oleks mugavam end sisse seada kohta, kus kõik on juba korras ja sissekolimiseks valmis, kuid see töö ja vaev, mille me koos sinna poodi investeerime, teeb selle ka tema arvates palju rohkem meie omaks. “Õnneks on meil ka suurepärased pere, sõbrad ja koostööpartnerid, kes ei lase meil üksi töösse uppuda,” rõhutab Kätlin lähedaste abi suurust ja olulisust. “Ma loodan, et ka paljud meie kliendid näevad seda kohta nii nagu mina.”
See projekt, mille me ette võtnud oleme, on peamiselt meie endi jaoks. Tänu madalale üürihinnale ja oma kapitalist tehtud investeeringutele on riskid minimaalsed ja kui sellest lõppude lõpuks ka muud ei tule, kui senine teekond, ei ole me seda ilmaasjata teinud või läbi kukkunud. If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you. 🙂
Video sellest, kui “peldikust” sai minu pika eemaloleku ajal “das MEGApeldik”, aga kuidas mulle õnnetustest ja hädaorust vahepeal midagi ei räägitud, vaid tehti kõik viimase peal korda ja hüüti minu saabudes: “sürpriiiiiiiiiis!”