Miiu blogi

Imetamisest kopp ees?

~ motherhood, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid


“Emps, ära pulli, kus piim on?!”

Ma ei vahetaks oma kolme imetamiskogemust mitte millegi vastu siin maailmas. Mõte Väikevenna rinnast võõrutamisest on nii võõras ja vale, et kui keegi käsiks mul seda täna teha, satuksin paanikasse, laseksin oma ürgse emalõvi valla ja möirgaksin kurjalt. Ma olen nii tänulik Eesti ämmaemandate ja arstide, sünnitoetajate ja imetamisnõustajate eest, tänu kelle väsimatule teavitustööle ja vankumatule toele on pikaajaline imetamine meie ühiskonnas nii normaalne ja elementaarne algus ühe tillukese inimese elule. Päriselt ka, ma olen selle üle nii uhke. Ma olen nii õnnelik oma imetamiskogemuste üle, sest need hetked on täpselt sellised… maailma serval jalgade kõlgutamise ja täieliku hingerahu tundmise hetked. Mõistate? Elu ise kogu oma hingematvas ilus. Ma soovin kõigile inimestele maailmas selliseid imetamiskogemusi nagu mul. Ja mõtlen hirmuga sellest, et peaksin öösiti või kodust väljas käies rinnapiimaasendajat segama ja soojendama.

Aga need kuradi imetamise dogmad – ma ei või.

Mulle ei sobi ja ma ei aktsepteeri, et vähimgi nurin imetamise teemal vallandab a-la-ti internetis täiesti ebaproportsionaalse pahameelelaviini. Ära ütle nii, ära tee naa, ära soovita lutti, ära iitsatagi rinnapiimaasendajast – muidu hakkavad kõik naised käega lööma ja kergema vastupanu teed minema. Kui sa korragi ütled, et imetamine on vahel põrgulikult valus, raske ja kurnav (või väidad lihtsalt, et imetamine üksi ei tee ühestki lapsest raudse tervisega geeniust), siis hakkavad kõik emad sinu süül kergekäeliselt rinnapiimaasendajat soojendama ja loobuvad imetamisest sootuks!

A võib-olla oleks kõigil naistel lihtsam kui me saaksime vahel imetamisega seotud tundeid ventileerida ja siis rõõmsalt edasi imetada? Mitte kõike seda õudset süüd ja häbi ja ängi (sest mis ema ma olen kui ma iga hetke oma võrratu beebiga ei naudi?) enda sisse koguda kuni kusagil enne aastat on närvid nii pingul, et lõpetamine tundub ainsa võimaliku lahendusena? See ei peaks nii olema!

Miks ma seda postitust kirjutan? Sest esiteks olen ma olnud Emmede Klubi ridades ja näinud, milliseid reaktsioone vallandavad artiklid, mis imetamisega seotud valetõdesid puudutavad. Öelda imetamise kohta mõni sõna, mis ei ole ülistav – seda Eesti internetimaastikul ei eksisteeri. Ma kirjutan seda postitust, sest pärast minu kahe aasta tagust imetamispostitust on kümned ja kümned naised mulle tänukirju kirjutanud, sest nad ei julge iseendalegi tunnistada, et nad iga hetke imetamisest täiel rinnal nautinud pole – let alone seda kusagil avalikult arutada – ja neile on abi olnud teadmisest, et kellelgi kusagil on veel natuke kopp ees olnud.

Niisiis: mul on kopp ees. Mitte tahan-imetamisest-loobuda-ees, aga kui-see-minu-sisse-koguneb-siis-ma-plahvatan-ees. Ma arvan, et see on vist sellepärast, et mehemürakas just viimasel ajal nii meeletult kasvanud ja arenenud on ja minult ilmselt tavalisest veelgi enam energiat nõuab. Võib-olla sellepärast, et ta magab mujal kui minu rinna vastas/otsas mitte kauem kui üheksa minutit korraga. Vahel harva ka pool tundi, aga karta on, et see muutub lõpuks pisut kurnavaks. Ka selles võib asi olla, et ma pool aastat järjest sisuliselt ainult imetanud olen. Kõik muu – töö, kodu, hobid – käib imetamise järgi. Meil on Britiga selline vahva nali, et iga kord kui me chatima satume, saadan talle hetkeolukorrast pildi, ja kõik pildid meie Messengeri vestluse parempoolses pildivoos peale ühe uskumatu üheksa-minuti-uinaku-erandi on viimseni imetamispildid. Ja mulle on see siiani väga hästi sobinud – samamoodi (mitte aega võttes ja vahede üle arvestust pidades, vaid beebi järgi) olen toiminud ka kahe esimese lapsega ja just beebiaeg on see, mille ajal ma end emarollis kõige kindlama, rahuliku ja tasakaalukamana tunnen.

Aga ma ka väsin. Ja see, et tekib tunne, et jaks on otsas – see tulebki, ma arvan, sellest, et mul lihtsalt on toss väljas. Unekvaliteet on kehv – magan küll öö läbi, aga ikkagi katkendlikult, ebamugavas asendis. Imetamisele kulub palju energiat – Väikevend on väga pikk mürakas ja füüsiliselt aktiivne – ta sööb palju ja minu kere ei jõua sammu pidada, ilmselt ei joo ega söö ma ka piisavalt. Ja üheksaminutiste uinakute tõttu jääb väga palju asju tegemata – ka see on stressirohke. Ja seda kõike tunnistada – see on okei. Mulle tundub, et kui ma julgen ja te julgete endale ja teistele tunnistada, et see maailma kõige lemmikum tegevus on vahel väsitav või näiteks piinavalt valus (sest mõnel on nüüd suus kaks peenikest žiletti, mida kogu oma ebamaise beebijõuga ema nibude ümber kokku surutakse), siis just nii ongi võimalik iseend oma olukorras aidata. Leida lahendusi, süüa tihedamini, võtta vitamiine, juua rohkem vett, püüda võimalusel puhata ja muid kohustusi vähendada või paremini planeerida. Sest imetamine on enam-vähem maailma kõige toredam asi ja see peab jätkuma võimalikult kaua – aga mitte ema heaolu hinnaga.

Mis teie arvate? Kas on okei kui vahel on lihtsalt natuke kopp ees?

Alustasime lisatoiduga, sest Virsikuga oli see lisatoiduteekond (võite lugeda sellest postitusest, mida alguses linkisin) keerulisevõitu ja nüüd mõtlesin, et väike head start kuluks ära. Väikevend on seni söönud kõrvitsat ja porgandit ja iga ampsu väga nautinud ning isukalt söönud. Ma usun, et regulaarsest lisatoitumisest saab ka meie edasisel imetamisteekonnal suur abimees. 🙂

Emadepäevapidu ja silmad märja koha peal

~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, motherhood

(Kuna mul ei ole nõusolekut Kroonprintsessi rühmakaaslaste piltide avaldamiseks blogis, tegin ma kõigi teiste laste näod uduseks. Eks ta pisut veider on, aga ma ei saanud jagamata ka jätta, sest nad olid lihtsalt nii toredad…)

emadep4
Nagu räägitud sai, käisime reede õhtul Kroonprintsessi lasteaias emadepäevapeol. Kohe, kui lapsed hanereas saali sibasid, endale istekohad otsisid ja laulu lahti lõid, olid mul, nagu ennustatud, kraanid lahti. See härdus oli nii võimas, et kui teisi inimesi poleks saalis olnud ja kui Kroonprintsess mu vesistamist äärmiselt kahtlustavalt vaadanud poleks, oleks sellest võinud saada korralik ugly cry. Püüdsin siis ennast vaos hoida nii hästi, kui suutsin, et Kroonprintsess jumala eest ei arvaks, et ma seal kurbusest nutta ulun. Väga hästi vist ei õnnestunud, sest ma löristasin ennast koguda üritades ja silmi pühkides valel hetkel nina ja see vist kostus natuke üle terve saali…

Aga kui nüüd mitte keskenduda sellele, kui märja koha peal mul silmad on (sest eks ma natukene ikka liialdan ka, põhiliselt toimus ikka kõrvuni naeratamine ja ehk pisut liiga vali juubeldamine), siis oli ikka põhjust härdaks muutuda küll. Vähe sellest, et see oli minu kõige esimene emadepäevapidu emana (sest alles ma ju laulsin ise koolis aktusel emale pühendatud laulu – kuhu see vahepealne aeg kõik läinud on?), oli see üks enneolematult ilus väike pidu. Kroonprintsess ja tema rühmakaaslased on märkimisväärselt tublid ja kihvtid lapsed (sedasama kinnitasid meile hiljem lastevanemate koosolekul ka õpetajad – ka teiste rühmade õpetajad olevat käinud ja kiitnud, et nende rühm on silmapaistvalt asjalik ja tubli) – igaüks laulis, tantsis ja mängis aktiivselt kaasa, osad lapsed osalesid väikeses etenduses ja kandsid absoluutselt laitmatu ajastusega ette päheõpitud repliike… ja nad on neljased! Nii-nii toredad neljased, kelle rühma juures on minu meelest kõige armsam see, kuidas ühe lapse lahkudes kogu rühm teda hüvastijätuks kallistama jookseb. Mina käisin sellessamas lasteaias, esinesin samas saalis, mis nüüd tundub hoopis pisem (“lauad ja laed olid samad, kuid hoopis madalamad…”), mängisin sellessamas suurepärases lasteaiahoovis, veetsin nädalaid oma lapsepõlve suvedest lasteaia paradiisimõõtu suvelaagris ja mul on nii hea meel, et meie Kroonprintsess ka seda kõike kogeda saab.

emadep2
emadep1
emadep3
Iga nende esitatud lavastus on alati viimse lihvini viimistletud – õpetajad kannavad ette ilusti sõnastatud sissejuhatuse ning võtavad vahepeal ka ise osa – sellel pildil siin on väikesed jänkukesed peitu pugenud vihma eest, mida õpetaja pildiloleva sinise tupsuga sahistades etendas. Lapsed teavad täpselt, milliseid märguandeid muusikaõpetaja klaverimängus tähele panna, et õigel ajal liikuda, tantsida, kükitada ja teevad kõike ülima püüdlikkusega kaasa. Lauldes läheb küll siin-seal natuke sassi, aga sellest pole midagi – nokad on laululinnukestel pärani lahti ja meel rõõmus. No okei, kui lõpuni aus olla, on meie peres sellega natuke keerulisem – mina kiidan last, et ta nii toredasti ja ilusti esines ja tema vastu: “ei läinud hästi, ühe koha läksid sõnad sassi…”. Nooojah. Ma ju jälgisin teda! Tal läkski konkreetselt üks sõna teisega vahetusse. Saate aru, millise perfektsionistist drama mamaga ma siin koos elan? Huvitav, kust selline käitumine pärineb…

emadep5
Kroonprintsessi meisterdatud emadepäevakaart, mille üle ta ise (minust rääkimata) pööraselt uhke oli. Kas see pole mitte suurepärane, kui palju vaeva õpetajad nendega näevad, et nende käsitööprojektid nii uhked ja kaunid välja kukuvad? 

Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist

~ motherhood, printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine

Nagu ma teile juba maininud olen, otsustasime Virsiku aasta ja kahe kuu vanusena rinnapiimast võõrutada. Kuigi imetamine on minu jaoks olnud tõeline hingeõnnistus ja üks ilusamaid kogemusi mu elus, tundsin viimasel kahe kuu jooksul, et hakkan sellest väsima. Minus hakkas tõstma pead vastumeelsus millegi vastu, mis mulle alati armas ja loomulik on tundunud ja nii saigi selgeks, et aeg on lõpetada.

Kui Virsik veel tilluke beebi oli, olin veendunud, et võin imetamist jätkata kasvõi tema kolmeseks saamiseni. Ühiskondlik surve ja viltused pilgud mind seganud ei oleks – usun, et imetamine on rangelt ema ja lapse vaheline asi, millesse ei puutu mitte üksainumaski sõrmeviibutaja ja kui selline on pere soov, peaks imetamine kindlasti jätkuma nii kaua, kui võimalik. Isegi WHO soovitab emadel teise eluaastani ja edasi imetada! Aga – üllatus-üllatus – mina ei suutnud. Ma arvasin, et ma olen sündinud imetamiskuninganna, kes võib oma last imetada maailma lõpuni ja tagasi… aga see ei olnud minu jaoks õige. Ma ei viitsinud. Ma ei tahtnud. Mul oli sellest kõrini.

There, I said it. 

Kuni Virsiku esimese sünnipäevani oli kõik hästi. Ta küll ei söönud kuigivõrd palju üldse lisatoitu, aga kuna ta oli beebi ja sai uhkelt rinnapiima, tundus see mulle okei. Olin küll pidevalt mures tema hemoglobiini ja kehakaalu pärast, kuid mind lohutas teadmine, et ta on veel tilluke. Saabus esimene sünnipäev ja tema isu kasvas – kahjuks mitte lisatoidu, vaid rinnapiima järele. Oli öid, kui Virsik oli rinna otsas terve öö ning ärkas hommikul, et samas taktis jätkata. Alguses see mind ei seganud – olen alati läbi une imetanud ja segamatult magada suutnud ning sellist elukorraldust justnimelt mugavaks pidanud. Aga kui ta siis ka terve päeva lakkamatult rinda kraapis, märkasin, et see on hakanud mind alateadlikult ärritama. Teadsin, et see ei saa hästi lõppeda – lisatoiduga seotud muremõtete, magamatuse ja tööst tingitud stressi otsa lisandunud imetamispinged oleksid mu plahvatusohtlikuks muutnud.

Kas ma tundsin kohutavat kurbust, kahetsust ja süümepiinu? Tundsin küll. Tunnen siiamaani, sest imetamisest lahti laskmine on minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Kas see oli õige otsus? Oli küll ja mitte ainult – mul on hea meel, et ma oma kõhutunnet usaldada otsustasin, sest see oli maailma kõige õigem otsus.

Kuigi Virsik oli nii suur rinnapiimasõltlane, et Kroonprintsess temast juba möödaminnes selleteemalisi viisijuppe veeretas (“Virsik pea-ab mi-ne-maa, tis-sii ot-saa rippu-maaa!”), toimus rinnapiimast loobumine väga sujuvalt. Otsustasime, et võõrutame ta päevapealt ja vaatame, mis saab. Olin täiesti valmis selleks, et peame öist imetamist veel kuude viisi jätkama, kuid pärast kaht ööd magas Virsik juba hommikuni. Esimesel ööl ärkas ta vaid paar korda, kuid leidis issi lähedusest ja paarist veelonksust lohutust. Teisel magasin mina olude sunnil Kroonprintsessi kõrval (viimasel oli kõrvavalu) ning ka sel ööl sai H Virsikuga suurepäraselt hakkama. Kolmanda öö eel proovisime talle ööputru sööta (helistasin nõutuna beebitoiduriiuli ees seistes Madikenile, kes seda konkreetset putru soovitas – olevat Maiu lemmik) ning tol ööl magas ta meie suureks üllatuseks kordagi ärkamata hommikuni. Sestsaati sööbki ta enne ööund putru ja see näib olevat kõige parem lahendus öise söötmise vältimiseks. Kui ta putru ei saa, on ta hommikuks kohutavalt hangry, kuid üles ta öösel ei ärka.

raske
Imetamisest loobumise raskekahurvägi

Päevasest imetamisest loobumise strateegiaks valisin lapse tähelepanu hajutamise lakkamatu mängu läbi. Ta küll püüdis rinnale läheneda ja seda leida, kuid kui mina talle pidevalt uusi tegevusi otsisin, temaga nalja tegin ja ta mitu korda päevas õue viisin, unustas ta imetamise sootuks. Kui ta vahepeal siiski pisut nõudlikumalt “aetäh-aetäh-aetäh” tegema ja mulle pluusi alla ronima hakkas (st. kui tal kõht tühjaks läks või janu oli), surusin talle pihku tuubi puuviljapüreega või pakkusin klaasist vett. Praegugi hoiame kapis tohutut varu tuubipüreesid ja kamapalle, mida talle akuutse nälja korral sisse sööta saame. Ühe tuubitäie mangopüree tühjendamine võtab Virsikul aega ei rohkem ega vähem kui kolmkümmend sekundit ja päevas kulub meil tuube umbes kolm. See luksus on talle lubatud vaid seni, kuni rind täielikult ununeb – vastasel korral laostab tema mangosõltuvus meid täielikult. Kamapallisõltuvusega on sama – kuigi need ei ole nii kallid, on neist raskes sõltuvuses kogu pere, mistõttu me ka neid tööstusmeetodil hävitame. 😀

Kindlasti tahate teada, kuidas rinnast võõrutamine Virsiku toitumisharjumusi muutis?

Kardinaalselt. Täna on Virsik kõige suurema isuga laps, keda mina oma elus kohanud olen ja kõik portsjonid, mis me talle ette anname, sööb ta suure innu ja isuga ära. Ma ei pea enam muretsema, et minu väikene kullake toitainepuudusesse sureb (sest, ütlen ausalt, kartsin seda väga) ja tema saab perega koos söömist täiel rinnal nautida. Lisaks uinub (varem jäi ta magama vaid rinna otsas ning ärkas tihti iga kord, kui ma end tema kõrvalt liigutada püüdsin, mis venitas vahel ööunne jäämise mitmetunniseks) ning magab ta paremini ja ilmselt naudib ka elu rohkem nüüd, kui ta enam iga kord igavust tundes rinda ei otsi. Ja kui mina seda talle valedel põhjustel ei paku! Üks peamistest imetamise lõpetamise põhjustest oli tõdemus ja avastus, et kasutasin rinda samal eesmärgil, nagu teised laisad emad kasutavad nutitelefone ja tahvelarvuteid – väga mugav oli igavlevat või rahutut last lihtsalt rinnaga rahustada selmet tema tegelikele vajadustele keskenduda…

Imetamisest loobumise plussidena saan niisiis loetleda suure kannapöörde Virsiku toitumises, kvaliteetse ööune ning rahulikuma uinumise ja üheskoos veetud kvaliteetaja, mille varemalt (halvast) harjumusest imetamisega asendanud olime. Kõige rohkem hindan Virsiku lähedust – eriti nüüd, kui ta tõepoolest tahab mu kaisus ja minu lähedal olla, mitte lihtsalt mind piimaautomaadina ekspluateerida. Miinus on muidugi see järeleandmatu kurbus südames, sest minu titast on saanud laps ja sest suure tõenäosusega oli see minu viimane imetamiskogemus. Ja see, et ma tegelikult tõesti usun, et rinnapiim on ka lisatoitu söövale lapsele kasulik ja hea.

Aga, nagu iga lapsevanemaks olemisega seotud asjaga siin ilmas, on kõige olulisem see, et nii ema kui laps oleksid õnnelikud. Ja ma tõesti usun, et me oleme nüüd õnnelikumad.

Kas teie olete pidanud oma tillukesi rinnast võõrutama või tegid nad seda ise? Milliseid raskusi teil ületada tuli ja mismoodi seda tegite? Milliseid nippe kasutasite? Jagame kogemusi!

Cupcake therapy

~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, motherhood

cupcakeSince Ladybug started kindergarten last week, her mood has been in direct correlation with how much time I spend with her. Even though she seems to genuinely enjoy her mornings at kindergarten (we bring her home by lunch), the transition still seems to be pretty emotionally challenging for her. I guess the fact that daddy leaves her there all by herself is still a little scary for a tiny little person and some mornings she still cries and says she doesn’t want to go because daddy will leave after he drops her off. Other days she won’t even notice daddy’s gone because she has made great friends who she’s really excited to play with. So it’s kind of bittersweet and I’ve been noticing she appreciates our one-on-one time even more now that daycare is a part of her everyday life. Because we had a huge ton of new sprinkles (thanks, Miramii!), we decided to spend Friday night baking cupcakes. We used a recipe we’ve tried and loved before (link HERE) and they came out juuust as delicious as they usually do. I spontaneously threw together a really yummie peppermint frosting with some whipped cream, mascarpone, a few drops of peppermint oil and a teensy drop of red food coloring to spice things up a little. Pinkie Pie sure would’ve been proud of us!

// Sellest ajast, kui kroonprintsess eelmisel nädalal lasteaeda läks, on tema tuju olnud otseses seoses sellega, kui palju aega ma temaga aktiivselt koos veedan. Vaatamata sellele, et lasteaiahommikud (toome ta lõunauneks koju) talle siiralt meeldivat näivad, on üleminek lasteaia-elule siiski tema jaoks emotsionaalselt keeruline. Ilmselt on ühe väikese inimese jaoks siiski hirmus, et issi viib ta kusagile ja läheb ise minema. Mõnipäev ei pane ta issi lahkumist põhimõtteliselt tähelegi, sest tal on juba lasteaias suurepärased sõbrad, kellega mängimist ta hirmsasti ootab. Kokkuvõttes on see lasteaiavärk tema jaoks täna veel üks kibemagus kogemus ning olen tähele pannud, et praegu on meie üks-ühele koosveedetud aeg tema jaoks eriti olulise tähtsusega. Kuna meil on suuur hunnik uusi lahedaid nonparelle (aitäh, Miramii!), otsustasime reede õhtu tassikooke küpsetades veeta. Kasutasime retsepti, mida oleme varemgi proovinud ja jumaldanud ega pidanud pettuma – ka seekordsed koogid said täiesti taevalikud. Viskasin muffinitele katteks kokku piparmündikreemi (piparmünt + šokolaad… mmm…), milles osalesid vahukoor, mascarpone, paar tilka piparmündiessentsi ja tilluke sorts punast toiduvärvi, et asja huvitavamaks teha. Roosa Pirukas oleks meie üle raudselt uhke olnud!
cupcake2 cupcake3 cupcake1vupcake

Ain’t parenting a goddamn bliss? #savemearoomatamentalinstitutionsomewhere

~ chit-chat, motherhood

I strongly recommend anyone to have kids, but if you can, try to skip right through the age of 3 because it’s a goddamn pain. Today’s apocalypse started with kiddo not wanting tomato on her plate and since I had no intention of agreeing to her solution (“YOU HAVE TO GIVE ME A NEW PLATE!!!”) to the problem, she started kicking and screaming as if I was torturing her. I, in turn, lost my cool and yelled at her like a mad woman and that didn’t exactly make things better. So after she ran to her room, I just sat on her bedside while she kicked and screamed and yelled “GO AWAY! GO AWAY! THIS IS MY ROOM! GO AWAY!” and tried to convince myself to be all “goosfraba” about it. It worked. After I calmly declared that she could go straight to bed if she decided she didn’t want food, she gave in, followed me to the kitchen and had lunch in peace and quiet.

The tomatoes? Yup. She ate them all.

// Soovitan lapsevanemaks saamist kõigile soojalt, aga kui võimalik, püüdke kolmanda eluaasta iseärasused kohe vahele jätta, sest kolmeaastane on aeg-ajalt (mitte enamasti, aga mõnikord) ikka tohutu pind mu ematagumikus. Tänane apokalüpsis sai alguse sellest, et väike inimene ei soovinud oma taldrikul olevat tomatit ja kuna ma keeldusin tema lahendusest (“SA PEAD MULLE UUE TALDRIKU ANDMA!!!”) kategooriliselt, hakkas ta jalgade-kätega vehkima ja röökima, justkui piinaksin ma teda. Mina kaotasin seepeale (olles nii- ja naapidi selgitanud, et ta ei pea sööma, kui ta ei soovi, et sööki pole viisakas solvata, et maailmas on nälgivaid lapsi, et ma ei taha rohkem nõusid pesta ja sellega väärtuslikku mänguaega raisata…) täielikult enesevalitsuse ja pistsin karjuma nagu hullumeelne, mis ilmselgelt ei teinud asju just kuigi palju paremaks. Siis, kui ta oli jalgu trampides oma tuppa karjuma jooksnud, jalgade-kätega pekslema hakanud ning karjus muudkui “MINE ÄRA! MINE ÄRA! SEE ON MINU TUBA! MINE ÄRA”, võtsin vastu väga “goosfraba” otsuse stoilise rahuga tema voodiserval istuda ja mitte ärrituda. Mu ponnistused kandsid vilja. Pärast seda, kui olin talle vana rahu kombel selgitanud, et ta võib vabalt söömata magama minna ja õhtuni nälgida, kui soovib, võttis ta mul käest kinni, tuli ühes minuga kööki ja sõi rahus ja vaikuses nagu väike inglikene muiste.

Mis tomatitest sai? Ta sõi need isuga ära, tänan küsimast.

The worst horror imaginable: What are febrile seizures and how do you counteract them?

~ motherhood

(Kliki siin, et eestikeelse teksti juurde hüpata!)

Ever since I first experienced the worst moments of my whole entire life, I have been thinking about sharing the experience with you guys. If I had known what was going on then, it would have spared me the vivid fear of losing my child. That’s why I think all moms should be informed of the possibility of something like this happening. You see, when Ladybug was at one and a half years of age, she had her first febrile seizure. What that means is that when her body temperature rose to a high fever (which in her case was only 39°C), her little body became stiff, her limbs started twitching, her eyes were at the back of her head and her little lips turned blue because she couldn’t breathe properly.

It first happened when we were on our paradise island, in the middle of nowhere. At around 6 a.m. in the morning, she was ill but in a good mood (the happy little monkey baby she always is), I was changing her diaper and then it happened. I think I lost 15 years of my life in those 30 seconds. I had no idea what was happening, I didn’t know whether or not it would pass or if she would be going without oxygen until she died. Now that I know that it’s just a tiny harmless neurological reaction that causes the fit, I realize that all of the above sounds overly dramatic, but I really felt like I had been to hell and back.

Apparently, very few (only 2-5% of all) children have this “condition” and grow out of it by the age of 5. Ever since that first fit, Ladybug has had seizures pretty much every time she’s had a fever higher than 38°C. Lucky for us, she seems to have grown out of it by now – the last couple of times she has been ill, the seizures haven’t appeared.

When the fit strikes, all you can do is lower the  body temperature as soon as possible. After the seizure passes, your kid will go into a deep state of relaxation and then fall asleep. This is all very normal. This is when you realize how scared you have been and all the emotions you have been blocking out will emerge and you’ll probably cry your heart out while your kid is asleep. Again – very normal.

Here are our tactics for lowering fever, avoiding and counteracting seizures. Attention! The first time a seizure strikes, you need to also call an ambulance!

– Undress your kid and remove her diaper. If you see she’s cold or shivering, you can cover her with a thin sheet, but (especially with babies) you need to make sure your child doesn’t overheat so keep her little bum in the nude whenever possible.

– Buy an infrared thermometer. It’s expensive, but it’ll save you so much trouble, every cent will be worth it. When your baby is ill, taking her temperature can be mission impossible – especially while she’s asleep. You don’t exactly want to wake a baby who has just fallen asleep after having cried for hours. An infrared thermometer will allow you to take your child’s temp as often as you want to to check whether or not it’s on the rise without disturbing your kid. That way you’ll always be on top of things and ready to counteract an oncoming seizure.

– Fevers per se are good – they’re a sign of your child’s body fighting the illness. No fevers below 38°C should be lowered by using paracetamol (suppositories). However, when the fever has risen fast and we’ve known for certain there’s a chance of a seizure, we’ve taken a more proactive approach and used paracetamol from 37,5°C just to avoid a seizure.

– Dampen a cloth with a 1:1 solution of vodka and lukewarm water and rub it all over your child’s skin – especially where it’s the hottest. Then use something to fan the body with or blow on it to create a current of air that will help the water and alcohol evaporate and cool the little body down. I have read recently that medics no longer suggest the use of vodka and advise parents to only use water. The doctors who came with the ambulance the first time a seizure struck advised us to use alcohol and that’s what I’m sticking with in the future if we should ever be forced to face a seizure again. So don’t just take my word for it – consult a doctor and ask for their opinion.

Why I thought of writing about this now is because poor Peach had a fever yesterday and the day before. I then realized I really am scarred for life – I was constantly a 100% alert and on edge during those 48 hours, even though Peach showed zero signs of having a fit. I’m still scared to death of fevers and afraid that they’ll lead to my worst nightmare – seizures. I’m a fever pro and have had a lot of training with lowering fevers so I’m not afraid I won’t manage if a seizure hits. It’s just the heartache I’m afraid of.

So, dear mommies, I’m here to tell you something that won’t help you a bit – don’t panic. It will pass really soon, even though every second during the fit feels like an eternity to you. It won’t cause your little one any permanent damage and she won’t remember a thing. If you want to ask me anything about it, go ahead. I made my peace with it and decided that I’d try my best not to allow it to scare me any more than it already had. I suggest you try the same. 🙂

___________________________________________________________

Sellest ajast peale, kui ma oma elu kõige kohutavamad minutid läbi elasin, olen mõelnud, et pean seda kogemust teiega jagama. Kui ma oleksin siis teadnud, mis minu lapsega toimub, oleksin pääsenud sellest õõvastavast hirmust, et minu laps sureb. Sellepärast leian, et kõik emad peaksid sellest võimalusest teadlikud olema ka juhul, kui seda nende lastega iialgi ei juhtu. Millest ma räägin? Kui kroonprintsess pooleteiseaastane oli, tekkisid tal elu esimesed palavikukrambid. See tähendab seda, et kui tema kehatemperatuur tõusis kõrgeks (tema puhul piisas vaid 39 kraadist), muutus tema tillukene keha jäigaks, ta silmad olid pahupidi, käed-jalad tõmblesid ja huuled tõmbusid siniseks, sest ta ei saanud korralikult hingata.

Kui see esimest korda juhtus olime oma Hiiumaa-suvekodus, kaugel haiglatest ja arstiabist. Printsess oli tõbine, aga heas tujus (rõõmus väike päikesekiir, nagu ta meil alati on) ja kui ma kella kuue ajal hommikul ta mähet vahetasin, leidis aset kõige jõledam asi, mida ma kunagi näinud olin. Ma jäin nende 30 sekundi jooksul paugust 15 aastat vanemaks. Mul polnud õrna aimugi, mis temaga toimub, ma ei teadnud, kas see läheb üle või kas ta jääb hapnikuta nii kauaks, kuni surebki ära. Täna tean, et krampe põhjustab süütu neuroloogiline reaktsioon kehas ja mõistan, et mu tookordne reaktsioon oli asjatult dramaatiline, kuid sellele vaatamata oli mul tunne, et käisin läbi millestki hullemast, kui põrgutulest.

Selgus, et seda seisundit esineb väga vähestel (vaid 2-5%) lastel  ja et nad kasvavad sellest harilikult viiendaks eluaastaks välja.  Sellest esimesest hoost peale tekkisid printsessil palavikukrambid iga kord, kui ta haigeks jäi ja kui ta kehatemperatuur üle 38 kraadi tõusis. Meie õnneks näib ta sellest tänaseks välja kasvanud olevat – viimased paar korda, kui ta haige on olnud, pole palavikukrambid meile enam oma jõledaid hambaid näidanud.

Kui krambihoog tekib, on ainus, mida sa teha saad, kehatemperatuuri võimalikult kiiresti alandada. Pärast krambihoo möödumist vajub laps sügavalt lõõgastunud olekusse ja jääb seejärel magama. See kõik on väga normaalne. See on hetk, kui saad aru, kui koledasti sa oma lapse elu pärast kartnud oled ja kõik tunded, mida sa seni last aidates blokeerinud oled, vallanduvad ja sa puhked tõenäoliselt ahastavalt nutma. Ka see on igati normaalne ja ausalt öeldes ka äärmiselt vajalik.

Siin on meie taktikad palaviku alandamisel, palavikukrampide vältimisel ja nende vastu võitlemisel. NB! Esimesel korral, kui palavikukrambid tekivad, tuleb kindlasti kutsuda ka kiirabi!

– Riieta laps lahti ja eemalda mähe. Kui näed, et lapsel on külm ja ta väriseb, võid ta õhukese linaga katta, aga väga oluline on (eriti beebide puhul) veenduda, et laps ei kuumeneks üle, mistõttu on kõige parem laps paljaks koorida ja tal palja pepuga pikutada lasta.

– Osta infrapunatermomeeter. See on kallis, aga säästab sind suurest vaevast ja südamevalust ning teenib end seeläbi kuhjaga tasa. Kui laps on haige, võib tema kehatemperatuuri mõõtmine jube peavalu olla – eriti juhul, kui ta on pärast tundidepikkust nuttu ja kaeblemist viimaks magama jäänud. Infrapunatermomeeter laseb sul kiiresti ja last segamata palavikku mõõta ja nii saad olukorral pidevalt silma peal hoida – ka öösel, kui laps magab. Kui tead, kas ja kui kiiresti temperatuur tõuseb, on sul väga lihtne krampide tulekuks valmistada ja nende teket takistada.

– Palavik on hea ja kasulik – see on märk sellest, et sinu (lapse) keha võitleb haigusega. Alla 38-kraadiseid palavikke ei alandata paratsetamooli(küünalde) abil. Kui aga on olnud kindel oht krampide tekkeks, oleme palaviku alandamisele lähenenud proaktiivselt ja paratsetamooli varem appi võtnud, kui oleme näinud, et palavik tõuseb järsult ja kiiresti.

– Kõrge palaviku korral niisuta puhas lapp 1:1 lahusega viinast ja veest ning hõõru lapse nahk sellega kokku – eriti kohtadest, kus see on kõige kuumem. Siis kasuta midagi lehvikuna või puhu nahale, et tekitada õhuvool, mis alkoholil ja veel kiiremini aurustuda aitab ja lapse naha maha jahutab. Tegutse kiiresti – hõõru ruttu ja puhu niisutatud nahale kohemaid peale. Viimasel ajal on mulle silma jäänud, et meedikud ei soovita enam palaviku alandamisel alkoholi kasutamist. Kiirabiarstid, kes meid esimesel korral Hiiumaal aitasid, soovitasid jahutada justnimelt viinaga ja edaspidi jään mina igatahes selle juurde. Teil soovitan aga enne omaenda arstiga konsulteerida, et veenduda, et toimite õigesti. Minu sõna ei tasu puhta kullana võtta – mul nimelt ei ole meditsiinialast haridust. 🙂

Miks ma selle kirjutamise peale praegu tulin? Väike Virsik oli viimased kaks päeva palavikus ja ma mõistsin täna, et olin terve selle aja justkui nugadel. Kroonprintsessi krambihood on mulle igaveseks selle hirmu mällu söövitanud ja ma kardan palavikke siiani nagu tuld – ma kardan, et need viivad minu suurima õudusunenäo, palavikukrampideni. Ma olen küll suur palavikuekspert ja olen palavike alandamises kõva kooli saanud ning ei karda, et ma ei saa krambihooga hakkama. Kaasnevad surmahirm ja südamevalu on need, mida ma enim pelgan.

Niisiis, armsad emad, olen ma siin selleks, et teile öelda midagi, millest teil absoluutselt mingit kasu ei ole – ärge sattuge paanikasse. See läheb väga kiiresti mööda, mis siis, et need üksikud sekundid tunduvad nagu terve igavik. Krambihoog ei põhjusta lapsekesele jäädavaid kahjustusi ja tema ise ei mäleta asjast mitte midagi.

Kui te tahate minu käest selle kohta midagi küsida, olge lahked. Mina tegin selle asjaga ammu rahu ja otsustasin, et ma ei luba sellel ennast rohkem hirmutada, kui see mind juba hirmutanud on. Ma soovitan teil sama teha. 🙂

Who is Princess Peaches?

~ motherhood, printsess virsik: areng

I finally understand what has been going on in my head from the day our little Peach was born and I think I’m finally ready to put it down in words.

Before I gave birth to little baby Peach, I was scared to death that I wouldn’t be able to love anyone as much as I love my firstborn. The love I had for our Ladybug was something I had never experienced before (all mothers know what I mean) and the possibility of doubling that immense love seemed… faint. I was afraid I wouldn’t have it in me. Every mother of two I know told me I was silly for being so scared and reassured me that everything would settle itself. They were right, it did. When Peach arrived, her being here felt so obvious and this time I actually knew what a mother’s love was when she arrived so I got to welcome her to the world with the words “I love you”. But did I love her as much as I loved my Ladybug? No. It was a different kind of love and I felt guilty. Now I know I shouldn’t have been feeling guilty – it was because I didn’t know her yet like I knew our Ladybug. I didn’t know who she was, but I do now. Would you like me to tell you?

It’s funny how different (and yet so incredibly similar – they look exactly alike, minus the hair) two children of the same family can be. Ladybug was a chubby little bunny, gaining at least a kilo (sometimes two) every month. With Peach, our doctor was a little concerned she wasn’t gaining enough weight. When we took baby Ladybug for a ride in the car, she fell asleep almost instantly. Peach hates the car. Passionately. Our firstborn developed in her own slow little pace – it took her a while to start holding her head up high and rolling over. Peaches did it all at 2 months of age. Ladybug didn’t care whether her diaper was wet or not. Peach can’t stand the idea of wearing a diaper that she has already peed in – if she could, she would spend every waking moment butt-naked.

Our almost-four-month-old little Peach is a delightful little baby. She sleeps all through the night (in our bed – we disassembled her crib and took it to grandma’s since we’re not going to use it anyway) and only wakes up for a snack at around 5 a.m. Every time she is done breastfeeding, she plays with the breast for dessert and it’s hilarious how much fun she thinks it is. Getting her to nurse is not always the easiest task – every time she’s about to latch, her happy little feet push her ahead so she loses the breast. 😀

She’s very chatty and has a wide vocabulary in her very own baby language – I’ve been trying to master it myself and every time I nail the pronunciation, my little darling smiles approvingly. She likes to squeal out loud and test her own voice – I love when she does it when I’m putting Ladybug down for her nap. It’s like she does it on purpose just to mess with us. Peach can turn over both ways (back to tummy and tummy to back), but doesn’t – she isn’t exactly a fan of lying on her stomach. She can rotate around her axis and end up in all sorts of weird positions when I take my eye off her for a minute or two while she’s minding her own business on her little play mat. Last Tuesday was the first time she laughed out loud – at her grandma. I guess grandma’s funny like that. She hasn’t really done it since then so I guess we’re not as humorous as we thought.

Peach isn’t a huge fan of cuddles – she appreciates her privacy and needs to mind her own business every once in a while. Preferably without pants on. Unlucky for her, she has the most kissable little cheeks, tummy and toes so she can’t go without kisses and cuddles for too long. 🙂

150213-KK118
// Viimaks ometi mõistan, mis minu peas Virsiku sünnist saati toimunud on ja ma olen vist lõpuks ometi valmis seda sõnadesse panema. Ehk on minu mõtetest abi kellelegi, kelle peas samasugune segadus valitseb. 🙂

Enne Virsiku sündi kartsin paaniliselt, et ei suuda kedagi sama palju armastada, nagu ma meie kroonprintsessi armastan. See armastus oli oma mõõtmetelt miski, mida ma polnud kunagi varem kogenud (kõik emad teavad, mida ma silmas pean) ja tõenäosus, et seda armastust on võimalik kahekordistada, tundus leebelt öeldes kasin. Ma olin kindel, et minus lihtsalt ei ole nii palju armastust. Kõik kahe lapse emad, kellelt ma selle kohta aru pärisin, kinnitasid, et kõik loksub ise paika. Neil oli õigus – loksuski. Kui Virsik sündis, tundus tema kohalolek nii loomulik ja loogiline ning seekord teadsin ma juba, misasi see emaarmastus on ja oskasin teda siia maailma vastu võtta sõnadega “ma armastan sind”. Aga kas ma armastasin teda sama palju, nagu oma kroonprintsessi? Ei. See oli teistsugune armastus ja ma tundsin ennast süüdi. Täna tean, et selleks polnud vähimatki põhjust. Asi oli selles, et ma lihtsalt ei tundnud teda veel nii, nagu ma meie esiklast olin jõudnud tundma õppida. Täna tunnen. Kas te tahate, ma räägin teile ka, mis inimene meie väike Virsik on?

On hämmastav, kui erinevad (ja samas nii tohutult sarnased – nad näevad täpselt ühesugused välja, kui juuksed v.a.) kaks ühe pere last olla saavad. Kroonprintsess oli tõeline väike patsmadu ja võttis kuus vähemalt kilo (mõnikord kaks) juurde. Virsikule heitis arstitädi sel kuul ette, et olevat kaalus liiga vähe (vaid 400g) juurde võtnud. Kui me kroonprintsessi autoga sõitma viisime, uinus ta momentaalselt ja magas seni, kuni auto sõitis (tihtipeale kauemgi). Virsikukene vihkab autosõitu. Kirglikult. Kui Kroonprintsess arenes omaenda (teistest palju aeglasemas) taktis ja õppis pead hoidma ja keerama teistega võrreldes oluliselt hiljem, tegi Virsik kõik selle juba kahekuuselt ära. Kroonprintsessil oli ükskõik, kas ta mähe oli märg või mitte. Virsik ei kannata mõtet mähkmest, millesse ta juba ühe väikese pissi lasknud on – kui ta saaks, veedaks ta terve oma elu palja tagumikuga.

Meie peaaegu-neljakuune väike Virsik on imeline beebi. Ta magab terve öö (meie voodis – me panime ta enda hälli kokku ja viisime selle vanaema juurde, sest tõenäoliselt ei hakka me seda niikuinii kasutama) ja ärkab korraks kella viie ajal hommikul, et kõhtu kinnitada. Iga kord, kui ta imetamise lõpetab, mängib ta magustoiduks rinnaga ja see, kui lõbus see tema meelest on, on hirmnaljakas. Tema rinnale asetamine ei ole alati kergemate killast – iga kord, kui ta rinna üles leiab, lükkavad ta väikesed jalakesed ta rinna juurest uuesti ära. 😀

Ta on väga jutukas ning ta beebikeele-sõnavara on tohutult lai – minagi olen püüdnud seda kaunist keelt omandada ja iga kord, kui ma mõnd “sõna” korrektselt hääldan, kingib neiu mulle naeratades oma heakskiidu. Talle meeldib hirmsasti rõõmsaid ja valjuhäälseid ruigeid kuuldavale tuua, et oma hääle kõla testida – eriti tore on, kui ta teeb seda siis, kui ma parasjagu kroonprintsessi lõunaunne surun. Ta nagu teeks seda selleks, et meile vingerpussi mängida! Virsik oskab mõlematpidi keerata (seljalt kõhule ja kõhult seljale), aga ei praktiseeri seda kuigi tihti – ta lihtsalt ei salli kõhuli olemist. Kui mina ta kõhuli asetan, keerab ta ennast kohe selili tagasi. Lisaks oskab neiu ümber oma telje pöörelda ja satub seetõttu kõiksugu kentsakatesse asenditesse, kui ma t’alt minutiks või kaheks pilgu pööran. Eelmisel teisipäeval naeris neiu esimest korda kõva häälega – vanaema üle. Selgub, et vanaema on lihtsalt nii naljakas. Kodus pole ta sellest ajast saati pea ühtegi naeru kuuldavale toonud, mistõttu eeldan, et me polegi nii humoorikad, nagu me seni arvanud oleme… 

Virsik ei armasta ülearu kaisutamist – ta vajab ka privaatsust ja tahab iga natukese aja tagant omaette omi asju ajada. Soovitavalt püksata. Kaisutusteta ta muidugi siin majas elada ei saa – oma viga, et tal nii musitatavad varbad, kõht ja põsekesed on. 🙂

Baroness von Jammy Pants says good night!

~ kroonprintsess: pildid, motherhood

jammypantsI feel like pinching my arm every single day. How lucky can a person be? I get to be her mom. I get to be the one she calls the best mum in the world and the one she declares her undying love to every couple of minutes. After three whole years I still can’t wrap my head around it. What do you mean the parents aren’t coming to pick her up any minute now? What do you mean I get to keep her? That’s the problem with a love this immense – it’s hard to grasp, impossible to describe and very difficult to contain. 🙂

// Mul on iga päev tunne, nagu ma näeks und. Kui suur õnneseen võib üks inimene olla? Mul on õnn olla just tema ema. Mina saan olla see, keda just tema maailma parimaks emmeks kutsub ja see, kellele ta oma kustumatut armastust iga paari minuti tagant avaldab. Pärast kolme aastat lapsevanemana on see minu jaoks ikka veel täiesti mõistetamatu. Mis mõttes vanemad ei tule talle kohe varsti järgi? Mis mõttes ta on päriselt minu oma? See ongi sellise hiigelsuure armastuse kõige suurem viga – seda on raske haarata, võimatu kirjeldada ja väga keeruline südame sisse ära mahutada ilma, et viimane suurest õnnest lõhki minema kipuks. 🙂
jammypants1

Chit-chat: Mother hen leaves the nest (but remains a chicken)

~ chit-chat, motherhood

I went to see the Tallinn University Symphony Orchestra in concert with a friend last night – her hubby plays the cello and she asked me to tag along. I decided two hours before the concert I wasn’t going to go – I just didn’t feel like it. Even though the girls have the best dad in the world, leaving the baby so early on didn’t feel right at all. But I pulled myself together and gave it a shot – after all, H could always come pick me up half way in if things didn’t work out. I’m so happy I went! The concert was really beautiful (they played some world classics and film music) and for some weird reason, the older I get, the more appealing and meaningful classical music seems to me. I thoroughly enjoyed myself and I’m so glad I went and that last night proved I can go out for a couple of hours and feed my soul every once in a while. Pilleriin is bringing me a breast pump today (god only knows where mine has gone – I seem to have hidden it from myself…) so leaving the house will be a tad bit easier in the future. There’s a theater piece I have my heart set on… 🙂

On an entirely different note: an advertising company contacted me and sent me their price list for advertising on blogs to offer me a collaboration. I considered it for a second – who doesn’t want to get paid for something they love doing? But, at the end of the day, pop-ups with random ads don’t belong on a personal blog. Sure, I love trying out products and telling you about them and putting together outfits with sponsored clothing and photographing it, but that’s all me – if something I receive sucks, I want you to know about it. So there won’t be any advertising appearing on this blog anyday soon – I’m not going to bother you with flashing pop-ups and banners for the sake of receiving payment. Doesn’t feel right. 🙂

Happy May day, by the way, kids! What are your plans for today? I think I feel like taking a nature walk somewhere beautiful (and letting Pooch run free and let her freak flag fly) and then maybe having a barbecue in H’s mom’s garden. She’s coming back from her trip today. Yay! We’ve missed her. 🙂
blabla// Käisin eile sõbratariga Tallinna Ülikooli aulas Tallinna Ülikooli Sümfooniaorkestri suurt volbrikontserti kuulamas – tema abikaasa mängib tšellot ja ta kutsus mind endaga kontserdile kaasa. Otsustasin kaks tundi enne kontserti, et ei taha ikkagi minna… no lihtsalt ei olnud õiget tunnet. Kuigi tüdrukutel on maailma eranditult parim isa, tundus beebi nii vara üksi jätmine pisut ebaloomulik. Aga ma võtsin ennast kokku ja andsin sellele võimaluse – otsustasin, et ma saan ju poole pealt välja hiilida ja H saab mu peale võtta, kui mingi jama on. Mul on nii hea meel, et ma läksin! Kontsert oli imeilus (nad mängisid maailmaklassikat ja filmimuusikat, väga kihvt kava oli) ja mingil kentsakal põhjusel muutub klassikaline muusika minu jaoks aasta-aastalt üha südamelähedasemaks ja ma märkan ning hindan nüansse, mida ma varem tõenäoliselt tähelegi ei pannud. Ma nautisin kontserti väga ja mul on hea meel, et minu väljaskäik tõestas, et ma saan teinekordki paariks tunniks oma hingele pai tegemas käia. Pilleriin toob mulle täna rinnapumba (issand ise teab, kuhu ma enda oma pannud olen – tundub, et peitsin selle hoolega enda eest ära…), nii et kodust lahkumine saab edaspidi pisut lihtsam olema. Mul on üks teatrietendus välja valitud, mida ma väga näha tahaks… 🙂

Hooopis teisel teemal: üks reklaamiettevõte võttis minuga ühendus ja saatis mulle blogireklaami hinnakirja, et mulle reklaamialast koostööd pakkuda. Hetkeks isegi kaalusin seda – kes ei taha armastatud hobi eest tasustatud saada? Aga lõppude lõpuks ei ole anonüümse ja suvalise (blogijaga mitteseotud) reklaamiga vilkuvatel bänneritel ja pop-up’idel personaalses blogis kohta. Muidugi meeldib mulle toodetest kirjutada ja riietest outfite kokku panna, aga selle kõige taga olen mina ise – kui miski on üdini mõttetu või nõme, siis ma tahan, et te teaksite sellest. Niisiis ei hakka selles blogis sedasorti reklaam ilmuma – ma ei taha, et te peaksite blogini jõudmiseks sada pop-up’i kinni klõpsama. See ei ole seda lihtsalt väärt. 🙂

Kaunist 1. maid ka, sõbrad seltsimehed! Mis teie tänased plaanid on? Mul on vist tunne, et ma tahan kusagile looduskaunisse kohta jalutama minna (ja kutsal vabalt ringi joosta lasta) ja hiljem võib-olla H emme aias grillida. Ta tuleb oma reisilt täna tagasi ja me oleme teda väga igatsenud. Jee. 🙂

Late night cabbage cravings? I wish…

~ motherhood, tips & tricks

sünd2
Peach’s feeding schedule was a little off yesterday – she only ate a couple of minutes at a time and more often than usual. In the afternoon I felt my right breast was starting to feel achy and baby latching hurt like a mothertucker. By 9 p.m. I felt weak, my eyes were burning, I was starting to get a headache and I felt really-really cold. It was pretty obvious I had a plugged duct that was causing mastitis so I sent H off to the grocery store to get a cabbage. I remembered from when I had mastitis when nursing Ladybug that cabbage leaves actually do help soothe and cure the problem.

By bedtime I was feeling so ill I could no longer stand up, had terrible chills and the headache became unbearable. I asked Peach to be a good girl and sleep through the night because my arms were so weak I couldn’t even lift her. She did. 🙂 The headache and weakness had become even worse by morning so lying down was the only possible option for me and H had to stay home from work because I was completely out of function. The only reason I’m writing this now is because I already feel pretty much alive again (after only a day of suffering) and thought I’d write down what helped me get better in case anyone of you guys end up with mastitis while nursing (which I really hope you don’t).

– Warm the affected breast before nursing. A hot stream of water (in the shower) is the best but if you, like I did this morning, feel too weak to get out of bed and into the shower, you can use a warm cloth or hot water bottle in stead.

– Buy a head of cabbage and line your bra with refrigerator-cold cabbage leaves after nursing. Not only do they chill the breast and help soothe the swelling, they also seem to possess some magical abilities that cure mastitis pretty much instantly.

– Allow your baby to nurse from the affected breast as often as possible and make sure you nurse from each breast so the other one doesn’t start to swell. If you need to, you can use a breast pump, but make sure you don’t “overdo” it – pumping more than necessary will cause the breasts to produce more milk and more milk is the last thing you want in your achy, engorged breasts.

– Relieve the pain. If you’ve got a headache as bad as mine, you have to take an ibuprofen or two. Small amounts of ibuprofen are safe during breastfeeding and relieving the pain will make you feel tons better.

// Virsiku söögigraafik oli eile millegipärast veidi nässus – ta sõi ainult paar minutit korraga ja tihedamini, kui tavaliselt. Pärastlõunal tundsin, kuidas parem rind on valulikuks muutumas ja beebi rinnale võtmine oli põrgulikult valus. Kella üheksaks õhtul olid mu silmakoopad tulitama hakanud, ma tundsin nõrkust, liigesevalu ja vappekülma. Selge oli see, et tegu oli ummistunud piimajuha põhjustatud rinnapõletikuga, mistõttu saatsin H toidupoodi kapsa järele. Mäletasin kroonprintsessi imetamise ajal põetud rinnapõletikust, et kapsas tõepoolest aitab probleemi leevendada ja lahendada.

Uneajaks oli enesetunne juba nii nigel, et ma ei saanud enam püsti seista, teki sisse kookonisse mähkumine vappekülma enam ei leevendanud ja peavalu muutus väljakannatamatuks. Palusin oma väikest Virsikut, et ta tubli tüdruk oleks ja öösel ilusti magaks, sest ma ei jaksanud teda enam isegi tõsta. Kuulas sõna. 🙂 Peavalu ja nõrkus olid hommikuks veelgi süvenenud, nii et pikaliasend oli ainus, milles ma olla sain. H pidi töölt koju jääma, sest ma olin erakordselt hädine ja kasutu. Kirjutan seda siin ainult seetõttu, et terve päeva jagu ponnistusi kandsid vilja ja ma tunnen ennast taas enam-vähem inimesena. Panen kirja, mis mind aitas juhuks, kui mõnel teist peaks kunagi rinnapõletikuga pistmist tulema (ja ma tõesti loodan, et ei tule). 🙂

– Soojenda haiget rinda enne imetamist. Kõige parem ja tõhusam on sooja vee dušiotsikust rinnale suunamine, aga kui sa, nagu minagi täna hommikul, oled voodist välja ja vannituppa kooberdamiseks liiga nõrk, võid kasutada näiteks sooja kompressi või kuumaveepudelit.

– Osta kapsapea ja vooderda rinnahoidja pärast imetamist külmkapikülmade kapsalehtedega. Lisaks sellele, et need aitavad haiget rinda jahutada ja põletikku leevendada, on neil ka mingisugune maagiline eriomadus rinnapõletikku hetkega ravida. 

– Lase beebil haigest rinnast süüa nii tihti kui võimalik samas veendudes, et imetad mõlemast rinnast piisavalt, et kummaski piimapaisu ei tekiks. Kui vaja, võid rinnapumpa kasutada, kuid ainult nii palju, kui hädavajalik – liigselt pumbates “tellid” piima juurde ja suurem kogus piima on viimane asi, mida sa oma pakitsevatesse ja valulikesse rindadesse soovid. Pilleriin õpetas, et kui haiges rinnas on valulik tükk või sõlm, tuleb beebi rinnale asetada nõnda, et tema lõug on valuliku koha poole suunatud. Minu rinnas on haige koht umbes kaenla all, nii et pidime Virsikuga tegema korralikku akrobaatikat… aga tundub, et sellest oli abi!

– Vaigista valu. Kui sul on sama hirmus peavalu, nagu minul täna, on kõige targem ibuprofeen või kaks põske pista. Väikesed ibuprofeenikogused on imetamise ajal lubatud ning valu leevendamine teeb sinu üldise enesetunde tuhandeid kordi paremaks.