Viisijupi veeretamine ja õigesti laulmine on tegelikult hirmus lihtne – hästi paljud inimesed peavad viisi ja armastavad laulda. Oskus oma hääleaparaati kasutada musitseerimiseks – see on midagi muud.

Ükskord ennemuistsel aal käis siinkirjutaja laulukallakuga gümnaasiumisse sisse astumas. Õppis laulu pähe, harjutas, kogus julgust ja tõi selle siis toatäie pedagoogide ees ettekandele. Kõik oli enam-vähem hästi kuni selle hetkeni, kui katseid läbi viinud õpetajad mul improviseerida palusid. Ma läksin lukku ja ei osanud muud, kui oma varbaid jõllitada. Pianist mängis ja mina kogusin julgust, tõmbasin hinge, olin valmis alustama… aga mitte ühtainsamatki hädist silbikeskti ei tulnud mul üle huulte. Ma nii tahtsin seda, aga ma lihtsalt ei suutnud. Ma võin enam-vähem osata ja armastada laulda, aga muusika ei ela minu sees nii, nagu see elab tõeliselt andekate muusikute sees. Seepärast imetlengi ma (džäss)lauljaid, kes oskavad skättida ja teevad seda nõnda, et kuulaja kuuleb ja tunneb iga ihurakuga, mida laulja oma lauluga edasi annab.

Miks ma seda juttu teile täna räägin? Just siis, kui ma olin tänase päeva täielikult maha kandnud, kirjutas mulle Maailma Parim Ämm ja kutsus mu endaga kontserdile. Kui üks esmaspäev möödub lõikuvate purihammaste süül härdalt nutvat titte lohutades, ei oska üks oodatagi, et sellest päevast veel elulooma saada võib. Tegelikkuses lõppes tänane päev Radissoni hotelli 24. korruse lounge‘is mojitoklaasi taga kuulates, kuidas Susanna Aleksandra, Marti Tärn, Lauri Kadalipp ja Mart Soo bossa novat, džässi ja sambat tõlgendavad. Brasiilia muusika puges mu südamesse viis aastat tagasi, kui ma ühes emakesega Hesselby lossis fantastilisi Brasiilia muusikuid (olen pisut ahastuses, et neid nimesid enam meenutada ei suuda…) musitseerimas kuulsin. See hing, kirg, hämmastav talent, elurõõm ja -janu, mis selle kontserdi ajal mulle naha vahele pugesid, inspireerisid mind niivõrd, et tõotasin: viie aasta jooksul õpin Portugali keele selgeks. Ilmselgelt ma seda ei teinud – nagu tänagi konstanteerisime, kõlab laulusõnades nii maagilisena mõjuv Portugali keel kõnes täpselt nagu Leedu keel, s.o. küllalt ebaseksikalt. Pealegi olen ma viie aasta möödudes saanud selgeks midagi sootuks olulisemat: tekstist enam loeb emotsioon, mida muusika sõnadetagi edasi annab.

Ma armastan džässi juures enim seda, kuidas raamidest, struktuurist ja kirjapandud paladest olulisem on hetk, milles muusika sünnib. Muusikutevaheline sünergia, reaalajas toimuv loomeprotsess, mille käigus võib juhtuda täpselt ükskõik, mis – see on maagiline. Lummavat muusikat kuulates tekib kange tahtmine silmad kinni panna, et džässi nüansse, käike ja dünaamikat paremini endasse ahmida. Samas jääb siis pool elamusest saamata – džässkontserdi juures on kõige põnevam jälgida muusikute kehakeelt ja seda, kuidas nad muusikat luues pealaest varbaotsteni selle sisse lähevad ja mismoodi teineteisega suhtlevad. Lisaks on džäss üdini pretensioonitu ja aus ning õhkkond vaba ja mugav ka võhikule ja esmakülastajale. Mina nautisin tänast õhtut täiel rinnal ja soovitan kõigile, kelles ma pisutki uudishimu tekitada suutsin, mõnd Esmaspäevaõhtuse Jazziklubi (LINK) kontserti külastada. Pileti hind on kõigest 6€, Caesari salat maitsev, mojitod suurepärased ja käsitsi valmistatud soolakaramellijäätis täiesti pööraselt hea.

Susanna Aleksandra ise on täpselt sama särav või säravamgi, kui tema stiilne sirge lõikega esinemiskleit. On imekspandav, kuidas üks Maarjamaa tüdruk võib olla sündinud siia ilma selleks, et bossa novat laulda. Tõsiselt. Bossa on üks mu maailma kõige lemmikumaid muusikastiile ja pole midagi, mis ühe halli päeva ilusamaks muudaks, kui taustaks mängiv “Só danço samba” (mis, muuseas, kõlab eesti keeles täiesti fantastiliselt – “sa tantsi sambat” on nii originaalilähedane, kui olla saab!) või “Aguas de Março”. Susanna Aleksandra laulis minusuguse võhiku kõrvadele ideaalsena kõlanud leedu portugali keeles ja tegi seda nii, et ihukarvad tõusid äratundmisrõõmust ja suurest õnnest püsti. Hästi ei kõlanud muidugi ainult bossa nova – Susanna versioon näiteks Sinatra (Fitzgeraldi?) laulust “I thought about you” oli nii kuratlikult hea, et mul oli (vist esimest korda elus) kananahk ka: näol. Ja seda skättimise juttu ei rääkinud ma postituse alguses ka juhuslikult – Susanna teeb seda lihtsalt imekspandavalt, imetlusväärselt, hingematvalt hästi.

Kokkuvõtteks: kniks, aitäh, oli imeline, tahan veel! Maailma Parim Ämm lubas mu veel džässi kuulama viia, et mind Laura Remmeli usku pöörata. Mütsi ära süüa ma lubada ei söandanud, aga paar vürtsikilu (võeh) küll – Laura ei ole mulle kunagi sümpaatne olnud, aga targemad räägivad, et ta oskab muud ka teha, kui vilkuvas kostüümis rumalavõitu hitte ette kanda. Loodame…