Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Minu uus töökoht…

~ pesapunumine

Sulgvõhk – mu lemmiktaim – on Kukupesast! Nii vastupidav minusugusele unustajast taimekasvatajale, nii lopsakas, roheline, läikiv ja kaunis. <3

… või pigem ikkagi nagu minu töö uus koht. Tegin just Kukupesa valguskastide sooduskampaania (meil on lightboxid sel nädalal -25% ehk 15,90€ asemel 11,90€!) jaoks pilte ja mõtlesin, et näitan teile ka oma nunnut uut kodukontorinurgakest!

Kui meie planeeritud majaost ära jäi, võtsime vastu otsuse siin muuta kõiki neid asju, mis meid häirisid ja rõhusid. Lahendada probleemid, mis igapäevaelu segasid ja suurema kodu poole vaatama panid. Esimese asjana ostsime mängutuppa suure kirjutuslaua, et me ei peaks muretsema, kus E õppima hakkab, kui ta sügisel kooli läheb. Isegi kui tuba on jagatud, saab vajadusel väikesed elutuppa või õue või kasvõi magamistuppa mängima kupatada, et talle privaatsust anda. Magamistuppa ostsime noorperemehele IKEAst suure poisi voodi, mis õnneks ilusti tüdrukute nari kõrvale ära mahtus ja ausalt öeldes ka õhtused magamaminekud palju sujuvamaks muutis – mõnus on, kui saab kõik tited korraga voodisse panna. Veel soetasime endale ruumipuuduse probleemi lahendamiseks ühe hea suure “sektsioonkapi” (kas ma seda olen teile näidanud? Ei? Päris tagasihoidlik ja praktiline on!) ning nii jäi alles ainult purunenud unistus korralikust kodukontorist. Ülejäänu tundus juba täitsa mõnus ja elatav – pole meil vaja kuskile kolida!

Et ma teen ikkagi iga päev kodust tööd – kujundan eritöid, loon tooteid ja kampaaniaid, tellin kaupa, väljastan ja tasun arveid jne – on minu tagumiku kujuline lohk diivanil ikkagi täiesti märkimisväärne. Ja see ei ole absoluutselt motiveeriv ega jätkusuutlik koht töötegemiseks – kiirematel perioodidel võisin oma lohus veeta terveid päevi, vahepeal võib-olla korraks pissil käies, aga vahel isegi mitte seda. Ja no olgem ausad – mul ei ole mingit huvi enne kolmekümnendat eluaastat täiesti kõveraks ja längu vajuda, sest mul ei ole töötegemiseks ette nähtud kohta. Niisiis ostsin ma endale LÕPUKS OMETI kirjutuslaua. Varem poleks muidugi mahtunud ka – poisu võrevoodi oli meie toas ja ega see tuba just kummist ei ole. 😀

Valitud lauaks osutus IKEA ilmselt kõige populaarsema sarja HEMNES lauake. Meie elutoamööbel on üle 20 aasta vana voodist ja kummutist koosnev Scala mööblikomplekt (uskumatu, et neid ikka veel toodetakse – kui nad tootmises midagi eriti muutnud pole, siis võib ikka väga palavalt soovitada!), mis kuulus minu vanematele, on täispuidust ja väga-väga ilus. Otsustasin, et selle mööbliga sobib kõige paremini harilik HEMNES ja tellisin laua IKEAst Kaspari ja tema kaubiku abiga ära.

Et ma aga oma Scala kummutit IKEA kuldsete kausskäepidemetega tuuninud olin, ei passinud HEMNES sarja mustad nupud siia kohe üldse mitte. Õnneks olin Kukupesaga Interjööri sisustusmessil käies Varna nimelist mööblipoodi pidava Mariliisiga kohtunud, kes seal Fusion mineraalvärve tutvustas ja mulle siis ka niisuguseid OLE VAIT KUI ILUSAID putukatega kapinuppe näitas. Tol hetkel ma veel ei teadnudki, kui väga mul neid vaja minema hakkab, nii et tellisin need talt tagantjärgi pakiautomaati, ja isssssamumeie kui rahul ma olen selle lõpptulemusega!

Tean küll, et feng shui ja kõik muud selle ilma heaolureeglid keelavad tööasjade magamistuppa toomise, aga natukene ausalt öeldes vilistan sellele – minul on meel rohkem kui poole puhanum ja enam kui poole magusam kui tean, et tööd teen oma väikeses töönurgas istudes, arvutit siit mujale ei vii ja kui olen elutoas perega, siis olen ka. Kõveras istumise kohta ma ei tea, mida feng shui ütleb, aga sirge seljaga laua taga istumine on igatahes vahelduseks VÄGA motiveeriv ja inspireeriv ja tööviljakust edendav!

Kapi ees on mesimumm, sahtlitel kuldsed mardikad
Siit on IKEA kausskäepidemeid ka näha – neid saab, muide, köögiosakonnast.

Muidugi oli mul lisaks kirjutuslauale vaja ka tooli ja selleks sai valitud helebeež IKEA LÅNGFJÄLL tool. Käepidemetega variant on ka olemas, aga mulle tundub, et niigi tuugalt täis topitud (ega ma siis ei mõõtnud, kas see kirjutuslaud siia sobib, tellisin eksprompt ära lihtsalt) tuppa sobib niisugune kompaktne üleni laua alla mahtuv variant paremini. Ilus, tagasihoidlik ja vähemalt esialgu tundub, et marumugav on ka.

Kuidas teiega on? Kas teie teete kodust tööd? Kas eraldi kodukontorist (õnneseened…) või ka kirjutuslaua tagant, mis lihtsalt pandud sinna, kuhu mahub? Või olete veel tiim #tagumikulohkdiivanis?

10 päeva on Eesti Blogiauhindade hääletuse lõpuni jäänud. Kas Sina oled oma hääled andnud? Mina osalen eluliste blogide kategoorias ja oleksin hästi rõõmus, kui tahaksid oma hääle mulle anda:
https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/ . 🙂

Ma ei arvanud, et see mu südame murrab…

~ pesapunumine

Ma olen blogisse tulemist tükk aega vältinud, sest ma teadsin, et kui ma siia tulen, pean ma tõele näkku vaatama ja endale tunnistama: me ei osta seda maja. See majateema on ju siin blogis nagu üks hiigelsuur elevant keset tuba ja nii olen ma siia kirjutamist edasi lükanud, et see tõsiasi veel tegelikkuseks ei saaks.

Mul oli kogu selle teema kajastamisega kindel plaan lihtsalt kaalutletult argumenteerida ja mitte emotsionaalseks minna, aga tutkit, brat – täitsa ära kiindusin. Kui see teadaanne tuli, et kinnisvara kaasomanikud müügi osas kokkuleppele ei saa, et müük ära jääb, olin ikkagi nagu puuga pähe saanud. Tühi. Õnnetu. Vihane. Me olime nii palju rabelenud, mingeid kuradi motivatsioonikirju kirjutanud, panku mööda jooksnud, jaatavad vastused saanud ja siis nädalate viisi oodanud, et maja müüja “järgmisel nädalal oma otsusest teataks”. Muudkui lükkas ja lükkas seda edasi, lasi meie ootustel ja lootustel kasvada ja siis saatis teise osapoole kaudu sõna, et tehing jääb ära. Nukker, to say the least.

Või noh… on ja ei ole ka. Mul tegelikult ju ei olnudki eriti isu siit ära kolida. Sai ju räägitud, et tegemist on ideaalse koduga meie jaoks ja mõte siit ära kolimisest enne, kui tärkavad mu sada värvikirevat tulpi ja imeilusat kollast nartsissi… enne, kui meie metsatukas hakkab laulma meie päris oma kägu ja aias ringi paterdama jões elavad pardid… no ja oma peenrakasti, mille suve lõpus sain, tahaks ka nüüd kasutada ja… kurb oleks olnud lahkuda. #bipolaarne

Tegelt on kõik hästi. Mul on nüüd suurem pettumus hajunud ka ja küllap avaneb meil uus võimalus selle maja ostmiseks, kui nad selle kunagi lõpuks ikkagi müüki panevad. Me kõik, k.a. lapsed, tegelikult väga ootasime sinna elama asumist. Kodune ja hea oli meie jaoks. Aga siin ja praegu on meil ka kodune ja hea.

Praegu oleme oma pettumuse ja rahutuse praeguse kodu parendamisse suunanud. Kuna meie uusarenduse-pesal saab kohe kaheaastane garantiiperiood läbi, kutsusime home inspectioni garantiiülevaatust teostama (kirjutan teile sellest eraldi postituses, väga kihvt kogemus oli), et olla veendunud, et ehitaja perioodi lõppedes tõepoolest kõik korda teeb. Veel käisime H’ga kahekesi väikesel IKEA tripil ja ostsime koju üht-teist, et siinset elu mõnusamaks muuta. Sh. Väikevennale Suure Poisi Voodi, kus ta juba eile öösel ja täna lõunal NII tublisti magas ja meile hakkas kohe tunduma, et tegelikult mahuvad nad kahte tuppa väga kenasti ära. Samuti sai mängutuppa soetatud pikk kirjutuslaud, kus peagi kooliteed alustav (oleme kahes koolis katsetel käinud, ootame hinge kinni hoides vastust, mis homme jõudma peaks…) Kroonprintsess koolitükke teha ja väike õde joonistada-meisterdada saab. Ülejäänud sisustuse lastetuppa saame ju Kukupesast. No ja köögi tööpinna, mida ma siiani välja valida suutnud polnud (veidi pikka vinnaga – ainult kaks aastat läks aega!), tõime ka ära, et selle köögi lõpuks valmis saaks. Tegime meie Riia-reisist vlogi, kus varsti kõiki soetatud mööblitükke lähemalt näitan, ja kui me tööpinna paika ja töötasapinna taguse seina plaaditud saame, filmin lõpuks majatuuri ka. 🙂

Ühesõnaga: elu läheb edasi. Ükski kogemus pole ilmaasjata, ka mitte seekordne kodusaaga. Oleme kinnisvaraportaalid läbi vaadanud ja mitte miski muu ei kõneta ka, mistõttu oleme igasugused koduotsingud praegu pausile pannud. Omamoodi võlu on praegu ka teadmisel, et pangalaen on piisavalt madal, et korralikult sääste varuda. Stabiilsus. Ja no see mets, mis hommikul ärgates aknast paistab ja naabrid ja… kodu. Siin on tegelikult nii hea ja et lumi sulama hakkab ja kevade lõhna juba peaaegu tunda on, kui väga hoolega nuusutada, tundub kõik juba poole helgem ja rõõmsam.

Meie ja sõprade mööblilaadungid. Mad respect Kasparile, kes alati kõik meie pudi-padi ära on toonud väikese lisatasu eest ja seda ilma (pealtnäha) hulluks minemata 😀 Mul oli nii suur mure, et unustan kellegi asjad ära! Aga sain nii koju kui Kukupessa kõik vajaliku, nii et olen väga rõõmus, et käisime. Aga seda trippi näete järgmises vlogis! Tellige mu Youtube’i kanalit, et mitte värskeid videosid maha magada. Täna just panin uue. 🙂

Ülalpeetavale pangalaenu?

~ minu väike ettevõte, pesapunumine

H helistas just ühe hästi ilusa maja hästi mõttetu (üksikud pildid ja null infot) müügikuulutuse peale selle üles pannud maaklerile, et lisaküsimusi esitada. Juri-nimeline maakler küsis esimese asjana H käest, ega viimane juhtumisi vene keelt ei räägi, aga kuna H arvas, et ta Juri emakeelt pigem sama halvasti räägib kui Juri tema oma, tõotas maaklerihärra, et helistab poole tunni pärast tagasi. Tagasi helistas Juri asemel keegi naisterahvas, kes küll eesti keelt rääkis, aga kõnealuse maja kohta mitte muhvigi ei teadnud. Selgus, et ka talle kõrvalt infot edastanud Juri pigem ei tea. Nii naljakas – tõesti paistab vahva majake, aga ilmselgelt ei jõua me sedasi mitte iialgi selle ostuni. Miks kinnisvara sellisele maaklerile usaldatakse? 😀

“Kuule, Juri ütles, et seal majas on vedelküte… aga… mis see eesti keeles on?”

Aga mitte Jurist ja tema ustavast sidekickist ei tahtnud ma täna rääkida. Et ma tegin just Instagrami story‘s küsimuste ja vastuste vooru (megatoredad küsimused, aitäh teile, panin oma profiilile highlightide alla kõik tallele ka, kui peaksite tahtma järgi lugeda), jäi mul sealt silma ka küsimus pangalaenu taotlemise protsessi kohta ja kuna ma olen pigem ülalpeetav (loe: väikeettevõtja) kui mitte, on võib-olla huvitav seda teekonda kaasteelistele-saatusekaaslastele pisut avada. 🙂

Kui meie praeguse kodu ostu finantseeris 44% ulatuses minu emalt saadud korteri müügist saadud raha, võttis H ülejäänu rahastamiseks kodulaenu oma nimele. Ja tol ajal poleks ma eriti millekski kõlvanud kah – Kukupesa oli veel liiga noor ja käive tunduvalt väiksem, rääkimata selest, et ma endale tasu välja maksmise asemel kõik tulu ettevõtte kasvu reinvesteerisin. Sealhulgas igakuise tasu, mida teenisin lätlastelt lapsevanematele suunatud internetiportaali haldamise, arendamise ja videotoimetajaks olemise eest.

Harilik ülalpeetav pereema. Vähemalt paberi peal.

Järgmise sammu (milleks on tulevikuks piisavalt suur eramaja) astumiseks peame täna, kaks aastat hiljem, igaljuhul jõud ühendama ja ega ma ausalt öeldes liiga enesekindel ei olnud. Minu vaatevinklist on Kukupesa ikka veel nagu mängult, mitte nagu päriskasumit teeniv pärisettevõte, ja nii olin ma üsna kindel, et see ka panga silmis sedasi paistab. Pealegi ei ole väikeettevõtjad pankade lemmik-laenutaotlejad – isegi kui endale regulaarselt töötasu maksta, on noor mikroettevõte teoorias ikkagi piisavalt ebastabiilne tuluallikas. Eriti 30 aasta perspektiivis. Samas jällegi olime me ka kaks aastat tagasi praguse kodu ostu eel täiesti kindlad, et me seda endale lubada ei saa – meil puudus reaalne ülevaade oma sissetulekutest-väljaminekutest ning tegelik arusaam oma finantsvõimekusest. Nii et kui me tookordsest kogemusest üldse midagi õppisime, siis seda, et endale kuskilt kohvipaksu pealt mingeid ettekujutusi luua pole mõtet – tuleb minna ja küsida! Seda enam, et nii H igakuine töötasu kui ka Kukupesa käive on kordades kasvanud.

H esitas siis laenutaotlused. Kõigepealt panka, kust meie praeguse kodu soetamiseks laen võetud sai: Luminori. Seejärel LHV’sse, siis Swedbanki, Coopi ja lõpetuseks SEB’sse.

Luminoriga ühendust võttes pakuti H’le alustuseks aega minna panka kohapeale laenunõustamisele. Kokkulepitud ajal öeldi, et haldur on haige, ja soovitati tulla nädal hiljem tagasi. Kui ta siis kohale läks, polnud haldurit jätkuvalt, aga teda asendanud töötaja ütles, et laenu võib saada küll, aga palus meil haldurile siiski kirjutada, et detaile täpsustada. Kolm nädalat hiljem saime oma haldurilt kõne, mille käigus selgus, et annavad laenu küll, aga intress on sama, mis meil praegu, ja tegelikult ei taha nad eraklientidega üldse väga tegemist teha – seda enam, kui konkureerivad pangad paremaid tingimusi pakuvad.

Kogemus LHV‘iga oli, nagu eelmiselgi korral, tõsiselt meeldiv, asjalik, kliendisõbralik ja positiivne. Kohe pärast seda kui Viimsi maja vaatamas käisime, helistas H ja uuris maad. Noormees teiselpool toru andis vajalikud juhtnöörid ja samal päeval esitas H taotluse. Järgmisel tuli juba vastus, milles paluti minu kui kaastaotleja konto väljavõtteid ning ettevõtte kasumiaruannet ning bilanssi, mis poleks vanemad kui kaks kuud. Ehkki nemad lisaküsimusi ei esitanud, saatsin siiski aruannete ja väljavõtetega (lisaks igapäevakontole ka säästukonto) ühes ka nö “motivatsioonikirja”, milles avasin pisut ettevõtte tausta, finantskohustusi (mida pole), igakuiseid püsikulusid, tulevikuplaane, viimaste aastate suurimaid muudatusi jms. Bilanss on meil ilus ja kasumiaruanne samuti, ent tahtsin lisaks neile ka rõhutada, kui madalad on meie igakuised püsikulud, millised suurimad kliendid ja millised potentsiaalsed arengusuunad. Paar päeva pärast info saatmist panka tuli vastus koos pakkumisega. LHV on nõus meile laenu andma.

Swedbank, kes H eelmisel korral laenu taotledes lugupidavalt, aga siiski sirgjoones kuu peale saatis, ei tundunud vana kogemuse taustal kuigi lootustandev võimalus pangalaenu saamiseks. Minu peas oli see pank kõige vähetõenäolisem tee koduostu finantseerimiseni. Suur oli minu üllatus, kui H taotluse peale tuli mulle laenuhaldurilt kiri, milles ta minult lisaks bilansile ja kasumiaruendele ka ettevõtte kohta terve rea täpsustavaid küsimusi küsis. Minu jaoks oli see, et ta süveneda viitsis, ülisümpaatne ja – olgem ausad – ka päris lootustandev.

Kukupesa 2017 – käive 30 938,80€ (LINK) Poster “Maakaart (tint)” siiani meie valikus!

Ettevõtte tegevust puudutad küsimused, millele haldur vastust tahtis, olid:

– Ettevõtte tegevusvaldkond
– Töötajate arv
– Ettevõtte suuremad kliendid ja partnerid
– Info klientide ja partnerite maksekäitumise kohta
– Kas ettevõttel on laenusid (kui on siis mis summas ja mis tähtajaga)
– Ülevaade viimaste aastate olulisemate muudatuste osas ning
arenguplaanid tulevikuks

Esimene kiri, mille ma vastuseks kirjutasin, oli totaalne eepos, megadetailne ülevaade, ja kohe pärast “send” vajutamist logis meilikast mind millegipärast välja ning kogu kupatus kadus. Ka draftina polnud ridagi salvestatud. Jõhker lootusetuse tunne tuli peale, aga teadsin, et kui ma oma suure tüdruku pükse kohe jalga ei pane ja otsast ei alusta, saab selle juurde naasmine veel vaevalisem olema. Ropendasin ja tundsin endale kaasa ja soigusin, aga ära tegin. Mulle tundub, et tänu sellele, et tegu oli uusversiooniga, sai see kompaktsem ja asjalikum. Muu asisema info hulgas kirjutasin tulevikuplaanide kohta nii:

“Viimaste aastate olulisim muudatus on füüsilise esinduskaupluse avamine möödunud suvel – sellesse tehtud investeeringud on end igati õigustanud ja meie ettevõttele hüppelise kasvu taganud. Äärmiselt madalate ülalpidamiskuludega kauplus (päevakassad ületavad sageli terve kuu üüri ning enamus kõrvalkulusid on rendihinna sees) on igapäevaselt avatud ja toodab üle igasuguste ootuste head kasumit. Tänu sellele oleme saanud palgata kaks uut töötajat, kelle abil saame ellu viia arenguplaane, mis varemalt töökäte puuduse taha jäänud on. Nende hulgas enamate edasimüüjate juurde laienemine, toodete ja teenuste haarde laiendamine (vajaduspõhisuse läbi jätkusuutlikkuse tagamine) ja välisturgudele sisenemine. Oleme soetanud tehnikat, mille abil saame osa teenuseid, mida varemalt partneritelt sisse ostsime, ise ootetööna ära teha – näiteks kruusipressid ja sublimatsiooniprinteri, et saaksime eritellimustööna valmivaid kruuse (mida novembris isadepäeva aegu mitusada müüsime) ootetööna valmis teha. Ka tahame tulevikus fototrükiteenust pakkuda, et lisaks sisustus- ja kingipoele ka fotopoena toimida.”

Ja kui haldur vastas, tänas ta mind põhjalikult esitatud info eest, küsis ühe mu ürgvana maksehäire kohta (your girl ei saanud oma iseseisva eluga teismeeas just liiga hästi hakkama) ja teatas lõpuks, et Swedbank on valmis meile laenu andma. Woop! Tagantjärgi tegelikult meenus, et olen varemgi kuulnud sellest, kuidas Swedbank jalapealt keeldumise asemel väikeettevõtjatelt lisainfot küsib ja teemasse süveneda viitsib. Hästi tore ja lugupidav suhtumine mu meelest, niisugune detailidesse süvenemine. Olen neile selle eest väga tänulik ja tunnen ennast kohe poole edukamana… 😛

Kukupesa 2018 – käive kolmekordne e. 94 237,27€. Hüppelise kasvu ja suurte investeeringute aasta, töötajate palkamise aasta, füüsilise poe avamise aasta, tootevaliku laiendamise aasta, riigikassasse uhke portsu maksude maksmise aasta. Neile, kes loevad “käive” ja mõtlevad “rikkus”, tõlkeks: absoluutselt mitte äritulu dividendides välja maksmise aasta. 😀
Aga nii äge ju! Meil on nii lahe pood, kus käib nii palju nii mõnusaid inimesi, kes kiidavad, et meil on ägedad asjad ja odavad hinnad. Muusika meie kõrvadele! Panime just käesoleva aasta eesmärgi paika – Andra arvas, et 200 000€ käive tuleb “lõdva randmega” ja arvas, et 250 000€ on parem väljakutse! Tore oleks, saaks palkasid tõsta. 🙂

Coop niisuguses summas laene väidetavalt üldse ei väljasta ja intresski oli röögatu – pea 4%.

SEB helistas mulle üsna pea pärast seda kui H laenutaotluse esitas. See oli mu elu kõige veidram (kümme sekundit kestnud) telefonikõne:

“Tere, helistan teile SEB pangast. Olete siia H.V. kodulaenu kaastaotlejana märgitud?”
“Tere!”
“Kas olete mujalt ka uurinud, kas teised pangad on nõus teile laenu andma?”
“Jah, LHV ja Swedbank on soostunud meile laenu andma.”
“Väga hea, siis teate arvestada, et meilt pakkumist ei tule!”

See reipal häälel lausutud teadaanne võttis mu täiesti sõnatuks, vastasel korral oleksin ma ikka täpsustust ka küsinud, mitte kokutanud, et aitäh ja head aega. Nii kummaline viis, kuidas pakkumise tegemisest keelduda!

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et läks päris hästi? Natukene ikka ei taha üldse end päriselt selle protsessi sisse mõelda, sest see tundub nii habras ja ebatõenäoline – isegi nüüd, pärast seda kui kaks positiivset vastust taotlusele käes on. Mine sa tea, mis juhtuda võib – kuni raha käes ja notaris käidud pole, on tunne, et kõik see on nagu… narrimine? Et nad ütlevad küll, et annavad, aga tegelikult mõtlevad pärast ümber?

No ja narrimisest ja ümbermõtlemisest kaugel ei ole ka see, et maja müüjad meile vastust anda ei taha, sest omavahel kokkuleppele ei saa. Mis puhtinimlikult on nii mõistetav ja sellepärast ei taha me neid ka üldse survestada – see on selletagi piisavalt keeruline olukord, milles olla – aga kärsituna oma mätta otsas istudes on ootaja aeg ikka kole pikk…

Nagu te postituse algusest välja lugeda võisite, kammime me pidevalt kinnisvaraturgu ja iga päevaga tundub see Viimsi maja, millest siin teile ka rääkinud oleme, üha rohkem meie kodu moodi. Ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et juba sinna kolida saaksime. Niisugune igatsus on tekkinud selle järele. Aga ma ei julge seda igatsust enne oma südamesse lasta kui miskigi kindel on.

Rääkige mulle ka oma koduostu- ja pangalaenusaagasid. Kas olete kunagi pangast esialgu jaatava ja hiljem ikkagi ootamatult eitava vastuse saanud? Kas olete ise väikeettevõtjatena laenu taotlenud? Kus kõige positiivsemat ja tähelepanelikumat suhtumist kogenud olete?





Osta kodu? Minu plussid ja miinused

~ pesapunumine

Iseendalegi ootamatult sattusin vaid kaks aastat pärast oma täiusliku kodu soetamist taas majaostu virr-varri keskele – ilma, et ma seda mõtet isegi varem mõelnud oleksin. Elupõlise pessimisti realistina olen püüdnud selle teemaga kaasa minnes säilitada kaine mõistuse ja täieliku neutraalsuse – mitte võtta vastu otsuseid, mitte minna elevile, olla kriitiline ja mitte lasta emotsioonidel ennast juhtida.

Et ma aga koduasjus justnimelt suur (kõhu)tundeinimene olen, tähendas olukorra niiviisi emotsionaalselt distantsilt hindamine väga suurt segadust. Et pilvisus saaks vahepeal selgineda, pidasingi kas pere ja sõpradega või siin teiega aru ning koostasin tabeleid. Kui enne Viimsi maja esimest korda vaatama minemist olin ma täiesti veendunud, et ma sinna ei koli, hakkas see mulle kohapeal käies pigem meeldima – tundsin, et see võiks minu kodu olla küll. Pärast seda, kui teist korda laste ja MPÄ seltsis maja üle vaatasime, ma seda see-on-minu-kodu-tunnet enam ei tundnud, kuid reaalseid praktilisi eeliseid paistis tal nüüd siiski rohkem olevat kui esimesel majal, mida vaatamas käisime. See kõik tekitas väga suure segaduse minu sees – ühel päeval tundsin, et okei, see on tõepoolest suurepärane mõte, ja teisel jällegi otsustasin, et ütlen kolimisele kindla ei.

Selle segaduse klaarimiseks oma südames ja peas panin kõik poolt- ja vastuargumendid Exceli tabelisse ritta. Etteruttavalt võin öelda, et arvuliselt on Viimsi majal eeliseid rohkem – tervenisti 32 imeilusa, aga põllupealse maja 23 vastu. Miinuseid, seevastu, on minu tänasest argielust 25 km kaugusel asuval Viimsi tarel kokku 14 ja ilusal valgusküllasel põllumajal 11. Sisuliselt ei muuda tabel eriti midagi, sest kaalukamad miinused ja plussid on needsamad, mida niigi oma peas ja südames kaalun, milles kahtlen või millest unistan. Kui nad aga tabelis reas on, on lihtsam otsuseni jõuda, arvasin ma. Ja oli tegelikult küll.

Kõige kaalukam miinus, mis Viimsi kahjuks kõneleb, on lisaks mulle võõrale asukohale ülalpidamiskulud. Ülalpidamiskulud ei ole seal küll arutult kõrged – maja on hästi soojustatud, küttelahendused maja vanust arvestades pigem kaasaegsed ja nutikad ning arved üllatavalt madalad – aga võrreldes meie kodukandile lähedal asuva “unistuste majaga” (see on, nagu paljud teist kommenteerisid, tõesti ülimalt meielik kodu), millel on kõrge energiaklass ja mitmeid jätkusuutlikke ja säästlikke lahendusi, on kulud ikkagi suured. Et laenumakse on sama, tähendab see ikkagi suuremaid igakuiseid püsikulusid ja suuremad püsikulud on just see, mis mind enim hirmutab. Mitte, et me tänase seisuga end lõhki laenaks ja sente lugema peaks hakkama, aga you never know, mis tulevikus saab. Onju?

Samas: meil on suur pere. See oli valik, mille me ise teadlikult tegime. Meie püsikulud ei saagi olla samad, mis nad olid kuus või kolm aastat tagasi ja üha parema elujärje tagamine oma perele on miski, mille nimel me mõlemad H’ga töötame nii täna kui ka edaspidi. Me saame igaljuhul hakkama. Ma loodan…

Enne kui ma teile oma plusside ja miinuste tabelit näitan, tahan võtta hetke ja tänada teid, et te minuga kaasa mõelnud olete. Ja mitte ainult innustanud ja tunnustanud meie valikuid ühe või teise maja puhul, vaid ka meid erinevate nüansside peale oma kogemuste põhjal sügavamalt järgi mõtlema pannud ja seda ausalt, aga lugupidavalt. Mitmetuhandepealine nõukogu on ikkagi luksus, mida igaühel elus ei ole, ja ma tahan teid selle eest tänada! Iga pere vajadused ja harjumused on erinevad, aga see ei tähenda, et kõikvõimalike stsenaariumite oma peas läbi mängimine end ära ei tasuks.

Ma ei plaaninud tabelit originaalkujul siia üles laadida, aga mis siin ikka salata. Kõik punktid ei ole võrdselt kaalukad, ka ei kirjutanud ma iga punkti puhul lahti täpselt mida ma silmas pean ja miks see mu jaoks oluline on, nii et teile võib üldsegi tunduda, et mõni miinus kuulub plusspoolele või vastupidi. Aga siin on igatahes minu poolt- ja vastuargumendid emma-kumma kodu soetamisele:

Praeguse kodukandi lähedal asuv uus, kaasaegne ja säästlikke lahendusi täis maja, millel on mitmeid puudusi – neist kõige kaalukam ja murettekitavam on äralõigatus ühistranspordist. Ka ei ole sellel kodul ikkagi piisavalt storage‘it. Samas saab seda lihtsasti juurde ehitada – ruumi selleks on krundil piisavalt.

Kodu nr 1 jääks sisuliselt ikkagi meie tänasesse kodukanti ja meie igapäevases logistikas ei muutuks mitte midagi. Lasteaed jääks samaks, kodutee jääks samaks, kaugus meile olulistest punktidest elus jääks sisuliselt samaks. Kolida oleks lühike maa ja minu igapäevane tööelu ja selle korraldamine ei muutuks keerulisemaks – vastupidi, mul oleks mugavam tööd teha, sest saaksin oma kontori. Kontori saaksin ka majas #2- seal lihtsalt suurema ja uhkema.

Kui me varem oleme alati rääkinud, et suuremale pinnale kolides peab maja kindlasti ühekorruseline, valgusküllane ja kõrgete lagedega oleme, siis Põllupealse Maja puhul ei olnud kaks korrust probleemiks. Lastetoad ja elutuba olid kõik esimesel korrusel – kogu elu toimuks seal. Ülemisele korrusele kuulusid vaid minu ja H magamistuba, kontor ja vannituba – sinna poleks lastel põhimõtteliselt üldse asja ja nii ei oleks ei trepist üles-alla jooksmine vajalik ega mänguasjad mööda elutuba laiali. Naiivitar…

Siseviimistluseks valitud materjalid ja detailid olid kõik kvaliteetsed ja imeilusad – täpselt niisugused, nagu mina oma koju valiksin. Puitparketid ja puitaknad, ilusad plaadid, võrratult ilus saun…

Mis mulle ei meeldinud, olid ülemise korruse tubade aknad – katuseviilu all asuvad toad olid küll üsna ruumikad, kuid aknaid otsaseinas vaid üks – valgusküllasusest oli asi kaugel. Tegelikult saab sinna paigaldada katuseaknad, mis on hiigelsuur pluss, aga põhimõtteliselt ei olnud selle ülemise korruse planeering mu lemmik. Samuti selgus, et pööninguosale, millele olime asjade hoiustamise osas lootnud, pääseb ligi ainult tillukesest luugist maja välisküljel ja ruum on oluliselt tillem, kui arvasime.

Need on muidugi kõik pigem väikesed miinused – maja ise oli tõesti avar ja mõnus ja “meie masti ilus”. Aed tõsiselt avar – nii avar, et mahutaks lisaks olemasolevale suurele maja ümbritsevale terrassile ka suure kasvuhoone, aiamaa, mängumaja… kõik jutud! Miinus, millest mul on raske mööda vaadata, on selle kodu asukoht.

Lastele see maja meeldis, ehkki enne sinnasõitu pandi kolimisele kindel veto. Kroonprintsessi suurim mure on meie imeilusast majatagusest metsast loobumine, mis on muidugi arusaadav – mitte keegi meist ei taha sellest maagilisest vaatest ja vaikusest ja privaatsusest loobuda… Virsik muretseb, et meie praegune kodu jääb kurvaks, sest see on hästi hea ja armas kodu – tema arvates tuleks juhul, kui me oma hullu kolimise plaaniga edasi läheme,
praegune kodu igatahes alles jätta. 😀 Kohapeal olles ja hiiglaslikus aias ringi joostes oli jutt juba teine – seal võiks elada küll. Koju tagasi jõudes vaimustus rauges – nii väga ikkagi kolida ei soovitud.
Viimsis asuv kodu, mis on suur ja kodune kodu, kuid asub mulle võõras kandis ja tähendab suuremaid igakuiseid väljaminekuid.

Kodu #2 juures on nii plusse kui miinuseid rohkem, kuid (mulle endalegi üllatuseks) domineerivad plussid. Ja kui ma neid plusse seal loetlen, siis elukvaliteediplusse on tõesti rohkem. Asju, mis meile südames korda lähevad, on rohkem. Leivaahi, milles perele küpsetada – see on minu jaoks hiigelsuur väärtus, mis ei pruugi igaühe jaoks relatable olla, aga on minu jaoks ikkagi pigem täituv unistus ja ühtlasi ka hea praktiline lahendus igapäevaseks söögitegemiseks. Igatsen juba ammu võimalust haudepott ahju visata ja järgmisel päeval valminu, sooja ja võrratuna välja võtta. Kandvad viljapuud ja marjapõõsad – põhimõtteliselt on ju ploomid ja murelid ja sõstrad ja tikrid ja õunad igast puukoolist ja aianduskeskusest vabalt kättesaadavad, aga niisugused, mis juba esimesel suvel meid viljadega kostitavad? Absoluutne boonus ja kodusoojuse tekitaja minu jaoks. Aken köögi töötasapinna kohal, mis on minu jaoks alati olnud väike salaunistus. Puuküttega saun…

Need kõik on pisidetailid ja neid pisidetaile on veel – asju, mis teevad majast hea kodu. Aga peamised pooltargumendid selle maja puhul on praktilised. Garaaž, sahver ja garderoobid – tänasel päeval kulub meil igas kuus 50€ ainuüksi garaaži rendile (millest saaksime siis loobuda), sest hoiustame seal kõike, mis meie koju ei mahu – isegi batuudi, aiamööbli ja grilli viime talveks minema, lumelauavarustusest, raamatukastidest ja talveriietest rääkimata. Osa asju hoiustame H ema juures. Uues kodus ei oleks seda probleemi enam kunagi – lisaks (kütmata, aga soojapidavale) garaažile oleks meil pööning, sahver ja suured garderoobid iga magamistoa juures. See on meie jaoks NII. SUUR. BOONUS! Sest meid on palju. Ja ehkki me ei pea end mingisugusteks hoarderiteks, vastupidi, on meil üleriided ja kelgud ja jalgrattad (palju jalgrattaid…) ja Stigod ja lumelauad ja muud hobidega seonduvad asjad ja… ja palju nõusid. Siin olen valmis hoarderlust tunnistama – mul on progresseeruv lauanõufetiš.

Ja muidugi logistika. Miinusena küll Pirita tee ummikud (kui lapsi linna kooli ei paneks, vaid Viimsisse, poleks need üldse küsimus), kuid samas plussidena bussiliiklus, koolibuss kesklinna, balletistuudio Viimsi filiaal (praegu käib E kesklinnas ja I ilmselt tahab ka balletti minna), kino-restoran-veepark kodu lähedal… Meri… ehkki see ei ole täna minu kodukant, on see siiski hea kodukant.

Viimsi maja perenaise juures imemaitsvat kooki söömas. Kaminas praksus tuli ja tore oli.

Rääkida on veel palju – kummagi maja juurde kuuluvaid nüansse ja pilte, mis mulle nende ja meie tulevikuga seoses silme ette kerkivad, on lõputult. Ja muidugi rahaline pool. Kas naine, kes – ehkki ettevõtja – on põhimõtteliselt paberi peal oma palgatöötajast mehe ülalpeetav, saab nii suure laenu kaastaotleja olla? Kas pank üldse annab meile laenu ja kui, siis mis tingimustel?

Räägin teile kõigest jõudumööda. Sellest, mismoodi üks ülalpeetav üldse laenu taotleb ja missugune see protsess välja näeb, kui oled ettevõtja, aga töötasu endale vaid vajaduspõhiselt välja maksad. Aga seni ma kuulaks teie mõtteid: kumb maja teile minu plusside ja miinuste põhjal rohkem meeldib?

Oluline pluss: Kodu #2 meeldib lastele rohkem. Täna hommikul tuli Virsik H juurde ja küsis: “issi, millal me Viimsisse kolime?” See maja läks neile niivõrd hinge, et nad sealt lahkudagi ei tahtnud ja nüüd räägivad sellest soojuse ja soosinguga. See on nende puhul harukordne ja kuigi ma ei ole võib-olla suurem asi spiritualist, usun ma siiski, et nemad  on võimelised tunnetama, kas kodu on hea kodu või mitte.

Kodust Kodu: Elutuba

~ pesapunumine

Ehkki me juba üle pooleteise aasta siin elanud oleme, ei ole me oma kodust Kodu tegemisega kaugeltki lõpetanud. Kui sisse kolima asusime, sai küll soetatud hiiglaslik posu mööblit, sest mööblita oleks üsna nadi elada olnud, kuid kõiksugu aukude puurimise ja detailide soetamisega oleme väga ettevaatlikud olnud. Esiteks sellepärast, et mitte suures sisustamise tuhinas valesse kohta auke puurida ning seda hiljem kahetseda. Teiseks seetõttu, et kõigist kümnetest ideedest just see kõige õigem paika saaks.

Ma küll armastan väga minimalismi ja avarust, kuid minu meelest on lagedad ühevärvilised seinad tühjad, kõledad ja iseloomutud. Ma tahan, et minu kodu oleks Kodu suure algustähega! Detailid nagu perepildid ja postrid seinal lisavad tubadele iseloomu ja… pehmust? Aga kuna ma ilma oma plaane põhjalikult läbi mõtlemata seinu auklikuks puurida ei söandanud, olid meie seinad pikki-pikki kuid justnimelt täiesti lagedad. Esimesena said seina esikut ja elutuba eraldava kapi kohal rippuvad postrid (kas ma olen neid näidanud? Kui ei ole, siis varsti näitan!), siis köögilaua kohal rippuv tammepuidust raam, lõpuks esiku kuldsete peeglite ja raamidega fotosein… aga mul ei olnud mitte MINGISUGUST ideed, mida diivani taga laiutava seinaga pihta hakata. See nurk oli nii elutu ja tühi ja nägi välja nagu ei elaks siin üleüldse mitte kedagi. Dramaatiline, tunnistan, aga natuke ju tõsi ka!

H polnud alguses üldse nõus sellele seinale midagi riputama, sest tema meelest pole lagedatel seintel häda midagi. Kas kellel veel kodus niisugune pole-sinna-vaja-midagi-panna-mees on? Väga raske taak mu jaoks. 😀 Aga pikapeale hakkas ta üles soojenema ja tunnistas, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui me sinna midagi riputaksime. Aga mida? Sama suuri raame nagu meil juba köögilaua kohal ja esikukapi kandis on, ei olnud tema nõus sinna panema. Kui, siis veel suuremaid, arvas ta. Mina jällegi ei olnud selle ideega päris 100% päri, sest mul ei tulnud silme ette, mis see olla võiks, mida me neisse Väga Suurtesse Raamidesse paneme. Enamus meist ja lastest tehtud pildid on horisontaalasendis, nii et kolme suure püstiasendis raami kõrvuti riputamine tundus mõttetu. Niisugune fotosein, nagu meil vanas kodus oli, oleks väga lahe ja efektne, aga kuna ma ei olnud täiesti kindel, ei tahtnud ma seina niiviisi ära äestada – selleks tuleb ikka päääris üks auk seina puurida!

Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja sattusin siis ükskord oma Marisega arutlema fotoriiulite teemal – tal oli plaan niisugune valge riiul seinale panna ja meil just oli poodi parasjagu niisuguseid müügile tulnud. Mulle endale küll tundus tookord, et meie kodus sellisele kohta ei ole – pole nagu minu stiil – kuid mida enam ma nendega kokku puutusin, meie klientidega aru pidasin ja hiljem nende kodudes tehtud pilte nägin, mõistsin ma, et niisugune fotoriiul on TÄPSELT see, mida mul vaja on! Olin varem mänginud mõttega valgest või mustast riiulist, aga need toonid meile elutuppa ülearu hästi ei sobi ja nii käis see mõte minust kauge kaarega mööda. Kuni taipasin, et halloo-oo-oo – meil on ju poes tammepuidust riiulid ka! (LINK) Ja mitte miski ei sobi meie elutuppa paremini kui tamm. On meil ju ka köögikapid, telekalaud ja diivanilaudade jalad tammekarva!

Diivan: IKEA Vallentuna // diivanipadjad: H&M Home // villapleedid: Klippan // kardinad: Hemtex // seinariiul: Kukupesa // raamid ja postrid: Kukupesa // diivanilauad: Diivaniparadiis // sukulent ja ümbrispott: Kukupesa // laualamp: Hemtex

Mul tuli see idee umbes kell neli hommikul Väikevenda imetades ja ma ei saanud kella kuueni und, sest ma olin oma sähvatusest nii sillas. Kõik loksus äkki nii hästi paika! Mulle õudselt meeldivad puitdetailid meie muidu üsna värvivaeses kodus, sest need lisavad hästi palju soojust ja hubasust. Neidsamu raame, mis meil juba suures mõõdus seinal on, otsisin siia kolides VÄGA pikka aega maa alt ja maa pealt taga. Teadsin, et just täpselt niisugused tammepuidust raamid need olema peavad ja olin juba päringuid saatnud, et need endale eritellimusel teha lasta. Sürr idee, sest isegi masstoodetud tammepuidust raamid on tavalistest raamidest jupp maad kallimad. Kuni minu enda tarnija need enda sortimendile lisas ja taevas avanes ja inglikoorid laulma hakkasid! Et neid on paljudes erinevates mõõtudes, teadsin, et just need raamid ka mu diivani kohale kinnitatud riiulile ritta saavad. 🙂

Linnea nime kandvad raamid tulevad koos passepartout‘ga, nii et panin 10×15 cm fotod 15×20 cm raami sisse. Ühe foto trükkisin A4 suuruses ja pistsin paspartuuga 30×40 cm raami. Paspartuu sees on paljud asjad hulga ilusamad ja kuidagi… väljapeetumad? Mhmh. Valisin fotosid meie albumitest välja eeskätt värvigamma järgi ja muidugi selle järgi ka, et kõik pereliikmed ikka esindatud oleks. Lisasin “taustale” meie elutuppa sobivates toonides fotopostrid ka, et kompositsioonile pisut värvi ja mängulisust lisada. “Roosa lainevahu” (LINK) suuruses 30 x 40 cm ja tekstipostritest “Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks?” (LINK). Sest see on lause, mida ma endale sageli meelde tuletama pean ja mulle meeldib, et see silma all on. Kui ma endale selle küsimuse esitan, hakkab mul kohe väga ilusa ja inspireeriva filmi süžee silme ees lahti rulluma. Pastelne “Tuhmroosa roos” (LINK) sai 40×50 cm raami ja passepartout sisse. Ja et liiga “saunaks” ei läheks (puit puiduga mõjub minu meelest vahel nii), lükkisin kerguse huvides vahele mõned valged (sama liistuga, lihtsalt teistvärvi) raamid ka. 🙂

Roosas potis sukulent on muidugi ka Kukupesa kauplusest. H juba pikka aega vingus mul poes külas käies, et MIKS temal ei võiks kodus olla ühtegi neist kaktustest ja sukulentidest? Neid on meil seal ikka terve hord erinevaid. No ma nüüd tõin ühe koju. Aga minisukulente on veel vaja, sest tahaksin riiulile piltide vahele veidi rohelust lisada. Näiteks mõne pisikese kaktuse H rõõmuks. 🙂

Vasakul on meie vanim ja karvaseim tütar koos vastsündinud Virsikuga (Krista Kõiv), edasi vastsündinud Väikevend õdedega (Evelin Virnas), siis pisike Kroonprintsess vanaema süles ja Väikevend kõhuli elutoapõrandal ning kõige lõpuks kogu kamp koos (Evelin Virnas). Ma olen täielikus ahvivaimustuses ja elutuba moodustab nüüd nii ilusa ja koduse terviku. Kirjutage mulle ka: mis teie kodu seintel ripub ja kodust kodu teeb?

Tore idee lastetuppa: joonistustarvikute hoiustamine

~ pesapunumine

Laste mängutoa korrashoid on meie pere üks põletavamaid argiprobleeme. No ei viitsi nemad iseseisvalt oma laga koristada ja mina siis käin pidevalt nagu mingi fuuria, vingun, pragan ja ähvardan… ja mul on sellest niiiiiiiii siiber! Olen küll püüdnud neile võimalikult funktsionaalse toakese luua ja tegelikult jõuavad asjad vahetevahel ikka selleks ette nähtud kohtadesse ka, aga hästi kena oleks, kui see juhtuks sagedamini. Nii püüan ma pidevalt mänguasjade hulka minimeerida ja samas uusi lahendusi leiutada, et neil asjade võtmine ning ära panemine mugavamalt sujuks.

Legosüsteem (videot meie Legode hoiustamissüsteemist saad vaadata SIIT) on meil hea – vaatamata sellele, et legosid on triljon, püsib legondus viisakalt oma nurgas. Joonistus- ja meisterdusvahenditele nagu vildikad-pliiatsid-pintslid-guašid-kriidid on meil seina peal plastikvannikestega riiulid, mida ka selle postituse piltidelt näete. Kuid paberite, joonistuste, värviraamatute ja kleepsuraamatutega oli siiani täielik jama. Küll olid neile kaustad ja ajakirjahoidjad, kuid sedasi kerkisid kaootilised paberivirnad kapiserval ülepea ja värviraamatuid oli tülikas kätte saada. Selge oli see, et paberimajandus vajas paremat lahendust.

Nii kargaski mulle pähe idee kasutada laste joonistustarvikute hoiustamiseks jalatsikappi. On ju jalatsikapil täpselt niisugused kitsad vahed, kuhu kõiksugu plokke-vihikuid hea paigutada ja suurepärane kätte saada on. Olin oma ideest kohe täielikus vaimustuses, aga kappi aktiivselt otsima ei asunud – polnud prioriteet. Prioriteediks on meil siiani kõigi asjade ees olnud ikkagi see va pagana piirdeaed, millest, püüan meeles pidada, kirjutan teile peagi.

Nägin sõbratari Instagrami story’s, et neil on oma kodus üle jäänud valge jalatsikapp, mille 20€ eest järgmisele soovijale loovutavad. Mulle õudselt meeldib kui mul on mingisugune konkreetne vajadus/unistus, mille järelturg täidab. Olin kohe väga rõõmus ja nõudsin seda endale. Sain!

Natukene nörritas mind kappi karbist välja võttes (hiljem selgus, et neil oli suisa kaks tükki üle ja see, mille mina endale saan, on veel karbis ja kokku panemata) tõsiasi, et olin 20€ eest ostnud 19,99€ maksva, IKEA kõige odavama otsa kapi. No ma ise neid IKEA kõige odavamaid asju oma koju ei ostaks, sest see laminaat on koledasti kobrutav, lihtsalt nii-hii-hii kehva kvaliteediga, konstruktsioon kipakas ja millegipärast eeldasin, et ehk ikka ei ole millegi niisugusega tegu. Oleks võinud rohkem süveneda, sest sellised asjad ju ei kesta absoluutselt ja ma vihkan ajutisi asju! Aga tegelikult on ju muidugi laias laastus täiesti suva, sest platsis ta on ja täidab oma funktsiooni loodetust kordades pareminigi. Kapp on madal ja lastel ülihea sellest asju kätte saada ning neid hiljem tagasi panna. Kõik püsib ilusti oma vahes, ei pudene välja ega lähe segamini. Isegi suured mapid Kroonprintsessi joonistustega mahtusid alumisse sahtlivahesse kenasti.

Nüüd on kõik kleepsu- ja värviraamatud taas kenasti silma all, kättesaadavad ja valmis lapsi inspireerima. Olen selle lahendusega väga rahul ja lapsed niisamuti. Mõlemad kiitsid, et nii hea on sedasi, ja asusid kohe asju sisse-välja võtma-panema. 🙂

Kuidas teie oma laste joonistusmajandust hoiustate-sorteerite?

Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises

~ kogumispäevik, pesapunumine

Et Kogumispäevikus on kodukulude kuu ja väljakutseks on kaardistada kõik koduga seotud kulud (tegelen sellesse süvenemisega ja raporteerin ükspäev, kui sotid päris selged, põhjalikumalt), mõtlesin täna puhastusvahenditest (mis ju ka kahtlemata kodukulude alla käib) juttu teha. Kui pesupesemine on sada protsenti minu rida, siis ülejäänud puhastusvahendite osas on meil H’ga mõningasi lahkarvamusi esinenud küll. Kuna H meelest pädeb printsiip “mida paremini vahutab, seda paremini puhastab” (ehkki ta mõistusega aru saab, et see nii ei ole – tunne loeb!), on meil ses osas konsensus saavutamata. Aga eks me oleme pika tee puhtama ja (keskkonna)säästlikuma koduni juba käinud ka, nipet-näpet veel ja küll meistki asja saab!

Kodukeemia on sedasorti kraam, mille osas mul on üsna kindlad lemmikud kujunenud ja mida soetan alati soodushinnaga varuks, sest allahindlused on korralikud. Soodusmüügilt soetades olen ka uusi lemmikuid leidnud – nii sattus meie majja näiteks bränd nimega Seal Eco, mille toodetega väga rahul olnud olen. Mõtlesingi, et vaatan üle oma kodukeemia kasutamise harjumused ja kirjutan nad blogis lahti ka:

Pesupesemine

Suurem osa kodukeemiat meie majas peitub vannitoa valamukapi sahtlis ning sinna hulka kuulub peamiselt pesupesemiseks vajalik. Kogu pesumajandus on meil seoses uude koju kolimisega tegelikult täielikult muutunud. Kui varem asus meie pesumasin meie tillukese panelkaköögi kapis ning pesukorvid magamistoas, siis kolides otsustasime pesukorvidest üleüldse loobuda ja nüüd loobime pesu otse vannituppa paigutatud masinasse või (kui masin parajasti juba töötab) selle ette virna. Seda lihtsalt selleks, et pesuhunnikud ei kasvaks üle pea, sest on kusagil korvis silma alt ära, vaid läheks koheselt pessu ja saaks jooksvalt likvideeritud. Et pesupesemine on meil kõigist majapidamistöödest kõige regulaarsem, ajamahukam ja ressursikulukam, oli selle paremini ära korraldamine hullult tähtis. Nii lõpetasin pärast kolimist ka (voodipesude ja rätikute) triikimise ja musta pesu värvide järgi sorteerimise. Pessu läheb kõik, mis jooksvalt pesemist vajab. Voodipesud on meil enamjaolt heledad ja lähevad pessu kõrgemal temperatuuril, mistõttu vahetame ja peseme need alati korraga.

Kui varem sorteerisin pesu selle järgi, kas tegu on mustade, värviliste, heledate või lasteriietega ning pesin eraldi vahenditega, siis nüüd olen sellele ülipüüdlikkusele käega rehmanud ja pesen kõike ühiselt. Vähe sellest, et nii on pesumajanduse haldamine kergem, on see parem ka meie, täiskasvanute, tervisele. Varem pesin laste pesu nahasõbralike ja lõhnaainevabade pesuvahenditega ning meie pesu jätkuvalt Arieli kapslitega. Vanast harjumusest oli sisse jäänud veendumus, et need värvilised ja haisvad räigused pesevad tõhusamalt kui lõhnatu pesugeel. Et see lõhn ka toona mulle liiga vänge oli, topeltloputasin kõik meie masinatäied, ning kulutasin lisaks loodust ning nahka räämavale keemiale ka oluliselt rohkem vett. Nüüd on nina selle tugeva lebra suhtes nii tundlik, et raske on mõista, kuidas ma selle sees varem elada suutsin ja kuidas teised jätkuvalt suudavad – inimene jääb ju Arieliga pestud riideid kandes ise selle järgi haisema!

Nüüd pesen kõik masinatäied enamasti Neutrali värvilisele pesule mõeldud pesugeeliga ning olen sellega vist kõigist pesuvahenditest enim rahul. See on naha- ja loodusesõbralik ning sealjuures ka väga-väga tõhus. Ilmselt kõige paremini puhastav pesugeel, mida kasutanud olen. Teine lemmik, mille kunagi Coopi soodukalt avastasin, on Seal Eco. Samuti lõhnaainevaba (ja, nagu Neutralgi, minu jaoks täiesti vastuvõetava “lõhnatu toote lõhnaga”), peseb väga tõhusalt ja tavahind on Neutralist pea euro võrra soodsam. Vahel haaran soodushinnaga ka Froschi, mis on samuti öko, kuid sisaldab lõhna- ning värvaineid, mis vaatamata looduslikule päritolule ikkagi (eriti laste tundlikule) nahale parimad valikud pole. Olen nende kasutamisel pigem ettevaatlik, kuid vahel tekib neid tooteid allahindlusel nähes igatsus hästi lõhnava pesu järele ja ostan siiski. Näiteks allpool oleval pildil ilutsev kollane valge pesu Frosch maksis Magazinis nii vähe, et lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ja peseb väga kenasti tegelikult värvilist pesu ka, mingit vahet ei ole. Tegelikult olen meie voodipesu ja rätikute pesemiseks isegi Froschi pesuloputusvahendit soetanud – justnimelt selle lõhna-igatsuse pärast. See lõhnab magusalt ja teeb pesu hästi pehmeks. Täiesti mõttetu emotsionaalne rahakulu, muidugi, mistõttu seda ka tagasihoidlikult doseerin ja tõesti haruharva ostan. Lisaks on mul veel pudel Neutrali õrnale pesule mõeldud geeli, millega pesen villasest või siidkangast riideid.

Plekkide eemaldamiseks on mul sahtlis suur pudel Vanishi geeli. Alles praegu seda kõike lahti kirjutades saan aru, kui mõttetu see on. Ostan seda üsna kallist vahendit küll korraliku soodukaga suure pudeli ja kasutan tegelikult üsna harva, aga muidugi on sellel ka põhjus. See on nii vänge ja haisev, et paljakäsi seda eriti katsuda ei taha, masinasse valamine tundub natuke mõttetu (niiviisi ei ole sellest intensiivsetele plekkidele absoluutselt tolku) ja selliseid plekke, mida kohe likku pannes üldse välja ei saa, tekib ikkagi suhteliselt harva. Palju säästlikum ja igatahes tõhusam on väga pigmenteeritud toite (tomat, kurkumiga road, porgandipüree, peedisupp jms) serveerides lastel lihtsalt torsod paljaks võtta. 😀 Niisiis kasutan ma Vanishit üha vähem ja vähem ja taipan nüüd, et olen ju ammuilma veendunud, et selle asemel tuleks sapiseepi kasutada. Miks ma seda siis iialgi ostnud pole, ma ei tea, aga nii paljud inimesed on seda suisa ülistanud ja väitnud, et paremat plekieemaldajat pole maamuna peal olemas. Proovingi selle asja nüüd viivitamatult järgi ja hoian pöialt, et see tõesti nii hästi töötab nagu kõik teadjanaised räägivad! Pesupähkleid ma proovida ei söanda. Olen nende kohta kuulnud nii palju vastakaid arvamusi – enamus negatiivseid – et lihtsalt ei julge neid endale suure karbitäiega koju osta. Kui keegi minu kodukandist tahab mulle mõne proovimiseks anda, eksperimenteerin meeleldi ja annan blogis teada, kuidas läks. 🙂

Exsqueeze mu veeplekiline segisti – mul jäi terve väärtuslik koristus-nädalavahetus vahele! Vaadake parem kui kummaline ja misplaced see punane kiiskav Ajax kõige (suht) neutraalse ja (suht) loodussõbraliku kõrval välja näeb…

Vannituba

WC-poti värskendamiseks kasutame Duck Fresh Discs dosaatoriga geeli, mis WC-poti seinale kinnitub. Ühes täitetuutus on kuus doosi geeli ja lisada tuleb seda umbes kord nädalas. Korduvkasutava hoidja sisse seebi udjamine tundub mulle veidi rõve, iga natukese aja tagant uue plastikjubina minema viskamine vastik liigtarbimine. Samas hakkasin praegu mõtlema, et… on see WC-seep üldse nii vajalik kui potti niikuinii regulaarselt puhastada? Kuidas teiega on, millist WC-seepi kasutatate või kas keegi teist on selle kasutamisest suisa loobunud?

Kui ma muidu olen üritanud kogu keemia enam-vähemgi loodussõbralike alternatiividega asendada, siis oma puhastuspahe on mulgi. Tere, minu nimi on Mirjam ja ma olen kloorisõltlane. Ma olen üsna bakteripelglik ja teadmine, et ma olen WC-poti, WC-põranda, kraanikausi ja dušinurga kloori sisaldava vahendiga puhtaks küürinud, annab mulle mõnusa hingerahu tunde. Lisaks on kloorilõhn mu jaoks seotud hästi positiivsete emotsioonidega lapsepõlvest – ujulad on mu lemmikkohad maailmas ja kui mu kodutualett lõhnab nagu avalik ujula, ma olen väga rahul. Aga otseloomulikult ei lähe mu Ajaxisõltuvus kokku mu ideega säästlikust tarbimisest. Kas teie hulgas on ka minusuguseid? Mida teie WC ja vannitoa desinfitseerimiseks kasutate?

Köök ja nõudepesu

Köögis kasutame Froschi pritspudelis apelsiniõliga pinnapuhastusvahendit. Selle koostisosade nimekiri on lühike, mulle arusaadav, lõhn meeldiv ja puhastusomadused head. Pudelitäis maksab 1,99€ ja seda kulub meil mõistlikul tarbimisel vast üks kuus. Mõistliku tarbimise kontseptsioon on meil veel läbirääkimisel, sest üks meist kipub seda pisut liiga lahke käega doseerima…

Põhjakõrbenud pottide, ahjuresti jm kondiauru nõudvate, raskemate küürimistööde jaoks on meil Rootsi päritolu Svinto. Svinto on kohaliku looduskaitseseltsi poolt loodussõbralikuks märgitud seebiga terasvill, mis puhastab absoluutselt kõike kõrbenud pudrupotist määrdunud tennisteni (isegi kääre saab sellega teritada, räägivad) ja seda ääärmiselt tõhusalt. Armastame teda palavalt. Googeldades leidsin, et mingisugune koristusettevõte pakub seda ka Eestis müügiks? Ei tea, peate lähemalt uurima kui huvi on või kellelgi tuua paluma. Imeline asi! Kui ma väga lohakaks läinud ja midagi põhjalikult ära kõrvetanud olen, kasutame selle lahti keetmiseks pisut soodat.

Nõudepesuvahendi koha pealt on meil jällegi see vahutab-siis-puhastab-lahkarvamus ja viimati kui meil Froschi nõudepesuvahend (vaarika oma on kohutava tehisliku vaarikahaisuga, mina eelistan Sensitiv’i või sidruni oma) otsa sai, naases H poest pudelitäie Fairyga väites, et Froschi polnud. Jajah. Fairy eelis on muidugi see, et seda tõesti kulub imevähe. Teisalt ei ole seda füüsiliselt võimalik nii vähe doseerida, et seda ikkagi liiga palju poleks…

Näete seda õnnetut Seal Eco nõudepesuvahendipudelit, mille ma just sahtlipõhja peidetuna leidsin ja mille asemele ükskord Fairy poest koju nihverdati? Jep. Elu Lapipoisiga… väga palju kobiseda ka ei saa, sest köögi koristamine on härra ampluaa. 😀 

Nõudepesutablettidest kasutasime pikalt-pikalt neid kõige mürgisemaid Finisheid, aga minu meelest ei jää praegu kasutuses olevad Froschi tabletid neile kuidagimoodi alla. Ükskord ostsin allahindluselt mingisuguseid (ma ei anna pead, missuguseid, aga vist Tri-Bio) muid tablette ja need muutsid plastikud koledaks ja jätsid masina sisu kuidagi mingisuguse imeliku kihi alla. Milliseid nõudepesutablette teie kasutate? Kas olete proovinud ise nõudepesutablette teha?

Lapid-käsnad-rätikud

Igasuguseks pühkimiseks ja kuivatamiseks on meil köögisahtlis umbes 20-30 (puuvillast või linast) köögirätikut. Kui on vaja kerkiva taigna peale, pärast seda käte- või nõudepesu puhtaid käsi-taldrikuid kuivatada, hiljem sama rätikuga näiteks pärast sööki laste suid pühkida, põrandale kukkunud joogivett kuivata vms teha, saab seejärel räti otse pesumasinasse viia. Nii teeb iga rätik tihti mitu tööülesannet (puhtamast mustemani) ära enne kui pesumasinasse läheb. Päevas kulub 2-3 rätti ja nii ei kulu meil majapidamispaberit (mida meil igaks juhuks rull siiski on) sisuliselt üldse.

Nõude pesemiseks on meil karukeelega käsn, keraamilise pliidi jaoks sileda tagapoolega Vileda nuustik, seintelt ja laudadelt (vildika)plekkide eemaldamiseks valge… ee… plekieemaldusnuustik ja pindade jaoks Wettexi majapidamislapid. Mulle võib-olla meeldiks kui ka pinnapuhastuslapid oleksid kordvukasutatavad ja pestavad (näiteks mikrokiudlapid), aga ses osas läbirääkimised alles käivad, sest Lapipoiss (legit hüüdnimi, pidevalt kutsun teda nii) ei ole eriti koostööaldis. 😀

Rätikusahtel. Kõige paremad rätid on kahtlemata nõukaaegsed linased rätikud, teised suured lemmikud on IKEA kõige odavamad sini-valged rätikud, mis imavad hästi ja peavad hästi vastu kõrgetel temperatuuridel pesemisele ja kõiksugu plekieemaldustele.

Põrandad

Põrandaid puhastab igapäevaselt (vahel mitu korda päevas) meie armas tolmurobot Neato Botvac D85 ja pesemiseks kasutame Vileda lapiga põrandamoppi, millel spetsiaalne kuivaks väänamise agregaat küljes. Põrandapesuvette lisame Tri-Bio põrandapesuvahendit, mina panen mõned tilgad eeterlikku õli ka. Näiteks sidrunit. Sest nii hea on kui toad hästi lõhnavad! Vahel kuumutame pliidil vett mõne tilga eeterliku õliga – suurepärane õhuvärskendi.

Kodumasinate hooldus

Katlakivi eemaldamises oleme üsna laisad, aga õnneks on meil ka piisavalt hea vesi, et probleem akuutseks muutunud ei ole. Veekeetjat meil pole ja kohvimasina puhastamiseks on meil DeLonghi nimelise firma Eco Decalk nime kandev katlakivieemaldusvahend. Nõudepesumasina puhastamiseks kasutan parasjagu esimest korda Dr. Beckmanni nõudepesumasina puhastamise pulbrit, varem oleme jällegi vana head värvilist ja mürgist ühekordses plastpakendis Finishit kasutanud. Tolmurobotil on aeg-ajalt vaja filtreid vahetada ning neid soetasin ma talle eBayst. Ma muidu olen odavrämpsukaubamajade suhtes ju hirmus kriitiline ja nii, aga kuna filtril ja filtril ilmselt erilist vahet peale hinnavahe ei ole, mõtlesin järgi proovida. Läks mõni nädal aega ja filtrid saabusid – täiesti identsed algselt masinas olnud filtritega. Hinnavahe? Ei rohkem ega vähem kui kümnekordne…

Missuguseid masinaid teie regulaarselt hooldate-puhastate ja mismoodi?

Peeglid ja aknad

Aknaid on meie majas palju ja neid me tänaseni kordagi pesnud pole. There, I said it. 😀 Küll aga on meil klaasipuhastusvahend seni koguaeg au sees olnud, sest puhastame sellega peegleid, saunaust, ahjuklaasi jms. Viimasel ajal seisab see Mayeri pritspudel aga nukralt sahtlis ja keegi tema järele eriti ei haara. On ju klaasipuhastusvahend tegelikult täiesti asendatav lihtsalt vee ja korraliku kummikaabitsaga, nii et kui sellise kuskilt kätte saame, me klaasipuhastusvahendit enam majja ei too.

Taaskord: kõike kriitilise pilguga üle vaadates ja üles tähendades saab selgeks, et tegelikult ikkagi on kitsaskohti ja harjumusi, millest oleks võimalik ja isegi äärmiselt mõistlik vabaneda. Nüüd analüüsides saan hästi aru, et näiteks Vanishist millegi loodus- ja nahasõbralikuma nimel loobumine oleks mulle ja meie pere rahakotile (on ju sapiseep märkimisväärselt odavam) ülihea lahendus. See saast ja tema vänge hais ju isegi ei meeldi mulle, mis siis, et hästi plekke eemaldab! Kloorisõltuvusest ma tegelikult vabaneda ei tahaks, sest see lõhn ja desinfitseerivad omadused on mulle armsad, kuid parema valiku tegemisest saadud nauding oleks ka, mistõttu kuulan suure huviga teie WC desinfitseerimise nippe. Ostate ehk mõnd universaalset vahendit, mida mullegi soovitada saate? WC-seebi vajalikkuse teemal arutleksin meeleldi ka, sest ma pole elus kunagi mõelnud, kas sellest päriselt ka tolku on või võiks selle ehk ikkagi regulaarse puhastamisega asendada. Niikuinii puhastan terve poti jumala sageli WC-s käies ära, sellest ju põhimõtteliselt piisaks? Vist? Lisaks meenus mulle nüüd veel, et hiljuti oli Kogumispäevikus juttu kätepesuseebi vahtdosaatoritest. On teil sellistega kogemusi? Räägivad, et seepi kulub oluliselt vähem!

Igatahes kavatsen järgmise nädala jooksul ära proovida kõiksugu vahendite ise valmistamise. Kati kogus ühte artiklisse (LINK) kokku mõned Kogumispäeviku grupist (LINK) läbi käinud poekeemia asendamise nipid, mille esmajärjekorras ette võtan. Tahaks ise nõudepesumasina pulbrit teha proovida, eeterlike õlidega lõhnastatud pinnapuhastusvahendi valmistada ja äädika ning sidruniga vannituba küürida proovida. Milliseid puhastusvahendeid ja nippe teie oma majapidamise korrashoiuks kasutate? Oskate mulle midagi soovitada? Kas teil on ka mõni selline vahend või harjumus (nagu mul see kloorivärk), millest teate, et peaksite loobuma, aga ei oska?

Meie magamistuba (enne ja pärast)

~ pesapunumine

Meie kodukese kõige suurem (võib-olla isegi ainus) miinus maja soetamise hetkel oli panipaikade puudumine. Oli küll piisavalt ruumi esikus, et sinna garderoobkapp ehitada, kuid rohkem asjade hoiustamiseks mõeldud kohti polnud. Välja arvatud muidugi katlaruumike, kuhu H esimese asjana maast laeni riiulid ehitas, et oleks koht (aia)tööriistadele, survepesurile, külmkapile (köögis olevasse integreeritavasse külmkappi, mis küll pigem rohkem tikutoosi kui külmikut meenutab, ei mahu mitte miski ära…), jalgrattale, Stigole ja muule sellisele. Ruum on küll väike, aga et laed on meil hästi kõrged, mahub riiulitele kõvasti kõiksugu asju, mida pidevalt vaja ei lähe – lastele väikeseks jäänud riideid jms.

Esiti tundus meile, et esiku garderoobkapp saabki olla ainus viis asjade hoiustamiseks ja see tegi mulle ikka üksjagu muret. Mingi hetk avastasime aga, et tegelikult on ka meie magamistoas kapile voodi kõrval koht olemas, sest ehkki siin eelmise koduga võrreldes ruutmeetreid vähem on, on praeguse magamistoa lahendus oluliselt parem (eelmine oli selline kitsas ja piklik) ja tänu suurele aknale/uksele voodi jalutsis paistab ka mööblit tuugalt täis tuba avar ja valgusküllane.

Enne:

Pärast:

Et magamistoamööbel (st. voodi ja kummut) oli meil juba olemas, oli see ainus tuba, kuhu meil uut mööblit üldse vaja ei olnud. Elutoamööbli ju müüsime maha, sest arvasime, et hakkame vana kodu ümber ehitama ja teadsime niisiis, et diivanile ja tugitoolidele meil seal kohta pole. Little did we know! Küll aga oli magamistoa mööblikomplekt ca. 20 aastat vana ja me tundsime, et hädasti oleks vaja täispuidust voodi ja kummut korralikult ära lihvida ja uuesti üle värvida, et ajahambast pisut puretud mööbel värskes ja uhiuues kodus kohatu välja ei näeks. Kõigi teiste projektide kõrval jäi voodijuppide värvimine aga venima ning nii elasimegi esimesed kolm-neli kuud uues kodus põrandal lebavatel madratsitel magades. Alles viimasel raseduskuul taipasin, miks mul nii kohutavalt ebamugav ja halb on põrandalt öö jooksul viis korda tõusta, et duši alla närvivalusid leevendama või WC-sse pissile minna. Siis panime (poolikult värvitud) voodiraami kokku, et ma lõpurasedana normaalselt magada saaks – ei tea, millal me selle värvimiseni lõpuks jõuame, aga loota ju võib. Kummutiga läks paremini – tema saime me kenasti värvitud-lakitud ja sahtlitele panime väikeste hõbedaste sahtlinupukeste asemele uued (IKEAst ostetud) kausskäepidemed, et talle veidi kihvtim välimus anda ja minu meelest see meil ka õnnestus.

Väikevenna võrevoodi mahtus akna kõrvale nurka üllatavalt hästi ära ega tekita seal tunnet, et toas vabalt liikumiseks enam üldse ruumi pole. Nii oluline on see, missugune on toa planeering – ruutmeetrid ei mängi absoluutselt mingit rolli! Voodi ise ja selle sees olev voodipesu said kuus aastat tagasi Kroonprintsessile ostetud. Nii naljakas on sellele ajale tagasi mõelda. Kuidas see võimalik on, et meie esimene beebi nii ammu sündis? 

Enne:

Pärast:

Nagu eelmisel korral last oodates, jonnisin nüüdki, et enne sünnitama ei lähe kui magamistoakapp valmis on. Ja valmis ta sai! Pildid “valmis” toast ongi, muuseas, tehtud sõna otseses mõttes sünnitamise ajal. Mõtlesin, et pärast beebi sündi niikuinii mahti pole tube üles pildistada ja ega mul tuhude vahel väga muud teha olnudki – kasutasin viimast võimalust ja klõpsisin pildikesi. Päris valmis see tuba muidugi ei ole – garderoobil ei ole uksi ees (sest, nagu ikka, euroz dollarz yeniz) ja mulle tundub, et seintele kuluks ära mõned ilusad pildid. Et ma aga päris kindel ei ole, mida ma täpselt seinale riputada soovin, ei hakka ma sellega ülearu kiirustama ka. Kõige tähtsam on ikkagi, et asjadel oma koht oleks!

Eelmisesse magamistuppa ehitasime kapi algusest lõpuni ise. H saagis valgest mööbliplaadist sobivad tükid, ostis valget servakanti ja kantis lõikeservad siis kui kapp juba paigas oli. Seekord läksime kergema vastupanu teed – meie uus tore naabrimees õpetas, et Espakist saab hästi mõistliku hinnaga valmis tükke tellida ja nii käis kapi ehitus H’l kuidagi eriti ludinal. Tegi arvutis joonise, läks sellega Espakisse, tõi sealt nädalake hiljem valmis jupid ära ja pani kohapeal paari tunniga kokku. Kumbki meist ei mäleta täpselt kui palju me kapi materjali eest kokku välja käisime, aga suurusjärk võis olla midagi 160-170€ kanti. Korvtornid on IKEAst, kannavad nime ANTONIUS ja maksavad vaid 17€ nelja korviga mooduli eest. Ma küll ei ole maailma suurim korvtornifänn, aga hakkan juba vaikselt harjuma. Näiteks voodipesu hoiustamine tundus mulle korvisüsteemiga tüütu ebapraktiline, sest olin harjunud tekikotid, linad, padjapüürid eraldi virnadesse sorteerima ja korvist ei saa ju vajalikku teiste asjade alt kätte. Kui taipasin, et komplekti kuuluvaid asju koos ühes korvis hoides on süsteem hoopis loogilisem, muutusin ka korvtornide suhtes märksa sõbralikumaks. 😀

Enne, masendav kaos:

Pärast, igal asjal oma koht ja ruumi ülegi:

Kummaltki poolt korvtornide kohalt on puudu veel riiuliplaadid ning põrandal, riidest kastide all (ei paista pildilt), on koht kahe ratastel kasti jaoks, mida me veel valmis ei ole jõudnud teha. Ülemisel riiulil on Väikevennale veel pisut suured riided, ujumisasjad, laudlinad, jõulutekstiilid jms plastikust kastidesse (samuti IKEA) sorteeritud. Vasakus korvtornis elavad peaasjalikult H riided, minu omad on kummutis. Paremal pool on voodipesu, käterätid ja Väikevenna asjad. Stange all, ristkülikukujulistes riidest kastides elavad vannilinad, tekid-padjad, vannitoa põrandamatid, Väikevenna mänguasjad (mida ilmselgelt veel tarvis ei lähe, aga kaugel seegi aeg enam on) ja mähkmevaru. Hästi mõnus on, et igal asjal on päris oma kodu ja nii on ka korda oluliselt lihtsam hoida. Iga korvi juurde kleepisin ka sildikese, et ka kõigil peale minu oleks hõlpsam asju võtta või õigesse kohta tagasi panna. 🙂

Pildil on küll vaade ülevalgustatud, aga pisut on näha ka, kui ilus ja roheline (praegu kollase-punasekirju) vaatepilt meile hommikul ärgates voodi jalutsist vastu vaatab. See on vist mu lemmikosa selles kodus elamise juures. 🙂


Selline ta nüüd on, meie magamistuba. Detailide kallal annaks veel kõpitseda, aga põhiline on paigas, kord majas ja minul süda rahul. Kuidas meeldib?

VIDEO: Värvime seinu ja ehitame maja e. mängutoa totaalne muutumine 

~ pesapunumine, video, videoblogi, vlog

Video ja postitus valmisid koostöös Sadoliniga

Laste mängutuba on meie maja kolmest magamistoast kõige suurem ja põhjus, miks see neile mängimiseks sai eraldatud, on lihtne: magamiseks pole ruumi vaja, ent mängimiseks küll. Kui ühed minu lemmikblogijad, Hugo ja Paula, oma tütarde mängutuppa veebruaris mängumaja ehitada lasid, tekkis minul vastupandavatu soov see suurepärane idee ka meie mängutoas ellu viia. Nende maja juures meeldis mulle eriti, et see on kahekorruseline ja et alumisel korrusel on mõnus madratsiga lebopesa, kus raamatuid lugeda ja multikaid vaadata saab. Meie mängutuba seisis aga siiani tühjana, sest esiteks oli meil kevadel ja suvel mitu muud (aja)kulukat projekti, millega tegelema pidime – tagaaia-mudamülkast muruplatsi kujundamisest magamistoa garderoobini välja. Seis mängutoas püsis siiani üsna nukrana ja vähem inspireerivat keskkonda lastele mängimiseks oli üsna raske ette kujutada. See oli seni absoluutselt ja konkurentsitult minu kõige vähem lemmik tuba meie majas. Ega ka tüdrukud ise seal eriti viibida tahtnud ja imbusid seetõttu tihti oma mänguasjadega köögilaua taha või elutoapõrandale.

Minu silmis õigustab eraldi mängutuba end ainult juhul kui see on kõige lahedam koht maailmas ja kui lastel seal päriselt midagi teha on ja nad seal aega viita soovivad. Minu silmis peab see pakkuma ideaalset keskkonda erinevateks rollimängudeks ja seetõttu ka lastele kostüümilao kokku ajasin ning mängumaja idee endale kinnisideena pähe võtsin. Samuti olin mõelnud, et tahan lastetoa seinad lõbusamaks tapeetida või mõnd ilusat värvi värvida. Kuid kõige suuremaks murekohaks oli ikkagi see va maja – erinevalt Hugost ja Paulast ei ole me pururikkad ega saa endale kõiksugu asju sõrmenipsu (ja rahakrabina…) peale teha LASTA. Aga kas me ikka üleüldse oskame sellise asja püsti panna? Seda mõtet mõtlesime me mõlemad, aga välja ei öelnud. Tegime valmis plaani, mille järgi H joonise koostas ja kui Sadolin mulle kirjutas, kas me ei tahaks nendega koostöös natukene remonti teha, võtsime vastu otsuse: lastetuba peab nüüd ja kohe valmis saama!

Panime tähtaja paika ja… siis ma hakkasin sünnitama. Vana hea “jumal naerab kui inimene plaane teeb”. Samas taipasin, et kui seda projekti praegu kohe käsile ei võta, siis ega selle teostamine edaspidi lihtsamaks ka ei lähe – Väikevend on ju praegu nõnda tilluke ja magab nii suure osa päevast lihtsalt maha, et tema kõrvalt toimetamine on imelihtne. Edaspidi, kui ta asju (loe: kruve) suhu toppima ja pea ees siit-sealt alla kukkuda üritama hakkab, ei oleks see enam mõeldav.

Alustasime projektiga Peterburi mnt asuvast Värvikeskusest, kust kõigepealt mängutoa seinte jaoks värvi valida saime. Et Sadolin kirjutas meile pakkumisega nende mustust tõrjuvat vahasisaldusega (ent samas täismatti) EasyCare seinavärvi proovida ja et meie ainsad värvimist ootavad seinad olidki juhtumisi just laste mängutoa omad (mis kõige rohkem vatti ja… noh… vildikaid tunda saavad), olime kohe rõõmuga nõus ja valisimegi sellesama värvi välja roosas ning piparmündirohelises toonis. Samuti kasutasime Sadolini Master Novus mööblivärvi mängumaja fassaadi helesiniseks võõpamiseks. EasyCare seinavärvi paks tekstuur ja hea katvus olid lastega värvimiseks täiesti ideaalsed – värv kandus seinale mängleva kergusega ning tänu paksule tekstuurile kattis seina ühtlaselt ega tekitanud ka hoogsamal rullimisel ainsamatki värvipritset. Kui mõnel allameetrisel läkski värvimine sipake pekki, sai selle ka minut-kaks hiljem diskreetselt suure rulliga üle tõmmata nii, et tulemus siiski ilus ja ühtlane jäi. Samas kuivas värv piisavalt ruttu, et ühe õhtuga ilusti kaks kihti värvitud saaks. Ja otseloomulikult on see absoluutselt lõhnatu. Värvi pestavust mul õnneks ei ole veel vaja testida olnud *ptuiptuiptui*, aga natuke tahaks juba seinale vesivärvi või midagi pritsida, et näha, mismoodi see värvi hüdrofoobsele pinnale tilkadena pidama jääb. Mõistlik? 😀

Arusaadavalt oli mööblivärv hoopis teise tekstuuriga ja sellega olime me kõik (minuga eesotsas) lõpuks pealaest jalatallani koos, sest ilmselgelt on see vedelam ja pritsmed-plekid on kergemad tekkima. 😀 Videost on näha, kuidas mul isegi ninaots värvine on ja enda ja Virsiku jalataldadest ei hakka ma isegi mitte rääkima. Samas oli töötlemata puidu Master Novusega katmine puhas lust – pind jääb juba esimese kihiga imeilus ja ühtlane ja eriti rulliga värvides käis töö nagu lepase reega. Kihid kuivasid üliruttu ja ühtlase värvikihi saavutamiseks nähtud vaev oli nullilähedane. Muudkui ainult võõpa! Väidetavalt on värv ka äärmiselt kulumiskindel ning kergesti hooldatav – kõlab nagu mängutuppa loodud.

Ütlen ausalt – kui värvide kasutamine poleks päevakorda kerkinud, väriseksime siiani projekti töömahule mõeldes nagu haavalehekesed, kartes, et me mängumaja ehitusega hakkama ei saa, ja lapsed istuksid siiani oma kõledas pastakamaalingutega koopas. Või noh – istuks nad seal jee. Elaksid kogu oma paksu Lego-kultuurikihiga elutoas. Ja arusaadav – mängutuba oli varem nii… beež ja tapvalt igav! Kui ma oleksin varem teadnud kui meile jõukohane ja tore see kõik olema saab… ei oleks ma seda ettevõtmist sedasi peljanud. 🙂

Nüüd on veel nipet-näpet (ja kui ma ütlen nipet-näpet, mõtlen katuse ja katusepleki, põranda, rõdupiirde, liumäe ja hulga muude asjade paigaldust :D) teha jäänud ja siis saan teile arvukate “enne ja pärast” piltidega lõpptulemust demonstreerida. Juba praegu on raske meenutada kui surmavalt igav see tuba enne oli. Olen ülirahul, et motiveeriv koostööpakkumine just praegu tuli ja nii õnnelik, et lapsed endale lõpuks ometi just sellise mängutoa saavad, nagu ma terve siinveedetud aja unistanud olin. 🙂

Tuba enne – beež, mis beež. Videost võib soovija näha kui kaugele me juba tänaseks jõudnud oleme ja kui palju vingemaks üks mängutuba vaid nädalavahetusega muutuda võib!

Koduke: Kui õues on vihmane ja toas hirmus hubane

~ pesapunumine, snapshots (pildipostitus)

Kui enamus nädalavahetusi on tuugalt täis erinevaid plaane ja kohustusi, on nii mõnus mõnikord laupäeval lihtsalt “mitte midagi teha”. Sõime hommikusöögi ära ja otsustasime, et käime Ülemistes ja ostame lõpuks ometi ära need asjad, mille lisamisest haiglakotti ma unistasin – head imetamisrinnahoidjad, mõnus uus pidžaama jne. Lubasin Facebookis eduka ostelungiga (ja oma venitusarmi-peegliendliga… :P) eputades, et näitan teile õhtul postituses ostetud asju ja kogu haiglakoti sisu, aga teen seda homme hommikul. Tahan hoopis näidata pilte, mille täna meie kodukesest klõpsisin. Kui H pärast lõunasööki ehituspoodi ja lapsed lõunaunne läksid, vaatasin köögilaua tagant toa poole ja nii pagana mõnus oli. Uus kodu püsib kuidagi iseenesest korras (vähem stuffi ühe ruutmeetri kohta, arvas H) ja kuigi keegi polnud täna kodus lillegi liigutanud, nägi kodu nii kena ja hubane välja…

Panin küünlad põlema ja Estonian Voicesi “N’anga Nala” (46 422 kuvamisest Youtube’is olen mina üksi seda kuulanud 6 422 korda – nii suur on minu vaimustus ja sõltuvus sellest loost) kõlarist mängima ja lihtsalt nautisin seda, kui vaikne oli maja ja kui õdus see, kuidas vihm õues katusele trummeldas. Haarasin üle pika aja fotoka kätte ja suisa pidin selle tohutu laupäevaidülli kohe piltidele püüdma.

H emme kinkis meile möödunud nädalavahetusel imeilusa kuukinga. Mitte üksainumaski orhidee pole meie majas kunagi ellu jäänud. Isegi mitte natuke. Selle isendi heaolu nimel oleme lubanud pingutada. Saagu mis saab, see lill siin juba hinge ei heida!

Taustal on minu viimase nädala konkurentsitult suurim elevusobjekt (sõna?). Lasin tuttaval mööblimeistril selle kapi endale kontori tarvis ehitada. Mul oli kindel idee, missugune see täpselt olema ja mismoodi seinale kinnituma peab – poes sellist ei pakutud. Kuna me kolisime selle kapi algsest kodust minema ja et ta uude kontorisse ei mahu, tõin ta nüüd siia. Seina külge ma teda panna ei tahtnud – esiteks ei raatsi uutesse seintesse üldse auke puurida ja teiseks on mul tunne, et see võiks olla teisaldatav.  Sest me natukene leppisime kokku, et toome täpselt sellesse kohta jõulude ajal kolmemeetrise kuuse…  Igatahes juhtus siis nõnda, et ma komistasin üliägedaid mööblijalgu müüva e-poe otsa ja varsti hakkab meil esiku, köögi ja elutoa vahel olema seesugune üliäge ja üdini custom kapike, mille kohale tahan riputada suurtes tammepuidust raamides pildid ja… ja… ja… mul on pesapunumisinstinkt täiskäigul, noh! Teen sellest kindla peale eraldi postituse ja näitan täpselt, missugused need jalad on ja milline lõpptulemus lõpuks olema saab!

Kuigi diivani väljaulatuv nurgaosa on lahtikäiv ja selle sisse on ülihea tekikesi peita, lebab pleedihunnik meie diivanil pidevalt. Kuhi koosneb eranditult hallidest ökovillast Klippani pleedidest ja et nad on lisaks kõigile oma muudele võrratutele omadustele (pehmus, soojus, suurus…) ka silmipimestavalt kaunid, ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et tahaks nad kuskile ära panna või korrapäraselt virna sättida. Nõnda nagu nad meist pärast multikate vaatamist sinna lebama jäävad, nad seal ka on.

Kui sa oled Väga Karvane Ja Väga Pehme Väike Koer, on hästi oluline pidada oma lemmikpaigaks elus elutoa helehalli diivani esist. Ja tohutu pühendumusega parimat võimalikku asendit otsides end selle vastu hõõruda nii, et diivani alumine serv pidevalt koerakarvadest mustjas on. Põrsas! Tegelikult pole sellest hullu, sest Vallentuna diivani kangalt on karvu megalihtne eemaldada – kogu kupatus tuleb niiske käega ühe tõmbega maha.

Muumitasside pere uusim liige tuli meie neljapäevasele lauamänguõhtule koos Marisega. Tal oli selliseid kaks ja meil oli piparmündirohelisi Sniffe kaks, nii et tegime switcherood ja oleme nüüd kumbki tassi võrra rikkamad. Jõin sellest laste lõunaune ajal kohvi, pakkusin endale tumedat šokolaadi ja näppisin-pildistasin oma uusi, Women’Secretist ja Lindexist ostetud asju. Mida ma teile homme ka näitan. Seniks: head ööd!