Laste mängutoa korrashoid on meie pere üks põletavamaid argiprobleeme. No ei viitsi nemad iseseisvalt oma laga koristada ja mina siis käin pidevalt nagu mingi fuuria, vingun, pragan ja ähvardan… ja mul on sellest niiiiiiiii siiber! Olen küll püüdnud neile võimalikult funktsionaalse toakese luua ja tegelikult jõuavad asjad vahetevahel ikka selleks ette nähtud kohtadesse ka, aga hästi kena oleks, kui see juhtuks sagedamini. Nii püüan ma pidevalt mänguasjade hulka minimeerida ja samas uusi lahendusi leiutada, et neil asjade võtmine ning ära panemine mugavamalt sujuks.
Legosüsteem (videot meie Legode hoiustamissüsteemist saad vaadata SIIT) on meil hea – vaatamata sellele, et legosid on triljon, püsib legondus viisakalt oma nurgas. Joonistus- ja meisterdusvahenditele nagu vildikad-pliiatsid-pintslid-guašid-kriidid on meil seina peal plastikvannikestega riiulid, mida ka selle postituse piltidelt näete. Kuid paberite, joonistuste, värviraamatute ja kleepsuraamatutega oli siiani täielik jama. Küll olid neile kaustad ja ajakirjahoidjad, kuid sedasi kerkisid kaootilised paberivirnad kapiserval ülepea ja värviraamatuid oli tülikas kätte saada. Selge oli see, et paberimajandus vajas paremat lahendust.
Nii kargaski mulle pähe idee kasutada laste joonistustarvikute hoiustamiseks jalatsikappi. On ju jalatsikapil täpselt niisugused kitsad vahed, kuhu kõiksugu plokke-vihikuid hea paigutada ja suurepärane kätte saada on. Olin oma ideest kohe täielikus vaimustuses, aga kappi aktiivselt otsima ei asunud – polnud prioriteet. Prioriteediks on meil siiani kõigi asjade ees olnud ikkagi see va pagana piirdeaed, millest, püüan meeles pidada, kirjutan teile peagi.
Nägin sõbratari Instagrami story’s, et neil on oma kodus üle jäänud valge jalatsikapp, mille 20€ eest järgmisele soovijale loovutavad. Mulle õudselt meeldib kui mul on mingisugune konkreetne vajadus/unistus, mille järelturg täidab. Olin kohe väga rõõmus ja nõudsin seda endale. Sain!
Natukene nörritas mind kappi karbist välja võttes (hiljem selgus, et neil oli suisa kaks tükki üle ja see, mille mina endale saan, on veel karbis ja kokku panemata) tõsiasi, et olin 20€ eest ostnud 19,99€ maksva, IKEA kõige odavama otsa kapi. No ma ise neid IKEA kõige odavamaid asju oma koju ei ostaks, sest see laminaat on koledasti kobrutav, lihtsalt nii-hii-hii kehva kvaliteediga, konstruktsioon kipakas ja millegipärast eeldasin, et ehk ikka ei ole millegi niisugusega tegu. Oleks võinud rohkem süveneda, sest sellised asjad ju ei kesta absoluutselt ja ma vihkan ajutisi asju! Aga tegelikult on ju muidugi laias laastus täiesti suva, sest platsis ta on ja täidab oma funktsiooni loodetust kordades pareminigi. Kapp on madal ja lastel ülihea sellest asju kätte saada ning neid hiljem tagasi panna. Kõik püsib ilusti oma vahes, ei pudene välja ega lähe segamini. Isegi suured mapid Kroonprintsessi joonistustega mahtusid alumisse sahtlivahesse kenasti.
Nüüd on kõik kleepsu- ja värviraamatud taas kenasti silma all, kättesaadavad ja valmis lapsi inspireerima. Olen selle lahendusega väga rahul ja lapsed niisamuti. Mõlemad kiitsid, et nii hea on sedasi, ja asusid kohe asju sisse-välja võtma-panema. 🙂
Kuidas teie oma laste joonistusmajandust hoiustate-sorteerite?
Exsqueeze mu veeplekiline segisti – mul jäi terve väärtuslik koristus-nädalavahetus vahele! Vaadake parem kui kummaline ja misplaced see punane kiiskav Ajax kõige (suht) neutraalse ja (suht) loodussõbraliku kõrval välja näeb…
Näete seda õnnetut Seal Eco nõudepesuvahendipudelit, mille ma just sahtlipõhja peidetuna leidsin ja mille asemele ükskord Fairy poest koju nihverdati? Jep. Elu Lapipoisiga… väga palju kobiseda ka ei saa, sest köögi koristamine on härra ampluaa. 😀 
Rätikusahtel. Kõige paremad rätid on kahtlemata nõukaaegsed linased rätikud, teised suured lemmikud on IKEA kõige odavamad sini-valged rätikud, mis imavad hästi ja peavad hästi vastu kõrgetel temperatuuridel pesemisele ja kõiksugu plekieemaldustele.
Pärast:
Et magamistoamööbel (st. voodi ja kummut) oli meil juba olemas, oli see ainus tuba, kuhu meil uut mööblit üldse vaja ei olnud. Elutoamööbli ju müüsime maha, sest arvasime, et hakkame vana kodu ümber ehitama ja teadsime niisiis, et diivanile ja tugitoolidele meil seal kohta pole. Little did we know! Küll aga oli magamistoa mööblikomplekt ca. 20 aastat vana ja me tundsime, et hädasti oleks vaja täispuidust voodi ja kummut korralikult ära lihvida ja uuesti üle värvida, et ajahambast pisut puretud mööbel värskes ja uhiuues kodus kohatu välja ei näeks. Kõigi teiste projektide kõrval jäi voodijuppide värvimine aga venima ning nii elasimegi esimesed kolm-neli kuud uues kodus põrandal lebavatel madratsitel magades. Alles viimasel raseduskuul taipasin, miks mul nii kohutavalt ebamugav ja halb on põrandalt öö jooksul viis korda tõusta, et duši alla närvivalusid leevendama või WC-sse pissile minna. Siis panime (poolikult värvitud) voodiraami kokku, et ma lõpurasedana normaalselt magada saaks – ei tea, millal me selle värvimiseni lõpuks jõuame, aga loota ju võib. Kummutiga läks paremini – tema saime me kenasti värvitud-lakitud ja sahtlitele panime väikeste hõbedaste sahtlinupukeste asemele uued (IKEAst ostetud) kausskäepidemed, et talle veidi kihvtim välimus anda ja minu meelest see meil ka õnnestus.
Väikevenna võrevoodi mahtus akna kõrvale nurka üllatavalt hästi ära ega tekita seal tunnet, et toas vabalt liikumiseks enam üldse ruumi pole. Nii oluline on see, missugune on toa planeering – ruutmeetrid ei mängi absoluutselt mingit rolli! Voodi ise ja selle sees olev voodipesu said kuus aastat tagasi Kroonprintsessile ostetud. Nii naljakas on sellele ajale tagasi mõelda. Kuidas see võimalik on, et meie esimene beebi nii ammu sündis? 
Enne:
Pärast:
Nagu eelmisel korral last oodates, jonnisin nüüdki, et enne sünnitama ei lähe kui magamistoakapp valmis on. Ja valmis ta sai! Pildid “valmis” toast ongi, muuseas, tehtud sõna otseses mõttes sünnitamise ajal. Mõtlesin, et pärast beebi sündi niikuinii mahti pole tube üles pildistada ja ega mul tuhude vahel väga muud teha olnudki – kasutasin viimast võimalust ja klõpsisin pildikesi. Päris valmis see tuba muidugi ei ole – garderoobil ei ole uksi ees (sest, nagu ikka, euroz dollarz yeniz) ja mulle tundub, et seintele kuluks ära mõned ilusad pildid. Et ma aga päris kindel ei ole, mida ma täpselt seinale riputada soovin, ei hakka ma sellega ülearu kiirustama ka. Kõige tähtsam on ikkagi, et asjadel oma koht oleks!
Pärast, igal asjal oma koht ja ruumi ülegi:
Kummaltki poolt korvtornide kohalt on puudu veel riiuliplaadid ning põrandal, riidest kastide all (ei paista pildilt), on koht kahe ratastel kasti jaoks, mida me veel valmis ei ole jõudnud teha. Ülemisel riiulil on Väikevennale veel pisut suured riided, ujumisasjad, laudlinad, jõulutekstiilid jms plastikust kastidesse (samuti IKEA) sorteeritud. Vasakus korvtornis elavad peaasjalikult H riided, minu omad on kummutis. Paremal pool on voodipesu, käterätid ja Väikevenna asjad. Stange all, ristkülikukujulistes riidest kastides elavad vannilinad, tekid-padjad, vannitoa põrandamatid, Väikevenna mänguasjad (mida ilmselgelt veel tarvis ei lähe, aga kaugel seegi aeg enam on) ja mähkmevaru. Hästi mõnus on, et igal asjal on päris oma kodu ja nii on ka korda oluliselt lihtsam hoida. Iga korvi juurde kleepisin ka sildikese, et ka kõigil peale minu oleks hõlpsam asju võtta või õigesse kohta tagasi panna. 🙂
Pildil on küll vaade ülevalgustatud, aga pisut on näha ka, kui ilus ja roheline (praegu kollase-punasekirju) vaatepilt meile hommikul ärgates voodi jalutsist vastu vaatab. See on vist mu lemmikosa selles kodus elamise juures. 🙂
Laste mängutuba on meie maja kolmest magamistoast kõige suurem ja põhjus, miks see neile mängimiseks sai eraldatud, on lihtne: magamiseks pole ruumi vaja, ent mängimiseks küll. Kui ühed minu lemmikblogijad,
Panime tähtaja paika ja… siis ma hakkasin sünnitama. Vana hea “jumal naerab kui inimene plaane teeb”. Samas taipasin, et kui seda projekti praegu kohe käsile ei võta, siis ega selle teostamine edaspidi lihtsamaks ka ei lähe – Väikevend on ju praegu nõnda tilluke ja magab nii suure osa päevast lihtsalt maha, et tema kõrvalt toimetamine on imelihtne. Edaspidi, kui ta asju (loe: kruve) suhu toppima ja pea ees siit-sealt alla kukkuda üritama hakkab, ei oleks see enam mõeldav.
Alustasime projektiga Peterburi mnt asuvast Värvikeskusest, kust kõigepealt mängutoa seinte jaoks värvi valida saime. Et Sadolin kirjutas meile pakkumisega nende mustust tõrjuvat vahasisaldusega (ent samas täismatti) EasyCare seinavärvi proovida ja et meie ainsad värvimist ootavad seinad olidki juhtumisi just laste mängutoa omad (mis kõige rohkem vatti ja… noh… vildikaid tunda saavad), olime kohe rõõmuga nõus ja valisimegi sellesama värvi välja roosas ning piparmündirohelises toonis. Samuti kasutasime Sadolini Master Novus mööblivärvi mängumaja fassaadi helesiniseks võõpamiseks. 
Arusaadavalt oli 
Ütlen ausalt – kui värvide kasutamine poleks päevakorda kerkinud, väriseksime siiani projekti töömahule mõeldes nagu haavalehekesed, kartes, et me mängumaja ehitusega hakkama ei saa, ja lapsed istuksid siiani oma kõledas pastakamaalingutega koopas. Või noh – istuks nad seal jee. Elaksid kogu oma paksu Lego-kultuurikihiga elutoas. Ja arusaadav – mängutuba oli varem nii… beež ja tapvalt igav! Kui ma oleksin varem teadnud kui meile jõukohane ja tore see kõik olema saab… ei oleks ma seda ettevõtmist sedasi peljanud. 🙂
Nüüd on veel nipet-näpet (ja kui ma ütlen nipet-näpet, mõtlen katuse ja katusepleki, põranda, rõdupiirde, liumäe ja hulga muude asjade paigaldust :D) teha jäänud ja siis saan teile arvukate “enne ja pärast” piltidega lõpptulemust demonstreerida. Juba praegu on raske meenutada kui surmavalt igav see tuba enne oli. Olen ülirahul, et motiveeriv koostööpakkumine just praegu tuli ja nii õnnelik, et lapsed endale lõpuks ometi just sellise mängutoa saavad, nagu ma terve siinveedetud aja unistanud olin. 🙂
Tuba enne – beež, mis beež. Videost võib soovija näha kui kaugele me juba tänaseks jõudnud oleme ja kui palju vingemaks üks mängutuba vaid nädalavahetusega muutuda võib!
Kui enamus nädalavahetusi on tuugalt täis erinevaid plaane ja kohustusi, on nii mõnus mõnikord laupäeval lihtsalt “mitte midagi teha”. Sõime hommikusöögi ära ja otsustasime, et käime Ülemistes ja ostame lõpuks ometi ära need asjad, mille lisamisest haiglakotti ma unistasin – head imetamisrinnahoidjad, mõnus uus pidžaama jne. Lubasin Facebookis eduka ostelungiga (ja oma venitusarmi-peegliendliga… :P) eputades, et näitan teile õhtul postituses ostetud asju ja kogu haiglakoti sisu, aga teen seda homme hommikul. Tahan hoopis näidata pilte, mille täna meie kodukesest klõpsisin. Kui H pärast lõunasööki ehituspoodi ja lapsed lõunaunne läksid, vaatasin köögilaua tagant toa poole ja nii pagana mõnus oli. Uus kodu püsib kuidagi iseenesest korras (vähem stuffi ühe ruutmeetri kohta, arvas H) ja kuigi keegi polnud täna kodus lillegi liigutanud, nägi kodu nii kena ja hubane välja…
Panin küünlad põlema ja
H emme kinkis meile möödunud nädalavahetusel imeilusa kuukinga. Mitte üksainumaski orhidee pole meie majas kunagi ellu jäänud. Isegi mitte natuke. Selle isendi heaolu nimel oleme lubanud pingutada. Saagu mis saab, see lill siin juba hinge ei heida!
Taustal on minu viimase nädala konkurentsitult suurim elevusobjekt (sõna?). Lasin tuttaval mööblimeistril selle kapi endale kontori tarvis ehitada. Mul oli kindel idee, missugune see täpselt olema ja mismoodi seinale kinnituma peab – poes sellist ei pakutud. Kuna me kolisime selle kapi algsest kodust minema ja et ta uude kontorisse ei mahu, tõin ta nüüd siia. Seina külge ma teda panna ei tahtnud – esiteks ei raatsi uutesse seintesse üldse auke puurida ja teiseks on mul tunne, et see võiks olla teisaldatav. 
Kuigi diivani väljaulatuv nurgaosa on lahtikäiv ja selle sisse on ülihea tekikesi peita, lebab pleedihunnik meie diivanil pidevalt. Kuhi koosneb eranditult hallidest ökovillast Klippani pleedidest ja et nad on lisaks kõigile oma muudele võrratutele omadustele (pehmus, soojus, suurus…) ka silmipimestavalt kaunid, ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et tahaks nad kuskile ära panna või korrapäraselt virna sättida. Nõnda nagu nad meist pärast multikate vaatamist sinna lebama jäävad, nad seal ka on.
Kui sa oled Väga Karvane Ja Väga Pehme Väike Koer, on hästi oluline pidada oma lemmikpaigaks elus elutoa helehalli diivani esist. Ja tohutu pühendumusega parimat võimalikku asendit otsides end selle vastu hõõruda nii, et diivani alumine serv pidevalt koerakarvadest mustjas on. Põrsas! Tegelikult pole sellest hullu, sest Vallentuna diivani kangalt on karvu megalihtne eemaldada – kogu kupatus tuleb niiske käega ühe tõmbega maha.
Muumitasside pere uusim liige tuli meie neljapäevasele lauamänguõhtule koos Marisega. Tal oli selliseid kaks ja meil oli piparmündirohelisi Sniffe kaks, nii et tegime switcherood ja oleme nüüd kumbki tassi võrra rikkamad. Jõin sellest laste lõunaune ajal kohvi, pakkusin endale tumedat šokolaadi ja näppisin-pildistasin oma uusi, Women’Secretist ja Lindexist ostetud asju. Mida ma teile homme ka näitan. Seniks: head ööd!
Lapsed said hiljuti peretuttavate poolt edasi pärandatud raudteekomplektile täiendust – IKEA rongide tootmine lõpetatakse varsti ära ja igaks juhuks tuli võimalust kasutada. Rongimäng on suur hitt – seda enam, et juppe on nüüd piisavalt, et terve mängutuba rööpaid, sildu ja tunneleid täis ehitada. Samuti said preilid endale kaks piparmündirohelise mustriga voodipesukomplekti. Nad magavad nüüd ju täissuuruses voodis, aga sellesse sobivaid voodipesukomplekte on neil seni ainult üks olnud. Nüüd on üks veel. Ja õue skoorisime neile…
… RESÖ piknikulaua! See on nii-nii-nii armas ja ilus ja hädavajalik – varem polnud preilidel mitte kusagilt liivakooke serveerida või kohta, kus mugavalt suviseid hommikusööke nautida. Nüüd on neil päris oma lastelaud, mis sarnaselt kõigile teistele pindadele meie majapidamises kohe ka kimbukese kaunistuseks sai. See meeldib mulle lihtsalt nii-nii-nii-nii väga!
Uhke aiapidaja oma tuttuue laua taga
Läksin ükspäev lõpuks ometi ehituspoodi kindla plaaniga oma pikaaegne unistus täita ja ehkki ma tegelikult olen sada protsenti kindel otsuses aiapidamisega mitte arutult kiirustada (sest tahan rahus planeerida, mis kuhu sobib, mitte taimi ja põõsaid hiljem üles kaevata ja ümber istutada), ostsin ikkagi mõned maasikataimed selleks suveks ka. Veidi on hilja ja potis on neil ilmselt pisut kitsas ka, aga suva – suurtel oranžidel savipottidel on niikuinii koht minu unistuste aias ja proovimisest ju kahju tõusta ei saa. Oluline on, et preilid saaksid oma (vanaema ostetud uhketes aiatöökinnastes) näpud mulda pista ja proovida, mis tunne on midagi ise kasvatada. Tunne on muidugi hea – terve istutamise aja mõtiskles Kroonprintsess valjult kui suur õnn see ikka on, et me korteris ei ela. Saab igasuguseid asju istutada ja kasvatada ja… Talle see aiapidamise värk õudselt hästi sobib ja ta meeletult naudib sellist iseseisvalt nokitsemist.
Virsik muidugi ka. Need väikesed äkased küünealused mullas on vist mu maailma kõige lemmikum vaatepilt:
Mis see suur unistus on, millest ma siin muudkui vatran? Kompostikast, muidugi. Esimene asi, millest ma majaostu protsessi käigus muudkui vatrasin ja unistasin, oli võimalus biojäätmeid kompostiks muuta ja pärast pikka vaagimist käisin ja tõingi kasti ära. Kõige odavama ja harilikuma plastmasskasti. Ei ole tal vingeid kellasid ega vilesid ja ei ole ta ka uhkelt kiviks kamofleerunud – sellised on, muide, ka olemas ja maksavad pea viissada eurot. Samas ei paista ta kauges aianurgas ka vähimalgi määral silma ja teeb mulle rohkem rõõmu kui ükski harilik kast mulle elus rõõmu teinud on. Kööki kujundades tegin meile kraanikausi alla 80 cm laia prügisahtli, kus on viis erinevat ämbrit. Üks põhjast aukudega, kuhu koguda paberit ja pappi; kaks suuremat pakendite ja olmejäätmete jaoks; üks tillukene patareidele ja lambipirnidele ja üks väiksem kaanega – vana hea solgiämber. Kui me veel vanas kodus elasime, ei tegelenud me vähimalgi määral prügi sorteerimisega ja see tegelikult õudselt kurvastas mind. Tundsin end nagu ühiskonna arengule täielikult jalgu jäänud koopainimene, kes muudkui sitta toodab ja looduse hoidmisele vähimatki panust ei anna. Samas, olgem ausad, oleks prügi sorteerimine sellises köögis üks jõle prügihunnikute otsas elamine olnud – igasugused eeldused selleks lihtsalt puudusid täielikult – tikutoosidki on meie vanast köögist suuremad. Nüüd on mul ruumi, mul on päris oma kompostikast, koht, kus hoida kollast pakendikotti… ma olen kohe siiralt õnnelik, et ma saan ka normaalse inimese moodi mingisugusegi panuse anda ja, veel enam – oma bioprügi prügilasse saatmise asemel sellest hoopiski maailma parimat väetist teha. Et meil on lootus järgmisel aastal ka söödavaid vilju kasvatada, me troopiliste viljade koori pestitsiidide tõttu komposti ei pane.
Lisaks maasikataimele tõime veel Hortesest koju rohe- ja piparmünti. Aiast nopitud piparmündist tehtud värske tee lõhn on üks minu kõige armsamaid lapsepõlvelõhnu ja selle maitse on taevalik. Rääkimata sellest, et rohemündi peenrast suhu noppimine on iiimeline! Panin needki potti, sest ma polnud kindel, et ma olen valmis selleks, et need mööda aeda laiali paljunevad ja kõik muu enda alla matavad. Ses osas mõtlesin järgmisel päeval ümber ja ostsin ühe rohemündi juurde ning istutasin aia tagumisse nurka kasepuu varju – las vohab seal, kui tahab! Kogus, mille me peaksime suvel talviseks teetarbimiseks ära kuivatama, on täiesti mee-le-tu – seni pole mul igatahes õnnestunud piisavat piparmünditeevaru talveks kõrvale panna. Isegi kui lahked sõbrad ja sugulased pakuvad, et korjaku ma nende aiast, palju tahan…
Koduaiast pikemalt juttu tehes (mida ma küll ei plaaninud, aga tuli meelde, et mul on tegelikult veel postitamata pilte ja uudiseid) võib nentida, et muruke vohab kenasti ja saab just parajasti korralikult kastetud – õues sõidab metsikut (äikese)padukat. Seeme läks üle ootuste kiiresti idanema ja juba viis päeva pärast külvi olid esimesed libled ninad mullast välja pistnud. See pilt on tehtud kaheksa päeva pärast külvi:
Ehkki meie muruvaip pole veel ühtlane ja kohati on ikkagi “augukesi”, kus seeme veel idanema läinud pole, on pilt tänaseks ikkagi ühtlaselt roheline. Ootame nüüd, et libled piisavalt pikaks kasvaksid, et esimese niitmise teha saaks. Sellel on põhjus ka, miks me niitmist nii kärsitult ootame – H isa käis meil esimest korda külas ja tõi kõigile värsketele aiapidajatele kingitusi. Üheks neist oli meie pere teine (juba praegu palavalt armastatud) robotliige – Worx Landroid niidukipoiss! Hirmus lahke ja hirmus vajalik kingitus! Meil H’ga olid robotniiduki teemal üsna erinevad arvamused – ehkki me mõlemad olime nõus, et see pole üldse mingi prioriteet (sest nimekiri asjadest, millesse kodus veel investeerida vaja on, on hirmuäratavalt pikk), vaid pigem lihtsalt helesinine unistus, arvas H, et seda pole meile kindlasti vaja – tema tahab kindlasti ikkagi ise niita. Sest talle meeldib. Mina jällegi leidsin, et see esialgne aiapidamisõhin on vahva küll, aga kui muru niitmisest saab lihtsalt üks lisakohustustest, mida kolme lapse vanemad teistele maja- ja aiapidamistöödele, laste huviringidesse tassimisele ja muule lisaks pidevalt tegema peavad, ei ole see enam lõbus ja lõõgastav, vaid järjekordne tüütu kohustus. Meie aed ei ole küll teab mis Saja Aakri Mets, aga igatahes on sellest minu meelest tohutult abi kui üks väike robotpojake selle ise regulaarselt niidetuna hoiab. See on ju muruvaibale ka hea!
Väikesed aiatöölised said endale päris oma aiatööriistade komplektid – pildilt on puudu veel labidad, sest need lasti samal õhtul viivitamatult käiku:
H tõi Männiku karjäärist kärutäie liiva (millest kulus meie sügavasse kopaga kaevatud liivakasti ainult pool – ülejäänu andsime naabrilastele) ja tüdrukud kühveldasid selle ise aiakärru ja käru pealt kasti. Harva jätkub neil tööindu piisavalt kauaks, et töö lõpule viidud saaks, aga seekord mitte – iga viimne kui liivatera sai kasti tüdrukute endi käe läbi (no issi abiga, muidugi, vastasel korral oleksid nad öö otsa kühveldama pidanud…).
Vot sellised on lood siin maarajoonides! Nüüd kui me end Tallinnast välja kirjutanud oleme, meeldib meile mõelda, et elame maal. Natuke kahju on küll, et Väikevend endale õdede omadega sarnast nimetunnistust ei saa (mulle nii meeldivad need kaaned ja see luuletus nende siseküljel…) ja linna sünnitoetusest jäime kah seega ilma. Viimane ei ole muidugi mingisugune eriline kaotus, sest kohalik lasteaiakoht ja uuest aastast kehtima hakkav soodustus lasteaia kohatasule on meile ikka oluliselt väärtuslikumad. Ja muidugi oma koju kuulumine – hindamatu. 🙂
Kuigi meil enamasti kõik asjad kuidagi kahepeale (tegelikult pigem enamasti koos lastega, seega nelja peale) tehtud saavad, tekkis mul paar nädalat tagasi tõsimeeli ahastus ja tunne, et ei ole võimalik, et me omal jõul kõigega enne suure suve saabumist ühele poole jõuame. See oli millalgi siis kui H pinnases olevatesse aukudesse käruga täitematerjali tõi, mina seda rehaga paika kraapida ja siledaks ajada püüdsin ja lapsed samal ajal teineteist voolikuga üleni märjaks kastsid, kummikud veega täitsid ja siis teineteise peale läbilõikavalt kiljusid, sest roosasid rehasid on meil ainult üks. Niisiis võtsin ennast kokku (abi palumine ei ole just mu tugevaim külg) ja tegin ülemöödunud esmaspäeval Facebooki eventi, et kõik meie sõbrad pühapäeval murutalgutele kutsuda. Suvel nädalase etteteatamisega ürituse korraldamine on muidugi üsna naiivne lootus, aga meie suureks õnneks tuli meile appi küll oodatust vähem, ent samas üle ootuste tublisid ja töökaid kätepaare. Täiesti uskumatu on vaadata, millise hoole ja pühendumusega inimesed teiste aitamiseks päev otsa toimetada võivad. Ma olen ikka veel täielikus hämmingus ja üdini tänulik!
Kui viimane mullakoorem oli kärude peale kühveldatud ja laiali aetud. 
Meie pidevalt üleni mudane mügri-mitte-koer, kes ka sel päeval rõõmsalt mudasena tuppa lippas, terve maja valge põranda üleni ära s*ttas ja siis minu porisemise (haha, pori-semise, get it?) saatel vaguralt duši all pesemist kannatas.
Virsik tõmbas endale rullimise ajaks kiivri pähe. Safety first!
Näost näha, et plats on valmis. Käisin ringi ja ohkasin ja ahhetasin, et iga päev muudkui räägin, et pole elus varem nii õnnelik olnud ja nüüd JÄLLE! Sellise päeva lõpus on küll miljonivõidu tunne, sest see tulemus oli lihtsalt FANTASTILINE. Vaadake seda õndsat inimest:
Elutoa sisustuse värvigamma pani paika meid siin juba ostu hetkel ees oodanud siseviimistlus. Tegemist on küll uusarendusega (milliste puhul ostjad tihti enne võtmete saamist veel otsuseid langetada ja siseviimistluse osas kaasa rääkida saavad), kuid meie siia jõudmise hetkeks oli kõik juba valmis ja lõpetatud. Ja vedas meil – mina oleksin tõenäoliselt seinad valgeks võõbata lasknud, kuid elan nüüd hästi mõnusat tooni seintega toas. Tubades, tegelikult, sest kõik seinad on ühte värvi. Igatahes muutub see seinavärv vastavalt valgusele – päevavalges on tegemist pigem roosa alatooniga helehalliga, õhtuses lambivalguses digimuutub aga hoopis soojemaks, peaaegu beežiks. Ülejäänu sai paika kuidagi väga orgaaniliselt – kuna ma teadsin, missugust diivanit ma tahan (sügavat ja suurt, kuhu kogu meie oma pesakond ja veel mõned külalised ka risti-rästi lebotama ja vajadusel mugavalt magama mahuvad), ei olnud värvivalikuid just laialt käes ja nii sattuski meile ORRSTA helehall 
Diivanitaguselt seinalt on puudu midagi suurt, värvilist ja ägedat, mille ma vist tahaksin lastega koos valmis teha, et sellel oleks lisaks sisekujunduslikule ka emotsionaale väärtus. Ma lihtsalt ei tea veel täpselt, missugune see olema peaks. 
