Ma olen blogisse tulemist tükk aega vältinud, sest ma teadsin, et kui ma siia tulen, pean ma tõele näkku vaatama ja endale tunnistama: me ei osta seda maja. See majateema on ju siin blogis nagu üks hiigelsuur elevant keset tuba ja nii olen ma siia kirjutamist edasi lükanud, et see tõsiasi veel tegelikkuseks ei saaks.

Mul oli kogu selle teema kajastamisega kindel plaan lihtsalt kaalutletult argumenteerida ja mitte emotsionaalseks minna, aga tutkit, brat – täitsa ära kiindusin. Kui see teadaanne tuli, et kinnisvara kaasomanikud müügi osas kokkuleppele ei saa, et müük ära jääb, olin ikkagi nagu puuga pähe saanud. Tühi. Õnnetu. Vihane. Me olime nii palju rabelenud, mingeid kuradi motivatsioonikirju kirjutanud, panku mööda jooksnud, jaatavad vastused saanud ja siis nädalate viisi oodanud, et maja müüja “järgmisel nädalal oma otsusest teataks”. Muudkui lükkas ja lükkas seda edasi, lasi meie ootustel ja lootustel kasvada ja siis saatis teise osapoole kaudu sõna, et tehing jääb ära. Nukker, to say the least.

Või noh… on ja ei ole ka. Mul tegelikult ju ei olnudki eriti isu siit ära kolida. Sai ju räägitud, et tegemist on ideaalse koduga meie jaoks ja mõte siit ära kolimisest enne, kui tärkavad mu sada värvikirevat tulpi ja imeilusat kollast nartsissi… enne, kui meie metsatukas hakkab laulma meie päris oma kägu ja aias ringi paterdama jões elavad pardid… no ja oma peenrakasti, mille suve lõpus sain, tahaks ka nüüd kasutada ja… kurb oleks olnud lahkuda. #bipolaarne

Tegelt on kõik hästi. Mul on nüüd suurem pettumus hajunud ka ja küllap avaneb meil uus võimalus selle maja ostmiseks, kui nad selle kunagi lõpuks ikkagi müüki panevad. Me kõik, k.a. lapsed, tegelikult väga ootasime sinna elama asumist. Kodune ja hea oli meie jaoks. Aga siin ja praegu on meil ka kodune ja hea.

Praegu oleme oma pettumuse ja rahutuse praeguse kodu parendamisse suunanud. Kuna meie uusarenduse-pesal saab kohe kaheaastane garantiiperiood läbi, kutsusime home inspectioni garantiiülevaatust teostama (kirjutan teile sellest eraldi postituses, väga kihvt kogemus oli), et olla veendunud, et ehitaja perioodi lõppedes tõepoolest kõik korda teeb. Veel käisime H’ga kahekesi väikesel IKEA tripil ja ostsime koju üht-teist, et siinset elu mõnusamaks muuta. Sh. Väikevennale Suure Poisi Voodi, kus ta juba eile öösel ja täna lõunal NII tublisti magas ja meile hakkas kohe tunduma, et tegelikult mahuvad nad kahte tuppa väga kenasti ära. Samuti sai mängutuppa soetatud pikk kirjutuslaud, kus peagi kooliteed alustav (oleme kahes koolis katsetel käinud, ootame hinge kinni hoides vastust, mis homme jõudma peaks…) Kroonprintsess koolitükke teha ja väike õde joonistada-meisterdada saab. Ülejäänud sisustuse lastetuppa saame ju Kukupesast. No ja köögi tööpinna, mida ma siiani välja valida suutnud polnud (veidi pikka vinnaga – ainult kaks aastat läks aega!), tõime ka ära, et selle köögi lõpuks valmis saaks. Tegime meie Riia-reisist vlogi, kus varsti kõiki soetatud mööblitükke lähemalt näitan, ja kui me tööpinna paika ja töötasapinna taguse seina plaaditud saame, filmin lõpuks majatuuri ka. 🙂

Ühesõnaga: elu läheb edasi. Ükski kogemus pole ilmaasjata, ka mitte seekordne kodusaaga. Oleme kinnisvaraportaalid läbi vaadanud ja mitte miski muu ei kõneta ka, mistõttu oleme igasugused koduotsingud praegu pausile pannud. Omamoodi võlu on praegu ka teadmisel, et pangalaen on piisavalt madal, et korralikult sääste varuda. Stabiilsus. Ja no see mets, mis hommikul ärgates aknast paistab ja naabrid ja… kodu. Siin on tegelikult nii hea ja et lumi sulama hakkab ja kevade lõhna juba peaaegu tunda on, kui väga hoolega nuusutada, tundub kõik juba poole helgem ja rõõmsam.

Iseendalegi ootamatult sattusin vaid kaks aastat pärast oma täiusliku kodu soetamist taas majaostu virr-varri keskele – ilma, et ma seda mõtet isegi varem mõelnud oleksin. Elupõlise pessimisti realistina olen püüdnud selle teemaga kaasa minnes säilitada kaine mõistuse ja täieliku neutraalsuse – mitte võtta vastu otsuseid, mitte minna elevile, olla kriitiline ja mitte lasta emotsioonidel ennast juhtida.

Et ma aga koduasjus justnimelt suur (kõhu)tundeinimene olen, tähendas olukorra niiviisi emotsionaalselt distantsilt hindamine väga suurt segadust. Et pilvisus saaks vahepeal selgineda, pidasingi kas pere ja sõpradega või siin teiega aru ning koostasin tabeleid. Kui enne Viimsi maja esimest korda vaatama minemist olin ma täiesti veendunud, et ma sinna ei koli, hakkas see mulle kohapeal käies pigem meeldima – tundsin, et see võiks minu kodu olla küll. Pärast seda, kui teist korda laste ja MPÄ seltsis maja üle vaatasime, ma seda see-on-minu-kodu-tunnet enam ei tundnud, kuid reaalseid praktilisi eeliseid paistis tal nüüd siiski rohkem olevat kui esimesel majal, mida vaatamas käisime. See kõik tekitas väga suure segaduse minu sees – ühel päeval tundsin, et okei, see on tõepoolest suurepärane mõte, ja teisel jällegi otsustasin, et ütlen kolimisele kindla ei.

Selle segaduse klaarimiseks oma südames ja peas panin kõik poolt- ja vastuargumendid Exceli tabelisse ritta. Etteruttavalt võin öelda, et arvuliselt on Viimsi majal eeliseid rohkem – tervenisti 32 imeilusa, aga põllupealse maja 23 vastu. Miinuseid, seevastu, on minu tänasest argielust 25 km kaugusel asuval Viimsi tarel kokku 14 ja ilusal valgusküllasel põllumajal 11. Sisuliselt ei muuda tabel eriti midagi, sest kaalukamad miinused ja plussid on needsamad, mida niigi oma peas ja südames kaalun, milles kahtlen või millest unistan. Kui nad aga tabelis reas on, on lihtsam otsuseni jõuda, arvasin ma. Ja oli tegelikult küll.

Kõige kaalukam miinus, mis Viimsi kahjuks kõneleb, on lisaks mulle võõrale asukohale ülalpidamiskulud. Ülalpidamiskulud ei ole seal küll arutult kõrged – maja on hästi soojustatud, küttelahendused maja vanust arvestades pigem kaasaegsed ja nutikad ning arved üllatavalt madalad – aga võrreldes meie kodukandile lähedal asuva “unistuste majaga” (see on, nagu paljud teist kommenteerisid, tõesti ülimalt meielik kodu), millel on kõrge energiaklass ja mitmeid jätkusuutlikke ja säästlikke lahendusi, on kulud ikkagi suured. Et laenumakse on sama, tähendab see ikkagi suuremaid igakuiseid püsikulusid ja suuremad püsikulud on just see, mis mind enim hirmutab. Mitte, et me tänase seisuga end lõhki laenaks ja sente lugema peaks hakkama, aga you never know, mis tulevikus saab. Onju?

Samas: meil on suur pere. See oli valik, mille me ise teadlikult tegime. Meie püsikulud ei saagi olla samad, mis nad olid kuus või kolm aastat tagasi ja üha parema elujärje tagamine oma perele on miski, mille nimel me mõlemad H’ga töötame nii täna kui ka edaspidi. Me saame igaljuhul hakkama. Ma loodan…

Enne kui ma teile oma plusside ja miinuste tabelit näitan, tahan võtta hetke ja tänada teid, et te minuga kaasa mõelnud olete. Ja mitte ainult innustanud ja tunnustanud meie valikuid ühe või teise maja puhul, vaid ka meid erinevate nüansside peale oma kogemuste põhjal sügavamalt järgi mõtlema pannud ja seda ausalt, aga lugupidavalt. Mitmetuhandepealine nõukogu on ikkagi luksus, mida igaühel elus ei ole, ja ma tahan teid selle eest tänada! Iga pere vajadused ja harjumused on erinevad, aga see ei tähenda, et kõikvõimalike stsenaariumite oma peas läbi mängimine end ära ei tasuks.

Ma ei plaaninud tabelit originaalkujul siia üles laadida, aga mis siin ikka salata. Kõik punktid ei ole võrdselt kaalukad, ka ei kirjutanud ma iga punkti puhul lahti täpselt mida ma silmas pean ja miks see mu jaoks oluline on, nii et teile võib üldsegi tunduda, et mõni miinus kuulub plusspoolele või vastupidi. Aga siin on igatahes minu poolt- ja vastuargumendid emma-kumma kodu soetamisele:

Kodu nr 1 jääks sisuliselt ikkagi meie tänasesse kodukanti ja meie igapäevases logistikas ei muutuks mitte midagi. Lasteaed jääks samaks, kodutee jääks samaks, kaugus meile olulistest punktidest elus jääks sisuliselt samaks. Kolida oleks lühike maa ja minu igapäevane tööelu ja selle korraldamine ei muutuks keerulisemaks – vastupidi, mul oleks mugavam tööd teha, sest saaksin oma kontori. Kontori saaksin ka majas #2- seal lihtsalt suurema ja uhkema.

Kui me varem oleme alati rääkinud, et suuremale pinnale kolides peab maja kindlasti ühekorruseline, valgusküllane ja kõrgete lagedega oleme, siis Põllupealse Maja puhul ei olnud kaks korrust probleemiks. Lastetoad ja elutuba olid kõik esimesel korrusel – kogu elu toimuks seal. Ülemisele korrusele kuulusid vaid minu ja H magamistuba, kontor ja vannituba – sinna poleks lastel põhimõtteliselt üldse asja ja nii ei oleks ei trepist üles-alla jooksmine vajalik ega mänguasjad mööda elutuba laiali. Naiivitar…

Siseviimistluseks valitud materjalid ja detailid olid kõik kvaliteetsed ja imeilusad – täpselt niisugused, nagu mina oma koju valiksin. Puitparketid ja puitaknad, ilusad plaadid, võrratult ilus saun…

Mis mulle ei meeldinud, olid ülemise korruse tubade aknad – katuseviilu all asuvad toad olid küll üsna ruumikad, kuid aknaid otsaseinas vaid üks – valgusküllasusest oli asi kaugel. Tegelikult saab sinna paigaldada katuseaknad, mis on hiigelsuur pluss, aga põhimõtteliselt ei olnud selle ülemise korruse planeering mu lemmik. Samuti selgus, et pööninguosale, millele olime asjade hoiustamise osas lootnud, pääseb ligi ainult tillukesest luugist maja välisküljel ja ruum on oluliselt tillem, kui arvasime.

Need on muidugi kõik pigem väikesed miinused – maja ise oli tõesti avar ja mõnus ja “meie masti ilus”. Aed tõsiselt avar – nii avar, et mahutaks lisaks olemasolevale suurele maja ümbritsevale terrassile ka suure kasvuhoone, aiamaa, mängumaja… kõik jutud! Miinus, millest mul on raske mööda vaadata, on selle kodu asukoht.

Kodu #2 juures on nii plusse kui miinuseid rohkem, kuid (mulle endalegi üllatuseks) domineerivad plussid. Ja kui ma neid plusse seal loetlen, siis elukvaliteediplusse on tõesti rohkem. Asju, mis meile südames korda lähevad, on rohkem. Leivaahi, milles perele küpsetada – see on minu jaoks hiigelsuur väärtus, mis ei pruugi igaühe jaoks relatable olla, aga on minu jaoks ikkagi pigem täituv unistus ja ühtlasi ka hea praktiline lahendus igapäevaseks söögitegemiseks. Igatsen juba ammu võimalust haudepott ahju visata ja järgmisel päeval valminu, sooja ja võrratuna välja võtta. Kandvad viljapuud ja marjapõõsad – põhimõtteliselt on ju ploomid ja murelid ja sõstrad ja tikrid ja õunad igast puukoolist ja aianduskeskusest vabalt kättesaadavad, aga niisugused, mis juba esimesel suvel meid viljadega kostitavad? Absoluutne boonus ja kodusoojuse tekitaja minu jaoks. Aken köögi töötasapinna kohal, mis on minu jaoks alati olnud väike salaunistus. Puuküttega saun…

Need kõik on pisidetailid ja neid pisidetaile on veel – asju, mis teevad majast hea kodu. Aga peamised pooltargumendid selle maja puhul on praktilised. Garaaž, sahver ja garderoobid – tänasel päeval kulub meil igas kuus 50€ ainuüksi garaaži rendile (millest saaksime siis loobuda), sest hoiustame seal kõike, mis meie koju ei mahu – isegi batuudi, aiamööbli ja grilli viime talveks minema, lumelauavarustusest, raamatukastidest ja talveriietest rääkimata. Osa asju hoiustame H ema juures. Uues kodus ei oleks seda probleemi enam kunagi – lisaks (kütmata, aga soojapidavale) garaažile oleks meil pööning, sahver ja suured garderoobid iga magamistoa juures. See on meie jaoks NII. SUUR. BOONUS! Sest meid on palju. Ja ehkki me ei pea end mingisugusteks hoarderiteks, vastupidi, on meil üleriided ja kelgud ja jalgrattad (palju jalgrattaid…) ja Stigod ja lumelauad ja muud hobidega seonduvad asjad ja… ja palju nõusid. Siin olen valmis hoarderlust tunnistama – mul on progresseeruv lauanõufetiš.

Ja muidugi logistika. Miinusena küll Pirita tee ummikud (kui lapsi linna kooli ei paneks, vaid Viimsisse, poleks need üldse küsimus), kuid samas plussidena bussiliiklus, koolibuss kesklinna, balletistuudio Viimsi filiaal (praegu käib E kesklinnas ja I ilmselt tahab ka balletti minna), kino-restoran-veepark kodu lähedal… Meri… ehkki see ei ole täna minu kodukant, on see siiski hea kodukant.

Rääkida on veel palju – kummagi maja juurde kuuluvaid nüansse ja pilte, mis mulle nende ja meie tulevikuga seoses silme ette kerkivad, on lõputult. Ja muidugi rahaline pool. Kas naine, kes – ehkki ettevõtja – on põhimõtteliselt paberi peal oma palgatöötajast mehe ülalpeetav, saab nii suure laenu kaastaotleja olla? Kas pank üldse annab meile laenu ja kui, siis mis tingimustel?

Räägin teile kõigest jõudumööda. Sellest, mismoodi üks ülalpeetav üldse laenu taotleb ja missugune see protsess välja näeb, kui oled ettevõtja, aga töötasu endale vaid vajaduspõhiselt välja maksad. Aga seni ma kuulaks teie mõtteid: kumb maja teile minu plusside ja miinuste põhjal rohkem meeldib?

Meie kodukese kõige suurem (võib-olla isegi ainus) miinus maja soetamise hetkel oli panipaikade puudumine. Oli küll piisavalt ruumi esikus, et sinna garderoobkapp ehitada, kuid rohkem asjade hoiustamiseks mõeldud kohti polnud. Välja arvatud muidugi katlaruumike, kuhu H esimese asjana maast laeni riiulid ehitas, et oleks koht (aia)tööriistadele, survepesurile, külmkapile (köögis olevasse integreeritavasse külmkappi, mis küll pigem rohkem tikutoosi kui külmikut meenutab, ei mahu mitte miski ära…), jalgrattale, Stigole ja muule sellisele. Ruum on küll väike, aga et laed on meil hästi kõrged, mahub riiulitele kõvasti kõiksugu asju, mida pidevalt vaja ei lähe – lastele väikeseks jäänud riideid jms.

Esiti tundus meile, et esiku garderoobkapp saabki olla ainus viis asjade hoiustamiseks ja see tegi mulle ikka üksjagu muret. Mingi hetk avastasime aga, et tegelikult on ka meie magamistoas kapile voodi kõrval koht olemas, sest ehkki siin eelmise koduga võrreldes ruutmeetreid vähem on, on praeguse magamistoa lahendus oluliselt parem (eelmine oli selline kitsas ja piklik) ja tänu suurele aknale/uksele voodi jalutsis paistab ka mööblit tuugalt täis tuba avar ja valgusküllane.

Enne:

Pärast:

Et magamistoamööbel (st. voodi ja kummut) oli meil juba olemas, oli see ainus tuba, kuhu meil uut mööblit üldse vaja ei olnud. Elutoamööbli ju müüsime maha, sest arvasime, et hakkame vana kodu ümber ehitama ja teadsime niisiis, et diivanile ja tugitoolidele meil seal kohta pole. Little did we know! Küll aga oli magamistoa mööblikomplekt ca. 20 aastat vana ja me tundsime, et hädasti oleks vaja täispuidust voodi ja kummut korralikult ära lihvida ja uuesti üle värvida, et ajahambast pisut puretud mööbel värskes ja uhiuues kodus kohatu välja ei näeks. Kõigi teiste projektide kõrval jäi voodijuppide värvimine aga venima ning nii elasimegi esimesed kolm-neli kuud uues kodus põrandal lebavatel madratsitel magades. Alles viimasel raseduskuul taipasin, miks mul nii kohutavalt ebamugav ja halb on põrandalt öö jooksul viis korda tõusta, et duši alla närvivalusid leevendama või WC-sse pissile minna. Siis panime (poolikult värvitud) voodiraami kokku, et ma lõpurasedana normaalselt magada saaks – ei tea, millal me selle värvimiseni lõpuks jõuame, aga loota ju võib. Kummutiga läks paremini – tema saime me kenasti värvitud-lakitud ja sahtlitele panime väikeste hõbedaste sahtlinupukeste asemele uued (IKEAst ostetud) kausskäepidemed, et talle veidi kihvtim välimus anda ja minu meelest see meil ka õnnestus.

Väikevenna võrevoodi mahtus akna kõrvale nurka üllatavalt hästi ära ega tekita seal tunnet, et toas vabalt liikumiseks enam üldse ruumi pole. Nii oluline on see, missugune on toa planeering – ruutmeetrid ei mängi absoluutselt mingit rolli! Voodi ise ja selle sees olev voodipesu said kuus aastat tagasi Kroonprintsessile ostetud. Nii naljakas on sellele ajale tagasi mõelda. Kuidas see võimalik on, et meie esimene beebi nii ammu sündis? 

Enne:

Pärast:

Nagu eelmisel korral last oodates, jonnisin nüüdki, et enne sünnitama ei lähe kui magamistoakapp valmis on. Ja valmis ta sai! Pildid “valmis” toast ongi, muuseas, tehtud sõna otseses mõttes sünnitamise ajal. Mõtlesin, et pärast beebi sündi niikuinii mahti pole tube üles pildistada ja ega mul tuhude vahel väga muud teha olnudki – kasutasin viimast võimalust ja klõpsisin pildikesi. Päris valmis see tuba muidugi ei ole – garderoobil ei ole uksi ees (sest, nagu ikka, euroz dollarz yeniz) ja mulle tundub, et seintele kuluks ära mõned ilusad pildid. Et ma aga päris kindel ei ole, mida ma täpselt seinale riputada soovin, ei hakka ma sellega ülearu kiirustama ka. Kõige tähtsam on ikkagi, et asjadel oma koht oleks!

Eelmisesse magamistuppa ehitasime kapi algusest lõpuni ise. H saagis valgest mööbliplaadist sobivad tükid, ostis valget servakanti ja kantis lõikeservad siis kui kapp juba paigas oli. Seekord läksime kergema vastupanu teed – meie uus tore naabrimees õpetas, et Espakist saab hästi mõistliku hinnaga valmis tükke tellida ja nii käis kapi ehitus H’l kuidagi eriti ludinal. Tegi arvutis joonise, läks sellega Espakisse, tõi sealt nädalake hiljem valmis jupid ära ja pani kohapeal paari tunniga kokku. Kumbki meist ei mäleta täpselt kui palju me kapi materjali eest kokku välja käisime, aga suurusjärk võis olla midagi 160-170€ kanti. Korvtornid on IKEAst, kannavad nime ANTONIUS ja maksavad vaid 17€ nelja korviga mooduli eest. Ma küll ei ole maailma suurim korvtornifänn, aga hakkan juba vaikselt harjuma. Näiteks voodipesu hoiustamine tundus mulle korvisüsteemiga tüütu ebapraktiline, sest olin harjunud tekikotid, linad, padjapüürid eraldi virnadesse sorteerima ja korvist ei saa ju vajalikku teiste asjade alt kätte. Kui taipasin, et komplekti kuuluvaid asju koos ühes korvis hoides on süsteem hoopis loogilisem, muutusin ka korvtornide suhtes märksa sõbralikumaks. 😀

Enne, masendav kaos:

Pärast, igal asjal oma koht ja ruumi ülegi:

Kummaltki poolt korvtornide kohalt on puudu veel riiuliplaadid ning põrandal, riidest kastide all (ei paista pildilt), on koht kahe ratastel kasti jaoks, mida me veel valmis ei ole jõudnud teha. Ülemisel riiulil on Väikevennale veel pisut suured riided, ujumisasjad, laudlinad, jõulutekstiilid jms plastikust kastidesse (samuti IKEA) sorteeritud. Vasakus korvtornis elavad peaasjalikult H riided, minu omad on kummutis. Paremal pool on voodipesu, käterätid ja Väikevenna asjad. Stange all, ristkülikukujulistes riidest kastides elavad vannilinad, tekid-padjad, vannitoa põrandamatid, Väikevenna mänguasjad (mida ilmselgelt veel tarvis ei lähe, aga kaugel seegi aeg enam on) ja mähkmevaru. Hästi mõnus on, et igal asjal on päris oma kodu ja nii on ka korda oluliselt lihtsam hoida. Iga korvi juurde kleepisin ka sildikese, et ka kõigil peale minu oleks hõlpsam asju võtta või õigesse kohta tagasi panna. 🙂

Pildil on küll vaade ülevalgustatud, aga pisut on näha ka, kui ilus ja roheline (praegu kollase-punasekirju) vaatepilt meile hommikul ärgates voodi jalutsist vastu vaatab. See on vist mu lemmikosa selles kodus elamise juures. 🙂

Selline ta nüüd on, meie magamistuba. Detailide kallal annaks veel kõpitseda, aga põhiline on paigas, kord majas ja minul süda rahul. Kuidas meeldib?