Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Koduteest, kodutundest ja köögi kujundamisest

~ pesapunumine

Jõudsime Leedust koju elusalt, aga mitte tervelt. Ma jäin haigeks! Algas see vist sellest, et mul juba teele asudes mingisugune viirusepoiss külge hakanud oli, mis endast kiheleva nina ja pisut kraapiva kurgu näol märku andis. Ilmselt kulus mu organismi vastupanuvõime pikale öisele autosõidule, küllalt üürikesele ööunele ja siis sellele füüsilisele pingutusele, mida tähendas terrrve päev IKEAs. Ma tean küll, et seal käimine on aeganõudev töö, aga et ma kunagi majatäit sisustust ostmas käinud polnud, ei osanud ma aimatagi, et see võiks kokku võtta KAHEKSA tundi. See on ju täispikk tööpäev!

Kui me kogu oma kraami kaubikusse laadimise lõpetanud olime (ja hea oli, et läksime koosseisus kaubik + käru, sest muidu poleks meie tavaar mingi nipiga ära mahtunud), oli mul külm naha vahel ja surm silme ees. Kindel oli see, et meeletult pikale veninud päeva lõpus me kodumaale sõita ei jaksa, mistõttu veetsime veel ühe öö sellessamas hotellis, kus esimesegi. Hea õnne läbi, muide, sest hotelli administraatori sõnul olevat kõik Vilniuse hotellid just sel ööl pilgeni täis ja neilgi oli see üksainumas vaba tuba ainult seetõttu, et keegi oli oma broneeringu viimasel hetkel tühistanud. Võite aimata, mis tunne oli kell üheksa õhtul (seitsme tunni kaugusel kodust) kuulda, et kõik toad on täis. Õnneks vedas! Kell pool kümme magas minu armas autojuht juba õndsate und, et saaksime kell viis kodu poole teele asuda. Mina seevastu nuuskasin öö läbi ega maganud sisuliselt silmatäitki…

Kõiki nö. “tagasilööke” arvesse võttes oli see ikkagi üks hästi-hästi tore seiklus ja mul on hea meel, et me selle ette võtsime. Varavalges tagasiteele asumine oli ainuõige otsus, sest tunnid lendasid nii kiiresti, et Vilnius-Tallinn tundus pigem nagu Tartu-Tallinn. Võtan küll kulud ja säästud eraldi postituses ette, kuid võin juba etteruttavalt öelda, et nii rahalises kui ajalises mõttes tasus  Leetu sõit end igati ära. Eriti arvestades, mis tunne mind lõpuks maja ette jõudes valdas.

Kodutunne.

Ehkki ma arvasin, et müümine-ostmine-kolimine saab emotsionaalselt keeruline olema, oli uue tare “koduks” ja vana “Astriks” nimetamine juba kohe alguses minu jaoks kõige loomulikum asi maailmas. Ehkki see veel jätkuvalt pisut uskumatu tundub, et me üheainsa kuu jooksul (panime oma kodu müügikuulutuse üles 1. veebruaril ja saime uue võtmed 1. märtsil) oma 59 m2 korterist paarismajja kolisime, on meie uues, veel sisuliselt täiesti tühjas kodus see kõige-kõige õigem kodutunne. Tunne, et see ongi minu kõige õigem koht. Minu kõige armsam kodu. 🙂

Täielikust õnnest on nüüd praegu puudu veel köögi paika saamine, mille jaoks on esmalt vaja hankida kodumasinad, tellida ära tööpind (sest muutsime IKEAs olles veel veidi köögi kujundust ega oleks saanud seda varem töösse saata) ja leida mulle meeldivad plaadid. Näitan teile väikest sniik piiki sellest, missugune meie köök olema hakkab:

Vasakult külmkapp, 40 cm lai sahtliboks, kraanikauss ja sahtel prügikastidele, nõudepesumasin, pliit ja ahi, välja pööratava riiuliga nurgakapp pottidele-pannidele ja 80 cm lai sahtliboks. Tundsin kööki kujundades, et sellele ehitaja poolt eraldatud 3770 mm sein ei ole mulle piisav ja näpistasin kahe kapi jagu tööpinda toa poolt juurde. Paremal pool ju tegelikult seina pole, mistõttu mõtlen tööpinna sealt pisut “üle ääre” jätta, et seal saaks istuda ja näiteks kokkajale seltsiks olla, juttu puhuda ja veini juua. Ülemises reas on, nagu lubatud, nii palju (meetrikõrguseid) kappe kui füüsiliselt vähegi võimalik. Et oleks võimalikult suur tõenäosus ära mahutada kõik köögitarvikud, kuivained, hulk nõusid (mida on igas komplektis vähemalt kaheksa, sest Our Kitchens Rule :D), ravimid, koristusvahendid jms.

Ma naaaaatukene veel muretsen selle pärast, kas ma ikka uste valikul õige otsuse langetasin. Alguses arvasin, et tahan moodsat kausskäepidemete ja valgete ustega kööki, aga kahtlesin selles hästi sügavalt, sest a) see ei sobi absoluutselt meie tarekese pisut modernse olemisega b) on niiii “ära tehtud”. No ja siis ma natuke improviseerisin ja täpselt-täpselt sellist Pinterestist ega mujalt ei leidnud ka ja olen nüüd täiesti mures, et äkki tuleb hästi inetu. Loodetavasti siiski mitte, aga eks seda varsti näha ole.

Milline köök teil kodus on? Milline tööpind, mis materjalist/värvi uksed? Mida kööki kujundades oluliseks pidasite?

KOLIMISVLOG #1: Me ostsime maja!

~ pesapunumine, videoblogi, vlog

Terrreeee hommikust, Vilnius!

Jõudsime eile plaanitust tund (isegi pea kaks) hiljem kohale ja kukkusime hotellis voodisse alles kell kolm öösel. Hotell ise on üsna… tagasihoidlik, aga samas üsna värskelt remonditud, puhas ja 42€ kohta enam kui viisakas. Käisime kell üheksa isegi hommikusöögil, mis ei ole võib-olla küll otsene põhjus just Karolina Park Hotelis ööbida, aga söönuks me saime ja viriseda oleks patt. Kui küsida minult, mitte mu kangetelt tagapalgetelt, ütleksin, et sõit kulges üllatavalt mõnusalt. Meil on koos lihtsalt nii lõbus ja naljakas, et seda võiks suisa kvaliteetajaks nimetada. Kui vahepeal igav hakkas, mängisime näiteks sõnamängu (teate küll, see, kus üks ütleb ühe sõna ja teine siis järgmise selle tähega, millega eelmine lõppes) teemal “mida IKEAst osta saab”. Kuskil pisut enne Leedu piiri tekkis korraks tunne, et me ei jõua kunagi kohale, aga täna Vilniuses ärgates on selja taha jäänud 700 km minu meelest igati seda väärt. Ei ole suuri hingehaavu, püsivaid kannikakahjustusi ega meeletut reisiväsimust. Hoopis IKEA on ainult 10 minuti kaugusel! Kui see ei ole töövõit, siis mina ei tea, mis on.

Kuni meie nüüd oma poenimekirja üle vaatame ja IKEAt tühjaks ostma suundume, näitan teile meie kolimissarja vlogide esimest osa, milles läheme näiteks oma kodutare viimast korda koos maakleriga üle vaatama ning avastame, et viimane on hoopiski võtmed ära kaotanud. 😀

Ilusat laupäeva, sõbrad!

Uueks koduks valmistumine: Leedu IKEAsse?

~ pesapunumine

Kui me oma koduplaanide pidamisega juba nii kaugel olime, et IKEAs köögimööblit kujundasime, tuli langetada otsus, millisesse IKEAsse sõita. Olime pikalt kaalunud ja mõelnud, kuidas leida võimalus sõita Rootsi (ühendades sealjuures hea kasulikuga ja külastades ka minu ema) selmet väisata Soome poodi, kus hinnad kõigi teiste riikide kauplustest märkimisväärselt kallimad on. Kaubiku ja käruga oleks aga laevapiletid röögatult kalliks osutunud ja nii ei näinud me muud võimalust kui Soome sõita. Kuniks saime H kolleegilt ülihea soovituse – miks mitte hoopis maadmööda Leedu IKEAsse?

Teekond on küll pikk, kuid kui kaubik ja käru on puhta muidu käes, on kütusekulu laevapiletitega võrreldes ikkagi väga-väga odav. Alguses köögimööbli tootekoode ikea.lt lehele sisestades tõmbas korraks hinge kinni – KÕIK on ju kallim! Tegelikult oli pisut kallim vaid üksainumas kapp ning lõppkokkuvõttes selgus, et säästame Rootsi IKEA hindadega (mis, pange tähele, on Soome omadest tihti oluliselt odavamad) võrreldes juba ainuüksi köögilt üle kuuesaja euroraha. Sama diivaniga, mille esialgu välja valisin – kah 600€! Nii asju riburadapidi ette võttes selgus, et säärase suure ostelungi pealt tuleb sääst nii suur, et igasugune sõiduga kaasnev ebamugavus on selle kõrval nohu.

Nii olengi nüüd viimaseid ettevalmistusi ja poenimekirju tegemas, sest kell viis paneme minu isa tibukollasele kaubikule hääled sisse ja põrutame Leedu poole. Kuna jutud käivad, et Klaipedas on ilma showroom‘ita, pigem ladu meenutav pood, otsustasime Vilniuse kasuks. Veebi järgi tundub, et kõik meile vajalikud asjad on kohapeal olemas. Loodan, et saan seal asju päriselt näppida ja vaadata ka enne kui suuremad otsused (näiteks selle, millised ülemiste köögikappide uksed täpselt olema saavad) langetatud saan. Kõige rohkem kardan ma, et pean Vilniuse IKEAs pettuma, sest olen mõnusa ja suure Barkarby omaga nii harjunud. Loodame parimat! Igatahes ei jõua me Vilniusse varem kui kell üks öösel, misjärel veedame öö mingisuguses H poolt välja valitud, 48€/öö kohta pealtnäha vägagi viisakas hotellikeses ja asume siis hommikul esimese asjana Tohutult Ostlema.

Lisaks köögile toome Leedust tõenäoliselt ära diivani, laste magamistoa nari ja mängutoa mööbli, köögilaua, mõne korvriiuli, aiamööbli ja valgustid-kardinapuud. Tegelikult pole mul veel nimekiri täpselt koos, aga umbes selline ta olema saab.

Kas keegi teist on Vilniuse IKEAs käinud ja oskab meile midagi soovitada, meid millegi eest hoiatada või nõu anda, kus me Vilniuses veel käia või näiteks lõunat süüa võiks?

Uueks koduks valmistumine: Ostunimekiri

~ pesapunumine

Seis on selline, et Käopesa-blogist lähiajal muud kui koduteemalisi postitusi lugeda ei saa. Vabandame! Asjalood on nüüd nõnda, et kolmapäeval on notar ja reedel plaanime IKEAsse sõita, mistõttu veedan ma hetkel kogu oma vaba aja eelarvet planeerides, erinevate kodumasinate hindu ja omadusi võrreldes, köögimööblit kavandades ja muretsedes, mismoodi me selle kõigega ometi toime tuleme. Nimelt on meil vaja hankida põhimõtteliselt terve majatäis asju, aga eelarvega on nagu eelarvetega ikka olema kipub. Võib-olla teen sellest kunagi numbrites postituse ka, aga esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt juttu asjust, mis meil täna olemas ja puudu on.

Mööblist tulevad meiega uude koju kaasa meie voodi ja sellega komplektis olev kummut – olen selle 20 aastat vana täispuidust mööblikomplektiga õudselt rahul ja ei kujuta ette, kust ma enda maitsele parema saada võiks. Samuti tulevad kaasa Kroonprintsessi toa voodi ja riidekapp ning meie köögilaud ja -toolid. Ainsa kodumasinana pakkisime kaubikusse oma Saeco Granbaristo – pesumasina, külmkapi ja muu jätsime uutele omanikele. Maha müüsime elutoa telekalaua, suure musta ruutudest koosneva riiuli ja baarikapi – esimene ei oleks sobinud stiililt, teine ei olnud kuigi praktiline ja kolmandas olevad asjad mahuvad meie tulevasse kööki, kus erinevalt eelnevast saab olema piisavalt kapiruumi kõigi meie asjade hoiustamiseks.

Tean, et tänapäeval on Hästi Moodne omada seinakappide asemel köögiriiuleid, aga kuna jätan parasjagu selja taha traumaatilised viis aastat tillukeses riiulitega köögis (kus oli kokku konkreetselt kolm väikest kapikest asjade hoiustamiseks), panen ma tööpinna kohal oleva seina tuugalt kappe täis. Isegi õhupuhasti peab olema integreeritav, sest muidu läheb tähtis kapiruum raisku! 😀

Diivanit ning tugitoole meil enam ei ole, mistõttu peame uue soetama ja parem ehk ongi – nii saame valida sellise, millel meil ööbivad külalised vajadusel mugavalt magada saavad ja millele ise kogu oma lastekarjaga risti-rästi kaisutama ja multikaid vaatama mahume. Diivanilaua jätsime küll alles, ent ei ole selle tuleviku osas veel otsust langetanud. Võib-olla müüme ta hoopis maha, sest tegelikult on ta üsna suur ja kuigi me seni tema ääres lauamänge mängisime ja meisterdasime, saab meil tulevikus selleks olema suur kööki ja elutuba eraldav söögilaud. Kuna toas saab olema palju-palju valgust, võiks sinna jääda ka maksimaalselt palju põrandaruumi ja õhku, et elada, liikuda (loe: kulli mängida) ja olla. Seetõttu mõtlen, et mida vähem mööblit, seda parem ja ühest väikesest side table‘ist võiks tulevikus piisata küll. Küll aga on see üks sellistest asjadest, mis täna täiesti suva on, sest eelarve on piiratust piiratum. Loetleme praegu parem neid asju, mis meile täna päriselt hädavajalikud on:

– Kodu. Höhöhöhö, ma olen tohutu naljamees. Aga tegelikult käisin täna pangas ja kandsin 45% summast notari deposiiti ja kolmapäeval kell 12:30 läheb asjaks. See on vist siis purgis?

– Piirdeaeda. Vähe sellest, et meil on koer, kes võiks õue sattudes mitte ära joosta, kulgeb meie krundi äärt mööda ka järelvalveta lastele pisut eluohtlik ojake. Et me saaksime oma aiakesest täiel rinnal rõõmu tundma hakata (loe: lapsed hommikul ärgates üle ukse õue lükata), tuleb krunt aiaga piirata. Ma ei tea, kas see on kummaline, aga minu meelest on kõige kenam ja meie majaga (peamiselt ka meie rahakotiga) sobivam lahendus roheline paneelaed. Seda on meil vaja kokku 85 meetrit. Kui teil on kogemusi paneelaedade või neid müüvate ettevõtetega – andke teada, soovitage, kiitke või laitke. Ma ei ole eriline paneelaiaspetsialist. 😀


Kroonprintsess esimest korda tulevast kodukest kaemas

– Haljastust. No meil on seal praegu mullaplats, eksole. Aga me vist võtame selle kevadise murukülvi lihtsalt iseseisvalt, improvisatsiooni korras ette. Agnes lubas tulla reha ja mururulliga, küll me mõned veel kampa saame. How hard can it be? See oli retooriline küsimus, muide. 😀

– Köögimööblit. Otsustasime, et võtame karkassi ja uksed IKEAst ja mul on tegelikult kujundus ja toodete nimekiri juba valmis ka. Miks IKEA? Esiteks ei ole mul mingisugust huvi ega võimalust oodata sada aastat seni, kuni keegi mu köögi kõigepealt visandab ja siis sada aastat valmistab ja kohale toob. Teiseks on meil kõiki teisi korterist paarismajja kolimisega seotud kulusid arvestades praegu iga sent arvel ja kui ma saan endale sobiva köögi IKEAst kombineerida, on see meie jaoks praegu suurepärane lahendus. Selle mõtte sain ma tegelikult meie korterit müünud Kasparilt, kes ise oma järgmises kodus sama teha otsustas. Hinnavahe on meeletu, aga kvaliteedi osas ei pruugi IKEA tammevineerist/spoonist uksed salongikatele pigem karvavõrdki alla jääda, arvan ma. Kujunduse kallal veidi veel nokitsen, sest tahan kindel olla, et ostan enda vajadustele 100% vastava köögi.

– Köögi tööpinda ja keraamilisi plaate. Ma ei taha kindlasti MDFi ega puitu (ehkki puidust tööpind oleks nii ilusasti mu algse köögikujundusega sobinud) ja mul on juba ammu olnud unistustes üks kinnisidee, mille ma arvasin võimatu olevat. Küsisin täna hinnapakkumist ja minu suureks üllatuseks oli see hoopis vähem hingematvalt kallis kui ma kartnud olin. Jee! Ma kirjutan kogu köögivärgist siis pikemalt kui mul plaan (võib-olla ka: köök) täpselt paigas on. Plaate soovitas mu lemmik remondiblogija mul Noto outletist otsida. Ei olnud säärasest kauplusest kuulnudki, nii et hüva nõu on ikka kallis, ma ütlen.

– Laste magamistuppa nari ja mängutuppa mööblit, milles mugavalt mänguasju hoiustada. Ma arvan, et hoiustamiseks valin peaasjalikult IKEA TROFAST sarja kastidega lahendused, sest ehkki need ei ole võib-olla maailma kõige glamuursemad, tundub mulle, et need on laste endi huvides ideaalsed. Ma siiralt usun, et inspireeriv ja vahva mäng algab seal, kus kõigil asjadel on oma kindel koht ja mänguhoos ei teki esimese asjana kaost. Kui te oskate soovitada mõnd muud mõnusat mänguasjade hoiustamise lahendust või toredat (näiteks kohalikku) mööblitootjat, kelle valmistatud lastetoamööbliga – naride ja riidekappidega – te rahul olete, olen teie soovitustele igati avatud.

– Kuivatiga pesumasinat. Siin vajan tõesti teie nõuandeid ja soovitusi, sest ma ei tea neist masinatest muud, kui et endale üht sellist tõesti väga tahan. Ehkki väikeses kolmetoalises oleks sellest ehk enamgi tolku olnud, tunnen siiski, et terve pesakonna riiete ja voodipesu pesemine tähendab seda, et pidevalt kõrgub keset tuba pesurest sellel kuivavate riietega. Ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi! Ma tahan, et mul oleks võimalik riideid vajadusel kuivatisse visata ja sealt kuivana välja võtta – eriti, et me köögirätikuid, vannilinu ja voodipesu niikuinii triigime. Missugune peab üks hea kuivatiga masin olema? Missugune ta olla ei tohiks? Millise tootja masinad on usaldusväärsed ja töökindlad? Milline mudel maailma kõige etem? Aidake!

– Esikusse garderoobi. Meie uue kodu kõige suurem ja murettekitavam miinus on panipaikade puudumine, mistõttu peab üks esimestest kolimise käigus tehtud väljaminekutest kindlasti olema garderoobkapi ehitus. Ma veel ei tea, kas me teeme selle ise nõnda nagu viimati (LINK), tellime kuskilt salongist eritellimusel garderoobi (ilmselt ei saa seda endale lubada) või ostame IKEAst korvtorn-tüüpi lahenduse ja jätame esialgu uksed ette panemata? The struggle is real. Mul on täiskasvanuks olemisest suur siiber ees, sest otsused on suured, kulukad ja keerulised.

– Vannituppa valamukappi. Sellega on keeruline, sest olemasolev kraanikauss (kõige harilikum jalaga kraanikauss) ei sobi ühegi mulle vastuvõetava IKEA valamukapiga ja mujalt ei oska ma neid otsida ka. Olemasoleva tuttuue kraanikausi kandilise kummutile passiva isendi vastu välja vahetamine tundub ka kilplaslik, sest… uus, noh. Mida teha, et vannitoas ka kuidagi asju hoida saaks?

Edasi on meil veel vaja selliseid pisiasju nagu diivan, suur köögilaud, telekalaud ja muud säärane. Aga see on kõige eelneva kõrval juba puhas peenutsemine. Ain’t adulting fun? 😀

Hüvasti, kodu!

~ pesapunumine


Mõnusa vaate jätame maha ja asendame uue, vähemalt sama mõnusa või mõnusamagagi. Voodi ja voodipesu tulevad õnneks kaasa. 

Teisipäeva ööl vastu kolmapäeva pakkisime kogu oma elu Astri tänaval kokku ja saabusime viimase kaubikutäie asjadega H emme juurde kell neli öösel. Ehkki meil suurem osa asju juba ammuilma kokku pakitud oli, võttis viimane pakkimine ja koristamine ikkagi rohkem kui 14 tundi – kustkohast need asjad kõik ilmusid, ma ei tea. H emme teooria oli, et imbuvad seinakontaktidest välja ja ausalt öeldes hakkas lõpuks nõnda tunduma tõesti. Kuigi ma enne viimast pakkimist iga päev vahelduva eduga leinapisaraid valanud olin, ei olnud viimasel õhtul üldse mitte mingisugust tunnet. Muudkui pakkisin ja koristasin, ise päriselt aru saamata, mistarvis ma seda kõike teen. Tühjad toad kajasid kummaliselt ja elutuba täitis maast laeni kõrguv kastivirn, kuid lahkumise tunnet ei olnud.


Vana kodu hommikusööke vist õnneks taga nutma ei pea – vanad meie (olen ka H koolitanud suurepäraseid hommikusööke valmistama), uus köök, uus hommikupäikesega terrass…

Kui ma kell pool neli lõpuks surmani väsinuna kaubikusse kooserdasin (samal ajal kui H veel viimaseid asju autosse tassis), vaatasin meie akende poole ja tundsin ennast nagu… võõras. Nagu keegi, kes ei ole sinna enam teretulnud. Ja see oli hästi kummaline, raputav ja valus tunne. Kui nägin, et H viimase laelambi viimast korda kustutas, nutsin kõva häälega, samas ise päriselt aru saamata, mille pärast ma nutan. See päris kaotusvalu jäigi justkui tulemata… ja see oleks põhimõtteliselt ju loogiline – minu praegune imeilus elu tuleb ju sealt minuga kaasa ning jätkub kuskil, kus meie kõigi elukvaliteet on sada korda parem. Samuti ei ole mul kodust, mida nimetan oma lapsepõlvekoduks, tegelikult pea ainsamatki õnnelikku lapsepõlvemälestust. Ainult kurvastus, äng ja üksildus – minu ja teiste seal elanute oma – on minu sisse kogunenud ja meenub mulle, kui seal lapsena veedetud aastatele tagasi mõtlen. Aga kui sul ongi ainult see üks ja ainus kodu, on ta ju ikkagi tähtis just sellisena nagu ta oli, mistõttu oli kolmapäevane notari juures käik siiski ootuspäraselt raske. Juba büroosse sisse astudes tekkis mul kurku raske ja rõhuv klomp, mida ma kutsikatele ja vikerkaartele mõeldes alla suruda püüdsin, aga mis terve sealveedetud aja pisaratena välja pressis. Püüdsin professionaalseks jääda ja suutsin siiski pisaraid piisavalt tagasi hoida, et mitte lausa nutma puhkeda. See oleks ilmselt päris kummaline ja teiste jaoks äärmiselt ebamugav olnud. Igatahes on see viimane nädal olnud üks suur ja keeruline tunnete virr-varr, mille sees ma ei ole suutnud ei põhjalikult kurvastada ega eesootava üle karvavõrdki rõõmustada.

Küllap nullivad need suured tunded teineteist ära ja alles jääb see kummaline inimene, kes teile seda postitust trükib… 😀

Ma tegin selle postituse juurde pilte ka. Kastivirnadest ja sellest roosi ja printsessiga pildist, mille Kroonprintsess enne oma toast viimast korda lahkumist selle tulevasele elanikule tahvliseinale jätta soovis. Uued elanikud, muide, teevad juba pisiremonti ja kolivad seejärel sisse. Kui eile keldrit tühjendamas käisime, magas nende tibuke köögiakna all vankris und. Nagu mina ja minugi tibukesed beebidena! Teadmine, et nad kolivad väikesest üürikorterist päris oma kolmetoalisse teeb mulle täna vaat, et sama palju rõõmu nagu meie oma kolimine suuremale ja paremale pinnale. Ja see, et meie kodust saab kellegi uue tähtis kodu. See on mõnus tunne. Igatahes mina ei tea, kuhu need viimased pildid said, aga võib-olla kadus mälukaart koos piltidega ära mingi kindla põhjusega. Ma ei tea küll, mis see olla võiks, aga mulle tundub, et kõik asjad juhtuvad viimasel ajal nii, justkui tõmbaks keegi kuskil kõiki õigeid niite…

Edit: Astri palee uus perenaine saatis pildi. Nii-nii armas temast!

Kuidas me terrassiga korterist ilma jäime

~ pesapunumine

10. jaanuar oli see päev kui H sai vastuse meie taotletud laenule, mida plaanisime kasutada oma kolmetoalise korteri renoveerimiseks. Müümine ja uue pinna ostmine oli juba pikalt välistatud olnud, sest esiteks ei olnud me isegi mänginud mõttega, et suudaksime endale soetada midagi muud kui ehk veidi suurema korteri. Teiseks tundus korteriost jabur, sest meil juba oli korter ja millist kasu tooks pangalaenuga uue korteri ostmine meie unistusele kunagi oma majas elada? Pealegi ei olnud ma mõtte üle enda ja meie laste lapsepõlvekodu maha müüa just ülearu õnnelik. Minus elas lootus, et suudame endale lisaks korterile kunagi ka maja osta ning esimese kodu passiivset tulu teenima (pangalaenu kinni maksma) panna.

Eitav vastus sellele laenutaotlusele tõi lisaks esialgsele lootusetuse ja ahastuse tundele ka ootamatu selguse: millega me ometi tegeleme?! Isegi kui kapitaalremont oleks meie elukvaliteeti märkimisväärsel määral parandanud ja uus planeering lastele elamiseks ruumi juurde tekitanud, ei oleks sellest 59 ruutmeetrist meile lõppude lõpuks mingi nipiga piisanud. Võtsime vastu otsuse kinnisvaraturule pilk heita – esimest korda elus mõttega müüa, kolida ja uus kodu osta.

Uue koduni jõudsime sama päeva õhtul ja 13. jaanuaril läksime uusarendust oma silmaga üle vaatama. Kohtusime maakleriga, et näha kahe erineva planeeringuga neljatoalisi ning otsustada, missugune mais või augustis valmivatest korteritest meie omaks võiks saada. Avarama ja valgusküllasema planeeringuga 91 m2 korterid ahvatlesid enim (mis natuke toetab ka reeglit, mille kohaselt minu valitud variant on alati kõigist võimalikest valikutest kõige kallim…), sest elasime ka seni esimesel korrusel ja see on lihtsalt ääretult mugav. Rääkimata sellest, et alumise korruse korteritel olid rõdude asemel terrassid! Meie valik oli kindel. Siis aga selgus nukker tõsiasi – kui tavaliselt on esimene korrus ostjate seas kõige ebapopulaarsem, olid siin kõik esimese korruse korterid juba broneeritud. Kurat.

Vaatasime ka ülevalpool asuvaid rõdudega kortereid, aga see ei tundunud enam üldse nii õige ja kõik tundus korraks juba pisut lootusetu. Siis teatas maakler, et tal on sealsamas lähedal mõned paarismajad ja ehkki ma oma peas momentaalselt “hahahahahahaha, unista edasi, me oleme sellise asja jaoks lootusetult vaesed!” turtsatasin, soostusin siiski majadega tutvust tegema minema. No arvake siis ära, mis edasi sai?

That’s right. Meile nii ahvatlevana näinud esimese korruse terrassiga korter tundus pärast selle kodu nägemist oluliselt vähem ihaldusväärne. Ilmselt jälle eelpool mainitud reeglipärasusega seoses, sest otseloomulikult oli ka hind 30 000€ võrra kallim. Aga see asukoht, tagahoov, looduslähedus, suured aknad, kõrged laed ja valgusküllasus, hommikupäikesega terrass, võimalus igast toast otse omaenda koduhoovi astuda… ja need ruutmeetrid! Oi, ma olin kindel, et see on utoopia. Aga see ei olnud utoopia.

Shit, shit, shit, shit, shit, shit…

Näpistage mind.

Meie korter on müüdud. Me oleme välja kolinud ja võtmed üle andnud. Tehingu notari juures sõlminud.

Ja nädala pärast, kahe tuhande seitsmeteistkümnenda märtsikuu esimesel päeval, on meil uus kodu.*

*Kui ma nüüd midagi ära ei sõnunud, which would suck immensely. 😀

Tohuvabohu

~ mõtisklused & arutelu, pesapunumine, seiklused

Ma ei oska midagi muud öelda kui et siin on kõik nüüd täitsa sassis. Ma ei oska mitte kuidagi mitte ühtegi oma tunnet ratsionaalse täiskasvanu kombel sõnadesse panna, sest viimasel ajal käib kõik kuidagi eriti ootamatult kiiresti ja ma ei jõua oma emotsioonidega kuidagi ree peale. Mis võiks olla parem kui meeltesegaduses blogimine? 😀 Nali naljaks, tegelikult on selliseid mõtisklusi  ju hiljem (kui elu lõpuks paika loksunud on) väga vahva lugeda.

Kuhu me viimati jäime? Ahjaa, me panime oma kodu müüki.

Sellele järgneval päeval tulid esimesed kuus komplekti inimesi korterit vaatama ja nii oli meil vaid päev pärast kuulutuse avalikustamist olemas: ostja. Ma õudselt kardan tegelikult igasugust enneõhtust hõiskamist (on üldse hästi vähe asju, mida ma ei karda…), aga kuna broneerimisleping on tehtud ja -tasu deposiiti kantud, võib vist öelda, et sellega on ühelpool. Meie korteri tulevased uued omanikud hakkavad koos oma tillukese beebiga kohe korteris sees elama ja vaikselt kõpitsema – täpselt nii nagu meie omal ajal Kroonprintsessiga. See on nii ilus mõte! Et meie laste titepõlvekodu, mis meie jaoks nüüd liiga väikeseks jäänud on, saab olema kellegi teise jaoks sama tähtis ja oma. Kui me viimati kodus käisime, oli mul juba imelik tunne – nagu see poleks enam minu. Ja tuli ikka tönn peale ka, ütlen ausalt…

Lisaks minule on emotsionaalne ka Kroonprintsess, kes on piisavalt suur, et sellest kõigest parasjagu häiritud olla. “Minu meelest on meie praegune kodu väga kaunis,” ütleb ta. Ta ei taha kolida, sest talle meeldib praeguses kodus ja tema väikene maailm on seal. Kui keegi korraks mainis midagi meie potentsiaalse uue kodu lähedal asuvast lasteaiast, oli ta sellest sügavalt häiritud. Tema ei taha oma lasteaiast ära! Ja ega me teda selleks sunni ka, sest tema hommikuti lasteaeda viimine ei ole mingisugune eriline probleem. Igatahes kestis tema suur mure kuni tänaseni kui viisime teda esimest korda vaatama kodu, kuhu kolida tahame. Sest tema sõna ju maksab ka. Ja talle meeldis seal VÄGA! Küsimuse peale, kas ta on ikka kindel, et kolimisega nõus on, kui alles hiljuti selle pärast nii õnnetu oli, vastas ta: “nojjjjaaaa, aga ma ei teadnud ju, et see selline on!”

Ühesõnaga käisime nüüd kinnisvara teist korda üle vaatamas ja seekord koos ehitajaga. Saime hoone kohta palju meie jaoks täiesti uut infot – ainult positiivset. Ja minu alati skeptiline suhtumine oli mällu talletanud hoopis tagasihoidlikuma pildi sellest, mida esimesel korral nägin ja mida nüüd üle kaema tulnud olin – see on ikka üks tõsiselt-tõsiselt hea kodu.

Aga nüüd mul on lisaks suurele ettevaatlikkusele (oleme ju siiski kodutud põhimõtteliselt seni kuni mõlemad tehingud notari juures kinnitatud on) veel tuhat uut põhjust ärevuseks. Näiteks uue kodu sisustamine. Ehkki ma sisekujundust ometigi nõnda palavalt armastan, tunnen praegu, et see on üks liiga raske ja vastutusrikas töö, millega ma hakkama ei saa. Veider, eks? Milline suurepärane unistus, osta uus kodu ja kukkuda seda muudkui oma käe järgi kujundama?

Mnjah. Kui me kodu ostetud ja 2500€ jagu tehingutasusid makstud saame, jääb alles umbes-täpselt (kodust praegu puudu oleva) köögi jagu. Enne tänast olin täiesti kahe vahel, sest minu meelest ei ole see päris õige – osta uus kodu, mida me ei suuda kohe sisustada. Teisalt tundub jällegi absoluutselt veider sellepärast nii suur tehing tegemata jätta, et kohe unistuste diivanit osta ja lastetuppa laudist seina lüüa ei saa. Kõik meie ümber leiavad, et küll need pisiasjad ka paika loksuvad kui katus juba pea kohal on, aga mina pole kindel.

Olgu, polnud kindel. Pärast tänast ehitajaga kohtumist on mul tunne, et see kodu on meie kõige õigem kodu. Kinnisvaraturul pole ühtegi teist, mis meile asukohalt ja olemuselt niiviisi meeldiks.  Tal on nii palju häid omadusi säästlikust küttesüsteemist soojustagastusega ventilatsioonini. Ma näitaks teile, millest ma räägin, aga ma lihtsalt ei julge “eputada” enne kui tehing tehtud on.

Kas on tõesti võimalik, et vähem kui kuu aega tagasi tekkinud mõttest saab juba lähinädalatel reaalsus? See on pisut peadpööritav perspektiiv. Täiskasvanuvärk. Hirmus. Kas minu tunded ja mõtted on teile tuttavad?

Meie koduke on müügis…

~ pesapunumine

Täiesti bipolaarne tunne on, te lihtsalt ei kujuta ette. Ma ei suuda otsustada, kas mul on NII HEA MEEL, et meie kodu müügikuulutus üleval on või NII PAGANA KURB, sest keegi ostab minu ema, minu ja mu laste lapsepõlvekodu ära ja ma ei saa siia enam kunagi tulla.

Me oleme siia jäämiseks kaalunud kõiki variante. Kõigepealt tahtsime muuta planeeringut ja teha elutoast suure-suure lastetoa. Siis arutasime oma maailma kõige lemmikumate ja armsamate naabritega, et ehk oleksid nemad nõus oma viimase korruse neljatoalise meie esimese kolmetoalise vastu vahetama – neil oleks vähem trepist käimist, suviti mõnusam elada (üleval on suvel palav, meil alati mõnusalt kuiv ja jahe), vähem kommunaale maksta ja meil rohkem ruumi elada. Aga nad ei taha oma kodust täna enam kolida – nad on harjunud vaatega kogu Nõmmele ja Pääsküla rabale ja see oleks neile emotsionaalselt liiga raske. Arusaadav. Mul on ju ka emotsionaalselt hästi raske.

Naljatledes kaalusime isegi kõrvalnaabrite äraoleku ajal meie ja nende korterit eraldava seina sisse ukse lõhkuda, ühe toa endale võtta ja nende poolt ukse kinni müürida. See poleks vist ka kuigi hea lahendus olnud…

Ja nüüd on ainus võimalik lahendus ära mahtumiseks müümine ja kolimine. Ja selle kõige potentsiaalne tulem võib olla parasjagu ruumi meie suurele pesakonnale ja võib-olla isegi oma aiake ja see kõik teeb selle minu jaoks pisut lihtsamaks. Pisut.

Krt, et me oma “päris” diivani ja tugitoolid enne Marisele ja Igorile andsime kui teada saime, et müümiseks ja müügipiltide tegemiseks läheb. 😀

Meie kodu müügikuulutus on igatahes üleval ja teda on võimalik näha sellelt lingilt SIIN.

Ma õudselt palun teid, et te kõik võtaksite ja jagaksite seda postitust või müügikuulutuse linki oma sotsiaalmeedia kanalites. Sest mulle tundub see kõik veel nii ulmeline ja ületamatu ja ma arvan, et me vajame teie abi. Ehkki meie korterit müüb maailma ajaloo kõige toredam maakler Kaspar, kes teab meie maja projektist ja hoone omadustest kõike, kellel on suurepärane sisekujunduslik vaist ja kes oskab huvilistele rääkida absoluutselt kõigest, mida meie kodu ostuga seoses teada tahta võiks. Meie kodu on heades kätes.

Ja no kõige rohkem ma tahaksin, et üks teist ostaks meie tare ära ja et me võiksime saada suurteks sõpradeks ja et ma võiksin teil külas käia, teid maailma kõige mõnusamate naabritega tuttavaks teha (ehkki see juhtub ilmselt niigi – ma tahaks näha kui kaua on siin võimalik elada ilma, et viimase korruse naabrid poleks teis tekitanud tunnet, et te elate siin juba aastaid) ja teile kõik meie kodukandi kõige toredamad kohad, ümbritsevad triljon mänguväljakut, parimad piibelehtede ja tammetõrude korjamise kohad ja kelgunõlvad ette näidata. Meie tareke on küll siit-sealt päris väsinud ja vajab hädasti, et tema kallal kõpitsetaks, aga siin on tõesti hea elada. Muuhulgas on siin nii vaikne, et esimest korda Piritalt siia kolinud H oli pealaest jalatallani creeped out, sest siia lihtsalt ei kostu öösiti ainsamatki heli. Ma ei tea, miks see tema jaoks nii suur šokk oli, minu meelest on tavaline ja hea. 😀

Nuuks. Ja jeeeeee!

Virsik vaatas siin kõrvalt neid pilte ja teatas järjest suure äratundmisrõõmuga “meie omaaaa!”, “emme-issi tubaaa”, “õe tubaaaa” jne. Not for long, kullake. Not for long. :’)

Oh sa juss…*

~ chit-chat, pesapunumine

Raske on praegu.

Nagu mitte olen-nii-õnnetu või langen-masenduse-musta-mülkasse kind of raske, aga lihtsalt hästi pagana raske. Ma vist peaks nüüd ära rääkima, mis siin toimub, jah?

Vaadake, see remont, eks. Me ei teinud seda. Me kõigepealt ei saanud, nagu te teate, selleks sobilikke mehi ja kui mehed lõpuks lahinguvalmis olid, ei saanud me alguses laenu ja kui me siis lõpuks saime, selgus, et me oleme hakanud oma remondiotsuses sügavalt kahtlema. Ja siis sündis Plaan. Sellest hetkest kui nimetatud Plaan sündis, on kõik olnud inimvõimete piirini pingeline ja ärev ja tüütu. Ja põnev ja elevusttekitav ja äge. Ja tüütu. Ja raske.

Ja äge.

Ühesõnaga: me ostame. Me avastasime, et ka juhul kui siin paarkümmend tuhat eurot maksva remondi teeme, saab Kroonprintsess vähem kui kahe aasta pärast seitse ja läheb kooli. Koolilaps aga vajab oma ruumi, oma privaatset tsooni, oma kirjutuslauda ja kohta, kus omaette oma üht kuni mitut koolilapseks olemisega kaasnevat kohustust kanda. Me ei mahu siia kolmetoalisse lihtsalt varsti enam piisavalt mugavalt ära. Sestpeale on kõik käinud peadpööritavalt kiiresti – päev pärast Plaani sündi olid meil meile sobilikud pinnad juba välja vaadatud, st. kõik kinnisvaraportaalid läbi töötatud ja otsus langetatud. Kaks päeva hiljem läksime kortereid vaatama ja leidsime seeläbi juhuslikult veel ühe tüki kinnisvara, mille soetamise võimalikkusest me kumbki seni isegi unistada polnud julgenud. Virsik jooksis kohapeal mööda tube ringi ja kilkas “ägeeee!” ja mina olin kohe müüdud. Sellest, et mina müüdud olin, oli muidugi vähe tolku – raha meil ju ei ole. Siis läks muidugi jälle suuremaks pankade uste kraapimiseks – otsustasime, et proovime esialgu kõrgemalt lennata ja kui hoogu väheks jääb, prantsatame oma esialgselt välja valitud korterisse ja oleme seal ka rohkem rahul kui praegu. Aga kes meile nii palju laenu annab, kui alguses isegi remondiraha hästi anda ei tahetud? Üsna pea saabusid vastused meie laenutaotlustele.

Positiivsed.

Üllataval kombel ei kahanenud ärevus selle arengu võrra karvavõrdki, sest kuni omafinantseeringu realiseerumiseni ei ole ju niikuinii võimalik lepingule alla kirjutada. Samuti ei ole mingisugust garantiid, et keegi meie potentsiaalset kodu hommepäev ära ei osta. Ja te ei tea, kuidas ma kardan pettuda. Ma olen kooohutavalt halb pettuja ja ka väiksema pettumuse korral variseb mul kõik kokku. Ja me ei räägi siin ju mingisugustest pettumusebeebidest, vaid hardcore Gabriel-mis-meist-saab-jamast kui kõik ei lähe nii nagu loodetud.

Ühesõnaga hakkasime me siis asju pakkima ja neid osta.ee’sse müüki lükkama, et võimalikult ruttu võimalikult hästi valmistunud olla. Kraamisime ja tühjendasime toad üleliigsest, kutsusime külla maakleri ja nüüd on pildid tehtud ja müügikuulutus loodetavasti lähipäevil avalikustamiseks valmis. Ja ma pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mis meiega praegu toimub. Kõik on hirmus, emotsionaalne, ärevusttekitav, kõhe ja nii idülliline ühteaegu. Ühe korra jõudis mulle kohale, et kolimegi vist päriselt ära ja nutt tikkus vägisi silma. Siin on ju nii hea – kuidas ma siit kolin? Kuidas ma ei pane Virsikut igal pärastlõunal akna alla magama, kus tore naabritädi teda igaks juhuks kullipilgul jälgib? Kuidas me ei käi iga päev maja kõrval Kreegi metsas oravaid otsimas? Suviti sealtsamast algavas võlumetsas ja sealsetel rabaradadel seiklemas? Kuidas maailma parima puu- ja köögiviljavalikuga Maxima ei ole varsti enam  mu suurepärane kodupood? Kuidas me jätame oma lemmiknaabrid niiviisi maha ja kolime minema? Kuidas ma jätan maha oma ilusa täispuidust tammeparketi (mis siis, et see on umbes ainus ideaalne asi meie remontivajavas kodus :D) ja kolin laminaatparketiga koju? Aaaahhhh…

Aga see, mis meid ees oodata võib kui meie kõrge lend soovitud sihtkohas lõppeb… see on ka päris pagana tore. Ja uskumatu.

P.S. See kõik + sünnipäevakuu hullus on süüdi selles, et loosimise tulemuste välja kuulutamisega lootusetult hiljaks jäin. Lubage mul edastada alandlikud vabandused koos Kukupesa e-poe sooduskoodiga KÄOPESA, mis tagab teile veebruarikuu esimesel nädalal kõik ostud postikuluvabalt. Sest teie kõigi kommentaarid olid nii kohutavalt armsad ja neid oli nii palju ja kordki elus ma saan teha nii, et kõik võidavad natuke midagi. Kohe-kohe on oodata ka Kukupesa selleaastast sõbrapäeva-tootevalikut.

Loosimise võitis aga Maarja-Liisa kommentaar. Palju õnne Sulle! Kirjuta mulle, et saaksime kokku leppida, kuidas auhinna kätte saad. 🙂

*”Oh sa juss” on minu pisiõe (not so pisi anymore, olgem ausad) uus väljend, mis mulle täiesti pööraselt meeldima on hakanud. Võtsin kohe üle!

Sellest, kuidas meie kodu uueks saaks, kui keegi o-me-ti-gi teeks

~ chit-chat, extreme home makeover, pesapunumine

Tänasel oli tohutult potentsiaali kujuneda erakordselt s*taks päevaks, sest ärkasin kohutava peavaluga, mida ei näinud leevendavat ei kohvijoomine ega ibuprofeen. Siiski selgus, et selle nädala neljapäev on üks hirmus mõnus päev, mis tõi vahvaid plaane, häid uudiseid ja uut lootust.

Alustan, nagu viisakas on, algusest. Ma ei tea, kas te mäletate, kuid paar kuud tagasi tegin juttu remondist ja hinnapakkumisest, mida lootusrikkalt ootama jäime. Kindlasti mainisin teile ka seda, kuidas minu armas ema tuhatnelja Eesti poole kappas, et saaksime notari juures korteri (mis seni oli olnud tema nimel) minu nimele vormistada juhuks, kui lähipäevil peaks olema põhjust panka kapitaalremondi tarvis taotlust esitama hakata. Põhjuseid, miks me oma kodus totaalset muutumist läbi viia tahtsime, oli tegelikult mitmeid – vähe sellest, et ma kogu südamest endale uut kööki ihkan (te olete praegust näinud ja mõistate kindlasti, miks), ei võimaldaks kolmetoalise korteri tänane planeering laste kolimist ühte tuppa ühelainsal lihtsalt põhjusel – Kroonprintsessi tuba on selleks liialt väike ja lastel peab mängimiseks ruumi olema. Peamiseks argumendiks, mis meid otsust remonti teha kibekähku vastu võtma motiveeris, oli äärmiselt kehvas seisus elektrisüsteem, mille nigel seisukord oli seni talutav, kuid seoses boileristepsli kärssamisega sai selgeks, et uute juhtmete vedamisega ei saa enam sekunditki viivitada. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et stepsleid ei saa kasutada: vannitoas, Kroonprintsessi toas, esikus ja köögis seal, kuhu käis varem boiler.

Tuttav ehitaja tuli objekti vaatama boileriprobleemi ilmnemisele järgneval päeval, milleks oli juhtumisi laupäev. Mõõtis, plaanis, mõtles kaasa ja pani kirja ning lubas meile ülejärgmise nädala alguses hinnapakkumise saata. See ülejärgmine nädal oli pea kolm kuud tagasi ja seda hinnapakkumist ei tulnud. Ehitajahärrat teadsime justnimelt hea töö ja kohusetundlikkuse järgi, ent hinnapakkumiste tegemisele ei näinud see laienevat. Proovisime teda küll nädalast nädalasse tabada, et aru pärida, kuid iga kord lubas härra uut tähtaega või päeva, mil ise ühendust võtab. Nojah.

Riskides postituse pikalevenimisega räägin siiski põgusalt ka sellest, mis meil siin plaanis on, sest rääkisin sedasama juttu just tunnike tagasi objekti vaatamas käinud ehitajale, kes hea õnne korral hinnapakkumise saadab ja töö ka peagi ära teeb. Kuna elutuba on meil küllaltki suur, passiks see hästi lastetoaks ja kuna meie korteris kandvaid seinu (peale välisseinte) ei ole, on minu pähe kerkinud lahenduse teostamine lihtsamast lihtsam. Tüdrukud kolivad praegusesse elutuppa ning meie (ebaproportsionaalselt suurest) esikust, Kroonprintsessi toast ning tibatillukesest köögist saab avatud planeeringuga köök-elutuba. Kogu plaani geniaalsuses on ainsa mõrana elutoa eraldamine esikust, kuid ka selleks on mul juba mõned mõtted varuks. Et elektrijuhtmestik tuleb välja vahetada kõikjal, saavad teisedki toad endale selga uue siseviimistluse. Lisaks hangime me ka uue köögi ning, kui taevased jõud lubavad, remondime ka vannitoa, sest hea oleks kõik tööd ühe soojaga ära teha. Ma südamest loodan, et seekord läheb kõik nagu peab, sest kuna kodu on minu kindlus ja minu elu alustala number üks, on minu hingeline seisund viimasel ajal kehvavõitu olnud. Ma nii igatsen koju, kus kõik ei lagune ega ole eluohtlik. Ma usun, et te kujutate hästi ette, millest ma räägin…

Niisiis – hoidke meile pöialt, et me tõepoolest saaksime esmaspäevaks hinnapakkumise, sest ehitaja enda sõnul ei ole neil praegu tööde järjekorda ja lootust on, et remondiga saab pihta hakata juba õige varsti. Lisaks tahtsin teilt küsida nõu selle osas, mida teha mööbli ja kõige muuga, millel meie “uues kodus” enam kohta ei ole. Kas tahaksite, et korraldan nö. “tühjendusmüügi”, kuhu teiegi (tulekut minuga eelnevalt kokku leppides) tulla saaksite? Minu peas näeb see välja nagu kohtumine lugejatega, mille käigus teie saate endale uusi asju soetada ja minuga näiteks klaasi veini juua ja törtsu juttu puhuda. Mina kolin siit selleks ajaks välja kõik asjad, mida meil tulevikus veel vaja läheb ja ülejäänu (diivani ja tugitoolide, elutoa klaaslaua, riiuli ja baarikapi, esikus asuva riidekapi, vaaside, kardinate jne.) külge riputan hinnasildid. Kuidas kõlab?

kodu2

Plaanis on maha müüa meie elutoa fotosein koos postrite ja raamidega…

kodu

Müüki lähevad ka Kroonprintsessi toa “säilituskastid” ja vaibad…

kodu1

Ja kogu elutoamööbel…

Huh. Tõesti sai pikavõitu. Ja mõelda, et ma tahtsin veel rääkida sellest, kuidas me Tuuli, Marise ja Barbaraga kolmapäevaks mõnusa girls’ night out’i kokku leppisime ja sellest, et me täna Eveliniga stuudiosse pildistama läheme. Nojah. Eks ma pean sellest kõigest siis vlogima. Ilusat päeva jätku, mu kallid!