Kui me oma koduplaanide pidamisega juba nii kaugel olime, et IKEAs köögimööblit kujundasime, tuli langetada otsus, millisesse IKEAsse sõita. Olime pikalt kaalunud ja mõelnud, kuidas leida võimalus sõita Rootsi (ühendades sealjuures hea kasulikuga ja külastades ka minu ema) selmet väisata Soome poodi, kus hinnad kõigi teiste riikide kauplustest märkimisväärselt kallimad on. Kaubiku ja käruga oleks aga laevapiletid röögatult kalliks osutunud ja nii ei näinud me muud võimalust kui Soome sõita. Kuniks saime H kolleegilt ülihea soovituse – miks mitte hoopis maadmööda Leedu IKEAsse?

Teekond on küll pikk, kuid kui kaubik ja käru on puhta muidu käes, on kütusekulu laevapiletitega võrreldes ikkagi väga-väga odav. Alguses köögimööbli tootekoode ikea.lt lehele sisestades tõmbas korraks hinge kinni – KÕIK on ju kallim! Tegelikult oli pisut kallim vaid üksainumas kapp ning lõppkokkuvõttes selgus, et säästame Rootsi IKEA hindadega (mis, pange tähele, on Soome omadest tihti oluliselt odavamad) võrreldes juba ainuüksi köögilt üle kuuesaja euroraha. Sama diivaniga, mille esialgu välja valisin – kah 600€! Nii asju riburadapidi ette võttes selgus, et säärase suure ostelungi pealt tuleb sääst nii suur, et igasugune sõiduga kaasnev ebamugavus on selle kõrval nohu.

Nii olengi nüüd viimaseid ettevalmistusi ja poenimekirju tegemas, sest kell viis paneme minu isa tibukollasele kaubikule hääled sisse ja põrutame Leedu poole. Kuna jutud käivad, et Klaipedas on ilma showroom‘ita, pigem ladu meenutav pood, otsustasime Vilniuse kasuks. Veebi järgi tundub, et kõik meile vajalikud asjad on kohapeal olemas. Loodan, et saan seal asju päriselt näppida ja vaadata ka enne kui suuremad otsused (näiteks selle, millised ülemiste köögikappide uksed täpselt olema saavad) langetatud saan. Kõige rohkem kardan ma, et pean Vilniuse IKEAs pettuma, sest olen mõnusa ja suure Barkarby omaga nii harjunud. Loodame parimat! Igatahes ei jõua me Vilniusse varem kui kell üks öösel, misjärel veedame öö mingisuguses H poolt välja valitud, 48€/öö kohta pealtnäha vägagi viisakas hotellikeses ja asume siis hommikul esimese asjana Tohutult Ostlema.

Lisaks köögile toome Leedust tõenäoliselt ära diivani, laste magamistoa nari ja mängutoa mööbli, köögilaua, mõne korvriiuli, aiamööbli ja valgustid-kardinapuud. Tegelikult pole mul veel nimekiri täpselt koos, aga umbes selline ta olema saab.

Kas keegi teist on Vilniuse IKEAs käinud ja oskab meile midagi soovitada, meid millegi eest hoiatada või nõu anda, kus me Vilniuses veel käia või näiteks lõunat süüa võiks?

Seis on selline, et Käopesa-blogist lähiajal muud kui koduteemalisi postitusi lugeda ei saa. Vabandame! Asjalood on nüüd nõnda, et kolmapäeval on notar ja reedel plaanime IKEAsse sõita, mistõttu veedan ma hetkel kogu oma vaba aja eelarvet planeerides, erinevate kodumasinate hindu ja omadusi võrreldes, köögimööblit kavandades ja muretsedes, mismoodi me selle kõigega ometi toime tuleme. Nimelt on meil vaja hankida põhimõtteliselt terve majatäis asju, aga eelarvega on nagu eelarvetega ikka olema kipub. Võib-olla teen sellest kunagi numbrites postituse ka, aga esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt juttu asjust, mis meil täna olemas ja puudu on.

Mööblist tulevad meiega uude koju kaasa meie voodi ja sellega komplektis olev kummut – olen selle 20 aastat vana täispuidust mööblikomplektiga õudselt rahul ja ei kujuta ette, kust ma enda maitsele parema saada võiks. Samuti tulevad kaasa Kroonprintsessi toa voodi ja riidekapp ning meie köögilaud ja -toolid. Ainsa kodumasinana pakkisime kaubikusse oma Saeco Granbaristo – pesumasina, külmkapi ja muu jätsime uutele omanikele. Maha müüsime elutoa telekalaua, suure musta ruutudest koosneva riiuli ja baarikapi – esimene ei oleks sobinud stiililt, teine ei olnud kuigi praktiline ja kolmandas olevad asjad mahuvad meie tulevasse kööki, kus erinevalt eelnevast saab olema piisavalt kapiruumi kõigi meie asjade hoiustamiseks.

Tean, et tänapäeval on Hästi Moodne omada seinakappide asemel köögiriiuleid, aga kuna jätan parasjagu selja taha traumaatilised viis aastat tillukeses riiulitega köögis (kus oli kokku konkreetselt kolm väikest kapikest asjade hoiustamiseks), panen ma tööpinna kohal oleva seina tuugalt kappe täis. Isegi õhupuhasti peab olema integreeritav, sest muidu läheb tähtis kapiruum raisku! 😀

Diivanit ning tugitoole meil enam ei ole, mistõttu peame uue soetama ja parem ehk ongi – nii saame valida sellise, millel meil ööbivad külalised vajadusel mugavalt magada saavad ja millele ise kogu oma lastekarjaga risti-rästi kaisutama ja multikaid vaatama mahume. Diivanilaua jätsime küll alles, ent ei ole selle tuleviku osas veel otsust langetanud. Võib-olla müüme ta hoopis maha, sest tegelikult on ta üsna suur ja kuigi me seni tema ääres lauamänge mängisime ja meisterdasime, saab meil tulevikus selleks olema suur kööki ja elutuba eraldav söögilaud. Kuna toas saab olema palju-palju valgust, võiks sinna jääda ka maksimaalselt palju põrandaruumi ja õhku, et elada, liikuda (loe: kulli mängida) ja olla. Seetõttu mõtlen, et mida vähem mööblit, seda parem ja ühest väikesest side table‘ist võiks tulevikus piisata küll. Küll aga on see üks sellistest asjadest, mis täna täiesti suva on, sest eelarve on piiratust piiratum. Loetleme praegu parem neid asju, mis meile täna päriselt hädavajalikud on:

– Kodu. Höhöhöhö, ma olen tohutu naljamees. Aga tegelikult käisin täna pangas ja kandsin 45% summast notari deposiiti ja kolmapäeval kell 12:30 läheb asjaks. See on vist siis purgis?

– Piirdeaeda. Vähe sellest, et meil on koer, kes võiks õue sattudes mitte ära joosta, kulgeb meie krundi äärt mööda ka järelvalveta lastele pisut eluohtlik ojake. Et me saaksime oma aiakesest täiel rinnal rõõmu tundma hakata (loe: lapsed hommikul ärgates üle ukse õue lükata), tuleb krunt aiaga piirata. Ma ei tea, kas see on kummaline, aga minu meelest on kõige kenam ja meie majaga (peamiselt ka meie rahakotiga) sobivam lahendus roheline paneelaed. Seda on meil vaja kokku 85 meetrit. Kui teil on kogemusi paneelaedade või neid müüvate ettevõtetega – andke teada, soovitage, kiitke või laitke. Ma ei ole eriline paneelaiaspetsialist. 😀

Kroonprintsess esimest korda tulevast kodukest kaemas

– Haljastust. No meil on seal praegu mullaplats, eksole. Aga me vist võtame selle kevadise murukülvi lihtsalt iseseisvalt, improvisatsiooni korras ette. Agnes lubas tulla reha ja mururulliga, küll me mõned veel kampa saame. How hard can it be? See oli retooriline küsimus, muide. 😀

– Köögimööblit. Otsustasime, et võtame karkassi ja uksed IKEAst ja mul on tegelikult kujundus ja toodete nimekiri juba valmis ka. Miks IKEA? Esiteks ei ole mul mingisugust huvi ega võimalust oodata sada aastat seni, kuni keegi mu köögi kõigepealt visandab ja siis sada aastat valmistab ja kohale toob. Teiseks on meil kõiki teisi korterist paarismajja kolimisega seotud kulusid arvestades praegu iga sent arvel ja kui ma saan endale sobiva köögi IKEAst kombineerida, on see meie jaoks praegu suurepärane lahendus. Selle mõtte sain ma tegelikult meie korterit müünud Kasparilt, kes ise oma järgmises kodus sama teha otsustas. Hinnavahe on meeletu, aga kvaliteedi osas ei pruugi IKEA tammevineerist/spoonist uksed salongikatele pigem karvavõrdki alla jääda, arvan ma. Kujunduse kallal veidi veel nokitsen, sest tahan kindel olla, et ostan enda vajadustele 100% vastava köögi.

– Köögi tööpinda ja keraamilisi plaate. Ma ei taha kindlasti MDFi ega puitu (ehkki puidust tööpind oleks nii ilusasti mu algse köögikujundusega sobinud) ja mul on juba ammu olnud unistustes üks kinnisidee, mille ma arvasin võimatu olevat. Küsisin täna hinnapakkumist ja minu suureks üllatuseks oli see hoopis vähem hingematvalt kallis kui ma kartnud olin. Jee! Ma kirjutan kogu köögivärgist siis pikemalt kui mul plaan (võib-olla ka: köök) täpselt paigas on. Plaate soovitas mu lemmik remondiblogija mul Noto outletist otsida. Ei olnud säärasest kauplusest kuulnudki, nii et hüva nõu on ikka kallis, ma ütlen.

– Laste magamistuppa nari ja mängutuppa mööblit, milles mugavalt mänguasju hoiustada. Ma arvan, et hoiustamiseks valin peaasjalikult IKEA TROFAST sarja kastidega lahendused, sest ehkki need ei ole võib-olla maailma kõige glamuursemad, tundub mulle, et need on laste endi huvides ideaalsed. Ma siiralt usun, et inspireeriv ja vahva mäng algab seal, kus kõigil asjadel on oma kindel koht ja mänguhoos ei teki esimese asjana kaost. Kui te oskate soovitada mõnd muud mõnusat mänguasjade hoiustamise lahendust või toredat (näiteks kohalikku) mööblitootjat, kelle valmistatud lastetoamööbliga – naride ja riidekappidega – te rahul olete, olen teie soovitustele igati avatud.

– Kuivatiga pesumasinat. Siin vajan tõesti teie nõuandeid ja soovitusi, sest ma ei tea neist masinatest muud, kui et endale üht sellist tõesti väga tahan. Ehkki väikeses kolmetoalises oleks sellest ehk enamgi tolku olnud, tunnen siiski, et terve pesakonna riiete ja voodipesu pesemine tähendab seda, et pidevalt kõrgub keset tuba pesurest sellel kuivavate riietega. Ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi! Ma tahan, et mul oleks võimalik riideid vajadusel kuivatisse visata ja sealt kuivana välja võtta – eriti, et me köögirätikuid, vannilinu ja voodipesu niikuinii triigime. Missugune peab üks hea kuivatiga masin olema? Missugune ta olla ei tohiks? Millise tootja masinad on usaldusväärsed ja töökindlad? Milline mudel maailma kõige etem? Aidake!

– Esikusse garderoobi. Meie uue kodu kõige suurem ja murettekitavam miinus on panipaikade puudumine, mistõttu peab üks esimestest kolimise käigus tehtud väljaminekutest kindlasti olema garderoobkapi ehitus. Ma veel ei tea, kas me teeme selle ise nõnda nagu viimati (LINK), tellime kuskilt salongist eritellimusel garderoobi (ilmselt ei saa seda endale lubada) või ostame IKEAst korvtorn-tüüpi lahenduse ja jätame esialgu uksed ette panemata? The struggle is real. Mul on täiskasvanuks olemisest suur siiber ees, sest otsused on suured, kulukad ja keerulised.

– Vannituppa valamukappi. Sellega on keeruline, sest olemasolev kraanikauss (kõige harilikum jalaga kraanikauss) ei sobi ühegi mulle vastuvõetava IKEA valamukapiga ja mujalt ei oska ma neid otsida ka. Olemasoleva tuttuue kraanikausi kandilise kummutile passiva isendi vastu välja vahetamine tundub ka kilplaslik, sest… uus, noh. Mida teha, et vannitoas ka kuidagi asju hoida saaks?

Edasi on meil veel vaja selliseid pisiasju nagu diivan, suur köögilaud, telekalaud ja muud säärane. Aga see on kõige eelneva kõrval juba puhas peenutsemine. Ain’t adulting fun? 😀

Täiesti bipolaarne tunne on, te lihtsalt ei kujuta ette. Ma ei suuda otsustada, kas mul on NII HEA MEEL, et meie kodu müügikuulutus üleval on või NII PAGANA KURB, sest keegi ostab minu ema, minu ja mu laste lapsepõlvekodu ära ja ma ei saa siia enam kunagi tulla.

Me oleme siia jäämiseks kaalunud kõiki variante. Kõigepealt tahtsime muuta planeeringut ja teha elutoast suure-suure lastetoa. Siis arutasime oma maailma kõige lemmikumate ja armsamate naabritega, et ehk oleksid nemad nõus oma viimase korruse neljatoalise meie esimese kolmetoalise vastu vahetama – neil oleks vähem trepist käimist, suviti mõnusam elada (üleval on suvel palav, meil alati mõnusalt kuiv ja jahe), vähem kommunaale maksta ja meil rohkem ruumi elada. Aga nad ei taha oma kodust täna enam kolida – nad on harjunud vaatega kogu Nõmmele ja Pääsküla rabale ja see oleks neile emotsionaalselt liiga raske. Arusaadav. Mul on ju ka emotsionaalselt hästi raske.

Naljatledes kaalusime isegi kõrvalnaabrite äraoleku ajal meie ja nende korterit eraldava seina sisse ukse lõhkuda, ühe toa endale võtta ja nende poolt ukse kinni müürida. See poleks vist ka kuigi hea lahendus olnud…

Ja nüüd on ainus võimalik lahendus ära mahtumiseks müümine ja kolimine. Ja selle kõige potentsiaalne tulem võib olla parasjagu ruumi meie suurele pesakonnale ja võib-olla isegi oma aiake ja see kõik teeb selle minu jaoks pisut lihtsamaks. Pisut.

Krt, et me oma “päris” diivani ja tugitoolid enne Marisele ja Igorile andsime kui teada saime, et müümiseks ja müügipiltide tegemiseks läheb. 😀

Meie kodu müügikuulutus on igatahes üleval ja teda on võimalik näha sellelt lingilt SIIN.

Ma õudselt palun teid, et te kõik võtaksite ja jagaksite seda postitust või müügikuulutuse linki oma sotsiaalmeedia kanalites. Sest mulle tundub see kõik veel nii ulmeline ja ületamatu ja ma arvan, et me vajame teie abi. Ehkki meie korterit müüb maailma ajaloo kõige toredam maakler Kaspar, kes teab meie maja projektist ja hoone omadustest kõike, kellel on suurepärane sisekujunduslik vaist ja kes oskab huvilistele rääkida absoluutselt kõigest, mida meie kodu ostuga seoses teada tahta võiks. Meie kodu on heades kätes.

Ja no kõige rohkem ma tahaksin, et üks teist ostaks meie tare ära ja et me võiksime saada suurteks sõpradeks ja et ma võiksin teil külas käia, teid maailma kõige mõnusamate naabritega tuttavaks teha (ehkki see juhtub ilmselt niigi – ma tahaks näha kui kaua on siin võimalik elada ilma, et viimase korruse naabrid poleks teis tekitanud tunnet, et te elate siin juba aastaid) ja teile kõik meie kodukandi kõige toredamad kohad, ümbritsevad triljon mänguväljakut, parimad piibelehtede ja tammetõrude korjamise kohad ja kelgunõlvad ette näidata. Meie tareke on küll siit-sealt päris väsinud ja vajab hädasti, et tema kallal kõpitsetaks, aga siin on tõesti hea elada. Muuhulgas on siin nii vaikne, et esimest korda Piritalt siia kolinud H oli pealaest jalatallani creeped out, sest siia lihtsalt ei kostu öösiti ainsamatki heli. Ma ei tea, miks see tema jaoks nii suur šokk oli, minu meelest on tavaline ja hea. 😀

Nuuks. Ja jeeeeee!

Virsik vaatas siin kõrvalt neid pilte ja teatas järjest suure äratundmisrõõmuga “meie omaaaa!”, “emme-issi tubaaa”, “õe tubaaaa” jne. Not for long, kullake. Not for long. :’)