Samal ajal, kui teie, normaalsed inimesed, soojade ilmade saabudes oma kõige lühemad kleidid ja lühkarid kapipõhjast õhinal välja otsite, asun mina pikkade šifoonkleitide ja -pükste otsinguile, et end võimalikult õhukeste ja lendlevate materjalidega üleni kinni katta. Kuigi ma tegelikult pigem kompleksivaba inimene olen, ei tunne ma siiski, et saan või tahan suve saabudes minikleidi selga tõmmata ja paljad sääred õue mängima viia. Põhjus selleks on lihtne – mu jalad on lihtsalt koledad. Mitte “ääääh, mul on kolm ülekilo ja natuke tselluliiti, mida küll inimesed rannas minust arvavad!?” kind of koledad (sest olge nüüd, naised – mitte kedagi ei huvita teie tsellukas, see on a) kõigil naistel, ka mul, vähemal või rohkemal määral olemas b) kõige suurem pseudoprobleem maailma ajaloos), vaid lihtsalt kohutavalt ebaesteetilised. See on nüüd küll pisut rohkem informatsiooni, kui avalikult sotsiaalselt aktsepteeritav jagada oleks (vist?), aga minu inetute säärte taga on kõrbekuiv nahk ja jõletud sissekasvanud karvad, mille vastu ei aita ükski ussi- või püssirohi. Kasu ei ole vahatamisest ega epileerimisest, niisutamisest ega koorimisest ja raseerimisest ammugi mitte – nad kasvavad otse naha alla ja enamasti ka jäävad sinna, mistõttu on mu sääred üleni kaetud nii tumesiniste, punetavate ja põletikuliste kui ka armiliste laikudega. Ja, kui ma ses osas kaks päeva midagi ette võtnud pole, ka karvadega. Ma ei tea, kas ma olen oma probleemiga maailmas üksi, aga enamus inimesi, kellele ma oma vaeseid väikesi sääri näitan, teevad näo, nagu nad oleksid laipa näinud ja huilgavad, kui kahju neil minust on. 😀 Et see (karvade iga kolme päeva tagant eemaldamine ja siis nende tagasikasvamisest tingitud valu käes ägisemine) on paratamatus (kui siis võib-olla laserdamine ja/või fotoepilatsioon välja arvata, mis karvad eos hävitaks, aga ma ei ole veel lotomiljonit võitnud), ei ela ma seda igapäevaselt väga raskelt üle, nutan sellepärast ainult mõnikord harva ja hangin endale palju ilusaid riideid, mis mind sellest kõigest säästavad. Võiks ju mõelda, et sellest pole midagi, aga olgem ausad – karvane naine ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav standard. Ma võin vabalt letti lüüa oma kahe lapse imetamisest välja veninud rinnad ja venitusarmivöödilise kõhunaha, aga jalad…

Imekaunile uuele retrohõngulisele, suvisele ja samas supernaiseliku lõikega kleidile pühendatud postitusest sai nüüd “appi, olen karvane”-hala. Tüüpiline mina. 😀 Ma ei ole kindel, kas need pildid poolegi selle kleidi tegelikust ilust edasi annavad, aga ma tõesti tunnen ennast selles lõikes ja mustris äärmiselt stiilse ja naiselikuna. Ja tegelikult oli kogu loo moraal hoopis see, et misiganes standardvarustus sulle tehasest kaasa pandi – see ei ole maailma lõpp. Ei ole vaja jätta elu elamata, sest kusagil on mõni arm, sentimeetri või kümne jagu polstrit või hädised väikesed lohukesed koondnimetusega tselluliit. Esiteks võite te edaspidi peegli ees mossitades mõelda: vähemalt ma ei ole karvane nagu Miiu! Hakkab parem, onju? Ja teiseks – igaühe jaoks olemas ideaalsed lõiked, materjalid ja tegumoed, mis tuleb lihtsalt üles leida ja enda kasuks tööle panna. Või siis leida motivatsioon ja jõud elustiilimuudatuseks – neid saab Aili blogist, kus ta kõigile soovijatele trennimotivatsiooni ja kasulikke teadmisi lahkelt kulbiga jagab.  Kas ma võin nüüd selle lappama läinud postituse lõpetuseks öelda, et te kõik olete imeilusad täpselt sellistena, nagu te olete, või siis läheb juba natuke liiga imalaks? Las läheb. Te kõik olete vapustavad – viige oma kaunid kered sel suvel uhkusega randa!

LINDEX pikk šifoonkleit (blogikingitus)
TOMS päikeseprillid
UR & PENN kaelakee