Miiu blogi

Minu tibulind on juba kolmene!

February 12, 2018~ printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine, printsess virsik: pildid, printsess virsik: sünd

Minu pisike armas elektron, kes kukub neli korda tunnis (vt ka: kukkus sünnipäevaööl voodist välja nii, et vereloik oli põrandal ja mokk mitu päeva rullis, nädal hiljem komistas suu vannitoas täiesti lõhki ja sellest veel paar päva hiljem kelgutas silma siniseks), on nii kohutavalt lõbus ja humoorikas, räägib nagu suur inimene pooleteiseaastase keres, oskab komplimente teha ja vastu võtta, armastab üle kõige maailmas tööriistu ja remontimist ja tahab söögitegemise ajal kõike kangesti “prrrrrrrrrooovida” (no see tema prominentne r-täht…) sai 30. jaanuaril kolmeseks. Natukene uskumatu on mõelda, et ta juba kolmene on… ja samas hoopiski veider mõelda, et alles nii pisike. See on ilmselt kõigi laste puhul nii, aga minu jaoks on hästi kummaline kujutleda elu enne teda. Ta sündis ju niiii ammu! Ta on ju juba niii arukas! Kuidas siis alles kolmene?

Kui see laps midagi meeldivat näeb ja otsustab, et just seda kingiks tahab, ei jõua keegi seda ära kuulata. Enne vanaema tulekut käis ta ja pasundas söögi alla ja söögi peale “rrroosast mikrrrofonist ja Anna kõrrrvaklappidest” (mille ta manalt ka sai) ja kui me Kroonprintsessi sünnaks saadud kinkekaarti mänguasjapoes realiseerimas käisime, leidis ta endale nuku, millest me kõik lakkamatult kuulma pidime. Neiu käis ja muuuuuudkui leierdas, et tema saab endale sünnipäevakingiks “talvekõrvaklappide ja talvesaabastega Äääpli” (kes on Ever After High multast pärit Apple White, Lumivalgekese tütar) ja no kuidas sa sellisele vastu panna suudad. Otseloomulikult tuli see”Ääääpel” tal sünnahommikul kingipakist välja ka. 🙂

Virsiku Sünnipäevahommiku Pannkoogihommik Küünaldega käib – nagu igaüks, kes teda tunneb, arvata võib – kalamarjaga. Kalamarja uhab Virsik kookidele suurte kuhjaga supilusikatäite kaupa, millest iga teine käib suhu. Kuidas siis sünnipäevahommikul kuidagi teisiti saaks? Seekordsed koogid tegi H, mida on näha nende võrratust kohevusest ja pontsakusest. H teeb täpselt selliseid pannukaid, mis mulle maailma kõige rohkem maitsevad! Ma ise üldse ei oska nii häid…

Hoidjapreili küsis mult enne sünnipäeva, kas ta võiks kingituse asemel Virsiku hoopis kusagile toredasse kohta lustima viia ja nii veetis laps oma erilise päeva hoidjapreiliga Kadrioru Miia-Milla-Manda lastemuuseumis. Mulle tundus, et see on kõige ägedam koht, kuhu ühe rollimänge armastava kolmesega minna. Veits oli imelik küll mitte ise sünnipäevalapsega aega veeta, aga see oli nii armas idee ja ma teadsin, et neil on seal kahekesi üliäge. Oligi! Õhtuks aga broneerisime Virsikule tema elu esimeseks sünnipäevapeoks mängutoa. Kui varasematel aastatel on mulle tundunud, et pidu ja külalised poleks tema huvides – ta on pigem olnud selline pereringis kalamarja sööja tüüp – siis sel aastal oli ta juba pikalt rääkinud, et temalgi tuleb päris oma pidu. Ja nii ka sai. Tahtsime broneerida Meie Mängumaa, aga magasin õige hetke maha ja läinud meile sobiv kuupäev ja kellaaeg olidki. Vaatasime siis ringi ja avastasime Jannseni teisel korrusel asuva Bronto mängutoa (samanimeline seiklustuba on Laagri poole sõites Kodu-Selveri teisel korrusel ka, nii sattus meie sünnipäevale kogemata hoopis väikese Aroni sünnipäevakülalisi, kelle siis lahkelt pisut edasi sõitma suunasime :D). Nende kodulehel on virtuaaltuur, mille abil saab terve toa ja selles leiduvad atraktsioonid läbi käia ning mulle tundus, et meie väikesele elektronile on see täpselt paras. Palju ronimist, tuuseldamist ja askeldamist – ideaalne!

Sünnipäevalauale mul midagi vaaritada mõet ei olnud. Kuna ma põhimõtteliselt leian, et ühel sünnipäevapeol peab kõik (külaliste nimekirjast pidulauani välja) olema sünnipäevalapse maitse ja soovide järgi, tellisime sünnipäevalauale suuure vaagnatäie sušit – kalaga, lumekrabiga, kanaga, taimset… suši on Virsiku lemmik! Samuti täitsin hunniku leivakrõpse “singirullitäidise” e. riivjuustu-majoneesi-küüslaugu seguga, lõikasin köögiviljad kangideks ja juustu kuubikuteks. Juust, leivakrõpsud, porgand-paprika ja kalaga suši – kõik Virsiku lemmikud reas!

Üks meie pere kahest pulkadega süüa oskavast liikmest

Nii hullupööra ilus, armas ja kallis inimene, meie E väike teisik – eriti iseloomult. 🙂

Mängutoas oli valik lastelauluplaatidega ja väike mikrofoniga lava. Samal ajal kui väikesed staarid vahetustega laval edvistamas käisid, mängisid H ja hoidjapreili suure hasardiga lauajalkat:

Virsik koostas oma külaliste nimekirja ise (vastates resoluutse “ei” kui loetlesin kellegi, keda ta kutsuda ei soovinud) ja nautis sõpradega koos lustimist täiega.

Mina lustisin ka. Või noh, “lustimiseks” võis seda nimetada seni kuni pärdikud mulle kambaka tegid ja mul oma elu pärast hirm hakkas… hädavaevu pääsesin välja. 😀

Living her best life. 😀

Ma räägin, noh…

“Tädi Andrrrrra on minu sõbeeerrrr!” teatas Virsik kaljukindlalt kui sünnipäevakutsetest rääkisime, nii et otseloomulikult olid nemad Carliga ka platsis!

Virsiku Ristikheina kohvikust pärit porganditort. Ilus, mahlane ja imemaitsev. Ja taimne. 🙂

“Kolmkümmend… kolm?” küsisid külalised nõutult kui ma tordile nii kolm küünalt kui number kolme kujulise küünla ladusin. Mida, noh? Puhuda peab inimene oma sünnipäeval saama ikka kogu raha eest!

Kutsuda oma sünnipäevale oma parimad sõbrad – nagu Virsik tädi Andra – on ainuõige lüke. Sest kes muu sulle lisaks Legodele su lemmikmaiust (purgitäie kalamarja) toob? Kõige rohkem tuligi Virsiku kingipakkidest välja Lego Friends komplekte. Need on ta lemmikud, aga kahjuks kuuluvad seni kasutuses olnud komplektid Kroonprintsessile ja päris enda omi tal polnudki. Nüüd on seis veidikenegi tasavägisem. 🙂

Üks armsamaid hetki igasuguste koosviibimiste juures on peo lõpp, see, kui lapsed asuvad hüvastijätuks kallistama just neid kõige tähtsamaid. Nii armas. Nii hea pidu oli ja nii head sõbrad on meie Virsikul. 🙂

4 Comments

Peach’s first birthday

February 1, 2016~ printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine, printsess virsik: pildid, printsess virsik: sünd

pch

When Ladybug turned one, celebrating her first birthday with a party seemed like the most natural thing in the world. We had balloons, party food, tons of presents and a house full of guests. Did we enjoy it? A lot. Did she? I don’t think so, no. After all, a one-year-old is still a baby and all a baby really wants is to be around those she loves the most – her immediate family. So this time was different – we just agreed to having a family lunch at H’s mom’s place. Grandma cooked a salt-free meal for Peach so we ate together (well… the rest of us did, Peach thinks eating is a waste of time), opened Peach’s birthday present and then just played together. We sang her a birthday song every now and then and Peach started dancing to it every single time – and that was festive enough this time around. There’ll be plenty of birthday extravaganza for Peach to enjoy when she gets older. 🙂

// Kui Kroonprintsess üheaastaseks sai, tundus tema sünnipäeva suure peoga tähistamine nagu kõige loomulikum asi maailmas. Riputasime üles suure hulga õhupalle, katsime pidulaua, ladusime kingitused ritta ja kutsusime maja külalisi täis. Kas see oli meie meeles hirmus tore pidu? Muidugi. Kas sünnipäevalaps ise arvas sama? Ilmselt mitte. Olgem ausad – üheaastane laps on siiski beebi ja ainus, mida beebi teha tahab, on oma lähedastega koos olla. Lärmakas ja rahvarohke pidu on tema jaoks pigem frustreeriv ja hirmutav – ükskõik, kui sotsiaalne laps ka poleks (sest näiteks Kroonprintsess oli ikka ääärmiselt seltsiv beebi, aga sünnipäevapeol klammerdus pigem minu külge). Seekord toimisime teisiti – leppisime kokku perekondliku lõunasöögi H emme juures. Vanaema küpsetas Virsikule soolavaba eine ja nii sõimegi me koos lõunat (no olgu, kõik ülejäänud sõid, Virsiku meelest on söömine ajaraiskamine), avasime kingituse ja siis mängisime lihtsalt koos. Laulsime Virsikule iga natukese aja tagant sünnipäevalaulu ja iga kord hakkas ta selle saatel lõbusalt tantsima, mis lõi tema tähtsa päeva puhul täpselt parasjagu piduliku meeleolu. Küll neid uhkeid sünnipäevapidusid jõuab hiljem küll ja veel nautida. 🙂pch1 pch2One the menu were oven-roasted beets and carrots, mustard-ginger salmon (baby’s was cooked in a separate little parcel) and cauliflower in tomato sauce. Nom!

// Menüüs olid ahjuporgandid ja -peedid, sinepi ja ingveriga lõhe (sünnipäevalapse oma valmis eraldi pakikeses) ja tomatikastmes lillkapsas. Näm!
pch3 pch4 pch6 pch7Vaasalinna väiketont
pch9pch10 pch11I had my mind set on getting Peach a baby book like the one her sister had and loved (and read until it was literally in pieces), but the harder I looked, the more impossible my mission seemed. I wanted a book with cardboard pages with more than one word/picture on each – the ones we used to have had all the pages color-coordinated and each page had a ton of different animals, fruits, vehicles etc. For some reason, many baby books come with weird and abstract, unrealistic drawings and it makes no sense what so ever for a baby to learn words from a book not even I can wrap my head around.  Luckily, I found two great baby books with adorable illustrations that fit my criteria at a bookstore (where I also got myself a copy of “The Deathly Hallows” – it’s the only one I didn’t own yet and I figured it would be nice to finally complete my collection). Reading books, building towers, singing songs and doing housework together is my kind of parenting and I’ve always felt horrible compared to all the supermoms who can sit for hours and role play with plushies and dolls – I wish I had the patience, but I don’t. So I’ll just keep getting more and more books until she grows tired of me and picks daddy in stead. Daddy is fantastic at playing pretend and he makes one hell of a princess if I may say so myself. 😀

// Tahtsin Virsikule sünnipäevaks ühe kindla beebiraamatu osta, mis meil Kroonprintsessi ajal asendamatu oli ja mille ta sõna otseses mõttes ribadeks lehitses. Mida rohkem ma otsisin, seda võimatumana mu missioon tunduma hakkas. Minu peamisteks kriteeriumiteks olid papist lehed ja see, et igal leheküljel oleks rohkem, kui vaid üks pilt – selles, mis meil kunagi Kroonprintsessiga oli, olid kõik asjad värvide järgi koordineeritud ja igal lehel oli palju erinevaid vastavat värvi asju: puuvilju, loomi, mänguasju, sõidukeid jne. Mingil põhjusel leidsin ma aga seekord poest hulgaliselt a) liiga titekaid b) kentsakate abstraktsete illustratsioonidega raamatuid, milledes kujutatut on isegi mul natukene raske tõlgendada, beebist rääkimata. Õnneks leidsin Virsikule lõpuks Apollost kaks minu kriteeriumitele vastavat beebiraamatut ja endale “Surma vägised”, mis on ainus Harry Potteri raamat, mis mu kollektsioonist veel puudu oli ja mis oli minu suureks õnneks pea 20€ pealt kaheksale eurole alla hinnatud. Heade beebiraamatute leidmine oli minu jaoks nii tähtis, sest raamatutest sõnade õppimine/piltide vaatamine on koos laulmise, kodutööde tegemise ja umbes… torniladumise kõrval üks väheseid tegevusi, mida ma lapsega koos teha oskan ja tahan. Ma soovin, et mul oleks piisavalt kannatust, et näiteks tundide viisi nukkude ja kaisukatega rollimänge mängida, aga mul lihtsalt ei ole. Olen niiii kade kõigi teie peale, kes te oma lastega põrandal istute ja nendega kõiki nende mänge kaasa mängida jaksate. Soovin üle kõige, et mul oleks sama palju kannatust, nagu teil… Õnneks on meil nende mängude jaoks issi, kellest saab vajadusel üllatavalt hea põhjapõdra, haldjast ristiema või printsessi. 😀

31 Comments

One

January 30, 2016~ printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine, printsess virsik: sünd

12123Peach desperately needed a shower after having her last bowl of dessert (blueberries and whipped cream) before turning one. Hence these adoorrrrable photos!

Hey, Peach!

I just wanted take this time out to thank you.

Thank you for knowing exactly what you’re not supposed or allowed to do (e.g. trying to stick your little fingers in the wall socket) and doing it anyway while shaking your head vigorously as if to say “I know this is wrong”. It’s hilarious.

Thanks for pulling down all the laundry I’ve just hung to dry. Not.

Thanks for always waking up happy, even if it’s in the middle of the night and you’re so sleepy you’re about to fall over – you’ll still smile your crazy adorable little ear-to-ear smile and make me laugh.

Thanks for being such a cuddly little mama’s girl and for patting the breast like a drum while nursing.

Thank you for all your perfect little fingers and toes – they’re just as mesmerizing as they were a year ago today.

Thanks for smelling wonderful – you’re like a perfect little baby potpourri.

Thank you for playing peek-a-boo with us – we love it.

Thanks for forgiving your sister for all her impulses and remember – she always forgives anything you do to her. If you could stop pulling your sister’s hair because you think it looks magical, that’d be great.

Thank you for being excited about weird things like the vacuum cleaner, your dad’s dirty underwear (where the bloody hell do you keep finding it?!), wet laundry, hangers, cardboard boxes and muddy shoes. I’m not going to say I enjoy pulling stuff out of your hands – you don’t exactly let it go without a fight… but do I love how you’re a quirky little bug and a little cray-cray like the rest of us. You fit right in!

Thanks for being into cats. I’m not sure why you’re a little extra thrilled to see pictures of cats in your baby books. Maybe it’s because how delightful my “meows” sound? Or because you’re destined to become a crazy cat lady? I hope not. All I know is I’m gonna get you a fabulous baby book with tons of cats in it for your birthday. You’re welcome!

Thank you for being the bravest little trooper and enduring anything, including a long four hour drive to Riga, without a single complaint. You’re a thrill to be around and go on adventures with – just like your sister.

Thanks for being so tiny! Even to this day, I can still do all my housework while carrying you around on my hip. I hope you like tagging along and taking mental notes! I assume you’ll be a housework pro by the time you turn two…

Thank you for being a mischievous little rugrat and trying to sneak off without anyone noticing. Thank you for trying to move forward as fast as physically possible when you notice someone is on their way to stop you. Your dedication is truly inspiring.

Thanks for taking your first three steps literally the night before your first birthday. Just so you know – we’re gonna tell people you started walking before you turned one. You’ve got until tomorrow. No pressure.

Thank you proving I was capable of love I didn’t know I had in me. Thank you for arriving and creating something I never thought I could have – a big family, dinners for four, a crowded family bed, a sense of completion unlike anything I’ve ever felt before. You came and made something so perfect, so flawless even more beautiful. If that doesn’t make you a magical creature, I’ll stop believing those exist. Happy birthday, my love!
1Virsik pistis pintslisse oma viimase kausitäie magustoitu (metsmustikaid ja vahukoort) enne kui ta voodisse läks, et hommikul üheaastasena ärgata. Sealt ka need iimearrmsad pildid!

Hei, Virsik!

Tahtsin Sind tänada…

Tänada selle eest, et tead täpselt, mida sa teha ei tohi (näiteks üritada oma tillukesi sõrmekesi vooluvõrku toppida) ja seda siiski teed, samal ajal innukalt pead raputades, nagu tahaksid öelda: “ma tean, et see on vale, aga ma teen seda nüüd ikkagi”. See on hirmnaljakas.

Selle eest, et sa kõik kuivama riputatud pesu uuesti põrandale sikutad. Mitte.

Tänan, et sa alati heatujulisena ärkad – isegi, kui see on keset ööd ja kui sa nii unine oled, et kohe-kohe uuesti ümber vajud. Unisusele vaatamata naeratad sa oma täiesti pöörast kõrvuni naeratust ja ajad mu iga jumala kord itsitama.

Aitäh, et oled selline kaisulembeline emmekas ja imetamise ajal rinnale rütmiliselt trummi lööd.

Aitäh sulle kõigi nende perfektsete sõrmede ja varvaste eest – nad on täna täpselt sama lummavad, nagu aasta tagasi. 

Tänan sind, et sa nõnda suurepäraselt lõhnad – sa oled nagu oivaline väike beebi-popurrii.

Ole sa tänatud kõigi nende vahvate  peitusemängude (“Kuk-kuuu! Kus on Iti?”) eest – me jumaldame neid.

Aitäh, et andestad oma õele kõik tema impulsid ning tea, et ka tema andestab sulle kõik, mida sina talle teed. Kui sa vähegi saad – püüa ta juustest sikutamine lõpetada. Ma tean, et need näivad sulle maagilised, aga püüa oma õe skalpeerimise asemel teda pigem silitada. Jah?

Aitäh, mu väike veidrik, et sulle nõnda kentsakad asjad meeltmööda on. Aitäh, et vaimustud tolmuimejast, issi mustast pesust (kust pagana kohast sul seda leida õnnestub?!), äsja pestud läbimärgadest riietest, riidepuudest, poristest jalanõudest, pappkastidest… Ma ei saa öelda, et sinu käest asjade ära kiskumine suurem asi meelakkumine oleks – su haare on raudne ja meelekindlus muljetavaldav – aga mulle hirmsasti meeldib, kui hästi sina ja sinu veidrused meie pisut sõgedasse perre sobite.

Aitäh, et sa selline kassilemb oled. Ma ei tea, miks sulle just kassipildid beebiraamatuid lehitsedes nõnda soodsa mulje jätavad. Võib-olla sellepärast, et minu “mjäud” on sedavõrd vastupandamatud? Või saab sinust tulevikus hull kassitädi? Ma loodan, et mitte… igatahes kavatsen ma sulle sünnipäevaks valida kõige kassipildirohkema raamatu, mis poes olemas on. Ole lahke!

Ma tänan sind selle eest, et sa niisugune vapper ja vastupidav väike seikleja oled. Et sa pidasid kordagi protestimata vastu terve neljatunnise sõidu Riiga. Sinu seltskonnas viibimine on tõeline nauding ja sinuga (nagu sinu õegagi) seigeldud seiklused on vaimustavad.

Aitäh, et sa nii pisike oled! Terve aasta, tänaseni välja, olen ma saanud kõik oma kodused tööd ära teha sind samal ajal puusal kaasa tassides. Ma loodan, et sulle meeldib minuga koos süüa teha ja tolmu imeda. Arvesta siis sellega, et hiljemalt teiseks sünnipäevaks olgu nipid selged – emme tahab jalad seinale visata. 🙂

Tänan, et sa meid tasa-tasa elutuppa maha jätad ja omapead paha peale hiilid. Aitäh, et sa täiskäigul eest ära roomad, kui märkad, et keegi sind enne koerustüki lõpule viimist takistama tulla püüab. Sinu pühendumus on tõeliselt inspireeriv.

Aitäh, et sa sõna otseses mõttes päev enne üheseks saamist oma kolm esimest iseseisvat sammu tegid. Mitte, et ma sind survestada tahaks, aga me kavatseme kõigile rääkida, et sa hakkasid enne oma esimest sünnipäeva kõndima. Sul on homseni aega. 🙂

Aitäh, mu väike, et sa tõestasid, et minus on midagi, mille ma arvasin eneses vajaka olevat. Tänan, et tulid ja aitasid meil luua midagi, millest ma iialgi unistada poleks julgenud – suur armastav pere, õhtusöögid neljale, kitsad ööd kaheinimesevoodis neljale (…), täiuslikkus, millesarnast ma mitte iialgi kogenud polnud. Sa tulid ja tegid millegi, mis juba nii laitmatu ja imeline oli, veelgi ilusamaks. Kui see ei tee sinust maagilist olendit, siis mina ei tea, kas selliseid üleüldse olemas ongi. Palju õnne sünnipäevaks, mu südamerõõm! 

40 Comments

Snapshots: A baby shower, two Moomin mugs and six wonderful friends

March 22, 2015~ friends of ours, printsess virsik: sünd

kacik1Princess Peaches had some friends over last Wednesday – our Our Kitchens Rule group came over for an official baby shower and, as you can see, they came bearing gifts. 🙂

// Printsess Virsikule tulid eelmisel kolmapäeval külalised – meie Our Kitchens Rule’i kamp tuli ametlikule katsikule ja, nagu pildiltki näha, tõid nad ka kingitusi. Maris kirjutas oma blogis katsikulkäigust postituse ja, nagu tal ikka kombeks on, kirjutas hoopis paremini, kui mina üldse oskangi. Marise blogi on SIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIN. 🙂
kacik5The heroine of the day slept in her auntie Maris’ (who arrived earlier than the rest) lap for a couple of hours before the shower so she could be a good (yet grumpy) little hostess when everyone else arrived. 🙂

// Päevakangelanna magas pool pärastlõunat (teistest varem saabunud) tädi Marise süles, et ta saaks ülejäänud külaliste saabudes eeskujulik (ja õige pisut pahur) väike võõrustaja olla. 🙂
kacikk0I threw together a yeast dough and baked some cinnamon rolls, a batch of mince pasties, threw together a salad and made a quiche. I work well under pressure, even if I’ve only got one arm. 😀 I owe all my superpowers to my kids…

// Vehkisin perele lõunasööki tehes valmis ühe pärmitaigna kaneelirullide jaoks, küpsetasin lehttaigna-lihapirukaid, viskasin kokku mõnusa värske salati ja valmistasin quiche’i. Töö kiire ja korralik – mis siis, et vahepeal ainult ühe käega. 😀 Kõik oma supervõimed võlgnen oma lastele…
kacik6Wholewheat crust, caramelized onion, brie and a sprinkle of caraway seeds. 🙂

// Graham-jahust põhi, karamelliseeritud sibul, brie ja näpuotsatäis köömneid. 🙂

kacik3“I’m-not-your-aunt”-Maris has evolved into the best possible auntie one could ever dream of. Knowing your kids have someone as awesome in their life as a role model… priceless!

// “Ma-ei-ole-sulle-mingi-tädi”-Marisest on saanud maailma kõige-kõigem ja tiitli auga välja teeninud tädi Maris. Teadmine, et säärased inimesed su laste elus on, et neile eeskujuks olla… priceless! 

kacik The kids each now have an Arabia Moomin-mug of their very own. Because one can simply not go through life without a Moomin-mug!

// Kummalgi põnnil on nüüd päris omaenda Arabia Muumitass. Sest elu ilma Muumitassita pole mingi õige elu!
kacikkLadybug chose the pink one for herself (obviously) and showed Peaches the one she ended up with. 🙂

// Kroonprintsess valis endale roosa tassi (üllatuslikult) ja demonstreerib juuresoleval pildil Virsikule, milline talle jäi. 🙂
kacikk5A couple more of those role models to be thankful for. 🙂

// Veel paar eeskuju, kelle olemasolu eest tänulik olla. 🙂
kacikkk:’)

3 Comments

Photo shoot: Our beautiful bunch (part 1)

March 5, 2015~ kroonprintsess: pildid, printsess virsik: sünd, snapshots (pildipostitus)

Photos by Krista Kõiv (www.kristakoiv.com)
150213-KK017150213-KK057 150213-KK026 150213-KK251 150213-KK319 150213-KK353

12 Comments

“A name can’t begin to encompass the sum of all her parts. But that’s the magic of names, isn’t it? That the complex, contradictory individuals we are can be called up complete and whole in another mind through the simple sorcery of a name.”

February 20, 2015~ kroonprintsess, printsess virsik: sünd

name name1 namne

10 Comments

Virsiku sünnilugu

February 9, 2015~ printsess virsik: sünd

Terve raseduse vältel mõtlesin hommikuti unisena ärgates, et meie hilised eluviisid ja pigem varahommikused kui õhtused magamaminekud hammustavad mind ühel päeval tagumikust – nii ka läks. Kui ma neljapäeva öösel kella poole kahe paiku enne voodisse heitmist tualetis käisin ja pisut verise vooluse avastasin, mõtlesin, et küllap on see järjekordne märk (sest neid oli viimaste nädalate jooksul pidevalt – valud ja toonused, keha pidev „isepuhastumine“… kord sai ju sünnitamaski käidud) sünnituse peatsest käivitumisest. Heitsin voodisse pikali ja tundsin, et algavad kahtlustäratavalt regulaarsed ja valulikud toonused. Esialgu vilistasin ka neile, sest – nagu öeldud – needki ei olnud mitte midagi uut. Kui avastasin, et „regulaarne“ tähendab vaid paariminutisi vahesid ja „valulik“ hakkas pisitasa meenutama sünnitusele omast agooniat, sain aru, et on tagumine aeg ronida vanni. Vann oli kolmanda trimestri jooksul mu saving grace, sest seal, kus peotäis paratsetamooli, Nospad ja magneesiumi enam ei aidanud, piisas soojast veest alati.

Seekord näis seni alati päästjaks osutunud vesi olukorda hoopis „halvendavat“. Halba polnud selles muidugi midagi – tegelikult pakkus olukorra põnevus ja elevus mulle hoopis palju nalja. Lõbustasin ennast nüüdseks juba päris valusate ja „ülehingamist“ nõudvate tuhude vahel hügieeniprotseduuridega – iga toimingu (šampoon, palsam, juuksemask, näomask, koorimine, raseerimine) jaoks oli ju ette nähtud ainult mõni minut. Mis mul muud ikka teha oli? Teadsin, et vannis valutamine on nii või naa kõige lõõgastavam, kell oli alles pool kolm, H ja printsess alles magasid ja kuna minu salakaval emakas oli ennegi kuus tundi sünnitamist teeselnud, polnud mingisugust põhjust ämma veel tagajalgadele ajada ning teda last hoidma kutsuda.

READ MORE

57 Comments

Snapshots: Our family room at the hospital

February 3, 2015~ bump, printsess virsik: sünd

sünni12
My tiny little princess. All she does is eat, sleep and observe her surroundings with an admirable focus for a newborn. She hasn’t cried. At all.

// Minu tibatillukene printsess. Ta ei tee midagi muud kui sööb, magab ja jälgib ümbritsevat maailma vastsündinu kohta muljetavaldavalt keskendunult. Nutnud ta ei ole. Üldse.

sünni3
When we finally got to our family room at around 1:30 p.m., the sun was shining outside and the room looked so incredibly cozy. I gave birth to my firstborn at a private hospital and I couldn’t believe my eyes when I stepped foot in our room (at a public hospital) this time – it was huge, looked super fresh and was super-comfortable. 🙂

// Kui me kella 13:30 paiku lõpuks oma perepalatisse jõudsime, paistis õues päike ja tuba nägi täiesti uskumatult hubane välja. Kroonprintsess sündis Fertilitases ja ma pean tunnistama, et Pelgulinna perepalat oli sellest kümme korda uhkem. Suur nagu ballisaal, värskelt remonditud, ilus, hubane ja kõigi mugavustega. Ma ei suuda uskuda, et meie riigis peredele SELLISEID tingimusi pakutakse – olen siiamaani pealaest varbaotsteni lummatud. Kirjutan Pelgulinna sünnitusmajast ja oma kogemustest esimesel võimalusel pika ja põhjaliku postituse!

sünni4 sünni5
Our guests brought us beautiful flowers. The bouquets in the photo below are connected with a pink ribbon and the larger one has a pair of tiny woolen booties attached to it. 🙂

// Meie kallid külalised tõid meile imeilusaid lilli. Alumisel pildil on maailma kõige vahvamad kaksik-kimbud – väiksem on tütrekesele, teine mulle. Kimbud on omavahel roosa paelaga kokku seotud ning suurema kimbu sees on tillukesed roosad kootud papud. 🙂

sünn1i1 sünni2
Princess Peaches – pretty, soft, fuzzy and smells divine!
// Printsess Virsik – ilusake, üleni imepehmete udemetega kaetud ja lõhnab lihtsalt fantastiliselt!

sünni
My delicious chicken-feta-mozzarella-cucumber-tomato salad with a yummie curry dressing. To be perfectly honest, I find hospital food inedible and not nearly nutritious enough for someone who has recently given birth. I also happen to think of giving birth as the only chance one gets to ask their partner to bring them food from a café on the other side of town. 😀 It’s exactly what I ate when I gave birth to Ladybug and it was what I craved right after baby sis’ came into this world.

// Mu imemaitsev kana-feta-mozzarella-kurgi-tomatisalat imelise karrikastmega Olümpia hotelli kohvikust. Kui ma päris kristalselt aus olen, ei ole haiglatoit minu meelest ei söödav ega värskelt sünnitanud naisele piisavalt toitainerikas. Lisaks leian ma, et sünnitusjärgne aeg on napilt ainus võimalus nõuda, et peika teisest linna otsast süüa tooks. 😀 Sedasama nõudsin ja sõin ma nimelt ka kolm aastat tagasi Viimsis sünnitades…

sünnitm
Let’s just say it’s not exactly easy to handle 2725g and 48 cm with confidence during the first couple of days. After all, it has been a while since we last held someone this tiny…

// No ütleme nii, et julgust 2725 g ja 48 cm jagu inimest väntsutada jääb esimesel paaril päeval pisut vajaka. Arusaadav ka – viimati hoidsime kedagi nii tillukest ju tervelt kolm pikka aastat tagasi…

24 Comments

Hello, world!

February 2, 2015~ bump, printsess virsik, printsess virsik: sünd

sünd
My 48 cm and 2725 g of pure gold born the 30th of January at 8:43 a.m. Our first little treasure was born 47 cm tall, weighing 2585 g – neither of them were premature. My body just carries tiny little porcelain dolls. 🙂
// Minu 48 cm ja 2725 g jagu puhast kulda sündis 30. jaanuaril kell 8:43. Meie esimene kullatükk sündis 47 cm pika ja 2585 g kaaluvana – kumbki neist ei olnud enneaegne. Mu ahi lihtsalt küpsetabki pisikesi kakukesi. 🙂

This is the first time I’m sitting by the computer since around 2 a.m. on Friday when I went into labor. Looking at the outfit photos in the post I last published is the most surreal feeling and being back here, blogging, feels strange. After all – the last time I was here, I was a completely different person. I was pregnant, completely unaware of what was up ahead, anxious about when I’d be going into labor and how it would go the second time around. I’ll never be that person anymore. I’m the mother of two, the proud matriarch of a family of four, someone who no longer has to fear giving birth and be in any sort of pregnancy-related pain (!!!)… I’m filled with extreme relief, overwhelming love and consumed by the feeling that everything has changed… while, at the same time, it all feels so incredibly natural.

Giving birth was a lot harder this time – I hadn’t slept in more than 24 hours and while the first three hours of contractions were fully tolerable, the exhaustion kicked in after that and the intensity almost got to me. My mantra for giving birth has always been full focus and 100% relaxation – both of which I completely lost by 7 a.m. What I didn’t know then was that everything would be done and over with an hour and a half later. That became my saving grace and I pulled through without the help of an anesthesiologist and – most importantly – without giving up.

I have no battle scars and after an hour or two of sleep post-birth I felt as if I had never given birth at all. Our little diamond is a fantastic baby – she’s calm, confident, likes to observe her surroundings (already!) and sleeps all through the night. Nursing didn’t start off as smoothly as it did with the Ladybug, but after some practice and hard work (on baby’s side), we’re right on track and doing great regardless. My breasts are rock hard and achy and my nipples are a painful mess, but any breastfeeding mom knows that sort of comes with the territory. After a couple of weeks they’ll be numb anyway. 🙂

Ladybug did great with grandma while we were gone (sure, she was a little sad every now and then and missed us, but she hasn’t taken it out on the baby and she doesn’t seem traumatized) and she absolutely adores her baby sister. She keeps saying things like “I was waiting for you to arrive, my little darling”, kissing the baby and telling me to nurse her baby sis’ when she thinks some feeding might be in order. 🙂

If you’ve got questions, ask away in the comments below! Once I’m done wrapping my head around this emotional roller coaster, I’ll put the story of baby’s birth down in words. 🙂

P.S. To anyone who has sent us kind wishes and congratulations on Instagram – thank you so much. We appreciate them a ton!

// See on neljapäeva öösel kella kahest saati (kui regulaarsed ja valusad tuhud olid alanud) esimene kord, kui ma arvuti juures istun. Eelmise postituse outfitipilte on võõras ja veider vaadata ning blogimine tundub… imelik. Viimati siin olles olin ma ju hoopis teine inimene. Ma olin rase, täielikus teadmatuses, sünnituse pärast (alateadlikult) pisut hirmul ja ärevil, mismoodi mul teist korda sünnitades minna võib. Minust ei saa kunagi enam sedasama inimest. Täna olen ma kahe lapse ema, neljaliikmelise perekonna uhke matriarh, keegi, kes enam sünnitusvalusid kartma ja pidevates rasedavaludes piinlema ei pea (!!!)… ma olen tulvil ülimat kergendust, ülevoolavat armastust ja mulle näib, justkui kõik oleks igaveseks muutunud… samal ajal, kui kõik see tundub nii uskumatult loomulik ja argine.

Sel korral oli sünnitus palju raskem – ma ei olnud üle 24 tunni maganud ja kuigi esimesed kolm tundi kokkutõmbeid (kuigi lühikeste vahedega ja regulaarsed) olid täiesti talutavad, niitis väsimus mind pärast seda jalust ja sünnitustegevuse intensiivsus võttis mul äärepealt aru peast. Mu “sünnitusmantra” on alati olnud 100% keskendumine ja lõõgastumine – kella seitsmeks hommikul olin ma võime kumbagi neist saavutada põhimõtteliselt minetanud. Sel hetkel ei teadnud ma, et poolteist tundi hiljem oli kõik juba möödas. Sellest sai minu päästerõngas ja lõpuks õnnestus mul kõigega ilma anestesioloogi abita ja – mis kõige olulisem – alla andmata toime tulla.

Sõjahaavu mul ei ole ja pärast kahte sünnitusjärgset unetundi oli mul tunne, justkui polekski ma iialgi ühtegi last pidanud ilmale tooma. Meie väike kalliskivi on suurepärane beebi – ta on rahulik, enesekindel, armastab ümbritsevat jälgida (juba!) ja magab öösiti, nagu normaalsed inimesed muiste. Imetamine ei alanud meil nii libedalt, nagu kroonprintsessiga, aga pärast mõningast harjutamist ja rasket tööd (beebi poolt siis, eks) on meil kõik jonksus ja sujub suurepäraselt. Rinnad on muidugi kivikõvad ja valusad ning nibud marraskil, aga see käib ju asja juurde – nädala-kahe pärast on rinnad imetamisega niikuinii nii harjunud ja tundetud, et need võiks kasvõi kruustangide vahele tõmmata…

Kroonprintsessil oli meie äraoleku ajal vanaemaga imetore (ta küll kurvastas ja igatses meid vahepeal, aga ta ei ole seda beebi peal sugugi välja elanud ja traumeeritud ei näi ta ka olevat) ja ta jumaldab oma väikest sõsarat väga. Beebi saabudes teatas ta: “ma ootasin sind, mu väike kullakallis!”, ta käib titat hellalt musitamas ja paitamas ja kamandab mind beebile süüa andma kui talle parajasti tundub, et seda vaja võiks minna. 🙂

Kui teil on küsimusi, küsige kommentaarides julgelt! Kui ma olen oma pea pulkadest tühjaks laadinud ja kõik selle armastuse enda sees kuidagi kontrolli alla saanud, panen sünniloo ka sõnadesse. 🙂

P.S. Kõigile, kes meid Instagramis õnnitlenud ja meile kaasa elanud on – suur aitäh teile! See tähendab meile tohutult palju!

sünd2
30.01.2015, 9:20 a.m. 

55 Comments

Mina olen Mirjam (30), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, Kukupesa nime kandva sisustuskaupluse omanik ja suur kokandusentusiast. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi! Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JUTUSTAVAD KAASA

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
    DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Retsept: Teriyakised tofu-köögivilja grillvardad
    Retsept: Teriyakised tofu-köögivilja grillvardad
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • What the birthday boy wants, the birthday boy gets
    What the birthday boy wants, the birthday boy gets
  • Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
    Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Üks esmaspäevane pildirodu
    Üks esmaspäevane pildirodu
  • Lasteaia lõpp, kingitused & võluaed meie kõrvaltänavas
    Lasteaia lõpp, kingitused & võluaed meie kõrvaltänavas

Recent Posts

  • Kroonprintsessi JUUBEL
  • Mõttesõel, mu vana sõber
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Ise tegid selle saia või?
  • Remont: Ülemise korruse vannituba

Recent Comments

  • pelle secca piedi on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • https://www.migliormicroonde.it/ on Time to be curious: Ask us questions! (Sticky post)
  • J on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Piret on Kroonprintsessi JUUBEL
  • Janika on Kroonprintsessi JUUBEL

Archives

  • February 2022
  • October 2021
  • April 2021
  • March 2021
  • February 2021
  • January 2021
  • December 2020
  • November 2020
  • October 2020
  • September 2020
  • May 2020
  • November 2019
  • August 2019
  • July 2019
  • May 2019
  • April 2019
  • March 2019
  • February 2019
  • January 2019
  • December 2018
  • November 2018
  • October 2018
  • September 2018
  • August 2018
  • July 2018
  • June 2018
  • May 2018
  • April 2018
  • March 2018
  • February 2018
  • January 2018
  • December 2017
  • November 2017
  • October 2017
  • September 2017
  • August 2017
  • July 2017
  • June 2017
  • May 2017
  • April 2017
  • March 2017
  • February 2017
  • January 2017
  • December 2016
  • November 2016
  • October 2016
  • September 2016
  • August 2016
  • July 2016
  • June 2016
  • May 2016
  • April 2016
  • March 2016
  • February 2016
  • January 2016
  • December 2015
  • November 2015
  • October 2015
  • September 2015
  • August 2015
  • July 2015
  • June 2015
  • May 2015
  • April 2015
  • March 2015
  • February 2015
  • January 2015
  • December 2014
  • November 2014
  • October 2014
  • September 2014
  • August 2014
  • July 2014
  • June 2014
  • May 2014
  • April 2014
  • March 2014
  • February 2014
  • January 2014
  • December 2013
  • November 2013
  • October 2013
  • September 2013
  • August 2013
  • July 2013
  • June 2013
  • May 2013
  • April 2013
  • March 2013
  • February 2013
  • January 2013
  • December 2012
  • November 2012
  • October 2012
  • September 2012
  • August 2012
  • July 2012
  • June 2012
  • May 2012
  • April 2012
  • March 2012

Categories

  • adventures
  • aiapidamine
  • art
  • arvan
  • arvustus
  • baby food
  • blog sale
  • bump
  • chit-chat
  • christmas
  • daddy's little girl
  • DIY
  • edevus
  • emadus
  • extreme home makeover
  • family
  • friends of ours
  • giveaway
  • green thumbs
  • H nipinurk
  • il faut cultiver…
  • ilusad asjad
  • issi väike kullake
  • jõulud
  • jutupostitus
  • juuksed
  • kodu
  • kodukohvik raju hunt
  • koerapreili loore
  • kogumispäevik
  • kõhuke
  • kokkuvõte: 2012
  • kokkuvõte: 30
  • kolmas rasedus
  • kreeka 2019
  • kroonprintsess
  • kroonprintsess: areng
  • kroonprintsess: kasvamine
  • kroonprintsess: pildid
  • kroonprintsess: sünd
  • kroonprintsess: tsitaadid
  • kroonprintsessi fotokast
  • küpros 2018
  • küsimused & vastused
  • küüned
  • legokool
  • literature
  • love story
  • me avame poe
  • meik & nahahooldus
  • meisterdused väikelapsele
  • minu väike ettevõte
  • mis mu taldrikul on?
  • mis seal grillil küpseb?
  • mis täna hommikusöögiks on?
  • mis täna lõunaks on?
  • mis täna magustoiduks on?
  • mis täna õhtusöögiks on?
  • mis täna…?
  • mobile blog
  • mood
  • motherhood
  • mõtisklused & arutelu
  • music
  • nädalamenüü
  • new year's eve
  • õdedevaheline armastus
  • oravdamine
  • ostlemine
  • our kitchens rule
  • outfit of the day
  • outfit of the day: baby
  • outfit of the day: toddler
  • outfit of the day: väikelaps
  • paradiisisaar
  • parfüümid
  • pere
  • pesapunumine
  • photography
  • poor man's instagram
  • printsess virsik
  • printsess virsik: areng
  • printsess virsik: kasvamine
  • printsess virsik: pildid
  • printsess virsik: sünd
  • projektid
  • raha & majandamine
  • raju hunt
  • reklaam
  • remont
  • restoraniarvustus
  • retseptid
  • rotike
  • seiklused
  • sildita
  • snapshots (pildipostitus)
  • sõbrad-seltsimehed
  • spaakülastus
  • sponsoreeritud
  • sünnipäev
  • teater
  • the cuckoo shop
  • tips & tricks
  • toddler crafts
  • toidujutte
  • toitumine
  • tunnen
  • väikevend
  • väikevend: areng
  • väikevend: kasvamine
  • väikevend: pildid
  • väikevend: sünd
  • video
  • videoblogi
  • vlog
  • vlogmas

Meta

  • Log in
  • Entries feed
  • Comments feed
  • WordPress.org
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
 

Loading Comments...