printsess virsik: kasvamine

Minu tibulind on juba kolmene!

February 12, 2018~ printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine, printsess virsik: pildid, printsess virsik: sünd

Minu pisike armas elektron, kes kukub neli korda tunnis (vt ka: kukkus sünnipäevaööl voodist välja nii, et vereloik oli põrandal ja mokk mitu päeva rullis, nädal hiljem komistas suu vannitoas täiesti lõhki ja sellest veel paar päva hiljem kelgutas silma siniseks), on nii kohutavalt lõbus ja humoorikas, räägib nagu suur inimene pooleteiseaastase keres, oskab komplimente teha ja vastu võtta, armastab üle kõige maailmas tööriistu ja remontimist ja tahab söögitegemise ajal kõike kangesti “prrrrrrrrrooovida” (no see tema prominentne r-täht…) sai 30. jaanuaril kolmeseks. Natukene uskumatu on mõelda, et ta juba kolmene on… ja samas hoopiski veider mõelda, et alles nii pisike. See on ilmselt kõigi laste puhul nii, aga minu jaoks on hästi kummaline kujutleda elu enne teda. Ta sündis ju niiii ammu! Ta on ju juba niii arukas! Kuidas siis alles kolmene?

Kui see laps midagi meeldivat näeb ja otsustab, et just seda kingiks tahab, ei jõua keegi seda ära kuulata. Enne vanaema tulekut käis ta ja pasundas söögi alla ja söögi peale “rrroosast mikrrrofonist ja Anna kõrrrvaklappidest” (mille ta manalt ka sai) ja kui me Kroonprintsessi sünnaks saadud kinkekaarti mänguasjapoes realiseerimas käisime, leidis ta endale nuku, millest me kõik lakkamatult kuulma pidime. Neiu käis ja muuuuuudkui leierdas, et tema saab endale sünnipäevakingiks “talvekõrvaklappide ja talvesaabastega Äääpli” (kes on Ever After High multast pärit Apple White, Lumivalgekese tütar) ja no kuidas sa sellisele vastu panna suudad. Otseloomulikult tuli see”Ääääpel” tal sünnahommikul kingipakist välja ka. 🙂

Virsiku Sünnipäevahommiku Pannkoogihommik Küünaldega käib – nagu igaüks, kes teda tunneb, arvata võib – kalamarjaga. Kalamarja uhab Virsik kookidele suurte kuhjaga supilusikatäite kaupa, millest iga teine käib suhu. Kuidas siis sünnipäevahommikul kuidagi teisiti saaks? Seekordsed koogid tegi H, mida on näha nende võrratust kohevusest ja pontsakusest. H teeb täpselt selliseid pannukaid, mis mulle maailma kõige rohkem maitsevad! Ma ise üldse ei oska nii häid…

Hoidjapreili küsis mult enne sünnipäeva, kas ta võiks kingituse asemel Virsiku hoopis kusagile toredasse kohta lustima viia ja nii veetis laps oma erilise päeva hoidjapreiliga Kadrioru Miia-Milla-Manda lastemuuseumis. Mulle tundus, et see on kõige ägedam koht, kuhu ühe rollimänge armastava kolmesega minna. Veits oli imelik küll mitte ise sünnipäevalapsega aega veeta, aga see oli nii armas idee ja ma teadsin, et neil on seal kahekesi üliäge. Oligi! Õhtuks aga broneerisime Virsikule tema elu esimeseks sünnipäevapeoks mängutoa. Kui varasematel aastatel on mulle tundunud, et pidu ja külalised poleks tema huvides – ta on pigem olnud selline pereringis kalamarja sööja tüüp – siis sel aastal oli ta juba pikalt rääkinud, et temalgi tuleb päris oma pidu. Ja nii ka sai. Tahtsime broneerida Meie Mängumaa, aga magasin õige hetke maha ja läinud meile sobiv kuupäev ja kellaaeg olidki. Vaatasime siis ringi ja avastasime Jannseni teisel korrusel asuva Bronto mängutoa (samanimeline seiklustuba on Laagri poole sõites Kodu-Selveri teisel korrusel ka, nii sattus meie sünnipäevale kogemata hoopis väikese Aroni sünnipäevakülalisi, kelle siis lahkelt pisut edasi sõitma suunasime :D). Nende kodulehel on virtuaaltuur, mille abil saab terve toa ja selles leiduvad atraktsioonid läbi käia ning mulle tundus, et meie väikesele elektronile on see täpselt paras. Palju ronimist, tuuseldamist ja askeldamist – ideaalne!

Sünnipäevalauale mul midagi vaaritada mõet ei olnud. Kuna ma põhimõtteliselt leian, et ühel sünnipäevapeol peab kõik (külaliste nimekirjast pidulauani välja) olema sünnipäevalapse maitse ja soovide järgi, tellisime sünnipäevalauale suuure vaagnatäie sušit – kalaga, lumekrabiga, kanaga, taimset… suši on Virsiku lemmik! Samuti täitsin hunniku leivakrõpse “singirullitäidise” e. riivjuustu-majoneesi-küüslaugu seguga, lõikasin köögiviljad kangideks ja juustu kuubikuteks. Juust, leivakrõpsud, porgand-paprika ja kalaga suši – kõik Virsiku lemmikud reas!

Üks meie pere kahest pulkadega süüa oskavast liikmest

Nii hullupööra ilus, armas ja kallis inimene, meie E väike teisik – eriti iseloomult. 🙂

Mängutoas oli valik lastelauluplaatidega ja väike mikrofoniga lava. Samal ajal kui väikesed staarid vahetustega laval edvistamas käisid, mängisid H ja hoidjapreili suure hasardiga lauajalkat:

Virsik koostas oma külaliste nimekirja ise (vastates resoluutse “ei” kui loetlesin kellegi, keda ta kutsuda ei soovinud) ja nautis sõpradega koos lustimist täiega.

Mina lustisin ka. Või noh, “lustimiseks” võis seda nimetada seni kuni pärdikud mulle kambaka tegid ja mul oma elu pärast hirm hakkas… hädavaevu pääsesin välja. 😀

Living her best life. 😀

Ma räägin, noh…

“Tädi Andrrrrra on minu sõbeeerrrr!” teatas Virsik kaljukindlalt kui sünnipäevakutsetest rääkisime, nii et otseloomulikult olid nemad Carliga ka platsis!

Virsiku Ristikheina kohvikust pärit porganditort. Ilus, mahlane ja imemaitsev. Ja taimne. 🙂

“Kolmkümmend… kolm?” küsisid külalised nõutult kui ma tordile nii kolm küünalt kui number kolme kujulise küünla ladusin. Mida, noh? Puhuda peab inimene oma sünnipäeval saama ikka kogu raha eest!

Kutsuda oma sünnipäevale oma parimad sõbrad – nagu Virsik tädi Andra – on ainuõige lüke. Sest kes muu sulle lisaks Legodele su lemmikmaiust (purgitäie kalamarja) toob? Kõige rohkem tuligi Virsiku kingipakkidest välja Lego Friends komplekte. Need on ta lemmikud, aga kahjuks kuuluvad seni kasutuses olnud komplektid Kroonprintsessile ja päris enda omi tal polnudki. Nüüd on seis veidikenegi tasavägisem. 🙂

Üks armsamaid hetki igasuguste koosviibimiste juures on peo lõpp, see, kui lapsed asuvad hüvastijätuks kallistama just neid kõige tähtsamaid. Nii armas. Nii hea pidu oli ja nii head sõbrad on meie Virsikul. 🙂

Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist

April 13, 2016~ motherhood, printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine

Nagu ma teile juba maininud olen, otsustasime Virsiku aasta ja kahe kuu vanusena rinnapiimast võõrutada. Kuigi imetamine on minu jaoks olnud tõeline hingeõnnistus ja üks ilusamaid kogemusi mu elus, tundsin viimasel kahe kuu jooksul, et hakkan sellest väsima. Minus hakkas tõstma pead vastumeelsus millegi vastu, mis mulle alati armas ja loomulik on tundunud ja nii saigi selgeks, et aeg on lõpetada.

Kui Virsik veel ~~tilluke~~ beebi oli, olin veendunud, et võin imetamist jätkata kasvõi tema kolmeseks saamiseni. Ühiskondlik surve ja viltused pilgud mind seganud ei oleks – usun, et imetamine on rangelt ema ja lapse vaheline asi, millesse ei puutu mitte üksainumaski sõrmeviibutaja ja kui selline on pere soov, peaks imetamine kindlasti jätkuma nii kaua, kui võimalik. Isegi WHO soovitab emadel teise eluaastani ja edasi imetada! Aga – üllatus-üllatus – mina ei suutnud. Ma arvasin, et ma olen sündinud imetamiskuninganna, kes võib oma last imetada maailma lõpuni ja tagasi… aga see ei olnud minu jaoks õige. Ma ei viitsinud. Ma ei tahtnud. Mul oli sellest kõrini.

There, I said it.

Kuni Virsiku esimese sünnipäevani oli kõik hästi. Ta küll ei söönud ~~kuigivõrd palju~~ üldse lisatoitu, aga kuna ta oli beebi ja sai uhkelt rinnapiima, tundus see mulle okei. Olin küll pidevalt mures tema hemoglobiini ja kehakaalu pärast, kuid mind lohutas teadmine, et ta on veel tilluke. Saabus esimene sünnipäev ja tema isu kasvas – kahjuks mitte lisatoidu, vaid rinnapiima järele. Oli öid, kui Virsik oli rinna otsas terve öö ning ärkas hommikul, et samas taktis jätkata. Alguses see mind ei seganud – olen alati läbi une imetanud ja segamatult magada suutnud ning sellist elukorraldust justnimelt mugavaks pidanud. Aga kui ta siis ka terve päeva lakkamatult rinda kraapis, märkasin, et see on hakanud mind alateadlikult ärritama. Teadsin, et see ei saa hästi lõppeda – lisatoiduga seotud muremõtete, magamatuse ja tööst tingitud stressi otsa lisandunud imetamispinged oleksid mu plahvatusohtlikuks muutnud.

Kas ma tundsin kohutavat kurbust, kahetsust ja süümepiinu? Tundsin küll. Tunnen siiamaani, sest imetamisest lahti laskmine on minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Kas see oli õige otsus? Oli küll ja mitte ainult – mul on hea meel, et ma oma kõhutunnet usaldada otsustasin, sest see oli maailma kõige õigem otsus.

Kuigi Virsik oli nii suur rinnapiimasõltlane, et Kroonprintsess temast juba möödaminnes selleteemalisi viisijuppe veeretas (“Virsik pea-ab mi-ne-maa, tis-sii ot-saa rippu-maaa!”), toimus rinnapiimast loobumine väga sujuvalt. Otsustasime, et võõrutame ta päevapealt ja vaatame, mis saab. Olin täiesti valmis selleks, et peame öist imetamist veel kuude viisi jätkama, kuid pärast kaht ööd magas Virsik juba hommikuni. Esimesel ööl ärkas ta vaid paar korda, kuid leidis issi lähedusest ja paarist veelonksust lohutust. Teisel magasin mina olude sunnil Kroonprintsessi kõrval (viimasel oli kõrvavalu) ning ka sel ööl sai H Virsikuga suurepäraselt hakkama. Kolmanda öö eel proovisime talle ööputru sööta (helistasin nõutuna beebitoiduriiuli ees seistes Madikenile, kes seda konkreetset putru soovitas – olevat Maiu lemmik) ning tol ööl magas ta meie suureks üllatuseks kordagi ärkamata hommikuni. Sestsaati sööbki ta enne ööund putru ja see näib olevat kõige parem lahendus öise söötmise vältimiseks. Kui ta putru ei saa, on ta hommikuks kohutavalt hangry, kuid üles ta öösel ei ärka.

raske
Imetamisest loobumise raskekahurvägi

Päevasest imetamisest loobumise strateegiaks valisin lapse tähelepanu hajutamise lakkamatu mängu läbi. Ta küll püüdis rinnale läheneda ja seda leida, kuid kui mina talle pidevalt uusi tegevusi otsisin, temaga nalja tegin ja ta mitu korda päevas õue viisin, unustas ta imetamise sootuks. Kui ta vahepeal siiski pisut nõudlikumalt “aetäh-aetäh-aetäh” tegema ja mulle pluusi alla ronima hakkas (st. kui tal kõht tühjaks läks või janu oli), surusin talle pihku tuubi puuviljapüreega või pakkusin klaasist vett. Praegugi hoiame kapis tohutut varu tuubipüreesid ja kamapalle, mida talle akuutse nälja korral sisse sööta saame. Ühe tuubitäie mangopüree tühjendamine võtab Virsikul aega ei rohkem ega vähem kui kolmkümmend sekundit ja päevas kulub meil tuube umbes kolm. See luksus on talle lubatud vaid seni, kuni rind täielikult ununeb – vastasel korral laostab tema mangosõltuvus meid täielikult. Kamapallisõltuvusega on sama – kuigi need ei ole nii kallid, on neist raskes sõltuvuses kogu pere, mistõttu me ka neid tööstusmeetodil hävitame. 😀

Kindlasti tahate teada, kuidas rinnast võõrutamine Virsiku toitumisharjumusi muutis?

Kardinaalselt. Täna on Virsik kõige suurema isuga laps, keda mina oma elus kohanud olen ja kõik portsjonid, mis me talle ette anname, sööb ta suure innu ja isuga ära. Ma ei pea enam muretsema, et minu väikene kullake toitainepuudusesse sureb (sest, ütlen ausalt, kartsin seda väga) ja tema saab perega koos söömist täiel rinnal nautida. Lisaks uinub (varem jäi ta magama vaid rinna otsas ning ärkas tihti iga kord, kui ma end tema kõrvalt liigutada püüdsin, mis venitas vahel ööunne jäämise mitmetunniseks) ning magab ta paremini ja ilmselt naudib ka elu rohkem nüüd, kui ta enam iga kord igavust tundes rinda ei otsi. Ja kui mina seda talle valedel põhjustel ei paku! Üks peamistest imetamise lõpetamise põhjustest oli tõdemus ja avastus, et kasutasin rinda samal eesmärgil, nagu teised laisad emad kasutavad nutitelefone ja tahvelarvuteid – väga mugav oli igavlevat või rahutut last lihtsalt rinnaga rahustada selmet tema tegelikele vajadustele keskenduda…

Imetamisest loobumise plussidena saan niisiis loetleda suure kannapöörde Virsiku toitumises, kvaliteetse ööune ning rahulikuma uinumise ja üheskoos veetud kvaliteetaja, mille varemalt (halvast) harjumusest imetamisega asendanud olime. Kõige rohkem hindan Virsiku lähedust – eriti nüüd, kui ta tõepoolest tahab mu kaisus ja minu lähedal olla, mitte lihtsalt mind piimaautomaadina ekspluateerida. Miinus on muidugi see järeleandmatu kurbus südames, sest minu titast on saanud laps ja sest suure tõenäosusega oli see minu viimane imetamiskogemus. Ja see, et ma tegelikult tõesti usun, et rinnapiim on ka lisatoitu söövale lapsele kasulik ja hea.

Aga, nagu iga lapsevanemaks olemisega seotud asjaga siin ilmas, on kõige olulisem see, et nii ema kui laps oleksid õnnelikud. Ja ma tõesti usun, et me oleme nüüd õnnelikumad.

Kas teie olete pidanud oma tillukesi rinnast võõrutama või tegid nad seda ise? Milliseid raskusi teil ületada tuli ja mismoodi seda tegite? Milliseid nippe kasutasite? Jagame kogemusi!

Peach’s first birthday

February 1, 2016~ printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine, printsess virsik: pildid, printsess virsik: sünd

pch

When Ladybug turned one, celebrating her first birthday with a party seemed like the most natural thing in the world. We had balloons, party food, tons of presents and a house full of guests. Did we enjoy it? A lot. Did she? I don’t think so, no. After all, a one-year-old is still a baby and all a baby really wants is to be around those she loves the most – her immediate family. So this time was different – we just agreed to having a family lunch at H’s mom’s place. Grandma cooked a salt-free meal for Peach so we ate together (well… the rest of us did, Peach thinks eating is a waste of time), opened Peach’s birthday present and then just played together. We sang her a birthday song every now and then and Peach started dancing to it every single time – and that was festive enough this time around. There’ll be plenty of birthday extravaganza for Peach to enjoy when she gets older. 🙂

// Kui Kroonprintsess üheaastaseks sai, tundus tema sünnipäeva suure peoga tähistamine nagu kõige loomulikum asi maailmas. Riputasime üles suure hulga õhupalle, katsime pidulaua, ladusime kingitused ritta ja kutsusime maja külalisi täis. Kas see oli meie meeles hirmus tore pidu? Muidugi. Kas sünnipäevalaps ise arvas sama? Ilmselt mitte. Olgem ausad – üheaastane laps on siiski beebi ja ainus, mida beebi teha tahab, on oma lähedastega koos olla. Lärmakas ja rahvarohke pidu on tema jaoks pigem frustreeriv ja hirmutav – ükskõik, kui sotsiaalne laps ka poleks (sest näiteks Kroonprintsess oli ikka ääärmiselt seltsiv beebi, aga sünnipäevapeol klammerdus pigem minu külge). Seekord toimisime teisiti – leppisime kokku perekondliku lõunasöögi H emme juures. Vanaema küpsetas Virsikule soolavaba eine ja nii sõimegi me koos lõunat (no olgu, kõik ülejäänud sõid, Virsiku meelest on söömine ajaraiskamine), avasime kingituse ja siis mängisime lihtsalt koos. Laulsime Virsikule iga natukese aja tagant sünnipäevalaulu ja iga kord hakkas ta selle saatel lõbusalt tantsima, mis lõi tema tähtsa päeva puhul täpselt parasjagu piduliku meeleolu. Küll neid uhkeid sünnipäevapidusid jõuab hiljem küll ja veel nautida. 🙂 pch1 pch2 One the menu were oven-roasted beets and carrots, mustard-ginger salmon (baby’s was cooked in a separate little parcel) and cauliflower in tomato sauce. Nom!

// Menüüs olid ahjuporgandid ja -peedid, sinepi ja ingveriga lõhe (sünnipäevalapse oma valmis eraldi pakikeses) ja tomatikastmes lillkapsas. Näm!
pch3 pch4 pch6 pch7 Vaasalinna väiketont
pch9 pch10 pch11 I had my mind set on getting Peach a baby book like the one her sister had and loved (and read until it was literally in pieces), but the harder I looked, the more impossible my mission seemed. I wanted a book with cardboard pages with more than one word/picture on each – the ones we used to have had all the pages color-coordinated and each page had a ton of different animals, fruits, vehicles etc. For some reason, many baby books come with weird and abstract, unrealistic drawings and it makes no sense what so ever for a baby to learn words from a book not even I can wrap my head around. Luckily, I found two great baby books with adorable illustrations that fit my criteria at a bookstore (where I also got myself a copy of “The Deathly Hallows” – it’s the only one I didn’t own yet and I figured it would be nice to finally complete my collection). Reading books, building towers, singing songs and doing housework together is my kind of parenting and I’ve always felt horrible compared to all the supermoms who can sit for hours and role play with plushies and dolls – I wish I had the patience, but I don’t. So I’ll just keep getting more and more books until she grows tired of me and picks daddy in stead. Daddy is fantastic at playing pretend and he makes one hell of a princess if I may say so myself. 😀

// Tahtsin Virsikule sünnipäevaks ühe kindla beebiraamatu osta, mis meil Kroonprintsessi ajal asendamatu oli ja mille ta sõna otseses mõttes ribadeks lehitses. Mida rohkem ma otsisin, seda võimatumana mu missioon tunduma hakkas. Minu peamisteks kriteeriumiteks olid papist lehed ja see, et igal leheküljel oleks rohkem, kui vaid üks pilt – selles, mis meil kunagi Kroonprintsessiga oli, olid kõik asjad värvide järgi koordineeritud ja igal lehel oli palju erinevaid vastavat värvi asju: puuvilju, loomi, mänguasju, sõidukeid jne. Mingil põhjusel leidsin ma aga seekord poest hulgaliselt a) liiga titekaid b) kentsakate abstraktsete illustratsioonidega raamatuid, milledes kujutatut on isegi mul natukene raske tõlgendada, beebist rääkimata. Õnneks leidsin Virsikule lõpuks Apollost kaks minu kriteeriumitele vastavat beebiraamatut ja endale “Surma vägised”, mis on ainus Harry Potteri raamat, mis mu kollektsioonist veel puudu oli ja mis oli minu suureks õnneks pea 20€ pealt kaheksale eurole alla hinnatud. Heade beebiraamatute leidmine oli minu jaoks nii tähtis, sest raamatutest sõnade õppimine/piltide vaatamine on koos laulmise, kodutööde tegemise ja umbes… torniladumise kõrval üks väheseid tegevusi, mida ma lapsega koos teha oskan ja tahan. Ma soovin, et mul oleks piisavalt kannatust, et näiteks tundide viisi nukkude ja kaisukatega rollimänge mängida, aga mul lihtsalt ei ole. Olen niiii kade kõigi teie peale, kes te oma lastega põrandal istute ja nendega kõiki nende mänge kaasa mängida jaksate. Soovin üle kõige, et mul oleks sama palju kannatust, nagu teil… Õnneks on meil nende mängude jaoks issi, kellest saab vajadusel üllatavalt hea põhjapõdra, haldjast ristiema või printsessi. 😀

One

January 30, 2016~ printsess virsik, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine, printsess virsik: sünd

123 Peach desperately needed a shower after having her last bowl of dessert (blueberries and whipped cream) before turning one. Hence these adoorrrrable photos!

Hey, Peach!

I just wanted take this time out to thank you.

Thank you for knowing exactly what you’re not supposed or allowed to do (e.g. trying to stick your little fingers in the wall socket) and doing it anyway while shaking your head vigorously as if to say “I know this is wrong”. It’s hilarious.

Thanks for pulling down all the laundry I’ve just hung to dry. Not.

Thanks for always waking up happy, even if it’s in the middle of the night and you’re so sleepy you’re about to fall over – you’ll still smile your crazy adorable little ear-to-ear smile and make me laugh.

Thanks for being such a cuddly little mama’s girl and for patting the breast like a drum while nursing.

Thank you for all your perfect little fingers and toes – they’re just as mesmerizing as they were a year ago today.

Thanks for smelling wonderful – you’re like a perfect little baby potpourri.

Thank you for playing peek-a-boo with us – we love it.

Thanks for forgiving your sister for all her impulses and remember – she always forgives anything you do to her. If you could stop pulling your sister’s hair because you think it looks magical, that’d be great.

Thank you for being excited about weird things like the vacuum cleaner, your dad’s dirty underwear (where the bloody hell do you keep finding it?!), wet laundry, hangers, cardboard boxes and muddy shoes. I’m not going to say I enjoy pulling stuff out of your hands – you don’t exactly let it go without a fight… but do I love how you’re a quirky little bug and a little cray-cray like the rest of us. You fit right in!

Thanks for being into cats. I’m not sure why you’re a little extra thrilled to see pictures of cats in your baby books. Maybe it’s because how delightful my “meows” sound? Or because you’re destined to become a crazy cat lady? I hope not. All I know is I’m gonna get you a fabulous baby book with tons of cats in it for your birthday. You’re welcome!

Thank you for being the bravest little trooper and enduring anything, including a long four hour drive to Riga, without a single complaint. You’re a thrill to be around and go on adventures with – just like your sister.

Thanks for being so tiny! Even to this day, I can still do all my housework while carrying you around on my hip. I hope you like tagging along and taking mental notes! I assume you’ll be a housework pro by the time you turn two…

Thank you for being a mischievous little rugrat and trying to sneak off without anyone noticing. Thank you for trying to move forward as fast as physically possible when you notice someone is on their way to stop you. Your dedication is truly inspiring.

Thanks for taking your first three steps literally the night before your first birthday. Just so you know – we’re gonna tell people you started walking before you turned one. You’ve got until tomorrow. No pressure.

Thank you proving I was capable of love I didn’t know I had in me. Thank you for arriving and creating something I never thought I could have – a big family, dinners for four, a crowded family bed, a sense of completion unlike anything I’ve ever felt before. You came and made something so perfect, so flawless even more beautiful. If that doesn’t make you a magical creature, I’ll stop believing those exist. Happy birthday, my love!
Virsik pistis pintslisse oma viimase kausitäie magustoitu (metsmustikaid ja vahukoort) enne kui ta voodisse läks, et hommikul üheaastasena ärgata. Sealt ka need iimearrmsad pildid!

Hei, Virsik!

Tahtsin Sind tänada…

Tänada selle eest, et tead täpselt, mida sa teha ei tohi (näiteks üritada oma tillukesi sõrmekesi vooluvõrku toppida) ja seda siiski teed, samal ajal innukalt pead raputades, nagu tahaksid öelda: “ma tean, et see on vale, aga ma teen seda nüüd ikkagi”. See on hirmnaljakas.

Selle eest, et sa kõik kuivama riputatud pesu uuesti põrandale sikutad. Mitte.

Tänan, et sa alati heatujulisena ärkad – isegi, kui see on keset ööd ja kui sa nii unine oled, et kohe-kohe uuesti ümber vajud. Unisusele vaatamata naeratad sa oma täiesti pöörast kõrvuni naeratust ja ajad mu iga jumala kord itsitama.

Aitäh, et oled selline kaisulembeline emmekas ja imetamise ajal rinnale rütmiliselt trummi lööd.

Aitäh sulle kõigi nende perfektsete sõrmede ja varvaste eest – nad on täna täpselt sama lummavad, nagu aasta tagasi.

Tänan sind, et sa nõnda suurepäraselt lõhnad – sa oled nagu oivaline väike beebi-popurrii.

Ole sa tänatud kõigi nende vahvate peitusemängude (“Kuk-kuuu! Kus on Iti?”) eest – me jumaldame neid.

Aitäh, et andestad oma õele kõik tema impulsid ning tea, et ka tema andestab sulle kõik, mida sina talle teed. Kui sa vähegi saad – püüa ta juustest sikutamine lõpetada. Ma tean, et need näivad sulle maagilised, aga püüa oma õe skalpeerimise asemel teda pigem silitada. Jah?

Aitäh, mu väike veidrik, et sulle nõnda kentsakad asjad meeltmööda on. Aitäh, et vaimustud tolmuimejast, issi mustast pesust (kust pagana kohast sul seda leida õnnestub?!), äsja pestud läbimärgadest riietest, riidepuudest, poristest jalanõudest, pappkastidest… Ma ei saa öelda, et sinu käest asjade ära kiskumine suurem asi meelakkumine oleks – su haare on raudne ja meelekindlus muljetavaldav – aga mulle hirmsasti meeldib, kui hästi sina ja sinu veidrused meie pisut sõgedasse perre sobite.

Aitäh, et sa selline kassilemb oled. Ma ei tea, miks sulle just kassipildid beebiraamatuid lehitsedes nõnda soodsa mulje jätavad. Võib-olla sellepärast, et minu “mjäud” on sedavõrd vastupandamatud? Või saab sinust tulevikus hull kassitädi? Ma loodan, et mitte… igatahes kavatsen ma sulle sünnipäevaks valida kõige kassipildirohkema raamatu, mis poes olemas on. Ole lahke!

Ma tänan sind selle eest, et sa niisugune vapper ja vastupidav väike seikleja oled. Et sa pidasid kordagi protestimata vastu terve neljatunnise sõidu Riiga. Sinu seltskonnas viibimine on tõeline nauding ja sinuga (nagu sinu õegagi) seigeldud seiklused on vaimustavad.

Aitäh, et sa nii pisike oled! Terve aasta, tänaseni välja, olen ma saanud kõik oma kodused tööd ära teha sind samal ajal puusal kaasa tassides. Ma loodan, et sulle meeldib minuga koos süüa teha ja tolmu imeda. Arvesta siis sellega, et hiljemalt teiseks sünnipäevaks olgu nipid selged – emme tahab jalad seinale visata. 🙂

Tänan, et sa meid tasa-tasa elutuppa maha jätad ja omapead paha peale hiilid. Aitäh, et sa täiskäigul eest ära roomad, kui märkad, et keegi sind enne koerustüki lõpule viimist takistama tulla püüab. Sinu pühendumus on tõeliselt inspireeriv.

Aitäh, et sa sõna otseses mõttes päev enne üheseks saamist oma kolm esimest iseseisvat sammu tegid. Mitte, et ma sind survestada tahaks, aga me kavatseme kõigile rääkida, et sa hakkasid enne oma esimest sünnipäeva kõndima. Sul on homseni aega. 🙂

Aitäh, mu väike, et sa tõestasid, et minus on midagi, mille ma arvasin eneses vajaka olevat. Tänan, et tulid ja aitasid meil luua midagi, millest ma iialgi unistada poleks julgenud – suur armastav pere, õhtusöögid neljale, kitsad ööd kaheinimesevoodis neljale (…), täiuslikkus, millesarnast ma mitte iialgi kogenud polnud. Sa tulid ja tegid millegi, mis juba nii laitmatu ja imeline oli, veelgi ilusamaks. Kui see ei tee sinust maagilist olendit, siis mina ei tea, kas selliseid üleüldse olemas ongi. Palju õnne sünnipäevaks, mu südamerõõm!

At 5 months of age: Then and now

June 30, 2015~ kroonprintsess: kasvamine, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine

ellimumm June, 2012

We took princess Peaches to the doctor’s for her monthly check-up last week. Everything was a-okay and doc had no complaints what so ever. She recommended us to start getting Peach acquainted with veggies, which we did yesterday and it wasn’t much of an ordeal – baby clearly thought the texture of the cauliflower puree was super weird, but she ate all of it and seemed to appreciate the idea of eating solid food. Also, Peach has started to roll around and leaving her anywhere but the floor can prove to be a really big mistake really fast. As of today, she has already started moving forward – our little girl can almost crawl!

Because Peach is a little lightweight girl, I asked our doctor to remind me of how big the Ladybug was at this stage. Can you believe how different kids can be? At 5 months of age…

Ladybug weighed 8140 g. Peach weighs 6120 g. That’s two whole kilos apart!
Ladybug was 64,5 cm tall. Peach is currently at 62 cm.
Ladybug’s chest and head circumferences were at 44,5 and 43,5 cm. Peach’s are at 40 and 42,5 cm. Peach’s head is only 1 cm smaller whereas her chest circumference is a whole 4,5 cm tinier than her sister’s was.

What can I say? I’m not sure whether to be thankful for a kid who I can carry around without breaking a sweat (jokes aside, I never realized Ladybug was a heavy baby until I picked someone else’s up – felt like holding a tiny feather!) or to be worried about my biceps not getting enough exercise. 🙂
_____________________________________________________________________

// Käisime printsess Virsikuga eelmisel nädalal perearsti juures igakuisel tehnoülevaatusel. Kõik oli kõige paremas korras ja arstitädil ei olnud meie lapsekesele üldse etteheiteid. Ta soovitas meil pisitasa lisatoiduga tutvust tegema hakata, mida me eile ka tegime. Ettevõtmine sujus viperusteta – beebi arvas küll ilmselgelt, et talle suhu topitud kentsakas kraam (tegelikult lillkapsapüree) oli hirmus kummalise tekstuuriga, kuid sõi siiski kõik ära ega ajanud raasugi suust välja. Lisaks pööramisele on Virsik õppinud selgeks rullimise ja liigub seeläbi nii kiiresti edasi, et tema mujale kui põrandale jätmine võib väga kiiresti saatuslikuks osutuda. Tänasest alates liigub ta ka omal jõul otse edasi – meie väike neiu oskab juba peaaegu roomata! Ime kah – ta on nii uudishimulik ja iseseisev omaette-pusserdaja, et paigal püsimine ei tuleks tema puhul kõne allagi…

Kuna väike Virsik on kergekaallane, palusin arstil meile meenutada, kui suur kroonprintsess tema vanuses oli. Uskumatu, kui erinevad ühe karja kaks (hundi)kutsikat olla saavad. 5 kuu vanuses…

Kaalus kroonprintsess 8140 g. Virsik kaalub 6120 g. Vahe on uskumatud kaks kilogrammi!
Kroonprintsess oli 64,5 cm pikk. Virsik on praeguseks pikkust visanud 62 cm jagu.
Kroonprintsessi rinna- ja peaümbermõõdud olid 44,5 ja 43,5 cm. Virsiku omad on 40 ja 42,5 cm. Virsiku peaümbermõõt on vaid 1 cm võrra lühem kui tema vanema õe oma, kuid rinnaümbermõõtude vahe on suisa 4,5 cm.

Mis ma oskan öelda? Ma ei suuda otsustada, kas peaksin olema tänulik, et mul on beebi, kelle süles kandmine ei võrdu raske jõutreeninguga (nali naljaks – ma ei saanud omal ajal arugi, et kroonprintsess raske on, kuni ma kellegi teise lapse sülle võtsin ja ehmusin, sest tundus, nagu sulgkerge laps oleks seest õõnes või midagi…) või muretsema, et mu biitseps ei saa piisavalt stimulatsiooni. 🙂
June, 2015

Princess Peaches: 27 days

February 26, 2015~ printsess virsik: kasvamine

We went to introduce little princess Peaches to our family doctor today. She has gained almost an entire kilogram during her first month (much like her older sister – I’m telling you, my dairy factory only produces heavy cream) and she now weighs 3740g and is 52 cm tall. 🙂 She got her second Hep B vaccine shot today and while getting her tuberculosis shot wasn’t a big enough deal for her to even wake up, this one really ticked her off and made her cry. She also has to give two blood samples because her skin tone is still a little ~~yellowy~~ peachy, but we decided to go back for those tomorrow – we figured the vaccine shot was enough heartbreak for a day. 🙂 Other than that (baby looking like an Oompa-Loompa), the doctor seemed happy with us. 🙂
// Käisime väikest Virsikut täna meie imelisele perearstile näitamas. Neiu on oma esimese elukuu jooksul peaaegu kilo kaalus juurde võtnud (nagu ta vanem õdegi – ma räägin, see piimakombinaat toodab ainult vahukoort) ja kaalub nüüd 3740g ja on 52 cm pikk. 🙂
Printsess sai täna teise hepatiidisüsti ja kui paar nädalat tagasi saadud tuberkuloosivaktsiini peale ei viitsinud neiu isegi mitte üles ärgata, tekitas tänane suts korralikku meelehärmi ja kõlas südantlõhestav nutt. Ta peab oma veel pisut ~~kollaka~~ virsikuse nahatooni tõttu kaks vereproovi andma, aga nende tegemiseks läheme homme tagasi – vaktsiinisüsti-südamevalust oli tänaseks enam kui küll. 🙂 Muidu (kui välja arvata, et beebi Oompa-Loompat meenutab) oli arstitädi meiega igati rahul. 🙂

OOTD: 05.02.2015

February 5, 2015~ outfit of the day, printsess virsik: kasvamine

We took princess Peaches to the pediatrician for her tuberculosis shot today (which she didn’t seem to mind at all – these kids of ours are both such brave little angels) and since my mommy is here with us (leaving now though, I foresee a lot of sobbing in the nearest future) and baby was sleeping, I got to take a shower and gussy up a little. 🙂 Peaches has already regained and exceeded her birth weight (weighing 2750g) and her umbilical cord stump fell off seconds ago. 🙂

// Viisime väikese Virsiku täna lastearsti juurde, et talle tuberkuloosisüst teha (mis talle muuseas mitte mingisugust meelehärmi ei valmistanud – need minu tütred on ühed tõeliselt vaprad ja tublid inglikesed) ja kuna mu emme on meil ikka veel külas (ent lahkub mõne hetke pärast – oi, kuidas ma täna õhtu otsa pillin…) ja beebi magas, sain enne arsti juurde minekut duši all käia ja ennast pisut kasida. Väikseke on juba taastanud ja ületanud oma sünnikaalu (kaalub eilse seisuga 2750g) ja mõni hetk tagasi irdus ka nabakönt. 🙂

miksnii
NOTION 1.3 faux leather jacket & top
H&M trousers
NELLY TREND boots
RAY-BAN aviator sunglasses
MICHAEL KORS handbag