Minu pisike armas elektron, kes kukub neli korda tunnis (vt ka: kukkus sünnipäevaööl voodist välja nii, et vereloik oli põrandal ja mokk mitu päeva rullis, nädal hiljem komistas suu vannitoas täiesti lõhki ja sellest veel paar päva hiljem kelgutas silma siniseks), on nii kohutavalt lõbus ja humoorikas, räägib nagu suur inimene pooleteiseaastase keres, oskab komplimente teha ja vastu võtta, armastab üle kõige maailmas tööriistu ja remontimist ja tahab söögitegemise ajal kõike kangesti “prrrrrrrrrooovida” (no see tema prominentne r-täht…) sai 30. jaanuaril kolmeseks. Natukene uskumatu on mõelda, et ta juba kolmene on… ja samas hoopiski veider mõelda, et alles nii pisike. See on ilmselt kõigi laste puhul nii, aga minu jaoks on hästi kummaline kujutleda elu enne teda. Ta sündis ju niiii ammu! Ta on ju juba niii arukas! Kuidas siis alles kolmene?

Kui see laps midagi meeldivat näeb ja otsustab, et just seda kingiks tahab, ei jõua keegi seda ära kuulata. Enne vanaema tulekut käis ta ja pasundas söögi alla ja söögi peale “rrroosast mikrrrofonist ja Anna kõrrrvaklappidest” (mille ta manalt ka sai) ja kui me Kroonprintsessi sünnaks saadud kinkekaarti mänguasjapoes realiseerimas käisime, leidis ta endale nuku, millest me kõik lakkamatult kuulma pidime. Neiu käis ja muuuuuudkui leierdas, et tema saab endale sünnipäevakingiks “talvekõrvaklappide ja talvesaabastega Äääpli” (kes on Ever After High multast pärit Apple White, Lumivalgekese tütar) ja no kuidas sa sellisele vastu panna suudad. Otseloomulikult tuli see”Ääääpel” tal sünnahommikul kingipakist välja ka. 🙂

Virsiku Sünnipäevahommiku Pannkoogihommik Küünaldega käib – nagu igaüks, kes teda tunneb, arvata võib – kalamarjaga. Kalamarja uhab Virsik kookidele suurte kuhjaga supilusikatäite kaupa, millest iga teine käib suhu. Kuidas siis sünnipäevahommikul kuidagi teisiti saaks? Seekordsed koogid tegi H, mida on näha nende võrratust kohevusest ja pontsakusest. H teeb täpselt selliseid pannukaid, mis mulle maailma kõige rohkem maitsevad! Ma ise üldse ei oska nii häid…

Hoidjapreili küsis mult enne sünnipäeva, kas ta võiks kingituse asemel Virsiku hoopis kusagile toredasse kohta lustima viia ja nii veetis laps oma erilise päeva hoidjapreiliga Kadrioru Miia-Milla-Manda lastemuuseumis. Mulle tundus, et see on kõige ägedam koht, kuhu ühe rollimänge armastava kolmesega minna. Veits oli imelik küll mitte ise sünnipäevalapsega aega veeta, aga see oli nii armas idee ja ma teadsin, et neil on seal kahekesi üliäge. Oligi! Õhtuks aga broneerisime Virsikule tema elu esimeseks sünnipäevapeoks mängutoa. Kui varasematel aastatel on mulle tundunud, et pidu ja külalised poleks tema huvides – ta on pigem olnud selline pereringis kalamarja sööja tüüp – siis sel aastal oli ta juba pikalt rääkinud, et temalgi tuleb päris oma pidu. Ja nii ka sai. Tahtsime broneerida Meie Mängumaa, aga magasin õige hetke maha ja läinud meile sobiv kuupäev ja kellaaeg olidki. Vaatasime siis ringi ja avastasime Jannseni teisel korrusel asuva Bronto mängutoa (samanimeline seiklustuba on Laagri poole sõites Kodu-Selveri teisel korrusel ka, nii sattus meie sünnipäevale kogemata hoopis väikese Aroni sünnipäevakülalisi, kelle siis lahkelt pisut edasi sõitma suunasime :D). Nende kodulehel on virtuaaltuur, mille abil saab terve toa ja selles leiduvad atraktsioonid läbi käia ning mulle tundus, et meie väikesele elektronile on see täpselt paras. Palju ronimist, tuuseldamist ja askeldamist – ideaalne!

Sünnipäevalauale mul midagi vaaritada mõet ei olnud. Kuna ma põhimõtteliselt leian, et ühel sünnipäevapeol peab kõik (külaliste nimekirjast pidulauani välja) olema sünnipäevalapse maitse ja soovide järgi, tellisime sünnipäevalauale suuure vaagnatäie sušit – kalaga, lumekrabiga, kanaga, taimset… suši on Virsiku lemmik! Samuti täitsin hunniku leivakrõpse “singirullitäidise” e. riivjuustu-majoneesi-küüslaugu seguga, lõikasin köögiviljad kangideks ja juustu kuubikuteks. Juust, leivakrõpsud, porgand-paprika ja kalaga suši – kõik Virsiku lemmikud reas!

Üks meie pere kahest pulkadega süüa oskavast liikmest

Nii hullupööra ilus, armas ja kallis inimene, meie E väike teisik – eriti iseloomult. 🙂

Mängutoas oli valik lastelauluplaatidega ja väike mikrofoniga lava. Samal ajal kui väikesed staarid vahetustega laval edvistamas käisid, mängisid H ja hoidjapreili suure hasardiga lauajalkat:

Virsik koostas oma külaliste nimekirja ise (vastates resoluutse “ei” kui loetlesin kellegi, keda ta kutsuda ei soovinud) ja nautis sõpradega koos lustimist täiega.

Mina lustisin ka. Või noh, “lustimiseks” võis seda nimetada seni kuni pärdikud mulle kambaka tegid ja mul oma elu pärast hirm hakkas… hädavaevu pääsesin välja. 😀

Living her best life. 😀

Ma räägin, noh…

“Tädi Andrrrrra on minu sõbeeerrrr!” teatas Virsik kaljukindlalt kui sünnipäevakutsetest rääkisime, nii et otseloomulikult olid nemad Carliga ka platsis!

Virsiku Ristikheina kohvikust pärit porganditort. Ilus, mahlane ja imemaitsev. Ja taimne. 🙂

“Kolmkümmend… kolm?” küsisid külalised nõutult kui ma tordile nii kolm küünalt kui number kolme kujulise küünla ladusin. Mida, noh? Puhuda peab inimene oma sünnipäeval saama ikka kogu raha eest!

Kutsuda oma sünnipäevale oma parimad sõbrad – nagu Virsik tädi Andra – on ainuõige lüke. Sest kes muu sulle lisaks Legodele su lemmikmaiust (purgitäie kalamarja) toob? Kõige rohkem tuligi Virsiku kingipakkidest välja Lego Friends komplekte. Need on ta lemmikud, aga kahjuks kuuluvad seni kasutuses olnud komplektid Kroonprintsessile ja päris enda omi tal polnudki. Nüüd on seis veidikenegi tasavägisem. 🙂

Üks armsamaid hetki igasuguste koosviibimiste juures on peo lõpp, see, kui lapsed asuvad hüvastijätuks kallistama just neid kõige tähtsamaid. Nii armas. Nii hea pidu oli ja nii head sõbrad on meie Virsikul. 🙂

When Ladybug turned one, celebrating her first birthday with a party seemed like the most natural thing in the world. We had balloons, party food, tons of presents and a house full of guests. Did we enjoy it? A lot. Did she? I don’t think so, no. After all, a one-year-old is still a baby and all a baby really wants is to be around those she loves the most – her immediate family. So this time was different – we just agreed to having a family lunch at H’s mom’s place. Grandma cooked a salt-free meal for Peach so we ate together (well… the rest of us did, Peach thinks eating is a waste of time), opened Peach’s birthday present and then just played together. We sang her a birthday song every now and then and Peach started dancing to it every single time – and that was festive enough this time around. There’ll be plenty of birthday extravaganza for Peach to enjoy when she gets older. 🙂

// Kui Kroonprintsess üheaastaseks sai, tundus tema sünnipäeva suure peoga tähistamine nagu kõige loomulikum asi maailmas. Riputasime üles suure hulga õhupalle, katsime pidulaua, ladusime kingitused ritta ja kutsusime maja külalisi täis. Kas see oli meie meeles hirmus tore pidu? Muidugi. Kas sünnipäevalaps ise arvas sama? Ilmselt mitte. Olgem ausad – üheaastane laps on siiski beebi ja ainus, mida beebi teha tahab, on oma lähedastega koos olla. Lärmakas ja rahvarohke pidu on tema jaoks pigem frustreeriv ja hirmutav – ükskõik, kui sotsiaalne laps ka poleks (sest näiteks Kroonprintsess oli ikka ääärmiselt seltsiv beebi, aga sünnipäevapeol klammerdus pigem minu külge). Seekord toimisime teisiti – leppisime kokku perekondliku lõunasöögi H emme juures. Vanaema küpsetas Virsikule soolavaba eine ja nii sõimegi me koos lõunat (no olgu, kõik ülejäänud sõid, Virsiku meelest on söömine ajaraiskamine), avasime kingituse ja siis mängisime lihtsalt koos. Laulsime Virsikule iga natukese aja tagant sünnipäevalaulu ja iga kord hakkas ta selle saatel lõbusalt tantsima, mis lõi tema tähtsa päeva puhul täpselt parasjagu piduliku meeleolu. Küll neid uhkeid sünnipäevapidusid jõuab hiljem küll ja veel nautida. 🙂 One the menu were oven-roasted beets and carrots, mustard-ginger salmon (baby’s was cooked in a separate little parcel) and cauliflower in tomato sauce. Nom!

// Menüüs olid ahjuporgandid ja -peedid, sinepi ja ingveriga lõhe (sünnipäevalapse oma valmis eraldi pakikeses) ja tomatikastmes lillkapsas. Näm!
Vaasalinna väiketont
I had my mind set on getting Peach a baby book like the one her sister had and loved (and read until it was literally in pieces), but the harder I looked, the more impossible my mission seemed. I wanted a book with cardboard pages with more than one word/picture on each – the ones we used to have had all the pages color-coordinated and each page had a ton of different animals, fruits, vehicles etc. For some reason, many baby books come with weird and abstract, unrealistic drawings and it makes no sense what so ever for a baby to learn words from a book not even I can wrap my head around.  Luckily, I found two great baby books with adorable illustrations that fit my criteria at a bookstore (where I also got myself a copy of “The Deathly Hallows” – it’s the only one I didn’t own yet and I figured it would be nice to finally complete my collection). Reading books, building towers, singing songs and doing housework together is my kind of parenting and I’ve always felt horrible compared to all the supermoms who can sit for hours and role play with plushies and dolls – I wish I had the patience, but I don’t. So I’ll just keep getting more and more books until she grows tired of me and picks daddy in stead. Daddy is fantastic at playing pretend and he makes one hell of a princess if I may say so myself. 😀

// Tahtsin Virsikule sünnipäevaks ühe kindla beebiraamatu osta, mis meil Kroonprintsessi ajal asendamatu oli ja mille ta sõna otseses mõttes ribadeks lehitses. Mida rohkem ma otsisin, seda võimatumana mu missioon tunduma hakkas. Minu peamisteks kriteeriumiteks olid papist lehed ja see, et igal leheküljel oleks rohkem, kui vaid üks pilt – selles, mis meil kunagi Kroonprintsessiga oli, olid kõik asjad värvide järgi koordineeritud ja igal lehel oli palju erinevaid vastavat värvi asju: puuvilju, loomi, mänguasju, sõidukeid jne. Mingil põhjusel leidsin ma aga seekord poest hulgaliselt a) liiga titekaid b) kentsakate abstraktsete illustratsioonidega raamatuid, milledes kujutatut on isegi mul natukene raske tõlgendada, beebist rääkimata. Õnneks leidsin Virsikule lõpuks Apollost kaks minu kriteeriumitele vastavat beebiraamatut ja endale “Surma vägised”, mis on ainus Harry Potteri raamat, mis mu kollektsioonist veel puudu oli ja mis oli minu suureks õnneks pea 20€ pealt kaheksale eurole alla hinnatud. Heade beebiraamatute leidmine oli minu jaoks nii tähtis, sest raamatutest sõnade õppimine/piltide vaatamine on koos laulmise, kodutööde tegemise ja umbes… torniladumise kõrval üks väheseid tegevusi, mida ma lapsega koos teha oskan ja tahan. Ma soovin, et mul oleks piisavalt kannatust, et näiteks tundide viisi nukkude ja kaisukatega rollimänge mängida, aga mul lihtsalt ei ole. Olen niiii kade kõigi teie peale, kes te oma lastega põrandal istute ja nendega kõiki nende mänge kaasa mängida jaksate. Soovin üle kõige, et mul oleks sama palju kannatust, nagu teil… Õnneks on meil nende mängude jaoks issi, kellest saab vajadusel üllatavalt hea põhjapõdra, haldjast ristiema või printsessi. 😀