Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Kodu uusarenduses = lagunev kipskarp?

~ pesapunumine, reklaam

(Postitus valmis koostöös Ehituskaitse Bürooga, mis on esimene “home inspection” ehk kinnisvara ostuabi teenuse pakkuja Eestis. Kinnisvara ostuabi raport annab koduomanikule põhjaliku ülevaate ostetava kinnisvara seisukorrast, aitab teha informeeritud ostuotsuse ja planeerida kulutusi remonditöödele.)

Meie mõnus valgusküllane elutuba <3

Nagu te teate, mõlgutasime hiljuti kodu müümise ja uue ostmise mõtteid. Sellele ajale langes ühtlasi ka meie garantiiperioodi lõpp – meie tänane kodu on paarismaja uusarenduses ja nagu uusarenduste puhul ikka, kehtis majale kaheaastane garantii võtmete kättesaamise hetkest.

Ma ütlen ausalt – olin juba kodu ostes kuidagi arvesse võtnud, et uusarendus on uusarendus. Ei ole ju niisugustel kinnisvaraprojektidel ilmaasjata kehvavõitu maine – küll ja küll on lugusid sellest, kuidas pealtnäha imeilusa ja ägedana paistnud kodu aegamööda väsib ja laguneb, sest on ebakvaliteetselt ehitatud või suisa niisuguste varjatud vigadega, et kahju on pöördumatu. Kuna ma olen suur pragmaatik, võtsin seda tõenäosust kodu ostes arvesse. See mõte oli mul justkui koguaeg kuklas, et pealtnäha ja jutu järgi on kõik päris kihvt küll, aga ei ole vähetõenäoline, et meil siin seinad lõpuks viltu vajuvad ja pragunevad ja võib-olla ka hallitavad. Issand, ma olen ikka õudne pessimist, kui nii mõelda. 😀 Aga parem halvimaks valmis olla kui hiljem üllatuda, arvan ma!

Kuna meil kaheaastase remondiperioodi jooksul ühtegi kaebust tekkinud ei olnud, võiks ju arvata, et minu kahtlused lahtuvad. Aga eip – vastupidi! Tundsin suurt muret: kuidas me peaksime oskama näha võimalikke peidetud vigu, et siis paluda ehitajal need garantiiremondi korras korda teha, kui me praeguseks mitte ühtegi tuvastada suutnud pole? Ei ole ju võimalik, et me oleme endale ostnud “uusarenduse kipskarbikese” ja sellel mitte ÜHTEGI puudust ei ole? Ei usu! Seda enam kui oleme kodu müümas ja tahame olla kindlad, et saame oma kodu eest õiglast hinda küsida…

Niisiis tuli meile külla Ehituskaitse Büroo spetsialist, kes meile selles osas abiks olla oskas. Tema asi ongi aidata kindlaks teha, mis seisus korter või eramu on – selgitada välja varjatud puudused ja ehitusvead, vaadata üle seinad-laed-põrandad ja isegi elektrikilp ja küttesüsteemid ja fassaad ning anda erapooletut ja asjakohast infot, sh. nõu vajalike remonditööde kohta. Kas siis uusarenduse korteri/maja valmimisel või enne garantiiaja lõppu (nagu meie puhul) või kinnisvara ostu eel, kui on vaja kindlaks teha, kas tegemist on väärt ostuga või mitte. Põhimõtteliselt pakuvad nad kindlustunnet, et hiljem kusagilt mingeid ebameeldivaid üllatusi välja ei karga.

Juba siis, kui (tõesti äärmiselt meeldiv, muide, 100% minu inimene) kinnisvarainspektor Marko kohapeal oli, sai üsna ruttu selgeks, et minu “kipskarbipaanika” on täiesti alusetu olnud. Te ei kujuta ette, milline nauding on eksperdi suust kuulda, et sinu kodu on väga hästi ja kvaliteetselt ehitatud. Spetsialist kõndis toast tuppa, vaatas kõik üksikasjalikult üle, tegi pidevalt märkmeid ja andis nähtule hinnangu. Mina muudkui ahhetasin, et tõsi jah, nii kenasti ütlete meie maja kohta ja tema siis vastu, et rõõm, et mul on rõõm, aga tema asi ei ole kenasti öelda, vaid objektiivne hinnang anda. Mis tõesti andis mulle selle, mida mul vaja oli – kindlustunde.

“Paarismaja boks on ehitatud puitkarkassil ja katuslaega ning on ligi 2 aastat kasutuses olnud. Ehitamisel on kasutatud hea kvaliteediga materjale, siseviimistluses on kasutatud keskmise kvaliteediga materjale. Üldine ehituse kvaliteet on hea, viimistluse kvaliteet on hea. Hoonele on väljastatud kasutusluba.”

Nii seisab raporti sissejuhatuses. Seda, et siseviimistluses kasutatud materjalid on “keskmised”, teadsime me juba sisse kolides. Köök-elutoa põrandat kattev laminaat ei ole just maailma kvaliteetseim ja nipet-näpet kergesti ja soodsalt muudetavaid pisiasju on veel. Lisaks näitas ta ette mõned üksikud väikesed praod aknapaledes ja toanurkades (mis pole ka mingid erilised vead, ikka uus maja liigub ja mõraneb pisut) ja leidis, et vannituppa valitud ukseraam polnud parim valik – see ei ole just liiga niiskuskindel. Aga kõige muu osas sai meie tubli väike maja ja tema ehituskvaliteet ootamatult palju kiita ja mul oli nii hea meel seda kuulda. Kui me peaksimegi millalgi ikkagi müügitehingusse minema, on meil ette näidata tubadepõhine põhjalik raport, milles on täpselt kirjas, missuguses seisus see kodu on. Et mulle isiklikult ei sobi tingimine ja sellest veel vähem sobib mulle ostu-müügi tehingus kemplemine ja kõvatamine (pigem taganen tehingust, kui keegi ohkima ja halisema või suisa ähvardama hakkab), on mulle niisugusest “tagalast” hästi palju abi. Noh, et… näe, loe siit, kui sa mind ei usu!

Paar päeva pärast inspektsiooni saadetakse Sulle meili peale üksikasjalik PDF-raport koos kõigi tähelepanekutega, esmatähtsate remonditööde nimekirja ja piltidega, mille spetsialist raporti jaoks kohapeal tegi. Sellega saan siis arendaja poole pöörduda ja paluda tal vead likvideerida.

Iga tuba/ruum on sedasi eraldi lahti kirjutatud ning raporti lõpus on koondnimekiri kõigist esmavajalikest remonttöödest.

Niisugune ostueelne kontroll (nagu ju autotki ostes tehakse, mis on enam-vähem sada korda väiksem tehing) on mujal maailmas ülitavaline teenus, mida meil veel iseenesestmõistetavaks ei peeta. Ja ma ei saagi täpselt aru, miks see laialdasemalt levinud pole. Mina igatahes ei kujuta pärast seda kogemust enam ettegi, kuidas ma peaksin kinnisvaratehingusse minema ilma, et ma Ehituskaitse Büroole kõne teeksin ja neil endaga maja üle vaatama tulla paluksin. Seda enam, et näiteks selle Viimsi maja puhul, mida me osta tahtsime, oleks eksperthinnangu maksumus olnud vähem kui 1% maja hinnast. Ja seda enam, mida rohkem ma kuulen hirmulugusid peidetud vigadest, mille peale arendajad kordategemise või vastutuse võtmise asemel ainult õlgu kehitavad.

Kõik dušinurgast fassaadini vaadati hoolega üle. Lisaks hinnangule saime palju-palju-PALJU muud asjakohast infot, nippe, ideid, mida maja juures silmas pidada võiksime. Hästi tore kogemus!

Millegipärast olin mina arvanud, et mistahes kinnisvaraga seotud teenused, sh. see nö “koduinspektsioon”, on kontimurdvalt kallid. Hoopis üllatusin, kui taskukohane niisugune teenus on (ja tõsiselt kah – ma olen tegelikult täielik kooner ju), nii et mina absoluutselt soovitan mistahes kinnisvaratehingusse minnes nende peale mõelda ja kui on kahtlusi või kõhklusi, nende poole pöörduda. Siis on keegi, kelle sõna saab maksma panna, kui endal teadmistest ja enesekindlusest vajaka jääb.

Millised on teie kinnisvaraostu- ja müügikogemused? Kas olete kunagi pidanud müüja või ostjaga kemplema? Või arendajaga? Jagage oma kogemusi (anonüümselt, kui soovite) teistega – minu meelest on niisugune info üliväärtuslik ja annab kindluse, et ise oma valikute ees olles tarku otsuseid teha. 🙂

Me avame poe: Müügisaal enne ja pärast remonti (ohtralt pilte)

~ me avame poe, minu väike ettevõte, reklaam

(Postitus sündis koostöös kvaliteetseid sise- ja välisviimistlusteenuseid pakkuva ettevõttega QualityHome OÜ)

Nagu te eelmisest “Me avame poe” vlogist nägite, oli esimeseks suureks remondiprojektiks lagede ja seinte värvimine. Või noh… tegelikult oli kõige esimene projekt ju saali, lattu ja eriti tagaruumi kogunenud prügi likvideerimine. Kui kõik põrandad lõpuks ometi sodist puhtaks said, oli kergendustunne tohutu. Nii palju oli juba tehtud, aga samas seisis nii palju veel ees!

Kui kõik eeltööd tehtud, lagunema kippunud seinad taastatud ja värvimist mittevajavad pinnad kaetud olid, tuli QualityHome‘ist Mees Masinaga. Otsustasime Masinaga Mehe kasuks mitmel erineval põhjusel. Esiteks aeg – et meil on kaupluse valmissaamisega pigem tuli takus (to say the least…), oleks ise värvirulliga vehkimise jaoks aja leidmine ja töö ära tegemine tõele näkku vaadates ilmselt kohutavalt pikaks ja valulikuks veninud. Valulikuks nimelt sellepärast, et mälestused eelmise kontori seinte rulliga värvimisest veel nõnda eredad on. Kui ma juba toona 36 m2 teipimise, katmise ja värvimise peale looteasendis nutta tahtsin – mida oleksin ma teinud praegusel umbes sajal ruutmeetril?

Et saime Renatelt ja Karelilt soovituse pritsiga värvimist ja QualityHome’i appi kutsumist kaaluda, võtsimegi nendega ühendust. Ja oh sa poiss, kuidas see otsus end õigustas!

Mees Masinaga tuli, oli muhe, pahteldas ja lihvis, parandas ära koletud augud seintes (mille täitmise pärast mina hullult muretsesin – need olid hiiglaslikud!), andis muudeski asjades hüva nõu ja… värvis siis saali seinad mängleva kerguse ja vähem kui tunniga ära! Tüdrukutel olid juuksed värvitolmused ja suud ammuli – nii kähku käibki või? Ja kuna tegemist ei ole mingisuguse hariliku poe, vaid meie Üllatusmunaga, tuli Masinaga Mehel veel hiljem mõningaid parandusi teha, sest kuigi meie oleme rendipinnal teostatud remonttööde osas rohkem niisugusel käegarehmaval seisukohal ja juba alguses ka kokku leppisime, et liiga hästi pole rendipinnal tarvis, leidsid nemad, et nii ei lähe mitte ja tegid kõik viimase peal korda. Mõned kohe on niisugused hoolikad täiuse poole püüdlejad, midagi pole öelda. 🙂

Aga te ei tulnud siia lugema kui vaimustuses ma olen, et ma ise värvirulli käes hoidma ei pidanud ja kõik tööd ülehelikiirusel tehtud said, et remondiga edasi minna ja kiiremini lõpptulemuseni jõuda, onju? Muidugi ei tulnud. Te tahtsite vingeid “enne” ja “pärast” pilte näha, kas pole nii?

No vaatame siis.

Kõigepealt nägi saal välja niisugune:


Ja siis vahepeal niisugune:

Ja pärast seda kui Mees Masinaga oli seal pisut aega veetnud…


Neil piltidel on siin lisaks Mehele Masinaga aega veetnud ja suuure tüki tööd ära teinud ka Väga Usinad Inimesed firmast Eesti Haldus, aga sellest, miks ja mida ja kuidas me põrandaga teha otsustasime, räägin ma pikemalt järgmises postituses. Samuti on siin mängus olnud meie armsa naabrionu ja naabritädi töökad käed. Naabrionu ja H panid maha uued liistud ja naabritädi aitas mul ja Andral need ära värvida. Laudise värvisid ära Kätlin ja Andra. Nii palju tööd on selle kõigega olnud ja nii paljud inimesed on abiks olnud. Mida me nendeta teeks, eh? Ja trelle pole akendel enam ees!

Mis? Ma tagatoa pilte ei näidanudki? No vot. Äärepealt oleks unustanud!

Enne meid oli tagatuba maast laeni mööblit, hallitavaid tekstiile, mädanenud euroaluseid ja ehitusprügi maast laeni täis. Päriselt ka – maast laeni. Kõle, rõske, ventilatsiooniava kuuspakikilesid täis topitud ja suure penoplastilatakaga kinni pandud. Andra peigmees (tuntud ka kui Hobikipsija) pani akna ja kummalise seinaluugi kinni, niiskuskahjustus sai likvideeritud ja puhastatud ning Mees Masinaga võis taas tööle asuda. Ehkki me tegelikult selle toa remonti prioriteediks ei seadnud, otsustasime selle siiski üle värvida lasta (eriti, et see kõigest pooletunniseks tööks kujunes) ja kui ta juba niimoodi kõpitsetud sai, oli selge, et me teeme endale sinna korraliku kontori-köögi-lebola.

Tagatuba enne:

ja tagatuba pärast:

Natukene uskumatu on neid “enne” ja “pärast” pilte vaadata – algfaas tundub tänaseks nii kauge ja sellele mõeldes tekib niisugune imelik unenäotunne. Kuidas me julgesime? Kas me tõesti tegime kõik selle juba ära? Ma ei tea. Tagasi vaadates ei tundu miski sellest, mida me teinud oleme, raske või ületamatu, kuid vaadates, kust me tulime ja kuhu jõudnud olime – uskumatu! Us-ku-ma-tu. Samuti tundub sürr mõte, et me päriselt avamegi poe. Idee ja teostuse vahel olime nagu siilid udus – lihtsalt rühkisime sihi suunas ja muudkui tegime. Nüüd aga, mil see päriselt reaalsuseks saamas on, peame tahes-tahtmata tagasi vaatama ja nentima, et veel pool aastat tagasi poleks me millegi niisuguse peale isegi mitte tulnud. Avada oma pood? See on ju hullumeelne! Ja ka hullumeelselt lõbus. 🙂

Aga ei oleks seda progressi ilma tublide abilisteta ja ettevõteteta, kes käe külge on pannud. Siin eeskätt QualityHome. Aitäh! Oleme oma unistusele tänu teile ja teie toetavatele sõnadele, headele nõuannetele ja töökatele kätele juba nii palju lähemal. 🙂

Järgmises postituses näitan teile, mis sai põrandatest – nii saali kui ka kontori omast. Ja ka Veejahutite Surnuaiast oleme me end läbi närinud ning endale veel ühe väikese laopinna juurde teinud. Tassisime Andraga üks öö, nabad kurgu all, veejahuteid. Veeonud võib-olla ei ole oma elus tetrist mänginud, aga mina igatahes olen! Sellest ja kõigest muust, mis vahepeal toimunud on, peagi!

Meie jaanipidustused (+ LEGO LOOS!)

~ reklaam

(Postitus sündis koostöös LEGOga)


Meil oli suurejooneline plaan jaanipäeva-nädalavahetuseks Hiiumaale sõita. Lapsed nii ootasid, meie ootasime, Kroonprintsess oli parima sõbrannaga taaskohtumisest ülielevil… aga muidugi tabas meid hoopis tõbi ja sõit pidi üldse ära jääma. Meie kodukohvikute päeva seltskonnast jäi kolm komplekti lapsi silmapõletikku ja kui mulle esialgu tundus, et meie pääseme üksnes Kroonprintsessi vesiste silmadega, siis neljapäeva õhtul hakkasid Virsiku silmad nii jõledalt kollast läga eritama, et Hiiumaa-reisi ärajäämine oli üsna ilmselge. Sellele järgneval päeval oli nakatunud ka Väikevend. Nende suveparadiis, nende mererand, nende kiiged, nende sõbrad… laste alahuuled vajusid põrandani ja pettumus oli tohutu.

Aga! Meile oli siginenud terve hulk uusi LEGO komplekte, millega me seni tegeleda jõudnud polnud. Meil nimelt on niisugune komme, et uus komplekt võetakse lahti – nagu kord ja kohus – laua taga, õiges järjekorras, juhendi järgi kokku pannes. Väga kaua need kokkupandud komplektid siin majas kokkupanduna ei püsi (sest väike Virsik ei ole quite there yet), aga kuna see on lastele tohutult-tohutult-TOHUTULT arendav ja huvitav, siis enne me komplekte lahti ei rebi, kui koos rahulikult köögilaua taha istuda ja uued uhked komplektid ilusti lõpuni kokku panna saab. Nii me siis oma Hiiumaa-kaotusvalu leevendasimegi. Tõmbasime köögilaua pikaks ja katsime selle ühtlase LEGO-kultuurikihiga:

Uued komplektid ja sorteerimiskastid kõik laual reas. Videot meie LEGOndusest vaata SIIT.

Need väikesed härrasmehed, kellele pisikesed LEGOd veel eluohtlikud on, said ka endale päris esimese päris oma komplekti. Niisuguse, millest kõiksugu lahedaid sõidukeid ehitada saab. Teate, ma olen siin mõelnud oma poega võimalikult sooneutraalselt kasvatada, st. mitte talle mänguasju ise pihku suruda stiilis “näe, sul on noku, mängi kraanaga”, aga pagan võtaks – ta haarab ise just sõidukite järgi! Veeretab autosid põrandal edasi-tagasi ja teeb bbbdrrrllllll! Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kas te olete ka täheldanud, et poisid ka igasuguse suunamise või mõjutamiseta just autosid ja muid masinaid eelistavad?

No talle veits meeldivad LEGOd, eks. Nagu juuresolevalt pildilt näha. Kroonprintsessist ja Virsikust on ju järgi kaks hiiiiiiiigelsuurt kastitäit Duplosid ja neid ta võib tükk aega ennastunustavalt sakutada, vastu maad kolkida, suhu toppida ja plärinal mööda maad veeretada. Beebieast täiskasvanueani välja – teate te mõnd teist mänguasja, mis inimesele sõna otseses mõttes terveks eluks nii palju rõõmu pakub?

Kroonprintsess on ehe näide sellest, et harjutamine teeb meistriks. Kuna ta on juba nii palju komplekte otsast lõpuni kokku pannud ja seda kunsti harjutada saanud, on ta nüüd suuteline neid 6-12 komplekte iseseisvalt kokku panema ja seda on nii lahe pealt vaadata! Iga veidi keerulisema leheküljega toime tulemine annab uue eduelamuse ja muidu sageli kannatamatul lapsel jagub indu raske komplekt lõpuni valmis püsida. #heldin

H võttis koos Virsikuga suure veepargikomplekti ette eeldades, et küllap on ta selle jaoks ikka selgelt liiga väike, kuid meie mõlema suureks üllatuseks oli Virsik issi abiga igati suuteline komplekti kokku panema. Ja oh sa POISS, kuidas ma ootan, et ta oleks juba nii suur, et kõik kokku pandud komplektid võiksid püsida koos, et nendega saaks mängida, mitte ei peaks neid tema eest peitma, sest muidu on Kroonprintsess kurb, et tema loodu lahti lammutatakse. 😀

Minu lemmikmäng on ei-viitsi-sorteerida-kast! Kui ma selle sorteerimiskarbimajanduse lõin, oli ju kohe selge, et lastelt sellise korra hoidmist nõuda oleks liig ja loota ausalt öeldes suisa loll. Niisiis tegin ühe niisuguse kasti, kuhu võib põrandalt peoga loopida absoluutselt kõik LEGO klotsid-mehikesed-jubinad ja mida siis jõudumööda vaikselt karpidesse tagasi sorteerida saab. Viimasest korrast oli päris tükk aega möödas ja tükk tegemist oli, et sellest kuhjast end läbi närida. Aga ausalt öeldes on minu sisemine Anthea Turner alati ilgelt õnnelik ka, sest sorteerimine on mu LEMMIKtegevus maailmas!

Laste lemmiktegevus maailmas on LEGOmehikestega rollimängude mängimine. Friendsid on nende kõige lemmikumad mänguasjad in the history of ever ja nüüd kui Virsik on (äsja, mulle tundub) kuidagi eriti asjalikuks rollimängijaks saanud, saavad nad koos kordagi kraaklemata pikki ja sisukaid mänge maha pidada. See roosade juustega piff ülemisel pildil on korralik tüliõun, muidugi – Livi on meil ainus omasugune ja tema roosad popstaarijuuksed on väga populaarsed, mistõttu tema pärast sageli rebimiseks läheb. 😀


Ilusad ja kvaliteetsed, arendavad nii beebi peenmotoorikat kui ka eelkooliealise lapse loogilist mõtlemist, pakuvad lõputult võimalusi erinevateks rollimängudeks ja annavad lapse (ja lapse ema…) loomingulisusele nii toreda väljundi. Ma tõesti südamest armastan LEGOsid ja sellepärast on mul ka ekstra hea meel, et saan ühe toreda komplekti teie kõigi vahel välja loosida! Auhinnaks on komplekt nr 10865 e. “Lustakas looming”, mille kohta Klotsipood.ee kirjutab:

“See hea väärtusega värviliste klotside komplekt laseb fantaasial lennata! Innusta piirideta loovust koos erksavärviliste LEGO® DUPLO® klotside komplektiga! Ehita erinevaid mudeleid: näiteks vaal, pingviin, väike paat või lennuk. Selle paindliku komplektiga saab palju teha ja see aitab arendada nii motoorseid kui ka ehitamisoskusi. Mängige oma lapse kokkupanduga läbi lugusid ja seiklusi: koolieelikutele meeldib mängimise ajal värvidest ja kujunditest rääkida.”


Loosis osaleda saad Facebookis (LINK). 🙂

Hirmus tüütu, aga viljakas suvešoping

~ edevus, ilusad asjad, mood, ostlemine, reklaam

Käisin eile kolmandal katsel kaubanduskeskusest endale suveks midagi selga leida. Esimesel korral ei suutnud ma missioonile pühenduda kauemaks kui kümneks minutiks – kui esimeses (võib-olla kahes) poes sobivaid asju silma ei jäänud, tagurdasin sama targalt välja ja loobusin. No ei ole mul seda šoppamise jaksu enam vanas eas. Kiirmoekaubad on nii tihti nii kohutavalt halva kvaliteediga ja maksavad summasid, mida minu käsi ühegi kiirmoekleidi eest maksma ei tõuse. Lihtsalt ei tõuse. Kui ma tean kui kallis on iga palgana välja makstud euro, ei teki mul tunnet, et tahaks röögatu juurdehindlusega osta asja, mis heal juhul kaks pesu kannatab ja siis õnnetult hukkub. Kui see leitud asi ei näe välja täpselt nii ilus nagu ma vaimusilmas kujutlenud olin, aga seda mul esimesel kahel katsel igatahes ei juhtunud.

Nüüd võtsin end vahetult enne Hiiumaale sõitu tõsiselt kokku ja lubasin endale, et ei pea suve veetma pikkades rasedateksades või ebamugavalt kitsa lõikega kleitides-seelikutes. Mulle lähevad praegu veel enam-vähem kõik riided kenasti selga (skinny jeansid muidugi v.a.), aga kuna hingata on niigi veidi raske, sest üks elab mu kopsude otsas, ei taha ma seda vähestki hapnikuvoolu mingite jäikade õmblustega veelgi koomale tõmmata. Eesmärgiks oli leida vähemalt üks ilus maksikleit, soovitavalt hele, pitsi või narmastega, lendlev ja naiselik, et ma saaksin end tunda nagu see viljakusjumalanna, kes ma olen. Hahahahahahahaha. See kõlab kirjasõnas veel nilbemalt kui mu peas. 😀

Sellist kleiti muidugi olemas ei ole. Astusin oma kleidiotsingu-Kolgatale asudes sisse Postimaja H&M’i, kus oli HÄSTI palju ilusaid sirge lõikega kleite ja pluuse, milles ma oleksin oma paisunud rindade ja rasedakõhuga välja näinud nagu kitlis Muumimamma. Siis oli veel hulgaliselt selliseid kleite, milles igaüks näeks välja nagu kitlis Muumimamma. Ja siis muidugi nabapluuse, mida kõlbaks rasedana kanda võib-olla komplektis koniga hambutus suunurgas. H&M Mama rasedakleidid on erinevalt sama sarja teksadele täiesti õudselt koledate lõigetega. Ühesõnaga võite te aimata, et mind tegi kogu see olukord üsna pahuraks. Ei ühtki lendlevat jumalannakleiti. Ühe hästi lihtsa ja mugava musta pika kleidi H&M’ist tegelikult ikkagi sain ja kuigi see maksis allahindlusel 10€ ja on hästi mõnus ja mugav, ei olnud see ikkagi see, mida ma ette kujutanud olin. Jätkasin otsinguid New Yorkeris, kus oli samuti täpselt null mulle meeldivat maksikleiti. Küll aga sain sealt VIIE euroga päevitusriided. Mul selliseid nimelt polnud – kolimise käigus on mu bikiinid lihtsalt ja labaselt kaduma läinud…

Minu missioonist leida asi, milles end suvel mugavalt ja ilusana tunda, ei näinud aga üldse midagi välja tulevat. Olin juba pea kaks tundi ringi tuulanud ja vaikselt hakkas nutt kurku tulema. Ostsin endale jääkohvi ja kõndisin porisedes Viru keskuse poole, et endale vähemalt Pupilost uus komplekt läätsesidki osta ja siis koju tagasi minna. Proovisin õnne veel Zaras, kus oli küll paar enam-vähem ilusat kleiti, aga mis kõik 60€ maksid. Kui on üks pood, mille kauba kvaliteedi eest ma 60€ maksma nõus pole, on see justnimelt Zara. River Islandis polnud midagi, Reservedis polnud midagi, Mohitos polnud midagi… Läätsed käes, oli mul juba nutuvõru ümber suu ja otsustasin käega rehmata ja lahkuda. Silmasin Mangot ja kuna Mangos on varemalt mulle meeldivaid asju pakutud küll, plaanisin sinna sisse astuda. Kogemata eksisin uksega ja sattusin hoopis mulle täiesti tundmatusse Promodi. Ja oh sa jutttttttttttttttttttttttttt, mis mina sealt leidsin!


Seinatäie võrratuid maksikleite ja pikki pükskostüüme, mille kohal ilutses silt: kuni -50%! Ma pidin päris tõsiselt lahinal nutma hakkama. Kes mu blogi kauem lugenud on teab, et pikad kleidid on mu kõige lemmikumad riideesemed, sest esiteks lahendavad need ühe hoobiga kogu outfitimure, sobivad hästi Eesti suve heitlike ilmadega ja noh… ma ei ole oma ebaesteetiliste (sissekasvanud karvade süül armiliste, tihti ka lihtsalt karvaste, sest iga päev raseerida ei ole alati füüsiliselt võimalik) säärte üle just ülearu uhke. Tunnen ennast pikas kleidis lihtsalt hästi mugavalt ja seda suurem oli minu õnn kui need seal niiviisi mind ootasid nagu hanekesed rivis. Proovitud kaheksast kleidist sobisid mulle kolm nagu valatult ja needsamad kolm ma endaga ka koju kaasa kahmasin. Tükihinnaga 19€! St. et ühe Zara kleidi hinnaga sain ma endale kolm võrratult-võrratult-võrratult mõnusat maksikleiti, milles end ka sellise… ee… pisut lopsakamana kaunina tunda saan. Seal oli üleüldse hästi palju ilusaid riideid ja ma olen väga üllatunud, et ma selles poes iial varem käinud polnud. Kui teil ka mingisugune suvegarderoobi-mure on, minge vaadake endale ruttu midagi ilusat välja, sest allahindlus algas alles eile ja valik oli väga lai. Ma ei mäleta, millal ma endale viimati poest riideid ostsin, aga selgemast selgem on see, et vaatamata edukalt lõppenud retkele ma lähema aasta jooksul seda teed uuesti jalge alla ei võta. Ma mäletan küll, et ma kunagi nooremana šoppamisest rõõmu tundsin, aga see oli vist enne seda kui ma taipasin, et mul on lisaks ostetud asjadele vaja ka reaalset otstarvet ja kohta, kuhu need panna. 😛

New Yorkerist. Ülemine ots 2,99€, alumine 1,99€. Esmapilgul olid pisut liiga… vanaemalikud, aga proovides selgus, et ülemise otsa lõige on hoopis selline sportlikumat laadi ja väga flattering. Ka mu taas toidulauaks muunduvale korvile…

H&Mist pärit plätud. Üsna selline läbikaalumata ost, st. oleks võinud pigem otsida ja süveneda, et endale kümneeuroste plähvide asemel korralikud nahksed isendid leida, aga mõte Hiiumal parema puudumisel higistamisest ajas mu paanikasse ja haarasin ruttu need. Loodan, et peavad ikka paar suve vastu. 🙂

Hirmus mõnus on pakkida kui on, mida kotti panna. Ma olen siiani sisuliselt ainult ühes kleidis (või retuusides :P) käinud, tenniseid kandnud ja suti pitsitavas trikoos päevitanud, nii et hirmus mõnus oli suveseiklusele asuda teadmisega, et saan end lõpuks mugavalt JA ilusana tunda. Minu masti (looduslikku ja “kõigevaba”) kosmeetikat müüv Allure Beauty nimeline veebipood (reklaamlink) saatis mulle hiljuti paki, kus olid lisaks koduspaa toodetele ja muule veel võrratult hästi lõhnavad šampoon ja palsam, mis on hea koostisega ja ühtlasi sama firma poolt nagu mu lemmik-lemmik-lemmik kõigevaba juukselakk. Juba aastaid üht kindlat (Macadamia) lemmikšampooni kasutades on mu huvi uute šampoonide-palsamite vastu pigem jahe, aga liitriste pumbaga pudelite kaasa tassimisel on oma miinused, nii et rõõmustan uute minisuuruses toodete üle väga.

Samuti tuli minuga saarele kaasa Allure Beautyst välja valitud argaaniaõli, milles on tillukesed sädelevad osakesed (reklaamlink) ja mis niisutab ning jätab (näo)naha imeilusasti kuldselt kumavaks. Ma olen juba mitmendat aastat näokreemid enda jaoks täielikult välistanud ja kasutan näol ainult looduslikke õlisid. Mu kõige lemmikumad näoõlid on porgandi- ja jojobaõli, aga ka mittekomedogeenne argaaniaõli sobib mu nahale suurepäraselt. Õrn kuldne kuma on puhas boonus, eriti minu hallile ja väsinud moega näonahale. Ja looduslik (sidrunheinaga) sääsetõrjevahend, mille viimati emalt sain, reisib ka meiega vapralt kaasa. Ma olen sääskede vastu üsna allergiline ja see konkreetne tõrjevahend näib ülihästi toimivat.  🙂