Kuna ma juuksuris juba kaks aastat käinud ei ole (sest ma… noh… olgem ausad: ei raatsi), olen vahepeal mõelnud kodus juuste värvimisele. Pärast suviseid pleekimisi ja meresoola ja nädalaid (ehitus)tolmu sees, lohakas krunnis juustega poodi ehitades olid juuksed juba tükk aega päris nilbed, mistõttu ostsin poest kaks pakki mingusugust harilikku poejuuksevärvi ja värvisin laigulised ja pleekinud juuksed ühtlaselt tumepruuniks. Värv oli lõpuks ilus ja ühtlane, aga protsess ikka üsna ebameeldiv – natukene haisev värv, erinevate tuubide kokku mökerdamine, nahale sattudes ülikergelt määriv värv (mis tegelikult päris kohe ikkagi päris maha ei tule) ja loputades rõvedalt kuivad, krudisevad ja rikutud juuksed. Pärast kaasasoleva palsami kasutamist on juuksed muidugi imelised, aga miks nad ei peakski imelised olema, kui nad mõnusa libeda silikoonikihi all on… 🙂
Et tavalistes poejuuksevärvides ning nendega kaasasolevates palsamites sisalduvad koostisosad on täpselt niisugused asjad, mida ma oma igapäevaelus vannitoariiulile mitte mingi nipiga ei luba, olen ma juuste värvimisest pikalt hoidunud. Kuni leidsin enda jaoks väga huvitava alternatiivi!
Kuna ma olen täpselt nii glamuurne ja käin täpselt mitte kunagi poes, ostsin juuksevärvid eCoopi allahindluselt. Tegemist on Tints of Nature Henna Cream kodukasutuseks mõeldud (salongisari on ka olemas ja Eestis kättesaadav, vaatasin) poolpüsivärviga (toonis Chocolate Brown, tavahind Coopis 11,49€), mis koosneb väidetavalt looduslikest ja sertifitseeritud koostisosadest. Tootja lubab tulemuseks sügavat šokolaadipruuni juuksevärvi ning terveid ja läikivaid juukseid.
Mul ei olnud selle värvi suhtes üldse kõrged ootused, sest ma ei tea tootjast midagi ja hennaga värvimine, mida ma kunagi varem teinud ei olnud, kõlas nagu jube mökerdamine, mis soovitud tulemust niikuinii ei anna. Eelarvamused, noh. Aga kuna asi oli soodushinnaga ja ma püüan ju tegelikult hakata normaalseks inimeseks (loe: viia end kurssi kõikvõimalike alternatiivtoodetega, et kõigist mulle ja loodusele kahjulikest asjadest ükskord loobuda osata), otsustasin kaks karpi värvi (nii palju kulub mul tavaliselt ka tavavärvi) endale ostukorvi klikkida.
Ehkki karbis on pakike šampooniga ning pudel värviga, millele lisaks ka kindad ning kilemüts, on pakendikogus siiski poevärvikarbi omast tagasihoidlikum. Et pakendivabalt läbi ajada, tuleks päris hennavärv ilmselt ise kokku segada ja vajaminevaid koostisosi suuremas taaras tagavaraks osta. Kes õige hennaga värvivad või seda teinud on, võiksid kommenteerida, kas hennavärvi kokkusegamine endale meelepäraseks tooniks on niisugune asi, mida üks peaks mingil põhjusel (pakendisodi kokkuhoid, rahaline sääst, puhtamad koostisosad) harrastama peaks?
Kui tavaliselt tasub värvida pigem pesemata juukseid, siis selle juuksevärvi puhul kästakse pea kaasasoleva sügavpuhastava šampooniga esmalt rasust ja muude toodete jääkidest korralikult puhtaks pesta ning alles seejärel värv peale kanda. Šampoon tegi juuksed vastikult puhtaks, krudisevaks ja… heinaseks – täpselt niisuguseks, nagu poevärv juuksed pärast värvimist kuivatab ja mille tagajärjel sa kõiki maailma silikoone sisaldava palsamiga möksima pead, et oma vaeste juuste algne seisukord vähemalt näiliselt taastada. 😀
Seejärel tuli karbist välja võtta värv ning see puhastesse juustesse kanda. Mökerdamist oli PALJU vähem kui ma kartsin. Kusjuures vähemgi kui tavalistel poejuuksevärvidel – värv oli pudelisse juba valmis segatud. Hindan seda selle toote juures VÄGA kõrgelt ja valiksin juba ainuüksi sellepärast kõigi värvide seast niisuguse Tints of Nature’i looduslikuma variandi.
Juuksevärvi kogus pudelis oli väga lahke – mul on küll praegu väga pikad ja paksud juuksed, aga poolpikkadesse juustesse jaguks ühest pudelist vabalt, mulle tundub. Värvi lõhn on äärmiselt (!!!) meeldiv ja selle pealekandmine lihtne.
Pärast värvi kõigepealt hoolikalt juurtele ja kuklasse kandmist, plökerdasin ülejäänud pudelite sisu šampooni kombel juustesse nii, et kõik ühtlaselt märg oleks, mudisin mõned minutid, keerasin pealaele krunniks ja tõmbasin pakendiga kaasas olnud kilekoti mütsiks pähe. Üsna ebaoluline lisa sellele pakendi sisule – sama töö teeks kuus korda paremini ära selleks otstarbeks varutud korduvkasutatav müts või harilik poekilekott, mida ma niigi korduvkasutan ja alles hoian.
Värv kästi pähe jätta 30-40 minutiks, seejärel välja pesta kuni loputusvesi on värvitu ning siis omaenda hariliku palsamit juustesse kanda. Loputades olid juuksed nagu intensiivse ravikuuri läbinud – kui harilikult on poevärviga värvitud juuksed pärast värvimist tuntavalt kuivad ja vastikud, siis selle Henna Cream värvi peashoidmise järel olid nad pehmed, terved ja siidised. Ma olin niiii positiivselt üllatunud! Väga positiivne oli ka see, kui kergelt nahale läinud värv maha tuli. Ei olnud vaja mingit suuremat nühkimist ja kraapimist ning mu kõrvad ei näinud veel kaks päeva pärast värvimist välja, nagu mul oleks mingisugune kole nahahaigus. Boonus!
Minu meelest on seda nii hästi tunda, kas juuksed on päriselt terved või lihtsalt “silikooniga plaasterdatud”. Selle värviga värvimise tagajärjel on mu juuksed nii siidised ja läikivad ja niisutatud ning värv ühtlane ja imeilus. Ma läksin õhtul pärast värvimist niiskete juustega magama, ei näinud lõpptulemust, ärkasin hommikul üles ja ehmusin unise peaga peegli ette kakerdades täiega ära – mu padjakuivad juuksed olid lisaks käega katsumisele ka peeglist vaadates NII siidised ja ilusad ja head!
Kas teie käite regulaarselt juuksuris nagu tõelised naised või olete ka koonrid nagu mina? Millega teie ise juukseid värvite?
Olen oma leiuga väga-väga rahul ja värvin selle värviga kindlasti teinekordki. See ei ole keskkonnasäästu seisukohalt täiuslik lahendus, aga edasiminek igatahes – eriti, et see ju nahale (hingamisteedele, silmadele…) nii palju leebem ja tervislikum variant on. Ja tulemus on tõesti KORDADES parem kui ma oleksin võinud arvata. Soovitan kahe käe ja jalaga!
When we were packing to head back home, mom pulled these out of her pantry and told us to try them out. I’m a liiittle bit sceptical towards these kinds of products (weird healthy alternatives as substitutes for “normal” food), but if there’s anything I find even worse, it’s fast carbs like pasta and white bread. Don’t get me wrong – I love me some pasta – but I’m well aware of how bad it is for my body. Bean spaghetti sounded pretty intriguing and promising so we gave them a shot last night and oh my GOD were they delicious! No weird flavor, great texture (perfectly al dente), no sticking together… I’m genuinely impressed! I’m not sure where one can get these here in Estonia (or online), but if you do – let me know! I would be very happy to replace our plain flour spaghetti with these every once in a while. 🙂
This summer hasn’t exactly been great in terms of sunny weather and warmth, but I have to say I don’t really mind. We’ve still had tons of fun and beautiful moments so the fact that we haven’t been sweating much while experiencing it all doesn’t really matter. Especially if one can get both her golden tan and perfect sun-bleached hair from a bottle. I’ve already told you about my make-up and hair routines so I thought I’d do a post on my summer favorites as well. 🙂
Nüüdseks oleme seal käinud kolmel korral ja võin öelda, et uue koha kõige suuremaks komistuskiviks on järjepidamatus. Kuna tegemist on Nõmmekate jaoks suurepärase lõunasöögikohvikuga, on tõenäoline, et kohta külastavad samad inimesed mitmeid kordi ja tekivad püsikliendid. Nagu meiegi. Esimesel korral saime toidu kõrvale fantastilist (kohapeal küpsetatud?) ciabattat ürdivõiga, teisel korral oli ciabatta hoopis teine (kehv) ja kolmandal oli tagasi ciabatta, aga mitte ürdivõi. Eelmisel korral juustuga galetti tellides oli pannkoogi peal garneeringuks hunnik fetat, seekord ei olnud fetat, aga oli potsikuke hapukoorekastmega. Kui sõbranna kohale reklaami tegi, kiitis ta suurepäraselt küpsetatud pardifileega salatit. Kui meie sinna läksime, et lõhesalatit süüa, oli selles sisalduv kala korrralikult kuivaks küpsetatud.
Kolme (?) juustu galett. Tatrajahuga versioon oli omapärasem ja huvitavam, aga minu jaoks pisut võõras.
H sõi eile uuest suvemenüüst valitud praetud marineeritud räimi. Mina kujutasin ette värskelt krõbedaks praetud räimi, aga tuli hoopis midagi muud. H ütles, et need on needsamad, mida poest karbiga osta saab ja võib-olla oli tal õigus. Värskest toorainest krõbe asi sobiks kohviku näoga igatahes paremini!
Lastele on menüüs kanapasta ja pannkoogid toormoosiga (kui ma ei eksi). E’le maitseb sealne kanapasta väga ja ta sööb oma taldriku alati pikema jututa tühjaks. Mina sooviksin lastemenüüs näha veidi rohkem valikuid. Fakt on, et hea lastemenüüga on võimalik pered kohale meelitada ja kõik nende raha ära võtta. 😀 Miski pole lapsevanemale olulisem, kui rahulolev laps ja teadmine, et põnni rahulolu sündis maitsvast, tervislikust kõhutäiest. Kiidan väga otsust värskelt pressitud mahlad menüüsse integreerida – mina oma lapsele Aura värvitud suhkrujooke anda ei taha, aga värskelt pressitud vitamiinipomme ostan talle kasvõi mitu!
Reklaam, mille peale mina esimesel korral kohale läksin, oli sisuliselt laitmatu. Uus koht oli mu sõbratarile suurepärase mulje jätnud… kui teenindus välja arvata. Ka meie kogesime kohe pärast teda kohvikut väisates, et selles osas peab toimuma hüppeline areng, et koha mõnus potentsiaal ja tohutu ambitsioon asjatundmatu klienditeeninduse nahka ei läheks. Teoorias ei ole sellest ju midagi, kui lauad on pikalt koristamata (laudadest pole postituses ühtegi pilti, sest kõigil peale ühe vedelesid eelmistest klientidest maha jäänud mustad taldrikud…), kui magustoitu lauda tuues ootab teenindaja, et klient ise oma supikausi eest ära tõstab ja kaob nii pikaks ajaks tagaruumi, et igasugune huvi näiteks magustoidu tellimise vastu jõuab ära kaduda. Praktikas tähendab see kohale otsest kahjumit – et käive sünnib heast teenindusest, soovitan koha omanikul toredad tüdrukud (sest seda nad kahtlemata on!) koolitusele saata. Sellest saab ainult kasu olla!
