Ma ei oska midagi muud öelda kui et siin on kõik nüüd täitsa sassis. Ma ei oska mitte kuidagi mitte ühtegi oma tunnet ratsionaalse täiskasvanu kombel sõnadesse panna, sest viimasel ajal käib kõik kuidagi eriti ootamatult kiiresti ja ma ei jõua oma emotsioonidega kuidagi ree peale. Mis võiks olla parem kui meeltesegaduses blogimine? 😀 Nali naljaks, tegelikult on selliseid mõtisklusi  ju hiljem (kui elu lõpuks paika loksunud on) väga vahva lugeda.

Kuhu me viimati jäime? Ahjaa, me panime oma kodu müüki.

Sellele järgneval päeval tulid esimesed kuus komplekti inimesi korterit vaatama ja nii oli meil vaid päev pärast kuulutuse avalikustamist olemas: ostja. Ma õudselt kardan tegelikult igasugust enneõhtust hõiskamist (on üldse hästi vähe asju, mida ma ei karda…), aga kuna broneerimisleping on tehtud ja -tasu deposiiti kantud, võib vist öelda, et sellega on ühelpool. Meie korteri tulevased uued omanikud hakkavad koos oma tillukese beebiga kohe korteris sees elama ja vaikselt kõpitsema – täpselt nii nagu meie omal ajal Kroonprintsessiga. See on nii ilus mõte! Et meie laste titepõlvekodu, mis meie jaoks nüüd liiga väikeseks jäänud on, saab olema kellegi teise jaoks sama tähtis ja oma. Kui me viimati kodus käisime, oli mul juba imelik tunne – nagu see poleks enam minu. Ja tuli ikka tönn peale ka, ütlen ausalt…

Lisaks minule on emotsionaalne ka Kroonprintsess, kes on piisavalt suur, et sellest kõigest parasjagu häiritud olla. “Minu meelest on meie praegune kodu väga kaunis,” ütleb ta. Ta ei taha kolida, sest talle meeldib praeguses kodus ja tema väikene maailm on seal. Kui keegi korraks mainis midagi meie potentsiaalse uue kodu lähedal asuvast lasteaiast, oli ta sellest sügavalt häiritud. Tema ei taha oma lasteaiast ära! Ja ega me teda selleks sunni ka, sest tema hommikuti lasteaeda viimine ei ole mingisugune eriline probleem. Igatahes kestis tema suur mure kuni tänaseni kui viisime teda esimest korda vaatama kodu, kuhu kolida tahame. Sest tema sõna ju maksab ka. Ja talle meeldis seal VÄGA! Küsimuse peale, kas ta on ikka kindel, et kolimisega nõus on, kui alles hiljuti selle pärast nii õnnetu oli, vastas ta: “nojjjjaaaa, aga ma ei teadnud ju, et see selline on!”

Ühesõnaga käisime nüüd kinnisvara teist korda üle vaatamas ja seekord koos ehitajaga. Saime hoone kohta palju meie jaoks täiesti uut infot – ainult positiivset. Ja minu alati skeptiline suhtumine oli mällu talletanud hoopis tagasihoidlikuma pildi sellest, mida esimesel korral nägin ja mida nüüd üle kaema tulnud olin – see on ikka üks tõsiselt-tõsiselt hea kodu.

Aga nüüd mul on lisaks suurele ettevaatlikkusele (oleme ju siiski kodutud põhimõtteliselt seni kuni mõlemad tehingud notari juures kinnitatud on) veel tuhat uut põhjust ärevuseks. Näiteks uue kodu sisustamine. Ehkki ma sisekujundust ometigi nõnda palavalt armastan, tunnen praegu, et see on üks liiga raske ja vastutusrikas töö, millega ma hakkama ei saa. Veider, eks? Milline suurepärane unistus, osta uus kodu ja kukkuda seda muudkui oma käe järgi kujundama?

Mnjah. Kui me kodu ostetud ja 2500€ jagu tehingutasusid makstud saame, jääb alles umbes-täpselt (kodust praegu puudu oleva) köögi jagu. Enne tänast olin täiesti kahe vahel, sest minu meelest ei ole see päris õige – osta uus kodu, mida me ei suuda kohe sisustada. Teisalt tundub jällegi absoluutselt veider sellepärast nii suur tehing tegemata jätta, et kohe unistuste diivanit osta ja lastetuppa laudist seina lüüa ei saa. Kõik meie ümber leiavad, et küll need pisiasjad ka paika loksuvad kui katus juba pea kohal on, aga mina pole kindel.

Olgu, polnud kindel. Pärast tänast ehitajaga kohtumist on mul tunne, et see kodu on meie kõige õigem kodu. Kinnisvaraturul pole ühtegi teist, mis meile asukohalt ja olemuselt niiviisi meeldiks.  Tal on nii palju häid omadusi säästlikust küttesüsteemist soojustagastusega ventilatsioonini. Ma näitaks teile, millest ma räägin, aga ma lihtsalt ei julge “eputada” enne kui tehing tehtud on.

Kas on tõesti võimalik, et vähem kui kuu aega tagasi tekkinud mõttest saab juba lähinädalatel reaalsus? See on pisut peadpööritav perspektiiv. Täiskasvanuvärk. Hirmus. Kas minu tunded ja mõtted on teile tuttavad?