Sünnipäevad-sünnipäevad-sünnipäevad… ei saa neist jaanuaris ja veebruaris üle ega ümber. Mina sain 25. jaanuaril kakskümmend ja seitse aastat vanaks ning ehkki see oli laias laastus üks üsna harilik neljapäev, siis natukene nagu ikkagi ei olnud ka. Hommikusöögiks tegi H pannkooke, kõik lapsed olid kodus, minu emme oli meil külas (!), Andra astus päeval piimapaki (funny story – helistasin talle hetk enne seda kui ta saabus, et paluda tal piima tuua, tema vastu, et ta on juba peaaegu kohal, aga ostis, teades, et meil on säästukuu, paki piima niikuinii kaasa) ja kingitusega läbi ning õhtul viisid mu armsad mu sünna puhul restorani. Mida muud võiks üks inimene oma elult tahta kui head toitu, oma “küla” pidulaua ümber ja siis veel seesuguseid sõnavõtte-tooste, mis kõigil silma tänutundest märjaks ajavad? Nii hea on sedasi.

Lisaks restoranikülastusele kingiti mulle muidugi igasuguseid uhkeid asju ka, mida ma oodatagi poleks osanud. Et emake mulle sünnipäeva puhul Kitchen Aidile hakklihamasinast, viilutajast ja püreepressist koosneva lisade komplekti toob, teadsin ma juba varem. Ta ei ole eriti osav Väga Ägedate Üllatuste vardja ja lobiseb kõik kohe välja. Nii armas ja nii temalik. Aga seda, et ta mulle lisaks niigi natuke-liiga-lahkele kingitusele veel mu lemmiku Ole Henrikseni näohoolduskomplekti ja mu MAAILMA KÕIGE LEMMIKUMA küünla (Byredo “Bibliothèque” – mu armas jumal kui hea, päris raatsingi kunagi põletama hakata seda) toob… seda ma poleks osanud aimata. Mitte, et ta nende üleandmisega sünnipäevani oleks suutnud oodata… 😀

H käest lootsin kingituseks saada panni. Meil oli hädasti uut panni vaja ja ehkki ta mind sel teemal sadu kordi usutles, sest ei suutnud uskuda, et üks naisterahvast päriselt sünnipäevakingiks panniga lepib (kas on midagi paremat kui päriselt vajalik ja praktiline asi, mida ise endale väga osta ei raatsi? I think not…), jäi ta lõpuks uskuma, et ma tõepoolest seda tahan. Või siis ei jäänud, sest panni ma sünnipäevahommikul ei saanud. Ja kuigi mulle üllatuskingitused eriti ei meeldi, läks tal sel korral päris hästi täppi. Sain prillipoe kinkekaardi (sest mu prillid on sisuliselt kaks monoklit, st käivad keskelt pooleks ja istuvad kummaliselt ja panevad mul seega pea valutama – kõrvaltvaatajale tundub see olukord vist veidi keerulisem kui kandjale endale 😀) ja ülihea Sofakilleri nime kandva pükstüki. Olen superammu pükstükist jahunud ja sellega mega-mega-megarahul, sest mul on voodrita suusakombe, mis küll sooja pesuga lumelauasõiduks ideaalne on, aga niisama õues lume sees vedelemiseks ja kelgutamiseks ikkagi tsipa jahedaks jääb. Selle alla on uus jumpar ideaalne. Tõele au andes suutsin siiski pisut pirtsutada ja pükstükk tuli välja vahetada – H pool välja valitud isendil olid beežid tepitud detailid, aga mina, kes ma olen nii üdini konservatiivne ja hall, tahtsin täiesti ühevärvilist dress-pükstükki. Õnneks H on mu kapriisidega harjunud ja soostus ilma igasuguste kõvade tunneteta mu pükstüki tagasi saatma ja uue asemele tellima. Nüüd on see mu uus lemmikriideese (värisege, pidžaamapüksid), mida näitan teile järgmises postituses. 🙂

Panni sain ämmalt. Ülihea Fiskarsi (varem Hackman) pann on. Kogumispäevikus räägitakse, et Fiskarsi pannid on saast, aga pakendi peal oli igatahes kirjas, et see on super mega giga heavy duty ja kõik jutud, nii et ma loodan ikkagi parimat. Käin ma ju oma pannidega hellalt ümber, ei pese neid masinas, temperatuurikõikumistega neid ei ehmata ja metallist köögiriistadega ei kraabi. Ehk ikka peab ilusti vastu? Ma usun küll.

Andra küsimise peale mainisin, et ta võib mulle sheet maske kinkida. Ma ju aja kokkuhoiu ettekäändel ühtki iluteenust ei tarbi, aga vahel tahan ikka tunda, et olen oma väljanägemise nimel midagi teinud. Siis saunatan, koorin, õlitan ja maskitan. See on totaalne guilty pleasure, muidugi, sest… noh… ühekordne kasutus ja pakend ja kuidas siis nii, onju? Aga ma väga-väga naudin oma koduseid spaasessioone ja need sheet maskid (eesti keelne vaste?) on õudselt-õudselt mõnusad. Andra muidugi ostis neid mulle mitte-väga-tagasihoidliku-koguse ka, nii et katsetamist ja proovimist nüüd jagub. Mu siiani lemmik oli see kuldne. HÄSTI nauditav oli ja tegi naha väga mõnusaks.

Restoraniks valisin Kaks Kokka, sest olime seal ükskord varem käinud ja mulle meeldis sealne lapsesõbralik teenindus ja piisavalt vaba õhkkond, et seal end lastega vabalt tunda saaksime. Samuti isutas mul kangesti sealne toit. Olin juba eelmisel korral aurukuklit süüa tahtnud ja see mekk kummitas mind kuni seekordse külastuseni. Etteruttavalt: võrratult hea oli!

Küll aga tundsin ma oma sünnipäeval esimest korda tunnet, millesarnast ma viimased kuus aastat kogenud polnud. Väikevend muutus teel restorani hästi rahutuks ja nuttis autos nii, et pidime tema rahustamiseks peatuse tegema. Tükk aega istusime temaga tankla parklas ja mul tekkis kange tahtmine koju tagasi pöörduda – ta lihtsalt oli õnnetu ega rahunenud. Minu õhtusöögikaaslased olid juba restorani jõudnud, meie olime ikka veel poolel teel, kõrvetavad pisarad tungisid silma ja nii lootusetu tunne oli. Süütunne lapse ees, metsik mom guilt, samas kurvastus omaenda ära jääva sünnipäevaõhtu pärast – on ju sünnipäevad tegelikult minu jaoks olulised ja umbes 20h ööpäevas kodus imetava emana vajan ka mina vahepeal väikest tuulutust. Tuhat ja üks mõtet olid mul peas, aga kuna olime restoranile lähemal kui kodule, püüdsin usaldada oma sisetunnet, mis ütles, et mingit vahet pole, kas oleme kodus või restoranis – kohale jõudes jõuab niikuinii rahu maa peale ja ta naudib rahulikult minu kaisus olemist… nagu ta alati teeb. Ja nii oligi. Pool õhtusöögiaega härra magas, ülejäänud aja sõi ja uudistas ringi. Oli minu lähedal ja ei tundnud end grammigi ebamugavalt. Ma olen kuidagi alati osanud sellistes keerulistes olukordades sisemise rahu ja lahenduse leida, aga sel korral oli sisetunde järgimine kuidagi keeruline ja selle asemel tekkis hoopis ärevus ja kurbus. Mul on hea meel, et ma neid tundeid ignoreerisin ja endale kindlaks jäin, sest tegelikult oli meil kõigil väga-väga tore ja südantsoojendav õhtu. Huhhh.

Võrratult piparmündine ja kergendustundemaitseline virgin mojito. Suurepärane sünnipäevamärjuke.

Oma lemmiksõbratariga restoranitamas. Väike ärra, nagu näete, magab õndsate und. 

Kogu mu ülejäänud laudkond, olgu öeldud, oli vähemalt sama särav, särtsakas ja kaunis, aga kuna ma üle küsima ja nägusid blurrima hakata ei viitsi, vaadake veel natuke Virsikut. Ta on nunnu ja nii.

Eelroaks sõin i-me-ta-bast pikantset Kolotsi juustuvahtu täiesti hullutavalt heade röstitud ja marineeritud juurikatega. Miks pilti ei teinud, ei tea tean küll – nii hirmus hea nägi välja ja lipsas kõhtu kiiremini kui ma “tšiiiiiis!” hüüda jõudnuks. Pearoaks sain kätte oma kauaigatsetud Caesari bao, mis oli hõrk ja maitseküllane ja küll mitte midagi väga peent, aga tõõõeliselt maitsev. 

Minu magustoit ehk üks lahtiharutatud kadakane brüleekreem, gin & tonic’u geel ja purjakil marjad. Hästi maitsev ja ilus, aga – nagu deconstructed klassikutega alati – tavalisest kehvem. Kreemi tekstuur oli teraline ja kui brüleekreemi juures miski üldse midagi loeb, siis on see tekstuur. Oleks võinud magustoiduks juustuvahu võtta. Better luck next time.