oravdamine

Toiduvarudest ja soodushindadega ostlemisest

January 23, 2018~ kogumispäevik, oravdamine, ostlemine

Mis majandamisse puutub, on sooduspakkumiste jälgimine minu lemmikspordiala. Mulle on siit-sealt kõrvu jäänud arvamusi, et soodushinnaga toodete valimine on mõttetu pingutamine, mille asemel võiks oma ajaga midagi väärtuslikumat teha ja vahel paistab, et tuntakse isegi justkui valehäbi. Minu jaoks on soodustuste (kasvõi poole silmaga) jälgimine ainuõige viis pere toidukorvi kujundamiseks ja eriti e-poes osteldes ei nõua see mult mingisugust erilist lisavaeva ega -aega. Vastupidi – sooduspakkumiste jälgimine muudab nädala õhtusöögiideede genereerimise märkimisväärselt lihtsamaks ja toidulaua mitmekesisemaks – iga nädal on ju uued sooduspakkumised erinevatele toodetele, mis annab erinevatele võimalikele retseptidele lisaks ka soodsa võimaluse uusi (või vanu, unustatud lemmikuid) tooteid proovida.

Nagu ma selles postituses mainisin, on sooduskategooria valikust abi ka varude täiendamisel, sest – olgem ausad – kauasäilivatelt asjadelt säästmine on väga mõistlik samm. Samas leian ma, et soodusmüügilt varude soetamise saab enda kasuks pöörata vaid väga teadlikult tarbides. Ega ilmaasjata ole allahindlust tähistavad sildid poes võimalikult erksavärvilised ja pilkupüüdvad – kes meist siis ei tahaks mõelda kõigele sellele rahale, milleme kokku hoiame, eksju? Vahel tekitab korralik soodushind suisa hasarti ja lisaks sellele veel tunde, et allahinnatut on Hädasti Vaja. Ja tihti tegelikult ju kohe üldse ei ole. Mina näiteks pean end küll tagasi hoidma, et mitte suures “oravdamise” tuhinas üleliigset osta. Kas sina ka?

Allahindluselt on mõtet soetada neid ja ainult neid varusid, mis on a) pere kõige tihedamini ja suuremas koguses tarbitavad kaubad või b) tõeliselt vajalikud või lihtsalt ihaldusväärsed nö. “luksustooted”, mille jooksvalt soetamine nädala toidukulusid märkimisväärselt suurendab ja eelarve lõhki ajab. Esimesse kategooriasse arvestan mina näiteks või, mis on viimasel ajal väga kalli kilohinnaga, aga mida tarbime (eriti külalisi võõrustades) palju ja tihti. Samuti säilib või vajadusel päris kaua ning sääst on soodushinnaga soetades märkimisväärne. Teise e. nö “luksustoodete“ kategooriasse liigitan näiteks extra virgin oliiviõli, kohvi, pähklid, kallid maitseained jms., mille hind on teistest toidukorvi kuluridadest kordades-kordades kõrgem, ent mis säilivad kaua ja on tavaliselt väga mitme euro võrra alla hinnatud. Neid asju soetan varuks ka juhul kui tean, et neid nii pea vaja ei lähe. Kõige muu puhul esitan endale küsimuse: kas kasutame seda lähiajal kindlasti? Ja kui ma oma vastuses päris kindel ei ole, takistan end teadlikult allahindluse orki lendamast.

Mina mõtlen oma pere majapidamisest umbes nagu tootmisettevõttest. Mõistlik on vajaminevat materjali võimalusel sisse osta palju korraga ja soodsa hinnaga, kuid samas alati silmas pidada, et märkimisväärne osa ressurssidest mõttetu kauba all “kinni” ei oleks. Vaba raha on väärtuslik vahend – oluliselt väärtuslikum, kui soodushinnaga soetatud kott toorainet, mille ostmine ka tavahinnaga tegelikult eelarvesse märkimisväärset auku ei näri. Kunagi ei tea, mille jaoks sedasama vaba raha mõnes ootamatus olukorras vaja võib minna ja ootamatusi harilikult (mis sest, et odavalt soetatud) kuivainetes ja sügavkülmas seisvates mereandides kinni maksta ei saa.

Samas tahan ma, et mu kappides oleks alati midagi, millest midagi valmistada. Et ma ei peaks poodi jooksma kui isutab mingisugune teistmoodi maitsestatud roog või kui lapsed ütlevad, et tahaksid minuga koos midagi küpsetada. Mul on kapis alati vajalikke vahendeid, et küpsetada ootamatule külalisele kook, alati kõikvõimalikke maitseaineid, et saaksin nädala ostukorvi lisatud toorainetele loominguliselt läheneda ega peaks nädalamenüü jaoks ostukorvi koostades seda peensusteni timmima. Alati midagi, et mõne minutiga midagigi kõhtu täitvat ja toitainerikast lauale panna. Niisiis on varude soetamine soodushindadega selline tunde järgi tasakaalu hoidmine säästmise ja ressursside aruka paigutamise vahel. Ja kui jääbki midagi seisma, tuleb kriitilise pilguga üle vaadata ja ära tarbida. Nii seisidki mul tükk aega (kuni säästukuuni) kotitäis ökopolentat ja risotoriis, mille (nagu nägite) eelmisel nädalal käiku lasin ja enne juurde ei osta kui suudan iseend veenda, et neid päriselt valmistan ka.

Mõtlesin, et panen siia kirja mõned asjad, mida ma tihtipeale soodushinnaga kappi valmis varun ja mis niiviisi paugust pähe tulevad. Ja kommenteerige teie enda omi ka! Toitumisharjumused on erinevad ja väga põnev on lugeda, mis teie jaoks need must-have asjad on, mida kindlasti kappi varute.

Kakao, šokolaad ja kohvioad

Kakaopulber ja tume (küpsetus)šokolaad on täpselt sellised asjad, mida vaja tegelikult pole, aga mille olemasolu võimaldab meil tuju tulles või ootamatus olukorras mõne küpsetise lauale panna. Ja just seetõttu, et need pole päriselt vajalikud, ostan ma neid ainult siis kui nad allahinnatud on. Kohvioad on vajalikud küll, sest mina ja H oleme parajad kohvihoolikud ja võõrustame ka palju külalisi ja kuna hea kohv on üsna tihti soodushinnaga, tundub selle täishinnaga ostmine lausa… raske. Mõnikord juhtub, et ma pole soodukaga piisavalt varunud, Lavazzad maksavad kakskümmend eurot ja Paulig on ka täishinnaga. Siis on küll tunne, et krt, jääb vist joomata, sest süda tilgub verd… 😀 #koi

Pähklid ja seemned

Pähklid ja seemned on meie toidulaual hästi olulisel kohal ja neile on mul kuivainekapis eraldi kast. Misiganes seemned-pähklid poes odavamad on – neid ostan ma kindla peale tagavaraks. Esiteks niisama lastele toitvaks vahepalaks, aga ka koduse müsli sisse, pudru peale ja küpsetistele – meil kohe kulub neid. Tänu Kogumispäevikule ja seal reklaamitud hulgi tellimisele olen hakanud mõtlema, et võib-olla peakski ostma saja euro eest soodsamalt hulgi varuks (nagu meil seal mõned teevad) ja oleks pikaks ajaks rahu majas… ja vähem pakendeid! Lemmikpähkleid-seemneid välja tuua ei oska, kapis on meil alati olemas üsna lai valik chiaseemnetest parapähkliteni. Säästukuul on nende varuks soetamisega muidugi nagu on… 🙂

Pudruhelbed

Ei ole küll sellise hinnaga, mille pealt veel soodustusi jahtima peaks, aga täistera-kiirkaerahelbeid kulub meil nii suurtes kogustes (hommikupudruks ja müslisse, vahel ka küpsetistesse), et kui ma neid soodustuse korral juurde ei soetaks, oleksin ikka suisa loll. See on hea näide asjust, mis on küll odavad, aga mida kulub nii palju, et igasugune sääst on mõistlik – seisma niikuinii ei jää.

Pasta

Sööme pastat tihti ja mul on väga kindel lemmik pastabränd – Nutri Bio. Nende täisterapastadel ei ole seda kummalist saepurutekstuuri ja -maitset, mis paljudel teistel minu meelest ikkagi küljes on. Kui need soodushinnaga on, ostan kohe terve hunniku varuks. Minu erilised lemmikud on nende linguined. Kui kapis pastat on, on spontaansele appi-mis-kell-juba-on-söögivalmistamisele kuidagi eriti lihtne loominguliselt läheneda ja toit saab kiirelt valmis. Tavalisest nisujahupastast toitainerikkam ja kallim, mistõttu on igasugune soodus igati tervitatav.

Konservid

Meil on konservide jaoks terve 80 cm lai sahtel, kuhu mahub suur hulk erinevaid konservitagavarasid. Igasuguse varumisega ongi minu jaoks peamine, et varude jaoks oleks oma kindel koht. Soodukatega soetan kalli tavahinnaga kookoskoort või -piima, häid oliive, H jaoks toome Rootsist türgi päritolu jalapenopipraid liitristes purkides – meil selliseid vist ei müüda ja need tillukesed purgid on ürgkallid. Aga ostan soodukatelt varuks ka niisamagi üsna odavaid tükeldatud tomateid, mis on vahel soodushinnaga mitukümmend senti odavamad. Miks neid? Sest neid lihtsalt kulub meeletult. Hea on, kui saab näiteks kerge vaevaga kokku visata tükeldatud tomatitest ja köögiviljadest pastakastme. Ja hautistesse panen ma neid ka. Igatahes avastan pidevalt, et need on jälle otsas, ja olen neid julgelt tagavaraks soetama hakanud. Vahel võtan ka konservina tagavaraks kikerherneid ja ube, mida mul on kapis küll ka kuivatatud kujul, kuid mille ma alati õigel ajal ligunema unustan panna. Just kaunviljade osas tahaks mingi hea rütmi ja harjumuse paika saada, et saaksin konservidest 100% loobuda, aga kuni ma seda veel ei oska, viskan heameelega chili con carne sisse juba valmis ube.

Külmutatud viljad

Maasikaid ostsin möödunud suvel ligi kolmkümmend kilo ja tegin nii keediseks, toormoosiks kui tervetena sügavkülma. Mustikaid ostan küll ka suvel hulgi varuks, aga söön juba paari nädalaga ise ära… Niisiis ostan marju jooksvalt poest kappi varuks ka. Näiteks muidu hirmkalli kilohinnaga vaarikad ja mustikad on e-poes vahel VÄGA hea soodushinnaga ja sellistel puhkudel ostan ma neid kohe mitu-mitu karpi. Hea pühapäevaste pannkookidega süüa, smuuti sisse visata või pudru sisse segada. Köögiviljadest ostan kappi valmis külmutatud herneid (sest need on viimasel hetkel toidule lisades sama magusad ja värsked nagu oleks just peenralt toodud), Härmavilja pajarooga ja wokisegusid – viimased kaks on väga head laisa looma lahendused. Pajaroog käib suppides (nt. frikadellisupis) ja wokisegust ja kookospiimast saab riisi või nuudlite kõrvale ülimõnusa viie minuti karri.

Maitseained

Maitseained, mida meil kõige tihedamini kulub on kahtlemata pune, rosmariin, tüümian, ingver, roheline pipar, tšillihelbed, paprikapulber, vürtsköömen ja kollane karri. Sooladest on meil käibel üsna kopsaka tavahinnaga roosa sool. Kui mõni neist allahinnatud on, võin julgelt varuda – säilivad, võtavad kapis vähe ruumi, maksavad vähe ja kuluvad kindla peale ära. Vanilli ja safranit ma täishinnaga üleüldse ei ostagi, aga hea soodushinnaga varun igatahes.

Tegelikult olen tänu Kogumispäevikule otsustanud kogu oma maitseainemajanduse 100% ümber teha. Kuna mul on üsna kindlad lemmikud, on täiesti jabur (ausalt öeldes suisa loll) neid koguaeg tillukestes Santa Maria kilekotikestes osta. Plaanin osta iga maitseaine jaoks oma klaaspurgi (võib-olla vedeleb kellelgi teist beebitoidupurke, millele ma saaks ise sildid peale teha ja ei peaks seega purke ostma?) ja hakata neid suuremas koguses tellima ja laatadelt lahtiselt ostma. Saaks mingi normaalse süsteemi seda kotimajandust asendama, hoiaks pisut raha kokku ja ei avastaks pidevalt, et mõnd maitseainet on juhtumisi neli tagavarakotikest ja mõni on ootamatult suisa otsa saanud.

Majapidamistarvetest varun heade soodukatega alati nõudepesumasina tablette, sest kui need on alla hinnatud, on allahindlus tohutu. Samuti pakkide viisi Muumi mähkmeid. Ja pesuvahendit (enamasti Neutralit või Seal Ecot), sest viimast kulub meie viieliikmelises räpardite peres täiesti röögatul määral ning olgem ausad, maru kallis on ta ka. Lisaks asi, mida meil absurdsetes kogustes kulub: WC-paber. Ja jah, ma tean küll seda ühiskondlikku hurjutamist, kui inimesed Hulludelt Päevadelt WC-paberit kokku krahmavad ja ehkki ma tõepoolest ei läheks ühegi allahindluse nimel kuskile füüsiliselt rüselema, on WC-paberi varumine hea soodushinnaga minu meelest igati õigustatud. Katlaruumi ülemisel riiulil on tema jaoks piisavalt ruumi küll ja ega me ei plaani selle kasutamisest loobuda ka või nii…

Minu kuivainekapp. Alumisel riiulil on sõbrannalt saadud RPA-purgid, millele tahvlikleepsu ümber ja kaane peale kleepisin. Seal on kuivained, mis sellisesse purki mahuvad – sooda, tärklis, kama, kakaopulber jms. Riis, tatar, riivsai, suhkur jms on vanades IKEAst ostetud klaaspurkides. Suures korvis on poolikud pakendid. Puidust kastides maitseained, seemned-pähklid ja kõige ülemisel küpsetustarvikud. Võiksin võib-olla teile millalgi ühe videoekskursiooni oma köögikappidesse korraldada?

Talvevarud

August 4, 2017~ oravdamine, toidujutte

Tänu ühele minu ema armsale sõbrannale (edaspidi: Marjavõlur) läks meil sel aastal talvevarudega kohe eriti hästi. Ma tegelikult olin kartnud, et meil sel aastal midagi kõrvale panna üleüldse ei õnnestugi, sest meie uus integreeritav külmkapp on naeruväärselt tilluke. Tõesti, kui olete kööki planeerimas ja kaalute, missugust kappi hankida – eelistage võimalusel eraldiseisvat. Meie vanas kodus olnud külmkapp (mille vähem kui kaks aastat tagasi 700€ eest ostsime) oli üle kahe meetri kõrge, täiesti hullumeelselt mahukas (ja me nüüd muidugi kahetseme, et selle maha jätsime, sest tahame katlaruumi lisakülmiku panna…) ja olles sellega nii harjunud, ei osanud ma aimatagi kui ebameeldivaks võib kitsastesse külmikuoludesse tagasi kolimine. Tahaks kohe valjult ja demonstratiivselt poriseda kui väga ma oma võrratut külmkappi igatsen…

Aga mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida! Igatahes juhtusin ma mõni nädal tagasi Facebookis Marjavõluri postitust nägema, kus ta teatas, et toob Lääne-Virumaalt maasikaid Tallinnasse. See oli väidetavalt ka viimane korralik maasikanädal (üleüldse on suvi maasikmarjadele sel aastal kahetsusväärselt vähe päikest näidanud), nii et mina küll tunnen, et mul hirmsasti vedas. Eriti ehmatavad olid aga marjade kilohinnad. Ostsin marju kolmest eri sordist – Polkat, Sonatat ja Asiat, mille kilohindadeks olid vastavalt 3,50€, 3,75€ ja 4,75€. Kes turul käinud on, saab isegi aru, et vaid paar tundi varem põllult tulnud, otse koduukseni kohale toodud ja taimekaitsevahenditeta kasvanud maasikate eest on seda ikka väga-väga-väga vähe. Kokku oli kõigi kümne kasti peale maksimaalselt peotäis söögiks kõlbmatuid marju – ülejäänud olid kõik ülivärsked, prisked ja imemagusad. Jurakad punapõsksed Asiad pistsime kohe pintslisse, Sonatad külmutasin ja Polkad keetsin moosiks.

Kuna me samal päeval Lottemaale sõitma pidime, sain puhastamise juurde asuda alles õhtul ja isegi mahlased ja õrnad Polkad pidasid selle aja (küll külmkapis, aga siiski) imeilusti vastu. Kell pool kaks öösel viimase kastitäie kallale asudes oli maasikamaitse mu suus piltlikult öeldes veremaitsega asendunud, aga hakkama sain! Ja olen nüüd nii-nii-nii rahul. Millegi muu jaoks meie vaeses sügavkülmas nüüd ruumi hästi ei jagu, aga see probleem leiab endale peagi tänu ühele armsale blogilugejale lahenduse. 🙂

Aga sellega meie hea Marjavõluri teened meie talvistele pudrutaldrikutele ei lõppenud! Ma olen küll maasika toormoosi suur-suur austaja, aga tegelikult on mu lemmikmarjad hoopiski mustikad. Postitasin ju ka blogi Facebookilehele üleskutse marjamüüja leidmiseks, kuid seal välja pakutud marjulised asusid igalpool mujal kui Harjumaal. Ka hinnad, olgem ausad, tundusid õige pisut krõbedad – vist oli 8€ liitri kohta? Pöördusin mina siis uuesti Marjavõluri poole – täiesti huupi, sest no… see, et inimesel on jalg maasikaukse vahel, ei tähenda ju, et ta kõiki maailma marju vahendab? Aga kujutate pilti, Marjavõluri õde on juhtumisi Mustikavõlur! Mustikavõluril on küll sel aastal jalg kipsis, aga ometigi toodi mulle täna hommikul jälle suur hunnik imelisi marju koduukse taha. Niiviisi on nats nagu naljakas mõeldagi, et mina suutmatuse ise marju korjata raseduse süüks ajasin… Ja hinnaks 4€/liiter! Näpistage mind, ma näen und… 🙂

Lapsed olid ka täiesti sillas ja samal ajal kui nemad kahe käega mustikaid suhu ajasid, kühveldasin mina teise kastitäie (sest ühele oleme poole päevaga juba praktiliselt otsa peale teinud) karpidesse, et natuke rõõmu talvistesse pudruhommikutesse ka jaguks. 🙂

Kui meie uus (one woman’s trash is another woman’s treasure) katlaruumi-külmkapp lõpuks platsis on, tahan kindlasti ka kodumaistest viljadest köögiviljasegusid sügavkülma ette valmistada. Sest meil on siin ju varsti keegi, kes südatalvel oma esimesi ampse võtma hakkab ja maru kena oleks kui need võiksid puhtad ja kodumaised olla. Oh, kuidas minu sisemine orav selle toreda marjavaru üle rõõmustab! Mida teie talveks valmis varunud olete või varuda plaanite? 🙂

Säästunädala ostukorv ja menüü

June 17, 2017~ nädalamenüü, oravdamine, toidujutte, toitumine

Apppii-iii-ii, mis ilm ja appii-ii-ii kui magusad maasikamaitsega (!) maasikad ma eile sadama Rimi ees kaupleva tädi käest ostsin! Mul on vahele jäänud kevade tõttu ikka veel tõsiselt raske endale pähe mahutada, et suvi päriselt tuli. Et tegelikult vist võibki talveriided lõpuks jalust koristada (ma eile hakkasin, aga ikka mõistus tõrkus – kas ikka saab päriselt kindel olla, et nüüd on päriselt suvi?) ja õues hakkabki päevitades nii kuum, et peab natukeseks köögilaua taha blogima pagema?

Ma igatahes pagesin, sest nädal on kohe-kohe läbi ja ma olen meie sellenädalast toidukorvi siiani kiivalt saladuses hoidnud. Kuna ma tegin nädala tellimuse alles esmaspäeval ja et see jõudis teisipäeval, on meil kõik kuidagi veidi nihkes ja pooli asju, mida ma selleks nädalaks plaanisin, pole ma veel valmistadagi jõudnud. Esmaspäeval tegin juba selles postituses mainitud forellikotlette küüslaugu ja juustuga aedubadega (nii kala kui oad tulid sügavkülmast), mille jäägid õhtul koos pastaga ära sõime. Teisipäeval võtsin kapist ammu-ammu ostetud frikadellid koos kahe Härmavilja pajaroaga ja keetsin need koos kahe Knorri kana bouillonette‘iga (kuubikust oluliselt etem maitse ja koostis) supiks. See konkreetne on mu lemmik külmutatud köögiviljasegu suppide (nt.- ka piima-juurviljasupi) jaoks, sest selle sees on kõik kõige paremad viljad, ka nii lillkapsas kui rooskapsad – mu lemmikud! Absoluutselt mitte midagi muud ei pidanud söögivalmistamiseks tegema kui vee potti laskma ja kaks pakendit lahti lõikama. Sest laisk. 😀

Kuna ma esitasin endale väljakutse, et selle nädala tellimus peab olema poole võrra soodsam, oli mul tükk tegu selle koostamisega nii, et eelarve lõhki ei läheks. Näiteks tahtsin H’le midagi hommikusöögiks osta, aga no ei mahtunud ükski mõistlik müsli meie eelarvesse. Meenus, et mul on kapid seemnetest ja pähklitest lookas, nii et tegin ise! Kuna Andra oli õhtul läbi astumas ja parasjagu poes, kui temaga rääkisin, palusin tal endale müsli sisse maisihelbeid juurde tuua – kanepi-, chia- ja linaseemned on sellised tihked tüübid ja kuna mu müslis oli seemnete kontsentratsioon liiga kõrge, ei olnud seda enam väga mõnus närida. Vastutasuks helveste eest andsin Andrale karbiga valmis müslit ja H, olles oma müslit juba maitsnud, vingus kõrval (naljaga, muidugi), et jajah, andku ma muidugi kõik tema hea müsli ära…

Panin kõik koostisosad (kaerahelbed, paki leivasegu, veidi kanepiseemneid, chiaseemneid, kõrvitsaseemneid, mandlilaaste ja rosinaid) ahjupannile ja valasin juurde sulameest ja natukesest seesamiõlist segu, segasin läbi ja röstisin (vahepeal paar korda segades) ahjus kuni kõik oli mõnus, krõbe ja kuldne. Leidsin kapist kolmveerand mingisugust külakostiks saadud Kalevi (minu meelest söömiseks mitte piisavalt) tumeda kirsišokolaadi, mille ka hiljem juba jahtunud müslisse hakkisin. Mõnus maitsestamata jogurti või keefiriga süüa. 🙂

Valdav enamus asju, mille ma valisin, olid päris korralikult alla hinnatud (soodustus oli kokku 8,60€, mis on selliselt korvilt ikkagi märkimisväärne summa) ja eriti suuri järeleandmisi tegema ei pidanud. Ostmata oleksin võinud jätta arbuusi, sest ma unustasin, et meil üks juba kodus on. Muus osas tasub arvesse võtta, et tegelikult ei ole meil ju kapid kunagi toidust tühjad ja nii on mul juba kodus olemas hulk asju, mida selle nädala toidukorvi juurde kasutada saan. Teisalt jällegi rändab ka osa sel nädalal ostetust järgmisse, nii et põhimõtteliselt on ikkagi võimalik pere 50€ nädalas täiesti viisakalt ära toita. Kui minu korvis on asju, mida teiegi viimati poest ostnud olete ja teil on tšekid alles, võrrelge hindu ja andke kommentaariumis teada, kuidas teile säästu-ostukorvi hinnatase tundub. Kas sinu kodupoest saab paremini ja odavamalt?

Nagu öeldud, dikteeris selle nädala menüü sisu peamiselt soov allahindlusi ära kasutada ja proovida toidukorvilt kokku hoida. Niisiis said selle nädala menüüsse plaanitud:

– Chorizoga täisterapasta. Kastmesse ostsin lisaks allahinnatud chorizole kirsstomateid, mozzarellakirsse, paprikat, tükeldatud tomateid ja küüslauku, peale Valio Fortet. Kodus olid olemas ka sibul ja värske basiilik. Selle valmistamiseni ma pole veel jõudnud, aga ilmselt teeme selle asja ära homme. Kui retsepti järgida soovite, on mul siin üks chorizopasta retsept. 🙂

– Ühepajatoit. Porgandi, kapsa ja sibula kilohind on nii odav, et seda rooga saab suures pajas odava raha eest väga suure koguse teha. Praadisin sibulaneljandikud, liha, küüslauguküüned, porgandijupid pannil läbi ja viskasin haudepotti koos eelmisest nädalast järgi jäänud pooliku kapsa ja jupikese suvikõrvitsa ning sel nädalal juurde tellitud nuikapsaga. Viimane ei ole eriline säästuvili, aga mina selleta ühepajatoitu ei tee – see on parim osa! Valasin potti natuke vett, purustasin pipart ja puistasin sekka suitsutatud soolahelbeid, mida ma muidu eriti ei kasuta (sest ma ei ole suur suitsutatud asjade fänn), aga mis ühepajatoidusse suitsuliha asemele ideaalselt mekki andma passivad. Mitu tundi hautatud pajatäit sõime esimesel päeval tatraga ja teisel keedukartuliga. Kõrvale käib ühepajatoidule alati hapukoor – ma seda lihavärki seal sees eriti ei hinda, aga magus hautatud porgand, nuikapsas ja peakapsas leemekeses natukese külma hapukoorega… mmm…

– Lindströmi kotletid. Poolekilosed hakklihapakid olid väga odava kilohinnaga, mistõttu võtsin kaks ja plaanisin ühest teha peediga kotlette. Eelarve nimel tuli laisal loomal muidugi tavalise aurutatud peedi asemel toored peedid valida. Kui kotlettide tegemiseks läheb (ilmselt teen homme esmaspäevaks valmis), viskan nad natukese veega haudepotti ja lasen neil ahjus oma elu elada. Kui panen pool peeti ja pool hakkliha, saan ühest pakist hakklihast mitmeks päevaks kotlette. Lisaks käivad nende sisse veel muna või kaks, pisut riivsaia, hakitud kappareid, sibulat ja küüslauku, soola, veidi muskaati ja jahvatatud musta pipart. Kõrvale teen tellitud vahukoorest, veisefondist ja purustatud rohelisest piprast kastme. Ja kindlasti peedist (tellisin teadlikult varuga) peedisalatit. Ja kartuliputru. Võrratu kartulipudru saladus, muide, peitub lahke käega lisatud võis (lisaks natukesele piimale), imepeeneks hakitud hautatud/praetud sibulas ja tsipakeses jahvatatud muskaadis!

– Karri ja mangoga kanapallid. Meie pere klassika, mis sai selle nädala menüüsse jälle tänu sellele, et kanahakkliha oli allahindlusel. Retsepti leiutasin ise ja see on meil retseptivihikus olemas ka! Tean, et retseptivihik on veidi nässus, sest meie vana domeeni on keegi ära ostnud ja veel ümber muutmata lingid suunavad neile peale klikkides kuskile karutagumikku. Osad lingid jõudsin korda teha, aga tegelikult on kõik selle blogi postitused ilusti alles ja ka paremal asuvast otsingukastist otsides leitavad. 🙂

– Hakklihakaste. See ei olnud otseselt plaanis, aga kolmapäeval pärast Musamari kontserti oli midagi kiiret ja lollikindlat süüa vaja ja natuke isutas ka. Ma pean tunnistama, et olen nii pirtsakas küll, et kuskil mujal peale enda ja oma emme kodu ma hakklihakastet nõus sööma ei ole. Mulle lihtsalt kohe üldse ei lähe see klassikaline veest ja hapukoorest või jahust tehtud valge ila, mida koolisööklas vanasti anti. Minu emme teeb hakklihakastet nii, et praeb rohke sibula ja hakkliha läbi, maitsestab muskaatpähkli, soola ja pipraga ning valab peale koort. Ei mingit jahu ega hapukoort! Mina riivin peenelt ja praen koos lihaga veel ka paar porgandit, mis annavad kastmele mõnusa magusa maitse, mahlakuse ja ilusa kuldse värvi. Hästi lihtne ja hea kodutoit, täielik lapsepõlvenostalgia. 🙂
Täielik Eesti talupoja eine – hakklihakaste, keedukartul ja kurk-tomat. 😀 Meie pere täiskasvanud armastavad väga toidu kõrvale ka marineeritud jalapenosid süüa, ostame neid oma Rootsi kodupoest suuuurte purkidega kaasa. Parim lisand hakklihakastme (või kotlettide) kõrvale on, muide, marineeritud peet. Kui ma suudan leiutada koha, kus hoidiseid hoida, tahan kindlasti suvel ühe laari koduseid marineeritud peete teha. Meil praegu värskete köögiviljadegi hoiustamisega suur jama, sest integreeritud külmkapp on vanasse korterisse jäetud külmkapist – jah, me oleme täielikud idioodid, et me selle maha jätsime – väiksem ja kehvem. Katlaruum on meil hästi soe, põrandad ja seega alumised köögikapid samuti. Saame õnneks sõpradelt tasuta ühe tillukese sügavkülmikuta külmkapi, mille katlaruumi lisaks paigutada saame, et seal varusid hoida. Ja ma ikka unistan suuuurest sügavkülmikust, kuhu talveks head ja paremat varuda…

– Ahjukana. Millegipärast vaatasin, et allahindlusel olevad kanad on suured koivad ja plaanisin nad ahjus valmis küpsetada ja köögiviljarisottoga serveerida – mul on kapis risotoriisi ja väike pudel spetsiaalselt selleks otstarbeks tellitud valget veini. Tegelikult on hoopis kintsuliha, nii et leiutan sellele kohe mingisuguse õlist ja vürtsidest marinaadi ja viskan hoopis koos köögiviljadega (paprika, kirsstomatid) lõunaks grillile ja teen kõrvale kurgi-kodujuustusalati. Edit: panin nüüd kana marinaadi, millesse valasin lahke käega oliiviõli, pressisin ja riivisin ühe sidruni, lisasin kolm küünt pressitud küüslauku, pundi hakitud karulauku (võib asendada nt. suure pundi basiilikuga), soola, mett, tšillihelbeid, kuivatatud peterselli (võiks misiganes kuivatatud või värskeid ürte, aga mul on seda ropult palju ja viimast värsket basiilikut hoian pasta jaoks) ja värskelt jahvatatud pipart. Pead ei saa anda, aga julgen arvata, et tuleb maitsev. 😀

Edit #2: Kana sai vaatamata lühikesele marineerumisele väga mõnusalt maitseküllane. Grillitud paprikal koorisin naha maha, lõikasin ribadeks ja segasin koos ubade, maisi ja grillitud tomatitega salsalaadseks tooteks. Seekord maitsestasin ainult soolaga, aga oleks veel laimimahla ja värsket koriandrit ka olnud… Igatahes tasub proovida. Järgmine kord teen samamoodi, aga lisan veel grillitud maisi (praegu olid nii mais kui oad by Bonduelle). 🙂 Kaste köögiviljasalati kõrval on jalapenokaste, mille H rõõmuks Marks & Spenceri toidupoest ostsin – terav, hapukas, suitsune ja koostisosade seas polnud midagi imelikku. Isegi suhkrut oli üsna vähe kui ma õigesti mäletan. Marks & Spencer on viimaseid päevi veel avatud, soovitan pilgu peale visata! Neil on mõnus valik tumedaid šokolaade, hästi palju maitsvaid teesorte, maitseainesegusid ja hea koostisega pastakastmeid laiskadele loomadele. Suur osa asju on praegu allahinnatud ka!

– Nädalavahetuse hommikusöök peekoni ja munaga. Tellitud Rakvere peekon oli ainus omasugune (õhuke “ameerikapärane”, mis ahjus krõbedaks küpseb) ja seda ma elu sees enam ei osta. Fuh! Ma ei mäleta, kas ma ei vaadanud koostist või jätsin selle parema puudumisel teadlikult kahe silma vahele, aga tehislikult maitsestatud ta igatahes oli ja seega üsna vastik kah. Ei soovita osta!

Salatitesse said (ja saavad) sel nädalal kurk ja tomat, paprika, möödunud nädalast allesjäänud frillis ja porru, riivitud porgand, peet ja kodujuust, mozzarellakirsid ja laabijuust. Magustoiduks tellisin harjumuspärase hunniku pulgajäätiste asemel suure paki šokolaaditükkidega vanillijäätist, milleni me veel jõudnud polegi, sest paar päeva maiustasime õunte või arbuusiga, tädilt saadud rabarberitest tegime siin ükspäev kisselli (mida pakkusime endale eelmisel nädalal pruukimata jäänud kohupiimakreemiga) ja samuti olen jõudnud sel nädalal küpsetada kaks imelihtsat šokolaadikooki – ühe Andrale (sest meil on selline tava, et tema aitab mind ja mina tasun toidus :D) ja teise eilsete külaliste tuleku puhul koju. Ja reede hommikul tegin lastele keefiripannkooke (pool täistera-, pool tavalist nisujahu), sest tundus, et see on täpselt õige viis suvepuhkust alustada. 🙂

Selline vist ongi meie kogu möödunud toidunädala kokkuvõte. Tundub, et kuigi mul algselt oli plaan mõndades toitudes kodus olemasolevaid asju kasutada, saab nädal aega 50€ eest siiski täitsa normaalselt ja mitmekülgselt söönuks. Tegelikult oleksin eriti rahul kui osa säästust tuleks selle arvelt, et lihakraam ostetakse kord kuus korraga kusagilt talust ja jagatakse sügavkülma portsjoniteks, aga kuni postituses mainitud külmikuprobleemid lahenevad, tuleb vanaviisi (ja ürgnõmeda koguse rumalate lihapakenditega) läbi ajada…

Uus nädal: Ostunimekiri ja menüü

June 5, 2017~ oravdamine, toidujutte

Käes on jälle esmaspäev ja et hommikul käis kuller eile vormistatud tellimust ära toomas, mõtlesin, et jagan selle sisu ja selle nädala eeldatavat menüüd teiega ka. Statistika huvides: selle nädala ostukorvi sisu koosnes 50 erinevast tootereast ja ostukorvi kogusumma oli 95,64€.

Kuna meil on selja taga tüütu haiguste periood ja et ees seisab tuhat tegemist vajavat (eeskätt aia-) tööd, on mul kokkamismotivatsiooni ja -jaksuga kuidagi eriti kehvasti. Nüüd, kolmanda trimestri hakul (käsil on praegu 27. nädal), on mul süda jälle tihedamini paha ja söömine tundub viimasel ajal eriti tihti raske ja tülika tööna. Niisiis tundsin ka selle nädala toidukorvi koostades, et tahan seekord eriti lihtsalt, kergelt ja kiirelt läbi ajada. Küsisin ka pererahvalt üle, mida nemad algaval nädalal süüa tahaksid ja nii Kroonprintsess kui H nõudsid suppi – esimene peedi-, teine forellisuppi. Algaval nädalal sööme seega:

– Täna valminud lihata borši. See on meie menüüs vähemalt ülenädalane külaline, sest on Kroonprintsessi lemmik ja ühtlasi ka tõeline laisa looma supp – valmib kiirelt, vähese vaevaga ja jagub ilusti kaheks päevaks. Praen kaks õhukeselt viilutatud sibulat pannil läbi, viskan seltsiks hunniku jämedalt riivitud porgandit, praen neis maitsed esile ja tõstan need siis koos viilutatud kapsa ning paari loorberilehe ja piprateraga puljongisse (näiteks Foodstudio omasse) keema, lisan mõne aja pärast kartulikuubikud, lusikatäie kontsentreeritud tomatipüreed ja keedan koostisosad pehmeks. Viimasena riivin sekka Kadarbiku aurutatud peedid (sest laisk loom ei auruta-koori kiire supi sisse peeti) ja maitsestan supi nagu hariliku borši – naaatukese äädika, veidikese suhkru, soola ja värskete maitseürtide, nt. tilli ja peterselliga. Seda suppi sõid kõik mõminal õhtusöögiks ja homseks lõunasöögiks sööme ka. 🙂

– Koorest forellisuppi. Meil on sügavkülmas veel mõned kotitäied luude ja nahata forelli ning H palus, et ma neist talle supikese keedaks. Kalasuppi tehes praen kõigepealt väheses võis läbi ühe porru, ühe tükeldatud paprika ja sellerivarre ning paar ratasteks lõigatud porgandit. Keedan neid kanapuljongis – kuna ma ei ole maailma kõige suurem kalafänn, on see minu jaoks hea viis kala spetsiifilist maitset pisut vähemaks timmida, kuid siiski perega koos maitsvat kalarooga nautida. Kui porgand on peaaegu pehme, lisan väiksemaks lõigatud brokoliõisikud (mille ma muidugi seekord tellida unustasin…) ja kartulikuubikud ning keedan neid kuni needki on pehmeks keenud. Lõpus lisan supile veel 2 dl vahukoort, paar peotäit maisi ning tükeldan kalafilee suupärasteks tükkideks. Lasen kalakuubikutel pärast soola, pipra, näpuotsatäie tšillihelveste ja värske tilliga maitsestamist vaid minutikese supis podiseda ning lülitan siis pliidi välja. Nii küpsevad kalatükid küll edukalt läbi, aga ei muutu kuivaks ja saepuruseks. 🙂

– Grillitud köögiviljade ja mozzarellaga salatit. See on minu kõige-kõige lemmikum söök, mis valmib grillpanni abiga. Panen pannile supilusikatäie võid, hõõrun selle laiali ja asetan särisevale pannile suvikõrvitsaviilud, paprikatükid ja kirsstomatid, mille puistan üle soolaga. Eriti suvikõrvitsa, aga ka tomatid ja paprika, muudab säärane võis grillimine pealt mõnusalt karamelliseks ja seest pehmeks ning magusaks. Sageli asetan ka mozzarella veel pannil pikutavatele viljadele, et see seal pisut ära sulaks. Minule piisab täiesti nende viljade mõnusale krõmpsuvale salatipadjale asetamisest, basiilikulehtede lisamisest ja magushapuka balsamicoglasuuriga üle niristamisest, aga ülejäänud kamba rõõmuks keedan ilmselt juurde kuskussi/bulgurit ja grillin selsamal eelkirjeldatud meetodil näiteks kanafilee või sügavkülmas varuks olevaid hiidkrevette.

– Kodused kotletid, aurutatud aedoad küüslaugu ja parmesaniga, kartul ja kodujuustu-tilli-kurgisalat. Mul isutavad küüslaugu ja juustuga oad juba issand-ise-teab-kui-kaua, aga värskeid ube poes ei pakutud, pidin leppima külmutatutega. Küllap ajavad needki asja täpselt sama edukalt ära.

– Aurutatud lillkapsast, pannil kuldseks praetud kanafileed ja külma kastet (küüslaugumajoneesiga). See on meie pere ülitavaline kiire õhtu söök ja ausalt öeldes oma lihtsuses hästi maitsev ka. Kanafilee saab pannil väga maitsvaks ja mahlaseks praadida – trikk on lihtsalt selles, et kuumale pannile ei tohi panna külma liha, filee pind tuleb enne pannile panemist köögipaberiga kuivaks patsutada ja praadimist peab alustama üsna kõrgel temperatuuril. Kui filee on kummaltki poolt või ja õli segus kuldseks ja krõbedaks praetud, ei saa mahlad enam sedakaudu välja ja nii saab kana soola-pipraga maitsestada, kuumust alandada ja kaane all korralikult läbi küpsetada ilma, et kanast saapatald saaks. Kastme tegemiseks segan kaks osa Hellmann’si (ükski teine ei meenuta pärismajoneesi) ühe osa maitsestamata jogurtiga, lisan ühe tillukese pressitud küüslauguküüne, veidi mett ja soola-pipart. Sobib lillkapsa (või brokoli) ja kana juurde võrratult hästi. 🙂

– Grillitud toorvorstid, köögiviljad ja maisitõlvikud värske salatiga. Nii homseks kui ka kolmapäevaks lubatakse võrratult ilusat suveilma, nii et ilmselt võiksime ühel neist päevist õhtusöögiks grilli käima joosta, üht-teist sellele küpsema visata ja õues süüa. Ma olen üsna kategooriline valmispakendatud grill-liha vastane (sest kõrge kilohind, ülesoolatud ja ebakvaliteetsed lihatükid), aga kuna ma nädala sees millegi ette marineerimiseni tõenäoliselt ei jõua, saavad grillile minu hinnangul üsna okei koostisega Eesti Rahwa toorvorstid, mis poes allahinnatud olid. Lisaks paneme grillile köögivilju (kui juba, siis juba – need on niikuinii parim osa) ja või ning soolaga kokku määritud maisitõlvikud.

– Mingi vorm. Tegin kaks nädalat tagasi kartuli-porgandi-hakkliha (porgandiga, sest meil oli teadupärast porgandinädal ja kartuleid oli ainult mõni) ahjuvormi ja hästi maitsev sai. Üleüldse on seesugused road mugavad suure pere toidud, sest suurde vormi mahub korraga palju ja kõik valmib ahjus ilma suurema rabelemiseta, omaette. Krõbe juustukate on ka nagu tõeline kirsike tordil, kõrvale salatike ja igati viisakas toit on kaheks päevaks olemas. Mina praen selleks sibula ja hakkliha pannil läbi, maitsestan pipra ja muskaadiga. Viilutan kartuli ja riivin porgandi (võib-olla veel midagi kui pihku jääb) ja laon lihaga kihiti vormi. Kallan kõik üle küüslaugu (no mingi neli-viis küünt) ja soola-pipraga maitsestatud munapiimaga (üks muna ühe dl piima või koore kohta) ja puistan üle riivjuustuga. Küpsetan 200C juures (alguses fooliumiga, viimased 15-20 min ilma) kuni valmis saab. 🙂

Salatitesse ja taldrikule lisandiks satuvad sel nädalal: frillis, redis, värske kurk, avokaado, kirsstomatid, mustad oliivid, punane sibul, granaatõun, paprika ning värske basiilik või till. Samuti on meil kapis ohtralt erinevaid juuste: kodujuustu, mozzarellat, fetat, laabijuuste ja goudat. Kuigi oliiviõli meil juba oli terve pudel, oli Ybarra extra virgin õli suure soodukaga ja seda kraami ikka kulub, võtsin pudeli lisaks.

Samuti täiendasin varusid paari paki pasta, kapparite, kikerherneste ja tšiiaseemnete võrra ning varusin igaks juhuks (mõneks eriti halvaks päevaks kui kõik rappa jookseb ja keegi tõesti söögitegemisele isegi mitte mõelda ei jõua) kappi ühed pelmeenid, mida patuga (ja suure portsu salatiga) pooleks kõhutäiteks nautida võib.

Magustoidud on meie peres samuti omal kohal. Kuigi meil korrapäratut ja kontrollimatut kommisöömist tõepoolest ei esine, leiame siiski, et korraliku täisväärtusliku kõhutäie otsa (ja üksnes siis!) on mõnus magustoit igati teretulnud. Täna tegi Kroonprintsess meile näiteks rootslaste lemmikuid chokladbollareid e. šokolaadipalle (minu Instagrami storys on videod töö käigust ja ka retsept, edit: panen video postituse lõppu, storyst kadus ta juba ära). Kuna ma sõin hiljuti Mamos võrratut iirise-banaani-kohupiimamagustoitu, mille põhjaks oli maitsestamata kohupiimapasta, püüdsin ka meile käesolevaks nädalaks seesugust hankida, aga ei leidnud. Selleks ajaks kui ma otsinguid lõpetamas olin, oli mul juba nii suur kohupiimaisu, et võtsin vanillimaitselise pasta (milles oli vähem suhkrut kui maitsestamata light tootes!) ja mõtlesin, et võib-olla sobib see mõnipäev külmutatud mustikatega kamamagustoiduks muuta. Lisaks on meil veel õunu ja banaane. Arbuusi ei saanud – polnud. Selle asemel pandi juba teist korda kaasa tasuta piimašokolaad vabandava kleepsuga. Žest on iseenesest armas, kuigi seda toodet me niisama ei söö, aga panen ta küpsetamiseks kõrvale – ehk kulub ära ikka. Lisaks debüteerivad meie majapidamises sel nädalal ka vahukommid. Väljasõidul Polli loomaaeda toimus ühine vahukommigrillimine, aga kuna Kroonprintsess selle mänguväljakul möllates maha magas, tõotasin talle, et saame mõnipäev oma koduaias ka selliseid grillida. Samuti on kapis headele lastele varuks mõned väikesed Tomid ja meie pere rasedatele sorbetisõltlastele kookose-sidruni Smuutikesed, mis ei ole võrreldes puuviljasorbettidega just maailma kõige etema koostisega (võib öelda, et pigem vastupidi) maiused, aga on nii mõnusalt mahedad, hapukad ja värsked, et ma olen neist absoluutses sõltuvuses. Suur kiri “0% rasva” pakendil ei ole just eriline lohutus kui toode peamiselt suhkrusiirupist koosneb, nii et ma püüan end pisut siiski ohjeldada. Pereisale ostsin maiuseks värskeid jalapenopipraid, millest saavad juustuga täidetud ja peekonisse mässitud popperid. Kui tal veab. 😀

Proovisime H emme juures nädalavahetusel Val De France kihisevat ja ökoloogilist granaatõuna-mahlajooki, mis on lisatud suhkru, lisaainete ja muu jamata ning maitseb hästi värskendavalt ja mõnusalt. Need on Coopis praegu allahindlusel, nii et varusin meile kojugi kaks pudelit ja soovitan teil ka proovida. Kolme erineva maitsega joogid on 0,75l pudelis ja maksavad hetkel 2,89€. 🙂

Selline sai meie selle nädala toidujutt. Kuidas teie oma igapäevamenüü koostamisel toimite – kas käite iga päev poes või püüate ka pisut ette planeerida? Millised on teie pere “laisa looma supid” (see on järjekordne Lotte reference, tema isa sõber onu Klaus nimelt valmistas seesuguse nimega rooga) e. appimaeiviitsisüüateha-toidud?

Peas, peas, peas

July 29, 2015~ oravdamine

I spontaneously purchased 12 kg of fresh sugar snap peas yesterday (oops!) and had them delivered to my doorstep. Best 25€ ever spent! Kiddo is bonkers about fresh peas and could (and would, if we let her) have them for breakfast, lunch and dinner. My maximum is two or three pods before I get an allergic reaction, which is a damn shame, because I clearly remember sitting by the pea patch in grandma’s garden and eating peas out of the pod for hours and hours. I guess it’s something I’ve developed later on in life. Anyhow, I can have cooked peas and I especially love them in soups so I thought I’d throw some in the freezer. Once a squirrel, always a squirrel…

// Ostsin eile spontaanselt 12 kilogrammi suhkruherneid (oih!) ja need toodi meile suisa koduukse ette ära. Ei oleks saanud oma 25€ paremini paigutada! Kroonprintsess jumaldab värskeid herneid ja võiks herneid süüa hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks (ja söökski, kui me lubaksime). Minu absoluutne lagi on kaks või kolm kauna, pärast seda tekib mul allergiline reaktsioon ja kurgus hakkab hirmsasti kipitama. Sellest on muidugi kahju, sest mäletan oma lapsepõlvest selgelt, kuidas istusin tundide viisi vanaema aias hernepeenra kõrval ja ajasin kahe käega herneid näost sisse. Ilmselt olen ma selle allergia endale hilisemas elus külge pookinud. Igatahes saan ma süüa küpsetatud herneid ja eriti armastan ma neid supi sees (kana-klimbisupp, milles on herned? JAH palun!), mistõttu mõtlesin osa hernestest sügavkülma pista. Orav-inimeste värk…We sat down on the living room floor at 11 p.m. and started shelling the peas while watching Criminal Minds. I’m scared to death of larvae so I have to be really thorough and inspect each pod very closely. 😀

// Istusime kell 23 elutoapõrandale maha ja kukkusime Criminal Mindsi saatel herneid koorima. Ma kardan (herne)ussikesi nagu tuld, nii et pean koorimisel eriti põhjalik olema ja igat kauna väga lähedalt inspekteerima. 😀
We had a bowlful done by midnight and could start blanching the peas. All one needs to blanche veggies is a pot of boiling water and a bowl of ice water to cool the peas down and stop them from cooking after they’ve been boiling for a minute and a half. Blanching gives the peas a beautiful bright green color and prevents the peas from becoming bitter and starchy in the freezer – quickly blanching them will help preserve the peas’ flavor and nutrients.

// Kesköö paiku oli meil kausitäis kooritud herneid valmis kiireks kupatamiseks. Ainus, mida kupatamiseks vaja on, on potitäis keevat vett ja kausike jääveega, et herned pärast pooltteist minutit keemist kiiresti maha jahutada ja neid edasi küpsemast takistada. Kupatamine annab hernestele imeilusa erkrohelise värvi ja takistab neid sügavkülmas “jahusteks” ja kibedateks muutumast – hernestes sisalduvad ensüümid toimetavad väidetavalt pärast külmutamist edasi ja nii kaotavad herned ajapikku oma maitse, värvuse, krõmpsu tekstuuri ja toitained.
The blanched peas after draining. Aren’t they just beautiful?

// Kupatatud herned pärast nõrutamist. Kas nad pole mitte imeilusad?
peas4 The peas are in freezer bags, ready to be thrown into soups or turned into delicious purées (for both us and the baby) in the winter. Easy-peasy! Ha! 🙂

// Nüüd on herned sügavkülmakottides ja ootavad, et nad talvel supi sisse visataks või püreeks (beebile või meile endile) keedetaks. 🙂