Miiu blogi

Kroonprintsessi JUUBEL

~ kroonprintsess, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd

Kes meist üldse midagi teab on kindlasti kursis, et jaanuar on meie jaoks väga kõrge sünnipäevakontsentratsiooniga kuu. Kohe kui jõul läbi saab, hakkab üks ööpäevaringne lakkamatu mismasünnakssaadatahan ja kedamaomasünnalekutsun. Mullu oli peopidamisega nagu oli, nii et sel aastal olid sünnipäevakogunemised kohe eriti palavalt oodatud. Noor juubilar otsustas esmakordselt, et soovib kodust teemavaba pidu, mis tema peokorraldajast emale igatahes sobis, sest korraldamise ja orgunnimise toss oli veel jõuluperioodist värskelt väljas. Mulle endale meeldisid sõbrannadega kodus mängimise sünnipäevapeod lapsena VÄGA ja ehkki kodusünna on ehk pisut valjem (või vähemalt ei haju kilked ja sammumüdin sama hästi ära) ja intensiivsem kui mängutoas peetud peod, on sellel ikkagi omamoodi sarm, arvan ma. Hullult hakatakse mänge, etteasteid ja tegevusi ise välja mõtlema, mida mängutoas möllates nii naljalt ei juhtu. Ja eks ole vanus ka juba sealmaal, et sõbrantsidega omapead askeldamine rohkem huvi pakub… khmm…. kas keegi selgitaks mulle korra veel ja seekord hääästi aeglaselt, kuidas see juhtus, et mul KÜMNEAASTANE tütar on?!

Igatahes. Peost siis:

Iga kord kui ma üritan olla osavõtlik lapsi otsustesse kaasav lapsevanem ja uurin neilt, mida nad õhtusöögiks süüa tahaksid (oodates vastust stiilis “suppi”, “lasanjet”, “hakklihakastet” vms), karjatavad nad särasilmil ootusrikkalt: SUSHIT! Nii et võite kuus korda arvata, mida rahvas ka tänavusele sünnipäeva-peolauale kõigest kõige enam ihkas. Ja eks ole sedasi muidugi mõnus ka – võtad aga ilusatelt värvilistelt vaagnatelt kaaned maha ja laud kaetud, kusjuures toiduga, mis sünnib külmalt (ja jooksupealt näpu vahele haarates) süüa, on päris toit ning pakub ühtviisi palju rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele. Meie laste TOP3 lemmikud on Philadelphia lõhe uramakid, krõbeda kanaga tempurad (samuti ühe teatud ema lemmikud…) ja lõhenigirid.

Ainus koht, kus lastest peo ajal enam-vähem-teravaid pilte teha saab – söögilaua ääres. Nad püsisid seal ikka üllatavalt pikka aega ja nii lahe oli näha, kuidas lapsed oma taldrikutele sushiassortiist hoolikalt paremaid palu valivad ja süvenenult arutlevad, millised nende lemmiksushid on, kas ja kuidas keegi pulkadega süüa oskab või ei ja nii edasi. Mu lapse sõbrad on ka kihvtid lapsed, nii et ülipull on nende väikeste suurte inimeste vestlusi pealt kuulata. Asjalikud nii et vähe pole!
Pidulaua (sushivaagnad, snäkivaagnad ja isegi puuviljavaagna!) kattis Mysushi koostöö raames


Meie lemmikud go-to sushikohad on aastate jooksul palju kordi vahetunud, kuid viimastel aastatel on MySushi püsima jäänud – minu meelest teistest sushikohtadest peajagu üle nii rullide priskuse, tooraine, kui ka hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Nagu öeldud, on meie lapsed sushi järele justkui arust ära, nii et tellimusi läheb meie majast MySushi poole teele sagedamini kui ma tegelikult Woltile raha anda tahaks. Kui sushisööming pikemalt ette teada on (nt kui meile sõbrad külla tulemas on, valmistun alati sedasi varakult), siis on hea nipp tellida otse nende kodulehelt ja ise järele minna – seal on pidevalt megapalju ulmeheade hindadega sooduspakkumisi (vaadake ise järele, kui ei usu) ja minu meelest on neid puhveteid üle linna juba nii palju, et kodu lähedalt mõne ikka leiab! Suurema seltskonnaga saab sedasi mõnusa sushielamuse pealt korrraliku säästu!

Väiksemad ja suuremad imearmsad tüdrukud. Kellele emps, kellele tädi Piiu.
Nägudemeister mitte eriti tagasihoidlikult kokkuahnitsetud kuhja oma lemmiku Philadelphiasushiga. 😀

Kui tavaliselt on meil ikka mängud ja tegevused plaanitud olnud, siis seekord jäi Laisk Ema pigem lootma sellele, et inimesed on piisavalt suured, et eneste meeli ise edukalt lahutada. Siiski panin kokku ühe väikese sünnipäevalapseteemalise Kahooti. Kes veel ei tea (ja täiesti üllatavalt paljud mu ümber ei teadnud, mis on äge, et on veel ÜKS “pidu”, kuhu ma viimasena ei jõua :D), siis on niisugune brauseripõhine viktoriinirakendus, kus saab tasuta luua omaenda viktoriini (kõige tavalisem on vist valikvastustega variant), milles osalemiseks saavad mängijad omaenda nutitelefonidest hõlpsasti sisse logida ja aja peale küsimustele vastuseid anda. Hästi lihtne kasutada nii koostajale kui osalejatele, tekitab ülivahvalt hasarti (sest edetabeli kujunemisel loeb õigsusele lisaks ka kiirus) ja on niisugune mäng, millest saavad rõõmu tunda ka arglikumad ja rambivalgust mittearmastavad peokülalised. Nii peoprintsess ise kui ta külalised jäid mänguga rahule ja see andis neile võimaluse korraks tuurid maha võtta okei, valetan täiega, nad läksid käima ja kisendasid nagu hullumeelsed. 😀 Aga niii äge oli!

Minu maailmakaisune kaisupoiss <3
Helenil ja vanaemal läks tihedaks rebimiseks. 😀
Minimeltsi jäätisegraanulikesed tulid majja koostöö raames


Kui korra on jäätisegraanulikesed majas olnud, on tort eilne päev! Küsimuse peale, mis sünnipäevapidudel magustoiduks olema peaks, kõlas tütarde suust ühehäälne MINIMEEEEEEEEEELTS! Ma olin korraks juba unustanud, et need geniaalsed pallikesed üldse olemas on, aga laps-inimesed ei unusta midagi. Ealeski. Ma mäletan oma esimest skepsist nende osas, aga fakt on, et tegu on ime-ime-imehea maitsega (koore)jäätistega, millel on lihtsalt lõbuskummaline tekstuur ja mis tekitavad väikestes peokülalistes garanteeritult palju elevust. Minu laste lemmikmaitse on alati olnud sidruni-laimi sorbett, aga nüüd oli valikus ka piparmündišokolaad, mis on nende teine kõige lemmikum jäätisemaitse maailmas üleüldse! No ja minu ju ka…

Kuivjää, milles jäätis saabub, ei ole elamuse kujunemisel väheoluline konstruktsioonielement…

Ülejäänud õhtu möödus neil omaette askeldades (kusjuures kaasati ka väikesed õed-vennad, mistõttu oli lapsevanematel erakordselt lebo õhtu), möllates ja kingitusi avades. Hästi kihvtide väikeste inimeste seltskond ja hästi hea pidu, ma ütleks. Mõned peokülalised jäid ka ööseks (ja mõne peokülalise lapsevanemad pärast uneaega hommikuni lobisema…), nii et peojärgsel hommikul ärkasin kuue lapse emana. 😀

Ja see minu tütar…

Ma tean, ma tean – seda räägime me, lapsevanemad, ju kõik. Et aeg läheb nõnda ruttu ja kuhu need kümme aastat küll kadusid ja nii edasi… aga TEGELT ka! Kui ma mõtlen, kui palju olen mina (peaasjalikult tänu talle) kasvanud, kellekski hoopiks teiseks (loodetavasti ka paremaks) kujunenud, kui palju me oleme koos kogenud, läbi teinud, naernud-nutnud-ragistanud… kuidas mahub nii kiirelt mööduva kümne aasta sisse NII palju?

Kutsun teda viimasel ajal Mõistuse Hääleks, sest kuidagi on kujunenud nii. Sellest lapsest on kasvanud aus, otsekohene, terava keele, suure sisemise tarkuse ja säravate silmadega väike inimene. MINU inimene! Ei pane keegi mulle puid alla nõnda tabavalt nagu tema oskab. Ei üllata keegi mind oma sõnaosavuse ja vaimuvirkusega nii nagu tema seda teeb. Ta paneb mind laginal naerma ja totrustele vandeseltslaslikult kaasa kihistama. Küsib minult suure inimese küsimusi ja arutleb minuga suure maailma teemadel. Ma olen endale kasvatanud tõeliselt imetlusväärse sõbra, kellega on iga päev eelmisest natuke parem. Ma olen nii uhke, et mitte ükski maailma angaar (kummatigi siis üks inimkeha) nii suurt uhkust enda sisse mahutada ei saaks. Mul on temaga vedanud. Maailmal on temaga vedanud!

Kroonprintsess 7: Õuduste pidu

~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: sünd

Ebaselge, miks see tont dabib, aga suht kindel, et ta ei tea täpselt, mida see tähendab. Kas keegi üldse teab, mida dabimine tähendab?

Juba eelmise aasta märtsist saati oli lapsele selge, et järgmine aasta tuleb kindla peale õuduste pidu. Tõime raamatukogust raamatuid ja nende seas ka õudusjuttude kogumiku, mis teda tohutult inspireeris. Me oleme nüüd sealmaal, et ponid ja printsessid ja haldjad ja ükssarvikud on vahvad küll, aga nõiad ja vampiirid ja kummituslikud olendid meeldivad eriti.

Ühesõnaga oli mul peaaegu aasta aega valmistuda… aga peo korraldamisega tegelema hakkasin ikkagi eelmisel õhtul. 😀 Sest millal siis veel haigeks jääda kui vahetult enne lapse sünnipäevapeo korraldamist, onju?

Sõbrapilt. Nagu kaks tilka vett!

Aga ega selles midagi keerulist olnudki. Tuli Halloweeni ajal ostetud ämblikuvõrgud välja kraamida, mõned paberist ämblikud ja nahkhiired välja lõigata, plakatid-sildid kujundada ja välja trükkida ning see kõik mööda maja laiali loopida. Põhimõtteliselt. 😀 Ma võin küll suur perfektsionist olla, aga tegelikult olen ma ka üsna osav minnalaskja – mul võib olla mingi idee sellest, kuidas ma ideaalis tahaksin, et kõik oleks, aga kui mul ei ole aega ja jaksu, siis ma lihtsalt võtan põdemise ja stressamise asemel kätte ja teen ruttu puusalt midagi ära ja olen sellega rahul.

Esimest aastat ei olnud ma planeerinud ei mängujuhti, näomaalingutädi ega tegevusi – nägin eelmisel aastal, et lapsed on kõige õnnelikumad siis, kui nad vabalt mängida saavad ja liigne Ära Korraldamine on nende jaoks pigem tüütu. Siiski varusime ploki WC-paberit, et kui asi käest ära läheb, saame panna nad võistkondadena aja peale teineteist zombie’deks mähkima. No et midagigi oleks. Ja isegi selleks ei olnud lõpuks vajadust!

Söökidest said lauale kõige prostamad lastesünnipäeva-toidud harilik makaronisalat, varbakesteks lõigatud viinerid, porgand-kurk-paprika-nuikapsas dipikastme ja guacamolega, kondikujulised lehttaigna-juustuküpsised ja mozzarellakirsside-pesto-oliividega “silmamunad”. Tordi tellimise asemel tegime Virsikuga kahekesi hiigelsuure küpsisetordi, mille katsime šokolaadiganache’iga, mille peale tegime valge šokolaadi ganache’ist ämblikuvõrgu. Tort ei olnud mingisugune eriline kunstiteos ja sai minu maitsele kuivavõitu, aga lapsed sõid ja tordivulkaanid sai ka külge panna, nii et oma eesmärki ta igatahes täitis. Ei pidanud kuskilt tordimeistrit taga ajama ja end vaeseks maksma ja ülisuva ka ausalt öeldes. Pealegi olen ma elus ainult ühe korra sünnipäevatorti tõeliselt nautinud ja see oli Olga tehtud. Enamus teisi torti võivad sama hästi olemata olla. 😀

Kuna lastel on kombeks sauna mängima ronida (seal on pime koobas ja pime ja põnev), tegingi saunast õuduste peo jaoks õuduste koopa. Panin uksele kummituste eest hoiatavad sildid, riputasin igalepoole ämblikuvõrke, ukse ümber ja saunalava alla vahele sinise valgusvooliku ja bluetooth-kõlarist mängima õudse taustamuusikaga Youtube’i playlisti. Päris jube sai ausalt öeldes – endalgi hakkas nende õõvastavate helide peale kõhe…

Seal siis käidi õudusjutte rääkimas. Ma mõtlesin ise ka, et hüppan viivuks õuduste koopast läbi ja valin internetist välja mõne loo, mida neile jutustada. Kui te arvate, et ma neile ühe loo rääkimisega piirduda sain, siis te eksite – õhtu otsa käidi mul kannul ja muudkui nuiati, et ma veel ja veel loeks. Eriti ei kurda – mul oli endal ka lõbus ja põnev neid hirmutada. Aga ma võõraid lapsi päris ogaraks kollitada ei julgenud ka, nii et ma pidin paljusid rõvedamaid lugusid ikkagi lapsesõbralikuks tuunima. Mispeale need seitsmeaastased siis ohkisid ja virisesid, et igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav… mis siis, et laest verd tilkus ja riidekapist tuli välja valge külm käsi ja… brrrrr…

Lemmiklugu oli lõpuks ikkagi Suur Karvane Varvas (kõlab eesti keeles nii võrratult hästi ka kõigele krooniks) sest see on lihtsalt nii absurdne ja naljakas, aga samas alguses ikkagi rõve ja hirmus. Hästi lõbus on kollijuttudesse sisse elada, vahepeal kurjakuulutavalt vaikselt jutustada ja siis ootamatult karjatada, pikki pause teha ja siis natukene ehmatada… eriti hulluks tegid asja need taustal kõlavad heliefektid. Ma hakkasin omaenda räägitud lugusid ise vahepeal rohkem kartma kui mu koolieelikutest koosnev publik. 😀

Meie lapsel on igatahes imetoredad sõbrad ja meil oli imetore pidu. Vahepeal hullult vali – neljatunnist lakkamatut ja läbilõikavat kriiskamist oli ju tegelikult ka oodata – aga hästi lõbus. Kõiksugu kolle oli siin – nõiad, zombied, vampiirid, üks nahkhiir, kummitus… tõsiselt kirju seltskond! Ise ostsin endale möödunud aastal hoidjapreili sünnaks professor McGonagalli kostüümi, mille endale kaltsukast komplekteerisin ja mis oli mul nüüd kolmandat korda kasutusel. Esimest korda Harry Potteri teemapeol (kus ma, muide, parima kostüümi eest auhinna sain), teist korda Halloweenil perega trick-or-treatimas käies ja kolmandat korda nüüd – ma ei kanna oma peokleitegi nii sageli!

Me ise pigem ei armasta lastele raha kinkida, aga kuna E tõesti unistab Disneylandi sõitmisest ja me just hiljuti ta kassast raha lugesime, et teada saada, kui palju tal oma lennupiletitest puudu on, kirjutasimegi kutsele sellestsamast unistusest. Ja sõbrad tõidki talle unistuse jupp maad lähemale, nii et hästi armas ja tore minu meelest. Ta oli sellest väga elevil. Ja oma lilledest. Ja hoidjapreili toodud temanimelisest pojengilõhnalisest küünlast, seda ta oli endale ise palunud.

Et siis seitse, jah? Hullumaja, kus aeg lendab!

Tohutud etlejad, kunstnikud ja vigurroomajad

~ chit-chat, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, pere, printsess virsik: areng, printsess virsik: pildid, väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀

Lapsinimese aktiveerimiseks võtsin kohe välja guašid ja ühe tallele pandud papitüki (kardinate, voodipesude jm pakenditest tulevad mõnikord sellised vahelehed, ma jätan need alati meisterdamiseks alles ja kuluvad igati marjaks ära), paar käsnajuppi, pintslid ja panin ta tööle. Nii asjalikult toimetas, et kaameragi võtsin kätte ja jäädvustasin ta toimetused neile piltidele. Just pilte sorteerides vaatasin, et ma olen Kroonprintsessiga igatsugu hulle trikka teinud ja kõik ta taiesed üles pildistanud, aga Virsiku – vaese keskmisega – on lood suti teised. Tuleb seda asja nüüd aktiivselt parandada!

Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.

Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂

Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.

Sädelevaid guašše ka.

Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂

Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂


Üks kolmas tubli ootas mind õhtul kodus (sest ma käisin pangas Katiga #Kogumispäevik laivi tegemas)  uhke diplomi ja võidetud raamatuga. Valisime talle siin mõni nädal tagasi ühe lõbusa luuletuse, aga harjutada nagu eriti ei saanud, sest talle jääb kõik pärast kahte lugemist pähe ja et tegu oli Ilmar Trulli naljalullaga ja Kroonprintsess oskab suurepäraselt ironiseerida, ei olnud mingit erilist drillimist vaja. Ja tublike oli üks kahest oma lasteaia lapsest, kes järgmisesse vooru edasi sai! Nii et hoidke talle siis nüüd pöidlaid, et tal edaspidi ka võistlusel hästi läheks. Möödunud aastal esines ta vanas lasteaias ka, aga siis vist järgmisesse vooru edasi saada ei õnnestunud. Ma küsin talt, äkki ta on nõus teile ka ette lugema. Mind ajab hullult itsitama. 🙂

Nii tüüpilised meie. 😀

Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂

Kroonprintsess sai KUUS: Haldjapidu ja teadusteater

~ kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd

Nagu eelmiselgi aastal, pidasime Kroonprintsessi sünnipäeva kodus. Või noh, eelmisel aastal meil ju oma kodu põhimõtteliselt enam polnud – kõik oli juba kokku pakitud ja elasime juba ajutiselt H emme juures, kus Kroonprintsessi palvel ka pidu pidasime.  Nüüd on meil aga uus kodu, palju ruumi ja eraldi mängutuba, mistõttu otsustasime ka sel aastal mängutoast loobuda ja pidu siinsamas kodus pidada. Möödunud aastal oli meil ponipidu, seekord otsustas Kroonprintsess haldjapeo kasuks. Kõik sünnipäevapeole eelnenud nädalad möödusid võlukeppe ja salvrättidest lillekesi meisterdades. Sel aastal hoidsin end tagasi ja loobusin õhupallidest ning tegin nende asemel kaunistuseks kakskümmend suurt paberist liblikat ja hirmsa hunniku salvrätililli. Paberist lehtede ja lilledega vaniku sain armsalt internetisõbratarilt, kes need oma lapse troopilise teemaga sünnaks valmistas ja Instagramis välja hõikas, et need soovijale ära annab. Meile sobis see imehästi ja “pidusaal” e. meie köök-elutuba sai päris haldjane küll. Toanurka sättisin “haldjakoopaks” tulukeste ja pastelsete villapallivanikutega kaunistatud tipitelgi ja kui tuba haldjakestega täitus, polnud rohkem vajagi. 🙂



Et jõuluvana oli üsna (liiga) lahke ja tõi Kroonprintsessile mitu nukku, sai sünnipäeva eel mänguasjadest ja liigtarbimisest palju-palju räägitud. Ta kõige suuremaks sooviks olid kaks uhket raamatut, üks kleepsu- ja teine moekavandite joonistamise oma. Aga temast oli ka aru saada, et ta hirmasti  nukku tahab, ehkki ta täpselt ei teadnud, milline see olla võiks. Arutlesime siis temaga neil teemadel ja ma pakkusin talle välja valiku nuku ja näomaalingutädi vahel. Pikemalt kõhklemata valis ta endale näomaalingud.


Kui me endale enne pidu haldjarolle valisime, teatas Kroonprintsess, et hoidjapreili peab tulema koerahaldjana. Igati paslik! Isegi võlukepi tegi Kroonprintsess talle paberist. Seda näeb pisut allpool. 😀

Tund pärast külaliste saabumist oli teadusteatri aeg. Kroonprintsessil on tohutu teadushuvi ja uudishimu maailma asjade (ja nende toimimise) vastu ja teadusteater oli tema peo jaoks supertore valik. Pidu Kolme Põrsakesega tähendas seda, et lisaks erinevate katsete vaatamisele said lapsed ise ka käed külge panna, omavahel võistelda, nuputada ja näiteks spinnereid meisterdada. Samuti said nad muna ja kotitäie erinevaid tarvikuid (õhupalli, ajalehe, teibi, kõrred, CD-plaadi jms) ülesandega muna ära turvata nii, et see kõrgelt kukutades terveks jääks. H läks sellest ülesandest eriti õhinasse, sai oma kotitäie ja muna ja ei pidanud õnneks ka laste ees häbisse jääma. 😀 Igatahes väga tore oli! Pärast pidu kirjutas katseid läbi viinud “põrsake” mulle ja saatis blogilugejatele sooduskoodi. Küsija suu pihta ei lööda, oldagu siis lahked: tasuta reklaam! Koodiga KÄOPESA10 saab soovija tellimuse hinnalt aastaringselt 10% soodustust. Teadke siis, kui sünnale või miks mitte näiteks lasteaiarühmale Kolm Põrsakest külla kutsuda tahate. Mina sellest mingit kasu ei lõika ega lõiganud, olgu ekstra rõhutatud. 🙂


Ehitavad võistkonniti kõrtest ja teibist torni, mille ainsaks tingimuseks oli, et see peab kandma vahukommi raskust kõige tipus. Kes kõrgeima sai, võitis. Lapsed olid uskumatult nutikad lutikad ja Kroonprintsessi tiim võitis. Kohe hakati tornile jalgu meisterdama, esialgu kolm, siis asetati stabiilsuse huvides neljas juurde ja püsti ta seisiski. Veidi pidi kõrval istuma ja julgustama, et need nutikad mõtted ka käiku läheks, aga hästi kihvt oli vaadata, mismoodi nende väikeste viie-kuueaastaste loogika juba töötab.

Koerahaldjas ja lillehaldjas. 🙂

 

Ilusad ja head Vahvlihaldjad tegid Kroonprintsessile kingituseks uhke ja haldjaliku magusalaua – imeilusad spetsiaalselt talle valmistatud tassikoogid, suure karbitäie vahvleid ja hullupööra ilusad kuldse sarvega ükssarvikuküpsised, mida külalistele tänutäheks tulemise eest koju kaasa anda. Ma väga imetlen Vahvlihaldjate töökust, kontseptsiooni ja ärilist nutikust, olen kohe päris-päriselt fänn ja seega ka neile hea meelega blogis reklaami teen. Kroonprintsess oli oma haldjalikest maiustest nagu või sees. 🙂


Lastesünnal tegelikult üsna hea alternatiiv tordile, jääb ära kogu see “mina tahan seda tükki, mina tahan seda tükki” ja tordikaunistuste poolitamine. Igaühele kook pihku ja asi tahe. 😀 


H emme tõi šokolaaditordi, et oleks, millele vulkaanid kinnitada ja number kuue kujulise küünla, mille Vahvlihaldjad meile kaasa panid, asetasime tassikoogile. Puhuma ju peab ka, et soovida saaks. 🙂


Oi, kuidas Kroonprintsess seda osa ootas. Kingikottidest tuli välja kõiksugu toredaid asju ägedatest pliiatsitest ja plastiliinist Legode ja meisterdamiskomplektideni välja.

Parim osa kogu peo juures, mulle tundus, oli laste jaoks ikkagi koos mängutoas mängimine. Nii kurvad oldi, kui pidu lõpuks läbi sai ja kuna suurem osa peoajast oli teaduse ja katsetega sisustatud, jäi mänguaega väheks. Järgmisel korral tuleb sellega arvestada, et nende vanuses on peamine rõhk ikkagi eakaaslastega trallimisel ja ausalt öeldes peaks selliseid suuremaid koduseid playdate‘ tihedamini korraldama. Meil käivad ju koguaeg sõbrad külas õhtusööki söömas või lauamänge mängimas – miks siis mitte lastel? Täiega mõttekoht. Igatahes oli supertore pidu (aitäh, manad, abi eest!) ja jään juba järgmist aastat ootama. Sünnipäevad on lihtsalt mu lemmikud ja neid meil jaanuaris jagub. Sestap võite veel oodata postitusi minu ja Virsiku sünnipäevadest. Anete sünnipäeva-teemapeo pilte ja videoid vist juba Instagramist nägite? Ja täpselt nädala pärast on ju H sünnipäev… puhhhhhhhhhhhh…

Üks HÄSTI õnnelik sünnipäevatüdruk oma maailma kõige tähtsama sõbranna Harrietiga

Vahvlihaldjatest pärit ükssarvikuküpsised said lapsed enne kojuminekut kingituseks kui oskasid ära arvata, kui mitu liblikat meie elutoa seintel ringi lendas. Juurde kirjutas Kroonprintsess väikesed tänukaardikesed.

Kroonprintsess 5 – ponipidu!

~ DIY, friends of ours, kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd, meisterdused väikelapsele, sõbrad-seltsimehed

Mul on järjekorras umbes viis tuhat postitust, mida teile siia kirja panna tahaksin, aga lihtsalt ei ole jõudnud. Üks neist on postitus Kroonprintsessi esimesest juubelist ja selle puhul peetud poniteemalisest peost. Kui eelmisel aastal pidasime Kroonprintsessi Elsa-teemalist sünnipäeva uhkes mängutoas koos vastavalt kostümeeritud mängujuhi, näomaalingute ja muu sellisega, soovis ta sel aastal meie suureks üllatuseks pidu hoopis kodus, vanaema juures pidada. Minu meelest on see absoluutselt imetore, sest ma ise olen vägagi kodupidude inimene ja eelistan sedasi sõpradega aja veetmist alati suurtele pidudele väljaspool kodu. Küll aga tuleb kodupidu seda põhjalikumalt planeerida, sest kolm tundi tegevusetult passivaid viieseid ei kõla just nagu edu valem…

 Esialgu tabasid mind sellele mõeldes väiksemat sorti ärevushood – mida ma nende lastega siin ometi pihta hakkan?! Hakkasin siis paar päeva enne pidu (klassikaline mina üritusteks valmistumas…) otsast harutama ja kujundasin alustuseks erinevad plakatid. Ühe sellise, millel magic erase‘isin Videvikusäralt Photoshopis saba, et talle oleks võimalik saba tagasi kleepida. Peoeelsel õhtul leidsin Selkust kolme täpselt Videviku kasuka karva krepp-paberit. lõikasin sellest ribad ja sidusin sabadeks. Peol sidusime lastel järjepanu silmad salliga kinni ja lasime neil sabad “nätsu” abil Videviku külge kinnitada. Kõigil läks üllatavalt hästi – peale Virsiku (kes ei sidunud küll silmi kinni, aga ei suvatsenud samas ka saba õigesse kohta sättida – YOLO) ja Sirli, kellel ei läinud liiga hästi. Auhinnad said siiski kõik. 😀


Auhinnaks sabamängus osalemise eest sai iga laps ponipusle ja Yummikommide naturaalse pulgakommi. Mul on nii hea meel, et me Selverist need pusled leidsime. Esiteks sellepärast, et minu meelest on sellised väikesed kingitused imearmsad, aga samas ei luba mu süda lastele individuaalseid plastikvidinaid osta lihtsalt selleks, et midagigi kinkida oleks. Pusled on temaatilised, arendavad, rõõmsavärvilised ja kasulikud, üleni kartongist valmistatud ja maksavad poes jahmatavad 0,99€. Nii armas oli nädal pärast pidu Madikeni Lauri käest kuulda, kuidas nende väike Maiu olevat oma pusle kallal pusimisega mega-megarahul. 🙂

 Samuti lõikasime me suure hulga ponimaske, millega lapsed lõbutseda ja piltidele poseerida said. Nii mugav kui võõrad lapsed pildil maske kannavad – igasugune blurrimine jääb ära. 😀

Minu Õunarüüp. <3

Vahepeal jõudis kätte aeg Roosa Piruka (kes küpsetab koguaeg hullult muffineid ja kelle hüüdnimi on ühtlasi Superlahe Peoponi – ma identifitseerin ennast temaga 100%, ta on oma üritusi korraldades alati superärevil ja närvis, et kõik pole lõpuks ideaalne :D) muffinitöökotta maha istuda, šokolaadi-kirsimuffinitele piparmündi-toorjuustukreemi määrida ja seda omakorda kaheksat erinevat sorti nonparellide ja suhkrupärlitega kaunistada:

Jälle täiesti temaatiline ja paeluv tegevus kõigi laste jaoks – väikeste ja suurte, häbelike ja aktiivsemate. Ehkki meil rahmeldamise mänge (ega ruumi selle jaoks…) ülearu ei olnud, oli see vaikne nokitsemine ikkagi igati mõnus ja loominguline väike vahepala. Igatahes näisid kõik lapsed sellega hullult rahule jäävat!

Rahulolev sünnipäevalaps demonstreerib oma tassikoogikest.
Vahepeal saabus tädi, kes lastele näomaalinguid tegema asus. Ma mäletan NII hästi, kui elevusttekitav ja äge oli hetk kui lapsepõlves mõnel üritusel näomaalingutädi silmasin ja ma ei leia, et ühe lapse sünnipäev peaks mööduma selle suurepärase võimaluseta. Pealegi ei ole see üldse nii kulukas nagu arvata võiks! Mulle väga meeldib just see kunstnik, kes meil nüüd teist korda käis, sest ta teeb tõeeesti ilusat tööd ja on nii hea käega, et võlub vastavalt teemale välja kasvõi 100% ideaalsed ponid. Mu meelest nii palju toredam kui inimestele lihtsalt lepatriinude ja liblikate näkku plökerdamine. 🙂

Väikesed ponimaalitud pidulised. Nii nõme nii ilusaid lapsi niiviisi ära blurrida, aga ma ei taha luba küsimata avaldada ka. 🙂

 Sünnipäevalaps ja tema viis tordivulkaani. Tegin Kroonprintsessile peohommikul ise šokolaadi-toorjuustukoogi, aga kuna mul tekkis enne pidu suur paranoia, et see võib-olla valmis ei saa (piisavalt ei hangu), palusin ma H’l Olümpia kohvikust ruttu midagi asemele tuua. Hetked pärast peo lõppu proovisin kooki muidugi vormist eemaldada ja otseloomulikult oli see valmis. Nojah. Lõikasime endale hoopis järgmisel päeval minu ema saabumise puhul viilukesed ja kui ma seda tagasi kappi asetama hakkasin, kukkus see mul käest suure mütsuga põrandale puruks. Ei olnud väga mõnus hetk. 😀 Selline ta igatahes oli:



 Kroonprintsessi kingisaak. 🙂

Kui lastele maalingud tehtud olid, oli minu ja Sirli kord. “Mis mõttes? Üle terve näo?!” oli maalingutädi kimbatuses kuuldes, et ma Roosaks Pirukaks tahan. Teie juba teate, miks, aga tema jaoks jäi see vist lõpuni selgusetuks. Sirli Õunarüüp sai muidugi oluliselt elutruum. Õed Imelikud. 😀

 Kui kõik teised lahkunud olid, said sõbratarid Sukk ja Saabas segamatult rahmeldada ja kallistada ja kogu hingest teineteise seltskonda nautida. Pildil koos Kroonprintsessiga on tema hingesugulane Hiiumaalt, kes tuli tema (ja tema ülejäänud perekond meie) ellu justnimelt Kroonprintsessi sünnipäeval (kaks aastat tagasi) kummalise ja täiesti imelise kokkusattumuse läbi. Olen neist blogis kirjutanud näiteks SIIN ja SIIN. Meil oli neid nii kurb lahutada ja sõbratarile teatada, et on aeg praami peale tagasi sõita. Aga õnneks saame neile kindlasti varsti külla minna!


Ja selline ta siis oli – üks viies sünnipäev meie pere elus. Väga ponine, pidune ja lõbus. Aitäh asjaosalistele!

Emadepäevapidu ja silmad märja koha peal

~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, motherhood

(Kuna mul ei ole nõusolekut Kroonprintsessi rühmakaaslaste piltide avaldamiseks blogis, tegin ma kõigi teiste laste näod uduseks. Eks ta pisut veider on, aga ma ei saanud jagamata ka jätta, sest nad olid lihtsalt nii toredad…)

emadep4
Nagu räägitud sai, käisime reede õhtul Kroonprintsessi lasteaias emadepäevapeol. Kohe, kui lapsed hanereas saali sibasid, endale istekohad otsisid ja laulu lahti lõid, olid mul, nagu ennustatud, kraanid lahti. See härdus oli nii võimas, et kui teisi inimesi poleks saalis olnud ja kui Kroonprintsess mu vesistamist äärmiselt kahtlustavalt vaadanud poleks, oleks sellest võinud saada korralik ugly cry. Püüdsin siis ennast vaos hoida nii hästi, kui suutsin, et Kroonprintsess jumala eest ei arvaks, et ma seal kurbusest nutta ulun. Väga hästi vist ei õnnestunud, sest ma löristasin ennast koguda üritades ja silmi pühkides valel hetkel nina ja see vist kostus natuke üle terve saali…

Aga kui nüüd mitte keskenduda sellele, kui märja koha peal mul silmad on (sest eks ma natukene ikka liialdan ka, põhiliselt toimus ikka kõrvuni naeratamine ja ehk pisut liiga vali juubeldamine), siis oli ikka põhjust härdaks muutuda küll. Vähe sellest, et see oli minu kõige esimene emadepäevapidu emana (sest alles ma ju laulsin ise koolis aktusel emale pühendatud laulu – kuhu see vahepealne aeg kõik läinud on?), oli see üks enneolematult ilus väike pidu. Kroonprintsess ja tema rühmakaaslased on märkimisväärselt tublid ja kihvtid lapsed (sedasama kinnitasid meile hiljem lastevanemate koosolekul ka õpetajad – ka teiste rühmade õpetajad olevat käinud ja kiitnud, et nende rühm on silmapaistvalt asjalik ja tubli) – igaüks laulis, tantsis ja mängis aktiivselt kaasa, osad lapsed osalesid väikeses etenduses ja kandsid absoluutselt laitmatu ajastusega ette päheõpitud repliike… ja nad on neljased! Nii-nii toredad neljased, kelle rühma juures on minu meelest kõige armsam see, kuidas ühe lapse lahkudes kogu rühm teda hüvastijätuks kallistama jookseb. Mina käisin sellessamas lasteaias, esinesin samas saalis, mis nüüd tundub hoopis pisem (“lauad ja laed olid samad, kuid hoopis madalamad…”), mängisin sellessamas suurepärases lasteaiahoovis, veetsin nädalaid oma lapsepõlve suvedest lasteaia paradiisimõõtu suvelaagris ja mul on nii hea meel, et meie Kroonprintsess ka seda kõike kogeda saab.

emadep2
emadep1
emadep3
Iga nende esitatud lavastus on alati viimse lihvini viimistletud – õpetajad kannavad ette ilusti sõnastatud sissejuhatuse ning võtavad vahepeal ka ise osa – sellel pildil siin on väikesed jänkukesed peitu pugenud vihma eest, mida õpetaja pildiloleva sinise tupsuga sahistades etendas. Lapsed teavad täpselt, milliseid märguandeid muusikaõpetaja klaverimängus tähele panna, et õigel ajal liikuda, tantsida, kükitada ja teevad kõike ülima püüdlikkusega kaasa. Lauldes läheb küll siin-seal natuke sassi, aga sellest pole midagi – nokad on laululinnukestel pärani lahti ja meel rõõmus. No okei, kui lõpuni aus olla, on meie peres sellega natuke keerulisem – mina kiidan last, et ta nii toredasti ja ilusti esines ja tema vastu: “ei läinud hästi, ühe koha läksid sõnad sassi…”. Nooojah. Ma ju jälgisin teda! Tal läkski konkreetselt üks sõna teisega vahetusse. Saate aru, millise perfektsionistist drama mamaga ma siin koos elan? Huvitav, kust selline käitumine pärineb…

emadep5
Kroonprintsessi meisterdatud emadepäevakaart, mille üle ta ise (minust rääkimata) pööraselt uhke oli. Kas see pole mitte suurepärane, kui palju vaeva õpetajad nendega näevad, et nende käsitööprojektid nii uhked ja kaunid välja kukuvad? 

Kiddo’s OOTD: Dance class

~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, outfit of the day, outfit of the day: toddler

Saturdays are mine and Ladybug’s special days. We take the bus to her dance class, eat lunch at Vapiano, go shopping and just spend quality time together. It’s almost like a little tradition and we both desperately need it to escape our daily routine and just take the time out to focus on each other. As for the ballet lessons, she has learned a lot and has become quite the little ballerina already. I’ll show you two short video snippets later on – I think it’s just adorable how her posture has improved and how she’s always twirling and stretching her little toes. You’ll see what I mean if you scroll down to the bottom of the post. 🙂

// Laupäevad on minu ja kroonprintsessi jaoks väga erilised päevad. Sõidame bussiga linna, käime tantsutunnis, sööme Vapianos lõunat, käime poodlemas ja veedame lihtsalt rahulikult koos kvaliteetaega. See on meil juba nagu väike traditsioon ja me mõlemad vajame seda aega hädasti, et oma igapäevarutiinist natukene välja murda ja teineteisele pühendumiseks aega võtta. Mis balletitundidesse puutub, on neiu juba päris osavaks muutunud. Näitan teile hiljem paari lühikest videoklippi – minu meelest on niii armas, kuidas ta rüht juba paranenud on ja kuidas ta pidevalt keerleb ja pöörleb ja varbakesi sirutab. Kui postituse lõppu jõuate, saate aru, mida ma silmas pean. 🙂
ootdLINDEX MOOMIN asymmetric tunic (LINK)
H&M leggings
CONVERSE sneakers
POLARN O. PYRET pink polka dot socks
ootd1 ootd2BLOCH body, skirt and slippers
H&M leggings
ootd3

Cupcake therapy

~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, motherhood

cupcakeSince Ladybug started kindergarten last week, her mood has been in direct correlation with how much time I spend with her. Even though she seems to genuinely enjoy her mornings at kindergarten (we bring her home by lunch), the transition still seems to be pretty emotionally challenging for her. I guess the fact that daddy leaves her there all by herself is still a little scary for a tiny little person and some mornings she still cries and says she doesn’t want to go because daddy will leave after he drops her off. Other days she won’t even notice daddy’s gone because she has made great friends who she’s really excited to play with. So it’s kind of bittersweet and I’ve been noticing she appreciates our one-on-one time even more now that daycare is a part of her everyday life. Because we had a huge ton of new sprinkles (thanks, Miramii!), we decided to spend Friday night baking cupcakes. We used a recipe we’ve tried and loved before (link HERE) and they came out juuust as delicious as they usually do. I spontaneously threw together a really yummie peppermint frosting with some whipped cream, mascarpone, a few drops of peppermint oil and a teensy drop of red food coloring to spice things up a little. Pinkie Pie sure would’ve been proud of us!

// Sellest ajast, kui kroonprintsess eelmisel nädalal lasteaeda läks, on tema tuju olnud otseses seoses sellega, kui palju aega ma temaga aktiivselt koos veedan. Vaatamata sellele, et lasteaiahommikud (toome ta lõunauneks koju) talle siiralt meeldivat näivad, on üleminek lasteaia-elule siiski tema jaoks emotsionaalselt keeruline. Ilmselt on ühe väikese inimese jaoks siiski hirmus, et issi viib ta kusagile ja läheb ise minema. Mõnipäev ei pane ta issi lahkumist põhimõtteliselt tähelegi, sest tal on juba lasteaias suurepärased sõbrad, kellega mängimist ta hirmsasti ootab. Kokkuvõttes on see lasteaiavärk tema jaoks täna veel üks kibemagus kogemus ning olen tähele pannud, et praegu on meie üks-ühele koosveedetud aeg tema jaoks eriti olulise tähtsusega. Kuna meil on suuur hunnik uusi lahedaid nonparelle (aitäh, Miramii!), otsustasime reede õhtu tassikooke küpsetades veeta. Kasutasime retsepti, mida oleme varemgi proovinud ja jumaldanud ega pidanud pettuma – ka seekordsed koogid said täiesti taevalikud. Viskasin muffinitele katteks kokku piparmündikreemi (piparmünt + šokolaad… mmm…), milles osalesid vahukoor, mascarpone, paar tilka piparmündiessentsi ja tilluke sorts punast toiduvärvi, et asja huvitavamaks teha. Roosa Pirukas oleks meie üle raudselt uhke olnud!
cupcake2 cupcake3 cupcake1vupcake

8 (of the gazillion) reasons I’m proud of my three-year-old // 8 põhjust (triljonist), miks ma oma kolmeaastase üle uhke olen

~ kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: tsitaadid

– She is incredibly wise and a pleasure to discuss existential matters with. She draws hilarious conclusions and uses funny grown-up words and expressions. She calls her little toilet seat an adapter. Teehee!

– She is the most wonderful older sister. Not ONCE has she taken out her bad mood or disappointments on Peach, she is loving, caring, yells “MILK!!!” when Peach vomits and runs to get a towel to wipe it off. When Peach starts crying, Ladybug will either go “schhhh” until baby calms down (even if it means shushing for fifteen whole minutes) or sing her a lullaby. When kiddo hears Peach wake up from a nap, she can simply not contain her excitement and will run as fast as she can to plant kisses on her baby sister’s cheeks.

– She can actually grasp the concept of danger and consequence . When she spots the box I keep the detergents in, she puts on her most serious face and says: “Mommy, I know those are really dangerous. When Peach grows up, I’m going to teach her that she can’t put any of those in her mouth because they’re poisonous.” Sometimes, when H starts the car engine before I’ve had time to put my seat belt on, kiddo will go: “Mom! Buckle up or you’ll end up in an accident!”

– She is overly sensitive, but in touch with her emotions and perfectly capable of communicating them to others. Sure, her little heart breaking at the tiniest hurdles is a bit tiring at times, but the fact that my three-year-old can come and tell me she’s sad or in a bad mood and explain why… So. Damn. Proud.

– She can name and recognize all car brands. Volkswagen, Nissan, Mitsubishi, Peugeot… whichever car we come across on the street, she’ll know what it is. And, most importantly – she has an interest in cars! She also has a broad vocabulary and knowledge in the field of cookery and ingredients. She knows all her herbs, vegetables, cheeses, kitchen utensils etc. 🙂

– She can sing. I mean really-really sing. It’s going to give her so much joy going through life and I’m so happy she has that.

– She can tell when to deliver a punchline. The kid has a sense of humor! Again: glad she has that! Although, I have to admit, we’re at the pee and poo stage right now and, well… I was going to be a grown-up about it and say those kinds of jokes aren’t funny, but who am I trying to fool? They are…

– She is thoughtful, thankful and helpful – she possesses all the qualities I think are most important in a person. I can’t even begin to express my gratitude and relief. The gift of being a parent keeps on giving. 🙂

150213-KK258
– Ta on uskumatult arukas ja temaga on imetore eksistentsiaalseid asju arutada. Ta teeb hirmnaljakaid järeldusi ja kasutab vahvaid täiskasvanusõnu ja -väljendeid. Näiteks kutsub ta oma väikest prill-lauda adapteriks. Hihi!

– Ta on maailma kõige tublim vanem õde. Mitte ühtainsamatki korda ei ole ta oma paha tuju või pettumusi Virsiku peal välja elanud, ta on armastav, hooliv, hüüab “PIIM!!!” iga kord, kui Virsik oksendab ja jookseb kandade välkudes teise tuppa rätikut tooma, et beebi suu ära pühkida. Kui Virsik nutma hakkab, teeb vanem õde tema rahunemiseni (isegi kui see võtab veerand tundi aega) “ššššššššššš” või laulab talle unelaulu. Kui kroonprintsess kuuleb, et beebi ärkas teises toas uinakust, ei suuda ta oma erutust varjata ja jookseb nii kiiresti, kui jalad võtavad, et oma pisiõde tervitada ja ta musidega üle külvata.

– Ta mõistab päriselt ohte ja nende tagajärgi. Iga kord, kui ta köögis mu pesuvahendite ja kodukeemia kasti silmab, manab ta ette oma kõige tõsisema näo ja lausub: “emme, ma tean, et need on väga ohtlikud! Kui Virsik suureks saab, õpetan talle ka, et neid ei tohi suhu panna, sest need on väga mürgised!” Lisaks satub ta alati natukene sabinasse, kui H käivitab auto mootori enne, kui ma turvavöö olen jõudnud kinni panna: “emme, pane traksid peale! Muidu juhtub õnnetus!”

– Ta on üliemotsionaalne, aga oma tunnetega sina peal ja võimeline neist rääkima ja oma mõtteid sõnades väljendama. Jah, tema pidevalt pisiasjade peale murduv süda on tihtipeale küllaltki väsitav, aga tõik, et mu kolmeaastane tütar oskab oma murega minu juurde pöörduda, teatada, et tal on “lihtsalt paha tuju” ja ära rääkida, mis teda vaevab… Nii. Pagana. Uhke.

– Ta tunneb kõiki automarke. Volkswagen, Nissan, Mitsubishi, Peugeot… misiganes auto tänaval meile ka vastu ei tuleks, laps tunneb neid kõiki. Mis peamine – ta tunneb nende vastu huvi! Siia juurde võiks ka lisada tema laiaulatuslikud teadmised kokanduse ja toorainete valdkonnas. Kõik ürdid, köögiviljad, juustud, köögitööriistad jms. on lapsel teada. 🙂

– Ta oskab laulda. Ma mõtlen päriselt-päriselt laulda, õige viisiga. Mul on nii hea meel, et talle selline anne antud on ja sellest saab talle elus tohutult rõõmu olema. 

– Ta oskab nalju ajastada. Sellel lapsel on väga hea huumorimeel! Ka selle üle on mul väga hea meel. Kuigi, ma pean tunnistama, et me oleme praegu pissi- ja kakanaljade staadiumis ja, noh… ma kavatsesin täiskasvanulikkust teeselda ja öelda, et need ei ole sugugi naljakad naljad, aga keda ma lollitan? Tegelikult on ikka küll…

– Ta on arvestav, tänulik ja abivalmis – temas on olemas kõik omadused, mida ma inimeses kõige olulisemaks pean. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ja kergendatud ma olen, et minu laps selline on. Lapsevanemaks olemine tõesti on üks äärmiselt tänuväärne ettevõtmine. 🙂

At 5 months of age: Then and now

~ kroonprintsess: kasvamine, printsess virsik: areng, printsess virsik: kasvamine

ellimummJune, 2012

We took princess Peaches to the doctor’s for her monthly check-up last week. Everything was a-okay and doc had no complaints what so ever. She recommended us to start getting Peach acquainted with veggies, which we did yesterday and it wasn’t much of an ordeal – baby clearly thought the texture of the cauliflower puree was super weird, but she ate all of it and seemed to appreciate the idea of eating solid food. Also, Peach has started to roll around and leaving her anywhere but the floor can prove to be a really big mistake really fast. As of today, she has already started moving forward – our little girl can almost crawl!

Because Peach is a little lightweight girl, I asked our doctor to remind me of how big the Ladybug was at this stage. Can you believe how different kids can be? At 5 months of age…

Ladybug weighed 8140 g. Peach weighs 6120 g. That’s two whole kilos apart!
Ladybug was 64,5 cm tall. Peach is currently at 62 cm.
Ladybug’s chest and head circumferences were at 44,5 and 43,5 cm. Peach’s are at 40 and 42,5 cm. Peach’s head is only 1 cm smaller whereas her chest circumference is a whole 4,5 cm tinier than her sister’s was.

What can I say? I’m not sure whether to be thankful for a kid who I can carry around without breaking a sweat (jokes aside, I never realized Ladybug was a heavy baby until I picked someone else’s up – felt like holding a tiny feather!) or to be worried about my biceps not getting enough exercise. 🙂
_____________________________________________________________________

// Käisime printsess Virsikuga eelmisel nädalal perearsti juures igakuisel tehnoülevaatusel. Kõik oli kõige paremas korras ja arstitädil ei olnud meie lapsekesele üldse etteheiteid. Ta soovitas meil pisitasa lisatoiduga tutvust tegema hakata, mida me eile ka tegime. Ettevõtmine sujus viperusteta – beebi arvas küll ilmselgelt, et talle suhu topitud kentsakas kraam (tegelikult lillkapsapüree) oli hirmus kummalise tekstuuriga, kuid sõi siiski kõik ära ega ajanud raasugi suust välja. Lisaks pööramisele on Virsik õppinud selgeks rullimise ja liigub seeläbi nii kiiresti edasi, et tema mujale kui põrandale jätmine võib väga kiiresti saatuslikuks osutuda. Tänasest alates liigub ta ka omal jõul otse edasi – meie väike neiu oskab juba peaaegu roomata! Ime kah – ta on nii uudishimulik ja iseseisev omaette-pusserdaja, et paigal püsimine ei tuleks tema puhul kõne allagi…

Kuna väike Virsik on kergekaallane, palusin arstil meile meenutada, kui suur kroonprintsess tema vanuses oli. Uskumatu, kui erinevad ühe karja kaks (hundi)kutsikat olla saavad. 5 kuu vanuses…

Kaalus kroonprintsess 8140 g. Virsik kaalub 6120 g. Vahe on uskumatud kaks kilogrammi!
Kroonprintsess oli 64,5 cm pikk. Virsik on praeguseks pikkust visanud 62 cm jagu.
Kroonprintsessi rinna- ja peaümbermõõdud olid 44,5 ja 43,5 cm. Virsiku omad on 40 ja 42,5 cm. Virsiku peaümbermõõt on vaid 1 cm võrra lühem kui tema vanema õe oma, kuid rinnaümbermõõtude vahe on suisa 4,5 cm.

Mis ma oskan öelda? Ma ei suuda otsustada, kas peaksin olema tänulik, et mul on beebi, kelle süles kandmine ei võrdu raske jõutreeninguga (nali naljaks – ma ei saanud omal ajal arugi, et kroonprintsess raske on, kuni ma kellegi teise lapse sülle võtsin ja ehmusin, sest tundus, nagu sulgkerge laps oleks seest õõnes või midagi…) või muretsema, et mu biitseps ei saa piisavalt stimulatsiooni. 🙂
itimummJune, 2015