Juba eelmise aasta märtsist saati oli lapsele selge, et järgmine aasta tuleb kindla peale õuduste pidu. Tõime raamatukogust raamatuid ja nende seas ka õudusjuttude kogumiku, mis teda tohutult inspireeris. Me oleme nüüd sealmaal, et ponid ja printsessid ja haldjad ja ükssarvikud on vahvad küll, aga nõiad ja vampiirid ja kummituslikud olendid meeldivad eriti.
Ühesõnaga oli mul peaaegu aasta aega valmistuda… aga peo korraldamisega tegelema hakkasin ikkagi eelmisel õhtul. 😀 Sest millal siis veel haigeks jääda kui vahetult enne lapse sünnipäevapeo korraldamist, onju?
Aga ega selles midagi keerulist olnudki. Tuli Halloweeni ajal ostetud ämblikuvõrgud välja kraamida, mõned paberist ämblikud ja nahkhiired välja lõigata, plakatid-sildid kujundada ja välja trükkida ning see kõik mööda maja laiali loopida. Põhimõtteliselt. 😀 Ma võin küll suur perfektsionist olla, aga tegelikult olen ma ka üsna osav minnalaskja – mul võib olla mingi idee sellest, kuidas ma ideaalis tahaksin, et kõik oleks, aga kui mul ei ole aega ja jaksu, siis ma lihtsalt võtan põdemise ja stressamise asemel kätte ja teen ruttu puusalt midagi ära ja olen sellega rahul.
Esimest aastat ei olnud ma planeerinud ei mängujuhti, näomaalingutädi ega tegevusi – nägin eelmisel aastal, et lapsed on kõige õnnelikumad siis, kui nad vabalt mängida saavad ja liigne Ära Korraldamine on nende jaoks pigem tüütu. Siiski varusime ploki WC-paberit, et kui asi käest ära läheb, saame panna nad võistkondadena aja peale teineteist zombie’deks mähkima. No et midagigi oleks. Ja isegi selleks ei olnud lõpuks vajadust!
Söökidest said lauale kõige prostamad lastesünnipäeva-toidud harilik makaronisalat, varbakesteks lõigatud viinerid, porgand-kurk-paprika-nuikapsas dipikastme ja guacamolega, kondikujulised lehttaigna-juustuküpsised ja mozzarellakirsside-pesto-oliividega “silmamunad”. Tordi tellimise asemel tegime Virsikuga kahekesi hiigelsuure küpsisetordi, mille katsime šokolaadiganache’iga, mille peale tegime valge šokolaadi ganache’ist ämblikuvõrgu. Tort ei olnud mingisugune eriline kunstiteos ja sai minu maitsele kuivavõitu, aga lapsed sõid ja tordivulkaanid sai ka külge panna, nii et oma eesmärki ta igatahes täitis. Ei pidanud kuskilt tordimeistrit taga ajama ja end vaeseks maksma ja ülisuva ka ausalt öeldes. Pealegi olen ma elus ainult ühe korra sünnipäevatorti tõeliselt nautinud ja see oli Olga tehtud. Enamus teisi torti võivad sama hästi olemata olla. 😀
Kuna lastel on kombeks sauna mängima ronida (seal on pime koobas ja pime ja põnev), tegingi saunast õuduste peo jaoks õuduste koopa. Panin uksele kummituste eest hoiatavad sildid, riputasin igalepoole ämblikuvõrke, ukse ümber ja saunalava alla vahele sinise valgusvooliku ja bluetooth-kõlarist mängima õudse taustamuusikaga Youtube’i playlisti. Päris jube sai ausalt öeldes – endalgi hakkas nende õõvastavate helide peale kõhe…
Seal siis käidi õudusjutte rääkimas. Ma mõtlesin ise ka, et hüppan viivuks õuduste koopast läbi ja valin internetist välja mõne loo, mida neile jutustada. Kui te arvate, et ma neile ühe loo rääkimisega piirduda sain, siis te eksite – õhtu otsa käidi mul kannul ja muudkui nuiati, et ma veel ja veel loeks. Eriti ei kurda – mul oli endal ka lõbus ja põnev neid hirmutada. Aga ma võõraid lapsi päris ogaraks kollitada ei julgenud ka, nii et ma pidin paljusid rõvedamaid lugusid ikkagi lapsesõbralikuks tuunima. Mispeale need seitsmeaastased siis ohkisid ja virisesid, et igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav… mis siis, et laest verd tilkus ja riidekapist tuli välja valge külm käsi ja… brrrrr…
Lemmiklugu oli lõpuks ikkagi Suur Karvane Varvas (kõlab eesti keeles nii võrratult hästi ka kõigele krooniks) sest see on lihtsalt nii absurdne ja naljakas, aga samas alguses ikkagi rõve ja hirmus. Hästi lõbus on kollijuttudesse sisse elada, vahepeal kurjakuulutavalt vaikselt jutustada ja siis ootamatult karjatada, pikki pause teha ja siis natukene ehmatada… eriti hulluks tegid asja need taustal kõlavad heliefektid. Ma hakkasin omaenda räägitud lugusid ise vahepeal rohkem kartma kui mu koolieelikutest koosnev publik. 😀
Meie lapsel on igatahes imetoredad sõbrad ja meil oli imetore pidu. Vahepeal hullult vali – neljatunnist lakkamatut ja läbilõikavat kriiskamist oli ju tegelikult ka oodata – aga hästi lõbus. Kõiksugu kolle oli siin – nõiad, zombied, vampiirid, üks nahkhiir, kummitus… tõsiselt kirju seltskond! Ise ostsin endale möödunud aastal hoidjapreili sünnaks professor McGonagalli kostüümi, mille endale kaltsukast komplekteerisin ja mis oli mul nüüd kolmandat korda kasutusel. Esimest korda Harry Potteri teemapeol (kus ma, muide, parima kostüümi eest auhinna sain), teist korda Halloweenil perega trick-or-treatimas käies ja kolmandat korda nüüd – ma ei kanna oma peokleitegi nii sageli!
Me ise pigem ei armasta lastele raha kinkida, aga kuna E tõesti unistab Disneylandi sõitmisest ja me just hiljuti ta kassast raha lugesime, et teada saada, kui palju tal oma lennupiletitest puudu on, kirjutasimegi kutsele sellestsamast unistusest. Ja sõbrad tõidki talle unistuse jupp maad lähemale, nii et hästi armas ja tore minu meelest. Ta oli sellest väga elevil. Ja oma lilledest. Ja hoidjapreili toodud temanimelisest pojengilõhnalisest küünlast, seda ta oli endale ise palunud.
Et siis seitse, jah? Hullumaja, kus aeg lendab!
Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀
Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.
Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂
Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.
Sädelevaid guašše ka.
Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂
Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂
Nii tüüpilised meie. 😀
Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂
Koerahaldjas ja lillehaldjas. 🙂
Parim osa kogu peo juures, mulle tundus, oli laste jaoks ikkagi koos mängutoas mängimine. Nii kurvad oldi, kui pidu lõpuks läbi sai ja kuna suurem osa peoajast oli teaduse ja katsetega sisustatud, jäi mänguaega väheks. Järgmisel korral tuleb sellega arvestada, et nende vanuses on peamine rõhk ikkagi eakaaslastega trallimisel ja ausalt öeldes peaks selliseid suuremaid koduseid playdate‘ tihedamini korraldama. Meil käivad ju koguaeg sõbrad külas õhtusööki söömas või lauamänge mängimas – miks siis mitte lastel? Täiega mõttekoht. Igatahes oli supertore pidu (aitäh, manad, abi eest!) ja jään juba järgmist aastat ootama. Sünnipäevad on lihtsalt mu lemmikud ja neid meil jaanuaris jagub. Sestap võite veel oodata postitusi minu ja Virsiku sünnipäevadest. Anete sünnipäeva-teemapeo pilte ja videoid vist juba Instagramist nägite? Ja täpselt nädala pärast on ju H sünnipäev… puhhhhhhhhhhhh…
Üks HÄSTI õnnelik sünnipäevatüdruk oma maailma kõige tähtsama sõbranna Harrietiga
Vahvlihaldjatest pärit ükssarvikuküpsised said lapsed enne kojuminekut kingituseks kui oskasid ära arvata, kui mitu liblikat meie elutoa seintel ringi lendas. Juurde kirjutas Kroonprintsess väikesed tänukaardikesed.
Esialgu tabasid mind sellele mõeldes väiksemat sorti ärevushood – mida ma nende lastega siin ometi pihta hakkan?! Hakkasin siis paar päeva enne pidu (klassikaline mina üritusteks valmistumas…) otsast harutama ja kujundasin alustuseks erinevad plakatid. Ühe sellise, millel magic erase‘isin Videvikusäralt Photoshopis saba, et talle oleks võimalik saba tagasi kleepida. Peoeelsel õhtul leidsin Selkust kolme täpselt Videviku kasuka karva krepp-paberit. lõikasin sellest ribad ja sidusin sabadeks. Peol sidusime lastel järjepanu silmad salliga kinni ja lasime neil sabad “nätsu” abil Videviku külge kinnitada. Kõigil läks üllatavalt hästi – peale Virsiku (kes ei sidunud küll silmi kinni, aga ei suvatsenud samas ka saba õigesse kohta sättida – YOLO) ja Sirli, kellel ei läinud liiga hästi. Auhinnad said siiski kõik. 😀
LINDEX MOOMIN asymmetric tunic 
BLOCH body, skirt and slippers
Since Ladybug started kindergarten last week, her mood has been in direct correlation with how much time I spend with her. Even though she seems to genuinely enjoy her mornings at kindergarten (we bring her home by lunch), the transition still seems to be pretty emotionally challenging for her. I guess the fact that daddy leaves her there all by herself is still a little scary for a tiny little person and some mornings she still cries and says she doesn’t want to go because daddy will leave after he drops her off. Other days she won’t even notice daddy’s gone because she has made great friends who she’s really excited to play with. So it’s kind of bittersweet and I’ve been noticing she appreciates our one-on-one time even more now that daycare is a part of her everyday life. Because we had a huge ton of new sprinkles (thanks, 
June, 2012
Last Sunday (when we stayed at Vihula manor), after our breakfast at the hotel restaurant, we had an hour and a half to spend splashing around in the swimming pool. H offered to sit and watch by the pool with princess Peaches while me and kiddo got to enjoy some proper quality time together. The water temperature was nice and warm and there was noone there but us so we could splash and squeal all we liked. Ever since she was a baby (see the footage from her first ever swimming lesson 
