kroonprintsess: areng

Tohutud etlejad, kunstnikud ja vigurroomajad

March 1, 2018~ chit-chat, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, pere, printsess virsik: areng, printsess virsik: pildid, väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀

Lapsinimese aktiveerimiseks võtsin kohe välja guašid ja ühe tallele pandud papitüki (kardinate, voodipesude jm pakenditest tulevad mõnikord sellised vahelehed, ma jätan need alati meisterdamiseks alles ja kuluvad igati marjaks ära), paar käsnajuppi, pintslid ja panin ta tööle. Nii asjalikult toimetas, et kaameragi võtsin kätte ja jäädvustasin ta toimetused neile piltidele. Just pilte sorteerides vaatasin, et ma olen Kroonprintsessiga igatsugu hulle trikka teinud ja kõik ta taiesed üles pildistanud, aga Virsiku – vaese keskmisega – on lood suti teised. Tuleb seda asja nüüd aktiivselt parandada!

Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.

Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂

Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.

Sädelevaid guašše ka.

Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂

Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂

Üks kolmas tubli ootas mind õhtul kodus (sest ma käisin pangas Katiga #Kogumispäevik laivi tegemas) uhke diplomi ja võidetud raamatuga. Valisime talle siin mõni nädal tagasi ühe lõbusa luuletuse, aga harjutada nagu eriti ei saanud, sest talle jääb kõik pärast kahte lugemist pähe ja et tegu oli Ilmar Trulli naljalullaga ja Kroonprintsess oskab suurepäraselt ironiseerida, ei olnud mingit erilist drillimist vaja. Ja tublike oli üks kahest oma lasteaia lapsest, kes järgmisesse vooru edasi sai! Nii et hoidke talle siis nüüd pöidlaid, et tal edaspidi ka võistlusel hästi läheks. Möödunud aastal esines ta vanas lasteaias ka, aga siis vist järgmisesse vooru edasi saada ei õnnestunud. Ma küsin talt, äkki ta on nõus teile ka ette lugema. Mind ajab hullult itsitama. 🙂

Nii tüüpilised meie. 😀

Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂

Nädalavahetuse pildipostitus: Aiatöödest ja kevadkontserdist

May 25, 2017~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, snapshots (pildipostitus)

Ega see kuigi ebatavaline pole, et pooled nädalavahetuse pildid on toidupildid, aga ega me laupäeva ennelõunal palju muud peale söögitegemise ja söömise teinudki. Grillisime tomatimarinaadis kanakoibi ja mõned viilutatud aurutatud peedid, millele lisasime palsamiäädikaglasuuri, fetat ja värsket peterselli. Lisaks tegime Kreeka salatit ja *üllatus-üllatus* porgandisalatit. 🙂

Kui me siin ükspäev raamatupidajapreiliga majanduaasta aruande eel viimaseid ponnistusi tegime, ostsin meile töötegemise kõrvale mõned siidrid. Ma olin selle siidri alkohoolset versiooni joonud ja üllatusin, et alkoholivaba märjuke oli täpselt sama maitsega. Eriti hea jahutatult ja jääga. Küll üsna magus, aga ikkagi kuuma ilmaga mõnusalt kihisev ja karastav. Soovitan. 🙂

“Porgand porgandiga” nädala raames koorisime ja riivisime ära (olgu, H kooris ja riivis) umbes neli kilo porgandeid, millest kaks kolmandikku tegime Masha porgandisalatiks (selle siia ümber kirjutamine tunduks hirmsa plagieerimisena, nii et küsige Mariselt või lootke, et ta kommentaaridesse retsepti jätab, sest salat on võrratu) ja ülejäänu panime porgandikoogi sisse. Nüüd on kümnest järgi ainult pool kilo porgandeid ja vist peab hakkama juurde tellima… Muuseas – väga mõnus on kui spontaanne koogitegu ei eelda kiiret poeskäiku, vaid kõik koostisosad on kapis olemas. Näiteks on mul muudele küpsetamiseks vajalikele kuivainetele lisaks kastike seemnete ja pähklitega. Kuna viimased on, olgem ausad, pigem röögatult kallid, on mul kombeks neid erinevate soodukatega oma pähklikasti tagavaraks kokku osta. Nii on hea neid pista kookidesse ja küpsetistesse, aga ka niisama põske ja hommikupudru peale. Kotike pähkleid maksab tavahinnaga ju vähemalt neli-viis euroraha – nüüdsama pistsin eCoopi ostukorvi tavahinnast 1€ odavamalt öko-metspähkleid. Tip of the day. 🙂

Õhtupoolikul algas kogupereaktsioon “plats puhtaks” e. soovimatu võsa ja surnud puude maha võtmine. Samal ajal kui H saagis ja lapsed oksi haagise peale tassisid, kaevasin mina maa seest suuri kive, umbrohtu ja prügi üles. Prügikoristust ma olin korra varem juba teinud, nii et kogu prügisaak oli ainult mõni üksik klaasikild ja penoplastijupp. Kivid kogusin kõik kasti ja lükkasin hiljem koos kivihunnikust võetud kividega puid ümbritsevatesse kraatritesse, et sealset pinda tasandada püüda. Kuna maapinda on siin märkimisväärselt palju tõstetud, ei ole puud selle üle muidugi kuigi õnnelikud ja ilmselgelt seetõttu nad siin ära väsinud olidki. Tegelikult veel mõned puud, mis just… kõige õnnelikumad pole. Neid me siiski maha ei võtnud – loodame, et nad ikka ellu jäävad. Ja kuna meile Smartposti ükspäev maailma toredaim üllatuspakk saabus, istutasime aia serva veel hulga puid juurde ka. Meie armas sõber ja metsamees Martti saatis meile Hiiumaalt terve kastitäie istikuid! Maaküttetorude pärast ei saa me kuusekesi enda aeda istutada – need andsime tänavapoolsetele naabritele, kes need ka kohe maha panid. Jube paha tunne oli aiast vanu ja väsinud puid maha saagida, aga seda rõõmsam on meel, et me neli korda sama palju noori ja ilusaid istikuid maha panna saime. 🙂

Õhtul tõstsid tüdrukud issiga koos oksad käru peale ja pühapäeva hommikul Pääsküla jäätmejaamas käru pealt maha. Kummalisel kombel on issiga prügimäel käimine tüdrukute täielik lemmik ja tublid abilised on nad muidugi ka. Jäätmejaama võib tasuta viia 0,6 m³ per nina ja sellised üllatavalt töökad mini-inimesed lähevad igatahes täieõiguslikult arvesse. 😀

Alustades oli plats selline…

Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.

Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀

Kui me Kroonprintsessi balletitundidesse panemist kaalusime, olin ma ausalt öeldes pisut-pisut murelik. Osa minust kartis, et ehk on see range balletimaailm ühele väikesele inimesele liig ja kujutasin vist endale ette, et see võib tema enesehinnangule halvasti mõjuda. Ma ausalt öeldes ei oska seda sõnadesse panna, sest mulle endalegi kõlab see nüüd retrospektiivis täiesti naeruväärselt ja jaburalt.

Nagu te teate, käib Kroonprintsess kahes huviringis – Musamaris laulmas ja Kaie Kõrbi balletistuudios tantsimas. Ka Musamari korraldab suurtel lavadel (tihti Estonia kontserdisaalis) kontserte ja kui esimesest kontserdist mäletan rõõmu ja elevust, on viimastest üritustest alles jäänud ainult nukker pettumus. Ma vist kirjutasin ka, et viimati olid lapsed orkestri ja solistina üles astunud Ivo Linna taga täiesti peidus ja esinesid justkui taustalauljatena? Ehkki see üsna mahlaste piletihindadega üritus ju justnimelt Musamari kontsert oli, olid lapsed korralduslikus mõttes absoluutselt täiesti ebaolulised ja kuigi hiljem oli võimalik (samuti muidugi väga mahlase hinnaga) DVD osta, polnud minu meelest selleltki võimalik Kroonprintsessi tabada.

Ja nüüd me jõuame tänasesse päeva, kui Kroonprintsess on osalenud oma elu teisel kevadkontserdil Kaie Kõrbi balletistuudioga. Samuti prestiižsel laval, uhkes ja ülivingelt lavastatud etenduses, mis müüdi täismajale ja millest kirjutavad suured meediaväljaanded – samuti täielik elitaarne värk, noh. Sarnaselt Estonia Kontserdisaalile ja Ivo Linnale ja muule sellisele oli see suurepärane publicity stuudiole endale. Ja teate, kes kogu selle uhke lavastuse keskmes olid? Lapsed. Ja seda päriselt, siiralt, tõeliselt. Laste tantsu- ja esinemisrõõm olid esikohal. Kõigile lastele olid korraldatud võrratud kostüümid, nad said teha proovi, tunda tantsimisest rõõmu ja olla osa millestki suurest, millestki professionaalsest ja ägedast. Ja iga rühma iga tantsija sai laval olla tõeline väike staar. Etenduse lõpus kogunesid kõik lapsed lavale, ülevalt sadas alla mustmiljon roosat õhupalli* ja lavale veeretati suured lauad igale lapsele mõeldud koogikestega. Seisin seal lava taga ja olin nende kõigi laval kilkavate laste rõõmu üle nii õnnelik… Ja ehkki ma Musamari mitte millegi vastu ei vahetaks, sest ma südamest armastan meie Musamari õpetajat, kellest on saanud nii oluline osa meie laste elus ja arengus, kes hoiab neid, arendab ja toetab neid… on kahe huviringi ürituste vahe korralduslikus mõttes nagu öö ja päev. Vot sulle “enesehinnangule halvasti mõjumist” balletikoolis, onju. 🙂

Proovis…

… ja laval. Kui te küsite, kas ajas nutma ka – mitte vähe ei ajanud. Minu beeeeeeebiiiiiiiii! :’)

* Põhjuseid oma lapse üle uhke olla vol. 10324098372: pärast kontserdi lõppu teatas Kroonprintsess, et oli laval märganud üht väikest õnnetut õhupallita jäänud konnakest (konnakostüümis tüdrukut) ja oma õhupalli talle andnud, et ta ei kurvastaks. Sest ta oli väiksem ja paistis väga nukker! Pärast leidis Kroonprintsess endale muidugi uue, aga ta oli nii rahul, et ta oli kedagi aidata saanud. Minu isetu viiene. 🙂

Laupäevad ja tutud ja juuksenõelad ja… juukselakk?

May 20, 2017~ edevus, juuksed, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid

Kõik meie laupäevad kulgevad üsna ühtemoodi. Kõigepealt sätivad lapsed end hommikumultade ette samal ajal kui mina või H (täna tema) hommikusöögi ette valmistame. Täna oli menüüs riivitud porgandi (kes meie Facebooki lehte jälgib, teab, miks :D), paprika, sibula ja riivjuustuga munapuder koos ahjus krõbedaks küpsetatud peekoni, tomatikastmes ubade ja röstsepikuga. Pärast hommikusööki algab operatsioon “Balletitunniks valmistumine”, mille käigus tuleb kindlaks teha, et kõik sukad-trikood-sussid on vastavas seljakotis olemas ja siis Kroonprintsessi juba tagumikuni ulatuvad juuksed soengusse taltsutada. Balletikrunni tegemine, muide, ei ole mingi lihtne kunst, mistõttu mina seda tegelikult ei valdagi. Aga harjutama peab, sest homme on Kaie Kõrbi balletistuudiol Nordea kontserdimajas suur kevadkontsert “Kui tuul pöördub” (ma ei tea, kas pileteid on veel, aga kui on ja teil plaane pole, siis ma igaljuhul soovitan tulla vaatama – see on üliäge!) ja sinna mingisuguse niisama-krunnikäkerdisega juba minna ei sobi. Kevadetenduse kostüümiinfos seisab nii:

“Krunnisoengu vahendid on: patsikumm, juukseklambrid (nii tavalisi kui krunnisoengu tegemiseks ehk vanaemad) , soovitavalt krunnivõrk (juustega ühte tooni ja ilma kaunistusteta), võimalusel juukselakk.”

Mina proovin juuksed alati kõigepealt võimalikult peadligi pinguldatud hobusesabasse kinnitada, punun sabast patsi ja kinnitan siis selle patsi ümber. See on kuidagi kõige lihtsam ja lollikindlam viis mingisugunegi krunn-asi valmis teha. Tegelikult on meil juuste silumiseks spetsiaalne hari ka olemas, aga seda ma täna leida ei suutnud. Tegin hoopis juuksed alguses natuke märjaks, et nad paremini kammimisele alluks. Kui ma esimesel aastal seda juukselakisoovitust nägin, tekitas see mus pisut vastakaid tundeid. Kroonprintsess oli siis muidugi väiksem ka, aga mulle üldse ei meeldinud mõte sellest, et ma talle mingisugust rõvedat aerosoolpudelis keemiat näkku peaks laskma. Toddlers and tiaras või nii…

Kuna ma endale aga möödunud sünnipäevaks maailma mõnusaima uue juukselaki ostsin, mis lisaks kaunile viimistlusele ka puhta koostisega on, proovisime täna krunnile ka pisut lakki pihustada. Kroonprintsess on sellistest asjadest muidugi igatahes sillas, sest vanus on juba selline, et igasugune emme meik ja muu on ülipõnev ja Hästi Eriline. Lakil on üsna tugev ja magus lõhn (väidetavalt mitteallergeensetest lõhnaainetest), mis mulle TOHUTULT meeldib, aga mida endale juustesse pihustades ma lõhnaõli kindlasti kanda ei saa. Samuti meeldib mulle toote pakend (mis on pruun, pisut sädelev metallpudel) ning puhas ja öko koostisosade nimekiri. Sellist lakki võin ma oma väikesele baleriinile vabalt paar korda aastas juustesse lasta! Lakk ei tee juukseid raskeks ega tükki, vaid jätab nad mõnusalt pehmeks ja vetruvaks, aga hoiab mu lokid ja lained samas alati imeilusti paigal. Samuti lasen ma seda niisama juuksejuurtele kui mul bad har day ja juuksed nukralt ludus on. Ma ei tea, kas sellel brändil Eestis teisi edasimüüjaid ka on (kui teie teate, kindlasti jätke kommentaar väärtusliku infoga!), aga mina ostsin ta Olümpia hotellis asuvast Desirée ilusalongist, kus alati juuksuri juures käin. Hind oli tal vist midagi 10€ kanti (ehk absoluutselt taskukohane) ja järgmisel korral kindlasti soetan mõne viimistlusvahendi lisaks, et proovida, kas kõik selle brändi tooted on ühtviisi head. 🙂

Ma pean lihtsalt ära märkima, kuidas a) selles kodus on VÕRRATU pildistada, sest siin on nii meeletult palju valgust b) seda inimest on VÕRRATU pildistada, sest ta on… lihtsalt… võrratu! Need pildid valmisid umbes kahe minutiga enne kui nad issiga autosse istusid ja Tallinna Balletikooli poole homse etenduse proovi suundusid. Ta on nii ilus ja fotogeeniline, et temast pole vaja lihtsalt rohkem pilte teha – kõik õnnestuvad niikuinii kohe. Ja nagu näha – ta naudib seda edvistamist täiel rinnal!

Suusadebüüt

February 20, 2017~ adventures, kroonprintsess: areng

Minu nädalavahetus algas marsruudil Tallinn-Riia-Tartu, sest kõik Emmede Klubi Baltikumi tiimid pidasid Riias pidu ja mul oli lisaks peo väisamisele vaja ka oma viimased voiceoverid linti lugeda. Startisime koos meie toreda operaatori Andreasega Tallinnast ja tegime peatuse Märjamaal, kus meiega liitus Madiken (ja pidanuks liituma ka Stina, kellega juhtus elu ja kes meiega *nuuks* seekord sõitu kaasa teha *nuuks* ei saanud…). Et meil on väga toredad kolleegid, kes oskavad meie väga mõnusas peakontoris väga lahedaid pidusid korraldada, olid lauad lookas ja meeleolu laes. Madiken ja Andreas pidid kahekesi kogu meie tiimi lippu kõrgel hoidma ja tegid seda väga eesrindlikult varajaste hommikutundideni välja. Mina, samas, hüppasin (pannes kogu hingest vastu kangele tahtmisele mõnusas hotellis ööbida ja head hommikusööki nautida…) ühes lastele mõeldud kingitustega (emme peab Lätist alati midagi tooma!) keskööl Riia-Tartu bussile ja sõitsin oma kamba juurde, kes muidugi kell neli öösel rendikorteris õndsat und magas…

Nimelt oli meil nädalavahetuseks plaanitud Kroonprintsessi mäesuusadebüüt ja mul ei olnud mingisugust kavatsust seda maha magada, mistõttu oli öine bussiretk ainuvõimalik lahendus kõikjale ühe nädalavahetuse jooksul jõudmiseks. Pärast neljatunnist und ei olnud hommikune ärkamine muidugi mu elu kõige mõnusam tunne, aga kosutavad munavõikud, kohv ja mäele suundumisest tulenev elevus kompenseerisid kurnatuse täiega. Ka suusailm oli üllatavalt ilus – päikeseline ja kuiv. Juba lõunaks oli meil kokku lepitud suusatund instruktoriga ja väike inimene ise oli ürituse pidulikkusest äärmiselt elevil. Muudkui naeris ja kilkas ja hõiskas kohe kui suusasaapad jalga ja suusad alla sai.

Meie ise olime, tunnistan ausalt, suusadebüüdi eel pisut mures. Kroonprintsess on tubli ja tragi inimene, aga ühtlasi ka äärmiselt õrna hingega ja kipub mõnikord raskustega silmitsi seistes pisut hätta sattuma. Ehkki otseloomulikult temasse 100% uskusime, oli hinges ikka väike mure, et esimene kogemus talispordiga ehk kuigi edukalt lõppeda ei pruugi. Meie suureks rõõmuks oli kohe selge, et julguse taha üritus kindlasti ei jää – Kroonprintsess ei näidanud üles vähimatki hirmu kukkumise või suuskadel libisemise ees, püsis vaevata jalgel (suuskadel) ning asus vapralt suusainstruktor Mardiga mäele harjutama. Kordagi virisemata tegi ta tund aega tublisti kaasa… ja siis saabus kardetud tagasilöök – tunnist tagasi sain nutva lapse. Asi ei olnud muidugi milleski muus kui lihtsalt Kroonprintsessi iseloomus – ta on tubli ja sõnakuulelik ning teeb püüdlikult kõik, mida temalt palutakse. Eriti kui tegemist on võõra inimesega. Seepärast tähendas tunni lõpp tema jaoks suurt pingelangust – kurnav füüsiline töö, täiesti uus kunst ja mõned kukkumised olid tema sisse kogunud terve portsu emotsioone, mis nüüd välja pidid pääsema.

Pärast seljanka-, kakao- ja koogipausi suutsime Kroonprintsessi siiski suurema vaevata veenda ka päeva teise tundi minema. Ka selle tegi ta vapralt kaasa, kuid samas oli ka näha, et entusiasm polnud enam päris see ja kukkumisigi esines rohkem. Olime pisut mures, kuid samas uhked, et ta kastumusele siiski sihikindlalt vastu astus ja selle ära tegi. Teise tunni järel sõitis H ema lastega koos tagasi Tartusse ja mina ning H saime ka koos mäele suunduda. Et ma olin selleks ajaks surmavalt väsinud, tahtis mul jonn peale tikkuda ja sõit ei sujunud, mistõttu veetsin mäel vaevu tunnikese ning suundusin seejärel autosse tukkuma seni, kuni kaasa minuta veel tunnikese talisporti harrastada sai.

Teine päev oli aga üks sootuks teist laadi päev. Ilm oli küll täiesti ilgelt rõve (vihmane, tuuline, niiske, räme, külm…), aga tujud olid erakordselt head. Kui esimese päeva õhtul ja teise hommikul oli Kroonprintsess veel kurtnud, et ta mingil juhul enam suusatundi minna ei taha, käis tal mäele jõudes peas mingisugune klikk ja tema esialgne elevus ja entusiasm olid tagasi. Ilmselt oli tolku meie veenmisest, et esimesed tunnid on mistahes alal igal juhul keerulised ja tüütud ning tõeline rõõm uuest oskusest saabub alles siis, kui see juba enam-vähem omandatud on. Kinnitasime, et sõit läheb tema jaoks iga tunniga aina lõbusamaks ja tema omakorda nägi, et meil on õigus. Kolmanda tunni ajal võis suusamäel näha naerusuist, õnnelikku ja tõsisest sportlaslikust rõõmust pakatavat last, kes tunni lõpus teatas kilgates, et ei jõua järgmist ära oodata. Kujutlege nüüd palun korraks, kasvõi püüdke, mis tunne minu emasüdames sel hetkel oli. Minu väike kullake!

Pühapäeva õhtuks oli Kroonprintsess võimeline ise (suusainstruktori eskordiga, aga siiski) mäest alla sõitma, pidurdama ja pisut juba keeramagi ning sai kiita nii suusainstruktorilt kui ka muidugi oma ülevoolavalt õnnelikelt ja uhketelt vanematelt. Ka Kroonprintsess ise oli oma eneseületuse ja omandatud oskuste üle silmnähtavalt uhke ning lahkus mäelt tõeliselt hea tundega. Kas üks nädalavahetus oleks saanud paremini lõppeda? Minu meelest mitte.

Teine suusapäev ei lõppenud edukalt muidugi mitte ainult lapse, vaid ka tema ema jaoks – minu jaoks olid pühapäevased lumelauasõidud nii-nii mõnusad ja tundsin taas üle pika aja (täpsemalt öeldes kolme aasta, mis on möödunud meie viimasest suusareisist Levile), et olen võimeline seda kunsti tõeliselt valdama. Mitu tundi tihedas (ja lakkamatus!) külmas vihmas sõites ei tekkinud korrakski küllastumus-, väsimus- või frustratsioonitunnet. Laud libises, allus minu kontrollile, julgust tuli aina juurde ja hoog läks üha kiiremaks. Mäelt lõpuks auto poole ~~astudes~~ libisedes (päev otsa lakkamatult sadanud vihm oli juba päev varem jääga kaetud parklad ja kõnniteed täielikeks uisuväljadeks muutnud) tundsin, justkui oleksin suusamäest alla tuhisemise asemel sukeldumas käinud – kindad lirtsusid käes, juuksed tilkusid veest ja kombe oli üleni märg. Ja kummalisel kombel polnud ma ilmale mitme tunni jooksul kordagi tähelepanu pööranud, sest mul oli nii-nii lõbus! Mul, kes ma veel viis aastat tagasi valjult ja uhkelt deklareerisin, et mina mingil juhul mitte mingisugust nõmedat talisporti ei harrasta, maetagu mind või elusalt! Nagu mingi loll…

Mis ma tahan öelda on see, et tuleb leida võimalus õppida. Otsida endale keegi, kes päriselt oskab õpetada ja uute oskuste omandamise alga jaoks lihtsaks ja arusaadavaks teha. Kui H (kes pole küll instruktor, ent on üllatavalt hea tehniliste oskuste edasiandja) poleks mind ükskord ümber veennud ja õpetanud, ajaksin siiani talispordivastast hülgemöla suust välja ja jääksin kogu sellest rõõmust ilma. Meie Kroonprintsessi õpetas suusatama Talve suusakooli instruktor Mart, tänu kelle toele ja õpetusele sai Kroonprintsess talispordiga algust teha nii nagu peab. Õppida korrektset kehahoiakut, õppida, kuidas pidurdada ja kuidas keerata. Ma tõesti usun, et (ka algaja ja harrastajana) on tehniliselt korrektsete võtete tundmine juba alguses ääretult oluline. Ma ei suuda uskuda, et ma seda ütlen, aga mulgi tekkis isu mäesuusatamist proovida…

Mida teie nädalavahetusel tegite?

Fotopostitus: “Seiklus Eikunagimaal” Nordea kontserdimajas

May 27, 2016~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, photography, snapshots (pildipostitus)

Nagu lubatud, jagan teiega nüüd Kroonprintsessi pühapäevaselt kontserdilt Kaie Kõrbi balletistuudioga mõningaid pilte. Tegemist oli hästi ilusa ja väga hästi korraldatud üritusega, mis andis väikestele baleriinidele suurepärase võimaluse Nordea kontserdimaja uhkel laval rahvast täis saali ees imeilusates kostüümides esineda. Tõeline unistus, kas pole? Pühapäeva hommikul toimus meie väikeste Punamütsikeste (kõigil rühmadel on erinevad muinasjutulised nimed) kostüümiproov ja nii õnnestus mul nii lava eest kui tagant kiiruga kaasa haaratud kaameraga natuke pildistada. Olen piltidega vaatamata kõigele äärmiselt-äärmiselt rahul – meie 50 mm objektiivi autofookus ei tööta ja kogu saginas, liikumises ja sekundipealt vahelduvate valgustingimuste käes käsifookusega pildistamine on paras väljakutse, mistõttu on kadreering paljudel piltidel natuke kehvavõitu. Siiski olen oma saavutustega rahul – toredaid pilte on mul tegelikult paaalju rohkem, aga ma ei söanda teiste laste nägudest tehtud lähivõtteid ja grupipilte blogis jagada. Need saadan meililistile ja loodan, et teiste laste vanematel on ka ilusate piltide üle hea meel. 🙂

Vasakul pilt Kroonprintsessist lava taga garderoobis lavalemineku-järge ootamas, paremal eesriide taga lõpukummarduseks poosi harjutamas.

Suur ja tähtis esinemine

Üks mu lemmikpilte. Arvake, kes?

Minu lemmikpilt – haldjakesed lavalt maha kõndimas, minu oma näol (mille ma fookusesse sain, jee!!!) lai ja rahulolev naeratus. Tehtud!

Primadonna esimesed kontserdijärgsed lilled. Et neid tuleks veel palju! :’)

Ükskord pidi see ju juhtuma…

March 11, 2016~ chit-chat, kroonprintsess: areng, õdedevaheline armastus, printsess virsik

Sellisena jalutas väike ~~Virsik~~ kassike hetked tagasi oma suurema õe toast välja ja küsimus “Kroonprintsess, kas sa joonistasid just oma õele vurrud?” ei ole just üks neist, mida ilma naerma purskamata võimalik esitada on. #distsipliin Tõele au andes ei ole me kunagi selle peale tulnud, et Kroonprintsessile teiste inimeste peale joonistamist keelata ja seega ei olnud meil otsest õigust temaga pahandada. Tahtmist ka mitte – ükskõik, kui vale ja nõme tegu see ka polnud, päris pagana naljakas oli see igatahes küll. Ja küllalt imetlusväärne – peab ikka kindel käsi olema, et nii väledale lõuendile midagi maalida. 😀

VLOG: Ladybug decorating her very own Christmas tree

December 27, 2015~ christmas, kroonprintsess: areng, videoblogi

When we went to get the Christmas tree for our living room, kiddo saw the tiny little fir trees they had for sale, went “look, mommy, baby trees!” and looked so incredibly adorable standing next to them, I whispered in H’s ear and asked if he thought getting her her very own tree was a good idea. Turned out it was a GREAT idea! Kiddo got to hang her very own ornaments on her very own tree without my perfectionism getting in the way of her creativity. Win-win! It also serves as a night light, spreads Christmas cheer and… yup, it’s wonderful. 🙂

// Kui me elutoa jaoks jõulukuuske ostmas käisime, silmas kroonprintsess tillukesi puid, hüüdis “emme, beebikuused!” ja nägi nende kõrval nii imearmas välja, et ma sosistasin H’le, kas temagi leiab, et neiule päris oma puu ostmine võiks olla hea mõte. Ta oli nõus ja selgus, et see tõepoolest oli fantastiline mõte. Kroonprintsess sai kuusele riputada päris oma ornamendid (ka need, mille ta ise kodus ja lasteaias meisterdas) ilma, et minu kontrollfriiklus loomingulist protsessi pärsiks. Võit! Lisaks täidab see ideaalselt öölambi funktsiooni, loob lapse toas jõulumeeleolu ja… ühesõnaga, see on imetore. 🙂

Video: Ladybug gets into the Christmas spirit

December 4, 2015~ christmas, kroonprintsess: areng, videoblogi

Watch in 1080p HD! // Vaata 1080p HD’s!

Kiddo’s OOTD: Dance class

November 29, 2015~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, outfit of the day, outfit of the day: toddler

Saturdays are mine and Ladybug’s special days. We take the bus to her dance class, eat lunch at Vapiano, go shopping and just spend quality time together. It’s almost like a little tradition and we both desperately need it to escape our daily routine and just take the time out to focus on each other. As for the ballet lessons, she has learned a lot and has become quite the little ballerina already. I’ll show you two short video snippets later on – I think it’s just adorable how her posture has improved and how she’s always twirling and stretching her little toes. You’ll see what I mean if you scroll down to the bottom of the post. 🙂

// Laupäevad on minu ja kroonprintsessi jaoks väga erilised päevad. Sõidame bussiga linna, käime tantsutunnis, sööme Vapianos lõunat, käime poodlemas ja veedame lihtsalt rahulikult koos kvaliteetaega. See on meil juba nagu väike traditsioon ja me mõlemad vajame seda aega hädasti, et oma igapäevarutiinist natukene välja murda ja teineteisele pühendumiseks aega võtta. Mis balletitundidesse puutub, on neiu juba päris osavaks muutunud. Näitan teile hiljem paari lühikest videoklippi – minu meelest on niii armas, kuidas ta rüht juba paranenud on ja kuidas ta pidevalt keerleb ja pöörleb ja varbakesi sirutab. Kui postituse lõppu jõuate, saate aru, mida ma silmas pean. 🙂
ootd LINDEX MOOMIN asymmetric tunic (LINK)
H&M leggings
CONVERSE sneakers
POLARN O. PYRET pink polka dot socks
ootd1 ootd2 BLOCH body, skirt and slippers
H&M leggings
ootd3

Ladybug learns to write // DIY worksheets

October 5, 2015~ DIY, kroonprintsess: areng, videoblogi

Because Ladybug is turning four already in January, it’s about time we started to practice writing. She shows great interest in reading and writing and has known most letters and how to write her own name (more of ten than not she does it backwards, though) for a good while now so I thought we’d take a step further. My goal is to have her writing her letter to Santa on her very own. I’m pretty sure it’s a little too ambitious, but nothing bad ever came out of dreaming a little, am I right?

// Kuna kroonprintsess saab jaanuaris juba neljaseks, on tagumine aeg kirjutamisega algust teha. Ta on lugemise ja kirjutamise vastu alati suur huvi välja näidanud ja tunneb juba päris ammu tähti ning kirjutab oma nime (enamasti tagurpidi), mistõttu mõtlesin, et nüüd võiks olla aeg seda oskust edasi arendada. Minu eesmärk on panna ta jõuluvanale täiesti iseseisvalt kirja kirjutama. Ma olen päris kindel, et s ee eesmärk on pisut liiga ambitsioonikas, aga unistamine pole kellelegi kunagi kahjuks tulnud või mis? Pildilolevat vihikut soovitan kõigile väikeste kirjutajatele soojalt – minu mäletamist mööda maksis see ca. 2€ ja harjutused olid meie kolmeaastase jaoks väga paeluvad ja arendavad. 🙂
This little lesson of ours was a huge eyeopener for me – for the first time I ever, I got to really be proud of her not only for what she does but who she is and the kind of traits she possesses. Whenever she would draw a line that was crooked or just not perfectly neat, she would make a little joke, reach for the eraser and patiently redo the whole thing. I didn’t know she was this much of a little perfectionist, but I am really happy she is. What’s even better – even though I, too, am a perfectionist, she doesn’t take after me. I get irritated and upset while Ladybug stays calm as a cucumber and just redoes whatever she doesn’t think is good enough.

// Meie väike kirjatund oli minu jaoks täiesti uus kogemus – esimest korda elus sain ma tõeliselt uhke olla mitte ainult tema tegude ja saavutuste, vaid tema iseloomuomaduste üle. Muidugi olen ma varemgi heldinud, et ta on lahke, abivalmis ja hea huumorisoonega, ent see oli midagi täiesti uut. Iga kord, kui ta mõne pisut kõvera või mitte-päris-ideaalse joone tõmbas, tegi ta selle üle nalja (“hahaa, printsess Karlotta kõverad jalad!”), haaras kustukummi ja tegi kõik kannatlikult otsast peale ja korralikult ümber. Ma ei teadnud, et ta nii suur pedant on, aga mul on selle üle ainult hea meel. Mis veel parem – kuigi ka mina olen perfektsionist, ei ole laps minusse. Mina lähen närvi ja muutun kannatamatuks, kuid kroonprintsess säilitab rahu ja teeb kõik ümber, mis tema väikestele standarditele ei vasta.
She doesn’t have the correct grip down yet (even though we’ve practiced it) but I decided not to let that spoil her fun. Maybe I should get her one of those ergonomical pencil grips to help her learn? How did you teach your kids the correct grip?

// Ta ei hoia pliiatsit veel õigesti käes (kuigi seda on üksjagu harjutatud), aga ma otsustasin mitte lasta sellel tema rõõmu rikkuda. Äkki ma peaksin talle ühe neist pliiatsipidemetest ostma, mis korrektset asendit toetavad? Kuidas teie oma lastele õige haarde selgeks õpetasite?
Once she’s done with her little workbook (which will probably soon – she finished half of it in one go and would’ve continued unless it hadn’t been bedtime), she can move on to practicing writing some of her favorite words and names. I made her these little worksheets with family photos and clip art from the Google image search. The font with the dotted lines is available HERE – download it, install it on your computer and use it to make worksheets for your kids with the letters and words closest to his heart. After all – learning should be fun, right? 🙂

// Kui ta oma harjutusvihikuga ühele poole saab (mis juhtub ilmselt üsna varsti – ta tegi esimese hooga kohe pool vihikust ära ja kui uneaeg poleks peale tulnud, oleks ta selle suure innuga lõpuni ära täitnud), saab ta harjutamist jätkata endale kõige südamelähedasemate nimede ja sõnade läbi. Ma tegin talle need harjutuslehed meie perepiltide ja Google pildiotsingust leitud clip art’ide abil. Punktiirjoonega font on pärit SIIT – lae see alla, installi oma arvutisse ja tee selle abil oma lastele neile meeldivate tähtede ja sõnadega harjutuslehed. Õppimine peab ju lõbus olema, kas pole? 🙂