Kes meist üldse midagi teab on kindlasti kursis, et jaanuar on meie jaoks väga kõrge sünnipäevakontsentratsiooniga kuu. Kohe kui jõul läbi saab, hakkab üks ööpäevaringne lakkamatu mismasünnakssaadatahan ja kedamaomasünnalekutsun. Mullu oli peopidamisega nagu oli, nii et sel aastal olid sünnipäevakogunemised kohe eriti palavalt oodatud. Noor juubilar otsustas esmakordselt, et soovib kodust teemavaba pidu, mis tema peokorraldajast emale igatahes sobis, sest korraldamise ja orgunnimise toss oli veel jõuluperioodist värskelt väljas. Mulle endale meeldisid sõbrannadega kodus mängimise sünnipäevapeod lapsena VÄGA ja ehkki kodusünna on ehk pisut valjem (või vähemalt ei haju kilked ja sammumüdin sama hästi ära) ja intensiivsem kui mängutoas peetud peod, on sellel ikkagi omamoodi sarm, arvan ma. Hullult hakatakse mänge, etteasteid ja tegevusi ise välja mõtlema, mida mängutoas möllates nii naljalt ei juhtu. Ja eks ole vanus ka juba sealmaal, et sõbrantsidega omapead askeldamine rohkem huvi pakub… khmm…. kas keegi selgitaks mulle korra veel ja seekord hääästi aeglaselt, kuidas see juhtus, et mul KÜMNEAASTANE tütar on?!
Igatahes. Peost siis:
Iga kord kui ma üritan olla osavõtlik lapsi otsustesse kaasav lapsevanem ja uurin neilt, mida nad õhtusöögiks süüa tahaksid (oodates vastust stiilis “suppi”, “lasanjet”, “hakklihakastet” vms), karjatavad nad särasilmil ootusrikkalt: SUSHIT! Nii et võite kuus korda arvata, mida rahvas ka tänavusele sünnipäeva-peolauale kõigest kõige enam ihkas. Ja eks ole sedasi muidugi mõnus ka – võtad aga ilusatelt värvilistelt vaagnatelt kaaned maha ja laud kaetud, kusjuures toiduga, mis sünnib külmalt (ja jooksupealt näpu vahele haarates) süüa, on päris toit ning pakub ühtviisi palju rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele. Meie laste TOP3 lemmikud on Philadelphia lõhe uramakid, krõbeda kanaga tempurad (samuti ühe teatud ema lemmikud…) ja lõhenigirid.
Meie lemmikud go-to sushikohad on aastate jooksul palju kordi vahetunud, kuid viimastel aastatel on MySushi püsima jäänud – minu meelest teistest sushikohtadest peajagu üle nii rullide priskuse, tooraine, kui ka hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Nagu öeldud, on meie lapsed sushi järele justkui arust ära, nii et tellimusi läheb meie majast MySushi poole teele sagedamini kui ma tegelikult Woltile raha anda tahaks. Kui sushisööming pikemalt ette teada on (nt kui meile sõbrad külla tulemas on, valmistun alati sedasi varakult), siis on hea nipp tellida otse nende kodulehelt ja ise järele minna – seal on pidevalt megapalju ulmeheade hindadega sooduspakkumisi (vaadake ise järele, kui ei usu) ja minu meelest on neid puhveteid üle linna juba nii palju, et kodu lähedalt mõne ikka leiab! Suurema seltskonnaga saab sedasi mõnusa sushielamuse pealt korrraliku säästu!
Kui tavaliselt on meil ikka mängud ja tegevused plaanitud olnud, siis seekord jäi Laisk Ema pigem lootma sellele, et inimesed on piisavalt suured, et eneste meeli ise edukalt lahutada. Siiski panin kokku ühe väikese sünnipäevalapseteemalise Kahooti. Kes veel ei tea (ja täiesti üllatavalt paljud mu ümber ei teadnud, mis on äge, et on veel ÜKS “pidu”, kuhu ma viimasena ei jõua :D), siis on niisugune brauseripõhine viktoriinirakendus, kus saab tasuta luua omaenda viktoriini (kõige tavalisem on vist valikvastustega variant), milles osalemiseks saavad mängijad omaenda nutitelefonidest hõlpsasti sisse logida ja aja peale küsimustele vastuseid anda. Hästi lihtne kasutada nii koostajale kui osalejatele, tekitab ülivahvalt hasarti (sest edetabeli kujunemisel loeb õigsusele lisaks ka kiirus) ja on niisugune mäng, millest saavad rõõmu tunda ka arglikumad ja rambivalgust mittearmastavad peokülalised. Nii peoprintsess ise kui ta külalised jäid mänguga rahule ja see andis neile võimaluse korraks tuurid maha võtta okei, valetan täiega, nad läksid käima ja kisendasid nagu hullumeelsed. 😀 Aga niii äge oli!
Kui korra on jäätisegraanulikesed majas olnud, on tort eilne päev! Küsimuse peale, mis sünnipäevapidudel magustoiduks olema peaks, kõlas tütarde suust ühehäälne MINIMEEEEEEEEEELTS! Ma olin korraks juba unustanud, et need geniaalsed pallikesed üldse olemas on, aga laps-inimesed ei unusta midagi. Ealeski. Ma mäletan oma esimest skepsist nende osas, aga fakt on, et tegu on ime-ime-imehea maitsega (koore)jäätistega, millel on lihtsalt lõbuskummaline tekstuur ja mis tekitavad väikestes peokülalistes garanteeritult palju elevust. Minu laste lemmikmaitse on alati olnud sidruni-laimi sorbett, aga nüüd oli valikus ka piparmündišokolaad, mis on nende teine kõige lemmikum jäätisemaitse maailmas üleüldse! No ja minu ju ka…
Ülejäänud õhtu möödus neil omaette askeldades (kusjuures kaasati ka väikesed õed-vennad, mistõttu oli lapsevanematel erakordselt lebo õhtu), möllates ja kingitusi avades. Hästi kihvtide väikeste inimeste seltskond ja hästi hea pidu, ma ütleks. Mõned peokülalised jäid ka ööseks (ja mõne peokülalise lapsevanemad pärast uneaega hommikuni lobisema…), nii et peojärgsel hommikul ärkasin kuue lapse emana. 😀
Ja see minu tütar…
Ma tean, ma tean – seda räägime me, lapsevanemad, ju kõik. Et aeg läheb nõnda ruttu ja kuhu need kümme aastat küll kadusid ja nii edasi… aga TEGELT ka! Kui ma mõtlen, kui palju olen mina (peaasjalikult tänu talle) kasvanud, kellekski hoopiks teiseks (loodetavasti ka paremaks) kujunenud, kui palju me oleme koos kogenud, läbi teinud, naernud-nutnud-ragistanud… kuidas mahub nii kiirelt mööduva kümne aasta sisse NII palju?
Kutsun teda viimasel ajal Mõistuse Hääleks, sest kuidagi on kujunenud nii. Sellest lapsest on kasvanud aus, otsekohene, terava keele, suure sisemise tarkuse ja säravate silmadega väike inimene. MINU inimene! Ei pane keegi mulle puid alla nõnda tabavalt nagu tema oskab. Ei üllata keegi mind oma sõnaosavuse ja vaimuvirkusega nii nagu tema seda teeb. Ta paneb mind laginal naerma ja totrustele vandeseltslaslikult kaasa kihistama. Küsib minult suure inimese küsimusi ja arutleb minuga suure maailma teemadel. Ma olen endale kasvatanud tõeliselt imetlusväärse sõbra, kellega on iga päev eelmisest natuke parem. Ma olen nii uhke, et mitte ükski maailma angaar (kummatigi siis üks inimkeha) nii suurt uhkust enda sisse mahutada ei saaks. Mul on temaga vedanud. Maailmal on temaga vedanud!
Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀
Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.
Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂
Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.
Sädelevaid guašše ka.
Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂
Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂
Nii tüüpilised meie. 😀
Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂
Olen viimase aja sündmuste valguses väga palju mälestustes ja pildikaustades tuhninud, et olulisi hetki välja trükkida. Kui elu ring ja surelikkus end meelde tuletavad, kasvab piltide ja videotena tallele pandud mälestuste väärtus hüppeliselt ja kohe tekib tunne, et kõik need hetked peaksid igapäevaselt silma all olema.
Koerahaldjas ja lillehaldjas. 🙂
Parim osa kogu peo juures, mulle tundus, oli laste jaoks ikkagi koos mängutoas mängimine. Nii kurvad oldi, kui pidu lõpuks läbi sai ja kuna suurem osa peoajast oli teaduse ja katsetega sisustatud, jäi mänguaega väheks. Järgmisel korral tuleb sellega arvestada, et nende vanuses on peamine rõhk ikkagi eakaaslastega trallimisel ja ausalt öeldes peaks selliseid suuremaid koduseid playdate‘ tihedamini korraldama. Meil käivad ju koguaeg sõbrad külas õhtusööki söömas või lauamänge mängimas – miks siis mitte lastel? Täiega mõttekoht. Igatahes oli supertore pidu (aitäh, manad, abi eest!) ja jään juba järgmist aastat ootama. Sünnipäevad on lihtsalt mu lemmikud ja neid meil jaanuaris jagub. Sestap võite veel oodata postitusi minu ja Virsiku sünnipäevadest. Anete sünnipäeva-teemapeo pilte ja videoid vist juba Instagramist nägite? Ja täpselt nädala pärast on ju H sünnipäev… puhhhhhhhhhhhh…
Üks HÄSTI õnnelik sünnipäevatüdruk oma maailma kõige tähtsama sõbranna Harrietiga
Vahvlihaldjatest pärit ükssarvikuküpsised said lapsed enne kojuminekut kingituseks kui oskasid ära arvata, kui mitu liblikat meie elutoa seintel ringi lendas. Juurde kirjutas Kroonprintsess väikesed tänukaardikesed.
Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.
Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀
Kõik meie laupäevad kulgevad üsna ühtemoodi. Kõigepealt sätivad lapsed end hommikumultade ette samal ajal kui mina või H (täna tema) hommikusöögi ette valmistame. Täna oli menüüs riivitud porgandi (kes meie 
Esialgu tabasid mind sellele mõeldes väiksemat sorti ärevushood – mida ma nende lastega siin ometi pihta hakkan?! Hakkasin siis paar päeva enne pidu (klassikaline mina üritusteks valmistumas…) otsast harutama ja kujundasin alustuseks erinevad plakatid. Ühe sellise, millel magic erase‘isin Videvikusäralt Photoshopis saba, et talle oleks võimalik saba tagasi kleepida. Peoeelsel õhtul leidsin Selkust kolme täpselt Videviku kasuka karva krepp-paberit. lõikasin sellest ribad ja sidusin sabadeks. Peol sidusime lastel järjepanu silmad salliga kinni ja lasime neil sabad “nätsu” abil Videviku külge kinnitada. Kõigil läks üllatavalt hästi – peale Virsiku (kes ei sidunud küll silmi kinni, aga ei suvatsenud samas ka saba õigesse kohta sättida – YOLO) ja Sirli, kellel ei läinud liiga hästi. Auhinnad said siiski kõik. 😀
