kroonprintsess: pildid

Minu beebid: 2012, 2015 & 2017

March 26, 2018~ kroonprintsess: pildid, printsess virsik: pildid, väikevend: pildid

Plaanin meile esikusse suure-suure fotoseina teha ja ostsin selle tarbeks eile terve posu erinevaid raame. Kuldseid ja kettidega, köögikappide ja muu mööbliga kokku sobivaid tammepuidust… mõte on, et lõpptulemus võiks olla mitte-liiga-viimistletud, aga siiski enam-vähem korrapärane. Igatahes püüan nüüd teha valiku piltidest, mis sellele seinale tulevad ja selle käigus sündis mõte teile oma beebidest pilte näidata. Oleme kõigi nende esimesed elukuud Krista ja Evelini abil purki saanud ja mul on selle üle ülihea meel, aga enamust neist piltidest ma kusagil jaganud pole. Puhas raiskamine, onju?

Kõige esimesed (ja kõige väärtuslikumad) beebipildid tegi meile 2012. aastal Krista Kõiv – toona polnud meil ei kaamerat ega korralikke pilte tegevat telefoni, mistõttu on need (mis siis, et poseeritud stuudiopildid, mida ma tean, et Krista juba toona väga teha ei armastanud :D) mulle nii-nii armsad ja erilised. Olin neist vaimustuses toona ja olen ka täna. Enne stuudiost lahkumist ütles Krista meile “hästi tehtud, tehke veel!”. Havi käsul… 😀

Paarikuune Kroonprintsessi-beebi 2012. aasta kevadel:

Järgneb vastsündinud Virsik 2015. aasta jaanuaris, meie vanas kodus. Pildid jälle Krista tehtud. See oli nii armas ja lõbus ja spontaanne ja tore sessioon. Veidi väsinud tulpidest vaasis sai terve portsu kroonlehti, mida laiali pilduda; keset elutuba laiutavast klaaslauast sai ideaalne alus beebi pildistamiseks, lisaks titele tõsteti sinna juurde veel ka Kroonprintsess. Ja koer. Krista on äge. Ja minu meelest on nendes piltides nii palju elu ilu. Jälle tunduvad pildid tagantjärgi nii palju ilusamad ja väärtuslikumad kui hetkes. Te ikka käite ka pildistamas, onju? Käige pildistamas.

Kui kolmanda ja viimase vastsündinusessiooni eel oli Kristaga juba pikemalt ette räägitud, et nüüd läheb jälle meie pere beebi pildistamiseks, otsustas elu, et Krista peab haigeks jääma. Täiega kahju oli, sest ma olen väga sentimentaalne inimene ja seesugused traditsioonid on mulle nii tähtsad, et igasugused ärajäämised ja kõrvalekalded mõjuvad mulle üsna laastavalt. Oleksid mõjunud laastavalt, see tähendab, sest õnneks meil on üks päris oma Evelin. Evelin ei ole meile küll vastsündinupilte pildistanud, kuid on meid üsna mitmel muul korral jäädvustanud ja tema kaamera ees seismine on meile kõigile hästi loomulik. Muidugi pidi see olema just Evelin, kes meie vastsündinud Väikevenna siis üles pildistas. Ja jälle imearmsad ja erilised pildid, mille teeb veel erilisemaks see, et need on tehtud meie uues kodus.

Väikevenna vastsündinupildid, 2017. aasta september:

Tohutud etlejad, kunstnikud ja vigurroomajad

March 1, 2018~ chit-chat, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, pere, printsess virsik: areng, printsess virsik: pildid, väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀

Lapsinimese aktiveerimiseks võtsin kohe välja guašid ja ühe tallele pandud papitüki (kardinate, voodipesude jm pakenditest tulevad mõnikord sellised vahelehed, ma jätan need alati meisterdamiseks alles ja kuluvad igati marjaks ära), paar käsnajuppi, pintslid ja panin ta tööle. Nii asjalikult toimetas, et kaameragi võtsin kätte ja jäädvustasin ta toimetused neile piltidele. Just pilte sorteerides vaatasin, et ma olen Kroonprintsessiga igatsugu hulle trikka teinud ja kõik ta taiesed üles pildistanud, aga Virsiku – vaese keskmisega – on lood suti teised. Tuleb seda asja nüüd aktiivselt parandada!

Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.

Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂

Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.

Sädelevaid guašše ka.

Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂

Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂

Üks kolmas tubli ootas mind õhtul kodus (sest ma käisin pangas Katiga #Kogumispäevik laivi tegemas) uhke diplomi ja võidetud raamatuga. Valisime talle siin mõni nädal tagasi ühe lõbusa luuletuse, aga harjutada nagu eriti ei saanud, sest talle jääb kõik pärast kahte lugemist pähe ja et tegu oli Ilmar Trulli naljalullaga ja Kroonprintsess oskab suurepäraselt ironiseerida, ei olnud mingit erilist drillimist vaja. Ja tublike oli üks kahest oma lasteaia lapsest, kes järgmisesse vooru edasi sai! Nii et hoidke talle siis nüüd pöidlaid, et tal edaspidi ka võistlusel hästi läheks. Möödunud aastal esines ta vanas lasteaias ka, aga siis vist järgmisesse vooru edasi saada ei õnnestunud. Ma küsin talt, äkki ta on nõus teile ka ette lugema. Mind ajab hullult itsitama. 🙂

Nii tüüpilised meie. 😀

Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂

Ilus mälestus: Üks noor pere aastal 2012

February 27, 2018~ kroonprintsess: pildid

Olen viimase aja sündmuste valguses väga palju mälestustes ja pildikaustades tuhninud, et olulisi hetki välja trükkida. Kui elu ring ja surelikkus end meelde tuletavad, kasvab piltide ja videotena tallele pandud mälestuste väärtus hüppeliselt ja kohe tekib tunne, et kõik need hetked peaksid igapäevaselt silma all olema.

Ma olen pikalt tundnud, et meie lagedate seintega kodu ei ole päris nii kodune nagu võiks. Minimalism ja asjade vähesus ja valgus ja õhk ja lihtne koristada – see kõik on super, just nii ma tahangi elada. Aga ma tahan ka, et mu kodu oleks meie nägu, mistõttu ma juba pikemat aega nuputan, mis, kus ja kuidas meie seinu kaunistada võiks. Otsustasin nüüd (ja sain H nõusse, imede ime), et esikusse tuleb suur fotosein. Mitte liiga korrapärane, mitte liiga värvi järgi koordineeritud piltidega – lihtsalt hästi palju (loe: kolme meetri kõrguse lae jagu) meid, hästi palju neid ilusaid hetki, mis kõvakettal kaustades unustuste hõlma vajuvad. Meil on rohkem kui kuue aasta jagu imeilusaid pilte – suures osas muidugi tänu blogile, sest suure blogi-entusiasmita poleks 2012 jõuludel siia majja peegelkaamerat tulnud ja mina poleks seda käes hoidma õppinud ja üleüldse oleks kõik hukas.

Nii ma siis sorteeringi siin sadu ja sadu pilte, mis kõik on muidugi kaustades pealkirjaga “kaarditühjendus”, sest MILLEKS pildid kohe kategoriseerida kui saab neid ctrl + x abil desktopile lajatada ja siis aastaid hiljem mustast materjalist tuugalt täis kaustu mööda kettaid ja arvuteid kokku kraapida, sorteerida, ümber tõsta…. puhhhhhhhhhhhhhhhh! Aga motiveeriv on see, et sedasi tuleb praegu välja nii palju armsaid hetki ja pildiseeriaid, mida ma hiiglama kaua näinud ei ole, osasid isegi ei mäletanud enam! Vaatan videosid vastsündinud Kroonprintsessist ja mõtlen: kas tõesti selline äbarik väike tulnukas võis minu 2,5 kg tütar olla? Pooleaastast Kroonprintsessi nähes läheb meil kõigil sassi, kas tegemist on tema või Väikevennaga – vahel ei reeda isegi riided, sest needki on ju kolmandal ringil. Virsikut vaadates mõtled, MISMOODI on võimalik, et praegu nii hele ja sinisilmne väike inimene võis sündides NII TÕMMU olla?! Sürr. No ja ma mõtlesin, et miks mitte neid seni avaldamata pilte (ehkki selle postituse seeriast mõned pildid kuskil postituses vist on ka) vahel ka siia üles laadida? Need 2012. aasta suve pildid on tehtud Haapsalus Laterna baaris ja Müüriääre kohvikus – olime teel Hiiumaale (nagu ikka) ja peatusime viivuks Haapsalus, et Madikeniga kohtuda. Tema need minu meelest nii kohutavalt armsad ja rõõmsad pildid tegi ja ma olen talle nende eest maailma lõpuni tänulik.

Tagantjärgi postitamisel, muide, on üks suurepärane eelis veel – värsketel piltidel tundub alati kõik nässus olevat. Nurk kole, kompositsioon halb, hambad kollased. Täna vaatan: armas jumal, kui ilusad ja rõõmsad inimesed!

Kroonprintsess sai KUUS: Haldjapidu ja teadusteater

February 8, 2018~ kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd

Nagu eelmiselgi aastal, pidasime Kroonprintsessi sünnipäeva kodus. Või noh, eelmisel aastal meil ju oma kodu põhimõtteliselt enam polnud – kõik oli juba kokku pakitud ja elasime juba ajutiselt H emme juures, kus Kroonprintsessi palvel ka pidu pidasime. Nüüd on meil aga uus kodu, palju ruumi ja eraldi mängutuba, mistõttu otsustasime ka sel aastal mängutoast loobuda ja pidu siinsamas kodus pidada. Möödunud aastal oli meil ponipidu, seekord otsustas Kroonprintsess haldjapeo kasuks. Kõik sünnipäevapeole eelnenud nädalad möödusid võlukeppe ja salvrättidest lillekesi meisterdades. Sel aastal hoidsin end tagasi ja loobusin õhupallidest ning tegin nende asemel kaunistuseks kakskümmend suurt paberist liblikat ja hirmsa hunniku salvrätililli. Paberist lehtede ja lilledega vaniku sain armsalt internetisõbratarilt, kes need oma lapse troopilise teemaga sünnaks valmistas ja Instagramis välja hõikas, et need soovijale ära annab. Meile sobis see imehästi ja “pidusaal” e. meie köök-elutuba sai päris haldjane küll. Toanurka sättisin “haldjakoopaks” tulukeste ja pastelsete villapallivanikutega kaunistatud tipitelgi ja kui tuba haldjakestega täitus, polnud rohkem vajagi. 🙂

Et jõuluvana oli üsna (liiga) lahke ja tõi Kroonprintsessile mitu nukku, sai sünnipäeva eel mänguasjadest ja liigtarbimisest palju-palju räägitud. Ta kõige suuremaks sooviks olid kaks uhket raamatut, üks kleepsu- ja teine moekavandite joonistamise oma. Aga temast oli ka aru saada, et ta hirmasti nukku tahab, ehkki ta täpselt ei teadnud, milline see olla võiks. Arutlesime siis temaga neil teemadel ja ma pakkusin talle välja valiku nuku ja näomaalingutädi vahel. Pikemalt kõhklemata valis ta endale näomaalingud.

Kui me endale enne pidu haldjarolle valisime, teatas Kroonprintsess, et hoidjapreili peab tulema koerahaldjana. Igati paslik! Isegi võlukepi tegi Kroonprintsess talle paberist. Seda näeb pisut allpool. 😀

Tund pärast külaliste saabumist oli teadusteatri aeg. Kroonprintsessil on tohutu teadushuvi ja uudishimu maailma asjade (ja nende toimimise) vastu ja teadusteater oli tema peo jaoks supertore valik. Pidu Kolme Põrsakesega tähendas seda, et lisaks erinevate katsete vaatamisele said lapsed ise ka käed külge panna, omavahel võistelda, nuputada ja näiteks spinnereid meisterdada. Samuti said nad muna ja kotitäie erinevaid tarvikuid (õhupalli, ajalehe, teibi, kõrred, CD-plaadi jms) ülesandega muna ära turvata nii, et see kõrgelt kukutades terveks jääks. H läks sellest ülesandest eriti õhinasse, sai oma kotitäie ja muna ja ei pidanud õnneks ka laste ees häbisse jääma. 😀 Igatahes väga tore oli! Pärast pidu kirjutas katseid läbi viinud “põrsake” mulle ja saatis blogilugejatele sooduskoodi. Küsija suu pihta ei lööda, oldagu siis lahked: tasuta reklaam! Koodiga KÄOPESA10 saab soovija tellimuse hinnalt aastaringselt 10% soodustust. Teadke siis, kui sünnale või miks mitte näiteks lasteaiarühmale Kolm Põrsakest külla kutsuda tahate. Mina sellest mingit kasu ei lõika ega lõiganud, olgu ekstra rõhutatud. 🙂

Ehitavad võistkonniti kõrtest ja teibist torni, mille ainsaks tingimuseks oli, et see peab kandma vahukommi raskust kõige tipus. Kes kõrgeima sai, võitis. Lapsed olid uskumatult nutikad lutikad ja Kroonprintsessi tiim võitis. Kohe hakati tornile jalgu meisterdama, esialgu kolm, siis asetati stabiilsuse huvides neljas juurde ja püsti ta seisiski. Veidi pidi kõrval istuma ja julgustama, et need nutikad mõtted ka käiku läheks, aga hästi kihvt oli vaadata, mismoodi nende väikeste viie-kuueaastaste loogika juba töötab.

Koerahaldjas ja lillehaldjas. 🙂

Ilusad ja head Vahvlihaldjad tegid Kroonprintsessile kingituseks uhke ja haldjaliku magusalaua – imeilusad spetsiaalselt talle valmistatud tassikoogid, suure karbitäie vahvleid ja hullupööra ilusad kuldse sarvega ükssarvikuküpsised, mida külalistele tänutäheks tulemise eest koju kaasa anda. Ma väga imetlen Vahvlihaldjate töökust, kontseptsiooni ja ärilist nutikust, olen kohe päris-päriselt fänn ja seega ka neile hea meelega blogis reklaami teen. Kroonprintsess oli oma haldjalikest maiustest nagu või sees. 🙂

Lastesünnal tegelikult üsna hea alternatiiv tordile, jääb ära kogu see “mina tahan seda tükki, mina tahan seda tükki” ja tordikaunistuste poolitamine. Igaühele kook pihku ja asi tahe. 😀

H emme tõi šokolaaditordi, et oleks, millele vulkaanid kinnitada ja number kuue kujulise küünla, mille Vahvlihaldjad meile kaasa panid, asetasime tassikoogile. Puhuma ju peab ka, et soovida saaks. 🙂

Oi, kuidas Kroonprintsess seda osa ootas. Kingikottidest tuli välja kõiksugu toredaid asju ägedatest pliiatsitest ja plastiliinist Legode ja meisterdamiskomplektideni välja.

Parim osa kogu peo juures, mulle tundus, oli laste jaoks ikkagi koos mängutoas mängimine. Nii kurvad oldi, kui pidu lõpuks läbi sai ja kuna suurem osa peoajast oli teaduse ja katsetega sisustatud, jäi mänguaega väheks. Järgmisel korral tuleb sellega arvestada, et nende vanuses on peamine rõhk ikkagi eakaaslastega trallimisel ja ausalt öeldes peaks selliseid suuremaid koduseid playdate‘ tihedamini korraldama. Meil käivad ju koguaeg sõbrad külas õhtusööki söömas või lauamänge mängimas – miks siis mitte lastel? Täiega mõttekoht. Igatahes oli supertore pidu (aitäh, manad, abi eest!) ja jään juba järgmist aastat ootama. Sünnipäevad on lihtsalt mu lemmikud ja neid meil jaanuaris jagub. Sestap võite veel oodata postitusi minu ja Virsiku sünnipäevadest. Anete sünnipäeva-teemapeo pilte ja videoid vist juba Instagramist nägite? Ja täpselt nädala pärast on ju H sünnipäev… puhhhhhhhhhhhh…

Üks HÄSTI õnnelik sünnipäevatüdruk oma maailma kõige tähtsama sõbranna Harrietiga

Vahvlihaldjatest pärit ükssarvikuküpsised said lapsed enne kojuminekut kingituseks kui oskasid ära arvata, kui mitu liblikat meie elutoa seintel ringi lendas. Juurde kirjutas Kroonprintsess väikesed tänukaardikesed.

Nädalavahetuse pildipostitus: Aiatöödest ja kevadkontserdist

May 25, 2017~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, snapshots (pildipostitus)

Ega see kuigi ebatavaline pole, et pooled nädalavahetuse pildid on toidupildid, aga ega me laupäeva ennelõunal palju muud peale söögitegemise ja söömise teinudki. Grillisime tomatimarinaadis kanakoibi ja mõned viilutatud aurutatud peedid, millele lisasime palsamiäädikaglasuuri, fetat ja värsket peterselli. Lisaks tegime Kreeka salatit ja *üllatus-üllatus* porgandisalatit. 🙂

Kui me siin ükspäev raamatupidajapreiliga majanduaasta aruande eel viimaseid ponnistusi tegime, ostsin meile töötegemise kõrvale mõned siidrid. Ma olin selle siidri alkohoolset versiooni joonud ja üllatusin, et alkoholivaba märjuke oli täpselt sama maitsega. Eriti hea jahutatult ja jääga. Küll üsna magus, aga ikkagi kuuma ilmaga mõnusalt kihisev ja karastav. Soovitan. 🙂

“Porgand porgandiga” nädala raames koorisime ja riivisime ära (olgu, H kooris ja riivis) umbes neli kilo porgandeid, millest kaks kolmandikku tegime Masha porgandisalatiks (selle siia ümber kirjutamine tunduks hirmsa plagieerimisena, nii et küsige Mariselt või lootke, et ta kommentaaridesse retsepti jätab, sest salat on võrratu) ja ülejäänu panime porgandikoogi sisse. Nüüd on kümnest järgi ainult pool kilo porgandeid ja vist peab hakkama juurde tellima… Muuseas – väga mõnus on kui spontaanne koogitegu ei eelda kiiret poeskäiku, vaid kõik koostisosad on kapis olemas. Näiteks on mul muudele küpsetamiseks vajalikele kuivainetele lisaks kastike seemnete ja pähklitega. Kuna viimased on, olgem ausad, pigem röögatult kallid, on mul kombeks neid erinevate soodukatega oma pähklikasti tagavaraks kokku osta. Nii on hea neid pista kookidesse ja küpsetistesse, aga ka niisama põske ja hommikupudru peale. Kotike pähkleid maksab tavahinnaga ju vähemalt neli-viis euroraha – nüüdsama pistsin eCoopi ostukorvi tavahinnast 1€ odavamalt öko-metspähkleid. Tip of the day. 🙂

Õhtupoolikul algas kogupereaktsioon “plats puhtaks” e. soovimatu võsa ja surnud puude maha võtmine. Samal ajal kui H saagis ja lapsed oksi haagise peale tassisid, kaevasin mina maa seest suuri kive, umbrohtu ja prügi üles. Prügikoristust ma olin korra varem juba teinud, nii et kogu prügisaak oli ainult mõni üksik klaasikild ja penoplastijupp. Kivid kogusin kõik kasti ja lükkasin hiljem koos kivihunnikust võetud kividega puid ümbritsevatesse kraatritesse, et sealset pinda tasandada püüda. Kuna maapinda on siin märkimisväärselt palju tõstetud, ei ole puud selle üle muidugi kuigi õnnelikud ja ilmselgelt seetõttu nad siin ära väsinud olidki. Tegelikult veel mõned puud, mis just… kõige õnnelikumad pole. Neid me siiski maha ei võtnud – loodame, et nad ikka ellu jäävad. Ja kuna meile Smartposti ükspäev maailma toredaim üllatuspakk saabus, istutasime aia serva veel hulga puid juurde ka. Meie armas sõber ja metsamees Martti saatis meile Hiiumaalt terve kastitäie istikuid! Maaküttetorude pärast ei saa me kuusekesi enda aeda istutada – need andsime tänavapoolsetele naabritele, kes need ka kohe maha panid. Jube paha tunne oli aiast vanu ja väsinud puid maha saagida, aga seda rõõmsam on meel, et me neli korda sama palju noori ja ilusaid istikuid maha panna saime. 🙂

Õhtul tõstsid tüdrukud issiga koos oksad käru peale ja pühapäeva hommikul Pääsküla jäätmejaamas käru pealt maha. Kummalisel kombel on issiga prügimäel käimine tüdrukute täielik lemmik ja tublid abilised on nad muidugi ka. Jäätmejaama võib tasuta viia 0,6 m³ per nina ja sellised üllatavalt töökad mini-inimesed lähevad igatahes täieõiguslikult arvesse. 😀

Alustades oli plats selline…

Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.

Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀

Kui me Kroonprintsessi balletitundidesse panemist kaalusime, olin ma ausalt öeldes pisut-pisut murelik. Osa minust kartis, et ehk on see range balletimaailm ühele väikesele inimesele liig ja kujutasin vist endale ette, et see võib tema enesehinnangule halvasti mõjuda. Ma ausalt öeldes ei oska seda sõnadesse panna, sest mulle endalegi kõlab see nüüd retrospektiivis täiesti naeruväärselt ja jaburalt.

Nagu te teate, käib Kroonprintsess kahes huviringis – Musamaris laulmas ja Kaie Kõrbi balletistuudios tantsimas. Ka Musamari korraldab suurtel lavadel (tihti Estonia kontserdisaalis) kontserte ja kui esimesest kontserdist mäletan rõõmu ja elevust, on viimastest üritustest alles jäänud ainult nukker pettumus. Ma vist kirjutasin ka, et viimati olid lapsed orkestri ja solistina üles astunud Ivo Linna taga täiesti peidus ja esinesid justkui taustalauljatena? Ehkki see üsna mahlaste piletihindadega üritus ju justnimelt Musamari kontsert oli, olid lapsed korralduslikus mõttes absoluutselt täiesti ebaolulised ja kuigi hiljem oli võimalik (samuti muidugi väga mahlase hinnaga) DVD osta, polnud minu meelest selleltki võimalik Kroonprintsessi tabada.

Ja nüüd me jõuame tänasesse päeva, kui Kroonprintsess on osalenud oma elu teisel kevadkontserdil Kaie Kõrbi balletistuudioga. Samuti prestiižsel laval, uhkes ja ülivingelt lavastatud etenduses, mis müüdi täismajale ja millest kirjutavad suured meediaväljaanded – samuti täielik elitaarne värk, noh. Sarnaselt Estonia Kontserdisaalile ja Ivo Linnale ja muule sellisele oli see suurepärane publicity stuudiole endale. Ja teate, kes kogu selle uhke lavastuse keskmes olid? Lapsed. Ja seda päriselt, siiralt, tõeliselt. Laste tantsu- ja esinemisrõõm olid esikohal. Kõigile lastele olid korraldatud võrratud kostüümid, nad said teha proovi, tunda tantsimisest rõõmu ja olla osa millestki suurest, millestki professionaalsest ja ägedast. Ja iga rühma iga tantsija sai laval olla tõeline väike staar. Etenduse lõpus kogunesid kõik lapsed lavale, ülevalt sadas alla mustmiljon roosat õhupalli* ja lavale veeretati suured lauad igale lapsele mõeldud koogikestega. Seisin seal lava taga ja olin nende kõigi laval kilkavate laste rõõmu üle nii õnnelik… Ja ehkki ma Musamari mitte millegi vastu ei vahetaks, sest ma südamest armastan meie Musamari õpetajat, kellest on saanud nii oluline osa meie laste elus ja arengus, kes hoiab neid, arendab ja toetab neid… on kahe huviringi ürituste vahe korralduslikus mõttes nagu öö ja päev. Vot sulle “enesehinnangule halvasti mõjumist” balletikoolis, onju. 🙂

Proovis…

… ja laval. Kui te küsite, kas ajas nutma ka – mitte vähe ei ajanud. Minu beeeeeeebiiiiiiiii! :’)

* Põhjuseid oma lapse üle uhke olla vol. 10324098372: pärast kontserdi lõppu teatas Kroonprintsess, et oli laval märganud üht väikest õnnetut õhupallita jäänud konnakest (konnakostüümis tüdrukut) ja oma õhupalli talle andnud, et ta ei kurvastaks. Sest ta oli väiksem ja paistis väga nukker! Pärast leidis Kroonprintsess endale muidugi uue, aga ta oli nii rahul, et ta oli kedagi aidata saanud. Minu isetu viiene. 🙂

Laupäevad ja tutud ja juuksenõelad ja… juukselakk?

May 20, 2017~ edevus, juuksed, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid

Kõik meie laupäevad kulgevad üsna ühtemoodi. Kõigepealt sätivad lapsed end hommikumultade ette samal ajal kui mina või H (täna tema) hommikusöögi ette valmistame. Täna oli menüüs riivitud porgandi (kes meie Facebooki lehte jälgib, teab, miks :D), paprika, sibula ja riivjuustuga munapuder koos ahjus krõbedaks küpsetatud peekoni, tomatikastmes ubade ja röstsepikuga. Pärast hommikusööki algab operatsioon “Balletitunniks valmistumine”, mille käigus tuleb kindlaks teha, et kõik sukad-trikood-sussid on vastavas seljakotis olemas ja siis Kroonprintsessi juba tagumikuni ulatuvad juuksed soengusse taltsutada. Balletikrunni tegemine, muide, ei ole mingi lihtne kunst, mistõttu mina seda tegelikult ei valdagi. Aga harjutama peab, sest homme on Kaie Kõrbi balletistuudiol Nordea kontserdimajas suur kevadkontsert “Kui tuul pöördub” (ma ei tea, kas pileteid on veel, aga kui on ja teil plaane pole, siis ma igaljuhul soovitan tulla vaatama – see on üliäge!) ja sinna mingisuguse niisama-krunnikäkerdisega juba minna ei sobi. Kevadetenduse kostüümiinfos seisab nii:

“Krunnisoengu vahendid on: patsikumm, juukseklambrid (nii tavalisi kui krunnisoengu tegemiseks ehk vanaemad) , soovitavalt krunnivõrk (juustega ühte tooni ja ilma kaunistusteta), võimalusel juukselakk.”

Mina proovin juuksed alati kõigepealt võimalikult peadligi pinguldatud hobusesabasse kinnitada, punun sabast patsi ja kinnitan siis selle patsi ümber. See on kuidagi kõige lihtsam ja lollikindlam viis mingisugunegi krunn-asi valmis teha. Tegelikult on meil juuste silumiseks spetsiaalne hari ka olemas, aga seda ma täna leida ei suutnud. Tegin hoopis juuksed alguses natuke märjaks, et nad paremini kammimisele alluks. Kui ma esimesel aastal seda juukselakisoovitust nägin, tekitas see mus pisut vastakaid tundeid. Kroonprintsess oli siis muidugi väiksem ka, aga mulle üldse ei meeldinud mõte sellest, et ma talle mingisugust rõvedat aerosoolpudelis keemiat näkku peaks laskma. Toddlers and tiaras või nii…

Kuna ma endale aga möödunud sünnipäevaks maailma mõnusaima uue juukselaki ostsin, mis lisaks kaunile viimistlusele ka puhta koostisega on, proovisime täna krunnile ka pisut lakki pihustada. Kroonprintsess on sellistest asjadest muidugi igatahes sillas, sest vanus on juba selline, et igasugune emme meik ja muu on ülipõnev ja Hästi Eriline. Lakil on üsna tugev ja magus lõhn (väidetavalt mitteallergeensetest lõhnaainetest), mis mulle TOHUTULT meeldib, aga mida endale juustesse pihustades ma lõhnaõli kindlasti kanda ei saa. Samuti meeldib mulle toote pakend (mis on pruun, pisut sädelev metallpudel) ning puhas ja öko koostisosade nimekiri. Sellist lakki võin ma oma väikesele baleriinile vabalt paar korda aastas juustesse lasta! Lakk ei tee juukseid raskeks ega tükki, vaid jätab nad mõnusalt pehmeks ja vetruvaks, aga hoiab mu lokid ja lained samas alati imeilusti paigal. Samuti lasen ma seda niisama juuksejuurtele kui mul bad har day ja juuksed nukralt ludus on. Ma ei tea, kas sellel brändil Eestis teisi edasimüüjaid ka on (kui teie teate, kindlasti jätke kommentaar väärtusliku infoga!), aga mina ostsin ta Olümpia hotellis asuvast Desirée ilusalongist, kus alati juuksuri juures käin. Hind oli tal vist midagi 10€ kanti (ehk absoluutselt taskukohane) ja järgmisel korral kindlasti soetan mõne viimistlusvahendi lisaks, et proovida, kas kõik selle brändi tooted on ühtviisi head. 🙂

Ma pean lihtsalt ära märkima, kuidas a) selles kodus on VÕRRATU pildistada, sest siin on nii meeletult palju valgust b) seda inimest on VÕRRATU pildistada, sest ta on… lihtsalt… võrratu! Need pildid valmisid umbes kahe minutiga enne kui nad issiga autosse istusid ja Tallinna Balletikooli poole homse etenduse proovi suundusid. Ta on nii ilus ja fotogeeniline, et temast pole vaja lihtsalt rohkem pilte teha – kõik õnnestuvad niikuinii kohe. Ja nagu näha – ta naudib seda edvistamist täiel rinnal!

Kroonprintsess 5 – ponipidu!

February 2, 2017~ DIY, friends of ours, kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd, meisterdused väikelapsele, sõbrad-seltsimehed

Mul on järjekorras umbes viis tuhat postitust, mida teile siia kirja panna tahaksin, aga lihtsalt ei ole jõudnud. Üks neist on postitus Kroonprintsessi esimesest juubelist ja selle puhul peetud poniteemalisest peost. Kui eelmisel aastal pidasime Kroonprintsessi Elsa-teemalist sünnipäeva uhkes mängutoas koos vastavalt kostümeeritud mängujuhi, näomaalingute ja muu sellisega, soovis ta sel aastal meie suureks üllatuseks pidu hoopis kodus, vanaema juures pidada. Minu meelest on see absoluutselt imetore, sest ma ise olen vägagi kodupidude inimene ja eelistan sedasi sõpradega aja veetmist alati suurtele pidudele väljaspool kodu. Küll aga tuleb kodupidu seda põhjalikumalt planeerida, sest kolm tundi tegevusetult passivaid viieseid ei kõla just nagu edu valem…

Esialgu tabasid mind sellele mõeldes väiksemat sorti ärevushood – mida ma nende lastega siin ometi pihta hakkan?! Hakkasin siis paar päeva enne pidu (klassikaline mina üritusteks valmistumas…) otsast harutama ja kujundasin alustuseks erinevad plakatid. Ühe sellise, millel magic erase‘isin Videvikusäralt Photoshopis saba, et talle oleks võimalik saba tagasi kleepida. Peoeelsel õhtul leidsin Selkust kolme täpselt Videviku kasuka karva krepp-paberit. lõikasin sellest ribad ja sidusin sabadeks. Peol sidusime lastel järjepanu silmad salliga kinni ja lasime neil sabad “nätsu” abil Videviku külge kinnitada. Kõigil läks üllatavalt hästi – peale Virsiku (kes ei sidunud küll silmi kinni, aga ei suvatsenud samas ka saba õigesse kohta sättida – YOLO) ja Sirli, kellel ei läinud liiga hästi. Auhinnad said siiski kõik. 😀

Auhinnaks sabamängus osalemise eest sai iga laps ponipusle ja Yummikommide naturaalse pulgakommi. Mul on nii hea meel, et me Selverist need pusled leidsime. Esiteks sellepärast, et minu meelest on sellised väikesed kingitused imearmsad, aga samas ei luba mu süda lastele individuaalseid plastikvidinaid osta lihtsalt selleks, et midagigi kinkida oleks. Pusled on temaatilised, arendavad, rõõmsavärvilised ja kasulikud, üleni kartongist valmistatud ja maksavad poes jahmatavad 0,99€. Nii armas oli nädal pärast pidu Madikeni Lauri käest kuulda, kuidas nende väike Maiu olevat oma pusle kallal pusimisega mega-megarahul. 🙂

Samuti lõikasime me suure hulga ponimaske, millega lapsed lõbutseda ja piltidele poseerida said. Nii mugav kui võõrad lapsed pildil maske kannavad – igasugune blurrimine jääb ära. 😀

Minu Õunarüüp. <3

Vahepeal jõudis kätte aeg Roosa Piruka (kes küpsetab koguaeg hullult muffineid ja kelle hüüdnimi on ühtlasi Superlahe Peoponi – ma identifitseerin ennast temaga 100%, ta on oma üritusi korraldades alati superärevil ja närvis, et kõik pole lõpuks ideaalne :D) muffinitöökotta maha istuda, šokolaadi-kirsimuffinitele piparmündi-toorjuustukreemi määrida ja seda omakorda kaheksat erinevat sorti nonparellide ja suhkrupärlitega kaunistada:

Jälle täiesti temaatiline ja paeluv tegevus kõigi laste jaoks – väikeste ja suurte, häbelike ja aktiivsemate. Ehkki meil rahmeldamise mänge (ega ruumi selle jaoks…) ülearu ei olnud, oli see vaikne nokitsemine ikkagi igati mõnus ja loominguline väike vahepala. Igatahes näisid kõik lapsed sellega hullult rahule jäävat!

Rahulolev sünnipäevalaps demonstreerib oma tassikoogikest.

Vahepeal saabus tädi, kes lastele näomaalinguid tegema asus. Ma mäletan NII hästi, kui elevusttekitav ja äge oli hetk kui lapsepõlves mõnel üritusel näomaalingutädi silmasin ja ma ei leia, et ühe lapse sünnipäev peaks mööduma selle suurepärase võimaluseta. Pealegi ei ole see üldse nii kulukas nagu arvata võiks! Mulle väga meeldib just see kunstnik, kes meil nüüd teist korda käis, sest ta teeb tõeeesti ilusat tööd ja on nii hea käega, et võlub vastavalt teemale välja kasvõi 100% ideaalsed ponid. Mu meelest nii palju toredam kui inimestele lihtsalt lepatriinude ja liblikate näkku plökerdamine. 🙂

Väikesed ponimaalitud pidulised. Nii nõme nii ilusaid lapsi niiviisi ära blurrida, aga ma ei taha luba küsimata avaldada ka. 🙂

Sünnipäevalaps ja tema viis tordivulkaani. Tegin Kroonprintsessile peohommikul ise šokolaadi-toorjuustukoogi, aga kuna mul tekkis enne pidu suur paranoia, et see võib-olla valmis ei saa (piisavalt ei hangu), palusin ma H’l Olümpia kohvikust ruttu midagi asemele tuua. Hetked pärast peo lõppu proovisin kooki muidugi vormist eemaldada ja otseloomulikult oli see valmis. Nojah. Lõikasime endale hoopis järgmisel päeval minu ema saabumise puhul viilukesed ja kui ma seda tagasi kappi asetama hakkasin, kukkus see mul käest suure mütsuga põrandale puruks. Ei olnud väga mõnus hetk. 😀 Selline ta igatahes oli:

Kroonprintsessi kingisaak. 🙂

Kui lastele maalingud tehtud olid, oli minu ja Sirli kord. “Mis mõttes? Üle terve näo?!” oli maalingutädi kimbatuses kuuldes, et ma Roosaks Pirukaks tahan. Teie juba teate, miks, aga tema jaoks jäi see vist lõpuni selgusetuks. Sirli Õunarüüp sai muidugi oluliselt elutruum. Õed Imelikud. 😀

Kui kõik teised lahkunud olid, said sõbratarid Sukk ja Saabas segamatult rahmeldada ja kallistada ja kogu hingest teineteise seltskonda nautida. Pildil koos Kroonprintsessiga on tema hingesugulane Hiiumaalt, kes tuli tema (ja tema ülejäänud perekond meie) ellu justnimelt Kroonprintsessi sünnipäeval (kaks aastat tagasi) kummalise ja täiesti imelise kokkusattumuse läbi. Olen neist blogis kirjutanud näiteks SIIN ja SIIN. Meil oli neid nii kurb lahutada ja sõbratarile teatada, et on aeg praami peale tagasi sõita. Aga õnneks saame neile kindlasti varsti külla minna!

Ja selline ta siis oli – üks viies sünnipäev meie pere elus. Väga ponine, pidune ja lõbus. Aitäh asjaosalistele!

OOTD: Tillukesed suvitajad Kärdlas

June 20, 2016~ kroonprintsess: pildid, outfit of the day, outfit of the day: baby, outfit of the day: toddler, printsess virsik: pildid

Ma ei tea, kuidas mujal peale paradiisisaare ilm on, aga meil on siin igatahes suuur suvi! Käisime täna Kärdlas DVD- ja toiduvarusid täiendamas, viisime murutrimmeri ühe toreda kohaliku onu juurde parandusse ja sõime värskelt avatud pitsarestoranis lõunat. Kõigest muust teen pikemalt juttu homme, tänase mõnusa suvepäeva lõpetuseks näitan teile riideid, mida meie moekad (ja püha-issand-ma-ei-või-kui-ilusad) preilid täna “pealinna” väisates kandsid:

LINDEX õhuke teksariidest hüppeülikond e. jumpsuit (blogikingitus)
POLARN O. PYRET teksariidest kübar
ECCO sandaalid

“Koeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeej!”

LINDEX pitsdetailidega pluus ja linased haaremipüksid (blogikingitused)
GEOX kingad

Fotopostitus: “Seiklus Eikunagimaal” Nordea kontserdimajas

May 27, 2016~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, photography, snapshots (pildipostitus)

Nagu lubatud, jagan teiega nüüd Kroonprintsessi pühapäevaselt kontserdilt Kaie Kõrbi balletistuudioga mõningaid pilte. Tegemist oli hästi ilusa ja väga hästi korraldatud üritusega, mis andis väikestele baleriinidele suurepärase võimaluse Nordea kontserdimaja uhkel laval rahvast täis saali ees imeilusates kostüümides esineda. Tõeline unistus, kas pole? Pühapäeva hommikul toimus meie väikeste Punamütsikeste (kõigil rühmadel on erinevad muinasjutulised nimed) kostüümiproov ja nii õnnestus mul nii lava eest kui tagant kiiruga kaasa haaratud kaameraga natuke pildistada. Olen piltidega vaatamata kõigele äärmiselt-äärmiselt rahul – meie 50 mm objektiivi autofookus ei tööta ja kogu saginas, liikumises ja sekundipealt vahelduvate valgustingimuste käes käsifookusega pildistamine on paras väljakutse, mistõttu on kadreering paljudel piltidel natuke kehvavõitu. Siiski olen oma saavutustega rahul – toredaid pilte on mul tegelikult paaalju rohkem, aga ma ei söanda teiste laste nägudest tehtud lähivõtteid ja grupipilte blogis jagada. Need saadan meililistile ja loodan, et teiste laste vanematel on ka ilusate piltide üle hea meel. 🙂

Vasakul pilt Kroonprintsessist lava taga garderoobis lavalemineku-järge ootamas, paremal eesriide taga lõpukummarduseks poosi harjutamas.

Suur ja tähtis esinemine

Üks mu lemmikpilte. Arvake, kes?

Minu lemmikpilt – haldjakesed lavalt maha kõndimas, minu oma näol (mille ma fookusesse sain, jee!!!) lai ja rahulolev naeratus. Tehtud!

Primadonna esimesed kontserdijärgsed lilled. Et neid tuleks veel palju! :’)

Hey mister, she’s my sister!

January 27, 2016~ kroonprintsess: pildid, õdedevaheline armastus, printsess virsik: pildid

another Peach is a pretty neat little sister – she’s constantly happy, goes along with most of Ladybug’s ideas and forgives pretty much anything pretty much instantly. Even when kiddo loses her temper and takes it out on Peach, Peach will go “waaaaaaaaaaa”, wait until she’s rescued by either me or H and then calm down immediately. Most of the time they get along perfectly and the few fights they do get into have more to do with us as parents than with them as sisters – when kiddo gets upset with us or experiences feelings of inadequacy, she tends to take them out on Peach. It doesn’t take long before she realizes what she’s done, apologizes to Peach, gently hugs and kisses baby sis’ and promises her the world. She’ll say she’ll never hurt her sister again, bring Peach all of her favorite toys and then they’ll just wear their tiaras and be silly together. Even with its ups and downs, from where I stand, sisterhood sure does look pretty great. 🙂

// Virsik on päris vinge väike õde – ta on vahetpidamata õnnelik, läheb kroonprintsessi ideedega pea alati kaasa ja annab talle kõik viivitamatult andeks. Isegi, kui vanem õde endast välja läheb ja oma frustratsiooni väiksema peal välja elab, toob Virsik lihtsalt kuuldavale ühe valju “waaaaaaaaaaaaaaaaa”, ootab, kuni isa või ema ta ära päästab ning rahuneb seejärel hetkega. Enamuse ajast saavad nad suurepäraselt läbi ja need vähesed konfliktid, mis nende vahel aset leiavad, on pigem tingitud meie ja kroonprintsessi vahelistest arusaamatustest kui õdedevahelisest suhtlusest – kui vanem neiu ärritub või tunneb, et teda kritiseeritakse, elab ta neid tundeid Virsikut nügides välja. Tavaliselt saab ta üsna ruttu aru, millega ta hakkama saanud on, vabandab Virsiku ees, hellitab teda õrnalt ja lubab talle kuu ja tähed kokku. Neiu rõhutab silbitades, et ei tee enam “mit-te ku-na-gi” oma pisiõele liiga, tassib Virsikule kokku oma kõige lemmikumad mänguasjad ja nii ongi kõik taas unustatud – saab jälle printsessikroonid pähe tõmmata ja edasi veiderdada. 🙂
another1