Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Kroonprintsess 7: Õuduste pidu

January 20, 2019~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: sünd

Ebaselge, miks see tont dabib, aga suht kindel, et ta ei tea täpselt, mida see tähendab. Kas keegi üldse teab, mida dabimine tähendab?

Juba eelmise aasta märtsist saati oli lapsele selge, et järgmine aasta tuleb kindla peale õuduste pidu. Tõime raamatukogust raamatuid ja nende seas ka õudusjuttude kogumiku, mis teda tohutult inspireeris. Me oleme nüüd sealmaal, et ponid ja printsessid ja haldjad ja ükssarvikud on vahvad küll, aga nõiad ja vampiirid ja kummituslikud olendid meeldivad eriti.

Ühesõnaga oli mul peaaegu aasta aega valmistuda… aga peo korraldamisega tegelema hakkasin ikkagi eelmisel õhtul. 😀 Sest millal siis veel haigeks jääda kui vahetult enne lapse sünnipäevapeo korraldamist, onju?

Sõbrapilt. Nagu kaks tilka vett!

Aga ega selles midagi keerulist olnudki. Tuli Halloweeni ajal ostetud ämblikuvõrgud välja kraamida, mõned paberist ämblikud ja nahkhiired välja lõigata, plakatid-sildid kujundada ja välja trükkida ning see kõik mööda maja laiali loopida. Põhimõtteliselt. 😀 Ma võin küll suur perfektsionist olla, aga tegelikult olen ma ka üsna osav minnalaskja – mul võib olla mingi idee sellest, kuidas ma ideaalis tahaksin, et kõik oleks, aga kui mul ei ole aega ja jaksu, siis ma lihtsalt võtan põdemise ja stressamise asemel kätte ja teen ruttu puusalt midagi ära ja olen sellega rahul.

Esimest aastat ei olnud ma planeerinud ei mängujuhti, näomaalingutädi ega tegevusi – nägin eelmisel aastal, et lapsed on kõige õnnelikumad siis, kui nad vabalt mängida saavad ja liigne Ära Korraldamine on nende jaoks pigem tüütu. Siiski varusime ploki WC-paberit, et kui asi käest ära läheb, saame panna nad võistkondadena aja peale teineteist zombie’deks mähkima. No et midagigi oleks. Ja isegi selleks ei olnud lõpuks vajadust!

Söökidest said lauale kõige prostamad lastesünnipäeva-toidud harilik makaronisalat, varbakesteks lõigatud viinerid, porgand-kurk-paprika-nuikapsas dipikastme ja guacamolega, kondikujulised lehttaigna-juustuküpsised ja mozzarellakirsside-pesto-oliividega “silmamunad”. Tordi tellimise asemel tegime Virsikuga kahekesi hiigelsuure küpsisetordi, mille katsime šokolaadiganache’iga, mille peale tegime valge šokolaadi ganache’ist ämblikuvõrgu. Tort ei olnud mingisugune eriline kunstiteos ja sai minu maitsele kuivavõitu, aga lapsed sõid ja tordivulkaanid sai ka külge panna, nii et oma eesmärki ta igatahes täitis. Ei pidanud kuskilt tordimeistrit taga ajama ja end vaeseks maksma ja ülisuva ka ausalt öeldes. Pealegi olen ma elus ainult ühe korra sünnipäevatorti tõeliselt nautinud ja see oli Olga tehtud. Enamus teisi torti võivad sama hästi olemata olla. 😀

Kuna lastel on kombeks sauna mängima ronida (seal on pime koobas ja pime ja põnev), tegingi saunast õuduste peo jaoks õuduste koopa. Panin uksele kummituste eest hoiatavad sildid, riputasin igalepoole ämblikuvõrke, ukse ümber ja saunalava alla vahele sinise valgusvooliku ja bluetooth-kõlarist mängima õudse taustamuusikaga Youtube’i playlisti. Päris jube sai ausalt öeldes – endalgi hakkas nende õõvastavate helide peale kõhe…

Seal siis käidi õudusjutte rääkimas. Ma mõtlesin ise ka, et hüppan viivuks õuduste koopast läbi ja valin internetist välja mõne loo, mida neile jutustada. Kui te arvate, et ma neile ühe loo rääkimisega piirduda sain, siis te eksite – õhtu otsa käidi mul kannul ja muudkui nuiati, et ma veel ja veel loeks. Eriti ei kurda – mul oli endal ka lõbus ja põnev neid hirmutada. Aga ma võõraid lapsi päris ogaraks kollitada ei julgenud ka, nii et ma pidin paljusid rõvedamaid lugusid ikkagi lapsesõbralikuks tuunima. Mispeale need seitsmeaastased siis ohkisid ja virisesid, et igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav… mis siis, et laest verd tilkus ja riidekapist tuli välja valge külm käsi ja… brrrrr…

Lemmiklugu oli lõpuks ikkagi Suur Karvane Varvas (kõlab eesti keeles nii võrratult hästi ka kõigele krooniks) sest see on lihtsalt nii absurdne ja naljakas, aga samas alguses ikkagi rõve ja hirmus. Hästi lõbus on kollijuttudesse sisse elada, vahepeal kurjakuulutavalt vaikselt jutustada ja siis ootamatult karjatada, pikki pause teha ja siis natukene ehmatada… eriti hulluks tegid asja need taustal kõlavad heliefektid. Ma hakkasin omaenda räägitud lugusid ise vahepeal rohkem kartma kui mu koolieelikutest koosnev publik. 😀

Meie lapsel on igatahes imetoredad sõbrad ja meil oli imetore pidu. Vahepeal hullult vali – neljatunnist lakkamatut ja läbilõikavat kriiskamist oli ju tegelikult ka oodata – aga hästi lõbus. Kõiksugu kolle oli siin – nõiad, zombied, vampiirid, üks nahkhiir, kummitus… tõsiselt kirju seltskond! Ise ostsin endale möödunud aastal hoidjapreili sünnaks professor McGonagalli kostüümi, mille endale kaltsukast komplekteerisin ja mis oli mul nüüd kolmandat korda kasutusel. Esimest korda Harry Potteri teemapeol (kus ma, muide, parima kostüümi eest auhinna sain), teist korda Halloweenil perega trick-or-treatimas käies ja kolmandat korda nüüd – ma ei kanna oma peokleitegi nii sageli!

Me ise pigem ei armasta lastele raha kinkida, aga kuna E tõesti unistab Disneylandi sõitmisest ja me just hiljuti ta kassast raha lugesime, et teada saada, kui palju tal oma lennupiletitest puudu on, kirjutasimegi kutsele sellestsamast unistusest. Ja sõbrad tõidki talle unistuse jupp maad lähemale, nii et hästi armas ja tore minu meelest. Ta oli sellest väga elevil. Ja oma lilledest. Ja hoidjapreili toodud temanimelisest pojengilõhnalisest küünlast, seda ta oli endale ise palunud.

Et siis seitse, jah? Hullumaja, kus aeg lendab!

12 Comments

Kroonprintsess 5 – ponipidu!

February 2, 2017~ DIY, friends of ours, kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, kroonprintsess: sünd, meisterdused väikelapsele, sõbrad-seltsimehed

Mul on järjekorras umbes viis tuhat postitust, mida teile siia kirja panna tahaksin, aga lihtsalt ei ole jõudnud. Üks neist on postitus Kroonprintsessi esimesest juubelist ja selle puhul peetud poniteemalisest peost. Kui eelmisel aastal pidasime Kroonprintsessi Elsa-teemalist sünnipäeva uhkes mängutoas koos vastavalt kostümeeritud mängujuhi, näomaalingute ja muu sellisega, soovis ta sel aastal meie suureks üllatuseks pidu hoopis kodus, vanaema juures pidada. Minu meelest on see absoluutselt imetore, sest ma ise olen vägagi kodupidude inimene ja eelistan sedasi sõpradega aja veetmist alati suurtele pidudele väljaspool kodu. Küll aga tuleb kodupidu seda põhjalikumalt planeerida, sest kolm tundi tegevusetult passivaid viieseid ei kõla just nagu edu valem…

Esialgu tabasid mind sellele mõeldes väiksemat sorti ärevushood – mida ma nende lastega siin ometi pihta hakkan?! Hakkasin siis paar päeva enne pidu (klassikaline mina üritusteks valmistumas…) otsast harutama ja kujundasin alustuseks erinevad plakatid. Ühe sellise, millel magic erase‘isin Videvikusäralt Photoshopis saba, et talle oleks võimalik saba tagasi kleepida. Peoeelsel õhtul leidsin Selkust kolme täpselt Videviku kasuka karva krepp-paberit. lõikasin sellest ribad ja sidusin sabadeks. Peol sidusime lastel järjepanu silmad salliga kinni ja lasime neil sabad “nätsu” abil Videviku külge kinnitada. Kõigil läks üllatavalt hästi – peale Virsiku (kes ei sidunud küll silmi kinni, aga ei suvatsenud samas ka saba õigesse kohta sättida – YOLO) ja Sirli, kellel ei läinud liiga hästi. Auhinnad said siiski kõik. 😀


Auhinnaks sabamängus osalemise eest sai iga laps ponipusle ja Yummikommide naturaalse pulgakommi. Mul on nii hea meel, et me Selverist need pusled leidsime. Esiteks sellepärast, et minu meelest on sellised väikesed kingitused imearmsad, aga samas ei luba mu süda lastele individuaalseid plastikvidinaid osta lihtsalt selleks, et midagigi kinkida oleks. Pusled on temaatilised, arendavad, rõõmsavärvilised ja kasulikud, üleni kartongist valmistatud ja maksavad poes jahmatavad 0,99€. Nii armas oli nädal pärast pidu Madikeni Lauri käest kuulda, kuidas nende väike Maiu olevat oma pusle kallal pusimisega mega-megarahul. 🙂

Samuti lõikasime me suure hulga ponimaske, millega lapsed lõbutseda ja piltidele poseerida said. Nii mugav kui võõrad lapsed pildil maske kannavad – igasugune blurrimine jääb ära. 😀

Minu Õunarüüp. <3

Vahepeal jõudis kätte aeg Roosa Piruka (kes küpsetab koguaeg hullult muffineid ja kelle hüüdnimi on ühtlasi Superlahe Peoponi – ma identifitseerin ennast temaga 100%, ta on oma üritusi korraldades alati superärevil ja närvis, et kõik pole lõpuks ideaalne :D) muffinitöökotta maha istuda, šokolaadi-kirsimuffinitele piparmündi-toorjuustukreemi määrida ja seda omakorda kaheksat erinevat sorti nonparellide ja suhkrupärlitega kaunistada:



Jälle täiesti temaatiline ja paeluv tegevus kõigi laste jaoks – väikeste ja suurte, häbelike ja aktiivsemate. Ehkki meil rahmeldamise mänge (ega ruumi selle jaoks…) ülearu ei olnud, oli see vaikne nokitsemine ikkagi igati mõnus ja loominguline väike vahepala. Igatahes näisid kõik lapsed sellega hullult rahule jäävat!

Rahulolev sünnipäevalaps demonstreerib oma tassikoogikest.



Vahepeal saabus tädi, kes lastele näomaalinguid tegema asus. Ma mäletan NII hästi, kui elevusttekitav ja äge oli hetk kui lapsepõlves mõnel üritusel näomaalingutädi silmasin ja ma ei leia, et ühe lapse sünnipäev peaks mööduma selle suurepärase võimaluseta. Pealegi ei ole see üldse nii kulukas nagu arvata võiks! Mulle väga meeldib just see kunstnik, kes meil nüüd teist korda käis, sest ta teeb tõeeesti ilusat tööd ja on nii hea käega, et võlub vastavalt teemale välja kasvõi 100% ideaalsed ponid. Mu meelest nii palju toredam kui inimestele lihtsalt lepatriinude ja liblikate näkku plökerdamine. 🙂

Väikesed ponimaalitud pidulised. Nii nõme nii ilusaid lapsi niiviisi ära blurrida, aga ma ei taha luba küsimata avaldada ka. 🙂

Sünnipäevalaps ja tema viis tordivulkaani. Tegin Kroonprintsessile peohommikul ise šokolaadi-toorjuustukoogi, aga kuna mul tekkis enne pidu suur paranoia, et see võib-olla valmis ei saa (piisavalt ei hangu), palusin ma H’l Olümpia kohvikust ruttu midagi asemele tuua. Hetked pärast peo lõppu proovisin kooki muidugi vormist eemaldada ja otseloomulikult oli see valmis. Nojah. Lõikasime endale hoopis järgmisel päeval minu ema saabumise puhul viilukesed ja kui ma seda tagasi kappi asetama hakkasin, kukkus see mul käest suure mütsuga põrandale puruks. Ei olnud väga mõnus hetk. 😀 Selline ta igatahes oli:



Kroonprintsessi kingisaak. 🙂

Kui lastele maalingud tehtud olid, oli minu ja Sirli kord. “Mis mõttes? Üle terve näo?!” oli maalingutädi kimbatuses kuuldes, et ma Roosaks Pirukaks tahan. Teie juba teate, miks, aga tema jaoks jäi see vist lõpuni selgusetuks. Sirli Õunarüüp sai muidugi oluliselt elutruum. Õed Imelikud. 😀

Kui kõik teised lahkunud olid, said sõbratarid Sukk ja Saabas segamatult rahmeldada ja kallistada ja kogu hingest teineteise seltskonda nautida. Pildil koos Kroonprintsessiga on tema hingesugulane Hiiumaalt, kes tuli tema (ja tema ülejäänud perekond meie) ellu justnimelt Kroonprintsessi sünnipäeval (kaks aastat tagasi) kummalise ja täiesti imelise kokkusattumuse läbi. Olen neist blogis kirjutanud näiteks SIIN ja SIIN. Meil oli neid nii kurb lahutada ja sõbratarile teatada, et on aeg praami peale tagasi sõita. Aga õnneks saame neile kindlasti varsti külla minna!


Ja selline ta siis oli – üks viies sünnipäev meie pere elus. Väga ponine, pidune ja lõbus. Aitäh asjaosalistele!

10 Comments

Emadepäevapidu ja silmad märja koha peal

May 7, 2016~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, motherhood

(Kuna mul ei ole nõusolekut Kroonprintsessi rühmakaaslaste piltide avaldamiseks blogis, tegin ma kõigi teiste laste näod uduseks. Eks ta pisut veider on, aga ma ei saanud jagamata ka jätta, sest nad olid lihtsalt nii toredad…)

emadep4
Nagu räägitud sai, käisime reede õhtul Kroonprintsessi lasteaias emadepäevapeol. Kohe, kui lapsed hanereas saali sibasid, endale istekohad otsisid ja laulu lahti lõid, olid mul, nagu ennustatud, kraanid lahti. See härdus oli nii võimas, et kui teisi inimesi poleks saalis olnud ja kui Kroonprintsess mu vesistamist äärmiselt kahtlustavalt vaadanud poleks, oleks sellest võinud saada korralik ugly cry. Püüdsin siis ennast vaos hoida nii hästi, kui suutsin, et Kroonprintsess jumala eest ei arvaks, et ma seal kurbusest nutta ulun. Väga hästi vist ei õnnestunud, sest ma löristasin ennast koguda üritades ja silmi pühkides valel hetkel nina ja see vist kostus natuke üle terve saali…

Aga kui nüüd mitte keskenduda sellele, kui märja koha peal mul silmad on (sest eks ma natukene ikka liialdan ka, põhiliselt toimus ikka kõrvuni naeratamine ja ehk pisut liiga vali juubeldamine), siis oli ikka põhjust härdaks muutuda küll. Vähe sellest, et see oli minu kõige esimene emadepäevapidu emana (sest alles ma ju laulsin ise koolis aktusel emale pühendatud laulu – kuhu see vahepealne aeg kõik läinud on?), oli see üks enneolematult ilus väike pidu. Kroonprintsess ja tema rühmakaaslased on märkimisväärselt tublid ja kihvtid lapsed (sedasama kinnitasid meile hiljem lastevanemate koosolekul ka õpetajad – ka teiste rühmade õpetajad olevat käinud ja kiitnud, et nende rühm on silmapaistvalt asjalik ja tubli) – igaüks laulis, tantsis ja mängis aktiivselt kaasa, osad lapsed osalesid väikeses etenduses ja kandsid absoluutselt laitmatu ajastusega ette päheõpitud repliike… ja nad on neljased! Nii-nii toredad neljased, kelle rühma juures on minu meelest kõige armsam see, kuidas ühe lapse lahkudes kogu rühm teda hüvastijätuks kallistama jookseb. Mina käisin sellessamas lasteaias, esinesin samas saalis, mis nüüd tundub hoopis pisem (“lauad ja laed olid samad, kuid hoopis madalamad…”), mängisin sellessamas suurepärases lasteaiahoovis, veetsin nädalaid oma lapsepõlve suvedest lasteaia paradiisimõõtu suvelaagris ja mul on nii hea meel, et meie Kroonprintsess ka seda kõike kogeda saab.

emadep2
emadep1
emadep3
Iga nende esitatud lavastus on alati viimse lihvini viimistletud – õpetajad kannavad ette ilusti sõnastatud sissejuhatuse ning võtavad vahepeal ka ise osa – sellel pildil siin on väikesed jänkukesed peitu pugenud vihma eest, mida õpetaja pildiloleva sinise tupsuga sahistades etendas. Lapsed teavad täpselt, milliseid märguandeid muusikaõpetaja klaverimängus tähele panna, et õigel ajal liikuda, tantsida, kükitada ja teevad kõike ülima püüdlikkusega kaasa. Lauldes läheb küll siin-seal natuke sassi, aga sellest pole midagi – nokad on laululinnukestel pärani lahti ja meel rõõmus. No okei, kui lõpuni aus olla, on meie peres sellega natuke keerulisem – mina kiidan last, et ta nii toredasti ja ilusti esines ja tema vastu: “ei läinud hästi, ühe koha läksid sõnad sassi…”. Nooojah. Ma ju jälgisin teda! Tal läkski konkreetselt üks sõna teisega vahetusse. Saate aru, millise perfektsionistist drama mamaga ma siin koos elan? Huvitav, kust selline käitumine pärineb…

emadep5
Kroonprintsessi meisterdatud emadepäevakaart, mille üle ta ise (minust rääkimata) pööraselt uhke oli. Kas see pole mitte suurepärane, kui palju vaeva õpetajad nendega näevad, et nende käsitööprojektid nii uhked ja kaunid välja kukuvad? 

3 Comments

VLOG: Kiddo’s 4th birthday!

February 10, 2016~ kroonprintsess, kroonprintsess: sünd, videoblogi

While we celebrated Peach’s birthday very modestly this year, Ladybug’s special day was a huge extravaganza. I filmed a video of it and thought I’d share it here with you guys. If you watch it, make sure you do so in 1080p HD. 🙂

// Kui Virsiku hällipäeva tähistasime sel aastal väga tagasihoidlikult, olid Kroonprintsessi sünnipäevapidustused väga suursugused (Tema Kuninglikule Kõrgusele kohased). Filmisin tema erilisest päevast video ja see on nüüd teie ees. Vaadake seda kindlasti 1080p HD’s! Varsti näitan teile fotograafi tehtud pilte ka. 🙂
sünks4 sünks3

 

 

 

16 Comments

Cupcake therapy

November 21, 2015~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, motherhood

cupcakeSince Ladybug started kindergarten last week, her mood has been in direct correlation with how much time I spend with her. Even though she seems to genuinely enjoy her mornings at kindergarten (we bring her home by lunch), the transition still seems to be pretty emotionally challenging for her. I guess the fact that daddy leaves her there all by herself is still a little scary for a tiny little person and some mornings she still cries and says she doesn’t want to go because daddy will leave after he drops her off. Other days she won’t even notice daddy’s gone because she has made great friends who she’s really excited to play with. So it’s kind of bittersweet and I’ve been noticing she appreciates our one-on-one time even more now that daycare is a part of her everyday life. Because we had a huge ton of new sprinkles (thanks, Miramii!), we decided to spend Friday night baking cupcakes. We used a recipe we’ve tried and loved before (link HERE) and they came out juuust as delicious as they usually do. I spontaneously threw together a really yummie peppermint frosting with some whipped cream, mascarpone, a few drops of peppermint oil and a teensy drop of red food coloring to spice things up a little. Pinkie Pie sure would’ve been proud of us!

// Sellest ajast, kui kroonprintsess eelmisel nädalal lasteaeda läks, on tema tuju olnud otseses seoses sellega, kui palju aega ma temaga aktiivselt koos veedan. Vaatamata sellele, et lasteaiahommikud (toome ta lõunauneks koju) talle siiralt meeldivat näivad, on üleminek lasteaia-elule siiski tema jaoks emotsionaalselt keeruline. Ilmselt on ühe väikese inimese jaoks siiski hirmus, et issi viib ta kusagile ja läheb ise minema. Mõnipäev ei pane ta issi lahkumist põhimõtteliselt tähelegi, sest tal on juba lasteaias suurepärased sõbrad, kellega mängimist ta hirmsasti ootab. Kokkuvõttes on see lasteaiavärk tema jaoks täna veel üks kibemagus kogemus ning olen tähele pannud, et praegu on meie üks-ühele koosveedetud aeg tema jaoks eriti olulise tähtsusega. Kuna meil on suuur hunnik uusi lahedaid nonparelle (aitäh, Miramii!), otsustasime reede õhtu tassikooke küpsetades veeta. Kasutasime retsepti, mida oleme varemgi proovinud ja jumaldanud ega pidanud pettuma – ka seekordsed koogid said täiesti taevalikud. Viskasin muffinitele katteks kokku piparmündikreemi (piparmünt + šokolaad… mmm…), milles osalesid vahukoor, mascarpone, paar tilka piparmündiessentsi ja tilluke sorts punast toiduvärvi, et asja huvitavamaks teha. Roosa Pirukas oleks meie üle raudselt uhke olnud!
cupcake2 cupcake3 cupcake1vupcake

8 Comments

Two best friends that anybody could have

April 5, 2015~ friends of ours, kroonprintsess

Lenna 3 (internet) (10)(Photos: Joanna Jõhvikas)

The birthday girl and our Ladybug ran around hand in hand from the minute we arrived at the party yesterday. Little Lenna (Pilleriin’s middle child) is the sweetest and nicest little angel with a spark in her eye and tricks up her sleeve. Any mother would want her kid to have a friend like Lenna. 🙂

// Sünnipäevalaps ja meie kroonprintsess jooksid eile meie peole saabumise hetkest vahetpidamata käest kinni ringi. Väike Lenna (Pilleriinu keskmine tütar) on kõige armsam ja lahkem väike inglike, kellel on alati silmad sära ja pea kavalusi täis. Mida muud võiks üks ema oma lapsele tahta, kui selliseid sõpru?
Lenna 3 (internet) (9)Lenna 3 (internet) (11)

2 Comments

“A name can’t begin to encompass the sum of all her parts. But that’s the magic of names, isn’t it? That the complex, contradictory individuals we are can be called up complete and whole in another mind through the simple sorcery of a name.”

February 20, 2015~ kroonprintsess, printsess virsik: sünd

name name1 namne

10 Comments

Then & now

February 15, 2015~ kroonprintsess, printsess virsik

2012:
img_3219
2015: 
10984971_10152759027113155_860140484_n

6 Comments

Ladybug’s first birthday present arrived!

January 7, 2015~ kroonprintsess, pesapunumine

bed2
H’s mum’s birthday present for the kid was delivered today – a proper, orthopedic mattress for her big girl bed. The one she had before (the one that came with the bed) was a thin foam rubber mattress that probably didn’t do her growing little body any good so it was about time we got a new one. Since kiddo’s grandma was going to ask what to give her anyway, we thought we’d ask for something practical that the kid would enjoy as well. She was extremely happy and thankful when it arrived today and me making the bed with the Winnie the Pooh bed linens she got from her aunt (my baby sis’) made her squeal with excitement. Fingers crossed kiddo sleeps through the night in her “brand new” bed!

// H emme sünnipäevakingitus neiule saabus täna – korralik, ortopeediline madrats tema suure lapse voodisse. See, mis ta voodiga algselt kaasa tuli, oli harilik õhuke poroloonmadrats, mis ei teinud tema arenevale seljale ilmselt kuigi palju head, nii et uue hankimiseks oli justkui tagumine aeg. Kuna vanaema oleks niikuinii nõu küsinud, mida neiule kinkida, küsisime temalt midagi praktilist, mis ka lapsele endale rõõmu pakuks. Printsess oli madratsi saabudes pööraselt õnnelik ja tänulik ja uus, tädilt (minu õelt) saadud Puhhi voodipesu suurendas elevust veelgi. Hoiame nüüd pöidlad ja varbad ristis, et ta oma “uhiuues” voodis terve öö kordagi ärkamata magaks. 🙂

bedj

2 Comments

Me and kiddo: the most graceful and poised ladies

January 5, 2015~ kroonprintsess, motherhood

tantsuke
As you can see from these photos from our last ferry ride to Sweden, me and kiddo are always the perfect ladies. Always composed, polite, well-behaved and graceful in- and outside of the sanctity and privacy of our home. 😀

// Nagu neilt viimasel Rootsimaale sõidul tehtud piltidelt näha, oleme mina ja tütreke alati tõelised daamid. Alati vaoshoitud, viisakad ja tasased nii sees- kui ka väljaspool oma kodu turvalisi seinu. 😀

tantsuke3 tantsuke4 tantsuke5 tantsuke2

2 Comments

  • 1
  • 2
  • 3
  • …
  • 5
  • Next Page »

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Ann on Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • miiu on Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Laura Kohlin on Väärt ilunodi

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises
    Kogumispäevik: Kodukeemia minu (loe: kloorisõltlase) majapidamises
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
    Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Värvisin hennaga juukseid...
    Värvisin hennaga juukseid...
  • Kooresed cannelloned spinatiga
    Kooresed cannelloned spinatiga
  • Snapshots: Ciabatta bakery (with recipe!)
    Snapshots: Ciabatta bakery (with recipe!)
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Koduteest, kodutundest ja köögi kujundamisest
    Koduteest, kodutundest ja köögi kujundamisest
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.