About a week ago (before I got sick and spent the whole week in bed and thought I was about to die) we took our little Ladybug to see the Nutcracker at the national opera theater. She had been looking forward to it for months (since her first time seeing a production of Snow White at the ballet, pretty much) and was really excited to get all dressed up and go. Sitting quietly and focusing on what’s going on on stage comes very naturally to kiddo (she has had a lot of practice in her days) and experiencing culture with her is a thrill. I, myself, hadn’t seen the Nutcracker since I was in school and getting to experience the magical music, the dance and the costumes was wonderful – The Waltz of the Flowers was so beautiful it literally hurt a little and the Trepak was mindblowingly entertaining as the young dancer performing it looked as if he had springs where normal people have ligaments (he jumped so high and landed so silently it was like magic). As for kiddo, she thoroughly enjoyed every bit (the storyline isn’t exactly complicated or hard to follow) and thought the rats were a little scary (as did I when I was little) – no surprises there. 🙂 I genuinely think kids should have a chance to experience music, dance and theater with their parents. Not only because cultivating one’s garden feeds the mind and broadens one’s horizons, but also because it’s magical… and who can understand magic better than kids? That’s, of course, if they’re ready for it – I, like most people, don’t exactly enjoy fussy kids while I’m enjoying a production, but that being said, I don’t like to sit next to grown ups who smell like booze and sing along (!!! at one point I literally felt a little like smacking him across the face) to the music either, but that’s what I got this time around. So I’d take a fidgety kid over the tipsy Finnish grandpa any day of the week… 😀
// Umbes nädal tagasi (enne seda, kui ma haigeks jäin ja terve nädala voodis halisedes veetsin) viisime oma väikese kroonprintsessi Estoniasse Pähklipurejat vaatama. Ta oli seda mitu kuud pikisilmi oodanud (umbes sellest ajast, kui ta esimest korda seal Lumivalgekese balletti nägi) ja ei jõudnud ära oodata, et saaks kleidi selga, juuksed krunni ja teatri poole teele asuda. Vaikselt paigal istumine ja laval toimuvale keskendumine tuleb tütrekesel väga loomulikult (ta on elus palju harjutanud ka) ja temaga koos kultuuri tarbimine oli puhas lust. Mina isiklikult ei olnud Pähklipurejat kooliajast saati näinud ja maagilise muusika kuulmine ning kauni tantsu ja lapselikult võluva lavastuse nägemine oli tõeline elamus – “Lillede valss” oli nii ilus, et natukene hakkas isegi valus ja Trepak oli nii peadpööritavalt meeltlahutav, sest seda esitav noor tantsija nägi välja, nagu tal oleks liigeste asemel vedrud (hüppas nii kõrgele ja maandus nii vaikselt, nagu teinuks ta seda võluväel). Ka Kroonprintsess nautis mõlemat vaatust väga (etenduse süžee ei ole muidugi ka kuigi keeruline ega raskesti jälgitav) ning pidas (nagu minagi väiksena) rotte natukene hirmuäratavateks – ei mingeid üllatusi, ühesõnaga. 🙂 Ma siiralt usun, et lastel peab olema võimalus koos vanematega muusikat, tantsu ja teatrit kogeda. Mitte ainult sellepärast, et vahe kultuuri tarbiva ja hindava inimese ning sellest mitte lugu pidada oskava inimese vahel on üüratu, vaid ka sellepärast, et see on maagiline… ja kes oskaks maagiat paremini hinnata, kui lapsed? Seda muidugi juhul, kui nad selleks valmis on – mina, nagu enamus inimesi, ei armasta rahutuid lapsi täis saalis etendust vaadata, kuid samas ei eelista ma neile ka viina järgi lehkavaid ja muusikale kaasa laulvaid (!!! ühel hetkel tekkis vastupandamatu soov härrale kavalehega üle kurgi anda) vanamehi, kuid just ühe sellise ma endale seekord pinginaabriks saingi. Nii et iga kell võtaksin purjakil Soome vanapapi asemel enda kõrvale ühe pisut niheleva lapsinimese… 😀
A photo of the Waltz of the Flowers.
// Foto “Lillede valsist” kavalehes.
The rats. Not at all as scary when they mingled among the crowd during intermission… 😀
// Rotid polnud vaheajal puhvetis rahva seas ringi jalutades pooltki nii hirmsad, nagu öösel Clara toas… 😀
Why does everything taste so much better during intermission?
// Miks kõik alati vaheajal puhvetis nii palju paremini ja erilisemalt maitseb? Tegime esimest korda elus enne etenduse algust puhvetis vaheajatellimuse ette ära ja nii mugav oli vaheaja alguses järjekorras tunglemise asemel kaetud lauda maha istuda. Soovitan soojalt!
What was the last production you went to see at the ballet/theater?
// Milline oli viimane tükk, mida teie balletis/teatris vaatamas käisite?
