Apppii-iii-ii, mis ilm ja appii-ii-ii kui magusad maasikamaitsega (!) maasikad ma eile sadama Rimi ees kaupleva tädi käest ostsin! Mul on vahele jäänud kevade tõttu ikka veel tõsiselt raske endale pähe mahutada, et suvi päriselt tuli. Et tegelikult vist võibki talveriided lõpuks jalust koristada (ma eile hakkasin, aga ikka mõistus tõrkus – kas ikka saab päriselt kindel olla, et nüüd on päriselt suvi?) ja õues hakkabki päevitades nii kuum, et peab natukeseks köögilaua taha blogima pagema?
Ma igatahes pagesin, sest nädal on kohe-kohe läbi ja ma olen meie sellenädalast toidukorvi siiani kiivalt saladuses hoidnud. Kuna ma tegin nädala tellimuse alles esmaspäeval ja et see jõudis teisipäeval, on meil kõik kuidagi veidi nihkes ja pooli asju, mida ma selleks nädalaks plaanisin, pole ma veel valmistadagi jõudnud. Esmaspäeval tegin juba selles postituses mainitud forellikotlette küüslaugu ja juustuga aedubadega (nii kala kui oad tulid sügavkülmast), mille jäägid õhtul koos pastaga ära sõime. Teisipäeval võtsin kapist ammu-ammu ostetud frikadellid koos kahe Härmavilja pajaroaga ja keetsin need koos kahe Knorri kana bouillonette‘iga (kuubikust oluliselt etem maitse ja koostis) supiks. See konkreetne on mu lemmik külmutatud köögiviljasegu suppide (nt.- ka piima-juurviljasupi) jaoks, sest selle sees on kõik kõige paremad viljad, ka nii lillkapsas kui rooskapsad – mu lemmikud! Absoluutselt mitte midagi muud ei pidanud söögivalmistamiseks tegema kui vee potti laskma ja kaks pakendit lahti lõikama. Sest laisk. 😀
Kuna ma esitasin endale väljakutse, et selle nädala tellimus peab olema poole võrra soodsam, oli mul tükk tegu selle koostamisega nii, et eelarve lõhki ei läheks. Näiteks tahtsin H’le midagi hommikusöögiks osta, aga no ei mahtunud ükski mõistlik müsli meie eelarvesse. Meenus, et mul on kapid seemnetest ja pähklitest lookas, nii et tegin ise! Kuna Andra oli õhtul läbi astumas ja parasjagu poes, kui temaga rääkisin, palusin tal endale müsli sisse maisihelbeid juurde tuua – kanepi-, chia- ja linaseemned on sellised tihked tüübid ja kuna mu müslis oli seemnete kontsentratsioon liiga kõrge, ei olnud seda enam väga mõnus närida. Vastutasuks helveste eest andsin Andrale karbiga valmis müslit ja H, olles oma müslit juba maitsnud, vingus kõrval (naljaga, muidugi), et jajah, andku ma muidugi kõik tema hea müsli ära…
Panin kõik koostisosad (kaerahelbed, paki leivasegu, veidi kanepiseemneid, chiaseemneid, kõrvitsaseemneid, mandlilaaste ja rosinaid) ahjupannile ja valasin juurde sulameest ja natukesest seesamiõlist segu, segasin läbi ja röstisin (vahepeal paar korda segades) ahjus kuni kõik oli mõnus, krõbe ja kuldne. Leidsin kapist kolmveerand mingisugust külakostiks saadud Kalevi (minu meelest söömiseks mitte piisavalt) tumeda kirsišokolaadi, mille ka hiljem juba jahtunud müslisse hakkisin. Mõnus maitsestamata jogurti või keefiriga süüa. 🙂
Valdav enamus asju, mille ma valisin, olid päris korralikult alla hinnatud (soodustus oli kokku 8,60€, mis on selliselt korvilt ikkagi märkimisväärne summa) ja eriti suuri järeleandmisi tegema ei pidanud. Ostmata oleksin võinud jätta arbuusi, sest ma unustasin, et meil üks juba kodus on. Muus osas tasub arvesse võtta, et tegelikult ei ole meil ju kapid kunagi toidust tühjad ja nii on mul juba kodus olemas hulk asju, mida selle nädala toidukorvi juurde kasutada saan. Teisalt jällegi rändab ka osa sel nädalal ostetust järgmisse, nii et põhimõtteliselt on ikkagi võimalik pere 50€ nädalas täiesti viisakalt ära toita. Kui minu korvis on asju, mida teiegi viimati poest ostnud olete ja teil on tšekid alles, võrrelge hindu ja andke kommentaariumis teada, kuidas teile säästu-ostukorvi hinnatase tundub. Kas sinu kodupoest saab paremini ja odavamalt?
Nagu öeldud, dikteeris selle nädala menüü sisu peamiselt soov allahindlusi ära kasutada ja proovida toidukorvilt kokku hoida. Niisiis said selle nädala menüüsse plaanitud:
– Chorizoga täisterapasta. Kastmesse ostsin lisaks allahinnatud chorizole kirsstomateid, mozzarellakirsse, paprikat, tükeldatud tomateid ja küüslauku, peale Valio Fortet. Kodus olid olemas ka sibul ja värske basiilik. Selle valmistamiseni ma pole veel jõudnud, aga ilmselt teeme selle asja ära homme. Kui retsepti järgida soovite, on mul siin üks chorizopasta retsept. 🙂
– Ühepajatoit. Porgandi, kapsa ja sibula kilohind on nii odav, et seda rooga saab suures pajas odava raha eest väga suure koguse teha. Praadisin sibulaneljandikud, liha, küüslauguküüned, porgandijupid pannil läbi ja viskasin haudepotti koos eelmisest nädalast järgi jäänud pooliku kapsa ja jupikese suvikõrvitsa ning sel nädalal juurde tellitud nuikapsaga. Viimane ei ole eriline säästuvili, aga mina selleta ühepajatoitu ei tee – see on parim osa! Valasin potti natuke vett, purustasin pipart ja puistasin sekka suitsutatud soolahelbeid, mida ma muidu eriti ei kasuta (sest ma ei ole suur suitsutatud asjade fänn), aga mis ühepajatoidusse suitsuliha asemele ideaalselt mekki andma passivad. Mitu tundi hautatud pajatäit sõime esimesel päeval tatraga ja teisel keedukartuliga. Kõrvale käib ühepajatoidule alati hapukoor – ma seda lihavärki seal sees eriti ei hinda, aga magus hautatud porgand, nuikapsas ja peakapsas leemekeses natukese külma hapukoorega… mmm…
– Lindströmi kotletid. Poolekilosed hakklihapakid olid väga odava kilohinnaga, mistõttu võtsin kaks ja plaanisin ühest teha peediga kotlette. Eelarve nimel tuli laisal loomal muidugi tavalise aurutatud peedi asemel toored peedid valida. Kui kotlettide tegemiseks läheb (ilmselt teen homme esmaspäevaks valmis), viskan nad natukese veega haudepotti ja lasen neil ahjus oma elu elada. Kui panen pool peeti ja pool hakkliha, saan ühest pakist hakklihast mitmeks päevaks kotlette. Lisaks käivad nende sisse veel muna või kaks, pisut riivsaia, hakitud kappareid, sibulat ja küüslauku, soola, veidi muskaati ja jahvatatud musta pipart. Kõrvale teen tellitud vahukoorest, veisefondist ja purustatud rohelisest piprast kastme. Ja kindlasti peedist (tellisin teadlikult varuga) peedisalatit. Ja kartuliputru. Võrratu kartulipudru saladus, muide, peitub lahke käega lisatud võis (lisaks natukesele piimale), imepeeneks hakitud hautatud/praetud sibulas ja tsipakeses jahvatatud muskaadis!
– Karri ja mangoga kanapallid. Meie pere klassika, mis sai selle nädala menüüsse jälle tänu sellele, et kanahakkliha oli allahindlusel. Retsepti leiutasin ise ja see on meil retseptivihikus olemas ka! Tean, et retseptivihik on veidi nässus, sest meie vana domeeni on keegi ära ostnud ja veel ümber muutmata lingid suunavad neile peale klikkides kuskile karutagumikku. Osad lingid jõudsin korda teha, aga tegelikult on kõik selle blogi postitused ilusti alles ja ka paremal asuvast otsingukastist otsides leitavad. 🙂
– Hakklihakaste. See ei olnud otseselt plaanis, aga kolmapäeval pärast Musamari kontserti oli midagi kiiret ja lollikindlat süüa vaja ja natuke isutas ka. Ma pean tunnistama, et olen nii pirtsakas küll, et kuskil mujal peale enda ja oma emme kodu ma hakklihakastet nõus sööma ei ole. Mulle lihtsalt kohe üldse ei lähe see klassikaline veest ja hapukoorest või jahust tehtud valge ila, mida koolisööklas vanasti anti. Minu emme teeb hakklihakastet nii, et praeb rohke sibula ja hakkliha läbi, maitsestab muskaatpähkli, soola ja pipraga ning valab peale koort. Ei mingit jahu ega hapukoort! Mina riivin peenelt ja praen koos lihaga veel ka paar porgandit, mis annavad kastmele mõnusa magusa maitse, mahlakuse ja ilusa kuldse värvi. Hästi lihtne ja hea kodutoit, täielik lapsepõlvenostalgia. 🙂
Täielik Eesti talupoja eine – hakklihakaste, keedukartul ja kurk-tomat. 😀 Meie pere täiskasvanud armastavad väga toidu kõrvale ka marineeritud jalapenosid süüa, ostame neid oma Rootsi kodupoest suuuurte purkidega kaasa. Parim lisand hakklihakastme (või kotlettide) kõrvale on, muide, marineeritud peet. Kui ma suudan leiutada koha, kus hoidiseid hoida, tahan kindlasti suvel ühe laari koduseid marineeritud peete teha. Meil praegu värskete köögiviljadegi hoiustamisega suur jama, sest integreeritud külmkapp on vanasse korterisse jäetud külmkapist – jah, me oleme täielikud idioodid, et me selle maha jätsime – väiksem ja kehvem. Katlaruum on meil hästi soe, põrandad ja seega alumised köögikapid samuti. Saame õnneks sõpradelt tasuta ühe tillukese sügavkülmikuta külmkapi, mille katlaruumi lisaks paigutada saame, et seal varusid hoida. Ja ma ikka unistan suuuurest sügavkülmikust, kuhu talveks head ja paremat varuda…
– Ahjukana. Millegipärast vaatasin, et allahindlusel olevad kanad on suured koivad ja plaanisin nad ahjus valmis küpsetada ja köögiviljarisottoga serveerida – mul on kapis risotoriisi ja väike pudel spetsiaalselt selleks otstarbeks tellitud valget veini. Tegelikult on hoopis kintsuliha, nii et leiutan sellele kohe mingisuguse õlist ja vürtsidest marinaadi ja viskan hoopis koos köögiviljadega (paprika, kirsstomatid) lõunaks grillile ja teen kõrvale kurgi-kodujuustusalati. Edit: panin nüüd kana marinaadi, millesse valasin lahke käega oliiviõli, pressisin ja riivisin ühe sidruni, lisasin kolm küünt pressitud küüslauku, pundi hakitud karulauku (võib asendada nt. suure pundi basiilikuga), soola, mett, tšillihelbeid, kuivatatud peterselli (võiks misiganes kuivatatud või värskeid ürte, aga mul on seda ropult palju ja viimast värsket basiilikut hoian pasta jaoks) ja värskelt jahvatatud pipart. Pead ei saa anda, aga julgen arvata, et tuleb maitsev. 😀
Edit #2: Kana sai vaatamata lühikesele marineerumisele väga mõnusalt maitseküllane. Grillitud paprikal koorisin naha maha, lõikasin ribadeks ja segasin koos ubade, maisi ja grillitud tomatitega salsalaadseks tooteks. Seekord maitsestasin ainult soolaga, aga oleks veel laimimahla ja värsket koriandrit ka olnud… Igatahes tasub proovida. Järgmine kord teen samamoodi, aga lisan veel grillitud maisi (praegu olid nii mais kui oad by Bonduelle). 🙂 Kaste köögiviljasalati kõrval on jalapenokaste, mille H rõõmuks Marks & Spenceri toidupoest ostsin – terav, hapukas, suitsune ja koostisosade seas polnud midagi imelikku. Isegi suhkrut oli üsna vähe kui ma õigesti mäletan. Marks & Spencer on viimaseid päevi veel avatud, soovitan pilgu peale visata! Neil on mõnus valik tumedaid šokolaade, hästi palju maitsvaid teesorte, maitseainesegusid ja hea koostisega pastakastmeid laiskadele loomadele. Suur osa asju on praegu allahinnatud ka!
– Nädalavahetuse hommikusöök peekoni ja munaga. Tellitud Rakvere peekon oli ainus omasugune (õhuke “ameerikapärane”, mis ahjus krõbedaks küpseb) ja seda ma elu sees enam ei osta. Fuh! Ma ei mäleta, kas ma ei vaadanud koostist või jätsin selle parema puudumisel teadlikult kahe silma vahele, aga tehislikult maitsestatud ta igatahes oli ja seega üsna vastik kah. Ei soovita osta!
Salatitesse said (ja saavad) sel nädalal kurk ja tomat, paprika, möödunud nädalast allesjäänud frillis ja porru, riivitud porgand, peet ja kodujuust, mozzarellakirsid ja laabijuust. Magustoiduks tellisin harjumuspärase hunniku pulgajäätiste asemel suure paki šokolaaditükkidega vanillijäätist, milleni me veel jõudnud polegi, sest paar päeva maiustasime õunte või arbuusiga, tädilt saadud rabarberitest tegime siin ükspäev kisselli (mida pakkusime endale eelmisel nädalal pruukimata jäänud kohupiimakreemiga) ja samuti olen jõudnud sel nädalal küpsetada kaks imelihtsat šokolaadikooki – ühe Andrale (sest meil on selline tava, et tema aitab mind ja mina tasun toidus :D) ja teise eilsete külaliste tuleku puhul koju. Ja reede hommikul tegin lastele keefiripannkooke (pool täistera-, pool tavalist nisujahu), sest tundus, et see on täpselt õige viis suvepuhkust alustada. 🙂
Selline vist ongi meie kogu möödunud toidunädala kokkuvõte. Tundub, et kuigi mul algselt oli plaan mõndades toitudes kodus olemasolevaid asju kasutada, saab nädal aega 50€ eest siiski täitsa normaalselt ja mitmekülgselt söönuks. Tegelikult oleksin eriti rahul kui osa säästust tuleks selle arvelt, et lihakraam ostetakse kord kuus korraga kusagilt talust ja jagatakse sügavkülma portsjoniteks, aga kuni postituses mainitud külmikuprobleemid lahenevad, tuleb vanaviisi (ja ürgnõmeda koguse rumalate lihapakenditega) läbi ajada…
Paistab, et Lindströmi kotletid (hakkliha hulka on lisaks sibulale ja muudele asjadele segatud peeti ja kappareid) peedisalati, keedukartuli ja koorekastmega. Selgub, et mul on arvuti kaustades meeletult tavalisi argiõhtu-toidupilte. 🙂
Ma küsimust ei oskakski kokku panna, aga teemana laste söök ja söömine. Meil seisab ees 1-aastase üle toomine meie söögile ja see tundub nii ületamatult raske ettevõtmisena. Suuresti ilmselt ka seetõttu, et poolfabrikaadid satuvad me endi lauale tihti ja ka McDonaldsi patust ei ole me priid 🙁
Sa ei ole üksi – söögitegemine tundub väga paljudele inimestele ületamatu, aeganõudev, raske ja kallis. Minu jaoks üllatavalt paljudele, pean blogis nähtu põhjal ausalt tunnistama. Imestan aga ainult sellepärast, et ma tõesti nii siiralt usun, et söögitegemine on tegelikult lihtne kui teada mõnda basic nippi, mitte ülearu üle mõelda ega retseptis näpuga järge ajada, valmistatut töö käigus pidevalt maitsta ja julgeda uskuda, et see tegelikult ka võib lihtne ja nauditav tegevus olla. Minu H, keda lähedased varem kirjeldasid sõnadega “võiks külmkapi kõrvale nälga surra”, sest ta lihtsalt ei olnud suuteline ennast toitma ja sõi suure näljaga topsist kodujuustu, valmistab nüüd lastele suppe, hautisi ja muid roogasid nagu miška. Muidugi on ta seda minu pealt õppinud ja igaühel ei ole sellist entusiasti kodus, kes söögitegemist nii vahvaks ajaviiteks peab ja seda teistele pähe määrib (nagu ma teile siin), aga see on puhas tõestus sellest, et asi on lihtsalt teadmiste ja katsetamise taga. Ja neid teadmisi omandada ja oskusi katsetada saab igaüks, ka kõige suurem köögikäpard!
Kui sa poolfabrikaatidest loobuda ei suuda, hakka jälgima koostisosi. Igale asjale on olemas puhtam alternatiiv! On kalapulki, mis tõesti on valmistatud puhtast kalafileest, on maitsetugevdajateta ökokastmeid. Kui söötegi kulinaarialeti valmiskotlette, tehke juurde tavalise asemel täisterapastat või – riisi ja sööge juurde palju värvilisi ja krõmpsuvaid köögivilju kas niisama ritta laotuna või salatina. Ärge ostke juurde purgis kastet, vaid tehke kasvõi kodujuustu-kurgikastet või kodust koorekastet (vahukoor, pisut veisefondi, kotlettide kõrvale tehes näiteks purustatud roheline pipar ja kana kõrvale pisut karrit ja sipa mett, keeda madalal tulel paksuks).
Kui sa tunned, et ei oska süüa teha, hakka vaikselt otsast katsetama. Proovi mõnd minu retsepti ja küsi kommentaarides nõu kui kõik imelik tundub. Kui söögivalmistamine pole iseenesest probleem, aga tunned, et ei viitsi ega suuda seda oma argiellu integreerida, valmista portsjoneid lihtsamatel päevadel (näiteks nädalavahetusel kui laps saab olla isa või vanaemaga) ette ja külmuta. Külmutamiseks sobivad supipõhjad – näiteks praed boršile sibula, riivitud porgandi ja riivitud kapsa valmis ja viskad karbiga kappi, valmistamisel saad selle keeduvette visata, keedetud riivitud peedi juurde panna ja maitsestada. Viie minuti vaev! Külmutamiseks sobivad ka hautised, tomatipõhjal kastmed, lihapallid ja kotletid (võib enne külmutamist läbi keeta ja üles sulatades enne söömist pealt pruuniks praadida). Aastase lapse toidu puhul on oluline ka see, et toit ei oleks liiga soolane, sest nt. poest ostetud grill-liha marinaadis sisalduvad soolakogused on tema väikestele (soolaga mitte harjunud) neerudele ikka selge liig ja kodutoidu puhulgi võib alguses ikka veidi soolakogust piirata ja kasvõi enda taldrikusse pisut juurde lisada. Mina soovitan kiirtoidust lapse puhul loobuda just selle ülalpool nimetatud mugavuse pärast – meie lapsed ei söö rämpsu ainult sellepärast, et me pole neid põrguväravaid neile kunagi avanud. Kui oleksime, ei pääseks me sellest nii puhtalt ja oleksime ka tõenäoliselt sunnitud neid sinna vahel ikka viima, neile loenguid pidama, selgitama, ohkama, alla andma.
Tean retseptipostitustest küll, et tarbite liha, aga just selle hoolimise/eeskujuks olemise koha pealt: kuidas sina isiklikult enda jaoks liha söömise (häda)vajalikkuse ära oled põhjendanud? Kas oled kunagi mõelnud loobuda? Aitäh vastuse eest juba ette! 🙂
Mõtlen sellel teemal iga päev ja usun tõesti, et see on üks neist asjust, mis peaks igal inimesel natukene hingel olema. Kui mitte sellepärast, et lihatööstus on meie planeedile laastav või sellepärast, et liha- ja piimaloomad kasvavad tihti kohutavates tingimustes, siis kasvõi seetõttu, et väga paljud meie inimesed peaksid oma “kartult, liha ja sousti” toitumiselt ubade, porgandite ja teraviljade peale üle minema. Kui ma pean pooli valima, olen selles debatis iga kell pigem vegani kui silmaklappidega lihasööja poolt, sest kuigi ma pigem usun, et inimene on omnivoor, peaks suurema osa iga inimese toidulauast ikkagi moodustama mitmekülgne taimetoit.
Lihasöömise hädavajalikkusest – vaata, maailmas, mis kannatab raske info ülekülluse all, peab igaüks endale usaldusväärsed allikad ise valima ja see on raske töö. Koguaeg on tunne, et peaks veel rohkem analüüsima, veel rohkem lugema, veel enam süvenema. Et kuskilt on mõni infokild ikkagi puudu, et mul ei ole täit tõde. Lapsevanemana tunnen, et minu jaoks kõige usaldusväärsem ja õigem allikas on Lääne meditsiin ja teaduspõhised faktid. Kuigi ma suhtun teatava skepsisega meie lastearstide piimapropagandasse ja veganlusevastasesse nõiajahti, nõjatun ja loodan ma oma elus siiski tõenduspõhisele meditsiinile ja seda praktiseerivatele arstidele. Minu noorem tütar on üheaastase mõõtu kahepoolene – oma eakaaslastest peajagu lühem ja pisem. Me oleme käinud pediaatrite juures ja kõikvõimalikel uuringutel – EKG kinnitas, et tema südamega on kõik hästi; veeniveri välistas tsöliaakia ja muud vaegused – peale rauapuuduse. Tema hemoglobiinitase on alati olnud väga-väga madal. Kuigi ta areneb nagu peab ja on igati võrratu ja terve väike inimene – ma ju muretsen ikka iga päev. Ja kuigi, tõesti, minu isiklike lemmiksöökide hulka kuuluvad peaasjalikult taimetoidud (valin neid endale enamasti ka restoranis süües menüüst – liha ei eruta mind absoluutselt), ei leia ma, et mul oleks õigust ja alust 100% mitmekülgne (st. nii taimne kui loomne) toitumine meie pere menüüst välistada. Rääkimata sellest, et meie pere rauapuudulik on ühtlasi ka meie pere suurim karnivoor, kes haarab alati taldrikult esimese asjana instinktiivselt liha, sööb selle ära ja küsib juurde.
Mis on teil need “must have” tooted, mis alati kapis/külmkapis olemas peavad olema?
Igas meie nädalatellimuses on kindlasti esindatud hapukoor (hommikupudrule, supile, kui toit on laste jaoks pisut liiga terav ja nad tahavad natuke mahedamat jne) ja või (leivale, praadimiseks-küpsetamiseks), porgandid, paprika ja kilo kirsstomateid. Kindlasti on alati veel mitut-mitut sorti köögi- ja puuvilju – need varieeruvad, aga moodustavad põhiosa meie toidukorvi sisust. Raske on niiviisi loetleda, sest kuigi meil on küll oma kindlad asjad, mida me tihti sööme, on see valik ikkagi üsna lai ja imelik oleks sellist pikka rodu ette lugeda. Kuivainekapis on kindlasti seemneleib, täistera-kiirkaerahelbed, kamapallid, täisterapasta (Nutri Bio mahepastad on mu lemmikud, palju sorte ja ei maitse nagu saepuru)… ausalt öeldes on meil kuivainekapis väga palju erinevaid asju, sest mulle väga meeldib teadmine, et saan soovi korral ükskõik mida poodi minemata valmistada või küpsetada. Konservidena on alati mitu purki tükeldatud tomateid, aurutatud ube ja kikerherneid (kuivatatud ube ja herneid on ka, aga mul peab neid olema kohe võtta kui pole aega 24h leotada). Ma peaks vist oma köögikappide tuuri üles filmima või midagi?
Kas oma neljajalgsele sõbrale valmistad vahest ka ise süüa või sööb ta ainult kuivtoitu, konserve, mis ongi koertele mõeldud?
Lorku sööb peamiselt kuivtoitu, aga tihti ka meie toitu. See sõltub muidugi koerast, sest õrnema seedimisega (tõu)koer vist ei peaks päris sama toitu sööma, mida inimesed. On ka asju, mida me Loorele ei anna, sest teame, et need löövad tal põhja alt või valmistavad ebamugavust. Aga me oleme temaga juba ammu tuttavad ka! Näiteks toores liha, tavalised koertele mittesobivad asjad nagu kanakondid (või üleüldse kondid) ja kindlasti liialt soolased toidud. Aga igast einest ikka saab Loore ka endale mõne parema pala – seda muidugi mitte laua äärest ja alles siis kui pere on lõpetanud. 🙂
Ma hea meelega loeks pikemalt lastest ja magusa, krõpsude, coca jne jama söömisest. Ma olen su postitustes aru saanud, et kontrollimatut magusasöömist teie peres lastel ei ole. Samuti muu jama. Et te ka ise laste ees neid asju ei söö. Ja see on midagi, mis minu arusaamadega ka ühtib. Nõnda ma kavatsen ka oma lapsi kasvatada 🙂
Aga kuidas olete selle kõik lahendanud ja toimima saanud? Esiteks olukorrad kus lapsed nt poes käies midagi saada sooviksid, siis et kui tihti üldse midagi magusat vms saavad? Kuidas näiteks teiste laste sünnipäevadel käies olukord on, kus on palju nänni, krõpsu, limpse? Ühesõnaga kuidas te suudate seda mõistlikult kontrolli all hoida? 🙂
Ratsionaalne täiskasvanu ei tohiks käia poes emotsiooniga “tahaks midagi osta” ja kuigi me ei ole alati ratsionaalsed täiskasvanud, meeldib meile siiski lastele head eeskuju anda. Lapsed ei oska niimoodi poes “midagi tahta” lihtsalt sellepärast, et midagi osta, ja ma pole iialgi pidanud nendega sel teemal vaidlema ka. Kroonprintsess võib näiteks küsida: mida me täna magustoiduks sööme? Ja mina siis küsin temalt, mis see olla võiks, mida ta soovib. Arutleme. Maiustusi nagu nt. komme või šokolaaditahvleid me pole kunagi poest ostnud, nii et jällegi – ta ei loo oma peas seda assotsiatsiooni ja tal ei teki soovi magusaletti uudistama minna. Poes või enne koju jõudmist niikuinii maiustust ära süüa ei saa – meil kehtib lastele väga lihtsasti arusaadav reegel, et maiustamine toimub hammaste heaolu nimel alles pärast soolase söömist ja lögaseid asju autos ei sööda niikuinii. Teised kaks asja, mida Kroonprintsess poest tahab, on lasteajakirjad ja üllatusmunad. Ajakirju vaatab ta iga kord, aga valib ainult siis, kui seal on mõni tema lemmik – näiteks poniajakiri. Poniajakirjast lähme me temaga koos võrdselt elevile ja see on üldse kogu pere suur rõõm kui mõni uus lemmik on ilmunud ja saab uudistada, mis mänguasi sellega kaasa tuleb või milliseid mõistatusi koju jõudes lahendada saab. Mõtestatud ost, kogu pere rõõmustab temaga koos. Üllatusmuna tahab ta samuti peamiselt mänguasja pärast, sest tema esimesed kolm eluaastat koorisime me šokolaadi koos paberiga mänguasja ümbert ära ja viskasime minema. Kui ta taipas, et see söödav on, andsime selle muidugi talle kätte ja nentisime, et need päevad on nüüd möödas. 😀 Ta ei söönud esimesed kolm aastat kommi ja maiustusi, sest me ei pakkunud ja ta ei osanud küsida. Täna on ta kõige lemmikum maiustus šokolaad – kuna me sööme ise alati tumedat šokolaadi, on ta selle maitsega harjunud ja sööb suurima rõõmuga ka 70%-80% šoksi. Kuna ta on laps, sobivad talle muidugi kõik maiustused ja et ta on suur ja saab maailma asjust hästi aru, ei pane me talle enam kätt ette ka kui keegi kuskil talle midagi pakub. Me tõesti ei ole lapsepiinajad, ausõna… Limonaadi pole ta tänaseni joonud – ainult mõnikord looduslikke, aga ta ei ole neist tänaseni kuigi sillas. Kohvikus tellime mahla kui on värskelt pressitud varianti (ja ma südamest soovin, et kõigis restoranides ja kohvikus oleks – kuulake mu palvet, palun!), muidu lepime veega. Vesi on ju inimese kõige õigem jook, sellest saab iga laps mõistusega aru – kui ta juba suhkrujoogi meeldivaid omadusi avastanud pole, sest vanemad talle toidu kõrvale magustoitu (mida limonaad oma suhkrusisaldusega kahtlemata on) pakuvad. Coca-Cola, muide, pole üldse laste jook – selles on ju kofeiin, mis kohvile sarnaselt on ju täiskasvanutele mõeldud. Ka sellest on iga laps võimeline aru saama. Muidugi ainult siis kui täiskasvanu oma seisukohale alati kindlaks jääb. “Vahel võib, vahel ei või” ei tööta lastega vähimalgi määral ja on nende suhtes ka ausalt öeldes kohutavalt ebaõiglane ning inetu.
Miks ma selgitan, et me ei ole lapsepiinajad – ma tean, et minu jutt on hästi provokatiivne ja kõlab lapsevanematele nagu ma arvaks, et kommide söötmine lastele on mingisugune kole patt (ei ole!), aga te ei kujuta ette kui palju rohkem kriitikat ja hukkamõistu olen mina saanud normile vastupidise käitumise eest. Põhjendusest “ta ei küsi, ma ei anna” ei piisa absoluutselt, sest süüdistused lapselt rõõmu röövimise eest jäävad kõlama ikka. Peamine argument, mida te internetis selleteemalistes aruteludes näha võite, on see, et minu laste sugused põnnid on alati need, kes laste sünnipäevadel krõpsu- või kommikauss süles istuvad ja klaasistunud pilgul ebatervislikku endale sisse vohmivad. Kasutavad võimalust nagu veeta jäänud matkaja kõrbes! See ei pea paika. Muidugi lähevad Kroonprintsessil (Virsikul mitte, tal on jumala suva – jätab kõik oma jäätised, koogid ja limonaadid pärast kolme ampsu järgi ja küsib vett ja lihapalle juurde – ta on väga imelik laps) maiustuste peale silmad särama, aga kui me temaga näiteks lasteaiaga väljasõidule lähme, laual krõpsukausid on ja tal nälg – ta sööb ikka pärissööki ja ma ei pea iialgi tema kallal vinguma, et lõpeta ära, söö nüüd muud ka kui krõpsu. Ta on sedasi harjunud. Ja kui ta ahmiks kord paari kuu tagant sünnipäeval ainsana natuke rämpsu, oleks seda koguseliselt ikka märkimisväärselt vähem kui üle päeva maiustades!
Mis õli sa enamasti kotlettide praadimiseks kasutad? Ja kas puhastad praadimise ajal panni rasvast iga n-ö laari ära võttes (kuna selline mustaks kärssanud rasv on vähkitekitavate omadustega ja lisaks pritsib kööki laiali)? Mulle tundub, et eelkõige kärssab rasv ja see tekib lihadega, ise kasutan veise- ja sealiha hakkliha (70%veis-30%siga stockist), nt kanaga v ainult köögiviljadega kotlettide puhul ei teki sellist rasva, mis kärssaks.