Ei ole see juhuslik, et ma siia viimasel ajal nii harva satun. Ja ei ole asi selles, et poleks mõtteid, mida siin jagada – mõtteid on lihtsalt liiga palju. Ja mõtted on valdavalt muremõtted. Niisuguseid muresid ja mõtteid on palju, mis tunduvad minu jaoks liiga suured ja miski kuidagi ei… edene?

Kuigi ma tegelikult tegelen enese süvaanalüüsiga all day every day, ei usu ma kurbuse ja hädade sisse kaevumisse. Ma ei usu kaeblemisse ja endale kaasa tundmisesse. Kusjuures on siin minu peas oluline vahe lihtsalt hambad ristis nui neljaks “tugev olemisega”. Mulle on #selflove temaatika selles vaata-peeglisse-ja-ütle-endale-et-sa-oled-ilus võtmes (kuna ilu kui kontseptsioon on esiteks subjektiivne ja teiseks lihtsalt väljamõeldis, siis ma ei oska ennast sellel skaalal mõõta ega saa aru, miks keegi üldse peaks – enesearmastus 100% algab seestpoolt, sellest peaks alustama) hästi võõras, sest minu jaoks tähendab enesearmastus hoopis midagi muud. Seda, et ma tunnen iseend, tean iseenda nõrku kohti, deemoneid ja ebatäiuseid ning oskan iseend neile vaatamata pinnal hoida. Ellu jääda.

Ja lisaks tähendab enesearmastus mu jaoks seda, et ma olen iseenda vastu aus. I call myself on my bullshit. Ma ei luba endal oma laiskuse või prokrastineerimise katteks vabandusi välja mõelda. Ei lase endal oma hädadesse mattuda ega süvenda oma kurbust – ma lihtsalt ei veaks sedasi välja. Mina ise pean iseendal aitama võimalikult edukalt ja õnnelikult ära elada ja sellepärast pole mul vaja iseendale korrutada kui halvasti kõik on. Või ümbritseda end inimestega, kellega saaks teineteise hädaorgudele kaasa kaagutada. Ma pean oma mõtete ja tunnetega töötama, mitte nendesse kinni jääma. Sellel ei ole mingit pistmist hea näo tegemise või näiliselt tugev olemisega – vastupidi.

Sellepärast ütlen ma endale ja kõigile enda ümber neil päevil, et ma olengi nüüd pidevalt natuke kurb. Et ma olen ennast analüüsinud ja tean, et mul ei ole de facto muffigi viga, et elu on sisuliselt ikkagi lill (mu maailmas “lill” on pmst kõik, mis tähendab, et hing on sees, arved makstud, elu pole üks suur pasatorm ja et söök on laual – täna tegi mind isegi dušist tulev soe vesi tänulikuks ja õnnelikuks, sounds like hippie bullshit, aga kõigil ju pole ja tasub endale vahel neid reaalsuskontrolle teha), aga meel on kurb ja miski ei suju ja nüüd on nii. Kõigil minu ümber on kergem teades, et mul on niisugune faas ja et asi pole kelleski ega milleski. Asi pole tegelikult isegi minus endas. See on praegu miski, mis on suurem kui mina, see on kõik asjad kokku, ja ma ei saa sinna eriti midagi parata. Seda enam, et ühest põhjust ei o-le-GI. Seega ei kaevu ma sellesse, ma ei tunne endale seepärast kaasa, ma ei vingu, ei hala ja lihtsalt aitan iseendal vapralt edasi minna ilma selle kurbuse sisse ära kadumata. Ja nutan iga natukese aja tagant lörinal.

Aga ohhhh, see edasi rühkimine muutub üha keerulisemaks, mis siis, et ma olen endale kurvastamist lubanud lootuses, et see varsti üle läheb. Ei lähe. Minu elus valitseb suuuur ja segane teadmatus ja kui mul ei oleks minu pereelu, kus kõik on enam-vähem korras ja päris ja lõbus, siis ma oleks juba täitsa nässus. Sellest see suur segadus tekkinud ongi – miski, mis päriselt loeb, pole tegelikult halvasti, aga see ülejäänu, milles segadus valitseb ja kus mingisugused ebameeldivad otsused langetamist ootavad, närib ikkagi ja tõmbab igasuguse motivatsiooni maha.

No ja ma ei taha teile postitada niisuguseid nukrusest nõretavaid kirjatükke, sest see segadus, mis minu sees on, ei ole pidev. Ma ei ole läbinisti õnnetu ja ma ei tunne, et kõik oleks halvasti. Ma naeran ja armastan ja loon ikka, lihtsalt mitte nii, nagu ma harjunud olen. Ma ootan uut hingamist, uut energiat, päikest ja tulbipungasid ja koduaiamuru kõdi varvaste vahel ja peenrakastimulda küünte all ja mingit selgust. Lahendusi. Ja ma olen siia tulemist vältinud, sest te olete mulle olulised ja ma tahan, et te tulete siia ja saate minult jõudu ja inspiratsiooni ja uut hingamist, mitte osa minu lootusetusest ja kurbusest. Vahel on ju enda omagi raske kanda, kummatigi siis kellegi teise oma…

Kuidas siis ennast aidata? Ma püüan langetada need ebamugavad otsused, mida on vaja, et pilvisus saaks selgineda. On asju, millest on raske lahti lasta, aga mis pikas perspektiivis tähendavad, et elu on lihtsam ja toredam. Pean elu kuidagi ära sorteerima ja otsustama, millele ma tahan oma aega pühendada ja mis seda aega ikkagi väärt ei ole. Ma arvan, et see on oluline – ükskõik, kui valulik selleni jõudmise protsess ei ole. Jälle kõlan nii krüptiliselt, aga ma pean need asjad enda jaoks sirgeks mõtlema enne, kui ma saan neist rääkima hakata. Ja meie argipäevalogistika muutub ka kohe nii keeruliseks ja ma ei suuda sellest mõelda ega kirjutada, sest see teeb mind ühtaegu nii kuradi kurvaks ja samas õnnelikuks ka. Ja ma ei taha kõlada nagu mul oleks kellegi teise õnne pärast kurb, sest mul ju ei ole tegelikult. Aga see ei tähenda, et mina ei tahaks ohjeldamatult nutta. Aga ma sellest kirjutan eraldi postituses, sest praegune on juba nii pikk. Ühesõnaga probleem on selles, et ma pean ennast sundima tegema ebamugavaid asju, mis mind hirmutavad, aga ma ei suuda. Südames on nii raske. Aga kui ma ei võta neid asju kätte, hakkab väga varsti veel raskem. Tunnen ennast nagu suur hunnik õnnetust ja saamatust.

Vot niisugused lood. Nagu kõik teised faasid, läheb ka see ilmselt varsti üle. Ma loodan, et väga varsti.