Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: Birgit Varblane)
Väikevend, nagu ka väike Virsik selles vanuses, on suur rinnasõltlane. Uinub meeleldi rinna otsas, ärkab öösel, et rinda otsida, veedab seal niisama aega ja otsib sellest lohutust. Praeguseks on ta juba piisavalt suur, et ise paika ronida, ähkides visklema kukkuda ja nõudlikult “aaaaaaaaaaatehhhhh!” skandeerida. Virsik tegi samamoodi ja see ajas mu tema aasta ja kahe kuu vanuseks saamise ajaks täiesti hulluks. Kirjutasin neist tunnetest ja otsusest võõrutada pikemalt SIIN. Side note: Lugesin just sellesama vana postituse kommentaare uuesti ja te olete nii pagana kihvtid naised siin mul koos. Aitäh!
Igatahes! Väikevennaga, mulle tundub, sujub see asi kuidagi hõlpsamini. Erinevalt Virsikust on tema väga hea isuga (ega kehva isuga niisuguseks pikaks poisijurakaks ei kasva kah!) ja sõi väga ilusti nii soolaga maitsestamata beebitoitu kui nüüd ka sedasama kodutoitu, mida meiegi. Niisiis ei muretse ma ka tema pärast nõnda nagu kolm aastat taga Virsiku pärast südant valutasin. Samuti on mul Väikevennaga hoopis teistsorti vabadus lisaks emaks olemisele ka minu enda asju teha. Beebi-Virsiku (ja Kroonprintsessi) kõrvalt vedasin nii Kukupesa kui tegin tööd Emmede Klubis ja tegin seda täiesti ihuüksi – mul ei olnud niisugust tuge lapsehoidja näol nagu täna, mul ei olnud kindlaid tööaegu ja ma olin ilmselt lõplikult aru kaotamas. Ma ei saa täna sellele tagasi vaadates isegi täpselt aru, kuidas ma sellega hakkama sain, aga karta on, et minu otsuse taga ta imetamisest aasta ja kahe kuu vanuselt võõrutada oli kodust töötamise ja ööpäevaringselt piimaautoks olemise klaustrofoobia. Nüüd on mul pea algusest peale olnud võimalus tööd beebi kõrvalt jõudumööda (ja koormust tema kasvades üha enam kasvatades) edasi teha, end lahedate projektidega siduda, koosolekutel käia ja end inimesena tunda. Tänu sellele, et Väikevennal on algusest peale olnud niisugune turvaline inimene minule lisaks, on ka tema ise sellesse kõigesse väga hästi suhtunud.
Et ta – nagu meie teisedki beebid – meie kaisus magab, segab imetamine muidugi meie ööund. Nii minu kui tema oma. Seepärast on H tema magamapaneku enda peale võtnud (“pane oma tissid ära, ma panen ta ise magama!”), et tema sõltuvust imetamisest pisut vähendada. Mis minu silmis on nii tubli initsiatiiv H poolt ja nii hea nendevaheline koostöö – laps uinub issiga väga kenasti ja mina ei tunne, et kogu maailm sõltub minu rindadest. Selle kõige taga on muidugi tõsiasi, et me oleme seda mängu juba kolm korda mänginud ja oleme oma individuaalsetes rollides enesekindlamad. H isana teab, milliseid nõkse kasutada, et beebit magama kussutada (ta kasutab nüüdseks juba kolmandat ringi Anna Wahlgreni pepule põksutamise nippi – töötab!) ja et ta juba on kaks issi väikest kullakest üles kasvatanud, on ta kõvasti enesekindlam kui kuus aastat tagasi esimese lapsega. Raske on ju tegelikult isal end beebit kasvatades emaga võrdväärsena tunda ja enesekindlust leida, et beebile lohutust pakkuda. Mina aga suudan nüüd rohkem vabaks lasta ja tean südames kindlalt, et kui ma ka astun kõrvale ja luban kellelgi teisel pojakesega lähedaseks saada, ei tähenda see, et tal millestki puudu oleks – vastupidi. Ma tean, et kui ma päeval ära olen ja tööd teen, aga talle neil päevadel hommikul ja õhtul (ja tegelikult ka öösel kui ta mu kaisus on) täpselt nii palju lähedust pakun kui tal vaja on, on tal turvaline ja hea. Seda on tegelikult ka tema enda pealt näha – ta ei ole närviline või klammerduv, vaid teab, et kui ma olemas olen, siis ma olen olemas.
Seetõttu ei tundu mulle praegu, et teda oleks vaja rinnast võõrutada. Ta saab rinnapiima pigem ikkagi sageli, kuid see ei koorma ega väsita mind. Meil on mõnus toimiv vabakava ja sel korral sujub kõik täpselt nii nagu peab.