Miiu blogi

Aasta jagu Väikevenda ❤

~ väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid, väikevend: sünd

See on umbes-täpselt maailma suurim klišee, aga tõesõna – aeg läheb nii ruttu. Sellest aga veel hämmastavam on see, kuidas elul on kombeks kardinaalselt muutuda, kuid tunne on ikkagi, nagu kõik oleks alati just niiviisi olnud nagu praegu. 

Kui ma nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi esimest korda aimasin, et minu kummalise enesetunde taga võib olla kolmas rasedus, ei tekitanud see minus elevust. Kui ma oma toonase Kadaka tee kontori koridoris asuvas WC’s pulgale pissisin ja rasedustestil triipe nägin, vasardas mul peas üksainumas sõna.

“EI!”

See ei olnud valikuvõimalus, mida ma olin valmis kaaluma. Ma olin just saanud hakata rutiinselt tööl käima, oma ettevõttele elu sisse puhuma, käive kasvas otseses seoses minu poolt panustatud töötundidega ja ma nautisin seda “täiskasvanuelu” tohutult. Ma ei olnud valmis sellest loobuma. Ometi olin ma tegelikult mõttega kolmandast lapsest mänginud – tulevikule mõeldes ja sellest unistades oli kolmanda lapse saamine alati elementaarsena näinud. Me olime sellest rääkinud, me olime seda plaaninud. Kuid sarnaselt oma teisele rasedusele tundsin ka sel korral, et ei ole selleks lihtsalt valmis. Ma ei tea, kas raseduseks valmis saamine üldse on miski, milleks ma võimeline olen. Käisin Fertilitases rasedust tuvastamas ja ehkki veel oli vara ning loodet näha ei olnud, oli selge, et mu keha on lapseootel. Tore günekoloog (vanem naisterahvas, kelle kohta internetis tohutult palju negatiivseid hinnanguid oli – alatu!) oli soe ning innustas mind, kui ma nojah-keegi-peab-ju-iivet-tõstma-juttu pobisesin. Rääkisin pärast arstilkäiku ka H’le, mis seis on, ning olin üsna kindel, et temagi kahetisi tundeid tunneb. Enamat kui ebamäärast mõminat ma tema suust igatahes ei oodanud. Minu suureks üllatuseks oli ta hoopis iiveldamaajavalt positiivne ja õnnelik. Ja tema muretu rõõm ja veendumus, et see on meie jaoks hästi õige, tekitas selle tunde ka minus. Möödunud aasta aprillis, kolm kuud pärast rasedusest teada saamist, kirjutasin blogis juba nii:

“Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise. Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂”

Kõik loksus justkui iseenesest paika nagu üritaks keegi kusagil sellele sündmusele teed teha. Ja Väikevenna sünd (mille kohta kirjutatud postitused ja tehtud videod leiad selle kategooria alt siit) oli mu elu kõige ilusam kogemus. See hetk, mil minu kolm last esimest korda ühes toas viibisid, täitis kõik minu hinge sisse lapsepõlvest sööbinud tühimikud täiuslikkuse tundega. Seal ja siis oli mul kõik. Ja ma ei ole kunagi julgenud loota, et see nüüd ja praegu siinsamas – nii hakkabki olema. Ma olen alati valmis, et õnn võib iga hetk pöörduda. Aga ei pöördunud. Me jõudsime beebiga sünnitusmajast koju ja see oli täiuslik ning sellest päevast peale hakkaski nii olema. Muidugi ei pea ma täiuslikkuse all silmas, et keegi pole kordagi nutnud, mähkmest mööda kakanud, mänguasja pärast kisklema minnes õele vastu pead virutanud või kurnatusest oma kaaslase peale röökinud. Mu lugejad on täiskasvanud naised, kes saavad aru, et sedasorti täiuslikkust pole olemas – ma ei pea seda vist ekstra rõhutamagi. Kuid tunne ja teadmine, et kõik siin elus on õige, et sind on õnnistatud millegi niisugusega, millest sa kunagi katkise, põhjakäinu ja üksikuna mitte iialgi unistada osanud poleks…

Täiuslik.


Kui ma looteanatoomia ultraheliuuringu käigus teada sain, et ma tütart ei oota, vaid poega, valmistas see mulle tohutu pettumuse. Ma üritasin mitte nii mõelda, üritasin mitte nutta, üritasin oma rasedusest jätkuvalt rõõmu tunda, kuid see muutus korraks nii raskeks. Ma tundsin süüd ja häbi, et ma nii mõtlen, aga ma tõesti lootsin tütart. Siiski püüdsin end veenda, et poja kasvatamine ja armastamine käib täpselt samamoodi nagu tütregagi.

Mõned kuud hiljem sündis minu poeg. Esimesest elusekundist peale minu jaoks asendamatult ideaalne. Minu kallis pojake, kes on täpselt niisama võrratu nagu tema õed. Ja iga päev selle oma esimese eluaasta jooksul on ta mulle üha uuesti ja uuesti tõestanud, kui rängalt ma kõigi oma kahtluste ja hirmudega (loetlesin rasedusaegseid hirme SIIN) eksinud olin. Nokuga ja puha, aga ikka täiuslik. Who knew?

Aeg läheb nii ruttu ja elu enne praegust tundub kujuteldamatult tühi. Elu ilma Väikevennata – kuidas see toimuda sai? Möödunud aasta on tõestanud, et kolme lapse saamine oli kõige õigem otsus, mille me teha saanud oleksime. Tema sünd on toonud kaasa muutuse meie peredünaamikas ning see muutus on olnud imeline. See on toonud kaasa hulgaliselt ümberkorraldusi – peaasjalikult seoses selle klanni transportimisega punktist A punkti B – kuid üldiselt on kõik siiski pehmelt ja iseeneslikult paika loksunud.

Sellest, milline inimene minu poeg on, võiks juba terve raamatu kirjutada. Tal on niisugune soojuse, helluse ja rõkkava rõõmu aura, mis kogu maja täidab. Nagu pehme vatt, mis põrkumisi pehmendab või suisa ära hoiab. Tasakaalustaja. Lohutaja. Naerutaja. Hellust vajav ja lähedust otsiv, aga uudishimulik, enese- ja sihikindel. Juba täna täpselt niisugune mees, kellesugust ma temast juba enne ta sündi kasvatada lootsin. Heh. Loodetavasti niiviisi jääbki.

Poeg Hiiumaal hilisõhtul merevees ja praamijärjekorras armatuurlaual turnimas. #justpoisuthings

Palju õnne sünnipäevaks, pusletükike!

VLOG: Väikevenna sünd ja kohtumine õdedega

~ väikevend: sünd, videoblogi, vlog

Teise sünnituse järel tundsin suurt-suurt kahetsust, et mul sellest sündmusest ainsatki mälestust ega jäädvustust pole. Sünnituse sees olles, valude ajal kogu oma tähelepanu vaagnapõhja suunates ja avanemist visualiseerides ei ole ümbritseval mingisugust tähendust. Missugused on ümbritsevad helid, missugune sünnitustuba, mida keegi ütles või kui kaua miski aega võttis – ma ei tea! Mäletan üksikuid seiku ja tundeid oma varasematest sünnitustest, kuid mingisugust mälupilti nende abil kokku panna võimalik ei ole. Enne kolmandat korda rasedaks jäämist olin raudsel veendumusel, et kolmanda lapse sünni juurde tahan kutsuda sünnifotograafi. Nii suur oli minu kurvastus nende kaotsi läinud mälestuste üle ja muidugi uudishimu – missugune minu sünnitus kõrvaltvaatajale välja näeb? Kui see aeg aga kätte jõudis, ei olnud sellest soovist enam raasugi järel ning igatsus sünnifotograafi järele oli asendunud natuke isegi nagu vastikusega, sest kellegi võõra viibimine minu lapse sünni juures tundus mulle ühtäkki täiesti vastuvõetamatu. Jäädvustamise soov ja uudishimu, samas, püsisid. Sellepärast otsustasingi sellest kõigest ise video filmida ja leppisin H’ga kokku, et kui mina parajasti võimeline ei ole sünnituse käiku dokumenteerima, teeb tema seda minu eest.

Kaks kuud olen ma nüüd istunud selle piruka otsas siin ja mõelnud, kas ma tahan selle video vlogiks monteerida ja internetti üles laadida. Ühest küljest tundub see pisut pentsik – teisalt aga… ma olen nii palju nii oma sõbrannade kui lapseootel blogilugejatega sünnituse teemadel aru pidanud. Kirjutate mulle tihti, et olete sünnitama minemas, kuid pelgate eesseisvat kohutavalt. Ja mina, teadupärast, olen selles “sünnitus on raske, aga tehtav töö” leeris ja usun, et lapse ilmale toomises ei ole midagi koledat ega hirmsat. See nõuab küll tohutult energiat ja meelekindlust, kuid karta pole absoluutselt mitte midagi – komplikatsioonideta kulgev sünnitus on sünnitaja enda kätes* ning sellele veendumusele kindlaks jäädes, keskendudes ja ämmaemanda juhiseid järgides on võimalik see muuta ilusaks ja väestavaks kogemuseks. Viimasel ajal kuulen nii palju, kuidas telekast nähtud kolekaadrite tõttu on sünnitajatel tõsine hirm naha vahel ja ma mõtlesin, et ehk saan mina oma kolmandat (kuigi valusat, siis ka pigem ikkagi päris edukat ning ilusat) sünnituskogemust jagades kellelegi tuua meelerahu: selles ei ole midagi kohutavat. Otsisin siis pea tunnipikkusest mustast materjalist välja mõned kaadrid ja panin need videoks kokku. Äge on seda kõike tagantjärgi vaadata ja meenutada. Olin ise täitsa kindel, et olin presside ajal hoopis äbarikum ja haledam kui päriselt olin, nii et kõrvaltvaataja perspektiiv kulus mulle täitsa ära. Samuti võib minu sünnitusvideost näha teise päeva ühispalatijärgseid emotsioone, mida ka ühes varasemas blogipostituses kirjeldasin. Ausalt öeldes on mul toonast ennast päris raske vaadata, sest sellele täie mõistuse juures tagasi vaadates tundub täiesti mõeldamatu, et see olukord minu pähe nii võõrad ja mustad mõtted pani. Mõtted, mis pole minu omad, aga mis tol hetkel kogu mu maailma kohale hirmsa musta pilve kergitasid. Fui. No ühesõnaga – elu ilu ja valu käsikäes. Nagu ikka. Ja kui tüdrukud tulid ja Musifest 2017 alguse sai (“emme, kas see on päris beebi?”), oli kõik jälle nagu päris – nii-nii-nii ilus ja äge. 🙂

* Sünnituse ajal esinevad komplikatsioonid, mis näiteks keisrilõikeni viia võivad, ei allu sünnitaja kontrollile. Pean siin silmas, et kui sünnitus kulgeb “normaalselt”, on selle valutumaks muutmine ja protsessi kiirendamine sünnitaja kätes. Täpsustan, et raskelt kulgenud sünnitusi läbi teinud naised ei tunneks, et ma siin neile “kõrge hobuse otsast” sõrme viibutan. Minu selleteemalisi mõtteid võib pikemalt lugeda postitusest “Suurem kangelane kui sina!” SIIN. 

Neerude ultraheli ja sünnitusmajast koju

~ snapshots (pildipostitus), väikevend, väikevend: sünd

Väikevend on vahepeal juba terve kuu elada jõudnud ja mina olen blogiree pealt täiesti maas. Elu vastsündinuga on võrratu puhkus – et Kukupesa end ise majandab ja ma tööasjadele (peaaegu üldse) mõtlema ei pea, harjun nüüd uue elukorraldusega ja naudin seda täiel rinnal. Alguses oli päris raske kohustuste pärast muretsemata lihtsalt diivanil beebilõhna nuusutada, aga nüüd olen selles juba päris tugev. Kui ma parasjagu ei imeta, beebi voldivahesid ei musita, Virsikuga ei mängi, süüa tee, Väikevennaga ujumas ei käi, pesu pese või külalisi ei võõrusta, unistan ma lihtsalt jõuludest, sorteerin sahtleid, riietan Barbiesid või mängin, beebi kaisus, telefonis sõnamängu. No ei käi see arvuti klapp neil päevil lahti. Aga ma panen nüüd järgemööda siia Väikevenna elu esimesed pildid üles ja kirjutan mõned read ka juurde. Kuni see kõik veel värske ja uus on. 🙂

Ma küll tookord ei jõudnud sellest blogimiseni, kuid Loote Ultraheliskriiningu Keskuses 3D/4D ultraheliuuringul käies teatas dr. Šois, et meie pojakesel on neeruvaagna hüdronefroos, st. tema vasak neerukarikas oli laienenud ja tohter teatas, et lapse sünni järel (tema sõnul vist kolmandal elukuul) tuleb teha neerude ultraheli, et kindlaks teha, kas ja missugust ravi laps vajab. Kui me sünnitusmajas esimesel sünnijärgsel hilisõhtul pediaatriga kohtudes talle seda mainisime (sest minu ämmaemand ei olnud seda millegipärast üles tähendanud ja see tuli arstile üllatusena), ütles (muide fantastiliselt tore ja armas) lastearst, et Pelgulinnas tehakse selle diagnoosiga lastele kindla peale ultraheli sealsamas kohapeal, juba kolmandal elupäeval. Pidin seda küll iga järgneva vahetuse arstidele ja ämmaemandatele uuesti mainima ja viimast, kes ultraheli läbi viima pidi, selle vajalikkuses isegi justkui veenma – esimene arst oli olnud nii kohkunud ja veendunud, et asja tuleb viivitamatult lähemalt uurida, viimane aga segaduses, miks ultraheli kohe vaja peaks olema.

Oli, kuidas oli, kolmandal päeval oldi valmis meid koju kirjutama. Väikevend oli küll sünnikaalust kaotanud pisut enam kui lubatud protsendi, kuid et me kahte eksemplari juba üsna pikalt elus hoida suutnud oleme ja küsimuse peale “kas küsimusi on?” oiviklikult pead raputasime, tundus ämmaemandale vist, et saame oma lapsega hakkama. Nii jäi meil üle ainult lastearst ära oodata, et saaksime temaga koos mõni korrus allpool neonatoloogia osakonnas pojakese neerud üle vaadata. Arst andis mulle kätte kummikinda ning pani süstlasse valmis glükoosi juhuks kui Väikevend peaks uuringu ajal sahmerdama hakkama ja arsti elu keeruliseks tegema. Glükoosi meil vaja ei läinud – minu väikese sõrme imemisest piisas väikesele Ärrale täielikult, et neerude ja põie põhjaliku läbivaatuse käigus rahulikult paigal püsida. Neerud, nagu ta isegi, olid muidugi ideaalsed ja muretsemiseks põhjust ei olnud. Mis oli suur kergendus ja ühtlasi ka märk sellest, et käes oli kojuminekuaeg.

Tähelepanek neonatoloogia osakonnast – vist kõige ilusam asi, mida ma kunagi näinud olen. Dressipükstes ja plätudes, nähtavasti kurnatud ja pisut magamata isa, sammus protseduurituppa ja küsis õelt peotäie süstlaid nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Nagu ta oleks seda alati sedasi teinud. See hetk, kus miski nii habras, raske ja hirmutav nagu seda on enneaegsus on ühe lapsevanema, ühe isa jaoks nii iseenesestmõistetav. Sest see on tema ülesanne, tema töö – hoida ja kaitsta talle kõige armsamat – ja see justnimelt ongi iseenesestmõistetav. Lapsevanema armastus, ükskõik kui hirmutav ja steriilne ei ole seda ümbritsev keskkond. Saate aru, mida ma mõtlen? Selles hetkes oli mingi tohutu-tohutu vägi. Ja see oli nii imetlusväärne ja äge!

Käisin kiirelt pesus, pakkisime asjad kokku, panime (no okei, kuulge, selle au ma võtan küll endale – MINA panin!) tital kõhu täis ja tegime viimased pildid, et seda erakordset sünnitusmajast lahkumise tunnet piltidelegi jäädvustada. Kõik ununeb ju nii ruttu! Armas on see hoone mulle, midagi pole teha. Lahkun sealt alati suure kurbusega, sest midagi jääks sinna justkui maha…

Beebi ja kõik ilusad kimbud saab õnneks koju kaasa pakkida. 😛 Tädi M katsikukimbud on legendaarsed – Virsikuga saime sarnased “nabanöörikimbud”, aga roosad. Kimpude küljes on alati paar papusid ja seekord oli beebi kimbu keskel näiteks väike sümboolne käbi. Oh, see on mu lemmikosa, kui esimesed külalised oma ootusärevad, aga pisut arglikud ninad perepalati ukse vahelt sisse pistavad. Nii väga ootavad nad oma uue väikese sõbraga kohtumist, niii väga ihkavad nad teda näha… aga natuke nagu ei taha segada ka. Ja siis nad tulevad kikivarvul, ei oska endaga midagi peale hakata, otsivad kohta, kuhu asetada lilled ja üleriided ja kus pesta käsi. Vabandavad natuke. Sabistavad. Ja siis see esmakohtumise hetk… ja kui keegi jagab sinu õnne nõnda, et poetab õnnepisaraid – see on üks seesugune armastus, millesarnast teist on raske ette kujutada. It takes a village ja nii… 🙂 Meie lastel on oma “külaga” täiega vedanud!

 Katsikukink hoidjapreililt <3 Minu kolm hatifnatti!

Panime oma pehme ja nohiseva väikese siilikese tema roosasse turvahälli (vana hea handmedown), istusime autosse ja tegime enne koju sõitmist mänguasjapoepeatuse. Viisakas noormees ei tule esimest korda koju tühjade kätega, eksole! Nii viis väikevend oma õdedele toreda Legokomplekti, paar poni, kaks puslekomplekti ja üllatusmunad. Seda kõike hiiiiiiiiiiigelsuures kinkekotis, kuhu Kroonprintsesski sisse ronima mahtus. Õdede elevus Väikevenna kojutuleku üle oli muidugi tohutu ja nii hea oli tulla, lilled kapiservale laduda, H emme ostetud pirukaid ja salatit nosida ja nautida. Ma ei ole ju tegelikult jõudnud veel sellegi mõttega harjuda, et meil nii hea ja ilus kodu on. Kummatigi siis veel sellega, et seesugune võrratu väike beebipoiss majja sai! Istusin ja püüdsin kõiki neid uus-beebi-uues-kodus-tundeid hoomata ja olin lihtsalt nii ebareaalselt õnnelik ja rahulolev. Kaugel sellest, mida tundsin pärast Virsiku sündi, kui olin segaduses, mures ja pisut õnnetugi. Kummaline oli olla ainult õnnelik. Kummaline… ja nii-nii hea.

Esmakohtumine ja esimesed perepildid

~ väikevend: sünd

Kui pärast Virsiku sündi olin esimesed paar nädalat uue peredünaamika tõttu segaduses ja emotsionaalne, oli Väikevenna saabumisega perre hoopis teisiti. Esimesest hetkest peale oli tema liitumine meie perega nii loomulik ja õige, et raske oli ette kujutada, mismoodi üldse enne tema saabumist olnud oli. Mulle tundub, et samamoodi reageerisid ka tema õed kui teda tema teisel elupäeval esimest korda perepalatisse vaatama tulid. Ja kuigi ma olin arvestanud, et sarnaselt eelmisele korrale tundub Virsik nüüd kindlasti hästi suur ja et temast saab nüüd pesamuna asemel suur õde, olid minu hirmud ja mured olnud alusetud. Mitte miski ei muutunud. Ja see on (eelmise korra emotsionaalseid raskusi arvesse võttes) niiiiiiiiiiiiii suur kergendus! Tunne on täpselt sama nagu varem ja samas enam ei meenugi, kuidas varem oli. Siis kui meie peres ei olnud meie Väikevenda.

Ja tüdrukudki suhtusid Väikevenda hästi suure ja üliloomuliku helluse ja armastusega. Võtsid teda nii iseenesestmõistetavalt omaks. Ka Virsik, kes beebi sünni kontseptsiooni täielikult mõistmiseks veel ehk pisut liiga väike on, musitas ja silitas oma vennakest justkui oleks see tema jaoks kõige loomulikum asi maailmas. Muidugi tekitas uus olukord ka omajagu kahtlusi, mille hajutamiseks Virsik igaks juhuks üht-teist üle küsis. Mul on kogu selle sündmuse (Väikevenna ilmaletuleku, ma mõtlen) kohta tegelikult päris palju videomaterjali ja ma pean nüüd vaatama, millise osa sellest ma vlogiks ja teile vaatamiseks kokku panna raatsin. Aga seniks minu lemmik-lemmik-lemmik telefoniga filmitud video suurte õdede tutvumisest värske beebiga:

Hoidjapreili, kes on samuti meie pere täieõiguslik liige ja otseloomulikult ka Vennakest vaatama tuli, tõi mulle topsitäie granaatõunaseemneid. Sest ta on lihtsalt nii uskumatult armas ja tähelepanelik ja teab, et need on mu lemmikud. Virsik, va sinder, konfiskeeris mu kingituse ja pistis kogu topsitäie mahlast headust ise pintslisse. Põrsas!

Sõprus ja kiindumus esimesest silmapilgust. Oi, Väikevend, sa ei tea, kuidas sul on vedanud nende inimestega sinu ümber!

Muidugi tuli ka meie kullast kallim mana Väikevennaga kohtuma. Koos salati ja pirukatega Väikevenna näljasele emale. <3

No ja siis tegi Hoidjapreili meist meie esimesed perepildid viieliikmelise perena. Viieliikmeline. Lasterikas. Paljulapseline. Heh. Rikas küll, aga palju? No ei ole. Täpselt parasjagu. 🙂

Kuidas me perepalatit ei saanud e. emotsionaalne krahh

~ väikevend: sünd

Minu kõige suuremaks motivaatoriks sünnituseelsete hirmumõtete leevendamisel oli mälestus sünnitusjärgsest perioodist – nii Kroonprintsessi kui Virsiku sünnist. Esimene sündis imeilusas Fertilitases, teise sünni järel veetsime mõned päevad Pelgulinna sünnitusmaja kuuenda korruse peretoas. Mäletan sellest perioodist nii suurt hingerahu, õnneuima ja tänu selle eest, et meie koduvabariigis on sünnitus nii loomulik, ilus, intiimne ja perekeskne sündmus. Sündmus, millest saab osa lapse isa, õed-vennad ja ülejäänud pere – kõige lähedasemad sõbrad ja sugulased. Ja et pere saab selle aja veeta nii võrratutes tingimustes nagu seda pakuvad kaasaegsed, ruumikad ja luksuslikud perepalatid. Tänutunne oli tookord nii suur, et plaanisin sünnitusmajale tänukirjagi kirjutada. Võib-olla olid seekordsed sündmused karmavõlg selle eest, et tänukirja ära saata unustasin?

Kui ämmaemand kaks tundi pärast Väikevenna sündi teatas, et me päris kindlasti sel päeval perepalatit ei saa, suutsin pettumusest esialgu päris edukalt üle olla. Kui üks armas blogilugeja poleks jaganud oma kogemust sünnitusjärgse ühispalatiga, ei oleks ma osanud selle peale tullagi, et nii minna võib. Nüüd aga olin end sellele võimalusele avanud ja end selleks vaimselt valmis seadnud. Kurvastasin küll, ent rõõm ilusa sünnituse ja Väikevenna saabumise üle kaalus pettumuse üles. Kui aga sünnituseelse osakonna kõledasse varupalatisse jõudsime – tuppa, mis pole erinevalt kõigist teistest selle ja sünnitusjärgse korruse palatitest varustatud päriselt magamiseks mõeldud kušettide, vaid kitsaste ratastel haiglavooditega – läks kurbus hinges kuidagi eriti teravaks ja puhkesin nutma. Taipasin, et H peab vaid tunni pärast lahkuma ja et nii ei jõua meie tüdrukud mingil juhul oma kauaoodatud Väikevennaga samal päeval kohtuda. Nad ju nii-nii ootasid ja see kõik tegi mind hästi kurvaks. Kuna ma aga siiralt usun, et igaüks ise oma mõtete ja meeleolu peremees olla võib, võtsin kotist pesemisasjad ja tutika pidžaama ning otsustasin: maksku, mis maksab, mina lähen oma algse plaaniga edasi ja ei lase sellel jamal oma ilusat vastsündinumulli purustada. Otsisin koridori pealt üles duširuumi, küsisin endale rätiku ja kasisin ennast puhtaks. Võrreldes palatis asuva privaatse vannitoaga oli see kõik muidugi märkimisväärselt keerulisem. Näiteks: kuidas puhastada põrandalt sinna tilkunud veri kui vannitoas jupikest paberitki pole? Ei jookse seda ju ka üle koridori kusagilt tooma? Enesetunne oli mul sarnaselt esimesele kahele korrale hea (eriti pärast pesuprotseduure), kuid koridori peal pesus käimine oli siiski piisav ponnistus, et enesetunne tagasiteel palatisse hõredaks muutuda võiks. Õnneks oli H mulle vahetult enne pessuminekut Olümpiast lemmiksalati, pirukaid ja Vitamin Welli toonud ja kui pisut kõhtu kinnitanud olin, oli olemine juba päris kepsakas.


Tutikas pidžaama, maitsev söök ja puhtalt lõhnav mina. Sest sai ju räägitud!



Et meil palatikaaslasi polnud, sai H meiega jääda kella kümneni õhtul (st kuni me kõik lõplikult ära väsisime ja magada tahtsime) ja nii ei tundunud olukord sugugi trööstitu. Ma ei tundnud end üksikuna, sest olime saanud ikkagi mõned tunnid koos veeta, H sai koju tüdrukutele seltsiks minna ja minul oli imeliselt nohisev Väikevend, kelle kaisus magama jääda. Magamisest ei tulnud muidugi eriti midagi välja, sest voodi oli kitsas, palat kohutavalt umbne ja kui akna kaudu õhku tuppa lasta otsustasin, ärkasin iga poole tunni tagant Sõle tänavat mööda kihutavate mootorrataste ja rekade mürina peale.

Lohutasin ennast hommiku saabudes sõnadega, millega ämmaemandki mind eelmisel päeval lohutanud oli: kui homme perepalat vabaneb, saame kindlasti esimestena ümber kolida. Olin veendunud, et järgmisel päeval peab ju ometigi vähemalt üksainuski pere puupüsti täis sünnitusmajast koju minema, et meie ainsagi öö perepalatis veeta saaksime? Ka meid hommikul külastanud ämmaemand kinnitas, et võimaluse avanedes püüab ta hea seista selle eest, et me perepalatisse või halvimal juhul vähemalt kojugi saaksime. Kella ühe paiku veeretati palatisse üks lisavoodi ja saabusid palatikaaslased – kaks naist, nende vastsündinud ja kaaslased. Meie tibatilluke umbne palat oli nüüd ühtäkki rahvast täis ja esimest korda ööpäeva jooksul hakkas seni täiesti stoiliselt rahulik Väikevend päriselt nutma. Taipasin, et asi oli minu reaktsioonis – olin olukorrast hingepõhjani häiritud ja tema tajus ilmselt, et olen täielikult krampi tõmbunud ning väljendas seda ahastava nutuga. Tema nutt tekitas minus veel suurema ebamugavuse, sest minu jaoks pole maailmas midagi hullemat kui tunne, et olen kellelegi tüliks või inimestel jalus. Tundsin seda tunnet väga tugevalt ja kuna palat oli võõraid täis, ei osanud ma oma last ka mulle harjumuspärasel viisil lohutada. Ühtäkki ei suutnud ma temaga enam lohutavalt lobiseda ja talle tobedaid nalju teha – olin oma elemendist täiesti väljas ja tundsin hästi tugevat instinktiivset vajadust privaatsuse järgi. Tundsin üksinda kõrvalvoodite juures ebamugavalt sosistavate perede kõrval, kuidas suured ja soolased pisarad kurku trügivad ja ärevushoog mõistuse võtab. Mässisin Väikevenna teki sisse ja pagesin koridoris asuvale diivanile, kus tita koheselt rahunes. Otseloomulikult sellepärast, et ka mina tundsin end koridori vaikuses hoopis paremini. Seal saime kahekesi olla, teineteisega juttu rääkida ja tunda, et oleme omaette.

Kui haiglast välja kirjutamise kellaaeg oli kukkunud, aga uudiseid edaspidisest siiani polnud, hakkas ärevus taas minu üle võimust võtma. Olime juba paar tundi koridoris istunud ja palatisse naasmine tundus võimatu. Küsisin korruse ämmaemandalt, kas tal on uudiseid selle kohta, kas mõni perepalat juhtumisi vabaneda võib, mispeale tema suured üllatunud silmad tegi. Kui ta kusagilt järgi küsinud oli, teatas ta mulle täie kindlusega, et mitte mingisugust perepalatisse kolimist toimuma ei hakka. “Teistel korrustel on palju neid, kes peretuppa pääsemist ootavad,” ütles ta selle peale, kui püüdsin selgitada, kuidas meile lubati, et oleme järjekorras esimesed. Ärevus minu sees muutus paanikaks ja kui ma seni olin suutnud oma pisaraid enam-vähem kontrolli all hoda, pääses kõik tammi tagant valla. Istusin maha ja tundsin, kuidas õhku ei ole ja seinad vajuvad selga. Püüdsin end ämmaemandale arusaadavaks teha ja selgitada, et olen väsinud, tahan oma perega aega veeta ja kui ma seda normaalsel, mulle loomuomasel viisil teha ei saa, soovin minna koju magama. Seda ei saavat ma kindlasti teha, sest meid eelmisel õhtul külastanud pediaater otsustas, et kolmandal elupäeval on titale vaja teha neerude ultraheli. Seda muidugi üksnes seetõttu, et mina seda temalt nõutasin – teatasin, et dr. Šois diagnoosis neeruvaagna hüdronefroosi. Arst seda ei teadnud – ka vaatamata sellele, et ma sellest oma ämmaemandale raseduse ajal rääkinud olin. Nüüd aga kinnitati mulle, et pean ilmtingimata veel ühe öö ühispalatis veetma, sest ööseks koju minna ja järgmisel päeval ultraheli tegemiseks tagasi tulla ma põhimõtteliselt ei või.

Püüdsin oma mõtteid mõjutada ja oma tunnetest üle olla. Hingasin sügavalt, et pisaraid peatada, aga nutt lihtsalt pressis end minu seest välja. Tundsin, et mind hoitakse kinni, tundsin, et mul ei ole hapnikku (ja polnudki eriti, sest nutsin küll hääletult, aga kontrollimatult) ega kohta, kus olla. Tundsin, kuidas minu pähe tekivad mulle võõrad mõtted ja kuidas sünnitusjärgne rõõm beebi üle vaikselt kuhtub. Tundsin tapvat igatsust oma pere järgi, tundsin süüd tütarde ees, et nad oma vennakesega kohtuda ei saa. “Miks ei saa?” küsis korruse ämmaemand. Mis mõttes, miks? Sest ma ei taha, et mu laste esmakohtumine toimuks rahvast täis palatis, kus neil ruumi istuda-astuda ega õhkugi hingata pole ja kus ma lihtsalt tunneksin, et me kogu kambaga teistel inimestel jalus oleme…

Ja kui ma seni olin lootnud, et me õhtuks ikkagi perepalatisse saame, oli see lootus nüüd igatahes läinud. Perepalati asemel pakuti mulle lihtsalt palderjani.

Ma tean, miks mu keha ja aju sedasi reageerisid. Minu jaoks on nii-nii tähtis sünnituse eel ja järel olla omaette. Hoida seda endale nii kaua kui ma tunnen, et olen valmis endale olulist ja intiimset kellegagi – ka lähedastega – jagama. Sellepärast ei teadnud keegi peale meie emade, et Väikevend sündinud oli enne, kui ma tundsin, et seda enda jaoks nii suurt ja ilusat asja kellegi teisega jagada suudan ja seepärast ka Väikevenna sünnist alles pea kaks päeva hiljem avalikult teada andsin. Seepärast paiskaski mitte lapse isa, vaid võõraste inimestega tillukesse haiglapalatisse sattumine kõik minu sees sassi. Tundsin iga rakuga oma kehas soovi pimedasse koopasse kerra tõmmata, üksi olla, põgeneda. Kasvõi akna kaudu. Tundsin igasugu kummalisi tundeid ahistatusest ohutunneteni välja. Ilmselgelt ei olnud see ratsionaalne, aga see oli hirmutav ja päris.

Veidi hiljem tuli tagasi ämmaemand, kes mind hommikul külastanud ja perepalati-lootust avaldanud oli, et minu kõrvalvoodis olev naine ema ja lapse tuppa toimetada. Et tema pea päev hiljem saabunud ja et mulle osakonna ämmaemand just perepalatite puudumist kinnitanud oli, tundus see kohutavalt ülekohtune ja kole. Siis aga pomises ämmaemand mokaotsast, et kolib esmalt tema ja hiljem meid, ülejäänuid, perepalatitesse. “Aga mulle kinnitati just, et perepalateid kindlasti ei ole,” ütlesin väriseval häälel, mispeale ämmaemand pragas, et keegi seda mulle mitte kuidagi kinnitada saanud poleks. “Küllap ma siis seda kõike endale ette kujutasin,” mõtlesin solvunult, aga ei öelnud. Samuti ei julgenud ma nüüd uskuda, et tõesti perepalatisse saan. Seda kuni hetkeni, kui ta päriselt tuli ja mul asjad kokku pakkida palus. Kõigele krooniks teatas ta, et kolime kuuendale. KUUENDALE!

Kella poole kuue paiku sõitsimegi liftiga kolm korrust ülespoole ja kui seitsmenda perepalati uks mu järel sulgus, puhkesin nutma ja nutsin välja kõik selle, mida seni enda sees alla surunud olin. Nutsin õnnest, kergendatusest, tänutundest, pingelangusest… kui palati vannituppa duši alla suundudes peeglisse vaatasin, vaatas mulle vastu keegi äärmiselt paistes silmadega isik. Ma ei mäleta, millal ma viimati sedasi nutsin ja samas ei suuda ma ka meenutada, millal viimati nii suurt õnne ja kergendust tundsin nagu siis, kui lõpuks beebiga koos perepalatisse jõudsin. Vaid tunnike hiljem saabusid minu oh-pagan-kui-igatsetud tütred oma vennakesega esmakohtuma ja sestsaati on raske ette kujutada midagi muud kui hästi suurt rõõmu ja õnne.

Ma arvan, et põhjus, miks ma nii kaua bloginud pole, oligi see siin. Tahtsin seda kogemust teiega ausalt jagada, kuid nii suure kurbuse lahti kirjutamine tundus raske ja vastumeelne. Eriti nüüd kui kõik on nii hästi, nii õigesti ja nii ilusti. Ma jään endale kindlaks: nõukaaegses haiglavooditega ühispalatis viibimine ei ole loomulik, õige ega aita kuidagimoodi kaasa terve peredünaamika kujunemisele, kus isa on lapse sünnist saati emaga võrdne lapsevanem. Tänapäeva Eestis ei peaks nii olema. Samas saan ju minagi aru, et haigla pole kummist ja olen igaljuhul tänulik sünnitusabi eest, mida meile Eestis võimaldatakse – eriti arvestades, mis toimub meie põhjanaabrite juures Rootsis, kus sünnitusosakondi muudkui suletakse ja naisi koolitatakse autos sünnitama. Tahtsin siiski seda kogemust teiega jagada, et te teaksite end vajadusel vaimselt valmis panna millekski, milleks mina valmis polnud.

Pelgulinna Sünnitusmaja kuues korrus – koht, kus elavad mõned minu elu kõige ilusamatest mälestustest

Väikevenna sünd

~ väikevend: sünd

Heitsin teisipäeva ööl vastu kolmapäeva kella poole kahe paiku voodisse ja tundsin, et minu kindel plaan jumala eest mitte keset ööd magamata peaga sünnitama hakata läheb vett vedama. Surusin silmad kinni, tõmbasin teki kõrvuni ja otsustasin lapseliku jonniga, et on, mis on – mina sünnitama ei hakka. Keelasin endale elevust ja ärevust, lugesin mõttes järjest numbreid ja alustasin algusest, kui mõte sünnitusradadele uitama läks. Vahepeal tundus, et ainuüksi otsustuskindlusega ma oma keha ära ei peta ja tõmbasin endale tuhude vahesid mõõtva rakenduse, mis registreeris esialgu teatava regulaarsuse… kuni ma üks hetk ärkasin ja nägin, et viimane tuhu oli äpi meelest juba poolteist tundi kestnud. Taipasin, et olin suutnud kõigele vaatamata siiski magama jääda ja suikusin kergendatult unne: täna öösel sünnitama ei hakka.

Kella kaheksa ajal ärgates sain aru, et emakas plaanib öösel pooleli jäänut hommikul jätkata ja kui ühe valusama kokkutõmbe ajal näo krimpsu tõmbasin, päris ka H aru, mis toimub. Otsesõnu ma talle sünnitama minemist lubada ei tahtnud, sest teadsin varasematest kordadest kui suurde sabinasse ta läheb. Olin veendunud, et aega veel igaljuhul on, aga vihjasin, et tõenäosus natukene sünnitama hakata siiski püsib. Kella üheteistkümne paiku olid tuhude vahed juba piisavalt regulaarsed, et edasist plaani pidama hakata. Kirjutasin H emale messengeris:

“Kiiret ei ole veel kuskile, ma ei plaani veel haiglasse minna ega midagi, aga vahed on suht regulaarsed (10 min) ja kui tegevus päris ära ei kao (mida ma nii hilises staadiumis pigem ei usu), siis lmselt on ta õhtuks kohal. Aga ära enne kellelegi midagi räägi, eksju! Olukorra raport on selline, et valus veel ei ole (ainult iga 10 min tagant on ebamugav), söön mangot ja koristan ja niisama keerutan pöidlaid. :)”

Kõigest pool tundi hiljem olid vahed kahanenud kolmeminutisteks ja olemine muutus üsna valusaks. Ämma küsimuse peale, kas plaanin haiglasse minema hakata vastasin, et ei taha liiga vara ette kujutama hakata, et lõpp lähedal on ja plaanin (nagu eelmiste sünnitustegagi) nii kaua kodus olla, kuni mul kodus hea on. Lapsed olid mänguväljakul ja kui nad kella kaheteist ajal koju jõudsid, rääkisin neile ka, mis juhtumas on. Elevil Kroonprintsess jooksis uudist kuuldes mööda maja edasi-tagasi ja pasundas kogu hingest: “VÄIKEVEND TULEB VÄLJA!” Samal ajal teatasin ka H’le, et sünnitame hiljemalt õhtuks Väikevenna, keelasin tal pabistama ja sahmima hakata ja ütlesin, et ta võib vaikselt kodu poole sättima hakata, aga ka täiesti rahulikult tööl poolelioleva ära lõpetada. Mitte rohkem kui kakskümmend minutit hiljem oli naabertänavast kuulda meie maja suunas kihutavat Subarut. Nii palju siis mitte sahmerdama hakkamisest…

Kui kolme- kuni viieminutiliste vahedega tuhud keskendunud “uutamist” nõudma hakkasid, otsustasin vee alla valutama minna. Tuhude vahel pesin pea, tegin juuksemaski, koorisin keha ja raseerisin, et mitte järgmise valu ootel niisama passida. Sedasi läks aeg kiiremini ja pealegi sain end Väikevennaga kohtumiseks põhjalikult puhtaks küürida – ikkagi pidulik sündmus! Kui enne sünnitust olin tõsiselt muretsenud, mismoodi esimest korda elus vannita sünnitades hakkama saan, oli meie dušš selleks otstarbeks hoopis parem. Erinevalt vannist, kus istuvas asendis valutama peab ja milles vesi ikkagi üsna kiirelt ära jahtub, sain nüüd tuhu saabudes sooja vee all seista ja selle valu vaigistavat toimet nautida, vabalt liikuda ja gravitatsioonil emakakaela avanemisele kaasa aidata lasta. Tuhude vahel tõmbasin hommikumantli selga ja käisin end muude toimetustega tegevuses hoidmas ja köögis hoidjapreili ja H’ga juttu rääkimas. Nemad (ja minu äpp, mis mind pidevalt haiglasse sõitma hirmutas) leidsid juba kella ühe ajal, et ehk oleks targem juba haigla poole teele asuda, aga mina ei tahtnud. Duši all oli valusaid tuhusid nii-nii mõnus, vaba ja lõõgastav üle hingata ja raske oli end veenda riietuma ning jäädavalt kuivale maale ümber kolima. Vesi oli nii-nii hea.

Kella poole kolme paiku lõin pisut põnnama ja otsustasin lõpuks riidesse panna ning haiglasse sõita. H sättis Väikevenna turvahälli autosse, pani minu palvel viimased asjad kotti ja asusimegi teele. Waze hindas orienteeruvaks sõiduajaks kakskümmend neli minutit ja selle aja jooksul jõudsin ma ära valutada viis tuhu. Istusin, jalad võimalikult laiali ja koondasin kogu oma keharaskuse tuhu ajal vaagnapõhja – nii oli lihtsam sõidu ajal istuvas asendis valu üle hingata ja samas emakakaela avanemisele kaasa aidata.

Mõni minut pärast kolme autost püsti tõustes ja kallakut mööda sünnitusmaja poole üles kõndides jõudsin püstijalu, käed põlvedel, ära valutada kaks tuhu – valud olid väga äkitselt hoopis intensiivsemaks ja vahed märgatavalt lühemaks muutunud. “Tere! Oleks vaja üks beebi ilmale tuua,” teatasin sisenedes, ja ootuspäraselt lõbus ja rõõmsameelne vastuvõtutädi muheles, et seda väikest asja ikka saab. Meid juhatati vastuvõtutoa ämmaemanda juurde, kus lisaks talle ka noor meessoost praktikant oli. Ämmaemand alustas küsimust, kas mul noormehe sealviibimise ja ülevaatusel kaasa löömise vastu midagi on, aga mul ei oleks temast sel hetkel kuidagimoodi rohkem ükskõik saanud olla. Lühikese kabinetis viibimise ajal valutasin ära neli valu ja uhhuutamise ajal kuulsin, kuidas ämmaemand praktikandile heakskiitvalt “kolmas sünnitus” pomises. Sain tubli karumörina eest kiita, mõlemad katsusid avatuseks viis sentimeetrit ja toreda ämmaemanda tunnustavate sõnade saatel (mis sünnitajale igatahes ära kuluvad) saadeti mind sünnitustuppa. Et ma viietunnise valutamise järel alles poolel teel olin, teadsin ma isegi – tunne oli kohe selline. Niisiis ei valmistanud see uudis mulle ei rõõmu ega pettumust. Nentisin vaid, et beebiga kohtumist oodata on veidi vara ja pool teed on veel minna. Ja kui ma vastuvõtutoast sünnitusosakonda kõndides (kes pole käinud – see ei ole pikk maa…) veel kaks tuhu läbi tegin ning taipasin, missuguse intensiivsusega asi see asi sealt edasi kavatseb minna, hakkas korraks hirm. Need tuhud olid intensiivsed viisil, millist ma oma kolme sünnituse jooksul seni kordagi kogenud polnud, valude vahe oli olematu, surve alaseljale juba kummaliselt tugev ja hetkeks tekkis pähe mõte: kuidas ma jaksan, kui see veel viis tundi (ja sentimeetrit) kestab?

Olin lootnud, et saan sünnitusmajas duši all edasi valutada, kuid sellele unistusele tõmmati üsna kiirelt vesi peale (haa). Samuti ei olnud (erinevalt eelmistest kordadest) sünnitustoas WC’d ja seegi valmistas mulle hetkeks pettumuse. Meenutasin nüüd koridori pealt pissihädaga tualetti otsides, kuidas Virsikut sünnitades pool aega potil istusin ja mõtlesin, mismoodi ma nüüd seekord sünnitustoa ja koridoris asuva tualeti vahet jooksma hakkan. Parasjagu WC poole liikudes tuli tuhu peale, jõudsin viimasel hetkel tualetti ja sain kraanikausile nõjatudes valu “ära teha”. Kui on üks asi, mis sünnitusvalu väljakannatamatuks muudab, on see juba saabunud tuhu ajal veel asendi otsimine ja kui ma kodus olin sada protsenti olukorra peremees olnud, hakkas mulle nüüd tunduma, et kõik on kuidagi kaoses. Sünnitustoas sain enda külge andurid ja ämmaemand kamandas mind pikali. Nüüd lisandusid mu sisemisele kaosele veel flashbackid Virsiku sünnitusest, kui pidin tund aega KTG küljes olema ja valusaid valusid endale sobimatus asendis valutama, sest kui ma asendit vahetasin, ei näidanud KTG enam lapse südametööd. Kõik tundus allamäge minevat. Pandagu nüüd tähele, et kõik äsjakirjeldatu leidis aset ja võttis kuju minu peas ja seda mitte rohkem kui kümne minuti jooksul. Tegelikkuses säilitasin ma vaatamata minu sisse pesa teinud segadustundele ikkagi tuhude ajal enesekontrolli ja suutsin need päriselt alla andmata korralikult üle hingata.

Nagu tavaliselt ikka, plaanis ämmaemand ka seekord minu KTG külge valutama jätta ja hiljem naasta. Enne kui ta lahkuda jõudis, mainisin talle igaks juhuks moka otsast, et survetunne alaseljas on juba päris märkimisväärne, mispeale ämmaemand suured silmad tegi ja tuhu ajal emakakaela üle kontrollida otsustas. Igasugune emakakaela näppimine valu ajal on muidugi täielik põrgupiin – eriti kui kõige mugavam asend tuhu üle hingamiseks on püstijalu ettepoole kummardudes, vaagnapõhja põranda poole “surudes” ja jalalt jalale õõtsudes. Seal see ämmaemand nüüd igatahes oli, kättpidi mu emakas, justkui püüdes mulle enne tuhu möödumist võimalikult palju haiget teha. Surkimise käigus puhkesid looteveed ja ühes nendega ka teatav segadus. Ma ei olnud päris kindel, aga mulle tundus justkui ämmaemand oleks öelnud, et mul on aeg hakata sünnitama.

Möh? Mul oli viisteist minutit tagasi viis sentimeetrit avatust!

“Jera kaaarda, Miirjam” kussutas venelannast ämmaemand emalikult kui minu üllatusest pärani silmi nägi. Püüdsin talle selgitada, et ma tõepoolest ei karda vähimalgi määral, vaid lihtsalt ei saa täpselt aru, mis minuga parajasti toimub, aga tema muudkui korrutas, et pean teda kuulama ja püüdma mitte karta. Pekki küll, noh! Lõpuks käratasin , et ma tõepoolest ei mängi esimest korda ega karda sünnitamist, vaid püüan mõista, mida ma lähiminutitel tegema pean hakkama. Tema jutust ei olnud võimalik välja lugeda, kas tema “kohe hakkame sünnitama” oli lihtsalt emaliku optimisti püüe mind mulle valelootusi pähe pannes innustada või tähendas see sõna otseses mõttes seda, et kümme sentimeetrit avatust on tõesti vaid minutite jooksul saavutatud. Pisut nagu idioodile kinnitas ämmaemand mulle lõpuks, et tita pea paistab ja täisavatus on käes. Ega ma seda hästi uskuda ei söandanud – viimane asi, mida üks sünnituse ajal kogeda tahab, on pettumus – aga üsna motiveeriv oli selline asjade käik küll. Kas on tõesti võimalik, et veedangi sünnitustoas pool tundi ja kohtun iga hetk oma beebiga? Päriselt?

Kuna sünnitus oli seni uskumatult edukalt kulgenud ja valud täielikult minu kontrollile allunud, olin ma nüüd vaatamata kohutavalt intensiivsetele tuhudele (kohutavalt halvas asendis) nagu seitsmendas taevas. Selline sünnitus tulebki või? Olgu peale, hakkame aga pihta, mina olen valmis! Nüüd õpetas ämmaemand, et pean tuhu saabudes oma parema jala üles tõstma ja vasakut kõhu suunas kõverdama – täpselt niisamuti nagu mind sealsamas Pelgulinnas ka Virsikut sünnitama õpetati. Hoiatasin ämmaemandat, et pole kahe eelneva sünnituse puhul presse tundnud ning et vajan ilmselt temapoolset juhendamist. Nagu alguseski, oli meil raske teineteisest aru saada ja esimese tuhu ajal pressides oli täiesti võimatu aduda, millal tal on vaja, et ma lühidalt “puhh-puhh-puhh” teen ja millal pikalt puhudes pressima pean. Ehkki olin juhendamisele igati avatud, ei suutnud ta end mulle pressimise ajal arusaadavaks teha ja pragas nüüd, et pean teda kuulama. Ma ju kuulan, pagan võtaks!

Kui presse ei ole, on selles sünnituse faasis järgmise tuhu saabumist väga raske ära tunda. Kui muul ajal valutades võtab tuhu keha üle natuke nagu lahti rulluv hiigellaine, mis aegamisi intensiivsust kogub kuni haripunktini jõuab ja vaibub, on valu ja survetunne pressimise faasis nii intensiivsed, et raske on aduda, millal uus tuhu tuleb ja keskendumine muutub võimatuks. Mäletasin veel Virsiku sünnitamisest hästi, mis juhtub, kui pea lõikub kahe pressi vahel, ja plaanisin endast anda kõik ja pisut enam veel, et nüüd teise tuhu jooksul pea sünnitatud saaksin.

Ei saanud. Õhk sai enne otsa kui tuhu ja kui uuesti kopsud täis kogusin, teatas ämmaemand, et pean pressimise lõpetama. Otseloomulikult oli pea taas pooleldi lõikunud ja see, mida ma Virsikut sünnitades kogesin, oli seekordse kõrval lapsemäng. Kogu mu alakeha vappus ja palusin abi, et oma jalgu paigal hoida – ise ma selle valu sees selleks enam suuteline ei olnud. Ehkki see igavikuna näis, saabus kolmas ja viimane tuhu lõpuks, ma pressisin nagu homset poleks (ja eks ma olin veendunud ka, et polegi, kui ma nüüd endast absoluutset maksimumi ei anna), sündis pea ja veel ühe viimase jõuriisme toel ka keha. Tagantjärgi tean, et oleksin pidanud nõudma sünnitamist asendis, milles Kroonprintsessi ilmale tõin – põlvili sünnituslaual, pressides käsi tugiisiku kaela ümber sõlmides ja talle nõjatudes. Kroonprintsessi sünnitusest mäletan, et pressimine oli kogu protsessi kõige lihtsam etapp, kuid selili sünnituslaual (eriti nüüd, esimesest pea kilo raskemat last sünnitades) tuhu möödudes uut oodates… see ei ole lihtsalt loomulik ja õige asend. Kui mul oleks olnud oidu ise asend valida, st. juhul kui ma oleksin üleüldse aru saanud, et hakkan tõepoolest juba sünnitama, oleks see sünnitus olnud imetabaselt ilus ja kerge. Tegelikult oli see seda kokkuvõttes ka nüüd – hinges on lihtsalt tunne, et oleks saanud ja tahtnud paremini. Samas ei tekkinud mul ei rebendeid ega marrastusi, nii et kuigi valu oli intensiivne, sündis pojake siia ilma siiski vaikselt, kiirelt ja võrratult ilusti. Vaatasin pressimist postituse kirjutamise ajal videolt (lasin H’l kaamera filmima asetada, sest nui neljaks tahtsin ma seekord ise kõrvalt näha, missugune sünnitus välja näeb ja hiljem sellest mingisugustki mälupilti omada) ja ehkki ma ise hirmuga kujutlesin, kuidas olin pressimise ajal valjuhäälne ja hädine, olen hoopis üllatavalt vaikne ja keskendunud…

“Vaadake,” juhtis ämmaemand meie tähelepanu Väikevenna nabanöörile, milles ilutses hirmuäratavalt priske ja pingul sõlm. Tõeline sõlm. Tõelisi sõlmi esineb 1% sünnitustest ja enamasti ei lõppe need sünnitused nii nagu meie poja oma. “Tal vjeedas,” ütles ämmaemand. “Ja teil ka vjeedas.”

Minu õnnesärgis sündinud poeg. Nii suur tänutunne valdas mind kui ta enda rinnale sain! Tänutunne tema ees, sest mul oli tunne, et suurema töö tegija oli selle sünnituse juures tema – nii ilusasti kulges see kõik ja ma kujutlesin, mismoodi tema ise endale teed rajas ja mul ta nõnda ilusti ilmale tuua lasi. “Sa oled nii-nii tubli, pojake,” korrutasin talle lakkamatult. Lõpuks ometi oli ta meie juures. Ja see momentaalne äratundmise ja mõõtmatu armastuse tunne, mida ma juba Virsikut sünnitades kogenud olin ja mis seekord veel iseenesestmõistetavama ja elust endast suuremana näis… see on lihtsalt kir-jel-da-ma-tu.

Niisiis sündis kolmapäeval, 6. septembril kell 15:58 meie tilluke 3350g ja 50 cm pusletükk, kelle puudumist ma varem märganudki polnud, aga kelleta elu juba hetk pärast tema sündi kujuteldamatuna näinud oleks.

Minu pojake. Meie Väikevend.


Järgmises postituses püüan sõnadesse panna, mis edasi sai. Kuidas me loodetud perepalati asemel isegi mitte sünnitusjärgse osakonna ühispalatisse, vaid sünnituseelse osakonna ratastel plastmassvooditega varupalatisse Väikevennaga kahekesi taastuma saime, kus nii öö kui pea terve järgmise päeva kahekesi veetsime ja kus ma teise päeva pärastlõunal ämmaemandate infosulgu sattusin ja end kurvastusest, üksildusest ja väsimusest hingetuks nutsin…